Tuesday, June 28, 2016

Õnnistatud, õnnis ning ajas rännanud

Nüüd hoopis teine meeleolu. Ma olengi selline vasakparem- ja ülesallaäärmuslane. Nüüd on hirmus reisimise tuhin. Suvi ju. Kõik reisivad. Mulle sobib muidugi vaid saja kilomeetrine raadius.

Täna näteks reisisime Lohusuusse. Kirikukontserdile Peipsimaa orelifestivali raames. Kaks soomlannat mängisid - orel ja viiul.

Me polnud varem selles kirikus sees käinud. Valmis saanud 1882. 600 kohta. Alles kolm aastat on orelil mootor, seni tallati!!! Laes kolm määratusuurt lühtrit EHTSATE KÜÜNALDEGA!!! Elektrivalgus ainult altaris ja kantslis.

Laes augud, krohvimatid paistavad, seinad läbisadamisest plekilised, põrand mängib jalge all, aga missugune õhustik! Kogu kontserdi aja nägin vaimusilmas sadu leerilapsi kaks sajandit tagasi. Ja kui orel alustas, siis ma karjatasin täiesti sobimatult: "Oh sa raisk!"

Selline võimas kõla. Viiuldajannal oli helesinine maani kleit, pruunid õlad paljad. Ma tahtnuks väga seda päevitunud nahka puutuda. Tundus sametine. Kirikus oli soe. Mul hakkas oma pontšos isegi õigetiba palav.

Sain legendaarselt Eenok Haamerilt isikliku õnnistuse kaasa ja telefoninumbri ka. Ma pole eluski Mustvee kirikus käinud, aga minna tahan.

Siis käisime veel kabeliaias kõndimas. Vaatasin kohalikke perekonnanimesid: Kask, Tamm, Oja, Mölder, Sildnik...

Iisakus sõime Peetri Pizzas seljankat ja ma ostsin pitsa kaasa. Ammu pole pitsat söönud.

Nüüd arutame, kuhu homme reisida.

Mingi kahtlane kapp

Pargib oma auto (pole isegi vaadanud, küllap mõni kallis maastur) tööstuspargi teele ja siis lihtsalt seisab. Suur jõmm, üüratu kõht ees, kiilakas ja tätoveeritud. Öhh!!!

Täna seisis lausa suspede väel. Vahepeal kõndis edasi-tagasi. Justkui päevitas. Paistis pruun ka teine. Hakkan kohe sügelema ja tahaks pasunasse anda, kui selliseid näen.

Sellepärast, et sihukesed ostavad endale solaariumipäevituse, silikoonrindade, geelküünte ning kunstripsmetega ajudeta blondiine, kes siis kilomeetrite viisi m.... imevad, et oma olemasolu õigustada. See viimane lause on filmist "Jan Uuspõld läheb Tartusse."

A mis see üldse minu asi on? Võib-olla inimene tõesti päevitab ja tegelikult on hoopis õrn luuletajahing. :) :) :)

Monday, June 27, 2016

Ainult täna ja siin

päevad lähevad lühemaks
kuid maasikad punasemaks
hamba all krigiseb rõõmsalt
kodune peenraliiv

puud heidavad laiu varje
kusagil õitsevad pärnad
näe murul jasmiiniõite
mahakallatud piim

iga hetke ning rakuga
endasse imen ja tunnen
seda suve mis praegu on

ainult täna ja siin

Friday, June 24, 2016

See on lihtsalt üks luuletus

kui ma vedelen diivanil
jalad seinal ning türgi seep
silme ees virvendamas
veinipokaal käeulatuses
või kuulan mõnda laulu
või tantsin ihuüksi paljajalu
mööda tuba fokstrotti
või mängin klaveril
ühte kindlat lugu
kui harjutan oma aldipartiisid
või helistan tiibeti kelli
naeran või nutan nii et hing kinni jääb
kui muru niidan ja peenraid kitkun
kaevutünni ääres
end külma veega üle valan
võrkkiiges pilvi ja latvu vahin
oma luulet loen
koeraga jalutan
huuli värvin
nägu kreemitan
lõhna pritsutan
silmi triibutan
kapist riideid otsin
mõnel kontserdil istun
või kõnnin kodu poole
nii kergel sammul
et autojuhid signaali lasevad
arvuti taga molutan ja kirjutan
kuni loojangupäike
männitüved punaseks värvib
kuni udu roomab heki taha
kuni öö tuleb
enne uinumist ja pärast ärkamist
ja mõnikord öösel
kui uni ära läheb
siis ma mõtlen sulle
aga muidu mitte

Thursday, June 23, 2016

Unelmate jaaniõhtu

Jasmiin õitseb nagu hull ja lõhnab kui meeletu. Mu tuju on laes. Aina karjun naerda ja räägin lollusi. Telekas laulsid just Maria Listra ja Marko Matvere ja kohe ma hakkan sealt vaatama Kagu-Eesti tantsupidu.

