Monday, August 28, 2017

Libises käest

Ma oleksin ilmselt jõudnud, kui oleksin kohe reageerinud. Kiskunud jalast need murusodised sokid ja jooksnud paljajalu tuppa, aga jäin mökutama. Just imetud põrandale ei tahtnud üldse mitte muruniidet kanda ja nii ma siis lihtsalt vaatasin, kuidas esimene kureparv üle pea lendas.

Olen kusagilt lugenud, et ülelendavata linnuparvede all pole hea seista. Vanarahvatarkus. Aga ilus oli. Ma oleksin saanud oma seebikarbiga suumida küll. Noh, nüüd seda pilti feissbukki postitada pole. Küllap ma siis postitan muid.

Ja jumal teab, milleks see hea oli. Oleks tulistjalu tormates kukkunud ja luud murdnud või silma peast ära jooksnud nagu Katku Villu. Ptüi, ptüi, ptüi... Jah, ma arvan, et see oligi ellujäämisinstinkt, mis mu kohale naelutas.

Oo, ma ootan juba homset. Lubab head ilma ja mul on head tööd ootamas. Õnneks on praegu tahtmist ja jõudu.

Saturday, August 26, 2017

Paranoia ja selle ravi

jah tõesti
ma olen ära hellitatud
olen oma elu ümbritsenud
mõistmisest ja armastusest kootud kookoniga
inimestega kes minust hoolivad
ja kui sellesse kookonisse praod löövad
siis on kurat lahti
ärkasin pool viis pissihäda peale
eile sai palju söödud-joodud
seltskond oli tuttav ja pooltuttav
pererahvast pidasin küll päris sõpradeks
aga siis hakkas peremehe lõbus aasimine
ühtäkki üle minema tüütuks torkimiseks
mis probleem sul on mees
mina pidasin vastu ja olen sõber edasi
aga näed uni läks ära
lohutuseks otsisin üles lapse jäetud
kanepiseemneleiva ja Saaremaa või
lõikasin leiva õhukesteks käärudeks
ja panin paksult võid peale
ronisin söögiga voodisse
see aitab alati
lapsed on nüüd juba Brüsselis tagasi
ja ühtegi okast ega sitamaitset ei jäänud
nii tore kui su lapsed on su sõbrad
kordan veel et ma olen ära hellitatud
palun ärge käristage mu kookonit
see kaitseb kadeda ilma eest
justkui mul oleks mida kadestada

Oo altsaimer, oo altsaimer

Eile küsisin ärgates oma armsalt mehelt, et mis kuu või aastaaeg on. Hetkeks polnud mul udust aimugi, aga pisut juhendades sain otsa kätte küll.

Täna hommikul meest eest mitte leides kartsin, et ta on kogemata tööle läinud, kuigi on laupäev. Helistasin, aga jalutas koeraga. Temal on peas ikka kõik hästi ja korras.

Mu ema enne surma rääkis ikka, et nüüdsel ajal on kuud kalendris kõik sassis. Et vanasti olid järjekorras, aga nüüd tuleb peale maid jälle jaanuar ja vastupidi. Siis ma olin kuri. Tavaliselt kõik on, kelle vanemad hakkavad äkki lolli juttu rääkima. Eriti, kui enne väga teravad pliiatsid oldi. Hiljem lihtsalt naersin.

Ja nüüd ma ei leia klaviatuurilt ätti üles. Tee või tina. Üldse ei mäleta, mis kombinatsiooniga seda saab.

Aaaaa, meelde tuli!!!

@@@

Jumal tänatud!

Thursday, August 24, 2017

Kašmiirist karupüksid

Sa ei usu, mis mul täna koera jalutades seljas oli!!!

Linnaskäigu retuusidele vedasin peale talvised kašmiirist karupükisd. Üleval pool oli särk, džemper, vest, dressipluus ja jope (suht õhuke). Ma üldse ei soovinud kogeda külmatunnet. Eile õhtul, kui meil elekter ära läks, käisin end õues vihmaveevanni juures pesemas ja sain kohe valupisted selga.

Ega olnudki külm. Õigetiba palavgi ehk. Mina ilma üle ei irise. Hommikul on lohutav, kui aknast paistab raamatulugemisilm, sest mul on voodi juures raamatukuhjad. Ootavad.

