Saturday, June 23, 2018

Idülliline ja ideaalne

Jaanipäeval pole sellega mingit seost, vaid niipalju, et tore on end tähtsal päeval hästi tunda. Kui ma ükspäev lugesin, mida kõike peaks tegema - toad puhtaks pesema, saunas käima ja üheksast taimest köidetud vihaga vihtlema, sõira ja muid piimatoite valmistama, siis pärjad pähe punuma ning jaanitulele kõndima. Mida pikem maa, seda parem. Et nagu palverännak. Pluss kõik see, mis siis lõkke ääres toimuma saab. Jäin kohe väga kurvaks, sest ma ei jaksaks neist veeranditki. Seega on mul oma variant.

Päev algas lipu heiskamisega ja Maria laulis ka "Eesti lipu" mõne fraasi. Siis läks ta poodi. Jalgsi. Kõige õigem tunne on siis, kui majas pole ühtki meest ega ühtki autot, vaid mina, Maria ja koer. Olgu öeldud, et meil on meestega kõik hästi, nad on omi asju ajamas.

Ma jäin peenraid kitkuma, sealt ma näen, kui Maria läheb ja tuleb. Kõige õnnelikum ma olengi olnud just sellel põllulapikesel. Eriti sügisel kartulivõtu ajal, kui on paras soe ilm ja leebe tuuleke ning mul pole vaja mitte kusagile minna. Võtan kartuleid ja ootan, millal Maria või Liisbeti peanupp hakkab võsa vahelt paistma.

Siis segas Maria meile kokteilid - pikendas mingit vahuveini virsikumahlaga (see on VÄGA HEA vein, veel mu sünnipäeva ajast, aga ma ei viitsi nime vaadata).

Noh ja nüüd on ka jaanipäev kohal, sest akna taga tibab, aga me ei pea mitte kusagile minema. Nii hea on olla.


Friday, June 22, 2018

Nina püsti

Oh jumal, ma olen sellest juba kordi ja kordi rääkinud ja ikka ei saa üle. See uhkuse värk. Tahaks viidata, aga enam loomulikult ei mäleta, kes sama juttu rääkis, et uhke olemine on nina püsti tunne ja see on ebatunne. Oodake, ma vaatan...

Oligi Olavi Noronen "Eluraamat". Tsiteerin:

"On siiski põhjust eristada uhkust meeleheast ja rõõmust. Nagu iga uhkust kogenu mäletab, ajab selles sisalduv eneseteadvus rinna ette ning nina püsti."

Ja nii edasi, nii edasi. Nüüd on see koolide lõpetamise aeg, feissbukk fotosid täis. Mu sõrmeke keeldub laikimast, kui teatatakse, et ollakse uhke. Mis siin uhkustada on? Olge rõõmsad, olge õndsad, olge rahul, tundke meelehead! Uhkuses peitub tahtmine teistest parem olla. Alateadlikult. Inimesed ei tea seda, et kasutavad sõna valesti ja tunnevad hoopis midagi muud. NO MÕNI MUIDUGI AJABKI NINA PÜSTI JA TUNNEBKI UHKUST. Neil on veel arenguruumi. Inimesena.

Ise ei mäletagi, millal ma uhkust tundsin. Ei oskakski enam. Vat mu ema oli küll uhke - minu üle, et ma koolist viisi tõin, poegade üle, kes hästi laulsid. Arvan, et tema uhkuse juured olid ta vaeses lapsepõlves. Igavene rahu sulle, mu ema, nüüd, kus ma sind nimetasin.

Kasutan sõna "uhke" peamiselt riiete puhul - uhked antsukid. Seegi on laenatud väljend. Kellegi tuntud mehe ütelus. Uhke värk on siis, kui näiteks sõdurid rivis sammuvad, juga kõrgelt alla kukub ja vett pritsib, roosipõõsad on täisõites, kuld ja kard katedraalis...

Uhkeid asju on maailmas küll. Tundemaailm jäägu sellest puutumata.

Thursday, June 21, 2018

Pööripäev


vihm laulab õues mina toas
ja igas kaldu vihmajoas
on puhas õnnistus

just täna lõunal pööras päev
ja suveaja sündi näeb
soe vihmakallistus


Wednesday, June 20, 2018

Tuul


alati olen tugevat tuult kartnud
ega seda hetke märkagi
mil lõbusast kaaslasest
kes su juukseid ja kleiti lehvitab
ning pesu nööril lõhnama paneb
saab võimas loodusjõud

kes viskab männikäbid kõrinal
vastu saunakatust
plaksutab kuivavaid voodilinu
kolistab vanu plekkämbreid
ja painutab suuri puid

Eesti Energia
hoia nüüd liine
ja anna meile
meie igapäevast elektrit :)


Tuesday, June 19, 2018

Punkt kirjas

Ei tulnud mingit leebe veega metsajärve, tuli külm meri eile. Inimesed istusid kaldal, joped seljas. Üldse ei viitsinud minna, aga poisid nuiasid kaasa. Olgu nad tänatud. Nüüd on mul ujumine tehtud. Nagu vanasti. Igal juhul vette, vahet pole kui külm või soe.

Vees hangusid kintsupekid kõvaks ning jumekaks. Ja VÄGA külm see vesi polnudki, sest kael ei hakanud ujudes valutama. See on mõõdupulk. Kui kael valutab, siis on tõesti külm.

Ja aasta viiekuune Tuuli-Lii oli samuti vees kõikseaeg, nii et üks ilma esihammasteta vene proua tuli minuga murelikult rääkima, et kas laps on ikka karastatud ja temal on hirmus vaadata ja ta on endine pediaater ning oma laselapsi küll ei lubaks.

Kui laps lõpuks veest välja võeti, nuttis ta ahastavalt mere poole ja lõgistas onma väikest lillat suukest.

Ütlesin, et pole minu laps ja küllap on karastatud. Ei olnud meil viiel täna midagi viga, ei köha- ega nohupoegagi.

Sunday, June 17, 2018

Järelmõjud

Saja Loo järelmõju hakkab avalduma. Mulle see meeldib. Alati meeldib, kui mu ellu tuleb uusi inimesi. Ega keegi tule juhuslikult. Tulevad siis, kui on õige aeg ja koht.

Täna tuli Eneli Saja Loost. Õigemini juba eile sain Liinalt vihje, aga loomulikult olin selle hommikuks unustanud ja Eneli sõnumitaotlust ka ei näinud. Vedelesin kaua voodis ja siis läksin jumalarahus oma ürdiaeda kitkuma.

Kuni auto õuele veeres. Sellise töö- ja päikesehigisena ma ilusa Eneliniga kohtusingi. Kirjutasime teineteise raamatutesse, rääkisime pisut, kallistasime põgusalt (ma olin väga higine noh) ja läinud ta oligi. Aga me näeme juulis ühel peol. See lohutab, sest mulle hakkas tunduma, et olin natuke nagu mühakas.

Inimesed kutsuvad külalised tuppa, pakuvad teed või kohvi, suhtlevad. Kuiva suuga ei lasta kedagi ära, ütles mu lellenaine kunagi. Aga mina olen pisut mühakas küll. Mu introverdiaju vajab õigeväikest impulssi ja juba ma olen emotsionaalselt üles keeratud nagu Duraselli jänes.

Siis on vaja kohe midagi kirjutada. Näpusügelus hakkab pihta. Saadan selle loo nüüd ka Enelile. :)

Saturday, June 16, 2018

Oh sa...

Täpselt minu moodi. Jama tuleb sealt, kus oodatagi ei oska. Täna see ingerisoomlaste laulupidu Iisakus. Tahtsin nii väga kirikusse. Ja sain ka, kuigi ei osanud soomekeelset liturgiat laulda, aga virsisid küll. Lausa prillideta, käsikaudu. Noot oli ju ees ja aastatetagune kogemus ka. Esmakordselt oli mul kirikus palav, aga muidu hea.

Ja siis istusime pahaaimamatult päikese kätte, kuigi ma üsna varsti oma pea salliga katsin ja õige pea varju läksime, aga ikkagi suutsin saada püsiva ajukahjustuse. :) :) :) Peavalu ja iivelduse. Kallistasime Valli ja Anu ära ja tulime poole pealt tulema.

Seal oli üks äge pikajuukseline mees, kes tantsis ja laulis igas keeles - soomes ning eestis, küllap ka venes, aga kahjuks ei osanud ma talle head peo jätku soovida. Naeratasime vaid. Olin selleks ajaks juba peast pehme.

Kodus ma jäin lihtsalt magama, vaatasin tobedat unenägu ja proovisin kõigest väest ärgata, aga ei suutnud enne Aktuaalset Kaamerat. Nüüs ma siin siis ootan und.

Ülesöömine ka veel.

Ühel pühapäevahommikul võtan end kokku, tõusen üles ja lähen kirikusse. Armulauale.

Friday, June 15, 2018

Eile

Alustan algusest. Üle hulga aja käisin päälinnas. Olin väga mures, et mis ja kuidas, aga olgu etteruttavalt öeldud, et sain hakkama. Kümme punkti mulle. Selle mõne tunniga muutus linn taas omaks ja armsaks, kõik tuli meelde. Piiritajad karjusid, õhus oli heinalõhn ja tänavatel kõlas mitmeid keeli.

Parkisime Vabaduse platsi alla ja platsi peal ootas meid see helesiniste pisaraõhupallide meri, mis mõjus tuules heljudes nii lohutavalt. Ilus oli, kuigi tundus, et enamus pidas seda lihtsalt mingiks lõbusaks õhupallifestivaliks. Inimesed võtsid palle kaasa ja korraldajad palusid need tagasi panna. Paras segadus. Jälgisime seda päris tükk aega, sest istusime välikohvikus ja nägime palju televiisoriinimesi ja muidu nõmedaid.

Maria oli mulle ostnud selle kurikuulsa "Luulekevad 2018", milles 41 autori luulet, sealhulgas minu. Issand, kui palju neid kirjutajaid küll on?! Peale tunnustatud luuletajate veel sadu minusuguseid. Aga no tõesti! Selle luulevihikukesega võrreldes, milles veadki sees, on minu luulekogud ikka täiesti korralikud raamatud. Tüdruk, pagan, ei küsinud poetädilt varasemaid. Mul pole udust aimugi, mis luuletused nad sinna on pannud.

Ja andku nüüd andeks lugupeetud Jaan Kross, Lembit Peterson ja Michel Sittow, sest me suutsime neljast monoloogist Püha Jüri asjus vaadata vaid kaks, pool etendust. Üks hakkas köhima ja teine ei suutnud kõval toolil istuda ja pealegi oli meil koduteel veel tarvis olulise persooni juurest läbi põigata.

Voodisse saime kolmveerand kolm. Valgus kumas läbi kardinate. Tavaliselt ju magame sel ajal.

Nüüd on see valge öö ka nähtud.


Thursday, June 14, 2018

Kahtlased kuumad suved

1941. aasta suvi oli kuum. Või ma lihtsalt arvan nii? Igatahes oli kuum ja õhupuudus inimesi täis topitud loomavagunites 14. juunil...


see suvi
mis pole kalendri järgi
veel suvigi
kus kõik õitseb
kohe ja korraga
me oleme ammu pruunid
ja ootame vihma
iga päev

selline suvi
enne suve

mida ta meile öelda tahab
kas see on mingi enne

13-58-11-06-2018






Wednesday, June 13, 2018

Rahateema ja muu ägin

Öäk! Üks kirjutas jälle feissaris, et ohh, kui seda raha rohkem oleks. Ja siis jagatagu seda rahapuud! Ja kui saaks õhtul panna rahakoti laadima! Ilgelt närvi ajab!

Einoh, mida mina siin pirisen, mul ju töövõimetustoetus - raha nagu ratsahobusel sitta. Eluaeg õpetaja priske palga peal nuumatud.

Seni, kuni pesumasin töötab, seni vahutan siin. Siis viin pesu rippu ja suundun lillepeenrasse.

Feissaris kommimisest:


  • Kui tahad kommida, siis kõigepealt reageeri postitusele, soovitavalt laigi. Olen vahel eksinud selle vastu. Kui postitus esineb küsimuse kujul, siis pole laikida vaja, võid kohe vastama hakata. Kui postitus ei meeldi, on kõige targem ignoorida, mitte õiendama hakata. Siis see jada ei lõpegi. 



