Friday, September 29, 2017

Osta mind!

Vaata www.paljasjalg.ee ja sa näed mu raamatututvustust ja saad e-poest osta kulla hinna eest. Või siis raamatupoest Puänt Tallinnas Pärnu maantee 4 (oli vist). Küllap nad müüvad ka e-poes, ma oletan.

Mujal veel pole ja ega ma pead anna, et tuleb. Võib-olla siiski Rahva Raamatusse ja Apollosse, aga seda ma juba ükskord rääkisin.

Seda ka ei tea veel, millised raamatukogud tellivad.

Sihukesed lood.

Thursday, September 28, 2017

Unetuse retsept

unest pole juttugi
päeval nähtu kuuldu kogetu ja loetu
on korraga peas
keerdus ja segamini
ühe mehe elumured
ja mäest üles voolav jõgi
Euroopas üha populaarsemaks muutuv
anonüümse matusemetsa idee
sinna ei tohi asetada
ajas püsivaid luksuslikke hauatähiseid
laps kes homme tuleb koju
üle pika aja
makroonide ja misopastaga
kümneaastane pärasoolesongaga koer
kellega jalutan kohusetundlikult
iga päev tund aega
rohkem ta ei jõuagi
mina ka mitte
hiline vaarikasort mis kuidagi ei valmi
mõned punased sain täna suhu pista
porgandid mis on tarvis üles võtta

kes ei tea siis sellistest asjadest koosnebki unetus
nüüd ma võtan tõepoolest topeltdoosi
uinuteid ja rahusteid
kaua võib

1-00-29-09-2017



Nagu ükskord ammu

Kogesin täna sellist tunnet nagu aastal 1986 DDR-is. See oli mu esimene välisreis. Jaah, ma nägin Berliini müüri ja puha. Paljud detailid on väga selgelt meeles - saksa väikesed nukulinnakesed nimelt. Oma värviliste nukumajadega.

Ja väga paljut ei näinud ma üldse, sest linnaekskursioonidel jäin ma kohe bussis magama. Magasin süüdimatult, süljeke suunurgast nirisemas. Ühel orelikontsrdil Halle Toomkirikus? ka. Reisil nimelt selgus, et ma ootan oma kolmandat last. Sellest see lõputu uni.

Täna astusin esimst korda Realiseerimiskeskusesse, mis on juba ammu endise Säästumarketi asemel ja siis mind tabaski see deja vu (nagu teate, ei suuda ma neid kriipse leida, mis tähtede kohal olema peaks, ja ei viitsi otsida ka).

Seal müüakse nimelt hoopis teistsugust kaupa, kui minule tuntud-teatud poodides. Rahvast oli vähe ja kõik kuidagi nii meeldiv.

Ostsin endale ühe tuunikalamajoneesi, ühe kookospiima ja paki maiust nimega Soft Nougat.

Aga tookord DDR-is oli meil raha jalaga segada ja poes müügil (võrreldes Eestiga) imeasju - Salamandri kingi näiteks.

Wednesday, September 27, 2017

Marju on tark naine

Marju Kõivupuu. Te teate seda isegi. Tark ja meeldiv. Võrumaalt. Räägib võru keelt ja teab vanu asju. Sellised inimesed tõmbavad mind magnetiga.

Praegu loen "Loomad eestlaste elus ja folklooris". Näiteks polnud ma peiedest mõeldes iseseisvalt kunagi nii kaugele jõudnud, et tegu on loomohvriga. Surma ja surnu lepitamiseks ning hilisema koduskäimise ja muu ärahoidmiseks.

Oskasin mõelda vaid niipalju, et ennevanasti, kui olid pikad sõidud hobustega, siis läks ju kõht tühjaks küll. Pidigi sööma. Eriti talvel külmaga. Jõudsin isegi seda mõelda, et milleks selline rudiment tänapäeval?

NÜÜD mõtlen ma hoopis teisiti.

