Thursday, September 20, 2018

Üks mees

Selle mehe radadele me täna keskööl suundumegi. Nagu siis, ikka öösel tuldi... Meie sõidame küll platskaardiga, mitte härjavagunis. Ja mu tütar ning ustav reisisaatja on praegu sama vana kui tema vanaisa tookord. Sümboolne.


üks mees
sündis tsaariajal
talusaunas
eelviimase lapsena
kõik kuus kasvasid üles
vitaalsed

käis hanekarjas
seakarjas
lehmakarjas
neljateistkümneselt künnipoisiks

ilus pikk sirge
ja võimekas
valiti üleajateenijaks
sai paelad peale
hakkas härraks
unustas maatöögi

tuli uus võim ja sõda
sõrmed löödi sahtli vahele
anti kakskümmend viis pluss viis
viidi Vorkutasse

mees tuli kaheteistkümne
aasta pärast tagasi
sigitas tütre
ehitas kaks maja

elas üheksakümmend üks aastat
ja seitse kuud
selline mees
vitaalne


Wednesday, September 19, 2018

Soe

Nagu suvel. Eesuks pärani. Päike paistab trepikoja põranda soojaks. Istusin trepil ja sõin meesaia, jõin piima kõrvale. Betoontrepp oli nagu päikese köetud ahi. Leebe tuuleke keerutas kaselehti. Maja ees on natuke pikka muru, aga mitte ei viitsi niita. Ehk oktoobris, kui tuleb veel kuiva ilma.

Oskagi midagi teha. Nagu halvatud. Hommikul rabistasin vaarikates. Esimene sügis, kus Polkale nii pikka pidu antakse ja meile lõputult süüa. Kolmekesi vitsutame iga päev, aga lõppu ei paista. Mörkkö sööb ka. Siis tuleb kokku neli sööjat. 

Asjad on ikka diivanil laiali. Pole neid pakkinud. Küllap homme. Peaksin kuiva pesu tuppa tooma ja koera jooksutama. Õhtul on raamatukogus klubiüritus. Väsinud olen. Mitte millestki.

Kui ma homme ei kirjuta, siis nähtavasti pole midagi kirjutada. Suht tühi tunne on küll. Aga küllap ma kirjutan siis pärast reisi. Esimesel oktoobril jõuame tagasi.

Hoidke pöialt! Meil pole udust aimugi, mis täpselt ees ootab. Mis linn, mis inimesed, mis juhtumised, mis tunded, mis läbielamised...

Mina loodan Looja pääle! Kui tema hoiab, siis läheb kõik hästi.

Sunday, September 16, 2018

Väike kannatusreis

Harjutan siin tasapisi end juba kannatustega. Veel viimased päevad kodumaa pinna pial. Mul on reisivarustus diivanile laiali laotatud. Plätud ja tagavarasaapad juba seljakotiski. Nimekiri ammu valmis. Ma teen alati aegsasti, siis jõuavad kõik vajalikud asjad meenuda.

Valisime sita aja, sest Vorkutas sajab kõik need päevad, mis me seal olema hakkame. Nii väidab ilmateade. Nädal hiljem oleks juba kerge miinus. A kus sa seda kõike tead, kui kogemus puudub. Seda rohkem kannatusi osaks saab. Märjad jalad näiteks.

Ka oksekotid ootavad kaasapakkimist. Kodust minek on keskööl. Noh, kuidas kõlab? Paljutõotavalt. Aga. Ma ei teeks midagi sellist mingi lõunamaa reisi tarvis. Vale. Lõunamaa tarvis olen selle kõik noorena juba läbi teinud.

Mõned salaunistused on ka. Et rongis saaks teed ja rasvapirukaid. Et leiaks laheda vestluspartneri. Et meie Vorkuta kontaktisik lõpuks vastaks meile. Et, et, et...

Et mu peas tekiks uus selgus ja mu silmadele avaneksid uued perspektiivid. Kuigi ka kaua paigal olles võid kohale jõuda, nagu Kristel täna kirjutas. Noh, umbes nii, aga proovin siiski nüüd liikumist.

Tänane liikumine, mis viis korraks päälinna ja tagasi, põhjustas küll palju igavust ja kannatusi õilsa eesmärgi nimel. Armastatud inimesed nähtud, süda rahul. See väike kannatusreis kuulus samuti nende hulka, mida peab läbi tegema, nagu see suurgi.

Eks siis vaatame, kas mu areng hoogustub ja mõtted võtavad mingi värske suuna, aga enne minekut jõuan teile veel hüvastijätukirja kirjutada, sest teele lähen vaid pliiatsi ja paberiga.

Ja minu kultuurisoovitus: (Issand, mida ma teen? Mina, kes ma kunagi ei soovita midagi, sest kust mina tean, mis kellelegi meelib.)

Lugege Hea Lugu sarja Kirjanikud omavahel. Mul on Eeva Park ja Maimu Berg alla neelatud ja rohkemaks pole praegu aega.

Wednesday, September 12, 2018

Vaaremade veri

Alla saab see saunatoa põrand täna õhtuks. Hööveldamata ja värvimata laudadest. Nimme nii. Käin ja vaatan ja kusagil rakumälu tasandil tean, et olen varem tundnud samasugust rõõmu. Kui uutele kambritele põrandad alla saavad. Esimesed laudsed pärast muldseid.

Elan nüüd uuesti läbi selle arengu. Muldpõrandalt laudpõrandani. Imeline tunne. Väike asi justkui, aga ometigi kätkeb endas sadu aastaid inimeste elusid. Küllap soojal laudpõrandal jäi ka rohkem lapsi ellu.

Mitmed on rääkinud oma perekonnaloost, et tares olid küll muldpõrandad, aga akende ees heegeldatud kardinad ja laual heegeldatud lina. Tagatoas muidugi. Mitte köögis ega rehetoas, kus sa sellega. Laudlina heegeldamine on ka lihtsam ja odavam kui põrandapanek. Ei ole tarvis puid langetada ega laudu saagida.

Järgmisel suvel peaks saunamajja mõne suvitaja võtma. Seisab muidu kasutamata. Kahju teisest. Kunagi möllasid suviti seal mu väikesed lapsed, siis kolisime ise armsa mehega soojaks ajaks sisse (kui ema veel elas). Viimastel aastatel on mõnel suvel keegi paar korda ööbinud, sel suvel mitte ükski.

Ma isegi ei tea, kas olen suve jooksul jalgagi saunamaja teisele korrusele tõstnud. Vist mitte. Talviti pidutsevad seal muidugi hiired. Kevadeks on pisikesi junne lademetes.

Kui põrand all, tõstame sängi sisse ja ema riidekirstu akna alla. Otsin kaltsuvaiba põrandale, panen kardina akna ette, pildid seintele ja valmis ta ongi.

Võite järgmiseks suveks broneerida. :)

Monday, September 10, 2018

Kõigist Ilu tütreist pühim


kõigist Ilu tütreist pühim
kirjutas Byron
muusika kohta muidugi
tal on tuline õigus

võta orel kitarr kannel
ja üks tumedavereline sopran
ning pane see kõik
erakordselt soojal
septembriõhtul
koos kõlama

lisa punast veini ja viinamarju
näpuotsaga hispaania rütme
ja kindlasti
rõõmsaid musikaalseid
avali hingega inimesi

ilus
võimas
taevalik

21-20-8-09-2018


Saturday, September 8, 2018

Biarmia

Pole mitu päeva kirjutanud, tõsi. Mul on nüüd hoopis teine elukorraldus. Selgus, et internetipulk millegipärast voodis enam ei levi ja pidin laua taha tagasi kolima. Muidu algas mu hommik arvutiga süles ja päev lõppes samuti. Nüüd pean end selleks voodist välja ajama, et arvutiga asjatada. Ongi rohkem eneseaktiviseerimist.

Põhirõhk on lugemisel. Lugesin komi eepost Biarmia - oli see alles üks ilus lugu. Ei mingit vägistamist ega verevalamist ega madalalaubalist peategelast. Võimas Vörmort laulab ja mängib kandlel kõik vaenuväed magama või heaks. Aga lõpuks ikka tulevad rotšad...

Nüüd loen komi proosat ja Arvo Valtoni eessõnast sain teada, et soomeugrilaste esimesed kirjalikud tekstid on ungari-, karjala- ning komi keeltes. Soh! Vot! Komidel oli oma tähestik aastast 1372!!! Mõni allikas ütleb, et kreeka, mõni et iraani tähestiku baasil. Pärast tuli muidugi kirillitsa ja kadusid komidki. Vorkutas on neid vis1%, aga no see on ka Komimaa ülemine ots, edasi tulevad juba neenetsid.

Kaheksandal septembril võib veel minna hommikul öösärgis õue, süüa keretäis vaarikaid, mõned ülimaitsvad ploomid ja ainuke kuldrenet, mis on puu alla kukkunud.

Imedemaa!

Tuesday, September 4, 2018

Jah nüüd on küll tõesti sügise


jah nüüd on küll tõesti sügise
sõnajalad õitsenud ära
tuugalt marju täis raudnõgesel
sähvib silmist söakust ja sära

on sireliseemned külvatud
neist tummiselt tärkamas oras
oodates sobivat pärituult
äralennuks valmistub orav

on vagudest välja kraabitud
suislepad ja valgemad klaarid
humalad soomustest roogitud
tõrres möllavad õllelaarid

kaselehed helesinised
muudkui keerlevad tuules kuldses
mutukas nimega inime
pisitilluke kaduvmuldne

poeb prakku ja sätib unele
hällilaulu sumiseb suru
jah nüüd on küll tõesti sügise
mullast tõuseb lilli ja muru

11-25-4-09-2018



Monday, September 3, 2018

Esimene kiri isale


Armas isa!

Ma pole sind kunagi armsaks isaks kutsunud, kuigi armastasime teineteist väga. Polnud meil kombeks nii kõnelda. Kirjutasin punase tindiga kirja ja pistsin su suripintsaku põuetaskusse. Selles
kirjas ütlesin, et sind armastan, aga elus ei osanud. Paljusid asju ei teadnud, ei osanud... Väga rumal olin. Nüüd olen veidi elutargem. Õigetiba.

