Thursday, November 30, 2017

Õnn tuleb tagasi

eks seda õnne ja rõõmu ole igasugust
eriti pika elu puhul
ollakse kõikvõimalikke variante kohanud

pole mõtet hakata üles lugemagi
igal on niiehknii tema oma
õnnehetked ja rõõmuraasukesed

need erinevad kardinaalselt inimeseti
olenevad aegadest ja su enda vanusest

minu õnn ja rõõm
(isamaa ka kindlasti jah)
vaatab tänasel päeval vastu
kutsika tumedatest silmadest
põntsutab sabaga

ja hoiab mu ligi

Saturday, November 25, 2017

Kõu peied

Oli kokku lepitud, et loomaarst tuleb kell üks. Meil oli juba Kõuga hüvasti jäetud ja nutetud. Kell üks mitte sittagi. Vaikus. Aimar sõitis arstipunkti. Ukse peal silt, et arst väljakutsel. Ei helistanud ega midagi. Aimar siis ise helistas. Tunni või pooleteise pärast, ütles arst. Vabandas ka ikka vist mokaotsast.

Vahepeal kaevas Aimar haua ja mina kaevasin välja kuusekese, mis hauale läheb. Kahe tunni möödudes ei kippu ega kõppu. Olin juba parajas hüsteerias. Ikka tuli ise helistada. Lõpuks tuli.

Vaatasin majanurga tagant ja olin valmis juurde minema ning eriti nõmedalt karjuma: "Ma tahan täpselt teada, mis oli selle viivituse põhjuseks???" Õnneks sain endast võitu ja see loll stseen jäi ära.

Kõik läks lõpuks hästi. Arstitädi rehabiliteeris see, et kui me õue läksime, oli ta Kõu juba teki sisse mähkinud. Spetsiaalsesse koeraasendisse, nagu ta väitis. Väike kompsuke nagu laps. Hauas olid kuuseoksad. Panime Kõu tudile. Viskasime kolm peotäit mulda. Kaelarihm ja kauss said kaasa.

Maria oli toonud pudeli Pööriöö viina. Ilusa pudeli pärast. Ma pole aastaid inimeste matustelgi viina joonud. Nüüd Kõu mälestuseks võtsime klõmaka. Nutsime ja naersime vaheldumisi.

Maria teeb mulle viina ja Valge klaari limonaadi kokteile ja ma olen jumala purjus.

Kui nutt peale jälle tuleb, siis on mul varnast võtta Kõu tuhandeid sigadusi, mida ta elu jooksul jõudis teha. Meenutan neid ja pööran naeru peale tagasi.

Proosit! Kõu mälestuseks!

Thursday, November 23, 2017

November

vaatan üksisilmi seda rahu
mida mulle aknast antakse
olen hirmul kuhu ära mahub
lumi mida tuultel kantakse

ilm on sama valge nagu filmis
ainus mis on puudu see on kratt
ja ka minu mõte kiilub kinni
leivast redel oleks tõesti patt

see ei loe et vanas trepinurgas
salamisi õitseb müürilill
on november igas hingeurkas
kuigi paista võib et on aprill


12-19-22-11-2017

Wednesday, November 22, 2017

Kellelt ma pean surma hinda küsima?

Ei ole nii, et surma hinda küsi surnutelt, nagu film ütleb. Surma hinda tuleb loomaarstilt küsida. See on 80 eurot.

Vat praegu olen ma küll nördinud. OK. Ma jõuan hädaga selle raha ära maksta, kuigi... 50 eurot on ravimihind (mis ravimi - mürgi) ja 30 koduvisiit. Tõesti. Kilomeetrike autoga sõita.

Ma tahan lihtsalt ulguda praegu!!! See trall on kestnud juba üle aasta kindlasti ja ma süüdistan siin loomaarste ka, kes pole minu arvates andnud adekvaatset abi.

Nüüd ma pean laskma oma koera magama panna ja arst topib papi taskusse. Ma olen nii kuradi kurb praegu. Ja vihane.

Kui ma oleksin jumalavaene vanatädi, mida ma siis teeksin? Kui mul polekski seda raha? Laseksin koeral niikaua olla, kui ta ise ükskord sureb? Piinarikkalt.

