Sunday, January 31, 2016

Pintsliga vastu pead

Käisime eile kunstniku ateljees. Sain sellest niisuguse emotsionaalse litaka, et siiamaani põen. Oranž koloriit ja idamaine filosoofia.

Pärast siis oli näituse avamine, kus eksponeeriti laste töid, mis meistriklassis sündinud. Kõik noored kunstnikudki ei tulnud kohale. Õnneks oli üks pere nelja mudilasega. Need jooksid ja tegid põrgulärmi, aga video vaatamise ajal istusid nii nunnult.

Pärast läksime veel sööma ja filosofeerima. Kunstnikul oli kõva edumaa, sest tema rääkis emakeeles, meie võõras. Katsu sa siis kõikidele nüanssidele pihta saada! Pealegi pidin hoolega jälgima, et ma põdrasuppi valgele salvrätile ei lökutaks.

Kõigest sellest on mul täna tugev pohmell, kuigi alkoholi ei joodud tilkagi.

Jah, ja Downton Abbey lõppes ka ära. Mida ma oma laupäevaõhtutega nüüd peale hakkan?

Friday, January 29, 2016

Täpselt nii läkski

Largritsad on otsas. Need kõige paremad olid. Klassikalised. Liköörikommid saavad ka kohe-kohe läbi.

Skulskaja on ka loetud. Natuke diagonaalis, sest tema kunstnovellid ajaksid mu päris hulluks, kui ma neid sõnasõnalt loeks. Eluloolised kirjutised on aga hirmus huvitavad. Selgus, et ka Skulskaja laused algavad tihit Ja-ga. Aga noh, siin on see Jupiteri ja härja juhtum. Tema võib alustada oma lauset millega iganes, sest ta on Skulskaja.

Täna on Fred Jüssi sünnipäev ja ta soovitas laiselda. Arvan, et võtan selle. Või siis püüan natukene oma kirjatükke kõbida.

Minu esmasündinud tütrel ja tema ainusündinud tütrel on ka täna sünnipäevad. Postitasin õnnesoovid juba napilt pärast keskööd, et oleks hommikul kohe valmis.

Öäkk! Süda on paha kommidest!

Thursday, January 28, 2016

Hüvasti, vähene söömine!

Kohe on mu dieet läbi. Mu armas mees tuleb koju ja ma pistan nahka vähemalt paki lagritsat. Isu pole olnudki, aga magu annab tunda. Uriseb. Otseselt süüa ei küsi.

Vaatasin oma käsikirja üle ja ah ma ei viitsi rääkidagi. Peaaegu iga lause algab Ja-ga! No see pole mingi stiil, kuigi alguses tundus minu stiil olevat. Kohendasin. Väsisin päris ära kohe.

Sõnad pidevalt korduvad. Täielik jama!

Pean endale feissbukis vist koledama profiilipildi üles laadima. Noored kutid tahavad mind sõbraks. Ma seletan küll neile, et olen vanaema. Nemad vastavad mulle, et mis sest, et vanaema. Tahavad ikka mind sõbraks ja lobisevad minuga. Ma ütlen küll, et otsige tüdrukuid, et mul pole aega lobiseda, mul vaja romaani kirjutada.

Ma arvan, et sellest romaanist ei saa asja, aga selle teise, mis ka pooleli, "Punase maja" järje, riputan millaski blogisse. Siis, kui ma ta valmis kirjutan.

Aga no mida ma kirjutan, kui suht sitasti välja kukub.

Wednesday, January 27, 2016

Läks aga alles ikka aega!

Enne, kui aru sain, kui halvasti ma kirjutan! Polegi enne sellist tunnet peale tulnud. Nüüd pean läbi põdema. Ja harjutama, harjutama, harjutama, et paremini välja tuleks.

Alles hiljuti tulin selle peale, et kui kirjutan riimluulet, et siis võiks silpe ka lugeda. Nüüd loen. Enam lugemata teegi. Ja süda kohe rahul.

Ma tean muidu küll, millest selline väga vajalik tunne, muide, alguse sai. Arutasime ühe tuntud muusikuga minu tekste kui laulusõnu. Jumalast konstruktiivne oli see! Ta ei öelnud kordagi, et on halb või on jama, vaid ainult soovitas ja vihjas. Väga hästi soovitas ja vihjas. Siis tuligi TUNNE. Ma lihtsalt pean natuke aega maha võtma mõningate asjadega nüüd.

Aga kõik on õige. Kui ma arvaksin, et küll ma alles kirjutan hästi, vat siis oleks jama küll.

Tuesday, January 26, 2016

Mustad varbad

Ja ongi sula!

