Tuesday, May 31, 2016

Millise paariga ikka tegu oli?

Käisime eile Villu Talsi kontserdil Kiviõli kunstide koolis. Saal oli rahvast täis, kontsert prii. Selles Kiviõli lastemuusikakoolis käib imeline muusikategevus. Esiteks see direktor Jaanus ise ja muidugi imeilus Kaarin oma kandletüdrukutega. Selgituseks olgu öeldud, et mõlemal on Viljandi taust. Nii palju eestluse elujõudu on selles Kiviõli muusikas.

Elu ei ole ainult Tallinnas ja Soomes ja Brüsselis. Elu ja vaimsus püsivad kõige kiuste ka väikestes kohtades.

Noh ja siis tahtsime välja sööma minna. Purtse kindluse söögikoht oli kinni. Mimino samuti. Jäi üle vana hea Privaat, mis kannab nüüd hoopis teist nime, aga ma ei tea, missugust.

Melu igatsesime. Sellist nagu suveõhtutel Pariisi tänavatel ja söögikohtades. Imeilus õhtu oli. Teadvustasime, et esmaspäeva õhtu ju. Inimesed nädalavahetusest alles väsinud.

Üksik mees istus kurva näoga ja tomatimahlaga. Aimar lootis südamest, et tal on mahla sees ikka natuke viina ka. Mina uskusin, et ootab praadi. Mina ootasin ka praadi tomatimahla seltsis.

Ja siis istus üle vahekäigu lauda keskealine vene paar. Meist nooremad ikka. Näha, et armunud. Vaatasin varjamatult ja arutasin poolihääli, et mis paariga on tegu. Hoidsid üle laua teineteise kätt, jutlesid silma vaadates. Teksti kahjuks ei kuulnud.

Et kas on tegemist pika suhtega? Meenutasime, kas me oleme niimoodi teineteisel kätt hoidnud. Aga üle laua ilmselt ei ole, sest meile meeldib kõrvuti istuda. Kõrvuti ja kaelakuti. Siiani.

Või oli tegu armukestega? Seega - keelatud paariga. :) Või lihtsalt uue suhtega. No igatahes oli huvitav ja praad maitses ka hea.

Saturday, May 28, 2016

Sõbrad on hindamatu väärtus

Nagu te ise ei teaks.

Ma ükspäe postitasin feissbukis, et vajan jõhvikaveini, aga poes pole. Et kes teab, kust saaks. Selle peale pakkusid paar sõpra mulle muidugi seda Tarmo Pihlapi laulu, aga Kristina läks täna Kuu tänava poodi ja ostiski pudeli jõhvikaveini.

Helistas mulle. Istuvad Emajõe kaldal ja maitsevad. Vein olevat jumalast peet! Aga mitte sellest pole jutt. Vaata, milleks sõbrad valmis on. Nad maitsevad su pärast isegi sitta veini (olles ise täielikud veinigurmaanid) ja guugeldavad, kui ma ise ei viitsi.

Igatahes HEA jõhvikaveini otsingud jätkuvad. Mul on vaja seda ilmselt augusti alguses ja umbes kümme pudelit.

Seega, kui teate kedagi, kes valmistab HEAD ja KVALITEETSET jõhvikaveini, andke teada!

Tuesday, May 24, 2016

Hooaeg on alanud

Sääsed on kohal.

Täna riietusin esmakordselt terveks päevaks bikiinidesse.

Kaevutünn sai vett täis. Pärast muruniitmist pesin end tünniveega. Esimene päike on juba ihul. Esimesed okstekriimud ja sääsekupud ka.

Suvi.

Monday, May 23, 2016

Sõnad on muidu mu sõbrad

 sõnad on muidu mu sõbrad
ja vahel vaenlased ka
tihti ma üldse ei taju
mida üritan ütleda

sõna võib olla kui kivi
või kirves või udusulg
ilus kuid seest täitsa tühi
nagu sillerdav seebimull


Sunday, May 22, 2016

Mälukaardi laadimine

Sellest on juba tükk aega möödas, kui ükspäe mu bordoopunane Canon ütles, et patarei vajab laadimist. Avasin apastraadi, võtsin enda arvates patarei välja ja soovisin laadijasse paigutada. Kuid see ei sobinud! Oli liiga väike ja väeti justkui.

