Tuesday, February 27, 2018

Ülehomme on märts

nööri külge jäätub pesu
sõrme külge ukselink
tuju paha kindad kadund
maa ja ilm näib vaenulik

koer vaid rõõmus mängib palli
tormab nagu jaaguar
issand tuleks juba kevad
homme viimne veebruar

kärss on kärnas maa on külmand
nagu karu unine
virisen ja ajan vingu

saite külma

tahtsite


Monday, February 26, 2018

Mu kiluleib, mu õnn ja rõõm...

mu kiluleib mu õnn ja rõõm
kui maitsev oled sa
ei leia mina iial tääl
see suure söögilaua pääl
mis mul nii maitsev oleks ka
kui võileib kiluga

sa oled mind ju kosutand
ja üles kasvatand
sind söön mina alati
ja jään sul truuiks surmani
mul kõige maitsvam oled sa
mu võileib kiluga

su üle Jumal valvaku
mu kilu leivaga
ta olgu sinu kaitseja
võid võtku rohkest määrida
mis iial ette võtad sa
mu võileib kiluga


Sunday, February 25, 2018

Pärast pidu

Ikka jätkuvat virin ja kombetus, väitis Imbi. Et niipea, kui feissbuki lahti tegi, hakkas peale. Ma jätan oma infovoos nõmedad kohad vahele, märkan meelega ainult head ja laigin seda.

Kiluleib on muutunud viimastel aastatel Eesti Vabariigi väga reljeefseks sümboliks. See on vahva. Kõigile taskukohane. Oli meilgi eile taldrikutäis imemaitsvaid. Anne tehtud. Tänaseks otsas. Tõsi, sai pisut palju söödud.

Külalised tegid päeva heaks. Pidulikumaks ja rõõmsamaks. OMAD on väga olulised. Pärast oli aega küll teleka ees vedeleda ja kõik presidendi kätlejad ära vaadata. Huviga. Tuttavatest olid nagu ikka Heli - tema on ALATI. Siis Piia ja Mehis ja oma lapsed. Ülejäänud olid ka suures osas tuttavad, sest neid on ju teleekraanil või kontserdilaval nähtud. :)

Ei olnud meie jaoks ka kontsertosas midagi hullu. See kole unenägu vast natuke. November ikka november, aga meie olime juba varem novembrimeelt.

Tõrvikurongkäik ja Lätti sõit polnud meie teema, aga mõtlesin küll, et näe - kõigile midagi.

Helen Sildna pidutses Narvas. Väga meeldib see tema Narva-lembus. Kahe käega toetan.

Pean vist ikka ise paljajalu võtma ja hakkama käima külast külla ja linnast linna ning kuulutama: "Parandage meelt! Hoidke kokku!"

Mitte ei viitsiks.

Thursday, February 22, 2018

Sain täna lõpliku kinnituse

Pärt Uusbergi teose "Eesti atmosfäärid" läbi. Kui tsükli aastaegade vahele lauldakse "Laula, laula, suukene.... külla sa siis saad vaiki olla, kui saad alla musta mulla... kena kirstu keskeella..." Ja nii viis korda kontserdi jooksul.

No mis sa ütled?! On ju väljasureva rahva laul?

Kogu austuses Uusbergi ilusa helikeele vastu sooviksin isegi mina - aeglane ja uimane ja meelsasti vaikiv - pisutki elu ja tempot ja rütmi.

Kevade ja Suve jookslu lootsin ning ootasin, aga siis tulid taas Sügis ning uuesti Talv ja Elu jäigi olemata. Elu jäigi elamata.

Juhan Liivi sõnadele loodud viimane lugu oli küll imeilus, aga LOOMULIKULT nukker, kuigi sõnad eeldaksid vaiksetki rõõmu. No küllap see vaikne rõõm siiski oli. Egas taevasse vaadates kõlbagi õnnest kiljuda.

Kurbus kaob, mure kaob
rahu tunned hinges sa,
kurbus vaob, mure vaob,
pilgu heidad taeva sa...

Kooridel ja puhkpilliorkestril oli taevalik kõla. Minu jaoks.

