Thursday, June 29, 2017

Oh jumal küll!

Leidsin täna paar küpset maasikat, mille küljest oli keegi juba söönud. Ma olen ilge kadekops ja lähen vihaseks, kui mu marju võetakse. Panin linnupeletid üles - kaks valget T-särki, millele Maria kunagi maalis hirmsuured silmad ja kohutava kõvernoka. Ilusad särgid iseenesest, selliseid võiks seljas kanda. Ma ei tea, kas linnud neid küüslauguvarte varjust üldse märkavad ja karta oskavadki.

Ja siis meenus, et kuslapuumari on ju see kõige varem aiamari. Läksin põõsaid tuulama. Saingi pooltooreid. Maitses hea, kuni....

Ma ju teadsin!!! Eelmisel aastal juhtus sama värk. Kuslapuupõõsas oli linnupesa. Mina tuulasin seal nagu karu. Väike pesake paari väriseva suletu pojakesega. Õnneks jäi pesa ilusti okste vahele püsima ja mina kadusin seitsme tuule poole.

Vanaema ütles, et lind ei võta enam pesa omaks, kui inimene on peale hinganud. :(

Nüüd ma muretsen siin.

Tuesday, June 27, 2017

Jälle eilne luuletus

Muudkui vanakraami pakun siin teile. :) 

nüüd tõrvalill õitseb
ogaputk kasvatab pungi
iga leht ja võrsegi
triiki on kasvamistungi

tera ees langeb naat
mõnikord kuradikäppki
vanal vikatil puudub
loodusekaitsemisäppki

niidan rakud pihku
ja kark on natuke lahti
luisk see kulunud sootuks
väsimus seljas peab vahti

nõnda siiski ei saa
et ühtegi tõmmet ei teeks
veel elujõuline on
minus heinaniitjate geen

11-22-26-06-2017


Saturday, June 24, 2017

Eilne luuletus

metsmaasikaõied
vanade raudristide ümber
surnuaial kus magab mu ema
...
on võidupüha
nutan silmade taga pisaraid
kõikide langenud meeste pärast
...
on jaanilaupäev
mu südames põlevad
kõik jaanilõkked
...
kodus on toa põrand
üles võetud
naelad talades püsti
tunnen nende valu
randmetes ja jalgades
muidugi
ma olen ju risti löödud


Friday, June 23, 2017

Kuidas me kontserdil käisime

See on täpselt minu moodi - aju ei töötle infot. Seda vähestki. Oli plaan minna Avinurme kirikusse õdesid Ilveseid kuulama. Juba ammu oli see plaan. Jaa, ma nägin feissbukis küll, et tol päeval on Avinurmes veel palju üritusi. A mis see minu asi on. Ma kujutasin, et see meid ei puuduta, et meie lähme kirikusse ja asi vask.

Veel täna hommikul küsis Maria, et kas meil on kavas sinna püti- või potilaadale minna. Naersin, aga kelluke ei hakanud helisema ega tuluke löönud põlema.

Avinurmes saime kohe aru, et midagi on väga valesti. Kogu Avinurme oli üks punavalgekirjude lintidega piiratud parkimisala. Kirikule ei saanud lähedalegi. Me kartsime, et ei pääse enam üldse sealt hullumajast välja. Kõik maailma inimesed ja autod olid koos.

JUMALA EEST!!! ÖELGE GABRIELILE, ET TA AVINURME TEEST KÕRVALE HOIAKS...

Lõpuks pääsesime siiski eluga ja pöörasime Laiuse poole, et sööme Kantküla kohvikus. Loomulikult oli see kinni! Jõgeval leidsime lõpuks ühe kiirsöögiurka, kus ühel seilnal oli sinistes toonides maaliltud noore mehe akt. Vaatasin lähedalt. Suguelundid olid hägustatud.

Teises seinas oli mitu mustvalget fotot - Laiuse lossi varemed, vana maja, lilled... Mõned värvilised ka.

Sõime siis plastkarpidest pitsat ja friikartuleid grillvorstiga. Friikartulid olid jumalast maitsvad. Saan neid haruharva. Mul on veel pitsatki karbiga köögilaual. Mokakändu ja rummikookigi saime.

Ja siis Laiusele. KUI ilus oli mu tädi haud! Täna oli surnuaiapüha. Haud oli värskelt korda tehtud - uus killustik ja nurgas kaar rohelise okastaime, lillede ning musta märja mullaga. Nagu kunstiteos.

