Monday, February 29, 2016

Kuhu panna külmkapp?

Tõepoolest. Kui sa uue ostad. Kuhu siis see vana panna? MAANTEE ÄÄRDE LOOMULIKULT!!! Sama tee äärde, mis prügimäele viib. OK. Külmkappe prügimäele ei viida, need lähevad mingisse ohtlike jäätmete kogumispunkti. Rahagi ei pea maksma! Vähemalt ennemalt oli nii.

Kurat! Nüüd ma tahan kohe ise praegu siin klähvida, nii et vähe pole, sest ma olen nii vihane selliste töllakate peale, kes oma sitta pidevalt mu kodutee äärde panevad. Mis neil ajude asemel küll on? Kui sa niikuinii auto peale paned selle külmkapi, vea siis sinna, kuhu peab.

Nagu kohe mingi haigus on see prügivärk. Niigi on oht oma pakenditesse uppuda. Nüüd tuleb see traditsiooniline jutt (mille peale ma alati naeran), et ma olen muidu väga tolerantne, aga kusagile tuleb joon tõmmata. Ma tõmban joone just täpselt sinna kohta, kus prügi metsa all vedeleb. Vat sellele pole mingit õigustust. Meil on täiesti funkav prügimajandus.

Ohhoooo, kevad on tulemas. Saan jälle näha, kuidas ilusate kodude ja aedade omanikud oma remondisita ja aiasodi maanteekraavi tassivad. Olgu, orgaanika on köömes. Mingid lillevarred ja lehed - see saab mullaks. Plastik aga jääb aastatuhandeteks.

Näe, kohe kergem hakkas. Peab ikka tribüün olema, kus vahel kõva häälega karjuda. See külmkapp on õnneks tööstuspargi maa peal. Küllap nemad juba ära koristavad.

Krantsirahva klähvimine

Olen seda ennegi tähele pannud. Põhiliselt näen feissbukis või televisioonis. Inimesed ei tee enam vahet sõnavabaduse ja hea kasvatuse vahel. Sõnavabadus olevat see, et kõik, mida sülg suhu toob, sealt ka välja tuleb.

Konkreetne juhus oli eile, kui Ieva riputas üles kaanefoto, mille peale keegi noor naine Marili Moosus või midagi taolist kommenteeris presidendiproua alalõuga. Kas mitte "Kolmes apelsinis" polnud alalõua nali? Lihtsalt meenus. Keegi vastas, et kui midagi head öelda pole, võiks vaikida. Siis läks alles andmiseks. Et meil on sõnavabadus ja miks ma ei või öelda ja mis sajandis me üldse elame?

No selle peale kostsin mina, et sajand ei loe, loeb lastetuba. Nüüd hakkas kommija päris segast peksma. Et kole ja inetu naine ja taat on samasugune ja paras paar. Ma kahtlen, kas ta üldse teab mõistet "lastetuba" või oli neil nii väike korter, et lastetuba polnudki. Nii ütleb üks vana nali.

Ei pea ikka kõike suust välja lämisema. Ei meeldinud mulle Evelini ajal see igavene nõiajaht ta riietele ning välimuselel ja nüüd ma ei tea kelle (mahajäetud naiste?) inin, et imelik vaadata, kuidas alles oli üks naine ja nüüd on teine...

Maailm läheb ammu juba seda teed, et inimestel on elu jooksul pigem mitu suhet. Kummardus siinkohal neile, kes elavad ühe partneriga surmani koos. Mida on haukuda? Inimestel kooselu seaduslikult vormistanud. Lausa kiriklikult.

Oh ja, need moosused tulevad ajast, mil mina veel koolis õpetasin. Sain juba siis aru, et jooksen vaid peaga vastu seina. Mõttetu. Moosused ei vaiki, nemad võitlevad viimse veretilgani.

Targem annab järele.

Sunday, February 28, 2016

Nödinäplus

Mina olen selle nähtuse esinaja. Ma tahan, et mu küüned oleksid võimalikud lühikesed. Siis ma saan klaverit mängida ja kõiki vajalikke asju teha. Ka küünte lakkimine pole minu jaoks üldse oluline. Meigin ennast, armastan väljakutsuvalt riietuda ja end kulinaid täis riputada, aga käed on pühad.

Sõrmused küll jah. Mida rohkem, seda uhkem. Või siis üks ja suur.

Vaatasin et Mis? Kus? Millal? saates oli Kaja Kallas just selline puhas ja hele nödinäpp. Sai minu käest kohe punkte juurde.

Varem ma lakkisisn küüsi, aga kuna ma pesen käsi iga natukese aja tagant, siis lakk lihtsalt ei püsi. Enam ei viitsiks ka. Ma muudkui pesen ja kreemitan. Ja ma olen skeptiline pikkade küünete osas. Kes ja mis nende all küll elada võivad?

Vaatan, et türgi seebis tuleb ema tänavalt ja võtab kohe oma väikese lapse sülle. Tule taevas appi? Käed vaja ikka enne ära pesta!!!

Elagu nödinäplased! Me võiksime ordu asutada!!!


Friday, February 26, 2016

Täna ma mõtlen surmast

On ka põhjust, sest lugupeetud maestro Eri Klas lahkus. Täht kustus. Kõikide aeg saab kord otsa. Kristel Vilbaste ütles feissbukis, et kahanev kuu viib vaimuinimesi kaasa.

Mulle meeldis Diana Klasi postitus, kus ta räägib palju armastusest. Ongi mõistlik sellisel puhul, mitte, et valgus kustus ja käsi ei ava enam koduväravat ning pilkane pimedus ootab ees. No mina küll loodan tunneli lõpus valgust näha. Olgu see siis pealegi kiirrong.

Mõned nädalad tagasi rääkisime ühe kunstnikuga. Appi, kui palju töid tal seal ateljees on! Muidugi sooviks ta, et neid keegi ostaks. Nipp on selles, et enne tuleb ära surra, küllap siis ostetakse, arvas ta.

Hetkeks oli nii tihe ja kummaline lumesadu, nagu mingi teise maailma saadik. Üle läks. Taas on selge ja tavaline talveilm siinpoolsuses.

Wednesday, February 24, 2016

Kolmas elu (kiire lõpp)

 Täna on Erki kodus ja tahab ise ahjupraadi teha. Katrin võtab Karl Emili kaasa ja sõidab linna, et üht-teist söögikraami osta ja lihtsalt niisama sõita. Ei ole vaja mehel jalus töllerdada, kui see ise toimetada tahab. Eriti kaua ei lähe, sest poisiga poes käimine pole Katrini lemmiktegevus.

Kui ta suurelt teelt koduteele tagasi pöörab, näeb Luulet oma aias seismas ja justkui Katrinit ootamas. Luule on näost väga imelik.

„Mis on?“ küsib Katrin halba aimates.

„Mehed viidi ära,“ ütleb Luule millegipärast sosinal.

„Millised mehed?“ ei saa Katrin aru.

„Rein ja Erki. Politseiga. Käeraudades. Ma olin kodus ja nägin kõike pealt. Tiit olla piiril kinni võetud suure lasti salalsigarettidega. Mulle tundub, et ma olen end täis kusnud ehmatusest.“

Selge. Kusagilt pidi see pauk tulema. Liiga pilvitu oli taevas, liiga lilleline oli elu, mille kohal hõljus vaevuaimatavalt mingi halb eelaimdus. Oh kurat! Katrin võtab Luulest välja tegemata autost lapse ja läheb tuppa. Uks pole lukus. Ilmselt polnud aega või meeles. Köögis on lõunasöögi tegemine pooleli. Tööpindadel vedeleb liha ja juurvilju. Kurgus hakkab kipitama. Kuidas siis edasi nüüd?

Katrin paneb Karl Emili diivani peale ja istub ise ka sinna. Ta ärkab mõtetest, kui kuuleb Peedu haukumist, uksekella helinat ja lapse nuttu.

Kartin võtab poja sülle ja läheb ukse juurde. Teeb selle lahti. Ukse taga seisab kena välimusega väga hästi lõhnav tumedapäine mees, kolmepäevane habemetüügas näos. Just selline, nagu Katrinile meeldib.

Hi, Kate!“ ütleb see mees ja siis tunneb Katrin ta ära. John Christopher Anthony Walker. Viskimees. See veel puudus!

Täisperse.

***

Rein ja Erki saavad neljakümne kaheksa tunni pärast vabaks. Tiit jääb eeluurimise alla kuueks kuuks.

Tiina võtab selle uudise äärmiselt rahulikult vastu. Katrin ja Luule kartsid, et ta satub masendusse või vajub häbi pärast maa alla, aga Tiina on nagu vana rahu ise ja seletab vaikse naeratuse saatel:

„Poisil on nüüd peavari ja prii söök olemas. Mina ei pea teda enam valvama ja päevast päeva kartma, et ennast surnuks joob, auto alla jääb, jõkke upub või maanteekraavis surnuks külmub. Hakkab seal vanglas õppima ja mine tea, pöörab veel usklikukski. Lasku aga käia! Ma loodan, et ta kohe pikemaks ajaks kinni pannakse. Üle hulga aja tunnen ma end vabana ja inimesena. Peaks kohe kusagile reisile minema. Mul on natuke raha kogutud ja nüüd pole mul enam poissi ka toita vaja. Sa, Luule, vaata mulle mingi odav lõunamaareis.“

Katrinil ja Luulel vajuvad mõlemal suukesed natuke lahti. Üllatusest. Igas halvas on midagi head ja vastupidi. Tõsijutt.

„Aga kas Tiit oli ikka üksi süüdi või ta lihtsalt võttis süü enda peale. Äkki oli see Erki idee? Võib-olla on ka Reinul ses asjas oma osa,“ kahtleb Katrin.

Luule ei taha kuuldagi, et Rein selle jamaga seotud oleks.

„Küsi oma Erki käest,“ nähvab ta teravalt.