  • Eriti rõve on, kui su postituse all hakkab keegi oma juttu ajama, postitusest üldse välja tegemata.



  • Ma jään selle juurde, et tuntud inimese "näpp nii, näpp naa" postitus või lauseke saab rohkem tähelepanu kui tundmatu postitaja hea pilt või sõnum. Püüan siin oma panuse anda viimaste kasuks. 



  • Negatiivse sisuga postitusi ei peaks jagama, saasta poleks vaja võimendada, aga mõni on kohe selline. Kellel homoteema, kellel pagulased, kelle metsaraie pidevalt hambus. Loomakaitsjad on omaette kategooria. Mis nende luigepoegadega oli siis lõpuks? Ikka polnud inimese tapetud? Mitte, et ma vägivalda tolereeriksin.



  • Siis on selliseid sõpru, kes sust mitte iialgi välja ei tee, aga jutu sees mainivad, et ma feissbukist lugesin seda ja seda. Sihukesed kiibitsejad. Mina hindan ikka avalikke inimesi rohkem.

Essand, kui palju targutamist! Sorry! Lähen viin nüüd pesu rippu! Süda sai kergemaks. :)

Tuesday, June 12, 2018

1414

Nii palju on mul koos käesolevaga blogipostitusi. Ingli number. Selline kombinatsioon ütleb, et inglid on lausa füüsiliselt lähedal ja täidavad su soove, aga soovidega tuleb ettevaatlik olla. Soovidega tulebki alati ettevaatlik olla, sest need võivad täituda. Sama lugu on unistustega. Täitunud unistus pole enam mingi unistus. :(

Soovige siis mu postituse pealkirja nähes. Ega neid numbrikombinatsioone väga palju näegi, millal soovida saab. Ma näen üksnes vist vaid autoga sõites auto kella pealt. Rohkem küll ei tule ette, kodus on kõik kellad seieritega. Aaaa, arvutis näen ka ju. Ja soovin ikka ja alati. :) KUI tähele panen.

Ja soove ei tohi loomulikult valjusti välja öelda, seda teate niiehknii.

Täna tegin ma nõidust ja see töötas. Valget maagiat ikka. Esmakordselt töötas, varem pole abi olnud. Kusjuures ma ei tea, kas sellest tohib rääkida. Oletame, et tohib.

Kui midagi on kadunud, siis too õuest väike lapik kivike, pane see varjatud kohta ning peale aseta kaks ristatud tuletikku. NÜÜD LÕPETA KADUNUD ASJA OTSIMINE JA TA TULEB ISE SU JUURDE. Varem või hiljem. Täna tuli paarikümne minuti jooksul, aga üks kadunud asi pole siiani tulnud. :)

Selles mõttes tuleb, et leiad käigupealt.

Monday, June 11, 2018

Koolilõpp

Ma vaatan neid fotosid feissbukis, laigin ja mõtlen, et kas mul on kahju ka. Katsun oma südame läbi. Mõni aasta tagasi kutsuti mind veel lõpuaktustele. Nüüd enam mitte.

Vaatan õpetajaid lillesülemitega. Nad on minuvanused, tihti vanemadki. Terve elu seda tööd teinud. Minu lugupidamine. Aga vaadates hakkavad mul justkui kontskingad hõõruma, sukkpüksid pigistama ja kostüüm ajab higistama.

Ei ole kahju. Ei ole kade. See etapp on läbitud. Tuli jutuks, kuna just vaatasin ja laikisin. Teiste pärast on ikka hea meel. Aga mida teha endaga? Mis mind tõeliselt rõõmustaks. Seda polegi. On asjad, mis rahustavad, tekitavad pikemaks või lühemaks ajaks rahuliku olemise.

Igapäevased asjad. Niitsin täna natuke muru - seda osa, kus tühjad võilillevarred tobedalt püsti seisid ja küürisin dušikabiini. Eile aga kitkusin oma suurt lillepeenart, see mõjus kohe väga hästi. Lõpuni ei jõudnud.

Käin mööda aeda, söön kuslapuumarju, nuusutan aktiniidiat, pildistan midagi üles, sügan koera, tulen tuppa, riputan midagi feissbukki, kirjutan mõne luuletuse...  Ei tasu oma maailma liigtargaks ja keeruliseks ajada.


Sunday, June 10, 2018

Kus sa oled, mu järv?


oo kuidas tahaks vette
aga mitte niisama vette
mitte merre
vaid väikesesse metsajärve
millest jõuan üle ujuda
ja tagasi
ja veelkord
üle ja tagasi

alasti

kus sa oled mu järv


Friday, June 8, 2018

Veel viimasest võllamehest

Aga nüüd sisust, mis on väga mõtlemapanev. Surmanuhtlus ongi minu jaoks alati teema olnud. Ühel hetkel sain aru, et ei või kuidagi surmanuhtluse poolt olla. Põhjuseks need, kes süütult hukatud. Ja neid leidub piisavalt.

13. augustil 1964 viidi Inglismaal täide viimased poomised ja detsembris 1965 kaotati surmanuhtlus. See polegi teabmisammu. Käisin siis esimeses klassis.

Albert Pierrepointi nimetatakse võluvaks võllameheks - lühikest kasvu ja elavaloomuline, siniste silmade ja kauni lauluhäälega, kes armastas sigareid ning ilusaid naisi. Ta elas 30. märts 1905 - 10. juuli 1992 ja hukkas vähemalt 400 inimest, neist umbes 200 sõjakuritegude eest surmamõistetut pärast teist maailmasõda Saksamaal ja Austrias.

Pierrepoint rõhutas pidevalt, et teistelt elu võtmises ei ole midagi uhket ja jälestas avalikku tähelepanu ning pidas pubi "Help the Poor Struggler" ("Aita vaest kannatajat"). Samanimeline söögijoogikoht oli ka etendusepaigas.

"Poomine peab veres olema," selgitas ta. Rekord oli 17 poodut päevas, mille peale ta ütles: "Käsi jäi täitsa kangeks!"

Väidetavalt sai just temast, Inglismaa tuntuimast võllamehest, surmanuhtluse vastane.

Mõtlemisainet küll ja veel. Huvitav, kas need eilsed noored naised, kes naerust kiljusid, endale ka kavalehe ostsid ning üldse teavad, MIDA nad vaatasid.

Kahtlen.

Thursday, June 7, 2018

Viimane võllamees

No peab ju suve-etendustel käima. Ma lähen muidu väga pika hambaga, kui peab ise piletid ostma, kui keegi ei kutsu, aga seekord oli nii, et teeme kaks ühes. Et kui oleme juba sealkandis, siis vaatame etendust ja külastame sõbrakest, piletid olid juba väga ammu olemas. Aga võta näpust, tutkit brat, sõbrake ise proovidega päälinnas hõivatud. Jäi siis paljalt etendus.

Mul on veel siiani ihus see viieteistkümne aasta tagune külmetamine Põltsamaa roosiaia kontserdil. Ega me päris õue enam lähegi, küüni küll, kus katus peakohal ja seinad ümber. Aga ikka pika hambaga, sest kolepalju rahvast on. Mulle meeldivad väikesed saalid. No igatahes saime uue koha punkti ja tuttavate inimeste nägemise punkti.

Etendusel oli alguses mul ikka kole igav. Ainult muusika puhul elavnesin. ja mind häirivad kohutavalt need, kes minu jaoks vale koha peal naeravad. Täna tegid seda noored naised täiesti hüsteeriliselt kuuldes sõna "munn". Neid munne oli ikka päris mitu. Nii mitu, et pani mind käsi laiutama ja poolvaljult küsima: "Ei ole tõesti enne kuulnud-näinud või?"

Peale vaheaega ja pissimist ja tuttavate kallistamist läks paremaks. Muide, lugu ise oligi hea ja eesti näitlejad on mulle alati meeldinud ja meil sai armsa mehega omavahel privaatnalja ka. Naersime vaikselt, aga palju. Nalja ümber jutustada ei viitsi.

Arvan, et tänasega on meil linnuke kirjas ja palun rohkem mitte häirida selle suveteatrihüsteeriaga, onju. Veel ühe teeme siiski läbi, aga sinna ei saa mitte minemata jätta, sest "kutsutu on". Nii ütles arst lohutavalt, kui Anna Lappalainen hullaris sünnipäevapidu pidas ja küsis, kas Ivan Julm on juba kohal. See oli filmis "Prinsessa".

Mu lemmik.

Tuesday, June 5, 2018

Lahe

Mul on akende taga tuul, vahepeal oli isegi natuke vihma. Mul on lugemiseks ajakiri Hingele Pai. Mul on võis praetud kaerahelbed Eve toodud punasesõstratarretisega ja puuviljatee.

Mul on lugejaid Kanadast ja Šveitsist - need on uued kohad.

Mul on puhastatud umbes pool tiigist. Eile õhtul, kui ma end väga täissöönuna tundsin, tegime kolmveerand tundi rasket tööd. Mina tõstsin mulda ja pori, hundinuiade võrseid ja juuri, varsakapju ning osjasid labidaga ämbrisse, mu armas mees vinnas ämbrid kärusse ja sõidutas kogu kupatuse pajude alla. Seda pajudealust võib vist lõpmatuseni täita.

Seljakaitse olin pannud, aga randmekaitsmeid mitte. Kätest oli kahju. Proovisin koormuse suunata põhiliselt kõhurasvale. Lõpetasime enne, kui oleks väga haiget saanud.

Mul on praegu suht lahe olla. Just selle eilse pärast. Et nagu väljateenitud puhkus. Loen, kuidas inimesed vinguvad ilma ja muude asjade üle. Andke aga minna.

Tahaks veel vihma vaadata.

Monday, June 4, 2018

Mõni asi torkab silma


nii hea luuletaja
ja nii viletsad hambad
kui ta trammis oma luulet luges
oli siis neljakümne viie aastane
nüüd ammu sealpool

no nii head luuletused
ja nii viletsad hambad

22-00-1-06-2018


Sunday, June 3, 2018

Avastus

2. juuni on läbi, peaksite pruunid küll olema. Igatahes Jana oli peaaegu söestunud. Küsisin, et kas solaariumipruun, aga selgus, et koduaia oma ja ainult kahe päevaga. Ta on ka väga tumedavereline, päike jääb iseenesest külge.

Siin ei ole, pangaautomaati, 
on vaid naati, palju naati. 
Pole noori, pole ühtki poodi. 
Miski pole, linna moodi 

Kes meist ei teaks Curly Stringsi seda laulu Kristiina Ehini sõnadele. Ühe salmikese kopisin, sest... Praegu ma loen Doris Kareva koostatud luuleraamatut "Eesti tunne" ja leidsin järgmise luuletuse:

ENDISES SOVHOOSIASULAS

Andres Ehin

Hallist tolmust tõusevad
igavad ja hallid majad
varsti katab karuputk 
kährikute jooksurajad

maja klaasideta aknaid 
lõgistamas tühertuul
lagunevast silotornist 
välja kasvamas on puud

kasvuhoone mullast kerkib
naadi kõrval teine naat
väga kaugel on siit linn ja
sularahaautomaat

Selle pidin nüüd küll käsitsi sisse toksima, aga märkate sarnasust? Väga hea luuletus ja ma ei usu, et poetess on isa pealt maha kirjutanud. Lähedaste inimeste mõtted hõljuvad ju koduõhus ning kanduvad lihtsalt ühelt teisele üle.

Appi, kui emotsionaalsed päevad on olnud! Saaks nüüd rahuneda ja magama jääda. Head ööd!

Friday, June 1, 2018

Meestejutt 2

Kaks meest on mu palvetes pidevalt. Muru niites ja peenraid kitkudes on aega palvetada maa ja ilm, ainult käsi ei saa palveks kokku panna, sest käed on tööd täis. Käed täis tööd, mõtted täis palveid.

Ühe eest palvetan, et ta saaks endale pähe selle teksti, mis talle peab pähe jääma. Ja, ära sa ütle, olevatki juba paremini külge hakanud. Mina ei suudaks küll midagi pähe õppida, aga noh mul pole tarviski, jumal tänatud.