Ega me kallistanud kah. Lõpus, kui sa juba voodis olid, siis küll tõstsin ning kohendasin sind, et võimalikult palju füüsilises kontaktis olla. Samal ajal õppisin sinust lahti laskma, et sa rahus minna saaksid.

Tol viimasel õhtul istusin su endises toas ja kirjutasin matusekõnet. Sääl on nüüd meie uus ja ilus vannituba, aga sinu pandud vineer on laes ja seintel alles. Seintel veel see mu lapsepõlvemaja punane. Köögis on alles ka see kraanikausikapp, mille ma tahtsin ära lõhkuda. Siis sa ütlesid: „Lõhku võib kõike!“ ja mul oli väga häbi.

Tol õhtul sain ma aru, et enam pole midagi parata. Harjasin su musta ülikonda, mis rippus ukse küljes ja Aimar triikis su valget särki. Temale omase põhjalikkusega. Muud me ei mõistnud teha. See paratamatuse ja lõplikkuse tunne on meeles. Alatiseks. Ühel hetkel sa ütlesid, et sured ära ja küsisid juua. Andsin. Sa ütlesid, et tahaksid paremat vett. Ütlesin, et paremat pole. Oleksin ehk pidanud laskma kraanist külmemat joosta, aga ma ei tulnud selle peale. Nii ütesidki: „Ma suren ära...“

Tol ööl nutsin lohutamatult, sest mõistus ja jõud hakkasid otsa saama. Hommikuks olidki lahkunud. Arvan, et minu pärast. Et mind aidata omal moel. Ma tegin nii palju, kui ma oskasin, aga ma oskasin vähe, sest ma suretasin esimest korda oma isa. Esimest ja viimast. Seda ei saagi osata.

Nüüd ma ei tea, mida sa meie plaanist arvad, aga ma soovin nii väga sinu õnnistust. Rongipiletid on ostetud, ootame viisat, reisini on kolm nädalat. Aeg-ajalt valdab mind paanika ning hirm, siis läheb jälle üle. Paljud on vaimustuses meie otsusest. Mina soovin teada sinu arvamust. Selles maailmas poleks sa vist meie mõtet heaks kiitnud, aga nüüd?

Teie ju sülitasite kodumaale sõites piiril kolm korda üle õla, et ei peaks sinna Venemaa põhja enam mitte iialgi tagasi minema. Piisas neist kaheteistkümnest aastastki. Mida sa nüüd arvad, isa? Nüüd, kus sa oled Täielikus Mõistmises?

See pole minu jaoks lõbureis. See on midagi, mille ma pean selles elus lihtsalt läbi tegema. Et saada küpsemaks ning mõistvamaks. Ma palun sinu heakskiitu. Palun saada mulle mõni märk. Unes või ilmsi. Ole meie kaitsja ja hoidja sel reisil, isa!

Sinu tütar

20-24-1-09-2018


Friday, August 31, 2018

Kooliga ja koolita


kaheksandat sügist
ei lähe ma enam kooli
ei koolipinki
ega õpetajalaua taha

lootsin et see teema
ei puuduta mind
et ei võta jutukski
pole ju koolistressi

kus sa sellega
mälestused kerkivad
nagu kaneelisaiade pärmitaigen
soojas köögis

augustilõpu karged hommikud
ja vihmast räsitud lilled
lõhnavad ikka kooli järele

igal sügisel

alati



Thursday, August 30, 2018

Novat

Teate küll seda ülitundlikkuse värki (kes teab, see teab). Nüüd ma juba olengi emotsionaalselt sel reisilainel, kuigi kolm nädalat on veel oodata. Viisatki pole veel, rongipiletid küll. Ja ma ei oska end kuidagi häälestada või positsioneerida nii, et õige tunduks. See pole mingi niisama reis, aga süvaemotsionaalseks ka ei tahaks minna. Kusagil seal tunnete ja mõistuse tasakaalukeelel sooviks püsida. Mina??? Millal see mul õnnestunud on?

Mõtlen, kas isale oleks selline mõte üldse meeldinud. Arvan, et mitte. Nemad sülitasid kodumaale tagasi sõites piiril kolm korda üle õla, et enam mitte kunagi ei peaks sinna tagasi minema. Tema ei tahtnud neid kohti niisama vahtida. Talle piisas kaheteistkümnest aastast küll.

Aga meie oleme meie. Mõned asjad lihtsalt peab läbi tegema. See plaan oli ammu, siis panime ta kõrvale, aga tuli taas päevakorrale. Saatuse ja iseenda eest ei põgene kusagile. Seega sõidame platskaardiga Vorkutasse. Platskaardiga, mitte loomavagunis. Küllap on need geenid, mis meid sinna veavad. Isa ja vanaisa radadele. Võib-olla selle sõiduga loksub midagi minus paika või sootuks paigast ära. Vaatame.

Kuidas ma vastu pean, selgub sõidu käigus, aga nüüd ma katsun need mõtted kõrvale panna (ei õnnestu väga hästi) ja tegeleda koduste asjadega. Näiteks proovida mingi valemiga küüslaugud peenrast kätte saada. Vähemalt osagi, aga loomulikult mitte täna. Mõnipäev. Tunduvad olevat väikesed ja viletsad. Kuiva pärast.

Sibulad on küll ilusad ja suured, kartulid samuti. Kartulil on veel pealsedki. Tavaliselt lähevad poole augusti pealt lehemädanikuga. Ja Polka hakkab valmima. Kui sooja ja päikest annab, saab veel vaarikaid süüa nii et vähe pole.

Tuesday, August 28, 2018

See suvi


varsti me voldime kokku
sellegi suve
ja paneme olnudsuvede riiulile
lõhnavate ürdikimpude taha
elatud päevade virna

võtame
veel elamata päevade sahtlist
tuliuue sügise
kõdulõhnalise

vana arm lõhnab küll
aga ei ta kõdune

7-32-30-07-2018


Sunday, August 26, 2018

Pohmell

No mina jõin küll vaid tilgakese vahuveini, aga käitusin nagu üks purupurjus naine. Liiga palju lobisemist ning ülemäärast naermist. Täiesti homeeriliselt. Siinkohal meenub mulle üks mees Ööülikooli rännakutest, kes naerab NII koledasti. Vahet pole, kui tark on inimene, aga kui ta NII koledasti naerab, siis on ikka väga kole. Vaene mees. Samas, kui inimesele on antud kaunilt naerda, siis see on väga määrav isiksuseomadus.

Nojah, nüüd on nõud pestud ja vat nüüd ma vaatasin maja üle. Mu armas väimees teab täpselt, millist alkoholi ma armastan,  seega võib leida riiulitelt koore- ja astelpajulikööri. Leotasin koorelikööris Ferrero Rocheri, mis mahendas pisut seda va pähklimaitset ja eks ma nüüd siis tongis olengi. Pisut. Mis teha. Elu tundub kohe mõtestatuna.

Enam ma ei kavatsegi varjata, et midagi pole parata, tuleb minna reisile, sest inimene, kes pole mitu aastat reisinud, muutub igavaks. Raamatute lugemine üksi ei aita.

Reis tuleb rongiga, parajalt kannatusterohke ning temaatiline: Eesti 100 ja isa 105. Eks ma millaski räägin pikemalt, kui asi juba teoks tehtud. Seljakotireis. Askeetlik. Märkmete jaoks märkmik ja pastakas. Ärge kartke, ei mingit reisikirjade postitamist hiljem blogis. See on tüütuse tipp.

Aga midagi ehk siiski, midagi jäävat peaks sellest ikkagi sündima. See peaks olema selline omamoodi Santiago de Compostela minu jaoks.

Saturday, August 25, 2018

Kremli ööbikud

Igal pool ainult sellest räägitakse. Üks kirjutas, et jääb ainult kaasa tunda neile, kes ilma jäid. No kuulge, see on ka väga kitsas vaatenurk. Mina näiteks ei tunne kellelegi kaasa, kes millestki, mis mulle ilgelt meeldib, ilma jääb. Esiteks on mul on pigem hea meel, et vähesed nägid. Et see on siis nagu mingi salavärk ja teiseks ei pruugi kõiki kõnetadagi, mis sulle meeldib.

Kremli ööbikud läksidki selliseks massivärgiks, aga massivärgi peale kirtsutan mina üsna tihti nina. Mul on suht omanäoline maitse. Nišivärk.

No sorry, vot ei jaga seda Joala-kultust mitte ivagi, kuigi mõistan tema fenomeni küll. Muide, nad õppisid mu onupojaga muusikakoolis koos. Onupoeg oli ka sitaks musikaalne, aga viinasurma ta suri. Ammu juba! Igavene rahu, sulle Juhan, nüüd kus ma su nime suhu võtsin. Mäletan igavesti, kuidas sa meil klaverit mängisid ja laulsid: "Naerata nüüd jälle sa..."

No ja olgem ausad, polnd seda piletirahagi võtta. Ja kui lõpuni aus olla, siis meeldib mulle, kui üldse raha ei taheta ja kõige rohkem see, kui kuldtähtedega kirjutet kutse saadetakse, et olete oodatud sinna ja sinna. :)

Ja üleüldse käib meil siin tükimat aega ilma Kremlitagi selline festival, et anna minna. Inimesi muudkui voorib edasi-tagasi ja lõppu pole veel näha. Aga noh, käidagu, ma veeretan vastutuse ikka kellegi teise kaela ja lasen endale pigem restoranis välja teha, kui et külalislahke perenaine olla, kel lauad lookas.

Ega teil jummala pärast pole jäänud muljet minust kui mingist toredast võõrustajast ja muidu lahkest inimesest? Kui, siis kummutagem selle müüdi nüüd koheselt ja siinsamas. :)

Friday, August 24, 2018

Mis kuradi sügisstress???