Tuletasin meelde, et kuidas eelmine kord ma seda tegin, aga ei mäletanud.

Panin apastraadi taas kokku ja tema oli vahepeal ümber mõelnud. Ei rääkinud enam sõnagi laadimisest ja pildistas aga.

Alles eile, kui ma seda kõike mehele kirjeldasin, toimus mu ajus väike klõps, mille tulemusena ma sain aru, et SEE OLI MÄLUKAART, MIDA MA LAADIDA PÜÜDSIN.

Te ei pea kusagile teatama, mu arst teab juba niigi kõike. :) :) :)

Friday, May 20, 2016

Nõutud autor

Mina, noh! Sain eile meili Eesti Rahvusraamatukogust, milles öeldi nii: "Olete aastate jooksul kolm raamatut välja andnud, kuid meieni on jõudnud ainult sundeksemplarid. Kas oleks võimalik teie raamatuid juurde osta, et siis neid lugejatele välja laenutada saaks?"

A mul pole raamatuid enam. Viimane "Igal oma saatus" oli veel kapi otsas. Pistan täna siis posti. Niisama. Rahata. Ega ma mingi raamatukaupmees ole.

Tõtt öelda see meil üllatas mind. Olen ju omakandi nišikirjutaja. Rõõmustas ka ja kurvastas samuti. Kurvastas selles mõttes, et olen oma raamatuid igasugustele lollidele niisama ära kinkinud, kes neid mitte kunagi kättegi ei võta võib-olla. Või siis võtavad, aga sealt midagi välja ei loe.

Kui teil kellelgi mu raamat on, siis öeldu ei kehti teie kohta. Juba seepärast, et praegu te ju loete mu teksti. Järelikult olete MINU INIMESED!

Thursday, May 19, 2016

Joon juba teist päeva

Eile jõin seepärast, et olin rõõmus. Liiga rõõmus. Selline maniakaalne lausa. Täna sellepärast, et olen kurb. Tavalised joodiku vabandused. :) Anne, see on veel su naabrinaise mee-ingveri-sidrunivaein, mida siin timmin. Ongi läbi. Täna lõpeb ka mu joodikuelu.

Vaatan aknast murul paarituvaid rästaid ja meenub anekdoot.

Läinud vana mees ametniku juurde ja tahtnud nime vahetada. Tõre ametnik küsinud, et miks. Mees vastanud, et sellepärast, et ta on vana ja ei jõua enam. Mida ei jõua? Ametnik läinud järjest pahasemaks kätte ära ja lõpuks küsinud, et mis mehe nimi on.

"Rästas, Joosep," vastas mees.

"Ja mis nime te siis tahate võtta?" urises ametnik.

"Kuldnokk Kõnnip," vastas mees.

????????????????

"Vaadake, ma olen juba nii vana mees, ei jaksa enam joosta!"

Võrumaa mees oli vist.

Wednesday, May 18, 2016

Tädi Nadja kittelkleit

Kahekümnenda sajandi alguses läks mu emaema oma vanematega Narva. Kreenholm andis tollal tööd ja leiba. Esimese maailmasõja ajal tuldi tagasi, kuid vanaema õde Ida abiellus vene mehega ja jäigi Narva. Tädi Ida ei osanud vene keelt ja tema mees Ivan jälle eesti keelt, aga armastus sellest ei hoolinud.

Tädi Idal oli palju lapsi. Kui eesti ajal hakati mingit vene kooli õpilaste vähesuse tõttu sulgema, tuli õpetaja Ida juurde ja palus, et see oma lapsed talle kooli annaks. Vanatädi Ida andiski. Lapsed istusid algul tundides nagu tummahambad, ei saanud ööd ega mütsi aru, aga kool jäi alles.

Paar aastat tagasi käisime tädi Nadjal Narvas külas. Ta eesti keel oli täiesti aktsenditu ja külalislahkus vanaemade aegne. Koduteele pakiti meile kaasa toitu ja kapist otsiti välja tuliuus puuvillane kittelkleit - tumesinisel põhjal punased-valged õied ja rohelised lehed, kätised ning krae helesinised. Selline, nagu kandsid meie emad. Siis, kui Kreenholmi vabrikud veel ketrasid ja kudusid.

