Monday, April 30, 2018

Vastuvoolu

Olen jah peavoolu vastu ujuja, järjest selgemaks saab. Täna siis need nõiad! No üldse ei huvita. Täielik ignorants. Kui keegi lõkke süütab, siis küll kiidan heaks. Maituli või nii, aga no mis jutt: naine lendab alati, aga kas tiibadega või luuaga, see oleneb mehest.

Kole palju lolli juttu ikka inimesed ajavad suust välja. Feissbukk on see lolli jutu avalik taimelava. Seal ma hoian end reeglina vaos. Siin vahutan ja ei ürita kellelegi meeldida. Keda ei huvita, ei ava juba ammu minu blogi.

Mu peaidee täna oligi see nõiateema. Veel kakskümmend aastat või rohkemgi tagasi riietasin oma tütrekese küll väikeseks nõiaks - tal oli väga mitu kleiti ja seelikut seljas. Sai ilus fotogi tehtud, mis nüüd eiteakus, aga siis kasvasime mõlemad teemast välja.

Võib-olla peaksin eneses pisut tolerantsi arendama? Teatud aegadel olengi hulga sallivam, aga aeg-ajalt suht tõre. Hetkel on tõreduse periood.

Samas kannan loosungit, et armastus ja head teod on kõige olulisemad asjad maailmas. Mine võta nüüd kinni! Eks vastuolulisus on lihtsalt üks inimlikke omadusi.


Sunday, April 29, 2018

Kaks asja

Küllap neid rohkemgi on, aga kaks häirivad, on justkui üle võlli keeratud. Mets ja koduloomad.

Igast metsaraidest tehakse suur koll ning maailmalõpp. Tundub justkui moeasi olevat igal raiesmikul nutta oma lapsepõlve taga. Tiba ebasiiras. Mul on siin vastupidi - heinamaad metsastuvad ja mu ema arvates oli see minu süü. Tervitused siinkohale emmele taevas! Ma ka algul põdesin, aga nüüd tervitan nähtust rõõmuga ja istutan ise veel juurdegi.

Tööstuspargi tarvis võeti mets maha ja minult küsiti, et miks me ei võitle. Jah, mõned teeäärsed suured kased oleks küll võinud alles jääda, need lihtsalt magasime maha, sest harvesterimehel oli suva, aga mitu sai ka päästetud.

Kuidas ma võitlen? Panen põlema end? Seon puu külge?

Metsa on alati raiutud, tulekahjudes hävinud. Millised olid Sinimäed pärast lahinguid - vaid töngad püsti, nüüd on suur mets peal. Kohal pole käinud, mööda sõites näen, võib-olla levitan ka valeinfot.

No ja sellest koduloomavärgist olen ennegi rääkinud. Koerad-kassid olgu riides, käigu kohvikus ja töö juures kaasas ning magagu kindlasti inimestega koos voodis. Valner on nagu mingi ikoon, aga ise sõimab ja ähvardab. Jüngrid kiidavad takka ja niutsuvad iga kodutu koera pildi all.

Maailm on kreenis ja aina rohkem vajub. Aamen.

Saturday, April 28, 2018

Ärkamas

Vat kui juba mitu päeva on lamatud ja see protsess jätkub täiega, siis ega olegi muud teha, kui tuubist Robirohtu kuulata. Teate sellist ansamblit?

Kuulan ja kuulan ja tahaks juba valjusti halleluujatada ning "Saaroni õit" lõpmatult kaasa üürata. Meestes on hoogu, aga hoog on mind alati võlunud.

Tihti olen mõelnud, et selle mesimagusa muusika pärast peaks kusagile lahkusuliste hulka end poetama, aga tegudeni pole veel jõudnud. No nii meeldib see siirup, mis üle ääre voolab. Olen jah sellise labase maitsega.

Noh ma siis kuulan edasi ja palvetan ja ehk kunagi võtan oma voodi ning kõnnin, kuigi (olgem ausad) voodi on ikka kole raske kanda. Vähemalt minu suur kaheinimese oma. Võib-olla sel mehel seal Piiblis, keda Jeesus terveks tegi, oli mõni väiksem.

Vanasti olid tõesti kole väikesed voodid. Vaadake muuseumides. Kuidas nad seal küll magama mahtusid? Mugav see küll olla ei saanud.

... olgu paistmas väiksed lambid saatmas valgust merele, mõni meremees siis pääseb surmahädast rannale...

Nõndaviisi just lauldi.

Friday, April 27, 2018

Täitsa perses

Ma ei viitsi kohe enam üldse viisakalt kõnelda. Selg valutab noh, raisk! Täiega närvi ajab. Oleks siis veel ennast raske füüsilise tööga ära katkestanud või... Ei midagi taolist. No võib-olla oli seks tiba tormiline, aga jäägu see nüüd küll ainult meie vahele.

