Saturday, December 31, 2016

Täitsa jama

Noh, kõlksutasime pokaalid ära, ma pesin nõud, korrigeerisin kraanikausi ummistust (kuid ei saanud korda) ja nüüd pole märkigi, et võiks uni tulla.

Sellisel juhul on hea natuke kirjutada. See mõjub. Teeb uniseks.

Mu armsad lugejad Venemaalt, kuhu te olete kadunud??? Maria ütleks seepeale kohe sarkastiliselt: "Kirjuta siis huvitavamalt! Küllap siis loetakse!"

Olen unustanud teile soomlaste glögiretsepti anda, aga ehk ei ole veel liiga hilja.


  • võta 25 liitrit leiget viina ja vala tünni
  • lisa üks rosin
  • sulge kaanega
  • jäta kümneks minutiks tõmbama
  • viie minuti pärast tee maitsetest
  • KUI TUNDUB LIIGA PUUVILJANE, EEMALDA ROSIN!!!
Kogusest jätkub 75 rootslasele või 5-6 soomlasele.

Allikas: internet 

Uus aasta

mis see AEG siis õigupoolest on
kõikide kellade ühes rütmis tiksumine
valguse ja pimeduse vaheldumine
maastikupiltide muutumine akna taga
erinevad nädalapäevade
ja kuude nimetused kalendris
inimeste minek Igavikku
või tulek Veel Sündimata Laste Planeedilt
ja siis üks kokkulepitud hetk
südaöösi pealegi
kui tahaks tegelikult hirmsasti magada
aga peab pokaale kõlksutama
ja ütlema
HEAD UUT AASTAT


Kleopatra kontserdil

Mul oli eile saalis palav. Vist on enne ka olnud, aga ei mäleta. Ja eredas valguses paistsin endale tiba totakas. Pika musta varrukateta kleidi peal must läbipaistev törka, mis oli natuke kitsas ja dekoltee erines kleidi omast, aga noh... must musta peal ei paista välja ju.

Lisasin kamaluga etnoehteid - rõhud ja lai kaelaehe, rippuvad kõrvarõngad, käevõru, sõrmuksed. Siis mu mees ütleski, et näen välja nagu Kleopatra. Kuldne ridikül oli ka.

Mina, kes ma olen ikka forte fortissimo inimene, ja tahan, et lauldaks-mängitaks täiega, tuletasin endale meelde, et tegelikult on piano meisterlikkuse mõõdupuu. Tegelikult tuletasid seda meelde Tallinna Kammeorkester ja Tim Kliphuis Trio Hollandist.

Oh kui ilus! Ma aina heldisin ja hoidsin vahepeal kätt südamel, et see seest välja ei kargaks. Ma sain väga hästi aru, mida tähendab instrumendi valdamine, aga ma polnud kade. Ei olnud ka pahane Armsa Jumala peale, et ta sellest kõigest on minu ilma jätnud. Võib-olla mõnes teises elus...

Ma arvan, et avan minagi oma parasjagu häälest ära klaveri kaane ja mängin ühe Oskar Merikanto Valse lente. Ja KUI Helen ja Robi peaksid tulema, siis pistan ahju brokolivormi ja lõhe.

Olge hoitud ja jääge moodsaks ka uuel aastal!


Thursday, December 29, 2016

Kellegi täitumatu unistus

Ajast, mil Aimar käis Soomes iseseisvuspäeva juhlapuhet ütlemas ja järgnevat luuletust kuulis, on me maailmapilt tuntavalt nihkunud:

Kellegi igapäevasus
on teise täitumatu unistus.
Aurav supitaldrik,
katus pea kohal,
terved kingad,
näha merd,
uinuda kallima kaisus,
äiutada last unele.
Kui kergesti unustame tänada
ja olla õnnelikud.

/Sinikka Svärd/

Aimari tõlge.

Ma ei hakka edasi mitte heietamagi, sest luuletaja on kõik juba äragi öelnud. Tuleb vaid hetkeks mõelda ja mõned asjad ilmselt ümber hinnata.

Õiglane karistus

Pühad mööda, võib hakata lori ajama. Järgnev tekst on ammu feissbukis ringi keerelnud, siis kadunud ja nüüd sain jälle sabast kinni. Ma ei suutnud kopipeistida ja tegin endale ärakirja paberkandjal, nagu sellise teksti puhul ainuõige on.

Vat ei tea, kas ongi tegu üleüldse autentse dokumendiga, sest vormistatud on see kirjutusmasinal, aga kas 1885. aastal ühel vallakirjutajal kirjutusmasin oli, selles ma kahtlen väga sügavalt.

Lugu ise tundub aga väga eestlaslik ja minule igatahes väga naljakas. Otsustage ise!

                                                                                                               

                                                                                                 Penningi walla kohhus Anno 1885 a.


                           Temma Jummala armust Keisriherra Aleksander II käsul


                                                                 Protokoll


          Astus sisse Mäe tüdruk ja kaebas, et Kattenbergi Karla on temma peale aida laka otsast kussnud.
           Sai sisse kutsutud Kattenbergi Karla. Temma kostis. Egga minna üksi ei kussnud. Mäidu Jürri kussi ka.
           Sai sisse kutsutud Mäidu Jürri. Temma kostis. Egga minna ei kussnudki, minnu munn olli muidu wäljas.


                                                          Kohhus mõistis

Kattenbergi Karlale üks rubla kullas trahvi kussemise eest ja Mäidu Jürrile munni eest.

                                                                                                                                  Eesistuja

                                                                                                                                     XXX







Tuesday, December 27, 2016

Süütalastepäeva usalduskriis

Ühtäkki avastad, et inimene valetab sulle. Asja eest, teist taga. Hetkeks käib valuhoog seest läbi, siis lihtsalt jõllitad pisut aega ja siis tunned, kuidas see inimene hakkab su elust lihtsalt kustuma. Elu ise oma kustutuskummiga teeb selle töö ära.

Aga...

Nii lihtsalt ka ei lähe. Mina muutun pärast seda paranoiliseks ja teatud aeg on mul raske ka teisi inimesi usaldada. Ka neid, kes üldse asjasse ei puutu. Tundub, et kõik valetavadki, sa ise kaasa arvatud.

Siis läheb aeg edasi ja valed ununevad. Enda ning teiste omad. Saabub jälle hetk, mil elu tundub elamisväärne, aus mäng lahtiste kaartidega.

Päevad toovad kaasa kvaliteetaega inimestega, kes sust peavad. Küllap nad juba toovad. Seni, kui saad uue paugu kusagilt, kus oodatagi ei oska. Samas võid leida ka midagi meeldivat seal, kus lootagi ei tea.

Up and down. Teate ju küll.

Loen Ryszard Kapuscinskit (neid poolakate kriipse tähtede peale ma teha ei oska). Seal seisab: "Herodotose teine seadus, mis kehtib mitte ainult ajaloo, vaid ka inimelu kohta, kõlab järgmiselt: õnn ei püsi kunagi kaua ühe koha peal."

Monday, December 26, 2016

Teise jõulupüha jutlus

Juba on aeg nii öelda kantslisse minna, aga mu pole veel jutluse teematki. See on halb tunne. Nagu ühel eksamil, mil märkasin, kuidas komisjon mu vastuse üle vaikselt naeris. Irooniliselt. Seda tunnet olen ma aastaid enda sees kandnud. Sellele mõtlemine oli alati põrguvalus, aga nüüd enam mitte. Aeg parandab kõik, nagu mu isa armastas tollase EPO-liimiga isegi poolekskukkunud joogikruusi terveks teha. Kole tume jutt jäi ja ega me enam sellest joonud. EPO oli ju mürgine.

Tundub, et blogi on mu sõltuvus, mu sundkäitumine, mu obsessiiv-kompulsiivsus (sai ikka õigesti?) Viimasel ajal olen enda juures märganud muidki sundkäitumise ilminguid. Muretsema paneb. Aga hea, et isa aru saan. Vaatasin end eile metatasandilt ja ehmusin.

Maiseid muresid on ka. Puhtaks pestud toidunõud ei mahu enam kappi, kuigi nende kvantum pole vahepeal suurenenud. Seisavad siis laual hunnikus, ilus kolme jalaga kristallkausike kõige peal. Emale-isale vanadel aegadel kingitud. Pean seda hunnikut sisekujunduse elemendiks.

Ootan last. Ta tuleb varsti.


Sunday, December 25, 2016

Nõrk seelik

Nüüd ma pean teile oma esimese jõulupüha jutluse. Suht sarkastilise. Hoiatan juba ette. :)

See oli aastaid tagasi. Ei mäleta, kas juba krooni või veel rubla ajal. Igatahes oli mul neli last ja vähe raha. Emme andis juurde. Nüüd annavad lapsed. Keegi on mulle ikka raha andnud, kui mul endal napib.

