Monday, August 29, 2016

Öö neljas aknas

Kardinaid pole ees. Mulle meeldivad need neli musta akent. Las öö vaatab sisse. Ronisin voodist välja. Vara on ka ju veel. Eelmisel ööl magasin kaksteist tundi. Hommikul ärkasin vihmaplädina peale. Need on mu lemmikhommikud. Siis saabki voodisse jääda.

Ometigi pugesin vahepeal välja, kütsin ahju ja pesin nädalavahetuse rockfestivalist jäänud nõud. Maria lõikus ämbritäie õunu ahjule kuivama. Tubli tüdruk. Mina poleks mingil juhul viitsinud. Nüüd on tuba õunalõhna täis.

Lalli kingitud meetrised roosid püsivad värskena ja Raika kingitud Rafaello karp pole veel tühi. Poiste kallistused on meeles.

Ma ei tea, kas hakata pooluimasena ja tabletisena oma uut romaani edasi kirjutama. Pole vist tark tegu.

Natuke kardan ööd, sest eelmisel nägin halba und. Nägin Irenat, kes hiljuti uppus, aga halb ei tulnud temast. Seal olid ühed mehed, kes ohustasid Mariat.

Armas Irena, ma loodan, et sa lendad tähtede poole. Ma ei tea, kuidas kõik juhtus, aga tea, et ma mõtlen su peale ja saadan kaasa oma kõige paremad soovid. Nüüd oled sa vaba nagu Mõte.


Saturday, August 27, 2016

Lapsepõlvesõbrad

Mul käib allkorrusel selline rockfestival, et lase aga olla. Viis lapsepõlvesõpra - Sikupilli poissi - on taas koos. Juuakse veini, mängitakse kidrat ja lauldakse. Isegi võim ja mikker on kidramehel kaasas. Pea pool sajandit kestnud sõprus! See on ikka kõva sõna.

Mul pole midagi vastu panna. Üksi metsas kasvasin, ei ühtki sõpra. Minul on üldse justkui  tagurpidi elu. Kõik tuleb väga suure hilinemisega. Aga mina olen rahul, see venitab elukummi otsekui pikemaks. Huvitavad inimesed on mu ellu alati teretulnud.

Täna juhtus taas see, et käisin pimedas ja koeraga Marial vastas, kui ta bussi pealt tuli. Otse augusti tähistaeva all. Sirtsud sirisesid. Maria läks koguni ekstra katusele tähti vahtima. Mina igatsesin mõnd meest, kes oleks mu õlgade ümbert hoidnud ja tähtkujusid näidanud. Sellist aga ei olnud ja ma ei käinud peale ka.

Loen Virve Osilat. Asja pärast.

Thursday, August 25, 2016

Ma tahan olla öö su akna taga

No ei saa magama minna, sest nii erutet olen. Vaatasin just ETV-st Teater laulab. Ma ajan alati kõrvad kikki, kui näitlejad laulma hakkavad. Sest see on lihtsalt nii hea. Palju rohkem, kui niisama lauljad laulavad.

Salvestatatud 2006. Linnateater. Ja ma pole kuulndki!!! Kuidas see võimalik on??? Aga noh, nüüd kuulsin ära.

Evelin Võigemast, Hele Kõrve, Indrek Ojari, Andero Ermel jne. Peale laulmise mängisid tüdrukud klahve ka. Ja trumme! Võimas! Üldse kõik need seaded! Riina Roose või Jaak Jürisson, kes need tegi. Igatahes täpselt mulle.

Pole tükk aega midagi nii nautinud. Kogu seda harmooniat ja tämbreid. Ja kõike seda kodus diivanil. Äärmiselt mugav.

Oh, ma tahan olla öö su akna taga...


Wednesday, August 24, 2016

Meie oma on ilusam!

Millegipärast meenusid täna mulle lood prantslastest, kes on armukesepidamise kultuuris maailma esitegijad. Kui ma veel gümnaasiumis perekonnaõpetust õpetasin, siis ma rääkisin neid ikka noortele.

Põhimõte on selline, et armukest võib pidada senikaua, kui oma naine sellest teada saab ja protseduur iseenesest käib järgmiselt:

Naine saadab hommikul meest tööle, suudleb hüvastijätuks ning ütleb muuseas: "Ma tean sinu ja mademoiselle Monique kohta!"