Minu emme haud on nagu ikka. Armas. Puude all. Punaste begooniatega, nagu ema alati tahtis. Sinine kurekell õitses.

Homme algab mul käsivikatiga naadiniitmine.




Thursday, June 22, 2017

Veri uksepiidal

Loomulikult ma pole kirjutanud, sest ei pääsenud internetti üldse mitte. Võimsamat pulka on vaja, aga pole veel poodi tulnud. Kedagi ma pussitanud ei ole, nagu võiks ehk pealkirja põhjal oletada.

Ühe toa põrandat võeti üles. Selleks läks vaja härga meest ja kahte sõrga. Ja haamreid. Punnlauda sa tervelt kätte ei saa, tean nüüd minagi meestega rääkida. Pealegi minu isa löödud põrandalt. Anna andeks, isa! Ajad muutuvad. Suur vannituba peab lõpuks sündima, sest lapselapsed kardavad kuivkempsu auku. Ukse paradiisi ja trepi selleni ning ühe laigulise punase vineeriga kaetud seina (oma lapsepõlveaegse) tahan ma säilitada.

Ja naelad!!! Risti-rästi laudades ning talades. Nendega võiks kõiki meid risti lüüa. Mõni tõmbas sügava kriimu käsivarde (mitte mulle). Sellest ka see veri uksepiidal. Las ta olla. Tuletab mulle meelde neid ajaloolisi päevi.

Kui tore on lõpuks taas klahvide ligi pääseda!!!

Monday, June 19, 2017

Provintsitraagikud Ontika mõisas

Käisime esikal. Nii palju võõrast rahvast oli. Kolm esimest rida reserveeritud näitlejatele ja muule teatrirahvale. Õnneks olid Saale ja Sulev ka. Sai ikka tere ütelda ja pisut jutelda.

Üks mu hea sõber (näitleja) soovitas head retsepti, kuidas minusugune võiks teatris käituda. Et kõpsutagu kõrgetel kontsadel tagumikku hööritades viimasel minutil saali ja enne kohale istumist vaadaku ringi ning küsigu valjuhäälselt ja retooriliselt: "Mingi sitt tükk vä?"

Siiski ma ei teinud nii.

Kuidas mulle meeldis see muusikaline kujundaja Valeri, kes laulis ning kidrat, akordioni ja balalaikat mängis. Ükspäev meid tutvustatakase. Nüüd on hea võimalus. Saan teda etenduse eest tänada. Ammu olen tahtnud temaga lkoos aulda: "Stepj, da stepj krugom, putj v daljok ležit..."

Esimese vaatuse lõpus naersin südamest. Situatsioonikoomika. Teises vaatuses naeris üks naine lausa homeeriliselt. Oli vist vaheajal liiga palju veini manustanud. Vaheaeg oli pool tundi ja me kahtlesime, et kas oli mõtet kogu kaadervärki teistpidi pöörata... Aga oli. Nüüd saime nautida akendest avanevat vaadet.

Olen sellest kõigest väga muljestunud.

Friday, June 16, 2017

Ämbrisse

Mitte keegi ei öelnud mulle, et vallavanema vastuvõtul esineb Sofia Rubina bänd. Ma oleksin siis hoopis teises suunas jooksnud. Mitte, et bändil midagi viga oleks, aga see pole lihtsalt minu muusika.

Ja Ailil oli palju ilusam kleit kui mul!!! Ma ei ole kade, aga no nii ilus oli, noh! Kallistasin teda kaua ja südamest. Ilusad inimesed on nii ilusad!

Nüüd tulevad kahetsusminutid: ah miks ma küll Sadamasalongist need käevõrud ja kõrvarõngad ostmata jätsin. Või õigemini: miks ma rahakotti kaasa ei võtnud tookord???

Ma tahan neid saada!!!

Turvaaugud

Ma olen väga turvatud naine, sest mul on valvekoer. Ükspäev panin pesu kuivama, kui kuulsin valvekoera haukumist. Tõstsin pilgu ja nägin uskumatut pilti - üks mees oli koera alas ja pareeris parajasti jalgrattaga valvekoera, kes ei paistnudki väga kuri olevat.

Esmane mõte oli, et kes mind nüüd siis kaitseb, kui juba läbi ketikoera tuldud? Ja mehele ütlesin algatuseks kohe, et ta on väga julge. Tema vabandas, et lihtsalt ei näinud, sest koer oli kuudis. Koer ka ei näinud/kuulnud, sest oli ju kuudis. Mõlemapoolne möödalaskmine.

