Saturday, July 29, 2017

Ole sa tänatud, Arabella!

Nii nad siis eile õhtul mul lävel seisidki - Raul, tumedapäine söakas noor naine kollases kleidikeses ja ... koer! Koera rihm harmoneerus muide naise kleidivärviga. Ma kujutan ette, kui kõnekas oli mu nägu. :) Mina, kellel ei käi iial loomad elutoas. Ma polnud absoluutselt selle variandiga arvestanud. Ma, kes naeran siiani Roobi koera oma venna sünnipäeval (kuigi koer oli väga vagane ning mõistlik).

"Ta on meil toakoer ja istub minu juures!" teatas Ivi (olime juba tuttavaks saanud) resoluutselt. Ning mina, kes ma tean ju küll, et lemmikloomade kaasa võtmine siseruumidesse on tänapäeval in, ma tegin kohe hopsti! oma vaimses arengus tohutu hüppe, ise see üle rõõmustades.

Ja kuueaastane must labradori retriiver Arabella oli väga meeldiv kaaslane. Rahulik.

"No küllap sa toa pärast lapiga üle käid!" naeris Ivi mingil hetkel ja ma mõtlesin, et ei ma viitsi. Kuid nähes neid musti karvakesi oma kollasel põrandal liikus mõte tõesti ämbri ning mopi suunas. Tolmuimejat ei hakanud taas välja tarima, olin just enne külalisi ju imenud.

Ja nii ma pesingi põranda puhtaks. Vahel ju võib! Liiga tihti ma seda ei tee, uskuge!

Ole sa tänatud, Arabella! Sinust jäi maha musti karvakesi, aga ka palju head energiat nagu su pererahvastki!

Friday, July 28, 2017

Cafe Fontana-Bianche

No umbes selline pealkiri. NELI aastat olen mööda kõndinud ja mitte kordagi sisse vaadanud!!! Tõsi, natuke eksitas kiri KEBAB. Kartsime, et on mingi vene putka, aga kus sa sellega! Jumalast mõistlik koht, mille omanik Hispaaniast tulnud. Rahvust ei tea, aga vestleb inglise keeles. Võtan selle koha edaspidi oma menüüsse. Jääb teele ette, kui raamatukogus käin.

Ja kabeliaias käisime eile kõndimas. Otsisin Lutsu Pritsu hauamonumenti, aga ei leidnud. :( Kolumbaariumis keerasime kohe väravalt tagasi. See on nagu vangla. Raudväravad. Oled oma urniga väikeses kastis. Ei! Ei! Ei! Tuhk külvatagu ikka päikesepaistesse.

Pärast veel kirikukontsert. Üks noor Keila poiss - Erik Rajamäe. Võitnud juba auhindu konkurssidel. Me veel kuuleme temast! Kas ma juba olen kurtnud, et Mihkli kiriku alumise oreli pedaalid hirmsasti klõbisevad. Hakkab juba vaikselt häirima. Ülemine orel on pneumaatiline, seal ei klõbise miski. Poiss mängis täiega võimsalt. Kooki ja kohvi saime ka pärast.

Tana ujusime esimest korda meres. Nüüd ma loen raamatut ja keedan frikadellisuppi. Ootame õhtuks külalisi. Saavad ka suppi.

Elu käib nagu laeva köögis.

Monday, July 24, 2017

Püha, aga purjus

Avasime silmad kell üksteist. Õues lõõskas päike. Pool seitse oli lapseke istunud mu sängi serval. Kallistasime ja siis jooksis ta rongi peale. Magasime edasi. Meie ärgates istus laps juba ammu kantora laua taga ja tegi tööd. Hull on ikka tööinimene olla, aga teismeline veel hirmsam. Arutasime seda just eile. Ime, et inimesed oma murdeeast eluga välja tulevad.

Päike läks pilve taha. Igasugune sund midagi teha kadus, jäi vaid kirjutamistung. Võtsin eile avatud kirsiõlle purgi. Valasin klaasi. Vat purgist ma õlut juua ei suuda, pudelist aga lausa tahan. Tegelikult pole ma üldse mingi õllejooja. Kohe hakkab pähe. Hakkaski juba. Olen nüüd vihmaeelse une ja õlleuima segune.