Lugesin feissbukist selleteemalist postitust ja kohe tõmban sae käima. Sügis, mu lemmik! Kõik, mis toimub looduses, on lihtsalt super minu jaoks (nagu igal aastaajal) ja ainus stresssiallikas - KOOL - on ka mu elust jäädavalt kadunud. Vat kooli- js tööstressi ma mõistan küll, aga mitte loodusestressi.

Ok. Ok. Saan aru, et mõnele sügis ei sobi, aga kutsuda JOOKSMA, et sügistressi vähendada??? Jeerum, kuidas ma sporti eitan. Ei vihka, sest vihkamine on destruktiivne tunne ja ma ei taha ennast sellega hävitada. Aga no ignoreerin täiega. Eriti kurb on tõdeda, et mõni inimene teeb mõlemat - spordib ja kirjutab luuletusi!!!

No kuda nii võib??? Ärge tehke seda mulle, palun! Ei spordile!

Tsiteerides oma isa: "Tehke sporti, aga võtke kirves või labid kätte!" Lisan omalt poolt veel vikati kui ühe võimaliku variandi. Või siis kõndimise. Aga mitte kepikõnd! OO, EI!! Hoidkem kepp ja kõnd kindlalt lahus.

Kõndimine asja pärast. Et käid jalgsi tiiru linna ja tagasi. Mul tähenab see miinimum poolteist tundi kiiret kõndi.

Üldiselt, kui mu jutus on vead ja puudub uba, siis tuleneb see Pireti toodud veinist. Ja üldse on mul juba suu punaseks värvitud ja ootan, mil mind restorani viiakse.

Näeme, kui kainenen taas.

Thursday, August 23, 2018

Vaikus


vaikus käib mööda seinu
ja akendest sisse poeb
lõhnavaid maarjaheinu
su vaasides kokku loeb

vaikus käib kõrvast kõrva
läbi väsinud meelte
sosistab õhuõrnalt
vaikuse salakeeltes

vaikuse võimas vägi
tervendab toetab ja toob
sõnakolinast läbi
sind ennast ja sinu loo


Wednesday, August 22, 2018

Ma mõtlen vaikusest

Olen rikas nagu troll. Te ei kujuta ette, kui palju vaikust on mul varnast võtta. Hommikust peale. Õhtuni välja. See pole tühi ja rusuv vaikus. Vaikuses peaks alati midagi vaevuaimatavat olema, nagu Fred Jüssi on öelnud. Lindude hääled, kaugete koerte hauked, tuule sahin...

Minu jaoks on eluküsimus, et saaksin ärgata vaikusse. Pean silmas seda, et ma ei kuuleks inimhääli, mis tekitavad pidevat mürareostust. Aastatega muutun järjest tundlikumaks. Intensiivset kõnelemist  ma reeglina väga kaua ei talu. Ja kui ma olen sunnitud, siis seda magusam on saabub vaikus.

Praegu ma sellist vaikust naudingi. Ainult arvuti vaikne krõgin, tuule hääl akna taga ja vahel lennukimüra, hetkel lülitus sisse külmkapp.

Inimesed peaksid üldse vähem kõnelema. Viimasel ajal tuleb nende suudest kas vihakõnet või lihtsalt tühja loba või sulaselget lolli juttu. Ma valin parem muusika või merekohina või metsamühina või vihmapladina - midagi muud igatahes. Lugemise ka muidugi. Lugemine on kõige parem vestluse vorm.

Mäletagi, millal mõni vestlus mulle midagi pakkunud on. Ikka hakkab igav, ikka hakkan nihelema ja lõpuks hoopis ise lobisema. Ja siis on pärast halb maitse suus. Alati, kui ma liiga palju räägin.

Seepärast ma panen ka nüüd oma sõrmed paigale ja olen lihtsalt vaikuses. Imeline!

Monday, August 20, 2018

Mõned asjad jäid ütlemata

Siiri on tõesti väga sümpaatne ja ei eputa üldse, tõsi! :) Tänan kaasa mõtlemast! KUI oled ilus ja andekas, siis polegi vaja eputada ju. Vist on neil eputajatel ikka mingid kompleksid. Ja mina olen jälle kole tundlik, kui keegi eputab. Oh jumal küll, nagu herilaselt saaks saba alla sutsata! :)  Aga see selleks.

Millegipärast on mulle meelde jäänud isa ammusest jutust üks fraas. Sõjaväelased ei tohtinud avalikult tänaval lapsevankrit lükata. See oli määruste vastane.

Nii oli esimeses Eestis, kus mu isa oli ohvitser. Huvitav, miks selline lapsevankrijutt üldse? Äkki ilmub mõni sohivend või sohiõde välja??? :)

See jutt meenus täna kirikus, kus vallavanemal olid naine ja titt kaasa. Ja ma nägin pilti, et titt toppis issile sõrme suhu. Issi laskis sel rõemsaste sündida. Justkui armas või mis? Aga kui isa on tähtsal üritusel ja tal on vallavanema ammetiraha kaelas, siis on pildil midagi valesti. Minu jaoks. Aga eks ma olen üks lastevihkajast vanamor ka muidugi! :)

Ja siis hakkas titel igav ning kogu pere lahkus tükkis ammetirahaga. Minu arvates oleks vallavanem siiski jääma pidanud. Aa... kringli söömise ajaks tuli tagasi. Titetult. Tubli!

Veel. Sõna "vanamor" sain Mari Vallisoolt, see on Kodavere kandi sõna. Mu isa luges ka salmikest:

kägu see kukkus kuusikus
kaasikus oli pesa
lind see laulis lepikus
vanamor kündis kesa

Pidupäev

Mu pidupäev algas telefonikõnega Laivilt, kes õnnitles mind iseseisvuse puhul ja ütles, et tal on nüüd kõik mu luulekogud. Imeilus päeva algus! :)

Läksin katusele ja heiskasin lipu. Esimese korruse katusele saab kenasti selle tarbeks loodud katuseuksest. Plekk-katus oli kastest veel jahe ning niiske. Upitasin lipuvarre hoidjasse, pühkisin tallad kaseseemnetest puhtaks ning pugesin voodisse tagasi, et sealt varsti taas väljuda. Selleks, et moosisaia ja piimaga teega jälle teki alla pugeda, silmgi veel looja lasta.

Ja siis me läksime kirikusse. Majal lehvis lipp, teeviida küljes lehvis lipuke ja autol kaks. Tunne oli pidulik ja kirik rahvast täis. Kõned, tänamised ja õed Ilvesed. Õdede esinemise ajal mõtlesin ja vaatasin.

Vaatasin mulle tundmatut paari minu ees. Vast viiekümnesed. Naine juba paksuke, isegi see väike rasvapadi turja ülaosas, aga näost ikka ilus plika. Tema hallipäisel ja muusikast vaimustuval mehel olid silmade kohal kaardus poisikeseripsmed. Teate küll neid poiste ilusaid ripsmeid, mis meid noorena imestama panid ning küsima sundisid: "Miks selliseid poistele raisata?"

Õed on kõik imeilusad, aga ei eputa. Noh, mulle muidugi ei meeldi nende kniksutamine, aga see käib kaharate kleidikeste ja immitsa juurde. Lõpus ikka kummardasid. Ja me saime kaasa üürata: "Eestlane olen ja eestlaseks jään..."

Kohe tõmbasin paralleeli ühe eesti laulva poetessiga, kes peab end ilmselt maailma kauneimaks naiseks ja eputab nii, et vähe pole. Võeh! Rõve, kui inimesed eputavad.

Mina täna rohkem ei jõuagi. Olen emotsionaalselt laetud. Noh roosiaeda ikka vaatan.

Muide, õed mängisid Ukuaru valssi ka!!!


Sunday, August 19, 2018

Morin khuur

Kes teavad, need teavad. Kes ei tea, see ka ei mõista. Ei saagi mõista, kui kogemus puudub.

Ei taha voodist välja tulla ega midagi teha. Laman ja söön Kadrioru kommikarpi tühjaks. See on päris suur. Kahjuks. Kusagil sügaval on soov end liigutada, aga see ei pääse välja. Soov on sale olla, aga Kadriorg selleks kaasa ei aita. Ilm jälle ei soosi välikontserdile minemist, aga muidu meeldib selline hall ja niiske. See on õigustus voodis olemiseks. Kuigi mitte eriti vettpidav õigustus.

VIHMANE ILM POLE VETTPIDAV ÕIGUSTUS!!! :) :) :)

Aga homme (kui Armas Jumal annab) näen ja kuulen elusast peast õdesid Ilveseid. Seda olen juba ammu tahtnud.

Eile õhtul pärast väga head kontserti oli meil veel Oblivioni õhtu, kus vaatasime/kuulasime parimaid esitusi erinevatel pillidel ning avastasime enda jaoks hobusepealise kahekeelse mongoolia rahvuspilli morin khuuri, mille orkester kõlas väga kaunilt ning klassikaliselt.

Hoopis erinevalt kui rahvamuusikat mängides. Teisiti kui kaamelitele mängimise puhul, kuigi sel pillil mängimine on oluline kaameli poegimise puhul. Ja kaamelid on olulised inimese ellujäämiseks sel maal.

Ütleb ju ka mongolite vanasõna: "Inimest on kerge teha, aga katsu sa hobust teha!" Või umbes nii. Põhimõtteliselt. Hobused on ka olulised. Vägagi.

Saturday, August 18, 2018

Olen ja ootan

Söön võileibu ja joon piima kõrvale. Mustal leival on soolavõi ja selle peal Austraaliast toodud mangomoos ja kokku saab imemaitsev. Hea piimaga võtta.

"Hea piimaga võtta" on väljend, mida tihti kasutame ja väga vaimukaks peame ning selle sünnilugu on järgmine:

Nägin aastaid tagasi telekast ülekannet hooldekodust, kus intervjueeriti üht nooremapoolset meest, noh sellist ummamuudu mehekest. Et kuidas talle meeldib sellises kohas elada? "Vat mulle see söök ei meeldi," kaebas mees, aga lisas ruttu: "Aga see tänane pudru oli küll päris hea piimaga võtta."

