Friday, July 29, 2016

Ah see kerjuspoiss!

Ta küsis kahtkümment senti vene keeles. Kiriku väravas. Läksin mööda ja pöördusin ikka tagasi. Andsin kakskümmend senti ja ütlesin, et ainult söögi jaoks, et viina ei tohi osta. Poiss tänas ja vandus, et ei osta. Ise haises alko järele. Ütles, et ostku ma ise talle süüa, kui ma ei usu. Ütlesin, et mul pole aega ja andsin talle veel kaks eurot.

Midagi selles poisis liigutas mind, kuigi ma sain aru, et ta pettis. Samas ta tänu oli nii siiras ja nii... ah, ma ei tea. Ega see pole esimene kord, kui ma aru saan, et mõni mees mulle valetab, aga samas ma näen ikkagi selle vale taga inimest.

Aga järgmisel päeval ühele tädile Selveri ees ei andnud ma midagi.

Poiss on siiani meeles.

Puuduvad geenid

Armas Ella Enno (Ernst Enno abikaasa), kes sa oled öelnud, et inimene, kel on vaimsed huvid, ei näe tolmu! Mul puudub tolmupühkimise geen täiesti. Praegu pole väga hull. Tolmukord on täiesti talutav. Võtan hoogu, et põrand tolmuimejaga üle käia. Kõrgemaid horisontaalpindu ei tee märkamagi.

Pidevalt hallitab mul mõne teekannu põhjas viimasest teejoomisest jäänud teepaks. Aga pesemata nõusid ei vedele. Need ajaksid mu päris hulluks. Nähes hommikul ärgates pesemata taldrikut või kruusi, jookseksin kohe metsa end pooma.

Mustad sõstrad pudenevad. Ma ei mõtlegi neid korjata. Herned on juba vanad ja puitunud. Söön vaid seda, mis käeulatuses on. Praegu näiteks Anne ja Neeme külaskäigust jäänud vahvleid. Ja siis ma imestan, miks riided ei taha selga mahtuda!

Rabarberid lähevad jala pealt otse komposti. Ma ei kavatse ühtegi hoidist sel aastal teha. Absoluutselt ei huvita. Eelmise aasta omad on alles.

Ilm kisub kuivaks - see tähendab muruniitmist. Võib-olla ma niidan õue ära. Aias on mul pooleldi niidetud. Sinna mind ei tõmba. Ehk põristatakse seal traktoriga edasi.

Ja õunad on puus! Juba kukuvad alla või mädanevad okste küljes. Antonovka on päris täis. See tähendab lõikumist ja kuivatamist. Appi!

Miks inimesed äkki lihtsalt haihtuvad ja enam ei suhtle, ah! Üldse ei mõista.

Thursday, July 28, 2016

Mõnikord on hea mõte ennast mõnele uhkele üritusele kutsuda

Nagu näiteks eile Ontika mõisas Hannu Palosuo näituse avamine. Mõistagi soomlane, aga õppinud Itaalias. Loen reklaamlehelt, et syntynyt Helsingissä ja asuu Roomassa.

Jah, seda Itaalia-hõngu oli tunda küll eile. Peamiselt ühe mustapäise noormehe läbi. Üldse oli justkui maailm ise eile Ontikal kohal. Ei peagi sõitma alati kaugele, vahel tuleb ilmaruum sulle koju kätte. Noh, mulle muidugi meeldivad sellised elitaarsed nišiüritused, mis seda rääkidagi.

Näitus asus mõisa peamajas. Lagedad ruumid ning kiviseinad tõid kunsti suurepäraselt esile. Kultuuriminister oli ka kohal ning mõistagi mõisahärra Kalle Palander - endine Soome mäesuusataja. Käisin mõisas oi kui kaua aega tagasi. Siis, kui see veel kirikule kuulus.

Tööde hinnad algavad kahe tuhandest eurost ja jõuavad kaheteistkümneni välja. Me ei ostnud ühtegi. Ei olnud peenraha kaasas.