Ja väga püha olen ma, sest eile pühitsesin tõeliselt pühapäeva. Käisime Kuremäel. Ja mul oli imeõhuke mürkroheline sall kaasas, mille kaunilt pähe sidusin. SEE rituaal on mu jaoks väga tähtis. Oi kuidas mulle meeldib, kui naised seal oma pea katavad. Kes kuidas. Siis oled ikka täiega rollis sees. Paned küünlad, loed palveid, lööd risti ette, kummardad.  Südamest ja kaua. Kuni hing kergeks saab.

Aga ma olen optimist - küll see hingeke varsti raskeks tagasi läheb. :) Muret on ju küll! Kellel poleks?

Ja nüüd ma lähen teen ühe valusa põrandapalve (põlvili paljal põrandal) oma lapse eest, kes on kaugel maailmas ohtlikus kohas. Jumal hoidku sind, mu armas!

Friday, July 21, 2017

Elurong

elu on rong
millel algus ja lõpp
vedur ja viimane vagun
ja etteantud rööpad
mida mööda teekond kulgeb
reisijaid tuleb ja läheb
mõni sõidab kaasa kogu tee
mõni tunduvalt vähem
keegi avastab kohkudes
et liigub sootuks vales suunas
paljusid näed vaid rongiaknast
perroonile maha jäävat
neid igatsed hiljem kõige rohkem
vahel jookseb elurong
rööbastelt maha täntarasse
ja ongi sõit läbi
...
veab kui reis sujub
suuremate probleemideta
kuid väiksemaid äpardusi
tuleb ikka ette
ajad teeklaasi ümber
või lööd kempsus pea ära
viskled ülemisel naril unetult
pead taluma nõmedaid kupeekaaslasi...
...
päris jama on siis
kui sul polegi piletit
aga tahad sõita Pohlamaale
oma rahvast valitsema
siis tõstetakse sind maha
ja külmudki tee ääres surnuks



Thursday, July 20, 2017

Kiituslaul

Sellise nime all toimus tänane orelipooltund Jõhvi Mihkli kirikus. Tegemist oli siiski täsipika kontserdiga, kus esinesid sopranid Tatjana Drobõševa ja Lada Sheyn, metsosopran Izida Galimova. Orelil Tuuliki Jürjo.

Ma tahan siin ja praegu laulda aga kiituslaulu äärmiselt armsale inimesele ja ülimalt naiselikule naisele -  Erika Jefimovale, kes juba kümnendat aastat neid orelipooltunde korraldab. Järgmisel neljapäeval on kolmas ja viimane sel suvel. Siis esinevad lapsed. Kontsert on tasuta. Tulge!

Peale muusikaelamuse juhtus täna veel midagi, mis mind väga kõnetas. Meie taga istus noor kaunis naine oma rosinasilmse väikese tütrega. Erika jõudis mulle veel enne kontserdi algust kähku selgitada, et see on endine Jõhvi muusikakooli tüdruk, kes nüüd elab ja laulab Saksamaal.

Paratamatult kuulsin tagapingi eesti-vene-saksakeelset vestlust. "Ma laulan Birgitta Festivalil," ütles see endine Jõhvi tüdruk. Oli ta Anna? Ja kui heas eesti keeles!!! Olenemata sellest, et emakeeleks vene ja teiseks keeleks saksa. Sain teada, et kohe hakkavad laulma tema tädi ja täditütar.

Täna seal kirikus ma tundsin midagi, mille nimi võiks olla see kuulus INTEGRATSIOON. Jumal ja muusika ei küsi rahvusest. Lauljannad, kelle emakeeleks on ka ilmselt vene keel, laulsid nii saksa, vene kui ka eesti keeles. Peale selle osa teoseid originaalkeeles - "Panis angelicus" näiteks jt.

Tuuliki Jürjo teostes oli nii palju eesti rahvamuusikat - kuulsin seal torupilli ja oleks tahtnud "Päripidi polka" ajal kirikupinkide vahel tantsu lüüa! Kantaadi "Ristija Johannes" ühe osa ajal nägin aga vaimusilmas meie noorte rahvatantsupidu. Ei ole see kirikumuusika midagi nii aeglane ja igav!

