Sunday, April 30, 2017

Pilt

Kõigepealt tuli pilt - lähen südaöösi kirikusse... ja siis sõnad...

kirikuvõti mu käes
on sama raske ja suur
nagu mu patukoorem
ajast mil olin noorem
mäletad mu trubaduur

uks avaneb käginaga
kui paljajalu ma läen
kõnnin Jehoova ette
annan end tema kätte
ja ainult öö seda näeb

kivipõrand on jahe
kleit lohab sahinaga
ma valusalt põlvitan
ja pominal palvetan
keegi seisab mu taga

see on mu kaitseingel
ta õlale paneb käe
mis on nii kerge ja hea
ta tõstab üles mu pea
ja annab tagasi väe




Thursday, April 27, 2017

Ma siin mõtlesin mõnele asjale

Et see "Sigariga mees" oli tõesti poolik lugu ju. Ma sain kusagil alateadvuses isegi aru, aga ma oleksin ta sinnapaika jätnud, kui Raino poleks sekkunud ja küsinud: "Ja edasi?" Et tal üks bluus hakkas taustal juba mängima.

No ma kirjutasin lõpuni. Saab siis imet näha, kas Raino seda mulle ka millaski laulda võtab. :)

Ja see minu luuletuste tõlkimise värk. Räägin praegu vene keelde tõlkimisest. Peale Nikolai oli mind tõlkinud ka Vera ja see oli lihtsalt suurepärane!!!

Aga siis küsis üks vene daam publiku hulgast, et millal hakatakse kohalikke vene luuletajaid eesti keelde tõlkima? Ütlesin, et ärgu minu otsa vaadatagu, mina ei oska ega hakkagi oskama. Kripeldama jäi.

See on kuidagi nii, et me kuulame küll teid, eestlasi, kui te meile vene keeles loete, aga... Ühesõnaga. Ma väsisin ära ja mulle ei tundu enam see üldse oluline, et keegi mind vene keeles loeks. Venelane on ise juba loomult luuletaja, iga teine kirjutab. Neil on klubid, käivad koos, ilmutavad raamatuid. Nad sooviksid hoopis, et meie neid loeksime. Tundub nii.

Säh sulle integratsiooni!


Monday, April 24, 2017

A no mulle endale meeldib, noh!

Öeldud on, et kui endakirjutatu tundub hea, siis tõmba kohe maha. Ei kavatsegi! Riputasin feissbukki. Pole veel eriti palju laike saanud, aga olulised laigid on käes. Laigid on ju erineva kaaluga. Mõne inimese oma kaalub rohkem kui teise, aga tähtsad on kõik.

"Kõik on tähtis" - minu luulekogu, kes veel ei tea.

Luuletusel on oma lugu. Olime külas. Erik näitas korraks tubakaraamatust üht naistepiipu. Võtsin raamatu seepeale koju kaasa uurida. Kogu see tubaka, piipude ja sigarite maailm on hirmus põnev ja lõhnav.

Ja, nagu näete juuresolevalt pildilt, ka väga inspireeriv.

jah kalli sigari nüüd seedrilaastuga sa süütad
ja vajud oma suurde nahast tugitooli
ma kaugel metsa ääres kulund jopesse end rüütan
ja sületäie ahjupuid toon üle hoovi

nojah sul seal Pariisis lõhnab ju El Rey Del Mondo
küsin et mis kell on vastad alati Tissot
mu pehastunud molbertil on pooleli üks kombo
mõranenud kruusist piparmünditeed ma joon




Sunday, April 23, 2017

Kitarre käes ja mantel üle õla

Nüüd hakkab see "kitarre käes..." meeleolu pihta, aga 10. maini tuleb oodata. Siis alles on raamatuesitlus ja mehed kitarredega hakkavad laulma. Kuda ma seni toime tulen???

Noh, ma vaatan endale tegevust, et päevad oleksid täidetud ja aeg rutem läheks. Esmaspäev on täidetud. Teisipäev ka - loeme Nikolaiga raamatukogus luulet ja Kertu mängib viiulit. Laulab ka.