„Sa arvad, et ma pole küsinud? Kas sina Reinu käest oled?“

„Rein ei tea asjast midagi.“

„Erki ütleb sedasama.“

Luule muigab sarkastiliseks. See ei jää Katrinil märkamata. Ta tunneb, kuidas sõprusesse hakkab tekkima väike mõra. Ka Tiinale ei jää see märkamata ja ta sekkub:

„Ärge nüüd riidu minge. Ega Tiit laps ole. Kui on tema äri ja tema süü, siis on ju kõik kombes. Kui oli kokkulepe, et Tiit võtab süü omaks ja teised pesevad käed puhtaks, on ka minu arvates kõik kombes. Mul on süda rahul, et mu poiss on kindlas kohas ja mina kellegi peale viha ei pea. Tänapäeva vanglaelu on igatahes parem, kui Tiidul kodus oleks,“ lõpetab muidu nii vaikne Tiina oma sõnaohtra monoloogi pisukeses muigega.

Ütle siis, et vanainimene enam ei muutu ega arene.


***

Kõik ikka ei ole nagu enne, kui Erki tagasi tuleb. See, et ta vabaks lasti, viitaks justkui tema süütusele, aga Katrin on kahtlev ja Erki sõnaaher. Mingi sein on nende vahel. Palju asju on juhtunud. Palju on selgeks rääkimata. Katrinil on Erki ees saladused. See vaevab naist. Samas ta kahtlustab Erkit. Milles? Salakaubaveos? Endise naisega suhtlemises? Kõrvalsuhtes? Teeäärsete prostituutide teenete kasutamises? Vaevalt, et Erki nii madalalae laskuks. Katrin ei tea isegi. Ja üleüldse, võib-olla on ta lihtsalt paranoiline. Tema puhul poleks see ka mingi ime ju.

Nad mängivad kodu nagu ikka, aga miski tume ootab kusagil oma aega. Mõlemad püüavad teha nägu, et kõik on hästi. Mitte ainult nemad, Ene ju ka, kes on Erki ja Katrini elus tänu lapsehoidmisele kõvasti sees.

Kui Erkit pole kodus, siis arutavad naised omavahel, et kas see oli ikka Erki või Reinu või Tiidu või kõigi kolme idee. Selgust ei paista kusagilt. Luulega ei saa sel teemal üldse rääkida, sest tema kaitseb oma Reinu nagu emalõvi.

Katrin on imestunud, et nii tark naine on pimedasse ahviarmastusse langenud. Nemad Enega küll pole. Kuigi mõlemad armastavad Erkit, aga olukorrale objektivselt vaadata suudavad ometi.

Päevad muudkui lähevad. Töö, laps, ravimid, tundide ettevalmistamine – rohkem suurt ei jõuagi. Katrin arutab neid probleeme psühholoogiga, aga ise ei pane tähelegi, mida too talle räägib. Kui ta hakkab seletama mingitest kodustest harjutustest, siis Katrin tavaliselt vihastab. Ta ei viitsi mingeid harjutusi teha. Ta pigem neelab tablette, mis ta lihtsalt tuimakse teevad.

Katrin elab oma rõõmutut halli venivat elu, millesse toob pisut erksamaid värve Johniga feissbukis tšattimine. Erki teadmata loomulikult. Katrin saab aru, et nii pole õige. Ta ei taha saladusi enda ja Erki vahele, aga midagi ette võtta ka ei oska. Või ei taha? Kas see ongi argipäev?


***

Kõik algab mittemillestki, nagu kogunenud pingete puhul ikka. Katrinit vihastavad Erki vedelema jäetud riided. Ta kahmab need demonstratiivselt diivanilt ja viskab garderoobipõrandale.

„Mis kärbes sind nüüd hammustas?“ imestasb Erki.

„Sa ei tea, et ma olen paberitega hull või?“ ägestub Katrin veelgi.

„Sa võta korralikult rohtusid, siis oled ju täiesti normaalne,“ soovitab mees sõbralikult.

„Kust sina tead, kui normaalne ma olen, kui sind koduski pole. Istud kinni või vead salasigarette üle piiri!“ tõstab Katrin häält.

„Ma pean ju tööl käima ja raha teenima. Või mis? Ja see salasigarettide jutt lõpeta ära, see ei puutu sinusse,“ hakkab Erki ka vaikselt juba tuure üles võtma.

„Mis minusse siis puutub? Või mis sinusse puutub? Oled muudkui ära, sa ei tea minust midagi!“ kõlab Katrini hääl nagu kreissaag.

„Kas sa oled siis midagi sellist teinud, midagi ma kindlasti teadma peaksin?“ küsib nüüd Erki Katrini meelest ülbelt ja täiesti osavõtmatult. See on liig!

„Olen jah!“ karjub ta täishüsteerias. „Ma keppisin Priiduga!“

Erki näos ei liigu ükski lihas. „Millal, kus ja mitu korda?“ küsib ta täitsa tavalise häälega.

„Kuu aega tagasi ja ühe korra, aga see-eest nii, et terve koolimaja kajas. Direktori kabinetis, Priidu töölaual. Ja ma räägin juba ammu Johniga feissbukis. Ma ütlesin talle, et Karl Emil on tema poeg ja kui sa kinni istusid, siis ta käis siin!“ karjub Katrin veel hüsteerilisemalt.

„Veel midagi? Temaga ka keppisid?“ küsib Erki ikka sellesama häälega.

„Mis veel siis? Ei keppinud! Oleksin pidanud või? Mida ma veel pean tegema, et see sind vähegi liigutaks? Sul on kõigest suva! Sinu poolest keppigu ma terve maailmaga!“ kisendab hullunud naine.

Erki võtab kõige suurema lihalõikamise noa. Katrini silmad lähevad pärani ja ta tõmbab end instinktiivselt küüru. Erki lööb....noa Katrini kalli söögilaua sisse püsti.

„No nüüd on laud perses,“ ütleb ta ise. Ikka rahulikult. Ja siis laiutab Katrini poole käsi:
„Ja mina pole mitte ühtegi võõrast naist keppinud. Mis siis nüüd saab? Mida ma tegema pean?“

„Sa ei pea midagi tegema,“ kähiseb Katrin vaevukuuldavalt. „Ainult mulle andeks andma, kui sa saad.“

„Kui ma saan,“ohkab Erki ja suleb naise oma embusesse. Seda on ta kirjandusest lugenud, et hüsteerilise naise peab mees oma embusesse sulgema. Katrinil on hüsteeriahoog küll juba üle läinud.

Naine vaatab nuga oma ilusas kallis söögilauas ja purskab naerma: „Laualõhkuja!“

Erki tõmbab noa välja, silub armi veidi ja ütleb naisele tumedal pilgul silma vaadates:

„Las jääb meelde! Katrin, isegi sina ei tohi mulle kõike teha ja siis seda veel näkku karjuda. Ka mina olen ainult inimene ja võin enesevalitsemise kaotada! Kui armastad, siis saad ikka väga kõvasti haiget. Usud?“

„Usun,“ poeb naine häbelikult oma mehe embusesse tagasi.

***

Nüüd, kus äike on möödas, saab taas kergelt hingata. Hea on olla, kui kõik on selgeks räägitud ja mingeid luukeresid kusagil kapis kummitamas ja irvitamas pole.

Aga ka see läheb mööda, nagu ütleb kõige kuulsam lause maailmas. Halbadel aegadel on see ütlus lohutuseks, headel ei tule meeldegi. Halbadel ootad kannatamatult nende möödumist, headel tundub, et see jääbki igavesti nii. Ei jää.

Ühel hommikul on Katrinil kohe õige halb olla ja hambaid pestes oksendab ta välja hommikuse kakao ning juustusaia. Täna on ta veel korrapidaja ka. See on kõige hirmsam päev töönaädalas. Ei saa pugeda õpetajate tuppa varjule selle kisava ja arutult tormava kamba eest, vaid pead kõndima nagu vangivalvur edasi-tagasi, et olla kohal, kui midagi on toimumas. Siis saad ehk pahandust ennetada ja kui ei saa, siis oled ikkagi kohal, kui tuleb mingi jama eest vastutada.

Selle tuima kõndimise käigus hakkab Katrini peas tekkima üks mõttealge. Nagu pusle, mille tükid hakkavad tasapisi kohale asetuma. Katrin paneb kokku tänahommikuse oksendamise, oma alati korrapärase tsükli hilinemise ja kaitsmata vahekorra direktori töölaual, mis on juba ammu unustatud. Nüüd tuletab see end vägagi selgelt meelde ja Katrin saab aru, et ta on rase.

See teadmine annab nagu vasaraga vastu pead. Kuid sellest on Saatuse arvates veel vähe ja ta annab otsekohe teise löögi. Otse kõhtu. Pauk tuleb koos ühe koolipoisi peaga. Poiss tormab ootamatult välja nurga tagant ja otse uimasele ja mõtetes hõljuvale Katrinile sülle. Katrin tõmbab end valust kõverasse. Poiss on poolsurnuks ehmunud ja pobiseb vabandusi.

Kahvatu Katrin lööb käega ja saadab taltunud poisi minema. Ise tuigub õpetajate tuppa. Kuradile see korrapidamine. Küllap ka tunnikell varsti heliseb.

Õpetajate toas on kõik jutuhoos ja ei märkagi teda. Katrin vajub tugitooli istuma. Valu annab järele. Kell helisebki, tõustakse ja minnakse ohates laiali. Luule jääb, sest tal on vaba tund.

Ka Katrin tõuseb, et minna, aga siis juhtub midagi väga imelikku. Miski justkui rebeneb ta sees ja jalgevahel läheb väga soojaks. Kui Katrin alla vaatab, siis seal, kus teksapükste säär lõpeb, niriseb mööda jalga kinga sisse verenire.

„Luule,“ haliseb Katrin. Luule helistab hädaabisse.