Mul on pisut lugeda. Ehk avastan veel midagi põhjapanevat. Palunõia lugu oli ka huvitav. Teadsin vaid sõna, aga mitte tausta.

Järgmiseks Võtan ette Heiki Pärdi "Eesti argielu". Mõlemat raamatut kiitis ka Mart Juur Kirjandusministeeriumis. No ma teadsin neid enne ka. Päris loll ikka ei ole. Marju oma läbi feissbuki ja seda teist läbi Riina.

Saturday, September 23, 2017

Kassinaeritee

helesinise maja köögis
pole istunud aastat paar
mu enese südamelöögid
seintel valusalt kajavad

helesinise maja õues
õitseb sinise õiega taim
üle katuse läbi põue
liugleb ema ja isa vaim

kellalt sekundeid tilgub maha
vakstu laual näib päris uus
vaatan teiste kruuside taha
seal on murtud kõrvaga kruus

sellest kruusist jälle nüüd joon ma
oma helesinise tee
õuest ise õisi pean tooma
ema kassinaeris on see

mis ravib mu käheda kurgu
ja silub mu südamepraod
olen ootel tuleb mis tulgu
lasen minna sellel mis kaob

minu helesinises ajas
aurab murtud kõrvaga kruus
ühes helesinises majas
on helesinine laguun

16-45-22-09-2017


Friday, September 22, 2017

Heureka!!!

Ma olen ainus inimene, keda ma tean, kellele meeldib käia matustel. Kuna surm on inimese elu kõrghetk, siis kuidas ma saaksin mitte kohal olla. Nii tähtsal sündmusel. Kui on olnud nii ilus ja rahulik surm.

Matustel saab laulda. Tänagi. Kuigi ainult kaks laulu. Väga igava jutu ajal, mida veeretas surnumatja, kujutasin ette, kes võiksid küll kord minu matustele tulla.

Pärast ärasaatmist joosti laiali. Tööpäev ju! Kuigi lauda paluti kõiki. Me Maretiga läksime. Olime kahekesi ainsad kolleegid sellest kaunist kuldajast. Nentisime, et see oli me elu üks paremaid aegu. Tollal. Toila koolis. Igasuguseid asju sai meenutatud, mitmesuguste inimestega räägitud.

Siis sai kook söödud, kohv joodud, Maret ära kallistatud ja ma hakkasin linna poole astuma. Päike paistis ja saksa sõdurite surnuaial asjatas Jaak. Mulle tuli hea mõte küsida, et ehk oskab tema näidata mulle Lutsu Pritsu hauda, mida ma iseseisvalt pole leida suutnud. Ja ta oskaski!!!

Ostsin endale lillad botikud ka. Lainele oleksid meeldinud. Kaunist lendu sulle, armas Laine!

Ja valgus lõpmata....




Wednesday, September 20, 2017

Käpitu

Persse, kui halb mul olla on. Puhtfüüsiliselt. Eesti Post helistas pool üheksa hommikul. Õhtul ei jäänud kuidagi magama. Ma ei tea, miks. Polnud otsest põhjust mitte jääda, aga iial ei tea, mida need neurotransmitterid seal ajus teha võtavad.

Nüüd on mul unerohupohmell.

No igatahes tõi kuller raamatupaki ja ma pidin allkirja kirjutama nutiseadmele selle pliiatsikujulise jullaga, millel oli kullavärviline ümar otsik, mis meenutas mulle teesõela. Selle vahega, et teesõel on hõbedavärviline ja loomulikult palju suurem.

Kirjutasin, mis ma kirjutasin, aga kirjutatud ei saanud. "Ma ei ole seda kunagi teinud, ma ei oska," vingusin. "No kui ei oska, siis pole midagi teha," naeris postipoiss, tõmbas ise professsionaalselt paar kraakjalga ja kihutas minema. Paki sain kätte küll.

Tuju tegi pahaks. Elektroonika ei armasta mind. ID-kaardi puhul on sõrmejälgede andmisega sama jama. Vajutan ja vajutan, tädi vajutab mu sõrme peale, siis tuleb veel teine tädi appi vajutama...