Piilusin ühte kaminalõõri. Kalle palus mul see liigutus uuesti lavastada ning võttis üles. No mina olen hea idee nimel ikka valmis klouni mängima.

Wednesday, July 27, 2016

Noh, ma olen päris rõõmus

Istun alles öösärgis ja pakin raamatuid. Selgus rõõmustav tõsiasi, et raamat mahub postkasti pilust sisse. Saab saata maksikirjana. Seni, kuni on tellimusi, on tore, kuigi õieti pole veel asjaks läinudki. Esitlus ju alles ees.

Varsti pean end riidesse panema. Lähme Olavi ja Laivi juurde. Annan tagasi nende fotod, mis raamatusse läksid, kingin raamatud, puhume pisut juttu. Raamatukogust tuleb ka läbi astuda.

Siis tahaks Martsa kaldast alla ronida ja korraks ujuda, et pärast seda Ontika mõisa näituse avamisele minna.

Aga kodus muru niita - seda ei viitsi absoluutselt!

Tõesti - parim on olla laisk ja maias!!! Kuigi ma ei ole täna midagi söönud. Lubasin küll endale, et hommikusöögiks on mustsõstrad otse põõsast.

Vahetevahel mängin klaverit ja helistan inimestele.

Monday, July 25, 2016

Jõhvi, mu arm! Linn ja inimesed

Sellise pealkirjaga on mu viimane raamat. Sain just täna trükikojast kätte. Tuba on raamatupakke täis. Mulle meeldib kaanekujundus. Pireti fotod nii esi- kui ka tagakaanel. Juba sain mõned tellimused, kuigi esitlus on alles 5. augustil Jõhvi raekojas (Kooli 2) kell 19.00.

Muidugi olen ma erutatud ja rõõmus. Söögiisugi pole. Üks raamat on juba omaniku leidnud, teine leiab õhtul ja homme postitan esimese tellimuse. Siis tuleb veel mõnedele tähtsatele persoonidele koju kätte toimetada. Igav igatahes mul nüüd tükil ajal pole.

Kui siin keskkonnas on kedagi, keda Jõhvi-teema huvitab ja ta raamatut tahaks, siis võib mulle kirjutada meilile anneli.lamp@mail.ee.

Poodidesse see raamat ei lähe. Saab ainult minu käest.

Sunday, July 24, 2016

Löö risti, löö risti! (ainult hulludele)

Loe valjusti ja leia kõik komad, punktid, hüüumärgid ning õige hääletoon ja rütm ise üles. Siis on päris vahva. Mulle meeldib. :)

 taas olen enda sees vangis
samas pimedas üksikkongis
kus ikka ja alati
ahelates ning alasti
mu piinajaist mõtteil
on samad alatud võtted
kui olid viimati
nad nõuavad ühtainsat nime
ma irvitan neile näkku
sa tead küll kuhu mine
ja tead küll mida ime
tuline raud mul põletab suud
ja murtakse viimnegi sõrmeluu
ja rebitaks suust mu keel
noh mängi ja laula nüüd veel
ka silmad torgataks peast
ahaa juba tean
kohe kistakse välja ka süda
ja timukas vaeseke küsib
noh mida mina siis veel
siin üleüldsegi teen
löö risti löö risti
ta patune keha
ehk siis ometi vaikib 
ka patune meel

Friday, July 22, 2016

Laulan ennast lapsepõlve

hooned on vajunud viltu
maja rehi ja saun
juulikuu õhtupäikeses
kükitab ristikuaun

lauda taga nõgeste sees
looreha ja äke
uksepiidasse lõigatud
nimi kuupäev ja täke

sünnipäevadel mõõdeti
ema laulis üles
aeg tuli maa ja mere peal
enam ei kantud süles

aeg lapsed linnadesse viis
Augusti viis mulda
veel Hilda ootas väraval
teadis küll et ei tulda

korra suves me läksime
oh juttu ja rõõmu
oh Peipsi soolarääbiseid
oh külma piima sõõmu

olid vanad ajad alles
pitsis kanged joogid
köögis kärbsed ja praetud pekk
karjamaal lehmakoogid

veel rippusid seintel rangid
lina oli laual
nüüd katused sisse kukkund
meelespead Hilda haual


Tuesday, July 19, 2016

Ma ei salli siklimehi

Halb pealkiri loomulikult, aga kuna on tegemist misantroobiga, siis ma ei hakka muutma. Täna ütles üks mulle, et ta ei salli homoseksuaale ja ma sain kohe inspireeritud.