Sest meil on jaaniõhtu peetud. Maria grillis. Šašlõkki, tsukiinit, paprikat ja vahukomme. Mul on juba nõudki pestud. Aimar niidab veel muru. Ka mina niitsin päeval ja kitkusin. Siis pildistasin kõik loomulikult üles ja riputasin feissbukki.

Niisama lihtne ongi. Maria on kodus. See on peatähtis.

Nüüd lähengi teleka ette. Kell kümme võtan unerohu ning poen voodisse. Kohtugu see Koit ja Hämarik, kus ja kuidas aga soovivad.

Mul algab homme heinategu.

Tuesday, June 21, 2016

Lõpuaktus

Korjasin end kokku, tegin võimalikult ilusaks ning läksin. Ilmselt viimane aasta, kui kutsutakse. Olin osadele natuke aega klassijuhataja ka.

Ma hakkan kohe virisema, sest aktus oli kole pikk. Väsisin ära. Ja ei olnud enam see vana ja ajalooga gümnaasium. Hoopis uus. Hea, et Efraima mu raamatusse selle kohta loo kirjutas. Mureliku suu ja sulega.

Mina oleksin muidugi rohkem muusikat tahtnud. See, mis oli, oli väga hea. Tants ka loomulikult!!! Ning siis see vene poiss akordioniga! Oh!!!

Ja ma sain kümneid ja kümneid hea energiaga kallistusi oma kunagistelt õpilastelt. Jälle juhtus see, et mõni jäi õnnitlemata, sest lihtsalt ei leidnud rahvamurrus üles.

No kõige ägedam oli muidugi Rasmusega kallistada. Suur. Tugev. Noor mees. Ah!

Pole ime, et tuju paranes tunduvalt!

Sunday, June 19, 2016

Purunenud vitraaž

mulle tundub et meid ei olegi
et elu on ainult miraaž
ja et ilus ning sekka kolegi
on vaid purunenud vitraaž

et praegu ei ole midagi
et kõik kas tuleb või oli
mitte ükski mu kirjaridagi
ei ole mu vaba voli

kuid valu on päriselt olemas
ja raev mis karjutud kaevu
kaugelt näha et juurde tulemas
on vanu hapuks läind vaevu

nende vaevade nüri teraga
nüsid tükke mu südamest
ei ole mõtet ära pinguta
minust järel on tühi kest


Saturday, June 18, 2016

Laulupidu küll, aga homme ehk kahe lolli seiklused Narvas

Seega sõitsimegi Narva ingerisoome laulupeole. Arutasime veel, et Illuka kirikusse ei jõua, et ärme hakka siis kahte kohta punnima. Et jääb siis Narva.

Ime küll, aga Peetri platsil oli isegi ruumi parkida. Teel linnusesse kohtasime Mairet ja Aini. Kutsusime neidki peole.

Aga linnuses oli inimtühi ning haudvaikne, kui kõva tuul välja arvata. Võtsin kotist kutse, et asja täpsustada. See lendas tuulega vallikraavi, jäi seal rohu sees pidama. "Noh, too ära, oled sa mees või ei ole!" kamandasin. Aimar ronis kohe rüütellikult järele, õnneks oli kraav kuiv. Kutse peal oli selgelt kirjas, et laulupidu toimub 19. juunil.

Rääkisime veel eile Valliga ja ta ütles, et kohtume pühapäeval. Miks me siis täna läksime???

Lohutuseks muidugi kolledži kohvikusse suppi ning kreemikooki sööma ja koorelikööri jooma. Aimar mängis enne veel Keresega tema viimast malepartiid. Ma polnd seda Kerese skulptuuri üldse näinudki. Pildistasin üles.

Ja Astri keskusest ostsin ära väikese Emma katsikukleidi. Kui ammu pole põhjust olnud tillukese kleidikese ostmiseks.

Aimar soovis nuusktubakat. Ta arvas leidvat mingi uhke tubakapoe. Õnneks sai isegi aru, et salasigarettide pealinnas seda vist pole. Saime kõhutäie naerda.

Teel koju sõitsime mööda varemetest, millest ikka kordi ja kordi oleme mööda sõitnud. Märkasin silti hoone nurgal. Tehti tagasipööre ja läksime vaatama ning ei kahetse. Vaivara Rahvamaja. Ehitatud 1910. Maha põlenud 1945. Aga võimsad müürid, mille vahel kord kutselised teatrid etendusi andnud, püsivad.

Pildistasin üles. Korraks tundsime taas seda kadunud hiilguse kahetsust ning tunnet, et paremad ajad on möödas.

Ma ei tea, Vallike, kas mul on homme jõudu taas Narva sõita.