Samas. Kui aus olla. Igatsen siiski üht kuiva päikselist ja tuulist ning parajalt sooja kartulivõtuilma. Muru tahab niitmist. Ega veel pääse talve alla. Rohimine ka ootab ja juurikad ülesvõtmist. Roosa pojeng ümberistutamist.

Aga nüüd ootab mind lugemine.

Wednesday, August 23, 2017

Mõned inimesed ongi äärmiselt meeldivad

Tegevuspaik: Vanaema juures. Õhtusöök pitslinaga kaetud laua ääres. Menüüs on praetud pelmeenid hapukoore ja kurgisalatiga. Ema valmistatud.

Tegelased: Vanaema, Ema, Isa, Lapselaps (8)

Lapselaps: "Aga vanaisa Aivar räägib küll autosõidu ajal telefoniga!"

Isa (vanaemale selgituseks): "Vanaisa Aivar on väga hea juht ja siis ta arvab, et tohibki sõidu ajal telefoniga rääkida."

Isa (Lapselapsele): "Aga siis ütle vanaisa Aivarile, et ta ei tohi seda teha!"

Lapselaps: "Ma pole tahtnud öelda, kuna vanaisa Aivar on niivõrd meeldiv inimene."

Üldine naer.

Monday, August 21, 2017

Saatus on nagu samet

saatus on nagu samet
pehme ja punane
paistab kaugele
siidjas ja sinine
kannab hellaste
kirglik ja kollane
meeldib kõigile
või must ja mudane
uputab mülkasse


Sunday, August 20, 2017

Tibukollane öösaärk

Ma siiski hakkasin mustsõstraid korjama. Tol hommikul oli see lihtsalt ainumõeldav töö. Istuv. Põhipõhjuseks siiski põõsaste korrastamine. Need olid täiesti metsistunud. Oksad vastu maad, juured juba all, noored põõsad kasvamas. Millal see kõik juhtus?!

Lõikasin oksad, viisin lõkkesse, korjasin marjad. Osa jäi põõsasse, et hommikuti võtta oleks. See oli palav päev ja mul seljas vaid tibukollane sitsriidest öösärk. Nagu voodist tõusin. Tädi Nadja kingitus. Rinna eest nööbitav ja valge rüüsiga. Ühtäkki võtsin sellegi seljast. Kehal oli nii hea! Igatsesin alasti ujumist, aga see jääbki ilmselt tegemata.

Täna pidin marjad moosiks keetma. Kas ma tegin seda? Ma olin terve päeva voodis ja lugesin Eeva Parki. Jumala segaseks lugesin end. Siis hakkasin presidendi roosiaia ülekannet vaatama.

Kui Marko Reikopiga intervjuud tehti, läksime marru. Üheksasada huvitavat inimest ja ikka pean ma kuulama Reikopi naerust lämbuvat lolli juttu - SEE ON AMMU TEADA, ET EESTIS KEEGI ENAM RANNAS EI KÄI. et päevitamas käiakse lõunamaa merede ääres. Tule jumal appi!

Ärge muretsege, ma panin öösärgi pessu ja võtsin magamiseks ikka puhta. Äkki keedan homme moosi? Ülehomme oleks juba liiga hilja.

Friday, August 18, 2017

Ma lasen ilul end täiega puudutada

Ükspäev tuli siis Piret ja me tegime selle fotosessiooni ära. Nüüd on mul vahtida paarsada pilti. Jätkub surmani. Feisbukki postitada ja paberile välja printida ning järgmise raamatu kaanele ka.

Ma olin surmväsinud pärast, kuigi Piret oli see, kes  roomas kõhuli, kui vaja ja vedas oma rasket apastraati. Ei ole kerge see modellitöö. Pole kunagi arvanudki. Piret puuke ei kartnud. Ma ise ärkasin täna hommikul selle peale, et sügasin käsivarre sisekülge ja virgudes tõmbasin sealt puugi välja.

Ja siis järgmisel päeval läksime Jaama kirikusse. Täielikku karupeesse seal kuskil Narva jõe ääres. Meie iidsed vene külad. Oleme ennegi käinud. Läksime pahaaimamatult. Ainult Sveta pärast. Tema oli lauljanna kontsertmeister. Fakt iseenesest, et vene õigeusu kirikus mängitakse pilli, pani kulmu kergitama.

