Saturday, March 31, 2018

6 - pühapäeval


Pühapäev 18-03-2018

Tujutu hommik. Hommikusöök viibib, tahaks juba duši alla, enne ei jõudnud. Käin aeg-ajalt koridoriaknast välisõhku hingamas. Umbne ja uimane on mu sees ja ümber minu. Hallus. Tuimus. Tüdimus. Väsimus. Jõuetus. Aamen.

Jõudsin ära oodata oma lemmikroa – kohupiima kisselliga, mis on maitsenud mulle kooliajast peale. Tänapäevased toitumisnõustajad küll sellist kooslust süüa ei soovita, aga mind ei huvita. Venelased on sööklas hirmus viisakad, soovivad muudkui „prijaatnava apetiita“, mühatan vastuseks, luristan oma suppi ja ei vaata üles, sest ülelauamehel on nii koledad pikad ja paksud kollased küüned. Väkk!

Kuna on nii lühike jutt, siis lisan omalt poolt juurde, et ega suurt midagi muutunud pole. Väsimus jätkub. Märkan oma päevast vaid magama minekuid ja ärkamisi. 

Kohe kustun...

5 - laupäeval


Laupäev 17-03-2018

Osakond on karantiinis. Kes sees, see sees, kes väljas, see väljas. Mul puudub igasugune ülevaade, mis maailmas toimub ja mind ei huvita ka. Mul on infopaast, internetipaast, söön ainult seda, mida sööklas antakse ja magan. Täna magasime kogu palatiga hommikusöögi maha. Lõbus naerune sanitar tuli meid lõpuks otsima. Babuulja muidugi kükitab alailma tumbotška ees nagu väike värvuke ja sööb midagi. Hambaproteeside lõgin õigetiba ärritab, aga las ta olla. Kaebab kõrget vererõhku, aga endal on hoopis hommikuti madal, siis tõstab voodis lamades jalad üles, kintsud on tal nagu noorel plikal.

Ira samuti krõbistab pidevalt midagi süüa. Ongi endale kõhu ette söönud. Enam pole ülbe, on üks vähestest vene naistest, kes mõistab telefoniga vaikselt rääkida, ei karju. Palus, et poeg kannaks 30 eurot üle, siis Borja toob sigarette ja kohvi, aga kohvi ei antud kättegi karantiini tõttu. Säh sulle!

Ei leia mugavat kirjutamisasendit, selg hakkab kohe valutama. Koridoris on küll lauad ja toolid, aga seal varitseb jurist. Ei viitsi tema juttu kuulata. Alide on igatahes praegu informeeritum kui mina, sest ta on sakstega Tallinnas, ostab raamatuid ja loeb lehti. Ikka pole aru saanud, KES need saksad on.

Babuulja tütrel on täna sünnipäev, saab 46 ja tõi sel puhul emale kotitäie tavaari. Sain singirulle küüslauguga ja astelpaju mahla. Ülimaitsev. Kuigi lubasin läbi ajada vaid haiglakraamiga, kulus selline turgutus marjaks ära. Mulle ei tooda midagi, olen askeetlikus loomelaagris.

Kevadine depressioon on täpselt kui vana??? 9. aprillil 1917 kurdab 22-aastane Alide, kui tüdinenud ta kõigest on ja küsib, mis elu see teiste teenimine on ja vastab ise, et see pole mingi elu. Oleks tiivad, lendaks kõrgele ja kaugele. Oi kui hästi ma mõistan.


Thursday, March 29, 2018

4 - reedel


Reede 16-03-2018

Suurepäraseid mehi leidub SIIN. Kui just näitlejaid pole, on ikka mõni muljetavaldava põlvnemise ja filmiliku elukäiguga jurist, kes su targa jutuga surnuks võib rääkida. KUI see jutt ikka kõik tõele vastab.

