Friday, April 29, 2016

Alguses lihtsalt erutatud, hiljem vihane

Grafomaania ON raske haigus, kuigi seda meditsiiniliselt ei diagnoosita. Aga peaks. Ja tablette peaks välja kirjutama ka. Mina näiteks vaevlen hirmsasti selle koleda tõve käes. Geneetiline ka veel teine. Liigub meil mööda naisliini.

Kui te arvate, et ma TAHAN kirjutada, siis te eksite rängalt. Sest ma PEAN kirjutama, muidu tunnen end sitasti. Ja kui kirjutan, siis veel sitemini. Nüüd on käsikiri trükikojas ja ma tunnen end nagu mõrtsukas või täielik idioot. Pidevalt küsin endalt, et miks? miks? miks?

Järjest rohkem hakkan aru saama, kui halvasti ma tegelikult kirjutan. Sõnad korduvad ja mis kõik veel. Ainus lohutus on, et mu raamatus saab palju huvitavaid vanu fotosid olema. Mulle vähemalt väga meeldivad.

Ja siis keset tänavat tuleb vastu endise kolleegi mees, aga no ta ei tunne mind, pole iialgi näinud. Mis su vigastus on, mees, ah? Sa tead väga hästi ju, kes ma olen! Aga suuke ei paindu teretama ja silmake keerab kõrvale. Ah, siin kandis on neid nõmedaid mehi veel! Samas pean ütlema, et normaalseid on ka. Et nad ei solvuks.

Koduteel seisin teeristis. Seisin ja seisin. Kõht valutas, tiivulise kikkapuu kaks potti kilekottides soonisid näppe ja juured olid juba alla kasvanud. Mulle endale. Kui autodevool lõpuks otsa sai, ei mäletanudki enam, kuidas see üle tee minek käib.

Ja siis käänaku peal seisis üks auto. Kaks meest istusid sees ja sõid jäätist. Üks noorem, teine vanem. Ja see vanem küsis muidugi, et kas mul on kaugele minna ja kas ta saab aidata. Pöördudes minu poole sõnaga devuška, nagu ikka. Neile oled sa surmani devuška.  Ei saanud aidata, sest olin juba kodu lähedal. Vene mehed teevad tihti nii. Teevad sust välja.

Tuesday, April 26, 2016

30 aastat Tšernobõlist

30 aastat tagasi oli soe päikesepaisteline päev. Istusin maja ees ja päevitasin, minu kaheksa kuud rase kõht päikese poole. Ma ei teadnud asjast ööd ega mütsi.

Kuu aja pärast sündis mul tütereke. Täiesti terve. Ainult villid kannas. Ega me tollal varem oma lapsi paljalt näinud, kui enne kojuminekut väikeses uberikus, kus ise riidesse panime. Seal pakiti ka titt haiglariietest lahti ja topiti kodu omadesse. Siis õde seletas, et kui lastel on gaasivalud, siis nad karjuvad ning hõõruvad kandadaga. No nii kõvasti oli hõõrunud, et puha villis! Oh mu väike tibuke küll!

Kõik selle lapse hilisemad tervisehädad kirjutan ma jätkuvalt Tšernobõli arvele.

Täna on vaikne ning udune, Tšernobõli laps elab jätkuvalt Brüsselis ja minul on oma kodumured. Eile päästis loomaarst Kõu surmasuust. Vana koera seedesüsteem streigib. Koer jäi täiesti umbe. Midagi enam tagant välja ei tulnud. Oli lihtsalt kivistunud. Õnneks saime õigel ajal abi.

Nüüd ma keedan talle linaseemnetummi ja käin korralikult jalutamas. Karm õppetund oli.


Sunday, April 24, 2016

Ei ole jah kirjutanud

Pole viitsind. Ja ega teie pole viitsind lugeda kah. Niipalju päris elu on olnud vahepeal elada. Nüüd istun siin, vana hea Ginger Joe käeulatuses ja vaatan, kas mul on teile üldse midagi ütelda. Kui ei ole, siis tuleb teha seda võimalikult lühidalt.

Viimaste päevade emotsioonid on mind lausa haigeks teinud. Kevadtuul ka võib-olla natuke. Pea valutab ja õue ligigi pole tahtmist minna. Ainult voodisse. Üks magamata öö annab mitu päeva veel takkajärele tunda.

