Wednesday, May 30, 2018

Meestejuttu

Kõigepealt Austin Miller, üks neist, Florida folklaulja. Andis meil siin Saka rahvamajas kontserdi niisama muidu eest. Eile. Tunnistan, et mul oli natuke igav. Kaverite ajal elavnesin õigepisut. Aga kui üks täna feissbukis kirjutas, et väga hea oli, siis muutsin kohe arvamust. Kameeleon. Kuulasin tuubist üht lugu. Ühekaupa ongi hea.

Teine mees sündis täna hommikul 37 aastat tagasi - mu ainus poeg. Sündis kaks nädalat varem, ei teinud mulle suurt valu ega vaeva. Tol ajal oli me esimene küsimus, kui laps väljas: "Kas rebendeid on?" Kartsime õmblemist. Ei olnud mingeid rebendeid, aga hiljem sain rinnapõletiku. Ikka nii hullusti, et oli täisnarkoosis op.

Mäletan ainult suurt väsimust, kuna eelmisest sünnitusest oli möödas vaid aasta ja neli kuud. Olin unistanud näha sünnitamist. Surma nägemise kogemuse sain juba kümneselt. Istusime emaga vanaema juures, kui ta vaikselt ja rahulikult läks.

Nüüd oli võimalus vaadata, kuidas kõrval üks naine enne mind sünnitab, kuid ma pöörasin pea ära. Enam polnud see oluline. Tundus isegi ebaviisakas nii intiimset toimingut pealt vaadata.

Leban veel pisut nurgavoodis, et mõelda elu ja asjade üle enne kui muruniitmise ja peenarde kitkumise juurde lähen.

Monday, May 28, 2018

Sitad mõtted

Teadjanaised (keda ma tegelikult eriti ei salli) kõnelevad, et miski mädakuu olla praegast (taevas), et toob halbu asju kaasa. Toob-toob. Hommikul pärast eriti jamasid unenägusid ärkan kohe ärevusega ja see kestab poole päevani. Võtan tablette ja teen kõvasti aiatööd. Mure mureneb mulla sisse.

Selgub, et õuekaevu pump jupsib. On vaja uusi polte ja parandamist. Homme. Aga mul on tarvis õues vett, millega kasta ja ennast pesta, sest poole aiatöö vahel ei lähe ju õmmetigi duši alla. Tõin siis endale ämbritega vett õue.

Mõned asjad kasvavad üle pea. Lähen närvi, kui miski mu kontrolli alt väljub. See konnatatar sauna juures ajab ilgelt võsusid, map oska muud teha, kui niitmise ja väljakiskumisega taltsutada. Vaarikas samuti. On kartulivagudes ja igal pool. Kui ta sel aastal ka valmida ei jõua, siis kaevan välja.

Ja siis kui ma pahaaimamatult oma sauna nurga juures muru niidan, väga nappides stringides, aga ilusas rinnahoidjas, tuleb ÜKS MEES. Mis sest, et väga tuttav mees, aga tänapäeval ei tule ükski täie aruga inimene sulle ette helistamata koju. A mõni tuleb ja küsib veel eriti lolle küsimusi. Vana inimene, mis sa tahad tast saada.

Mul on igatahes kohustuslik valge stringikolmnurk nimmepiirkonda sisse päevitunud. Tulgu see nahavähk, suurt vahet pole ju, milline tuleb. Vahel hakkab selline trevooga, et roni mööda seina üles. Kui ma mõtlen, mis siis saab, kui ma enam ei jaksa. Saaks ikka jala pealt surra. Aamen.

Sunday, May 27, 2018

Käbi ei kuku

Kuulasin saadet Mart Sanderist ja tema emast. Mind huvitas nii väga, et mida Mart siis mõtleb hangust ja maaelust. Ta mõtlevat sellest väga jõuliselt.

Väga meeldiv oli kuulata. Tänapäeval ongi meeldiv kuulata, kui lastakse inimesel rääkida, keegi ei küsi naerust lämbudes lolle küsimusi (Marko Reikop). Kuidagi ei suuda talle andestada. Üks intervjueeritav ütles talle, et sa küsid selliseid küsimusi, nagu lastesaadet teeksid.