Poes polnud eriti midagi saada. Siis märkasin vaateaknal üht seelikut - helekollane, poolde säärde ja suurte dekoratiivsete taskutega. Hirmkallis. Emme andis raha ja ära ma selle seeliku ostsin. Etteulatuvalt võin öelda, et kandsin riideeset pikka aega.

Ja siis, kui seelik seljas, kohtasin naabrinaist, kes mulle ütles: "Ma vaatasin ka seda poeaknal. VÄGA NÕRK SEELIK!"

Halleluuja! Äkki seisnes seeliku nõrkus selles, et naabrimutt oli minust hulga paksem. Talle poleks seelik sobinud. Ilmselgelt mitte.

Armas Jumal! Anna mulle ikka kannatlikku meelt ja oskust vahet teha, kes on minu inimesed ja kes mitte. Anna mulle väge omasid armastada, teised elagu rahus oma elu. Aamen!

Saturday, December 24, 2016

Üksikutele ja haigetele

Minu jaoks on jõulud üksikute ja haigete aeg. Olen isegi praegu haige, mingi viiruse külge korjanud. Helsitasin pojaperele, et ärgu tuldagu. Pole vaja kolmekuust last, kes ka veel pisut haiglane, solgutada ja minu käest jumal teab mida lisaks saada.

Hetkel olen ka üksi, aga mitte üksik. Õnnetu pole, aga teie, kes te olete... Ma puhun teie purustatud südamele, ma salvin mõttes te hingehaavu. Panen oma jaheda käe (mul alles palavik ilmselt tõuseb) teie laubale, keedan vaarikavarreteed, istun voodiservale ja lohutan, kuis oskan.

Ma võin seda teha, sest olen ise hoitud. Mis see inimeseks olemine muud on, kui märgata neid, kes sind vajavad ja teha nii palju, kui on su võimuses.

Nüüd ma tahan lihtsalt lamada. Mingil ajal lülitan teleka sisse ja loodan näha sealt midagi hingele. Ja teile, kes te olete jumal teab kus ning igatsete veidikegi mõistmist, hoolivust, õrnust, just teile kuulub mu süda. Teieni küünitan läbi kauguste oma kallistuse.

Ega nüüd ometigi liiga imal saanud? Kaugelt näha, et haige vanainimese lalin. :) Isegi saan aru, aga nii ma hetkel mõtlen.

Friday, December 23, 2016

Autorlus

Istun, kuigi eilse peo nõud on veel pesemata. Küllap jõuan. Ma jätan selle justkui maiuspalaks, sest huvitaval kombel ei ärrita need söögised taldrikud ja veinised pokaalid mind karvavõrdki. LOOMULIKULT ei ole mul nõudepesumasinat. Ma ei vaja. Ma vajan muud. INIMESI enda ümber.

Mõtlen ühest luuletusest, mis on mind läbi elu saatnud. See oli kirjutatud mu suure venna albumisse tema sõjaväefoto kõrvale. Küsisin hiljuti, et kelle oma, aga ta ei teadnud. Mäletas vaid, et need neli rida on pärit tollasest "Noorusest".

Mina, kes ma olen tulihingeline autorluse eestkõneleja, levitan nüüd ise ka anonüümset loomingut. Lootuses, et äkki keegi teist saab mind aidata.

Tsiteerin mälu järgi:

kristalseks kirmeks talv su ette laotab jää
alt kuristik kaeb läbi helgi
niisama pealispind on inimrõõmudelgi
jääl liugle surelik kuid ära seisma jää

Minu jaoks on neis ridades võimas sõnum!

Thursday, December 22, 2016

Tahaks tasa teha head

Mu armsad lugejad! See värsijupike sai feissbukis ootamatult populaarseks, kogus üle saja laigi. Ükski mu luuletus pole varem sellise asjaga hakkama saanud. Samas ma mõistan, et ega luule polegi laiatarbekaup.

Jagan seda ka teiega, kes te mu feissbukisõbrad pole. Kellest ma ei tea üldse mitte midagi, samas kui teie teate minust peaaegu kõike. Eks ma ju laotan siin oma elu teile lugemiseks. No mitte kõike. Ammu pole ma enam see lapsesuu, kes kunagi.

Luuletus tuli hetkega pärast ühte emotsionaalset sõpradega veedetud õhtut. Palun, siin see on:


 tahaks lihtsalt vaikselt olla
tasa teha head
ilma suure kärata
ja mõtteta et peab
kuuldamatult ümiseda
vahaküünla säras
ootuse ja rahu sisse

lahustuda ära


Kui te selle oma sõpradele kaardi taha kirjutate, siis ärge unustage lisamast autori nime. Maailm on täis anonüümseid salmikesi. Mulle ei meeldi see. Ärge teiegi olge need, kes loomingut ilma autori nimeta levitavad, eks! Aga muidu on mul hea meel küll, kui te seda salmikest jagate. :) Ilusat valguseootust teile!

Wednesday, December 21, 2016

No mis teha noh

Inimesed ju ikka surevad lõpuks. Eriti vanainimesed. Minu juttudes ilmtingimata. Ega surmata sünni ühtki õiget raamatut ega filmi. Vähemasti minu jaoks. Ja elu ei juhtu surmata kohe päris kindlasti.

Minu suhe surmasse on ehk tõesti õigetiba üleromantiseeritud, aga nii see on.

Meenub "Vana mees ja mesi". See on jutt minu väikesest raamatuklibakast "Olen iseenda õde". Maria pidi seda korrektuuri mõttes lugema. Hakkas juba poole jutu pealt pahandama: "See mees sureb ära jah? Ma ei taha, et ta ära sureb? Miks ta ära surema peab!!!"

Jutt oli meie vanaisa pealt natuke maha kirjutatud ja vanaisa surm oligi mu laste jaoks käsitamatu. Seepärast, et ta läks neljast vanavanemast kõige enne. See ei loe, et inimene on 91, aga TA ON JU KOGU AEG OLNUD!!! Ja nüüd äkki enam ei ole.

Üks mu kolleeg nuttis sedasama juttu lugedes nii totaalselt, et mees ja tütar kohkusid koju tulles päris ära, et midagi on juhtunud. Teine kõrvetas pirukad ahju.

Aga üks korralik peatäis nuttu on puhastav ning vabastav. Naiste jaoks vähemalt. Mehed võiksid ja peaksid ka nutma. See pole sugugi nõrkuse tunnus, vaid märk elavast südamest.

"Mehed ei nuta" sobib vaid komöödia pealkirjaks.

Tuesday, December 20, 2016

Viimane

Seal ta lamabki sellessamas uues mustas presidendi vastuvõtu ülikonnas. Käed risti rinnal, nägu rahulik, pael üle otsmiku, pikad hallid juuksed pestud ja kammitud, silmad-suu kenasti kinni. Lips ees ja kingadki jalas. Noh, see raha jääbki nüüd matusebürool saamata, on mu esimene mõte. Võtan voodi kõrvalt põrandalt tuttava pruuni pudeli. See on tühi. Nuusutan. Ei mingit lõhna. Viin pudeli kööginurka. Riiulid, millel oli neid pudeleid alati ridade kaupa, on tühjad.

Vaatan eesti vöökirja laubapaela ja mõtlen, et sel ju sõlm kukla taga. Mind hakkab kiusama võimalus, et Vanal Indiaanlasel võib ebamugav või valus olla. Saan isegi aru, et mõte on tobe, kuid meenub aastatetagune noore naise, minu kolleegi, matemaatikaõpetaja matus. Seisime Viia kodus ümber tema kirstu. Lohutamatult. Viial oli mitu nooremat õde. Äkki hakkas üks neist patja surnu pea all kohendama. Muudkui soputas ja sakutas, Viia pea kõlkus vasakule-paremale... Sain aru, et see oli meeleheite väljendus.

Laual on ID-kaart, veel mingid dokumendid ja ümbrikud. Ühele on on ilusa kalligraafilise käekirjaga, mida ma esimest korda näen, kirjutatud: „Linalakale“. Kisun selle enda kätte, rebin lahti ja loen:

Sel hommikul ei olnud seal metsamaja ukse taga mitte kedagi ega mitte midagi. Ära tulemisega kiirusta, aga kui kord aeg käes, siis tea, et olen ees ning ootan Sind. V. I.“

Pisarad purskavad silmadest. Nutan.

Kas sa tead, mis Vana Indiaanlase pärisnimi on?“ küsib mu mees. Ei tea. Kust ma siis tean? Vana Indiaanlane oli alati Vana Indiaaanlane.

Viktor Indus – Vana Indiaanlane - V. I.,“ ütleb mees, aga see läheb mul kõrvust mööda. Ma muudkui nutan...