Armastuse liivakell

öeldud on
et armastus on nagu liivakell
süda täitub
ja pea tühjeneb

lõhkusin täna tolmu pühkides
oma armastuse liivakella
kõik tühjenes
liiv voolas klaveriklahvide vahele

see juhtus juba teist korda
loodan et mu armsam
ostab taas uue klaasist sisu
sest raam jäi ju terveks

kas ma pole mitte rääkinud
et mulle ei meeldi tolmu pühkida

isegi saatus ei salli kui ma seda teen


Tuesday, February 20, 2018

Hoidkem kokku, meid on vähe!

Jätaks nüüd sünnipäevanädalal selle möla ja vingumise! No tegelt on mu enda jutt ka praegu üks möla ja vingumine. :)

Pidevalt keegi iniseb millegi üle. Kivisildnikul on see miljoni vaese maa jutt. Millegipärast ei usu, et ta on vaesem kui mina. Aga me pole rahakotte võrrelnud. Vaesus on olemas, aga vaesed vaikivad. Ja sellisesse eestkõnelejasse ma ei usu.

Siis on need, kellel aktsiisivigin hambus pidevalt. Läti on meist nii kaugel ja alkoholi kulub nõnda vähe, et neid probleeme ka ei tunneta.

Küll on president koledasti riides ja muidu loll. Tõsi, ka mina ütlesin kord tänavaintervjuus, mis mulle tema juures ei meeldi, aga institutsiooni suudan ma austada, inimest ka.

Pagulaste ja homode teema on juba täiesti habemega jutt. Valitsus ei kõlba kusagile ja riigikogu saab liiga palju palka. Iga asja kallal võib ilkuda, parastada ja välja naerda. Miski poleks enam justkui püha?

Presidendi vastuvõtu summad võiks jagada vaestele jne, jne...

OK. Ma ise inisen ka, nagu just praegu loete, aga siiski kõnetab mind ikkagi oma isamaa ja oma rahva sünnipäev praegu. Mind kõnetab see, mis ühendab, mitte see, mis kaklema ajab.

Ja kui sa tahad nii väga kakelda, armas eesti rahvas, siis suregi välja ning palju õnne sulle!

Luuletus sündis üht vana mehe fotot feissbukis vaadates. Maie oli selle postitanud seoses oma sünnipäevaga ja sõnumiga teel olekust. See foto oli ülikõva. Ei saand mitte vaiki olla. Kui juba kirjutet, siis avastasin, et sobib ka isamaa sünnipäevaks. Mu armastan teid, mu isamaa ja mu rahvas! :

võtaksin kepi ja kompsu
ja hakkaksin hulkuriks
sestpeale teede tolmu
oma saabastel kannaksin

kuid süda oleks nii kerge
ja ergas oleks mu meel
silmavaade nii selge
ja kaugele kutsuksid teed

siis ise oleksin vana
väga vana luider mees
aastaid arvan et sada
nägu üleni habemes

ja päikesest pruuniks põlend
teetuultest parkunud ka
voodiks mullused õled
lagund küünides suigatan

ja hommikul teele lähen
teemoonaks leiba ja vett
ülal plingivad tähed
ja lõputult kestaks see retk

9-12-19-02-2018



Sunday, February 18, 2018

Sada mandoliini

Küllap ma sain sellest projektist teada Triinu käest. Juba eos. Ja hakkasin kohe seda kontserti ootama. Minu puhul on ikka nii, et kui on olemas isiklik seotus, on olemas ka kõrgenenud huvi. Ma usun, et selline seos on üldisemgi.

Feissbukis nägin proovivideosid ka, nii et ettekujutus oli olemas. Olgu siin kohal märgitud, et ka mina olen Tartu peda esimesel kursusel mandoliini õppinud. Kahjuks täiesti tulutult. Olin ikka topski küll ja mingit huvi ka polnud.

Saja mandoliini kontserdi formaat oli ka hea - lugude vahel videod mandoliinimängijatest. Hetkest, mil ühe video lõpul oli kirjas, et isa ja tütar, kes ses videos mängisid, on tänaseks juba taevases mandoliinorkestris, hakkas vesiseks kiskuma. Edasi läks pisaratega.

Polnud ammu tajunud sellist inimesi ühendavat tunnet. Meil käib ju pidev üksteisele ärapanemine, ilkumine, parastamine ja väljanaermine. Nüüd oli sama hingestatud olemine, kui laulva revolutsiooni aegadel.