Kaks tundi õues kahlamist ning mu musta värvi UGGsid ja sokid said läbimärjaks. Saapad olid ka varbad mustaks värvinud. Leotasin neid lahuses, mis sisaldas muuhulgas äädikat ja meresoola, aga päris puhtaks ei saanudki! :)

Appi! Mu türgi seep algab õige pea!

Päev oli väga tegus nii füüsilises kui ka vaimses mõttes.

Intellektuaaltõusik

Ärkan pool üksteist tihedasse laia lumesattu. Tuult ikka veel pole. Üleval puude ladvus õige tiba. Ei tule ega tule seda valget möllu, mida ma nii väga ootan. Seda, mis puud lumekoorma alt vabastaks enne sula ja järgmist jäätumist.

Vaatan feissbukki. Õhtul postitas Laine foto Mikita Lindvistikast. Ma kommenteerisin, et just seisan raamatukogu järjekorras. No otseselt ei seisa, lihtsalt ootan. Ja üks intellektuaaltõusik, ma ei jätnud ta nimegi meelde, oli kirjutanud, et tema ei ole raamatukoguinimene, et väärt raamatuid ikka ostab  ja on krooniliste tagastajate nimekirjas ja ei taha aja peale lugeda ja bla-bla-bla...

Endal pole raamatut veel olemaski, lubas alles hakata poodi tõttama. Kurat, ma läksin kohe nii vihaseks. Nagu oleks raamatukoguinimeseks olemine midagi mitte NII väärtuslikku.

Kõik raamatukoguinimesed, ühinegem!!! Paljudel lugejatel pole materiaalselt võimalik raamatuid ostagi. Mul on ka väärt raamatuid riiulis, aga ei tuleks mõttessegi kirjutada nii lolli kommentaari.

Ma ei vastanud loomulikult midagi. Mine sa ka teadkuhu! Reeglina ma ignoreerin lolle kommentaare. Noh ma siis ka pildistasin üles Skulskaja Marmorluige ja Mari Saadi Matused ja laulupeod ja riputasin üles. Et vaadake, mida ma kõike ära ei loe!

Kohe kergem hakkas! A raamatud on tõesti väga head. Saat on läbi, Skulskaja pooleli.

Friday, January 22, 2016

See päev ei kordu

Ükski päev ei kordu. Tuleb jälle uus ja teistsugune, kuigi vahel tundub, et päevad on hallid ja sarnased.

Tänane oli küll kirgas. Liigagi. Eredas päikesepaistes oli täpselt näha tolm mu toas. Viisin vaibad lumme likku ja purskasin toalilled puhtaks. Justnimelt purskasin. Esiemade kombel. Võtad suu vett täis ja purskad jõuga. Lööb lehed tolmust puhtaks ja treenib kõhulihaseid ka.

Tuult pole. Lumi püsib ikka puudel.




Thursday, January 21, 2016

Kitsemaitse

Mind, kes ma olen muidu väga eksperimenteeriv ning uute maitsete sõber, kurvastab väga, et olen kitsemaitsest niivõrd häiritud. No üldse ei sobi! Kahju. Nii palju huvitavaid kitsejuuste- ja jogurteid ja mida kõike veel on olemas, aga mina ei taha neid nüüd enam proovidagi mitte. Kuigi mulle öeldakse, et selles või tolles tootes pole kitsemaitset absoluutselt tundagi.

Mina tunnen ikka. Ma arvan, et see on jälle üks paganama ajutrikk. Kui mulle antaks maitsta näiteks mittekitsejogurtit, aga öeldakse, et on kitsejogurt ja näidatakse kitse pilti, siis mina tunnen raudselt kitsemaitset.

Meenub, kuidas aastaid tagasi armastasime juua kakaod brändiga. Vist läks liiale, sest mingist hetkest alates hakkasin pärast meeldivat kuuma jooma tundma suus lehmamaitset. Virtsamaitset. Mitte, et ma lehma või veel vähem virtsa kunagi maitsnud oleksin.

Noh ja nüüd mul polegi siin suurt midagi süüa, sest külmikus on ainult üks väike kitsepildiga jogurt. Tegelikult ma ei tahagi süüa. Mul on veel ühest eilsest mittekitse koorejogurtist süda paha.

Joon siis vett natuke.

Wednesday, January 20, 2016

Surmav ilu

ilu on valge ja valus
liikumatu ja hääletu
on lumme pikali heitnud
vana väsinud õunapuu

ilu on jäine ja raske
nõiduslik karge ja hurmav
tasapisi hakkan mõistma
et ilu võib olla surmav

vaevatud murdunud oksad
suurelt tõsiselt männipuult
neid enam miski ei päästa

ka see kui ka tõstakski tuult

Tuesday, January 19, 2016

Mida ei näe, seda pole olemas

Kui nina õue ei pista, on kõik OK. A ma pistsin ja nägin, kui halvas seisus on linna tänavad. Autod vänderdavad lükkamata lumes ja lumevallid kõrguvad ülekäiguradade juures lausa eluohtlikult.

