Tuesday, January 31, 2017

Minu isiklik pisike vimm

No see polegi nagu päris vimm, aga välja tahaksin ikka öelda. Ärge võtke surmtõsisiselt. Ma vahel imestan, kui surmtõsiselt inimesed mu kirjutatut võtavad. Ei ole nii! Ise ma tunnen küll alati seda eneseiroonilist allhoovust, mille peal mu lood triivivad.

Seega. Lugupeetud kirjanik. Ka minu poolt. Tema, Juhan Liiv ja meie - meid seovad Välgi metsad. Nende metsade vahel läks hulluks luuletaja, sellest kirjutas kirjanik ja meiegi pidime kord sinna ära eksima, sest tee muudkui hargnes, õhtu muudkui hämardus, bensiin aina vähenes ja ühtki teeviita polnud... Siis ütleski mu filoloogist mees need surematud sõnad: "Pole ime, et Juhan Liiv siin hulluks läks!"

Alati, kui ma lugupeetud kirjanikku kuulan, torgib mind üks tilluke pind. See oli tema lindvistikaraamatus ilmselt, aga ma pead ei anna. Ta kirjutas muude tarkade mõtete hulgas sellest, et mees (või konkreetselt tema ise) ei saa olla naisega vahekorras, kui "vitul on vale lõhn".  Tsitaat võib olla ebatäpne, aga "vitt" oli täiesti kindlasti kirjas. See väike vituke mind nii häiribki, kuna juba järgmises lauses oli "vagiina". Kirjaniku väitega olen nõus, aga no see sõnakasutus tundub nii vale, noh! Just seepärast, et vaid korraks vilksatas.

Oleks võinudki olla vagiina kogu aeg selle mehe puhul. Peangi silmas ilmselt rohkem meest kui kirjanikku hetkel. See mind nii häirinud sõna näiteks Sauteri või Ruitlase puhul on täiesti aktseptaabel.

Need on need pisiasjad. Nagu näiteks tilk tõrva meepotis.




Sunday, January 29, 2017

Kui juba

kui juba niidul õitseks kuldseid taevavõtmeid
ja ojavulinasse kasta võiksin varbad
kui enam teedel poleks valgest lumest tõkkeid
siis üle pehkind purde minna ma ei kardaks

siis lahti teeksin värava mis viltu vajund
toaukse hingedele tagasi ma seaksin
ja tiigi kohal kummarduvad hõbepajud
mind üle aja ikka ära tundma peaksid

kui juba leebed tuuled käiksid üle välja
siis mina kes ma ennast nurka värvind olen
saan lõpuks hingata ja astun ringist välja
sest värv on kuivanud ja mingit ringi pole


Friday, January 27, 2017

Igasugu seisundid

Kuulates tarkade ja tuntud inimeste jutte, saad ise ka endast paremini aru ja mõistad asju, mis sinuga toimuvad. Need kummalised seisundid, millesse vahel langed.

Täna hommikul oli mul sünnieelne üsasisene seisund, kus lebasin kinnisilmi ja kronksus teki all, ümberringi vaikus (Kuigi oleksin pidanud kuulma ema südamelööke, vist 90 või isegi 120? detsibelli, aga ei kuulnud. Seda ema südame rütmi otsivat pubekad hiljem tümakast.) Hea ja kaitstud oli olla. Ei ühtegi halba mõtet peas.

Kunagi teismelisena sõitsin "posti tooma". Meie postkast oli kilomeetri kaugusel kolhoosilauda räästa all koos teiste külaperede omaga. Udune suveilm oli. (Täna on ka udune. Need udused on kahtlased, võivad su seisundisse viia.) Tulin ratta pealt maha ja justkui kangestusin. Rõskes vaikuses polnud ühtki häält ega inimest, ainult vaikus. Tundsin mingit seletamatut osadustunnet kõiksusega ja teadsin vastuseid kõikidele küsimustele.

Jõudsin ikka ajalehtedega ilusti koju tagasi.

