Sunday, December 31, 2017

Igav on

SEE on küll kõige sobimatum pealkriri üldse. Minu puhul, kes ma väidan, et INTROVERDIL POLE KUNAGI IGAV ENDAGA. Noh mul polegi endaga, vaid teistega. Püüan feissbukis sotsialiseeruda, aga no mitte ei saa. NII IGAV ON NOH!!! Või siis tüütu.

Inimesed postitavad standardseid "head vana aasta lõppu ja paremat uut" teateid või siis saadavad plinkivaid sõnumeid või (tule jumal appi!) ahelkirju. Kristel Mägedi lubas sellised kõik sõbralistist ära kustutada.

Tal on õigus. Ma küll ei kustuta, lihtsalt ignoreerin ja mõnele saadan südame vastu.

Aga parem postitage mõni SÕNUMIGA foto või minupärast laul. Mina kuulan ja laigin ikka selliseid.

No see aastavahetuse värk on ajast aega räigelt ülereageeritud. Tegelikult ei muutu mitte midagi peale aastanumbri. Mis neist kokkuvõtetest ikka teha ja soovidest soovida. Mõni asi meedias on mu täiesti allergiliseks muutnud. Näiteks Kelly Sildaru. Laps pole süüdi, täiskasvanud on tema nime üleekspluateerinud.

Loodan, et mu viimsepäevavigin vähemalt terake ärritas teid. :) :) :)

Saturday, December 30, 2017

B ja p

Eilsel ballil pidasime vastu tunnikese. Juba enne oli ühe ja teise käest kuulda, et seekord ei minda, et pole enam see pidu. See oli tõesti ikka pigem pidu kui ball. Minul küll pikk pitskleit, aga paljudel mitte.

Vallavanem pidas oma kõne üsna talutavas eesti keeles. Lühikese ja lihtsa. Kuulasime rõdult natuke aega seda traditsioonilist bigbändi ja käisime terake ringi. Palju võõrast rahvast... Kätlesime Repinskiga, tema kitsekesele ainult noogutasime. Kitseke noogutas vastu.

Raha eest küll poleks läinud. Kutsumise peale küll. See on hoopis teine tunne.

Piret oli nii ilus!!! Ma ei tundnud äragi. Kallistasime ja tegime mõned naljapildid. Ja oligi kõik.

Parim osa selle peo juures oli, et jõudsime kaheksa paiku enam-vähem tühja Selverisse ja saimegi selle pardi, mida homme ahjupotti panna. Meie lemmik - poolatarist kassapidaja oli tööl ja ütles, et hullumeelsed päevad on, et ta on väsinud. Praegu tõesti nad panevad nagu konveieril. Mina küll ei peaks vastu.

Ilutulestikku kuualsime juba kodus voodis.

Täna veel kontserdile ja siis on aastalõpu kohustused läbi. Õnneks algab kontsert juba viiest.

Nii hea on olla lihtsalt kodus.

Rahulikku olemist teilegi!

Thursday, December 28, 2017

Meeli saab hädas olema

Tundub, et päälkirjad hakkavad saamagi nüüd kommentaaridest võetud. :) Meeli, sina ära lase end sõltuvusse meelitada (oh näete - Meeli ja meelitama) sellest lorast, mida ma kirjutan. Tule parem mõni päev külla ja räägime nagu naine naisega. Koer sul vaatamata ja puha!

Ettevaatust, katsikulised! Kutsikas hüppab, kuigi ma ei luba. Eriti nüüd plusskraadidega on ta käpakesed mittepuhtad. Eile avastas, et saab muru sees kaevata ka. Mulda lendas terrassile. Ajasin augu kinni ja ladusin kivid peale. Muidu meeldivad plusskraadid väga, aga ma sooviksin, et mu majaesine ja koer puhtad püsiksid.

