Tuesday, February 28, 2017

Vedru hakkab maha käima

Keegi kusagil küsis (ilmselt mingi noor inimene), et kas blogisid ikka veel kirjutatakse ja loetakse? Ma oleks nagu herilaselt saba alla susata saanud. :) :) :) No liialdan pisut, aga tõesti. Infoühiskonnas ei tohi ju olla mitte midagi püsivat. Kõik peab olema pidevas muutumises. Lihtsalt muutumise enda pärast.

Vanainimene (mina) tahab aga stabiilsust. Pidet. Midagi tuttavat. Midagi minevikust. Ja mulle meeldib end nimetada vanainimeseks või vanamutiks. See tähendab, et tunnen end vaba ja küpsena, aga mitte sugugi vanana.

Ma ei tea, mis selle blogiga saab nüüd siis? Ei suuda teid nagu millegagi üllatada ka. Eks ma panen üles, kui mingi luuletus tuleb või mingi mõte, aga muidu ma kirjutan nüüd oma kuuekümnendaks sünnipäevaks järgmisel aastal kogutud teost :) :) :), mis sisaldab eluloolisi jutukesi.

Eks ma vahel postitan mõne, kui tundub tore olevat.

Friday, February 24, 2017

Klarnet kammertooni asemel

Esimene kuulmine. Eilsel kontserdil. Rahvusmeeskoori puhul. Viimases loos oli ka klarneti soolo, seega oli selline käik põhjendatud ning kõlalt kaunis. Kaunim kui häälega. Kuna oli selline seotud kava koos vahelugemistega, siis tavaline helihargi kopsimine oleks lõhkunud meeleolu, kuid klarneti vaikne duuuuuuuuuuuuuuu oli nii mahe.

Võib-olla on see laialt tuntud praktika, mida mina lihtsalt ei tea. Nagu laulmine nutiseadmetest. Mõnel mehel olid tavaliste mustade noodikaante asemel küll ka must, aga poole väiksem nutiseade. No selle kohta ütlesid ilmatargad kusagilt kõrgelt ülevalt mulle sinna alla sügavusse, et seda tehakse juba aastaid. Kuidas inimesed küll armastavad olla NII kõiketeadjad ja igal võimalusel seda eksponeerida.

Muusikas oli meloodiat ja harmooniat ja dünaamikat, aga rõõm ning tempo jäidki tulemata! Ehk siis mõni teinekord ja mõne teise helilooja puhul.

Samas. Kaks vene daami meie selja taga tõlkisid teineteisele ja polnud üldse pahased, et vene keelt absoluutselt ei kõlanud tol õhtul.

Ja enne kontserti paluti lugude vahel mitte plaksutada. Läks korda. Seekord. :)



Thursday, February 23, 2017

Kord jälle majas

Folkloorist: Hein otsas, lehm lõppend, kord jälle majas, öelnud ennevanasti üks mees. Kahju, et ma ühtegi eesti keele murret ei valda. Murdekeeles kõlaks see hoopis paremini.

Loo mõte on selles, et ma pole kirjutand ja te pole eriti lugend kah! Ei saa ju vägisi kirjutada ja kui midagi öelda pole, tuleb teha seda võimalikult lühidalt. Nii väitis mu esimene abikaasa.

Aga eile käisin esimest ja viimast korda elus Pilatese trennis. Nüüd on valus eriti parem õlg. Ma teen kodus umbes samu harjutusi, aga suvaliselt. Ei ma jälgi, kuhu mu vaagen vaatab või häbemeluu suunatud on. Teen nii, kuidas mul mugav. Ja nii see jääbki.

Kuid täna õhtul! Oh te ei tea, aga kohe saate teada, sest ma ei jäta ju mitte midagi enese teada, vaid pasundan kogu universumile. Me lähme vallavanema vastuvõtule ja ma saan aukirja! Olen alati mõelnud, et kas austatud inimesed teavad seda ette. Et kas neile öeldakse seda? Muidugi öeldakse. Mul paluti saalis ettepoole istuda. :) :) :) Siis ei võta lavale koperdamine nii palju aega.