Esimest aastat Tudulinnas õpetajana töötades (Tule jumal appi, ma oli alles üheksateist!!! Mis õpetaja!) panin ahju kütte ja ise läksin suusatama. Noore inimese rumalus. Kes siis küdeva ahju juurest ära läheb! Et suusatan tunnikese, kuni ahi köeb. Sõitsin, sõtsin ja siis jäin loojangut vahtima. See põles ka muidugi täiega. Enam ei suutnud liigutada. Teadsin, et kodus ootab ahi kinni panemist, aga muudkui vahtisin seni, kuni kustus taevas ja kustus ka ahi.

Siis sain jälle jalgu liigutada ja koju suusatada.

Wednesday, January 25, 2017

Kosjajutt

Mu emaema oli väga ilus naine. Tumedavereline. Mitte selline hele ja pläsa (Mare väljend), mitte selline pikk ja vibalik (minu ema väljend) nagu mina. Ema ütles: "Meie, Muskad, oleme ikka mustukesed, madalukesed ja muhedad!" Tõlgin: tumedaverelised, lühemat kasvu ja heasüdamlikud.

Mina olen see halva iseloomuga. Sealt isa suguvõsast. :)

Võtsin vanaema-vanaisa pulmapildi kohe seinalt maha ja vaatan. See on vanaema teine abilelu. Esimene mees suri poole aasta jooksul tiisikusse. Ta olla olnud Puurmani krahvi sohipoeg. Vat ei tea nüüd, kas jutt on samast Manteuffelist, kellest minagi isa poolt pärinen. Ma ei viitsi praegu aastaarve hakata võrdlema. Igatahes olnud see sohipoeg peen mees. Ja tema poeg, minu onu Arno, oli ka surmani selline dändi, et anna olla.

Pilt on muljetavaldav. Sabaga kleit ja pikk leier, kõrge soeng, mirdioksad. Vanaisal valged kindad. Elati Narvas tollal. Veel minu lapsepõlves oli alles vanaema must punase voodriga sametmuhv ja üks kübaraloor. Mõlemad mängisin ribadeks.

Siis tuli esimene ilmasõda ja minu ilusast emaemast ei saanudki Narva Ilmarise näitlejat, vaid hoopis popsieit Tartumaal. Ta tegi meestega võrdselt tööd ja sai ka meestega võrdselt palka. Ikka taheti teda rehepeksu ajal allalaskjaks.

Vanaisa oli rätsep ja põdura tervisega. Kui ta suri, oli vanaema viiskümmend üks.

Siis hakkasid kosilased käima. Vanaema oli kaktuse suveks õue akna alla tõstnud. Üks kosilane tallas selle otsas paljajalu ja rohkem ei tulnud.

Üks kosilane oli aga vanaemale märkuse teinud, ET MÕRDJAL (just nimelt mõrdjal) PEAKSID RINNAD IKKA KIKKIS OLEMA!!!

Kosjad jäidki katki.

Monday, January 23, 2017

Füüsiliselt aktiivne

Jõudis kätte ka see. Viskasin mitu päeva ja ööd kantud öösärgi pessu ning panin end riidesse. Koduselt. Sportlikult. Väga tore oli üle hulga aja koeraga jalutada. Kammisin teda ka. No minu koera vaadates ei tohiks külma enam tulla, sest ta ajab karva. Aga ta on enne ka talvel seda teinud. Võib-olla on lihtsalt liiga palav.

Tassisin küttepuid tuppa. Rahulikult. Aeglaselt. Nautides.

Lõikasin hortensia õisikud ära. Soovitatakse jätta talveks, et linnud saaksid seemneid süüa. Ma ei tea, kas nad said. Sauna juurest koristasin ka astilbede ja kurerehade varred. Tagumistel peenardel on mul veel küllaga lõikamata varsi.

Sain Nikolailt oma luuletõlked ja Maria lubas ka tõlkima hakata. Asi liigub.

Kartulid on juba kooritud. Heeringas ja hapukoor ootavad külmkapis. Sibulat peaksin lõikuma. Enele peaksin helistama.

Olen mitu päeva pannkooke söönud. Ei julge riideid selga proovidagi.