No nii palju rääkimist ja kuulamist ja naermist ja inimeste kallistamist. See jätab mulle jälje. Positiivsed asjad kõik, aga jälg ise on selline, mis teeb enesetunde halvaks. Seda nad nimetavad ülitundlikkuseks. Ja see on küll tulnud geenidega, öelgu Maria, mis tahes. Minu preili tütar, ekspert igal alal. Tema seda geenijuttu ei kannata. No ütleme siis, et kaasa sündinud.

"Ära ole nii tundlik!" soovitatakse mulle tihti. Väga tark ütlemine tõesti!

Aga muidu on kõik hästi. Paar tõsiselt võetavat meest on nende päevade jooksul mulle öelnud, et see, mida ma kirjutan, kõnetab neid. Oh kui hea seda kuulda on! See on käinud mu paberraamatukeste kohta.

Seega. Elu on lill!


Wednesday, April 20, 2016

Kips-kõps-kips-kõps

Niimoodi jooksin ma täna linna. Raamatukokku Toivo Tootseniga kohtuma. Et kusagile minna. Kui ma niimoodi kõpsutan, törtsutavad autojuhid mulle. Ikka veel. Selle kohta öeldakse: tagant gümnaasium, eest muuseum.

Selgus et ma pole ühtegi Toivo Tootseni raamatut oma elu jooksul lugenud. Laenutasin koheselt tema "Saksa ajal sündinu". See räägib lapsepõlvest kuni vene kroonuni. Lapsepõlv huvitab mind alati. Kui tuleb juba tööelu, muutuvad elulooraamatud minu jaoks igavaks.

Raamatukogus oli ka natuke igav. No uni oli mul ja mõte rändas pidevalt mujale. Teadagi millele, teadagi kellele.

Seega siis hakkangi lugema.

Monday, April 18, 2016

Ei no palju õnne mulle!

Pistsin just karbitäie küpsiseid nahka. Kõik, mida ma elult ÜLDSE soovin, on kaalust alla võtta, aga NII see vist küll ei käi.

No ma olen siis paks! Isegi sain viimaselt feissbukifotolt aru, et paks. Aga foto riputasin ise üles. A mõnele võib see ju hea tuju teha, kui teine paks on. Ega ma kade ole. Tegelikult sain ma seda juba ühelt varasemalt fotolt aru ja riideid ei julge selga proovidagi.

Täna oli see vihmane ilm, mis lubas mul lõket põletada. Ja luuletus tuli. Pole nagu päris tühi päev. Ristsõnu ka lahendan.

Miski siiski kripeldab südamel. Miski...

Sunday, April 17, 2016

Kurbuse kiituseks

minu kurbus on alati olemas
nagu kapsajuurikas
või katlakivi veekeetjas
või tahm korstnajalas
nagu piisonirohu kõrs
Żubrówka pudelis
või naat lillepeenras
minu kurbus on
truu nagu vana koer

äh mis see rõõm ka on
ilus nagu kullatolm
aga puhud korraks
ja lendabki minema

aga kurbus on
nagu vihmase ilma
lõkke tuhk
täna just vaatasin
leek loitis ja andis sooja
aga siis lõppes
sädemed kustusid
kuid tuhk jäi

minu kurbus on tugev
nagu vanaisa istutatud tamm
jändrik ning elujõuline


Thursday, April 14, 2016

Ja Belgias ning Leedus?

Kes loeb mind Hiinas, on siiani saladus. Aga Belgias ja Leedus? Need on ka hiljuti tekkinud lugejad. Belgias ei loe ju ometigi minu oma lapsed? Küllap seal on veelgi inimesi. :)

Ühesõnaga, kui teil kevadtuulest hakkavad hambad valutama, nagu mul juhtus, siis tehke kummeliteed. Soojendage tassiga põske ja siis jooge aeglaselt, teed suus hoides. Kohe hakkab kergem. Ma tean, see töötab alati. No ma võtsin tegelikult valuvaigistit ka. Hirmus hellaks olen valu suhtes muutunud.

Haige tunne on ikkagi, aga küllap ma end homseks terveks magan, sest kolm järgnevat päeva on mul täis külalisi ja ma ei taha neist ilma jääda.

Mul tarvis üleval kütta, voodi valmis teha. Alt ka koristada ja tolmu pühkida. See viimane on kõige hullem. Ei ole mul seda tolmupühkimise geeni noh! Pole enam väikeseid lapsi ka, kellelt sai suht odavalt tolmupühkimisteenust sisse osta. Üks tuli lõunameredelt surfamast ja teine põrutas Islandile. Suur puudus on lapstööjõust. Nüüd mõistan, millest olen ilma jäänud.