***

Katrin ärkab narkoosist ja talle tuleb kõik kohe meelde. Ta ei taha praegu siia maailma ja suleb uuesti silmad ning vajub mingisse ähmasesse painajalikku hämarusse. Pildid vahelduvad, hääled sosistavad.

„Lits!“sisistab Erki ja lööb noa köögilaua sisse. Ene võtab Karl Emili sülle ja läheb Katrinile vihaseid pilke saates toast välja. Katrin tahab talle järele minna, aga jalad ei liigu. Ta nutab ja karjub, aga keegi ei kuule teda. Koridorides jooksevad lapsed ja riivavad teda, siis heliseb koolikell ja ta jääb üksi. Ta ei tea, millisesse klassi ja millisesse tundi ta minema peab. Direktor tuleb ja on sellepärast hirmus vihane, aga järgmisel hetkel näeb Katrin direktorit juba oma kabinetilaual õppealajuhatajat keppimas.

Katrin ei tea, ku ta kodu on. Punane maja on varemeis nagu enne remonti. Õhtu jõuab, udu tuleb maha, Katrin hulgub mööda metsi. Koputab Luule uksele, aga see ei ava. Läheb Lembitu ja Stella maja poole. Helmut ja Elvi istuvad õues ratastoolides ja on rõõmsad Katrini tuleku üle, kutsuvad teda enda juurde, aga Katrin kardab, sest talle meenub, et mõlemad on surnud.

„Tule siia, Anne!“ hüüavad valgetes kampsunites ja puhtaks pestud vanakesed Katrinit ta ema nimega, tõusevad ja hakkavad Katrini poole tulema. Katrin ehmub, karjatab ning pistab umbropsu jooksu. Maanteekraavis on kellegi liikumatu keha. See on Tiit. Katrin jookseb, nüüd saab ta jalgu liigutada. Üha kiiremini. Lõpuks tõuseb ta lausa lendu ja hõljub kõrgel latvade kohal.

Alguses lendab ta metsa, siis mingi tundmatu suure linna ja lõpuks mere kohal. Meri on algul vaikne ja helesinine, aga siis hakkab tormiseks kiskuma. Lained tõusevad järjest kõrgemale ja nende vahused harjad puudutavad juba Katrinit. Katrin hakkab väsima ja on hirmul. Järgmine laine tõmbab ta juba kaasa.

Nüüd Katrin ärkab. Karjatades ja võpatades. Erki istub ta voodi ääres. Murelik ja armastav.

„Sa nutsid unes,“ ütleb mees. Katrini silmad on päriselt ka pisaraid täis. Need voolavad nüüd kahele poole padjale.

Katrin on kohutavalt väsinud.

„Anna mulle andeks, kui saad,“ sosistab ta ja jääb uuesti magama. Nüüd juba unenägudeta sügavasse unne.

***

„Kes üldse teavad, et sa lapsi ei saa?“ küsib Katrin, kui nad juba kodus on.

„Sina!“ vastab Erki lhtsalt. „Võib-olla ka ema, aga meil pole sellest kunagi juttu olnud.“

„Sa ikka tead, et mul oli raseduse katkemine?“

„Loomulikult rääkis seda arst mulle, nagu mehele või abikaasale või elukaaslasele ikka räägitakse.“

„No ja mida me nüüd edasi teeme?“

„Elame üks päev korraga.“

Mõistlik mõte. Erki ongi alati mõistlik. Katrin ilmselt ka vajab sellist mõistlikku meest. Ta vaatab, kuidas mees asjalikult toimetab, Karl Emiliga kantseldab ning aeg-ajalt töökõnedele vastab. Katrin püüab selgusele jõuda, kas ta armastab Erkit. Mis see armastus üldse on? Keegi pole veel definitsiooni üllitanud. Küll proovitakse nii-ja naapidi, aga armastuse olemust sõnad ei hõlma.

Loomulikult armastab ta Erkit. Nad on alustanud sõprusega ja jõudnud välja armumise ning kireni. Läbinud truudusetuse faasi. Tähendab, Katrin läbis selle, Erki mitte. Oh jumal, avastab Katrin, äkki on see veel Erkil ees. Mis siis saab? Katrin ei taha sellisele võimalusele mõeldagi. Tema seda vist üle ei elaks. Erki elas. Nüüd on mehel veel rohkem halle juukseid. Neid vaadates torkab Katrini südames valusasti, lausa füüsiliselt, kuigi hallid juuksed on väga ilusad. Erki peas.

***

Elu muudkui kulub. Tuleb jälle kevad. Kool paneb uksed kinni ja lapsed ning õpetajad hingavad taas täiel rinnal. Suvi on sel aastal ilus. Päikest palju ja merevesi soe. Karl Emil on poolteist ning Katrin laseb tal vees pladistada, palju poiss aga tahab.

On august ja tähesadude aega. Karl Emil magab juba ammu ja Peedu on ka päris vait. Katrin ja Erki aga lamavad ülemise korruse rõdul. Toolide seljatoed võimalikult alla lastud ning ise soojadesse tekkidesse mässitud. Nad hoiavad käest kinni ja mõtlevad oma mõtteid. Nemadki vaikivad, sest langevaid tähti vaadates ja soove soovides peabki ju vaikselt olema.

Nad ei tea teineteise soove. Katrin ei mäletagi oma suurimat – et Erki teda naiseks paluks. Ta oskab soovida vaid üht – et Meida saaks võimalikult ruttu ja valutult lõpetada oma mõttetu maise eksistentsi ning minna sinna kaugele tähtede taha. Seda soovib Katrin praegu kõige rohkem. Just eile käis ta Meidat hoolekeskuses vaatamas. Rohkem ta minna ei suudaks. Katrin ei soovi mitte kellelegi sellist juurvilajelu.

Erki hoiab oma naise kätt ja armastab teda väga. Sellisena, nagu Katrin on. Mees soovib, et nad abielluksid. Et oleks pidu ja puha. Ta küsib tähtedelt nõu ja kohe pilgutab üks neist silma ning kihutab heleda kiirena allapoole, poolel teel kustudes. Erki naeratab pimedusse ja tähistaevale ning pigistab õrnalt Katrini kätt. Katrin pigistab vastu.

Naine ei oska aimatagi, et homme teeb Erki talle abieluettepaneku.


Tuesday, February 23, 2016

Kolmas elu 10

 Et Meidat koolis pole, selgub alles kolmanda tunni ajal, sest esimene on tal vaba ja teise tunni ajal on üheksandikud nii teadlikud, et lärmi ei löö. Istuvad lihtsalt klassis ja asjatavad oma nutiseadmetega. On ju teada, et kui ütlema lähed, siis saadetakse keegi teine tundi. Parem olla vait.

Järgmise tunni ajal aga teevad kuuendikud sellist lärmi, et koolimaja katus ähvardab pealt ära lennata. Priit hakkab asja uurima. Meida telefon ei vasta. Priit sõidab siis ise kohale – metsa sisse väikesesse majja, kus Meid üksi elab. Täiesti üksi. Pole tal koeragi. Meida räägib alati, et tema ei taha kuulata seda öist koerahaukumist. Siis hakka veel mõtlema, et kes või kus.

Kardinad on ees. See on kahtlane, kuna õues on juba valge. Maja on vaikne. Priit koputab, hõikab -ei mdagi. Käib ümber maja – aknad on terved ja uks kinni. Helistab siis politsei ja kiirabi kohale.

Kui politsei ukse maha lööb, siis seal see Meida istubki lääbakil tugitoolis, öösärk seljas ja telefon põrandale kukkunud. Küllap tahtis abi kutsuda. Eluvaim on veel sees. Kiirabi kihtutab minema, politsei pitseerib ukse kinni.
Koolipäevast ei tule enam suurt midagi välja. Kõik on šokis. Arutatakse nii- ja naapidi. Põhiliselt ikka üksi elamise probleemist. Meenutatakse, kuidas Veski Lembit oma Stella insuldile kohe jaole sai ja naise ära päästis. Stella on nüüd päris terve. Nojah, Stella on ka tunduvalt noorem.

Muidu nii seltskondlik Meida ei rääkinud kunagi oma eraelust. Alles nüüd saab Katrin teada, et Meida on Tartus sündinud, aga tuli siis metsavahimajja mehele. Lapsi neil polnud. Mees on juba aastaid surnud.

Ilmselt hakkas Meidal üles tõustes halb ja ta tahtis helistada. Või oli see juba õhtul enne magama minekut. Võta nüüd kinni. Igatahes on asi väga halb.

Kui kogu inimlik pool kõrvale jätta, siis on Priit päris plindris, sest tal on keset õppeaastat loodusainete õpetajat vaja. Võta välja, kust tahad. Oot-oot-oot, aga Mike?

***

Luule ei tule kaasa. Tema ei taha mingisse hooldekodusse minna kusehaisu nuusutama ja vaatama neid juurvilju seal ratastoolides oma Harley Parkinsonidega ringi kihutamas. Muidu nii tugev Luule on pärast vanemate surma muutunud. Talle ei saa seda pahaks panna. Nii sõidab Katrin üksi. Pole kedagi sellist, kellga koos tahaks minna.

See on uus ja kaasaegne hoolekeskus, kuhu ta läheb. Esimest korda. Ega Katringi tea, mis teda ees ootab. Uksel kusehaisu vastu ei tule. Küll ehmub Katrin pildist, mis talle avaneb. On õhtusöögieelne aeg. Välisuksest kuni sööklaukseni seisavad kümned ratastoolid kahekaupa reas ja ootavad söögilaua äärde lükkamist. Nendes istujad on erinevates seisundites. Mõni on apaatne, mõni võtab Katrini tere rõõmsalt ja särasilmil vastu, mõni lihtsalt pomiseb midagi enda ette ja mõni esitab oma monoloogi üsna häälekalt ja täiesti arusaamatult. Mõni on kuri, nügib eesistujat või sõimab tagakonutajat.