Saturday, January 21, 2017

Algus on selline

Uue aasta algus on möödunud peamiselt lamades ja luuletusi kirjutades. Vaatan feissbukist, kuidas mu eakaaslased suusatavad mägedes. No kusagil päris mägedes ikka, nagu rahainimestel kombeks. Andeks, aga üldse ei huvita. Pole isegi eriti toast väljas käinud. Ikka leso peal. Ikka pikali. Ikka silmad kinni.

Kui ma üldse tahan midagi füüsilist teha, siis küttepuid tassida või lihtsalt üks tiir linnas käia. Hea, et ei ole rikas ja ei pea mägedesse suusatama sõitma. Võin rahulikult vaadata aknast oma puid ja päikest ning kirjutada.

ma hoian veel talvel kinni käest
tuliseks köetud ahjust
loobuda oleks kahju
ja uisujälgedest tiigijääl

ma hoian veel talvel kinni käest
peo sees kuumavast kruusist
paksust villasest pluusist
sellest kui punaselt loojub päev

ma hoian veel talvel kinni käest
leegi vuhinast truubis
külmakraadidest kuubis
tuisuvihureist väljade pääl

ma hoian veel talvel kinni käest
kuni ta ükskord läheb
sulavad lumest tähed
kevadesse siis maha ma jään


Friday, January 20, 2017

Juba on

juba on seina peal päikeselaik
ja päev on terake pikem
männitüvedes ootamas tardunud vaik

juba on kardinal päikeselaik
ja päev on piisake valgem
aga aeg pole käes mõtted püsivad vait

juba on südames päikeselaik
õige pisike hele täpp
milles magab valguse poole näitav näpp


Thursday, January 19, 2017

Oo et sädemeid kiljuks mu hing...

Paul-Eerik Rummo: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing kui käial lihvitav väärisvaas..." Ma ei hakka salgamagi. Ma pole seda lugu teadnud. Eile kuulsin ETV-s. Tiina Tauraite luges "100 luulepärlis". Pärast oli veel Vikerraadios "Luuleruum", kus luges Mikiver, aga ma jäin enne magama.

Ühesõnaga. Sitaks hea lugu. Guugeldage algusridade järgi ja te leiate. Kui teid huvitab.

Ma ei saa luulet tegelikult väga palju lugeda. Siis mul lähevad oma kanalid kinni või hakkan teiste mõtteid kopeerima. Tahtmatult. Siin see nüüd on. Ma polegi tükil ajal midagi lugenud. Olen vist "Klaaslapse" järjekorras raamatukogus.

Täna juhtus minuga suht müstiline lugu. Käisin koolis üheksandikega kohtumas. Noh nagu kohalik kirjanik või nii. Eile õhtul mõtlesin, et loen neile oma Jõhvi raamatust jänesekõrvadega mehest, keda ma pole küll väga mitu aastat kohanud. Ja täna kooli minnes MA NÄGINGI SEDA MEEST!!!!

Kaugelt tundsin ära, kuigi jänesekõrvu tal peas polnud, hoopis pilotka ja rätik suu ees. Jalas lühikesed püksid, sääred paljad. Seljakoti küljes rippus heleroosa kaltsunukk.

Vat selliseid asju juhtub vahel.

Wednesday, January 18, 2017

Sõlmed

hommik mil ärkad naeratades
pärast tormilist kireööd
neli kätt ja jalga umbsõlmes
nabanöörist sõlm
iga mu nelja lapse kaela ümber
sellesse maailma tulles
suhete Gordioni sõlm
mida enam lahti harutada ei anna
küll aga tugeva täpse löögiga läbi raiuda
sõlm tumedaks tuhmunud hõbeketis
mida saab valla päästa
vaid kahe tuliterava nõelaga
ereda päevavalguse käes
ühe väikese maja väikese akna all
kusagil kaugel
ühel maal

üle jõe

Tuesday, January 17, 2017

Tõsine jutt

Enesetapud on delikaatne teema. Kuid mulle kõrvetab iga teade kellegi enesetapust väga valusa märgi. Vaat ma olen see kuradi empaadiraisk ju, nagu üks mu tuttav tabavalt ütles. Ma tunnen teiste tundeid. Mina tean seda, kui su alateadvus hakkab ketrama: "Tapa ennast ära, sul ei ole muud võimalust!"