Ma tänan sind, Erika, sellise tänuväärse panuse eest Jõhvi muusikaellu ja mitte ainult. Veelkord - täna ma avastasin, et peale muusika tuleks tõesti ka Armas Jumal integratsiooniprotsessi kaasata! :)

Wednesday, July 19, 2017

Mustlanna needus 4

Oleme Veikoga just haudadelt tulnud. Kõnnime veel surnuaias ringi. Jahedas on mõnus. Veiko on minuga koos veedetud kuuga hingeliselt silmnähtavalt kosunud. Mul on hea meel seda kõrvalt näha. Tunnen end kasulikuna ja ka ülimalt naiselikuna, sest mul on nüüd ju noor mees.

Armastatud naise ja kahe poja ning väikese veel emaüsas olnud tütre surmast ei saa kunagi üle. Aeg vähendab küll valu ja mina ka, kes ma kuulan Veikot nii palju, kui tal vaja on rääkida. Õnneks on mehel esimesest abielust tütar ja poeg, kellega ta nüüd palju tihedamini suhtleb. Jumal tänatud, et tal lapsed olemas on. Muidu oleks ju täitsa perse majas. Mina tunneksin end sel juhul väga halvasti, nagu ikka fertiilsest east väljunud naine, kel on hulga noorem mees.

Aga nüüd ei tunne. Ma tunnen end väga armastavalt ja ka armastatuna. Ma ei osanud midagi taolist oma ellu oodata. Öeldakse ju, et ühe õnnetus on teise õnn.

Ma olen vormis ja hoolitsetud ning päästnud meeleheitesügavikust ühe suurepärase mehe. Ma tunnen end olevat Elumissioonil. Meil on koos tore. Me oleme õnnelikud. Ja ma tunnen, et nüüd on aeg rääkida Veikole ka sellest vanast loost.

Teengi seda teel surnuaiast koju. Jalutades läbi vaikse ja suvise pühapäevahommikuse linna. Veiko vaikib pikka aega, siis jääb seisma, vaatab mulle otsa ja küsib: „Päriselt?“ Ta ju teab minu lennuka fantaasia olemasolust. Veiko silmades on palju imestust, valu, soojust – sel hetkel on seal Terve Maailm. Ma noogutan ja näen, et mees usub mind. Ta võtab mu käe ja suudleb seda. Mina suudlen teda suule.


Ja nii käsikäes me lähmegi kodu ja homse poole. Meie kaks, keda on kokku viinud kas Jumal või Juhus või Saatus või Mustlanna needus – kuidas soovite.

Tuesday, July 18, 2017

Mustlanna needus 3

Pika elu jooksul ei meenunud see stseen mulle kordagi. Isegi siis mitte, kui Üllel esimene rasedus katkes ja ta oma kaksikud pojad kaotas. Suhtlesime ju tihedalt. Teadsime teineteise eludest.

Ja kui Ülle vähiga viimaseid päevi haiglas lebas, käisin teda pea iga päev vaatamas. Rääkisime vanadest aegadest ja epakatest. Ülle ja Väino olid küll lahku läinud, aga enne koos armsa tütre saanud.

Meenutasime pidusid ja poisse ning naersime hullupööra. Ülle ei halanud kordagi. Kui olid valud või väsimus, siis lihtsalt vaikis. Ülle oli leppinud, et peab minema. Ainus, kelle pärast ta muretses, oli tütar, kes ema surma puhul loomulikult kurvastab. Seda Ülle ei tahtnud, aga vältida ka kuidagi ei saanud.

Nüüd ma vahel meenutan, kuidas me kooli ajal Emajõe ääres päevitasime. Ühe päevaga pidime pruuniks saama! Läksime hommikul jõe äärde ning määrisime end kakaovõiga kokku. Seda ostsime apteegist. Ma isegi ei tea, milleks seda kasutati, aga kusagilt olin kuulnud, et tõmbab päikest ligi.