Naine, kes võlub

See legendaarne väljend oli  juba ununenudki, kuid täna hommikul äratati mind just nende sõnadega ja siis meenus.

Olin hooldekodus tegevusjuhendaja. Peamiselt laulsin vanuritega. Mulle need vanad laulud hirmsasti meeldivad. Seal oli üks Harald. Ühekskümne viiene, TAM-is laulnud. Tenor. Laulis tookordki veel hästi. Tema mind nii kutsuski: Naine, kes võlub... :)

Muidu Haraldikene pissis pesumaja äravoolutrappi, sest arvas end jaamapeldikus olevat ning ootas pidevalt rongi.

Kui käisin teda alt kinnisest osakonnast võtmas ja üles laulma talutamas, keelitas ta mind ikka piiri pidama ja mitte nii hirmsasti talle külge lööma, sest teised ju näevad.. Hoidsin papil käe alt kinni, et ta püsti püsiks.

Musi küsis ka, aga see jäi tal saamata.

Kord ütlesin: "Anna andeks, ma pean vaatama, kas sul on ikka mähe püksis." Seepeale vastas Harald: "Vaata, vaata, kullake, siin on kõk sinu oma. " Mähe oli tookord olemas. Kui ei olnud, pidin paluma hooldajal panna, muidu tuli piss tooli peale.

Haraldile meeldis väga minu laul: "Mu kodu on lillede sees."

Ilusat laulmist sulle taevaste tenorite ridades, kulla Harald!

Meie läheme täna Narva ingerisoomlaste laulupeole, kuigi kallab nagu oavarrest. Aga lubatud sai ja Vallil mulle isegi sokid kootud. Pean need ju kätte saama. On villaste sokkide suvi...

Tuesday, June 14, 2016

Möödunud ööl


see suveöö ei olegi nii valge
kui seinakell pea kaksteist pauku lööb
ja põrand tundub jahe all mu jalge
tuul täna kuskil mujal õhtust sööb

ning öise linnu lennu salapära
viib mõtted tuuletusse kaugusse
ei tea kas ükskord kurvastad mu pärast
kui tasakesi astun ärateed

ei tea kas tulevad sul üldse meelde
need sõnad klahvidest mis sündisid
oh jumal teab kuskohas ja mis keeles
sa künnad oma mõttekündisid

see suveöö ei olegi nii valge
kui kell on juba kaksteist pauku löönd
ma lähen väsinud kuid rõõmsail jalgeil
mind ootab algav päev ja hämar öö


Lavendlilõhnaline vaartädi

Kümneselt tegi Neeme mind tädiks, kolmekümneseslt Helena vanatädiks ja täna väike Emma vaartädiks. Sellisel päeval sündida on juskui märgiline. Kuigi 14. juuni meie peret otseselt ei puudutanud, on nüüd maailmas üks väike tüdruk rohkem. Justkui lohutuseks nendele, kes oma elu tookord jätma pidid.

Olin vaikselt kodus, nagu tänasele päevale kohane. Kitkusin kiviktaimlat. Küllap sakutasin lavendlit, sest ühtäkki hakkas levima eksootiline erutav aroom. Mu silme ette kerkisid kohe lillad lavendliväljad seal kusagi Kesk-Euroopas. Ja ma olin ise ka hoobilt seal.

Introverdiaju ei vaja ju teabmis välist stiimulit. Seal sipelgapesas on kõik niigi pidevas liikumises ja olemas.

Tere tulemast, väike Emma!

Sunday, June 12, 2016

Pühapäev Brahmsiga

Hommikust peale olen nagu üks hapu õun. Ei taha midagi. Lugesin, et kuna depressiivse episoodi ajal on enam-vähem sama enesetunne nagu külmetushaiguse puhul, siis sööge aga Paracetamoli, kui maks kannatab.

Aga ma sõin Mariast jäänud valget saia. Tavaliselt seda meil kodus pole. Ja siis läks päris lapsepõlveks kätte. Haige tunne, ema tööl, süüa on ainult saia. No vorsti oli ka.

Kuulasin Leonard Cohenit. Ei aidanud. Siis Alenderit. See pani nutma. Siis Brahmsi Ungari tantse. Need olid kõige efektiivsemad.

Lõpuks tõmbasin retuusid jalga, öösärk ja hommikumantel jäid, ja läksin roose väetama ning lehetäisid hävitama. Üks "täiesti haigus- ning külmakindel" "Robusta" on jäljetult kadunud. " Igal talvel nad külmuvad mul maapinnani, aga ajavad ikka uued võrsed.

Ja minu kümne väikese tammega tammesalu, mis on rajatud ettevaatavalt Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks, saab igal talvel jäneste poolt ära näritud. Kolm tamme on vist elus. Ja need madalakas näritud, need on külm ära võtnud!!! Tammeleht kardab ju külma. Sellepärast nad nii hilja lehtivadki.