See on kirjeldamatu tunne. Kohutav tupik. Täielik pimedus. Mina võtan iga enesetappu isiklikult. Täna sain teada, et üks depressiivne naine hüppas aknast alla. Ma ei tea, kas ta üldse surma saigi. Ma ei tunnegi teda üldse, aga ma tunnen seda TUNNET.

Aastaid tagasi tappis ühes asutuses üks ametnik end ära. Mees. Ma ei tundnud teda, polnud kordagi näinud, aga tema lugu lõi mind kõvasti kreeni. Asutuse närviline õhkkond, koosolekud, kus ta sõimata sai tegemata töö eest. Töö oli tegemata seepärast, et ta enam ilmselgelt polnud töövõimeline. Juriidilise haridusega kuivikust naisametnik, kelle tõde on ainult numbrites, oli see kõige suurem kohtumõistja.

Mees sõitis surnuaiale ja tõmbas veenid läbi. Viimasel hetkel helistas ise kiirabi kohale. Oli tilgutite all, kuid läks ikkagi. Koos akna ja tilgutitega kõrgelt alla. Seekord jäädavalt. Naisametnik käis matusel mehe emale kaastunnet avaldamas. Kõik oli ju JOKK.

Täna ma kuulasin Ööülikooli saadet aastast 2008, kus kõneles Doris Kareva. Jutt oli väga huvitav, aga ma ei saanud jäägitult süveneda, sest see allahüppamine kummitas kuklas pidevalt. Kui tulid muusikapausid, tundsin end väga hästi. Muusika rahustas ja kui ma saate lõpus kuulsin, et see oli Robert Jürjendali oma, siis saatsin sõnumi ja tänasin teda.

Tema tänas mind jälle tänamise eest. :) Seda ma peangi inimeseks olemiseks.


Sunday, January 15, 2017

Isa sünniaastapäevaks

kui sa ärkad hommikul
ja su süda lööb
ole valvas
sa ei tea mis tuleb
pärast järgmist ööd

kui sa avad oma silmad
milles veel on sära
ühel hetkel õnn
mis saatis
lihtsalt pöörab ära

ühel hetkel rattad peatab
sinu ajamasin
viimseks ohkeks
jääb su huultel
hea et armastasin


Saturday, January 14, 2017

Ilmutus

Oleks ma seda aastal 2012 uneski arvata osanud. See oli teine luuletus, mis mu juurde tuli üle aastate (vahepeal olin lihtsalt psüühiliselt suht stabiilne olnud ja elu elanud, ei mingeid luuletusi :) :) :) ). Öösel, nagu esimenegi.

Kobisin siis voodist välja ning mu armas mees tundis huvi, mis toimub. "Roheline tulukene tuli," sonisin. "Aa, valgusfoor siis," naeris ta ja magas edasi. Mina läksin arvuti juurde ja panin kirja.

Siis ma arvasin, et ehk Juhan Liiv saatis, et selline vanamoodne. Aga ei ole!!! Jumalast kaasaegne on! Seesama roheline tuluke feissbuki paremas ääres su sõprade nimede taga.

Vahel pole tõesti tark tema kutset järgida ning tšättima hakata. :) Olgu nüüd ka luuletus ära toodud, kuigi ma olen jumala kindel, et olen seda juba aastaid tagasi teinud. Topelt ei kärise.

roheline tulukene
vilgub kaugel vaikses öös
petlik virvatulukene
roheline mustas öös
kuhu kutsud tulukene
hele võbin soode peal
miks sa kutsud tulukene
ma ju upun ma ju tean
ma ei tule tulukene
mul on hirm ja mul on külm
jalas niisked samblasussid
udupalakad vaid üll
kustu ära ära kutsu
meelitaja hele leek
petlik virvatulukene
sinu juurde pole teed

Friday, January 13, 2017

Mõned asjad lihtsalt ei sobi talve

sa ei sobi sugugi talve
valge kaugus on liiga kauge ja külm
ei jõua soojendada südant peo sees
isegi mõtted jäätuvad
ja kukuvad kristallidena olematusse
tule kevadel uuesti
koos ärkamise ja lõhnadega
siis enam kaugused ei loe


Thursday, January 12, 2017

Maasikamoosivesi

Olin kella kolmeni teki all maailma eest peidus. Olingi täitsa ära, hoopis teises reaalsuses. Tundsin kuidas koduseinad ja ema-isa vaim mind kaitsesid ja maailm ei saanudki mind kätte. Mind ei olegi praegu justkui olemas. Ma ei jaksa muud teha, kui vaid lamada.