Õhtuks olime tumepunased ja tulivalusad. Määrisime end hapukoorega. Mõne päeva pärast rahunes nahk maha. Välja arvatud Ülle. Tal oli väga valge pigmenditu nahk, mis läks helepunasest helevalgeks tagasi. Ja tal oli palju sünnimärke! Mõnikord ma mõtlen, et äkki me oma halastamatu praadimisega vallandasimegi vähirakud tema organismis.


Monday, July 17, 2017

Mustlanna needus 2

See oli ikka väga mitukümmend aastat tagasi. Olime tulnud epakatega Väino sünnipäevalt Ähijärve äärest. Ei raatsinud veel lahku minna, naersime ja käratsesime Tartu bussijaamas. Läksime tüdrukutega vetsu ja seal vetsu ukse juures mustlane end meile külge haakiski: „Tule, ma ennustan teile, ilusad tüdrukud! Anke igaüks mulle viis rubla!“

Viis rubla!!! Mul polnud kopikatki. Teistel samuti. Oli suvi, eksamid läbi. Selleks, et kojusõidu raha hankida, pidin ühikast läbi minema, tühjad purgid-pudelid kokku korjama ning taarapunkti viima.

„Anna oma kaelakett!“ nuias noor ja ilus mustlanna. Ah mine persse! Seda Mehise kingitud ketti ma küll ei anna! Loll oled või? Siis tahab sõrmust. Sõrmusel on ka suur emotsionaalne väärtus. Miks ma üldse jauran siin selle varganäoga, teised juba hüüavad mind. Saan kuidagi tulema, aga Ülle jääb ikkagi talle kätte.

„Ma näen su peal needust,“ ei anna mustlane kergelt alla. „Anna mulle mingi oma asi ja ma võtan needuse maha!“ No ei jäta järele. Poisid on ka juba meie juurde tulnud ja irvitavad ümberringi.

„Anna talle oma ilusad aluspüksid!“ ilgub Väino. Kõik möirgavad naerda. Väino teab täpselt missugused aluspüksid Üllel on – tumesinisest pitsist. Tartu täikalt ostetud. Kolekallid. Ülle ise ka naerab. Teised vist ei kuulegi, aga mulle jääb millegipäarast kõrvu, kuidas mustlasnaine Üllele järele sajatab, kui me kamp kaelastikku ja pisut tuikudes linna poole suundub: „Kõik su kolm last saavad surma ja kolm lapselast ka ja sa ise sured noorelt!“

Korrakas on õudne tunne. Vaatan Ülle poole. Ta suudleb parjasti Väinoga. Ei kuulnud ilmselt midagi ja minagi unustan need sõnad üsna pea. Või õigemini pakin need alataeadvusse.

Mis lapsed? Mis surm? Me oleme kasinasti kaheksateist, meil on vaja veel palju pidusid pidada ja poisse armastada. Äkki isegi kooli suudame aktiivse elu kõrvalt ära lõpetada...



Mustlanna needus 1

Teeme nüüd ühe asja kohe selgeks. Kui ma kirjutan mõne kunstjutu "mina"-vormis, mida ma ka väga tihti teen, eksole, siis see "mina" ei ole tegelikult mina. Enamasti kohe üldse mitte. Mõnikord õigetiba on. Värk on selles, et selline on minu viis kirjutada. Nii tuleb ja nii tundub mulle õige. Ja näed, nüüd tuli jälle üks lugu.

Mustlanna needus

Millegipärast ma ei osanud seda õnnetust Ülle ja tema perega seostada. Kuulsin sellest küll – kogu meedia kõlises. Tegemist oli väga traagilise looga, kus autoavariis said surma rase naine ja kaks last, isa aga pääses ühegi kriimustuseta. Jäisel teel sõitis keegi külje pealt sisse. Nägin ajalehtede kaastundeavaldustes ka nimesid, aga ikka ei löönud lambike põlema.

Ülle ise oli selleks ajaks juba teispoolsuses. Õnneks. See ka aitas kaasa mu tölplusele. Muidu me oleksime ju rääkinud. Jumal tänatud, et ta ei pidanud oma tütre ja kolme lapselapse surma läbi elama. Ülle enda lahkuminegi oli piisavalt traagiline – suri viiekümneselt emakakaelavähki. Noh, mis „piisavalt traagiline“? Kui loll väljend! Iga lahkumine on traagiline. Piisavalt.

