Friday, October 28, 2016

Üks avastus ja üks lahkumine

Eilne õhtu kujunes meil kodus suurepäraseks muusikaelamuseks, sest Aimar leidis kusagilt oma tuhandete CD-de hulgast Bryan Ferry AS TIME GOES BY. Aimar väidab, et oleme seda koos kuulanud, aga ma ei mäleta absoluutselt.

Igatahes suurepärane muusika. Ja mis peatähtis - saan kuulata voodis lebades ja sõnu kaasa lugedes. See on minu jaoks oluline. Pealegi on selle väikeses raamatukese, mis plaadiga kaasas on (kas sel on ka mingi erinimetus?) illustratsioonid lihtsalt imelised. Segu eestiaegsetest Maretitest ja viiekümnendate Siluetist. Oli siis juba Siluett?

Igatahes on mu lemmikud Falling in love again, Where or when, Miss Otis Regrets.. Neid on veel. Esimene lugu on väga tuntud, aga peale selle on mul ka mingi isiklik kogemus, aga no mitte ei meenu.

Soovitan kuulata! Juutuubis on kõik olemas.

Ja siis legendaarse Valter Ojakääru lahkumine. Meenus, kuidas kirjastuses töötades käisime Ammende villas üht tema raamatut esitlemas. Mina olin lihtsalt müüjanna. :) Sõitsime mikrobussiga, milles oli ruumi küll, aga me mõlemad lugupeetud vanahärraga istusime koos juhiga eesistmel. Seal on küll kolm kohta, kuid mitte eriti palju ruumi. :) Papa Valter väitis, et temal läheb samuti mujal istudes süda pahaks. Ja minul kohe kindlasti.

Pärnusse jõudes oli ürituseni veel aega ning isa-poeg Ojakäärud ja saksofonist Lembit Saarsalu kutsusid mind restorani lõunale, kuigi ma ise end kaasa ei toppinud. See oli väga meeldiv lõuna, kus ma sain tunda tõelist härrasmehelikkust. Ilus, kui sinu lauda istudes kolm nii kuulsat härrat püsti tõusevad.

Raamatuid vist kahjuks eriti palju ei müünud. Mäletan, et pakk, mille pärast koju tassisin oli hirmus raske.

Ilusat lendu Sulle, lugupeetud Papa Valter!

Wednesday, October 26, 2016

Õõh, õudukas!

Ma leidsin täna puuriida vahelt nahkhiire. No mina ei tea, kuidas teda täpselt nimetada, neil on ju mingid liigid... Igatahes käsitiivaline. Magas magusaste. Oli oma käsitiivad ja muud elundid kokku pakkinud. Ma pidin ta teisaldama. Teisaldamise käigus ja ilmselt mu käesoojust (kindad olid küll käes) ja liikumist tajudes hakkas loomake end sirutama.

Minu jaoks on selline väike koeranäoline lendav olevus surmade saadik salailmade vahel nagu maodki. Tunnen hirmu ja aukartust. Noh, sain ta lõpuks ühte prakku susata. Loodan, et ta kohendab end mugavamalt magama ja ära ei külmu.

Ega seal puuriida vahelgi teabmis soe oleks talve maha magada. Nüüd on ikka katuse all. Kuigi madalale sai. Põrandale vist. No ma ei tea, ma nii kartsin.

Ja muide. Kes Sa mind Singapuris loed, tuhat tänu Sulle. Nii tore oleks, kui Sa endast märku annaksid. Lihtsalt nii vahva on riikide loetelus mõnda uut märgata. Aga kes soovib anonüümseks jääda, palun väga.

Mõned kurdavad, et ei oska/ei saa mu blogi kommenteerida. Mõned jälle saavad. Kes saavad, andke endast teada.

See teeb mulle rõõmu!!!

Sama jama

Eelmisel aastal tuli ka sulalumi, jäi puudele pidama ning murdis lõpuks oksi. Kahju oli suurtest aiamändidest. Päästvat tuult ei tulnudki. Millal see täpselt oli, ei mäleta. Nüüd ma kirjutan iga luuletuse alla kuupäeva. Seni ei mõistnud, milleks seda vaja peaks olema.

Praegu pole veel hullu, sest plusskraad paneb lume sulama. Loodan, et SEE lumi on mööduv nähe.