Surmaäri on ju väga tulus. Inimeste puhul samuti. Sind pannakse lihtsalt fakti ette, et see või teine maksab nii ja niipalju.

Tead, mine persse, maailm! Minge persse, loomaarstid, keda huvitavad vaid rikkurite tõukoerad. Ma ulun praegu täiega ja tahan kellelegi hambaid säärde lüüa.

Tuesday, November 21, 2017

Ikka väga üllatav üllatus

Saate aru, me läksime Iisaku raamatukokku luule- ja muusikaõhtule. Esiteks pole me seal varem käinud. Teiseks luulet ja muusikat kuulaks ma iga kell ja igas asendis ning  kolmandaks oli tegijate hulgas ka kaks tuttavat - Tanja ja Avo.

"Tulid ennast kuulama?" küsis Avo. "Ei, sind ikka!" vastasin mina.

Ja siis selgus, et loetakse teiste hulgas ka minu luuletusi. Ma sain nagu puuga pähe. Võiski jääda selline mulje, et ma ekstra selle pärast läksingi. AGA MA EI LÄINUD, SEST MA EI TEADNUD JU!!!

Hiljem selgus, et raamatukogus polegi ühtki minu raamatut. Kogemata sattus kellelegi kuuluv "Kõik on tähtis" juhatajale pihku. Öeldi, et mu luuletused meeldisid ja et neid on hea lugeda. Aitäh!

Varem olen alati ettevalmistunud olnud sellistel puhkudel. Nüüd siis selline positiivne pauk. Eriti liigutav. Loeti hästi ja musitseeriti hästi. Väga tore õhtu oli. Mu hing vajas elamust ja selle ma sain.

Mõtlesin taaskord, et väikestes kohtades tehakse suurepäraseid asju.


Sunday, November 19, 2017

Valgus Koordis

Ma vannun, et pole seda filmi varem näinud, aga teadnud olen alati. Mäletan, et millalgi adusin, et Koordi on kohanimi. Minu jaoks kõlas valgus koordis umbes nagu päike seniidis.

See, mida ma täna nägin, see oli nagu ilmutus, nagu muinasjutt. Mu suu oli pidevas muiges. Milline ajalooline šedööver!!!

Ühtki näitlejat ei tundnud, ainult Hugo Lauri. Ilmar Tammurit, Evi Rauerit ja Olev Tinni oleks võinud ka tunda, aga noh ma ei tunne ju tuttavaid inimesigi tänaval ära. Enda arvates ma nägin Eskolat, aga ärge seda kellelegi öelge, palun!

Ma ju teadsin, et oli Georg Ots, aga igaks juhuks ikka guugeldasin. Mitte ei suutnud uskuda.

Õnn tuli meie õuele...temast kinni hoiame...au kolhoosikorrale... No kes ei teaks!!

Maksimumpunktid minu poolt lähevad sellele osale filmist, kus minnakse Venemaale vaatama miljonärkolhoosi ja õppima seda va kolhoosivärki. Uhked kombainid sõitsid põldudel. Film on tehtud 1951. aastal. Tule jumal appi! Ma ei tea, kustkohast need kombainid välja võeti.

Ja eestiaegsed näitlejad pidid seda kõike mängima. Võimas!

See pole veel kõik. Me vaatasime kodukinost Tom of Finlandi ka.

Ühele imeimelisele titele

Mul käis külas ema lapsega. Lihtsalt imeline! Ema tegi meile süüa ja pesi nõusid ja lapseke muudkui naeratas ja oli lihtsalt lahe.

Ja mul kummitas õhtul ja öösel ja hommikul aga kõrvus: tuuli-lii ja tuuli-lii, tõesti nagu mõne linnu laul.

Tuuli-Liile

tuuli-lii tuuli-lii
tumedasilmane linnuke
tuuli-lii tuuli-lii
naeru ja rõõmude killuke

tuuli-lii tuuli-lii
tilluke talvine tihane
tuuli-lii tuuli-lii
päikese väikene värvuke

tuuli-lii tuuli-lii
aeg oma kangasse kiiruga
tuuli-lii tuuli-lii
koob sinu kullase triibuna


Friday, November 17, 2017

Maestro lahkumine

Täna öösel läks taevasesse kooriproovi minu õpetaja ja Tartu legendaarne koorijuht Uno Uiga. Ma usun, et seal kõlab laul alati intonatsioonipuhtalt ja kaunilt. Olen selles veendunud. Aastaid tagasi, kui sõprade juures saunas vingu jäin ning teadvuse kaotasin, anti võimalus kuulata. Oli tõesti imeilus ja lauljad kandsid valgeid rüüsid.