Ja kui ma siis lõpuks saan end püsti aetud, siis hakkab pilti tasku viskama. Õnneks olen alati uksepiidast või millestki kinni saanud, aga täna ehmatas ikka päris ära. Annaks jumal, et ma endal konte katki ei kuku!

Kirss tordil oleks see, kui ma nüüd varsti ammetmeestelt kirja saaksin, mis mind TÄIESTI TÖÖVÕIMELISEKS tunnistaks, aga nad arutavad ja viivitavad veel. Lasku aga käia. Kaua läheb neil küll seekord. Kauem kui kunagi varem.

Ja kaua läheb ka seljaga. Kauem kui kunagi varem selliste kergemate vormidega. Ma ei räägi praegu täielisest voodirežiimist ja rasketest juhtumitest.

Jama on olla, kui keha püsttelg jukerdab. Kogu maailm on paigast ära. Vaatan feissbukis, kuidas inimesed puha reisivad. Noh see on muidugi näiline. KÕIK loomulikult ei reisi, aga nemad ei paista silma ka. Need, kes on nii vaesed, et neil pole millegagi kuhugi seda postitadagi mitte, et nad ei reisi. Või siis haiged. Need, kes võitlevad vähiga või ootavad uut südant, uusi kopse.

Nemad on varjus. Välja paistab ainult klants. Vaatasin fotoraamatut "Eesti läbi 100 silmapaari". Igav. Ikka tuntud näod, sada korda nähtud. Mida nooremaks, seda igavamaks. Vanade inimeste fotod on huvitavad, sest nahal on palju mustreid. Märkasin, et ka käsi oli pildistatud. See mulle küll meeldis, sest käed räägivad palju. Fotod on lavastatud. Sellega on nii ja naa.

Pole veel enda raamatut kätte saanud (Saja lugu), aga meil on ainult näod, ilma käteta. Kahju. Samas on meie fotod naturaalsed, ilma lavastamata ja grimmita.

Thursday, April 26, 2018

Muusikaline Balti kett


sumisevad tšellod
sumisevad tšellod
üle pehme suma lõikab
viiulite vaev
muusika viib ühes
muusika viib ära
nagu üle kauge mere
sadamata laev

keskendunud ilmed
pühendunud poognad
laval pillub tulist sädet
kingade must lakk
muuusika on võimas
muusika on vahe
muusika on omamoodi
mäss ja vastuhakk

Jõhvi Kontserdimajas

21-07-25-04-2018


Tuesday, April 24, 2018

Udu


õhtul roomab põhjakaarest
paks ja pime udu
ukse alt mu hurtsikusse
justkui see ta kodu

oleks minu külaline
keda ise kutsund
aga tuleb kutsumata
siis kui tuled kustund

sängi alla tõmbab saba
terve öö nüüd kulgeb
nii et jalga põrandale
tõsta ma ei julge

püsin ärkvel hirmuhigis
kuni hommikuni
siis kui õues valgeks läheb

siis mul tuleb uni

1-10-25-04-2018

Monday, April 23, 2018

Raamatu ja roosi päev

Hommikul kõigepealt, veel enne raamatut ja roosi, võtsin Mörkkö rihma otsa ja läksin teda naabrinaisele tutvustama. Piinlik, aga koer ei oska ÜLDSE rihmaga käia, ainult närib seda, õnneks on  mul vana rihm, sest seda uut rihma, mis ise sisse-välja jookseb, ei valda jälle mina.

Naabrinaine ei suuda muidugi koera nime hääldada ja üldse oli tal aiamaal tegemist ning visiit jäi väga lühikeseks.

Ma siis istutasin bergeeniad sinna biopuhasti torude ümber. Väga originaalne, kiitis mu armas mees, ning lisas, et nagu kellegi kääbas. :) On jah nagu kellegi väga pikk kääbas, sest tegemist on kõrgpeenraga.

Ja siis ma tulingi tuppa, kuna õhtul ootas ees raamatu ja roosi päev raamatukogus ja ma ei saanud end väga ära väsitada ja siis minna kohale, keel vestil ning mokk töllakil.

Jalgsi minnes selgus, et selg on kuradi valus. Ongi kõndides valus mul, nii ma ka arstitädidele ja töövõime hindajatele räägin kogu aeg.

Aga raamatukogus oli tore küll. Igatahes mitte igav. Tüdruk mängis kitarri - hindeks viis pluss. Ta on ka Sibeliuse konkursi laureaat.