Küpsetasin endale ühe pannkoogi. Väga maitsev oli teine. Aeg-ajalt istun klaveri taha ja laulan seda eelmise talve lugu. Meloodia tuli täna. Minooris seekord.

Ja refrään on selline:

tule tuul
väljade tuul
päästa puud
päästa puud
tule tuul
väljade tuul
päästa puud
päästa puud...




Tuesday, October 25, 2016

Videvik

 mu selja all on kuumad lesokivid
teeb järjest tumedamaid pintslitõmbeid videvik
mu lemmikhetk on hääletu ja üüratumalt pikk

kell üksi mööda tuba käib ja kõneleb
kuid aeg ei liigu mitte sammugi
linn tuled eemal süüdanud on ammugi

ma ootan veel ja kuulan lumevalgust
ma ise kaugel ära ja õhtu õues päris must
kuid naasen kohe kui sa katsud ust


Saladus lahendatud

Jah, see on ikka hambaarsti abilise higilõhn, mida ma tunnen. Mitte minu. Ma tõmban kaenlaalused nahapoorid leidispiidstikiga nii tuugalt kinni, et sealt ei lendu enam midagi. Aga seni ma kahtlesin. Jah, see ongi lihtsalt higilõhn, mitte hais. Märgatav, kuid mitte ebameeldiv. Võib-olla ta ei kasuta vahendeid või pole need küllalt tõhusad. Noor kena naine muidu.

Selline töö ajaks mind ka higistama. Sa pead iga hetk olema valmis täitma hambaarsti korraldusi, mis antud tasasel häälel. Mina ei saa neist üldse aru. No ma olen poolkurt ka. Käsklused kõlavad umbes nii: "Uus sülg! (sülge vaja imeda), A3??? (pole udust aimugi), peenike plekiriba, ei, seal oli üks peenem jne."

Õnneks on arst rahulik. Ja kui valus pole, siis on hambaarstitoolis täielik nirvaana. Eriti siis, kui saab mingeid häid lõhnu ninna tõmmata. Ma mõtlen neid meditsiinilisi, mitte higilõhna. Tundsin täna ise oma parfüümi. Muretsesin, et küllap see oli liiga tugev, kui juba ise tunned.

Mu parfüüm sobinuks küll rohkem hilisõhtusele tantu- ja joomapeole kui keset valget päeva arstikabinetti. Ikka see mulle nii armas Black Phoenix. 

Patune lõhn.


Monday, October 24, 2016

Muuseumilainel

Ma ei ole tegelikult muuseumiinimene, et hoiaksin alles kõikvõimaliku kila-kola. Ja kui keegi veel midagi kogub - maitea - nukke, panne, tasse, mõned vanamehed rauakolu..., siis tahaksin kaugele jooksu pista. Mina ei kogu otseselt midagi. Viimasel ajal on küll tekkinud kirg igasuguste ehete vastu.

Nüüd ma siis tühjendan üht tuba, mis on olnud aastaid muuseumituba - täis kaugetelt reisidelt toodud ja ajaga kogunenud ilusaid tilinaid-tolinaid, mida mitte kuidagi ei raatsi ära visata. Kogus on suur - ma ise ja neli last ning sõbrad on oma panuse andnud. Kolin kõik ümber. Õnneks ruumi on. Muuseumituba saab teises kohas olema. Midagi viskan ikka ära ka.

Ega ma kõike hoolega sorteerinud, aga siiski leidsin ammu-unustatud huvitavaid asju. Peamiselt ehteid. Kõige rohkem on raamatuid. Need, vaesekesed kükitavad kastides, aga homme läheb oksalõkkesse mu õpetajakarjääri jooksul kogunenud koolitusmaterjal. Vaatan seda kogust ja mõtlen, et küll sai ikka omal ajal õpitud. :)

Kõige olulisem leid minu jaoks oli üks vana luuletus. Igatsesin teda ammu, peast ei mäletanud. Nüüd on siis käes. See on nii MINA!!!


 kui heinamaalt tõusis udu
lõhnas õhtu tuulest ja veest
jooksin vaatama konnakudu
paljad varbad kummiku sees
madalas soojas lombis
õitsesid varsakabjad
pärast värsket kevadist vihma
kukkus kägu aia taga
sain säärtele kuresaapad

*
ja siis ma kasvasin suureks
                  aga osa minust jäi maha

                   heinamaale lompide juurde

Saturday, October 22, 2016

Ma siin järeldan

Ma siin järeldan, et niipea, kui hakkan oma depressiivseid ininaid inisema, lugejate arv kohe langeb. :) :) :) No mina kirjutan ikka seda, mida ma tahan, ma ei ürita siin ju kellelegi meeldida, eksole!