Ärkamine kujunes sootuks proosalisemaks - Laine peksis mind lahtise käega näkku, olles enne mu sauna eesruumi lohistanud. Pistsin käe veetoobrisse, et nägu kasta... See oli kuumaveetoober. Magasin mitu ööd, käsi külmaveekausis.

Uno Uigal olid kindlad nõudmised - dekoltee ei tohtinud meil põlvini ulatuda ja kooriproovist vabastas vaid surmatunnistus. Oli meil mingi lugu, kus koor laulis vaheldumisi kvartetiga. Uiga oli see, kes mu esimesest aldist kvartetti valis. Mis alustel küll? Tundub, et ma meeldisin talle. Õigetiba.

Mingitel aegadel kohe üldse ei viitsinud kooriproovis käia. Kui üle hulga aja läksime, päris Uiga puudumise põhjust. "Mul polegi põhjust," vastasin ja mind jäetigi rahule. Uiga hindas ausust.

Mäletan, kuidas sisseastumisel ütles just tema, et selle vahva tüdruku võtame küll vastu. Aitäh sulle, armas Õpetaja!

Ja valgus lõpmata...

Wednesday, November 15, 2017

Toni Erdmann

Kustkohast võetakse neid filmimääratlusi??? Ma olen enne ka seda märganud, et sulatõsiseid ja hirmus diipe nimetatatkse komöödiateks. Mitte alati, aga piisavalt tihti, et see häiriks. Mind.

Ega see, et vahepeal naljakas on, filmist veel komöödiat tee. Ja mis on üldse naljakas? Kuhu me selle joone tõmbame?

Et kui mees paneb valehambad suhu ja paruka pähe, et siis ongi kohe naljakas? Üldsegi mitte. Piinlik võib hoopiski olla vaadata. Paljud "naljad" on talumatult piinlikud.

Hea nali on enamasti isetekkeline. Ma siin ühte praegu naeran omaette, aga kui ümber jutustada püüaksin, siis poleks ilmselt üldse naljakas.

Aga antud filmi puhul ma naersin ka. Vaikselt. Selle koha peal, kus mõned külalised siiski alasti peole tulid.

Summa summarum oli tegu muidu ikka väga tõsise looga. Suhetest ja inimeseks olemisest. Hea lugu. Ime siis, et auhinnatud.

Ving ja kiun

Vähe sellest, et ma lapsi ei salli, mulle ei meeldi noored inimesed ka! :) Õõh! Ääh! Ei lasta vanainimestel rahus toimetada, ei austata piisavalt! Pidevalt käib jutt mingitest SÄRASILMSETEST NOORTEST, kes elu edasi viivad. Väkk!

No küllap viivadki, aga siiski. Vanades agraarühiskondades, milles ma küll elanud pole, oli kõige targem ikka kõige vanem inimene, sest tal oli seda va kristalliseerunud intelligentsust, mis elu jooksul omandatud. Ja elukogemust. Elukogemus maksis kullahinda. Nüüd ei maksa sittagi. Kedagi ei huvita su elukogemus.

Infoühiskonnas on kõige targem see, kes jõuab arenguga kaasa joosta. Elik siis fluiidne intelligentsus ruulib.

MA SOOVIN, ET KÕIK MU ÜMBER EI PEAKS MUUTUMA MUUTUMISE PÄRAST! Pidevalt. Tahan rahulikku elu. Sellist nagu "Plekktrummi" saates, kus on aega kuulata ja rääkida.

Mis siis veel? Kas midagi jäi kahe silma vahele?

Lihtsalt veel remargi korras, et persse me - inimesed selle planeedi Maa ükskord keerame. Ja parem ongi. Kas Loodus vajab inimelooma, kes arvab, et ta on nii kuradi tark ja kõikvõimas. Tühja! Loodusjõud pühib meid nagu pisiputukaid siit minema, kui vaid soovib.