Ma loodan, et ma:


  • ei kaotaks lavale minnes kinga
  • ei libiseks poolspagaati
  • ei kukuks lavatrepist lihtsalt alla
  • ja kõik need muud variandid
Musta stsenaariumi teooria. PTÜI! PTÜI! PTÜI!

Friday, February 17, 2017

Naised on alati

naised on alati kõikide meeste emad
ja alati neist tuhat aastat vanemad
oma poegade emad
kui need turnivad kuuseladvas
ja küünitavad punaste käbide poole
oma meeste emad
kui need lootusetult armuvad
noortesse tüdrukutesse
oma vendade emad
kui need sõdades hukka saavad
oma isade emad
kui need on voodisse aheldatud
ja vajavad söötjat ning mähkmete vahetajat
..........
naised on alati meestest tuhat aastat vanemad



Thursday, February 16, 2017

Soovitused

Viimastel päevadel on mu blogikülastajate arv hüppeliselt tõusnud. Äkki seoses sellega, et Valli jagas mu aastatetagust järjejuttu?

Ka Venemaa on tagasi!!!

Mu blogisügavustes on neid järjejutte veel, aga kuna mul on infotehnoloogias ahvi tase, siis ega ma oska neid kuidagi paremini eksponeerida. Neid tulebki sealt kihtide alt välja kaevata.

"Punasel majal" on ka järg. "Kolmas elu", mille postitused algavad 15. 02. 2016.

Siis 2014. aasta märtsis olen kirjutanud "Hillerite naised", mis mulle endale meeldib. Kuigi öeldud on, et kui endale miski meeldib, siis see tõmba kohe maha. :) :) :)

2014. aasta jaanuaris on "Jõuluks koju". 2014. aasta mais "Väike valge kirik". See viimane oli mõeldud lastejutuna. Aga jälle - öeldud on, et lastejutte lapsed VÕIVAD lugeda, aga täiskasvanud PEAVAD.

Ja muuseas. Seoses aastaarvudega. Täna juhuslikult avastasin (tänu TV-le), et mu dokumendid on kehtivuse kaotanud 30. 01. 2017. Pangakaart annab sulle märku, kui ta lõppema hakkab, ID - kaart võiks ka seda kuidagi teha.

Esmaspäeval panen tulisjalu kodamigra poole ajama.

Dokumentideta!!! Mis sest, et oma kodus, mitte võõras linnas.

Tuesday, February 14, 2017

No ei ole

No ei ole väikeses saalis seda õiget õhustikku. Kui on saal rahvast täis, siis on kitsas ja umbne, kui vähe rahvast, siis on lihtsalt hale. Aplaus ka ei kanna, sa võid oma käsi kokku taguda, aga see ei jõua kuhugi.Täna oli see teine variant, kuigi muusikat oli küllaga. Sain täiesti läbi pestud.

Tuli lavale miniatuurne punases minikleidis ja poisipeaga hiinlanna. Selline väike nukuke ja mu mees õhkas spontaanselt: "Oo, mai gaad!" Mina, põhja valge naine, jõudsin juba mõelda, et jälle need väikesed mustad mul risti jalus...

Tuli lavale blond ja äärmiselt ümar eestlanna ja mu mees ütles taas: "Oo, mai gaad!" Aga see oli nüüd hoopis teine intonatsioon. Igatahes naersin mõlema juhtumi ajal. Mind tuli keelata.

Ametlik variant hiinlanna puhul kõlas nii, et päeval nägi mu armas mees teda kohvikus söömas - teksapükstes, nagu ikka. Ja et siis see metamorfoos olevat nii üllatav olnud. Ah, mina ei usu seda!!!

Eksootika on ikka eksootika! Keda see külmaks jätab. Mulle endale ka hiinlanna väga meeldis, kui ta Julia valssi laulis.

Ja mulle meenus, kuidas me omal ajal Tartus epakaid naersime, kui nad me selja taga kavalehte lugesid ja Puccini puhul hääldasid Pukkini. Muidu tahtsime epakatega pidusid pidada küll.