Monday, December 19, 2016

Vana Indiaanlase lood 10 (eelviimane)

Viimasel ajal on Vana Indiaanlane veel luisemaks jäänud ning räägib aina rohkem surmast. Ühel päeval viibutab mingi paberiga ning ütleb peaaegu lõbusalt: „Käisin uuringutel. Vähk. Viimane staadium. Siirded igal pool. Ravida pole mõtet ja ega ma tahakski. Valu vaigistada oskan isegi oma rohtudega ja süda on kuidagi rahul, sest nüüd on teada, kuidas ja millal minek. Noh, sekundipealt muidugi ei tea...“

Vaatab minu poole. Olen vist lollaka näoga. Silmad kipitavad ja huuled värisevad. Vana Indiaanlane ähvardab sõrmega: „Ära sa siin hakka!“

Ma siis ei hakka. Nii palju, kui vähegi saan.

Tead,“ ütleb Vana Indiaanlane mõtlikult, „ära nüüd enam siia tule. Ma tahan veel päris üksi mõned asjad läbi mõelda, aga feissbukis tšätime ikka ja helistame mõnikord, eks! Kui minu poolt päris vaikseks jääb, siis tulge. Küllap ma selleks ajaks laman, varbad sirgu. Enne käin ikka duši alt läbi ja panen ennast korralikult riidesse. Ma ei taha et keegi seal matusebüroos raha eest mu keha käperdaks.“

Aga äkki sa jääd nii nõrgaks, et ei jõua kõike seda teha?“ olen murelik.

Oh noh, kuule, ma tunnen ju ära, kui hakkan päris nõrgaks jääma. Siis teengi kõik ettevalmistused, heidan pikali, rüüpan pudelist, panen käed rinnale risti ja jään magama. Igaveseks. Ja teie pange see pudel ära enne, kui asjamehed kohale kutsute, lubad?“

Noogutan.



Vana Indiaanlase lood 9

Minus ei ole tilkagi eesti verd,“ teatab Vana Indiaanlane parimas eesti keeles, mida olen eales kuulnud. „On juuti ja mustlast, venelast ja poolakat, hispaanlast ja prantslast, aga eestlast mitte. Tahad teada, kuidas minust eestlane sai?“ küsib ta kavalat mulle otsa vaadates.

Noogutan.

Sündisin Eestis. Juba mu mustlasest isa ja venelannast ema rääkisid puhast eesti keelt. Vere segamine on hea. Vanemad olid musikaalsed ja rääkisid peale eesti keele veel mitmeid keeli. Musikaalsetele jäävad keeled nagu iseenesest külge.“

No selge! Siis muidugi tõlgitakse kõmri keelt ja lauldakse mustlasromansse. Küllap lauldaks ka prantsuse šansoone, aga ma parem ei puuduta seda teemat, sest muidu läheb väike kade mina kadedusest lõhki.

Kas sa mu luuletusi tahad kuulda?“ küsib Vana Indiaanlane äkki.

Ikka!“ kääksatan ehmunult

Mees toob vana narmendava klade: „Need on mul ammused, nüüd ma kirjutan juba tükk aega loomulikult arvutisse.“

Loomulikult. Mida loomulikumat veel saab üldse olla, kui et üks vana mees kirjutab luulet?

Ja ta loeb. Väga ilusa häälega:

kui läinud olen
enne teid või pärast
kes seda teab
kuid kindel see
et ühel viivul
kaon hämarasse
kokkupandud tiivul
siis minu pärast
ärge kurvastage
sest puutun igaviku lage
mis alati mind
kutsunud ja hüüdnud
nüüd olen seal
kus enne olin püüdnud
ja ootan teid
kes mind on armastanud



Saturday, December 17, 2016

Vana Indiaanlase lood 8

Noh, vaatasid mind televiisorist?“ küsib Vana Indiaanlane tiba tõredalt ja pisut nagu häbenedes. „Enne surma tegin ennast veel lolliks. Pojapoeg nii väga kutsus kaasa. Ei tahtnud mõne ülesvuhvitud plikaga minna. Et paljud käivad vanavanemate või lapselapsega. No lasksin end ära rääkida. Tahtis, et laenutame mulle fraki, aga ma saatsin ta kuu peale. Ütlesin, et tumedast ülikonnast piisab. Niiehknii on suririiet vaja. Saigi nüüd soetatud teine.“

Aastaid tagasi oleks ma oma hinge saatanale müünud, et presidendi vastuvõtule saada,“ naeran mina. Nüüd olen kindel, et SEE karikas on minust kindlalt mööda läinud, olen pääsenud.“

Tubli tüdruk!“ sõnab Vana Indiaanlane tunnustavalt.

Aga sina nägid väga soliidne välja oma ülikonnas ja laubapaelaga. Pojapoeg on selline filmitäht, et lase aga olla! Kas sa mu tütrega said tuttavaks?“

Jah, ta tuli ise meie juurde. Ilus ja tark naine. Nagu emagi.“

Naeran südamest ja rõõmsalt, sest ega Vana Indiaanlane mind liiga palju ega liiga tihti kiida. Kui ta seda teeb, siis on tükiks ajaks hea tuju.

Tundub, et temagi tuju on paraneneud. Tõuseb, avab kapiukse ja võtab sealt kitarrikoti. Kisub pilli välja, häälestab tükk aega ja ütleb: „Noh, laulame, Linalakk!“ Nii ta mind kutsub. Me laulame rohelistest niitudest, kibedast kohvist, suve nukrast lõpust ja millest iganes. Takkatraavi tulevad veel mustlasromansid, mida mina ei oska, aga kuulan suu-silmad-kõrvad ammuli.


Vana Indiaanlase lood 7

Armastus on võimas relv,“ alustab Vana Indiaanlane ja Naine minus juubeldab, et nüüd tuleb midagi romantilist, mingi naistekas. Kuid see õhkõrn lootusekübemeke puruneb kohe, kui Vana Indiaanlane jätkab: „Kirg on veel võimsam, nii võimas, et võib tappagi.“

Nüüd järgneb teadagi paus ja piibu toppimine, aknast välja vahtimine, isegi mulle silma vaatamine, aga mina muidugi ei kannata tema pilku välja, lähen üle kere kuumaks ja uurin hoolega midagi põrandaplangu süümustris.

Vana Indiaanlane halastab lõpuks ning jätkab: „Oli mul kord õnnelikus abielus sõber (on tal alles neid sõbrajutte varnast võtta, ehk kirjutab pooled oma lood ka sõprade arvele, samas ma ei usu, et ta villast viskaks), kes sai just kolmanda poja. Elu veeres nagu õlitatult ja siis ilmus välja üks tõmmu iludus (persse, ikka need tumedad naised). Nendel on ju kange vägi (jah, muidugi, meil, heledatel pole sittagi mõne arvates).

Vana Indiaaanlane teeb pausi, vaatab mind ja lausub: „Kõigil on oma vägi, heledatel ja tumedatel. Ma räägin praegu lihtsalt ühte juttu. Kas sa tahad kuulata või ei taha?“

Punastan, noogutan ja panen oma kiuslikud mõtted kõrvale.

Ta tegi mu sõbra ikka nii ära, et see tuligi oma kodust, oma armastatud naise ja laste juurest tulema. Eks kirg ajas. Naine läks seepeale hulluks. Suuremad pojad olid lasteaias, ta vannitas seda väikest ja äkki laskis käed lahti. Laps vajus vee alla. Siis kritseldas mingi hüvastijätukirja ja hüppas üheksanda korruse aknast alla. Mees oli pärast seda ravil hullumajas, aga see mustatukaline jäi tema juurde ja aitas pojad üles kasvatada. Siiani on koos, aga milline koorem on nende hingedel kanda...“

Ma värisen üleni. Vana Indiaanlane tõuseb, paneb akna kinni ja hakkab teed keetma. Saan värinast lahti alles siis, kui tema rahustav jook on tilgatumaks joodud.



Thursday, December 15, 2016

Vana Indiaanlase lood 6

Aastaid tagasi käisin ikka mööda metsi hulkumas. Siis, kui veel metsavahikohad ja vanad metsatalud alles olid. Ööbisin seal. Metsavahtide ja vanade inimestega oli ikka huvitav rääkida. Nüüd pole metsavahtidest enam haisugi, majadki lagunenud. Noor inimene ei tea sellist sõnagi nagu „metsavaht“,“ alustab Vana Indiaanlane terake pahaselt, kuigi ta on ammuilma rahu teinud nii iseenda, elu kui ka maailmaga.

Eks minulgi ole samuti kahju kadunud metsavahtidest, metsataludest..., aga mul pole aega kurvastada, sest Vana Indiaanlane jätkab:

Olin ühel suvel jälle hulkumas. Ühes tuttavas metsavahikohas, kus just noor metsavaht ametisse pandud peale vana surma. Tal oli ilus naine. Äikesepilve ajas üles ja naisel loog lahti. Aitasin heinu saadu hanguda. Pärast istusin nende köögis ja naine tõstis mulle kartuliputru. Akna taga sadas paduvihma ning pikne tagus täiega. Naisel oli hea meel, et olin seltsiks, sest ta kartis äikest hullupööra. Siis tuli mees metsast koju. Läbimärg. Kui mind nägi, sain kohe aru, et on armukade oma naise pärast. Vihm jäi ka üle ja ma säädisin minekule, et hoopis ühes tühjas majas ööbida. Mehe tuju paranes silmnähtavalt. Naine hõikas mulle järele, et seal kummitab, aga ma lõin käega.“

Vana Indiaanlane kopsib piibukaha tühjaks, topib uuesti täis ja süütab põlema. Tõmbab paar mahvi. Ootan kannatlikult.

