Sunday, December 31, 2017

Igav on

SEE on küll kõige sobimatum pealkriri üldse. Minu puhul, kes ma väidan, et INTROVERDIL POLE KUNAGI IGAV ENDAGA. Noh mul polegi endaga, vaid teistega. Püüan feissbukis sotsialiseeruda, aga no mitte ei saa. NII IGAV ON NOH!!! Või siis tüütu.

Inimesed postitavad standardseid "head vana aasta lõppu ja paremat uut" teateid või siis saadavad plinkivaid sõnumeid või (tule jumal appi!) ahelkirju. Kristel Mägedi lubas sellised kõik sõbralistist ära kustutada.

Tal on õigus. Ma küll ei kustuta, lihtsalt ignoreerin ja mõnele saadan südame vastu.

Aga parem postitage mõni SÕNUMIGA foto või minupärast laul. Mina kuulan ja laigin ikka selliseid.

No see aastavahetuse värk on ajast aega räigelt ülereageeritud. Tegelikult ei muutu mitte midagi peale aastanumbri. Mis neist kokkuvõtetest ikka teha ja soovidest soovida. Mõni asi meedias on mu täiesti allergiliseks muutnud. Näiteks Kelly Sildaru. Laps pole süüdi, täiskasvanud on tema nime üleekspluateerinud.

Loodan, et mu viimsepäevavigin vähemalt terake ärritas teid. :) :) :)

Saturday, December 30, 2017

B ja p

Eilsel ballil pidasime vastu tunnikese. Juba enne oli ühe ja teise käest kuulda, et seekord ei minda, et pole enam see pidu. See oli tõesti ikka pigem pidu kui ball. Minul küll pikk pitskleit, aga paljudel mitte.

Vallavanem pidas oma kõne üsna talutavas eesti keeles. Lühikese ja lihtsa. Kuulasime rõdult natuke aega seda traditsioonilist bigbändi ja käisime terake ringi. Palju võõrast rahvast... Kätlesime Repinskiga, tema kitsekesele ainult noogutasime. Kitseke noogutas vastu.

Raha eest küll poleks läinud. Kutsumise peale küll. See on hoopis teine tunne.

Piret oli nii ilus!!! Ma ei tundnud äragi. Kallistasime ja tegime mõned naljapildid. Ja oligi kõik.

Parim osa selle peo juures oli, et jõudsime kaheksa paiku enam-vähem tühja Selverisse ja saimegi selle pardi, mida homme ahjupotti panna. Meie lemmik - poolatarist kassapidaja oli tööl ja ütles, et hullumeelsed päevad on, et ta on väsinud. Praegu tõesti nad panevad nagu konveieril. Mina küll ei peaks vastu.

Ilutulestikku kuualsime juba kodus voodis.

Täna veel kontserdile ja siis on aastalõpu kohustused läbi. Õnneks algab kontsert juba viiest.

Nii hea on olla lihtsalt kodus.

Rahulikku olemist teilegi!

Thursday, December 28, 2017

Meeli saab hädas olema

Tundub, et päälkirjad hakkavad saamagi nüüd kommentaaridest võetud. :) Meeli, sina ära lase end sõltuvusse meelitada (oh näete - Meeli ja meelitama) sellest lorast, mida ma kirjutan. Tule parem mõni päev külla ja räägime nagu naine naisega. Koer sul vaatamata ja puha!

Ettevaatust, katsikulised! Kutsikas hüppab, kuigi ma ei luba. Eriti nüüd plusskraadidega on ta käpakesed mittepuhtad. Eile avastas, et saab muru sees kaevata ka. Mulda lendas terrassile. Ajasin augu kinni ja ladusin kivid peale. Muidu meeldivad plusskraadid väga, aga ma sooviksin, et mu majaesine ja koer puhtad püsiksid.

Aga ma tahtsin rääkida Amast. Tutvusime ühel suvel Võtikveres. Vahetasime raamatuid. Ama elab Stockholmis ja tegeleb tuhande asjaga - õpib ja on õppinud keeli, laulab, näitleb, reisib loomulikult ja kirjutab. See on vaid murdosa. Ja pole mind unustanud. :) Kuigi tal on kole kiire pidevalt. Minul on jälle hirmus aeglane. Olen kohe meelega aeglane ja jätangi pooled asjad (või enamuse) tegemata. Täna on kontsert. Me ei lähe. Juba seepärast, et ei taha raha anda. Õieti põlegi teist.

Tahaksin teada, kas Ama mu saadetud raamatu kätte sai. A ta oleks ju siis meilinud. Post liigub pühade ajal ilmselt aeglaselt ja mõned raamatud ongi kaduma saanud. Soome saates näiteks.

Oh jumal küll! Täna on veel vaba ja aeglane päev, aga homme ja ülehomme tuleb see ball ja aastalõpukontsert läbi teha.


Wednesday, December 27, 2017

Mida Lea lugema hakkab?

Sain pealkirja Lea kommentaarist. See oli väga armas. Ma tean, et on inimesi, kes vaatavad ikka, kas ma olen midagi kirjutanud. Ja kui pole, siis on nagu tiba pettunudki. Mitte, et ma teabmis tarka kirjutaks, aga harjumuseks on saanud.

Leal endal raamatuid küll seal raamatukogus. Lugeda on tegelikult nii palju, et keegi ei jõua ära lugeda. No mina jõuaksin, sest ma olen nišilugeja. Ma jõuaksin, kui ma rohkem pingutaksin. Alati ei saa kätte ka seda, mida tahaks. Õnneks ma tahan vähe.

Nüüd tahan seda Andrus Kasemaa "Ajapüüdjat". Hea, et ma üles kirjutasin. Praegu vaatasin sedelilt, meeles enam polnudki. Ja Õnnepalu "Valede kataloog. Inglise aed" on ka plaanis. Lõpetasin täna tema "Lõpetuse ingli".

Oo jaa! Ma loeksin vaid neid lõputuid looduskirjeldusi ja elust üksinduses. Need kaks kirjanikku mulle seda ka pakuvad. Vaatan feissbuki grupis "Lugemise väljakutse", mida inimesed loevad ja... Seni pole miski mind kõnetanud.

Ma ei tea, miks ma sinna gruppi üldse läksin. Minu arvates keegi vist kutsus mind. Välja saan ennast sealt alati võtta.

Kui mu Liisbet oli kuuene, panin ta muusikakooli. Mõne aja pärast selgus, et lapsel on raske. Ta ei saanud üldse pihta, mis do-re-mid seal on. Hea, et avastasin ja päästsin lapse. Ta ei uskunud oma õnne, kui küsis: "Kas mind saab sealt välja võtta?" Sai. Ma võtsin ta välja. Pärast panin jälle sisse tagasi, kui ta suuremaks sai. Lõpetaski muusikakooli ja mängib ka, kui klaveri juurde satub.

Teistel tüdrukutel lubasin pooleli jätta. Hea, kui saad ennast kusagilt välja võtta, kui asi ülejõu hakkab käima. Alati ei tule selle pealegi.

Jätke see meelde ja raskel hetkel vaadake, kas saate end kusagilt välja võtta. :)

Tuesday, December 26, 2017

Tervitused Läänemaale

Ja sulle, mu anonüümne lugeja! Ühed jõulud olen ka sellel maal vastu võtnud. Karmid jõulud. Kui pärast tööd tahtsin külapoest jõulukraami osata, verivorsti ja muud, olid pood ammu kinni. Kodus (korteris) selgus, et see on külm, radikad vaid leiged. Ma ei olnud küll üksi nende jõulude ajal, aga see kõle külm ja pettumus on meeles.

Selgus, et vanamutt, kelle käes oli maja soojakraaan, keeras selle lihtsalt kinni, sest temal hakkas palav. Meil oli aga otsapealne korter. Niigi jahedavõitu. Tegin tihti elektripliidi praeahjus ahjukartuleid - siis sai tuba soojemaks. Üks tuba oligi. Mis ajad! Ühest kaugest elust... Iga õppetunni eest olen tänulik.

Nüüd praegusest elust. Joon hommikuti õunaäädika-meevett. Parandab seedimist ja puhastab organismi. Täna sai küll pisut kange teine. Lihtsalt oleks nagu äädikat joonud. Õnneks küll mitte sappi. Nagu Jeesus ristil. Temale pakuti ju neid jooke. Inimesed on julmad juba maailma algusest saadik.

Nagu need, kes feissbukis saasta jagavad. Ma ei mõista selliseid. On inimesi, kes häbistavad Jõulutunnelit, et paha olevat vaadata sellist nutulaulu ja riik peaks ise tervishoiu eest hoolt kandma ja annetustega kogutagu hoopis riigikogulastele palka. Kui rumal ja küündimatu!

Inimesed ise vajavad heategevust oma südametusnnistuse pärast. Tahame indulgentse osta. Minagi lunastasin oma patud viie euro eest.

Või siis näiteks levitada väga koledat fotot presidendist. Kõigist meist on võimalik sellise teha. ja kui ka president ei meeldigi (oen ise ka avalikult sellest rääkinud), siis institutsiooni vastu võiks ikka kübeke austust olla.

Aga minul on täna taas voodipäev. Mind, kellel ei tohi tavaolukorras köögis ühtegi pesemata teelusikatki olla, eilsed kuivanud praetaldrikud üldse ei häiri. Küllap nad millaski likku panen ja puhtaks küürin. Selle nimi ongi jõulurahu! :)

Kallist teist püha teile!

Monday, December 25, 2017

Karussell peatus

Jõulukarussell. Kuigi ma räägin pidevalt, et ei tee midagi kaasa, aga, seni kuni hing on sees, lähen paratamatult ja võib isegi öelda, et märkamatult sama teed, mida teisedki. Võiks ju tõmbuda nurka ja keelduda lastest, aga see oleks ka päris halb ja kurb. Oh jumal seda hala siis hiljem! Olen meisterhalaja.

Ammustel aegadel kujutasin ette, kuidas jõuludeks kütan soojaks kogu maja ja hoian lahti kõik vaheuksed, nagu oli ema-isa ajal. Siis kui mu lapsed ja lapselapsed koju tulevad. Nii pole läinud. Enam ei saa kõiki tubasid küttagi, sest vana küttesüsteem on lammutatud. Ise lammutasin, sest me ei vaja nii palju köetavat ruumi igapäevaselt. Ja lihtsalt ajaga ka kõik laguneb ja allakäib ja kaob... Kus need sõnad äkki pähe kargasid??? See on mingi tsitaat.

Ehk järgmisteks jõuludeks on soe esik ja uus vannituba?

(Pea valutab. Võtsin juba tabletti. Jutt võib olla väga hüplev ja õigekirjast ei hooli ma sugugi. Vabandust. Mu eesmärk on püüelda vaikimise poole. Lõpetada kirjutamine sootuks. Viimasel ajal ei lase ma luule vähirakkudel oma ajus võimutseda. Surman nad eos. Loodan et ühel päeval ei kirjuta ma ka enam siis sõnagi.)

Kuid see pole veel juhtunud. Seega. Üle hulga aja tegin ma jõulusööki. Mu uus ahjuputt valmistas suurepärase roa.

Eilne päev läks kütmisele ja toiduvalmistamisele. Tänane samuti. Nüüd ootab mind nõudepesu. Kuid kõik sujus. Traditsioonilist jõulutüli polnudki. :) :) :) Kohal olid ka täpselt pooled lapsed. Ehk seepärast.

Tasuta lõunaid pole. Maksan nüüd selle eest migreeniga.

Saturday, December 23, 2017

Öine söömasööst ja muud tähtsad asjad

Ammu pole sellist asja juhtunud, kuid just äsja väljusin voodist, et võtta mõned suutäied jõhvikatega pasteeti, üks singiviil (rohkem polnud) ja paar kiluleiba.

Tegelikult ma poolmagan ja eriti ei pane tähele ona õigekirja, kuid ma PEAN rääkima oma tänasest päevast. See oli SUUR ja eriline, sest Kirsika käis külas. Kirsika on... üks imeline tüdruk, kes aeg-ajalt ikka tuleb, toob pealinna maiustusi ja laheda olemise.

Temaga saab palju naerda ja kõigest rääkida. Täna ta oli täpselt see, mida vaja - jõulime. See pole palju öeldud.