Hooldajad toimetavad asjalikult, kogenenult ning metoodiliselt selle ratastoolirongiga. Varsti jääb fuajees vaikseks, vaid sööklast kostab lusikate või kahvlite klõbinat.

Katrin möllib end külastajate raamatusse sisse ja jääb administraatori laua taga istuva kauni noore naisega rääkima. Ta saab teada, et sajakohaline maja on kliente täis ja järjekorras ootab veel kolmkümmend tahtjat. Et Meida on praegu taastusravil, aga peabki ilmselt jääma hooldamisele, sest tema tervis enam ei taastu. No vot, täpselt see, mida naised koolis arutasid, et abi jäi hiljaks.

Ilus noor administraator viib Katrini vaatama, kuidas Meidat parajasti söödetakse. See on väga kurb vaatepilt. Meida ongi nüüd täpselt see juurvili, kellest Luule rääkis. Silmad tuhmid. Ta vaatab Katrinit täiesti ükskõikselt ja neelab oma järgmise lusikatäie ühepajatoitu. Habe on veel pikemaks kasvanud. See naine, kel oli nii vahe mõistus nagu habemenuga ja nii hea huumorimeel ja süda õiges kohas. Seesama istub nüüd siin, pudipõll ees ja lödistab süüa nagu imik. Persse!

Hooldaja ütleb, et ega Meida üldse räägigi, ainult mõmiseb. Samas süda on tal terve. Ta võib veel pikki aasataid oma ratastoolielu elada.

Katrin jätab viinamarjad ning kommikarbi administraatorilauda. Ilus naine lubab need Meida tuppa viia. Minema siit! Luulel oli õigus.

***

Ah siis selline on elu! Katrin sõidab ja mõtiskleb. Kõigil pole. Mõni sureb siis, kui ta veel elab, on keegi öelnud. On ise oma surma juures kohal. Mõistab viimse hetkeni. Paljud ihkavad surra jala pealt, nagu nad ütlevad. Ei taha jääda aastateks virelema ratastooli. Mõmisema ja ilastama. Mõikord on mõistus alles, aga ei saa ennast väljendada. Meida puhul see nii ei ole. Ainult tühi kest.

Katrin mõtleb sellest, et temal on elada praegu ta kolmas eluetapp. Esimene jäi lapsepõlve – kaheksa aastat koos emaga. Aeg täis armastust, kuigi ema oli alailma nukker ja tuba talviti külm ning süüa ka vähevõitu. Siiski on see ilusaim aeg Katrini elus. Suved on meeles – siis oli soe ja vabadus. Hiljem tuli kool, kus Katrinile eriti ei meeldinud, aga lõpuks ta harjus.

Nii, kui kevad tuli, viskas tüdruk kingad nurka ja jooksis paljajalu mere äärde või kihutas rattaga mööda metsateid. Teised lapsed polnud üldse olulised. Katrin oli ema laps. Esimesed metsmaasikad ajas ta alati kõrre otsa ja viis emale. Ema kallistas tüdrukut ja võttis ainult paar marja, ülejäänu sai Katrin ikka endale.

Vihmaste ilmadega puges tüdruk raamatuga diivaninurka. Ema praadis pannkooke. Lõhn on siiani ninas. Ema keetis mustsõstramoosi, sest raamatukogu aias oli palju mustsõstrapõõsaid. Ema oligi küla raamatukoguhoidja.

Kartin kartis sügist. Siis läksid hommikud jäiseks ning tuli vara üles tõusta. Samas armastas ka, sest koolist koju tulles oli tihti ilm taas suvine ja Katrin leidis kuldrenetipuu alt õunu. Lebas murul, vaatas pilvi ja sõi neid. Koolitükid jättis viimsele minutule.

See ilus elu lõppes ühel kärekülmal detsembriööl, mil ema igaveseks uinus. Katrin ärkas keset ööd, sest tal oli hirmus külm, kuigi oli õhtul ema kõrvale magama pugenud. Nüüd oli ema kummaliselt vaikne ja lõtv. Laps sai aru, et midagi on väga valesti ja jooksis öösärgis ning paljajalu üle tee oma õpetaja Luule juurde. Nuttis ning tagus vastu ust. Edasi läheb mälestustes kõik väga hägusaks. Silmade ees ka ja Katrin peab lõpetama meenutamise, sest ta on linna jõudnud ning peab juhtimisega tegelema.

***

Kodus jätkab Katrin mõtisklemist oma kolme elu üle. Kolm aastakümmet ja kolm elu – seda on päris palju. Pärast ema surma ilmus välja Katrini ainuke sugulane – vanatädi, kes elas Londonis. Ta oli abiellunud rikka juudi vanamehega ja läbi Iisraeli sügaval vene ajal läände emigreerunud. Nüüd lapsendas ta Katrini. Vanatädi Elfride, kes oli Katrini emaema Elga õde, ei sallinud Elgat, sest see lõi talt peigmehe üle. Ei sallinud ka Katrini ema Annet, aga Katrinit armastas oma vaikival karmil moel. Eks Katrin tedagi.

Londonis järgnes pikkki kuid kestev hämar aeg psühhoneuroloogiahaiglas, et laps posttraumaatilisest stressist välja tuua. Võõra kultuuri ja keele keskkonnas polnud see lihtne, kuid pikapeale andis siiski tulemusi. Katrin hakkas rääkima ja harjus uue eluga. Oma järjekorras teise eluga.

Kõht polnud enam kunagi tühi. Igal hommikul ootas full English breakfast ja soe tuba. Vanatädi elas materiaalses mõttes väga heal järjel. Oma üsna kähku vanadusse surnud mehe pärandusest. Ta pidas väikest kunstigaleriid ning suunas ka Katrinit kunsti õppima. Katrin oli keskmiselt andekas. Temast kasvas mitte küll iludus, kuid omal moel äärmiselt salapärane ja kütkestav haritud noor naine, kes meeldis inimestele. Nii naistele kui meestele.

Kodus rääkis vanatädi või tädi, nagu Katrin teda kutsus Katriniga ainult eesti keelt ja suunas lugema eesti kirjandust, mida ta raamaturiiulites leidus. See oli küll peamiselt eelmise sajandi oma – Tammsaare, Luts, Ristikivi, Under ja teised. Tädi õpetas talle vanu laule. Katrin on selle eest tädile hiljem väga tänulik olnud. Kui ta Eestisse tagasi tuli, andis Elfriide isamaalik kasvatus positiivselt tunda.

Selline elu kestis kakskümmend aastat, kuni tädi vähihaigena siit maailmast lahkus. Ta ei soovinud kodumaa mulda, vaid jäi ühte Londoni kolumbaariumisse. Siis tundis Katrin, et teda ei seo Londoniga enam miski. Ta müüs kõik viimseni ja sõitis Eestisse, et otsida üles oma lapsepõlv. Punane raamatukogumaja.

Maja ta leidis, kuigi see oli hoopis roheline ning lagunenud. Ja mis kõige tähtsam – müügiks. Nii sai Katrin teostada oma unistuse – kodumaja korda teha. Nii sai ta tagasi lapsepõlve ja ema. See oli kolmanda elu algus.



Kolmas elu 9

 „Lihtsalt rääkisime. Ta ise tuli minu juurde,“ vabandab Erki kodus.

„Sa ei pea vabandama, oma endise naisega rääkimine pole kuritegu.“

„Oled ikka kindel?“ küsib Erki, kel on meeles, mis tookord pulmas juhtus ja kellel on nüüd pooled juuksed hallid. Ta ei usu Katrinit. Talle näib kahtlane, et see nii rahulik on.

„Kuule, kas sa oma ravimeid ikka võtad?“ küsib ta äkki. Täiesti instinkti pealt. Endalegi ootamatult.

„Loomulikult!“ valetab Katrin täiesti süüdimatult ja vaatab Erkile otse silma sisse. Naeratab. Kallistab. Annab musi. Teeb õhtuks süüa. Räägib Erkile oma burkaideest. Erki mängib Karl Erikuga. Poiss on kaheksakuune ja käib juba mööda tugesid. Selline suur ja turd vägilane. Erkil paistab poisiga väga tugev side olevat. No küllap sellest, kui valusasti Katrin sünnitamise ajal Erki käsivarsi pigistas. Seal olid pärast tükk aega ikka tõelised sinikad.

Erki ikka piidleb salaja naist. See näib rahulik, mis rahulik, ainult und ei tule tal. Keerutab muudkui voodis. Kui Erki magama jääb, tõuseb Katrin üles, avab uuesti arvuti ja saadab oma lapse isale, kelle täisnimi on tegelikult John Christopher Anthony Walker ja keda Karin mõttes viskimeheks kutsub, sõnumi: „ We have a little son together!“

Katrin ei tea isegi, miks ta seda teeb. Ta logib end kiiresti feissbukist välja, paneb arvuti kinni ja läheb magama. Ja uni tulebki! Sellest hoolimata, et Katrinil on Erki ees nüüd veel üks uus saladus, et kõik on hoopis teisti, kui nad omal ajal rääkisid. Et saladusi ei saa olema. Aga, näed, saab.

Unes näeb Katrin seda, kuidas ta majaehituse aegu meestele metsmaasikaid korjab. Kõik on nii ilus ja päikseline, isegi maasikate maitse ja lõhna tunneb Katrin unes. Äkki hakkab alt Veskite maja kohalt paistma tumesinine pilv. See on unenäos nii hirmutav. Koos pilvega tuleb tuul, vihm ja rahe. Maja katus lendab minema ja seinad langevad koost.

Katrin kargab hingeldades istuli. Erki keerab teise külje ja magab edasi. Kell näitab pool viis. Katrin teab juba seda tunnet, mis teda nüüd endasse haarab ja kõri kinni nöörib. Katrini veresoontes voolaks nagu tuline metall. Lausa füüsiliselt valus on. Reaalsustunne kaugeneb. Ma lähen hulluks, tunneb naine.