Tõesti oli lahe. Oli särtsu ja rütmikust. Oli laulu, mis sajast suust (pluss publik) kõlas võimsalt. Ja Ernesaksa "Mu isamaa..." lõputremolo kõlas ikka väga vägevasti.

Täna ma uskusin Eestisse.

Saturday, February 17, 2018

Lõplik lahkumine Orissaarest

Ei leidnud sellist laulu juutuubist, aga ometigi on Heli Lääts Orissaarest lahkumisest laulnud. Nüüd on ta ise läinud. Igaveseks. Orissaarest ja mujalt.

Kuulasin teda raadios rääkimas ja laulmas ennelõunal. Õues sadas laia lund ja meel läks ni härdaks, nii härdaks. Jälle üks lüli mu lapsepõlve ja oleviku vahel on murdunud. Aina vähemaks neid jääb.

Tõmbun endasse nagu tigu. Ei lähe raamatukogu tänukontserdile. Miski ei huvita. Midagi ei taha. Tunnen end kasutu parasiidina.

Neelan antidepressante. Rohkem kui tavaliselt. Ei märka mingit mõju. Vahin lumehelveste langemist. Kalender on üritusi täis, aga väga vähe on neid, kuhu ma ka jõuan.

Kuulan nüüd juutuubist mõne Heli Läätse laulu. Olin juba selle toreda loo unustanud, mida just tema suust kuulsin, aga täna ta tuletas meelde:

"Mis sellest elust ikka muud saab kui hästi süüa," ütles kraavihall, kui silku sõi ja kraavist vett peale jõi.

Ma keetsin ka endale jahuputru, raputasin üle pruuni suhkruga ja sõin piimaga. Tõepoolest - mis sest elust ikka muud saab kui hästi süüa. :) :) :)


Tuesday, February 13, 2018

Vastlapäev kirjas

Sina pead täna liugu laskma ja juukseid kammima. Juukseid ei kammi ma tavaliselt üldse. Tõmban sõrmedega läbi. Aga ma kammisin koera täna. Loodan, et läheb arvesse.

Oi kui tige ma hommikul olin. Eilne päev möödus voodis. Ka täna kestis uni pikalt ja intensiivsete unenägudega. Tundsin, kuidas vajan värsket õhku. Mörkkö rihma otsa ja minek. Minu jaoks vana marsruuti mööda, aga talle esmakordne.

Iga auto ajas ärevusse, kuid kuts oli tubli, ei haukunud. Kõige rohkem huvitas aga üks naine, kes tervisekõndi tegi. Teda jäädi lausa ootama. Mörkkö on üldse inimestest väga huvitatud. Naine vahetas teepoolt ja meiegi keerasime kodu poole tagasi. Postimajani ei jõudnudki. Arvasin, et saab liiga palju. Postimajas on ju koer ka, keda veel nähtud pole.

Ja siis selline üllatus, et tööstuspargi teel seisis mingi inimkogu. Roosa ja käed üles sirutatud. Natuke musta ka paistis. Kui see imeline olend püksid üles tõmbas ja dressipluusi selga ajas ning kiirel sammul minema tõttas, sain aru, et tegemist alasti mehega. Inimene võttis õhuvanne!!!

Jumal tänatud, et mul koer kaasas oli. Ja kuna ma ehk mõned korrad kõndides ka libisesin, siis võib vastlapäev tehtuks lugeda. Kuklite limiit on ammu ületatud.


Monday, February 12, 2018

Extra dry

üks päev
täis naeru ja kallistusi
jälle õhtusse sai
koos päevaga
ilusast sinisest pudelist
joodi tilgatumaks ka
PROSECCO
MILLESIMATO
EXTRA DRY

0-00-12-02-2018


Friday, February 9, 2018

Oh sa juudas!!!

Tänane päev möödus jälgides, kuidas Daam, keda oma artiklis tsiteerisin, tagajalgadele tõusis ja sisises ning sappi pritsis.