Juhatasin siis mehe õigele teeotsale ja tänasin jumalat, et oli jahe ilm, et olin riides, aga ega sellaga asi lõppenud, sest täna on ju soe ilm. Niitsin muru, seljas vaid bikiinid. Keda mu bikiinide kirjeldus ei huvita, jätku see osa vahele.

Mu bikiinideks on nimelt väga napid mustad pitsstringid ja must pitsrinnahoidja. Stringid seetõttu, et ma soovin pruune kanne ja rinnahoidja hoiab väga hästi, kuigi on antiik. Miks mulle kallid bikiinid? Rannas vedelemas ma ju ei käi ja ujumiseks on korralik trikoo. Laps võimaldas.

Valvekoer oli sooja ilma tõttu teisaldatud jahedusse. Äkki sahises õuele üks auto. Jäin paigale. Õnneks oli oma mees. Mõne aja pärast jälle auto. Tegin käega žesti, et oodatagu ja sammusin hõlsti järele. Autos verinoor ja pruunisilmne väga lõbus poiss, keda geps minu õuele juhatanud tööstuspargi pumplat otsima.

Saatsin ta kahjuks tühjade kätega minema. Sai isegi aru, et seda pumplat ta mu õuelt ei leia.

Thursday, June 15, 2017

Murtudsüda

Ma vaatasin täna, kui ilusad need jugapuu ja murtudsüda seal tallinurga juures on. Loomulikult ma pildistasin üles ja riputasin feisbukki. Terje kommenteeris seepeale, et ta polegi minu raamatust murtudsüdame luuletust leidnud, aga et lill vääriks seda.

Lubasin, et kui luuletus tuleb, siis kirjutan kohe ües. Nüüd see juhtuski.

vana tühjaks jäänud talli
põhjapoolse nurga juures
kasvab jugapuu
selle okste vahel
murtudsüda
kui jugapuu võib elada
nelja tuhande aasta vanuseks
siis mõelge
kui palju murtud südameid
ta oma eluajal
salvida ja siduda jõuab


Tuesday, June 13, 2017

Pussiga kõrri

Ma nüüd natuke selgitan, et te ei arvaks, justkui oleksin mina kedagi pussitanud. Mitte keegi ei pussitanudki. Ma lihtsalt luuletasin ehk seega valetasin siis. :)

Minu puhul esineb järgmisi luuleliike:

  • alateadlik - antakse ja ma kirjutan üles, tihti ise üldse aru saamata, millest jutt
  • elupiltide kirjeldused
  • looduskirjeldused
  • lood - tõsielulised või siis jälle antud
  • inspiratsioonilule - mõni sõna või tegu või olukord tõukab takka
Küllap neid veelgi on. Kõige vigasem viga on arvata, et kui mina-vormis kirjutan, et siis kirjutan enda põhjal. Võib nii olla, aga ei pruugi mitte. Seega, üpris segased lood selle luuletamisega. Ime siis, et eesti keeles on luuletama ja valetama sünonüümid.

Järgnev üllitis on inspiratsiooniluule, mina ei puutu asjasse ja kõrri ei pussitatud ka kedagi. 


armukadeduse pime jõud
on meeletu ja ohjeldamatu
võtab mis kätte juhtub
ja viskab
ja virutab
taldrikud põrandale puruks
autoaken kiviga sisse
pussiga kõrri
killud maas
ja verepritsmed laiali
.....
miks sa räägid siis telefonis mesikeeli
ja kellega








Monday, June 12, 2017

Tolmupilv

Täna sajab. See oli vist laupäeval.

mänd õitseb
nägin õietolmupilve
võrkkiiges laisalt lebades
ja taevas tiirles viu
ja kaugel rääkis rääk
paar haavanotti pooleks lõin
siis pakku jätsin kirve


Need mändide õietolmupilved on NII ilusad. 

Friday, June 9, 2017

Koit mind laupäeval vara äratab

Kui ma veel muusikaõpetajana töötasin, oli mul tüdrukuteansambel (tegelikult oli üks poiss ka) "Ingli puudutus". Pange nüüd tähele - me käisime Saksamaal kontsertturneel ja puha. Seks puhuks olid õmmeldud sinised pikad kleidid suurte valgete kraedega. Oh jah!