Ta poeb vaikselt voodist välja, paneb midagi endale selga, mingid asjad topib ka kotti, võtab oma punase Škoda võtmed ja hiilib välja. Peedu saab kotleti, et ta vait oleks. Garaažiuks ja värav jäävad lahti. Katrin sõidab otse hullari akuutosakonna vastuvõttu. Ilma igasuguse saatekirjata. Kui nad teda haiglasse ei võta, siis sõidab kaldast alla. Täpselt nii ta neile öelda kavatseb.

***

Keegi raputab Katrinit õlast. See on seesama silmatorkavalt meigitud sõbralik venelannast õde, kes talle eile pissitopsi andis ja lubas Katrini üles äratada, kui see ise ei ärka. Ei ärganudki. Nüüd läheb Katrin tuigerdades ja seinast kinni hoides vetsu, et õde oma pissiproovi kätte saaks.
Katrin tahaks veel hirmsasti magada. Lähebki palatisse ja poeb voodisse. Mõne aja pärast raputatakse teda uuesti õlast. See on silmatorkavalt meigitud ja sõbralik venelannast palatikaaslane, kes ütleb, et aeg on hommikusöögile minna.

Katrin vaatab kollast moosisilmaga mannaputru enda ees ja inimesi enda ümber. Siin on igasuguseid, aga ometigi on see alles hullumaja eeskoda – rahhulik osakond, nagu väidavad venelased.

Sööklas on igal patsiendil oma kindel istekoht, mida muuta ei tohi. Katrini jaoks on siin liiga kitsas. Tal tuleb klaustrofoobia peale. Süüa küll ei taha, aga õnneks on üks turske mees, Katrini lauanaaber, nõus ka teise portsu mannapudruga. Katrin määrib siis lusikaga saiaviilule võid ja joob plastmasskruusist piimaga kohvi peale.

Üle laua istub noor kena mees, kelle käsivartel ja kaelal on tätoveeringud. Jumalast ilusad ja kvaliteetsed. Mingid sümblid, millest Katrinil pole udust aimugi. Värvilised. Mees on tumedapäine ja tumedasilmne ning vaatab Katrinit, kuigi see näeb välja nagu solgutatud kass – hommikumantlis ja kammimata. Venelannad on kõik soengutes ning meigitud. Meigikott ei tulnud Katrinile haiglasse minnes kordagi meelde. Saaks ainult pikali.

Saab, aga enne tuleb süst pepusse ja tabletid. Katrin jääb uuesti magama.

Ta ärkab jälle raputuse peale. Ei, võimlema ta kohe päris kindlasti ei lähe, küll aga kunstiteraapiasse. Ta plätserdab terve A3-e mustaks. Ainult üles paremasse nurka maalib väikese punase purunenuud südame.

Tattoomees joonistab väga hästi. Vaba joonega. Naisakti loomulikult. Suurerinnalise ja peenepihalise liivakella. Ah sellised meeldivad, mossitab Katrin. Mida sa siis mind vahid? Mina ei hakka siin ilusaks. Kindlasti mitte.

***

Täna on arstide visiit. Venelannad löövad end jälle lille. Katrin ainult põrnitab. Põrnitab ka arstidele. Juudist peaarst, mees loomulikult, on Katrini tarvis õppinud selgeks ka ühe eestikeelse lause: „Nii ilus naine, aga nii hapu!“

Katrin ei liiguta oimugi selle peale. Ta ei salli ju meespsühhiaatreid. Ilmselt elu lõpuni.

Küsimuse peale, et kuidas ta end tunneb, kehitab Katrin ainult õlgu. Tõepoolest ta ei tea, kuidas ta end tunneb. Nagu mingi juurvili? Või keldrikakand? Ei oska ju võrrelda. Ei tea, kuidas need Katrini pakutud eluvormid end tunda võiks.

Katrin tunneb end nii, et ta võiks siit maailmast iga hetk lahkuda. Et tal poleks millestki kahju. Ega kellestki. Ema ka ju läks ära, kuigi armastas Katrinit väga. Katrin mäletab ema armastust, tema kallistusi. Katrin tunnebi end nagu üks väike emata tüdruk. Orvuke.

Katrin armastab samuti oma last väga ja Erkit, aga ometigi tahaks ta praegu ema juurde. Kunstiteraapias joonistab ta helesinisesse taevasse valgeis riideis naise, kellel on must süda. Kõik pildil on hele, ainult süda on must.

Tattoomees joonistab jälle naisakti, aga seekord väikeste rindadega ja saleda, sassis juustega nagu Katrin. Väga Katrini moodi on see naine. Hommikumantelgi on sama.

Selge, meeldin sulle, ütleb Katrin endale ega vaata tattoomehe poolegi. Ta ei julge, sest see mees meeldib talle ka. See mees on tõeline ürgmees, aga tegelikult on ta kindlasti mingi intellektuaal, kes alkoholi või narkootikumidega kimpus. Nii räägivad vähemalt Katrini palati naised.

Õhtuti, enne duširuumi lukustamist läheb Katrin ja seisab kaua kuuma vee all. See aitab, viib halva energia koos veega kanalisatsiooni. Järgmisel hommikul kammib ta juba juukseid ja kreemitab nägu. Kreemitopsi tõi Erki talle järele. Kreemi ja mahla. Muud Katrin ei taha. Ta vahel sööb ja vahel ei söö seda haiglalobi, aga mahla juua tahab küll.

Järgmine kord tellib Katrin Erkilt retuusid ja liibuva kampsuni. Nii peaarst kui ka tattoomees on Katrini uuest välimusest üllatunud. Katrin isegi naeratab mõlemale. Ja ta tahaks nüüd koju. Kolmas nädal hakkab lõppema.

***

Kodus on harjumatu. Karl Emil võõrastab algul Katrinit, aga harjub siiski üsna ruttu. Katrin saab veel haiguslehel olla, ei pea kohe tööle minema. Ta ei suudakski veel. Kodus käivad kõk alguses kikivarvastel, nagu surnu oleks majas, aga siis ütleb Katrin, et olgu nüüd normaalsed.

Ta helistab Priidule ja küsib, et kas tunniplaani annaks muuta, sest ta ei jõua esimeseks tunniks kohale, kuna magab oma uinuteid välja. Blondule ei taha öelda. Priit lubab vaadata, mis teha annab ja paari päeva pärast ütleb, et kõik on okei. Vahepeal on Mike, tubli mees, Katrinit asendanud. Oma ameerika keelt õpetanud. Eks näis, mida mu lapsed mulle räägivad nüüd, muigab Katrin sisimas.

Koolis on ka kõik alguses sellise näoga, et surnu on majas või vähemalt mõni hull, aga siis harjuvad ära ja elu läheb taas oma tavalistesse rööbastesse.

Katrin on juba mitu nädalat koolis käinud, kui nad satuvad koos Meidaga kohvi jooma. Mõlemal on vaba tund. Meida on imelik. Vahib ikka Katrinit ja nagu tahaks midagi rääkida, aga ei räägi ka. Lõpuks küsib Katrin otse:

„Mis on, Meida?“

Ja Mulleri-mutt hakkab ääri-veeri, mis pole üldse tema komme, keerutama, et Katrinil on ikka rasked ajad ja ta ei tea, kas peaks, aga süda ikka hirmsasti vaevadb ja bla-bla-bla... Äkki vallandab jälle haigushoo.

„No vallandab, siis vallandab, lase käia!“

„Ma olin to õhtul ka koolimajas,“ sosistab Muller, nagu kõige salajasemat riigisaladust.

„Mis õhtul?“ ei jaga Katrin kohe ära, aga see on ainult hetk. Kohe tuleb tal kõik meelde, veri tulvab näkku.

„Minu klass on ju üleval nurgas ja ma kustutasin tuled ära, kui teil all asjaks läks, ja ootasin pimedas, kuni te minema sõitsite. Siis hiilisin välja. Oli ikka etendus! Mul tuli kohe oma noorus meelde! Rohkem kedagi polnud ja minu suu on lukus. Ma pidin sulle selle ära rääkima, hing ei andnud rahu. Tõesti, rohkem keegi ei tea. Kõik olid juba läinud.“

Katrin ei oska midagi öelda, vaatab ainult Meidale otsa ja märkab, et sellel on habe jälle pikaks kasvanud. Ah sitta sest habemest!



Sunday, February 21, 2016

Kolmas elu 8

 Kui esimene veerand läbi, on Katrinil selge, et ta on Priitu armunud. Oma direktorisse. Endalegi ootamatult ja täiseti plaaniväliselt. Kuidas see juhtuda sai, ei oska naine seletada. Priidul pole mingeid luukeresid kapis, nagu Katrin kahtlustas. Mõnele lihtsalt meeldib olla väikese maakoli direktor. Nii lihtne see ongi. Isegi gei pole, tuli välja. Kuigi üksik. Selline mees ja üksik. No on noh!

Algul on see armumine midagi lihtsalt meeldivat. Peaaegu nagu sõprus. Hea on tööle minna, kui seal meeldivat nägu näed.

Järgmisena saab Katrin aru, kuivõrd iseseisev ta tegelikult on. Ta on tema ise. Ta pole lahustunud ei Erkis ega oma lapses, ei oma sõprades, kuigi ta armastab neid kõiki omal viisil. Natuke nagu distantsilt.

Igal hommikul tõuseb Katrin rõõmsalt ja läheb tööle, kust ta sama rõõmsalt lõuna paiku tagasi tuleb, Karl Emilit kallistab ja temaga natuke asjatab. Katrinit ei häiri, et Ene veel ta elamises toimetab, seni veel poissi vaatab, kuni Katrin vihikuid parandab või tunde ette valmistab. Vahel teeb Ene jumalast vabatahtlikult ka õhtusöögi valmis, aga vahel teeb Katrin jumalast vabatahtlikult ka ise.

