Wednesday, November 30, 2016

Metskitsed ja okastraat

Kohe, kui esimene lumi novembris maha sadas, olid metskitsed aias kohal. Huvitaval kombel maitsesid neile mu sügisel lõikamat jäänud püsikuvarred. Veel mõned aastad tagasi olin loomakeste peale tiba pahane, kui nad mu pooppuu? (oli vist) surnuks närisid. Eelmisel talvel näkitsesid "Professor August Vaga" ka. See ei saanudki suvel enam õiget hoogu sisse.

NÜÜD on mul täitsa savi. Söögu. Eks ma kevadel vaatan, kes elus, kes mitte.

Tee ääres on üks naabrimehe metsik õunapuu. Vinderdi-vänderdi kasvanud. Ühel hommikul oli selle all prallet peetud ja õunad okste küljest nahka pistetud. Naabrimees ütles jah, et kuue-seitsmekesi olid maiustanud. Kurtis, et kipuvad oksi närima. Ma vastasin, et vanal puul pole sest midagi. Eriti sel metsikul, kelle õunugi inimene ei söö.

Täna märkasin, et sama puu all oli paar keerdu okastraati!!! Kas tõesti kitsekaitse??? No kuule, mees!

Mul endal on ka iidamast-aadamast isa-aegsed vanad okastraataiad metsa ääres maha langenud. Sinna nad jäävadki ja ma väga loodan, et kitsed end ei vigasta.


Tuesday, November 29, 2016

JA SIIS???

 sel hetkel
mil sa tõstad
minu poole
oma terase pilgu
ja küsid silma vaadates
lakooniliselt
kuid paljutähenduslikult
JA SIIS???
sel hetkel
jookseb elujõud
minust sisinal välja
nagu koolipõlve jalgratta
õhukummist
kui olin jätnud ratta
ühe tädi aia najale
värava kõrval
seespool aeda küll
aga ometigi oli keegi
ventiilid maha keeranud
ja ma löntisin kodu poole
ratas käekõrval
ega saanudki kihutada
tuul kõrvus vihisemas
tead ju küll
kui tüütu on
kaasa vedada
tühjade kummidega
elujalgratta
kosu


Sunday, November 27, 2016

Äratuskell

Ma ei ärka juba aastaid ärataja peale. Ma ärkan siis, kui ma ärkan. Tavaliselt hilja. Täna läks uni ära kell kuus. Ma ei saanud algul aru, miks. Siis taipasin. See oli luuletus, mis mind äratas.

Üks Tiidu foto feissbukis oli kummitama jäänud. Alateadvuses. Ei andnud rahu. Siis ei jää muud üle, kui istuda arvuti taha ja katsuda asjal sabast kinni saada.

Jumala eest! Ma vannun - ma olen nagu üks toru, mille kaudu need luuletused kusagilt tulevad. Sellisena, nagu parajasti tulevad. Õigetiba silun neid, aga palju pole mu võimuses.

Ja tavaliselt ma siis ka ütlen neile, kelle pärast see kõik juhtunud on. :) Edaspidi istun feissbukis, kott peas. :)

 juurtest põimitud teed
all kuuskede hämaraid latvu
valgusse viivad meid need
kuigi nad iial ei kattu

sammal kuusejalgel
tasa sosistab iidvanast loost
kustuval ehavalgel
ammu elanud inimsoost

ära külamelust
kurikaelad paadiga sõuti
raisus tüdrukuelud
must laine endale nõudis

kauge saar püsib vait
järv neelab ja peegeldab valgust
mõistujutu mõru maik

saadab uue päeva algust

Advendiaja algus

 küünal põleb
ja ma ise lähen mõttes
ning jälgi jätmata
üle mere
kaasas kaks kala ja viis leiba
ning vesi
mis pole veel veiniks muutunud
tean et varsti tuuakse
kulda viirukit ja mürri
veel mitte
oodata tuleb
vaadata valgust
ja vaikust

ja küünalt

Friday, November 25, 2016

Tänased assotsiatsioonid

Kõndisin täna mööda majast, mille teeäärsed suured kased on maha võetud. Ammu juba. Siis meenuski aastatetagune lugu Läänemaalt.

Töötasin ühes põhikoolis Haapsalu lähedal. Imeilus koolimaja. Ehitist ma mõtlen. Meil oli seal üks pensionärist suurilmadaam (eesti fill ilmselt) meelitatud tunde andma. Maakoolides on ju alati häda nende õpside leidmisega.