Seega. Tuju on parem ka. No sest armsaid inimesi sai näha ja naerda. Naer on äärmiselt oluline minu jaoks. Naermine ja kallistamine. Noh ja siis veel laulmine ja tantsimine ka.

Aga muidu on hirm. Seda hirmu võib võtta osaliselt kui ärevushäiret, aga mõneti ikka kui täiesti reaalset hirmu tuleviku ees. Vaatasin ükspäev oma elu ja ümbrust pilguga, et kui hästi praegu kõik on ja mõistsin, et see ei pruugi nii jääda. Ükskord võibki tulla kaos ja lõpp. Vanadus või sõda. Või mõlemad korraga.

Üks artikkel feissbukis mõjus mulle vastavalt. Jutt ise oli jumala mõistlik. Et me peame kindlustama end kriisiolukorra puhuks. Kõige tähtsamad on vesi, söök ja soojus. Konserve võib ju kokku osta, aga kui kraanist vett ei tule? Ja ega tule, kui elektrit pole.

Üle kümne aasta olen rääkinud, et vana hea pumbakaev tuleks korda teha. Ma väga loodan, et nüüd võetakse mind kuulda ja tehaksegi.


Thursday, October 20, 2016

Meetmed kasutusele võetud!

Mõõdukas meelelolu langus ja paranoia, et kogu maailm on minu vastu. Teate seda? Küllap mõned teavad. Siiski üsna pinnapealne. Saan oma vahenditega hakkama. (Tableti neelasin ka ikka.)

Panin end riidesse, lõhnastasin Black Phoenix iga (ikka ei tea, kus ma leian oma arvutil ülakoma), riputasin täis hõbeseid kõlinaid ning asutan raamatukokku minema, et Kristel Mägedit, Kersti Kobi ja veel kedagi kuulata.

Vikerraadios räägiti hommikul meeleoluhäiretest. Tavaliselt ma raadiot ei kuula, aga nüüd tahtsin lihtsalt kontrollida, KUI õiget juttu aetakse. Sulatõtt kõneldi. Ikka on veel psüühikahäired midagi, mida häbenetakse ja mille käes üksi piineldakse.

Aga ei pea nii! Ajukeemia on üks pagana keeruline asi ja me ei saa seda ise hallata. Raskematel juhtudel. Ma tean, mida ma räägin. Mul on selles mõttes vedanud, et oskan ja julgen abi küsida ning seda ka saan. Mina ei kannata vaikides ega häbenedes.

Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ning koormatud olete!

Wednesday, October 19, 2016

Nojah, noh...

Lugesin läbi 2015. aasta bestselleri "Seal, kus näkid laulavad". Pärast paari lehekülge panin kõrvale. EI!!! Aga siis pikkade hammastega edasi. Saingi lõpuni. Homme viin raamatukokku tagasi. Lugegu teised, minul on punkt kirjas.

Jah, vahepeal on huvitav ka, et näe, mida poiss kõik ära teab, aga ega see mu laste põlvkonna kirjutatu ikka eriti midagi paku. Vanainimese värk, teadagi. Andke andeks, aga tahan midagi Erik Tohvri ja Marek Kahro vahepealset, aga kindlasti mitte Mart Kadastikku. Täiesti välistatud. Aga teised lugegu. Tohvrit, Kadastikku, keda iganes.

Samas olen vaimustunult ka noori mehi lugenud. Andrus Kasemaad näiteks. Ja pole jõudnud ära imestada.

Ah, mu tuju on sitt. Pisiasjad mõjuvad väga mastaapselt. Küllap pole tervis kõige paremas korras.

Ei, minul pole sügismasendust. Minul on sügisarmastus. Selles mõttes, et sügis on mu lemmikaastaaeg. Alguses värvid ja siis värvide puudumine - kõik meeldib. Ja pimedad õhtud meeldivad ka.

Kuid üks "aga" on. Aeg-ajalt pean väga heledate tulede kätte ja kaunes rõivis inimeste hulka saama. Siis on kaamos täiesti üle elatav.