Tundsin ennast käpituna. Kui me eelmisel aastatuhandel emaga põrandatekke kloppisime ja ma otsa käest lasksin, naeris ema alati: "Kuidas sa nii käpitu oled!"


Tuesday, September 19, 2017

Müüdud

Kõik algas blogist. Arvasin, et rahuldan sellega oma kirjutamisvajaduse ja asi ants. Ei läinud nii. Tuli esimene paberraamat. Arvasin, et kirjutan ühe paberraamatu ja asi ants. Ei läinud nii. Kirjutasin teise, kolmanda, neljanda ja viienda.

Ise andsin välja. Kulka, vallavalitsuse ja sponsorite toel, aga polnud ISBN-i ega müünud poes. Üldse ei tahtnud avalikku haukumist ja hilisemaid allahindlusi ja bla-bla-bla...

Esitluspeod olid toredad. Sai sööki ja jooki ja priimat pannkooki... Inimesed küsivad siiani, et millal järgmine esitlus tuleb, aga võhm sai otsa.

Kuues raamat - mõistagi luulekogu - tuleb kirjastuselt Paljasjalg. Kes on huvitatud. Eile vaatasin, et polnud veel kirjastuse e-poes müügil, aga pidi tulema. Ma ei tea, kus nad müüma hakkavad. Raamatupood Puänt Pärnu maanteel olevat üks. Küsige poodidest võ kirjastuselt.

Mind ei huvita ka. Ma tõesti ei jaksa ise enam sellega tegelda. Igatahes olen ma nüüd avalik. Küllap tuleb ka allahindlus ja muu, aga mul kama kaks.

Mul on nüüd oma rongiraamat. Õigemini RONGSEE raamat. Mu armas väimeespoeg oli see, kes väiksena arvas, et raudteel sõidab rongsee, kuna laulus ju lauldi: "Rongsee sõitis tsuh-tsuh-tsuh..."

Sunday, September 17, 2017

Sümfooniakontsert

kontrabassimängija pillab poogna
otse keset Tubinat
päris hele plaks käib
ei tea kas saab pärast
dirigendilt sõimata ka
ei tea kas oleksime üldse kuulnudki
kui oleks fortissimo olnud
aga oli mezzoforte
ja kõik meeled haaratud
kõrvus muusika
silmis naiste must pits võrk siid ja samet
ning pillide punakaspruun
ninas mu enda parfüüm
sõrmedes Aimari sõrmed
keelel traditsiooniline
kontserdijärgne punavein
viinamarjad ja juust

publik on seekord tubli
keegi ei plaksutanud
Puccini Messa di Gloria
osade vahel

trepikojas kärgib direktriss
garderoobipoisid eksisid etikesti vastu
lillede üleandmisel
esimene viiul viimasena
ESIMENE VIIUL VIIMASENA

ah tuleks juba Piia lapsepuhkuselt tagasi


Thursday, September 14, 2017

Viinamarjad on kõrgel ja hapud

Minu viinapuu on juba mitu aastat vana, aga saaki eimingisugust. Küllap ma ei oska hooldada. Ma ei tee seda üldsemitte. Mittekõigevähematki. Niigi on ilus ja ronib mööda seina. Peaks ju lõikama ja puha...

Aga jutt pole sellest. Jutt on reisimisest. Ma ei taha väga sel teemal suud täis võtta, sest ma ju enam kaugele ei reisi. Ei saa ju noh! Ei kannata. Õnneks pole maailm päris nägemata. Varem lendasin lennukiga ja sõitsin laevaga ja puha.

Et kui ise ei reisi, et siis oled lihtsalt kade. Selline on tavaarusaam. Aga lihtsalt nii ebahuvitavad on teiste reisijutud ja reisipildid. Eriti jutud. Pilte ma näiteks feissbukis laigin küll. Need inspireerivad. Introverdi ajule on ju väga vähe välist stiimulit vaja. Ma suudan mõtetes kõikjale minna.