Tundus, et talle ei meeldinud, et ma ignoreerisin postitusi. Mõttevahetus toimus Eva (kes mu lugu jagas), ajajoonel. Lühidalt kokkuvõtteks ja õigetiba improviseerides. Tsiteerin peast. Mu artikkel sai nimetatud "rahvusromantiliseks üllitiseks", mis võiks virumaalasi häbistada. Aga tema tahab pooleldi virumaalasena seda takistada.

Aga muidu jäi hea mulje. :) :) :) Küsimusele, et kus ja kuidas tuntud narvakad jäädvustatud on, vastasin, et Paul Keres istub Peetri platsi ääres malelaua taga. Mu oponendilt tuli kiire vastus: malelaud tagurpidi. See oli naljakas ja üldse mitte enam NII arrogantne.

Ei vastanud, aga meenus aastatetagune poleemika Jüri Arraku Halliste kiriku altarimaali ümber. Maalil olevat Püha Vaimu sümbol (valge tuvi) tõusvas asendis Jeesuse pea kohal, aga peaks laskuma.

Arrak vist ümber ei maalinud. Pole eales Halliste kirikus käinud.

Guugeldasin. Tõusis ikka. Vigu juhtub.


Thursday, February 8, 2018

Eilses Põhjarannikus

Hiljutises Laine Randjärve poolt algatatud FB vestluses teemal „Narva kuluuripealinnaks“ kirjutas Vesta Uuetoa: Kultuurne Narva, naerma ajab. Muuseumis käib "kodusõda", kirikus -sama, Raekoda on kinni jne. Linnaelanikel suhteliselt suva, on nad Eesti või muu riigi kodanikud. Uskumatu, et keegi siin Tartule konkurenti tahab tekitada. Halb idee!

Mina, kes ma üldiselt hoidun kommenteerimast, vastasin: Kultuur ja Narva on olnud ja on lahutamatud. Alles toimus XII Rahvusvaheline Chopini konkurss, kus oli esindatud 15 riiki. Narval on oma sümfooniaorkester, kolledž, Carri villa jne, jne... Võimas ajalugu pealegi. Narva on meie oma linn. Valus oli lugeda. :(

Järgmiseks hommikuks polnudki veel laussõimu kaela saanud, vaid üksainus Mikk Targo kommentaar: Tõepoolest . juba XII . Vesta räägib selgelt asjast ! :)

Küllap on võti selles, et olen tundmatu nimi. Psühholoogia õpetab, et kõige olulisem on, KES ütleb, siis KUIDAS ütleb ning alles viimasena, MIDA ütleb.

Rohkem ei kavatse seda postitust vaadata ega diskussioonis osaleda, sest ma ei tea midagi poliitikute tagatubadest ega võimumängudest ega muust sellisest. Ei pea end argumenteerimisgeeniuseks ja üleolevat ning halvustavat teksti ei soovi lugeda.

Kirjutan oma mätta otsast - rohujuure ja intuitsiooni tasnadil. Lihtsa inimesena, kelle esivanemad on sõjaeelses Narvas elanud. Inimesena, kes on lapsena kuulnud muinasjutte kaunist linnast. Inimesena, kes on taas oma sugulased sellest linnast üles leidnud. Emotsionaalse inimesena, kes on aastakümneid põdenud vana Narva hukku ja hävingut. Selle täiesti läbi põdenud, immuunsusegi saavutanud. Inimesena, kes ootab Narva renessanssi.

Mul on ju selleks ometigi õigus?

See eestlastes juurdunud arusaam, et piir läheb Rakvere kohalt ja ida poole pole ühelgi normaalsel inimesel asja, hakkab juba tõeliselt häirima. Oleme siin elanud läbi nõukogude aja ja uuel eesti ajal ning ei lähe ka ajades, nagu laulis Urmas Alender.

Näen enda ümber kultuurseid ja haritud inimesi iga päev. Selliseid, kellele läheb korda eestluse hoidmine nii laiemalt kui ka oma kodukohas. Tõelisi Ida-Virumaa patrioote. Kuidas muidu see maanurk Eestimaana püsiks, kui me siin ei elaks?