Kõik see Sanderite lugu oli kodune ja armas, aga hangust mõtles ta tõesti väga jõulise negatiivsusega. Inimene, kellel polegi ühtegi sugulast maal juba põlvkondade kaupa. Ka selline asi on Eestis võimalik. Ime küll!

Ja kahju ka, et see talupojatarkuseliin läbi on lõigatud. Ma usun sellest ikka rohkem kasu kui kahju tulevat, kui haritud mehed teavad, mispidi hang või vikat kätte käib. Selliseid on palju ja rõõmustavad mind südamepõhjani. Näiteks nagu Kaplinski.

Jõgeva poole sõites nägin tee ääres vanataati vikatiga, hobust ja võlliga kaevu. Aastaid pole märganud tee ääres ketis üksikuid lehmi. Aastakümneid tagasi oli see mu lemmikpilt, kui sõitsime õhtul kodu poole ja perenaised tõid lehmi karjamaalt ära. Kusagil Lõuna-Eesti kuplite vahel on see ehk veel võimalik. Paar aastat tagasi Lätis nägime küll.

Aga sõnnikuhaisust, kärbestest ja sitaviskamisest ei taha mina ka enam mitte midagi kuulda ega näha. Vikatist küll.

Friday, May 25, 2018

Täna nägin ma Eestimaad

Jõgeval oli jalgrattaralli. Mögafonist karjuti sulaselges eesti keeles. Ühtki nahhuid ega bljäädi ei kuulnud kusagil. On ikka teistmoodi küll, kui kõik emakeeles kõnelevad. Värskendav.

Surnuaial oli õnnis nagu alati. Päike paistis lagipähe ja kuna mul olid mullased kindad käes, palusin oma kallist meest, et ta mulle salli pähe seoks. Mürkrohelise ja imeõhukese. Kukla tagant läbi ja siis otsaette sõlme.

Mees vaatas mind ja ütles tunnustavalt: "Vaata, mida üks rätik teha võib!"

Mees ja naine läksid mööda ja soovisid jõudu tööle. Kui nad ära minnes jälle mööda läksid, küsisin: "Nii ruttu saite valmis?" Kange tahtmine oli inimestega rääkida.

Kui ma kastani alla pissile läksin, siis talle ei meeldinud see, tõmbas mu salli peast, aga siis polnud enam vaja kah. Tegelikult on surnuaias puutsee ka, aga ma ei saa seal kunagi augule pihta. Seepärast kastan.

Leidsin värske haua. Minu vanune mees, surnud veebruaris. Ma õppisin ta naisega kunagi koos organistiks. Minust ei saanud, aga Anust vist küll. Pole enam kohtunud. Igavene valgus, Kalle!

Murdsin lilla sireliõie. Tavaliselt ma nii ei tee, aga selle panen raamatu vahele, mille Betti Alveri muuseumist sain. "Eesti tunne" (Doris Kareva koostatud).

Alles tagasi sõites panin Peipsit tähele. Kirgassinine oli ja heleda triibuga. Muidugi ostsin suitsulatikat ja hapukurki.


Thursday, May 24, 2018

Kallid inimesed!

Aastakümneid tagasi kupatati üks varateismeline poiss suveks maale tädide juurde. Seal oli poisist kindlasti palju abi heinateol ja muude tööde juures. No poisile eriti ei meeldinud, teisi poisse polnud, ainult töö ja vanainimesed.

Tahtis koju ja kirjutas emale vastavasisulise kirja. Kirjade aeg oli ju veel. Poiss oli näinud ema kirju tädidele, mis algasid sõnadega: "Kallid inimesed!" Õige ju, ema kirjutas oma kallitele. Nii alustas see poisski oma kirja emale: "Kallid inimesed!" Kah õige! Isa oli ju ka! Mõlemad väga kallid inimesed, aga armsalt naljakas ikkagi. Naerdi tookord, naeran mina praegugi.

Kallid inimesed! Ma tegin eile puhtaks oma teesõela ja värvisin üle surnuaiapingi. Viimase värvitilga nühkisin täna vannitoauksele. See ei saanud väga ilus, õigetiba triibuline ja tilgaline, aga vähemalt purk on nüüd tühi. Mitte ei salli, kui mingid põhjad alles jäävad. Aga see triibuline ja tilgaline sobib mu vanasse majja küll. Tuletab meelde lapsepõlve.