Ma pole siklimeeste peale mitte kunagi märgunud, neid pole minu jaoks lihtsalt olemas olnud, aga peale üht intsidenti võtsin pisut aktiivsema hoiaku. Negatiivse nimelt. Sõna siklimees on muidugi üldsitus ja üldistus pole reeglina hea võte, aga tühja kah.

Paar aastat tagasi üks elas mu majas mõned päevad. Üks taanlane - bändimees ja siklimees. Ma ütlesin kohe, et ma ei taha sellist majja, aga siis läks nutuks lahti, et pruut just mehe maha jätnud ja sel nii kurb olla ja bla-bla-bla...

Mehel polnud kurba ollagi. Mees näppis terve õhtu oma telefoni ja ilastas noori tüdrukuid. See ajab mul täiega kopsu üle maksa, et mitte öelda s... keema. Kui ollakse MINU majas, siis ei vahita plikasid, vaid märgatakse ainult mind. See on esimene reegel. Tõsi, mul ei ole seda kusagil kirjas. Eks ma pean siis panema seina peale.

Sikleid oli tal ka nomaiteamitu. Naisi kah. Noori loomulikult. Ise oli viiekümnene. Ma lähen praegugi vihaseks, kui ma seda kõike meenutan.

Homode ja siklimeeste paralleel on see, et pea kaks aastakümmet tagasi olime ühe geiga Pärnus mingis baaris, mida väisasid peamiselt siklimehed ja geikene habises, et teda tapetakse kohe ära. Me - kaks naist kaitsesime teda, aga keegi ei tahtnud tappa.

Üks hea asi on ka. Õigel siklimehel olevat veel viiekümnesena tagaistmel ikka sama naine, kes kahekümnesenagi. See mulle meeldib. Ja selja peale olevat kirjutatud: "Kui sa praegu seda kirja näed, siis olen ma oma naise ilmselgelt ära kaotanud."

Minu õue peale paluks tulla jalgsi või sõita autoga, siklit vältida!!!

Monday, July 18, 2016

Kui uni hommikul poole kuue paiku ära läheb

kui juulikuisse hommikusse
ma ärkan poole kuue paiku
ja enam und ei saa

mu avat aknast lõhnab sisse
küll mustikaid küll männivaiku
ja hakkab sadama

plekk-katuselt nii rõõmus sulin
seal pladisedes tünni kukub
ja oksal paisub õun

ma alles unenäost küll tulin
nüüd jälle edasi ma tukun

ja kaugel kõmab kõu

Paks ja laisk nagu hüljes

Või pigem nagu morsk. Eile oli naabrimehe sünnipäev hulga hea söögi ja joogiga. Jutu ning naeruga. Läbi metsa käimisega. Radu enam pole, aga äge oli niimoodi minna-tulla. Autoga hoovi sõita ei anna ju mingit elamust. Metsas ekslemine küll.

Täna ainult vedelen, loen ja kirjutan. Aeg-ajalt lasen endale mõne Anthon Bergi voodisse tuua kellelgi.

Kaks tütart ja üks tütretütar on majas. Kui kolmapäeval lahkuvad, siis asun koristama. Seni pole mõtet.

Külmkapp ja kogu elamine on täis toitu ning maiustusi. Mu kõht valutab söömisest. Kui on mindud, hävitan viimsegi toidu ja sulatan külmiku.