Aga ma tahtsin rääkida Amast. Tutvusime ühel suvel Võtikveres. Vahetasime raamatuid. Ama elab Stockholmis ja tegeleb tuhande asjaga - õpib ja on õppinud keeli, laulab, näitleb, reisib loomulikult ja kirjutab. See on vaid murdosa. Ja pole mind unustanud. :) Kuigi tal on kole kiire pidevalt. Minul on jälle hirmus aeglane. Olen kohe meelega aeglane ja jätangi pooled asjad (või enamuse) tegemata. Täna on kontsert. Me ei lähe. Juba seepärast, et ei taha raha anda. Õieti põlegi teist.

Tahaksin teada, kas Ama mu saadetud raamatu kätte sai. A ta oleks ju siis meilinud. Post liigub pühade ajal ilmselt aeglaselt ja mõned raamatud ongi kaduma saanud. Soome saates näiteks.

Oh jumal küll! Täna on veel vaba ja aeglane päev, aga homme ja ülehomme tuleb see ball ja aastalõpukontsert läbi teha.


Wednesday, December 27, 2017

Mida Lea lugema hakkab?

Sain pealkirja Lea kommentaarist. See oli väga armas. Ma tean, et on inimesi, kes vaatavad ikka, kas ma olen midagi kirjutanud. Ja kui pole, siis on nagu tiba pettunudki. Mitte, et ma teabmis tarka kirjutaks, aga harjumuseks on saanud.

Leal endal raamatuid küll seal raamatukogus. Lugeda on tegelikult nii palju, et keegi ei jõua ära lugeda. No mina jõuaksin, sest ma olen nišilugeja. Ma jõuaksin, kui ma rohkem pingutaksin. Alati ei saa kätte ka seda, mida tahaks. Õnneks ma tahan vähe.

Nüüd tahan seda Andrus Kasemaa "Ajapüüdjat". Hea, et ma üles kirjutasin. Praegu vaatasin sedelilt, meeles enam polnudki. Ja Õnnepalu "Valede kataloog. Inglise aed" on ka plaanis. Lõpetasin täna tema "Lõpetuse ingli".

Oo jaa! Ma loeksin vaid neid lõputuid looduskirjeldusi ja elust üksinduses. Need kaks kirjanikku mulle seda ka pakuvad. Vaatan feissbuki grupis "Lugemise väljakutse", mida inimesed loevad ja... Seni pole miski mind kõnetanud.

Ma ei tea, miks ma sinna gruppi üldse läksin. Minu arvates keegi vist kutsus mind. Välja saan ennast sealt alati võtta.

Kui mu Liisbet oli kuuene, panin ta muusikakooli. Mõne aja pärast selgus, et lapsel on raske. Ta ei saanud üldse pihta, mis do-re-mid seal on. Hea, et avastasin ja päästsin lapse. Ta ei uskunud oma õnne, kui küsis: "Kas mind saab sealt välja võtta?" Sai. Ma võtsin ta välja. Pärast panin jälle sisse tagasi, kui ta suuremaks sai. Lõpetaski muusikakooli ja mängib ka, kui klaveri juurde satub.

Teistel tüdrukutel lubasin pooleli jätta. Hea, kui saad ennast kusagilt välja võtta, kui asi ülejõu hakkab käima. Alati ei tule selle pealegi.

Jätke see meelde ja raskel hetkel vaadake, kas saate end kusagilt välja võtta. :)

Tuesday, December 26, 2017

Tervitused Läänemaale

Ja sulle, mu anonüümne lugeja! Ühed jõulud olen ka sellel maal vastu võtnud. Karmid jõulud. Kui pärast tööd tahtsin külapoest jõulukraami osata, verivorsti ja muud, olid pood ammu kinni. Kodus (korteris) selgus, et see on külm, radikad vaid leiged. Ma ei olnud küll üksi nende jõulude ajal, aga see kõle külm ja pettumus on meeles.