Teine on haiglavoodis. Palvetan, et tal võimalikult hästi läheks. Siiani pole läinud. Plaanilist operatsiooni lükati muudkui aga edasi ja edasi, sest kogu aeg on keegi kellegi tuttav, kelle eest kostetakse ja keda vahele võetakse. Kui sa oled lihtsalt üks mees, siis võid jõuda opilauale liiga hilja. See tegi küll meele kurvaks.

Inimene on tükk aega lootnud ja nüüd selgub, et polegi võimalik. Kui see "pole võimalik" tulenes ootamisest, siis on küll asi kurjast. Aga ma ei tea täpselt.

Tõusen nüüd selga puhkamast, võtan taas muruniitja, sõidan meelespeade keskele teeraja, samal ajal mehi palves hoides.

Olge teiegi hoitud. Hoidke ja teid hoitakse!

Wednesday, May 30, 2018

Meestejuttu

Kõigepealt Austin Miller, üks neist, Florida folklaulja. Andis meil siin Saka rahvamajas kontserdi niisama muidu eest. Eile. Tunnistan, et mul oli natuke igav. Kaverite ajal elavnesin õigepisut. Aga kui üks täna feissbukis kirjutas, et väga hea oli, siis muutsin kohe arvamust. Kameeleon. Kuulasin tuubist üht lugu. Ühekaupa ongi hea.

Teine mees sündis täna hommikul 37 aastat tagasi - mu ainus poeg. Sündis kaks nädalat varem, ei teinud mulle suurt valu ega vaeva. Tol ajal oli me esimene küsimus, kui laps väljas: "Kas rebendeid on?" Kartsime õmblemist. Ei olnud mingeid rebendeid, aga hiljem sain rinnapõletiku. Ikka nii hullusti, et oli täisnarkoosis op.

Mäletan ainult suurt väsimust, kuna eelmisest sünnitusest oli möödas vaid aasta ja neli kuud. Olin unistanud näha sünnitamist. Surma nägemise kogemuse sain juba kümneselt. Istusime emaga vanaema juures, kui ta vaikselt ja rahulikult läks.

Nüüd oli võimalus vaadata, kuidas kõrval üks naine enne mind sünnitab, kuid ma pöörasin pea ära. Enam polnud see oluline. Tundus isegi ebaviisakas nii intiimset toimingut pealt vaadata.

Leban veel pisut nurgavoodis, et mõelda elu ja asjade üle enne kui muruniitmise ja peenarde kitkumise juurde lähen.

Monday, May 28, 2018

Sitad mõtted

Teadjanaised (keda ma tegelikult eriti ei salli) kõnelevad, et miski mädakuu olla praegast (taevas), et toob halbu asju kaasa. Toob-toob. Hommikul pärast eriti jamasid unenägusid ärkan kohe ärevusega ja see kestab poole päevani. Võtan tablette ja teen kõvasti aiatööd. Mure mureneb mulla sisse.

Selgub, et õuekaevu pump jupsib. On vaja uusi polte ja parandamist. Homme. Aga mul on tarvis õues vett, millega kasta ja ennast pesta, sest poole aiatöö vahel ei lähe ju õmmetigi duši alla. Tõin siis endale ämbritega vett õue.

Mõned asjad kasvavad üle pea. Lähen närvi, kui miski mu kontrolli alt väljub. See konnatatar sauna juures ajab ilgelt võsusid, map oska muud teha, kui niitmise ja väljakiskumisega taltsutada. Vaarikas samuti. On kartulivagudes ja igal pool. Kui ta sel aastal ka valmida ei jõua, siis kaevan välja.

Ja siis kui ma pahaaimamatult oma sauna nurga juures muru niidan, väga nappides stringides, aga ilusas rinnahoidjas, tuleb ÜKS MEES. Mis sest, et väga tuttav mees, aga tänapäeval ei tule ükski täie aruga inimene sulle ette helistamata koju. A mõni tuleb ja küsib veel eriti lolle küsimusi. Vana inimene, mis sa tahad tast saada.

Mul on igatahes kohustuslik valge stringikolmnurk nimmepiirkonda sisse päevitunud. Tulgu see nahavähk, suurt vahet pole ju, milline tuleb. Vahel hakkab selline trevooga, et roni mööda seina üles. Kui ma mõtlen, mis siis saab, kui ma enam ei jaksa. Saaks ikka jala pealt surra. Aamen.

Sunday, May 27, 2018

Käbi ei kuku

Kuulasin saadet Mart Sanderist ja tema emast. Mind huvitas nii väga, et mida Mart siis mõtleb hangust ja maaelust. Ta mõtlevat sellest väga jõuliselt.

Väga meeldiv oli kuulata. Tänapäeval ongi meeldiv kuulata, kui lastakse inimesel rääkida, keegi ei küsi naerust lämbudes lolle küsimusi (Marko Reikop). Kuidagi ei suuda talle andestada. Üks intervjueeritav ütles talle, et sa küsid selliseid küsimusi, nagu lastesaadet teeksid.

Kõik see Sanderite lugu oli kodune ja armas, aga hangust mõtles ta tõesti väga jõulise negatiivsusega. Inimene, kellel polegi ühtegi sugulast maal juba põlvkondade kaupa. Ka selline asi on Eestis võimalik. Ime küll!

Ja kahju ka, et see talupojatarkuseliin läbi on lõigatud. Ma usun sellest ikka rohkem kasu kui kahju tulevat, kui haritud mehed teavad, mispidi hang või vikat kätte käib. Selliseid on palju ja rõõmustavad mind südamepõhjani. Näiteks nagu Kaplinski.

Jõgeva poole sõites nägin tee ääres vanataati vikatiga, hobust ja võlliga kaevu. Aastaid pole märganud tee ääres ketis üksikuid lehmi. Aastakümneid tagasi oli see mu lemmikpilt, kui sõitsime õhtul kodu poole ja perenaised tõid lehmi karjamaalt ära. Kusagil Lõuna-Eesti kuplite vahel on see ehk veel võimalik. Paar aastat tagasi Lätis nägime küll.

Aga sõnnikuhaisust, kärbestest ja sitaviskamisest ei taha mina ka enam mitte midagi kuulda ega näha. Vikatist küll.

Friday, May 25, 2018

Täna nägin ma Eestimaad

Jõgeval oli jalgrattaralli. Mögafonist karjuti sulaselges eesti keeles. Ühtki nahhuid ega bljäädi ei kuulnud kusagil. On ikka teistmoodi küll, kui kõik emakeeles kõnelevad. Värskendav.

Surnuaial oli õnnis nagu alati. Päike paistis lagipähe ja kuna mul olid mullased kindad käes, palusin oma kallist meest, et ta mulle salli pähe seoks. Mürkrohelise ja imeõhukese. Kukla tagant läbi ja siis otsaette sõlme.

Mees vaatas mind ja ütles tunnustavalt: "Vaata, mida üks rätik teha võib!"

Mees ja naine läksid mööda ja soovisid jõudu tööle. Kui nad ära minnes jälle mööda läksid, küsisin: "Nii ruttu saite valmis?" Kange tahtmine oli inimestega rääkida.

Kui ma kastani alla pissile läksin, siis talle ei meeldinud see, tõmbas mu salli peast, aga siis polnud enam vaja kah. Tegelikult on surnuaias puutsee ka, aga ma ei saa seal kunagi augule pihta. Seepärast kastan.

Leidsin värske haua. Minu vanune mees, surnud veebruaris. Ma õppisin ta naisega kunagi koos organistiks. Minust ei saanud, aga Anust vist küll. Pole enam kohtunud. Igavene valgus, Kalle!

Murdsin lilla sireliõie. Tavaliselt ma nii ei tee, aga selle panen raamatu vahele, mille Betti Alveri muuseumist sain. "Eesti tunne" (Doris Kareva koostatud).

Alles tagasi sõites panin Peipsit tähele. Kirgassinine oli ja heleda triibuga. Muidugi ostsin suitsulatikat ja hapukurki.


Thursday, May 24, 2018

Kallid inimesed!

Aastakümneid tagasi kupatati üks varateismeline poiss suveks maale tädide juurde. Seal oli poisist kindlasti palju abi heinateol ja muude tööde juures. No poisile eriti ei meeldinud, teisi poisse polnud, ainult töö ja vanainimesed.

Tahtis koju ja kirjutas emale vastavasisulise kirja. Kirjade aeg oli ju veel. Poiss oli näinud ema kirju tädidele, mis algasid sõnadega: "Kallid inimesed!" Õige ju, ema kirjutas oma kallitele. Nii alustas see poisski oma kirja emale: "Kallid inimesed!" Kah õige! Isa oli ju ka! Mõlemad väga kallid inimesed, aga armsalt naljakas ikkagi. Naerdi tookord, naeran mina praegugi.

Kallid inimesed! Ma tegin eile puhtaks oma teesõela ja värvisin üle surnuaiapingi. Viimase värvitilga nühkisin täna vannitoauksele. See ei saanud väga ilus, õigetiba triibuline ja tilgaline, aga vähemalt purk on nüüd tühi. Mitte ei salli, kui mingid põhjad alles jäävad. Aga see triibuline ja tilgaline sobib mu vanasse majja küll. Tuletab meelde lapsepõlve.

Homme on Betti Alveri muuseumis üritus. Me sõidame kohale. Polegi varem käinud. Jaana loeb mu luuletust.

Wednesday, May 23, 2018

Kriim näos

Oli ikka vaja ronida sinna kibuvitsapõõsa alla rohima. Tegelikult oligi vaja, ega see umbrohi sealt ise ära ei lähe. Kriimustatud käsi/jalgu saab riietega varjata, aga mida näoga teha? Panna looriga kübar? Mul on ainult must ja seegi juba end ammendanud. Õnneks on kriim väike.

Surnuaiapink oleks tarvis üle värvida. Juba eelmisel suvel oli, aga siis piirdusin vaid pesemisega ja sai ilus küll. Võib-olla läheb sel aastal samuti, aga võib-olla teisiti.

Neid asju, mida oleks vaja teha, tuleb justkui juurde kõikseeaeg. ELAMINE ON ÜKS TÄISTÖÖAJAGA TÖÖKOHT. Üldse ei taipa, kuidas inimestel on võhma elada ja töötada samal ajal.

Mul on mõned asjd, milleni ma üldse ei jõua. Üks on kindlasti tolmu pühkimine, seda te juba teate ja teine on teepaks. See hallitab mul kannu põhjas või teesõelas sajandeid. Ega sest midagi hullu sünni, mingil ajal teen puhtaks.

Oh sa mu väike vapper teesõel!!! Ükspäev kergitasin kaant - nii karvane teine. Panin ruttu kinni tagasi.

Sõnaga - minust kui puhtuse- ja korrafriigist on lõpuks saanud INIMENE.

Tuesday, May 22, 2018

Väsimusest ja muust

Magasin just magusat vihmaund, kuigi vihma ennast pole veel. Enne seda aiatöötasin. Nii palju, kui jõudsin. Jõudsin tunnikest paar, aga hea seegi. Sel kevadel seljavalu aegu tundsin esmakordselt, et oleks ikka päris perse majas küll, kui ma enam ei saakski midagi teha. Ok, ma jõuan vähe ja valus on, aga see, kui üldse ei saa, on hoopis midagi muud.

Kummaline. Inimesed töötavad ja reisivad. Mina olen voodis. Inimesed reisivad Hiinas, Jaapanis ja Austraalias. Minu maksimum on 100 km sõita ja seda ka mitte alati. Jumal tänatud, et nooruses sai maailma näha: algul vennalikes liiduvabariikides ja hiljem ka juba mujal. Ikka päris palju. Ka siis oli see minu jaoks paras katsumus, aga noor tugev organism elas üle.

Üks, mis imestama paneb, on inimeste rahaline võimekus. Mul see puudub. Reisimise mõttes. Teine imestamapanev fakt on füüsiline võimekus. Kolmas see, kui reisimist puhkuseks nimetatakse. Kus ta siis puhkus on?