Nüüd toodi mulle kommi ja ingveriõlut. Panen Ungari tantsud uuesti mängima. Las tulevad järjest kõik. Aitavad.

Saturday, June 11, 2016

Ega vist sedagi ole olnud

No ma tõesti ei mäleta, mida ma olen üles riputanud, mida mitte. Lapata ka hetkel ei viitsi.

 mille kuradi pärast just sulle
oma sõnad ma jagasin
ja niiviisi sõnatuna
elu maha siis magasin


su minnes veel rõõmustasin
vastutahtsi kui jõlkusid
et just minu ilusad sõnad
su kandadel kõlksusid


kõik sõnad ma andsingi ära
kõik viimse kui viimase silbi
nüüd olen tühi ja tumm
tõstan vaikuse suu ette kilbiks


Friday, June 10, 2016

Põltsamaa koguduse segakoor

Põltsamaa koguduse segakoor laulis täna Jõhvi kirikus. No kolm korda võite arvata, kas oli rahvast. Üks-null lauljate kasuks. Neid oli üheksateist, kuulajaid heal juhul kümme.

Ma läksin juba aegsasti, panin korjanduskasti raha ja süütasin küünla. Räägin seda meelega. Pange ka ikka raha, kui kirikus käite. Ma ei arvagi, et ma oma tehtud ja veel tegemata patud andeks saaksin, aga kogudus peab ju elektriarved ära maksma.

Istusin ja mõtlesin. Siis vaatasin autorinukkude näitust. Mulle meeldisid need rokokoo omad. Nii palju ägedaid detaile - pärleid, tikandeid ja nukul mustas kleidis oli peas sama peaehe, mis mulgi sel tuntud-teatud fotol. Tubli tüdruk see Gerri, kes neid õmbleb!

Siis hakkas jälle igav, kuigi mõelda oli küll ja küll.

Koor kõlas hästi. Sopranid ulatasid oma nootideni ja repertuaar oli ka hea. Ütlesin Aimarile, et valigu üks naine, kes talle kõige rohkem meeldib. Vaatame, kas me maitsed ühtivad. Koorikontsertidel me ikka mängime seda mängu.

Ei julgenud ta ikka valida seda, kes tegelikult meeldis. See tundus talle liiga ohtlik. Nii et tegelikult meeldis meile üks ja sama naine. Ma ei saa öelda, milline, sest hõikasin sellele tumedapäisele sopranile, et ma kiidan neid oma blogis. Äkki loevadki.

Igatahes ostis Aimar veini, et seda naisteteemat kodus jätkata. No nüüd joome ja arutame siin. Aimar keskendub küll rohkem kaevuprobleemile, sest meil on kaevuga jama. Mina viin ikka jutu koorinaistele.

Aga seda, et oma peaga hakata mingit naist ilusaks pidama minu selja taga, seda ma mõistagi ei lubaks. :) :) :)

Proosit! Mul on juba kellad peal! Aga murelid, mida see vene poiss mulle kaela määris, on sitad! Kurat!

Thursday, June 9, 2016

Mis on Hispaaniaga?

Misantroobi lehekülastuste arv Hispaanias on hüppeliselt suurenenud. Mis see on nüüd siis? Mingi tehniline aps või mis?

Ja üleüldse on külastajate arv suurenenud. Mis on juhtunud? Keegi ei sooviks kommenteerida? Mul hakkab igavaks minema, kui mitte keegi ei kommenteeri.

Eriti loeti seda Carrara kivimurru meest. :) No sellest ma saan aru. Mulle endale ka see lugu meeldib. Tunnistan.

A muidu ei ole midagi põnevat juhtunud. Võib-olla homme. Ja ilus päikeseloojang just praegu.

Sel aastal sain tõesti teiseks juuniks pruuniks, aga täna öösel on taas öökülma oodata. Kartulipealsed juba mustavad.

Mäletan küllalt neid juunisid, kui sai kiviktaimlat kitkutud, kaks mantlit seljas. Lapimaal tuli ka täna lumi maha.

Oleksin tahtnud telekast näha Underi ja Adsoni sängitamise tseremooniat, aga ei näidatud. Kahju. Või magasin lihtsalt maha.

Wednesday, June 8, 2016

Jumal, tasast vihma anna

On jah selline kirikulaul. Espetsiaalselt vaatasin lauluraamatust järele. Kahtlustasin, et jälle mingi minu luulu. Sajab. Õigemini sadas. Õige tasa ja tibamisi. Tõi vähegi leevendust. Mitu ööpäeva peaks niimoodi sabistama.

Meenub mu isa räägitud lugu. Kaks eesti talumeest olnud Riia linnas ja vaadanud uhkeid maju. Üks küsinud omaette: "Ei tea, mis need ka maksta võiksid?"