Armumise järgmine faas enam nii tore pole. See paneb Katrini Priidu füüsilist lähedust igatsema ja samal ajal end süüdi tundma. See paneb Erkist eemale hoidma ja kustutab seksiisu täiesti. Seksiisu Erki puhul. Seksiisu Priidu järele aga ainult kasvab.

Aga mida Priit asjast arvab? Mida tema tunneb? Nad pole sellest rääkinud. Priit on lihtsalt nagu sõber. Sõbralik ja meeldiv. Kuni selle lastevanemate koosolekuni.

Lastevanemate koosolek toimub ju teadagi õhtul. Kui koolikiusamine ja internetiohud räägitud, järgnevad veel koosolekud klassiti ja individuaalsed jutuajamised. Katrini juurde tuleb üks nooruke üksikema, kelle pojake inglise keelele kohe mitte kuidagi pihta ei saa. Ema ise pole ka teabmis filoloog ja üldse näib tal olevat igasuguseid muresid. Ta on Katrinis nüüd tähelepaneliku kuulaja leidnud. Katrin justkui kuulaks, aga tegelikult mõtleb omi mõtteid.

Kui piht lõpuks läbi saab, on koolimaja kahtlaselt vaikne ja pime. Ainult direktori kabineti ukse alt paistab valgust. Katrin avab selle ukse millegipärast ja enne, kui ta arugi saab, on ta direktori laual selili ja tema teksad tõmmatakse koos stringidega jalast. Hea, et vähemalt rulood on akende ees, jõuab ta mõelda ja siis haarab naist täiesti enneolematu loomalik kirg.

Vana mõisakooli seinad on ikka väga hämmastunud, sest nad pole sajandite vältel veel kunagi kuulud sellist häält, mis veerand tunni möödudes selle naise suust vallandub, kes direktori kirjutuslaual keset tähtsaid pabereid väänleb.

***

Seks töökohal, muigab Katrin, kui ta kodu poole sõidab. See kogemus on nüüd siis olemas. Ta ei oska midagi tunda. Ei häbi ega süüd, sest ta sattus lihtsalt orkaani kätte või ummiklaine alla või mis iganes. Mõistusega pole antud juhtumi puhul midagi peale hakata. Küsimus on vaid, et kuidas nüüd edasi?

Kodus vaatab Erki telekat.

„No oli aga pikk koosolek,“ mainib ta heatahtlikult.

„Armas Jumal, palun tee nii, et ma võõra mehe sperma järele ei haiseks!“ palvetab Katrin, pobiseb midagi vastuseks ja läheb kähku duši alla. Vesi peseb kõik maha – võõra sperma ja kirjutuslaual juhtunu. Hommikumantlis ja täiesti süütuna poeb Katrin diivanil Erki kaissu filmi vaatama.

Ah siis nii see käibki, on ta ka ise imestunud. Ei mingeid süümekaid, näpuotsaga ka mitte. Erki tundub eriti armas ja mõeldes Priidule ei tunne Katrin enam mingeid surinaid. Ta saab nüüd aru, et on selliseid olukordi, mille lahendabki ühekordne orkaan ja järele ei jää mitte midagi – põletatud maa ainult. Üheöösuhete skoor on Katrinil ammu avatud, enne Erkit. Nüüd on siis lahtris „seks töökohal“ ka linnuke. Muigama ajab. Õnneks on filmis ka naerukoht.

Jah, aga ta peab seal ju edasi töötama. Kui selline asi juhtunuks rongis nagu filmides, siis poleks probleemi. Ja kas tõesti keegi ei kuulnud-näinud? See pidi kostma kilomeetrite kaugusele, muigab Katrin jälle. Ta ehmatas vaese Priidu poolsurnuks. Mees polnud varem midagi nii ürgset läbi elanud. Äkki oli siiski keegi veel majas? Külakohas on komme sellistel asjadel lekkida ja see oleks tõeline jama.

Katrin tunneb ennast nagu üks komandeeringust tulnud ja oma naist petnud mees, kes on nüüd õnnelikuna kodus oma armastatud naise juures tagasi. Noh tegelikult võiks ta tunda end nagu üks oma meest petnud naine, kes on nüüd õnnelikult kodus oma mehe juures tagasi.

Pealegi ei ole Erki ametlikult minu mees, teadvustab Katrin ja hetkel on tal selle üle ainult hea meel.

***

Järgmisel hommikul tervitavad Katrin ja Priit teineteist tavapäraselt ning muigavad vaid põgusalt. Nüüd on neil ühine saladus. Selline, mida mõni inimene ei kogegi oma elu jooksul. On see nüüd surmapatt või mis täpselt? Salapäraselt muigama ajab aga igatahes. Keelatud vili on tõesti magus ja saladused muudavad rikkamaks. Nii arvab nüüd Katrin.

Katrinil on hea meel, et see eelmise õhtu keeristorm ei jätnud mitte mingeid jälgi. Ei Katrini mõtetesse ega ka nende omavahelisse suhtlusesse. Seda polekski nagu olnud. Justkui siis, kui välk lööb. Kõik on korraga ümberringi valge ja järgmisel hetkel pole sellest enam jälgegei. Ka kõuemürin vaibub.

Ta on muutunud. Või kas on? Ta on ennegi ju patustanud. Ka Karl Emili isa, advokaat Londonist, oli ju abielumees. Kes on patuta, visaku esimene kivi.

Siiski ei kesta see Katrini pilvitu olek kuigi kaua. Süütunne siiski tuleb. Tuleb tahtmine Erkile kõik ära rääkida, sest nad on taas väga lähedasteks saanud. Ka voodis. Kirglik Katrin on tagasi. Võib – olla seepärast, et Katrin ei võta enam tablette. Kuidagi iseenesest on tasapisi ära jäänud. Ei mingeid võõrutusnähte. Arsti ja psühholoogi vastuvõtuajad on ta ka kuidagi märkamatult mööda lasknud. Katrin pole isegi vabandanud ega teatanud, et ei tule.

Ta lihtsalt tunneb, et juhib oma elu ise ja täiega. Katrinil läheb koolis hästi. Palju paremini, kui eelmisel aastal. Ta pole klassijuhataja, ilmselt seepärast. Need pinged on olemata.

Suhtlusringkond on ikka sama, mis Katrini Eestisse tulleski. Luule ületee kollasest majast, õpetaja nagu Katringi. Katrini kadunud ema sõbranna, kes terve elu üksi elanud ja alles viiekümneselt abiellus oma kauaaegse armukesega, kui selle naine suri. Näed, jälle pettus. Luule on rasketel aegadel ikka toeks. Tema mõistab Katrinit ehk kõige rohkem, kuna ta tundis Annet, Katrini ema.

Ja Olivia! Tema tutvus Mikega ka siis, kui mees oli veel abielus. Palun väga, jälle patt. Neid kive tuleks loopida väga paljudel ning üsna mitmes suunas.

Kui Katrin nüüd kõike seda analüüsib, siis tundub talle ikka tõeliselt haige see, kuidas ta tol märtsiööl hulluks läks seepeale, et Erki teise naisega tantsis. Oligi haigushoog, mis muud! Kas nüüd on Katrin terve? Ei tea. Katrin ei tea. Teab vaid seda, et psüühikahäiretel on kalduvus korduda, kui on platsis mingi vallandav tegur. Iial ei tea, mis see olla võib. Ei saa elada klaaspuuris, kui tahad elada päris elu. Kes ei riski, see šampanjat ei joo!

***

Nii lähebki Katrin oma päriseluga edasi. Nädalavahetusel sõidavad nad Erkiga vahel Viimsisse Erki kaksikvennale Erikule ja tema Evale ning nende tütrele Ellale külla. Lapsed on pea ühevanused, Ella kuu aega vanem.

Erik ja Eva ja Ella meeldivad Katrinile väga. Eriti Erik. Aga ei midagi sellist, mis oli Priiduga . See veel puuduks! Erik on tõeline sõber.

Mõnikord saadakse kokku Erki ja Eriku vanematekodus Kalda talus Ene ja Ennu juures. Elu kerib vaikselt ja rahulikult. Suured stseenid ja inimhingede loodukatastroofid ei ilmuta ennast. Pigem on teemaks laste tuulerõuged ja hammaste tulek.

Ühel laupäevahommikul voodis feissbuki avanud Katrin leiab, et tal on sõbrakutse John Walkerilt. Katrin on väga üllatunud. Ta isegi ei saa aru, kas positiivselt või negatiivselt. Erki on pikal sõidul, Karl Emil mängib omaette oma tilsevate ja tolisevate leludega ja Katrin...võtab selle sõbrakutse vastu. Kohe järgneb sõnum ja nii nad jäävadki tükiks ajaks rääkima, kuni Karl Emil virilaks muutub. Katrin ütleb Johnile good bye ning võtab poja sülle.

„Mis on, väike vingupõrsas? See oli su bioloogiline issi, kellega ma rääkisin, aga ära kellelegi ütle, eks!“

Karl Emil vaatab väga teraselt Katrinile otsa, võtab siis mõlema käega ema põskedest ja nühib oma hammaste tuleku süljest märga limast nägu Katrini näo vastu. Selline musi! Katrin proovib leida sarnasusi Karl Eriku ja Johni vahel, aga mida pole, seda pole. Pigem on laps tõesti Erki moodi. Kuidas see on võimalik, et tal pole oma isa pruune silmi? Peaks ju olema, aga ei. Selle üle on Katrinil tõeliselt hea meel, sest ta ei armasta pruune silmi. Pruunid silmad petavad, öeldakse.

Nüüd on Katrinil siis veel üks saladus juures. Ta ei kavatse Erkile öelda, et suhtleb Johniga. Nad pole sellest mehest enam üldse rääkinud ja ka Katrin ise oli ta olemasolu ka täiesti unustanud. Kuni tänaseni.