Oh jumal küll. Vahepeal kustutasin feissbukist jälle ühe Kings Jerry sõbrakutse. Pidevalt saan ma neid. Näe, mul pole tarvis reisidagi. Maailm trügib ise mu juurde. :)

Aga jamaks läheb siis, kui inimesed tahavad hakata mulle oma reisimisest rääkima. Seda ma ei talu. Loen küll feissbukis mõne kirjaniku sutsakaid, hiljuti Veronika Kivisilla omi. Need on väga head. Fääri saartelt. Ta kirjutabki hästi. Ja Õnnepalu muidugi. Seda küll on meeldiv tajuda, kuidas üks või teine koht kirjanikku inspireerib. Aga tavainimese fotosessioonid on reeglina talumatud.

Hiljuti kutsus üks mind: "Tule mulle külla, mul on nii palju näidata!" "Ei ma ei viitsi küll midagi vaadata," vastasin. Ei solvunudki inimene, naeris vaid.

Homme on mu lapse sünnipäev. Tema asub Austraalias.

Monday, May 21, 2018

Inspiratsioon

Merike postitas endast feissbukis foto õitsva õunapuu all, kus valgus ta hammastele langeb ja need nii ebamaiselt valgeks muudab.


suvel on valged hambad
blondid juuksed ja roosa kleit
ülal tuul ajab lambaid
helevalgeid ja taevaseid

kõik on korraga valge
hambad lambad ja õunaiõis
kas see mahe ja malbe
samast pintslist ehk tulla võis

samast värvipotist mis
varsti valgeks värvib ka ööd
ja valgetes öödes siis
valge sirel lõhnama lööb

Aga mina ise muudkui aiatöötan. Üks kompostihunnik sai täna laiali veetud. Eile tegime pausi ja käisime Koffi-Kannu kuulamas. Jälle mõtlesin sama, et külakohta tuuakse selline kultuurisündmus kolme euro eest kohale ja saalis on seitse inimest.

Jah, ma tean, et kevadtööd ja bla-bla-bla...

Lihtsalt ei teata, kui meeldiv inimene ja suurepärane kirjanik on Indrek Koff. Aeg oleks natukene areneda. Mis?

Friday, May 18, 2018

Kartaago väljakaevamised

Inimesed ja nende mõtted ning väärtushinnangud muutuvad ajas ikka täiega. Kus on nüüd alles avastus!

Mitmendat päeva möllan oma kiviktaimlaga, mida mu armas mees nimetab Kartaago väljakaevamisteks.

Et teaksite, siis 1978 lammutas isa mu lapsepõlvemaja, sest uus oli valmis. Ema tegi vundamendile kiviktaimla ja korsnajalga istutai kuusk, mis 30 aastaga kasvas hiiglasuureks ja neelas kiviktaimla oma okstega ära. Kole maja lähedal ka, tuulega oli alati mul hirm, et kukub akendesse.

Ja siis millalgi murdusid ta mõlemad ladvad, jäi teine õige tömbiks ja mu pojake saagis puu maha. Ma ei julend vaadatagi mitte.

Siis ma sain asuda kiviktaimlat taastama, see oli mu kinnisidee. Samasugune nagu lapsepõlves - kivirikud, kevadikud, padjandfloksid... Ostsin iga kevadel taimi juurde, ootasin, mil ometi need suureks kasvavad...

Ja nüüd kümne aasta pärast on mul hoopis teine soov. Ma tahan näha oma lapsepõlvemaja. Selles mõttes, et kisun üles kõik rohtunud ja sammaldunud mitmemeetrise läbimõõduga padjandid. Kärutäite kaupa vean seda kraami vanadesse liivavõtmisaukudesse, mis kord juba täidetud, aga uuesti sisse vajunud.

Mul on välja kaevatud lapsepõlve trepiaste. Käin sellel seismas. Mademel küll istuda ei saa, sest sellesse tagusin kunagi kangiga augu ja istutasin kuldse piimalille. Täna leidsin kraanikausi väljavoolutoru.

Jumalast põnev.

Koeralugu

Oo jaa! Sain eelmise koera 49-sünnipäevaks. Tegelesin temaga suht palju. No ikka kangekaelne krants, pool kaukaaslast ja pool mingit muud lambakoera. Aga minu jõud käis üle. Mäletan, et rihmas jalutamisega oli alguses tegu. Vahepeal sai külge lolli kombe möödasõitvaid autosid haukuda.

Ma pole tegelt mingi koerakoolitaja ega hammusta oma koera ninast, kui see sõna ei kuula. Armin Karu tegevat nii. Ise väitis. I saw it on TV, so it must be true. 

Ja tõtt öelda olen koerataltsutamise üldse armsa mehe kaela jätnud. Aga see on puhass terviss, see koeraga võidujooks. Suvi pole üldse meie koera aastaaeg. Tal on palav ja lumes möllata ju ei saa. Õnneks on tiigis veel vett, seal ta sumab.

Mida ma öelda tahan, on see, et 60 pole 49 ja noor suur tugev koer on võimas loom. Natuke liiga võimas minu jaoks. Täna käisin täntarasse. See polnud otseselt koera süü, mu jalg vääratas kividel. Koer tuli kohe appi mind üles aitama. Nüüd on retuusid katki ja põlv valutab.

Issand jumal! Ta on ju veel tükk aega noor koer ja meie vanad inimesed! :) Aga ilma koerata üldse ei saa. Temaga on väga turvaline. Nokk kinni, saba lahti.

Enne, kui te soovitama hakkate... Ma ei saa võtta täiskasvanud koera, sest ma kardan. Ma pean koera ise titest üles kasvatama. Palju jama, palju pahandust, aga hiljem palju ilusaid mälestusi ka.

Thursday, May 17, 2018

Tulin just esinemast

Mulle meenub veneaegne multikas, kus paks kass räägib: "Tulin just Indiast. Te pole Indias käinud..."

No meeldib käia oma loomingut tutvustamas. Rääkimas oma kaheksast raamatust. Seal on kirjas midagi muud kui siin. Mõned asjad on duubeldatud ka.

Praegu on muidugi vale aeg, hooaeg lõpeb. Samas suvehooaeg just algab. Eelmisel suvel käisime näiteks Toila Rannasalongi (on ikka õige nimi?) avamisel minu luulega.

Lähedal ongi juba enam-vähem kõikjal käidud. Jõhvist 100 km raadiuses kohale sõita pole probleemi. Kaugemate maadega on nii, et mõni päev on ok, aga mõnikord üldse ei talu liikumist. Liikumistõbi on selle nimi.

Seega. Tulen meeleldi külla raamatukogudesse või muidu klubidesse või seltskondadesse, kes luulest hoolivad. Mul on näpuotsatäis proosat ka. Ma pole kallis. Ma võtan seda nagu reisimist ja uute kohtade avastamist. Kui tiba sõiduraha antakse, siis on väga hea. Kui ei anta, tulen ikka. Ja kui keegi raamatu ostab, siis on hoopiski tore.

Raamatuid eriti nagu polegi. Vanad kõik läbi. (Üldse ei meeldi, kui kätte jäävad.) Eelviimaseid on kümmekond ja viimaseid pole jaksanud kirjastusest välja osta, aga küll ma ikka ostan millaski natuke. Kolm viimast luulekogu on saadaval kirjastuse "Paljasjalg" e-poes ja Apollo e-poes. Kolekallid. Kirjastus ütles, et neilt saab odavamalt, nad ei võta saatekulu.

Ja "Luulekevad 2018" saatis kirja, et sain kolmandasse vooru ning luulevihikus ilmutatud. Saab siis imet näha.

Wednesday, May 16, 2018

Piinavad pildid

Vahel ma ärkan mingite halbade mälestustega, mis muudkui kerivad ja võimenduvad, kuni ma nad unustan. Tulevad iseenesest, mittemillestki põhjustatuna.

Vahel tekivad mingid pildid. Lihtsalt tekivad. Neid saab välja kirjutada ja siis on rahu majas.

Tänase pildiga ei oska ma midagi peale hakata. Ilmub ja teeb valu ja siis kaob jälle. Varsti on uuesti kohal. Aga miks ja kustkohast ta tuleb??? Mul pole sellist kogemust. Võib-olla mingis eelmises elus. Proovin kirja panna, aga kardan, et ei oska.

Valge pearätikuga naine. Umbes neljakümnene. Ema. Kusagil lihtsas kodus ja üsna kaua aega tagasi. Hea ja armastav ja õrnahingeline. On teinud lõunasöögi - keedukartulit ja jahusousti. Muud pole ja ega ta vist muud oskakski.

Tütar. Selline kahekümne alla. Noor ja iseteadlik. Viskab ninaga, jookseb trepist üles ja hüüab: "Jälle! Iga päev muud ei ole kui see soust ja kartul! Ära on tüüdanud! Kõik on ära tüüdanud! Ma tahan siit minema!"

Ma tunnen selle ema valu ja armastust. Ma mäletan, kui sama tüdruk oli väike. Armas ja hea laps, ikka sousti ja kartuli peal üles kasvanud. Ma näen seda lihtsat kodu ja ma nutan selle ema pisaraid.

Samas olen see tüdruk, kes tahab ära.

Proovin nüüd selle pildi enda seest välja magada, aga enne magama jäämist mõtlen veel selle korralikult läbi ja ilmselt nutan natuke patja.

Monday, May 14, 2018

Jalgrattanostalgia


rattal kihutada mööda käänulisi teid
juustes mahe suvetuul ja pruunid põlved kriimud
võsa ääres murda oma pihku ülaseid
joosta korraks tuppa võttes laualt leivaviilu

kaevuäärses vannis jahtub hommikune piim
sahvris pruunis savikausis ikka soolavõid on
aiateedel sipelgad ja põõsas turtsub siil
taevas tiirleb hiireviusid rohus kargleb konn
...

rattal sõita tasahilju mööda maanteeäärt
tahaksin kuid tunnen ennast väga ebakindlalt
lepatriinu sibab üles mööda pruuni säärt
kui ma lõpuks otsustan et tuleb jalgsi minna

18-52-14-05-2018




Sunday, May 13, 2018

Polegi nagu midagi öelda

Seega katsun teha lühidalt. Sõnaga "lühidalt" meenub mulle seelik, mida sünnipäevapeol kandsin. Noh, selline lühike, aga mitte liiga. Tütardel olid pikad kleidid. Vastab tõele, et mida vanem eit, seda roosam kleit või lühem seelik. Üldse ei vaidle.

Seeliku sain sedaviisi, et võtsin ühe Maria kleidi ja lõikasin pealmise osa ära ning viskasin minema. Palistasin seelikuosa ülemise ääre ja TÄPSELT paras seelik oligi valmis. Ja muide  - TASKUTEGA!!! Ja kõik toimus legaalselt, Maria ise lubas.

Olete avastanud taskute maagilise mõju? Lihtsalt imetlusväärne. Sa saad taskutesse asju panna, sa saad sinna käsi panna ja võtta iseseisva naise poose. Proovige, te ei kahetse.

Mina teen endale sel viisil riideid. Küllap varem või hiljem jõuavad kõik paar korda kantud kallid moekunstnike kleidid ka minuni. Parem, kui need oleksid venivast kangast või kandes lihtsalt pisut suuremaks veninud.

Eks ole see heaolu boamadu endale vöö ümber söödud ju.

Alustasin kiviktaimla korrastamist. Sel korral kavatsen olla äärmiselt karm ja halastamatu. Täna kiskusin üles kärutäie. Homme jätkan. Läheb see ema ajast pärit rohtu täis kasvanud padjandfloks kõige täiega. Seda on mul küll ja küll. Veel ei õitse, pole kahju kõrvaldada.

Kiviktaimlaga lihtsalt ei saa õrn olla, ta istub sulle pähe, kasvab täiega umbe.




Friday, May 11, 2018

Meil võililled veel ei õitse


kui murrad siis käsi määrib
õõnsas varres võilillevein
palistab koduteeääri
neljalehine ristikhein

metsas nüüd vakka ei jäägi
igaõhtused õnnekäod
lund ega külma ei näegi
kõige hirmsamas unenäos

kui need sirelid hakkavad
lõhnama päevi ja tunde
ei siis jää enam magama
justnagu Marie Under


Thursday, May 10, 2018

Ongi läbi

Ongi läbi see sünnipäevavaärk. Täna pole ma enam kellelgi hambus. Heas mõttes muidugi. No laupäeval teeme ära selle piduliku kontsertõhtusöögi ja SIIS on päris läbi.