Ja teine vastanud: "Ega nad ühte õiget vihmasadu enne jaani ikka maksa!"

Ka isa muretses alati, et sajaks vaikselt. Kõva vihmasadu peksab viljad ja pika rohu ju maha, katsu siis kätte saada. Talupojatarkus on ikka veel geenides.

Riias on tõesti suured majad. Ja sinna kesklinna ühe kunstipoe aknale jäid aastaid tagasi minust kaks skulptuuri - mees ja naine. Sellised lauaskulptuurid. Valged.

Raha polnud, et osta.

Monday, June 6, 2016

Seda lugu te ju veel ei tea?

 see mees Itaalia päikese alt
Carrara kivimurrust
see mees ei tahtnud mind
nii noort ja ilusat
viisin leiba ja vett
ta tänas ja sõi
ta tänas ja jõi
jäin isegi ööseks et
kuid ta ütles mulle ei
jäta keelas ta järsult
kui mu käed teda puutusid
ja enne nii öösinised silmad
kõuepilvedeks muutusid
ah kuidas ma armastasin
kuid minu ürgne vaist
ütles et iial enam
ei taha ta luustlihast naist
tal oli sadu naisi
kõik valgest marmorist
ja seal eemal mere kaldal
seisis roosakas marmorrist
ma mõistsin ja läksin ära
murtud ning longuspäi
mees meisli ja minevikuga
kivimurdu maha must jäi




Hävitajad oleme

See kestis vaid murdosa sekundist, kui koera koon käis hekis ja linnupoeg oli lõugade vahel. Pani veel korraks maha selle õnneks juba elutu olevuse.

"Söö ära, kui juba võtsid!" käratasin. Sõigi. Tundus mõistlik. Tapmine selleks, et süüa saada. Meie hästitoidetud koera puhul eriti. Ma ei tulnud selle pealegi, et pojad juba koorunud.

Ise niitsin ükspäev muruniiduki all konna sodiks. Isegi on sel suvel konni nii vähe. Tavaliselt jälgin ja loobin neid eest ära.

Ja peale jaani läheb käiku mu saatusevikat. Kõik kooslused, mis pikas rohus loodud on, saavad hävitatud ühe ropsuga.

Mul ei ole hetkel mingit tuju muruniitjat taas käima tõmmata ja põristama minna. Ma olen lihtsalt väsinud hävitamast. Teisisõnu võib seda ka ilu loomiseks nimetada, aga mitte praegu.

Hetkel tundub kõik nii nõme, aga küllap ma taastun ja jätkan samas vaimus. Niidan oma muru. Mutte küll enam ei hävita.

Milleks?

Sunday, June 5, 2016

Sina pead pühapäeva pühitsema!

Kolmas käsk? Küllap. Kuigi ma ei oskaks kõiki kümmet küll siin ette lugeda, võin ma lisada üheteistkümnenda: Sina võid armukest pidada, aga oma abielu sa lahutada ei tohi! Täpselt nii seletas mulle üks pastor aastaid tagasi, kui mina olin just vastupidiselt käitunud ja oma abielu lahutanud. Mulle jälle armukese pidamine millegipärast ei sobinud. Vähemalt pikaajaliselt mitte.

Tõtt öelda olin ma sellistest õpetussõnadest pehmelt väljendudes hämmingus. Kas mitte kuues käsk ei ütle, et ära riku abielu! Ah, mul on need käsud kõik sassis!

Aga täna ma pühitsen pühapäeva. On toailm. Unistan vihmasajust. Ja kuna eile vigastasin oma jalga, siis on täna tõesti mõistlik lebada ja lugeda.

Samas ei viitsi ma lugeda kõike seda, mida kirjutavad ajalehed. Vaatan põhiliselt pealkirju ja lahendan ristsõnu. Ühtki raamatut mul hetkel käsil pole. Siiski. On küll. Nüüd meenus. Karolina luuletõlked. Aga selleks peab olema selge pea ja ergas vaim. Nende kallale ei lähe puhkepäevases unisuses.

Vihma! Palun vihma!

Saturday, June 4, 2016

Miks te nii teete?

Otse feissbukist astusin siia ja hakkan põhjama.

UHKE OLEMA
KEEL SUUST VÄLJAS
TÜHIK MÄRGI EES

Need kolm asja ajavad mind kergelt öeldes marru. Nüüd kohtasin neid kolme ühe inimese postituste juures! Liig, mis liig! Ja kümned ning kümned laigivad. Tule taevas appi!

Ma ei soovita avalikult postitada, et ollakse uhke oma lapse saavutuste üle. See ei kõla üldse hästi. Soovitan: olen õnnelik, mul on hea meel jne. Uhkus on midagi sellist, mis võib kaasa tuua teiste kadeduse ja muud halvad asjad.