Novot ja see daam (heas mõttes) oli ostnud teeristis ühe vana talukoha, mida ääristas kõrge võimas kuusehekk. Haapsallu sõites me kõik nägime seda ja olime vaatega harjunud. Ja äkki ühel päeval olid kuused kadunud. Kollane majake seisis kuidagi üksi ja alasti ilmarahvale vaadata. Tundsime ennast justkui puudutatutena. Kuidas siis nii???

Meie ilus ja lihtsameelne Liili võttis asja õpetajate toas jutuks: "Issand, mida te olete teinud? Kuused maha võtnud?"

Suurilmadaam (ta oligi ikka maailmas ringi käinud ja kandis pärlitega tikitud ridiküli ka veel) ajas end puhevile ja kähvas: "Mis see TEIE asi on, mida MINA OMA õue peal teen!!!"

Me ei osanud möh ega mäh öelda. No õige jutt ju! Küllap ta oli seda etteheidet eelnevalt kordi kuulnud ja siis nüüd kehtestas ennast. Tõepoolest, kelle asi see on, aga me olime vaatega harjunud ja nüüd võeti see meilt ära.

Ma loodan, et sel daamil kanalisatsioon ikka funkab, sest oma suurilmalikul moel teatas ta kord: "Oh minul lähevad kõik näopuhastusvatid WC-potist alla!"

Annaks Jumal, et ei ummistaks!!!

PS. Kui daam ikka veel siinpool koos meiega on. Igal juhul on head mälestused temast minuga.

Thursday, November 24, 2016

Liiga palju

Viimasel ajal on minu jaoks maailmas liiga palju raamatuid. Oli juba varemgi. Siis, kui varastel nullindatel kirjastuses müügijuhina töötasin. Aastaga sain selgeks, et see töö ei sobi mulle. Ma tahtsin kõik maha müüa, et plats oleks puhas, aga nemad trükkisid pidevalt juurde... Nagu võitlus tuuleveskitega.

Viimati Tallinnas Rahva Raamatus ei läinud enam riiulite vahelegi mitte. Istusin vaid kohvikus ja sõid pardirinda.

Samas ma mäletan neid aastaid, mil raamatupoe külastus oli suursündmus ja alati oli mul mingi raamat, mida tingmata osta tahtsin ja kui seda endale lubada sain, olingi õnne tipul.

Nüüd lihtsalt ei mahu raamatud enam kusagile. Riiulid on pungis. Lugemisvara hangin raamatukogust ja ostnud pole ma ammugi.

Täna vaatasin Selveri raamatuletti. Juba seegi näis üüratu. Sofi Oksanen "Norma". Tunnistan, et mulle on meeldinud vaid "Baby Jane" ja kirjaniku imidž. Siiri Sisasklit oli armas vanaemale pühendatud raamat. Selle panin kõrva taha. Tegin lahti "Volgi naljad" ja lugesin. Oligi naljakas.

Teen siinkohal väikese ümberjutustuse. Mees võtab uue naise ja siis naine hakkab ühel õhtul uurima, et palju mehel on enne teda naisi olnud. Mees algul puikleb, aga kui naine ei jäta, siis vihastab: "Esimene, teine, kolmas, neljas, viies, kuues, sina, seitsmes, kaheksas, üheksas...."

Sisseostu tegin siiski - ostsin lõpuks kaks sügavat klaaskaussi. Salati ja magustoidu tarvis. Varsti on vaja naabrid külla kutsuda. Meil tuleb piisonirohuviina avamispidu.

Tuesday, November 22, 2016

Meie lugu


me kohtusime elukaare keskel
jah umbes seal kus läbitud ja ees veel pool
ning kirge jätkus küllaga ja elunestet
ah tormiline algus oli meie elulool

ma kokku panin taeva ja ka põrgu
ning draamat jätkus päevadeks ja öödeks ka
sa olid minu sõltuvus ja minu nõrkus
ma mingi hinna eest ei olnud valmis loobuma

nii kokku jäime rahunesid meeled
ja hinged läbi teineteise põimusid
koos kõnnime nüüd õhtu poole viivail teedel

......................

Monday, November 21, 2016

Tõusin voodist ja panin kirja

 küllap eelmises elus
me tundsime teineteist
ja näeme järgmises veel
kui sa sünnid naiseks
ja minust saab mõistagi mees
kuid selles elus
me kokku saama ei pea
nii lihtsalt on 
Saatus ütles
tema ju teab
kuid oma oled ikkagi
nagu tükk mu ihust
hingest niikuinii
ah pole see mingi vargus
kui mõtlen sust une eel
kui mina olen su kargud

siis sina mu hulkuv neer

Vanus on eelis, aga...