Palju õnne! Nüüd on meil lausa gripiepideemia. Kõik, kes soovivad, kirjutatakse koju. Arvasin ka, et soovin, aga siis sain aru, et ma lihtsalt EI JAKSAKS kusagile minna. Ainult voodi-WC-dušš-söökla-protsedurnaja-voodi. Võib-olla olen viiruse juba saanud, siis oleks hoopis nõme kodus põdeda. Mina jään! Sel aastal on juba pea 40 inimest Eestis gripi tüsistustesse surnud. Eks me siis näe imet, mis saama hakkab. Pahur Jaana läks koju, nüüd on meid kolm. Sain teada, et tema perekonnanimi tähendab üht valget lindu, aga mitte turteltuvi. :) Sinitška lendab ka koju. Nad on juristiga suured sõbrad. Küllap seadusetundjat köidavad seaduserikkujad.

Loen, et Alide muudkui ootab ja igatseb. Ootab sõja lõppu ja eluõnne, igatseb armastust. Ma ootan söögiaegu ja õhtuid, koduigatsust pole, väsimus vaid.

Käes on kõige nõmedam hetk. Mehed vaatavad midagi kellegi arvutist ja möirgavad naerda. Panen palatiukse kinni, aga see rõve naer kostab läbi. Kannatan ära, mõeldes sellele, et Alide päevikus surevad mehed esimeses ilmasõjas, meie oma eesti mehed. Siin möirgavad naerda ka meie oma Eesti vene mehed, tihti kuritegeliku taustaga, narkomaanid, joodikud või lihtsalt haiged. Inimesed.

Ja mida ma loen! Alide sõidab Talinnast rongiga Jõhvi ning teel tulevad kaks kena vene madrust peale, kellega ta rääkida ei oska. Tahaks, aga ei saa. Mina siin enam-vähem oskan ja saaks, aga alati ei taha. Samas imestan, et tsaariajal noor naine vene keelt ei rääkinud. Aga noh ta oli ju sakste teenija. Ju ei läinud tarvis.


3 - neljapäeval


Päikseline hommik, õues on taas miinus. Sain magada hoolimata palati ülerahvastatusest ja naabrinna norskeist. Koduigatsust pole, ootan Milgamma süsti. Olen end Alide päevikusse sügavasti sisse lugenud. Tal on seal tähed ja meri ja igatsus ja suve lõpp. Mul on siin kevadine depressioon.

Akna taga on kased, kõrged kevadised pilved, sinine taevas ja palatiseinal päike ning päikeselaigus trellidemuster. Ilus. Kui oskad näha. Ma oskan. Nii on kergem. Mõtetes ronin juba kodus õunapuu otsa ja lõikas möödundaastaseid kasusid, mis suvel murdmata jäid. Tundub, et tahe midagigi teha on üldise hämaruse all kusagil olemas ning võib õige pea end ilmutama hakata.

Ira ja babuulja räägivad poliitikast, Jaana ikka ei suhtle veel ja mina põhiliselt kuulan, kuni babuulja võtab otsad kokku, et mida temal, ajudeta vanamooril, ikka seletada. Vat alati ei satu mõne näitlejaga samal ajal haiglasse, et oleks huvitav, aga mul on ju Alide päevik.

Kell on viis ja õues jumalast valge. Meile anti õhtusöök juba kätte, aga see plovi sugulasest riisimöga jäi minust puutumata. Jaana pakkus sefiiri, nii armas temast, aga ütlesin ära, pole isu. Pärast õhtusööki ei saagi ma ravimeid, ainult Ascorutini.

Päevikukirjutaja on õigekirjas üsna tubli, kuid kirjavahemärke ei kasuta. Ei kirjuta ka kohalikus murrakus, kuid vahel kargab mõni ootamatu kirjaviga sisse, mis mind pisut üllatab. Siiani pole veel aru saanud, KUS täpselt ta oma suve veedab ja kes on see salapärane „tema“. Selge, et kusagil kõrgel kaldal, Toila, Voka ja Päite – see kant.