Pean hakkama otsast muru niitma. Ehk õnnestub kuidagi kehakaal taas kontrolli alla saada enne, kui minust buliimik kujuneb. See on reegel, et kui Brüsseli punt koju tuleb, läheb kontrollimatuks toidu kokkuostmiseks ja söömiseks.

Tundub, et tõusen täna veel siiski voodist üles ja teen õues midagi. Tassin mahasaetud viirpuu oksad lõkkeplatsile.

Saturday, July 16, 2016

Siguripäev Kolkjal ehk kuidas me Põlvasse ei läinudki

Tänane Intsikurmu lõõtsapidu oli mul tükk aega kalendris, aga ma sain juba päris sõidu alguses aru, et selline reis oleks täna liiast. See lõpeks katastroofiga - migreeni ning ohjeldamatu oksendamisega. Seega orienteerusime ümber siguripäevale Kolkjas.

Me ei pääsenud taas kala-sibularestorani, mis oli terveks päevaks reserveeritud, ja olime seega vihased, aga õnneks saime kalasuppi, mida pakuti samas majas, kus asus sigurimuuseum. Ostsin kaasa sigurimett ja sigurikohvi ja sigurimaiust ning vanausuliste teed.

Kohtasin oma armsat sugulast Marget. Esivanemate veri kõneles taas. Kohtade ja inimeste läbi.

Alatskivi vanavara laadalt ostsin endale sõrmukse. Sõrmus on pärit minetea kust kaugelt maalt ja kannab endas eiteamis energiat, aga muidu on ilus küll.

Juhan Liivi ja Eduard Tubina sünnikohad said ära vaadatud ning üles pildistatud. Võib-olla riputan feissbukki üles.

Lõõtsapidu vaatan telekast. Küllap millalgi ikka näidatakse.

Thursday, July 14, 2016

Homme on käes

Juba kuusteist minutit, aga mina ikka ei maga. Panin raamatu käest, aga uni ei tulnud. Käia korraks arvutis mõjub nagu lisa unetablett. Võtan selle variandi.

Ikka need emotsioonid, mis magada ei lase! Palju inimesi, palju juttu, palju naeru. Laual on õhtusest söömaajast jäänud valget veini. Joon seda natuke. Kohe mõjub. Kallan veel...

Kardinaid pole ees. Ööliblikad hakkavad vastu musti ruute plõksima. Mõtted plõksivad peas ja otsivad õiget kohta. Mõni seisukoht on üle vaadatud ja hoopis teise sektsiooni paigutatud. Mõni üllatus on väga üllatanud, aga uskumatul kombel lihtsalt ühe suunurgaga muigama pannud, ei enamat.

Mu sees kasvab luuletus, aga ma ei hakka punnima. Ootan, kuni ta selgema kuju võtab ja ise välja kargab.

Turvaline ja põnev on siin niimoodi istuda. Maja magab ja inimesed selle sees. Ainult mina olen ärkvel. Kell ka. Tiksub.

Tahaks ujuda. Soojas metsajärves ja alasti.

Tuesday, July 12, 2016

Laps ja kultuur

Laps oli muidugi kõige tähtsam, sest me käisime katsikul. Neljanädalane Emma, kellel pahmakas tumedaid juukseid peas, sai nüüd ära nähtud. Armas lapseke. Rahulik. Suur väärtus, kui sul on lähedased, kes sind külla ootavad ja keda sa isegi samuti ootad.

Sõidu peal vaatasime siis mõnda huvitavat kohta ka. Esiteks Järuska katusega puitsilda, millest olin palju kuulnud ja pilte näinud. Oligi vägev teine.

Mustvee surnuaiast astusime läbi. Leidsin Viia haua. Täiesti juhuslikult. Viia oli mu kolleeg Tudulinna koolis, kuhu mind pärast lõpetamist suunati. Elasime samas majas, Viia ülakorrusel, mina all. Viia oli matemaatik. Vahel laupäeviti ostis ta küünlad ja ütles, et läheb isa juurde. Isa oli jalgrattaga auto alla jäänud. Üheksa aastat hiljem suri Viia täpselt sama surma - jäi laial Tartu maanteel jalgrattaga auto alla.