Homme on Betti Alveri muuseumis üritus. Me sõidame kohale. Polegi varem käinud. Jaana loeb mu luuletust.

Wednesday, May 23, 2018

Kriim näos

Oli ikka vaja ronida sinna kibuvitsapõõsa alla rohima. Tegelikult oligi vaja, ega see umbrohi sealt ise ära ei lähe. Kriimustatud käsi/jalgu saab riietega varjata, aga mida näoga teha? Panna looriga kübar? Mul on ainult must ja seegi juba end ammendanud. Õnneks on kriim väike.

Surnuaiapink oleks tarvis üle värvida. Juba eelmisel suvel oli, aga siis piirdusin vaid pesemisega ja sai ilus küll. Võib-olla läheb sel aastal samuti, aga võib-olla teisiti.

Neid asju, mida oleks vaja teha, tuleb justkui juurde kõikseeaeg. ELAMINE ON ÜKS TÄISTÖÖAJAGA TÖÖKOHT. Üldse ei taipa, kuidas inimestel on võhma elada ja töötada samal ajal.

Mul on mõned asjd, milleni ma üldse ei jõua. Üks on kindlasti tolmu pühkimine, seda te juba teate ja teine on teepaks. See hallitab mul kannu põhjas või teesõelas sajandeid. Ega sest midagi hullu sünni, mingil ajal teen puhtaks.

Oh sa mu väike vapper teesõel!!! Ükspäev kergitasin kaant - nii karvane teine. Panin ruttu kinni tagasi.

Sõnaga - minust kui puhtuse- ja korrafriigist on lõpuks saanud INIMENE.

Tuesday, May 22, 2018

Väsimusest ja muust

Magasin just magusat vihmaund, kuigi vihma ennast pole veel. Enne seda aiatöötasin. Nii palju, kui jõudsin. Jõudsin tunnikest paar, aga hea seegi. Sel kevadel seljavalu aegu tundsin esmakordselt, et oleks ikka päris perse majas küll, kui ma enam ei saakski midagi teha. Ok, ma jõuan vähe ja valus on, aga see, kui üldse ei saa, on hoopis midagi muud.

Kummaline. Inimesed töötavad ja reisivad. Mina olen voodis. Inimesed reisivad Hiinas, Jaapanis ja Austraalias. Minu maksimum on 100 km sõita ja seda ka mitte alati. Jumal tänatud, et nooruses sai maailma näha: algul vennalikes liiduvabariikides ja hiljem ka juba mujal. Ikka päris palju. Ka siis oli see minu jaoks paras katsumus, aga noor tugev organism elas üle.

Üks, mis imestama paneb, on inimeste rahaline võimekus. Mul see puudub. Reisimise mõttes. Teine imestamapanev fakt on füüsiline võimekus. Kolmas see, kui reisimist puhkuseks nimetatakse. Kus ta siis puhkus on?

Oh jumal küll. Vahepeal kustutasin feissbukist jälle ühe Kings Jerry sõbrakutse. Pidevalt saan ma neid. Näe, mul pole tarvis reisidagi. Maailm trügib ise mu juurde. :)

Aga jamaks läheb siis, kui inimesed tahavad hakata mulle oma reisimisest rääkima. Seda ma ei talu. Loen küll feissbukis mõne kirjaniku sutsakaid, hiljuti Veronika Kivisilla omi. Need on väga head. Fääri saartelt. Ta kirjutabki hästi. Ja Õnnepalu muidugi. Seda küll on meeldiv tajuda, kuidas üks või teine koht kirjanikku inspireerib. Aga tavainimese fotosessioonid on reeglina talumatud.

Hiljuti kutsus üks mind: "Tule mulle külla, mul on nii palju näidata!" "Ei ma ei viitsi küll midagi vaadata," vastasin. Ei solvunudki inimene, naeris vaid.

Homme on mu lapse sünnipäev. Tema asub Austraalias.