Vanusega muutud julgemaks ja juskui rohkem on lubatud öelda. Eks elukogemus julgustab ja midagi pole enam ju kaotada.

Üks mu tuttav kaheksakümne tuuris tõeliselt haritud daam kirjutab feissbukis selliseid kommentaare, et minulgi lähevad silmad pahupidi. Kord ta tsiteeris anekdooti pimedast mehest, kes kalapoest möödub. Küllap teate. :)

Tundub, et minagi olen juba sellesse ütlemiseikka jõudnud. Noh, kasvõi see eilne juttki ja tänagi võtsin feissbukis sõna.

Lappan ja lappan uudistevoogu ja muudkui tulevad Anna-Maria Galojani postitused, mida üks mu feissbukisõber, keda ka päriselus tean, jagab. Ma tean, et sellisel puhul on parem ignoorida, aga ma ei suutnud. Võtsin oma näpud ja kirjutasin: "Milleks seda Galojani jagada??? Püha Taevas!!!"

Mõne aja pärast tuli vastus: "Vabandust, et ma Teilt luba ei küsinud!" Seepeale saatsin mina naeratuse.

Aga tõesti, Galojani jagamine ei mõju küll kellegi immitsile kuigi hästi, kui oled ikka vähegi isamaaline inimene. Mina olen.

Jääb nüüd vaid oodata, et kui mina midagi jagama hakkan, mul on plaanis enne jõule oma raamatut meelde tuletada, saan ka kommentaariks: "Milleks sellist asja küll jagada???"

Samas usun, et pole tegemist nii pisikese inimesega. Elame, näeme.

Sunday, November 20, 2016

Verbaalne kõhulahtisus

Oli see vist Peetri kiriku juures, kus lugesin lõiku pühakirjast: "Pane valvur mu suu juurde, hoidja mul huulte uksele..."

Täna olin ma äärmiselt vihane ja käitusin väga resoluutselt, võib öelda isegi, et matslik-kirglikult.

Tõesti, kui ma lähen oma armsa mehega kontserdile ja tahan enne seda näitusel mõnda pilti vaadata, siis ei soovi ma teps mitte, et üks mutt (enda arvates loomulikult ülitark DAAM) kargab külge ja kukub kaagutama oma saba ja sarvedeta juttu, oma lõputut didaktilist möla. No üldse ei huvita!!!

Ühel hetkel tõmbasin mehe lihtsalt kättpidi kaasa, öeldes: "Me läheme nüüd kontserdile!" "Kuhu te lähete, kümme minutit on veel aega!?" kilkas mutt. Ma lisasin enda poolt poolvaljult ja teises suunas: "Mine persse!"

Kogu kontserdi ajal, mis oli väga hea ja mida täiega nautisin, kees mul vaikselt alateadvuses. Siiani keeb. Välja kirjutades nüüd jahutan seda keedust ja vaikselt mõtisklen, et mis mind siis ikkagi nii väga ärritas.

Ma arvan, et see oli minu privaatsuse rikkumine, tungimine mu intiimsesse ruumi hetkel, kui soovisin olla kahekesi.

Olen ka vahel maniakaalne ja lobisen ning naeran, aga ma ei plärise lõputult. Üldjuhul ikka sondeerin, kas inimene soovib minuga vestelda.

Tõepoolest - rääkimine hõbe, vaikimine kuld.

Thursday, November 17, 2016

Toomas Nipernaadi ainetel

 ma ostan sulle mõisa
ütles Nipernaadi
ja mu päev sai päästetud
mitte et ma oleksin kunagigi
päriselt mõisa soovinud
aga selle ütlemisega meenus
nii palju asju
see kuidas mulle nooruses
Nipernaadi üldse ei meeldinud
minu arvates ta lihtsalt
valetas naistele
nüüd sain aru
et olen ajas arenenud
ja et unistused on olulisemadki
kui päris mõisad
meenusid Kait Tamra
ja tema laulud
pärast surma ma laeva ei vaja
ja oma saar
see mõisajutt tegi tuju nii heaks
no ja muidugi on minus
seda va sinist mõisaprovva verd ka ju
osta siis pealegi see mõis
Nipernaadi
aga siis selline päris mõis ikka

viinaköögi tõukarja ja talupoegadega

Tuesday, November 15, 2016

Valu vahel murrab maha

 valu vahel murrab maha

nätaki lööb vastu maad

võitjana su peale astub jala

irvitab näkku tõuse kui saad

kas võidelda või oodata

et ise üle läheb

tuleb nii võidelda kui oodata


kuni tuhast tõusevad tähed

Monday, November 14, 2016

Noored õunad

Ma pole kunagi armastanud kuivatatud õunu. Kuivatan neid vaid tüdrukute pärast. No ja midagi tuleb ju õuntest teha. Niisama vedelema ei luba süda jätta.