Esimene külm

Täna öösel. Õnneks oli meil oidu draakonipuu õhtul tuppa tõsta. Mina ei tõstnud loomulikult. Paistab teine kole suur. On suve jooksul õues kasvanud ka ilmselt.

Feissbukk on täis härmatanud fotosid. Mõndasid laigin. Räägivad, et tuleb viimase saja aasta külmim talv. "Tulgu!" nagu kommenteeris üks mulle täiesti võõras mees. Mis me ikka teha saame. Küttepuud on varutud ja sooje pleede ning kapukaid ka jagub.

On olnud emotsioone. Häid. Kuulsin enda kohta, et olen ürgnaine. Vat see oli küll hästi öeldud. Paremini ei saakski.

Jeerum, sa jeerum, mul on peedid-porknad ikka veel peenras. Kui mitte täna, millal siis??? No mitte ei viitsi. Pea ka valutab. Loll on, kes õigustust ei leia, ütles juba mu esimene mees.

Pigem istun ja klõbistan, siis kuulan juutuubist midagi ja siis PEAN koeraga minema. Üks ja sama jutt iga päev.

Me uued pakettaknad on tihti alt äärsest rõsised. Akna-Oleg soovitas meil tungivalt ventilatsiooni peale mõelda. Tõmbasime kaminasiibri irvakile. Majale ei hakka nüüd küll auku sisse tegema.

Ja pole veel aru saanud, et uute akendaega soojem oleks. Justkui külmemaks läheb kõikseaeg. Nagu Kiirel köstri saunas.

Saturday, October 15, 2016

Tuhandeks! Tuhandeks!

Mul on pidupäev, sest klaviatuuri pealt ja sõrmede alt lendab virtuaalilma tuhandes blogipostitus. See tuhat tuleb jagada nelja aasta peale laiali.

Et mitte pateetiliseks muutuda ja peret, sõpru ning lugejaid tänamisega tüütama hakata, jutustan lihtsalt ühe lõbusa loo meie perekonnafolkloorist, mis on suust-suhu läbi põlvkondade minuni jõudnud. Lugu haakub sõnadega "tuhat, tuhandes, tuhandeks".

Olnud ühes talus seatapp ja kuna peremees ise torkaja polnud, kutsuti vastav mees küla pealt. Töö tehtud, värske maks praetud, lauas istutud, söödud, asunikki tühjaks joodud, asutas torkaja-mees kodu poole.

Komme nõudis, et vaevatasuks antakse ka tükk liha kaasa.  Ulatabki siis perenaine lihakäntsaka torkajale, ise küsides, et kas sellest on küll?

"Tuhadeks, tuhandeks, armas perenaine!" vastab mees kähku, aga minnes pomiseb endale habemesse: "Susi koinigu sind läbi kadakapõõsa!"

Ei tea, kas oligi lihatükk sobimatult väike või mees lihtsalt ahnet-kätt. Võib-olla ka ei julenud öelda. Mul tuleb seda tihti ette. Pikaldase inimesena kargavad mullegi õiged ja vaimukad vastused pähe vahel alles aastate pärast.

Vanu ütelunge tasub aga meeles pidada ja elus hoida!



Ma nägin taganenud Araali merd ja laevavrakke kõrbeliivas

 ma teadsin kohe alguses
et meie kokku ei saagi
kaks maailma eri valguses
ja liiga pikk vahemaagi

meri taganes otsata kaugele
roostes vrakid jäid kinni liiva
ja kotkas kes võtnuks mind turjale
laskis kärpida oma tiivad

rajad mägedes varingu alla jäid
üksainus rusude rivi
ma rahutult käin ja käin ja käin
rinna sees oleks kui kivi

ma proovin nüüd tulla siis mõtetes
sest mõte on alati prii
kui tulen siis tulen ma tõtates
oota seal kus me ilmade piir



Thursday, October 13, 2016

Käekottide põnev ja salapärane elu

See on teada-tuntud fakt, et naistel on palju käekotte. Nii minulgi. Ja ühe tõelise TAAMI käekotis leidub palju ja uskumatuid asju. Kosmeetikakotist valge kodurotini välja.

Igapäevast kotti on ohtlik vahetada, sest siis tuleb osa asju ümber tõsta ja nii mõnigi tarvilik ese on vajalikul hetkel puudu.