Kolmapäeval lähen Anne Maasikut kuulama/vaatama.

Ja kui enam muidu ei saa, siis kuulan juutuubist Kilvetit ja Tamme seda kitarre laulu laulmas. Seal on muid esitusi ka. Aga no lõõtsa või klaveriga ei meeldi.

Tegelikult peaksin koristama...

Olen saanud raamatule juba tagasisidet. No ikka puuga piki pead. Heas mõttes. Tea näiteks. Tükk aega andis toibuda.

Olen juba praegu emotsionaalselt oimetu. :)

Thursday, April 20, 2017

Ma ei peaks ikka tõesti üldse mitte kirjutama

Proosat. Seda on mu armas mees mulle ammugi öelnud. No mitte otsesõnu. Ta ütleb, et mu luule on proosast tunduvalt parem. Kas ma sain eluloovõistlusel "Eesti 100. Minu elu ja armastus" mingi tulemuse? Mitte sittagi. Ma olin jumalast kindel, et panen selle pika puuga kinni. :) :) :) Ma veel arvasin, et pärislugude kirjutamises olen enam-vähem.

Noh, sul pole ju ka teabmishuvitav elu olnud, lohutas mind laps. Ja tegelikult ei kurvastanudki see mind. Sain enda üle taas kõva kõhutäie naerda. Aga ega ma jäta. Juba järgmisel aastal ilmutan jumalast autobiograafilise teose, kus pool on eluloolised sutsud ja pool luulet. Küll te veel näete! Äkki siis rahunen veidikeseks maha. Vaevalt...

Sest ma saan ju kuuskümmend. See pole mingi jutt, et naise vanusest ei räägita. Mida ma sest varjan. Nagu näha poleks vä?

Seega, proosaga on, nagu on. Ütleme, et sitasti, aga luulega on tunduvalt parem. Eile postitasin "Betti Alveri jälgedes" konkursile või mis ta on, kolm luuletust. Mitte ei suutnud hoiduda. Nemad on ka väga delikaatsed. Nad ei pane paremusjärjestusse, vaid võtavad kõiki kuulda.

Muidu on luulega võistlemine ikka üks eriti rõve asi. Võistlemine üleüldse.

Aga jääge ikka moodsaks, lugege mu igavat blogi, kui midagi paremat teha pole.

Tuesday, April 18, 2017

Just seda ma olengi oodanud

Et mu blogilugejad endast märki annavad ja raamatut küsivad. Just nii äsja juhtuski. Lea kirjutas, et ta on mu blogi püsilugeja ning soovis raamatut. Täpselt see, mida vajan. Et kusagil on mu lugejad, aga ma ise olen nagu natuke varjul. Põranda all. :) Meil oleks nagu mingi salaselts.

Kohe kustun, mu sõbrad! Mul on lisaks muudele ka Sirdalud (seljavalu puhuks) alla neelatud. See pani juba päeval magana. Rohkem ei või kirjutada, sest sõrmede alt hakkab jooksma seosetu möla.

Saatke ikka raamatutellimusi. Võrratu tunne on neid leida. Võrratu tunne on raamatutesse pühendusi kirjutatada, võrratu tunne on ümbrikke kinni kleepida...

Vajun, vajun...

Saturday, April 15, 2017

Vaikne Laupäev

on Vaikne Laupäev lumi sadas maha
ma istun ümber tühi maja
nii vaikne on et midagi ei taha

nii vaikne on et midagi ei taha
last ootan koju üle aja
kui tuleb küllap kaob ka meelepaha

kui tuleb küllap kaob ka meelepaha
lööb naerust helisema tuba
ja süda heldib nagu sulavaha

ja süda heldib nagu sulavaha
näen teda tulemas ma juba

ah tühja sest et lumi sadas maha

Friday, April 14, 2017

Kõik on tähtis

Eile sain luulekogu trükikojast kätte. Liiga varagi. Lubati alles esmaspäeval või teisipäeval, aga eile helsitas Silvi ja tal oli nii rõõmus hääl. Aimar sõitis kohe järele. Ta teab ju, et ma ei kannataks õhtuni.