Kogu lugu. Nüüd me toitude puhul määramegi tihti, kas on hea piimaga (vahel ka piimata) võtta.

Käin pesus ja siis kontserdile. Kitarr ja tšello. Piazzolla ja teised. Oblivion ja Libertango ja muu siuke värk.

Pärast tuleb Mart külla ja andku taevas, et meil oleks tore õhtu. Tahan AINULT lahedaid inimesi ja dai bohh, kui mõne nõmedaga elu peaks kokku viima. Hoian nagu katkust eemale. :)

Thursday, August 16, 2018

Purgis

sõbrad pistavad kraami purki
ma feissbuki fotodelt näen
marju seeni ja hapukurki
iga jummala öö ja päev

sõbrad võivad minna või sõtta
igas purgis on midagi
mina ei tea kas mul on võtta
talvel poolt kirjaridagi


:) :) :) 

Tuesday, August 14, 2018

Tule talveks linna, isa!

Mina läksin küll ise isa juurde tema viimaseks talveks ja viimaseks suveks. Mida rohkem aega mööda läheb, seda olulisem kõik tundub.


sa tule talveks linna
isa
linnas on soojad põrandad
kõnni või paljajalu
puid ega vett pea tooma
saab puhkust su ristluuvalu

kus ma siis võin
mu poeg
oma kodu nii maha jätta
mul on kass ja muldvana krants
talvepuud riidaski
sellega nüüd asi ants

tule linna
isa
linnas on inimesed
lähedal arstid ja poed
lapsed ja lapselapsed
televiisorit vaatad ja raamatuid loed

ma vaatan tühja välja
mu poeg
loen kitsede jälgi lumel
lagunud maju ja kadunud rahvast
valvan kas üle hangetand põllu
ikka suitseb veel korsten naabri-Mahtal

tule siiski
isa
talv on otsatapikk
sina vana ning väsinud mees

ära muretse
poeg
küllap kevade poole tulen
käed risti rinnal ja jalad ees

12-19-17-06-2018

Pole üldse suveluuletus, aga mõnda aega tagasi Mustvee ristist Jõgeva poole sõites nägin väikese maja juures vana meest vikatiga, õuel võlliga kaevu ja aia ääres hobust. Nägin tükikest juba peaaegu kadunud maailmast.


Monday, August 13, 2018

Õunaingverimoos


kui tuju on sitt
ja võlgu ostetud mururobot
keeldub koostööst
siis pole muud
kui korjata puude alt
need mõned õunad
mis herilaste armust jäetud
ning keeta tulimagus vürtsmoos
suure koguse ingveriga
määrida seda kuumalt
mustale leivale
juua külma piima kõrvale
ning vaadata aknast
kauaoodatud vihmasadu

siis rahu meeltesse vajub
nagu lauldud on

15-50-12-08-2018

Sunday, August 12, 2018

Introverdi okkaline rada

Jah, raske on siin ekstravertide hallataval planeedil, aga õnneks on meil - introvertidel - vähemalt oma kaitsepühak Valdur Mikita, kes vähegi lohutab. :)

Kui ekstravert sõidab Prantsusmaale ja Alpidesse (riputab pildi feissbukki), siis introvert (konkreetselt mina) vajab välistest stiimulitest vaid jalutuskäiku kalmistul ja kirikukontserti, aga kohad peavad olema täiesti uued. Pildid lähevad samuti feisbukki, siin vahet pole. :)

Stoori algab väikeses Laiuse külapoes, kus me alati kohalikke pirukaid, kalja ja küünlaid ostame, et natuke süüa, enne kui mu ema hauda lähme korrastama. Pärast sajakilomeetrist sõitu ongi kõht alati jubetühi ja ma panen kõigepealt nahka need neoonroosa täidisega korvikesed. Mõlemad. Armsa mehe oma samuti. Puhas keemia ilmselgelt.

Aga seal poes!!! Seal on ilus noor ema oma kahe pikakoivalise tirtsuga, umbes kümnese ja viiesega. Püstihädas, sest need upitavad riiulitelt igasugu asju "oma raha eest". Ühe kotikese puhul karjatab ema: "Issand! SEE hapneb sul kodus laua peal! Pane tagasi!" Laps on väga üllatunud. Lõpuks võivad mõlemad saada ühe üllatusmuna.

Aga siis meenub nooremale, kel on imepeenikesed koivad (taevake, ma pole varem selliseid näinud!), et ühele mänguasjale on patareisid tarvis. Anna andeks, lapseke, usun, et sinust võib  kord imekaunis modell saada, aga praegu oled sa üks erakordselt inetu pardipoeg oma ümmarguste prillidega ja nendesamade pillirookõrrekoibadega. Vaatan ja imestan. Patareid jäävad ostmata.

Hauakivi all on herilasepesa. Rõvedad tegelased keerutavad-tiirutavad kurjakuulutavalt. Me ei soovi üldse nendega vaielda. Mu armas mees saab kuidagiviisi küünlad põlema ja me põgeneme. Kalmistuteed on täis pruunikskõrbenud puulehti.

Tavaliselt annavad kirikud ja surnuaiad end kergesti kätte, nad on teede ääres või paistab kirikutorn kaugele, aga Torma ei anna. Sõidame kirikut otsides kaks korda mu sugulaste majadest mööda. Üks on puudesse kasvanud ja vaikne, teine liiga lagedal ja õuel käib pidu. Kõik noored inimesed, kes mind ilmselt üldse ei tunnegi. Vana maja, mis mulle lapsepõlves väga meelis, on ammu lammutatud ja inimesed, kellega suhtlesime, ammu surnud.

Torma kalmistu on muljetavaldav. Tunda on kunagist jõukust ja vanade aegade vägevust. Kirik üllatab samuti, ka Walkeri üle saja-aastane orel oma võimsa kõlaga. Esinejad on ekstraklass - Peterburi Maria teatri sopran ja astronoomiaprofessorist organist.

Ükski rakk ei jää läbi töötamata pärast kõiki neid ave mariasid ning Bachi re-minoor tokaatat ja fuugat. Raskekahurvägi. Otsetabamus.

Kas see punases särgis mees, kes pärast kontserti pastoraadi juurest jalgratta võtab, pole mitte minu sugulane?

Thursday, August 9, 2018

Tundmatu piirkond

Riikide nimekirja, kes mu blogi loevad, on ilmunud Tundmatu piirkond. Ah? Mida? Mu armas mees naeris, et tulnukad loevad mind või siis keegi teispoolsusest. Mis iganes. Kui meeldib, andke aga tuld!

Eile jäi kauaoodatud reis Kuremaa lossi ära. Evika just kiitis feissbukis seda etendust Juhan Liivist. Pidime Kuremaal kohtuma, aga mul põld ei raha ega võhma. Evikaga pidime kohtuma, mitte Juhan Liiviga. Noh Liiviga ikka ka ju teatud mõttes.

Kuremaa loss on mu perekonnaloos nii tähtis elemest, aga sees pole ma seal veel siiani käinud, kuigi mitu korda olen kavva võtnud. Aga noh, on mida oodata. Talvel vaevalt, et libeda ja pimedaga sõitma hakkame, ehk järgmisel suvel, kui jumal elu ja tervit annab. Just nimelt tervit. Nii ütlesid vanad inimesed.

Reisisime Kohtla-Järvele, kus ma sain raamatukogust Paljasjala luuleraamatuid. Hiljem jätkasin ülakorrusel akna- ja põrandapesu ja niiske puidu lõhna sissehingamist ning õnnelik olemist. Tänaseks jäi ka veel. Välja ei kavatse ninagi pista. Hommikul siiski jooksin põllule ja tõmbasin sibulad välja. Issand kui suured selle kuivaga!

Lasen neil peenral lamada, nagu peab. Kunagi varem pole seda teinud. Ja annaks jumal, et mul oleks meeles nad hiljem kokku korjata.Õh kuidas ma ei armasta sibulaid puhastada. Krõgisevad. Äkki õnnestub kellelegi kaela määrida. Kellele? Tüdrukud veel ei tule...

Homme tuleb Ama, aga mitte sibulaid puhastama. :)

Wednesday, August 8, 2018

Hortensia


hortensia nii valusalt
ja kaua
valendab aknasse
eriti õhtupäikeses
nagu ammu suureks kasvanud laste
heledad juuksed
nagu ammu surnud ema
valge pearätik

aia
aia

igatsus

17-18-5-08-2018

Tuesday, August 7, 2018

Merily

Tänan sind, Merily, kes sa mulle luuletuste juurde südameid paned! Tahaksin teada, kes sa oled. Kirjuta ning joonista mulle muidu ka. :) Feissbukki või meili peale. Aga, kui sa ei taha, siis loomulikult mitte.

Tänase päeva jutt. Pean kiirustama, sest hirmus pissihäda on, aga enne ei viitsi minna, kui jutt kirjas. Siis lähen ühtlasi ka kiviktaimlat rohima.

Istuvad kaks naist kohvikus ja arutavad: "Küll me oleme ikka õnnelikud. Teeme, mida tahame, sõidame, kuhu tahame, sööme, mida tahame..." Istun nendega samas lauas (oleme tuttavad), kuulan ja mõtlen, miks nende jutt kõlab nagu millegi tõestamine iseendale või mulle.

Sest vaadake, mina ju suurt ringi ei sõida, väikest küll. :)  Teen ja söön muidu küll, mida tahan. :) Neil päevil mõtlesin välja ka selle, mis mind õnnelikuks teeks. See on, kui pesen ülakorruse puitraamidega aknaid ja värvimata laudpõrandat. See niiske puidu lõhn teeb mind alati äraütlemata õnnelikuks. Varsti nelikümmend aastat juba!