Selgus, et vanamutt, kelle käes oli maja soojakraaan, keeras selle lihtsalt kinni, sest temal hakkas palav. Meil oli aga otsapealne korter. Niigi jahedavõitu. Tegin tihti elektripliidi praeahjus ahjukartuleid - siis sai tuba soojemaks. Üks tuba oligi. Mis ajad! Ühest kaugest elust... Iga õppetunni eest olen tänulik.

Nüüd praegusest elust. Joon hommikuti õunaäädika-meevett. Parandab seedimist ja puhastab organismi. Täna sai küll pisut kange teine. Lihtsalt oleks nagu äädikat joonud. Õnneks küll mitte sappi. Nagu Jeesus ristil. Temale pakuti ju neid jooke. Inimesed on julmad juba maailma algusest saadik.

Nagu need, kes feissbukis saasta jagavad. Ma ei mõista selliseid. On inimesi, kes häbistavad Jõulutunnelit, et paha olevat vaadata sellist nutulaulu ja riik peaks ise tervishoiu eest hoolt kandma ja annetustega kogutagu hoopis riigikogulastele palka. Kui rumal ja küündimatu!

Inimesed ise vajavad heategevust oma südametusnnistuse pärast. Tahame indulgentse osta. Minagi lunastasin oma patud viie euro eest.

Või siis näiteks levitada väga koledat fotot presidendist. Kõigist meist on võimalik sellise teha. ja kui ka president ei meeldigi (oen ise ka avalikult sellest rääkinud), siis institutsiooni vastu võiks ikka kübeke austust olla.

Aga minul on täna taas voodipäev. Mind, kellel ei tohi tavaolukorras köögis ühtegi pesemata teelusikatki olla, eilsed kuivanud praetaldrikud üldse ei häiri. Küllap nad millaski likku panen ja puhtaks küürin. Selle nimi ongi jõulurahu! :)

Kallist teist püha teile!

Monday, December 25, 2017

Karussell peatus

Jõulukarussell. Kuigi ma räägin pidevalt, et ei tee midagi kaasa, aga, seni kuni hing on sees, lähen paratamatult ja võib isegi öelda, et märkamatult sama teed, mida teisedki. Võiks ju tõmbuda nurka ja keelduda lastest, aga see oleks ka päris halb ja kurb. Oh jumal seda hala siis hiljem! Olen meisterhalaja.

Ammustel aegadel kujutasin ette, kuidas jõuludeks kütan soojaks kogu maja ja hoian lahti kõik vaheuksed, nagu oli ema-isa ajal. Siis kui mu lapsed ja lapselapsed koju tulevad. Nii pole läinud. Enam ei saa kõiki tubasid küttagi, sest vana küttesüsteem on lammutatud. Ise lammutasin, sest me ei vaja nii palju köetavat ruumi igapäevaselt. Ja lihtsalt ajaga ka kõik laguneb ja allakäib ja kaob... Kus need sõnad äkki pähe kargasid??? See on mingi tsitaat.

Ehk järgmisteks jõuludeks on soe esik ja uus vannituba?

(Pea valutab. Võtsin juba tabletti. Jutt võib olla väga hüplev ja õigekirjast ei hooli ma sugugi. Vabandust. Mu eesmärk on püüelda vaikimise poole. Lõpetada kirjutamine sootuks. Viimasel ajal ei lase ma luule vähirakkudel oma ajus võimutseda. Surman nad eos. Loodan et ühel päeval ei kirjuta ma ka enam siis sõnagi.)

Kuid see pole veel juhtunud. Seega. Üle hulga aja tegin ma jõulusööki. Mu uus ahjuputt valmistas suurepärase roa.

Eilne päev läks kütmisele ja toiduvalmistamisele. Tänane samuti. Nüüd ootab mind nõudepesu. Kuid kõik sujus. Traditsioonilist jõulutüli polnudki. :) :) :) Kohal olid ka täpselt pooled lapsed. Ehk seepärast.

Tasuta lõunaid pole. Maksan nüüd selle eest migreeniga.