Aga need väikesed! Need pidupäevased ridikülid! Mida on igat värvi, iga kleidi või kostüümi juurde. Need on need põnevad. Võtad mõne üle hulga aja kasutusele ja siis sa leiad sealt tingimata ammuse ürituse pääsmed või kutse. Kontserdikava, natuke sularaha ja tollase juba unustusse vajunud õhtu lõhna.

See on armas ja nostalgiline hetk, mis päädib sellega, et viskad paberikraami pliidi alla (no kuhu seda ikka koguda?), vaatad, et oleks piisavalt sularaha kava tarvis ja ruttad uuele sündmusele.

Piletitega meenus mul see, et ÜHTE piletit siiski säilitame kodus seinal. Raamituna. See on pärit tüdrukute ühelt Hispaania reisi härjavõitluselt. VIP kohad vist koguni.

Mitte, et ma härjavõitlust pooldaksin! Või härjajooksu. Veel hullem!

Tuesday, October 11, 2016

Maanteedehulgusel õnne ei tohigi olla

Olen taas voodirežiiimil. Kaks päeva järjest endast muusikat täie vaardiga läbi lasta, see pakub nii palju ja samas väsitab tohutult. Selline dilemma. No nii on. Kes pole kogenud ja kel pole diagnoosi, see ei mõista. Enamus mitte.

Mitte ei mäleta, millal viimati ja kas üldse kunagi ( no küllap siiski) on Estonia solistid laulnud paari meetri kaugusel minust ja täitnud mõisasaali akustika sellise helidetulvaga, et lihtsalt suu vajub lahti. Vat eile nii juhtus.

Janne Ševtšenko ja Rene Soom. Riina Pikani klaveril. Illuka mõisa pruunil klaveril. Ikka kümne sõrmega ja forte fortissimos, kui vaja.

Ma pean kohe ütlema, et mul hakkavad alati mingid assotsiatsioonimehhanismid (ei tea, kas sai õigesti) tööle. Rene Soom tuletas Juhanit meelde ja Janne Ševtšenko... Lea, sind! Väga ilus lühike tume poisipea, väga kaunis naine. Ja kõrvarõngad, milliseid soovin viivitamatult endale soetada. Napp, kuid äärmiselt elegantne outfit oli lauljannal - must tüllkleit, paljad õlad, üks lai kuldne käevõru ja siis need nimetatud kõrvarõngad.

Ja mul oli võimalus väga lähedalt kuulda/näha seda hääle tekitamise tehnikat. Super! Kõik tundus nii ehe, ei mingit ülemängimist.

Lauldi Mister-X-i, Silvat ja Edwinit ja muid kuulsaid operetimeloodiaid, aga kõige rohkem liigutas mind Rummu Jüri laul operetist "Rummu Jüri". Operetti pole enda teada näinud, laulu kuulnud küll varemgi.

Sellest laulust ongi pärit rida, mille tänase postituse pealkirjaks panin.

Eile oli sama, nagu on tavaliselt sümfooniaorkestri puhul - muusika (eriti forte) raputab ja keedab su täiesti läbi. Seda peab aeg-ajalt kogema. See on inimeseks olemise tingimus.

Sunday, October 9, 2016

Hakkame, mehed, minema

Meeskoori Kaevur 60. aastapäeva kontsert Eesti kaevandusmuuseumi rikastusvabriku hoones. Täna. Esimene nägemine. Hoone nägemine. Mehi olen enne ka näinud. Neid koorimehi pean silmas.

Samas pean tõdema, et endine Kaevur pole kunagi minu koor olnud. Lihtsalt juhtus nii. Juba Tartus õppimise ajast jäi minu kooriks ikka TAM. Eriti veel seetõttu, et mu vend ja hiljem vennapoeg seal laulsid.

TAM ja ülikooli aula on siiani minu jaoks zen, kuigi nüüd käin ma seal oluliselt vähem. Aastatega venib Tartutee aina pikemaks.

Tuleb siis avastada meestelaul sobivas raadiuses. Meestelaul ja muusika üldse.

Tänane kontsert pakkus küll hingepidet. Mul kulub oma hinge elus hoidmiseks ikka suhteliselt palju muusikat.

Ja mul tekkisid mõned mõtted. Peeter Laredei  laul "Hoia Häädemeeste randa" on seesama, mida me tunneme Kihnu hümnina. Ei teagi, kes kellelt laulu üle lõi. Mõlemat varianti pakutakse.