Roose sain ka. :)

Sunday, April 22, 2018

Šveitsi juust


mu elu on auklik nagu
Šveitsi juust
juustuauke tekitavat
piima sees leiduvad
tillukesed heinapebred
ja kaasaja tehnoloogiate juures
hakkavat augud kaduma

aga mul tuleb neid heinapepri
ja auke aina juurde
üksnes aprillikuus
oli mu elu juustukeras
kolm pirakat auku

kolm olulist sündmust
mis jäid olemata
Bi-2 kontsert sümfooniaorkestriga
üks mu luulet tutvustav üritus
ja lõpuks kõige suurem auk
osalemine projekti SAJA LUGU
lõpukummarduses
Jazzkaare avakontserdil

nii mu eluke veereb
nagu juustukera
augud sees

:) :) :)

Friday, April 20, 2018

Üheksakümne üheksa lugu

Maria ütles mulle, et mõtle kui piinlik, laval peaks olema sada inimest, aga on üheksakümmend üheksa. Minu pärast. Kahtlen, kas niigi palju on. Väga vanad inimesed näiteks. Või haiged. No suurusjärk on ikka 100, olgu siis mõned puudu.

Arutlen, et millest ma ilma jään, aga eks siis otsustan, kui TV-s näidatakse. Kahju, et otseülekannet pole. No küllap keegi feissbukis kannab. Süda kripeldab veidi. Noh, et see kõik kogemata jääb, aga see ongi MINU LUGU, et nii on.

Olin täna kolm tundi jalgel ja nüüd surmväsinud. Kohutav janu on. Mahl saabub kell viis, rohkem kui pool tundi veel. Vahin muudkui kella ja kannatan. Vee isu pole absoluutselt. Sõin kolm tomatit, see pisut leevendas.

Tuleb siis hakata kuuski istutama oma maa piiri peale vastu tööstusparki. See metsatukake meie ja nende vahel on küll imeõhuke. Mul kuuselapsi jätkub, sellega pole probleemi. Natuke naljakas, et kuused tulevad lõunakaarde. Ikka põhja on neid alati istutatud kaitseks külma tuule eest.

Aga nüüd tulevad lõunasse. See kuusk, mis vana maja korstnajalga istutati ja mida enam pole, see kasvas kolmekümne aastaga küll tõeliseks hiiglaseks.

Kas ma saan nägema, kuidas kuused hakkavad lõunapäikest varjama? No suvepäike on nii kõrge, et seda ei varja miski.

Tuesday, April 17, 2018

Katteta lubadused

Kuigi ma ütlen, et alati võib ümber mõelda. Katsun ise ka vähem lubadusi anda endale ja teistele. Minust ongi jutt. Pärast eelviimast luulekogu lubasin, et enam ei kirjuta ja siis tuli veel üks. Nüüd lubasin jälle ning avalikult, aga uus luulekaust on juba käibel. Minuga on ikka väga halvad lood. Äkki avaldamise saaks pidama? Kirjutada ju võib ja blogis ning feissbukis üles riputada, aga ehk neist luulekogudest tõesti praegu piisab?

Mul on see lugejate sihtgrupp suhteliselt väike ja tüdineb lihtsalt ära.

Täna esitles SAJA LUGU Viru Keskuses raamatut ja näitus oli ka püsti. Nägin ka oma fotot ja ehmusin algul päris ära, sest pilt on taotluslikult väga naturaalne, ei mingit kortsude silumist. See oli teada ju! Nüüd hakkan harjuma ja oskan fotot ilusaks pidada, eriti silmaümbruse kanavarbaid. Need näevad välja nagu hästi pikad ripsmepikendused. :)

Und pole, tabletid neelatud.  Homme algavad SAJA LOO proovid, milles ma ei osale. Ei oska isegi kurvastada mitte, sest ma ei kujuta üldse ette, et võiksin sõita Tallinnasse, ööbida võõras kohas (kus?), tõusta hommikul vara ja olla päev otsa jalgel. Ja nii kolm päeva!!! Mõeldamatu.

Kui midagi toimub lähedal, siis saan osa, aga alati mitte. Täna näiteks kinno minna polnud võhma. Võib-olla pole ka päris minu film see "Portugal".

Oh ja kui keegi tahab mulle oma reisimuljetest rääkida, siis ma väsin juba eos ning keeldun kuulamast, aga mõtetes saan ma kõike ja kõikjale. Mõte on võimas relv.

Õnnis olemine

Oo, Venemaa on taas kaardil ja Ukraina oli juba varem. Lahe. Ja kõik need teised riigid ka. Aafrikas pole kunagi keegi rohetanud, aga muudest suurtest kohtadest vahel India, Austraalia, Brasiilia küll. Euroopa riigid on ju nii tillukesed. Eesti lihtsalt üks tumeroheline täpp, kuigi kõige suurema lugejate arvuga.

Akna taga on vaikne soe kevadvihm ja ma viskasin eile muruseemne maha. Nüüd rõõmustan, aga samas ka kannatan. Pisihäda. WC on nüüd palju kaugemal kui enne.

Mu oli eile mega tõõpäev - lõikasin õunpuoksi, vedasin mulda, külvasin muru, pesin aknaid, viisin pesu nöörile. No seal ta nüüd kuivab. :) Aga vaibad on juba mitu päeva trepil ilusti lappes, mitte ei viitsi neid kloppida. Las veel tõmbavad pisut, vihm neile peale ei saja.

Ma naudin vihmapüha.