Saturday, December 23, 2017

Öine söömasööst ja muud tähtsad asjad

Ammu pole sellist asja juhtunud, kuid just äsja väljusin voodist, et võtta mõned suutäied jõhvikatega pasteeti, üks singiviil (rohkem polnud) ja paar kiluleiba.

Tegelikult ma poolmagan ja eriti ei pane tähele ona õigekirja, kuid ma PEAN rääkima oma tänasest päevast. See oli SUUR ja eriline, sest Kirsika käis külas. Kirsika on... üks imeline tüdruk, kes aeg-ajalt ikka tuleb, toob pealinna maiustusi ja laheda olemise.

Temaga saab palju naerda ja kõigest rääkida. Täna ta oli täpselt see, mida vaja - jõulime. See pole palju öeldud.

Kirsikaga ei kaasne kunagi mingit külaliste stressi, sest ta on nii OMA. Selline ongi minu jaoks pühade meeleolu - hommikul magasime kaua, ei mingit sahmerdmist ja siis ta tuligi.

Ma ise tahaksin muidu minna kellegi poole, kes jõulude ajal üksi ja kes vajaks mind/meid. Tänavu see ei õnnestu, sest mul pole nii palju energiat.

Hea, kui ma suudan homme poes ära käia. Isegi mitte käia, vaid autoga kaasa sõita.

No ma lähen nüüd siis pissile ja uuesti hambaid pesema.

Muide, teeolud olid väga pahad, kui Kirsika tagasi sõitis. Just oli hukkunuga avarii olnud. 33-aastane mees. Kristuse eas. Jõulude ajal...

Ja Volli Kalm ka veel!

Olge hoitud oma jõulusõitudel!

Friday, December 22, 2017

Neile, kes on katki, liimist lahti ja väsinud

Selliseid ei armastata. Üldpildis pead sa olema rõõmus ja tegus ja tubli. Mina hoian nende poole, kes ei ole. Neid ma mõistan lihtsalt paremini.

Siin ma leban voodis ja kusagile minema ei pea. Kutsikaga õue jooksma pärastpoole. Ses mõttes, et tema jookseb ja mina kutsun teda enda juurde. Siis ta tormab kusagilt mu hüüdmise peale ja saab kiita. Väike plasmassist kollane lehmake on ka. Sellega mängime "too ärat".

Kuidas ma siis nüüd ennast nii ära nikastasin? See juhtub paratamatult alati enne jõule. Kuigi ma teadlikult oskan end hoida. Aga ikka! Arvan, et see kirjutamine ka. Luuletused muudkui aga tulid ja ma muudkui aga panin kirja. Nüüd selgub, et paningi ennast nende sisse. Midagi ei jäänud järele. Vaid tühjus.

Ei jõua sõbra poolegi jõululaupäeval, kuigi plaanis oli ammu. Lihtsalt füüsiliselt pole võimeline sajaks kilomeetriks sõiduks.

Ja Mörkkö ka! Pasandas ja oksendas mul siin. Olin täiesti löödud. Lõpuks sain aru, et oma viga - kutsikas ülesöödetud.

Kõik need pealtnäha justkui tühised asjad muudkui aga keerasid ventiili lõdvemaks ja elujõud visises vaikselt välja. Olen töss nagu Mörkkö pall trepi peal. Sai ikka jagu!

Ja teie, kes te kusagil end üksi ja väsinuna ning katkisena tunnete, kuigi ümber on nii palju sära ning ühiskondlik surve olla õnnelik ja omada palju sõpru on nii tugev. Mina olen teiega siin kaugel metsa ääres voodis, arvuti põlvedel.

Teile kuulub mu süda!

Thursday, December 21, 2017

Kaebupunn

Sirvisin just feissbuki uudistevoogu ja kohe tahan teile ära kaevata ühe asja. Tegelikult on see mul meeles mõlkunud juba tükk aega ja vaikselt küpsenud. Nüüd sai siis päris küpseks.