Ja siis helistas mulle ühel päeval Veiko – seesama Ülle ellujäänud väimees. Oli kusagilt Ülle asjadest mu telefoninumbri leidnud. Viimati nägime Ülle matusel, aga sellest oli juba paar aastat möödas, õnnetusest vaid mõni kuu.

Mees tahtis kellegagi rääkida. Kellegagi, kes tundis ta peret. Tuligi mulle külla. Valge veiniga. Mäletas, et ma enam punast ei joo. Hoian hambaid. Punane vein ju määrib. Ja eriti ei maitse ka. Eks ole joodud küll.

Veiko oli oma õnnetult surma saanud naisest tükk maad vanem, minust aga ikka päris palju noorem. Nii me siis rääkisime läbi öö sellest õnnetusest, vanadest õnnelikest aegadest tema elus, sellest, mis tunne on üksi oma perest ellu jääda... ühesõnaga - kõigest ja mitte millestki. Nututasin meest oma rinnal ja lõpetasime enestelegi ootamatult voodis. Oli ühtpidi nagu lohutusseks, aga teistpidi ei olnud ka.

Sellest ööst alates tuligi Veiko mu ellu. Ja siis hakkas minu alateadvusest üles kerkima ammu-unustatud mälestusi...



Friday, July 14, 2017

Eakaaslased

Sajab paduvihma. Jooksime kirikust autoni. Polnud meil keepi ega vihmavarju. Täna ei tule õnneks mingit muruniitmist enam. Vihmapüha.

Aga kirikus oli orelipooltund, kus mängis Anna Humal ja laulis Atland Karp. Korraldajaks sarmikas Erika Jefimova, kes kunagi Jõhvi kiriku organist oli, aga nüüd juba ammu Lasnamäel lastele orelit õpetab.

Muusika oli tõeliselt võimas. Anna Humal mängis mõlemal orelil. Juba see fakt iseenesest on tähelepanuväärne, et Jõhvi Mihkli kirikus kaks orelit on. Teise kinkis Rootsi sõpruskogudus ja see asub all, altarist paremal. Olen minagi sel mänginud. Ülemisel orelil ka muidugi. Aga noh... Kas seda just orelimängimiseks nimetada saab...

Igatahes rääkis Erika palju huvitavat. Nimelt on see vanem orel ehitatud aastal 1957, aasta enne minu sündimist. Oleme eakaaslased! Kujutage ette, nõukogude ajal ehitati kirikuorel?! Ainuke Eestis, väitis Erika. Eduard Kriisa olla seda kirikukeldris teinud. Ja lihtsalt piinlik – ma pole sellest kuulnudki või olen kõrvust mööda lasknud või lihtsalt unustanud.

Oreliehitus toimus pastor Otto Tallinna ajal. Teda ma mäletan küll. Proua Tallinn oli mu klaveriõpetaja. Hiljem oli tütar Anu Tallinn samuti mu klaveriõpetaja Tartu pedas. Väike maailm.

Alati ma olen niivägaõnnelik, kui hea muusika koju kätte tuuakse. Oskan seda hinnata. Eriti üllatav oli üks rootslase pidulik lugu, mida Anna Humal esitas ülemisel pillil. Tal poeg õpib Rootsis kirikumuusikuks ja tõi noodi. Tavaliselt nii rõõmsat ja hoogsat muusikat kirikus ei kuule. Tõeline kirss tordil.

Õnneks oli kirikus ikka rahvast ka. Ei pidanud häbenema. Venelased on need, kes meie linnas kontserdipublikut teevad.

20-03-13-07-2017





Thursday, July 13, 2017

Palav ja parmud

Täiega. Olen auklikuks söödud. Lükkasin muruniitjat higist ligedate kätega ja kui nägu puutusin, siis see ka leemendas. Ma arvan, et mul märkamatult sülg jooksis. Aga nüüd olen juba end puhtaks pesnud ja kirikuriided selga pannud. Lähme orelipooltundi kuulama.