Aamen.

Ja lõbusat õhtujätku! :) :) :)

Tuesday, November 14, 2017

Jälle uus naine

Kuidas ma ei tahtnud eile minna! Väsimus. Väsimus. Väsimus... Maia ütles, et näen tõesti väsinud välja.

Ürituse käigus aga muutus kõik. Tšakrad avanesid ja energia hakkas mu sisse pääsema. See on, kui oled loominguliste ja hea energiaga inimeste hulgas.

Inimesed on tõesti ilusad ja head. Kui nad on. Need eilsed olid küll. Ma olen nendega risti-rästi seotud ja see on hea tunne.

Ja uusi inimesi sain oma ellu. Vat see rõõmustab väga. Kui leiad selliseid. Selliseid, kellega hakkavad omavahelised juuspeened keeled helisema. Eesti on küll väike, aga ometigi ei jõua vist enne surma kõiki omasid üles leida.

See uus imeline naine on Monika.

Üks kirjanik

Ilus noor naine. Mitte verinoor. Imekauni naeratusega. Tark ja haritud, nagu üks kirjanik olema peabki. Meeldiva jutuga.

Ja siis need kulmukesed seal prillikeste kohal! Vohavad ninapoolsetest nurkadest täiesti metsikult ja kontrollimatult. Ja see tukake sealsamas prillide kohal! Võin vanduda, et see oli kodus ise peegli ees lõigatud. Ma ju tunnen ära, sest ma olen ise ka nii teinud. :)

Juuksekesed ka pikaks veninud ja otstest haralised.

Kuidas ma tahtnuks need kulmud korda teha, tuka sirgeks tasandada ja juuksed lühemaks lõigata! Oleks see vast ilus saanud!

Mis tuletab mulle meelde, et ma pean seda kõike iseendaga lähemail päevil ette võtma. Muidu on pind teise silmas, aga palk mul endal.

Monday, November 13, 2017

Elumõte


ma palun kerget surma
see ongi mu elumõte
selle nimel olen kõigeks valmis
kahjuks ma ei tea
mida ma pean tegema
ma ei tea
mis on kerge surma
garantii


Saturday, November 11, 2017

Loomade talitus

Betti Alveri "Puust palitu" viimane salm üleb:

Memmele jäid tühjad nurgad,
taadile hobuste talitus,
pojuke viidi kabelimäele
puhkama puust palitus.

Mu ema ikka luges seda. Peast loomulikult. Mul on väga vähesed luuletused peas. Väga paljudest ainut mõni üksik fraas. Segadusse ajab siis, kui mõni rida kummitab, aga mitte ei tea, kas see kuulub kellelegi teisele või on minu oma. Tundub, et KÕIK on juba öeldud ja kirjas.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. "Puust palitu" on hirmilusvalus ja kõnetab mind juba lapsepõlvest. Ka minu ajal on olnud loomade talitust. Olen seda isegi teinud. Nüüd viimased kümme aastat vaid koeratalitus.

Sügiseti lood teisenevad. Hiired kipuvad majja. Maja peaks ikka hiirekindel olema. Üldiselt ongi. Ptüi, ptüi, ptüi! Trepikoda on siiski problemaatiline. Kusagilt lekib. Hiired on sees. Mind see hirmsasti häirib. Esiteks kui kontrollifriiki, sest ma ei tea, kustkohast nad sisse pääsevad. Teiseks ei meeldi mulle, et nad ringi jooksevad, ka garderoobi riiulitel.

Tuleb ette võtta põhjalik kontrollreid taskulambiga ja kõik nurgad üle käia. Enne tarvis taskulamp muretseda. Eestlased ju muretsevad. Lapsi ja tarbeasju.

Senikaua pole muud teha, kui õhtust loomade talitust harrastada ja hiirtele mürki panna. Seni on kõik ära söödud. See ei saa ju igavesti kesta, auk tuleb üles leida. Ei jõua ega taha ju mürgitada kõiki neid kümneid? sadu? potentsiaalseid sissetungijaid.