No see laulja! See, kes mulle hirmsasti meeldis. Kes laulab sügava sõnumiga laule. Enne oli ta sarviline, siis vahepeal oli nii, nagu mulle meeldib ja nüüd on tal see nõme koer. Kole ja vihane koer, kes kirikuõpetajat ninast hammustas. No sel polnud ka tarvis oma nina igale poole toppida, nagu ta isegi aru sai.

Noh ja ongi mokas! Vat enam ei meeldigi. Ei taha kuulata ega midagi. Sel mehel pole minu arvates midagi juurde vaja - ei sarvi, ei koera... Uncle Pauli kingad võivad jääda, sest need meeldivad mulle ja king peab ju ikka jalas olema. Koer ei pea tingimata kaenlas olema.

Selline kaebus.

Aga see aitab mul ka paremini mõista maailma mitmekesisust ning eriti seda, kui ma ise inimestele ei meeldi.

Pole tarvis oma koera kaenlas kandagi.

Tuesday, December 19, 2017

Tühjenev kalender

Oi kui täis ma olen selle detsembrikuu kirjutanud! Ikka see kontsert ja teine kontsert... Aga enamus lähevad tühja. Need, mis annavad uue koha või uute inimeste punktid, need katsun läbi teha. Raskustega.

Väsimus. No ei jaksa! Eile ehitasin koerakuuti ja kõik mu lihased valutavad nüüd. Pealegi sai kuut natuke väike vist. Või õigemini on see pesa. Aga süda on rahul. Seniks, kuni korralikum kuut tuleb, on Mörkköl, kuhu külma eest peitu pugeda. Ta on meil nüüd õuekoer. Toas hakkas üsna pea igav ja palav.

Mu päevad mööduvad nüüd Tõnu Õnnepalu maailmas. Viimati lugesin Paradiisi ja Mandalat ja Klaasverandat, aga essand kui palju on ta enne ja pärast kirjutanud. Nagu ikka meeldivad mulle looduskirjeldused ja vanad inimesed tema raamatutes. Nagu see Kalamäe Ada, kes räägib et tsaariajal oli hea odav püülijahu, separaud ja sitsiriie. :) Sama juttu rääkis minu vanaemagi. Et tsaariajal raha maksis.

Võtangi nüüd Flandria päeviku kätte.

Muidu on rahulik. Ellimineerin juba eos kõik päkapikud, jõuluvanad ja muu säärase. Ei tulesid akendel ega midagi. Küünlad küll. Need jah. Kui meeles on.

Jõuluvaikus. Jõulurahu.

Sunday, December 17, 2017

Mille me võtame mõõdupuuks?

mille me võtame mõõdupuuks
oma elu õigeks et mõõta
need kolmed vaalad ja vaalaluu
mis kannaksid tõusud ja mõõnad

võtaks raha ja suurel hulgal
ära mõõdaks siis inimesed
mündist vermitud mõõdupulgal
väga paljud jääks lühikeseks

võib võimumargapuul kaaluda
üsna varsti kõigil on selge
ükskõik mismoodi ka vaagida
liigpalju on neid kes sulgkerged

inimlikkuse mõõdulindil
jookseb suurigi numbreid loha
kui saatuski käib üle vindi
süda ikka on õigel kohal

12-39-17-12-2017



Saturday, December 16, 2017

Ühes väikeses ilusas kirikus...

... oli täna kontsert - lauljanna, klahvimängija ja kitarrist. Kõik väga head tegijad. Lauljanna laulis vanu häid lugusid - minu lemmikuid. Runneli, Alavainu, Saaremäe ja muude kõvade tegijate sõnadele.

Lauljanna mainis ka, et publiku hulgas istub üks luuletajanna, keda ta meelsasti loeb ja küllap ehk ka kunagi mõnele tekstile viisi teeb ning laulda võtab.

Aastaid tagasi õppisid lauljanna ja luuletajanna koos ühes koolis ja tegid öösiti ühika tagatrepil suitsu. Lauljannal oli kidra kaasas. Tehti suitsu ja lauldi.