Monday, May 21, 2018

Inspiratsioon

Merike postitas endast feissbukis foto õitsva õunapuu all, kus valgus ta hammastele langeb ja need nii ebamaiselt valgeks muudab.


suvel on valged hambad
blondid juuksed ja roosa kleit
ülal tuul ajab lambaid
helevalgeid ja taevaseid

kõik on korraga valge
hambad lambad ja õunaiõis
kas see mahe ja malbe
samast pintslist ehk tulla võis

samast värvipotist mis
varsti valgeks värvib ka ööd
ja valgetes öödes siis
valge sirel lõhnama lööb

Aga mina ise muudkui aiatöötan. Üks kompostihunnik sai täna laiali veetud. Eile tegime pausi ja käisime Koffi-Kannu kuulamas. Jälle mõtlesin sama, et külakohta tuuakse selline kultuurisündmus kolme euro eest kohale ja saalis on seitse inimest.

Jah, ma tean, et kevadtööd ja bla-bla-bla...

Lihtsalt ei teata, kui meeldiv inimene ja suurepärane kirjanik on Indrek Koff. Aeg oleks natukene areneda. Mis?

Friday, May 18, 2018

Kartaago väljakaevamised

Inimesed ja nende mõtted ning väärtushinnangud muutuvad ajas ikka täiega. Kus on nüüd alles avastus!

Mitmendat päeva möllan oma kiviktaimlaga, mida mu armas mees nimetab Kartaago väljakaevamisteks.

Et teaksite, siis 1978 lammutas isa mu lapsepõlvemaja, sest uus oli valmis. Ema tegi vundamendile kiviktaimla ja korsnajalga istutai kuusk, mis 30 aastaga kasvas hiiglasuureks ja neelas kiviktaimla oma okstega ära. Kole maja lähedal ka, tuulega oli alati mul hirm, et kukub akendesse.

Ja siis millalgi murdusid ta mõlemad ladvad, jäi teine õige tömbiks ja mu pojake saagis puu maha. Ma ei julend vaadatagi mitte.

Siis ma sain asuda kiviktaimlat taastama, see oli mu kinnisidee. Samasugune nagu lapsepõlves - kivirikud, kevadikud, padjandfloksid... Ostsin iga kevadel taimi juurde, ootasin, mil ometi need suureks kasvavad...

Ja nüüd kümne aasta pärast on mul hoopis teine soov. Ma tahan näha oma lapsepõlvemaja. Selles mõttes, et kisun üles kõik rohtunud ja sammaldunud mitmemeetrise läbimõõduga padjandid. Kärutäite kaupa vean seda kraami vanadesse liivavõtmisaukudesse, mis kord juba täidetud, aga uuesti sisse vajunud.

Mul on välja kaevatud lapsepõlve trepiaste. Käin sellel seismas. Mademel küll istuda ei saa, sest sellesse tagusin kunagi kangiga augu ja istutasin kuldse piimalille. Täna leidsin kraanikausi väljavoolutoru.

Jumalast põnev.

Koeralugu

Oo jaa! Sain eelmise koera 49-sünnipäevaks. Tegelesin temaga suht palju. No ikka kangekaelne krants, pool kaukaaslast ja pool mingit muud lambakoera. Aga minu jõud käis üle. Mäletan, et rihmas jalutamisega oli alguses tegu. Vahepeal sai külge lolli kombe möödasõitvaid autosid haukuda.

Ma pole tegelt mingi koerakoolitaja ega hammusta oma koera ninast, kui see sõna ei kuula. Armin Karu tegevat nii. Ise väitis. I saw it on TV, so it must be true. 

Ja tõtt öelda olen koerataltsutamise üldse armsa mehe kaela jätnud. Aga see on puhass terviss, see koeraga võidujooks. Suvi pole üldse meie koera aastaaeg. Tal on palav ja lumes möllata ju ei saa. Õnneks on tiigis veel vett, seal ta sumab.

Mida ma öelda tahan, on see, et 60 pole 49 ja noor suur tugev koer on võimas loom. Natuke liiga võimas minu jaoks. Täna käisin täntarasse. See polnud otseselt koera süü, mu jalg vääratas kividel. Koer tuli kohe appi mind üles aitama. Nüüd on retuusid katki ja põlv valutab.

Issand jumal! Ta on ju veel tükk aega noor koer ja meie vanad inimesed! :) Aga ilma koerata üldse ei saa. Temaga on väga turvaline. Nokk kinni, saba lahti.

Enne, kui te soovitama hakkate... Ma ei saa võtta täiskasvanud koera, sest ma kardan. Ma pean koera ise titest üles kasvatama. Palju jama, palju pahandust, aga hiljem palju ilusaid mälestusi ka.