Nüüd ma kohe varsti tõusen voodist, sään end korda. Me lähme Sadamit ja Trudnikovi kuulama.



Friday, November 10, 2017

Kui kõik on läinud

paar halgu kaminasse juurde tõin
ja pleedi sisse peitsin jalad
pool neli ütleb kell
mu meel on ühteaegu
nukker rõõmus hell
ja tee mis enne jõin
see oli tulipalav
ja tee veel mida käin
see kulgeb pisitasa
siis lõpeb leek
ja kustub sooojus
roop üksi vaatab aknasse
kus päike loojub
ma mitte midagi ei tee


Wednesday, November 8, 2017

Viimasel ajal vihane

See ei tule teile üllatusena ilmselt. Kõik ärritab sittakanti. Tundub, et inimesed kohe ekstra õrritavad mind. Mõistus ütleb küll, et see pole teps mitte nii. Inimesed lähevad oma teed, neil pole minuga üldse nii palju asja, nagu mu ajukeemia arvab. Aga siiski...

Üks mees (mitte ei näinud unes), vaid täiesti ilmsi armastab inimesi lahterdada maa- ja linnainimesteks. Ja seda ekstra nimetada. Mistarvis? Tänapäeval? Milliste tunnuste alusel? Idioot! Jobu. Inimesed on inimesed. Maa inimesed, kes elavad planeedil Maa.

Eile sain ma väga vihaseks, kui võtsin ette killustikuveo. Nii närvi ajas, kuidas see killustik vedeles kohas, kus üldse vaja polnud. Teisaldasin sinna, kus tarvis ja selg sai haiget. Jumalast ülejõu värk.

Ja siis see film! See kuulus Matilda. Mõistan täiesti neid vene inimesi, kes on barrikaadidele tõusnud. Ei noh, filmi oli küll ja veel! Kaunid baleriinid ja kulda-karda, võimsad massistseenid ja hea muusika. Selles mõttes ok, aga vihale ajas küll.

Minu jaoks on märtritest Romanovid ka ikka see püha ikoon - pilt valgesse riietatud tsaariperekonnast ja nende ülekohtusest mõistusevastasest verisest lõpust. Alixi ja Nicky armastus. Ka selline puhas ja hele.

Kõige rohkem ärritas mind loomulikult jälle see tumedat verd naise kujund, kes KÕIK mehed hulluks ajab. Teate ka, et sellist pole tegelt olemas. See on fiktsioon. Oleks näitlejanna heledapäine olnud, poleks ma ehk nii pahandanud. Samas vihastavad mind mingid blondid eesti jahinaised ka. Tule jumal appi! Muud pole teha, kui käia metsas loomi tapmas???

Ja telekast pean ma kuulama-vaatama iga jumala päev spordiuudiseid. Jah, loopige mind mädamunadega, aga minu klubiks jääb alatiseks "No Sports"!

Ja kirss tordil!!! Ma oskasin seda juba ammu ette näha, et varsti ei lubata koeri enam ketis pidada. Kus perses ma teda siis pean, ah? Oma õuevalvurit, oma karvast krantsi, kes isegi -40 kraadiga ei nõustu tuppa tulema. Mina, kel pole tara ümber krundi, sest mulle ei meeldi. Ma tahan, et aed lähebki sujuvalt metsaks üle. Ja isegi kui tahaksin, siis ei oleks võimekust, sest see maa-ala on nii kuradima suur.

Ideaalis jookseb mul koer vabalt ümber maja, aga ta, reo, paneb ju minema, kui hormoonid möllama hakkavad. Aga ilma õuevalvurita on mul hirm.

Ilusat päeva teile ja teatage vihakõnest sinna, kuhu vaja! :)

Monday, November 6, 2017

Mingu nad...

kui tantsin siis kordeballetis
kui laulan siis viimases reas
elus pingutan nina tatis
aga lihtsalt tulevad read

sõnad paberi peale kergelt
millest paljud miskit ei pea
ärgu pidagu mingu...
ise tean mis mulle on hea

mulle meeldivad rütm ja riimid
nagu rongirataste laul
ära argihallusest viib mind
igapäevane luulepaus


Saturday, November 4, 2017

Alles nüüd

Alles nüüd, kus "Tõrjutud mälestuste" vaatamisest on möödunud tosin aastat ja ma olen Imbiga kohtunud ning Võtikvere raamatukülas kahel korral oma luulet lugemas käinud, alles nüüd julgesin ma raamatu kätte võtta.