Siis oli veel elus see üksik vana mees, kes kõndis igal hommikul kuus kilomeetrit suure tee peale postkastide juurde, et postiljonile tere öelda ja paar sõna juttu ajada. Temani oli pikk maa, mina hangumisest väsinud. Läksin ikka sinna tühja majja. Ülemisel korrusel oli üks tuba, kus voodi sees, voodis heinad. Jahimehed ööbisid seal vahel. Viskasin voodile ja jäin kohe magama.“

Vana Indiaanlane pahandab piibuga, et see ei taha põleda, kustub muudkui ära. Lõpuks saab jälle vungi üles.

Ärkasin selle peale, et kuulsin samme. Sammud tulid trepist üles. Ma teadsin, et läheduses pole ainsatki hinge. Metsavaht oma naise kaisus ja vanamees kilomeetrite kaugusel. Sammud muudkui tulid ja tulid. Järjest valjemini ja kole pikka aega. Lõpuks jäid sammud vait ja ma kuulsin ukse avamise käginat. Tundsin äkitselt surmahirmu, haarasin voodi kõrvalt püssi ja tulistasin. Kõik jäi vaikseks. Mina jäin kohe jälle magama.“

Mees teeb pliidiukse lahti, paneb paar halgu peale. Siis tõuseb, valab kannu vett ja tõstab selle kuumale pliidirauale. Kannu põhi on niiske, hakkab susisema. Ootan ja vaikin. Mees istub oma järile tagasi ja jätkab:

Hommikul mõtlesin, et see oli unenägu, aga juba kaugelt nägin, et ukse sees oli kuuliauk. Tõusin kähku voodist ja tegin ukse lahti...“

Mees tõmbab piipu.

Noh?!“ ei pea ma vastu, aga samas sõiman end mõttes idioodiks, sest tean, et nüüd ma vastust ei saa.

Vana Indiaanlane tõstab oma terashalli pilgu minule ja vaikib etteheitvalt.



Wednesday, December 14, 2016

Vana Indiaanlase lood 5

Gymnopédie nr.1 kostub Vana Indiaanlase põuest. Justkui Erik Satie ise helistaks. Mees kougib telefoni välja. See on sama nuppudega Nokia, mis minulgi. Akna all laual märkan läpparit. Just seesama Compaq nagu mulgi. Infotehnoloogias oleme siis samal levelil, naeran sisismas. Samas jään tõsiseks mõtte juures, et mul pole kordagi pähe tulnud telefonihelinaks mõne helilooja lugu panna. Mul plöriseb see, mis telefonivabrikust kaasa antud.

Vana Indiaanlase käed on parkunud tubakast ja tööst, kuid mitte pesemata. Tänagi on ta neid minu nähes mitu korda kraani all solgutanud. Ikka sooja vee ning seebiga. Seinal on sajaliitrine boiler. Vanal Indiaanlasel on kaasaegne duširuum. Selles tarekeses kohtuvad olevik ja minevik igal sammul.

Kujutan, kuidas ta oma parkunud sõrmedega arvutiklahve klõbistab ja siis jõuab minuni jutukatke: „Mis see paar lehekülge... jõuan küll... hommikuks on sul käes, ära muretse... kallist nägemist!“

Vana Indiaanlane vajutab telefoni kinni ja paneb riiulile: „Näe, ununes põue. Ei ole vaja südame ligi kanda neid aparaate. Üks sõber palus paar lehekülge kõmrikeelset vana teksti eesti keelde ümber panna.“

Ahaa! Loomulikult! No muidugi! Lihtne! Eks me ikka aeg-ajalt ju kõik tõlgime midagi kõmri keelest või kõmri keelde. Elementaarne!


Tuesday, December 13, 2016

Tumeroheline Venemaa

Ma lihtsalt pean vahelepõikesks ütlema, kui atraktiivne see paistab - minu blogi kaardi peal on Venemaa kõige tumedam, sest seal on viimasel ajal kõige rohkem lugejaid. Võimas latakas ikka! Ja siis heledamad USA ja Hiina!

Jääb mulje, et suur osa maailmast loeb mind! :) :) :) Nali naljaks, visuaalne efekt on lihtsalt võimas! Siinkohal tervitan kõiki oma lugejaid. Eriti eelpool nimetatud riikidest, aga ka kõiki teisi.

Vana Indiaanlane jätkab järgmistel päevadel taas.


Vana Indiaanlase lood 4

Hea, kui oled ikka päris põhjas ära käinud, siis on ruumi, kuhu tõusta,“ nendib Vana Indiaanlane tõeliselt elutargalt ja vaatab esmakordselt mind sellise näoga, nagu ootaks küsimust.

Ma siis riskin: „Sa oled või?“

Olen,“ noogutab Vana Indiaanlane ja kallab endale midagi oma lugematutest pruunidest pudelitest. „Tahad ka?“

Raputan pead. Ma lähen tema jookidest pilve ja segaseks, ma ei julge neid juua. Mees muigab ja rüüpab.

Olen,“ kordab ta, „jõin end päris rentslisse ja siis hakkasin ootama Suurt Imet või Suurt Raha, mis mind vee peale upitaks. Sõprade abi põlgasin ära, sest see tundus alandava almusena.“

Jälle vaatab minu poole. „Noh kas tuli siis Suur Ime või Suur Raha?“

Tulid mõlemad. Suure Raha lõin laiaks ja Suurt Imet ei tundnud ära. Leidsin end veel sügavamalt. Kui avastasin, et kerjan tänaval, lõi äkki peas selgeks. Mitte Suurt Imet ega Suurt Raha pole tarvis, vaid väikesedki imed tuleb ära tunda. Raha on selleks, et eluks vajalikke asju soetada. Ma alustasin piskuga sammhaaval. Võtsin vastu sõprade abi ega tundnud end enam alandatuna. Õiged inimesed tulid õigel ajal mu ellu, see mu päästis. Siis ma juba oskasin neid ära tunda. Unustasin alatiseks oma kunagise kuulsuse. Õnneks unustavad ka inimesed su õige ruttu. See ei maksa midagi, mis kunagi on olnud. Tänast päeva tuleb tunnistada. Ainult nii leiad hingerahu.“

Mina vaikin. Ühtegi mõtet pole mu peas. Ma ei tea Suurest Rahast sittagi, aga Suurt Imet olen kogenud. Ka Vana Indiaanlane vaikib. Mida tema mõtleb? Mina ju mõtteid lugeda ei oska. Lõpuks võtab ta otsad kokku:

Juba Tammsaare teadis, et liblikat püüdes võid kõik lilled ära tallata. Mul läks õnneks. Mõni jäi ikka alles. Ma oskan Saatusele selle eest tänulik olla.“


Vana Indiaanlase lood 3

Vana Indiaanlane ulatab mulle lihaleiva ja kruusitäie tulikuuma, tulimagusat ja aromaatset teed. Näen, kuidas ta pruunist pudelist sinna midagi sisse sortsab. „Mida sa panid ja mis tee see üldse on?“ piiksatan.

„Ära uuri, saad ruttu vanaks!“ naerab Vana Indiaanlane ja ta silmad pilluvad sädemeid. Selliseid, nagu sepp taoks tulist rauda. Istub ise ka pliidi ette einet võtma. Temal on paksu leivakääru peal paks lihakäntsakas. Lõikab tuliterava puukkoga parajaid tükke ja pistab suhu. „Ise oma savusaunas suitsetasin. Leiba teen ka ise. Mul on väike rukkipõld ja käsikivi.“

Vot see on alles täisteraleib! Naised, kes te valget jahu kardate! Lae all ripuvad ürtide kimbud ja riiulitel on reas pruunid läbipaistmatud klaaspudelid jumal teab mis salatinktuuridega. Ühelgi pole silti peal. Kuidas ta neil vahet teeb?

„Mul on meeles, mis pudelis miski on ja kui meelest ära läheb, siis nuusutan,“ kostab hääl nagu läbi udu või une. Persse, nüüd loeb mu mõtteid ka veel! Olen sellest imejoogist täiesti pilves.

„Ma nägin, kuidas sa pudeleid vaatasid, ma ei loe su mõtteid,“ lohutab Vana Indiaanlane. 

„Mis liha see on?“ küsin pudistades, suu endal maitsvat pala otsast otsani täis.

„Karu,“ tuleb naerune vastus. Ma oleks pea-aegu oma suutäie kurku tõmmanud või hoopis suust pillanud. Õnneks ei juhtu kumbagi.