Nüüd ma ütlen ise ka Pukkini.

Monday, February 13, 2017

Sõnni õnn

Kuidas tuleb Sõnni õnn??? Ma arvan, et ainuüksi sellisel viisil. Pühendan kõikidele sõnnidele ja kui keegi ekstra soovib, siis talle eriti. :) Ma olen ise Sõnn, mina ju tean.

sealt ta tulebki mürinal
raginal nagu rüsijää
rauast kettide kõlinal
latvade murdes metsa pääl

suure plartsuga kukkudes
nagu Kaali meteoriit
nõnda valjusti vappudes
et see hääl pole pärit siit

möirates tuleb ta iga laks
nagu metsik ja meeletu sõnn
vaata et päris ei lömastaks
sind sinu kauaoodatud õnn


Sunday, February 12, 2017

Avaldus

Ma tahan teha siin ja praegu rahvusvahelise avalduse Eesti laulu kohta. Ainult ühes punktis. Ainult Elina Borni osas.

Ja mitte isegi niivõrd laulu, kuivõrd lauljanna outfiti kohta. Maksimumpunktid minu poolt. Naiselik, seksikas ja lihtsalt kaunis. Täpselt see, mida minagi kannaksin. Kasvõi iga päev.

Kes ei tea, siis lühidalt öeldes oli ta palja tagumikuga. Noh, pesuväel või trikoos. Mustas liibuvas trikoos ja läbikumavates mustades sukkpükstes.

Ning see reievõru, mis oli ketiga vöökohale ühendatud, see on mu konkurentsitu lemmik. Mulle üldiselt meeldivadki sellised ehted, mille kett punktist A punkti B viib. Kas siis sõrmest randmeni või ninast kõrvani või varbast sääreni. Aga kintsust vööni polegi varem näinud vat!

Go-go, Elina!!!

Saturday, February 11, 2017

Kus mu saabas on?

Aastaid tagasi elasin ma Läänemaal. Töötasin seal ühes põhikoolis muusikaõpetaja ja huvijuhina. Esmaspäev oli vaba ja siis ma tavaliselt sõitsin ikka Haapsallu. Või Haapsulisse, nagu kohalikud ütlesid. Liinibussiga. See oli tavaliselt imepisike ja noa-aegne.

Käisin mööda poode, istusin kohvikus "Rondo". Lubasin endale midagi. Mõne klantsajakirja või riidehilbu või siis näiteks ostsin maksastrogonovi karbiga koju kaasa. Vahel on mul kange praetud maksa isu. Tänapäevalgi.

Ja siis jälle bussiga Linnamäele tagasi. Bussipeatus oli vanas jaamahoones. Näen seda ikka aeg-ajalt seriaalis "Pilvede all", kui Piret Haapsallu või tgasi Tallinna sõidab. Alati on ta bussis üksi ja peatuses pole ka ühtki inimest. Ei viitsi nüüd siis statiste palgata!!!

No ja ükskord istus bussis üks habemega vanamees. Selline kole ja karvane. Haises ka veel. Ma kartsin teda. Justkui teisest ilmast ja teisest ajast pärit. Tundus, et jälgib mind. Õnneks oli ikka valge päev.

Kahtlustasin, et ta tuleb samas peatuses maha. Tuligi! Ma panin tulistvalu kodu poole ajama, vanamees läks teises suunas. Jõudsin turvaliselt oma paneelmaja teise korruse korterisse. Vat ei mäleta, kas ma ukse ka lukku keerasin. Vahet pole.

Istusin kööki, hakkasin klantsajakirja lugema ja maksastrogonovi sööma. Äkki koputati või lasti kella. Mitte ei mäleta, kas mul oli uksekell. Vist ikka oli.

Läksin jumala rahus ning tegin ukse lahti. Ukse taga seisis sama vanamees ja küsis: "Kus mu saabas on?"

Ma karjatasin ikka täiega, lõin ukse kinni, keerasin lukku ja värisesin seal omaette. Täielik müstika. Ausõna, mina polnud vanamehe saabast võtnud.