Aga veel tahaks muruniitjaga möllata. Kui ilm peab ja vihma ei tule, siis pärast kirikut jätkan. Muruniitmine on see aeg, mil ma ka märkan, mis mul aias parajasti õitseb ja kuskohas rohida tuleb. No rohida tuleb alati, kui vaatama lähed. :)

Inimesed räägivad puhkusest... Kurdavad ilma üle. Ilm on ilm, mis tast ikka kurta. Vahel sobib su plaanidega, vahel mitte. Minu puhkus on siis, kui ma magan või niisama leban.

Reisimine ja puhkus pole mu jaoks sünonüümid. Reisimine on mulle vaev ja piin. Siiski tahaks mõnikord kusagile. Olen need "kusagid" enda jaoks selleks suveks valmis vaadanud.

Plaanis on isegi lõunamaareis - Missosse! :) :) :) Aga ma pole kindel, kas ma vastu pean. Vaatame. Tartusse ikka.

Wednesday, July 12, 2017

Rohelisemad rongid

olid sitsriidest kittelkleidid
mille taskutes küpsisepuru
nööril kuivasid marlimähkmed
ja kui ma nüüd meenutan veidi
siis öölambi valguse peale
aknast sisse lendasid surud

olid viina ja seebitalongid
ja palju mida ei olnudki
sama sinine paistis taevas
hoopis rohelisemad rongid
kuid kui ma nüüd järele mõtlen
siis teab mida vaja ju polnudki



Tuesday, July 11, 2017

Aitan end ise

Ega keegi teine saagi aidata. Hingehädade korral. Tablett paneb su magama, aga mõtteid ei saa miski õigetesse rööbastesse suunata. Kui ise hakkama saad, siis on lotovõit. Ma saan kohe aru, kui asi hakkab käest ära minema. Mõtetesse ilmuvad mingid vanad halvad mälestused, mis loovad uusi painavaid seoseid.

Siis hakkan lohutust otsima. Postitan midagi feissbukki. Vaatan teiste postitusi. Need mõikord aitavad, aga tihti teevad asja veel hullemaks. Kui suudan, siis toimetan mingeid praktilisi toimetusi, mis loovad korda ja puhtust. Hävitan vana seismajäänud energiat.

Kui on jõudu, vaatan välja mingi kontserdi, kuhu minna saaks. Väga paljudele on ka minemata jäänud. Kas on liiga kaugel või lihtsalt ei jagu energiat. Aga ma vähemalt püüan. :)

Ja siis mõnikord tuleb mõni kosutav kommentaar või üllatav uudis või mõni tunnustusavaldus või poolehoiumärk. Need aitavad ikka.

astun oma rohirohelises öösärgis
otse õue
ja nopin kiviktaimlast
mitu peotäit metsmaasikaid
taevas tõotab vihma
ilmateade samuti
panen kõik
minu järele kisendvad tööd
ja liigsed mõtted
kõrvale
ning ootan vihmapüha
armastan seda suve tingimusteta




Monday, July 10, 2017

Närviline ja vihane

Hommikul ärkasin väga halva tujuga, sest päike paistis. Aga õnneks aitas füüsiline töö. Vedasin üle kahe tunni puid ja nüüd on need varju all. Platski puhtaks riisutud. Niitsin ka natuke. Kui töö aitab, siis on lootust.

Paha tuju tuli sellest, et kõik lahkusid ja äkki olin üksi. Tundsin üksindustunnet. Eile õhtul ka kohutavat väsimust. Jäin teleka ette magama. Lihtsalt ei suutnud silmi lahti hoida. Tõeline surmauni. Ärkasin pool üksteist ja vaatasin feissbukis ringi.

Ja siis hakkas üks depressiivne ja kibestunud vend arutama minuga homoteemat. Ma ei viitsinud jaurata ega tema jauramist ka kuulata. No tõesti: arene natuke, mees! Vaata maailmas ringi, loe kirjandust ja avarda pisut oma silmaringi!

Ise hakkab kiunuma ja siis vigiseb mulle: "Ega sa mind ümber veena! Peded jäävad pededeks!" Tahtis ka neid kusagile aia sisse panna nagu Märt Sults kunagi.

Mis teil viga on, inimesed?

Vabalt võite mind enam mitte lugeda, kogu maailma homofoobid!