"Kuldrannakest" lauldi. See lihtsalt PEAB olema. Kui ollakse meeskoor.

Saturday, October 8, 2016

Õpetajate päev

Minus ei ole selles mõttes õpetajat, et ma tahaksin iga hetk kedagi õpetada või suunata. Minus on lihtsalt ettekujutus õpetaja tööst, mälestused ja tuttavad inimesed koolides töötamise ajast. Neid koole on olnud aegade jooksul neli.

Aga ma vaatasin tänast galat telest väga tähelepanelikult. No vahepeal ei vaadanud, kui enam välja ei kannatanud. Ja muidugi küünikust Maria ajas aga hagu alla ja tegi asja hullemaks, kui see oli.

Minu oma kunagine koolitüdruk sai aasta lasteaiaõpetaja tiitli. Mul oli väga hea meel Heidi Uustalu ja Kiviõli üle ning Kaarin koos oma kandletüdrukute ning trummipoistega on alati mu lemmik.

See Kiviõli on üks uskumatu koht! Uskuge nimd!

Friday, October 7, 2016

Veel Tõnule

 elu on habras kui niit
elu on katkev kui ohe
mõned lahkuvad kohe
mõned kauem on siin

need kes lähevad ruttu
nendest tunneme puudust
nad justkui murdnuks truudust
minnes aegade uttu

mineku tuleku vahel
ärevalt vaatame ringi
meile nii armsaid hingi
seob elu lõputu ahel

ja kui see katkeb on valus
enam ei ole pidet
hing hoiab kramplikult sidet
lülid on igal pool jalus

tuleb lasta neil minna
kuhu seda ei tea me
pisut ootama peame
siis läheme isegi sinna


Thursday, October 6, 2016

Tõnu mälestuseks

Palju ma ikka teda nägin või tundsin, aga sellest piisas...

Korra meie pool, kui ansambliga pidutsesime hommikuni. Laulud ja lõõp. Tõnul oli nii palju head energiat, et naised lausa kleepusid ta külge. Ka mina lihtsalt rippusin ta kaelas sel ööl. Ja me laulsime Valliga kümneid kordi "kohvki kibe on..". Valli mängis kortsu.

Siis läksin magama, aga Tõnu oli öö läbi ärkvel ja tegi meile hommikuks tulisoolase omleti. Gaasipliit ka põles köögis täie vungiga. Ma ei tea, kui kaua. Köök oli igatahes tulikuum.

Teine kord Valli ja Benno pulmas. Seal võttis Tõnu meid mõlemaid Aimariga oma karuhaardesse ja kallistas kaua ning põhjalikult.

Ja kolmandal korral ingerisoomlaste laulupeol. Jälle karukallistus. Mäletan seda, et Tõnu lõhnas alati NII hästi ja NII puhtalt. Olenemata sellest, KUI purjus ta parajasti oli.

Ma väga loodan, et kui mul minek, siis võtab Tõnu mind ka SEAL kallistades vastu.

Käisime täna Kristjan Üksküla kuulamas. Pärast paneme CD mängima ja ma loen ta luulekogu. Põletame küünalt ja jõime punast veini. Tõnu mälestuseks.

Kerget lendu, Tõnu! Sa oled nüüd vaba nagu mõte.

Wednesday, October 5, 2016

Täiesti minu tšatni

Ma poleks IIAL seda teinud, aga Meeli tõi mulle eile neli tšillikauna. Noh kaks olid kaunad - üks punaroheline ja teine päris roheline. Kaks olid punased mummud.

Ja kuna mul seisis iidamast-aadamast üks naabrinaise antud suvikõrvits ja boršiteost jäi üle kausitäis riivitud toorest punapeeti, siis ma lõikusin kõik potti. Proovisin keelega tšillit ja ei jõudnud ära imestada, kui palju viha ühte väikesesse moodustisse küll mahub.

Täna lisasin veel neli tomatit, vist viis antonovkat ja ühe suure sibula. Oligi vist kõik. Kookosrasva ka pisut ja hiljem himaalaja soola, roosuhkrut ning ühe ingverikoti raputasin ka potti tühjaks. Aeg-ajalt puudutasin keelega puulusikat, millega seda imetegu segasin. Ja kujutaga ette, ei saanudki nii hirmus, kui ma kartsin. Selles mõttes, et suu õhetab küll, aga mõnusalt.