Thursday, May 17, 2018

Tulin just esinemast

Mulle meenub veneaegne multikas, kus paks kass räägib: "Tulin just Indiast. Te pole Indias käinud..."

No meeldib käia oma loomingut tutvustamas. Rääkimas oma kaheksast raamatust. Seal on kirjas midagi muud kui siin. Mõned asjad on duubeldatud ka.

Praegu on muidugi vale aeg, hooaeg lõpeb. Samas suvehooaeg just algab. Eelmisel suvel käisime näiteks Toila Rannasalongi (on ikka õige nimi?) avamisel minu luulega.

Lähedal ongi juba enam-vähem kõikjal käidud. Jõhvist 100 km raadiuses kohale sõita pole probleemi. Kaugemate maadega on nii, et mõni päev on ok, aga mõnikord üldse ei talu liikumist. Liikumistõbi on selle nimi.

Seega. Tulen meeleldi külla raamatukogudesse või muidu klubidesse või seltskondadesse, kes luulest hoolivad. Mul on näpuotsatäis proosat ka. Ma pole kallis. Ma võtan seda nagu reisimist ja uute kohtade avastamist. Kui tiba sõiduraha antakse, siis on väga hea. Kui ei anta, tulen ikka. Ja kui keegi raamatu ostab, siis on hoopiski tore.

Raamatuid eriti nagu polegi. Vanad kõik läbi. (Üldse ei meeldi, kui kätte jäävad.) Eelviimaseid on kümmekond ja viimaseid pole jaksanud kirjastusest välja osta, aga küll ma ikka ostan millaski natuke. Kolm viimast luulekogu on saadaval kirjastuse "Paljasjalg" e-poes ja Apollo e-poes. Kolekallid. Kirjastus ütles, et neilt saab odavamalt, nad ei võta saatekulu.

Ja "Luulekevad 2018" saatis kirja, et sain kolmandasse vooru ning luulevihikus ilmutatud. Saab siis imet näha.

Wednesday, May 16, 2018

Piinavad pildid

Vahel ma ärkan mingite halbade mälestustega, mis muudkui kerivad ja võimenduvad, kuni ma nad unustan. Tulevad iseenesest, mittemillestki põhjustatuna.

Vahel tekivad mingid pildid. Lihtsalt tekivad. Neid saab välja kirjutada ja siis on rahu majas.

Tänase pildiga ei oska ma midagi peale hakata. Ilmub ja teeb valu ja siis kaob jälle. Varsti on uuesti kohal. Aga miks ja kustkohast ta tuleb??? Mul pole sellist kogemust. Võib-olla mingis eelmises elus. Proovin kirja panna, aga kardan, et ei oska.

Valge pearätikuga naine. Umbes neljakümnene. Ema. Kusagil lihtsas kodus ja üsna kaua aega tagasi. Hea ja armastav ja õrnahingeline. On teinud lõunasöögi - keedukartulit ja jahusousti. Muud pole ja ega ta vist muud oskakski.

Tütar. Selline kahekümne alla. Noor ja iseteadlik. Viskab ninaga, jookseb trepist üles ja hüüab: "Jälle! Iga päev muud ei ole kui see soust ja kartul! Ära on tüüdanud! Kõik on ära tüüdanud! Ma tahan siit minema!"

Ma tunnen selle ema valu ja armastust. Ma mäletan, kui sama tüdruk oli väike. Armas ja hea laps, ikka sousti ja kartuli peal üles kasvanud. Ma näen seda lihtsat kodu ja ma nutan selle ema pisaraid.

Samas olen see tüdruk, kes tahab ära.

Proovin nüüd selle pildi enda seest välja magada, aga enne magama jäämist mõtlen veel selle korralikult läbi ja ilmselt nutan natuke patja.