Kirsikaga ei kaasne kunagi mingit külaliste stressi, sest ta on nii OMA. Selline ongi minu jaoks pühade meeleolu - hommikul magasime kaua, ei mingit sahmerdmist ja siis ta tuligi.

Ma ise tahaksin muidu minna kellegi poole, kes jõulude ajal üksi ja kes vajaks mind/meid. Tänavu see ei õnnestu, sest mul pole nii palju energiat.

Hea, kui ma suudan homme poes ära käia. Isegi mitte käia, vaid autoga kaasa sõita.

No ma lähen nüüd siis pissile ja uuesti hambaid pesema.

Muide, teeolud olid väga pahad, kui Kirsika tagasi sõitis. Just oli hukkunuga avarii olnud. 33-aastane mees. Kristuse eas. Jõulude ajal...

Ja Volli Kalm ka veel!

Olge hoitud oma jõulusõitudel!

Friday, December 22, 2017

Neile, kes on katki, liimist lahti ja väsinud

Selliseid ei armastata. Üldpildis pead sa olema rõõmus ja tegus ja tubli. Mina hoian nende poole, kes ei ole. Neid ma mõistan lihtsalt paremini.

Siin ma leban voodis ja kusagile minema ei pea. Kutsikaga õue jooksma pärastpoole. Ses mõttes, et tema jookseb ja mina kutsun teda enda juurde. Siis ta tormab kusagilt mu hüüdmise peale ja saab kiita. Väike plasmassist kollane lehmake on ka. Sellega mängime "too ärat".

Kuidas ma siis nüüd ennast nii ära nikastasin? See juhtub paratamatult alati enne jõule. Kuigi ma teadlikult oskan end hoida. Aga ikka! Arvan, et see kirjutamine ka. Luuletused muudkui aga tulid ja ma muudkui aga panin kirja. Nüüd selgub, et paningi ennast nende sisse. Midagi ei jäänud järele. Vaid tühjus.

Ei jõua sõbra poolegi jõululaupäeval, kuigi plaanis oli ammu. Lihtsalt füüsiliselt pole võimeline sajaks kilomeetriks sõiduks.

Ja Mörkkö ka! Pasandas ja oksendas mul siin. Olin täiesti löödud. Lõpuks sain aru, et oma viga - kutsikas ülesöödetud.

Kõik need pealtnäha justkui tühised asjad muudkui aga keerasid ventiili lõdvemaks ja elujõud visises vaikselt välja. Olen töss nagu Mörkkö pall trepi peal. Sai ikka jagu!

Ja teie, kes te kusagil end üksi ja väsinuna ning katkisena tunnete, kuigi ümber on nii palju sära ning ühiskondlik surve olla õnnelik ja omada palju sõpru on nii tugev. Mina olen teiega siin kaugel metsa ääres voodis, arvuti põlvedel.

Teile kuulub mu süda!

Thursday, December 21, 2017

Kaebupunn

Sirvisin just feissbuki uudistevoogu ja kohe tahan teile ära kaevata ühe asja. Tegelikult on see mul meeles mõlkunud juba tükk aega ja vaikselt küpsenud. Nüüd sai siis päris küpseks.

No see laulja! See, kes mulle hirmsasti meeldis. Kes laulab sügava sõnumiga laule. Enne oli ta sarviline, siis vahepeal oli nii, nagu mulle meeldib ja nüüd on tal see nõme koer. Kole ja vihane koer, kes kirikuõpetajat ninast hammustas. No sel polnud ka tarvis oma nina igale poole toppida, nagu ta isegi aru sai.

Noh ja ongi mokas! Vat enam ei meeldigi. Ei taha kuulata ega midagi. Sel mehel pole minu arvates midagi juurde vaja - ei sarvi, ei koera... Uncle Pauli kingad võivad jääda, sest need meeldivad mulle ja king peab ju ikka jalas olema. Koer ei pea tingimata kaenlas olema.

Selline kaebus.

Aga see aitab mul ka paremini mõista maailma mitmekesisust ning eriti seda, kui ma ise inimestele ei meeldi.

Pole tarvis oma koera kaenlas kandagi.

Tuesday, December 19, 2017

Tühjenev kalender

Oi kui täis ma olen selle detsembrikuu kirjutanud! Ikka see kontsert ja teine kontsert... Aga enamus lähevad tühja. Need, mis annavad uue koha või uute inimeste punktid, need katsun läbi teha. Raskustega.

Väsimus. No ei jaksa! Eile ehitasin koerakuuti ja kõik mu lihased valutavad nüüd. Pealegi sai kuut natuke väike vist. Või õigemini on see pesa. Aga süda on rahul. Seniks, kuni korralikum kuut tuleb, on Mörkköl, kuhu külma eest peitu pugeda. Ta on meil nüüd õuekoer. Toas hakkas üsna pea igav ja palav.

Mu päevad mööduvad nüüd Tõnu Õnnepalu maailmas. Viimati lugesin Paradiisi ja Mandalat ja Klaasverandat, aga essand kui palju on ta enne ja pärast kirjutanud. Nagu ikka meeldivad mulle looduskirjeldused ja vanad inimesed tema raamatutes. Nagu see Kalamäe Ada, kes räägib et tsaariajal oli hea odav püülijahu, separaud ja sitsiriie. :) Sama juttu rääkis minu vanaemagi. Et tsaariajal raha maksis.

Võtangi nüüd Flandria päeviku kätte.

Muidu on rahulik. Ellimineerin juba eos kõik päkapikud, jõuluvanad ja muu säärase. Ei tulesid akendel ega midagi. Küünlad küll. Need jah. Kui meeles on.

Jõuluvaikus. Jõulurahu.

Sunday, December 17, 2017

Mille me võtame mõõdupuuks?

mille me võtame mõõdupuuks
oma elu õigeks et mõõta
need kolmed vaalad ja vaalaluu
mis kannaksid tõusud ja mõõnad

võtaks raha ja suurel hulgal
ära mõõdaks siis inimesed
mündist vermitud mõõdupulgal
väga paljud jääks lühikeseks

võib võimumargapuul kaaluda
üsna varsti kõigil on selge
ükskõik mismoodi ka vaagida
liigpalju on neid kes sulgkerged

inimlikkuse mõõdulindil
jookseb suurigi numbreid loha
kui saatuski käib üle vindi
süda ikka on õigel kohal

12-39-17-12-2017



Saturday, December 16, 2017

Ühes väikeses ilusas kirikus...

... oli täna kontsert - lauljanna, klahvimängija ja kitarrist. Kõik väga head tegijad. Lauljanna laulis vanu häid lugusid - minu lemmikuid. Runneli, Alavainu, Saaremäe ja muude kõvade tegijate sõnadele.

Lauljanna mainis ka, et publiku hulgas istub üks luuletajanna, keda ta meelsasti loeb ja küllap ehk ka kunagi mõnele tekstile viisi teeb ning laulda võtab.

Aastaid tagasi õppisid lauljanna ja luuletajanna koos ühes koolis ja tegid öösiti ühika tagatrepil suitsu. Lauljannal oli kidra kaasas. Tehti suitsu ja lauldi.

Siis lõi lauljanna luuletajanna Esimese Armastuse üle. No mitte päris. Armulugu oli selleks ajaks juba läbi, kui luuletajanna neid koos nägema hakkas.

Esimene Armastus on aga siiani lauljanna peale pahane, et see olevat rikkunud tema tulevase karjääri, kui ühe teise kooli ühikas neid koos voodist leiti. Oh ajad! Vaat, mis võis saatuslikuks saada töökohale suunamisel. Tollal meid ju kõiki suunati kusagile tööle.

Noh, kas nüüd poleks aeg juba andestada?

Friday, December 15, 2017

Pole tarvis ette kujutada

Unustasin täna selle reegli. Et ei maksa oma peas mingit pilti luua. Tegelikkus ei pruugi sellele vastata ja siis järgneb pettumus.

Ma otseselt ei kujutanud ka midagi ette ega olnud ka pettunud. Rohkem nagu üllatunud. Mälus oli veel värske pilt Keila-Joa lossist ja siis ma arvasin, et kuna läheme Arkna mõisa kontserdile, siis on ka umbes nii.

Aga ei olnud. Ega see sõna "mõis" veel mõisast mõisa tee. Kuigi mõisa oli seal palju ja võimsat. Ega pimedas eriti näinud, aga restaureerimata. Nüüd ma tean, et lähme valgel ajal ja vaatame parki-sildu ning hoonet ka põhjalikult.

Huvitav, et pole kunagi varem tulnud mõttele sisse keerata.

Saal oli suht väike, nurgas kamin ja vastu seina toetus hiiglaslik peegel. Istekohti tekitati pidevalt juurde, lõpuks istusime põlvedega peaaegu vastu kannelt. Aimar tahtis keeli näppida, aga ma ei lubanud.

Keio laulis üksi ja mängis sünti ja koos kooriga. Kanneldajatüdruk kanneldas keeli. Laulsin "Neil karjastel väljal" sopranit kaasa. Tavaliselt hääl läheb aastatega madalamaks, aga mul on justkui vastupidi.

Kusagilt on kõrged noodid tulnud, aga ega neid kauaks jätku. Tavaliselt ma karjun need kirikus esimeste lauludega ära.


Wednesday, December 13, 2017

Linn Ullmanni lõpetuseks

Nüüd on kõik kuus romaani loetud. Viinane -  "Rahutus" -  oli väga-väga hea. Ja kuigi autor sellest ei kirjuta - ka dokumentaalne. Õiged nimed ja puha. Kui Käbi mängu tuli, polnud enam kahtlustki. No ma ei tea ju, palju on otsest tõde, palju ilukirjandust, kuid faktid klapivad.

Ingmar Bergman ja tema üheksa last. Kuue naisega saadud. Viiega neist oli ta ka abielus. Liv Ullmanniga- Linn Ullmanni emaga siis -  mitte.

Pea kõigis romaanides võib leida kuukauneid naisi, pikkade juuste harjamist (mäletan, et meilgi oli kunagi see moes, 100 harjatõmmet igal õhtul), nähtamatuks tegevat keepi või mantlit, inimesi, kes otsekui helendavad, kummalist valgust vee kohal, mis püsib vaid teatud aja, kõhnasid tüdrukuid sinises suvekleidis, mis ulatub vaid tagumikuni...

Keegi ikka kihutab punase maasturiga, lastel on üks isa, aga erinevad emad, mõnel naisel esineb vaevumärgatav vildakselgsus ja käekotis peitub neil alati midagi, mis sõrme verele torkab. Nõel näiteks. Surevatel vanuritel on paise suus või suunurgas ja nad söövad iga päev kell üks omletti ketšupiga ning joovad kõrvale klaasikese veini.

Naistel on pikad käed ja suured jalad ning alati leidub mõni tüdruk, kes oskab kassetist välja jooksnud linti pliiatsiga tagasi kerida.

Oh jah, Linn Ullmanni ajad on nüüd möödas, aga Tõnu Õnnepalul vist ilmus midagi.

Monday, December 11, 2017

Paralleelid Põhjamaade kirjanduses

"Psühholoogiamuti rinnanibud olid kõvad nagu Alma tissid Mailundis pärast suplust külmas meres. Nagu bikiinides fotomodellil. Ja mutt oli kindlalt viiskümmend täis. Täiesti jabur. Tõsidus, tõsiselt, tõsine asi. Kas Alma sai asja tõsidusest aru? Öelgu Alma ise ka midagi. Tissid sihtisid Almat. Alma ütles:
"Kas laste ülekuulamisel ei peaks rinnahoidjat kandma? Kas selle kohta ei peaks mõni seadus käima?""
/Linn Ullmann "Kõige kallim"/
13-aastane Alma oli kihlveo peale maha lõiganud oma õpetajanna 42-sentimeetrise patsi. Seepärast politsei ja psühholoog. Mulle meenutas loetud lõik Pipi käitumist koolis. Kaudselt. 

Friday, December 8, 2017

Linn Ullmann

Nüüd siis avastasin. Viimase romaani "Rahutud" kaudu. Kuid ma alustasin algusest ja lugesin läbi kõik, mis eesti keeles ilmunud. Viiendat loen praegu. Ja siis tuleb "Rahutud".