I saw it on TV so it must be true

üks mees ütles mulle
(kohe hakkab Peeter Tooma mu peas laulma
üks mees nägi unes
aga see on hoopis teine lugu)
et telekast saasta vaatamise asemel
paneb ta silmad kinni
ja vaatab parem oma unistusi
ma teen ka nii
sulen silmad ja vaatan mingeid ilusaid pilte
minevikust või tulevikust
näiteks seda kuidas valgevaalad
puhuvad vee all õhurõngaid
ja siis nendest läbi ujuvad
elegantselt ja graatsiliselt
...
nagu ütlevad ameeriklased
I saw it on TV so it must be true



Friday, February 10, 2017

Poognalugu

Meenus mulle. Tükk aega muhelesin omaette, aga pean teile ära rääkima, et saada rahus oma türgi seepi vahtida.

Aastaid tagasi said seltskonnas kokku kaks muusikut - mees ja naine. Kuulus mees. Õhtu arenedes kiskus asi erootiliseks. Viiekümneks halliks või mistahes värvi varjundiks.

Kuulus mees alustas minu arvates vägagi poeetiliselt: "Sul on üks pill ja minul on poogen. Musitseerime!"

Naine, kes muidu küll nii terane, mõtles, et huvitav, mis pillist mees küll räägib. No mitte ei mõtelnud välja.

Alles pärast seda, kui koos ära musitseeriti, siis sai aru.

Praemunatruup ja teistmoodi hommik

Nüüd, kus on suhtkülmad ööd, saab pliiti köetud nii, et truup on lausa tuline. Kohe nii tuline, et võiks muna praadida. Kui oleks võimalik seda kuidagi horisontaalis teha. Ma natuke alati muretsen, kui truup nii kuumaks on köetud, aga korstnapühkija ütles, et kõik on korras. Ptüi! Ptüi! Ptüi!

Mõtlesin eile õhtul valmis, et teen täna teistmoodi hommiku. Et ei ava üldse arvutit, vaid kõigepealt lähen koeraga jalutama. Õnneks tuli ka päike välja ja nii me siis kõndisime ja nuusutasime jälgi ja junne ja muud huvitavat.

Õhtuti krõbistab põranda all hiireke. Selle ma panen samuti külma ilma arvele. Soojaga oli kõik vaikne, aga nüüd soovitakse vist hubasemat elupaika. Minu arvates eile õhtul ta laskis puuksu krõbistamise vahele. Täitsa kummaline!

Mina olen end külmaga rasva söönud. Nagu hüljes.

Wednesday, February 8, 2017

Minu november

Vaatasime filmi ära. Mina olen rahul. Minu jaoks oli tegemist võimsa visuaaliga. Vaatasin silmakesed pärani ja kuulasin heliefekte. Ma nautisin igat hetke.

Ma nägin seda eestlast, kes ahmib varandust selleks, et maa sisse kaevata, Ei oska ju midagi muud peale hakata. Ma nägin neid samu jõmme, keda tänapäevalgi. Nüüd on neil lihtsalt paremad hambad ja teistsugused riided.

Minu kui "luuletaja" jaoks oli kujundeid nii palju, et jätkub elu lõpuni. Minu kui vaataja jaoks oli kaadreid, mis panid mind käega ekraani poole osutama ja hüüdma: "Näed" Jälle! Palun väga!"

Ma olen väga nihutatud selle filmi poolt. Olen tsentrist väljas. Õnneks heas mõttes. Ma tunnen igasuguseid tundeid. Olen justkui ellu äratatud. Noh ega ma nüüd ennist ka nii väga maganud, aga värsket tuult on tunda küll.

Pean veel paljud asjad üle ja läbi mõtlema. Inspiratsiooni ammutama väikeste lonksude kaupa. Mu lemmikud olid hundid ja lumest kratt ja see sõrmuselugu.

Jälle olin mina see, kes istus üksi saalis, kuni subtiitrid veel jooksid ja muusika mängis. Aga muidu oli saalis 18 inimest.