Monday, May 14, 2018

Jalgrattanostalgia


rattal kihutada mööda käänulisi teid
juustes mahe suvetuul ja pruunid põlved kriimud
võsa ääres murda oma pihku ülaseid
joosta korraks tuppa võttes laualt leivaviilu

kaevuäärses vannis jahtub hommikune piim
sahvris pruunis savikausis ikka soolavõid on
aiateedel sipelgad ja põõsas turtsub siil
taevas tiirleb hiireviusid rohus kargleb konn
...

rattal sõita tasahilju mööda maanteeäärt
tahaksin kuid tunnen ennast väga ebakindlalt
lepatriinu sibab üles mööda pruuni säärt
kui ma lõpuks otsustan et tuleb jalgsi minna

18-52-14-05-2018




Sunday, May 13, 2018

Polegi nagu midagi öelda

Seega katsun teha lühidalt. Sõnaga "lühidalt" meenub mulle seelik, mida sünnipäevapeol kandsin. Noh, selline lühike, aga mitte liiga. Tütardel olid pikad kleidid. Vastab tõele, et mida vanem eit, seda roosam kleit või lühem seelik. Üldse ei vaidle.

Seeliku sain sedaviisi, et võtsin ühe Maria kleidi ja lõikasin pealmise osa ära ning viskasin minema. Palistasin seelikuosa ülemise ääre ja TÄPSELT paras seelik oligi valmis. Ja muide  - TASKUTEGA!!! Ja kõik toimus legaalselt, Maria ise lubas.

Olete avastanud taskute maagilise mõju? Lihtsalt imetlusväärne. Sa saad taskutesse asju panna, sa saad sinna käsi panna ja võtta iseseisva naise poose. Proovige, te ei kahetse.

Mina teen endale sel viisil riideid. Küllap varem või hiljem jõuavad kõik paar korda kantud kallid moekunstnike kleidid ka minuni. Parem, kui need oleksid venivast kangast või kandes lihtsalt pisut suuremaks veninud.

Eks ole see heaolu boamadu endale vöö ümber söödud ju.

Alustasin kiviktaimla korrastamist. Sel korral kavatsen olla äärmiselt karm ja halastamatu. Täna kiskusin üles kärutäie. Homme jätkan. Läheb see ema ajast pärit rohtu täis kasvanud padjandfloks kõige täiega. Seda on mul küll ja küll. Veel ei õitse, pole kahju kõrvaldada.

Kiviktaimlaga lihtsalt ei saa õrn olla, ta istub sulle pähe, kasvab täiega umbe.




Friday, May 11, 2018

Meil võililled veel ei õitse


kui murrad siis käsi määrib
õõnsas varres võilillevein
palistab koduteeääri
neljalehine ristikhein

metsas nüüd vakka ei jäägi
igaõhtused õnnekäod
lund ega külma ei näegi
kõige hirmsamas unenäos

kui need sirelid hakkavad
lõhnama päevi ja tunde
ei siis jää enam magama
justnagu Marie Under


Thursday, May 10, 2018

Ongi läbi

Ongi läbi see sünnipäevavaärk. Täna pole ma enam kellelgi hambus. Heas mõttes muidugi. No laupäeval teeme ära selle piduliku kontsertõhtusöögi ja SIIS on päris läbi.

Olen sünnipäevade osas väga ebatraditsiooniline. Kindlasti ei soovi ma salatit hakkida ega hiljem nõusid pesta. Samas päris nii ei taha ka, et MITTE MIDAGI POLE.

Eilsel hommikupoolikul, kui ma rahumeeli voodis lebasin ja feissbukis õnnesoove laikisin, helistas Piia, et tõusku ma üles, pangu trussikud jalga, ta on 10 minuti pärast ukse taga. Kargasin voodist välja, pesin end ruttu ja panin riidesse. See oli üliarmas - saada kommi ja roose, ajada törts juttu, kallistada palju... See lõi suurepärase päevaalguse.

Siis tuli pakk. Avades hakkasin taipama, et see on Maigalt ja sees lihtsalt imeline keraamiline kann (ta enda tehtud), mida olin ammu ihalenud. Lea käsi oli ka mängus. Lea on kinkimise maailmameister. Tean seda ajast, mil olin ta lapse klassijuhataja.

Vahepeal olid mõned tüütud telefonikõned ka, et kas mees tõi kohvi voodisse ja lilli ikka kinkis. Tule jumal appi!!! Nagu ma jooksin kohvi? Kinkis lilli, kuigi ma keelasin. Just nende küsijate pärast kinkis. Ja terve vannitoa kinkis ka.

Kunagi mulle tõesti meeldis, kui oli palju lilli korraga. Seadsin neid siis üht- ja teistpidi vaasidesse ja kahjatsesin, et Annikky ülikooli lõpulilled jäid Tartu korterisse lihtsalt närtsima, et oleksin võinud koju tuua. Nüüd piisab mulle ühest vaasitäiest. Mingi areng peab ka ikka olema.