Sunday, April 15, 2018

Ohtlik elu

Kiskjad ümberringi. Aed jäneste ja metskitsede pabulaid täis. Iga talv näritakse mu tammesalu jälle kümne sentimeetri pikkuseks ja August Vaga küljest võetakse paremaid suutäisi. Kitsed vahivad aknast sisse. Kohutav!!! Koera haukumise peale pööritavad ainult silmi.

Täna kuulsin taas haukumist. Vaatasin vannitoaaknast. Haukus õue poole. Sellises ohtlikus olukorras ei julge õue minnagi, kuigi oli veel jumalavalge päev. Piilusin puukuuri luugist. Ei midagi.

Tulen tuppa ja mida ma näen oma magamistoa aknast??? PÕDER (loe: p-õ-d-e-r) seisab lehtla taga ja noore männi latv kõigub. Selge, männikasude kallal elukas. Haarasin Canoni ja jooksin õue. Tahtsin suumida, aga tal ainult taguots paistis. Hakkasin vargsi lähenema. Kartsin ka.

Ei saand ma pilti ega midagid. Pani raginaga metsa. Ma pole mitte iial kodu juures põtra näinud. Homme lähen vaatan selle männikese üle.

Nagu metsas puid vähe oleks. Tuleb sööb või nina peast ära.

Õudne.



Kangelanna

Mõnikord ma oskan ikka väga tublisti enda eest seista! Teate neid inimesi, kes tulevad su poole ja küsimata, kas üldse huvitab, hakkavad oma arvutist või mistahes nutiseadmest kohe pilte näitama - oma uuest majast, lastest ja lapselastest, reisidest, sõpradest... Tundide kaupa. Olen paar sellist seanssi üle elanud. Enam ei kavatse.

Õudne! Mul ei tuleks iial pähe nii teha. Keda huvitab??? Olgem ausad, feissbukis ma laigin küll loodust ja reise, loomi ja lapsigi, aga siis on ikkagi minu suva ja minu aeg. Eriti meeldivad muidugi loodusfotod. Ise ma postitan ka loomulikult. Kuidas muidu? Ennast ja loodust põhiliselt. :)

Aga täna ma jäin lihtsalt lamama, oma arvuti kõhu peal, ega soostunud vaatama. Ei mingit pealesunnitud infot!

Ja siis need inimesed, kes helistavad ja hakkavad oma asju rääkima, mis mind samuti ei huvita. Olen osanud neist hoiduda, aga mõnda ikka kaastundest kuulan. Kui üle viskab, siis lihtsalt vajutan nupule. Inimesed võivad ikka väga tüütud olla.

Ma helistan ainult siis, kui selleks konkreetne põhjus on.

Friday, April 13, 2018

Selgemaks saavad silmad

Eile sain autorieksemplari kätte - minu tuliuus luulekogu "Selgemaks saavad silmad" kirjastuselt "Paljasjalg". Kole ruttu ikka, jaanuaris oli alles eelmine, aga ega see põle kirjastuse süü. :) Olen lubanud nüüd pausi pidada. Autorieksemplar küll käes, aga leping veel alla kirjutamata ja mul pole raha ka lähemal ajal raamatuid välja osta. Eks siis hiljem. Aga raamat muidu meeldib. Apollo e-poodi läheb ta millaski niiehknii.

No ja muidugi olin ma sellest kõigest eile nii üles pekstud, et kulus topsitäis jäätist kirsilikööriga ja peavalupill ning muid tablette. Magama jäin, aga pool viis ärkvel. Panin oma Canoni patarei laadima, et päikesetõusu pildistada. Korraks juba paistis puude vahelt, aga kadus jälle.

Ja Triin  Soomets Tiit Borniga ka veel eile lisasid emotsioone. Triinu luule kõnetab ja viimane laul oli enne kuulmata, aga ma ei mäleta pealkirja ka nüüd enam. Katsun juutuubist otsida.

Mu ema oli varajane ärkaja kogu oma elu ja tsiteeris Beethovenit: "Kuidas saan mina magada, kui koit idas heliseb!" Maitea, kas see oli ikka täpselt nii ja kas see oli ikka Beethoven, aga ma saan muidu magada küll, helisegu seal idas või kustahes mistahes heli.

Küllap suigatan veel, aga pean vaatama, et kella kaheks juuksurisse jõuan. Ja täna tuleb Maria! Veiniga. Küllap meil saab lõbus olema.

Aknapesuteadus

Kogu oma noore elu nühkisin maja vähemalt kahtkümmet akent Aknooli ja ajalehega. See vastik ajalehekrabin on mul siiani rakumälus. Nüüd on mul mikrokiust lapp ja pika varrega tald, et väljast ulatada ilma taburetil kõõlumata pesta (alumisel korrusel, ülemisel avanevad aknad sissepooole)  ja see kuivataja ka, aga mitte profiriistad muidugi. No sellised sitemad, et tald ripub vale nurga all ja kui mõne kruvi lahti keerad, siis kinni enam ei saa või vastupidi.