Püreestasin kogu värgi. Noh mõned suvikõrvitsa seemnekestad häirivad. Mul polnud aega seemneid eemaldada, nii hoos olin.

Liha kõrvale suurepärane. Kuigi sõin ka niisama. Nii maitsev oli, noh.

Monday, October 3, 2016

Teel lõppu

Mul ei ole nagu klassikalistel depressioonikutel, et päiksega on parem. Mul on turvalisem hallis sudus. Talvepimedas, kui kell neli saan kardinad ette vedada. Siis ma tunnen end kaitstuna. Päikesega on tunne, et elu toimub hoopis kusagil mujal ja vaid mina olen üksi siin. Peaks nii palju tegema, aga ei suuda end sundida.

Täna siiski käisime Kõuga lõpus ära. Tööstuspargi tee lõpus. Kilomeeter või veidi rohkem. Ma ei saa sellest üle, et ei suuda identifitseerida Kippari Eeri maja asukohta. Teised kaks majaaset leidsin, seda mitte. Aga ma pean leppima, et nii on.

Maanteel roomasid pruunid karvased päevakoerad. Sellised lühikesed.

Täna ma sain voodist välja tänu Galja telefonikõnele. Galja tahtis punapeete borši jaoks. Lamasin teki all, nähtud unenäost tige ja tujutu. Tavaliselt ma ei võta siis ka telefoni vastu, aga täna võtsin, näed. Panin hommikumantli selga ja läksingi peete viima. Ma annan nad lõpuks kõik Galjale, aga las kasvavad veel.

Ja muide. Need tillivarred, mida ma lubasin juba ükspäev ära koristada, on siiani rõõmsalt püsti. Ausõna, ma kiikan korraks internetipanka ja siis lähen õuetöödele.

Sunday, October 2, 2016

Mõeldes täna Annele

 meie emadest saavad inglid
varem või hiljem ükskord ikka
neid armsaid ja ilusaid hingi
astumas taevatreppi pikka

kuni jõuavad päris üles
välja ruumist ja mööda ajast
aga meid nad kannavad süles

ikka siis kui meil seda vaja

Armumise geograafia

Eile sai teoks see nostalgiline põhjarannikutrip, mis algas sellest, et keerasime Aseri teeotsast alla selmet, et sõita otse mööda Tallinna maanteed Sauele pojapoja katsikule. Tallinna-tee on nii igav, nii igav. Mitte nagu Tartu oma. Tartu oma on lihtsalt nii OMA.

Seega Kunda ja Viru-Nigula ja Karepa ja Altja ja Võsu ning Käsmu. Vihula ka vahepeal. Ilusad Lahemaa metsad. Päike saatis meid ja loomulikult mälestused pöörasest aastast 2000. Ma polnud väga ammu mööda neid kunagi nii sõidetud teid kihutanud.

Jooksin taas läbi Signe haualt. Teate küll seda põlvitavat tütarlast Käsmu kabeliaias ja vaatsin valgeid kaptenimajasid, aga mitte enam toonase igatsusega. NÜÜD ootab mind kodus mu enda kollane maja.

Saue ja Keila. Silme ees on pojapere ilus ja hele kodu ning tilluke Karl.

Keilas on uusi uhkeid maju kerkinud, aga endine koolimaja sesab tühjalt. Üks tondiloss jälle juures. Natuke kurb.

Lõpuks keerasime muusika kinni ja sõitsime vaikides, päike kaasas kuni viimse minutini. Mõtlesin muid mõtteid ka. Näiteks, et (kui ma ei eksi) Ragnar Klavani kuu sissetulek on 250 tuhat eurot ja ERMi ülalpidamiskulud 100 tuhat eurot kuus. Et Ragnar võiks need ära maksta ja jääb veel nibin-nabib taskuraha endalegi.

Koduteele jõudes oli juba üsna hämar. Üks tädi tegi hoogsat kepikõndi linna poole ja mingi nooremat sorti kahtlane mees lonkas ühe kepi najal tööstuspargi teel. Vot teda ma ei sooviks õhtuhämaras üksi koju minne küll kohata.

Jääge moodsaks ja hoidke võimalusel kepp ja kõnd ikka lahus!!!