Kuigi on erinevad tõlkijad, korduvad mõned linnullmanlikud väljendid ja võtted. Näiteks piibuorgina kõhnad poisikesed ja mehed. Või siis kukkumised, mille käigus põlvehaav täitub liiva ja väikeste kivikestega. Midagi oli veel, aga see on mul LOOMULIKULT meelest läinud.

Palju on meelest läinud, nagu ikka minu puhul, kuigi loen suure naudinguga. Pealiskaudselt siiski. Mõte eksib mujale.

Linn Ullmann kirjutab võimsatel ja valusatel ja ebamugavatel teemadel. Tema lugudes juhtub ebasündsaid ja traagilisi asju. Romaanid on umbes kolm ja poolsada lehekülge pikad. See on minu jaoks palju.

Miski oli lühem ka. "Halastus" vist. Ka minul on tänapäevane probleem - ei suuda lugeda pikka liigendamata teksti. Üks lehekülg ilma taandridadeta on juba katastroof. Ja siis on tore, kui uus peatükk algab lehe keskelt ja vahepeal on ainult mõni lühike sutsuke.

Selleks, et palju öelda, ei pea olema pikk jutt.


Thursday, December 7, 2017

Oo, Venemaa!!

Sa oled kaardil tagasi! Kõik mu lugejad on tähtsad, aga Venemaa ja Hiina ja USA on lihtsalt nii suured rohelised laigud mu lugejate kaardil, et meel läheb rõõmsaks. Mida rohelisem mu lugejate maailmakaart on, seda rõõmsam olen mina.

Kas ka teie näete seda? Ma ei tea ju. Kust ma siis tean. Rumaluke, nagu ma olen.

Nüüd nendest ERR-i jõululuuletustest. Küll seal on alles palju koledaid ja pikki, kuigi oli öeldud, et kuni kaks salmi. Ja eriti kole on see, millel kõige rohkem laike. No see laigitamise asi on muidugi üks suur sahker-mahker. Õnneks valib lõpuks ikkagi ERR ise need, mida loetakse. Annaks jumal, et ta valib midagi mõistlikku. Mina igatahes kardan sõnu "jõuluvana" ja "päkapikk".

Kuid hasarti ajab ikka. Käin muudkui vaatamas.

Kes veel ei tea, siis err.ee/luuletus - sellel aadressil. Minu oma on "enim meeldinud" all. Veel on. Laikida on aega 15. detsembrini ja minu arvates saab seda teha ka mitu korda. Erinevatel päevadel küll.

Minge ja vaadake, mis teile meeldib.

Wednesday, December 6, 2017

Soome 100

Kuidagi nii väga hinge läheb. Pühitsen siin üksi voodis, akna taga tihe lumesadu. Oot, ma käin korraks ära, kuid naasen pea. Käin kempsus ning kohendan tuld pliidi all.

Nii. Tehtud.

Mul mängib erakorraliselt täna isegi raadio, sest sealt võib kuulda head soome musikat. Õhtul on meil Kella Kuue Kohtumiste Klubis Soome 100 õhtu. Peaksin vaatama midagi ettelugemiseks. Ma tean küll, mida.

Minu Soome jäi eelmisse aastatuhandesse. Üheksakümnendate päris algusesse. Kõik käigud olid seotud sõpruskogudusega Alavusel ja kirikukontsertidega. Lapimaal sai ka kord käidud, üle nabapiiri. Nüüd on mu Soome teistsugune. Aimari ja Jaana Soome. Filmide Soome - neid armastame Aimariga mõlemad. Kirjanduse ja muusika Soome. Lagritsa Soome.

Igatahes olen rõõmus, et Eesti ja Soome teineteise sünnipäevadele niimoodi kaasa elavad. Teineteist tähele panevad. See on soe ja armas.

***

Ja kontekstiväliselt. Kui viitsite ja peate vajalikuks, minge err.ee/luuletus, klikake "enim meeldinud" ja laikige mu luuletust.

Kui meeldib.

Tuesday, December 5, 2017

Rongsee

no kes ei teaks seda lastelaulu
rongsee sõitis...
ma sõidan rongseega väga harva
nii harva
et järgmiseks korraks
olen äragi unustanud
kuidas see kõik täpselt käib
aga süda pahaks ei lähe
kui istun äärmisel istmel
ja vaguni lõppu
on vaatamisruumi
algul küll lapsed nutavad
ja koerad kiunuvad
ning vanamutid karjuvad telefoni
aga tasapisi jääb vaiksemaks
Tapalt tuleb Valve peale
vaatan ülejäänud teekonna
tema bordoopunast
uhke lillega viltkübarat
pagasiriiulil
mul on eriväärakate
sooduspilet
kuus nelikend
jumalast normaalne ju

ja piilupart ei jäänd tukkuma
ega midagid


Sunday, December 3, 2017

Keila-Joa lossis

seintel kuldraamides aadelkond
vitriinides hõbesepa
imelised muinasjutulised teosed
teistes vitriinides pompöössed ehted
kummagi kunstniku nimi
ei jää meelde
mulle ei jää üldse eriti midagi meelde

elav muusika
viiul tšello klaver
põhiliselt Tšaikovski
vaibal keset saali
tantsib väike tüdruk
tema kingatallad plingivad
punast tuld
ta tantsib mulle
hoiame silmsidet
lastevihkajast mina
sulab naeratusse ja rõõmu
näitan lapsele korduvalt
ülestõstetud pöialt

ma tunnen end suurepäraselt
sest ma saan istuda nii pehmel toolil
olen täpselt oma elemendis
ilusad naised vaatavad mind
ja mina vaatan ilusaid naisi
mu baltisaksa geenike ja siniveretilgake
värvib mind üleni siniseks
ainult tumepunane alkoholivaba jook pokaalis
jääbki punaseks

oksjon läheb kiiresti
kui maal tüdruku ja kassiga
on juba kolme tuhande viiesaja eest
peaaegu müüdud
aga Mart Sander provotseerib veel
enne kolmandat haamrilööki
haaran oma mehel käest
ja hoian tugevasti
et ta rumala peaga üle ei pakuks

enne lahkumist teeme
mõned valsitiirud
klaverimängijanna kiidab heaks

koduteel eksitab täiskuu meid
kordi ja kordi
juhatab kätte valed teeotsad ja sõidusuunad

pole vist siis tarvis
oma endistes eludes külas käia
kui Kuu selle eest karistab



Thursday, November 30, 2017

Õnn tuleb tagasi

eks seda õnne ja rõõmu ole igasugust
eriti pika elu puhul
ollakse kõikvõimalikke variante kohanud

pole mõtet hakata üles lugemagi
igal on niiehknii tema oma
õnnehetked ja rõõmuraasukesed

need erinevad kardinaalselt inimeseti
olenevad aegadest ja su enda vanusest

minu õnn ja rõõm
(isamaa ka kindlasti jah)
vaatab tänasel päeval vastu
kutsika tumedatest silmadest
põntsutab sabaga

ja hoiab mu ligi

Saturday, November 25, 2017

Kõu peied

Oli kokku lepitud, et loomaarst tuleb kell üks. Meil oli juba Kõuga hüvasti jäetud ja nutetud. Kell üks mitte sittagi. Vaikus. Aimar sõitis arstipunkti. Ukse peal silt, et arst väljakutsel. Ei helistanud ega midagi. Aimar siis ise helistas. Tunni või pooleteise pärast, ütles arst. Vabandas ka ikka vist mokaotsast.

Vahepeal kaevas Aimar haua ja mina kaevasin välja kuusekese, mis hauale läheb. Kahe tunni möödudes ei kippu ega kõppu. Olin juba parajas hüsteerias. Ikka tuli ise helistada. Lõpuks tuli.

Vaatasin majanurga tagant ja olin valmis juurde minema ning eriti nõmedalt karjuma: "Ma tahan täpselt teada, mis oli selle viivituse põhjuseks???" Õnneks sain endast võitu ja see loll stseen jäi ära.

Kõik läks lõpuks hästi. Arstitädi rehabiliteeris see, et kui me õue läksime, oli ta Kõu juba teki sisse mähkinud. Spetsiaalsesse koeraasendisse, nagu ta väitis. Väike kompsuke nagu laps. Hauas olid kuuseoksad. Panime Kõu tudile. Viskasime kolm peotäit mulda. Kaelarihm ja kauss said kaasa.

Maria oli toonud pudeli Pööriöö viina. Ilusa pudeli pärast. Ma pole aastaid inimeste matustelgi viina joonud. Nüüd Kõu mälestuseks võtsime klõmaka. Nutsime ja naersime vaheldumisi.

Maria teeb mulle viina ja Valge klaari limonaadi kokteile ja ma olen jumala purjus.

Kui nutt peale jälle tuleb, siis on mul varnast võtta Kõu tuhandeid sigadusi, mida ta elu jooksul jõudis teha. Meenutan neid ja pööran naeru peale tagasi.

Proosit! Kõu mälestuseks!

Thursday, November 23, 2017

November

vaatan üksisilmi seda rahu
mida mulle aknast antakse
olen hirmul kuhu ära mahub
lumi mida tuultel kantakse

ilm on sama valge nagu filmis
ainus mis on puudu see on kratt
ja ka minu mõte kiilub kinni
leivast redel oleks tõesti patt

see ei loe et vanas trepinurgas
salamisi õitseb müürilill
on november igas hingeurkas
kuigi paista võib et on aprill


12-19-22-11-2017

Wednesday, November 22, 2017

Kellelt ma pean surma hinda küsima?

Ei ole nii, et surma hinda küsi surnutelt, nagu film ütleb. Surma hinda tuleb loomaarstilt küsida. See on 80 eurot.

Vat praegu olen ma küll nördinud. OK. Ma jõuan hädaga selle raha ära maksta, kuigi... 50 eurot on ravimihind (mis ravimi - mürgi) ja 30 koduvisiit. Tõesti. Kilomeetrike autoga sõita.

Ma tahan lihtsalt ulguda praegu!!! See trall on kestnud juba üle aasta kindlasti ja ma süüdistan siin loomaarste ka, kes pole minu arvates andnud adekvaatset abi.

Nüüd ma pean laskma oma koera magama panna ja arst topib papi taskusse. Ma olen nii kuradi kurb praegu. Ja vihane.

Kui ma oleksin jumalavaene vanatädi, mida ma siis teeksin? Kui mul polekski seda raha? Laseksin koeral niikaua olla, kui ta ise ükskord sureb? Piinarikkalt.

Surmaäri on ju väga tulus. Inimeste puhul samuti. Sind pannakse lihtsalt fakti ette, et see või teine maksab nii ja niipalju.

Tead, mine persse, maailm! Minge persse, loomaarstid, keda huvitavad vaid rikkurite tõukoerad. Ma ulun praegu täiega ja tahan kellelegi hambaid säärde lüüa.

Tuesday, November 21, 2017

Ikka väga üllatav üllatus

Saate aru, me läksime Iisaku raamatukokku luule- ja muusikaõhtule. Esiteks pole me seal varem käinud. Teiseks luulet ja muusikat kuulaks ma iga kell ja igas asendis ning  kolmandaks oli tegijate hulgas ka kaks tuttavat - Tanja ja Avo.

"Tulid ennast kuulama?" küsis Avo. "Ei, sind ikka!" vastasin mina.

Ja siis selgus, et loetakse teiste hulgas ka minu luuletusi. Ma sain nagu puuga pähe. Võiski jääda selline mulje, et ma ekstra selle pärast läksingi. AGA MA EI LÄINUD, SEST MA EI TEADNUD JU!!!

Hiljem selgus, et raamatukogus polegi ühtki minu raamatut. Kogemata sattus kellelegi kuuluv "Kõik on tähtis" juhatajale pihku. Öeldi, et mu luuletused meeldisid ja et neid on hea lugeda. Aitäh!

Varem olen alati ettevalmistunud olnud sellistel puhkudel. Nüüd siis selline positiivne pauk. Eriti liigutav. Loeti hästi ja musitseeriti hästi. Väga tore õhtu oli. Mu hing vajas elamust ja selle ma sain.

Mõtlesin taaskord, et väikestes kohtades tehakse suurepäraseid asju.