Õnnelikuks teeb ka see, et ma lõpuks hakkasin viitsima. Viitsima hakkasin seetõttu, et mõistsin, kui ÕNNELIK ma olen, kuna käed-jalad liiguvad (sülitan kolm korda üle vasaku õla).

Õnn on just siin ja täpselt praegu. Goethel oli õigus: "Ära meeleheitel roida ringi laia taeva all. Oska õnne hõlmast hoida, õnn on ikka lähedal."

Sunday, August 5, 2018

Kuradi herilased

Täna sai Maria varba vahele sutsaka.


kui rikkurist tütar on kodus
siis on ka joogid peenemad
jääkülmad ning lõhnavad
siis on kokteilid
ja roosilimonaad

aga kurat
herilased haistavad ka
ja nõelavad

raisk


:) :) :)

Saturday, August 4, 2018

Tänan jälle

Vahepeal ma tänan oma lugejaid. Praegu just teengi seda, et te teaksite. Venemaalt on palju lehevaatamisi viimasel ajal. Mu armas mees naerab, et see on FSB, kes mind loeb... No mina hoidun poliitikast nii kaugele kui vähegi võimalik.

Andsin täna ära oma kaks raamatut, mis mul veel kodus olid. Nüüd on tühjus ja mul pole raha neid enam kirjastusest välja osta ning ma ei näe sel ka mõtet. Kui keegi tõesti lugeda tahab, siis ta ostab või võtab raamatukogust.

Muide, laenutuste pealt saavad kirjanikud autorihüvitustasu. Ma ise olen väga tubli teistele raha teenima, sest kannan kilode viisi raamatuid koju ja pärast tagasi. Kui te mind laenutate, siis teete mulle teene. :)

Oh täna on muide Võtikvere raamatuküla üritus ja Imbi reklaamis mindki välja (nii armas temast), aga polnud minust minejat. Kuumus tapab ja see herilasehammustus läks õige ebameeldivaks - paistes ja punane, sügeleb ja valutab. Hoidsin viinakompressi, nüüd hoian külmakotti peal.

Mõned inimesed rõõmustavad mind niiväga. Üks teine luuletaja, samuti Anneli, kellega oleme feissbukisõbrad. Hetkel näiteks tema.

Nüüd ma puhkan, laman ja loen luulet.

Friday, August 3, 2018

Tahaksin rääkida

Tahaksin kellegagi rääkida. Teiega saab. Te olete alati mu jaoks olemas. Täna on mul aega. Ei kavatse midagi teha, põhiliselt lamada ja kirjutada. Kuigi peaksin võib-olla siit-sealt natuke kõpitsema, sest õhtuks tulevad Katrin ja Ly. Maria ka. Aga mul pole võhma.

Eile õhtul rohides (jõudsin väga palju, ise ka imestasin), kui tõmbasin viimase peotäie õitsvat vesikanepit kibuvitsapõõsast, riskides saada okastest kriibitud, sain hoopis herilaselt sutsata. Just siis lõpus!!!

Hakkasin pablama, sest kord oli mul allergiline reaktsioon, kui käsi paistetas õlani, ma nägin välja nagu üks monster, ei saanud pühapäeval kirikus orelit mängida ega midagi. Siis perearst süstis mind ja asi sai korda. Ei julenud eile õhtul algul ravimeidki võtta, aga kuna midagi ei juhtunud, siis ikka võtsin ja magama jäin.

Tegelikult tahan ma rääkida poetess Mari Vallisoost, kelle ma alles nüüd avastasin. No ma teadsin nime küll ja mõnda luuletust varemgi, aga suures koguses tema luulet lugesin alles nüüd ja see oli elumuutev kogemus minu jaoks. Noh, olgem ausad, tõuke sai kõik sellest, et Jaan Kaplinski nimetas teada Eesti andekamaks poetessiks. (Ühes oma raamatus.) Ta ei täpsustanud, kas pärast Underit ja Alverit.

Vat kui keegi autoriteet ütleb, et on hea, siis hakataksegi uskuma. Kes ei teaks.

Ja nüüd ma siis loen ja loen... Muide, Mari Vallisoo on ühte luuletusse ka minu sisse kirjutanud. :) Seal on sõnad "mõni Annelii".

Imestan, et ma tema surmast midagi ei mäleta kuulnud olevat. Aasta oli 2013. Sel ajal olin ma juba oma värkidest suht toibunud, ilmutasin esimese raamatugi. Tol ajal mängis meil küll pidevalt Vikerraadio (enam mitte), aga mine tea, kui palju asjast üldse räägiti.

Oma surmast auto läbi on ta kirjutanud. See on küll minu meelevaldne tõlgendus, aga ma usun ennetesse.

Nemad

Ma olen lapsena surnud.
See, kes tänaval lamas,
auto all. Nende juures
käin vahel kummitamas.

Viienda korruse aknal
vahin - kapp ja kušett.
Üks Nendest telekanuppu
keerab ja ütleb, et

igav. Nii terve õhtu
Nad nühivad tugitoole.

Ainult mu elus õde
mõnikord vaatab mu poole.

Thursday, August 2, 2018

Kurb, nii kurb, kuid tõsi


surmasõnum

keset karmi kõrbekuuma
kõrv sai surmasõnumi
nuga lõikas hingetuuma
mõte põikas uude suunda
valu vajutas põlvili

langes liisk
jah seekord tema
tüdruk väljus väravast
hallipäised isa-ema
jälle matsid oma last

16-54-1-08-2018

Wednesday, August 1, 2018

See floksiluuletus


oh kurat küll
näe floksid surevad
ja meil ei ole võhma
kasta neid

seks ajaks
millal vihmad tulevad
on lilled ammu läinud
oma teid

oh kurat küll
maa janus lõõtsutab
ja kaevus pole enam
värsket vett

kuum tuul
mis vaikselt latvu õõtsutab
ei ole pääste
ainult meelepett

20-13-30-07-2018


Tuesday, July 31, 2018

Siesta

Kui suve alguses lükkas mu armas mees kõigepealt hommikul eesukse lahti, siis nüüd hoiame seda kindlalt kinni, sest sealt hoovab tapvat leitsakut. Lõunakaar ju.

Suutsin tõusta pool üheksa, siis oli veel päris hea õues. Põllulgi vari, nii et rohisin pool peenart, aga siis tuli päike ja ma põgenesin. Katsun end säästa õhtuks. Muidu on rohimissoov ja rohimisvajadus täiesti olemas. Vajadus ületab soovi mitmekordselt. :) No soovi takistab jälle leitsak. Nokk kinni, saba lahti.

Õhtul märkasin longus floksilehti ja hakkasin siis kastekannuga jooksma. Hommikul selgus, et olingi lilled selleks korraks päästnud. Selle kohta sündis ka luuletus, mille koos fotoga loomulikult feissbukki üles riputasin.

Loen praegu Mari Vallisood. Jõudsin temani läbi Jan Kaplinski. Just läbi selle Jani, kes enam eesti keeles ei kirjutavat. No ma pole kursis, kuidas hetkel, aga aastaid tagasi ta nii lubas. Jan Kaplinski nimetas Mari Vallisood Eesti kõige andekamaks poetessiks.

TEMA LUULE ON TÕESTI VÄGA HEA!!!

Kuidas ma varem ei teadnud ega märganud? Ikka peab keegi ütlema ja sind ninapidi sisse pistma. Ise oli ta väga tagasihoidlik ka ja nüüd teda enam polegi. Ma ei tea, kas ma tollal teadsin sellest õnnetusest või mitte.

Igatahes olen viimasel ajal nii palju luulet lugenud, et kui endal hakkab midagi tulema, siis olen hirmul, et kelle pealt ma nüüd maha kirjutan.

Mõtted ja kõlad jäävad ju meelde ja sa hakkad neid enda omaks pidama.

Ja vahepeal kuulan Hannese laulu, millele ma eestikeelsed sõnad tegin. "Ootan su kirja" on vist pealkiri ja küllap "Elmar" seda mängima hakkab. Igatahes Amandast on lugu ja LOOMULIKULT ma ei mäleta vendade nimesid, kes seda originaali laulavad.

Saturday, July 28, 2018

Nooh...

Ära käisime seal Liimala rannas. Meri haises juba kaugelt, aga visuaalselt näis puhas. Põhi oli liivane ja siis ümarkivine ja läks jälle madalaks. Päris jahe. Ujudes hakkas kaelal külm. Kolm korda käisin sisse-välja. Kolm on kohtu seadus. Ihu jäi kleepuvaks.

Trikood üldse ei viitsi viimasel ajal enam seljast võtta, tõmbasin kleidi peale, liivased jalad kingade sisse ja läksin seda maja vaatama, mille väraval eelmisel aastal rippus müügikuulutus. Mis oli nii räsitud mändidesse kasvanud, et ma pidin rinnuni heinas sumama, et natukenegi näha.

Nüüd oli maja ots lage, männid korda tehtud, kuivad oksad ära saetud. Majal uus katus ja seinad palkideni puhastatud, peaukse ette kõrge trepp valatud. Pikk ühekordne maja kahe suure korstnaga. Selle maja ümbersündi tahan ma jälgida. Selle maja pärast lähme veel tagasi ja ehk kunagi, kui taas raha on, restorani ka. Kuigi erilist muljet see söögikoht mulle ei jätnud.

Nagu ikka. Anna aga palju raha ja sa saad mingi väikse ampsu suurel taldrikul ja ülejäänu on kastmetriibud või tuhksuhkrumustrid.

Kodus pidin kuuma duši alla minema. See märja trikoo värk pole nali. Hea, et põit ära ei külmetanud või midagid.


Friday, July 27, 2018

Läheneva verekuu nägemus


kased kasvavad katustest läbi
kunagi kollase põranda praos
ammukuivanud mändide käbid

seina peal sinine numbriga silt
toas purunend klaasiga raami sees
ilusa alasti tüdruku pilt

pehkind puitu ja rususid katab
laiub ja lokkab ja levitab end
valgete õitega konnatatar

tema on võitja ning õde ja vend

0-04-27-07-2018



Thursday, July 26, 2018

Linnad põlevad, inimesed surevad...