„Ära karda! Keeritsussi pole sees. Veterinaarselt kontrollitud. Jahimehed tõid. Ma ise enam suurt jahil ei käi. Koos teistega ei meeldi. Lõbu pärast tapmine pole minu rida. Mida tapan söögi pärast, aga terve karu oleks mulle üksi ju liiast.“


Monday, December 12, 2016

Vana Indiaanlase lood 2

Vana Indiaanlane on vana ja tark mees. Terashalli pilguga. Mehelik ja ilus oma kotkaninaga. Noored naised teda enam ei köida. Talle meeldivad vanad ilusad naised, kelle nägu on Elu poolt kortsuliseks voolitud. „Vot see on alles ilus ilu,“ ütleb Vana Indiaanlane ja lisab: „Minevikuga naised ja tulevikuga mehed – nemad huvitavad mind!“

„Sina oled veel liiga noor,“ ütleb mulle ja küsib ega mul külm ole. Õues on talv, aga Vana Indiaanlane hoiab oma pisikest vana-aegset luhvtakent ikka lahti ja tuld pidevalt pliidi all. Tahab, et õhk oleks värske.

Istub pliidi ees saja-aastasel järil ja toidab tuld. Lisab aga halge ja vaatab leeki. Istun tema kõrval vanas nahktugitoolis. Mul pole külm. Olen kannatlik ja ootan, millal Vana Indiaanlane jutustama hakkab. See juhtub kindlasti, aga otse küsida või tagant kehutada – seda ei maksa kunagi.

„Üks mu sõber rääkis,“ alustabki Vana Indiaanlane ja ma ohkan mõttes kergendatult, „et siis, kui uus eesti aeg tuli ja inimesed hakkasid jälle kiriku vahet vuhtima käia, otsustasid ka nemad oma viieaastase poja ära ristida.“

Nüüd on väike paus, sest Vana Indiaanlane võtab roobi ja lükkab halud tihedamini kokku, et need paremini põleksid. Piipu täna ei panegi ette. „Kogu aeg kah ei viitsi kiskuda,“ ütleb põhjenduseks. Ilma, et ma küsiksin.

„Pühapäeval pidid siis ristsed olema, külalised juba kutsed saanud pika laua äärde istumiseks, aga sõber vaatab, et mida aeg edasi, seda loiumaks ja kurvemaks laps muutub. Haige justkui pole, palavikku ei ole, aga mdagi on viga küll. Viimaks sõber taipab, et miski rõhub poissi. Kutsub siis lapse enda juurde, et see räägiks. Poiss puikleb algul, aga lõpuks vaatab pisarais silmadega isale otsa ja küsib: „Isa, kas sina oled ka ikka seal, kui nad hakkavad mulle neid naelu lööma?““

Vana Indiaanlane ohkab ja mina olen hiirvait. Ma e suudakski midagi öelda. Ma tunnen praegu selle väikese poisi muret ja hirmu.

„Aga ristsed olid lõbusad. Ma olin ka kohal. Käisin üle hulga aja kirikus. Ega ta tükki küljest võta.“


Saturday, December 10, 2016

Vana Indiaanlase lood

 „See oli siis, kui ma veel järve ääres elasin,“ alustab Vana Indiaanlane väga aeglaselt, mõtlikult, nostalgiliselt ja süütab piibutäie head tubakat.

„Mul oli siis üks hunt. Ega ta ligi lasnud mind, kaugelt ainult nägin metsa ääres luusimas ja kuuvalgeil öil kuulsin ta ulgumist. Kui ma õhtuti lõkke ääres liha grillisin, märkasin looma puie vahel hiilimas. Nuhutas lõhnu. Vaid silmad hiilgasid tumedate tüvede taustal. Hommikuks olid kondid ja liharäbalad lõkkeplatsilt kadunud. Kõik koristatud. Puhas plats.“

Vana Indiaanlane vaikib tükk aega, enne kui alustab võimsa häälega:

„ÜKSKORD, KUI MA TULIN LINNAST ÜHTE VÄGA ILUSAT TÜDRUKUT KEPPIMAST... Oli see vast üks tore ja lõbus õhtu. Tüdruk oli ka tore peale selle, et ilus. Ma olin ohtralt tulivett pruukinud ja väga purjus ja väga väsinud, sest olin terve öö seda väga ilusat tüdrukut keppinud. Aga koidu ajaks koju ma jõudsin. Suvel. Linnud hakkasid just ärkama ja päike tõusma. Ma ei suutnud tuppa minna. Tegin autoukse lahti ja jäin magama. Raskesse unenägudeta unne.“

Vana Indiaanlane popsutab tükk aega piipu. Hakkame juba kergelt nihelema.

Nüüd lõpuks võtab piibu suust ja jätkab: „Äkki tunnen, et midagi pehmet ja sooja on mu süles. Silitan seda läbi une. Sõrmed kompavad karvu ja niisket koonu. Hakkan vaikselt ärkama ja koos ärkamisega jõuab minuni mingi kummaline tunne ja teadmine – midagi väga ürgset. Mu käsi peatub, mu silmad avanevad aeglaselt... Märkan ainult halli kogu, kes tuulekiirusel metsa poole kaob.“

„Kuule!“ lõikab Minu Mees vahele ja vaatab ise mu poole, „see olid ju sina! Sina käid meil libahunti jooksmas!“



Thursday, December 8, 2016

Saatus tasub võlad

Els kord väike poiss. Oli aasta 1964 ja Soome president Kekkonen Eestis külakäigul. Tallinna koolides käidi valimas lapsi, keda eskortida lennuväljale presidenti tervitama. Poisil oli mitu numbrit suurem kasvamisjagu talvemantel, kalossidega vildid, lambahallid vanaema kootud kindad... Ta oli küll kalosse asfaldi peal nühkinud, et neid kulutada. Siis ehk ostetakse paremad jalavarjud, aga isa sattus peale. Poissi ei valitud. Valiti ilusate värviliste mantlite ja mütsidega tüdrukud.

"Kevade" filmi ka ei saanud. Küllap polnud õige tüpaaž...

Kekkose-traumast jäid tugevad kõrvalnähud. Poisist kasvas tõeline riidepede. Kui sõjaväkke läks, oli noormees raudkindel, et abiellub kord kauni baleriiniga. Juba ta peene kondiga ema oli baleriiniks ihanud.

Nüüd siis maksab Saatus oma võlgasid. Tütrepoeg on see, keda iga päev mitu korda näeme telekast Telia jõulusoovis. Küll paneb koerale mütsi pähe, küll viib tädile pargipingil saia ja bussiijuhile meega teed.

Tütretütrest tõotab baleriin saada.

Näete, ei ole vaja seitset põlve oodatagi.

Wednesday, December 7, 2016

Väga huvitav fenomen

Täna jagasin feissbukis oma blogipostitust. Seda vingugaasianduri lugu. Ja huvitav-huvitav, inimesed loevad loomulikult siis palju rohkem kui muidu. Blogis on lehekülastajate number suur, kuid feissbukis laigitakse väga vähe. Kummaline vastuolu.

Samas, kui ma lihtsalt mõne luuletuse feissbukki otse postitan, saan viiskümmend-kuuskümmend laiki ikka. Selline raamatupidamine mul siin. :)

Mind lihtsalt huvitab, et kus konks on.

Kui inimesed loevad mu blogi, mis ongi avalik ja selleks mõeldud, aga seda justkui varjavad või häbenevad?, siis näib see mulle kuidagi imelik.

See teeb mind lausa nõutuks kohe, aga ega ma sellele pikalt kavatse mõelda. Ma olen ise küll selline, et kui kellegi kirjutatu mulle meeldib, siis ma tahan talle seda kohe öelda.

Ja ma ise olen ka väga õnnelik, kui muidu täitsa võõras inimene saadab mulle sõnumi või sõbrakutse just mu luuletuste pärast. Neid ikka on. Luuletusi ja inimesi. :)

Ja kui sinu sõrmed sügelevad, siis vajuta klahvidele ja kommenteeri või saada sõnum. See teeb mulle rõõmu. Kindel see!

Head ööd!!!


Kui sul puudub vingugaasiandur

Juba ammu tegin ettepaneku, et muretsetaks. Ma olen korra juba ise ennast vingugaasiga mürgitanud. Õnneks suht kergelt, aga kolepaha oli ikkagi olla. Ja kord hakkas kiirabimeestel andur lõugama. Ma olen käbe siibrisulgeja. Eile tundus ka, et panin liiga vara kinni. Siis avastasin, et saan ju akna avada. Ja edasi juhtus nii:


ma avan akna külmas talveõhus
kus puude kohal ripub tähevanker
mind tuba ahistab kui metsavenna punker
nüüd hing saab hingata ja mõte uitab rahus

ma kuulan ööd kus tasa laulab maantee
ja kuu on hoopistükis teispool maja
üks tulesilm sääl läbi okste leiab raja
ja kauged koerad hauguvad ei maga nad veel

kord täpselt sama akna päästsin valla
nii oli ema õpetanud ikka
et hing kes kehas vangis olnud elu pika
saaks vabalt lennata nüüd tähistaeva alla

kus olema saab mulle viimne aken
kui otsa saab kord minu maine rada
oh hooliv käsi aita riivid hinged vabaks
siis takistuseta ma Linnuteele pagen



Tuesday, December 6, 2016

Hommik

Ärkan nagu ikka pissihäda peale. Kisun end teki all kronksu ja kannatan. Lõpuks enam ei suuda. Avan silmad. Kell on pool üksteist. Valgus kumab läbi kardinate. Maja on hiirvaikne.