No ja õhtul käisime oma klubi jaapaniõhtul saket joomas. Tegin seda esmakordselt ning reisijutu ja reisipiltide vaatamise kannatasin ka välja. Enam-vähem.

Wednesday, May 9, 2018

Sünnipäeva menüü


olen te punased roosid
päiksekollane kullerkupp
või häbelikud mimoosid
tumeroosa pojenginupp

ma olen te lõvilõuad
ja lõhnav poeedinartsiss
kes vähegi kanda jõuab
seda lillesülemit mis

ma teile kõik olla tahan
margareetadki muru sees
ja õied õlest ning vahast
vesikupud metsjärvevees

floksid mis õitsenud ära
ja see mürgine käoking
ma olen vaikus kesk kära
kuid ka kivi keerutav ling


Tuesday, May 8, 2018

Ootel

Minu Prima Vista on nüüd juba eilsest saadik läbi. Homme viin Leale tagasi hunniku luuleraamatuid ja kavatsen veel ühe või kaks riiulitäit koju kaasa haarata. Kui Lea lubab, sest tal on inventuur pooleli. Vaatame.

Homme ma siis sünnin. Kuuskümmend aastat tagasi oli jahe kevad, on ema rääkinud. Lehmahein sai otsa ja nii me käisime kahekesi emaga lehma karjatamas. Võtta polnud suurt midagi, gaasitoru peal olevat natuke rohetanud. Huvitav, kas tollal oli ka mingi sünnituseelne puhkus?

Ja siis ühel õhtul kõndis ema sünnitusmajja ja pärast tassis isa mind süles koju, sest vahemaa on ainult kilomeeter või õigetiba rohkem.

Nüüd on aeg sealmaal, et ma tunnen vist esimest kevadet, kuidas õuetööd NII üle jõu käivad. Aga mul on ka retsept. Hakkan unistama robotmuruniidukist. Mitte ainult unistama, vaid ka selle tarvis säästma.

Sel suvel ei jõua, aga äkki juba järgmisel? Näe, elumõte olemas!


Sunday, May 6, 2018

Sitakäi

Teate üldse midagi kuivkempsu tühjendamisest? Sitta te teate. Ei ole nii, et londiauto sõidab õue. Mulle üldse ei meeldi, et mingigi suur auto mu koduteel sõidab.

Tegelt on nii, et mul on villkopp - pika varre otsa kinnitatud vana lüpsik ja suur kahe sangaga pott ning käru. Pott on käru peal ja sinna tõstan kaks kopatäit, et maha ei loksuks ja sõidan kompostihunniku juurde, kuhu ma eelnevalt olen kraapinud süvendi. Kallan poti tühjaks ning lähen uuele ringile.

Selle kompostiga ma porknaid ei kasvata, see läheb lilledele. Mõistagi.

Ja siis, kui mul sitavedu täies hoos, helistab sõbrake, et tema tuleb sikliga sõitma ja meid üle vaatama. Vat õige sõber tuleb sul sita sisse ka.

Lisaski vähe pidulikkust, kuna see oli MU VIIMANE SITAVEDU, sest meil on nüüd ju lõpuks biopuhasti. Muidugi kuni kolmanda maailmasõjani (ptüi, ptüi, ptüi), siis oleme elektrita, veeta, söögita ja kõigil on täitsa suva, kuhu sittuda, kui selleks ÜLDSE tarvidustki on. Küllap me nälga suremegi.

Ja sama lõbusalt edasi. Olen juba duši all käinud, pesu peseb, mina laman, valutan selga ja söön füüsaleid ning tahaks juba siklimehele helistada, et kas see turvaliselt kodus.

Ja aiavili on mul veel kõik maha tegemata.

Saturday, May 5, 2018

Prima Vista 2

Kes loevad, need teavad, kuidas positiivsed emotsioonid mulle mõjuvad - niidavad jalust. Seepärast proovin manustada vähe korraga. Aga ka vähe on minu puhul palju!

No 15 persooni ei tundu ju massina, ikka pigem vähem kui rohkem, aga kui kõik need 15 on laetud positiivse loomingulise ERINEVA energiaga, siis saab tulemus võimas nagu kahuripauk. Ja ega see energia kao. See salvestub seintesse ja järgmised, kes tulevad, tunnetavad.