Täna on pilves. Tänu jumalale. Isegi tuuleke puhus põhjakaarest. Ometigi oli nii raske kõndida ja tasakaal paigast ära. Panin valge salli pähe ja päikeseprillid ette.

Raamatukogus oli lämbe ja umbne. Leidsin uute raamatute riiulilt luulet. Oma viimase luulekogu ka. Seda ei võtnud, aga lükkasin hunnikusse Fagira D. Morti, Indrek Hirve, Berk Vaheri, Heljo Männi, Jan Kaplinski, Triin Soometsa, Andra Teede ja Albert Trapeeži. Nüüd kohe õigustatum eksistents, kui luulekogud lugemist ootamas.

Tänane hommik tundub nagu eilne päev. Pean vaatama, et ei unusta kirikusse kontserdile minna. Oreliduo. Tasuta.

Ühtki tööd ei jõua ma täna teha. Ja üldse. Mida need rannainimesed kilkavad, et oh suvi lõpuks ometigi! Vanurid ja südamehaiged piinlevad. Nägin täna üht vanatädi majauksel istumas. Polnud üldse rõõmsa moega. Loodus kõrbeb. Metsad ja linnad põlevad.

Koer lõõtsutab, kuigi on kõige jahedamas kohas. Joosta üldse ei viitsi. Kes viitsiks? Kallan end mitu korda päevas kaevuveega üle ja ujumisvajadus ongi justkui rahuldatud.

Ometigi tahan sel suvel jõuda Liimala ja Smolnitsa randa.

Aga sellest olen vist juba rääkinud. Seega - luulekogud. Lugemist alga nüüd!


Tuesday, July 24, 2018

No ei leia noh

Olen eriline otsimishälvik. Iial pole leidnud juhatamise peale ühtegi hauda üles. Mõtlesin, et tänase kuumaga võiks surnuaia põlispuude varjus ühe otsimisretke korraldada. Ega ma neid juhiseid eriti kuula ja kui kuulangi, siis mu aju natuke muudab neid.

Meelde jäi "väike värav" ja "paremal pool". Kohapeal selgus, et väikeseid väravaid oli kogu surnuaiamüür täis. Küll ma tallasin igas väravast sisse ja vahtisin. Kõik tulemuseta.

Siis proovisin leida üht, millele osutas viit. Seda ka ei leidnud!!! Lahkusin enne, kui täiesti endast välja oleksin läinud. Äkki inimesed vandaalitsevadki kalmistutel seepärast, et ei leia mõnd hauda üles ja siis vihaga peksavad plaadid puruks ja kangutavad ristid välja. Ah? Mis? Selline teooria. Enda pealt vaatasin, aga ei teinud. Te ei pea muretsema. :)

Mulle on ilmunud sõbranna. Jumala lambist. Rohin mina ükspäev oma lillepeenart, stringides tagumik taeva poole, kui kuulen äkki köhatust. Vaatan ehmudes üles ja näen teel värava taga seenelise moega naist. Küllap läheb mööda, lohutan end. Aga ei lähe, hüüab hoopis: "Možna k vam?" Ja mina vastan külalislahkelt: "Da!" Jobu!

Nüüd ilmus mul eile siia keset kõige kiiremat tööaega. Külakost kaasa ja tahtis teed juua. Korteriinimene, muidugi pole kodus midagi teha. Tahab loodusesse sellise kuumaga. Aga mul pole aega siin mingeid suvitussaksu pidada. Mul oma asjad ajada.

Kui veel ilma ettehelistamata tuleb, siis ma küll ei viitsi enam nii tore ja lahke olla. Ma pole üleüldse mingi sõbrannade inimene. Ma ep oska neid pidadagi, aga mulle meeldib, et mul on palju tuttavaid ja sõpru, kellega vahel rõõmsalt trehvame, nii et tüütuks ei lähe.

Oh jumal, tuleks see vihm juba!

Monday, July 23, 2018

Kaduma saanud korilane

Ei tea jah, kuhu see korilane minus küll kadus või kelleks/milleks ta arenes. Arvan, et kirjutavaks aednikuks, aga aednikuks mitte klassikalises mõttes. Mitte selliseks, kes taimi ette ja taha kasvatab, äraõitsenud õisi korjab ja kellel kõik klantsib ning läigib.

Mulle lihtsalt meeldib rohida, kummikinnas käes ja ihu päikesele valla, aga täna selle kuumaga mitte ei taha õue minna. Keetsin kolm purki mustsõstramoosi. Isegi oma põõsast ei viitsi marju korjata. Lõikasin ära oksad, mis maha kooldusid ja need korjasin tühjaks. Vilus.

Minu emaema oli eht korilane ja tema leidis seeni ja marju ka. Metsaema näitas kohad kätte. Pärast vanaema hulkusin tundide kaupa metsas ja harva, kui midagi leidsin. Emaga käisime korra sinikal ja sinna vedas meid üks tuttav tädi. Emal polnud aega metsas käia ja kodus oli kümneid marjapõõsaid. Olen nüüd need välja juurinud.

Siiski. Vaatasin kukeseenekohad üle. Tühjus. Õnneks.

Veel paarkümmend aastat tagasi hullusin, kui juhtusin seent nägema ja aias kaskede all kasvavad tõmmuriisikad tundusid imena. Veel kümmekond aastat tagasi korjasin metsmaasikaid ja metsvaarikaid. Metsamaasikaid söön nüüd niitmise ajal ja mul endal kasvab Polka, mis on suurepärane vaarikas, aga valmib talvel. No nii hiline noh! Ähvardasin välja kaevata.

Loen Mikita kukeseeneraamatut (mis kõigil juba loetud) ning mõtisklen selliste asjade üle.

Sunday, July 22, 2018

Lihtsate rõõmude juurde

Mul on selleks kolm põhjust, et lihtsate rõõmude juurde tagasi pöörduda. Esimene kõlab küll väga labaselt ja väheoriginaalselt, aga see on tõesti rahapuudus.

Nii ma olengi kodus ja kaihvin aiatöid. Küll mul saab alles ilus aed olema, kui kõik istutusalad rohitud. Lõpuks on meil nüüd see, kes kogu aeg muru niita viitsib. Mul peaks rohkem aega ja tahtmist oma lillede jaoks jääma. Vahepeal olin juba lootuse kaotanud.

Vat see muruniitja ongi teine põhjus, ei taha teda üksi koju jätta. Koeraga nad kohe üldse mitte ei klapi. Ja koer on kolmas põhjus. Ei raatsi teda ka kauaks meieta jätta. Seega mõned kalendris ära märgitud sõidud tühistatakse. Sama seis, nagu vanadel aegadel neil, kes lehma pidasid.

Kusjuures ma kunagi tõsimeeli arvasin, et hakkan vanas eas lehmapidajaks, aga selline moodki on kadunud ja ei mina loomi taha. Koerapidamine on piisavalt problemaatiline.

Ja nüüd istungi ma õhtuti (nagu täna) väikesel kollasel rohimispingil, rohin ja võtan pea kohalt mustsõstraid (ainult neid kõige suuremaid) ning pistan suhu. (Oh jumal, moosi peab ka veel keetma!) Õhk on täpselt nii soe, et varjus on paljaste õlgadega mõnus olla. Nagu lõunamaadel, kui kunagi seal käidud sai.

Vahin ilusat muru, taevast ja mände. Pune õitseb ja lõhnab. Floksid ka juba õitsevad. Pidevalt õitseb midagi.

Ja mu töö ning rõõm ei saa enne lumesid otsa.

Saturday, July 21, 2018

Nii õhuke, nii õhuke...

Ühe eestiaegse linnapea (kes ise LOOMULIKULT Venemaa mulda jäi) tütre kirstu lasksid täna hauda neli vene noormeest, matusebüroo logoga musta värvi T-särgid seljas, töökindad käes ja nokatsid peas.

Võib-olla ei ole see kõik tähtis. Ühel eesti onul oli ka müts peas. Mehed olid viisakad, tegid oma töö kähku ja vaikselt. Seisime surnuaia kõige kaugemas otsas, kus ma polnud iialgi käinud, tallasime haudadel, sest kusagile pidi ju jala toetama. Ümberringi olid venelaste hauad. Ikkagi tundus see mulle justkui aja irvitusena.

Tulin üksi läbi surnuaia, nägin uhkeid kive ja aedu, mõnes kohas ka kunstmuru haudade peal ning tundsin, KUI õhuke see EESTI siin tegelikult ikka on.

Käisin radu, mida ma tavaliselt ei käi. Inimtühjas suvekuumas linnas ja mõtlesin, et ma ei tea ju tegelikult sellest praegusest linnast ja inimestest mitte midagi. Vanad kaovad, noored lahkuvad ja kõik jääb aina õhemaks...

Siis tuligi rong ja rongi pealt Maria. Oli juba unustanud, kust ma tulen ning imestas, miks ma musta kleiti kannan.

Rimist ostis mulle Lady Speed Sticki, sest mul endal pole raha. Vaesed ajad on tulekul, aga eks ole ennegi olnud.

Kahjuks hea eluga harjud palju kergemini kui vastupidi.

Mul on veel kaks "Hopsti üle vikerkaare" kapi otsas, 10 eurot tükk. Kui keegi tahab mind kitsikuses aidata...

Friday, July 20, 2018

Armastus ja emapiim

No kesse kirjutab neid tutvustusi ja kokkuvõtteid raamatu tagakaanele. Nime pole all, ei tea, keda sõimata.

"EMAARMASTUSE PUUDUSES ÜLES KASVANUD TÜTRE LUGU!!!"

Sama nagu filme nimetatatkse komöödiaks, kuigi on tegu tõsiselt võetava, vahel lausa traagilise looga, milles mõned naerukohad.