Tõusen voodist, panen hommikumantli selga ja villased sokid jalga. Vetsus konvektorit sisse ei lülita. Hoian kokku. Toas on 14,9 ja õues -3,3. Liiga vähe, et tuba öö jooksul sedavõrd maha jahtuks. Aga uued pakettaknad? Tõmban kardinad eest. Vaikne ja valge.

Lisan veel ühe hommikumantli ja teen tule pliidi alla. Võtan Witold Gombrowiczi ja lähen ahju peale lugema. Ahi on eilsest kütmisest veel leige. Õhtul oli lamamiseks liigagi kuum.

Koer haugub. Vaatan aknast, kuid ei märka midagi. Metskitsi ei näe kusagil. Ühel hommikul olevat olnud kitsejäljed trepiastmetel.

Avan arvuti ja tahan kuulata pärimusmuusika jõulukalendri tänase päeva lugu, kuid see ei hakka millegipärast mängima.

Eile oli mu blogis äraütlemata palju lehevaatamisi Venemaalt. Pean seda Margiti teeneks, kellega me teineteise loomingut feissbukis kiitsime. Margit rohkemgi kui mina. Usun, et need olid Margiti lugejad, kes korraks kiikasid.

Lähen taas poolakaga ahju peale. Pliit vuhiseb ja praksub hubaselt. Armas vanake. Peame ta välja vahetama. Uue ehitama.

Kuni tuli all, koeraga jalutama minna ei saa, õigustan ennast. Temperatuur on pisut tõusnud. Toas on nüüd 15,2.

Monday, December 5, 2016

Sündimise ime

Täna öösel sündis mul tütar. Kakskümmend seitse aastat tagasi. Ta ei tahtnud kuidagi sellesse maailma tulla. Läksin siis lõpuks lihtsalt sünnitusmajja. Kaua võib vaadina ringi vaaruda! Aeg ammu sealmaal.

See oli neljas kord minna. Kolmas sünnitus oli olnud imeilus ja võimas kogemus. Teadsin, et tulen veelkord tagasi. Tulingi.

Sain oma sünnitust esilekutsuva süsti kätte ja hakkasin ootama. Öö tuli peale. Tulid lõpuks ka tuhud. Minu õnn, et oli öö ja kõik magasid, sain viimse võimaluseni mööda koridori kõndida ja seina najal vaikselt oiata. Tollal suruti veel kõik sünnitajad voodisse selili. Ei olnud meil mingeid köisi, mille küljes valude ajal rippuda ega muud taolist.

Kannatasin vapralt, kuid ühel hetkel tuli ikka minna ämmaemandat äratama. Mul oli temast väga kahju, sest ta tahtis magada ja pomises läbi ume, et äkki ikka ei tule veel. Tuleb, tuleb, kinnitasin mina ja nuiasin: "Palun tõuse üles!" Ta tõusis ohates. Vaeseke! Ma tean küll, mis tunne on une pealt vastutahtsi tõusta.

Sünnitus oli jälle imeline ning võimas kogemus ja mina üliõnnelik hetkeni, mil selgus, et verejooks ei peatu. Kutsuti arst, kes küünarnukini mu sisse puges emakat puhastama. Valus ei olnud. Ainult imelik tunne.

Mu plaan, et hommikuks olen jalul ning helistan ise kodustele, läks luhta.

Tere tulemast, kullake!


Sunday, December 4, 2016

Mälu, mäluke

Näh, kõige tähtsama asja unustasin kirjutamata. Selle, millele eilsel kontserdil ometigi lahenduse leidsin. Pärast aastatepikkust vaevlemist ja otsimist. Küllap on teilgi nii olnud, et keegi meenutab kedagi. Aga keda? Mitte ei saa aru.

Ja siis äkki keset kontserti, keset Kristjan Järvi suurepärast koreograafiat, tema vaata, et saltode ja spagaatide ja varvastantsu ajal plahvatas - lugupeetud maestro  MEENUTAB MULLE JOHN TRAVOLTAT!!!

See on kompliment!

Minul tekib selliseid paralleele pidevalt. Hea on, kui ma aru saan, halb, kui piinama jääb. Nüüd on üks mõistatus lahendatud.


Saturday, December 3, 2016

Ei läinud läbi

Ei ole nii, et ERSO tuleb provintsi kontserti andma ja lood on hoopis teises järjekorras, kui kavas kirjutet. Et hiinlase asemel on hoopis Pärt ja vastupidi. Saame aru küll.

Aga no see Kristjan Järvi, keda ma esmakordselt elusast peast nägin.!!!Põhiliselt küll selja tagant, aga sellest piisas, et ära tunda fenomen, miks maailma ihaldatuimad mehed on just dirigendid, heliloojad, kirjanikud, kunstnikud ja näitlejad. Vähemasti minu menüüs.

See kontsert keetis mind täielikult süldiks. Heas mõttes. Kui me seal püsti seistes muudkui käsi plagistasime, tegi dirigent žesti, et ta tahaks puhata. See oli peale muusika ka väga raske füüsiline töö, mida seal laval tehti.

Rääkisime enne just Maiega, kuidas ta nooruses oma "käed ära mängis". Ma olen sellest kuulnud, aga täpselt ei tea, mida see tähendab. Maie puhul tähendas seda, et käed pandi lahasesse. Nüüd, kus ta on kaheksakümne kanti ja kogu elu klaverit mänginud, sõrmed enam ei tööta.

And last, but not least. Lihtne inimlik headus ja sõprus üllatas sel õhtul taas. Täiega!!! Keegi mõtleb meie peale, tellib kohvikus Hennessy ja latte, kolm inimest ootavad meid, aga meie lihtsalt ei usu, et nii võib olla! Hea, et me lõpuks ikka kohale jõudsime. Aitäh, armsad inimesed! Ei ole nii, et parimad sõbrad leitakse vaid nooruses. Imesid juhtub ka küpses eas.

Eestlane on ju umbusklik. Juba aegade algusest. Meenub jutt selle kohta. Tulnud mõisahärra häärberi trepile, lasnud püksid maha ja näidanud p....t.

EESTLASED EI USKUNUD!!!

Kõikide sõber

Kes on kõikide sõber, see pole kellegi sõber, öeldakse. Öeldagu. Praegu mulle inimesed väga meeldivad. Olen kaalunud oma blogi ümber nimetada, aga las ta jääda. Blogi algusaastatel olin ma hoopis teine inimene. Selleks jätkus ka piisavalt põhjust.

Nüüd on hea päev see, mis toob mu ellu häid inimesi juurde. Eile oli üks sellistest. Heategevusõhtu muusika ja luulega. Olgu öeldud, et see oli minu luule, mida lugesid mehed. Terje ainukese naisena. Meestest tundsin ma eelnevalt vaid kahte ja mul polnud õrna aimugi, mida loetakse. Kõik oli Terje korraldatud. Olge te tuhandest tänatud!

Ja siis see kidra- ja mandoliinimuusika!!! Ja need minu endised õpilased, keda ma tol õhtul kohtasin. Nii palju äratundmisrõõmu ja meenutamist!

Jah, mulle meeldib, kui inimesed on lahedad. Naeratavad ja teretavad, räägivad paar sõna kohtumisel ning lähevad oma teed.

Nikolai ütles tabavalt, et sõbrad on nagu taevatähed: sa ei näe neid igal hetkel, aga tead, et nad on alati olemas.

Ka teie olete mu taevatähed. Eriti, kui ma vaatan kohti üle suure maailma, kus mind loetakse. Olge hoitud ja teadke, et ma olen teie jaoks olemas, kui ma alati ei kirjutagi.

Friday, December 2, 2016

Vaid hetk

Ühel õhtul ma märkasin teda. Seda hetke. Aknast. Ma jooksin midagi tegema ja, kui tagasi tulin, oli ta kadunud. Aga ma tundsin ta ära. Ta meenus mulle. Kui võimalik, püüan mõnikord kinni. Olen hoolsam.

 see üürike hetk
mil õhtu tuleb üle lume
kui valgus ei ole enam valgus
kuid pimedus ei veel ka pimedus
hämarus hakkab alles tihenema
ja videvik on ootel
see silmapilk
reaalsuse
ja millegi muu vahel
selles on palju lapsepõlvest
palju mälestusi
ja palju võimalusi
lõhnu ning tundeid

kui oskad märgata

Thursday, December 1, 2016

Miks Kersti kirikus ei käi?