Siis lõi lauljanna luuletajanna Esimese Armastuse üle. No mitte päris. Armulugu oli selleks ajaks juba läbi, kui luuletajanna neid koos nägema hakkas.

Esimene Armastus on aga siiani lauljanna peale pahane, et see olevat rikkunud tema tulevase karjääri, kui ühe teise kooli ühikas neid koos voodist leiti. Oh ajad! Vaat, mis võis saatuslikuks saada töökohale suunamisel. Tollal meid ju kõiki suunati kusagile tööle.

Noh, kas nüüd poleks aeg juba andestada?

Friday, December 15, 2017

Pole tarvis ette kujutada

Unustasin täna selle reegli. Et ei maksa oma peas mingit pilti luua. Tegelikkus ei pruugi sellele vastata ja siis järgneb pettumus.

Ma otseselt ei kujutanud ka midagi ette ega olnud ka pettunud. Rohkem nagu üllatunud. Mälus oli veel värske pilt Keila-Joa lossist ja siis ma arvasin, et kuna läheme Arkna mõisa kontserdile, siis on ka umbes nii.

Aga ei olnud. Ega see sõna "mõis" veel mõisast mõisa tee. Kuigi mõisa oli seal palju ja võimsat. Ega pimedas eriti näinud, aga restaureerimata. Nüüd ma tean, et lähme valgel ajal ja vaatame parki-sildu ning hoonet ka põhjalikult.

Huvitav, et pole kunagi varem tulnud mõttele sisse keerata.

Saal oli suht väike, nurgas kamin ja vastu seina toetus hiiglaslik peegel. Istekohti tekitati pidevalt juurde, lõpuks istusime põlvedega peaaegu vastu kannelt. Aimar tahtis keeli näppida, aga ma ei lubanud.

Keio laulis üksi ja mängis sünti ja koos kooriga. Kanneldajatüdruk kanneldas keeli. Laulsin "Neil karjastel väljal" sopranit kaasa. Tavaliselt hääl läheb aastatega madalamaks, aga mul on justkui vastupidi.

Kusagilt on kõrged noodid tulnud, aga ega neid kauaks jätku. Tavaliselt ma karjun need kirikus esimeste lauludega ära.


Wednesday, December 13, 2017

Linn Ullmanni lõpetuseks

Nüüd on kõik kuus romaani loetud. Viinane -  "Rahutus" -  oli väga-väga hea. Ja kuigi autor sellest ei kirjuta - ka dokumentaalne. Õiged nimed ja puha. Kui Käbi mängu tuli, polnud enam kahtlustki. No ma ei tea ju, palju on otsest tõde, palju ilukirjandust, kuid faktid klapivad.

Ingmar Bergman ja tema üheksa last. Kuue naisega saadud. Viiega neist oli ta ka abielus. Liv Ullmanniga- Linn Ullmanni emaga siis -  mitte.

Pea kõigis romaanides võib leida kuukauneid naisi, pikkade juuste harjamist (mäletan, et meilgi oli kunagi see moes, 100 harjatõmmet igal õhtul), nähtamatuks tegevat keepi või mantlit, inimesi, kes otsekui helendavad, kummalist valgust vee kohal, mis püsib vaid teatud aja, kõhnasid tüdrukuid sinises suvekleidis, mis ulatub vaid tagumikuni...

Keegi ikka kihutab punase maasturiga, lastel on üks isa, aga erinevad emad, mõnel naisel esineb vaevumärgatav vildakselgsus ja käekotis peitub neil alati midagi, mis sõrme verele torkab. Nõel näiteks. Surevatel vanuritel on paise suus või suunurgas ja nad söövad iga päev kell üks omletti ketšupiga ning joovad kõrvale klaasikese veini.

Naistel on pikad käed ja suured jalad ning alati leidub mõni tüdruk, kes oskab kassetist välja jooksnud linti pliiatsiga tagasi kerida.