Kuulge, see on lihtsalt kirjeldus, mitte hala. Need, kes on ise kogenud, saavad aru. Ma olen täiesti tühi kest, ma ei suuda suhelda. Praegu. Ükskord pidi see auk ju tulema, ega ta tulemata jää, kui nii oled loodud.

Võib-olla seepärast, et kaks luuletust sündis. Pärast neid olengi kurnatud. Täpselt samamoodi, nagu pärast laste sünnitamistki.

Tegin maasikamoosivett. Maitses nagu lapsepõlv.

Wednesday, January 11, 2017

Vihakõne

Kuulasin täna Vikerraadio Reporteritunnis töövõimereformist. Et kursis olla. See puudutab ka mind. Tulemuseks on tugev peavalu ja iiveldus ja pahameel.

Esimest korda aktsepteerin Mallukat, kes saatesse kirja saatis ja väga mõistlikult argumenteeris psüühiliste häiretega inimeste töövõimetuse probleeme.

Tõepoolest. Mis kuradi töövõime hindamine? Kui ma oleksin töövõimeline, käiksin ma ju tööl ja saaksin palka. Elementaarne. Nii ma tegingi, kuni suutsin.

Miks on vaja kõike pidevalt reformida ja ümber teha? Lõhkuda valmissüsteem ja luua uus jälle? Selline pidev muutmine muutmise pärast  mõjub tundlikule närvisüsteemile väga stressavalt. Ärgu imestatagu, et psüühiliste häiretega inimeste arv kasvab. Mis sest, et su käed ja jalad on terved. Kui aju neid ei liiguta, siis sa ainult lamadki voodis. Ärgu tulgu keegi mulle selle koha pealt midagi õpetama. Palun! Ma saan väga kurjaks.

Kogu see maavalitsuste ja valdade asi ka! Kus on selle mõte? PAREMAD TEENUSED on see võtmesõna. Et kaob ajalooline valla nimi, pannakse kinni kool ja raamatukogu ja kauplus jne, Kas selle nimi ongi PAREMAD TEENUSED?

Selline auru väljalaskmine. Nüüd võtan tableti ja laman.

Tuesday, January 10, 2017

Lööb küll äike õhu puhtaks

lükkad varbaga vaikselt veerema
sõnade ja mõtete raske raudkuuli
ja see paiskub sulle tagasi
otse vastu pead
nii et veel tükk aega korjad seintelt
ajuräbalaid ja luutükke

keksid keset orgu jalalt jalale
ja kilkad ma armastan ma armastan
ja üleval mägedes vallandub laviin
mis meeletu mürinaga sind enda alla matab

avad äikesetormi ajal akna
rinnutad nautima loodusestiihiat
vahid välkude vehkimist
kuni piksenool su söeks põletab

jooksed avastama uut tundmatut ookeani
aga salakaval laine lööb su jalust
viib kaasa haidele söödaks

istu parem kodus ja koo sukka
või paranda priimust



Sunday, January 8, 2017

Metsalugu

Ma leidsin feissbukist ühe metsa-Ave ning reageerisin ta üleskutsele kirjutada oma lugu meie metsade kaitseks. Üldiselt mina paadunud grafomaanina reageerin mistahes üleskutsele midagi kirjutada, kui teema vähegi kõnetab. Aga lugege teiegi:

Mets, meie ema...