Lõime risti ette, lugesime palve ja süütasime küünlad ning siis see hakkas... Kui see Maria oma suukese lahti tegi, siis tuli sealt selline hääl... Ja milline akustika sellele resoneeris! Taevalik. Olime nagu puuga pähe saanud. Lisaks meie kandist pärit, aga nüüd Londonis elavale Mariale laulis ka norralanna Marianne. "Pie Jesu" kahehäälsus! Kes teab, see teab.

Sa võid ootamatutes kohtades mingi hea asjaga nii vastu pead saada, et tükk aega ei võta jalgu alla. :)

Wednesday, August 16, 2017

Palun tulge ja korjake

varisevad sõstrad mustad
käes on august
öödki mustad
sama mustad nagu sõstrad

näpud viitsivad noppida
vaid et suhu toppida
moos ja mahl on minevik

pudenevad sõstrad mustad
saavad mullaks
samaks mullaks
tulnud kust nad
põõsa alt kus pimedik

küll see ilm on imelik

Tuesday, August 15, 2017

Läbi mu arm

See jääbki tihti väga lühikeseks. Tegelikult on täna mu isa surma-aastapäev. Põletasin hommikul küünalt ja teen seda õhtul veel. EHK on meist homme ERM-i viinakööki kontserdile minejaid, siis jookseme ka haualt läbi. Väga ammu pole käinud.

Vaatamata erilisele päevale, teen tavalisi asju. Niitsin muru ja rohisin. Nüüd on juba kõik hästi. Tänaseks kolmteist aastat tagasi oli isa juba lahkunud. Eelnevad päevad olid rasked. Aastatetagune taak andis taas tunda. Seepärast ärritas ka inimene minevikust, kes pole kusagile edasi arenenud ja sümboliseerib minu jaoks vana halba energiat. Üldse ei huvita see kunagine elu. Ammu elan juba uut ja kvaliteetsemat. Ellimineerin kõik, kes mind vaimselt ei rikasta.

Aga nüüd siis põhiteema juurde. See kohvik, mida ma alles teile kiitsin siin. Sinna ma enam ei lähe. Mis mõttes nagu? Peremees sööööritab mu meest ette ja taha, aga kui üksi lähen, siis ei tunne äragi ja räägib vene keeles nagu suvalise vene litsiga. Viisakalt loomulikult, aga no kuulge. Vaata ka ikka, madaami, kes sööööriga kaasas on ja jäta meelde. Elementaarne, mees!

Seda sa andeks ei saa! Pealegi kohtasime seal üht suvalist meie küla kappi. Pole ikka õige koht! Unustatud.

Saturday, August 12, 2017

Põgenemine

Eile me sõna otseses mõttes sõitsime tormi eest ära. Mina olin see, kes hakkas vinguma, et lähme randa, kuigi järv oli veel rahulik, laev ei kõikunud ega midagi. Mul polnud südagi paha. Käisin veel ruttu korraks vees ja keerasime kodu pool. Ees paistis hele taevas, aga taga oli tõeline põrgu - sähvis täiega. Taeva mustad lõuad haarasid meid ka külgedelt.

Kihutsime tormiga võidu. meil olid vahepeal kiiruspiirangud, temal mitte. Vihma hakkas sadama alles koduõues. Kõmistas. Ei hakanudki elektrit sisse lülitama, panin palju küünlaid põlema. Väga romantiline sai.

Mõtlen eilse päeva üllatustele ja emotsioonidele. Leidsin huvitava inimese - Pille. Võtikvere raamatupeolt. Sealt ikka võb leida. Loen praegu tema raamatut. Minu keeles kirjutatud, mõistan ja naudin.

Kõige suurem šokk oli see, kui teada sain, et Eeva on Kadri ema! Väike Eesti!!! No tõesti. Poleks iial arvanud! Inimesed peaksid käima, sildid rinnas, kes on kelle ema või tütar. Isa või poeg.