Vaadates videot, kus mu sale ja blond tütar maitsva pärismaalasega tantsib, sain ma lõplikult aru, et mõned asjad on minu jaoks igavesti möödas.

Nii ongi.


Wednesday, April 13, 2016

Puugiralli

Eelmisest vaktsineerimisest on viis aastat möödas. Nüüd oli natuke helistamist ja apteegi ning perearsti vahet jooksmist, aga uus vaktsiin on kehas ja viis järgmist aastat hooleta.

Mul pole puugi vastu midagi. Imeilus loogiline loomake. Suurepärase liibumisvõimega. Ma ei hullu, kui pestuna õhtul teleka ees laman ja äkki kehal vaikset liikumist tunnen ning puugikese enda pealt ronimas leian. Rebin ta külma rahuga osadeks ning lasen veega kraanikausist alla.

Mitte nagu mõned mu tütred, kes väikest puugikest lausa jälestavad.

Hoopis teine lugu on täissöönud puugiga. Tema on tõeliselt väkk!!! Selliseid ma kohtan koera ninal või kulmude vahel. Üheksa aasta jooksul on koer mulle selgeks teinud, et mina tema puuke puutuda ei tohi. Ma aktsepteerin oma koera otsust, sest ei soovi, et ta mul näo peast ära hammustaks ja kannatan välja, kuni ta oma puugid täis söödab.

Puugiteema on sellega ammendatud.

Oh ma olen segaduses. Kas mängida klaverit ja laulda, minna õue tööle, koristada tube või mida? Sellele näituse avamisele ma igatahes ei lähe.

Ja kes loeb mind Hiinas? Hirmus põnev!

Monday, April 11, 2016

Aga kuhu jäid sinililled ehk homme ma hakkan sibiks

Ennist unustasin paar tähtsat asja üldse rääkimata. Mul õitsevad ju sinililled ka, aga kõik on roosad. Ema on kunagi kiviktaimlsasse istutanud ja nüüd muudkui ise paljunevad ning väga tore ongi. Paar kollast lumekuppu on ka avaneud ja kolm sinist võrkiirist. Paistis, et puškiiniad pistavad ninasid välja.

Ja siis vaatasin teeäärset konnapaarituslompi. Täielik tühjus ja vaikus, ainult üks konn, aga see oli kahtlaselt liikumatu. Polmud vist veel üles soojenenud.

Pärast nädalast internetipaastu ei maitse feisbukk mulle enam eriti. Kuidagi mõttetu tundub seda uudistevoogu lapata. Ma arvan, et loobun. Mitte täiesti, aga tõmbun tagasi ja räägin oma jutud segamatult ära siin. Tundub nii minu ja nii privaatne. Tegelikult on see vaid näiline. Mis privaatsus! Tegelikult kogu maailmale avatud. Ma teadvustan seda endale küll, päris loll ei ole ikka.

Seega homme. Võtan oma kolmeosalise komplekti - villkopp, tünn ja käru, tõstan kempsuluugilt talvekaitse maha ja ammutan tühjaks selle kullakambri. Enne pean vaatama, kas mu kompostihunnikud on sulanud. Kraabin neisse augud, millesse kalli kraami kallan. Nii valmistan oma lilledele suurepärast turgutust.

Ma teen seda juba kolmeteistkümnendat aastat ise. Mingit sibiautot ma oma õue sonkima ei taha. Vihkan, kui mõni masin mulle kusagile mingi jälje sisse sõidab.

Ma võtan seda kui jõusaalitreeningut, aga mitte enam kauaks. Kanalisatsioonitrass liigub tasapisi meie poole.

Ja kui unes s...a näete, siis tähendab see raha.

Õitseb

Meil siin kirdes õitsevad paiselehed. Mitte küll minul kodus. Mul on ainult valged õied - lumikellukesed ja märtsikellukesed ning mõni üksik lilla krookus.

Jalad on kogupikkuses jumalast valusad ning kanged - eile kaks tundi aiatööd ja täna kaks tundi kõndimist. Tõin endale raamatukogust Anne Veesaare raamatu. Ma isegi ei mäleta, kas olen seda varem lugenud, aga tahtsin ühe koha üle vaadata. Ongi läbi juba. Ma olen ju kiire neelaja.