Igatahes mina lugesin "Emapiimast" välja küll väga palju armastust. Egas see, kui depressiivne ema oma last imeta, tähenda armastuse puudumist. Ma imetasin ka väga vähe. Esimese lapse puhul oli hirmvalus ja lõpuks hakkas piima asemel verd tulema, mis lapse suunurgast välja nõrgus. Ehmatasin täiega ja lõpetasin.

Teise lapse puhul sain rinnapõletiku, rind lõigati lõhki ja ma pidin sealt mäda välja pigistama. Mis imetamisest saab juttu olla? Kolmanda puhul sattusin emakaverejooksuga haiglasse, paar korda toodi last mulle imetada ja midagi lüpsin välja ka, aga see kestis vähe aega.

Viimast lapse imetamist ei mäleta. Ehk kestis see veidi kauem.

Valutan muidu eilsest saadik pead, aga proovin mitte välja teha seni, kuni tabletti saan. Kavatsen põõsast veidi mustsõstraid süüa ja siis muru niitma hakata vihmahoogude vahel.

Thursday, July 19, 2018

Emapiim

Loen praegu seda raamatut. No on küll hea jah, mis siin salata. Huvitav ja aus ja kergesti loetav peale selle. Ega ei viitsiks millestki raskest end läbi närida. Selle kuumaga.

Aga eile me ronisime Martsa kaldast alla mere äärde. Oma tavapärasesse ujumiskohta. Ilm oli ju sigakuum, aga rannas vaata et tormituul. Laine oli peksnud kivid püsti, vette minna oli pagana ebamugav. Laine oli lausa tapjalaine kohe. Kalda ääres eriti ohtlik. Lööb sulle põlveõndlasse sellise litaka, et oled käpili ja roomad kaldale.

Mul läheb tuulega ja veega tasakaalumeel paigast ära. Kõigun nagu purjus vanamutt, kuigi olen jumalast kaine vanamutt. Lahe oli ikka, kuigi vesi liivasegune.

Mu armas mees mängis lainemurdjat, nautis ka täiega ja nägi välja nagu üks rõõmus kuueaastane, kes vette saanud.

Noh ilma lubab ja mina tahan minna Smolnitsa randa, millest olen ainult feissbukifotosid näinud ja Liimala ranada, kus ma olen küll käinud, kuid mitte vees.

Aga laupäeval saadame Imbi ära Igavesse Valgusesse. Mul on hea meel, et saime jutud räägitud ja see, mida Imbi teadis, on ka raamatutes kirjas.

Ilusat lendu sulle, Imbi!

Monday, July 16, 2018

Aeglane aeg


järve ei ole
on vihmaveevann
seal peegeldub päevi
sa vaata
plekk-katus hõõgub kui tuline pann
ja tunnid nii pikad kui aastad


taevas on lõputatühi
üks kull
vaid laseb end tuulekäel viia
kas elu
see sillerdav seebimull
veel kunagi juhib sind siia

tea kas see võimas ning täies jõus tamm
õigetiba kord igatseb meidki

aeg on siin aeglane
vaikne ta samm
ega ole tal seiereidki

17-34-15-07-2018


Saturday, July 14, 2018

Minemisest ja jäämisest

See lehelugu:

Hiljuti jagasin FB-s postitust, kus keegi mulle täiesti tundmatu inimene soovis müüa oma lapsepõlvekodu Jõhvis. Mõni aeg varem lugesin samas keskkonnas kommentaari võimukriisi teemal Jõhvi vallas, kus väljenduti ultimatiivselt: „Kolin siit ära!“ Mõlemad postitused puudutasid mind isiklikult. Olgu öeldud, et tegu on natuurist tuleneva ülitundlikkusega, aga paraku nii on ja kuidas muidu rahuneda, kui probleemi enda jaoks lahti kirjutades ja kirjutatut teistega jagades.

See, et siitkandist minnakse, on tavaline. Harva tullakse tagasi. Mõnda rõõmustavat näidet siiski tean, aga see on tilk meres.

Nende lapsepõlvekodude müügitehingute puhul on enamasti tegu viiekümnendail ehitatud mansardkorruse ja viilkatusega, tihti nostalgiliselt kollaste puitmajadega, millest lapsed ammu välja lennanud ning mujal kodu rajanud ja kelle vanemad nüüd ilmselt igavikku läinud. Nii need majad tühjaks jäävad. Olen kurbusega jälginud majakeste saatust – need lammutatakse ja asemele ehitatakse kivikolossid. Iga vana maja kadumisega on ühe perekonna peatükk Jõhvi ajaloost kustutatud. Neid kustub järjest. Uued elanikud ei tea tihti sedagi, mida nende tänavanimi tähendab, lihtsalt mingi kummaline võõrkeelne sõna – Lepa, Koidu, Vaarika, Muru ja mis iganes.

Jõhvis, kus vanu hooneid niigi vähe, on iga vana maja kadumine minu jaoks tragöödia. FB-s aeg-ajalt postititatakse mõni endisaegne foto ja siis me nutame taga hobupostijaama või muretseme laguneva jaamahoone pärast või meenutame viinapoode, et mis värvi need täpselt olid ja kus asusid. Meie, toonased lapsed. Mina tean kiriku juures asunud viinapoodi vaid seepärast, et mälus on pilt, kuidas mu ema astub sellest välja, ilmatusuur arbuus süles. Järelikult ei müüdud neis ainult alkoholi.

Mõisatn, et täiskasvanuks saamine ja kodust lahkumine on loomulik protsess ja inimese arengu vältimatu osa, aga kripeldab ikka. Olen ise nabanööri pidi oma lapsepõvekodu küljes kinni, seepärast. Kuigi mu veri on Tartumaalt ja seal ta mind ka kõvasti kõnetab. Kõvasti ja puhtas emakeeles (sellist luksust siinkandis endale lubada ei saa), aga ära minna siit ei või. Liiga väärtuslik tundub mulle vanemate loodud kodukoht. Kuuskümmend kaks aastat on juba üsna arvestatav iga ühe kodu tarvis, kuid siiski poisike, kui mõelda, et jugapuu vana talli nurga juures võib elada nelja tuhande aastaseks.

Nii ma kulgen õndsas teadmises, et inimesel saab olla vaid üksainus kodu, millesse ta sügavasti juurdunud. See on naiivne, ma tean. Tänapäeva maailmas vahetatakse paari aasta tagant kodu uue ja moodsama vastu või kodunetakse, kus iganes. Maailm on suur ja lai. Näiteid ei pea kaugelt otsima, mu oma lastest elab üks juba aastaid Brüsselis ja teine seikleb praegu Austraalias. Õnneks on olemas üks neljast, kes väärtustab vanaisa ehitatud maja ja tunneb end siin megahästi, kui vahel Tallinnast koju tuleb. Aeg-ajalt otsustavalt lausudes: „Kord on see kõik siin minu oma!“ Et siis kohe kahe jalaga maa peale tulla ja küsida: „Ja mida ma sellega peale hakkan?“

Tõesti, katused vajavad ammu vahetamist, muruniitmist on palju, pidevalt on vaja midagi kohendada ja lõputult rohida. Mulle on see elustiiliks kujunenud. Liikuma ju peab ja füüsiline töö asendab minu puhul jõusaali väga edukalt.

Ja kui mõelda ärakolimisele, siis kuidas pakkida sisse kaks hektarit maad koos metsa ja hoonetega? Olen proovinud minna, kaks kätt taskus, aga tagasi tulnud, sest ei ajanud võõrsil juuri alla. Veereva kivi tunne pole minu jaoks. Võib-olla mõnes teises elus sünnin ränduriks. Praegu on mul metsakohin, männilõhn, linnulaul, udused õhtud ja kirkad hommikud, õunad puus ja herned peenras. Ja kõik see vaid kahekümne minuti kõndimise kaugusel linna keskväljakust. Tööstuspargi tänavalaternad põlevad läbi öö ja annavad turvatunnet. Ei oska taga nutta isegi seda mahavõetud metsa (mis praegu kangesti moes on), sest lagedale jäänud kodutee äärde ei juleta enam prügi maha panna, nagu varem kombeks oli.

Olen oma hõimlaste pooltki pidanud taluma suhtumist: „Ah, mis minul seal provintsis venelaste hulgas teha oleks!“ Aga kui ma mõtlen nüüd nendele intelligentsetele ja huvitavatele inimestele Jõhvis, Kohtla-Järvel ja mujal Ida-Virumaal, keda ma tunnen, siis tahaksin neile kõigile mingi medali anda. :)

Ainuüksi selle eest, et nad siin püsivad. Nüüd sobiks tsiteerida Bertolt Brechti „Kes ära minna võivad“:

Kes ära minna võivad, mingu minema.
Ei maksa paluda, et nad jääksid.
Jääma peavad ainult need,
kes ei või ära minna.
Kuidas saab seda kinni pidada,
kes võib ka ära minna...

Suurepäraseid inimesi elab kõikjal, ei ole nii, et Eesti on Tallinn ja kui sõidetakse Tartusse, siis öeldakse, et minnakse maale.

Soovin inimesele, kes oma lapsepõlvekodu müüb, et maja saaks armastava omaniku, kuigi sügaval südames kahtlen selles. Teisele inimesele, sellele, kes ära kolida ähvardas, ei oskagi midagi soovitada. Koligu siis. Mina ei koli kindlasti, aga mul on alternatiiv – ma tõmbun oma metsa äärde ega pea kuulama võõrkeelset lärmi, kui ei soovi. Isoleeritus ongi mind siin püsida aidanud ja teeb seda ka edaspidi. Isoleeritus ning võimalus kirjutada. Mina jään.

Tõnu Õnnepalu on öelnud: „ Kodu – magus armuke ja kibe vangipõli.“ ning Goethe juba sadu aastaid tagasi manitsenud: „Ära meeleheitel roida ringi laia taeva all. Oska õnne hõlmast hoida, õnn on ikka lähedal.“



Friday, July 13, 2018

Vahepeal

Vahepeal on kõiksugu asju juhtunud. Käisime ühel esietendusel. Kutsetega, sest 25 eurot on ikka liig, mis liig. Ja oh imet, saime isegi järgnevale koosviibimisele kaasa võetud. Poolkontvõõrastena. :) Seal ma nägin Alissijat, seda tüdrukut, kes töötab etenduste vaatajana. Ma ei tea, kuidas ta ametinimetus täpselt kõlab, aga tüdruk oli võrratu. Kiirgas imelist energiat.