Varsti pärast meie külaskäiku läks tädi Nadja ära. Päriseks.

Täna on mul see kittelkleit seljas. Uskumatult mugav on niisuguse rõivaga oma lillepeenardes upitada ja rohida.

Tuesday, May 17, 2016

Tasakaalustatud elu

Kas ma pole teile mitte öelnud, et hea ja halb elus on tasakaalus!?

Leian ma siis täna hommikul oma kehalt sisseimenud puugi. Ei aita see, kui pesed end pärast aiatööd korralikult ja nühid kuivaks. Noh, tõmbasin välja. Tuli koos peaga, lillakaspunane valus laik jäi mu ihu kaunistama.

Ja lähen ma koeraga jalutama ning leian tee äärest kahekümneeurose. Võtsin üles. Raha tuleb alati üles võtta, kuigi on must. See võis olla näiteks narkodoosi vahendamisel kullerilt kliendile maha kukkunud.

Kakskümmend eurot ühe puugihammustamise eest on minu arvates päris hea hind. Kui ma nüüd aga borrelioosi nakatun, siis jääb väheks. Õnneks entsefaliidi vastu olen ma vaktsineeritud.

Seega. Mul pole elule ühtki etteheidet.

Monday, May 16, 2016

Turvaseks!

Ükspäe... Kui ma kasutan seda sõna, siis pean viitama Enele, sest tema seda mulle meenutas. Siin räägitakse nii: ükspäe, lauba, pühaba... ja need teised päevad. Korrektne on viidata, aga siis ei jõua kuigi kaugele. Näiteks pean ma nüüd alati viitama Raivole, kui klaase kokku lüües ei ütle mitte "Terviseks!" vaid "Turvaseks!"

Ühesõnaga. Ükspäe, kui meil see kooride sõpruskontsert oli, märkasin ma ilusat tenoripoissi. Mulle meenusid vanad ajad, No mitte ainult vanad. Ma vaatan siiamaani laulvaid mehi pilguga, et milline see "minu mees" on. Vanad ajad seepärast, et pärast kontserti, peo ajal, ajasin tingimata välja valitud mehele küüned taha. Kui ma seda meenutan, kisub mu suu kõrvuni, kuna mul pole piinavalt valus asjatult elatud aastate pärast...

Nüüd peaks tulema viide, aga piindlik-piindlik, algallikas ei meenu. "Piindlik" on küll mu enese grammatika.

Aga ükspäe, kui algas üldine kallistamismelu, tõmbasin ma seda ilusat poissi kaugelt sõrmega. Ta võpatas korraks ja tuli joonelt mu juurde, nagu oleks meid ühendanud mingi kummipael. Me kallistasime ja ütlesime: "Kiitos ja näkemiin!"

Siis läksime oma kõlavalt naerva daamide seltskonnaga uksest välja (tilka veini joomata) ja ma seletasin vana lugu "Krimist", kus pollarid on kinni võtnud ühe purjus vene noormehe. Millegipärast hakkab pollar poisi nahktagi lukku kinni tõmbama ja kaela peal jääb nahk vahele. Teate küll, kui valus see on!!!

Poiss karjatab: "Aia bljääd...sa nahka teed!" Seda tuleb öelda erilise intonatsiooniga, Just seda ma teistele õpetasin, üldse märkamata, et välisukse juures seisavad täiesti viisakad vene noormehed. Nende üllatus oli ikka VÄGA SUUR ja meie naer VEEL kõlavam.

Sel õhtul sain ma teada, et kohtumisel koolilastega kingiks saadud väike vidin on käekotihoidja. No vat, ma ei käi kohvikutes ja ei näe, kuidas vanamutid oma kotte laua külge riputavad.


Sunday, May 15, 2016

Ah ma olen nii õnnis, nii õnnis!

Sest ma tulin kirikust. Häid Nelipühi! Ma tulin teeristist jalgsi, tuul lehvitas mu pikka musta seelikut ja ma tundsin end nii kuradima hästi. Jahe hakkas. Jäin seisma, panin noodimapi põlvede vahele, et jakki selga panna ja siis tuli selja tagant üks mees rattga. Ta muigas. Küllap oli siis oli noodimapp jalge vahel naljakas. Ma ise muigasin ka seepeale.