Sunday, November 19, 2017

Valgus Koordis

Ma vannun, et pole seda filmi varem näinud, aga teadnud olen alati. Mäletan, et millalgi adusin, et Koordi on kohanimi. Minu jaoks kõlas valgus koordis umbes nagu päike seniidis.

See, mida ma täna nägin, see oli nagu ilmutus, nagu muinasjutt. Mu suu oli pidevas muiges. Milline ajalooline šedööver!!!

Ühtki näitlejat ei tundnud, ainult Hugo Lauri. Ilmar Tammurit, Evi Rauerit ja Olev Tinni oleks võinud ka tunda, aga noh ma ei tunne ju tuttavaid inimesigi tänaval ära. Enda arvates ma nägin Eskolat, aga ärge seda kellelegi öelge, palun!

Ma ju teadsin, et oli Georg Ots, aga igaks juhuks ikka guugeldasin. Mitte ei suutnud uskuda.

Õnn tuli meie õuele...temast kinni hoiame...au kolhoosikorrale... No kes ei teaks!!

Maksimumpunktid minu poolt lähevad sellele osale filmist, kus minnakse Venemaale vaatama miljonärkolhoosi ja õppima seda va kolhoosivärki. Uhked kombainid sõitsid põldudel. Film on tehtud 1951. aastal. Tule jumal appi! Ma ei tea, kustkohast need kombainid välja võeti.

Ja eestiaegsed näitlejad pidid seda kõike mängima. Võimas!

See pole veel kõik. Me vaatasime kodukinost Tom of Finlandi ka.

Ühele imeimelisele titele

Mul käis külas ema lapsega. Lihtsalt imeline! Ema tegi meile süüa ja pesi nõusid ja lapseke muudkui naeratas ja oli lihtsalt lahe.

Ja mul kummitas õhtul ja öösel ja hommikul aga kõrvus: tuuli-lii ja tuuli-lii, tõesti nagu mõne linnu laul.

Tuuli-Liile

tuuli-lii tuuli-lii
tumedasilmane linnuke
tuuli-lii tuuli-lii
naeru ja rõõmude killuke

tuuli-lii tuuli-lii
tilluke talvine tihane
tuuli-lii tuuli-lii
päikese väikene värvuke

tuuli-lii tuuli-lii
aeg oma kangasse kiiruga
tuuli-lii tuuli-lii
koob sinu kullase triibuna


Friday, November 17, 2017

Maestro lahkumine

Täna öösel läks taevasesse kooriproovi minu õpetaja ja Tartu legendaarne koorijuht Uno Uiga. Ma usun, et seal kõlab laul alati intonatsioonipuhtalt ja kaunilt. Olen selles veendunud. Aastaid tagasi, kui sõprade juures saunas vingu jäin ning teadvuse kaotasin, anti võimalus kuulata. Oli tõesti imeilus ja lauljad kandsid valgeid rüüsid.

Ärkamine kujunes sootuks proosalisemaks - Laine peksis mind lahtise käega näkku, olles enne mu sauna eesruumi lohistanud. Pistsin käe veetoobrisse, et nägu kasta... See oli kuumaveetoober. Magasin mitu ööd, käsi külmaveekausis.

Uno Uigal olid kindlad nõudmised - dekoltee ei tohtinud meil põlvini ulatuda ja kooriproovist vabastas vaid surmatunnistus. Oli meil mingi lugu, kus koor laulis vaheldumisi kvartetiga. Uiga oli see, kes mu esimesest aldist kvartetti valis. Mis alustel küll? Tundub, et ma meeldisin talle. Õigetiba.

Mingitel aegadel kohe üldse ei viitsinud kooriproovis käia. Kui üle hulga aja läksime, päris Uiga puudumise põhjust. "Mul polegi põhjust," vastasin ja mind jäetigi rahule. Uiga hindas ausust.

Mäletan, kuidas sisseastumisel ütles just tema, et selle vahva tüdruku võtame küll vastu. Aitäh sulle, armas Õpetaja!

Ja valgus lõpmata...

Wednesday, November 15, 2017

Toni Erdmann

Kustkohast võetakse neid filmimääratlusi??? Ma olen enne ka seda märganud, et sulatõsiseid ja hirmus diipe nimetatatkse komöödiateks. Mitte alati, aga piisavalt tihti, et see häiriks. Mind.

Ega see, et vahepeal naljakas on, filmist veel komöödiat tee. Ja mis on üldse naljakas? Kuhu me selle joone tõmbame?

Et kui mees paneb valehambad suhu ja paruka pähe, et siis ongi kohe naljakas? Üldsegi mitte. Piinlik võib hoopiski olla vaadata. Paljud "naljad" on talumatult piinlikud.

Hea nali on enamasti isetekkeline. Ma siin ühte praegu naeran omaette, aga kui ümber jutustada püüaksin, siis poleks ilmselt üldse naljakas.

Aga antud filmi puhul ma naersin ka. Vaikselt. Selle koha peal, kus mõned külalised siiski alasti peole tulid.

Summa summarum oli tegu muidu ikka väga tõsise looga. Suhetest ja inimeseks olemisest. Hea lugu. Ime siis, et auhinnatud.

Ving ja kiun

Vähe sellest, et ma lapsi ei salli, mulle ei meeldi noored inimesed ka! :) Õõh! Ääh! Ei lasta vanainimestel rahus toimetada, ei austata piisavalt! Pidevalt käib jutt mingitest SÄRASILMSETEST NOORTEST, kes elu edasi viivad. Väkk!

No küllap viivadki, aga siiski. Vanades agraarühiskondades, milles ma küll elanud pole, oli kõige targem ikka kõige vanem inimene, sest tal oli seda va kristalliseerunud intelligentsust, mis elu jooksul omandatud. Ja elukogemust. Elukogemus maksis kullahinda. Nüüd ei maksa sittagi. Kedagi ei huvita su elukogemus.

Infoühiskonnas on kõige targem see, kes jõuab arenguga kaasa joosta. Elik siis fluiidne intelligentsus ruulib.

MA SOOVIN, ET KÕIK MU ÜMBER EI PEAKS MUUTUMA MUUTUMISE PÄRAST! Pidevalt. Tahan rahulikku elu. Sellist nagu "Plekktrummi" saates, kus on aega kuulata ja rääkida.

Mis siis veel? Kas midagi jäi kahe silma vahele?

Lihtsalt veel remargi korras, et persse me - inimesed selle planeedi Maa ükskord keerame. Ja parem ongi. Kas Loodus vajab inimelooma, kes arvab, et ta on nii kuradi tark ja kõikvõimas. Tühja! Loodusjõud pühib meid nagu pisiputukaid siit minema, kui vaid soovib.

Aamen.

Ja lõbusat õhtujätku! :) :) :)

Tuesday, November 14, 2017

Jälle uus naine

Kuidas ma ei tahtnud eile minna! Väsimus. Väsimus. Väsimus... Maia ütles, et näen tõesti väsinud välja.

Ürituse käigus aga muutus kõik. Tšakrad avanesid ja energia hakkas mu sisse pääsema. See on, kui oled loominguliste ja hea energiaga inimeste hulgas.

Inimesed on tõesti ilusad ja head. Kui nad on. Need eilsed olid küll. Ma olen nendega risti-rästi seotud ja see on hea tunne.

Ja uusi inimesi sain oma ellu. Vat see rõõmustab väga. Kui leiad selliseid. Selliseid, kellega hakkavad omavahelised juuspeened keeled helisema. Eesti on küll väike, aga ometigi ei jõua vist enne surma kõiki omasid üles leida.

See uus imeline naine on Monika.

Üks kirjanik

Ilus noor naine. Mitte verinoor. Imekauni naeratusega. Tark ja haritud, nagu üks kirjanik olema peabki. Meeldiva jutuga.

Ja siis need kulmukesed seal prillikeste kohal! Vohavad ninapoolsetest nurkadest täiesti metsikult ja kontrollimatult. Ja see tukake sealsamas prillide kohal! Võin vanduda, et see oli kodus ise peegli ees lõigatud. Ma ju tunnen ära, sest ma olen ise ka nii teinud. :)

Juuksekesed ka pikaks veninud ja otstest haralised.

Kuidas ma tahtnuks need kulmud korda teha, tuka sirgeks tasandada ja juuksed lühemaks lõigata! Oleks see vast ilus saanud!

Mis tuletab mulle meelde, et ma pean seda kõike iseendaga lähemail päevil ette võtma. Muidu on pind teise silmas, aga palk mul endal.

Monday, November 13, 2017

Elumõte


ma palun kerget surma
see ongi mu elumõte
selle nimel olen kõigeks valmis
kahjuks ma ei tea
mida ma pean tegema
ma ei tea
mis on kerge surma
garantii


Saturday, November 11, 2017

Loomade talitus

Betti Alveri "Puust palitu" viimane salm üleb:

Memmele jäid tühjad nurgad,
taadile hobuste talitus,
pojuke viidi kabelimäele
puhkama puust palitus.

Mu ema ikka luges seda. Peast loomulikult. Mul on väga vähesed luuletused peas. Väga paljudest ainut mõni üksik fraas. Segadusse ajab siis, kui mõni rida kummitab, aga mitte ei tea, kas see kuulub kellelegi teisele või on minu oma. Tundub, et KÕIK on juba öeldud ja kirjas.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. "Puust palitu" on hirmilusvalus ja kõnetab mind juba lapsepõlvest. Ka minu ajal on olnud loomade talitust. Olen seda isegi teinud. Nüüd viimased kümme aastat vaid koeratalitus.

Sügiseti lood teisenevad. Hiired kipuvad majja. Maja peaks ikka hiirekindel olema. Üldiselt ongi. Ptüi, ptüi, ptüi! Trepikoda on siiski problemaatiline. Kusagilt lekib. Hiired on sees. Mind see hirmsasti häirib. Esiteks kui kontrollifriiki, sest ma ei tea, kustkohast nad sisse pääsevad. Teiseks ei meeldi mulle, et nad ringi jooksevad, ka garderoobi riiulitel.

Tuleb ette võtta põhjalik kontrollreid taskulambiga ja kõik nurgad üle käia. Enne tarvis taskulamp muretseda. Eestlased ju muretsevad. Lapsi ja tarbeasju.

Senikaua pole muud teha, kui õhtust loomade talitust harrastada ja hiirtele mürki panna. Seni on kõik ära söödud. See ei saa ju igavesti kesta, auk tuleb üles leida. Ei jõua ega taha ju mürgitada kõiki neid kümneid? sadu? potentsiaalseid sissetungijaid.

Nüüd ma kohe varsti tõusen voodist, sään end korda. Me lähme Sadamit ja Trudnikovi kuulama.



Friday, November 10, 2017

Kui kõik on läinud

paar halgu kaminasse juurde tõin
ja pleedi sisse peitsin jalad
pool neli ütleb kell
mu meel on ühteaegu
nukker rõõmus hell
ja tee mis enne jõin
see oli tulipalav
ja tee veel mida käin
see kulgeb pisitasa
siis lõpeb leek
ja kustub sooojus
roop üksi vaatab aknasse
kus päike loojub
ma mitte midagi ei tee


Wednesday, November 8, 2017

Viimasel ajal vihane

See ei tule teile üllatusena ilmselt. Kõik ärritab sittakanti. Tundub, et inimesed kohe ekstra õrritavad mind. Mõistus ütleb küll, et see pole teps mitte nii. Inimesed lähevad oma teed, neil pole minuga üldse nii palju asja, nagu mu ajukeemia arvab. Aga siiski...

Üks mees (mitte ei näinud unes), vaid täiesti ilmsi armastab inimesi lahterdada maa- ja linnainimesteks. Ja seda ekstra nimetada. Mistarvis? Tänapäeval? Milliste tunnuste alusel? Idioot! Jobu. Inimesed on inimesed. Maa inimesed, kes elavad planeedil Maa.

Eile sain ma väga vihaseks, kui võtsin ette killustikuveo. Nii närvi ajas, kuidas see killustik vedeles kohas, kus üldse vaja polnud. Teisaldasin sinna, kus tarvis ja selg sai haiget. Jumalast ülejõu värk.

Ja siis see film! See kuulus Matilda. Mõistan täiesti neid vene inimesi, kes on barrikaadidele tõusnud. Ei noh, filmi oli küll ja veel! Kaunid baleriinid ja kulda-karda, võimsad massistseenid ja hea muusika. Selles mõttes ok, aga vihale ajas küll.