Minu ema aga kallas kuivatatud õuntele kuuma vee peale, sai niimoodi õunatee ja sõi ka pehmeks läinud õunad ära, ise kommenteerides, et kuumas vees lähevad nad nooreks tagasi. Seda väljendit peab Maria väga vaimukaks nagu paljusid teisigi vanaema omasid, mida me siiani kasutame.

No ja mida mina nüüd teen? Kuhu ma olen jõudnud? Istun loomulikult arvuti taga, laual kruus kuivatatud õuntega, mis on keevas vees nooreks tagasi läinud. Söön neid tasapisi ja ootan, kuni tee jahtub ning suu juua kannatab.

See on uskumatu, kui sarnaseks me vananedes oma vanematele muutume. Noor inimene ei usu seda. Ta arvab, et vanad inimesed on mingi omaette liik, mis teda kuidagi ei puuduta.

Puudutab ja kuidas veel! Teie, mu ilusad ja noored, teist saabki uus komplekt ratastoolides juurvilju kusagil hooldekodus.

Nii on.

Ma nägin naist

Kiirustasin õhtuvidevikus Aira näituse avamisele ja kunstikooli sünnipäevale. Tuli vastu üks naine, keda pole ammu näinud. Meie vahelt jooksis toona must kass läbi. Teatud asjad tema juures häirisid mind kõvasti. Tollal. Nüüd on need unustatud. Minu poolt.

Ma ei osanud teda oodata, kuigi olin mõelnud, et näe, polegi isegi mitte juhuslikult kohtunud. Vaistlikult tundus see siluett tuttav - peenikesed pisut rangis jalad liibuvates teksades ja pead varjamas kapuuts. Mul endal oli ka kapuuts peas, aga mitte karusnahkse äärega. Kapuutsiga on vaateväli pisut piiratud.

Kui kohakuti jõudsime, tundus mulle, et see on TEMA ja mu suu oli valmis hõikama: "Oi, sina!" ja käed valmis kallistama, aga naine ei peataunud. Tundus, et temalgi oli kiire. Jõudsin märgata põlglikku muiet naise näol, mis näis ütlevat: "Teed näo, nagu ei tunnekski mind!"

Muide, kõik võib olla pelgalt minu ettekujutus, aga võib olla ka objektiivne reaalsus. Mine võta nüüd kinni.

Aga seda, et inimesed tihti pisikesed on, olen küll märganud. Ja need lõputud õigumised ning vihapritsimised feissbukis!!! Kilomeetrite kaupa! Täna just Imbi kirjutas sellest ja mina sekundeerinsin talle.

Ma vaid muigan selle peale, kui keegi minuga väiklane on, ja olen ise lahe edasi. Kui mul jõudu parajasti jagub muidugi.  Kui ei, siis tõmbun endasse nagu väike tige tigu.

Ei välju kodustki.

NB! Kui keegi on tõeliselt nõme, ei mõtlegi muutuda ja kahjustab seega meie vaimset tervist, siis sellisest tasub küll väga kaugele hoida. :)


Sunday, November 13, 2016

Isadepäev

 poeg on isaks saanud
isa vanaisaks
vaarisadeks saada jõuavad vist vähesed
enne surma
mõned isad on taevas
mõned on vangis
mõned on hüljanud oma lapsed
mõned lapsed on hüljanud oma isa
isa võib olla minister
või teadlane
või töömees
või muidumees
laulutantsujanaistemees
pillipullijapallimees
isa võib olla
miljon meest
ja mõnikord ei pruugi ta teadagi

et ta isa on

Saturday, November 12, 2016

Täna õhtul Virve Osilaga

Oleme peolt tagasi. Mina panin pliidi kütte, Aimar avas veini. Mul on kurk paganama valus, kuigi pritsutan taruvaigu ja saialille õliga ning imen Decatyleni. Mitu aastat pole kurguvalu kogenud. Nüüd siis.