Olen sünnipäevade osas väga ebatraditsiooniline. Kindlasti ei soovi ma salatit hakkida ega hiljem nõusid pesta. Samas päris nii ei taha ka, et MITTE MIDAGI POLE.

Eilsel hommikupoolikul, kui ma rahumeeli voodis lebasin ja feissbukis õnnesoove laikisin, helistas Piia, et tõusku ma üles, pangu trussikud jalga, ta on 10 minuti pärast ukse taga. Kargasin voodist välja, pesin end ruttu ja panin riidesse. See oli üliarmas - saada kommi ja roose, ajada törts juttu, kallistada palju... See lõi suurepärase päevaalguse.

Siis tuli pakk. Avades hakkasin taipama, et see on Maigalt ja sees lihtsalt imeline keraamiline kann (ta enda tehtud), mida olin ammu ihalenud. Lea käsi oli ka mängus. Lea on kinkimise maailmameister. Tean seda ajast, mil olin ta lapse klassijuhataja.

Vahepeal olid mõned tüütud telefonikõned ka, et kas mees tõi kohvi voodisse ja lilli ikka kinkis. Tule jumal appi!!! Nagu ma jooksin kohvi? Kinkis lilli, kuigi ma keelasin. Just nende küsijate pärast kinkis. Ja terve vannitoa kinkis ka.

Kunagi mulle tõesti meeldis, kui oli palju lilli korraga. Seadsin neid siis üht- ja teistpidi vaasidesse ja kahjatsesin, et Annikky ülikooli lõpulilled jäid Tartu korterisse lihtsalt närtsima, et oleksin võinud koju tuua. Nüüd piisab mulle ühest vaasitäiest. Mingi areng peab ka ikka olema.

No ja õhtul käisime oma klubi jaapaniõhtul saket joomas. Tegin seda esmakordselt ning reisijutu ja reisipiltide vaatamise kannatasin ka välja. Enam-vähem.

Wednesday, May 9, 2018

Sünnipäeva menüü


olen te punased roosid
päiksekollane kullerkupp
või häbelikud mimoosid
tumeroosa pojenginupp

ma olen te lõvilõuad
ja lõhnav poeedinartsiss
kes vähegi kanda jõuab
seda lillesülemit mis

ma teile kõik olla tahan
margareetadki muru sees
ja õied õlest ning vahast
vesikupud metsjärvevees

floksid mis õitsenud ära
ja see mürgine käoking
ma olen vaikus kesk kära
kuid ka kivi keerutav ling


Tuesday, May 8, 2018

Ootel

Minu Prima Vista on nüüd juba eilsest saadik läbi. Homme viin Leale tagasi hunniku luuleraamatuid ja kavatsen veel ühe või kaks riiulitäit koju kaasa haarata. Kui Lea lubab, sest tal on inventuur pooleli. Vaatame.

Homme ma siis sünnin. Kuuskümmend aastat tagasi oli jahe kevad, on ema rääkinud. Lehmahein sai otsa ja nii me käisime kahekesi emaga lehma karjatamas. Võtta polnud suurt midagi, gaasitoru peal olevat natuke rohetanud. Huvitav, kas tollal oli ka mingi sünnituseelne puhkus?

Ja siis ühel õhtul kõndis ema sünnitusmajja ja pärast tassis isa mind süles koju, sest vahemaa on ainult kilomeeter või õigetiba rohkem.

Nüüd on aeg sealmaal, et ma tunnen vist esimest kevadet, kuidas õuetööd NII üle jõu käivad. Aga mul on ka retsept. Hakkan unistama robotmuruniidukist. Mitte ainult unistama, vaid ka selle tarvis säästma.

Sel suvel ei jõua, aga äkki juba järgmisel? Näe, elumõte olemas!


Sunday, May 6, 2018

Sitakäi

Teate üldse midagi kuivkempsu tühjendamisest? Sitta te teate. Ei ole nii, et londiauto sõidab õue. Mulle üldse ei meeldi, et mingigi suur auto mu koduteel sõidab.

Tegelt on nii, et mul on villkopp - pika varre otsa kinnitatud vana lüpsik ja suur kahe sangaga pott ning käru. Pott on käru peal ja sinna tõstan kaks kopatäit, et maha ei loksuks ja sõidan kompostihunniku juurde, kuhu ma eelnevalt olen kraapinud süvendi. Kallan poti tühjaks ning lähen uuele ringile.

Selle kompostiga ma porknaid ei kasvata, see läheb lilledele. Mõistagi.

Ja siis, kui mul sitavedu täies hoos, helistab sõbrake, et tema tuleb sikliga sõitma ja meid üle vaatama. Vat õige sõber tuleb sul sita sisse ka.

Lisaski vähe pidulikkust, kuna see oli MU VIIMANE SITAVEDU, sest meil on nüüd ju lõpuks biopuhasti. Muidugi kuni kolmanda maailmasõjani (ptüi, ptüi, ptüi), siis oleme elektrita, veeta, söögita ja kõigil on täitsa suva, kuhu sittuda, kui selleks ÜLDSE tarvidustki on. Küllap me nälga suremegi.

Ja sama lõbusalt edasi. Olen juba duši all käinud, pesu peseb, mina laman, valutan selga ja söön füüsaleid ning tahaks juba siklimehele helistada, et kas see turvaliselt kodus.

Ja aiavili on mul veel kõik maha tegemata.

Saturday, May 5, 2018

Prima Vista 2

Kes loevad, need teavad, kuidas positiivsed emotsioonid mulle mõjuvad - niidavad jalust. Seepärast proovin manustada vähe korraga. Aga ka vähe on minu puhul palju!

No 15 persooni ei tundu ju massina, ikka pigem vähem kui rohkem, aga kui kõik need 15 on laetud positiivse loomingulise ERINEVA energiaga, siis saab tulemus võimas nagu kahuripauk. Ja ega see energia kao. See salvestub seintesse ja järgmised, kes tulevad, tunnetavad.

Kui üritus läbi, kohvikruusid ja veinipokaalid pestud, kamin kustunud, küdes olnu mu sees edasi. Võtsin Eduard Vilde "Raudsed käed" ja lugesin kella kolmeni. Lugesin ennast päevast välja ja raamatusse sisse. Lõpuks tuli ka uni. Hetkel tervitan teid voodist (kell saab pool kaks) ja ei kavatse siit täna vist üldse väljuda. Ei jaksa, noh!

See raudsete käte juhtum on ka omamoodi märgiline. Arvan, et sain selle Vilde hunniku Maie aegadel Liivi muuseumist, olid ilmselt topelt. Ja siis ma olin need millaski viinud raamatukokku näitusele (mida ma appsoluutselt ei mäletanud) ja Lea andis ükskord tagasi.

Siis hakkas mu mees raudseid käsi lugema, kuna romaan räägib Narvast, Georgi vabrikudki kaane peal. Ma ei teadnudki, et Vildel selline kirjatükk on. Ja puha naistekas!!! Juttu ka Muska-Mammast, kellel küll õnneks minu Narva sugulastega mingit pistmist pole.

Moraal: eesti ajal öeldi ratsaväes, kui sadul tagumiku ära hõõrus: "Sadul lõhkus, sadul ka parandab!" Eilse kohta ütlen: "Kirjandus erutas, kirjandus ka rahustas."

Aamen.

Friday, May 4, 2018

Prima Vista Kotinukal


mul on kruusid ritta säetud
taburetid ka
elamise üle käisin
tolmulapiga

nüüd ma olen hirmus väsind
heidan pikali
külalisi ootama pean
kelle seitsmeni

aega üle kahe tunni
mida ma nüüd teen
ootamisest kärsitu ja
väga näljane

tulge juba luuletajad
plaadikook ja bänd
mingu käima täiega see
Prima Vista mäng

Thursday, May 3, 2018

Kojutulek


puud seisavad jalad põlvini vees
kelts läind mahlad keeratud kinni
ja poripõhjatud kaugeleteed
teele vaatavad üksisilmi

ega enne sealt küll nüüd tulda vist
kui teepori tolmuks on saanud
tühi maja ja tühi teederist
terve talve on unistanud

et ta tuleb lõunase tuulega
paljajalu ja peod täis lilli
räägib juttu lindude puudega
vesta oskab veel pajupilli

maja majake ärkab rõõmule
aknal särab ta õnnepisar
ja vaata nüüd astuvad õuele
õed vennad ja ema ja isa

ja metsas hullunult kukuvad käod
palju aastaid ja muudkui õnne
vana maja kauneimas unenäos
murul jookseb koeri ja põnne

21-29-27-04-2018


Tuesday, May 1, 2018

Hapud viinamarjad

Tean täpselt, kuidas ma nüüd kõlama hakkan. Et kui ise ei saanud osaleda, siis ongi jama. Vaatasin selle Saja loo kontserdi või misasja nüüd telekast ära. Kuidas ma seda ootasin!!!

Muusika kohta mitte üks halb sõna, aga see lavastuslik pool oli nii kole diip ja nii staatiline ja igavene november. Kuigi novembrifilmi hindan väga, aga kõik ei pea ka nüüd alati november olema. Meil on ju lõpuks neli aastaaega ja kaksteist kuud. :)

Ma arvan, et saatus kohe meelega ei lasknud mul sinna minna.

Tahtsin kiiremini vahelduvaid kaadreid, tegevust, erinevaid ilmeid, emotsioone. Vat just - emotsioonid puutusid sootuks!

Häid kohti oli ka ikka. See pika habemega mees (kelle nime ma ei mäleta) puuvõra taustal ja veel mõned kompad - heledas mantlis vanatädi kivil istumas ja tema kõrval tumedas riides väike poiss kive vette pildumas.

Lahe oli kindlasti see, et inimesed said palju uusi tuttavaid ja kogesid ühtsustunnet ja veel midagi ühekordset ja kordumatut. Sellest jäin ilma, aga ega poleks suutnud ka nii palju vastu võtta.

Ootan nüüd oma Saja loo raamatut.

Monday, April 30, 2018

Vastuvoolu

Olen jah peavoolu vastu ujuja, järjest selgemaks saab. Täna siis need nõiad! No üldse ei huvita. Täielik ignorants. Kui keegi lõkke süütab, siis küll kiidan heaks. Maituli või nii, aga no mis jutt: naine lendab alati, aga kas tiibadega või luuaga, see oleneb mehest.

Kole palju lolli juttu ikka inimesed ajavad suust välja. Feissbukk on see lolli jutu avalik taimelava. Seal ma hoian end reeglina vaos. Siin vahutan ja ei ürita kellelegi meeldida. Keda ei huvita, ei ava juba ammu minu blogi.

Mu peaidee täna oligi see nõiateema. Veel kakskümmend aastat või rohkemgi tagasi riietasin oma tütrekese küll väikeseks nõiaks - tal oli väga mitu kleiti ja seelikut seljas. Sai ilus fotogi tehtud, mis nüüd eiteakus, aga siis kasvasime mõlemad teemast välja.

Võib-olla peaksin eneses pisut tolerantsi arendama? Teatud aegadel olengi hulga sallivam, aga aeg-ajalt suht tõre. Hetkel on tõreduse periood.

Samas kannan loosungit, et armastus ja head teod on kõige olulisemad asjad maailmas. Mine võta nüüd kinni! Eks vastuolulisus on lihtsalt üks inimlikke omadusi.


Sunday, April 29, 2018

Kaks asja

Küllap neid rohkemgi on, aga kaks häirivad, on justkui üle võlli keeratud. Mets ja koduloomad.

Igast metsaraidest tehakse suur koll ning maailmalõpp. Tundub justkui moeasi olevat igal raiesmikul nutta oma lapsepõlve taga. Tiba ebasiiras. Mul on siin vastupidi - heinamaad metsastuvad ja mu ema arvates oli see minu süü. Tervitused siinkohale emmele taevas! Ma ka algul põdesin, aga nüüd tervitan nähtust rõõmuga ja istutan ise veel juurdegi.