Aga repertuaaris oli üks laul, mis algas sõnadega "Koit meid pühapäeval vara äratab, Šveitsi Alpide mäetippe säratab..." MINA ei suutnud seda kunagi laulda, sest meloodia on minu jaoks liiga laia ulatusega ja pealegi ei pea ma ju eriti hästi viisi. Lapsed pilli abiga küll suutsid. Aeg-ajalt teeme praegugi inimkatseid ja laseme Liisbetil seda maailma nõudlikumat repertuaari esitada. Ta saab hakkama küll. Mõnikord. :)

Ja täna juhtus siis nii, et kui ma ärkasin ja arvasin, et nüüd on aeg tõusta, näitas kell 4.33. Võib-olla oli trikk selles, et uinusin suht vara ja magasin ülemisel korrusel. Seal on ikka hoopis teine tunne, kui all vastu maad. Ja kardinaid ma ette ei tõmba. Istungi nüüd siis ja tšätin Nikolaiga. Tore on vahel harva ka päikesetõusu näha.

Tiba uimane on ja unerohupohmell. Eks ma vaatan. Võib-olla teen päevaune, kuigi mind ootab õues kolossaalne töödejärg.

Lagrits ja apelsinimahl

Marko Reikop ütles kord oma saates (rääkides naeru kätte lämbumas, nagu tal ikka tavaks), et ta ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes lagritsaks sööks. Oi, kui vihaseks ma sain! Ise sööb küll oma Ringavaates igasugu sitta ja sitikaid. Kui ta ei naeraks pidevalt ja põhjuseta...

Istun, söön hommikusöögiks lagritsat ja joon apelsinimahla. Piinlik. Ostame poest mahla, endal rabarberid peenras. Aga ma võtan end kätte ja teen neist midagi. Pidavat väga palju mineraalaineid sisaldama need kevadised. Vanadel aegadel oli kevadine rabarberikook täiesti iseenesestmõistetav. Aga näe, ajad muutuvad.

Istun ja loen Marge Pärnitsa neoonroheliste kaantega "Varastatud kevadet", sest neoonroosade kaantega "Õnneks oled mul sina" on veel nii värske, et raamatukogus polnud. Võib-olla pole ka tellitud. Ehk müüakse Selveris. Ma ei tea, kas täin osta.

"Varastatud kevadet" tõrkus silm tükk aega lugemast, sest mulle ei meeldi sõna "varastama", nagu ka näiteks "piiluma", "uhke olema" , "valetama" jne. Lõpuks sain siiski endast võitu ja võtsin raamatu kätte. Väga ilus raamat on ja hea luule.

Ma istutan tühjale kohale ühe enelapõõsa. Täna taimepoest ostsin.

Tuesday, June 6, 2017

Mis valemiga?

See blogilugemine täpselt käib? Praegu on rohkem lehevaatamisi kui eales enne. Ja puha Eestimaa pinna pialt. Mind need suured numbrid ainult rõõmustavad, aga samas nagu tekiks kohustus, et peaks nagu midagi asjalikku kirjutama..., aga ma ei tee väljagi ja jätkan ikka oma võtmes.

No vaatasin feissbukist üht vana videot, kus üks näitleja kõneles ja üks laulja laulis. See lauljanaine on mu feissbukisõbergi, aga näitlejamees on nüüdseks loojakarjas.

Ja ei tõusnud mu sõrmeke laikima. Kuigi lahkunust halba ei räägita, aga no kuulge, kui mees ikka muudkui rõhutab, et ta pole joodik ega pätt olnud ja publik seepeale muigab... Ja et tema ei valetavat kunagi. Ära siis valetagi. Nagu me ei teaks, KUI palju sa joonud oled.

Ja ülbe ka veel. Et tema käratab võtteplatsil grimmeerijatibidele: "Vait, raiped!", aga järgmises lauses tõotab, et armastab eranditult kõiki naisi. Jäigi mulje, et ikka end elu jooksul natuke peast pehmeks joonud. Rauga juttu rääkis ja rauga habe oli ees kah. Ise minuvanune. Nagu teate, pean mina end VÄGA NOOREKS. :)

Ma hindan selle näitleja rollisooritusi kõrgelt, aga ta hooplemine ajas kopsu üle maksa küll. Võib-olla seepärast, et üks õhta kuulasin Plekktrummis Nora Pärti. Egas Nora Pärt ole muidugi näitleja - lihtsalt väga intelligentne naine. Ei mingit suurustamsit või eputamist, kuigi põhjust oleks, kui mees on maailmakuulus. Tõeliselt targad inimesed jäävad alati lihtsaks ja tagasihoidlikuks.