Iga uus asi on nagu raketiteadus. Nad ei saa segisti peale seda punast ja sinist täppi nähtavalt värvida, ise pead mõistatama, kummal poole soe vesi on. Ja kui mõni hinnasilt või firmakleeps kusagile pannakse, siis sajanditeks, no mitte maha ei tule ei küünte ega hammastega.

Päike katkestas nüüd mu aknapesu, aga õnneks need sitad riistad ei suutnud tuju lõplikult rikkuda. Vähemalt nüüd tean, MIDA nende asjadega teha. Guugeldasin. :)

Wednesday, April 11, 2018

Siin ma nüüd olen

Siin ma nüüd olen ja kurvastan. Ei ole Venemaad ega Ukrainat kaardile ilmunud, aga Horvaatia on kohe Eesti järel oma lehevaatamisete arvuga. Hea, et sinagi mul alles oled, Killu! Mäletan ikka nime õigesti? Ja kõik teised ka, kes te mu soigumist loete! :)

Olen nagu halvatud kehast ja peast, sest vannitoamees on ikka majas ja minu mees läks ära, KUIGI ta teab, et see mõjub halvasti. Ei, mitte päris ära ei läinud, peale lõunat tuleb ikka tagasi ja elab siin edasi. :)

Marial Tallinnas tuli kange vanniisu peale, tegi ilgeid plaane, et kelle poole end külla nihverdada, laskis peast läbi kõik vanniomanikud ja siis eile avastas, et ta võib ju nüüd koju emme juurde vanni tulla. Vannitoaehitus on nagu maailma loomine. Ma teadsin seda, a te ärge muretsege, meil on pesemisvõimalus ikka ka enne olemas olnud. Kuigi WC-d saame juba kasutada, jooksen ma ikka aastakümnetepikkusest inertsist vanasse kempsu. Aga, kui ma nüüd ta varsti viimast korda tühjendan, siis blokeerin ukse ka ära. :)

Ja mu grafomaania väljundiks ongi nüüd vaid blogi. Romaanivõistlused kuulutati välja. No ei ole minu rida. Vähemalt aru saan, päris loll ikka pole. Üldse ei eruta. Varem erutasid. Ja hea oli pageda kirjutamisse, kui muidu tühi hetk peale tuli. Uut luulekausta pole ka alustanud ja ei kavatsegi, vaatame, kaua vastu pean. 

Viia, ma nägin sind unes. Sa olid väga noor ja väga ilus (mitte, et praegu poleks) ja imestasime, et pole kaua suhelnud. Tegelt pole ka. Mu seda vikerkaareraamatut ei taha vä? Sina jah. Üksainus Viia mul ongi. :)

Tuesday, April 10, 2018

Puhkepäev

Näe, jumal andis puhkepäeva, keeras õues kraadid madalaks ja pärast eilset suvesooja üldse välja ei meelita. Aknast tore vahtida, taevas on lambavillapilved ja tuul kõigutab männioksi.

Vannitoas teeb Sergei viimaseid töid nii vaikselt, et ma üldse ei kuule, mis on väga hea, sest ega ma kuulda soovigi.

Ma mõtlen töödele, mis mind õues ootavad. Üle aastate taas murukülv ja mullavedu ning mulle tundub, et ostsin vähe seemet. Maja ette külvan valge ristiku. Biopuhasti väljaulatuvate torude ümber istutan bergeeniad - need on mul kohe omast käest võtta, suurte varjavate lehtedega ning igihaljad.

Aga kõigepealt õunapuud. Selleks tuleb mootorsaag teritusest kätte saada. Juba helistati, et ongi valmis, aga mu armas mees ei saa järele minna, sest mina ei taha üksi kodus olla, kui töömehed majas. Selline lugu on minuga. Häda ja viletsus ning hammaste kiristamine (kas see on piiblist või kustkohast???)

Mingi müra kostab pidevalt. Ilmselt tööstuspargist. Seal läks kopp maasse ja puukeskus kerkib. Tundub suht süütu värk - lauahunnikud ja nii... Peaasi, et 24/7 töötavat suruõhuhaamrit ei ehitataks metsa taha.

Oojah! Kuulge, Venemaa ja Ukraina lugejad, kus te olete? Tüdinesite??? Kaardil on roheliste asemel nüüd kaks valget laiku. :( :( :(

Monday, April 9, 2018

Lõrisen

Ei ole nii, et maailm on ainult tervetele ja tugevatele. Täna käisin töötukassas töövõime hindamisel. Kõigepealt pidin end töötuks registreerima, sest ma ei tööta juba kuus aastat. MUL POLE AKTIIVSUSE NÕUE TÄIDETUD.

Ma ei tööta seepärast, et tervisliku seisundi tõttu puudub mul selleks soov ja füüsiline võimekus. Kus ja kes on see, kes eeldab, et seni töövõimetuspensioni saanud inimesed soovivad meeleheitlikult töötada? SIIS MA OLEKSIN JU SEDA KOGU AEG TEINUDKI. Kas midagi ei ole nagu valesti või ainult mulle tundub?