Thursday, July 6, 2017

Klarett ja Tom Kha

Täna ma jõin esmakordselt klaretti, kuigi olin joogist iidamast-aadamast teadlik ja ka väga igatsenud kohtumist temaga. Maitses hea. Võtan oma repertuaari.

Ükspäev sõin ma esmakordselt ära Tom Kha, kuigi oli vürtsikuselt minu jaoks väga piiri peal. Seda ma rohkem teha ei kavatse.

Juhtum juhtus restoranis L. A. K. - lemmik aasia köök. Asutuse nime dešifreeris meile kompu välimusega asiaadist kelneripoiss sulaselges maakeeles.

Näete, elu pakub pisikesi üllatusi. Tühja neist suurtest asjadest. Kui ei tule, siis ei tule. Kogud väikesed kimpu ja ongi suur.

Eksole.

See mees täna ei mängi

Kõpsutasin just kontsadel, kleidisaba peos hoides, tee pealt koju, sest Meeli autol põles üks kahtlane hoiatustuli, millest meie mõhkugi ei tea. Loodan, et autoke viis ikka ilusti kohale ja saab korda.

Tulime Henn Rebase kontserdilt, kus ta mängis oma seadeid Valgre muusikale ja Jüri Aarma heietas juttu. Väga hea oli, kuigi tundsin jälle seda sama tunnet, et ma olen ju tegelt hingelt ikka muusik, aga ilma vahenditeta - peitlita kunstnik. Nii minusuguseid nimetatakse.

Ma mõtlen siin praegu ennesõjaaegsele Eestile ja rahajõmmidele tollal. Kahte lugu rääkis Jüri Aarma ja kolmas meenus mul endal.

Läinud rahajõmm oma noore armukesega restorani ja Valgre mänginud orkestris. Jõmm öelnud: "See mees täna ei mängi! Mina maksan!" Liiga palju meeldis Valgre naistele ja seda ei kannata ju üks jõmmkärakas mitte.

Üks kröösus tõmmanud jälle kümnekroonise pooleks ja kleepinud süljega pillimehele otsaette. Teise poole viskas pärast. Noh, eks raha andnud ju kokku liimida. Enesehinnanguga on vähe kehvemad lood.

Ja mina tean lugu, kus peo edenedes öeldud: "Orkester põlvili, igale pillimehele viis krooni ja "Eestimaa, su mehemeel..."

Ei teagi, kas siis või nüüd, millal see jõmlus hullem oli?

Tuesday, July 4, 2017

Vihmahoogude vahel

vihmahoogude vahel
all juulikuu halli taeva
ilus on ikkagi

tuul tuleb ja kuivatab
rohuliblede silmavee
suvi on ometi

seda vihma ja päeva
kuidas ei tahaks ei saa me
kunagi tagasi

15-30-4-07-2017


Väsinud

Väsinud. Väga väsinud. Füüsiline töö ja olmestress. Töö, mis nõuab pidevat kordamist, nagu näiteks muruniitmine, lõpuks ei rõõmusta, sest tulemus on nii üürike. Mõni päev ja kogu ilu on taas kadunud.

Õnneks annab vihm puhkust. Ühtpidi annab puhkust, teistpidi kasvatab muru...

Vaatan end kõrvalt ja ei suuda ära imestada, kuidas ma lasen energiavampiiridel end tühjaks imeda. Millal ma õpin? Küllap ma õpin. Sõnni kannatus saab kord otsa ja sein kasvab ette. Ja ma ei luba enam endale ligi.

Inspiratsioon ei külasta mind. Hetkel mitte, aga ma usun, et ta tuleb taas.

Ja muide - päevad lähevad juba lühemaks. Tahaks küsida, et millal see suvi õieti oli? Ei, ma ei virise ilma üle. Seda ju muuta ei saa. On päikestki olnud. Jalgade pealt näen. Kalossid on jalga päevitanud.

Liisbet ja Lill on kodus. Lille nägin eelmisel suvel, aga meile piisab. Teeme ühe foto homme koos. Ja näeme jälle ehk järgmisel suvel. Äärmisel juhul jõulude ajal.

Aga millal ma näen Liisbetti jälle uuesti? Aga ma ei nuta. Ilusat minekut jälle, mu armas kosmopoliit!!!