***

Katrini feissbukielu on üsna vilgas. Ta ei ole mingi sõprade korjaja. Et neid oleks tuhandeid. Katrinile meeldivad sellised, kellega ta ka reaalselt suhtleb. Kelle postitusi ta laigib ja kommenteerib ja kes ka tema postitustele reageerivad.

Või siis sellised, kes avalikult midagi ei ütle, aga kes Katriniga tšativad. Tegelikult meeldivad Katrinile teravmeelsed aruteleud, mis mõne postituse alla tekivad. Pahatahtlikke ja teravakeelseid ning halvustavaid ta ei salli. Sellised kustutab ta oma sõbralistist ära. Katrin on avastanud nipi – talle meeldib arv 333. Täpselt niipalju sõpru tal ongi. Piisab. Muidu mattukski uudistevoo alla. Kui uus sõber juurde tekib, siis vaatab Katrin oma listi üle ja eemaldab sealt mõne sellise, kes üldse elumärki ei anna.

Ka endised Londoni sõbrad on päevavalgele ujunud. Eelmisel suvel ei tahtnud Katrin neist midagi teada. Nüüd juba tahab.

Kõige lähedasemad on kaks ilusat ja alati hästilõhnavat geipoissi. Mitte, et heterod ei lõhnaks hästi. Ega Katrin nüüd läbi ekraani enam nende geipoiste lõhna tunne, aga meeles on. Kunagi olid nad lahutamatu trio, kes pidutsesid koos ja rääkisid maailma asjadest – kunstist, kirjandusest, muusikast, kosmeetikast, armastusest, surmast, seksuaalsetest sättumustest, millest iganes. Geid on ikka naistega hästi läbi saanud.

Nüüdseks on suhted muutunud. Katrinile tundub, et üks poistest on liiga pinnapealne. Talle on tähtis vaid Londoni kõrgmood ja väline ilu. Teine on aga hoopis budistiks hakanud. Rändab mööda kloostreid ja isegi õpib mingis budistlikus ülikoolis. Laseb Katrinil oma koolitöid üle vaadata ja korrigeerida. Poiss pole mitte kõige kirkam kriit karbis. Katrin enam ei viitsi. Tehku ise.

Ilusast poisist on saanud kiilaspäine paks paljasjalgne kerjusmunk, kes kirjutab pikki filosoofilisi traktaate, mis on Katrini surmani ära tüüdanud. Eriti naeruväärne tundub talle, kuidas poiss turult inimtoiduks mõeldud kilpkonnapoegi ostab ja need vette tagasi laseb, sest budismis on elu säilitamine ülimalt püha. Kas need väntsutatud loomakesed tõesti ellu jäävad, on Katrini arvates kahtlane ja kogu see tingel-tangel iga hinna eest elu säilitada tundub talle tobe.

Kunagi oli Katringi suur homode eestkõneleja, aga märgates, kui leigelt homodest sõbrad tema ponnistustesse suhtusid, käis tal vint maha. Enam ei viitsi. Need trio ajad on möödas. Igaüks on läinud oma teed. Sõpradeks võib sellegipoolest jääda, seda küll, aga põhimõtted on nüüd väga erinevad. Mõned. Katrin lihtsalt ei vehi enam igal sammul nii kirglikult vikerkaarelippu, aga hooliva inimlikkuse kandja on ta endiselt.


***

Igasugune meedia on tulvil praegu pagulaste teemast. Katrin proovib end sellest võimalikult eemale hoida. Esiteks ei ole ta arvamusliidri tüüpi ja teiseks pole tal udust aimugi, mis või kuidas oleks õige. Teema on keeruline, aga otsene vaen pagulaste vastu ajab naisel harja punaseks. Vaenuõhutajad kustutab ta oma sõbralistist või lihtsalt ei jälgi nende postitusi enam.

Puhtvisuaalselt meeldib Katrini kunstnikusilmale mosleminaiste riietus väga, eriti Afgaani naiste helesinised burkad. Katrin saab aru, et see on probleem, kui inimene on pealaest jalatallani kaetud. Kuidas siis teda identifitseerida ja tõepoolest, mis tal seal riiete all siis õigupoolest on? Olgu see burka siis nii ilus kui tahes.

Kuid rätikud, mis näo vabaks jätavad, ei tohiks küll probleem olla. Need on lihtsalt iluasad. Katringi armastab endale huvitavaid salle araabiapäraselt pähe siduda. Ta saaks väga kurjaks, kui keegi seda talle keelaks. Ta saaks kurjaks ka siis, kui keegi keelaks talle näiteks tema ilusat helesinist burkat kanda, milles ta end turvaliselt tunneks. Kui tal selline oleks loomulikult ja kui ta oleks Afgaani naine. Aga võib-olla ta õmbleb endale nimme sellise ja paneb selga. Mida te siis ütlete, ah?

Mõte helesinisest burkast ei anna Katrinile enam asu. Ta sõidab linna ja ostab endale hea mitu meetrit helesinist kangast. Õmblusmasin on Luulel. Ega Katrin ise õmmelda oskagi. Luule on nõus. Tema tuleb alati hullude ideedega kaasa. Selle mõtte saab ära kasutada küll. Tuleb koolis mingi sallivusüritus korraldada ja Katrin saab oma burkasse pugeda.

Riiet sai vähe. Ah siis nii palju kulub? Selles mõttes on euroopalik riietumisstiil muidugi säästlikum. Katrin sõidab taas linna uue kangameetri järele. Kangapoest tulles põikab ka Selverist läbi. Seal näeb ta midagi, millele ta ei oska kuidagi reageerida.

Riiulite vahel seisavad Lii ja Erki ning ajavad sõbralikult naeratades juttu. Lii hoiab oma kätt õrnalt Erki käsivarrel. Noh, mida teha nüüd? Peksta Selveri riiulid segi ja lüüa mõlemale pudeliga pähe. Ei. Selline mõte on Katrinile juba tuttav. Ja mispärast? Mida halba või laiduväärset need kaks siin praegu teevad? Ei midagi. Katrin mõtleb oma paturegistri kähku läbi. Talle meenub direktori kabineti kirjutuslaud ja igapäevased vestlused Johniga feissbukis.

Vaikselt ära minna? Ei saa, jalad on maa küljes kinni. Jääb kolmas variant. Katrin läheb paari juurde, võtab Erkil käe alt kinni, vaatab Liile otsa ja teretab.



Saturday, February 20, 2016

Kolmas elu 7

 Olivia jääb veel nädalaks vanemate juurde, ei sõida kohe Ameerikasse tagasi. Stellal on selle üle väga hea meel. Ta on tütart nii väga igatsenud. Stella on insuldist väga hästi paranenud. Kõne on perfektne, suu sirge ja käsi liigub osavalt. Tahtmine koduseid toimetusi teha on tagasi. Juba kevadel oli. Tänu sellele on nüüd väikeselt peenramaalt hernekaunu võtta.

Stella rõõmustab selle üle väga, sest ta teab, kuidas Olivia koduherneid armastab. Nad korjavad suure kausitäie kaasa ja lähevad terrassile maiustama.

Alles nüüd saab Stella teada, et see oli üks estofiilist abielumees, kelle pärast Olivia Ameerikasse läks. Mees on nüüd lahutatud ja tahaks Eestisse tulla. Ta tunneb Eestit väga hästi, sest ka tema esimene naine oli eestlanna ja mees tahaks elada eesti maakodus.

„Kas ma saan seda talle pakkuda, sest pärast lahutust peab Mike nullist alustama?“ küsib Olivia emalt.

Stella, kes on alati sellest unistanud, et Olivia päriseks koju tuleks, on päris nõutu. No vat! Need on need täitunud unistused. Täitunud unistus pole enam unistus. Seepärast peabki unistamisega ettevaatlik olema.

„Kas talle meeldiks siin?“

„Talle meeldib igal pool, kus olen mina!“ naerab Olivia. „Mul on juba põrgulik kodumaaigatsus peal. Enam ei taha seal olla. Seda enam, et Mike on nõus siia tulema. Kasvõi jalgsi ja kasvõi kohe.“

„Aga töö?“

„Tänapäeva tööd saab suures osas ära teha kaugtööna arvuti taga ja tal on Tallinnas töö olemas. Hakkaks sõitma kodu ja Tallinna vahet. Meil on Tallinnas korter ka. Väike. Mike tahab kindlasti maakodu ja mina tahan lihtsalt koju!“

„Mis keeles me siis rääkima hakkame? Isale ei meeldiks sugugi, kui kodus inglise keelt räägitaks, sest tema ju ei oska.“

„Häh! Mikel on väga hea eesti keel ja ta räägib seda meelsasti. Estofiil ju!“

„Lapsed ka on eelmisest abielust või?“

„Huuh, õnneks mitte. Naine ei tahtnud. Seepärast see lahutuski nii kiiresti läks. Mike ja mina tahame küll last ja kohe kähku.“

„Oh jumal, ongi tulemas või?“ ehmub Stella.

„Veel mitte, aga hakkab kohe olema, kui saan teie nõusoleku siin majas elada.“ naerab Olivia.

„No peame siis isaga rääkima,“ lausub Stella mõtlikult ja võtab viimase täiskauna. See on ussitanud.

***

See jahe suvi, mis meres ujuda ei lase, purustab lõpuks Katrini kannatuse ja ta lihtsalt läheb vette, olgu see siis nii külm kui tahes. Katrin ujub nüüd igal varahommikul ja alasti. Ta pole kunagi uskunud jutte alasti ujumise võlust, kuid nüüd usub. Hoopis teine tunne on, kui ümber su keha pole liibuvat märga trikood või bikiine, mille rinnahoidja iga suurema laine puhul kohta vahetab.

Varahommikune alasti ujumine on lihtsalt imeline! Hulludele on ju aegade algusest külmaveeravi soovitatud, naerab Katrin sisismas.