Ah need raamatupakid! Kuidas ma neid armastan! Ja KUI ilus on Eduardi tehtud kaanekujundus!!!

Ja mina? Enne olin pinges, sest raamat oli töös, nüüd olen pinges, sest raamat on valmis!!! Nii käibki minu puhul. Selline ongi mu närvisüsteem. Palju õnne mulle!

Leidsin ühe vale aastaarvu raamatust. See on minu süü, aga sitta sest! Veel võib olla tähevigu näiteks. Mina neid ei märka ja mind nad ka ei häiri, aga kes vigu tahab leida, siis palju edu talle!

Ma tänan kõiki inimesi, kes feissbukis mu postitusele reageerisid ja neile, kes juba raamatut küsisid. Ma armastan teid, mu lugejad!

Täna öösel magasin nagu kott, aga selg on ikka veel valus.

Ma soovin oma ilusale raamatule häid lugejaid ja ootan 10. maid, mil saab olema see esitluskontsert. Ma ei saa veel öelda, kes esineb, sest mul pole volikirju. Aga siis me kuulame laulu ja kitarrimängu ja luuletusi erinevates keeltes (loodan, et kõik keeled saavad olema esindatud) ja sööme kooki, joome kohvi, võtame napsu ja rõõmustame, onju!

Wednesday, April 12, 2017

Õnn võib peituda koerasitas

Alles eile olin pikali maas, täna taas laineharjal. Pisiasjad loevad. Pisiasjad ei olegi tihti pisiasjad. Positiivsed kogemused toetavad.

Nagu näiteks laigid ja kommentaarid, mis potsasid mu eilse luuletuse alla feissbukis. Nagu ka kommentaarid blogis. Neid kohtab küll väga harva, aga need rõõmustavad mind, kuigi ma alati ei vastagi. Alati lihtsalt ei oska vastata.

Siis Mathura pühendusega "Jääminek", mille omanikuks eile sain ja üks rõõmustav teade, et olen kaasatud võimsasse projekti. Sellest ma targu vaikin, et mitte ära sõnada. See on kohe lausa päriselt SUUR asi. Minu jaoks.

Margiti luuleraamat, mille täna postkastist ära tõin.

Ja koerasitt!!! Koerasitt rõõmustab kõige rohkem. Kui on tegu kümneaastase kutsaga, kelle seedimine pole enam heas korras, siis iga junn kuudi juures rõõmustab. Vanadel aegadel olin pahane, kui kaka jõudis tulla enne jalutamist. Nüüd hõiskan IGA JUNNI PEALE. See on tunnistäht, et koerakesel kõht läbi käib.

ÕNNE OLEMUS MUUTUB SEOSES AJA JA OLUDEGA.

Tuesday, April 11, 2017

Laisa inimese laul

Tänase päeva kirjeldus. Aga õhtuks sain jalad alla. :)

ma laman raskemeelselt nagu kivi
ja akna taga tujutseb aprill
peas jookseb pilte lohisevas rivis
ei suuda tõusta üles diivanilt

mis sest et päev on ammu suures kõrges
käib mitut ringi ümber maja tuul
ma olen pirtsakas ja olen tõrges
ja vaatan peeglist paistvat elupuud

kui mul on vaikus rohkem siis ei vaja
sest juba õitseb roosa sinilill
ma olen lihtsalt laisk või luuletaja

on tunnistäheks tolm mu klaveril


Monday, April 10, 2017

Mitte midagi uut päikese all

Elu pillub ikka ües-alla, raisk! Vahepeal annab pisut hingata ja siis jälle laine harjale või alla süütundesügavikku. Istud ja molotad siin ekraani taga, õues on päike ja kevad, aga sees on nii sitt tunne ja selg valutab. Stressist. Ainuüksi. Ma pole midagi füüsilist teinud.

Aga kohe-kohe ma sunnin end rõivile ja toast välja. Nüüd tuleb mingi madal periood, aga küll ta üle läheb. Hambad ristis. Kunagi ikka läheb. Kevad ongi karm aeg ja kui ma mõtlen sellele, et muudkui luuletusi tuleb, siis saan isegi aru, et mu aju on teatud hämarolekus. Kusagil reaalsuse ja maeiteamille piiril.