Mu ema oli sisemaalt pärit ja armastas metsa, merd mitte. Tänu metsale sündisin mina. Ka mina armastan metsa, merd samuti. Ma elan metsa ääres. Hommikul esimese ja õhtul viimase asjana näen ma kaheharulist mändi magamistoa aknast. Igast aknast näen ma puid ja mul on peaaegu hektarikene ka päris oma metsa, mis annab küttepuid. Maasikaid ja vaarikaid ka, kui ma vaid viitsiksin neid korjata. Ja kukeseeni. Need ma toon ikka koju ja panen pannile. Et metsaema ei pahandaks. Kui tema annab, siis on viisakas vastu võtta.

Oli Teise Maailmasõja algus. Mu eesti armee ohvitserist isa oli võetud nõukogude armee koosseisu ja saadetud Petseri suunas saksa vägedele vastu. Rindele nad ei jõudnud, sest ühele mehele tuli mõte põgeneda. Mindi Virumaa metsadesse peitu. Seal oli ka minu tulevane ema Vaeküla Karjatalitajate Kooli veisekarjaga. Kari oleks muidu Venemaale aetud ja direktor otsustas õpilased ja loomad pakku saata.

Kohtusid kaks inimest. Metsas. Juhuslikult. Sõja tõttu. Isa ütles: „Mul on endal pruut olemas, aga tule mu vennale naiseks! Tallu on perenaist tarvis.“

Kumbki ei teadnud, et hävituspataljoni mehed olid isa venna Karli selleks kosimishetkeks juba maha lasknud ning kartulipõllule matnud. Kartulidki tagasi istutanud.

Nii sain ma endale ema ja isa. Isa küll alles siis, kui ta Vorkutast vabanes ja metsa äärde maja ehitas. Alles siis sai ta mu isaks. Alles siis tulin mina.

Sama metsa ääres elan ma siiani. See on üks soine ja rägune mets, aga see ei loe. Kodumets on kodumets. Liivane pinnas on kasvatanud ka kõrged sihvakad männid. Vanemad istutasid pärnasid ja vahtraid, nulge ja seedreid, jalakaid ja kastaneid, et oleks liigirikkust ning sügisvärve.

Mu vanaema oli veel korilane ja leidis alati seeni. Mulle meeldis temaga kaasas käia. Mind võlusid metsas sõjaaegsed pommilehtrid, milles hõljusid pehmed rohelised osjad nagu mõnes muinasjutus.

Ma olen lapsena käinud kaasas talvisel palgiveol ja metsas oksalõket teinud. Mäletan veel läbi metsa viivaid teid, mis olid nii laiad, et hobune ja heinakoorem läbi mahtusid. Mets kuulus ja kuulub nüüdki lahutamatult elu ja kodu juurde.

Ema arvates oli see talumatu, kui pärast lehmapidamise lõppu meie heinamaa niitmata jäi ning võsastuma hakkas. Nüüd on ema ammu taevastel heinamaadel ja minu pärast kasvagu võsa ja tulgu mets. Mets kaitseb võõraste pilkude eest. Mets varjab põhjatuulte eest. Mets annab värsket õhku, metsavaikust ja linnulaulu. Raskel hetkel lähen metsa ja istun kännule. Vaatan latvu pea kohal ja mõtlen sellest, mida kõike vanad puud küll näinud on.

Või istun pingikesele aias ja toetan selja vastu suure männi tüve. Lapsena lõikasime vennaga männikorba sisse majaukse kujutised. Sõrmepikkused. Need olid meie majad. Sama männi sees. Veel mõned aastad tagasi võis aimata, kus lapsepõlveuksed asusid, enam mitte.

olematus põlismetsas
langeb läbi võrade
viltune päikesekiir
sõnajalapuhmad
püsivad vait
ussilaka ainuke
tume valelik silm
meelitab maitsma
rästik vingerdab
samblasse
oja on sulgunud
oma sängi
väreleb vaevu
osjad ootavad
et midagi juhtuks
karukold on
roheline ja ilus
ja siis ta tuleb
astub üle maha langenud
pehkinud tüvede
mööda mustikalehti
ja läbi pohlavarte
otse päikesepaistesse
ükssarvik


Empaadi tavaline päev

See on küll pigem lihtsalt ülitundlikkuse teema, aga empaat olen ma muidu ka jah.