Wednesday, March 28, 2018

2 - kolmapäeval


Kolmapäev 14-03-2018

Head emakeelepäeva! Hommikul tõmmati maja ees lipp vardasse. Venelanna asemel toodi noor ja põrnitav Jaana, kes rääkida ei taha ja on vihane, et ta ümberasustati. Ega minagi viitsi suhelda. Muudkui kirjutan. Sinitškaga näeme koridoris ja sööklas. Täna tahaks küll rohkem emakeelt kuulda. Õnneks inimesed helistavad. Laivi näiteks helistas ekstra emakeelepäeva puhul ja rääkis, kui tähtis on luule olemasolu keele püsimisel. Nõus.

Oh kurat! Enam pole üldse naljakas. Palatisse kanti üks voodi juurde, sest osakonnas on gripiviirus ja gripihaigele tehti üksikpalat. Palju õnne mulle! Neljakesi selles pisikeses uberikus.

Gripiviirus, juhhei! Meile anti nimelised kopsikud ravimitele vee peale joomiseks. SEE meeldib mulle väga, kuigi viiruse pärast olen tõsiselt mures.

Jaana jookseb kohe palatist välja, kui mina sisse tulen. Säh sulle emakeelt ja selle rääkimist! Teine päev alles ja juba on VÄGA paha tuju, aga valgevenelannast babuulja muudkui patrab. Lasku käia, ta pole üldse halb. Väga usklik ja 82 aastat vana. Selles eas pole küll tarvis sattuda haiglasse, kus peab ise endaga toime tulema.

Ainus, mis mind ja päeviku-Alidet selles saja-aastases vahemaas ühendab, on ilmselt vesi. Alide käib mere ääres istumas ja kirjeldab selle meeleolu, minu privaatsed hetked siin on duši all. Seisan seal, kuni jaksan ja loodan, et halb koos veega kanalisatsiooni kaob.

Üksindus seob meid samuti. Alide üksindus on suurem, minul ajutine, aga tsaariajas oleme mõlemad – Alide aastas 1916 ja mina venekeelses keskkonnas. Ira, kes gripi pärast meie palatisse toodi, on ülbe ning nõme, sõimab babuuljat. Vaatame, kaua ma kannatan.


Tuesday, March 27, 2018

Maailma eest varjul 1

Pealkiri tundub väga tuttav. Ehk olen juba kunagi kasutanud, vat mitte ei mäleta.

Sisestasin oma käsitsi kirjutatud päeviku arvutisse ja kuna hetkel pole mul plaani ega jaksamist selle Alide päevikuga midagi ette võtta, siis postitan oma. Tegelikult on minu päevik vaid raam Alide omale.


Teisipäev 13-03-2018

Sisselogimine võttis vähemalt poolteist tundi. Nüüd olen lõpuks palatis. Väsinud. Heidan lihtsalt voodile. Sain just Milgamma tagumikku. Hästi süstitud, üldse polnud valus. Mäletan seda medõde eelmistest kordadest.

Issand, ma kaalun koos riietega 78, 3 kg! Minu 1, 76 pikkuse puhul võib seda normaalseks pidada, aga no kuulge! Parimatel päevadel olen ikka 10 kg kergem olnud. Tunnen end nagu üks suur mauk. Eile tabas mind kohutav magusasööst: tegin suure tassitäie väga magusat kakaod, hõõrusin neli munakollast suhkruga ja õhtul sõin veel 100 grammi neid piklikke veneaegseid karamellkomme, seest moosiga, mida tuli ekstra turu pealt otsida.

Sinitška jäi mulle kohe silma, sest tal on siniseks värvitud juuksed ja küüned ning ta käib kepiga, kuigi on minust ilmselgelt hulga noorem. Eestlane pealegi. Igal eestlasel on siin kulla hind. Selgus, et sööme ühes lauas. Sinitška tumesinisel hommikumantlil on VÖÖ! Minul küll ei lubatud hommikumantli vööd palatisse kaasa (teadagi, miks), kui ma esmakordselt siin viibisin. Pärast seda ma polegi enam proovinud. Haigla halattidel on takjad.