Ja kui tuntud inimene või ka tundmatu inimene postitab endast ja lapsest foto, kus mõlemad keelt näitavad, siis on see lihtsalt KOLE! Väga-väga kole! Keele näitamine tuleks kohe seadusega keelustada.

Ja kolmas asi. Märk käib tähe juurde! Mõne jaoks on see tühiasi, aga minu jaoks elementaarne kirjaoskus. Ei soovi näha kirjapilti: Emme ja issi on uhked ! Meie laps on tõeline tegija !

Ehk ma peaksin ise antud isikule kirjutama?

Lõpetuseks. Mul endal on ka vigu. Tuhandeid. Ärge üldse muretsegegi! :) :) :)

Friday, June 3, 2016

Kohtumine Karolinaga

Läksin loomulikult jälle liiga vara. Käisin kirikust läbi. Kuulutustetulbalt sain palju vajalikku infot mind huvitavate ürituste kohta. Kirikus oli meeldivalt jahe.

Istusin pingile ootama. Kakskümmend minutit oli veel aega. Tahtsingi natuke varjus puhata. Tuuleke puhus mõnusalt.

Siis ta tuli. Tumeroheline õhuke sall efektselt pähe seotud. Lehvitas juba kaugelt mulle. Muidu ka huvitavalt riides. Otsustasin, et pean ennast ka käsile võtma, aga juba olen jõudnud ümber mõelda. Ei viitsi möllata. Istusime ja rääkisime.

Juhtus nii, et läksime hoopiski minu poole. Avasin oma roosiviina pudeli, mis oli erakordseteks sündmusteks. Selline just täna aset leidiski. Roosiviin oli väga maitsev ja väga kange.

Saatsin Karolina tee peale tagasi. Lehvitasime veel mitu korda teineteisele. Kodus asusin ta raamatukest uurima ja õigetiba pettusin, sest Karolina on pelgalt pseudonüüm.


Thursday, June 2, 2016

Merest sündinud

 Sellest on nüüd juba mitusada aastat möödas, kui üks võõramaa laev tormiga karile jooksis. Puha puruks. Külarahvas käis all rannas haakrikku saamas. Seal oli vaate kange tundmatu joogiga, mis rannamehed peast päris segi ajas ning üksteisega kaklema sundis. Seal oli nikerdustega ja tumedast puidust laekaid, milles kuldseid ning hõbedasi kangaid ja värvilisi pärleid. Mürkrohelisi, tulipunaseid, taevasiniseid, kuldkollaseid, õrnroosasid ja veel kümnetes värvitoonides. Kõigil augud sees, nii et külanaised ajasid niidi otsa ja kandsid kaelas veel aastakümneid. Teistmoodi kastidest leiti aga saepuru ja laastude sisse pakitud õrnast portselanist imeõhukesi lauanõusid, mis kõik värviliseks maalitud. Suure osa oli torm küll puruks peksnud, aga ikkagi jätkus pea igasse majapidamisse mõni uhke kohvitass või praetaldrik või teekann. Peale selle veel hulk purunenud laevakerest jäänud laudu ja planke, mis rannarahvale pliidi alla või ahju ajamiseks kõlbas. Mõnda pikemat ja tervet planku sai veel ehituse tarviski pruukida.

Seal päris kalda all peidus oli ka üks väike maja, milles elas pime kalurieit oma ilusa tütrega. Kui külarahvas oli ranna puhtaks rookinud, läks ka tüdruk ühel varasel suvehommikul vaatama, et kas veel midagi leida on. Ega muud olnudki kui üksainus tumepunasest sametist ja kullaga tikitud naiseking. Kõrge kontsaga. Tüdruk proovis jalga – täpselt paras. Ta ohkas. Kuhu sa lähed üheainsa kingaga. Pealegi ei sobiks see tüdruku viletsate riietega ja ega oleks minna ka kusagile. Tüdruk külarahvaga läbi ei käinud. Õieti ei teatudki nende kahe olemasolust. Kirikukirjades neid polnud ja mõni üksik oli vahel harva ühele või teisele rannas peale sattunud, aga siis ka rohkem kummituseks kui inimeseks pidanud.

Kui ema pimedaks jäi, hakkas tüdruk ise paadiga merel kala nõudmas käima. Tüdrukulaps oli. Eks seepärast oma elu sinna kalda alla ära peidetigi. Külarahva ilkumise ja kirikhärra karistuse eest. Aga elus püsiti. Mõni ikka teadis ka neist ja käis abi saamas. Nimelt oskasid mõlemad kunstisid – parandasid haigetanud ihuliikmeid, võtsid needuse maha ja aitasid naisi käima peale. Külarahvas sosistas, et teevad kurja ka, aga see ei pidanud paika.