Monday, February 6, 2017

Inimesed minevikust

No mõned meeldivad, kui ma nad taas leian. Suurem osa meeldibki. Aga siis on sellised, kelle olemasolu oled sootuks unustanud ja ise eluga edasi läinud ja ei tahaks neist üldse enam midagi teada.

Ja siis kohtad mõnda sellist näiteks feissbukis. Näed läbi sõprade, et selline inimene on ikka olemas. Kummaline tunne valdab siis. Mingi tobe minevikuvari hakkab häirima.  Ta nagu raiskaks su elamise ruumi või hingamise õhku.

Just nii minuga äsja juhtuski ja ma tormasin kohe siia kituma, teie rinnal itkema.

Ma arvasin, et sellised ajad mu elus on läbi, kui mind pidevalt mingi inimene oma olemasoluga häirib. Aga pole, näed. Kardan, et mu areng inimesena on peatunud. :)

Huvitav, palju on neid, kellele mina täpselt samuti mõjun? Kindlasti neid on. Ma ei kahtlegi. Ega ma nii vilets mees nüüd ka ole, et mul vaenlasi poleks! Ütles kes? Keegi eesti kirjanik.

Kui teie olete üks neist, pange nimi kirja!




Sunday, February 5, 2017

Esimeses reas

Vist ka esimest korda. Kammerorkestri kontserdil. Põhimõtteliselt nagu orkestri saba all. Ja ma nägin asju, mida ma pole varem näinud.

Näiteks punaseid laike viiuldajate kaelal, mis pilli hoidmisest tekivad. Näiteks seda, et äärmisel viiuldajapoisil jooksis sokisilm. Ka oli ta lampassidega kitsaste pükste vasak säär alt õmblusest lahti. Pärast vaheaega oli see viga korrigeeritud, aga silm jooksis ikka.

Poiss meenutas mulle kedagi, aga ei suutnud välja mõelda. Kui ta kummardamiseks püsti tõusis, pidi alati pükse allapoole sikutama.

Ja siis see ühe viiuldajanna seljalõhikuga kleit, mille all rinnahoidjat mitte kuidagi kanda ei saa. Me nägime, et seda tõesti polnudki.

Esimeses reas oled sa täiesti muusikute energiaväljas. See oli nii nauditav pärast paljusöödud nädalavahetust.

Vene dirigent meenutas meie kontserdimaja Olegi ja Mustoneneil olid taas kuldneetidega kingad. Mul oli ka kuldtikandiga kott.

Mustonenil rippusid nagu ikka katkised poognajõhvid ja ta kiskus neid ära ning viskas põrandale.

Me saime mitu lisalugu ja proua Niina nuttis liigutusest. Võib-olla ka sellepärast, et sa sattus hiljuti kotivarga ohvriks ja oli veel stressis. Sõidutasime ta koduni.

Ta lubas kindlasti otsida ja vaadata filmi Gladiaator, sest meile mängiti Hans Zimmeri muusikat sellest filmist.

Ja mina ei suuda meenutada, kas ma olen näinud!!!

Friday, February 3, 2017

Nelja ilmakaare laul

nelja ilmakaare laulu laulan üksi kõrgel mäel
rõskes sügishommikus ja siidist leerikleidi väel

esimese salmi hüüan itta sealt kus tõuseb päev
lauldes soolasambaks loitsin liginevad vaenuväed

teise salmi lõunasse ma leelotan kui leebe tuul
kuigi nägu päiksest põleb janu kätte kuivab suu

kolmandana läände hõiskan päike läheb loodele
ka ma ise nõnda lauldes lähemaks saan taevale

ümisedes neljandat kui kustub punav pilvepael
minu viimset ohet kuuleb ainult plinkiv Põhjanael



Tööjuur

Mulle meenus see väljend eile õhtul enne und ja ma jätsin meelde. Hommikul silmi avades oligi meeles! Kas sa näed, milline mälu!!!

See oli vist mu armas väimeespoeg, kes meile sellise toreda mõiste õpetas. Teda peeti väiksena tihti vanaema töö juures. Vanaema töötas õppealajuhatajana. Ja siis millalgi kellegagi sellest koolist möödudes ütles poiss: "Siin on minu vanaema tööjuur!"