Eile vaatasime soome filmi "Kätilö". See on Katja Kettu romaani "Ämmaemand" põhjal tehtud. Olen raamatut lugenud, ma teadsin mida oodata. Vaatasin ettevaatlikult, ainult poole silmaga. Sõjafilmid pole üldse minu ampluaa, aga noh, kui kingitakse, siis tuleb ikka arvutisse toppida ja ära vaadata. Kuigi eilset peaks nägema suures kinos, mitte kodus voodis. Ma siis jälgiksin vaid neid vägevaid looduspilte.

Küll poole silmaga, aga mõju oli selline, et täna põdesin kella kolmeni voodis. Lihtsalt olin teki all ja vaatasin mändi akna taga, siis pöörasin teise külje ja jõllitasin laste fotosid seinal, siis panin silmad hoopis kinni ja kukkusin nägemustega poolunne.

Aga ellu jäin.


Friday, January 6, 2017

Selgitus

Pärast eelnevat postitust ilmnes mul vastupandamatu soov teile selgitada, kes on madala tagumikuga harkjalg. Meie kirja autoriga oleme kursis, aga teie ei pruugi teada, kuigi kunagi ammu olen ma sellest kirjutanud, aga no kesse enam mäletab ja võib-olla pole lugenudki.

See on üks naisetüüp, kes mullegi ei meeldi, nagu H-legi. Tema puhul on rida obligatoorseid tunnuseid, millest enamuse esinedes inimene (tingimata naine) kvalifitseerubki antud nimetuse alla. Huvitaval kombel on just selle tüübi puhul füüsis ja vaimne poolt väga tihedas seoses.


  • lühemat kasvu sportliku kehaehitusega
  • minust kindlasti noorem
  • kõhn, täiesti rasvatu, samas suht laiapuusaline
  • rinnad sageli puuduvad
  • üldjuhul tegelebki spordiga, sellega ka huvide loetelu lõpeb
  • tihti tumedad pikad juuksed
  • kannab musti liibuvaid pükse, mistõttu on näha, et jalad kohtavad teineteist alles põlvede kohal, kintsud kokku ei puutu
  • tavaelus jalas tossud, pidulikel puhkudel võib kanda kõrgeid kontsi ja mini
  • pole eriti tark, aga peab end kõiketeadjaks
  • ON TÄIESTI KINDEL, ET KÕIK MEHED ON TEMA JÄRELE HULLUD
  • peab end väga ilusaks, teised tavaliselt mitte
  • peab end ka ilmeksimatuks ja väljendab seda igal võimalusel
  • enesekriitika ja huumorimeel puuduvad nagu rinnadki
Tundub suht inimvaenulik või? See kirjeldus. Aga no nii on. Mu pika elu jooksul pole veel keegi selle naisetüübi esindajatest suutnud mu arvamust muuta. Kui see juhtub, teatan teile kohe.

Et aga mitte lõpetada negatiivsega, esitan ma teile ka oma lemmiknaise portree:

  • ilus ja kõrgekasvuline, aga mitte tingimata (kasv on oluline seepärast, et ma ise tunnen end suurte ilusate naiste hulgas hästi ja neid on nii mugav kallistada, kuigi ma kallistan kõiki inimesi, olenemata nende kasvust ja ilust)
  • sugugi mitte piitspeenike, omab üldjuhul rindu
  • teadlik oma ilust, aga võtab seda rahulikult
  • pigem heledapäine, aga mitte tingimata
  • nimetab ka teisi naisi ilusateks
  • väga hea enesekriitika ja huumorimeelega
  • suhtub meestesse nagu inimestesse, ei kasuta nn "naiselikke võtteid"
  • flirdib nii, et seda on nauditav kõrvalt vaadata
  • naerab iseenda, mitte teiste üle
  • loob ja lehvitab enda ümber nii head parfüümi kui ka head energiat
Kõik selleks korraks.



Kopipeist

Tere, Anneli!

Ah, ma olen Sind lugenud ja nii palju Su peale mõelnud. Kirjutan siis. Kellele veel? Kes mind mõistaks nii, nagu Sina seda oskad, empaadiraisk! :) :) :) Ma naeran. Küllap Sinagi. Ma tunnen seda läbi jäise kauguse.