Midagi pole teha. Kodukirikus me laulame alati kõige paremini. Isegi Merle jäi peaaegu rahule. Ja mina pean ikka vahel kirikusse saama. Panen raha kasti, küünlad põlema, laulan koraalid ja liturgia kaasa ning käin armulaual. Ja ma saan uue hingamise. Saangi õndasaks.

Mina Jumalata ei saa. Kuigi Jumala leidmiseks ei pea tingimata just kirikusse minema, aga mulle on see hoone ka oluline. Ja armulauavein oli hea. Ime siis, et ühe eesti tuntud meeskoori mehed kunagi välisreisil enne kirikukontserti käärkambrist leitud armulauaveinile päkad silma ajasid.

Aga... Koguduse elust ja intriigidest ei soovi ma midagi teada. Nendest sai kõrini juba aastate eest.

Ma olen nüüd nii õnnis, et tahan lihtsalt lamada ja pühapäeva pühitseda.

Saturday, May 14, 2016

Ma olen muidu väga tolerantne, aga kusagile peame joone tõmbama

Nii rääbib enamus inimesi teatud teemade puhul. Näiteks homoteema. No mina olen tõesti väga tolerantne, mul on olnud suurepäraseid homosõpru, aga nüüd ma tahan siin kiruda ühte lesbarit, kes mul ükspäe tuju ära rikkus. :)

Ma ei tea üldse, kas ta lesbar on, aga selline pöetud peaga inimesejupp. Naine või midagi sellist. Koletark ja koletähtis. Ma nägin lihtsalt olukorda kõrvalt. See juppinimene rikkus hoone aura minu jaoks ära. :) Küllap varsti ei mäletagi ma teda enam.

Praegu vajas väljarääkimist, kuna mul on minekuni tsipa aega. Ma ei tahaks minna. Jumalast haige tunne on ja hirmus uni. Tegin diivanil paar norset. Ja kole külm on ka, kuigi tegelikult on ilm soe ja tuba ka soe. Õues näitab kakskümmend viis ja toas kakskümmend.

Aga minul on valus. Neelasin valuvaigistit. Küll tahaks iniseda kellegi rinna naal, aga no mitte ei ole võimalik. Tuleb meikima hakata.

Pool kuus võtab Meeli mu auto peale.

Küllap teilgi on see nii

 igatsus käristab hinge
igatsus käib mööda maja
osutid lükivad ringe
aega on rohkem kui vaja

igatsus valus või magus
igatsus võõras või tuttav
mõtted on igal pool jalus
ah mis sa ikka siin nutad

igatsus tuleb ja läheb
päevade sumbunud melus
haiget teeb rohkem või vähem
igatsus hoiab mind elus


Thursday, May 12, 2016

Tood rao, saad keppi!

Käisime täna Narva kolledžis soome loodusfotograaf Hannu Hautala näituse avamisel. Kätlesin maavanema ja Kuusamo linnahärrad ära ja siis hakkas mul nii igav ja magu nõudis suppi. Läksin kohvikusse Muna ja tellisin kreemise rannakarbisupi. Nii mõnus oli - päike paistis, muusika mängis, kohvik oli minu päralt ning supp maitses hää.

Siis läksin keldrisse näitusesaali tagasi. Õnneks oli ringkäik mööda fotosid just läbi saamas ja me istusime, et vaadata videot Hannu fotodest. See oli imeilus. Taustal laulis eesti juurtega Jaana Link.

Ja lõpuks pärl. Hannu rääkis, kuidas ta üht linnupaari pildistas paaritusperioodil. Emalind oli pesal ja isalind tassis raagusid. Tõi rao ja sai emase käest tasuks keppi ja nii mitukümmend korda. Vahepeal käis emalind ja tallas pesa tihedamaks. Siis tuli isane jälle raoga...

Kodus kuulasin veel Jaana Linki juutuubist. Üks ilus lugu on tal. "Jää".