Mul on aias üks vana õunapuu lumeraskuse all külili vajunud, hekid lääbakil. Nulu otsast suur oks alla murdunud ja mändide küljest mitu kohe. Ei tea, mida teevad kaks väikest Conica kuuske. Paistavad kole ümarad seal lume all, nagu oleks latv paindes või juba murdunud.

Ei hakka ma kõhuni lumes aias sumpama ja kõiki raputama. Peavad ikka ise hakkama saama. Siis on aed nii kole, kui ära tallad. Lumi on juba raske ka. Vahepeal näitas kraadiklaas nulli. Miinusega nulli küll.

Mõned kaugemad rajad ajasin jalgadega sisse. Kui jalgu mööda maad tihedalt teineteise kõrval vedada, saad ilusa  raja. Isa õpetas mulle. Selliseid meetriste vahedega samme lumme astuda on mõtetu ja kole. No oli ikka tehtud ka mõned niisugused õue peale. Parandasin ära. Suurt nuluoksa vedades tulid mul endal ka.

Jääb vaid üle tuult paluda, enne kui sulaks läheb.

Monday, January 18, 2016

Valged ööd

Nii valge on õues praegu. Nagu suveöödel. Kuigi on ilmselt pilves, sest kuud ei näe ma ühestki oma neljast aknast. Lumevalgus.

Seega on meil siin ka talvel valged ööd.

Mul on vaja homme minu jaoks suhteliselt vara tõusta. Üheksa umbes, aga und ei tule, sest üks imetilluke tablett sai otsa. Narkomaanist koduperenaine, nagu ma olen. Aga ma duubeldasin üht teist tabletti ja tunnen, et hakkab mõjuma.

Oh mulle meenub üks pea kahe aastakümne aasta tagune öö Otepääl, kus me käisime lumes hullamas. See oli mu elu üks vahvamaid öid. Kus see teine hullaja on, pole aimugi ja ega pole vajagi teada.

Jah, hakkan vaikselt ära vajuma. Magage teie magusasti, kes te varahommikul rõõmsalt või tülpinult tööle peate minema.

Head ööd!

Hallina üldises halluses

Eestlased kui rahvus olevat alguse saanud väga udusel päeval, kui üks purjus viiking kogemata ja eneseteadmata ühtinud hall-hülgega. Võib-olla olen seda teile juba rääkinud, võib-olla mitte.

Kui ma oma hallides karupükstes ja halliruudulises jopes linna poole sumpasin, oli kogu maailm hallis lumetolmus. Sellises helehallis.

Ma panin kinni juuksuriaja ja ostsin mustad kõvad kaaned nootide tarvis. Dirigent on juba ammu nõudnud, et oleksid korralikud kõvad kaaned. Ja veel üht-teist asjatasin.

Uuesti on üles kerkinud surijaki teema. Bastioni poe müüjanna vaatas mind kui lolli, sest ma rääkisin talle ka, et ma tahan sellist jakki, millege enne elusast peast käia ja siis pärast surres selga panna. Väga palju ilusaid riideid oli poes, aga ma ei viitsinud riidest lahti võtta, et proovida. Seda õiget surijakki ikka polnud.

Kui ma surijaki tüdrukutega jutuks võtsin, selgus, et nad olid unustanud, milline see olema peaks - beežikas ja soovitavalt pitsiline, rüüžid varrukaotstes ja ümber kaela. Ei ole sellist poes näinud ja ega väga palju otsida ka viitsi.

Jääb siis ilmselt nii, nagu tüdrukud soovitasid. Maetakse mind hallides karupükstes ja avatakse kirstu alumine osa. Olen muidu nõus, aga kui jaki saan, siis tuleb ikka traditsiooniline värk.

Olin täna nii elevil, et unustasin oma sojapiima kassasse. Tore, et kassapidaja järele hõikas: "A pima?"