Mees kutsub lõunavaheajal mademoiselle Monique kohvikusse ja teatab: "Mu naine sai meist teada!"

Näete, kui lihtne ja võluv! Ei mingeis stseene, pisaraid ega muud. Kui reegild on algusest peale kõigile selged, siis saabki nii. Nüüd võib vaadata muidugi järgise armukese, kuni naine jälle teada saab.

Ja see armas anekdoot:

Abielupaar istub kohvikus. Tuleb mingi naine. Nad teretavad mehega. Abilelunaine küsib: "Kes see oli?"

"Minu armuke," vastab mees.

Mõne aja pärast tuleb taas üks naine ja kordub sama. Teretatakse.

"Ja kes see oli?" küsib abielunaine jälle.

"Minu ülemuse armuke," vastab mees.

Mõlemad joovad vaikides kohvi. Siis ütleb naine: " Igatahes meie oma on ilusam!"


Tuesday, August 23, 2016

Mu hingeõnnistus

Täna ma andsin sellele kerjuspoisile raha, kellest eile mööda läksin. Ma arvan, et ta võis olla teismeline poiss. Nagu vihmast märg ja sorgus varblane kössitamas Tsentraali juures, jalge eest papist kohvitopsik mõne väikese mündiga. Panin kaks viiekümnesendist. Poiss vaatas mulle otsa oma pruunide kurbade silmadega, samapruunid juused tolknemas suusamütsi alt. Vaatasin lihtsalt vastu. Sõbralikult.

Ikka oma hingeõnnistuse pärast teen ma selliseid asju. Mitte, et kui taevasse lähen, siis oleks kõik need sendid seal taevases heategude raamatus kirjas. Mitte sellepärast. Lihtsalt, mul pole kunagi palju raha olnud, ma ei mõista selle väärtust. Ma ei tee midagi, et mul oleks rohkem raha. Vajan seda vaid igapäevasteks asjadeks.

Koduteel märkasin enda arvates Liisbetti Kõuga jalutamas. Oleksin tahtnud koos minna. Panin käed ruuporiks suu ette ja karjusin: "Liiiiiisbeeeet!!!" Ta ei kuulnud. Kodus selgus, et oli hoopis Maria ja loomulikult klapid kõrvas.

Meenus lapsepõlv, kui tulin talvel koolist ja märkasin isa hobusaaniga kihutamas. Hakkasin jooksma, karjudes: "Isaaa!Isaaa!" Et otsem saada, jooksin läbi paksu lume, mis mu liikumise veel aeglasemaks tegi. Isa ei kuulnud, andis hobusele piitsa ja kihutas kodu poole.

Jõudsin nuttes koju. Nii kahju oli, et ei saanud isaga koos sõita. Ema oli pahane. Et oleks pidanud ikka kuulma, kui laps hüüab. Ma arvan, et isa oli ka kurb.


Thursday, August 18, 2016

Esimene kiri

Raamatusarjas "Kirju" on mitu raamatut ilmunud. Täna lugesin minu jaoks esimest - Hedvig Hansoni "Kirju mandrilt". Enne pole lihtsalt tahtnud lugeda. Ma tean väga täpselt, MIDA ma lugeda tahan. Ja siis ma neelan meeletu kiirusega. Tänagi. Raamat oli täpselt see, mida vajasin.

Kui aga keegi paneb raamatutesse sadade lehekülgede viisi päris kirju, mis kunagi kirjutatud, siis ma küll lugeda ei viitsi. Andke andeks!

Omal ajal põletasin ma ära isa kirjad, mis ta oli Vorkutast emale saatnud. Ma ei tahtnud neid lugedagi mitte. Tundus sobimatu lugeda teiste inimeste kirjavahetust. Mingil ajal hakkas tekkima midagi kahetsuse taolist, et ma nii tegin, aga see haihtus. Loodan, et igaveseks. Las need vanad ajad jäägugi minevikku.

Hedvig Hansoni tundlik natuur on väga tuttavlik. Mul pole üldse raske teda mõista ja lugeda on lihtne, sest emotsioonid on tuttavad. Vägagi. Liigagi.