Minu jaoks on märtritest Romanovid ka ikka see püha ikoon - pilt valgesse riietatud tsaariperekonnast ja nende ülekohtusest mõistusevastasest verisest lõpust. Alixi ja Nicky armastus. Ka selline puhas ja hele.

Kõige rohkem ärritas mind loomulikult jälle see tumedat verd naise kujund, kes KÕIK mehed hulluks ajab. Teate ka, et sellist pole tegelt olemas. See on fiktsioon. Oleks näitlejanna heledapäine olnud, poleks ma ehk nii pahandanud. Samas vihastavad mind mingid blondid eesti jahinaised ka. Tule jumal appi! Muud pole teha, kui käia metsas loomi tapmas???

Ja telekast pean ma kuulama-vaatama iga jumala päev spordiuudiseid. Jah, loopige mind mädamunadega, aga minu klubiks jääb alatiseks "No Sports"!

Ja kirss tordil!!! Ma oskasin seda juba ammu ette näha, et varsti ei lubata koeri enam ketis pidada. Kus perses ma teda siis pean, ah? Oma õuevalvurit, oma karvast krantsi, kes isegi -40 kraadiga ei nõustu tuppa tulema. Mina, kel pole tara ümber krundi, sest mulle ei meeldi. Ma tahan, et aed lähebki sujuvalt metsaks üle. Ja isegi kui tahaksin, siis ei oleks võimekust, sest see maa-ala on nii kuradima suur.

Ideaalis jookseb mul koer vabalt ümber maja, aga ta, reo, paneb ju minema, kui hormoonid möllama hakkavad. Aga ilma õuevalvurita on mul hirm.

Ilusat päeva teile ja teatage vihakõnest sinna, kuhu vaja! :)

Monday, November 6, 2017

Mingu nad...

kui tantsin siis kordeballetis
kui laulan siis viimases reas
elus pingutan nina tatis
aga lihtsalt tulevad read

sõnad paberi peale kergelt
millest paljud miskit ei pea
ärgu pidagu mingu...
ise tean mis mulle on hea

mulle meeldivad rütm ja riimid
nagu rongirataste laul
ära argihallusest viib mind
igapäevane luulepaus


Saturday, November 4, 2017

Alles nüüd

Alles nüüd, kus "Tõrjutud mälestuste" vaatamisest on möödunud tosin aastat ja ma olen Imbiga kohtunud ning Võtikvere raamatukülas kahel korral oma luulet lugemas käinud, alles nüüd julgesin ma raamatu kätte võtta.

Ma kartsin. Filme vaatasin poole silmaga. Mõlemat. "Soome lahe õdesid" ka. NÜÜD lugesin raamatuid. Hirm on ikka, aga enam mitte nii aktiivne. Aeg ja endast välja kirjutamine on aidanud. Nüüd, kus ma saan kevadel kuuekümneseks. Ega päris vabaks saa sellest hirmust kunagi. Ja minu lapsed? Kuivõrd on minu vanemate saatus neid mõjutanud? Kas tõesti seitse põlvkonda, nagu Piiblis öeldakse?

Lapsepõlvest kuni pea kolmekümnenda eluaastani saatis mind pidev hirm, et öösel tulevad pahad. Ma reaalselt kartsin oma kodumajas. Tihti nägin unes sõda ja hommikul ärgates olin rõõmus, kui aknast paistis rahulik sinine taevas ja kaseladvad.

"Tõrjutud mälestustest" leidsin oma hirmude põhjuseid. Avastasin palju ühist. Ka ilusat. Nii Imbi kui ka minu ema kodus lauldi enne sõda mitmehäälselt. Minagi läksin muusikat õppima.

Imbi ema räägib vangilaagri koertest. Ma tean neid koeri. Isa rääkis samuti. Tal läks tükk aega, kuni koertega taas leppis. Nagu kapsasupigagi. Laagris oli põhitoidus kapsalibledega vesi.

Kõige väljakannatamatum on minu jaoks piinamise teema. Sellest kodus laste kuuldes ei räägitud, aga lapsekõrv püüdis ikka kinni need peksmised ja kappi panemised ning nõelad küünte alla. Rindade ära lõikamise, millest ka Imbi kirjutab.

Isegi geograafiliselt kattuvad raamatu ja minu pere lood. Tartumaa. Hävituspataljon võttis mu 24-aastase lell Karli kinni Ruskavere külas ja laskis maha Kasepääl. Mehed maeti kartulimaale. Kartulid istutati peale tagasi. Kui sakslaste tulles haud avati, siis Karl oli pealmine ja pintsaku mulla kaitseks üle pea tõmmanud. Nüüd seisab juba aastaid Kasepää vallamaja juures mälestuskivi. Seal käin igal suvel justkui palverännakul. Meie perekonnas on nüüdseks kolm Karli nimelist poissi.

Karli kaotus 1941. aastal mõjus laastavalt mu vanavanemate tervisele. Kui teine poeg - minu isa - 1944. aastal arreteeriti, suri vanaema. Kurvastusest. Vanaisa läks peast segi pärast seda, kui noor hobune, kelle ta haigest varsast oli üles kasvatanud, ära viidi. Suri temagi. Nelja inimese elu oli hävitatud.

Mu vanemad rääkisid väga palju oma lapsepõlve kuldajast ja järgnenud õudustest. Teadsin juba lapsena küüditamistest ja Katõnist. Kord huvitus ema, et mida me vennaga liivahunnikus ehitame. Me ehitasime vanglaid. Mäletan väga täpselt seda tunnet, et pean ehitama nii kindla vangla, et keegi ei pääseks põgenema. Ema ehmus tõeliselt ja rääkis meiega. Pärast seda me vanglaid enam ei ehitanud.

Mu isa oli raudse füüsise ja psüühikaga. Tuli Vorkutast tagasi täisjõus mehena, laskis skorbuudist laastatud suhu proteesid panna ja ehitas kaks maja. Suri üheksakümne üheselt ja oli pea viimse hetkeni terve mõistuse juures. Mu isa, kes oli olnud Eesti armee ohvitser, unustanud maaelu. Oli juba härra, nagu ta ise tavatses öelda. Kolmekümneüheselt viidi ja neljakümnekolmeselt sai koju tagasi. Õppis põllumajandust ja sai taas maameheks.

Ema boheemlasest vend Juhan mobiliseeriti Punaarmeesse ja ta langes Kuramaal aprillis 1945. Milline saatuse iroonia! Just enne sõja lõppu. Venna kaotusest ei saanud mu ema kunagi üle. Tänu lätlasest sõpradele leidis ema Riiast üles vennaskalmistu, kuhu Juhan maeti. Nii sai ka mu emaema veel enne oma surma poja haual käia.

Ema psüühika oli nõrgem. Füüsis samuti. Tal oli raskusi pensionieani jõuda, kuigi tollal jäid naised pensionile viiekümneviieselt. Ema elas kaheksakümne kuueseks. Alates kaheksakümnendast eluaastast hakkas tema isiksus muutuma. See oli hiiliv dementsus. Viimastel aastatel ta mind enam ei tundnud. Hoolitsesin mõlema vanema eest ja nad said surra oma kodus, mis oli nende põlvkonna inimeste jaoks väga oluline.

Minu tervis ütles lõplikult üles peale vanemate surma. Öeldakse ju, et suretad lähedase, kaotad kolmandiku endast. Nii pean ma hakkama saama vaid ühe kolmandikuga. Ma saan, sest mul on toetav mees, lapsed ja arstiabi.

Me oleme represseeritute otsesed järeltulijad. Ei mäleta, mil oli see hetk, kui mõistsin, et mu psüühiline tervis ei saagi olla puutumatu, kui ma kannan oma rakumälus isa kahtteistkümmet Vortuta-aastat ja oma ema läbielamisi. Päris vabaks ei saa nendest eales. Saab probleemide põhjuseid kaardistada ja siis nendega tegeleda. Imbi teeb seda rahvusvahelisel tasandil, mina iseenda sees.

Jälgin Imbi toimetamist läbi feissbuki ja olen tänulik ning õnnelik, et tunnen teda. Ajad on taas kurjaks muutumas. Garantiid pole, et kole ei kordu. Lohutav, et Imbil on haaret ja oskust ja tahtmist ja empaatiat. Et ta hoiab käes lampi ning valgustab teed.

Hooligem ja märgakem. Selleks meid inimesteks loodi.




Thursday, November 2, 2017

Kofikann

Imeline hingedepäev! Jõhvi raamatukogus esinesid täna Indrek Koff ja Tuule Kann. Mul läks pisut kiireks. Poole tee peal märkasin, et, kurat, kingad oleksin ikka ka pidanud ära viksima. Porised, raisk!

Ja poole kandleloo pealt meenus, et, kurat, suu värvisin küll veripunaseks, aga SILMAD JÄID TRIIBUTAMATA! Tühja kah! Vaatasin enne peeglist ja midagi ei tundunud valesti.

Mu mõtted olid küünalde juures, et ma need enne kodust lahkumist ikka ära puhuksin ja ahjusiibri kinni paneksin ja pesu masinast välja võtaksin.

Ühesõnaga. Juba alustuseks mängis Indrek Koff flüügelhorni ja Tuule Kann mingit hiina puhkpilli, mis meenutas pisut plokkflööti. Lugupeetud kirjanik ja tõlkija luges oma tekste VÄGA karismaatiliselt.

Lõpetuseks me laulsime koos "Ma tahaksin kodus olla". Tuule õhutusel ka selle salmi, kus Päts on president ja Laidonär juhatab väge. Super! Su tervitused andsin edasi, Erik! Need võeti väga soojalt vastu.

Nüüd ma manustan endale maitsvat porgandi-ingveri-mee püreesuppi ja varsti jätkame hingedepäeva turneega. Toilasse Lead ja Tiitu kuulama.

Olgu te hingekesed hoitud ning rahul!

Wednesday, November 1, 2017

Mul on ka kurb

Samuti nagu Veronika Kivisillal, kes kirjutas feissbukis loo nugadega vehkinud noore mehe ja tema tapmise kohta.

Ja häbi on nende inimeste pärast, kes vaatavad kõrvalt nagu tsirkust ja vastavalt ka kommenteerivad.

Kuigi ma ei arva, et Elu oleks tingimata parem kui Mitteelu, siiski olen väga skeptiline, kui üks inimene teiselt elu võtab.

Eriti puudutab mind isiklikult, kui tegu on katkiste inimestega.

Surm puudutab alati.

Kaastunne.

Tuesday, October 31, 2017

Hõbedane niit

see pidev balansseerimine
kõikuval noateral
pooluste vahel
on tiba väsitav

astraalrännakud
toovad veidi puhkust
tuleb jälgida vaid

et hõbeniit ei katkeks

Monday, October 30, 2017

Nupud ja klahvid

Nüüd ei saa enam vaiki olla. Grete Lõbu, Marko Reikop ja Anu Välba ka! Nuppudega telefonide kallal. Vaatavad nagu imeasja ja ei suuda aru saada, miks inimesed neid veel kasutavad. Ja ise ei oska enam toimetadagi nendega. Mis see siis on? Areng või taandareng?

Justkui ei tohiks ollagi sellist telefoni. No olgem ausad, välja naerdakse neid väikeseid armsaid aparaate. Halloo! Tulge maa peale. Inimestel pole rahagi. Nuppudega telefoni sain ma kolmekümne üheksa euro eest.

Mina isiklikult tahan vajutada millegi konkreetse peale. Telefoninupule ja klaveriklahvile. SEOSES SELLEGA EI TUNNE MA END SUGUGI VÄHEMVÄÄRTUSLIKUNA. Pandagu see kõrvataha.

Nuputelefon on mu jaoks paberraamatu ja vinüülplaadiga sama rea peal.

Nuppudega telefon. Heaoluühiskonna pseudoprobleem.

Jätke mu telefon rahule!

Sunday, October 29, 2017

Minemine

Täna hommikul läks Aarne Üksküla. Üle kõrge mäe. Lehtede puhkemise ja langemise aegu ikka minnakse, ütles mu vanaema.

Ja see Tartu tudeng, kes ööklubist tulles ühikasse sisse ei saanud, kuigi uksekaart oli olemas. Ja kuhu ja miks ta läks, et ära külmus? Kurb.