Sunday, January 17, 2016

Tüdruk lõõtsaga

Ma vaatan vahel Tallinna televisiooni, kuna seda mulle nii lahkelt ilma rahata pakutakse. Tavaliselt ma vahetan küll karjatades kanalit. Näiteks siis, kui doktor Vassiljev oma nõuandeid jagab. Kui aga Uppin oma lõõtsasaateid teeb, siis naudin täiega.

pidu algab pidu algab
laval tüdruk nagu lill
triibulises seelikus ja
süles ehtne Teppo pill

pill on kolmekooriline
pronksist keeled Saksamaalt
heli diatooniline
kiiskab vasest ilunaast

instrument on bisonoorne
rõõmsalt laulab neiu suu
materjaliks on mažoorne
vaher tamm või õunapuu

pill on neljarealine
nupu kõrval läigib nupp
tüdruk ise justkui ime

eestimaine kullerkupp

Saturday, January 16, 2016

Küünal vaikselt vilgub

See on mingi matuselaul vist? Mingi universaalne, laululehelt. Kas teine rida ei olnud mitte viimse voodi ees? Võib-olla ma mõtlen hetkel seda kõike välja hoopiski. Ma tahaksin laulda viisil "Kambri valgust heidab vilkuv koldeleek..." Õh nüüd on kõik laulud peas sassis.

See algas küünlast, mida vaatan. Põleb isa pildi ees. Isal on täna 103. sünniaastapäev, aga pildil on ta igavesti kolmkümmend või nooremgi.

Tuult pole ikka veel. Vahel tuleb männi otsast lund alla, aga praegu on nii vaikne, et mitte midagi kusagil ei liigu. Isegi maakera ei pöörle ümber oma telje ega tiirle ümber päikese. Nii vaikne on. Tõsijutt.

Sada kolm aastat tagasi sündis mu isa. Viienda lapsena. Küllap saunas. Hakkas varakult tööle nagu talulapsed ikka. Siis läks sõjaväkke, jäi üleajateenijaks. Isiksuseomadused ja füüsis sobisid. Igaüht ei võetud ju. Kuldseid tärne tuli juurde. Isast sai ohvitser, unustas maaelu. Oli juba härra, nagu ta ise öelda armastas. Ja siis tuli sõda.

Pidas vastu tosin aastat Vorkutas, pärast ehitas emale kaks maja. Tegi muudkui tööd ja tööd. Viimase aasta oli tubane. Olime kahekesi. Ta oli rahul. Mina olin rahul. Meil oli vaikne ja armas elu. Aga lõpuks tüdines isa ära ja ütles, et misasja ma elan, kui ma midagid teha ei saa. Ja siis ühel pühapäevahommikul oligi läinud, ainult keha lamas veel voodis.

Tegin akna lahti, et ta hing saaks lennata sinna, kuhu hinged lendavad. Küllap ma kunagi teada saan, kuhu täpselt. Küllap kohtan isagi.


Friday, January 15, 2016

Minu hinded

Tegin endale süsteemi, et kui feissaris luulet postitan, siis vaatan, mis hinde ma saan. Selle valge olluse loo eest sain 35 laiki. See on nagu 3+. Lisaks üks jagamine. Siis teeb kokku 4-.

Aga taliharja loo eest sain 47 laiki ja kaks jagamist. See on tugev 4+. Mõni haledasüdameline paneks 5-, aga mina olen ikka karm, kuid õiglane.

Ega luulet laigita kunagi sadade kaupa. Kui olin veel grupis Luuletused, kus oli kõvasti üle tuhande liikme, siis paarkümmend laiki saada oli juba kõva sõna. Mitte üksnes minu, vaid kõigi puhul. Mulle nii passiivne keskkond ei meeldinud ja ma lahkusin.

Männiku luuletus sai 29 laiki. Ei anna kolme väljagi. Eks mul ole neid paremaid ka, mida on rohkem laigitud, aga ma ei viitsi otsida.

Nomaeivõi! Jälle sajab. Alles tulin lund ajamast.

Tule, tuul ja puhu ära meie puude lumi!

Thursday, January 14, 2016

Muudkui tuleb aga

Muudkui tuleb aga seda faking valget sitta! See ei ole minu originaallause. Olen kunagi kuulnud mingis loos, mis algas nii, et kui tore, et lumi ja talv ja lõppes nii, nagu mu esimene lause ütleb. Tegemist oligi vist mingi ameerika eestlasega või midagi taolist.

Sumpasin minagi hommikul sügaval lumes linna ka tagasi ja siis tuli kaks sahka järjest! Sõitsid mul siit akna alt läbi.

minu südamele laskub
rookimata lume raskus
lõppematu lumelang
süüdimatult kõrge hang

trepi ees ja ukse taga
olen alandlik ja vaga
lumejumal üleval
kas sa tead mis toimub all

liiga palju valget ollust
tundub sulaselge lollus



Wednesday, January 13, 2016

Armas LumeJumal!

Ma väga alandlikult pöördun Sinu poole. Tead, ma olengi üks igavene argpüks, kui tegemist on minust võimsamatega. No ikka kõvasti võimsamatega. Nagu näiteks Loodus.