Ja nagu ütles mu terane tütar: "Eks meil kõigil ole see väljamõeldud boyfriend." :) :) :)


Monday, August 15, 2016

Mees on mees on mees

 sõda on läbi ja katk möödas
järgmine katk ja järgmised sõjad
on alles kaugel ees
meri on jääst jälle lahti
laine loksutab laipu
tumedas kaldavees
kaldal silmitseb silmapiiri
puujala ja ühe silmaga mees
ei näe kusagil korstnasuitsu
ega kuule kuke kiremist
ei mäleta millal viimati
see mees nägi elavat inimest
aga mees on noor ja tugev
silm terav ning terashall
mõte vahe ja kiire
nagu lainejooks talla all
veri tuline ja valmis
valmis looma uut elu
uusi lapsi rannaliivale mängima
suureks sirguma
ning uutes sõdades hukka saama
ja seal ta veepiiril tulebki
tüdruk noor
veri tuline ja valmis
puusad valmis kandma
ja rinnad valmis imetama uusi lapsi
hing valmis armastama
puujalaga ning ühe silmaga meest

sest mees on mees on mees on mees

Sunday, August 14, 2016

Signaalid

 nagu isased koerad
tõstavad iga posti ja mätta peale jalga
nii saadavad emased inimesed
feissbukis signaale
et nad on seal ja seal
koos selle ja sellega
et oleks teada
missugune mees
parajasti kinni on
et teised oskaksid
oma küüned eemale hoida
ma teen ise ka aeg-ajalt nii



Friday, August 12, 2016

Kui oled ingveriõlut joonud

 silmapiir on täpselt nii sinine
kui Gustav Ernesaksa meeskoorilaulus
läheme teele kaugele teele
nagu Juhan Smuul sõnadesse kirjutas
kus on taevas toetunud veele
ja purjekad merel on täpselt nii valged
nagu Lermontovi luuletuses
ning igatsus niisama ääretu
nagu ma ise kipun tundma
merd vaadates eriti päikeseloojangu ajal
mitte ainult merd
õhtupunased männitüved kodus
lõikavad samuti igatsuseviilusid
nagu Sadam laulab
ah ma mõtlen et see äraigatsus
see ei kuulu üldse sellesse maailma
see on pärit teispoolsusest


Tuesday, August 9, 2016

Geiša memuaarid

Täielik mõistatus minu jaoks. Raamat on Eestis välja antud 1998 ja ma pole lugenud ega mäleta, et oleks isegi teadlik olnud. No muidu oleks ju lugenud. Teema on täpselt mulle. Nüüd siis õnnis sotsiaalmeedia andis vihje. Keegi postitas feissaris, et loeb ja ma tormasin kohe raamatukokku.

Pealegi on mul elus olnud ka vähelugemise ja mittelugemise perioode.

Võib-olla on konks selles, et raamatu ilmumise ajal elasin ma ise sellist peaaeguetgeišaelu laulu ja tantsu ning rohkete lõbustusetega.

Nagu ütles mu kunagine kolleeg ja sõbranna, et tema on küpsetatud geišade ja kurtisaanide taignast. Mul on seda eesti taluperenaise täisterarukkijahu ka pisut hulgas.

Aga no raamat on kolepaks. Mitte, et huvitav poleks, aga...

Ole sa tänatud, vihmane raamtulugemisilm! Kuidas ma sind armastan! Ja järgmised kaks raamatut, mis mul plaanis on: "Võluv soolestik" Ja see Hedvig Hansoni uus raamat. "Kirju mandrilt"? Oli vist nii.

Saturday, August 6, 2016

Kui eile pidu, siis täna voodis

No tõesti. Mul on mõisaprovva veri. Üks väike sinitilgake vanaisa poolt. Kell on kolmveerand kaks ja ma olen ikka voodis. Pojake tuleb perega kohe külla, aga emme ei viitsi üleski tõusta. Toatüdrukut ka pole...

Kõik see on eilsest. Eilne raamatuesitlus läks nagu unes. Mäletan ainult, et kirjutasin masinlikult raamatutesse pühendusi.

Saal oli inimesi täis. Siis me laulsime. See oli tore. Ja siis hakkasingi kirjutama. Läbi udu jõudis minuni melu - tasside ja klaaside kõlin, inimeste hääled. Ega sellisel üritusel polegi aega kellegagi õieti suhelda.