Oh jah, Linn Ullmanni ajad on nüüd möödas, aga Tõnu Õnnepalul vist ilmus midagi.

Monday, December 11, 2017

Paralleelid Põhjamaade kirjanduses

"Psühholoogiamuti rinnanibud olid kõvad nagu Alma tissid Mailundis pärast suplust külmas meres. Nagu bikiinides fotomodellil. Ja mutt oli kindlalt viiskümmend täis. Täiesti jabur. Tõsidus, tõsiselt, tõsine asi. Kas Alma sai asja tõsidusest aru? Öelgu Alma ise ka midagi. Tissid sihtisid Almat. Alma ütles:
"Kas laste ülekuulamisel ei peaks rinnahoidjat kandma? Kas selle kohta ei peaks mõni seadus käima?""
/Linn Ullmann "Kõige kallim"/
13-aastane Alma oli kihlveo peale maha lõiganud oma õpetajanna 42-sentimeetrise patsi. Seepärast politsei ja psühholoog. Mulle meenutas loetud lõik Pipi käitumist koolis. Kaudselt. 

Friday, December 8, 2017

Linn Ullmann

Nüüd siis avastasin. Viimase romaani "Rahutud" kaudu. Kuid ma alustasin algusest ja lugesin läbi kõik, mis eesti keeles ilmunud. Viiendat loen praegu. Ja siis tuleb "Rahutud".

Kuigi on erinevad tõlkijad, korduvad mõned linnullmanlikud väljendid ja võtted. Näiteks piibuorgina kõhnad poisikesed ja mehed. Või siis kukkumised, mille käigus põlvehaav täitub liiva ja väikeste kivikestega. Midagi oli veel, aga see on mul LOOMULIKULT meelest läinud.

Palju on meelest läinud, nagu ikka minu puhul, kuigi loen suure naudinguga. Pealiskaudselt siiski. Mõte eksib mujale.

Linn Ullmann kirjutab võimsatel ja valusatel ja ebamugavatel teemadel. Tema lugudes juhtub ebasündsaid ja traagilisi asju. Romaanid on umbes kolm ja poolsada lehekülge pikad. See on minu jaoks palju.

Miski oli lühem ka. "Halastus" vist. Ka minul on tänapäevane probleem - ei suuda lugeda pikka liigendamata teksti. Üks lehekülg ilma taandridadeta on juba katastroof. Ja siis on tore, kui uus peatükk algab lehe keskelt ja vahepeal on ainult mõni lühike sutsuke.

Selleks, et palju öelda, ei pea olema pikk jutt.


Thursday, December 7, 2017

Oo, Venemaa!!

Sa oled kaardil tagasi! Kõik mu lugejad on tähtsad, aga Venemaa ja Hiina ja USA on lihtsalt nii suured rohelised laigud mu lugejate kaardil, et meel läheb rõõmsaks. Mida rohelisem mu lugejate maailmakaart on, seda rõõmsam olen mina.

Kas ka teie näete seda? Ma ei tea ju. Kust ma siis tean. Rumaluke, nagu ma olen.

Nüüd nendest ERR-i jõululuuletustest. Küll seal on alles palju koledaid ja pikki, kuigi oli öeldud, et kuni kaks salmi. Ja eriti kole on see, millel kõige rohkem laike. No see laigitamise asi on muidugi üks suur sahker-mahker. Õnneks valib lõpuks ikkagi ERR ise need, mida loetakse. Annaks jumal, et ta valib midagi mõistlikku. Mina igatahes kardan sõnu "jõuluvana" ja "päkapikk".

Kuid hasarti ajab ikka. Käin muudkui vaatamas.

Kes veel ei tea, siis err.ee/luuletus - sellel aadressil. Minu oma on "enim meeldinud" all. Veel on. Laikida on aega 15. detsembrini ja minu arvates saab seda teha ka mitu korda. Erinevatel päevadel küll.

Minge ja vaadake, mis teile meeldib.