Armas LumeJumal, kas sa üldse läbi selle paksu valge olluse näed, mis all maa peal toimub. Lund on juba sitaks küll ja küll. Mis sa tast raiskad! Nüüd on maapinnal soe tekk peal.

Alguses on küll tore. Tänagi ajasin veel üsna innuga, aga varsti on perse majas. Puude oksad hakkavad murduma. Üks talv kukkus mu õuemänni küljest suur ilus alumine oks. Lumeraskuse pärast. Ma ei öelnud Sulle midagi, kannatasin ära.

Ei jaksa hakata neid katuseid jälle lumest rookima, lamedad, nagu nad meil on.

Ja liiklus! Inimesed on niigi albid, ei pea talveolusid miskiks. Kihutavad ennast ja teisi vigaseks või surnuks. Ja nüüd minu lumepalve:

Armas LumeJumal, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi! Sinu lumi tulgu, sinu tahtmine sündigu. Anna meile meie igapäevane lumi paari päevaga kätte, et meie teed puhtaks roogiksime ja siis nii jääkski! Ära saada meid katusele lund kühveldama, vaid  päästa meid hilisemast seljavalust, sest Sinu päralt on lumi ja tuisk ja sula. Igavesti. Aamen.

Tuesday, January 12, 2016

Heade mõtete tee

Tõmbab veel. Sirje kinkis mulle selle Tamme talu tee, mis sisaldab aedmonardat, õunmünti, maasikalehti ja kuivatatud õunalõike. Mitte, et mul kõike seda endal kodus poleks, aga ma ei viitsi korjata, teate küll.

Teetegu algas halvasti. Selle käigus põletasin sõrme ja pidin köögilauda ning põrandat kuivatama. Viimased kaks loeme puhtuse tekitamise rubriiki. Seega, lõpp hea, kõik hea.

No nüüd on tõmmanud. Maitseb nagu kõik need rohuleotised. Parajalt kuum ja kange.

Minu maitseaineriiul, kus asuvad ka teepakid ja teekarbid on tuugalt täis. Pean seda revideerima. Peale mu maailmaränduritest tütarde külaskäiku võib sealt leida imelisi üllitisi. Mu peeglilaua ja kosmeetikakoti ning riidekapiga on sama. Kõik tänu kolmele tütrele. Olge te õnnistet! Aamen.

Aga muidu vahib mulle aknast vastu valge tardunud sõnatu talv. Natuke juba ootan, et tuleks tuul ja lume puudelt maha lööks. See valge möll saaks tore vaadata olema!

Rohkem lund pole vaja. Aitab. Ja selline asi, et vahepeal sulatame ära ja siis sajame jälle uuesti, selline raiskamine ning ebakord ei meeldi mulle üldse.

Monday, January 11, 2016

Enneaegne

Talihari on alles neljapäeval. Aga noh siis on selleks ajaks juba olemas:

samal oksal millel suvel
lõhnas õis või kiikus mari
nüüd kus käes on talihari
ruumi ainult kahulumel

sama mets kus linnulaulu
kevadöil ja päevil kaikus
õhetava tuule kaudu
kuulen ainult lumevaikust

sama maa mis alles eile
pakkus rohetavat muru
seal nüüd põlvini on meile
kerge valge lumepuru

kuigi ammu ootab värav
rada teha ma ei raatsi
tallata ei taha ära
oma muinasjutumaad siin


Sunday, January 10, 2016

Minu kütmisgraafik

Oh ma olen surmkindel, et see teid huvitab. Ma esitan tänase:


  • Poole üheksast poole kaheteistkümneni kütsin pliiti.
  • Poole kaheteistkümnest panin kamina hakkama. Ma ei tea mis puudega on tegemist. Pilluvad sädemeid. Ei ole okaspuud. Pidin kamina ees istuma ja valvama ja süsi põrandalt kokku korjama. Kaks auku tekkis ikka vaiba sisse ka, aga need õnneks ei paista. Toa sain +18 peale selleks ajaks, kui lauluproov algas.
  • Umbes kella kolmest panin kütte leskuahju. 
  • Ja nüüd siis köeb uuesti pliit. Tulemuseks on toas 16,4. See on hea tulemus. Ilma kaminata oleks vaevalt 12.
Aknad on hommikuti jääs. Vahel on ka kardin akna külge jäätunud. Päeva jooksul sulavad peaaegu puhtaks, et siis õhtul jälle jäätuma hakata.

Ma ise olen end paksuks söönud nagu üks priske hallhüljes. Karupüksid ja kampsun on hallid. Sellest ka võrdlus.

Aknast avaneb imeilus vaade. Valge vaikus kõikjal. Küllap ma sätin end ka mõni päev õue minema.

Minu arvates on see väike jääaeg, mida lubatakse, juba käes.