Kui üritus läbi, kohvikruusid ja veinipokaalid pestud, kamin kustunud, küdes olnu mu sees edasi. Võtsin Eduard Vilde "Raudsed käed" ja lugesin kella kolmeni. Lugesin ennast päevast välja ja raamatusse sisse. Lõpuks tuli ka uni. Hetkel tervitan teid voodist (kell saab pool kaks) ja ei kavatse siit täna vist üldse väljuda. Ei jaksa, noh!

See raudsete käte juhtum on ka omamoodi märgiline. Arvan, et sain selle Vilde hunniku Maie aegadel Liivi muuseumist, olid ilmselt topelt. Ja siis ma olin need millaski viinud raamatukokku näitusele (mida ma appsoluutselt ei mäletanud) ja Lea andis ükskord tagasi.

Siis hakkas mu mees raudseid käsi lugema, kuna romaan räägib Narvast, Georgi vabrikudki kaane peal. Ma ei teadnudki, et Vildel selline kirjatükk on. Ja puha naistekas!!! Juttu ka Muska-Mammast, kellel küll õnneks minu Narva sugulastega mingit pistmist pole.

Moraal: eesti ajal öeldi ratsaväes, kui sadul tagumiku ära hõõrus: "Sadul lõhkus, sadul ka parandab!" Eilse kohta ütlen: "Kirjandus erutas, kirjandus ka rahustas."

Aamen.

Friday, May 4, 2018

Prima Vista Kotinukal


mul on kruusid ritta säetud
taburetid ka
elamise üle käisin
tolmulapiga

nüüd ma olen hirmus väsind
heidan pikali
külalisi ootama pean
kelle seitsmeni

aega üle kahe tunni
mida ma nüüd teen
ootamisest kärsitu ja
väga näljane

tulge juba luuletajad
plaadikook ja bänd
mingu käima täiega see
Prima Vista mäng

Thursday, May 3, 2018

Kojutulek


puud seisavad jalad põlvini vees
kelts läind mahlad keeratud kinni
ja poripõhjatud kaugeleteed
teele vaatavad üksisilmi

ega enne sealt küll nüüd tulda vist
kui teepori tolmuks on saanud
tühi maja ja tühi teederist
terve talve on unistanud

et ta tuleb lõunase tuulega
paljajalu ja peod täis lilli
räägib juttu lindude puudega
vesta oskab veel pajupilli

maja majake ärkab rõõmule
aknal särab ta õnnepisar
ja vaata nüüd astuvad õuele
õed vennad ja ema ja isa

ja metsas hullunult kukuvad käod
palju aastaid ja muudkui õnne
vana maja kauneimas unenäos
murul jookseb koeri ja põnne

21-29-27-04-2018


Tuesday, May 1, 2018

Hapud viinamarjad

Tean täpselt, kuidas ma nüüd kõlama hakkan. Et kui ise ei saanud osaleda, siis ongi jama. Vaatasin selle Saja loo kontserdi või misasja nüüd telekast ära. Kuidas ma seda ootasin!!!

Muusika kohta mitte üks halb sõna, aga see lavastuslik pool oli nii kole diip ja nii staatiline ja igavene november. Kuigi novembrifilmi hindan väga, aga kõik ei pea ka nüüd alati november olema. Meil on ju lõpuks neli aastaaega ja kaksteist kuud. :)

Ma arvan, et saatus kohe meelega ei lasknud mul sinna minna.

Tahtsin kiiremini vahelduvaid kaadreid, tegevust, erinevaid ilmeid, emotsioone. Vat just - emotsioonid puutusid sootuks!

Häid kohti oli ka ikka. See pika habemega mees (kelle nime ma ei mäleta) puuvõra taustal ja veel mõned kompad - heledas mantlis vanatädi kivil istumas ja tema kõrval tumedas riides väike poiss kive vette pildumas.

Lahe oli kindlasti see, et inimesed said palju uusi tuttavaid ja kogesid ühtsustunnet ja veel midagi ühekordset ja kordumatut. Sellest jäin ilma, aga ega poleks suutnud ka nii palju vastu võtta.

Ootan nüüd oma Saja loo raamatut.