Üksi olen. See suhe jooksis taas... Ma ei teha, kuhu see jooksis. Ma oskan suhteid väga hästi luua, aga hoida ma neid ei oska. Pealegi - tangot tantsitakse ikka ju kahekesi, onju?

Aga ma pole kurb. Ma kujutasin ette, et hakkan hirmus kurvaks, kui see suhe otsa saab, aga seda ei juhtunud. Ilmselt asi lihtsalt põles ära. Pealegi see eksnaine ilmus välja. See madala tagumikuga harkjalg, nagu Sina armastad öelda. (Naeran jälle. See väljend lohutab mind.)

Kui ma mõtlen selle naise peale ja selle peale, et nad taas koos on, siis ma saan aru, et ma ise mõtlesin välja selle mehe, keda ma nii väga armastasin. Küllap ikka armastasin. Sa ju mõistad. Sa ju lood oma peas pidevalt igasuguseid erinevaid karaktereid. Mõtlen selle naise peale (kes mulle üldse ei meeldi, kujutad ette? :)) ja rahunen, rahunen... Iga pott leiab oma kaane lõpuks.

Ega mul nüüd mingeid veritsevaid haavu pole, mõned ilusad hetked lihtsalt meenutada. Kriipiv igatsus puudub. Enne und mõtlen ikka ühele hetkele. Minu arvates kõige ilusamale.

Hästi kuum suvepäev oli ja P..... oli mulle sõbraga külla sõitnud. Sõpra ma ei tundnud, aga mind ei huvitanud. Riputasin end P...... kaela ja olin lihtsalt ülimalt heas tujus. Mehed ka. Seisime nulgude all varjus. Need lõhnavad kuumaga eksootiliselt. P..... hoidis mind ümber õlgade. Selline täiuslik hetk. Midagi ei juhtunud, aga selles hetkes olid kõik võimalused, terve maailm. Küllap Sina juba tead! :)

Võid mu kirja jumala rahus oma blogisse riputada. Hea meelega loen. Vaatan asja distantsilt.

Kallistan!

H

Wednesday, January 4, 2017

Ei vaja

Minul ikka muidu on vaja mu vanu hooneid ja mälestusi, aga kui ihuramm ja rahakott peale ei hakka, siis lähebki nii... No mitte küll kõrist alla, aga lihtsalt kõige kaduviku teed. Kõik muutub. Endine elu kogutakse ERM-i, kuhu ma pole veel siiani jõudnudki. Julge minnagi, teeb veel teabkui härdaks. :)

maapõhja käigu maad ja majad
kukkugu sisse need katused
mädanegu sarikad ja talad
meie vaid pummeldame patused

kõrist laseme hooga alla
me vanemate maise vara
keegi ju enam vokki ei talla
mis loeb üks tiidakil heinasara

mis maksavad madalad majad
käsi korstnast sisse uks lahti
seda upakil taret ei vaja
ega suitseva tattnina tahti


Seda pole vähe

mõtted puhun öösse nagu udusuled
mu all on suurlinn
tema inimesed
ja ta tuled
ma vaikselt akna sulen
siia ilma ikka üksi tuled
sellest ilmast ikka üksi lähed
vahel leiad kaaslase
tihemini kaotad
avad uusi uksi
mõnda ainult paotad
ja need mis saadavad on tähed
see ongi kõik
kuid seda pole vähe


Sunday, January 1, 2017

Meie elu on siin ilmas

meid saadab hirm ja surm ja vennaarm
ning lõunamerel ka vajuv vesi
me elu mustade purjede all
ei kulge üksi vaid kambakesi

on trümmides rummi ja kullalast
ripub madruseid mastide tipus
neid ootamas reeturi kuklalask
pealuu irvitab lehvival lipul

näe puujalaga pootsman on purjus
kapteni käsi on raske kui raud
tüürimees on üks varas ja lurjus
ja kuradi märg on see meeste haud

kui viimane torm meist üle on käind
sinivesi siidsile ja vaga
viimnegi mees merepõhja kui läind
siis me hinged on ahelaist vabad