Käisin tookord matusel, aga ei mäleta, et oleksin surnuaial märganud seda, mida ma täna märkasin. Palju hauakive Nisu nimega. Esivanemate veri hakkas kõnelema. Väga valjult. Ma tean, et mu isasisa emapoolsed sugulased on Kasepäält. Sellepärast ma nii väga tahan sellest pikast ridakülast läbi sõita.

Käisime veel teiselgi surnuaial - Alatskivil. Esimest korda. Nüüd ma tean, et Juhan Liivi hauamonument on püstitatud 1923. aastal "Teguri" vabriku tööliste ja ametnike poolt ja sellel on luuletus "Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda..."

Laksi Tõnise leidsime samuti. Mäletan, et isa luges seda. Viisi küll ei mäleta. Sõnad leidsein guugeldades.

Kui mina Peipsi piiril käisin, 
Alatskivil sääl; 
Tüki aega mina seisin 
Surnuaia pääl. 

Kus on palju inimesi, 
hauas hingamas, 
kalmudel puuristikesi, 
palju seisamas 

Ühe risti peale oli nõnda 
on sääl kirjutud: 
Siia on üht Eesti venda 
maha matetud. 

Oli tema Laksi Tõnis 
talu peremees 
Eluaeg tema mõisat teenis 
palehigi sees. 

Raskes elus õhkas Tõnis: 
Millal saab küll ka 
Meie elu paranema, 
saab meil pärismaa? 

Virumaa poolt tõusis kära, 
mehed hõiskasid: 
"Vennad, mehed, lähme ära 
Venemaale siit! 

Venemaale virutagem: 
seal meil isamaa! 
Samarasse sirutagem; 
sealt saab hingemaad!" 

Seda kuulsid palju rahvast, 
Laksi Tõnis ka! 
Ühtekokku tõtsid vahvast 
nõu pidama. 

Raha nad sääl nõutasivad 
Katsujatele, 
Keda nemad saatsivad 
Sääl Volga kaldale 

Kõik nad mõisas käest andsid 
omad asemed. 
katsujad aga kaugelt kandsid 
Sandid sõnumed. 

Nõnda, et kõik maha jätsid 
Sinna mineti; 
Mõisast paluda veel võtsid 
Maju tagasi. 

Majad aga ära antud 
Juba teistele 
Võõras mees ju sisse pandud 
Laksi talusse. 

Suures mures mõtles Tõnis: 
"Kuhu läen ma nüüd?" 
Seal siis tuli surm ja ütles: 
"Lähme ära siit!" 

Seitse jalga pikkusele 
neli jalga lai 
maatükk Laksi Tõnisele 
viimaks antud sai. 

Monday, July 11, 2016

Severjanini ainetel

Magasin täna keset päeva und magusat, nagu kuninganna seal Severjanini luuletuses, mille Karolina eesti keelde tõlkis ja millele ma viisi tegin. Laul on küll vene keeles olemas, aga tõlget ei saa ju sama viisi peal laulda.

Selle vahega, et mina ei andunud paažile äiksehoona, ma ei andunud üldse kellelegi. Ma olin tund aega niitnud ja märganud kukeseeni.

Tean seda juba lapsepõlvest, et päeval võib ennast vihaseks magada. Isaga juhtus nii vahel. Täna minuga ka. Magasin ikka mitu tundi. Uenägudega. Lõpuks meenus, et olin lubanud kukeseeni praadiada ja esmakordselt värsket kartulit võtta.

Kukeseened on mu aias ja vahetult aia taga. Kui metsaema saadab anni, siis oleks alp jätta see vastu võtmata. Nagu ikka ründas mind kukeseenekohas miljard sääske. See on alati nii. Korjasin rabinaga, koos mulla ja prahiga. Olin hullumas. Olin nagu hobune mu lapsepõlves, kes pidi paigal seisma, kuni heinakoormat tehti. Keegi muidugi ajas lepaoksaga sääski ja parme eemale, aga hobune võis ikka marru minna ja trampima hakata.