Kellel on õigus kõrgelt ja kaugelt otsustada meie kultuuri või kultuurituse üle? Olen sellist halvustavat suhtumist (et elan ida-Virumaal) pika elu jooksul juba pisut liiga palju kuulma pidanud. Ükskord prahvatab vimm. Peame ikka ise ka natuke urisema ja hambaid näitama. Eriti saabuva Koera aasta puhul ja kui oled Koerana sündinud, nagu ma olen. Sama mõttekäiku kasutas ka lugupeetud poetess Virve Osila oma hiljutises arvamusloos.

Poleks ju tarvis permanentselt vastanduda nagu Andres ja Pearu Tammsaare aegadest peale. Kuigi tundub, et see tuleb meil hästi välja. Kas pidev vastuolu ongi eestluse elujuur? Küllap tundlik ja prohvetlik kirjamees teadis, millest kirjutas.

Kultuuripealinna kontekstis võiksime siiski seljad kokku panna ja olla Narva poolt. Ja mitte ainult. Üleüldse sooviksin avalikus ruumis kuulda/näha rohkem headust ja mõistmist ning vähem kurjust ja üksteisele ärategemist. Kas seda on liiga palju soovitud? Mida paremini läheb Narval, seda paremini läheb Eestil. Selline tunne. Ahel on nii tugev... jne. Teate ju küll.

Sõidame alati heal meelel Narva, kui kolledžis, linnuses, Carri villas või mujal midagi huvitavat toimub. Viimati käisime rahvusvahelise Chopini konkursi avamisel Hermanni linnuses 28. jaanuaril. Kahtlen, kas Mikk Targo seal viibis. Ilmselt mitte. Milleks siis selline iroonia - „juba XII“?

Just sel üritusel tundsin lõplikult, kui rahvusvaheline linn on Narva (nagu on olnud sajandeid). Toimuva üle hõljus lausa füüsiliselt tuntav vaimsus, vaadates neid noori talente 15-st maailma riigist ja kuulates Chopini muusikat. Lisaks kõnelesid kaasa veel linnuse iidsed seinad.

Ürituse koordinaatori Jevgeni Timostsuki suust kõlas laitmatult kolm kohalikku keelt – eesti, vene, inglise. Eesti, vene, läti, leedu, aserbaidžaani, soome, hiina, austria ja paljudest teistest rahvusest noored pianistid võtsid oma esinemisloosi, said Poola Vabariigi Suursaatkonna esindajalt kingituse ja julgustava käepigistuse. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi esindaja Anne-Ly Reimaa andis üle CD-d Heino Elleri muusikaga. Teatavasti oli ju muusiku esimene abikaasa Anna Kremer poola päritolu. Rahvusvahelised seosed igal sammul!

Linn, kus sellised sündmused toimuvad, võiks olla küll Euroopa kultuuripealinn. Nii ma tunnen. Olen aru saanud, et kultuuripealinnaks olemine pole pelgalt autasu tehtu eest, vaid uute võimaluste loomine. Narval on potentsiaali! Hoian kõvasti pöialt.


Eesti president arvab ju ka nii! Paljud teisedki.

Wednesday, February 7, 2018

Kristalliseerunud intelligentsuse kriis

USA psühholoogi Raymond Cattelli (1905-1998) teooria räägib kahest teineteisest põhimõtteliselt erinevast intelligentsuse vormist – fluiidsest ja kristalliseerunud intelligentsusest.

Fluiidne (ehk voolav) peegeldab inimese võimet arutleda ja infot kasutada, tajuda suhteid, tulla toime võõrastes situatsioonides ja koguda uusi teadmisi.

Kristalliseerunud intelligentsus sisaldab omandatud oskusi ja teadmisi ja nende rakendmist spetsiifilistes asjades.

Fluiidse intelligentsuse haripunkt saabub inimesel 20. eluaasta paiku ja siis hakkab tasapisi langema. Kristalliseerunud intelligentsus aga kasvab kogu elu jooksul, kuni inimene on terve ja aktiivne.

Kõige rohkem jääb mulle silma ja kõrva sõnade kombinatsioon „tulla toime võõrastes situatsioonides“, mis on fluiidse intelligentsuse oluline komponent ehk siis noorte inimeste pärusmaa.

Mida muud see praegune elu aina muutuvas infoühiskonnas on, kui mitte pidev võõrastes situatsioonides toimetulek või siis mittettoimetulek.