Pohhuism on suurepärane depressiooniravim

Olen varem ka kasutanud, aga siis mõneks ajaks unustanud. Eile üks armas sõbrake tuletas meelde ja ma haarasin kohe abi järele.

Õues rohi kasvab mürinal, toas tolm katab absoluutselt kõiki horisontaalpindu, tuhanded mittevajalikud riided on musta kilekotti sorteerimata ja isegi eile õuest tuppa toodud puhas pesu on diivanil hunnikus. Arvate, et mind huvitab?

Mina teen endast täna kauni naise, panen uhiuued kollased kontskingad jalga ja lähen tuntud soome loodusfotograafi näituse avamisele.

Laupäeval teen ma edast taas kauni naise, panen uue punase jaki selga ja lähen soome-eesti sõpruskontserdile laulma.

Pühapäeval panen lihtsalt soojalt riidesse ja lähen kirikusse laulma.

Selleks ajaks on rohi rinnuni, aga mind ei huvita.

VÕIB-OLLA panen puhta pesu lappesse ja kappi. VÕIB-OLLA. Ma ei ole teile mitte midagi lubanud, eks ole!

Wednesday, May 11, 2016

Nagu mina, aga ilusam

Mu nooruspõlve sõbranna helistas sünnipäeva puhul ja me siis tema raha eest rääkisime. Kaua. Ma ise ei ole üldse helistaja inimene. Ma pean ennast sundima selleks. Ma kohe kardan helistamist. Ja telefon on mul ainult informatsiooni edastamiseks. Ihnuskoi olen ka veel pealekauba. Mul on selline pakett, mis sisaldab vähe kõneaega.

Aga Elbega jutt küll jooksis. Arutasime igasugu asju. Kaasa arvatud, et milline mu tütardest mulle kõige sarnasem on. Siis Elbe ütles nii: "Maria on kõige rohkem nagu sina nooruses, aga ilusam." Ja lisas ruttu juurde: "Anna andeks, tõde on karm."

Naersin südamest ja andsin meie vestluse ka Mariale edasi, kelle tuju samuti rõõmsaks sai.

Aastakümneid tagasi, kui olin vast kolmekümnene, kohtasin endist õpilast, kes oli minust küll seitse aastat noorem, aga end täiesti ära joonud. Ja ta ütles mulle siiralt: "Anneli, sa oled nii vanaks jäänud!"

Ka siis ma naersin südamest, sest ta ise nägi välja nagu üks viimane parm. Jõigi end surnuks. Rahu tema hingele!


Monday, May 9, 2016

Sünnipäev

Minul näiteks täna on. Ja hoopis teistsugune, kui aastate eest. Siis ma lülitasin selleks päevaks telefonigi välja ja oma koduuksest ei lasknud kedagi sisse. Lapsi vist ikka lasksisn.

Täna ärkasin kell seitse. Kuulsin samme, kergeid rõõmsaid samme. Maria säädis end kaheksasele Tallinna bussile. Istus mu voodiäärel, kallistasime ja siis ta läks. Vaatasin aknast. Lehvitasime. Lõpuks lehvitas ta jalaga. See on meil üks siseringi nali. Naersin natuke ja läksin siis feisbukki õnnesoove laikima.

Ma laigin kõiki, sest mul ongi hea meel, kui inimesed mind õnnitlevad, olgu siis kas või ainult kombe pärastki. Ma ei taha olla mölakas, kes märgata ei oska.

Vastasin telefonikõnedele. Meelsasti kohe. Käisin koeraga jalutamas ja kuulsin-nägin üle aastakümnete kiivitajat. Tööstuspargi lagedal.

Mul on tegelikult uni, aga ma sunnin end õue, et need mõni vagu kartulit maha panna ja siis ilmselt teen ühe une, sest muidu õhtuni vastu ei pea.

Ilusat sünnipäeva! Kas teist kellelgi on ka täna sünnipäev? Sel juhul palju õnne!

Sunday, May 8, 2016

On küll, mida täna postitada

sel päeval ikka tuleb meelde
mu ema mummuline kleit
kui kevad laulis linnukeeles
pihk hoidis kimpu ülaseid

on leheks saanud hiirekõrvad
mu sügis päris lähedal
kuid ema käed on ikka õrnad
mind paitavad ka mulla alt


Wednesday, May 4, 2016

Millal on mõistlik kodu vahetada???