Ja siis, kui ma seeni puhastasin (kiiresti ning lohakalt), helistas loomulikult üks mutt, kes küsis selliseid küsimusi, et mis ma arvan, kas tal on juba värsket kartulit aiamaal. Mine vaata, vastasin. Vihaselt loomulikult. Ja siis, et kas pärast kartulipealsed tagasi istutada, et mõned tegevat nii. Mind absoluutselt ei huvita, mida inimesed oma kartulipealsetega teevad, vastasin veel vihasemalt. Mutt sai aru ja lõpetas kõne. Telefon hakkas mul igisema ka ja tahtis süüa. Viisin ta juhtme otsa.

Nüüd on värske kartul, praetud kukeseened ja sibula-tilli-koorekaste söödud. Istun klaveri taha ja mängin-laulan neid Severjanini lugusid.

Sunday, July 10, 2016

Et elu tunduks pikem

oodates ja kannatades tundub elu pikem
kuigi lõpuks ikka paistab kui üksainus päev
ootamata on küll elu hoopistükis sitem
mõned sõnad mõned pilgud mida mõttes näed

meelde jäävad kaasas kannad tuhat aastat pikka
mõnda naeru mõnda laulu mõnda kallistust
nähtamatu käsi sinu õlal püsib ikka
sellel käel on ehmatavalt tuttav puudutus

olematu puudutus loob olemise mõtte
öeldud sõnad saadavad sind läbi päevadest
päevadest mis vahel on kui tinaraske tõke

ja sa ise oled tühi aga sitta sest

Saturday, July 9, 2016

Pingid usumärtritele

avati täna Jõhvi kiriku juures kahel pool peaust. Ühelgi teisel kogudusel Eestis ei olevat väidetavalt kaht märterõpetajat nagu meil. Carl Immanuel Philipp Hesse ja Jaak Varik. Esimene neist hukati 1918. aastal enamlaste ja teine 1941. aastal nõukogude võimu poolt.

Tänase päeva puhul oli peapiiskop isiklikult kohal ja mina olin kutsutud kui "austatud proua see ja see". Kahtlustasin, et vast seepärast, et oma Kotinuka-raamatus neist mõlemast juttu tegin, aga mine tea.

Pingid on väga kaunid. Rahvuslikud. Meenutavad neid, mis kunagi Pätsil Oru lossis olid. Tseremoonia toimus kiriku ukse ees. Aeg-ajalt lendas piiritajateparv valju kärinaga üle kiriku, aeg-ajalt uugasid tuvid torniavades ja korra pläristas mööda üks tsikkel. Muidu oli mahe tänavamüra ja kell lõi veerandi ajal ühe ja poole ajal kaks pauku.

Siis lubati meid kirikusse ning järgnes jumalateenistus armulauaga. Kohal oli paarkümmend Jaak Variku järeltulijat, kes olid kursis sellega, mis kirikus toimub. Oskasid laulda liturgiat ja koraale. Oi, kuidas mulle ei meeldi, kui kirikus niisama vahitakse, suu kinni. Mina loomulikult avasin taas oma registrid.

Peapiiskop isiklikult ulatas mulle armulaualeiva. Olen taas õnnis. Selgus, et see väike valge koer kuulus talle. Kas koer ka teenistusel oli, seda ma ei tea. Kahtlen siiski. :) :) :)

Pärast istusime pikkade laudade ümber, jõime kohvi ning kuulasime melu. See oli selline turvaline ning intelligentne melu, mida tekitasid mitte päris igapäevased inimesed.

Ja nüüd on mul juba kaks ja pool tundi muruniitjat lükatud. Kui homme ilma on, jätkan. Hingamispäeval, siis kui peaks pühapäeva pühitsema. Põrgusse ma lähen.