Friday, January 8, 2016

Külm, aga muidu soe

Indrek Kalda ja tema poja Paul Kristjani kontsert Saka rahvamajas. Üheksatesit inimest. No võib-olla mõni ei tulnud külma pärast. Mõni lihtsalt ei teagi sellist lauljat. Meie teame. Plaatki olemas. Kuulasin enne kontserti üle veel ka.

Sakal on alati tore. Kohvi pakutakse ja puha. Pererahvas on tuttav. Ahi küdes ja õliradikas oli nööri otsas ja enne kontserti pandi mingi gaasielukas ka käima, mis korraks lõi toa päris soojaks. Undas, mis kole. Kartsin kohe teist, et paneb maja põlema, aga ei pand.

Pärast läks jahedaks jälle, aga pugesin mehele muudkui aga lähemale ja lõugasin kaasa laulda. Seda ma teen alati, kui vähegi võimalik.

Peale kontseri käisin meeste vetsus, sest seal oli tõeline saun. Sain sooja kontidesse ja uue kogemuse. Meeste vetsus ju tavaliselt ei käi. Ma ei tea, miks neil just SEE koht kõige soojem oli. Vahet pole.

Noh ja muusikud mängisid mõnusalt lõdva randmega. Isa viiulit, poeg kidrat. Selline ilus poiss, muigas muudkui ja tegi kõik, mis isa ütles. Pille tuli iga loo tagant loomulikult häälestada. Külma pärast.

Ma vahel mõtlen, et need lõunaosariikide (Lõuna-Eesti) inimesed on palju lahedamad kui virukad. Juba oma keele tõttu. Ma olen ka lõunamaa juurtega, võib-olla seepärast tunnen veel omad ära.




Salapärane kadumine

Õõh, kuidas ma lähen marru, kui ei leia oma köögikääre külmkapi juurest seinal rippumas. Aga piimakott vaja mõlemast otsast lahti lõigata ja koorepakk samuti. Terve serva lõikan ära. Rääkimata searaguupakist, et see koos kruupide, punapeedi ja porganditega suurde ahju terveks ööpäevaks hauduma lükata. Kõu tarvis.

Ja kääre pole! Kurat! Mul on kirjutuslauasahtlis kirjutuslauakäärid ja õmbluskarbis õmblemiskäärid. Pean siis emba-kumba kasutama.

Olen vihane nagu metsik piison ja kahtlustan kõiki ning kõike. Kuidas ei suudeta asju õigele kohale tagasi panna?! Mina ju alati panen!!!

Paari päeva möödudes leian käärid koos aknateibirulliga klaveritoolilt, kui mingi riideeseme nende pealt ära tõstan. Ah soo, jajah, oli küll nii, et mina ise lõikasin ju. No paljugi mis! Kellel ei juhtuks!

Nüüd ma lähen kohe ja teibin aknad. Soojemaks läheb, teipimisest tõuseb tulu.

Thursday, January 7, 2016

Seiklus missugune

Mäletan ema ütlemist, et külmaga ei aita kütmine kohe mitte midagi. Selles paljude akendega suures majas, mida ta ise nii väga ihaldas. Kuna kasvas tillukeses popsihütis. Nüüd elan selles majas mina ja pole soojustamiseks mitte essugi teinud. Mul pole raha. Ma pole ka raha saamiseks mitte essugi teinud.

Nüüd ma natuke liialdasin, midagi oleme ikka teinud.

Mitu päeva jälgin juba temperatuuriarenguid. Algul leppisime kokku, et 18 toas on jumalast OK. Siis olid veel soojad ilmad. Kui külmaks läks, siis maksimumiks kujunes 13. Harjusime kenasti ära. Vahepeal aga üheteistkümnest ülespoole ei saanudki, kuigi täna hommikul alustasin kütmist poole viiest. Õues pole teabmis külmgi - 15,5 ja mul toas 12,2. Ehk õnnestub kolmteist jälle kinni püüda. Proovime.

Ja mul on alati ju see suurepärane võimalus leskule pikutama minna. Raamatut lugema. Enne pean küll köögi-, pesuruumi- ja vetsupõranda ära pesema. Lubasin endale. Endale antud lubadusi pean täiega. Või ei pea siis, nagu tuju on parajasti.

Ja siis ma kleebin aknaid nagu esiemade aegu. No homme ehk. Ja tolm ootab, et ma teda ka pühiksin.

Tund aega tassisin pliidipuid tuppa. Küll see oli värskendav! Mida MINA küll korteris teeksin? Olen proovinud, täielik jama.

Põnev elu mul!