Üksküla pärast on ka kurb. Ikka on kurb, kui midagi kukub katki.

Ja kurbus on loomulik. Vajalik. See puhastab. Ei saa ju olla kogu aeg hambad laiali nagu Anu Välba või Marko Reikop telekas. Mis neil ometigi viga on? Vahel kardan, et Reikop lämbub oma naeru, kui äkki lambist kõkutama kukub. Mõlemad sümpaatsed inimesed, kui neutraalse näo pähe teevad.

Mis irvitamise ajastu see on praegu???

No ma naeran ka vahel ohjeldamatult ja maniakaalselt, aga ma saan aru, et ma seda teen. Pärast on ikka tiba häbi ka.

Kirvenäod ka jälle ei meeldi. Vahel vaatan selliseid saalis, kui luulet loen. Hingestatud näod meeldivad kõige rohkem.


Saturday, October 28, 2017

Aastapäev

Ei lämbunud ma midagi. Seekord. Elus olen.

Täna 39 aastat tagasi ma abiellusin. Lund polnud, aga pori küll. Vanem vend võttis mu sülle ja kandis värava taha, kus takso ootas. Mul olid valged lahtised kingad ja vend sai seljale kõvasti haiget.

Pulmakleit on veel täpselt paras. Järgmisel aastal panen selga ja pildistan üles, riputan feissbukki loomulikult. Siis saab 40 aastat. Abielu ise lõppes küll päris ammu.

Tähistasin aastapäeva sibiveoga.

Mind rõõmustaks praegu ainult see torumees, kes tuleks ja hakkaks vannitoa põrandale torusid maha panema.


Sunday, October 22, 2017

Jama

Istun siin ja magama ei julge minna. Mingi jama on kusagil hingetorus ja kurgus ning selline tunne, et kui pikali heidan ja magama jään, kohe lämbun.

Tuttav tunne. Olengi varemgi unepealt istukile karanud ja meeleheitlikult köhima kukkunud selliste sümptomite puhul. Ja vat nüüd kardangi. Und ka ei tule. Surmahirm ju.

Ma teen endale mingi hästi kõrge pea-aluse. Lasen aeg-ajalt taruvaigu ja saialille õli kurku. Tahaks mingit imemistabletti, aga pole võtta keset ööd.

Issand, milline megapikk päev!!! Alles hommikul olid veel lapsed majas. Nalja nabani. Ja pange nüüd tähele - mitte ainsatki pesemata söögiriista ei jäänud neist maha! Selline absoluutselt imeline uus austraallasest väimeespoeg on mul nüüd!

Mis on küll selle mehe mõtteis, kes nii lahe on!? Ja kas ta jääb või kaob...

Settinud emotsioonid

Kooli aastapäev on siis peetud. Väga emotsionaalne oli. Just kohtumiste tõttu. Neid oli mitmesuguseid, aga domineerisid positiivsed. Positiivsed emotsioonid ajavad mind teadagi püstihulluks. Lisaks veel ingliskeelne pidev nali ja naer kodus.

Seega. Kõige rohkem on silme ees Age ja Tiit. Age võttis jutuks mu tänavaintervju AK-s, mille pärast on mul tiba piinlik. AGA ISE ON TA ILU JA TARKUSE JA MILLE KÕIGE MUU VEEL KEHASTUS. Ilma Tiiduta ma küll teda ära ei tunneks. See selleks. Tõesti kaunid kaugelejõudnud meeldivad inimesed.

Kallistavaid ja naeratavaid oli piisavalt. No Hanno muidugi. Hanno on omaette peatükk mu elus. Mina tema elus ka. Nii ta ütles.

Evika, Piret, Maria, Margus, Liina, Kristiina, Kaisa-Maarja, Ruudi, Ave, Aet, Anne, Anneli, Väino, Maarika, Diana....

Ja Külli, kes oli NII positiivne üllatus, sest ta soovis kõiki mu kolme raamatut.

Mõni ei tundnud mind, mõnda ei tundnud mina, mõni jäi lihtsalt märkamata. Ja siis oli selliseid, kes lihtsalt teevad head nägu, aga selle tagant paistab, et nad ei pea must mitte midagi. Palju õnne neile!

Jalad valutavad, raisk! Vanadus? Ilmamuutus? Väga ebameeldiv ja ennegi kogetud.

Friday, October 20, 2017

Üks väga kole jutt

Me käisime täna Narva kolledžis hõimupäeval esinemas. Lugesime mu luuletusi eesti ja soome keeles ja kuulasime Ungari rahvuseepost (mille pealkirja ei mäleta) ungari keeles. Natuke algust. Kõlas hästi, aga sisu jäigi saladuseks. Ungari rahvamuusikud mängisid ka. Üks naine kaulis - ikka kõri pealt nagu need rahvamuusikud peavadki, aga jutt pole sellest.

Minu kõrval istus noormees, kelle käelabad olid deformeerunud. Sõrmedest oli vaid vasaku nimetissõrm (mis ei funganud) ja paremal käel ainult nimetissõrme ja väikese sõrme kohal sellised kõrgemad nukid.

Ta toimetas osavasti toidutaldriku ja joogiklaasiga. Me ei istunud lauas, vaid saalis toolidel. Kogemata üldse märkasin, kuigi ta istus lausa kõrval. Tunnustasin mõttes, et ohoo, kui tubli.

Aga siis!!! TA HAKKAS NENDE NUKKIDEGA OMA KÕRVU KOUKIMA!!! Ja väljakougitut vastu pükse pühkima. Öäkk! Mul läks süda täiega pahaks ja minust sai hetkega puuetega inimeste vihkaja. Kuigi ma olen ise ka puudega. :) :) :)

Aga üle läks juba.

Tõmban koomale



tõmban koomale hinge ja hõlmad
kutsun tuppa sõnad ja mõtted
leedrimarjad põõsasse jätan
lindudele
kui tulevad külmad
pihlamarjad ma puusse jätan
lindudele
kui tulevad külmad
kütan ahjud et hing saaks sooja
tõmban koomale kampsunihõlmad
11-03-20-10-2017

Thursday, October 19, 2017

Mis see siis ära ei ole

Üks päev oma elust elada. Maha kustutada. Jälle taevale lähemale saada.

Ärkan juba kell üksteist. Üsna pea helistab Laivi. Ja kohe tunneb ära, et olen unise häälega? Kuidas see võimalik on? Ma ekstra püüan alati VÄGA reibast häält teha, kui mind une pealt tabatakse. Räägime kooli aastapäevast ja muust. Luban enne kooli minekut läbi hüpata ja luulekogu ukse vahelt  sisse torgata.

Siis helistan Efraimale. Avaldan kaastunnet. Räägime Valvest ja muust. Soovin talle head tervist ja Valvele valgust lõpmata.

Mida ma siis teen? Lappan feisbukki ilmselt. Saan ühe pakkumisse raamatukokku esinema tulla. Mul on hea meel.

Pistan pesu masinasse ja lähen koeraga jalutama. Ilm on ilus. Pean päikeseprillid ette panema. Poolteist tundi jalutame ja mitte sittagi! Sõna otseses mõttes. Koer on taas täiesti umbes ja mina täiesti nõutu.

Kodus riputan tilkuva pesu nöörile, sest tsentrifuug pole jälle oma rolli täitnud, kuigi ma palusin. Olen juba väsinud, aga võtan siiski porgandid üles. Mõni on väga suur ja sile, mõni hoopiski alt ära söödud, ainult lehed mulla peal pikali. Head isu, armsad vesirotid.

Nüüd olen veel rohkem väsinud, aga toon siiski kärutäie kompostmulda. See on kuradi raske, sest selg viimasel ajal muudkui valutab aga. Kärutäis peenrale on täiesti märkamatu kogus, aga mitte ei jõua rohkem. Pistan küüslaugud mulda. Lõpuks. Mitu korda käin toa vahet, sest ei oska õiget kogust võtta.

Enam tõesti ei jaksa. Viskun teleka ette. Leban. Ühel hetkel tuleb õunakoogi isu. Teen selle pitsapõhjale. Pitsapõhja teen pitsapõhjapulbrist. Muud jahuvärki kodus pole. Panen kõvasti suhkrut, kaneeli ja ingverit.

Kuum õunakook piimaga!!! See uimastab mind täielikult. Jään teleka ees norinal magama, ei näe AK-d ega midagi. Täiesti ainulaadne minu puhul. Aga ingverit oli koogi peal tuntavalt. Küllap sellest.

Võtan ühe seljavalutableti. Pean jalul püsima ja eesootavad esinemised ära tegema. Õunapuude vesivõsud jäävad ületalve, püsikute varred ka ilmselt. Sama oli ka eelmisel aastal. Vaevu jõuan ots otsaga kokku.

Aga üks päev on jälle taevale lähemale saadud.

Tuesday, October 17, 2017

Tuhamäed

Noh... Jah... Suitsevad korstnad, kaadrid nõukaaegsest kaevanduselust, vene rahvusest lastekodupoiss ja sinna vahele eestlastest penskarid rahvatantsupeol. Ühe noor mehe nägemus Kohtla-Järvest. Vastandamine "päris Eestiga". See on kõik juba nähtud. Kordi.

Režissöör Ivar Murd on siin küll sündinud, aga juba lapsena ära läinud. Selge. Ameerikas elava inimese otsitud pilt. Jälle üks Ida-Viru koll. Saalist kostus nurinat. Ma ka puhisesin. Leppisin alles siis, kui filmi autor tõi sisse oma ema surma. Ema surm lepitab alati.

Mõtlesin oma Kohtla-Järve tuttavate peale. Alles nad pidasid kooli aastapäeva. Alles nad osalesid valimistel. Haritud ja meeldivad inimesed. Elavad oma ilusates kodudes. Jätke meelde: SEE SIIN ON PÄRIS EESTI JA SIIN ELATAKSE PÄRIS ELU!

Seepärast, et meie oleme veel siin. Kuigi varsti kisume maast välja sildid endiste valdade nimedega ja paneme asemele uued. Meie - see tähendab Eesti riik. Aga mitte ainult siin, vaid igal pool. Sellest on küll kahju. Ise teeme, ise lõhume.

Mu armas mees on löödud. Tema vald, kus ta kümme ja rohkem aastat töötas, lakkab nüüd olemast. Tõstis sinimustvalge laualipu teiste riikide lippude taha.


Monday, October 16, 2017

Jälle ei mingeid porgandeid

Kell on üks läbi ja mina veel voodis. Hiljuti ärkasin. Ma isegi ei mäleta, kui kaua öösel lugesin. Kaldmaade kahte armastuslugu. Jah, poole kõrvaga olin Kätlin Kaldmaast varem kuulnud. Aga ainult poolega.

No karm värk. See, mida ta oma lapsepõlvest kirjutab. Muidugi tuli meelde, kuidas ma ise kuri ema olin. Kõvasti peegeldas, aga ma olen siiski lapsemäng raamatuema kõrval.

Ega see reisiliin nii väga huvitanudki. Lõpuks lugesiningi vaid neid kohti, mis mulle tarvis. Seegi võttis pool ööd.

Eile õhtul unistasin, et tuleks kuiv ilm, et võtaks porgandid üles... No kus ta siis tuleks, kui ma ise ilmateadet nägin. Tibutab ja mina söön voodis halvaad. Aga ma panen paksu jope varsti selga ja me lähme koeraga kakamisreisile.

Aimar helistas, et sai mu narkotsipaki Hong Kongist kätte, et kas toob kohe koju. Tegelikult on pakis kindad, Etsyst tellitud. Ma kardan, et need on mulle väikesed. Hong Kongi naiste käte mõõdus ju.

Kui õhtul viitsime, siis lähme kinno. Tuhamäed on filmi nimi.

Sunday, October 15, 2017

Järgmisel korral teisiti

Jah, näedsa, elu muutub ja mõtted ning soovid koos sellega. See oli viimane kord, kus ma valimispeo korraldasin - et lähme kõik koos valima ja siis pärast peame pidu. Järgmisel korral võib-olla hoopis eelhääletan või e-hääletan, sest ei jaksa õige päevani oodatagi. Ja äkki juhtub midagi ja ei saa minnagi ja üldse mine tea...