Mulle öeldi palju häid sõnu. Ma tänan teid, suurepärased ja kallid inimesed, kes te eile minuga seal Jõhvi Raekojas olite!

Raamatutest tuli puudus kätte, sest inimesed võtsid neid ikka kahe- ja kolmekaupa. Tuttavatele ka. Aitäh, Merle, et sa koju uue paki järele kihutasid! Saada siis see bensuarve!!! :)

Õhtul kodus läks paduveinitamiseks ning meeletuks naermiseks. Mina olin küll sulakaine, ainult vee peal.

Elu on lill! Aga riidesse ma täna küll ei jaksa panna. Tuleb hommikumantlipäev koos külalistega.

Ma armastan teid kõiki, kes te mind siin loete!!!

Wednesday, August 3, 2016

Juhtugu ainult

 vein muudeti veeks
ja tumeda rabavee all
süüdati rohelised õlilambid
mille valgus pinnale ei jõuagi
ainult lõhkevad mullid
tõusevad soomudast
metsaserval põlevad reas
huntide silmad
öökull hõikab
korra või kaks
tundmatu öölinnu tiib
tõmbab rabalauka pinnale
valusa kriimu
pooltoored jõhvikad
on oma mätastes peidus
sookail lõhnab vängelt
üleval plingib tähti
vaikus ei ole hääletu
selles on hingamist ja ootamist
et midagi juhtuks
mulle kes ma olen valmis
milleks iganes
absoluutselt kõigeks

juhtugu ainult

Monday, August 1, 2016

Ajaga

 ajaga inimesed õpivad ohkama
elu seljakott järjest raskemaks muutub
sellesse pärleid ja prahti koguneb
muidugi ohkad kui mõte neid puutub

ajaga inimesed õpivad vaikima
enamus jutte on ammugi räägitud
paljud probleemid ja rasked otsused
ajaga kaovad ja kaovad jäägitult

ajaga inimesed õpivad tänama
iga valu ja rõõmu ja juhuse eest
kõik mis antud on kasulik kogemus
kõik me läheme läbi tulest ja veest

ajaga inimesed õpivad vaatlema
ennast teisi ja elu kaugelt ning kõrvalt
kuni saabub see viimane silmapilk
nii väga soovin et vaikselt ja õrnalt


See faking roheline sitt!

Lapsepõlves ei lubanud vanaema kunagi riideid rohusitaga ära määrida. See tähendas, et rohu peal ei tohtinud mürada, kuna hele suvekleidike või puuvillaste punaste dressipükste väljaveninud põlved said rohurohelisega kokku ja pesus see park välja ei läinud. Dressipükstesse haakusid ka alailma mingi taime harkidega seemned.

No kui sa natukenegi elad lihtsalt nagu inimene - käid kusagil, võõrustad sõpru ja sugulasi, ei jookse kogu aeg mööda õue muruniitjaga ja kui vihm vahepeal on tööd takistanud, aga rohtu kasvatanud, siis ongi perse majas. Õigemini õues.

Muru on tihe ja kõrge. Vaene massin jõurab ja mätsib ja ummistab. Tuleb nühkida edasi-tagasi kümne sentimeetri laiuselt. Ma ei mäletagi nii vaevalist muruniitmist. Viimased kümme aastat vähemalt mitte.

Maa on rammus ka. Emme-issi väetasid seda aastakümneid lehmasõnnikuga. Kasvas kõrge rohi, mille isa siuh! oma tuliterava vikati ja hirmlaia kaarega maha niitis. Lehmadele õhtuks ette. Tunnen praegugi sooja piima lõhna ja kuulen lüpsisorinat. Üle hulga aja tahaks lehmapiima, aga külma siiski.

Läbi on see mõistlik elu. Nüüd võtan eest ka isa tehtud aknad. Kahju on, raisk, aga loodan, et pakettaknad peavad rohkem sooja kinni. Anna andeks, isa! Sa ütlesid alati, et lõhku võib kõike. Aga aknad võetakse eest ära tervelt ja äkki keegi vajab veel neid. Mina ei jaksa enam kahekordsete akaende puhul suurt sisemist ruutu eest ära tõsta pesemise ajal.

Aga see kraanikausikapp on siiani alles, isa!