Aga nende ümbermaailmareisijate puhul ma vahel küll mõtlen, et kui inimese sisemaailm on hästi suur, siis ta ei pea kaks aastat ookeanil üksi purjetama. Minu arvates. Vaatad merd ja olekski nagu ära käinud. Kui sisemaailm on tilluke, vat siis läheb süle ja seljaga neid väliseid stiimuleid tarvis.

Ma sain eile näiteks paarikümnekilomeetrise raadiusega reisil sellise elamuse, et siiani toibun. Seltskond oli ka hea. Muljeid tuhandeid.

Kui on muljed, siis ongi reis.

Lõpuks tsiteerin oma maailmarändurist tütart (ühte neist), sest kõik on kosmopoliidid. Ta kõndis ühel talvepäeval paar kilomeetrit linna. Põhjenduseks oli: "Ei olnud erilist vajadust minna, aga ma tahtsin reisida."

Wednesday, September 13, 2017

Udus on asju

hommikurutus sügisudude seest
ilmub välja täiesti tundmatu mees
naeravad silmad ja valgetest hammastest kee
suu räägib minule arusaamatut keelt
valab mu peale kaunite sõnade magusa mee
ja läheb siis edasi minule teadmata teed
kõrvades kumiseb kuuldu kauagi veel
aru ei saanud kuid meeles on küll sõnad need
mõtetes midagi minulgi üle nüüd keeb
ja päeva alguse rahutult rõõmsaks teeb
MA POLE HOOPISKI ENAM SEE...
mul on nüüd sootuks teine minek ja meel
veidi seisatan lummatult udulaamade sees
siis lükkan valged kardinad lõplikult eest

15-07-11-09-2017


Monday, September 11, 2017

Soe nagu kunagi ammu

Sel aastal ma enam peaaegu ei tundnudki seda augustilõpuhirmu, et vaba elu lõpeb ja peab minema kooli. Kas õppima või tööle. See võttis seitse aastat. See hirmust üle saamine. Enam ei pea minema, sestap ka hirm aegamööda kaob.

Tänane ilm meenutas mu lapsepõlve septembreid. Hommikuti oli jahe. Panin koolivormi peale kampsuni ja siis kilemantli. Tollal olid sellised õhukesed moes. Mul oli helesinine ja natuke parem kui tavalised. Ma arvan, et see oli Ameerikast saadetud.

Pärastlõunal koju tulles lõõmas suvepalav päike. Juba linnas panin kampsuni koolikotti ja võtsin mantli käevarrele. Võsa vahel hakkasin ülejäänud riideid maha koorima. Kolepalav oli, noh! Mäletan, et vormipluusi võtsin ära, ainult rinnahoidja jäi selga.

Rinnahoidjat mäletan, aga alumist otsa mitte. Meil olid ju pihikseelikud. Võimalik, et jõudsin koju pesuväel ja paljajalu. Siis panin koduriided selga ja heitsin murule pikali. Vahtisin pilvi ja sõin kuldrenette. Või kreeke. Olin õnnelik, et üks koolipäev jälle möödas. Kuidas ma seda kooli ei armastanud!

Praegu on nii kuldrenetid kui ka kreegid veel jumalatoored.

Sunday, September 10, 2017

Ainult sügiseinimestele

No kaua võib iniseda ilma üle??? Anu Välba kutsub oma saatesse ühe hispaanlase ja ühe hindu, et nendega Eesti HALVAST ilmast jahuda. Tule taevas app!!! Muid teemasid ei oska välja mõelda? Õnneks olid mehed mõistlikud. Neile meie ilm meeldib. Küllap see pidigi asja mõte olema, et vaat kus ime!