Oi ma olen vihane praegu. Nagu ühele sünnilt Sõnnile kohane. Ja iga pisemgi asi ärritab mind veel. Sellise pealkirjaga uudiskirja SEB-lt leidsin just oma postkastist ja kustutasin loomulikult silmapilkselt ja tulin kohe siia vahutama.

Mis kuradi maailmas me elame? Kus kõik on müügiks ja vahetamiseks? Ilmselt sellises.

Oma KODU ei saa sa vahetada. Kui sul on loomulikult KODU. No mul näiteks on. Ma ei saa seda mitte millegi vastu vahetada. Sest kodu saab minu jaoks olla ainult üks. Jah ma olen elanud mujal ka. Mingites korterites. Olen neid koduks pidanud, aga see aeg on läbi. Küllap see on mul mingi vanainimese kodutunnetus. Seni, kuni vanadekodusse pistetakse. Istun siis seal ja ootan surma. Aga võib-olla läheb paremini. Surm tuleb varem, siis, kui ma veel elan. See oleks vast tore!

See koduvärk on natuke nagu needus ka, sest ei lase mul iialgi vabahingeks saada. Koduigatsus on üks hullemaid piinu, mida tean.

Noh, maha rahunesin. Loomulikult inimesed vahetavad ühel või teisel põhjusel elukohta ja see on loomulik. Kuigi ma seda kirja ei lugenud, kõlas pealkiri minu jaoks nagu vahetamine vahetamise pärast. Et peabki vahetama aeg-ajalt.

Ah, ma ei tea.


Monday, May 2, 2016

Aga mina käisin täna kohtamas!

Kairega Vanameistri pubis. Äärmiselt tore kohting oli. Esiteks on Kaire väga ilus ja teiseks tegi ta mulle hindamatu teene. Huvitav on temaga olla ka, sest Kaire on haritud ning laia silmaringiga.

Pubis oli hoopis teistmoodi, kui siis, kui esimest korda käisime. Leti taga seisis nüüd mu kunagine koolipoiss. Tema oli samuti väga ilus. Muusikavalik sobis mulle. Isegi Alender laulis vahepeal.

Ja mu rindkere sees vastu selga oleks nagu midagi rebenenud. Kuradi valus on. Ma arvan, et see on mingi närvipõletik. Tuul on läbi tõmmanud ilmselt.

Nutan ja halan nüüd pisut siin teie rinna naal. Olen hirmus hellik. Valu üldse enam ei kannata. Seda naist, kes neli last ilmale tõi, ei mäleta ma üldse enam. Seda tugevat ja valu trotsivat. Seda ürgnaist.

See on nüüd kauge minevik.

Sunday, May 1, 2016

Kõva laks klassikat

Eile oli hooaja lõppkontsert. ERSO, dirigrnt James Feddeck USA-st ja Sten Heinoja. Ravel. Prokofjev ja Tšaikovski.

Sümfooniaorkestri puhul ootan fortet ja fortissimot ja pika poognaga mängitud meeloodiat. Kõike seda ma sain. Aga mida rohkem fortissimot kõlas, seda rohkem ma tahtsin. Täielik fortissimosõltlane.

Mul on vist sama fenomen nagu teismelistel. Vali tümpsuv muusika meenutavat neile ema südamelööke üsasisesest perioodist. Alateadlikult loomulikult. See tekitavat turvalisust. Noh ega ma ka emotsionaalses ja muuski plaanis ole muud kui üks teismeline.

Muide, teismelisena olin ma väga-väga paha oma vanematele. Sel puhul ajalugu ei kordunud. Ma ei saanud oma lastelt sama mõõdupuuga tagasi. Nemad olid vägagi leebed.

Aga muidu nägin eile oma mitmevärvilises pluusis välja nagu üks suvaline vanamutt. Pluusi ostsin spetsiaalselt, et saaksin kanda rohelisi kingi. Aga komplekt ei kukkunud välja nii huvitav, nagu ma lootsin.

Ja Grete Lõbu ning Marko Reikop olid ka eile saalis. Miks? Meie kontserdimajas?