Wednesday, December 6, 2017

Soome 100

Kuidagi nii väga hinge läheb. Pühitsen siin üksi voodis, akna taga tihe lumesadu. Oot, ma käin korraks ära, kuid naasen pea. Käin kempsus ning kohendan tuld pliidi all.

Nii. Tehtud.

Mul mängib erakorraliselt täna isegi raadio, sest sealt võib kuulda head soome musikat. Õhtul on meil Kella Kuue Kohtumiste Klubis Soome 100 õhtu. Peaksin vaatama midagi ettelugemiseks. Ma tean küll, mida.

Minu Soome jäi eelmisse aastatuhandesse. Üheksakümnendate päris algusesse. Kõik käigud olid seotud sõpruskogudusega Alavusel ja kirikukontsertidega. Lapimaal sai ka kord käidud, üle nabapiiri. Nüüd on mu Soome teistsugune. Aimari ja Jaana Soome. Filmide Soome - neid armastame Aimariga mõlemad. Kirjanduse ja muusika Soome. Lagritsa Soome.

Igatahes olen rõõmus, et Eesti ja Soome teineteise sünnipäevadele niimoodi kaasa elavad. Teineteist tähele panevad. See on soe ja armas.

***

Ja kontekstiväliselt. Kui viitsite ja peate vajalikuks, minge err.ee/luuletus, klikake "enim meeldinud" ja laikige mu luuletust.

Kui meeldib.

Tuesday, December 5, 2017

Rongsee

no kes ei teaks seda lastelaulu
rongsee sõitis...
ma sõidan rongseega väga harva
nii harva
et järgmiseks korraks
olen äragi unustanud
kuidas see kõik täpselt käib
aga süda pahaks ei lähe
kui istun äärmisel istmel
ja vaguni lõppu
on vaatamisruumi
algul küll lapsed nutavad
ja koerad kiunuvad
ning vanamutid karjuvad telefoni
aga tasapisi jääb vaiksemaks
Tapalt tuleb Valve peale
vaatan ülejäänud teekonna
tema bordoopunast
uhke lillega viltkübarat
pagasiriiulil
mul on eriväärakate
sooduspilet
kuus nelikend
jumalast normaalne ju

ja piilupart ei jäänd tukkuma
ega midagid


Sunday, December 3, 2017

Keila-Joa lossis

seintel kuldraamides aadelkond
vitriinides hõbesepa
imelised muinasjutulised teosed
teistes vitriinides pompöössed ehted
kummagi kunstniku nimi
ei jää meelde
mulle ei jää üldse eriti midagi meelde

elav muusika
viiul tšello klaver
põhiliselt Tšaikovski
vaibal keset saali
tantsib väike tüdruk
tema kingatallad plingivad
punast tuld
ta tantsib mulle
hoiame silmsidet
lastevihkajast mina
sulab naeratusse ja rõõmu
näitan lapsele korduvalt
ülestõstetud pöialt

ma tunnen end suurepäraselt
sest ma saan istuda nii pehmel toolil
olen täpselt oma elemendis
ilusad naised vaatavad mind
ja mina vaatan ilusaid naisi
mu baltisaksa geenike ja siniveretilgake
värvib mind üleni siniseks
ainult tumepunane alkoholivaba jook pokaalis
jääbki punaseks

oksjon läheb kiiresti
kui maal tüdruku ja kassiga
on juba kolme tuhande viiesaja eest
peaaegu müüdud
aga Mart Sander provotseerib veel
enne kolmandat haamrilööki
haaran oma mehel käest
ja hoian tugevasti
et ta rumala peaga üle ei pakuks

enne lahkumist teeme
mõned valsitiirud
klaverimängijanna kiidab heaks

koduteel eksitab täiskuu meid
kordi ja kordi
juhatab kätte valed teeotsad ja sõidusuunad

pole vist siis tarvis
oma endistes eludes külas käia
kui Kuu selle eest karistab