Aga seekord oli veel vanaviisi. Läksime kohale ja puha. Pärast tulid kaks toredat tüdrukut külla ja me sõime väga palju. Naersime ka. Ikka on tänapäeval veel neid toredaid tüdrukuid, noh noori naisi. Vat ei küsinudki, kas neil oli hääl antud.

Nüüd tahaks juba valimistulemusi teada. Väga. Kodukoha tulevik on oluline.

Friday, October 13, 2017

Kannapööre

Uus seisukoht ahistamise osas. Natuke lugenud teema kohta, selgus, et neiu oli Taavi jõulist käitumist kohe ahistamiseks pidanud ja kohe sellest ka rääkinud ja läbi tuttava ajakirjaniku jõudis lugu meediasse. Selge. Tõmban tagasi.

Eriti tõmban tagasi kuulsa psühhiaatri Lembit Mehilase juhtumi tõttu, kes olla depressioonihaige naise rindu luba küsimata katsunud. See tundub küll rõve ja ka tõene, sest tean seda meest, olen kokku puutunud. Mitte rindupidi. Mind ta pole katsunud.

Aastaid tagasi kurtis üks noor tütarlaps, et Mehilane kipub kallistama, aga tema ei taha. Et kui leiadki mõistliku psühhiaatri (kirjutas tõhusaid ravimeid), siis osutub see ka pedofiiliks.

Tule taevas appi!

Thursday, October 12, 2017

Väike paus

Võtsin loomepuhkust ja võtan veelgi. Kirjutasin pika ja põhjaliku essee helge lapsepõlve teemal presidendist inspireerituna ja sotsiaalmeediast mõjutatuna. Siis kustutasin kõik maha ja tore ongi. Uued teemad on juba õhus. Jõuline suudlemine ja kleidi üles või alla tirimine.

Kolm nädalat läks siis sel naisel aega aru saamaks, et Taavi temaga liiga lähedal tantsis. Rebinud lahti ja jooksnud minema siis, kui ei meeldinud.

Minus on küll alati jõuline suudlemine huvi äratanud (kui mees on vastuvõetav). Ise olen ka mehi jõuliselt suudelnud ja keegi pole ahistamissüüdistust esitanud.

Ma kõlan nagu mingi seksistlik vanamees, aga no tõesti.

Monday, October 9, 2017

Ei küünlatuled läe meelest

mõnel ei lähe
mandoliinid meelest
mul ei lähe meelest
need küünlatuled surnuaial
kahel pool teed
kui õhtupimedas
läbi Kasepää sõitsime
ei lähe meelest mälestuskivi
mille ette ise küünlad süütasime
meestele
kes neljakümne esimesel
maha lasti
lihtsalt niisama
minu ilus noor lell Karl
ja veel meie vereliini mehi

paremal möllas Peipsi
oli tumehall ja ähvardav
kurjadel lainetel valged vahuharjad

millal hea kurja küll lõplikult võidab


Sunday, October 8, 2017

Erinevad majad

Kui ma siin millaski kirjutasin ühe luuletuse majast, milles ma käisin ja mis oli rahast tehtud, siis täna käisin hoopistükis teistsuguses majas.

See on üks vana apteegimaja, arvatavasti eestiaegne ja täis väga head energiat. No seepärast ka, et inimesed selles on mulle olulised. Nad pole küll jõudnud seal eriti kaua elada, alles kolisid, seega peab maja enda energia ka hea olema.

Väega koht. Teine korrus. Tundsin seda maast kõrgemal olemise turvalisust ja vaatasin ilusaid vaateid. Iluaed ja puud. Vana lossipark sealsamas.

Küllap on see ürgne hirm, mis paneb maast kõrgemal end kindlamalt tundma. Oma kodus olen harjunud alumise korrusega. Järjest vähem mind üles tõmbab, aga vahel ikka. Ehk tõmbaks siis rohkem, kui ma viitsiksin seal koristada. :) Hea, kui allgi saan enam-vähem inimeste elamist imiteeriva korra hoitud.

Ei, asjad mul segamini pole, aga tolmu jätkub. Homme on see päev, mil ma tolmuimeja kätte võtan. Kui jaksan.

Kolm emotsionaalselt laetud päeva järjest - see on mulle ikka paras katsumus.

Friday, October 6, 2017

Viimsel hetkel uus teema

Tahtsin kirjutada, et kui te ei loe, siis ma ei kirjuta kah. Blogimine on ju ajast ning arust. Vähemalt minu stiil. Ei värvipilte ega kedagist. Siis vaatasin, et lehevaatamaisi oli täna üllatavalt palju ja muutsin kohe arvamust.

Ma käisin Epp Petronega raamatukogus kohtumas. Väsisin kole ruttu ära, sest muusikat ei olnud. Ainult raamatud ja neid on tal kuradi palju. Pange nüüd tähele: MA POLE LUGENUD SENINI ÜHTKI EPP PETRONE RAAMATUT.

Ainult kirjasarjast Hedvig Hansoni oma. Tegelikult oli arendav küll. Ma ütlen alati endale: kui ei meeldigi, mine ikka ja arene.

Oleksin tahtnud Annela Laaneotsa "Minu Tai saared". Ikka tahad, kui inimest pisutki tead. Seda kaasas polnud. Ostsin siis "Inspireerivad armastuslood läbi aegade". Kujundus meeldis, selle aasta raamat ka ja räägib väga tuntud inimestest üle maailma.

Ja pärast! Pärast me läksime Karjala koori kontserdile. Mulle meeldis täiega üks nende dirigentidest - Jelena. Selline blond, naiselik ja apetiitne. Ma ei jätnud seda talle ütlemata.

Kui järgmisel suvel on ingerisoome laulupidu Jõhvis, siis kindlasti näeme.

Monday, October 2, 2017

Taam mis taam

võin vanduda kui voorimees
või kärkida kui kõu
ja kurb kui olen
pisaratest
lirtsub terve õu

võin tulla nagu leebe tuul
sind õrnalt emmata
kuid ära usu
sekundiga
võib tormiks pöörata

võin terve igaviku nurgas
ma vakka püsida
või naerda nii et
aknaklaasid
eest ära lendavad

ma vahel olen turtsakas
ja vahel tumm kui kala
kui laulan
ikka kõvasti
ja tantsin küljest jalad

mu kätte sobib vikat
paukuv kirves
vinguv saag
kuid vahel kui on tarvis
olen raudselt taam mis taam


Sunday, October 1, 2017

Imeline raamatukogu

See asub mu maja teisel korrusel. Juhtun sinna nii harva. Nurgatoast on saanud muuseumituba, kus on kaugetelt maadelt toodud põnev kila-kola ja köetavas toas raamatud ning seal saavad külalised külmal ajal öömaja.

Vahel mu armas mees käib kolamas ja tuleb tagasi mingi ääretult põneva leiuga. Ma pole eriti vaadanudki, kuna kirjandus on valdavalt ingliskeelne. Selles keeles loevad mu kolm tütart. Nüüd kõlas küll suureliselt! :) Aga nii on, noh!

Aga üllatusin minagi ükspäev, kui Marial üleval toas külas käisin. Leidsin Paulo Coelho "Veronika otsustab surra". Tean Coelhot juba ajast, mil teda eesti keelde veel tõlgitudki polnud. Lugesime inglise keele kursustel Tiaga tema "Alkeemikut".

Muid olen veel lugenud, aga sugugi mitte kõike. Nüüd küsisin endalt, et kuidas SELLINE teema on mul kahe silma vahele jäänud??? Vaatasin, et ilmunud 2005. Selge. Tollal oli mu elu nii kiire, et taolisteks mõteteks polnud aegagi. Võib-olla isegi lugemiseks mitte. Sarnased probleemid, nagu raamatus, tulid aastaid hiljem.

Nüüd siis loen.

Muide, ma pole vist öelnudki, et selle mu uue luuleraamatu, millest pidevalt vahutan, pealkiri on "Elu on rong". Aga võib-olla olen.

Friday, September 29, 2017

Osta mind!

Vaata www.paljasjalg.ee ja sa näed mu raamatututvustust ja saad e-poest osta kulla hinna eest. Või siis raamatupoest Puänt Tallinnas Pärnu maantee 4 (oli vist). Küllap nad müüvad ka e-poes, ma oletan.

Mujal veel pole ja ega ma pead anna, et tuleb. Võib-olla siiski Rahva Raamatusse ja Apollosse, aga seda ma juba ükskord rääkisin.

Seda ka ei tea veel, millised raamatukogud tellivad.

Sihukesed lood.

Thursday, September 28, 2017

Unetuse retsept

unest pole juttugi
päeval nähtu kuuldu kogetu ja loetu
on korraga peas
keerdus ja segamini
ühe mehe elumured
ja mäest üles voolav jõgi
Euroopas üha populaarsemaks muutuv
anonüümse matusemetsa idee
sinna ei tohi asetada
ajas püsivaid luksuslikke hauatähiseid
laps kes homme tuleb koju
üle pika aja
makroonide ja misopastaga
kümneaastane pärasoolesongaga koer
kellega jalutan kohusetundlikult
iga päev tund aega
rohkem ta ei jõuagi
mina ka mitte
hiline vaarikasort mis kuidagi ei valmi
mõned punased sain täna suhu pista
porgandid mis on tarvis üles võtta

kes ei tea siis sellistest asjadest koosnebki unetus
nüüd ma võtan tõepoolest topeltdoosi
uinuteid ja rahusteid
kaua võib

1-00-29-09-2017



Nagu ükskord ammu

Kogesin täna sellist tunnet nagu aastal 1986 DDR-is. See oli mu esimene välisreis. Jaah, ma nägin Berliini müüri ja puha. Paljud detailid on väga selgelt meeles - saksa väikesed nukulinnakesed nimelt. Oma värviliste nukumajadega.

Ja väga paljut ei näinud ma üldse, sest linnaekskursioonidel jäin ma kohe bussis magama. Magasin süüdimatult, süljeke suunurgast nirisemas. Ühel orelikontsrdil Halle Toomkirikus? ka. Reisil nimelt selgus, et ma ootan oma kolmandat last. Sellest see lõputu uni.

Täna astusin esimst korda Realiseerimiskeskusesse, mis on juba ammu endise Säästumarketi asemel ja siis mind tabaski see deja vu (nagu teate, ei suuda ma neid kriipse leida, mis tähtede kohal olema peaks, ja ei viitsi otsida ka).

Seal müüakse nimelt hoopis teistsugust kaupa, kui minule tuntud-teatud poodides. Rahvast oli vähe ja kõik kuidagi nii meeldiv.

Ostsin endale ühe tuunikalamajoneesi, ühe kookospiima ja paki maiust nimega Soft Nougat.

Aga tookord DDR-is oli meil raha jalaga segada ja poes müügil (võrreldes Eestiga) imeasju - Salamandri kingi näiteks.

Wednesday, September 27, 2017

Marju on tark naine

Marju Kõivupuu. Te teate seda isegi. Tark ja meeldiv. Võrumaalt. Räägib võru keelt ja teab vanu asju. Sellised inimesed tõmbavad mind magnetiga.

Praegu loen "Loomad eestlaste elus ja folklooris". Näiteks polnud ma peiedest mõeldes iseseisvalt kunagi nii kaugele jõudnud, et tegu on loomohvriga. Surma ja surnu lepitamiseks ning hilisema koduskäimise ja muu ärahoidmiseks.

Oskasin mõelda vaid niipalju, et ennevanasti, kui olid pikad sõidud hobustega, siis läks ju kõht tühjaks küll. Pidigi sööma. Eriti talvel külmaga. Jõudsin isegi seda mõelda, et milleks selline rudiment tänapäeval?

NÜÜD mõtlen ma hoopis teisiti.

Mul on pisut lugeda. Ehk avastan veel midagi põhjapanevat. Palunõia lugu oli ka huvitav. Teadsin vaid sõna, aga mitte tausta.

Järgmiseks Võtan ette Heiki Pärdi "Eesti argielu". Mõlemat raamatut kiitis ka Mart Juur Kirjandusministeeriumis. No ma teadsin neid enne ka. Päris loll ikka ei ole. Marju oma läbi feissbuki ja seda teist läbi Riina.