Äkki kuulis randa tulnud tüdruk mingit häält. Justkui oigamist. Arg see tüdruk küll ei olnud, ta hakkas otsima, kust hääl tuleb. Otsis, otsis, kuni leidis suure rahnu tagant noore mehe. Tõmmu ja ilusa. Verise ja vaevatud, aga elusa. Mees nägi tüdrukut ja ütles talle midagi oma keeles. Ilusas ja helisevas. Tüdruk raputas pead. Ta ei mõistnud mehe keelt. Küll aga oskas lugeda võõra silmist abipalvet. Suur ja tugev rannatüdruk upitas mehe püsti ning talutas oma koduonni.
Kulus mitu nädalat, kuni palavikus visklev ja pidevalt soniv meremees mõistusele tuli, sööma hakkas ja lõpuks jalad alla võttis. Tüdruk tõi merest kala, mida pime vanaeit sütel küpsetas, ja metsast marju ning metsmesilaste mett. Mees kosus, oli rõõmus ja muudkui võristas oma ilusas keeles tüdrukuga rääkida. Nüüd käisid nad hommikuti kahekesi võrke nõudmas, ujusid alasti meres ja püherdasid rannaliival. Suvi hakkas tasapisi sügiseks saama.

Ühel hommikul oli mees kadunud nagu tina tuhka. Tüdruk märkas ärgates kohe, et rannast leitud lauajupile oli noaga mingid märgid sisse lõigatud. Ta vaatas neid ja peitis siis sängi alla. Tüdruk ei osanud lugeda oma emakeeleski, ammugi siis seda võõrast, aga et see midagi väga tähtsat oli, seda mõistis ta küll. Tüdruk ei nutnud, jäi lihtsalt vaikseks, ei naeratanud enam. Ema ei küsinud midagi. Ta mõistis kõike nägematagi. Jäämineku ajal, rüsijää suure ragina, praksumise, paukumise ja mürina saatel tõi tüdruk poja ilmale. Suure ja tugeva, tõmmu ning mustasilmse. Kisas kui ratta peal.

„Noh, nüüd on sul kapten majas!“ ütles ema. Teda jagus veel nii mõnekski aastaks, oli poisi kasvatmisel abiks, sest see ei püsinud pudeliski paigal. Siis ühel kevadhommikul ema enam sängist ei tõusnud, et võtnud toitu ega vett, ütles vaid: „Minu tund on tulnud. Sa pead poisiga ikka inimeste juurde minema...“ ja läkski ise. Jumala juurde. Tüdruk ei nutnud. Kaevas kaldasavisse haua ja mattis ema, tegi kasepuust risti peale, luges Issameie ja istutas sinililled hauale.

Ei läinud tüdruk inimeste juurde. Ei tahtnud. Poissi küll inimesed huvitasid. Kui mõni abi saama tuli. Tüdruk ei olnud nüüd enam mingi tüdruk, juba ammugi naine ja poisski tosin talve vana. Naine ei tundnud end hästi, siin-seal oli aeg-ajalt valu, merele minna polnud enam jaksu. Poiss käis üksi. Aga poiss tahtis inimeste hulka. Siis naine õpetas ühele taluperenaisele, kes oma hädaga tema juures käis, et võtku poiss kaasa, viigu kirikhärra juurde. Öelgu, et leidlaps. Pandagu kikikukirja ja antagu õpetust. Taluperenaine võttiski poisi kaasa. Naine ei nutnud. Heitis lihtsalt sängi ja jäigi sinna.

Kirikhärra oli väga üllatunud võõramaise välimusega poissi nähes. Ometigi rääkis see sulaselget maakeelt ja osutus väga nutikaks. Sai lugemise, kirjutamise ja rehkendamisega vaevata hakkama, kui kirikhärra ette näitas ja tagant utsitas. Pealegi oli poisil kõlav lauluhääl ja kirikulaulud jäid talle nagu iseenesest külge. Ka orelit tallama oli ta virk ja väsimatu. Poiss jäigi pastoraati elama. Kirikhärra küsimise peale, et kus poisi vanemad, vastas see, et surnud. Endal küll süda valutas, sest ema jäi ju elusana alla randa maha. Ema oli poisile ka selle isast rääkinud. Aga kus mees on või kas ta veel üldse elus on, seda poiss ei teadnud. Kirikhärra rohkem ei pärinud. Poiss sai ristinimeks Joonas Ranna. Kes see teab, missuguse vaala kõhust ta pärit oli ja rannalt ta ju leiti.

Poiss meeldis kirikhärrale, sest oli iga asja peale mihkel ja arenes silmnähtavalt, huvitus kõigest. Poisile meeldis inimeste hulgas elada, kuigi süda valutas ema pärast. Ta plaanis minna ema vaatama, aga ikka tuli midagi vahele. Oli vaja seda või teist teha ja otsesõnu öelda ta ju ei saanud, et randa minna tahab.