Ma kartsin. Filme vaatasin poole silmaga. Mõlemat. "Soome lahe õdesid" ka. NÜÜD lugesin raamatuid. Hirm on ikka, aga enam mitte nii aktiivne. Aeg ja endast välja kirjutamine on aidanud. Nüüd, kus ma saan kevadel kuuekümneseks. Ega päris vabaks saa sellest hirmust kunagi. Ja minu lapsed? Kuivõrd on minu vanemate saatus neid mõjutanud? Kas tõesti seitse põlvkonda, nagu Piiblis öeldakse?

Lapsepõlvest kuni pea kolmekümnenda eluaastani saatis mind pidev hirm, et öösel tulevad pahad. Ma reaalselt kartsin oma kodumajas. Tihti nägin unes sõda ja hommikul ärgates olin rõõmus, kui aknast paistis rahulik sinine taevas ja kaseladvad.

"Tõrjutud mälestustest" leidsin oma hirmude põhjuseid. Avastasin palju ühist. Ka ilusat. Nii Imbi kui ka minu ema kodus lauldi enne sõda mitmehäälselt. Minagi läksin muusikat õppima.

Imbi ema räägib vangilaagri koertest. Ma tean neid koeri. Isa rääkis samuti. Tal läks tükk aega, kuni koertega taas leppis. Nagu kapsasupigagi. Laagris oli põhitoidus kapsalibledega vesi.

Kõige väljakannatamatum on minu jaoks piinamise teema. Sellest kodus laste kuuldes ei räägitud, aga lapsekõrv püüdis ikka kinni need peksmised ja kappi panemised ning nõelad küünte alla. Rindade ära lõikamise, millest ka Imbi kirjutab.

Isegi geograafiliselt kattuvad raamatu ja minu pere lood. Tartumaa. Hävituspataljon võttis mu 24-aastase lell Karli kinni Ruskavere külas ja laskis maha Kasepääl. Mehed maeti kartulimaale. Kartulid istutati peale tagasi. Kui sakslaste tulles haud avati, siis Karl oli pealmine ja pintsaku mulla kaitseks üle pea tõmmanud. Nüüd seisab juba aastaid Kasepää vallamaja juures mälestuskivi. Seal käin igal suvel justkui palverännakul. Meie perekonnas on nüüdseks kolm Karli nimelist poissi.

Karli kaotus 1941. aastal mõjus laastavalt mu vanavanemate tervisele. Kui teine poeg - minu isa - 1944. aastal arreteeriti, suri vanaema. Kurvastusest. Vanaisa läks peast segi pärast seda, kui noor hobune, kelle ta haigest varsast oli üles kasvatanud, ära viidi. Suri temagi. Nelja inimese elu oli hävitatud.

Mu vanemad rääkisid väga palju oma lapsepõlve kuldajast ja järgnenud õudustest. Teadsin juba lapsena küüditamistest ja Katõnist. Kord huvitus ema, et mida me vennaga liivahunnikus ehitame. Me ehitasime vanglaid. Mäletan väga täpselt seda tunnet, et pean ehitama nii kindla vangla, et keegi ei pääseks põgenema. Ema ehmus tõeliselt ja rääkis meiega. Pärast seda me vanglaid enam ei ehitanud.

Mu isa oli raudse füüsise ja psüühikaga. Tuli Vorkutast tagasi täisjõus mehena, laskis skorbuudist laastatud suhu proteesid panna ja ehitas kaks maja. Suri üheksakümne üheselt ja oli pea viimse hetkeni terve mõistuse juures. Mu isa, kes oli olnud Eesti armee ohvitser, unustanud maaelu. Oli juba härra, nagu ta ise tavatses öelda. Kolmekümneüheselt viidi ja neljakümnekolmeselt sai koju tagasi. Õppis põllumajandust ja sai taas maameheks.