Mul on sellest natuke kahju. Ma kurvastan pisut, aga Jumala pärast ärge minult oodake mingit süvaanalüüsi või tarku targutamisi. Ma panen puhtalt emotsiooni pealt, sest mina käin kirikus.

Just ükspäev käisin vene õigeusu omas, kuigi ma ise olen luterjanka. Vene omas käin küünalde pärast. Need kollased vahaküünlad. Ostan neid, süütan, löön risti ette ja loen issmeiet. Ja tunnen end pagana (vist üsna sobimatu sõna antud kontekstis?) hästi. Puhtamalt ja väekamalt.

Mina ilma Jumalata toime ei tule, kuigi ma arvan, et Jumalat ei pea tingimata kirikust otsima. Sealt võib leida Jumala asemel tihti hoopis inimeste punutud intriige.

Samas ma vajan seda hoonet ja rituaale ning armulauda. Koraale ja orelimuusikat, neid ebamugavaid puitpinke, vitraažaknaid ja lühtreid.

Korra suve jooksul pean Kuremäele saama. Kuulma nunnade laulu, nägema kogu seda kulda ja karda, seisma pisut peavärava all ja patareisid laadima.

Kui ma enne kirikusse ei lähe, siis 17. detsembril Põltsamaale kindlasti.

Wednesday, November 30, 2016

Metskitsed ja okastraat

Kohe, kui esimene lumi novembris maha sadas, olid metskitsed aias kohal. Huvitaval kombel maitsesid neile mu sügisel lõikamat jäänud püsikuvarred. Veel mõned aastad tagasi olin loomakeste peale tiba pahane, kui nad mu pooppuu? (oli vist) surnuks närisid. Eelmisel talvel näkitsesid "Professor August Vaga" ka. See ei saanudki suvel enam õiget hoogu sisse.

NÜÜD on mul täitsa savi. Söögu. Eks ma kevadel vaatan, kes elus, kes mitte.

Tee ääres on üks naabrimehe metsik õunapuu. Vinderdi-vänderdi kasvanud. Ühel hommikul oli selle all prallet peetud ja õunad okste küljest nahka pistetud. Naabrimees ütles jah, et kuue-seitsmekesi olid maiustanud. Kurtis, et kipuvad oksi närima. Ma vastasin, et vanal puul pole sest midagi. Eriti sel metsikul, kelle õunugi inimene ei söö.

Täna märkasin, et sama puu all oli paar keerdu okastraati!!! Kas tõesti kitsekaitse??? No kuule, mees!

Mul endal on ka iidamast-aadamast isa-aegsed vanad okastraataiad metsa ääres maha langenud. Sinna nad jäävadki ja ma väga loodan, et kitsed end ei vigasta.


Tuesday, November 29, 2016

JA SIIS???

 sel hetkel
mil sa tõstad
minu poole
oma terase pilgu
ja küsid silma vaadates
lakooniliselt
kuid paljutähenduslikult
JA SIIS???
sel hetkel
jookseb elujõud
minust sisinal välja
nagu koolipõlve jalgratta
õhukummist
kui olin jätnud ratta
ühe tädi aia najale
värava kõrval
seespool aeda küll
aga ometigi oli keegi
ventiilid maha keeranud
ja ma löntisin kodu poole
ratas käekõrval
ega saanudki kihutada
tuul kõrvus vihisemas
tead ju küll
kui tüütu on
kaasa vedada
tühjade kummidega
elujalgratta
kosu


Sunday, November 27, 2016

Äratuskell

Ma ei ärka juba aastaid ärataja peale. Ma ärkan siis, kui ma ärkan. Tavaliselt hilja. Täna läks uni ära kell kuus. Ma ei saanud algul aru, miks. Siis taipasin. See oli luuletus, mis mind äratas.

Üks Tiidu foto feissbukis oli kummitama jäänud. Alateadvuses. Ei andnud rahu. Siis ei jää muud üle, kui istuda arvuti taha ja katsuda asjal sabast kinni saada.

Jumala eest! Ma vannun - ma olen nagu üks toru, mille kaudu need luuletused kusagilt tulevad. Sellisena, nagu parajasti tulevad. Õigetiba silun neid, aga palju pole mu võimuses.

Ja tavaliselt ma siis ka ütlen neile, kelle pärast see kõik juhtunud on. :) Edaspidi istun feissbukis, kott peas. :)

 juurtest põimitud teed
all kuuskede hämaraid latvu
valgusse viivad meid need
kuigi nad iial ei kattu

sammal kuusejalgel
tasa sosistab iidvanast loost
kustuval ehavalgel
ammu elanud inimsoost

ära külamelust
kurikaelad paadiga sõuti
raisus tüdrukuelud
must laine endale nõudis

kauge saar püsib vait
järv neelab ja peegeldab valgust
mõistujutu mõru maik

saadab uue päeva algust

Advendiaja algus

 küünal põleb
ja ma ise lähen mõttes
ning jälgi jätmata
üle mere
kaasas kaks kala ja viis leiba
ning vesi
mis pole veel veiniks muutunud
tean et varsti tuuakse
kulda viirukit ja mürri
veel mitte
oodata tuleb
vaadata valgust
ja vaikust

ja küünalt

Friday, November 25, 2016

Tänased assotsiatsioonid

Kõndisin täna mööda majast, mille teeäärsed suured kased on maha võetud. Ammu juba. Siis meenuski aastatetagune lugu Läänemaalt.

Töötasin ühes põhikoolis Haapsalu lähedal. Imeilus koolimaja. Ehitist ma mõtlen. Meil oli seal üks pensionärist suurilmadaam (eesti fill ilmselt) meelitatud tunde andma. Maakoolides on ju alati häda nende õpside leidmisega.

Novot ja see daam (heas mõttes) oli ostnud teeristis ühe vana talukoha, mida ääristas kõrge võimas kuusehekk. Haapsallu sõites me kõik nägime seda ja olime vaatega harjunud. Ja äkki ühel päeval olid kuused kadunud. Kollane majake seisis kuidagi üksi ja alasti ilmarahvale vaadata. Tundsime ennast justkui puudutatutena. Kuidas siis nii???

Meie ilus ja lihtsameelne Liili võttis asja õpetajate toas jutuks: "Issand, mida te olete teinud? Kuused maha võtnud?"

Suurilmadaam (ta oligi ikka maailmas ringi käinud ja kandis pärlitega tikitud ridiküli ka veel) ajas end puhevile ja kähvas: "Mis see TEIE asi on, mida MINA OMA õue peal teen!!!"

Me ei osanud möh ega mäh öelda. No õige jutt ju! Küllap ta oli seda etteheidet eelnevalt kordi kuulnud ja siis nüüd kehtestas ennast. Tõepoolest, kelle asi see on, aga me olime vaatega harjunud ja nüüd võeti see meilt ära.

Ma loodan, et sel daamil kanalisatsioon ikka funkab, sest oma suurilmalikul moel teatas ta kord: "Oh minul lähevad kõik näopuhastusvatid WC-potist alla!"

Annaks Jumal, et ei ummistaks!!!

PS. Kui daam ikka veel siinpool koos meiega on. Igal juhul on head mälestused temast minuga.

Thursday, November 24, 2016

Liiga palju

Viimasel ajal on minu jaoks maailmas liiga palju raamatuid. Oli juba varemgi. Siis, kui varastel nullindatel kirjastuses müügijuhina töötasin. Aastaga sain selgeks, et see töö ei sobi mulle. Ma tahtsin kõik maha müüa, et plats oleks puhas, aga nemad trükkisid pidevalt juurde... Nagu võitlus tuuleveskitega.

Viimati Tallinnas Rahva Raamatus ei läinud enam riiulite vahelegi mitte. Istusin vaid kohvikus ja sõid pardirinda.

Samas ma mäletan neid aastaid, mil raamatupoe külastus oli suursündmus ja alati oli mul mingi raamat, mida tingmata osta tahtsin ja kui seda endale lubada sain, olingi õnne tipul.

Nüüd lihtsalt ei mahu raamatud enam kusagile. Riiulid on pungis. Lugemisvara hangin raamatukogust ja ostnud pole ma ammugi.

Täna vaatasin Selveri raamatuletti. Juba seegi näis üüratu. Sofi Oksanen "Norma". Tunnistan, et mulle on meeldinud vaid "Baby Jane" ja kirjaniku imidž. Siiri Sisasklit oli armas vanaemale pühendatud raamat. Selle panin kõrva taha. Tegin lahti "Volgi naljad" ja lugesin. Oligi naljakas.

Teen siinkohal väikese ümberjutustuse. Mees võtab uue naise ja siis naine hakkab ühel õhtul uurima, et palju mehel on enne teda naisi olnud. Mees algul puikleb, aga kui naine ei jäta, siis vihastab: "Esimene, teine, kolmas, neljas, viies, kuues, sina, seitsmes, kaheksas, üheksas...."

Sisseostu tegin siiski - ostsin lõpuks kaks sügavat klaaskaussi. Salati ja magustoidu tarvis. Varsti on vaja naabrid külla kutsuda. Meil tuleb piisonirohuviina avamispidu.