Tööstuspargi tarvis võeti mets maha ja minult küsiti, et miks me ei võitle. Jah, mõned teeäärsed suured kased oleks küll võinud alles jääda, need lihtsalt magasime maha, sest harvesterimehel oli suva, aga mitu sai ka päästetud.

Kuidas ma võitlen? Panen põlema end? Seon puu külge?

Metsa on alati raiutud, tulekahjudes hävinud. Millised olid Sinimäed pärast lahinguid - vaid töngad püsti, nüüd on suur mets peal. Kohal pole käinud, mööda sõites näen, võib-olla levitan ka valeinfot.

No ja sellest koduloomavärgist olen ennegi rääkinud. Koerad-kassid olgu riides, käigu kohvikus ja töö juures kaasas ning magagu kindlasti inimestega koos voodis. Valner on nagu mingi ikoon, aga ise sõimab ja ähvardab. Jüngrid kiidavad takka ja niutsuvad iga kodutu koera pildi all.

Maailm on kreenis ja aina rohkem vajub. Aamen.

Saturday, April 28, 2018

Ärkamas

Vat kui juba mitu päeva on lamatud ja see protsess jätkub täiega, siis ega olegi muud teha, kui tuubist Robirohtu kuulata. Teate sellist ansamblit?

Kuulan ja kuulan ja tahaks juba valjusti halleluujatada ning "Saaroni õit" lõpmatult kaasa üürata. Meestes on hoogu, aga hoog on mind alati võlunud.

Tihti olen mõelnud, et selle mesimagusa muusika pärast peaks kusagile lahkusuliste hulka end poetama, aga tegudeni pole veel jõudnud. No nii meeldib see siirup, mis üle ääre voolab. Olen jah sellise labase maitsega.

Noh ma siis kuulan edasi ja palvetan ja ehk kunagi võtan oma voodi ning kõnnin, kuigi (olgem ausad) voodi on ikka kole raske kanda. Vähemalt minu suur kaheinimese oma. Võib-olla sel mehel seal Piiblis, keda Jeesus terveks tegi, oli mõni väiksem.

Vanasti olid tõesti kole väikesed voodid. Vaadake muuseumides. Kuidas nad seal küll magama mahtusid? Mugav see küll olla ei saanud.

... olgu paistmas väiksed lambid saatmas valgust merele, mõni meremees siis pääseb surmahädast rannale...

Nõndaviisi just lauldi.

Friday, April 27, 2018

Täitsa perses

Ma ei viitsi kohe enam üldse viisakalt kõnelda. Selg valutab noh, raisk! Täiega närvi ajab. Oleks siis veel ennast raske füüsilise tööga ära katkestanud või... Ei midagi taolist. No võib-olla oli seks tiba tormiline, aga jäägu see nüüd küll ainult meie vahele.

Ja kui ma siis lõpuks saan end püsti aetud, siis hakkab pilti tasku viskama. Õnneks olen alati uksepiidast või millestki kinni saanud, aga täna ehmatas ikka päris ära. Annaks jumal, et ma endal konte katki ei kuku!

Kirss tordil oleks see, kui ma nüüd varsti ammetmeestelt kirja saaksin, mis mind TÄIESTI TÖÖVÕIMELISEKS tunnistaks, aga nad arutavad ja viivitavad veel. Lasku aga käia. Kaua läheb neil küll seekord. Kauem kui kunagi varem.

Ja kaua läheb ka seljaga. Kauem kui kunagi varem selliste kergemate vormidega. Ma ei räägi praegu täielisest voodirežiimist ja rasketest juhtumitest.

Jama on olla, kui keha püsttelg jukerdab. Kogu maailm on paigast ära. Vaatan feissbukis, kuidas inimesed puha reisivad. Noh see on muidugi näiline. KÕIK loomulikult ei reisi, aga nemad ei paista silma ka. Need, kes on nii vaesed, et neil pole millegagi kuhugi seda postitadagi mitte, et nad ei reisi. Või siis haiged. Need, kes võitlevad vähiga või ootavad uut südant, uusi kopse.

Nemad on varjus. Välja paistab ainult klants. Vaatasin fotoraamatut "Eesti läbi 100 silmapaari". Igav. Ikka tuntud näod, sada korda nähtud. Mida nooremaks, seda igavamaks. Vanade inimeste fotod on huvitavad, sest nahal on palju mustreid. Märkasin, et ka käsi oli pildistatud. See mulle küll meeldis, sest käed räägivad palju. Fotod on lavastatud. Sellega on nii ja naa.

Pole veel enda raamatut kätte saanud (Saja lugu), aga meil on ainult näod, ilma käteta. Kahju. Samas on meie fotod naturaalsed, ilma lavastamata ja grimmita.

Thursday, April 26, 2018

Muusikaline Balti kett


sumisevad tšellod
sumisevad tšellod
üle pehme suma lõikab
viiulite vaev
muusika viib ühes
muusika viib ära
nagu üle kauge mere
sadamata laev

keskendunud ilmed
pühendunud poognad
laval pillub tulist sädet
kingade must lakk
muuusika on võimas
muusika on vahe
muusika on omamoodi
mäss ja vastuhakk

Jõhvi Kontserdimajas

21-07-25-04-2018


Tuesday, April 24, 2018

Udu


õhtul roomab põhjakaarest
paks ja pime udu
ukse alt mu hurtsikusse
justkui see ta kodu

oleks minu külaline
keda ise kutsund
aga tuleb kutsumata
siis kui tuled kustund

sängi alla tõmbab saba
terve öö nüüd kulgeb
nii et jalga põrandale
tõsta ma ei julge

püsin ärkvel hirmuhigis
kuni hommikuni
siis kui õues valgeks läheb

siis mul tuleb uni

1-10-25-04-2018

Monday, April 23, 2018

Raamatu ja roosi päev

Hommikul kõigepealt, veel enne raamatut ja roosi, võtsin Mörkkö rihma otsa ja läksin teda naabrinaisele tutvustama. Piinlik, aga koer ei oska ÜLDSE rihmaga käia, ainult närib seda, õnneks on  mul vana rihm, sest seda uut rihma, mis ise sisse-välja jookseb, ei valda jälle mina.

Naabrinaine ei suuda muidugi koera nime hääldada ja üldse oli tal aiamaal tegemist ning visiit jäi väga lühikeseks.

Ma siis istutasin bergeeniad sinna biopuhasti torude ümber. Väga originaalne, kiitis mu armas mees, ning lisas, et nagu kellegi kääbas. :) On jah nagu kellegi väga pikk kääbas, sest tegemist on kõrgpeenraga.

Ja siis ma tulingi tuppa, kuna õhtul ootas ees raamatu ja roosi päev raamatukogus ja ma ei saanud end väga ära väsitada ja siis minna kohale, keel vestil ning mokk töllakil.

Jalgsi minnes selgus, et selg on kuradi valus. Ongi kõndides valus mul, nii ma ka arstitädidele ja töövõime hindajatele räägin kogu aeg.

Aga raamatukogus oli tore küll. Igatahes mitte igav. Tüdruk mängis kitarri - hindeks viis pluss. Ta on ka Sibeliuse konkursi laureaat.

Roose sain ka. :)

Sunday, April 22, 2018

Šveitsi juust


mu elu on auklik nagu
Šveitsi juust
juustuauke tekitavat
piima sees leiduvad
tillukesed heinapebred
ja kaasaja tehnoloogiate juures
hakkavat augud kaduma

aga mul tuleb neid heinapepri
ja auke aina juurde
üksnes aprillikuus
oli mu elu juustukeras
kolm pirakat auku

kolm olulist sündmust
mis jäid olemata
Bi-2 kontsert sümfooniaorkestriga
üks mu luulet tutvustav üritus
ja lõpuks kõige suurem auk
osalemine projekti SAJA LUGU
lõpukummarduses
Jazzkaare avakontserdil

nii mu eluke veereb
nagu juustukera
augud sees

:) :) :)

Friday, April 20, 2018

Üheksakümne üheksa lugu

Maria ütles mulle, et mõtle kui piinlik, laval peaks olema sada inimest, aga on üheksakümmend üheksa. Minu pärast. Kahtlen, kas niigi palju on. Väga vanad inimesed näiteks. Või haiged. No suurusjärk on ikka 100, olgu siis mõned puudu.

Arutlen, et millest ma ilma jään, aga eks siis otsustan, kui TV-s näidatakse. Kahju, et otseülekannet pole. No küllap keegi feissbukis kannab. Süda kripeldab veidi. Noh, et see kõik kogemata jääb, aga see ongi MINU LUGU, et nii on.

Olin täna kolm tundi jalgel ja nüüd surmväsinud. Kohutav janu on. Mahl saabub kell viis, rohkem kui pool tundi veel. Vahin muudkui kella ja kannatan. Vee isu pole absoluutselt. Sõin kolm tomatit, see pisut leevendas.

Tuleb siis hakata kuuski istutama oma maa piiri peale vastu tööstusparki. See metsatukake meie ja nende vahel on küll imeõhuke. Mul kuuselapsi jätkub, sellega pole probleemi. Natuke naljakas, et kuused tulevad lõunakaarde. Ikka põhja on neid alati istutatud kaitseks külma tuule eest.

Aga nüüd tulevad lõunasse. See kuusk, mis vana maja korstnajalga istutati ja mida enam pole, see kasvas kolmekümne aastaga küll tõeliseks hiiglaseks.

Kas ma saan nägema, kuidas kuused hakkavad lõunapäikest varjama? No suvepäike on nii kõrge, et seda ei varja miski.

Tuesday, April 17, 2018

Katteta lubadused

Kuigi ma ütlen, et alati võib ümber mõelda. Katsun ise ka vähem lubadusi anda endale ja teistele. Minust ongi jutt. Pärast eelviimast luulekogu lubasin, et enam ei kirjuta ja siis tuli veel üks. Nüüd lubasin jälle ning avalikult, aga uus luulekaust on juba käibel. Minuga on ikka väga halvad lood. Äkki avaldamise saaks pidama? Kirjutada ju võib ja blogis ning feissbukis üles riputada, aga ehk neist luulekogudest tõesti praegu piisab?

Mul on see lugejate sihtgrupp suhteliselt väike ja tüdineb lihtsalt ära.

Täna esitles SAJA LUGU Viru Keskuses raamatut ja näitus oli ka püsti. Nägin ka oma fotot ja ehmusin algul päris ära, sest pilt on taotluslikult väga naturaalne, ei mingit kortsude silumist. See oli teada ju! Nüüd hakkan harjuma ja oskan fotot ilusaks pidada, eriti silmaümbruse kanavarbaid. Need näevad välja nagu hästi pikad ripsmepikendused. :)

Und pole, tabletid neelatud.  Homme algavad SAJA LOO proovid, milles ma ei osale. Ei oska isegi kurvastada mitte, sest ma ei kujuta üldse ette, et võiksin sõita Tallinnasse, ööbida võõras kohas (kus?), tõusta hommikul vara ja olla päev otsa jalgel. Ja nii kolm päeva!!! Mõeldamatu.

Kui midagi toimub lähedal, siis saan osa, aga alati mitte. Täna näiteks kinno minna polnud võhma. Võib-olla pole ka päris minu film see "Portugal".

Oh ja kui keegi tahab mulle oma reisimuljetest rääkida, siis ma väsin juba eos ning keeldun kuulamast, aga mõtetes saan ma kõike ja kõikjale. Mõte on võimas relv.

Õnnis olemine

Oo, Venemaa on taas kaardil ja Ukraina oli juba varem. Lahe. Ja kõik need teised riigid ka. Aafrikas pole kunagi keegi rohetanud, aga muudest suurtest kohtadest vahel India, Austraalia, Brasiilia küll. Euroopa riigid on ju nii tillukesed. Eesti lihtsalt üks tumeroheline täpp, kuigi kõige suurema lugejate arvuga.

Akna taga on vaikne soe kevadvihm ja ma viskasin eile muruseemne maha. Nüüd rõõmustan, aga samas ka kannatan. Pisihäda. WC on nüüd palju kaugemal kui enne.

Mu oli eile mega tõõpäev - lõikasin õunpuoksi, vedasin mulda, külvasin muru, pesin aknaid, viisin pesu nöörile. No seal ta nüüd kuivab. :) Aga vaibad on juba mitu päeva trepil ilusti lappes, mitte ei viitsi neid kloppida. Las veel tõmbavad pisut, vihm neile peale ei saja.