Mulle ka meeldib mu kodumaa ilm igal kujul. OK. Tõesti ei taha, et palju lund oleks. Füüsiliselt lihtsalt ei jaksa. Ja pika pakasega kütmine ei mõju enam. Maja ei hoia sooja kinni. Tormi ja äikest kardan loomulikult. Olen alandlik. Ei karga jalalt jalale, et oh kui äge! Kõva tuulega tahan merd vahtida küll.

Aga see klišee, et suve ei olnudki, ajab mind marru. SUVI raudselt oli, inimesi ennast polnud kohal. Kes oli tööl, kes lõunamaal. Ja muide: vahepeal peabki vihma sadama, sest loodus vajab kastmist. Elu pole pelgalt plaaž.

Maria on ka minu parteis. Kui kuuleb väljendit "halb ilm", ajab end kohe tagajalgadele ja küsib ähvardavalt: "Mis mõttes nagu?" :) :) :)

on rohumaitse suveõuntel kuigi käes september
ja sügisesed aiatööd on igal sammul jalus
mu kaaslasteks on mullahunnik labidas ja ämber
ning vana armas sõber liigeste ja seljavalu

ma tahangi et kaselehed trepikotta trügiks
las lebada seal rahulikult päeva kolm või neli
sest ilma nende lehtedeta poleks mingit sügist
ja sügistuule hääl on mulle kõige armsam heli


Saturday, September 9, 2017

Soditud linnahall

Mulle on alati meeldinud, kui keegi seina peale midagi joonistab. Midagi enamat kui mehe suguelund ja midagi intelligentsemat kui xy ja veel üks täht, mida ma siit klaviatuurilt ei leia.

Siiani ei suuda ma mõista juhtumit, kus ühes maakirikus lihtsad inimesed heast tahtest värvisid altari üle ja kirikuõpetaja (naine pealegi) sai vanglakaristuse. Ei mäleta, kas ta ka reaalselt kongis istuma pidi. No kui ma pisut mõtlen, küllap ma siis ka mõistan, aga kurb on ikkagi. Muinsuskaitse kui inkvisitsiooniorgan.

Näen üsna palju neid lagunevaid hooneid, mida muinsuskaitse puutuda ei luba. Ärge ajagegi näppe ligi. Kinni te lähete!

Linnahalli puhul las seaduse vastu eksijad saagu karistada, aga raha mahapesuks pole küll mõtet kulutada.

Ilus silmale vaadata.

Friday, September 8, 2017

Ilusam kui vaikus

Öeldud on, et kuulata on mõtet vaid seda, mis on ilusam kui vaikus. Kuulasin täna Vikerraadiost Jüri Parijõe järjejuttu. Tõnu Oja luges. Tegin seda ainult tänu Tiiale, kes Jüri Parijõe avastas ja sellest feissbukis pajatas.

Mina olen teda teadnud ja lugenud kogu oma pika elu vältel. Parijõgi on täpselt minu kirjanik - lood vanast füüsilise töö ja lihtsa toidu ajast, mil igatseti kaugele. Nagu Jaan Parigi nendes tsemendivabriku lugudes igatseb üle mere. Sinna, kuhu laevadega tsementi veeti.

Edasi viis mõte meeste pruuniks päevitunud musklis kehadele, aga mitte sellistele nagu Ott Ki(i) vikas. Füüsilise tööga tekkis teistsugune lihas kui jõusaalis masinatega pumbates. Parandage mind, kui ma eksin, aga ma ju mäletan neid jõusaalieelseid mehi.

Nüüd häirib mind hirmsasti, kui pean mingis ajaloolises filmis neid ülespumbatud kehadega mehi vahtima. Üla- ja alakeha on proportsioonist täiesti väljas. Kole on, noh! Kole ja vale. Minu isa küll selline polnud, kuigi ta tegi väga palju füüsilist tööd ja oli hirmtugev.

Tõepoolest - Jüri Parijõgi ja Tõnu Oja oli ilus kuulata. Ehe Eesti. Järjepidevus ja lihtsus, aga ka ränk töö.