Alide päeviku võtsin kaasa, et mul midagi teha oleks. Kirjutan seda ümber, mõnest sõnast ei saa aru ka, käekiri pole kõige parem. Kavatsen selle ajaloolise üriku korralikult läbi töödelda. Kirjutan käsitsi, sest mu vana läppar töötab ainult vooluvõrku ühendatuna, aga SIIN pole palatites pistikupesasidki. Ega mulle meeldi mõte, et pean kogu teksti hiljem sisestama, aga hetkel ei lase end sellest häirida. Kirjutada on üle hulga aja mõnus ning käekiri ilus.

Palatis on uus naine! Pagan! Ülakorruselt alla toodud. Nüüd ootab mind ilmselt pidev venekeelne plära. Võib-olla homme vahetame ja saame Sinitškaga ühte palatisse. Tean juba, kui värvikas elu on sel värvukesel olnud. Raske lapsepõlv, Kaagvere, vangla, elu välismaal ja neli last. Mul on ka neli last.



Monday, March 26, 2018

Talv kevades


kalender juba avas kevade
kuid ainult seinal mitte õues
võib minna üle kaanetatud vee
kui haljus sügaval maapõues

on öödel jäised hundihambad veel
ning päeval lendab lumelinde
kel päike kootud käpikutesse
jääb ellu selles madalpinges

ja teab et ükskord jõuab niikuinii
ka kevad hiline ja suvi
külm küll ja lühike kuid ikkagi
ta tuli ometigi tuli


Sunday, March 25, 2018

Armastades

Kõiki tänaseid olulisi päevi tähistan ma voodis. Kas armastades või ükskõikne olles või nina kirtsutades. Alusatasin pahurana. Magasime väga kaua. Liiga kaua. Ja nüüd pole üldse enam mõtet voodist välja tulla. Mistarvis?

Kella keeramisest on mul täiesti suva. Mind see ei mõjuta mitte sugugi. Ehk mõjutab, aga ma ei taju? Kuda siis nii? Mina, kes ma tajun sedagi, mida olemas ei ole.

Palmipuudepüha ei jõua minuni. Aastaid tagasi olin selleks ajaks juba teenistuse ära mänginud, orelikaane kinni tõmmanud ja koduski. Õndsana. Eh kui harva ma nüüd kirikusse ja armulauale jõuan, aga igatsen küll.

Paastumaarjapäev ka ei jõua minuni. Seda, kuidas marjapunasse ja pannkookidesse suhtun, te juba teate. Mis kuradi marjapuna? Kuhu te selle teise "a" olete pannud?

Ainuke, mis jõuab, on küüditatute mälestamine. Samas ega ma taha kuulda mälestusi, sügavaid arutlusi kurjuse teemadel, inimeste kibedaid kommentaare. Ei jaksa ja halva meenutamine ärataks selle juskui jälle ellu. Eriti kole on, kui manatakse.

Minu platvorm on vaikne mõtlus, palve ja armastus. Vahin küünlaleeki aknal ja palvetan hingede eest. Ja tuleviku eest. Ega kuri kao.

Nemad, kes 69 aastat tagasi viidi, nemad on täna kõige tähtsamad. Unustada küll ei tohi. Unustada ei saagi.

Saturday, March 24, 2018

Ennetus

Homme on paastumaarjapäev ja palmipuudepüha ja kella keeramine, aga tähtsaim kõigest on siiski küüditatute mälestamine.

Feissbukis lähen ma õudselt leili nende muttide peale, kes ajavad seda marjapuna joomist ning naisteväe asja. Seepärast postitasin oma luuletuse juba täna. Ennetavalt ning avalikult.


kurjus kahjuks ei kao
kuhu ta kaduma peaks
aeg silub oma vaod
küll tagant järele heaks

valu ikkagi jääb
avatud hingedesse
kui see külmkauge päev
viib meid taas minemisse

kurjuse vastu saab
armastades ja hoides
oma rahvast ja maad
iga hommiku koites


Friday, March 23, 2018

Olen tagasi


kevadine depressioon

9. aprillil 1917 kirjutab 22-aastane Alide Ottens oma päevikus:

täna kus kõik linn liikwel ja ärkwel on
istun siin müüride wahel
oh mu meel on nii ale
praegu kus neid ridasid kirjutan
kukuwad ka pisarad paberile
oh see teenija elu
küll on wõeras leib wali süia
sa pead alati minuti peal kohal olema
on see elu nii sugune misgi wäärt
oh ei sell elul ole wäärtust
ela ainult selleks et teist teeni
oh ma olen nii tüdind nii tüdind
oleks mull tiiwad ma lendaks kõrgele ära
ja kaugele kaugele
mu kannatus on nii pingul
et iga silmapilk katgeda võib
ja see aeg on ka niisugune hall ja udune täna
ei tea mis homme kõik tulla wõib
olgugi et seda küll millalgi teada ei wõi
aga siisgi rohkem kui praegusel ajal
elu oh elu miks oled sa nii kibe
oh miks oled kibe
kui palju kaswatad sa okaid teel
mida mööda inimesed käiwad
sa kaswatad okaid ja peidad need õite sisse
et neid keegi ei näe
ja teadmata nende otsa astub

pole midagi uut siin päikese all

13-55-23-03-2018


Monday, March 12, 2018

Paast

Paast algas juba ammu, aga alles täna vaatasin, et millal see Suur Reede siis on. 30. märtsil on. Homsest lähen mina internetipaastule ja vaatan, kuidas mõjub. Loodan, et puhastavalt ja kirgastavalt ja...

Ma proovin, mismoodi on kirjutada üle hulga aja käsitsi. Otsustan seda teha võimalikult kauni käekirjaga. Kuigi mulle ei meeldi käsitsi kirjutatud tekste hiljem arvutisse sisestada, aga ma ei võta arvutit isegi kaasa mitte. Nii et kui ka tahaksin, ei saa ma seda aparaati mõni aeg kasutada.

Olgem ausad - olen suht sõltlane. Puhastugem siis nüüd!!!

Näeme uuesti siis umbes nii nädala pärast!

Jääge moodsaks, hingake kevadet sisse ja välja, rõõmustage, kui on, mille üle ja kui pole, siis kujutage ette. Mõtetes on kõik võimalik.

Saturday, March 10, 2018

Liiga sinine mägi

Kammisin end nüüd täitsa segi lugemisega. Kole tihe tekst, hirmus palju infot. Liiga palju minu jaoks. Mulle sobib hõre ja aeglane tekst. Lihtlaused. Nagu ma ise kirjutan. Mõne käest saan võtta oma ühesõnaliste lausete eest, mõnele jälle meeldivad.

"Sinises mäes" leiab leheküljepikkuseid lauseid, mis oma olemuselt on loetelud. Ega see ole etteheide. Mis olekski minusugusel matsiplikal kirjanikule ette heita??? Selle "matsiplika" ma võtsin Turid Farbregdilt, kes sai Aasta kultuurisõber 2017 tiitli. Ise ta end nii nimetas ja see oli väga armas. Kontekstis, et talle meeldib väga Viivi Luige "Seitsmes rahukevad". Et ta tunneb seal ära oma lapsepõlve. Ja et ta tahaks nii väga "Tõde ja õigust" tõlkida, aga Norras pole nõudlust. Tahetakse soome kirjandust.

Kohutav, kuidas ma kordan sõnu ja seda ise üldse tähele ei pane. Selles kuulsas naistepäevaluuletuses oli kaks korda sõna "komme" ja ma ei märganud enne, kui olin juba postitanud feissbukis ja siin. Feissbukis parandasin ära, siin vist mitte. Oli "kombe" ja "komme" tegelikult. Ja mul läheb mitu päeva aega, et seda märgata!!!

Nojah vat! Tahaks ikka vahel raamatuid lugeda, aga romaanis on minu jaoks üsna tihti LIIGA palju tühja juttu.

Ühe luuletusega võib terve romaani ära öelda.

Thursday, March 8, 2018

Maailmakuulus menuraamat

Ei tea, kust ma selle peale tulin, et lugeda. A ma olen ennegi maailmakuulsaid menuraamatuid lugenud. Lohetätoveeringuga tüdrukut ja halle varjundeid igas võimalikus toonis.