Ja siis olin ma veel täiesti  üllatunud, et suutsin kaasa teha selle suurepärase laevasõidu. Uus kogemus! Noh, väike tõrvatilk ka ikka. Eriti pärast Võtikvere vaimsest lainest tulles, veel hing avali ja puha. Siis kuulda inimese suust, kes peaks vere järgi su vend olema, jäiku mõttekäike, mis minu jaoks on ammu visatud aegade prügimäele. Korraks lõi silme eest mustaks, aga nüüdseks on enam-vähem unustatud.

Koduteel mõtlesin, kui olen süüdi, siis Jumal karistab. Vähemalt annab märku. Ei andnud. Oli minu poolt.

Aga päris normis ikka pole. Võtsin ärgates kogemata sisse taas õhtuse doosi ravimeid. Eilsest ilmselt väga elevi. Nüüd siis tuleb jälle öö minu jaoks. :)

Andke andeks, aga ma ei laigi ühtki tormipilti. Tunnen liiga suurt aukartust looduse jõu ees.

Thursday, August 10, 2017

Ootamine

Olin läinud jälle liiga vara. Mul on kohe selline komme. Ikka varem minna. Proovisin poes kingi jalga, ei sobinud, jäid ostmata, jumal tänatud.

Võtsin automaadist sularaha. Hetkeks sattusin paanikasse, et äkki sisestasin kaardi valesti ja nüüd automaat sööb selle ära. Pole ammu võtnud, sellest hirm, aga midagi ei juhtunud.

Nüüd oli ikka veel tund tühja aega. Poode hakati kinni panema. Istusin purskaevu juurde ja lasksin õhtupäikesel näkku paista.

Tuttavad inimesed olid teel töölt koju. Ma ei istu tavaliselt kunagi niisama linnas ja ei löö aega surnuks.

Minust möödus noor blond pikajuukseline naine valges õhulises lühikeses kleidis. Punase käekotiga ning punamustades väga kõrgete konstega kingades. Tundus, et natuke ebamugav oli käia. Sigrid?

Jälgisin, kuidas üks noor ema parkis auto, tõstis välja lapsevankri, pani selle kokku, siis otsis kusagilt auto sisemusest paljapäise tite ja pani vankrisse. Issand, kas ta mütsi ei panegi lapsele pähe? Aga pani! Läks kusagile, vist poodi.

Kiirel sammul järgnes talle üks noor isa lapsega, kes oli juba varem purskkaevu juurde tulnud. Mulle tundus, nagu oleks ta selle naise pärast läinud. Fantaasia!!!

Aga siis sai aeg otsa ja ma läksin ripsmetehniku juurde.

Monday, August 7, 2017

Kolm on kohtu seadus

Nii me lapsena ütlesime. Nii ütlen ma praegugi. Kolm viimast raamatut, mida lugesin, tulid kõik läbi feissbuki. Ma ei loe kunagi suvalisi raamatuid. Raamat peab mu juurde tulema.

Esimene tuli läbi Anu ja raamatu pealkiri oli samuti "Anu". Polnud kuulnudki. Anu postitas oma nimepäeval foto, millel oli raamat ja lillevaas ja selgituseks: "Ilusat nimepäeva, Anu!" Autor Lutz Dettmann - ajalooline armastusromaan viimase sõja ajast. Nooh! Natuke liiga palju juttu, nagu romaanides ikka, aga sügav inimlik mõõde oli olemas. Ei jätnud pooleli.

Teise vihje sain Tealt ja Fredrik Bakmani "Mees nimega Ove". Alustasin justkui pisut pika hambaga, aga kui aru sain, mis stoori see on, siis neelasin aplalt. Ikka jälle sellesama sügava inimliku mõõte pärast. Soovitan.

Kolmas Riinalt. Villem Gross "Enne suurt ilmamuutust". Seda veel loen ja muudkui kahtlen ja imestan enda üle. Ilmselt olen raamatut varem lugenud. Vat siin nüüd väljendubki mu lugemise pinnapealsus - saan emotsioonid kätte ja unustan.

Kas nii ikka tohib???


Sa murrad mu südame

Ärkasin sinu voodis ülemisel korrusel. Aknast paistis vesihall taevas. Mu esimene mõte oli: kui sina ka Austraaliasse lähed, siis mu süda murdub. Tundsin end haigena.