Igatahes oli minuga tegelev ametnik väga meeldiv ning toetav. Ootame ära ekspertotsuse ja siis vaatame edasi.

Lugesin just feissbukist, Jaak Känd kirjutab, et varsti on SAJA LOO proovid ning etendus ja kolme päevaga 100 uut tuttavat. Vat seda ootasin ka mina. Nädalaid tagasi selgus, et tervis ei lase mul kõigest sellest osa saada, kuigi olin aktiivselt osalenud stilistide töös ja endast ning oma riietusest fotosid saatnud. Ma tõesti südamest soovisin.

Nii juhtub. Ja kuidas sellele reageeritakse? KAOTATAKSE ABSOLUUTSELT SINU VASTU HUVI, ENAM KIRJADELE EI VASTATA. Kuigi projekti kandideerimisel ja ka intervjuul ma oma terviseprobleeme ei varjanud.

Ühiskonna asi on neid aktsepteerida.

Sunday, April 8, 2018

Mul on kaks jälgijat

Meenub see feissbukis ringelnud nali mingi veidi kahtlase tegelase foto juures (tsiteerin mälu järgi, seega võimalik, et ebatäpselt, kuid loodan, et MÕTE ikka säilib): "Mul pole küll feissbuki ega twitteri kontot, aga on juba kaks jälgijat - üks on mu arst ja teine vist politseinik."

No mul on sama seis!!! Kui blogijatel on sadu ja tuhandeid jälgijaid, siis minul on kaks. Ja ma olen äärmiselt õnnelik nende üle. Palun jälgige mind ikka! :)

Tunnistan, et tore on olla nišitegija, vaikselt toimetada, aeg-ajalt saada märke, et keegi on mu avastanud ja selle üle üllatunud. Ma pole kellelgi avalikult hambus hurjutada ega haukuda. Annaks jumal, et nii jääkski.

Vat eks see ole ka, et mu tervis hammustab suuri tükke mu elukvaliteedist. Olen seda lauset juba kord kusagile kirja pannud. Pikki sõite ei talu, seega jäävad nii mõnedki tutvused tulemata ja tuntus olemata, aga las ta jääda.

Niiehknii tuleb see, mis peab.

Saturday, April 7, 2018

Pühade laupäev

Meil saab homme 18 aastat koosolemist, aga me tõime tähtpäeva tänaseks üle, et siis homme on vaba päev. :)

Suutsin täna tõusta voodis selle mööndusega, et riidesse ei pannud. Pidžaama peale kohe seljakorsett ja õueriided. Seepärast ka ei taha vist üldse riidesse panna, et rinnahoidjad kõik pigistavad. Keda mu kaalutõus ei huvita, jätku see osa vahele. :)

Ja mida ma siis tegin??? Vat ei mäletagi. Õunapuude lõikamisega tegelesin. Vesivõsusid on hirmus palju. Mu õunapuud on natuke nagu skulptuurid ka, oksad kõveraks kujundatud. Ja siis ma vahtisin seda Antoonovkat - kõrge, pagan ja nii võsusid täis..., aga õnneks on olemas mees ja mootorsaag. Õunapuust sai ilus madal vorm. Keskmadal, nii et alt saab muru niita ja ülevalt õunu võtta.

Ja siis oligi võhm väljas. Paar-kolm tundi jalgel, mitte rohkem.

Tellisin poest mahla. Veini ma ju enam ei joo. Pidasime aastapäeva ära ja muretsemiseks pole põhjust - pesin end puhtaks ning pidžaama läks ka pessu. 

Ma loodan, et hakkan nüüd vähehaaval aiatöödega pihta ja luuletused ei kimbuta. Mitu päeva on rahu olnud ses mõttes. Õuetööd huvitavad mind, tasakesi nokitsen.


Friday, April 6, 2018

Kevadine minemine

Ei jõua ühest toibudagi, kui juba järgmine. Iga inimese surm puudutab, nagu ütles kunagi üks mu koolipoistest. Täna siis Mikk Sarv.

Panen kirja ühe luuletuse, mida ma tükk aega taga ajasin ja nüüd lõpuks sain. Selle kirjutas mu ammune kursaõde Marika Tuul, neiuna Tiivoja, oma Luutsniku vanaemale. Käisin minagi Luutsnikus...

Marika küll mu blogi ei loe ja luba ma ka ei küsnud, aga kui nimi nimetatud, siis on vähemasti korrektne.

kägu kähisedes kukkus metsatukas
vana tamme otsas südapäeva ajal
istun vanaema seltsis õuemurul
kas on leinaaegu oodata me majal

lenda ära kägu seitsme metsa taha
tule varavalgel hüüa unest üles
minu vanaema surra veel ei taha
oma lapselapsi tahab hoida süles

/Marika Tuul/

Tuesday, April 3, 2018

Ostke mind!