Ema boheemlasest vend Juhan mobiliseeriti Punaarmeesse ja ta langes Kuramaal aprillis 1945. Milline saatuse iroonia! Just enne sõja lõppu. Venna kaotusest ei saanud mu ema kunagi üle. Tänu lätlasest sõpradele leidis ema Riiast üles vennaskalmistu, kuhu Juhan maeti. Nii sai ka mu emaema veel enne oma surma poja haual käia.

Ema psüühika oli nõrgem. Füüsis samuti. Tal oli raskusi pensionieani jõuda, kuigi tollal jäid naised pensionile viiekümneviieselt. Ema elas kaheksakümne kuueseks. Alates kaheksakümnendast eluaastast hakkas tema isiksus muutuma. See oli hiiliv dementsus. Viimastel aastatel ta mind enam ei tundnud. Hoolitsesin mõlema vanema eest ja nad said surra oma kodus, mis oli nende põlvkonna inimeste jaoks väga oluline.

Minu tervis ütles lõplikult üles peale vanemate surma. Öeldakse ju, et suretad lähedase, kaotad kolmandiku endast. Nii pean ma hakkama saama vaid ühe kolmandikuga. Ma saan, sest mul on toetav mees, lapsed ja arstiabi.

Me oleme represseeritute otsesed järeltulijad. Ei mäleta, mil oli see hetk, kui mõistsin, et mu psüühiline tervis ei saagi olla puutumatu, kui ma kannan oma rakumälus isa kahtteistkümmet Vortuta-aastat ja oma ema läbielamisi. Päris vabaks ei saa nendest eales. Saab probleemide põhjuseid kaardistada ja siis nendega tegeleda. Imbi teeb seda rahvusvahelisel tasandil, mina iseenda sees.

Jälgin Imbi toimetamist läbi feissbuki ja olen tänulik ning õnnelik, et tunnen teda. Ajad on taas kurjaks muutumas. Garantiid pole, et kole ei kordu. Lohutav, et Imbil on haaret ja oskust ja tahtmist ja empaatiat. Et ta hoiab käes lampi ning valgustab teed.

Hooligem ja märgakem. Selleks meid inimesteks loodi.




Thursday, November 2, 2017

Kofikann

Imeline hingedepäev! Jõhvi raamatukogus esinesid täna Indrek Koff ja Tuule Kann. Mul läks pisut kiireks. Poole tee peal märkasin, et, kurat, kingad oleksin ikka ka pidanud ära viksima. Porised, raisk!

Ja poole kandleloo pealt meenus, et, kurat, suu värvisin küll veripunaseks, aga SILMAD JÄID TRIIBUTAMATA! Tühja kah! Vaatasin enne peeglist ja midagi ei tundunud valesti.

Mu mõtted olid küünalde juures, et ma need enne kodust lahkumist ikka ära puhuksin ja ahjusiibri kinni paneksin ja pesu masinast välja võtaksin.

Ühesõnaga. Juba alustuseks mängis Indrek Koff flüügelhorni ja Tuule Kann mingit hiina puhkpilli, mis meenutas pisut plokkflööti. Lugupeetud kirjanik ja tõlkija luges oma tekste VÄGA karismaatiliselt.

Lõpetuseks me laulsime koos "Ma tahaksin kodus olla". Tuule õhutusel ka selle salmi, kus Päts on president ja Laidonär juhatab väge. Super! Su tervitused andsin edasi, Erik! Need võeti väga soojalt vastu.

Nüüd ma manustan endale maitsvat porgandi-ingveri-mee püreesuppi ja varsti jätkame hingedepäeva turneega. Toilasse Lead ja Tiitu kuulama.

Olgu te hingekesed hoitud ning rahul!

Wednesday, November 1, 2017

Mul on ka kurb

Samuti nagu Veronika Kivisillal, kes kirjutas feissbukis loo nugadega vehkinud noore mehe ja tema tapmise kohta.

Ja häbi on nende inimeste pärast, kes vaatavad kõrvalt nagu tsirkust ja vastavalt ka kommenteerivad.

Kuigi ma ei arva, et Elu oleks tingimata parem kui Mitteelu, siiski olen väga skeptiline, kui üks inimene teiselt elu võtab.

Eriti puudutab mind isiklikult, kui tegu on katkiste inimestega.

Surm puudutab alati.

Kaastunne.