Visake mind kividega surnuks, kuid minu jaoks jääb raske kehaline töö ikka mõttekamaks kui jõusaal (kuigi olen kunagi isegi proovinud viimase abil oma keha vormida).

Wednesday, September 6, 2017

Rahast tehtud maja

ma käisin ühes majas
mis oli tehtud rahast
kui kallist aknast
välja vaatasin
siis paistis kõrge plank
ei näinud puid ei taevast
ma sellest rahalaevast
ja iga rakuga ma tundsin
see koht on täitsa vale
täiega
va banque


23-48-5-09-2017

Monday, September 4, 2017

Vabanduskiri Metsaemale

Ealised iseärasused minu puhul avalduvad huvipuuduse vähenemises paljude asjade vastu. Metsaannid sealhulgas. Kuidas ma veel aastal 2000 rõõmust kargasin, kui mõnda seent nägin. Olin nõus kilomeetreid maha vantsima. Nüüd ei viitsi kukeseeni oma aiast ära korjata. Ja üldse ei isuta ka.

Kaks korda olen vaatamas käinud. Esimesel korral seeni polnud ja ma hingasin kergendatult. Teisel korral olid! Ja sinna nad jäidki. Piinlik. Mu põhimõte on: kui Metsaema annab, siis on inimese kohus üles korjata.

Astelpajudele ma enam tolmeldajat ei istuta. Las olla lihtsalt ilupuud. Ei ühtegi marja. Metsmaasikad pesnööri juures lasin maha trimmerdada õitsmise ajal.

Paljud marjad lähevad lindudele ja mustsõstrad ma korjasin ikkagi lõpuks ära ja keetsin moosiks! Fanfaarid!!!

Aga nüüd ma lähen vaatan, kas toompihlaka otsas on mõni marjake suhu pista.

Saturday, September 2, 2017

SAJA LUGU

Mul on ikka täiega hea meel, et ma ses projektis sees olen. Selles Pärnoja-Kikkas-Prints loos. Ma teadsin algusest peale, et tahan, sest olen ju surmkindlalt osake eesti rahva ristlõikest. Nagu kõik, aga kõik lihtsalt ei mahu. Et ei tuleks ainult tublide autahvel ja oivikute paraad, siis esindan mina maavillaseid ja mitteoivikuid. :)

Juba see tegijate meeskond on nii meeldiv. Jätsid oma hea energia ning jalajäljed ka minu õemurule. Kõndisime mööda aeda ja rääkisime. Seisime tamme all ja rääkisime. Istusime toas ja rääkisime.

Tuleb raamat, kus me sajakesi sees oleme. Seda kirjutab Laur Kaunissaare, kui ma nüüd puusse ei pane.

Sain üles pildistatud Kaupo Kikkase poolt. Juba see oli elamus. Tuleb Erki Pärnoja muusika. Väga hea muusika. Teame ju küll, millist ta teeb. Tuleb ka lavastus. Mitte päris lavastus-lavastus, aga midagi taolist, kus me kõik laval oleme. Küllap Jaak Prints teab, mida ta teeb.

Näeme siis 20. aprillil!

Kui ma niikaua elan. (Nagu on vanadel inimestel ikka sünnis lisada. :))

Friday, September 1, 2017

Leidis änd džempeton

Nii ütles aastaid tagasi üks väike briti tüdruk. Mitte leidis änd džentelmen vaid just leidis änd džempeton. Alustada aeglaselt, aga viimane sõna tuleb hääldada kiiresti. Proovige. Üliarmas.

Veel on neid ägedaid sõnu minu ja teiste laste suust. Panen väikese valiku koos tõlgetega kirja:

kibašš - liblikas
kambodi - kampsun
alaöödikud - jalalöögid
elbuma - lämbuma
ipess - printsess
takkol või takok - traktor
tugulitool - tugitool
akukaamel - aktuaalne kaamera
toss tada - toss taga (autoga sõites)
millamallad - viinamarjad
lokut - jogurt

Midagi kindlasti ununes. Aga täiendage, palun.