Ja kui selleks ajaks, mil naine veest kaldale sammub, ongi randa mõni inimene jõudnud, ka ilmselt varahommikuseks supluseks, kõnnib Katrin julgelt oma kuivatusrätiku poole. Häbeneda pole midagi, ainult rõõmu tunda oma ilusast kehast ja kirjeldamatust suplusjärgsest mõnutundest. Katrin hõõrub end kuivaks, tõmbab dressid palja ihu peale ja jookseb mäest üles.

Ta pole kunagu mingi sportlane olnud, aga pärast hommikusi ujumisi lippab küll kähku koju, et kuuma kakaod juua ja siis tööle minna, sest suvest on sügis saanud. Katrin võttiski need inglise keele tunnid vastu ja käib nüüd iga päev tööl.

Haigus on kontrolli all. Katrin saab igapäevaeluga hakkama. Enn toob igal hommikul Ene last hoidma ja õhtul viib koju tagasi. Kõik on rahul. Enn ei käi enam Erki firmas tööl, vaid peab ka pensionipõlve. Kõpitseb kodus, kui Ene last hoiab.

Ennu asemele võtab Erki Tiidu ja Rein on endiselt kambas. Kolmemehefirma. Katrin täpselt ei teagi, millega firma tegeleb. Ilmselt ikka ehitusega ja mingite ülepiirivedudega ka, sest Erki ostis just suure rekka. No võlgu küll. Nüüd hakkab mees kodust ära olema ja pikkadel sõitudel käima. Katrin ei teagi, mida sellest arvata.

***
Kevadel ja suvel teeb Katrin väga vähe aiatööd. Ega polegi midagi nii väga teha, sest aed sai eelmisel sügisel planeeritud, taimed istutatud ja istutusalad multšiga kaetud. Katrin külvab natuke porgandit, hernest, tilli ja paneb mõned kartulid maha. Kitkub ikka peenraid ka. Aiatöö aitab vahel päris hässti kurvameelsuse vastu. Muru niidab ju niikuinii Erki.

Sauna eestoas käib Katrin maalimas, kui inspiratsioon peale tuleb, aga sauna köetakse harva. Katrini träna on ees ja kellelgi pole õiget saunaisu. Saunanaise elu jäi eelmisse suvesse maja valmimise aegadesse ja selllele mõtleb Katrin heldimusega.

Nüüd on aeg niikaugel, et karusmarjad ja sõstrad on juba väga valmis, hakkavad pudenema. Õnneks on punased ühel hommikul lindude poolt ära söödud ning Katrin hingab kergendatult. Tõeliselt karvaseid karusmarju sööb ta kahe suupoolega, aga mustsõstrad keedab ikka moosiks, sest ema tegi nii. Emaigatsus ei vähene, vaid suureneb selles majas elades iga päevaga.

Varsti hakkavad valged klaarid puu alla potsatama. Katrin veab neid kottide kaupa kooli. Lapse jõhverdavad meelsasti.

Kirsipuud on samuti lindude poolt tühjaks söödud. Nüüd hakkavad aiasügavuses helendama ploomid. Ükspäev võtan kätte ja teen kompotte, otsustab Katrin ja tunneb end rahvuskangelasena.

Varsti hakkavad kuldrenetid juba kollaseks tõmbuma. Vot siis tuleb Katrin koolist nagu lapsepõlves, võtab puu alt õuna, heidab murule pikali, vahib pilvi ning sööb õuna.

Millal ta ometi suureks kasvab?

***

Katrin on muutunud tundetuks. Seksi mõttes.

„Kuradi tabletid!“ kirub ta. Pigem ei seksikski, sest isu ka eriti pole. Pärast pikka eelmängu midagi nagu hakkab looma, aga see kaob nagu vits vette ja ei vii kusagile. Pärast on lihtsalt halb olla. Eneserahuldamine pole ka lahendus. Seegi ei anna tulemust. Seega, seksiga on halvasti.

Ühel ööl, kui nad on tundide viisi püüdnud pärale jõuda, noh, Erki ongi juba mitu korda jõudnud, hakkab Katrinil väga halb. Valu on nii kõhus kui ka peas. Füüsiliselt on paha, samuti vaimselt. Jälle see hulluks minemise tunne ja viha mehe vastu, kes pole milleski süüdi.

Katrin kargab voodist ja Erki ehmunud küsimusele:
„Kuhu nüüd?“ nähvab vastuseks: „Jäta mind rahule!“

Ta tormab trepist alla, tõmbab dressid palja ihu peale ja tossud paljaste jalgade otsa ning läheb vaikselt uksest välja. Peedu tuleb loomulikult rõõmuga kaasa. On septembrilõpu täiskuuöö! Ja neljapäev, tuleb Katrinile meelde. Paras aeg libahunti joosta. Katrin jooksebki mäest alla mere poole. Ta tunneb, kuidas kõik temasse pursatud sperma jooksurütmis mööda kintse alla valgub. Katrin paneb tempot juurde. Tal on tunne, et nüüd ongi ta libahunt. Jõuvarud näivad lõpmatud, tempo muudkui tõuseb. Katrin hingeldab ja on täiesti kindel, et tal on kihvad suhu ja karv selga kasvanud ning neli jalga all. Nii kerge on joosta.

Mere ääres ajab ta spermased püksid jalast, dressipluusi ja tossud kisub ka ära ning tormab vette. Sumaki! Hinge lööb korraks kinni, aga Katrin ei tee väljagi. Ruttu sügavasse ja ujuma. Kõige külmem on kaelal. Ihul pole häda midagi.

Ei mingit valu enam kõhus ega peas. Katrin kahlab rahulolevana välja. Kaldal ootab niutsudes Peedu. Ei tulnud vette, argpüks.

Märja ihu peale on ebamugav nii riideid kui ka jalanõusid saada, aga kuidagi tuleb naine sellega toime. Siis vaatab ta ringi. Kui müstiline! Kuu ja selle hõbedane rada mere peal. Mets seisab tumedalt ning ähvardavalt, aga Katrin ei karda, sest tal on Peedu. Ja nüüd jooksuga mäest üles!

Kodus topib Katrin spermase dressi pesumasinasse ja poebki külma ning mereveesena Erki kaissu, kes läbi une end väristab ja küsib: „Kus sa käisid?“

„Libahunti jooksmas!“ sosistab naine vastu, aga Erki ei kuule teda, sest ta magab juba. Katringi jääb üsna varsti magam, silme ees pilt mäest üles jooksvast hundist kuuvalgel, mille ta homme kindlasti üles maalib.

***

On 28.septembri öö ja täiskuu. Eriline. Verekuu. Ja kuuvarjutus veel peale selle. Katrin on Karl Emiliga kahekesi kodus, sest Erki on sõidus. Sajab. Mingit kuud ega varjutust pole näha. Poiss magab ammu rahulikult, aga Katrinil pole und, kuigi homme on tööpäev ja peab vara tõusma. Katrin ei salli esmaspäevi. Ta parandab sõnadetöid. Kuigi võib-olla peaks tegelema soovidega ja vääriskivide puhastamisega.

Nii ta feissbukist luges. Soovid tuleb kirjutada paberile ja jätta terveks ööks kuuvalgusesse ning hommikul see paber ära põletada. Ja siis mitte enam neid soove oma mõtetega pidevalt tülitada. Mida Katrin soovida võiks? Tal ei tule midagi pähe. Isegi seda mitte, et soovida Erki abieluettepanekut. Pealegi on ju pilves, kuud pole nähagi. Nii ei saa ta oma ainsamat vääriskivi – vanatädi pärandatud safiiriga kuldsõrmust ei puhastada ega laadida. Puhastada vist saaks, kui maa sisse kaevata. Aga seda ta nüüd küll ei tee. Pigem katsub nende sõnadetöödega ühele poole saada.

No üldse ei viitsi! Ja siis peab veel vaatama, mida ta üldse homme tundides teeb. Katrinil on ikka alati mingi plaan paigas. Päris nii ta tundi ei lähe, nagu üks kogenud kolleeg ütles, et tema tund sünnib siis, kui ta üle klassitoa ukseläve astub.

Olgu seda kuud näha või mitte, aga Katrini tundlikku natuuri ta mõjutab küll. Uinuteid ka eriti neelata ei taha, siis on hommik väga uimane. Katrin on noor ja füüsiliselt tugev, elab üle need mõned magamata tunnid. Magab järele siis lihtsalt.

Naine kuulatab ööd ja pimedust. Vihmarabin katusel mõjub nii rahustavalt ja Peedu õues nii turvaliselt. Ei ulu ega haugu. Mõnikord on küll Katrinil mingid seletamatud hirmud, kui Erkit pole. Siis võtab ta Karl Emili enda voodisse magama ja hirm kaob. Täielikult.

Stella rääkis, et pärast vanakeste surma ei julenud ta üldse üksi majas olla. Siis võttis kassipoja ja hirm kadus. Nüüd käivad nädalavahetuseti Olivia ja Mike pidevalt kodus. On ennast seal vanakeste toas kenasti sisse seadnud. Seal on kööginurk ja puha. Alguses olid Elvi ja Helmut ju ikka kõbusad. Elasid päris oma elu. Aga sellest on nüüd juba aastaid.

Olivial pole surnud vanaisa ja vanaema toas mingit hirmu, Mikel veel vähem. Tuba on muidugi remonditud ja uuesti sisustatud ka. Stella arvas, et nad võiks Lembituga ise sinna kolida ja suure maja noortele jätta, aga Olivia leidis, et vara veel. Küllap jõuab, kui lastekari hakkab ringi jooksma. Olivia ootabki oma esimest last.

Mike on vahel käinud koolis lastele esinemas. Rääkinud Ameerikast ja õpetanud judot. Igavene loodusehull on ta ka, korraldab matkasid ja ellujäämiskursusi metsas ööbimisega. Täielik vedamine. Koolirahvas on õnnelik, Mike on rahul, Olivia samuti. Stellast ja Lembitust rääkimata.