Virve Osila üllitas oma koguteose "Süda peopesal". Hedvig Hanson laulis ja puha. Tunne Kelam oli kohal ja puha. Teisi vägevaid veel.

Aga pange nüüd hästi tähele: MINA KIRJUTASIN LUULEKOGU JÄRELSÕNA. Vabandust, et ma seda teile näkku karjun, aga ma ise olen ka väga üllatunud, et selline asi juhtuda sai. :)

Õhkkond oli lahe. Ikka on lahe, kui näed tuttavaid. Maret näiteks. No Mare meeldib mulle niiväga. Ma pole üldse kade, et ta nii hirmus ilus on. Ütlen seda alati, kui Maret näen. Armastan teda täiega.

Hedvig Hansoniga vestlesime ka. Kiitsin ta raamatut. Olen ennegi kiitnud. Feissbukis.

Ja suupisted olid lihtsalt imelised!!!

Thursday, November 10, 2016

Vana arm roostetab

 aegu tagasi
ootasin ma sind hoopis rohkem
kui nüüd
toona oli iga su tulek ime
tegi mind meeletult õnnelikuks
su kerge puudutus muutis maailma
tundsin et ei saa sinuta elada
kui sa mõnikord tulemata jäid
meil oli lõbus
ah mida me kõike küll koos ei teinud
nüüd ma enam nii väga ei rõõmusta
su tuleku üle
ootan salamisi
et ehk jätad hoopis tulemata
sinuta on lihtsam ja kergem
mu lapsepõlve hea sõber
mu noorusearmastus
mu lumi


Tuesday, November 8, 2016

Veel kilde

Olulisi fakte ma ei mäleta, tähtsaid asju ei tea, aga episoodiline mälu hoiab alles emotsioonidega seotud detaile.

Näiteks, et lähed Mustpeade majja kontserdile ja kohtad seal Meelit. Alati on tore, kui kusagil kauges kohas näed kedagi, keda üldse ei oska oodata või pole ammu näinud.

Saiakäigus mingi poe lahtise ukse vahelt paistis päkapikk, kes/mis tulistvalu mööda nööri üles ronis. Tavaliselt olen mina väga ignorantne nende novembripäkapikkude suhtes, aga nüüd hämmeldus Maria. Mina lihtsalt naersin. Maria väitis, et ronimisega olevat kaasnenud ebameeldiv heli. Ma ei kuulnud. Mul on eakohane kuulmislangus.

Pikal tänaval saime tasuta kallistuse osaliseks. Tahtsin rohkem kui saadud kolm, aga seltskond liikus juba edasi.

Mingis kaubanduskeskuses, kus Maria šoppas ja mina lihtsalt istusin, vaatasin üht peret enda kõrval. Issil-emmel polnud aega, sest nad nühkisid telefone. Umbes kolmene rosinasilmne tüdruk proovis algul nutta, aga siis haaras initsiatiivi. Talle oli ostetud järgmine komplekt: kolme hamba ja punase käepidemega saag, sinise peaga kruvikeeraja, üks punane kruvi ja üks punane mutter. Kõik plastmassist loomulikult.

Enda teada ma pole lastest huvitatud, aga ma olin väga huvitatud mutri keeramisest (võin terminoloogias eksida). Iseenesest hakkas suhtlus me vahel toimima. Rosinasilmake vaatas mind lahkelt ning julgustas oma jumalteabmis keele. Vastasin: "Ma ei saa sinust aru, kullake!" See ei seganud meid aga koos tegutsemast - istme ervi saagimast (kordan: sae hambad olid pehmed ning ümarad) jne.

Lahkumishetkel hõikas rosinasilmake mulle:"Kuku! Paka!"

Monday, November 7, 2016

Pole kirjutajat, pole ka lugejaid

Kirjutaja on nüüd tagasi oma maailmaturneelt. :) :) :) Niipea ei kavatse kusagile kaugemale reisida. Homme siiski üks reis tuleb. Kahekümne kilomeetri raadiuses.

Mis mul siis meeles on neist emotsionaalsetest päevadest pealinnas??? Loodusmuuseumi lahke tädi, kes meid vetsu lubas, kuna Ehal oli alles koosolek pooleli, ta ei saanud kõnele vastata ja meid tuppa lasta. Aga siis kohe sai ka.

Jalgsi vantsimised Kalamaja ja kesklinna vahet. Kordagi ei sõitnud mingi riistaga. Meri, endine majakas, park ja kajakad mu lapse kodu aknas. Ja see kutsa, kes lihtsalt seisab või lamab tõkkepuu juures teel lennusadamasse ja kellest Kalamaja grupp feissbukis kirjutab.