Ma naudin vihmapüha.

Sunday, April 15, 2018

Ohtlik elu

Kiskjad ümberringi. Aed jäneste ja metskitsede pabulaid täis. Iga talv näritakse mu tammesalu jälle kümne sentimeetri pikkuseks ja August Vaga küljest võetakse paremaid suutäisi. Kitsed vahivad aknast sisse. Kohutav!!! Koera haukumise peale pööritavad ainult silmi.

Täna kuulsin taas haukumist. Vaatasin vannitoaaknast. Haukus õue poole. Sellises ohtlikus olukorras ei julge õue minnagi, kuigi oli veel jumalavalge päev. Piilusin puukuuri luugist. Ei midagi.

Tulen tuppa ja mida ma näen oma magamistoa aknast??? PÕDER (loe: p-õ-d-e-r) seisab lehtla taga ja noore männi latv kõigub. Selge, männikasude kallal elukas. Haarasin Canoni ja jooksin õue. Tahtsin suumida, aga tal ainult taguots paistis. Hakkasin vargsi lähenema. Kartsin ka.

Ei saand ma pilti ega midagid. Pani raginaga metsa. Ma pole mitte iial kodu juures põtra näinud. Homme lähen vaatan selle männikese üle.

Nagu metsas puid vähe oleks. Tuleb sööb või nina peast ära.

Õudne.



Kangelanna

Mõnikord ma oskan ikka väga tublisti enda eest seista! Teate neid inimesi, kes tulevad su poole ja küsimata, kas üldse huvitab, hakkavad oma arvutist või mistahes nutiseadmest kohe pilte näitama - oma uuest majast, lastest ja lapselastest, reisidest, sõpradest... Tundide kaupa. Olen paar sellist seanssi üle elanud. Enam ei kavatse.

Õudne! Mul ei tuleks iial pähe nii teha. Keda huvitab??? Olgem ausad, feissbukis ma laigin küll loodust ja reise, loomi ja lapsigi, aga siis on ikkagi minu suva ja minu aeg. Eriti meeldivad muidugi loodusfotod. Ise ma postitan ka loomulikult. Kuidas muidu? Ennast ja loodust põhiliselt. :)

Aga täna ma jäin lihtsalt lamama, oma arvuti kõhu peal, ega soostunud vaatama. Ei mingit pealesunnitud infot!

Ja siis need inimesed, kes helistavad ja hakkavad oma asju rääkima, mis mind samuti ei huvita. Olen osanud neist hoiduda, aga mõnda ikka kaastundest kuulan. Kui üle viskab, siis lihtsalt vajutan nupule. Inimesed võivad ikka väga tüütud olla.

Ma helistan ainult siis, kui selleks konkreetne põhjus on.

Friday, April 13, 2018

Selgemaks saavad silmad

Eile sain autorieksemplari kätte - minu tuliuus luulekogu "Selgemaks saavad silmad" kirjastuselt "Paljasjalg". Kole ruttu ikka, jaanuaris oli alles eelmine, aga ega see põle kirjastuse süü. :) Olen lubanud nüüd pausi pidada. Autorieksemplar küll käes, aga leping veel alla kirjutamata ja mul pole raha ka lähemal ajal raamatuid välja osta. Eks siis hiljem. Aga raamat muidu meeldib. Apollo e-poodi läheb ta millaski niiehknii.

No ja muidugi olin ma sellest kõigest eile nii üles pekstud, et kulus topsitäis jäätist kirsilikööriga ja peavalupill ning muid tablette. Magama jäin, aga pool viis ärkvel. Panin oma Canoni patarei laadima, et päikesetõusu pildistada. Korraks juba paistis puude vahelt, aga kadus jälle.

Ja Triin  Soomets Tiit Borniga ka veel eile lisasid emotsioone. Triinu luule kõnetab ja viimane laul oli enne kuulmata, aga ma ei mäleta pealkirja ka nüüd enam. Katsun juutuubist otsida.

Mu ema oli varajane ärkaja kogu oma elu ja tsiteeris Beethovenit: "Kuidas saan mina magada, kui koit idas heliseb!" Maitea, kas see oli ikka täpselt nii ja kas see oli ikka Beethoven, aga ma saan muidu magada küll, helisegu seal idas või kustahes mistahes heli.

Küllap suigatan veel, aga pean vaatama, et kella kaheks juuksurisse jõuan. Ja täna tuleb Maria! Veiniga. Küllap meil saab lõbus olema.

Aknapesuteadus

Kogu oma noore elu nühkisin maja vähemalt kahtkümmet akent Aknooli ja ajalehega. See vastik ajalehekrabin on mul siiani rakumälus. Nüüd on mul mikrokiust lapp ja pika varrega tald, et väljast ulatada ilma taburetil kõõlumata pesta (alumisel korrusel, ülemisel avanevad aknad sissepooole)  ja see kuivataja ka, aga mitte profiriistad muidugi. No sellised sitemad, et tald ripub vale nurga all ja kui mõne kruvi lahti keerad, siis kinni enam ei saa või vastupidi.

Iga uus asi on nagu raketiteadus. Nad ei saa segisti peale seda punast ja sinist täppi nähtavalt värvida, ise pead mõistatama, kummal poole soe vesi on. Ja kui mõni hinnasilt või firmakleeps kusagile pannakse, siis sajanditeks, no mitte maha ei tule ei küünte ega hammastega.

Päike katkestas nüüd mu aknapesu, aga õnneks need sitad riistad ei suutnud tuju lõplikult rikkuda. Vähemalt nüüd tean, MIDA nende asjadega teha. Guugeldasin. :)

Wednesday, April 11, 2018

Siin ma nüüd olen

Siin ma nüüd olen ja kurvastan. Ei ole Venemaad ega Ukrainat kaardile ilmunud, aga Horvaatia on kohe Eesti järel oma lehevaatamisete arvuga. Hea, et sinagi mul alles oled, Killu! Mäletan ikka nime õigesti? Ja kõik teised ka, kes te mu soigumist loete! :)

Olen nagu halvatud kehast ja peast, sest vannitoamees on ikka majas ja minu mees läks ära, KUIGI ta teab, et see mõjub halvasti. Ei, mitte päris ära ei läinud, peale lõunat tuleb ikka tagasi ja elab siin edasi. :)

Marial Tallinnas tuli kange vanniisu peale, tegi ilgeid plaane, et kelle poole end külla nihverdada, laskis peast läbi kõik vanniomanikud ja siis eile avastas, et ta võib ju nüüd koju emme juurde vanni tulla. Vannitoaehitus on nagu maailma loomine. Ma teadsin seda, a te ärge muretsege, meil on pesemisvõimalus ikka ka enne olemas olnud. Kuigi WC-d saame juba kasutada, jooksen ma ikka aastakümnetepikkusest inertsist vanasse kempsu. Aga, kui ma nüüd ta varsti viimast korda tühjendan, siis blokeerin ukse ka ära. :)

Ja mu grafomaania väljundiks ongi nüüd vaid blogi. Romaanivõistlused kuulutati välja. No ei ole minu rida. Vähemalt aru saan, päris loll ikka pole. Üldse ei eruta. Varem erutasid. Ja hea oli pageda kirjutamisse, kui muidu tühi hetk peale tuli. Uut luulekausta pole ka alustanud ja ei kavatsegi, vaatame, kaua vastu pean. 

Viia, ma nägin sind unes. Sa olid väga noor ja väga ilus (mitte, et praegu poleks) ja imestasime, et pole kaua suhelnud. Tegelt pole ka. Mu seda vikerkaareraamatut ei taha vä? Sina jah. Üksainus Viia mul ongi. :)

Tuesday, April 10, 2018

Puhkepäev

Näe, jumal andis puhkepäeva, keeras õues kraadid madalaks ja pärast eilset suvesooja üldse välja ei meelita. Aknast tore vahtida, taevas on lambavillapilved ja tuul kõigutab männioksi.

Vannitoas teeb Sergei viimaseid töid nii vaikselt, et ma üldse ei kuule, mis on väga hea, sest ega ma kuulda soovigi.

Ma mõtlen töödele, mis mind õues ootavad. Üle aastate taas murukülv ja mullavedu ning mulle tundub, et ostsin vähe seemet. Maja ette külvan valge ristiku. Biopuhasti väljaulatuvate torude ümber istutan bergeeniad - need on mul kohe omast käest võtta, suurte varjavate lehtedega ning igihaljad.

Aga kõigepealt õunapuud. Selleks tuleb mootorsaag teritusest kätte saada. Juba helistati, et ongi valmis, aga mu armas mees ei saa järele minna, sest mina ei taha üksi kodus olla, kui töömehed majas. Selline lugu on minuga. Häda ja viletsus ning hammaste kiristamine (kas see on piiblist või kustkohast???)

Mingi müra kostab pidevalt. Ilmselt tööstuspargist. Seal läks kopp maasse ja puukeskus kerkib. Tundub suht süütu värk - lauahunnikud ja nii... Peaasi, et 24/7 töötavat suruõhuhaamrit ei ehitataks metsa taha.

Oojah! Kuulge, Venemaa ja Ukraina lugejad, kus te olete? Tüdinesite??? Kaardil on roheliste asemel nüüd kaks valget laiku. :( :( :(

Monday, April 9, 2018

Lõrisen

Ei ole nii, et maailm on ainult tervetele ja tugevatele. Täna käisin töötukassas töövõime hindamisel. Kõigepealt pidin end töötuks registreerima, sest ma ei tööta juba kuus aastat. MUL POLE AKTIIVSUSE NÕUE TÄIDETUD.

Ma ei tööta seepärast, et tervisliku seisundi tõttu puudub mul selleks soov ja füüsiline võimekus. Kus ja kes on see, kes eeldab, et seni töövõimetuspensioni saanud inimesed soovivad meeleheitlikult töötada? SIIS MA OLEKSIN JU SEDA KOGU AEG TEINUDKI. Kas midagi ei ole nagu valesti või ainult mulle tundub?

Igatahes oli minuga tegelev ametnik väga meeldiv ning toetav. Ootame ära ekspertotsuse ja siis vaatame edasi.

Lugesin just feissbukist, Jaak Känd kirjutab, et varsti on SAJA LOO proovid ning etendus ja kolme päevaga 100 uut tuttavat. Vat seda ootasin ka mina. Nädalaid tagasi selgus, et tervis ei lase mul kõigest sellest osa saada, kuigi olin aktiivselt osalenud stilistide töös ja endast ning oma riietusest fotosid saatnud. Ma tõesti südamest soovisin.

Nii juhtub. Ja kuidas sellele reageeritakse? KAOTATAKSE ABSOLUUTSELT SINU VASTU HUVI, ENAM KIRJADELE EI VASTATA. Kuigi projekti kandideerimisel ja ka intervjuul ma oma terviseprobleeme ei varjanud.

Ühiskonna asi on neid aktsepteerida.

Sunday, April 8, 2018

Mul on kaks jälgijat

Meenub see feissbukis ringelnud nali mingi veidi kahtlase tegelase foto juures (tsiteerin mälu järgi, seega võimalik, et ebatäpselt, kuid loodan, et MÕTE ikka säilib): "Mul pole küll feissbuki ega twitteri kontot, aga on juba kaks jälgijat - üks on mu arst ja teine vist politseinik."

No mul on sama seis!!! Kui blogijatel on sadu ja tuhandeid jälgijaid, siis minul on kaks. Ja ma olen äärmiselt õnnelik nende üle. Palun jälgige mind ikka! :)

Tunnistan, et tore on olla nišitegija, vaikselt toimetada, aeg-ajalt saada märke, et keegi on mu avastanud ja selle üle üllatunud. Ma pole kellelgi avalikult hambus hurjutada ega haukuda. Annaks jumal, et nii jääkski.

Vat eks see ole ka, et mu tervis hammustab suuri tükke mu elukvaliteedist. Olen seda lauset juba kord kusagile kirja pannud. Pikki sõite ei talu, seega jäävad nii mõnedki tutvused tulemata ja tuntus olemata, aga las ta jääda.