 Üldse ma ajasin täna palju asju joonde. Puugivaktsiini retsepti lasksin välja kirjutada ja juuksuris panin aja kinni ja kaks rinnahoidjat ostsin ja arstiaja võtsin. Päev kirjas. Täna ma rohkem küll ei jõua. Pealegi on õues hirmkülm, kuigi päike paistab. Aknast vaatamise ilm. Põhjatuul. Saan rahus vaadata, sest mul on esmane koristus tehtud. Lilled võivad rahumeeli õitsemist alustada.

Käsikirjast olen lahti. Mu armas sohimees viis selle kirjastusse lõpuks ja ütles, et tema seda igatahes kirjutanud pole. Talle vastati, et seda ütlevad kõik. Oli väga lõbus neil seal. Ma väga soovin, et mind seekord märgataks. Hoidke teie ka pöialt. Kui ei märgata, ega ma veene läbi lõika. Riputan aga jälle bloggi üles.

Siis ostis mu armas sohimees ajakirja Saatus ja Saladused, kus on üks mu jutuvõistluse jutt sees ja ütles kassapidajale, et ega ta ise seda loe. Vat nii ta ei teagi üldse, mida ma kokku kirjutan. Ta ei loe mu blogi ka. Vahel harva võib-olla. Tal pole aegagi. Ja ega peagi.

See-eest loevad teised.

Saturday, April 9, 2016

Olete lugenud?

Minu lugu "Hillerite naised"? Vanad olijad on kindlasti. See algab 9. märtsist 2014. Väga ebamugav on blogis edasi-tagasi lapata, aga mingeid nutikamaid lahendusi ma ei valda. Mul on ju infotehnoloogias ahvi tase.

Täna sain lihtsalt ühelt inimeselt sõnumi. Ta oli internetist midagi otsides mu blogile komistanud ja siis seda lugu lugenud. Teda kõnetas ning ta võttis mind tänada. Mina olin ka väga rõõmus. Ikka olen, kui tagasisidet saan.

Need ilusad Hillerite naised on ka minu lemmikud. Ma üldse armsatan oma tegelasi väga ja kipun nendega samastuma.

Ma tänan, et te koos minuga tagasi olete. Hetkel polegi midagi huvitavat teile rääkida. Väsimus ja tühjus ja veidi vidinat ning suminat peas - see on kõik. Ehk tuleb kosutav uni. Ehk tulevad ka huvitavad mõtted. Siis ma jagan neid ka teiega.

Head ööd teile kõigile! Eriti Annele ja Helendile ning Erikule - mu uutele sõpradele.

Friday, April 8, 2016

Ma olen tagasi!!!

Just saabusin koju ja pühkisin tolmurullid kokku. Kastsin lilli. Püüan nüüd välisilmaga taas harjuda. Täna on tähtis päev - 16 aastat meie esmakohtumisest. Laual on roosade tulpide kimp ning kaart: "Every story is beautiful, but ours is my favourite." Kaardile on joonistatud avatud raamat, millest lendab välja siniseid, kuldseid ja hõbedasi tähekesi.

Kuusteist aastat tagasi kohtusime Viitnal. Mul oli koolis just üks koolitus ja siis ma rääkisin ennast lektori auto peale. Lektor ent tahtis enne veel Kohtla- Järvelt langude juurest läbi sõita. Ma läksin siis kontvõõraks kaasa.

Langud olid lahedad paksukesed mammi ja papi. Mammil oli kanasupp keedetud ja papi pakkus juurde maasikalikööri. Õdus kodune olemine oli. Ma ikka vahel satun armsate inimeste juurde kontvõõraks. Mulle kohe sobib see.

Viitnal pani proua lektor mind maha ja siis ma nägingi seda uhket autot, veel uhkem kimp esiistmel ja seda pikas tumedas mantlis meest. Tollal olid sellised mantlid veel vägagi in. Sõitsime Võsu ja Altja kandis, sõime õhtust. Hämarduva metas all tegi üks talumees lõket, rääkisime temaga. Kõik oli nii uus ja nii põnev.

Siis läksime Võsule hotelli ja tegime esimesel õhtul kõike seda, mida korralikud väikekodanlased teevad eiteamitmendal kohtumisel. A milleks oodata? Kombe pärast või?

Ja nüüd ma ootan tööpäeva lõppu, et me saaksime kõike seda meenutada. Veinipudeli lahti korkida ning rääkida olnust ja vaadata, mis tulevik toob.