Wednesday, January 6, 2016

Tõeline põhjamaine talv

Mitte, et ma oleksin tahtnud külma. Mulle meeldis see Kesk-Euroopa detsember väga, aga nüüd tuleb leppida. Ja polegi hullu! Pluss kolmteist toas on täiesti talutav, kui jalas kolm paari villaseid sokke. Tuli pliidi all muudkui vaikselt mühiseb ja pesumasin asjatab.

Vähemalt on nüüd täiesti selge, et tuleb mõelda maja soojustamisele. Aknad on seestpoolt jääs. Ega ma kurda. Varsti võtan tolmuimeja ja tolmutan pisut.

Mõtlen hoopis Marjele Paganamaalt. Tema toob vett allikast ja kemps on vist ka õues. Või on ikka sees. Pärast küsin feissbukis.

Mul on ka kuivkemps. Üks mu tuttav ütles peldik. Minul ei ole peldik!!! Mul on mu armas kemps. Jah, ta kipub vahel haisutama, aga muidu on valgeke ja soe, sest väike konvektor seinal kütab.

Tegelikult igatsen juba väga, mil trass meieni jõuab, et kõigele vesi peale tõmmata.

Eilsest. Kui vahetevahel oma blogi feissbukis reklaamida, siis külastajate arv tõuseb küll. Ega peagi olema tuhandeid. Ikka ainult need, keda ma kõnetan. Need minu inimesed.

Pidage vastu, minu inimesed.

Monday, January 4, 2016

Inspiratsiooni sünd

Postitasin ükspäev feissbukis raagus puuvõrade foto värvilise loojangutaeva taustal. Kirjutasin juurde: kuulata puid ja taevast...

Üllar kommenteeris: ...siis hing sul laseb lahti maisest vaevast.

Nii labasest riimist ei tohi Kivisildnik muidugi teada saada, aga luuletus sündis küll.

kui kuulatad puid ning taevast
vaadates vastu eha
tunned et vaim ja keha
lahti end lasevad vaevast

siis tajud külma ja talve
jäänõelu oma ninal
roosakas taevasina
võtab su sõnatu palve

viib selle kuhugi üles
ja sinu kaitseingel
hoiab su habrast hinge
kandes sind otsekui süles



Teine ka

Brüsselisse. Näeme alles suvel. Juba mitu aastat on nii, et ainult suvel ja jõulude ajal. Seda rohkem me teineteist hindama ja armastama oleme hakanud.

Millal ma siis näen taas oma lapsi? No vanemat tütart ilmselt vaatan telekast, kui ta presidenti kätleb. Sünnipäevaks tulevad poeg ja pesamuna. Ja siis suvel. Õunte, herneste ja värske kartuli aegu.

Vähemalt olen õppinud lahti laskma.

Kiire on. Ootan, et miinus kuusteist õues tõuseks ja pluss neliteist toas ka, et siis end linna sättida. Enne vaja veel mõned pühendused luulekogudesse kirjutada, et need siis postitada. Sirjele tarvis telefoneerida, ehk saab teda näha täna.

Polegi aega nutta.

Sunday, January 3, 2016

Üks on läinud

Ise saatsin bussijaama. No mitte päris. Poolele linnateele. Koer oli ka. Sumpasime kolmekesi lumes. Pärast lükkasin garaažiesise puhtaks. Ärgu nüüd rohkem sadagu!

Laps ei tahtnud minna. Nüüd seisab bussiga veel teel ka, sest kusagil on raske avarii ja liiklus Tallinna suunal on halvatud. Oh need talvised teeolud küll!

Noh ja siis edasi Malaisiasse. Näen last uuesti märtsis. Seda last. Millal teisi, pole udust aimugi. Jõuluajal nägin ikka kõik ära. Ilusad jõulud olid. Aastavahetus ka. Mis võib emale veel armsam olla, kui tema maailmaränduritest tütred vahetavad kõik planeedi uhkeimate retoranide road koduse mulgipudru vastu.

Kõik söögirituaalid said läbi viidud. Kuivatatud õunu küll polnud, aga kreegikompott ajas ka asja ära.

Homme läheb teine ja siis ma vaatan, mis saama hakkab. Kuidas edasi? Ilma nendeta? No vaatame, vaatame.

Tunnen, et pisarad on kusagil hästi sügaval juba tekkimas.

Friday, January 1, 2016

Aastalõpu kohustused

 Nendeks on loomulikult aastalõpuball ja Hennessy aastalõpukontsert. Ilma nendeta pole õige aasta lõpp. Juba sellepärast tuleb minna, et kutsujatele oma austust näidata.

Siinkohal tahaks tsiteerida soomlaste kultusfilmi „Prinsessa“, kus Anna Lappalainen hullaris sünnipäevapidu peab ja küsib, et kas Ivan Julm on juba kohal, mille peale peaarst julgustavalt vastab: „Kutsutu on.“ Seesama „kutsutu on“ osutub meie puhul ka enamasti väga oluliseks.