Lõpetasin raamatu lugemise pool kaks ja tundsin, et und ei tule. Pea valutas. Võtsin tableti ja läksin ülakorrusele. Sinu voodis magamine tavaliselt aitab. Siis nägingi jalakate tagant täiskuud. Teadsin, et ta tõuseb ja hakkab varsti läbi kardinatu akna otse mu peale paistma, aga ma uinusin siiski.

Hommikul leidsin põrandalt hulga surnud kõvakoorikuid. Nemad on meil alati suviti lahtiste akende aegu ülakorrusel resideerunud. Ilusad puhtad loomakesed. Natuke ehmatavad, kui põrinal lendavad. Ma ei hakanud kokku pühkima, nagi sinagi polnud seda teinud. Kõikjal su riided ja raamatud...

Kuivkemps haiseb. Septikuprojekt on pooleli.

Eile nägin feissbukis oma vanima lapse fotot. Istus Londoni kohvikus ja oli väga väsinud moega ja mulle väliselt nii sarnane. Mõtlesin: armas laps, sa saad kahe ja poole aasta pärast nelikümmend! Püha jumal!

Pojapoeg saab septembris aastaseks. Kuidas ma jõuan sinna Sauele? Ja laupäeval Võtikverre ja pärast veel Kuremaa järvele? Äkki läheb mul laeva peal süda pahaks? Äkki läheb juba autoga sõiteski?

Ja kui sina ka veel nüüd Austraaliasse lähed? Üks on juba läbi Lõuna-Ameerika ohtlike seikluste sinna poole teel. Ma tean, et sul pole veel plaanis, aga küllap on mul ärevushäire.

Aga ma mõistan. Kaks meetrit austraallasest meest on suur asi, kui oled noor.

Mina tahan vaid rahu, vaikust ja lamada. Tahan, et päike ei paistaks. Ta ei paistagi.

Sunday, August 6, 2017

Tänased leidmata leiud ja tegemata teod

Ma mäletasin, et Lüganuse surnuaed oli keset eimiskit, põldude vahel. Ei näita sinna ükski viit. Siiski - Tallinn-Peterburi maanteelt üks näitab. NII suur surnuaed, nii palju ruumi, nii suured platsid...
ja nii palju suuri hauakive. Omamoodi surnuaed. Leidsime tuttavaid nimesid, aga mitte neid, keda otsisin. Võimatu leida.

Ja see Liimala rand! Liivane! Laine peksis täiega. Jäi minust proovimata see meri. Polnud vette mineku peal väljas, aga kripeldama jäi. Et kas läheb ruttu sügavaks ka? Nagu Nõval, Roostal ja Perakülas.

Mõlemad olid võimsad - surnuaed ja meri.

Saturday, August 5, 2017

Vihmauni

Äikesevihmad tiirutavad ümberringi ning vahepeal tulevad pihta. Ühe hoo ajal jooksen eesukse juurde. Tuppa ei saa, uks on lukus. Vaatan varjualt vihmavalingut. Soe on. Lähen jälle tööde juurde tagasi.

Aga vihm surub mu silmalaud kinni nagu kärbsed liimipaberile. Tõmban end kerra pleedi alla ja magan keset valget päeva. Ma ei suuda unele vastu hakata.

Unenäod on nõiduslikud ja tähenduslikud, kuid lähevad ärgates meelest. Pärast sellist und pole ma kunagi virge, vaid endiselt väsinud, pahur, näljane. Natuke nagu haige. Natuke nagu süüdi, et valge päeva maha magasin. Samas sain töödega valmis. Miski kuskil ei põle. No kus ta saakski sellise vihmaga? :)

Söön suppi ja kaneeliküpsiseid. Uni vaevab ikka. Varsti saan juba Aktuaalset Kaamerat vaadata.

Friday, August 4, 2017

Kolmas etapp suvises toitumises

Esimene oli maasikate aegu. Hommikul kohe öösaärgis peenarde vahele ja nii palju, kui sisse mahtus. Poolküpseid ka.

Teine siis, kui kirsid hakkasid valmis saama. Jälle poolküpselt, et lindudest ette jõuda.