Aga seda juttu "Hea meremeeste Hoidja" ma küll polnud lugenud. Vannun. Sellist ma poleks unustanud. Sellist, kus hea meremeeste Hoidja ostab jumala käest tuhat tessatini meremeeste taevast Atlandi kohal ja maksab rubla tessatinist. 

"See põle kallis kedagist ja saarte kohalt ma pidin ta ju ära võtma. Muhulased aavad all lorajutte, hiidlastest põle mitte rääkidagi, see kostab puha üles ja mis taevas ta siis enam on. "

Halleluuja! Saatsin käsikirja kirjastusele, seega ilmub mul nüüd kolmas raamat sarjast "Eesti 100 luuleraamatut". Grafomaaniageen on kole asi, aga midagi pole parata. Mul saab sarja sees olema oma triloogia! Hahaha! :) Nagu ma ei teaks, et paljukirjutamine pole veel hästikirjutamine.

Aga ostke siis mind ometigi! Ikka kulla hinna eest. Apollo e-poes on müügil "Elu on rong" ja "Hopsti üle vikerkaare" - hind 19 euri. Nii kõrgelt hinnatakse kõiki selle sarja raamatuid. Ja muide - selles vikerkaare raamatus on jutte ka, aga te olete neid lugenud, on mul blogis ka - Vana Indiaanlase lood. Luuletustest on vähesed blogis rippunud.

Mul on endal ka veel paarkümmend vikerkaareraamatut alles ja kolm esitlust ootamas. Mina ostan ja müün kümne euroga, sentigi endale saamata. Oh kui ohvrimeelne! :)


Monday, April 2, 2018

Pole huvitav

Sain isegi aru, et pole huvitav takkajärel neid märkmeid päeva kaupa lugeda. Kah mul asi! Pealegi tahan ma äkki rääkida hoopis millestki muust. NII väärtuslik see värk ka nüüd pole. Postitan ülejäänu korrag ja siis lähme eluga edasi, onju? :)


Teisipäev 20-03-2018

Babuulja teeb meil siin naljanumbreid. Õde tõi talle lipiku ravimi nimetusega, mis otsa lõppenud, et toodagu kodust uus kogus. „A kirjutage ise välja,“ soovitab babuulja.
„Meie ei saa kirjutada südamerohtu.“
„A kust te siis teate, et mul on süda haige? Kas mul on süda haige? Mul on vaja ravimit ärevuse vastu.“
„Anname, anname!“ naerab õde ja babuulja kommenteerib: „Nu i kantsert!“
Kui talle midagi ei meeldi, siis pahandab: „Hospodi božemoi, kak v tjurme!“

Õues sajab märga lund ja me sõime vinegretti soolaheeringaga, kasutades selleks mõistagi vaid lusikat. Ma kasutasin ka näppe, et kala naha küljest eemaldada, nüüd sõrmed pisut haisevad, kuigi neid seebiga korralikult pesin.

Gurmeetoitude ja peente lauakommete kirjeldus jätkub. Just äsja sõin lusikaga sardelli. Jälle võtsin näpukesed appi, koorisin sardellipoisi ära ja siis läks juba nagu lepase reega. Kartulipüree ja kurgi-tomatisalat olid väga maitsvad. Pealegi olen ma ju sardellipõlvkonnast võrsunud.

Mitte ei mõista inimesi, kes telefoni karjuvad. Ira ja mina räägime küll normaalse häälega, isegi babuulja! Mina vaevu ägisen seal aparaadi otsas. Lõin palatiukse demonstratiivse plärtsuga kinni ja mees koridoris keeras kohe volüümi maha.

Kolmapäev 21-03-2018

No hakkab vaikselt üle viskama. Hetk tagasi karjus taas sama mees, aga mitte telefoni, vaid personali peale. Rõve.

Paralleelid Alidega on hämmastavad, muudkui istume üks wäikeses toas, teine kolmeses palatis, analüüsime oma meeleolu, imestame maailma kurjuse üle ega tea, mida elu toob. Ilmaelu ja inimhing püsivad samad läbi sajandite.

Balšoi abhod selleks korraks läbi. Issand, kuidas see mind alati närvi ajab, aga täna oli suht normaalne.

Loen Thich Nhat Hanhi raamatust „Õnn“ Peamised teadlikkuse harjutused: „Kui inimesed, kes koos söövad, ei suuda üksteisele naeratada, siis on tegemist väga ohtliku olukorraga.“ Mina ei suuda. Oht on olemas.

Neljapäev 22-03-2018

Ei armasta haiglahommikuid. Kodus ärkan vaikusse, siin sagimisse ning lärmi. Kõik sahmerdavad, soputavad voodeid, käivad duši all ja riputavad pestud aluspesu radikatele kuivama. Leban viimse hetkeni voodis, hommikusöök on kell üheksa. Võin ka pärast seda duši alla minna. Hommikuti olen tusane, õhtud meeldivad: siis sumbub lõpuks kõik vaikusse. Sanitar peseb koridori, kuulan veesolinat ja kustun tasapisi.