Nii need aastad muudkui läksid ja läksid. Ühel varakevadisel päeval sõitis kirikhärra koos prouaga sugulaste juurde. Kiriklas talitas ainult vana köögitüdruk Mari. Nüüd nägi poiss võimalust. Ta ei öelnud Marile midagi, pööras kohe minekule. Kuigi oli mitu aastat sellest, kui poiss rannast üles külla tuli, mäletas ta teed väga selgelt. Kõrge savine kallas oli kevadiselt niiske. Poiss libises mitu korda ja haaras okstest. Vana rada oli umbe kasvanud. Õieti polnudki mingit rada kunagi olnud. Ainult mõned salamärgid, mida teati. Mõni kivinukk, mõni juurikas jalge ees, mõni murdunud puu... Poiss eksles tükk aega. Lõpuks jõudis ta vanaema hauale. Jah, see oli kindlasti vanaema haud, kasepuust rist pehkinud ja viltu vajunud ning sinililled õitsemas. Õisi oli sadu. Ema istutatud ja nüüd ise paljunenud.

Aga...? Kus on majake? See oli seisnud hauast natuke maad eemal. No poiss ometigi mäletas ju. Ta uuris randa, kündis jalgadega liiva, sõelus sõrmedega – ei märkigi maja jäänustest! Kuidas on see võimalik?! Kas poiss oli loo emast ja majast lihtsalt välja mõelnud? Aga haud? See oli ju olemas. Kui torm maja hävitaski, miks ta siis hauda ei puutunud?

Poiss istus liivale, vaatas merele, meenutas ja mõtles olnule. Merelt tuli kaugete maade mahe tuul ja paitas poisi nägu, silitas juukseid. Poiss teadis kirikhärra jutust, et maailmas on palju maid, kus elavad hoopiski teistsugused inimesed ja hoopis teistsugust elu. Poiss justkui teadis seda isegi. Oma unedes rändas ta tihti soojal maal, mille ilusate inimeste ilusat keelt ka tema mõistis. Aga ainult unes. Hommikuks ei mäletanud ta enam midagi.

Äkki nägi poiss liiva seest paistvat lauaotsakest. Ta tõmbas umbes kahe küünra pikkuse, aastatega tumedaks vettinud, otstest murdunud laua välja. Poiss ju tundis seda! Laud oli onnis ema sängi all peidus olnud. Poiss roomas aeg-ajalt ikka seda uurima. Ta ei küsinud kunagi emalt, aga teadis, et tegemist on millegi väga tähtsaga. Nüüd ta mõistis, et laua sisse oli noaga lõigatud mingi sõnum. See ei olnud nendes keeltes, mida poiss tundis – ei eesti, vene ega saksa. See oligi seesama keel, mida poiss unes kuulis ja rääkis. Ta oli selles nüüd täiesti kindel. Mingi kummaline rahu hoovas äkki poisi hinge. Nagu oleks ta kaugelt koju jõudnud või mingist painajast lahti saanud. Poiss uskus, et kui ta saab teada, mis on laual kirjas, saab ta ka teada, kust on ta pärit. Õigemini, kust on pärit tema isa.

Poiss võttis oma terava pussi ja lõikas vanaema hauale uue risti. Siis mõtles natuke ja tegi veel teise ka – emale. Kolmanda risti juures hakkas käsi tõrkuma. See jäigi sündimata. Südames tundis poiss, et tema isa on elus. Aga kus? Millisel maal? Poiss luges haua juures Issameie, vaatas veel korra merele ja sinna, kus oli olnud väike majake ning hakkas kaldast üles rühkima, helge tunne südames ning kaenlas tormis hukkunud kauge maa kaubalaeva küljelaud kirjaga: „Regresé a mi país natal pero voy a estar queriéndote siempre.“ *

* „Läksin kodumaale, kuid jään sind igavesti armastama.“ /Tõlkis Eve Anijärv/




Wednesday, June 1, 2016

Kuum ja kurb on

Säristan peenarde vahe pekki, nii et vähe pole! Vahepeal poen tuppa peitu ja klõbistan klahve. Vahepeal kastan end kaevuveega. Peenraid kasta ei julge, sest siis viib kastmisvesi taimed kõige täiega mügride käikudesse. Ma tean juba seda värki! Ei ela esimest päeva siin. Ellu jäävad need, kes põuale vastu peavad.

Meel on tume nagu kauaoodatud kõuepilv. Pilv ei tulnud. Kurbus aga küll. Eks ma siis kannatan seni, kuni elu taas teise poole peale keerab. Ootan, mil on taas mõtet rõõmustada. Või ei ole, aga lihtsalt SUUR HALL läheb minema. Ega see esimene kord ole. Ma ju tunnen elu ja ennast.

Oh pergel, jäin siia halama, aga pidin naabrinaisele kartuleid viima!