Tuesday, November 22, 2016

Meie lugu


me kohtusime elukaare keskel
jah umbes seal kus läbitud ja ees veel pool
ning kirge jätkus küllaga ja elunestet
ah tormiline algus oli meie elulool

ma kokku panin taeva ja ka põrgu
ning draamat jätkus päevadeks ja öödeks ka
sa olid minu sõltuvus ja minu nõrkus
ma mingi hinna eest ei olnud valmis loobuma

nii kokku jäime rahunesid meeled
ja hinged läbi teineteise põimusid
koos kõnnime nüüd õhtu poole viivail teedel

......................

Monday, November 21, 2016

Tõusin voodist ja panin kirja

 küllap eelmises elus
me tundsime teineteist
ja näeme järgmises veel
kui sa sünnid naiseks
ja minust saab mõistagi mees
kuid selles elus
me kokku saama ei pea
nii lihtsalt on 
Saatus ütles
tema ju teab
kuid oma oled ikkagi
nagu tükk mu ihust
hingest niikuinii
ah pole see mingi vargus
kui mõtlen sust une eel
kui mina olen su kargud

siis sina mu hulkuv neer

Vanus on eelis, aga...

Vanusega muutud julgemaks ja juskui rohkem on lubatud öelda. Eks elukogemus julgustab ja midagi pole enam ju kaotada.

Üks mu tuttav kaheksakümne tuuris tõeliselt haritud daam kirjutab feissbukis selliseid kommentaare, et minulgi lähevad silmad pahupidi. Kord ta tsiteeris anekdooti pimedast mehest, kes kalapoest möödub. Küllap teate. :)

Tundub, et minagi olen juba sellesse ütlemiseikka jõudnud. Noh, kasvõi see eilne juttki ja tänagi võtsin feissbukis sõna.

Lappan ja lappan uudistevoogu ja muudkui tulevad Anna-Maria Galojani postitused, mida üks mu feissbukisõber, keda ka päriselus tean, jagab. Ma tean, et sellisel puhul on parem ignoorida, aga ma ei suutnud. Võtsin oma näpud ja kirjutasin: "Milleks seda Galojani jagada??? Püha Taevas!!!"

Mõne aja pärast tuli vastus: "Vabandust, et ma Teilt luba ei küsinud!" Seepeale saatsin mina naeratuse.

Aga tõesti, Galojani jagamine ei mõju küll kellegi immitsile kuigi hästi, kui oled ikka vähegi isamaaline inimene. Mina olen.

Jääb nüüd vaid oodata, et kui mina midagi jagama hakkan, mul on plaanis enne jõule oma raamatut meelde tuletada, saan ka kommentaariks: "Milleks sellist asja küll jagada???"

Samas usun, et pole tegemist nii pisikese inimesega. Elame, näeme.

Sunday, November 20, 2016

Verbaalne kõhulahtisus

Oli see vist Peetri kiriku juures, kus lugesin lõiku pühakirjast: "Pane valvur mu suu juurde, hoidja mul huulte uksele..."

Täna olin ma äärmiselt vihane ja käitusin väga resoluutselt, võib öelda isegi, et matslik-kirglikult.

Tõesti, kui ma lähen oma armsa mehega kontserdile ja tahan enne seda näitusel mõnda pilti vaadata, siis ei soovi ma teps mitte, et üks mutt (enda arvates loomulikult ülitark DAAM) kargab külge ja kukub kaagutama oma saba ja sarvedeta juttu, oma lõputut didaktilist möla. No üldse ei huvita!!!

Ühel hetkel tõmbasin mehe lihtsalt kättpidi kaasa, öeldes: "Me läheme nüüd kontserdile!" "Kuhu te lähete, kümme minutit on veel aega!?" kilkas mutt. Ma lisasin enda poolt poolvaljult ja teises suunas: "Mine persse!"

Kogu kontserdi ajal, mis oli väga hea ja mida täiega nautisin, kees mul vaikselt alateadvuses. Siiani keeb. Välja kirjutades nüüd jahutan seda keedust ja vaikselt mõtisklen, et mis mind siis ikkagi nii väga ärritas.

Ma arvan, et see oli minu privaatsuse rikkumine, tungimine mu intiimsesse ruumi hetkel, kui soovisin olla kahekesi.

Olen ka vahel maniakaalne ja lobisen ning naeran, aga ma ei plärise lõputult. Üldjuhul ikka sondeerin, kas inimene soovib minuga vestelda.

Tõepoolest - rääkimine hõbe, vaikimine kuld.

Thursday, November 17, 2016

Toomas Nipernaadi ainetel

 ma ostan sulle mõisa
ütles Nipernaadi
ja mu päev sai päästetud
mitte et ma oleksin kunagigi
päriselt mõisa soovinud
aga selle ütlemisega meenus
nii palju asju
see kuidas mulle nooruses
Nipernaadi üldse ei meeldinud
minu arvates ta lihtsalt
valetas naistele
nüüd sain aru
et olen ajas arenenud
ja et unistused on olulisemadki
kui päris mõisad
meenusid Kait Tamra
ja tema laulud
pärast surma ma laeva ei vaja
ja oma saar
see mõisajutt tegi tuju nii heaks
no ja muidugi on minus
seda va sinist mõisaprovva verd ka ju
osta siis pealegi see mõis
Nipernaadi
aga siis selline päris mõis ikka

viinaköögi tõukarja ja talupoegadega

Tuesday, November 15, 2016

Valu vahel murrab maha

 valu vahel murrab maha

nätaki lööb vastu maad

võitjana su peale astub jala

irvitab näkku tõuse kui saad

kas võidelda või oodata

et ise üle läheb

tuleb nii võidelda kui oodata


kuni tuhast tõusevad tähed

Monday, November 14, 2016

Noored õunad

Ma pole kunagi armastanud kuivatatud õunu. Kuivatan neid vaid tüdrukute pärast. No ja midagi tuleb ju õuntest teha. Niisama vedelema ei luba süda jätta.

Minu ema aga kallas kuivatatud õuntele kuuma vee peale, sai niimoodi õunatee ja sõi ka pehmeks läinud õunad ära, ise kommenteerides, et kuumas vees lähevad nad nooreks tagasi. Seda väljendit peab Maria väga vaimukaks nagu paljusid teisigi vanaema omasid, mida me siiani kasutame.

No ja mida mina nüüd teen? Kuhu ma olen jõudnud? Istun loomulikult arvuti taga, laual kruus kuivatatud õuntega, mis on keevas vees nooreks tagasi läinud. Söön neid tasapisi ja ootan, kuni tee jahtub ning suu juua kannatab.

See on uskumatu, kui sarnaseks me vananedes oma vanematele muutume. Noor inimene ei usu seda. Ta arvab, et vanad inimesed on mingi omaette liik, mis teda kuidagi ei puuduta.

Puudutab ja kuidas veel! Teie, mu ilusad ja noored, teist saabki uus komplekt ratastoolides juurvilju kusagil hooldekodus.

Nii on.

Ma nägin naist

Kiirustasin õhtuvidevikus Aira näituse avamisele ja kunstikooli sünnipäevale. Tuli vastu üks naine, keda pole ammu näinud. Meie vahelt jooksis toona must kass läbi. Teatud asjad tema juures häirisid mind kõvasti. Tollal. Nüüd on need unustatud. Minu poolt.

Ma ei osanud teda oodata, kuigi olin mõelnud, et näe, polegi isegi mitte juhuslikult kohtunud. Vaistlikult tundus see siluett tuttav - peenikesed pisut rangis jalad liibuvates teksades ja pead varjamas kapuuts. Mul endal oli ka kapuuts peas, aga mitte karusnahkse äärega. Kapuutsiga on vaateväli pisut piiratud.

Kui kohakuti jõudsime, tundus mulle, et see on TEMA ja mu suu oli valmis hõikama: "Oi, sina!" ja käed valmis kallistama, aga naine ei peataunud. Tundus, et temalgi oli kiire. Jõudsin märgata põlglikku muiet naise näol, mis näis ütlevat: "Teed näo, nagu ei tunnekski mind!"

Muide, kõik võib olla pelgalt minu ettekujutus, aga võib olla ka objektiivne reaalsus. Mine võta nüüd kinni.

Aga seda, et inimesed tihti pisikesed on, olen küll märganud. Ja need lõputud õigumised ning vihapritsimised feissbukis!!! Kilomeetrite kaupa! Täna just Imbi kirjutas sellest ja mina sekundeerinsin talle.

Ma vaid muigan selle peale, kui keegi minuga väiklane on, ja olen ise lahe edasi. Kui mul jõudu parajasti jagub muidugi.  Kui ei, siis tõmbun endasse nagu väike tige tigu.

Ei välju kodustki.

NB! Kui keegi on tõeliselt nõme, ei mõtlegi muutuda ja kahjustab seega meie vaimset tervist, siis sellisest tasub küll väga kaugele hoida. :)