Niiehknii tuleb see, mis peab.

Saturday, April 7, 2018

Pühade laupäev

Meil saab homme 18 aastat koosolemist, aga me tõime tähtpäeva tänaseks üle, et siis homme on vaba päev. :)

Suutsin täna tõusta voodis selle mööndusega, et riidesse ei pannud. Pidžaama peale kohe seljakorsett ja õueriided. Seepärast ka ei taha vist üldse riidesse panna, et rinnahoidjad kõik pigistavad. Keda mu kaalutõus ei huvita, jätku see osa vahele. :)

Ja mida ma siis tegin??? Vat ei mäletagi. Õunapuude lõikamisega tegelesin. Vesivõsusid on hirmus palju. Mu õunapuud on natuke nagu skulptuurid ka, oksad kõveraks kujundatud. Ja siis ma vahtisin seda Antoonovkat - kõrge, pagan ja nii võsusid täis..., aga õnneks on olemas mees ja mootorsaag. Õunapuust sai ilus madal vorm. Keskmadal, nii et alt saab muru niita ja ülevalt õunu võtta.

Ja siis oligi võhm väljas. Paar-kolm tundi jalgel, mitte rohkem.

Tellisin poest mahla. Veini ma ju enam ei joo. Pidasime aastapäeva ära ja muretsemiseks pole põhjust - pesin end puhtaks ning pidžaama läks ka pessu. 

Ma loodan, et hakkan nüüd vähehaaval aiatöödega pihta ja luuletused ei kimbuta. Mitu päeva on rahu olnud ses mõttes. Õuetööd huvitavad mind, tasakesi nokitsen.


Friday, April 6, 2018

Kevadine minemine

Ei jõua ühest toibudagi, kui juba järgmine. Iga inimese surm puudutab, nagu ütles kunagi üks mu koolipoistest. Täna siis Mikk Sarv.

Panen kirja ühe luuletuse, mida ma tükk aega taga ajasin ja nüüd lõpuks sain. Selle kirjutas mu ammune kursaõde Marika Tuul, neiuna Tiivoja, oma Luutsniku vanaemale. Käisin minagi Luutsnikus...

Marika küll mu blogi ei loe ja luba ma ka ei küsnud, aga kui nimi nimetatud, siis on vähemasti korrektne.

kägu kähisedes kukkus metsatukas
vana tamme otsas südapäeva ajal
istun vanaema seltsis õuemurul
kas on leinaaegu oodata me majal

lenda ära kägu seitsme metsa taha
tule varavalgel hüüa unest üles
minu vanaema surra veel ei taha
oma lapselapsi tahab hoida süles

/Marika Tuul/

Tuesday, April 3, 2018

Ostke mind!

Aga seda juttu "Hea meremeeste Hoidja" ma küll polnud lugenud. Vannun. Sellist ma poleks unustanud. Sellist, kus hea meremeeste Hoidja ostab jumala käest tuhat tessatini meremeeste taevast Atlandi kohal ja maksab rubla tessatinist. 

"See põle kallis kedagist ja saarte kohalt ma pidin ta ju ära võtma. Muhulased aavad all lorajutte, hiidlastest põle mitte rääkidagi, see kostab puha üles ja mis taevas ta siis enam on. "

Halleluuja! Saatsin käsikirja kirjastusele, seega ilmub mul nüüd kolmas raamat sarjast "Eesti 100 luuleraamatut". Grafomaaniageen on kole asi, aga midagi pole parata. Mul saab sarja sees olema oma triloogia! Hahaha! :) Nagu ma ei teaks, et paljukirjutamine pole veel hästikirjutamine.

Aga ostke siis mind ometigi! Ikka kulla hinna eest. Apollo e-poes on müügil "Elu on rong" ja "Hopsti üle vikerkaare" - hind 19 euri. Nii kõrgelt hinnatakse kõiki selle sarja raamatuid. Ja muide - selles vikerkaare raamatus on jutte ka, aga te olete neid lugenud, on mul blogis ka - Vana Indiaanlase lood. Luuletustest on vähesed blogis rippunud.

Mul on endal ka veel paarkümmend vikerkaareraamatut alles ja kolm esitlust ootamas. Mina ostan ja müün kümne euroga, sentigi endale saamata. Oh kui ohvrimeelne! :)


Monday, April 2, 2018

Pole huvitav

Sain isegi aru, et pole huvitav takkajärel neid märkmeid päeva kaupa lugeda. Kah mul asi! Pealegi tahan ma äkki rääkida hoopis millestki muust. NII väärtuslik see värk ka nüüd pole. Postitan ülejäänu korrag ja siis lähme eluga edasi, onju? :)


Teisipäev 20-03-2018

Babuulja teeb meil siin naljanumbreid. Õde tõi talle lipiku ravimi nimetusega, mis otsa lõppenud, et toodagu kodust uus kogus. „A kirjutage ise välja,“ soovitab babuulja.
„Meie ei saa kirjutada südamerohtu.“
„A kust te siis teate, et mul on süda haige? Kas mul on süda haige? Mul on vaja ravimit ärevuse vastu.“
„Anname, anname!“ naerab õde ja babuulja kommenteerib: „Nu i kantsert!“
Kui talle midagi ei meeldi, siis pahandab: „Hospodi božemoi, kak v tjurme!“

Õues sajab märga lund ja me sõime vinegretti soolaheeringaga, kasutades selleks mõistagi vaid lusikat. Ma kasutasin ka näppe, et kala naha küljest eemaldada, nüüd sõrmed pisut haisevad, kuigi neid seebiga korralikult pesin.

Gurmeetoitude ja peente lauakommete kirjeldus jätkub. Just äsja sõin lusikaga sardelli. Jälle võtsin näpukesed appi, koorisin sardellipoisi ära ja siis läks juba nagu lepase reega. Kartulipüree ja kurgi-tomatisalat olid väga maitsvad. Pealegi olen ma ju sardellipõlvkonnast võrsunud.

Mitte ei mõista inimesi, kes telefoni karjuvad. Ira ja mina räägime küll normaalse häälega, isegi babuulja! Mina vaevu ägisen seal aparaadi otsas. Lõin palatiukse demonstratiivse plärtsuga kinni ja mees koridoris keeras kohe volüümi maha.

Kolmapäev 21-03-2018

No hakkab vaikselt üle viskama. Hetk tagasi karjus taas sama mees, aga mitte telefoni, vaid personali peale. Rõve.

Paralleelid Alidega on hämmastavad, muudkui istume üks wäikeses toas, teine kolmeses palatis, analüüsime oma meeleolu, imestame maailma kurjuse üle ega tea, mida elu toob. Ilmaelu ja inimhing püsivad samad läbi sajandite.

Balšoi abhod selleks korraks läbi. Issand, kuidas see mind alati närvi ajab, aga täna oli suht normaalne.

Loen Thich Nhat Hanhi raamatust „Õnn“ Peamised teadlikkuse harjutused: „Kui inimesed, kes koos söövad, ei suuda üksteisele naeratada, siis on tegemist väga ohtliku olukorraga.“ Mina ei suuda. Oht on olemas.

Neljapäev 22-03-2018

Ei armasta haiglahommikuid. Kodus ärkan vaikusse, siin sagimisse ning lärmi. Kõik sahmerdavad, soputavad voodeid, käivad duši all ja riputavad pestud aluspesu radikatele kuivama. Leban viimse hetkeni voodis, hommikusöök on kell üheksa. Võin ka pärast seda duši alla minna. Hommikuti olen tusane, õhtud meeldivad: siis sumbub lõpuks kõik vaikusse. Sanitar peseb koridori, kuulan veesolinat ja kustun tasapisi.

Oo kehakaalu jumal, ole sa tänatud. Astusin kaalule ja see näitas väiksemat numbrit kui kümme päeva tagasi. Söön hoopis teisiti kui kodus. Suppe ja plämme ning vähem ka.

Nüüd on meid taas palatis neli. Seda on ilmselgelt liiga palju, aga õnneks on see loodetavasti mu viimane öö. Uus palatikaaslane tõi mulle namordniku, aga kandsin seda vaid paar tundi, siis viskasin prügikasti. Ise ikka natuke pelgan ka seda viirust, aga maski kandmine on vabatahtlik. Tervetel.

Thich Nhat Hanh: „Meie trditsiooni järgides ei öelda „kella lööma“, vaid „kella helisema kutsuma“. Isik, kes kella helisema kutsub, on kellameister. Puust keppi, millega kella „kutsutakse“, nimetame „kutsujaks“. Meie, kes me mõisatallis peksa oleme saanud, muudkui aga lööme – kella ja laulu ja tantsu ja araks lööme ja lulli lööme...

Muljetavaldav. Raja loeb venekeelset Smuuli „Head meremeeste Hoidjat“. Mitte ei mäleta, kas ise olengi lugenud. Kui jah, siis sisu ei mäleta, aga Smuuli ikka tean muidu ja „Pärast surma ma saan oma laeva“ ka. „Jäist raamtut“ olen lugenud.

Juba enne viit kutsutakse meid siin užinatj, aga valgevenelannast babuulja ütleb vetšeretj. Inimestele tuuakse kottide viisi lisatoitu, mulle pole midagi toodud, polnud plaaniski ja homme saan koju. Loodetavasti. Enam pole tore: palju uut rahvast ja palatis neljakesi. Ei, tänan!

Reede 23-03-2018

Kui olukord muutub, tekib ärevus ja närvilisus. Raja norskab, babuulja meenutab mulle mu ema oma lõpuaastail, üks naine tuiab valjult nutta löristades mööda koridori. Õnneks saan õelt infot, et arst käis hommikul ja pärast sööki algab väljamöllimine. Sunnin end rahulikuks, see pole kerge. Mind ootab nüüd reaalne elu väljaspool seda omamoodi turvalist maailma.


Muide, ma lasksingi endale raamatukogust Smuuli tuua. Loen nüüd mõnda asja üle. Tuleb meelde. Näiteks see lugu Nisu Villemist. Nisu on mu neiupõlvenimi ja minu eellased on pärit Kasepäält. Geni põhjal tean, et Nisusid on ka Hiiumaal. Võib-olla on see petisest Nisu Villem iidamast-aadamast ka minu lehmalellepoeg. :)

Sunday, April 1, 2018

7 - esmaspäeval


Esmaspäev 19-03-2018

Jälle tusane hommik pärast painavat unenägu. Puudub soov voodist väljuda ning riidesse panna. Õnneks on pidžaamas ja hommikumantlis ringi käia haigla tingimustes jumalast ok. Plaanis on nädala lõpuni viibida siin inspiratsioonilaagris loomepuhkusel. Siin on mu Flandria ja Inglise aed.

Muide, Alide peigmees või vähemalt kirjasõber sai eile esimeses ilmasõjas surma. Surma sai ilmselt juba varem, aga eile lugesin sellest, kuidas teade Alideni jõudis. Elan nagu kahte elu korraga, Alide oma on intensiivsem, mu enda oma vaid raam sellele.

Üks noor habetunud prill tundis huvi, mida ma kirjutan. Seletasin siis. Poiss vastas: „Ja sam toože estoonets“ Järgmisel hommikul hõikas mulle: „Tjere hoomikust!“

Õh, Ira sööb pidevalt soolapähkleid, ime siis, et ta endale sellise rasvakõhu on saanud. Depressioonis naised kas söövad end paksuks või kaotavad sootuks isu. Mul on praegu õnneks see teine variant.

Alide kirjutab, et kui ta teaks oma tulevikku ette, siis teaks ta ka, mida tegema peaks. Mina tean tema tulevikku, õigemini seda, kuidas ta elu lõppes. Vaevalt oleks ta ise midagi teha saanud selle tragöödia vältimiseks. Oleme mõlemad saatuseusku.

Ehk see Alide päevik polegi mu hetkeolukorras teraapiline lektüür, pigem vastupidi, võimendab ka minu emotsioone ja tõmbab paralleele. Alide ei tea, mida tulevik toob, mina samuti. Tema istub üksi ja kirjutab, nii minagi. Ei suhtle siin kellegagi. Alide meenutab ja igatseb ilusaid hetki minevikust. Ma pigem unistan tulevikust, aga elu on suures plaanis ikka üks ja sama.