Saladus on selles, et ta pole eesti verd, aga räägib puhast eesti keelt. Temas on emotsioone ja tundlikkust. Ma tunnen sellised kohe ära ja võtan omaks. Nemad reeglina mind ka. Huvitavad inimesed on ikka väga huvitavad.

Siis sain üles pildistada selle Vaivara vana kalmistu, mis mind kummitama jäi, kuna esimesel käigul polnud fotokat kaasas. Vaadake neid pilte mu ajajoonel. Need kõnelevad tegelikult kuradi palju. Mitte fototehniliselt, vaid ajalooliselt ja emotsionaalselt.

Kalmistupiltidega on vist nii, et paljud justkui ei tihka neid laikida või arvavad, et kalmistud seostuvad vaid leina ja kurbusega. Minu jaoks mitte. Minu jaoks seostuvad eluga. Seal on ju nii palju elatud elusid. Mul ei ole kunagi kurb. Mina armastan surnuaedu ja nemad mind.

Ja kirikukontserdil käisime. Oli tarvis kirikut ja muusikat. Sain siis kah (ise muusikaharidusega inimene ja puha) lõpuks inglissarve lähedalt näha ja tundma.

Ja mu artikkel ilmus Põhjarannikus. Ikka seesama joru, et ma ei lähe siit mitte kusagile mujale elama ja bla-bla-bla... Sain positiivset tagasisidet. Eks ma ole üks Ida-Virumaa eestkõneleja.

Provintsipatrioot.

Tuesday, July 10, 2018

Seitsmevennapäev

Avastasin, et muude töökeeldude hulgas on täna ka heinateokeeld. Aga või mina sellest hoolin! Ma läksin ikka ja niitsin maha viimase kõrge heina ning riputasin vikati järgmist suve ootama. Minu niitmised on seks korraks niidetud.

Niitmist on ka tunduvalt vähem, sest see nurk, mille me vanasti viimse kõrreni puhtaks kraapisime, kuulub nüüd tööstuspargile ja kasvatab läbipääsmatut võsa. Kaitseks tsivilisatsiooni liigse läheduse eest.

Ma vaatan nüüd tubades ringi. Võtan tolmulapi ja tolmuimeja ning proovin nendega ühtteist korda saata. Sean valmis toa, et homme kallis külaline vastu võtta. Üks ainus külaline korraga on lausa õnnistus.

Ja mõtlen sellest, et KUI suureks sotsiaalmeedia puhus selle maantee ääres sünnitamise. Ei, ma pole kindlasti sünnitusosakondade sulgemise poolt, aga üks ja sama sündmus erinevates kontekstides annab väga erineva tulemuse. Teel haiglasse sünnitusi on olnud alati ja jääbki olema. Mikko Fritze naine tegi aastaid tagasi sama triki ja siis oli raadios sellest lihtsalt vahva lugu ning tee äärde pandi mälestuskivi.

Idee oli selles, et muidu pannakse kive hukkunutele, tookord aga aga sündinule.

Monday, July 9, 2018

Eestimaa taevalikud värvid


Tiit muudkui postitab oma fotosid ja mina muudkui aga inspireerun ja kirjutan. Kuigi olen täna kurb ja õnnetu. Täiesti lohutamatu, aga seegi läheb üle. Kõik saab mööda...

heinamaa kolletab kohati
hein on minema veetud
Eestimaa sinise taeva all
jaanipäevad on peetud

Eestimaa sinise taeva all
vilkumas tuhandeid värve
suvi oma roheka pintsliga
joonistas metsajärve

suvi punase kriidiga
kritseldab taevasse triibud
pruunitiivane liblikas
roosale õiele liibub

kaugete kuuskede sakid
süsimustaks söövitab tuul
täis ennast ja omi mõtteid
näib kahvatukollane kuu


Sunday, July 8, 2018

Juhhõissa pulmad!!!

Nagu ma ei teaks...

Aga ikkagi. Kleidi ostsin juba ammu, Maria tuli spetsiaalselt koju mulle meiki tegema. Kimbu koostasin ise. Ei-ei-ei, mina ei abiellunud, meid kutsuti pulma. :)

Kimp sai ilmatuuhke - naistenõges, hõbeleht, vesikanep, kuningakepp, pojengid, enelad, lupiin, kurekellad, hosta poollahtised õisikud, õitsev päideroog ja ja pikad triibulised kamm-sooheina lehed üle kõige kaardumas. Midagi oli veel, aga või ma siis mäletan.

Nooh, sõitsime siis sinna pulmatallu, mis mulle iseenesest väga meeldis, sest palju kivisillutist oli maas, hea kontsaga klõbistada. Oh jumal ja seal oli see pulmaisa või kes iganes, hakkasin juba vaikselt halba aimama.

Pruutpaar sõitis kohale Buickiga ja pruudil oli väga ilus kleit. Täispunktid. Ja kohe miinuspunktid korraldajale, sest ei mingit muusikat seks puhuks, kui pruutpaar tähtsa laua juurde kõndis, kus ametnikutädi paar olulist sõna ütles. Ümisesin natuke Wagneri "Lohengrini", sest Mendelssohn ei tulnud mitte meelde. Praegu küll tuli, aga nüüd jälle ei tea, kus noot on.

Siis oli veidike molutust ja vahuveini joomist ja tammeistutust. Tahtsin koledasti juba süüa. Ma tean, et see veinitilk põhjustab edasise halva olu ning peavalu (mis täpselt nii sündiski). Lõpuks saime siis laua taha ja mind appsaluutselt enam ei huvitanud, mida see õhtujuht sinna mikrofoni seletas, hakkasin lihtsalt singirulle sisse vuhtima.

Saate aru, asi algas kell neli ja pool seitse olina ma sellest pidevast mölast, millest rahvas omakorda üle rääkis, täiesti oimetu ning koju me tulimegi. Sest mu armas mees ju teab, et kui veel oodata, siis on minuga täitsa jama, siis ei kannata üldse sõita. Siis on oksendus ning nutt ja hala.

Ilusale pruutpaarile aga pikka ja õnnelikku elu!






Friday, July 6, 2018

Ei ole sitta ilma


mida sa ajad
ilm on sitt
ilm on nagu ta on
praegu kastab
mõnikord kõrvetab
teinekord tuulab
siis tuleb lumi maha
või ei tule
tuleb pori
nii see käib
lahe

mis sitt ilm
ja paha tuju

tõmba pleed peale
ja loe raamatut

ilm on ikka võimsam
kui meie
iriseda pole siin miskit



Thursday, July 5, 2018

Teekond

Kõik algas sellest, et Vaivara raudteejaamas esines puhkpillikvintett Estica kontsertide sarjas Teekond eesti muusikas, mis on pühendatud Eesti 100-le ning toimubki raudteejaamades.

Vaivara on mulle tähtis koht, sest kohe jaama juures elas tädi Helmi, kelle mees Oskar töötas raudteel. Arvan, et tundsin selle maja ära. Roosa, ühekordne ja pikk.

Kontsert oli super. Vanas lagunevas stalinistlikus jaamahoones musta raudahju taustal viis noort inimest ja viis pilli - flööt, oboe, fagott, metsasarv ja klarnet. Ainult eesti muusika. Sellised lood kaasaarvatud nagu Miina Härma "Tuljak", Kunileid "Sind surmani", Vinter "Laul Põhjamaast".

"Tuljaku" avataktid kõlasid nii võimsalt, et mu armas mees sosistas, et see võiks olla Eesti hümn ja ma sosistasin vastu, kas sa tahad, et hümnis lauldaks "... viina viiskümmend vaati..." ja me naersime natuke.

Aga siis algas ühel väikesel poisil ninaverejooks - peod kõik verd täis -  ja vanaema läks temaga rutusti välja. Pillid mängisid ikka edasi.

Pärast kontserti sõitsime läbi sellised kummitusasulad nagu Viivikonna ja Sirgala. Nägime mälestusmärki juutide koonduslaagri vangidele. Väga emotsionaalseks kiskus. Puänt saabus Vaivara vanal kalmistul.

Kalmistu ise on üks suur mälestusmärk, viimase sõja lahingute kaugtules kahjustada saanud. Võimsad kivid ja raudristid viltu, killujälgedega, moondunud, väändunud, raudaiad poolikud või pikali...

Ja siis see mälestusmüür Sinimäel ja mujal langenud norrakatele, eestlastele, kohalikele kultuuritegelastele ja hoonetele. Võimas kant on see olnud. Maastikki huvitav - on tõusu ja langust. Sinimäed ju.

Väga palju kõnelevat ajalugu nägime täna. Nii palju kadunud hiilgust. Silme ees on endised talud ja põllud, kirikud ja rahvamajad. Hävitatud kodumaa.

Need viltused vanad raudristid ei lähe meelest.

Wednesday, July 4, 2018

Sääred


suviti on kahte sorti naisi
ühed kannavad lühikest kleiti
ja nende sääred on pruunid
ning perfektsed

teised kannavad
maani kleiti
ja nende pruunid sääred
on täis sääsekuppe
roosiokaste kriime
ja parmuhammustusi

need teised on need
murude niitjad
istutusalade rohijad
ja vikatite vingutajad
ikka vabatahtlikult
ikka rõõmuga

aga las tulla
sukkpükste aeg
siis panevad ka need teised
lühikese kleidi selga
ja kontsad jalga

SIIS TE ALLES NÄETE

PS. Täna sain käsivartele ka mingid kummalised kahjustused. Pikad varrukad ka või? Kõrgekaelusega džempris käisin kontserdil, et oma siniseks kukutud lõuga varjata. Järgmiseks skafander???