Friday, July 8, 2016

Uus algus on alati võimalik

Ma tajusin seda täna oma tädi haual. Aastaid, kui ma ema hauda tegemas käin, lähen ikka tädi juurest läbi. Reeglina on nende suur plats tol hetkel üleni võililledes ja minul pole enam jõudu seal küürutada. Täna oli haud korras, mõned naadid vaid. Kraapisin seal esimest korda üle pikkade aastate ja istutasin punase begoonia esiisa Hindreku kivi ette.

Surnuaialt lahkudes oli eriliselt hea tunne. Ja esimest korda nende aastakümnete jooksul käisime Laiuse siniallika juures, mis osutuks üheruutmeeriseks veeruuduks keset puitlaudist. Ärge palju lootke, kui sinna lähete.

Enne veel olime käinud Tartsu tädi Ilse ärasaatmisel. See oli sama ilus ja helge nagu tädi Ilse nägugi, kui ta seal niimoodi valgete liiliate vahel õndsalt magas.

Matusekorraldaja esitas kaks laululehevälist laulu, nagu ta ise nimetas. Võib-olla ta soovis soleerida, aga mina lõin oma registrid lahti ja hakkasin kohe kaasa lõugama. Ma ei suuda vaikida, kui lauldakse ja mina laulu oskan. Ta oli minu arvates õigetiba hämmeldunud ning vaatas mind. Ma kinnitasin julgelt oma silmad tema omadesse ja kisasin edasi. Nii aiaäärse tänava kui ka imelise aasa lõpuni.

Laululeht jäi peaaegu kasutamata. Ainult Ema südant laulsime. Helistik oli kahjuks selline, et kõrged noodid jäid mulle kättesaamatuks. Seevastu võtsin ma peielauas laulda Jumal sul ligemal jälle nii madalas helistikus, et madalad noodid vaid kähisesid mu suust.

Väga armas ja intelligentne vestlus oli meil seal peielauas. Need sordikasvanduse inimesed ongi erilised, sest nad suhtlevad taimedega. Tean seda juba Reine näitel.

Hüppasime läbi ka Jõgeva Linnaraamatukogust, kallistasime Tea ära ja mina sain kätte oma auhinnaraamatu - Marie Under "Suvi". Oi ma loen seda täna, kuigi mul on teisigi raamatuid pooleli.

Ning Peipsi äärest ostsime LOOMULIKULT suitsurääbist.

Thursday, July 7, 2016

Mõrud marjad

Viimasel ajal pakub elu ainult neid. Kibedaid lonkse ka. Ja kui satubki vahele mõni magusam, siis selle maitset ei tunne. Aga tead mis, Elu? Ma kannatan kõik välja ja ootan ära selle hetke, mil sa teise poole ette pöörad ja mind rõõmustad. See tuleb, ma tean. Tunnen sind, Elu!

Ilma kannatuse ja ootamiseta oleks elu liialt lühike. Mina tunnen kannatust ja ootamist. See on nagu tühi kõht. Tahaks süüa, aga võtta pole midagi. Siis ma mõtlen söökidele ja saangi justkui kõhu täis.

Tühja kõhu puhul on veel see hea asi, et näed ja tunned, kuidas kehakaal langeb. See on tore tunne. Mõrude marjade aegu hoomad jälle, kuidas Inimene sinus kasvab ning arenenb.

See ila, et olgem alati positiivsed ja naeratagem, siis naeratab maailm teile vastu, see on väikestele ajukääbikutele. Mis elu see oleks, hambad pidevalt irvi?

Mina tahan kogeda ikka absoluutselt kõike, mida Elu oma tagataskutest välja kraamib - rõõmu ja kurvastust, õnne ja õnnetust, meeleheidet ja joovastust, armastust ja vihkamist, kaotust ja leidmist... Ja veel tuhandet tunnet, millel pole nimegi.

Ma lasen kõigel juhtuda.