"Palju õnne!" ja "Sa oled tubli!" hakkavad inimesed mulle heatahtlikult ütlema, kui luuleraamat välja tuleb, aga nad ei tea, mis selle taga on. Kas on üldse tarvis kõike seda jama? Kas see ka mind ennast rõõmustama saab?

Ütles ju Viivi Luik: "Mu sõnad ei tule tuulest ja nad ei tule mus seest, neid mõnikord annab mul Jumal mu hingevaevade eest." Tsitaat võib ebatäpne olla, aga mõte on see-eest kümnesse.

Kaunist kannatamist teile, mu armsad depressioonikud!

Sunday, April 9, 2017

Südamega näed kõige paremini

mul on hallid ja igavad silmad
nagu õhtune udulaam
nagu sügishommiku ilmad
nagu argine arusaam

..........

kuid kui ainiti nendesse vaatad
siis sealgi näha võid leeki
sulle vastu irvitab saatan
ja loitse sosistab keegi

seal on sood millest välja ei saada
kõuepilved ja kõrged mäed
seal on lõputud alpiaasad
kui vaadata oskad siis näed


Tuesday, April 4, 2017

Päikesetõus

Mida harva näed, see tundub ime. Inimesed, keda üle pika aja kohtad. Vikerkaar taevas ja päikesetõus. Mina tavaliselt seda viimast ei näe. Magan alles. Täna juhtus nii, et uni läks enne kuut. Tõusin üsna puhanuna, tõin üle õue pliidipuid, kütsin ja viisin armsale mehele kohvi voodisse.

Mu luuleraamat on trükikojas ja kätte saan selle orienteeruvalt 18. aprillil. Esitluskontsert on ilmselt 10. mail.

Raamat on imeilusa kaanekujundusedga. Päris kunstnik tegi. Kaas saab lamineeritud, et ei võtaks näpujälgi peale.

Esitlusel laulavad mehed kitarredega. Olen selle üle absoluutselt õnnelik. Ma ei teagi, mis mulle maailmas üldse rohkem meeldib kui kitarredega mehed? Ilmselt see, kui ma kaalu kaotan. :)

Aga rohkem ma ei räägi, et mitte ära sõnada.

Kui sa tahaksid mu luuleraamatut, aga ei tunne mind ja esitluse ajaks kohe kindlasti Jõhvi ei tule, siis kirjuta mulle meilile ja ma saadan sulle raamatu maksikirjaga otse postkasti. Raha eest küll. :(

anneli.lamp@mail.ee

Meiliaadress on küll arhailine, aga ta kordab mu nime, seepärast kasutan teatud olukordades. Usu mind, ma rõõmustan üliväga, kui sa mu raamatut tahad. Selles on sada luuletust, millest osa on tõlgitud soome, norra, poola, vene ja inglise keelde.

Tiraaž on väike ja poodi ei raatsi ma oma raamatuid kunagi saata.

Saturday, April 1, 2017

Vihkan aprillinalju

Seepärast distanseerin ennast kõikvõimalikust meediast ja lollidest inimestest, kes mulle valetada üritavad ja ise seda naljaks peavad.

Ma pühendan hoopis luuletuse neile TRÜ ja EPA poistele seitsmekümnendate lõpuaastatel Tartus, keda ma hingetuks suudlesin. :) :) :)

täna õhtul me läheme välja
mul on siidkleit sul natuke raha
täna õhtul sa teed mulle välja
või siis hoopiski maksame kahas

mul on võltsripsmed kontsad ja mini
sul peene triibuga kulunud särk
hoia tantsides mind kõvemini
et ikka täiega toimiks see värk

mul on pikad ja punased küüned
jalg üle põlve ja käes sigaret
mingi ansambel mängib seal püünel
mina juba unistan sellest et

saaks jälle end hingetuks suudelda
väikses räpases erakapunkris
lindimakilt muusikat kuulata
....

kas sa oled veel olemas kuskil