Saturday, September 23, 2017

Kassinaeritee

helesinise maja köögis
pole istunud aastat paar
mu enese südamelöögid
seintel valusalt kajavad

helesinise maja õues
õitseb sinise õiega taim
üle katuse läbi põue
liugleb ema ja isa vaim

kellalt sekundeid tilgub maha
vakstu laual näib päris uus
vaatan teiste kruuside taha
seal on murtud kõrvaga kruus

sellest kruusist jälle nüüd joon ma
oma helesinise tee
õuest ise õisi pean tooma
ema kassinaeris on see

mis ravib mu käheda kurgu
ja silub mu südamepraod
olen ootel tuleb mis tulgu
lasen minna sellel mis kaob

minu helesinises ajas
aurab murtud kõrvaga kruus
ühes helesinises majas
on helesinine laguun

16-45-22-09-2017


Friday, September 22, 2017

Heureka!!!

Ma olen ainus inimene, keda ma tean, kellele meeldib käia matustel. Kuna surm on inimese elu kõrghetk, siis kuidas ma saaksin mitte kohal olla. Nii tähtsal sündmusel. Kui on olnud nii ilus ja rahulik surm.

Matustel saab laulda. Tänagi. Kuigi ainult kaks laulu. Väga igava jutu ajal, mida veeretas surnumatja, kujutasin ette, kes võiksid küll kord minu matustele tulla.

Pärast ärasaatmist joosti laiali. Tööpäev ju! Kuigi lauda paluti kõiki. Me Maretiga läksime. Olime kahekesi ainsad kolleegid sellest kaunist kuldajast. Nentisime, et see oli me elu üks paremaid aegu. Tollal. Toila koolis. Igasuguseid asju sai meenutatud, mitmesuguste inimestega räägitud.

Siis sai kook söödud, kohv joodud, Maret ära kallistatud ja ma hakkasin linna poole astuma. Päike paistis ja saksa sõdurite surnuaial asjatas Jaak. Mulle tuli hea mõte küsida, et ehk oskab tema näidata mulle Lutsu Pritsu hauda, mida ma iseseisvalt pole leida suutnud. Ja ta oskaski!!!

Ostsin endale lillad botikud ka. Lainele oleksid meeldinud. Kaunist lendu sulle, armas Laine!

Ja valgus lõpmata....




Wednesday, September 20, 2017

Käpitu

Persse, kui halb mul olla on. Puhtfüüsiliselt. Eesti Post helistas pool üheksa hommikul. Õhtul ei jäänud kuidagi magama. Ma ei tea, miks. Polnud otsest põhjust mitte jääda, aga iial ei tea, mida need neurotransmitterid seal ajus teha võtavad.

Nüüd on mul unerohupohmell.

No igatahes tõi kuller raamatupaki ja ma pidin allkirja kirjutama nutiseadmele selle pliiatsikujulise jullaga, millel oli kullavärviline ümar otsik, mis meenutas mulle teesõela. Selle vahega, et teesõel on hõbedavärviline ja loomulikult palju suurem.

Kirjutasin, mis ma kirjutasin, aga kirjutatud ei saanud. "Ma ei ole seda kunagi teinud, ma ei oska," vingusin. "No kui ei oska, siis pole midagi teha," naeris postipoiss, tõmbas ise professsionaalselt paar kraakjalga ja kihutas minema. Paki sain kätte küll.

Tuju tegi pahaks. Elektroonika ei armasta mind. ID-kaardi puhul on sõrmejälgede andmisega sama jama. Vajutan ja vajutan, tädi vajutab mu sõrme peale, siis tuleb veel teine tädi appi vajutama...

Tundsin ennast käpituna. Kui me eelmisel aastatuhandel emaga põrandatekke kloppisime ja ma otsa käest lasksin, naeris ema alati: "Kuidas sa nii käpitu oled!"


Tuesday, September 19, 2017

Müüdud

Kõik algas blogist. Arvasin, et rahuldan sellega oma kirjutamisvajaduse ja asi ants. Ei läinud nii. Tuli esimene paberraamat. Arvasin, et kirjutan ühe paberraamatu ja asi ants. Ei läinud nii. Kirjutasin teise, kolmanda, neljanda ja viienda.

Ise andsin välja. Kulka, vallavalitsuse ja sponsorite toel, aga polnud ISBN-i ega müünud poes. Üldse ei tahtnud avalikku haukumist ja hilisemaid allahindlusi ja bla-bla-bla...

Esitluspeod olid toredad. Sai sööki ja jooki ja priimat pannkooki... Inimesed küsivad siiani, et millal järgmine esitlus tuleb, aga võhm sai otsa.

Kuues raamat - mõistagi luulekogu - tuleb kirjastuselt Paljasjalg. Kes on huvitatud. Eile vaatasin, et polnud veel kirjastuse e-poes müügil, aga pidi tulema. Ma ei tea, kus nad müüma hakkavad. Raamatupood Puänt Pärnu maanteel olevat üks. Küsige poodidest võ kirjastuselt.

Mind ei huvita ka. Ma tõesti ei jaksa ise enam sellega tegelda. Igatahes olen ma nüüd avalik. Küllap tuleb ka allahindlus ja muu, aga mul kama kaks.

Mul on nüüd oma rongiraamat. Õigemini RONGSEE raamat. Mu armas väimeespoeg oli see, kes väiksena arvas, et raudteel sõidab rongsee, kuna laulus ju lauldi: "Rongsee sõitis tsuh-tsuh-tsuh..."

Sunday, September 17, 2017

Sümfooniakontsert

kontrabassimängija pillab poogna
otse keset Tubinat
päris hele plaks käib
ei tea kas saab pärast
dirigendilt sõimata ka
ei tea kas oleksime üldse kuulnudki
kui oleks fortissimo olnud
aga oli mezzoforte
ja kõik meeled haaratud
kõrvus muusika
silmis naiste must pits võrk siid ja samet
ning pillide punakaspruun
ninas mu enda parfüüm
sõrmedes Aimari sõrmed
keelel traditsiooniline
kontserdijärgne punavein
viinamarjad ja juust

publik on seekord tubli
keegi ei plaksutanud
Puccini Messa di Gloria
osade vahel

trepikojas kärgib direktriss
garderoobipoisid eksisid etikesti vastu
lillede üleandmisel
esimene viiul viimasena
ESIMENE VIIUL VIIMASENA

ah tuleks juba Piia lapsepuhkuselt tagasi


Thursday, September 14, 2017

Viinamarjad on kõrgel ja hapud

Minu viinapuu on juba mitu aastat vana, aga saaki eimingisugust. Küllap ma ei oska hooldada. Ma ei tee seda üldsemitte. Mittekõigevähematki. Niigi on ilus ja ronib mööda seina. Peaks ju lõikama ja puha...

Aga jutt pole sellest. Jutt on reisimisest. Ma ei taha väga sel teemal suud täis võtta, sest ma ju enam kaugele ei reisi. Ei saa ju noh! Ei kannata. Õnneks pole maailm päris nägemata. Varem lendasin lennukiga ja sõitsin laevaga ja puha.

Et kui ise ei reisi, et siis oled lihtsalt kade. Selline on tavaarusaam. Aga lihtsalt nii ebahuvitavad on teiste reisijutud ja reisipildid. Eriti jutud. Pilte ma näiteks feissbukis laigin küll. Need inspireerivad. Introverdi ajule on ju väga vähe välist stiimulit vaja. Ma suudan mõtetes kõikjale minna.

Aga nende ümbermaailmareisijate puhul ma vahel küll mõtlen, et kui inimese sisemaailm on hästi suur, siis ta ei pea kaks aastat ookeanil üksi purjetama. Minu arvates. Vaatad merd ja olekski nagu ära käinud. Kui sisemaailm on tilluke, vat siis läheb süle ja seljaga neid väliseid stiimuleid tarvis.

Ma sain eile näiteks paarikümnekilomeetrise raadiusega reisil sellise elamuse, et siiani toibun. Seltskond oli ka hea. Muljeid tuhandeid.

Kui on muljed, siis ongi reis.

Lõpuks tsiteerin oma maailmarändurist tütart (ühte neist), sest kõik on kosmopoliidid. Ta kõndis ühel talvepäeval paar kilomeetrit linna. Põhjenduseks oli: "Ei olnud erilist vajadust minna, aga ma tahtsin reisida."

Wednesday, September 13, 2017

Udus on asju

hommikurutus sügisudude seest
ilmub välja täiesti tundmatu mees
naeravad silmad ja valgetest hammastest kee
suu räägib minule arusaamatut keelt
valab mu peale kaunite sõnade magusa mee
ja läheb siis edasi minule teadmata teed
kõrvades kumiseb kuuldu kauagi veel
aru ei saanud kuid meeles on küll sõnad need
mõtetes midagi minulgi üle nüüd keeb
ja päeva alguse rahutult rõõmsaks teeb
MA POLE HOOPISKI ENAM SEE...
mul on nüüd sootuks teine minek ja meel
veidi seisatan lummatult udulaamade sees
siis lükkan valged kardinad lõplikult eest

15-07-11-09-2017


Monday, September 11, 2017

Soe nagu kunagi ammu

Sel aastal ma enam peaaegu ei tundnudki seda augustilõpuhirmu, et vaba elu lõpeb ja peab minema kooli. Kas õppima või tööle. See võttis seitse aastat. See hirmust üle saamine. Enam ei pea minema, sestap ka hirm aegamööda kaob.

Tänane ilm meenutas mu lapsepõlve septembreid. Hommikuti oli jahe. Panin koolivormi peale kampsuni ja siis kilemantli. Tollal olid sellised õhukesed moes. Mul oli helesinine ja natuke parem kui tavalised. Ma arvan, et see oli Ameerikast saadetud.

Pärastlõunal koju tulles lõõmas suvepalav päike. Juba linnas panin kampsuni koolikotti ja võtsin mantli käevarrele. Võsa vahel hakkasin ülejäänud riideid maha koorima. Kolepalav oli, noh! Mäletan, et vormipluusi võtsin ära, ainult rinnahoidja jäi selga.

Rinnahoidjat mäletan, aga alumist otsa mitte. Meil olid ju pihikseelikud. Võimalik, et jõudsin koju pesuväel ja paljajalu. Siis panin koduriided selga ja heitsin murule pikali. Vahtisin pilvi ja sõin kuldrenette. Või kreeke. Olin õnnelik, et üks koolipäev jälle möödas. Kuidas ma seda kooli ei armastanud!

Praegu on nii kuldrenetid kui ka kreegid veel jumalatoored.

Sunday, September 10, 2017

Ainult sügiseinimestele

No kaua võib iniseda ilma üle??? Anu Välba kutsub oma saatesse ühe hispaanlase ja ühe hindu, et nendega Eesti HALVAST ilmast jahuda. Tule taevas app!!! Muid teemasid ei oska välja mõelda? Õnneks olid mehed mõistlikud. Neile meie ilm meeldib. Küllap see pidigi asja mõte olema, et vaat kus ime!

Mulle ka meeldib mu kodumaa ilm igal kujul. OK. Tõesti ei taha, et palju lund oleks. Füüsiliselt lihtsalt ei jaksa. Ja pika pakasega kütmine ei mõju enam. Maja ei hoia sooja kinni. Tormi ja äikest kardan loomulikult. Olen alandlik. Ei karga jalalt jalale, et oh kui äge! Kõva tuulega tahan merd vahtida küll.

Aga see klišee, et suve ei olnudki, ajab mind marru. SUVI raudselt oli, inimesi ennast polnud kohal. Kes oli tööl, kes lõunamaal. Ja muide: vahepeal peabki vihma sadama, sest loodus vajab kastmist. Elu pole pelgalt plaaž.

Maria on ka minu parteis. Kui kuuleb väljendit "halb ilm", ajab end kohe tagajalgadele ja küsib ähvardavalt: "Mis mõttes nagu?" :) :) :)

on rohumaitse suveõuntel kuigi käes september
ja sügisesed aiatööd on igal sammul jalus
mu kaaslasteks on mullahunnik labidas ja ämber
ning vana armas sõber liigeste ja seljavalu

ma tahangi et kaselehed trepikotta trügiks
las lebada seal rahulikult päeva kolm või neli
sest ilma nende lehtedeta poleks mingit sügist
ja sügistuule hääl on mulle kõige armsam heli