Lihtsalt geniaalne! Võtke kasutusele! Minul tööjuurt pole või õigemini asub mu tööjuur mu kodus. Täna töötan näiteks koristajana. Mul on piiramatu tööaeg, aga ma lükkan oma kohustusi pidevalt edasi.

Veel mõnda aega vahin aknast paistvat mändi. Absoluutselt tuulevaikne on. Meenub, kuidas Marko Matvere rääkis kord, et ei jõua ära kannatada, kui kaua sõber Tätte Jaan neid  puulatvu vahib. Mis seal vahtida on!

Jaan kuulis ka öösel ära, kui metsas murdus puu. Ma olen ka kuulnud. See on võimas mürin küll!

A praegu ma kuulan veel pisut ega vaikust ja kella tiksumist.

Thursday, February 2, 2017

Kirjuta aga

"Sa pead kirjutama," ütleb mu psühholoog. "Inimene peab tegema seda, mida ta tahab. Muidu sa lähed kurjaks seal kodus voodis."

Tal on õigus.

"Kirjuta aga," ütleb mu psühhiaater. "Võta tabletti ja kirjuta."

Tal on õigus.

Kas siis minu kirjutamine ongi ainult üks psüühikahäire??? Eks ma lohutan end sellega, et keegi vajab seda, mida ma kirjutan. Eile sain väga armsa kirja oma Jõhvi-raamatu kohta. Kirjutas mees, kelle foto oli raamatus, aga vale nime all. Ma tean, et ohutu on kasutada umbmääraseid pildiallkirju, aga jälle astusin ämbrisse.

Varem on ka seda juhtunud. Mõlemal korral usaldasin teist inimest, kes kahjuks eksis.

Mu luuletusi feissbukis laigitakse ja blogi loetakse, aga kus on mu lugejad Venemaalt? Suure rohelise lataka asemel on nüüd kaardil täiesti valge! Sel nädalal mitte ainsatki lugejat! Kas ma tüütasin ära teid? Kuhu te kadusite? Nii tore oli seda tumerohelist Venemaad vaadata, aga mis teha.

Aeg rohelist Venemaad vaadata, aeg valget jõllitada. Juba Piiblis on see kirjas. Koguja vist ütles nii. Tiba veidi teiste sõnadega küll.

Mõned mandrid ja maad on aegade algusest minu poolt asustamata. Näiteks Aafrika, Austraalia, Kanada...

Aga mul on Hiina!!! Ja kõik need teised riigid. Ise ju teate! :)

Wednesday, February 1, 2017

Jälle üks igin

Viimasel ajal muudkui igisen, vigisen... Vigisev vanamutt, mis muud! :) :) :)

Kui kellelgi on mingi sündmus, siis reeglina ei minda ju tühja käega. Ma loodan, et kõik juba teavad, et mulle ei maksa lilli kinkida. Mulle kohe ei meeldi! Nende lillepuntidega on pärast ilge jama. Aga kui kingitakse, siis ma võtan loomulikult vastu. Mul on praegugi üks roosa nelk vaasis iidamast-aadamast. Ära ka ei närtsi! Nelk on veel eriti ajast ja arust. Mulle meenus praegu mu pruudikimp seitsmekümnendatel.

Punastest pikkadest nelkidest ja hõbepaberist käepidemega. Fotol, kus ma allkirja annan, hoiab peigmees kimpu just nii, et see hõbedane käepide on näha. Oh aegu, oh kombeid! Aga naljakas igatahes.

Eriti hale on, kui üks suur mees annab teisele suurele mehele mingi õnnetu lilleoksa. Avalikul üritusel. Minu arvates tuleks meeste omavaheline lilledekinkimine põhiseadusega keelustada. Parem andku siis juba pudel. Selle saab ilusasse kinkekotti panna ja asi ants.

Oh ma sooviksin, et mul oleks praegu baarikapis üks koorelikööri pudel näiteks. Aga on vaid üks väga elegantne  ning kahjuks täiesti tühi roosiviina oma ja üks kinnine brändi.

Kummastki pole hetkel abi.