Lihtsalt koos olemine ja koos naermine ja koos magamine. Nüüd ma tean, kuidas elavad täpselt pooled mu lastest. Pooli näen ainult feissbukis. Nad on nüüd samuti kodus tagasi. Selle vahega, et nemad olid Jaapanis ja kodu on Brüsselis. Mina olin Tallinnas ja kodu on metsa ääres. :) :) :) Väike erinevus.

Ja Laine sain enne kontserti ära kallistatud. Kolm koorijuhti oli. Kui üks juhatas, siis teised kaks elasid kaasa. Käed ja keha üldse paigal ei püsinud. Kunagi koorijuhiks õppinuna tean ma väga hästi seda tunnet, kuidas tahaks ise minna ja vehkida, kuigi parajasti pole sinu kord.

Ma sõitsin üle aastate rongiga. Selle oranžiga esimest korda. Sain peaaegu paanikhäire, kui enne teatud peatusi öeldi, et väljuda saab ainult C-alast. Õnneks ma istusingi C-alas, aga ma kujutasin ette, kuidas äkki öeldakse: "Jõhvis saab väljuda ainult B-alast!"

Seda ei juhtunud.








Thursday, November 3, 2016

Nüüd panin

Panin selle poolpõlenud lavendlilõhnalise. Hingede aeg ju kestab. Pime aeg ka. Küünlaid põletada on küll ja veel. Mõnus. Pliidi all praksub tuli ja kartuligratään ootab ahju panemist.

Oh jah! Täna ma olin sibi, aga homme sõidan pealinna ja hakkan daamiks. Ma saan mõlema rolliga hakkama ja mõne vahepealsegagi veel.

Jah, kujutage ette, mul on kuivkemps. Ah, ma olen sellest rääkinud mitu korda. Seadsin ta nüüd talverežiimile. Soojustasin väljaspoolt ja puha. Seest kütab väike konvektor. Siiski ma loodan, et järgmisel talvel on mul juba uus WC ja vannituba. Et puudega vanainimesel oleks veidikenegi kergem. Tõsijutt!

Kuigi see talvine sõit... Lugesin just kolme hukkunuga liiklusavariist Virumaal. Küllap õhtustes uudistes kuuleb täpsemalt.

Aga ma tahan end oma lapsele hoida viia, et me saaksime käia kübarapoes ja tubakaäris, kohvikus ning kontserdil.

Nuusutan nüüd lavendlilõhna.

Wednesday, November 2, 2016

Tõeliselt hinge läinud hingedepäev

Läks kuidagi nii, et küünalt polnud aega põletadagi. Kuigi oleks pidanud vaikselt toimetama, tõin ma suure kolinaga kaksteist sületäit pliidipuid kööki. Puud olid lihtsalt otsa saanud ja kütma ju peab. Maantee oli paganama libe ja Kõu vedas eriti jõuliselt. Tundsin surmahirmu kukkumise ees. Homme panen jäänaelad alla.

Päev jõudis märkamatult õhtusse ja nii väga oodatud kontsert Illuka kirikus tuli kätte. Alfred Karindi muusika tema enda järeltulijate esituses. Tuttavad inimesed. Nohune ja äsjanutnud Reet, rõõmus Monika, ilusas seelikus ja jakis Ene, uhkete antsukitega Valve, heleda patsiga Anneli ja nii edasi ja nii edasi...

Istusime seal ja õnnis oli olla. Täpselt see, mida hingele vaja. Kõik armsad inimesed said ära kallistatud.

Kirikust väljudes paistsid surnuaia küünlatuled. Õige tiba, aga ilus oli siiski.

Juhtus kuidagi nii, et pärisküünlad täna meil kodus ei põlenudki, aga südames said need ikkagi süüdatud.

Kas mingi laul ei alga nii: "Sa südames nüüd pane kõik küünlad põlema...?"

Tuesday, November 1, 2016

Küllap see siis ikka ongi

 ilmselt see mis vahel
laulab kui lind
põrguvalu teeb
nagu tuliuus king
või torkab justkui
kanna sees pind
millel kaal on
(kakskümmend üks grammi)
kuid puudub hind
mis vaevab mind
ja solgutab sind
poob otsekui ling
annab sooja ja särab
või tapab kui ving
ja kunagi sulgub
kui lõplik või lõputu ring
või hoopis hulkuma jääb
like eternal winds
küllap see siis ongi

see paljuräägitud hing