Sunday, July 3, 2016

Sajandi armastus

Tegelikult tahtsin ma hoopis rääkida ühest filmist, mida ma nägin väga ammu. Mis film, kes mängis, pole udust aimugi. Ameerika? Justkui mäletan kauboisaapaid.

Tegu oli kirgliku armastuslooga. Inimestega, kes ei saanud koos ega eraldi eksisteeritda - see tuntud klassikaline ja traagiline variant.

Meeles on kaks stseeni. Mees tuleb pärast äraolekut taas koju. Naine peseb põrandat. Põlvili. Seelikusabad vöövahele torgatud. Imekaunis otse loomulikult. Mees (selline mehine ja ka loomulikult ilus, kuidas muidu) tuleb aeglaselt mööda pestud põrandat (vot sealt need saapad), naine tõuseb ja viskab kägardatud märja põrandakaltsu mehele otse näkku. MEHE NÄOS EI LIIGU ÜKSKI LIHAS!!! Väga võimas visuaal. Noh edasi läks ilmselt kirglikuks armatsemiseks.

Filmi lõpus on mõlemal relvad, nad on mägedes ja tulistavad teineteist. Mõlemad saavad pihta, aga suudavad veel haavatutena roomata teineteise poole. Käsi puudutab kätt ja siis surrakse. Vot selline värk.

Aga milles probleem oli, vat seda ei mäleta.

Tänane sadu ja Padu Kadu

Kuidas see päev siis algas? Nii, et ma ei tahtnud päikesest midagi kuulda. Lõpuks ta pilve taha kaduski. Võtsin niitmisest vaba päeva.

Siis me laulsime ja kahjuks polnud meil täna kumbagi bassi. Loodan väga, et esinemise ajal ikka on. Ma palvetan. Palve üksi ei aita, tuleb helistada ka ikka meestele.

Siis käisime Martsas ujumas. Meri oli sigakülm ja laine peksis vetikat randa. Kintsupekid hangusid, aga ma tegin tiiru ära. Väga loodan, et herpes huulte peal välja ei löö.

Siis hakkaski sadama. Kui juba kodus olime ja teed jõime. Ilm läks päris pimedaks. Just sellist ilma mu hing täna vajaski.

Aga Padu Kadu ajas mu feissbukis marru. Esiteks ei salli ma, kui inimesed ei esine oma nime ja näoga (noh, see nägu ON ilmselt tema oma, aga vaevalt tal selline kodanikunimi on) ja teiseks ei salli ma tähenärimist. Ilmselt ise sai ka aru, et pani puusse. Miks ta muidu oma kommentaari muutis.

Ma ei viitsi seletada, aga jutt oli rõuguredelitest.

Nüüd ma jätkan siit peavalu ja väikese pitsi jõhvikaviinaga tädi Ilse mälestuseks. Ilusat lendu Sulle tähtede poole, tädi Ilse!



Saturday, July 2, 2016

Niidan kaheksandat päeva

Igal hommikul tunnikese ammu pinnimata käsivikatiga. Kuid ma oskan hästi luisata, nii et võtab küll ja kui enam ei võta, siis teritatakse relakaga. Maie, see jutt, et ma ise pinnin, oli sulaselge luiskamine, aga lihtsalt sobis tookord konteksti.

Ja igal hommikul saan süüa metsmaasikaid nii palju kui hing ihkab. See on niitja suur eelis - laud alati kaetud.

Hea hommik on see, kui leian rohu seest mõne väikese puukese. Tähtis on õigel ajal märgata ja mitte maha niita kogemata. Täna leidsin kuusekese. Homme otsin ta uuesti üles ja tähistan tokiga.

Halb on see, et mingid kirjud kärbsed on kallal ja närivad just õlgade pealt. Ma ei viitsi end mürgitada. Kallan end päeva jooksul mitu korda kaevuveega üle, uhun selle mürgi ju minema. Nõme oleks puhtale ihule jälle pritsida.

Olgu ma pealegi kole - putukahammustusi täis. Mind ei huvita. Pärast lähen ilusaks tagasi.