Minu jaoks ei ole midagi igavamat kui põnevik ja midagi põnevamat kui igav raamat. Lohetüdruku viimaseid osi ikka ainult lappasin ja kui ta mulla alt end välja kaevas ning läbi augu oma peas aju katsus, siis tuli piir ette. No kuulge!

Varjundid - hallid ja mustad ja misiganes tüütasid ka lõpuks ära. No mis uut infot ma sealt ikka nüüd siis teada sain?

Täna siis "Naine aknal". Kes iganes tema ka kirjutas, aga pärastlõunast siiani ma need 468 lehekülge läbi lugesin. Sõna otseses mõttes oli kerge lugeda. Raamat ise kerge käes hoida ja tekstid lühikesed. Ja huvitav ka! Seni, kuni juttu psühholoogilistel teemadel.

Aga kui kolepõnevaks läks ja see viimne võitlus katusel hakkas, siis olin juba tüdinenud, aga siis lõppes juba ära kah.

Ühes kohas tabas mindki paanikahoog nagu Anna Foxigi. See oli kirjeldus autoõnnetusest. Kummulipööratud auto on minu jaoks õuduste tipp.

Natuke piinlik on ka, sest Eva Koff ootab lugemist, aga täna ma poleks suutnud. Olin võimeline vaid menuraamatuks.

Wednesday, March 7, 2018

Lõppenud on päevad

Kuigi on alles täna, mitte veel homme, aga ma postitan juba, et saaks süämelt ära. Hakkab peale see massipsühhoos ja hüsteeria.

Huvitav küll, ma olen juba fertiilsest east ammu väljas, aga tunnen end iga minut NAISENA. Okei, ma ei mäleta, mis põhimõte sel Clara Zetkinil oli. Küllap olen teadnud. Olgu.

Aga mis on viga tänapäeva naistel? On neil ÄKP (äge kepipuudus), tähelepanuvajadus, mis veel? Et üksteist õnnitlema kukkuda ja sellist palagani ja pillerkaari teha.

Mul on ka HAIGLASELT KÕRGE TÄHELEPANUVAJADUS. Lausa diagnoosi väärt, aga selle naisteasjaga on mul küll kõik korras.


mässaja manifest :)

kui sa tuled ära lilli too
šokolaadi samuti ei vaja
tead ju küll et šampust ma ei joo
eriti veel etteantud ajal

kõik need päevad millal miskit peab
tead ju küll et need ei meeldi mulle
kombe pärast soovime kui head
suudest väljub sadu tühje mulle

kui mind jumal juba naiseks lõi
siis on see mul iga päev ka meeles
komme mille Clara Zetkin tõi
minu jaoks on kirjutatud veele


Mõistatus

Olen nüüd muudkui lebanud ja lugenud. Minu lugemisvara tekib sel teel. et meediast ja tuttavatelt kuulen/näen ja siis tunnen, kas kõnetaks või mitte.

Nii sattus mu kätte Mats Traadi "Inger". Alles nüüd!!! Raamat ilmus 1975. Õppisin tollal Tartu pedas. Üldse ei mäleta, mida ja kui palju siis lugesin. Põhiliselt ikka pidutsesime epakatega. Teisel kursusel lugesin "Tõde ja õigust", seda mäletan. Laulupeolgi oli II osa kaasas.

Tiina luges küll pidevalt. Oleksin võinud huvituda, mida. Kindlasti väärtkirjandust. Tiina on kohe selline väärtkirjanduse inimene.

Ja nüüd ma ei teagi, kas olen nooruses seda Ingerit lugenud või ei. Raamatu olemasolust olen alati teadlik olnud. Mul juhtub seda raamatute puhul sageli, et hakkan lugema ja siis saan aru - krt, olen ju lugenud, aga ei mäletagi.

Aga Ingeri puhul jäigi lõpuni mõistatuseks. Järjest rohkem siiski usun, et lugesin kunagi, aga aeg on jäljed mälust kustutanud.

Nii võib olla.