Oo kehakaalu jumal, ole sa tänatud. Astusin kaalule ja see näitas väiksemat numbrit kui kümme päeva tagasi. Söön hoopis teisiti kui kodus. Suppe ja plämme ning vähem ka.

Nüüd on meid taas palatis neli. Seda on ilmselgelt liiga palju, aga õnneks on see loodetavasti mu viimane öö. Uus palatikaaslane tõi mulle namordniku, aga kandsin seda vaid paar tundi, siis viskasin prügikasti. Ise ikka natuke pelgan ka seda viirust, aga maski kandmine on vabatahtlik. Tervetel.

Thich Nhat Hanh: „Meie trditsiooni järgides ei öelda „kella lööma“, vaid „kella helisema kutsuma“. Isik, kes kella helisema kutsub, on kellameister. Puust keppi, millega kella „kutsutakse“, nimetame „kutsujaks“. Meie, kes me mõisatallis peksa oleme saanud, muudkui aga lööme – kella ja laulu ja tantsu ja araks lööme ja lulli lööme...

Muljetavaldav. Raja loeb venekeelset Smuuli „Head meremeeste Hoidjat“. Mitte ei mäleta, kas ise olengi lugenud. Kui jah, siis sisu ei mäleta, aga Smuuli ikka tean muidu ja „Pärast surma ma saan oma laeva“ ka. „Jäist raamtut“ olen lugenud.

Juba enne viit kutsutakse meid siin užinatj, aga valgevenelannast babuulja ütleb vetšeretj. Inimestele tuuakse kottide viisi lisatoitu, mulle pole midagi toodud, polnud plaaniski ja homme saan koju. Loodetavasti. Enam pole tore: palju uut rahvast ja palatis neljakesi. Ei, tänan!

Reede 23-03-2018

Kui olukord muutub, tekib ärevus ja närvilisus. Raja norskab, babuulja meenutab mulle mu ema oma lõpuaastail, üks naine tuiab valjult nutta löristades mööda koridori. Õnneks saan õelt infot, et arst käis hommikul ja pärast sööki algab väljamöllimine. Sunnin end rahulikuks, see pole kerge. Mind ootab nüüd reaalne elu väljaspool seda omamoodi turvalist maailma.


Muide, ma lasksingi endale raamatukogust Smuuli tuua. Loen nüüd mõnda asja üle. Tuleb meelde. Näiteks see lugu Nisu Villemist. Nisu on mu neiupõlvenimi ja minu eellased on pärit Kasepäält. Geni põhjal tean, et Nisusid on ka Hiiumaal. Võib-olla on see petisest Nisu Villem iidamast-aadamast ka minu lehmalellepoeg. :)

Sunday, April 1, 2018

7 - esmaspäeval


Esmaspäev 19-03-2018

Jälle tusane hommik pärast painavat unenägu. Puudub soov voodist väljuda ning riidesse panna. Õnneks on pidžaamas ja hommikumantlis ringi käia haigla tingimustes jumalast ok. Plaanis on nädala lõpuni viibida siin inspiratsioonilaagris loomepuhkusel. Siin on mu Flandria ja Inglise aed.

Muide, Alide peigmees või vähemalt kirjasõber sai eile esimeses ilmasõjas surma. Surma sai ilmselt juba varem, aga eile lugesin sellest, kuidas teade Alideni jõudis. Elan nagu kahte elu korraga, Alide oma on intensiivsem, mu enda oma vaid raam sellele.

Üks noor habetunud prill tundis huvi, mida ma kirjutan. Seletasin siis. Poiss vastas: „Ja sam toože estoonets“ Järgmisel hommikul hõikas mulle: „Tjere hoomikust!“

Õh, Ira sööb pidevalt soolapähkleid, ime siis, et ta endale sellise rasvakõhu on saanud. Depressioonis naised kas söövad end paksuks või kaotavad sootuks isu. Mul on praegu õnneks see teine variant.

Alide kirjutab, et kui ta teaks oma tulevikku ette, siis teaks ta ka, mida tegema peaks. Mina tean tema tulevikku, õigemini seda, kuidas ta elu lõppes. Vaevalt oleks ta ise midagi teha saanud selle tragöödia vältimiseks. Oleme mõlemad saatuseusku.

Ehk see Alide päevik polegi mu hetkeolukorras teraapiline lektüür, pigem vastupidi, võimendab ka minu emotsioone ja tõmbab paralleele. Alide ei tea, mida tulevik toob, mina samuti. Tema istub üksi ja kirjutab, nii minagi. Ei suhtle siin kellegagi. Alide meenutab ja igatseb ilusaid hetki minevikust. Ma pigem unistan tulevikust, aga elu on suures plaanis ikka üks ja sama.