Mina keskendusin ballil peamiselt Diana Klasile ja Jüri Aarmale, Männiste Perebändile ning Tammiku Segaansamblile.

Esimesed kaks olid võrratutd. Aarma märkis ekstra veel, et väga meeldiv on Steinwayl mängida. No tema mängimine on selline nagu ikka väga musikaalsel inimesel, ei ühkti noodipaberit kusagil, aga saadet tuleb kümne sõrme alt ja võimsalt tuleb. Dianale tuleb jälle häält sama võimsalt. Kahjuks kuulasime ainult esimest osa, sest teie ajal vaatasime suures saalis „Põhjaranniku“ aastakokkuvõtet.

Tammiku anasamblit võtsin ma täiega ahhoitada ja huilgasin ning braavotasin iga loo puhul. Pärast Aare repliiki, et pole äraostmatuid, hakkasin ennast klaköörina tundma ning tõmbusin tagasi mõneks ajaks. Tegelikult ma ei olnud ära ostetud, ma olin ka jumala kaine, ma lihtsalt üritasin tuua natuke elu sellesse hetke seal kammersaalis sel detsembriõhtul. Aga noh mis sa ikka eestlaste puhul pingutad! Tühi vaev. Aga ma arvasin täiesti lambist ära küsimuse: „Mitu laulu lauldi?“ Vastus oli kaheksa. Ma võitsin ansambli plaadi, kuigi teine Anneli mu kõrval vastas minuga täpselt samal ajal ja ka õigesti. Ta loobus minu kasuks, lubades, et okas ei jää hinge ja järgmisel vastuvõtul perearsti juures ei süsti ta mind ekstravalusasti.

Ei jõudnudki ilutulestikku ära oodata. Ei näinudki, kuidas raha taevasse lendas, aga tühja kah! Eks ole nähtud ennegi.

Järgmisel õhtul kohtasime enam-vähem samu inimesi nagu ikka, ainult teistes riietuses. Saali laetuli oli hirmus hele ja näitas mu seeliku peal parfüümiõlist jäänud tillukesi tumedaid plekke, mida muidu ei märkagi. Veel panin tähele, et mu väikese musta kotikese samet on juba tõesti üsna kulunud, aga siis keerati tuled maha ja probleemid kadusid. Võis muusikale keskenduda.

Enne veel palusin ees istuvalt Teedult kava laenuks, sest olin unustanud ostmata. Minu küsimuse peale: „Oot, ma ei vaadanudki, kas vaheaeg on ka?“ vastas Teet kõiketeadja toonil: „SEE kontsert on ALATI ilma vaheajata!“ Vahetult pärast tema lause lõppu kuulutas Mustonen, et tehakse vaheaeg ka, kuna muusikuid soovitakse kostitada. Hihihihiiii!

Kuidas mulle Mustonen tol õhtul meeldis! Tema veiderdamine, tema kuldse mustriga kingad, tema dirigeerimismaneer, mis seisnes vahel lihtsalt edasi-tagasi kõndimises. Vahel pani ta käed otsekui palveks kokku ja vahel lehvitas neid lihtsalt suvaliselt. Sellest graatsilisem saab olla ainult Peep Taimla Kanal2-e ilmateates kõrg- ja madalrõhkkondi näidates.

No ja muusika! Vivaldist ja Mozartist ma üldse ei räägigi. Tormise seatud eesti rahvaviisid kõlasid Klaaspärlimäng Sinfonietta esituses nii kaunilt, et ma tabasin end mõttelt: ka imelihtne on imekaunis, kui talle vaid areen antakse.

Õhtu täht oli loomulikult akordionist Ksenja Sidorova. Oleme Piazollat ju ennegi kuulnud, aga vaadata, kuidas selle noore hapra ja kauni naise käsi tangot klaviatuuril hakkis, oli tõeline ime!

Imesid juhtus veel tol õhtul. Naiste tualettruumi järjekorda ei jõudnudki ma lõpuni seista, aga sellest polnud midagi, sain hakkama. Ja siis möödus meist üks kunagine Jõhvi, kuid nüüd ammu Tallinnas tähtsal ametkohal töötav daam, pillates mokaotsast: „Ega teie ju mind tunne!“ Ma jäin imestusest seisma, silmad peas suured nagu tõllarattad ja vastasin: „Väga hästi tunneme!“ Daam kadus rahva hulka, kuid imestus minus püsib praegugi.

Aastalõpu kohustused on nüüd täidetud. Uus aastagi kohal. Võime eluga edasi minna.