Sunday, March 4, 2018

Paranoilise pilguga

Ma ei tahtnud üldse minna sellele flamenkokontserdile. Mitte kontserdi, vaid ikka enda pärast. Aga sundisin, et näha reaalsust. Reaalselt aru saada, et pärast nädalaid mitteliigutamist ei taha riided selga mahtuda. Noh nägin, aga ei õppinud midagi. Võtsin lihtsalt laiema kleidi ja jakk nüüd NII hullusti ka ei pigistanud.

Reaalselt tunnetada, kuidas tajud on umbes ja ei võta vastu seda, mis mind tegelikult väga kõnetab. Lausa pöördesse ajada võib. Mehed kitarridega, rütmid, tants.

Istusin ja lihtsalt vahtisin tuimalt, aga jätsin meelde ajaks, KUI meeled ehk avanevad, siis tunnetan läbi.

Ainsana suutsin aduda seda, et kitarrimängu tehnika on ikka... Ma ei tea seda sõna. Keeruline? Meisterlik? Virtuoosne? Noh, midagi sellist.

Ja need tantsijad. Oh see sihvakas pikajuukseline hurmur jättis mu täiesti ükskõikseks isegi siis, kui valgusvihus ja tossu sees pööreldes oma märgadest juustest pritsmeid lennutas. Ma tean kusagil aju tagamail, et see oli võimas, aga ma ei saa TUNNETADA. Mitte veel.

Ja hetkel, kui hinges hakkas närima kahtlus, et KUI VÄGA mu mees seda tantsijatari küll ihata võiks, sosistas ta (mees, mitte tantsijanna) mulle: "Tegelikult meeldib mulle see mees isegi rohkem!"

Siiski olin suuteline isegi huumoriks. Kostüüme vahetati mitu korda. Sellised asjad elavdavad mind alati. Isegi seekord. Pärast üht lühikest numbrit selles pika saba ja satsidega flamenkoseelikus, mille saba peab pidevalt jalaga viskama ja korrigeerima, ilmus see naine (kes jälle mulle meeldis, nii palju, kui sel õhtul võimalik) lavale üsna lühikeses mustas narmaskleidis.

Sosistasin: "Tahtsin talle kohe öelda, et võta see seelik ära, see segab sind. Aga sai isegi aru, näed!"


Friday, March 2, 2018

Märts oli juba eile

Karm märts. Lea postitas aastataguse foto lumikellukestega tänasel päeval. Aastad pole vennad ja ilmamälu on imelühike.

+16 toas on täiesti normaalne ning aktsepteeritav. Välja ei taha üldse minna. Mingid sammud saan kätte ka tubades liikudes. Treppidest kõndides, küttepuid tassides.

Hoidsin Mörkkö öösel trepikojas. Peaasjalikult täiskuu ja metsloomade pärast. Mõlemad ajavad teda haukuma. Oli vaikselt, kaaslaseks mu vanad kingad, tema enda magamistekk ja kaelarihm, mille ta ise pimedas oskab seina pealt alla võtta. Nüüd selgus, et õige kuu on täna öösi. No vaatame, kus ta tahab olla - sees või väljas.

Mul endal on tunne, nagu peda kaugõppes enne sessi - loen Ilmar Talve "Eesti kultuurilugu". See on lugemissaali raamat, olen juba mitu korda pikendanud, enam ei viitsi. Veel 150 lk on jäänud.

Mu maailmapilti tekkis mitmeid korrektiive, aga mu lootuste aeg on jäänud nii kaugele minevikku - Karl XI aegadesse enne Põhjasõda. Vaevalt, et enam midagi muuta saaks. :) Aga vähemalt on ta nüüd üks mu lemmikuid. Ah, kõik oleks võinud teisiti minna...

Ja nüüd ma esitan teile oma lugejate pingerea selle nädala seisuga. "Nädal" on kahtlane mõiste, sest ma ei tea, mis hetkel saab käesolevast nädalast järgmine.

Eesti
Ukraina
USA
Hiina
Belgia
Iirimaa
Portugal
Hispaania
Venemaa
Prantsusmaa

Mida ma praegu näen? Horvaatiat polegi?