Nüüd on mustsõstrad. Neid jätkub kauemaks ja linnud ei konkureeri. Mustsõstar on üks väekas mari. Kuna on kolm põõsast, tuleb vist moosi ka keeta. Ei mina külmuta ühtegi asja talveks. KUI midagi sisse teen, siis vanaemadeaegset traditsioonilist moosi. Talvel joon moosivett ja rõõmustan. Aga ma ei viitsi neid korjata. Oi kuidas ei viitsi!

Neljandat etappi tuleb veel oodata. Õunad. Alles pabulad ja juba mädanevad puu otsas. See on mingi tänapäeva komme. Korjan mädaõunu ja viin kaugele metsa või põletan lõkkes.

Ja siis see hommik, kui leian esimese martsipani puu alt... Martsipan mu lemmik!

Thursday, August 3, 2017

Ständappkomedi

No nüüd tuleb kurja tädi monoloog. Vaatan ikka Eesti mängu. Ja mida ma siis üks õhta kuulsin ühe hulinapoja suust??? Et ta olla sattunud mõnda kohta - üks oli Vändra või Värska ja teine JÕHVI. Ja pange nüüd tähele - NENDES KOHTADES ÜLDSE EI TEATA, MIS TOODE ON STÄNDAPPKOMEDI!!!

Ai ma tahtsin sel poisil kõigepealt ta nõmeda habeme eest ära kiskuda ja siis keretäie tappa anda. Tüüp ajas lolli juttu, sittagi ise vastata ei osanud. Ma siin Jõhvis tean küll, mis TOODE see ständappkomedi on, aga ma ei taha seda raha eest ega ka ilma rahata vaadata.

Ei ole kedagi võtta sinna Eesti mängu enam vä? Selliseid nolke siis!!!

OK. Lasksin nüüd auru välja. Aga mitte päris. :) Üks poiss ei teadnud jälle oma põlvnemist. Et keegi olla Soomest ja keegi veel kusagilt. No kuulge! Huvituge natukene oma juurtest ikka.

Ah see kõik meenutab mulle koolitundi, kus sõimata saavad need, kes kohal on, aga süüdi pole. :) Seega lõpetame teema. Rahu ja rõõmuga. :)

Wednesday, August 2, 2017

Küll keha teab

Minu keha teadis täna hommikul väga hästi, et vaja on süüa jäätist. Ainult jäätist või ma suren!!! Nüüd, kus jäätis söödud, on hirmus külm. Istun siin pleedidesse mässitult ja kirjutan.

Õues on termomeetri järgi isegi pisut soojem kui toas, aga no mitte ei viitsi minna muru niitma. Tuulutab. Mingi tormi juttu lugesin ka kusagilt. No eks näis. Ma panen vahepeal päikesevarju kinni maja ees. Sooh, valmis. Mis see tuul ikka lõhub teist.

Jälle ma nägin terrassil neid väikseid junne. Sorri, aga no kesse situb mu majaesise täis? Mis mõttes nagu? Meenutavad nugise omi. Oh jumal, pean mingi hetk ära korjama. Ja selle linnulaibakese ka. Muudkui lendavad end vastu akent surnuks. Ükspäev alles leidsin. Minu linnumatused on nüüd palju lihtsamad kui lapsepõlves. Asetan kadunukese kompostihunnikule ja katan naadilehe või mõne lillevarrega. Ilus küll.

Õhtul lähme Laivile külla. Hommikul sain telefonikõne, milles kutsuti mind valimistel kandideerima. No nii ootamatu, et hakkasin kokutama. Kuid ma kogusin end kähku ja ütlesin ära. Poliitika pole kindlasti minu liist. Minu liist on kirjutamine.

Eile käisime Palmses "Pruutneitsite suurt saladust vaatamas". Väga hea oli. Viire Valdma eriti. Nägin Vivikat ja Lainet. Alati meeldib mulle tuttavaid kohata. Väga palju ringi ei käinud, sest seda astangut, mida mööda vesi langeb, me ei leidnud. Nägin hiljem feissbukis. Laine oli postitanud. Ma panin ikka oma pildi ka üles loomulikult. Ainsa, mis enam-vähem ilus välja kukkus.

Jääb siis nii, et ma täna vist midagi tarka ei tee. Loen ja söön. Mu keha arvab nii. :)