Aga see näitleja puhaku rahus!

Sunday, June 4, 2017

Argiluule

See on nüüd argiluule, sest räägib argistest asjadest täpselt nii, nagu need juhtusid. Aga samas...

... täna istutan äädikapuu... kõlab minu  jaoks väga meloodiliset, lihtsalt kaunilt. Pealgegi on äädikapuu üks iluaedade kohustuslikke elemente, mul on sellega oma kokkupuutepunkt ja ka kokreetne puu kätkeb endas väga palju - olulisi inimesi ja pikki aastaid ning kauakestnud suhteid.

Nüüd on kõik istutatud. Enne ma ei tihanud luuletust postitadagi. Vat lugeja alati ei teagi, kui palju võib mingis näiliselt argises laulus sees olla. Samal ajal võib lugeja enda jaoks mõnikord palju rohkem välja lugeda, kui luuletaja on osanud sisse kirjutadagi. Igat moodi võib olla.

täna istutan äädikapuu
puškiiniad panen maha
kuid liiga külm on veel tuul
istun niisama toas
välja minna ei taha

homme istutan äädikapuu
ja jorjenid kaevan mulda
juba on käes juunikuu
kus soojad ilmad on
mis teha kui ei tulda

ükskord istutan äädikapuu
loodan ta enne ei sure
et ta oodata jõuab
mil õige tahtmine

lõpuks mul kätte tuleb

Friday, June 2, 2017

Toila ja Pühajõe

Käisime Toila Sadamasalongi avamisel. Esimest korda olin selles ruumis. Aimar tundis perenaist – Luiset. Ma nüüd siis ka, aga vaevalt, et ma ta siiski ära tunneksin, kui tänaval vastu tuleks. Mul on üldse inimeste tuvastamisega raskusi. Ealised iseärasused.

Läksime üldse seepärast, et Severjaninit loeti – Nikolai originaalis ja Lea Karolina Gryni tõlkeid. Salong on imepisike ja kuigi ma oleksin tahtnud Ingela laulmist kuulata, hirmutasid mind inimeste hulk ja mikrofonid ses mikroskoopilises ruumis.

Seega jooksime hülgehalli ja päris keskmiselt möllavat merd pildistama ning sõitsime Pikale tänavale Severjanini maja juurde. Püüdsin ta mälestuskivi ka fotole.

Siis Helistasin Olavile, et kas me tohime varem külla tulla. Tohtisime, kuigi sinna jõudes sain aru, et Grete oli just puhkama heitnud. No egas midagi, külalised majas, tuleb end püsti ajada ja kohv hakkama panna. Külalistega on alati hoolt ja muret. Ja juttu jätkus kauemaks. Meil oli kaks vestlusringi – mina ja Grete ning Aimar ja Olav. Pole midagi öelda, Gretet-Olavit on ikka kohalikud legendid ja suur rõõm on nendega lähedane olla.

Tegelikult läksime jorjenijuurikate järele. Sain veel puškiiniaid ka ja Grete lõikas mulle oma ilusaid tulpe kaasa. Mul oli natuke kahju, aga nüüd on vaasis ilus vaadata küll. Salatit sain ka sületäie. Ja ma söön selle ilusti kohusetundlikult ära. Leht lehe haaval. Täpselt seda mu organism vajab.

Ja boonusena saan veel noore äädikapuu ka, kui mu esimene abikaasa selle Vallimäe aiast välja kaevab ja mulle koju toob. Äärmselt tore, kui kõik kõiki tunnevad ja sõbrad on.

Kodus avastasin kohalikust ajalehest, et Helgi-Leili Ebrok on igavikuteed läinud... Huvitav, et me pikas vestluses kordagi Helgit ei maininud seekord.

Täna hommikul sain Tealt maksikirja. Osalesin konkursil „Betti Alveri jälgedes“. Kolmandat korda. Mulle meeldib see üritus, sest korraldajad on väga delikaatsed, peavad sind igal juhul meeles. Mul on nüüd raamat „100 silmapaistvat Eesti naist“, tänukiri, Jõgeva šokolaad ja ajaleht Vooremaa, milles minustki juttu.

Oo Jõgevamaa, mu emademaa, sa hoiad mind nii hellasti!