Parandage mind, kui ma eksin, kuid mule tundub, et muutumine ja muutmine ongi saamas elu sisuks. Muuta lihtsalt seepärast, et muuta?

Osta midagi seepärast, et „toode on nüüd uues pakendis“. Vahetada välja oma telefon, millel pole mitte midagi viga, sest uus mudel on müügil. Poodi minnes avastada, et (kirevase päralt!) midagi ei leia üles, sest kogu väljapanek on teisaldatud mujale. Kuulda Ringvaates mõne minuti takka: „Aga meie siin nüüd vahetame teemat!“ See tundub kuidagi kiirustav, närviline ja sisusse mitte süvenev.

Ja nüüd tuleb koht, kus ma saan häbistatud, välja naerdud ning kividega surnuks loobitud. Pange nüüd tähele: ma ei soovi üldse oma nuppudega telefoni välja vahetada. Ma tahangi nuppudele vajutada. Mulle meeldib see.

Ma vaatasin kohe suuril silmil, kuidas Grete Lõbu ja Marko Reikop Ringvaates nuputelefonidega opereerida püüdsid ja toime ei tulnud. On see nüüd areng või taandareng? Ma pean selgituseks lisama, et klaverimängijana olen tulihingeline vajutaja ja nuppude pooldaja. Samas aga väga vilets tolmupühkija. Võib-olla just seetõttu ei meeldigi mulle ekraani svaipida.

Ainus püsiv ja rahulik asi ses tõmblevas maailmas, mis hetkel meelde turgatab, on telesaade Plekktrumm, kus saatejuhil on aega kuulata ja saatekülalisel rääkida ning meil kodus diivanil süveneda.

Mida ma hakkaksin peale oma teadmiste ja kogemustega ja oskustega näiteks armastuse teooriate või suhteprobleemide käsitlemisel tänapäeva koolis? Ma ei oska isegi mitte ette kujutada. Samas võiks olla täitsa tore terve tunni veeta virtuaalses suhtlusvõrgustikus. EI! Pigem ma sooviksin siiski rääkida noortele inimestele silma vaadates ja sellest, mida nad ei tea ega oska seetõttu, et on lihtsalt väga vähe elanud veel. Aga see ei lähe mitte.

Nii ma ei osalegi enam aktiivses tööelus, vaid targutan siin.


Muide, elu maamajas on ka üks täistööajaga töökoht. :)

Tuesday, February 6, 2018

Põrgukatla perenaine

sel ööl olin ma
Põrgukatla perenaine

Põrgukatel oli üks barokne
sööma- ja joomakoht

kus käisid koos intelligendid
lugesid luulet laulsid ja tantsisid

pakkusin rupskisuppi
ja metslinnupraadi

lasksin köögitüdrukul
ka täidisega biskviitkoogi teha

ise oma käega lisasin täidisesse
törtsu kanget alkoholi et maitsvam saaks

mul oli pikk põll ja rätik üle lauba
käed-jalad tööd täis

Põrgukatel oli pliidikuumusest
palav nagu tõeline põrgukatel

kandsin roogi lauda
kui aega üle jäi tantsisin džiigi

oli see vast üks tegus öö



Sunday, February 4, 2018

Sina pead pühapäeva pühitsema

see päev
mil miskit olulist ei tee
kuid võtad
sõbralt saadud karbi teed
ja keedad vee
ning lisad mee

on õnneks raamat
selle lahti teed
mis võikski
tähtsam olla veel

üks päev sai
lähemale taevale


Friday, February 2, 2018

Kolm tunnet

Kristel postitas juba teist korda feissbukis
et vajab nõukaaegset lihahaamrit
puidust varre ja metalse peaga
mäletate küll
tõin uunikumi altköögi sahtlist
pakkisin ära ja pistsin posti

tunnen end rahvuskangelasena

Helen küpsetas vastlakukleid
ikka vahukoore ja moosiga
need on mu nõrkus
sõin neljast kolm kohe jutti ära

tunnen end väga paksuna

Villu laulis salongiõhtul
oma laulu ühele briti sõdurile
kes langes kaheksateistaastasena
esimeses ilmasõjas
Eva laulis oma laulu
miks sa murrd mind

tunnen end vaata et õndsana

0-10-3-02-2018