Sunday, May 27, 2018

Käbi ei kuku

Kuulasin saadet Mart Sanderist ja tema emast. Mind huvitas nii väga, et mida Mart siis mõtleb hangust ja maaelust. Ta mõtlevat sellest väga jõuliselt.

Väga meeldiv oli kuulata. Tänapäeval ongi meeldiv kuulata, kui lastakse inimesel rääkida, keegi ei küsi naerust lämbudes lolle küsimusi (Marko Reikop). Kuidagi ei suuda talle andestada. Üks intervjueeritav ütles talle, et sa küsid selliseid küsimusi, nagu lastesaadet teeksid.

Kõik see Sanderite lugu oli kodune ja armas, aga hangust mõtles ta tõesti väga jõulise negatiivsusega. Inimene, kellel polegi ühtegi sugulast maal juba põlvkondade kaupa. Ka selline asi on Eestis võimalik. Ime küll!

Ja kahju ka, et see talupojatarkuseliin läbi on lõigatud. Ma usun sellest ikka rohkem kasu kui kahju tulevat, kui haritud mehed teavad, mispidi hang või vikat kätte käib. Selliseid on palju ja rõõmustavad mind südamepõhjani. Näiteks nagu Kaplinski.

Jõgeva poole sõites nägin tee ääres vanataati vikatiga, hobust ja võlliga kaevu. Aastaid pole märganud tee ääres ketis üksikuid lehmi. Aastakümneid tagasi oli see mu lemmikpilt, kui sõitsime õhtul kodu poole ja perenaised tõid lehmi karjamaalt ära. Kusagil Lõuna-Eesti kuplite vahel on see ehk veel võimalik. Paar aastat tagasi Lätis nägime küll.

Aga sõnnikuhaisust, kärbestest ja sitaviskamisest ei taha mina ka enam mitte midagi kuulda ega näha. Vikatist küll.

No comments:

Post a Comment