Monday, November 30, 2015

Klimpidega kooreliköör

Mul pole ammu nii igav ja uni olnud, kui eile "Tsirkusprintsessi" esimese vaatuse ajal. Ilmselt oli süüdi kooreliköör, mida enne etendust jõin. Sellel olid pealegi klimbid sees!!! Saatsin täna kohvikule sõnumi ja nõudsin kompensatsiooniks tasuta napsi. Ühekordse. Tegelikult oleks võinud eluaegse küsida.

Mister X ja Georg Ots on ju nii sissetöötatud sümbolid, ma ootasin nii palju, aga kuulsin ainult vaikset üminat sealt lavalt. Jassi Zahharovi tundsin ära tänu tema kehakeelele, mitte häälele.

Teises vaatuses läks paremaks. Mina kuulsin/nägin enda arvates laval Kaire Vilgatsit, aga kava ütleb, et kas Riina Airennet või Juuli Lille. Oh ma ei tea enam midagi. Igatahes Tõnu Kilgase tundsin ära.

Siis ma tahtsin teada, kas see paks jõumees oligi trussikute väel või oli tal palja mehe kostüüm ja kas see liblikas või mesilane oligi päriselt nii paks või polsterdatud. Kõik küsimused jäidki vastuseta.

Kodus selgus, et Kadri Simson sai teise koha ja mina ei suutnud oma uusi kingi jalast ära saada. Ühe sain, teise võttis Aimar. Nendel on selline rihmasüsteem, et jalga saan, ära mitte.

Tükk aega oli paha tuju.

"Velveti moemaja" parandas pärast tuju ära.

Friday, November 27, 2015

Üks tegu

Inimene peab oma hinge eest hoolt kandma. Eile ma sain kantud. Ja elu üllatas mind meeldivalt. Sain Elult kommi.

Käisime Okupatsioonide muuseumis raamatu "Siberist tagasi koju" esitlusel. Ma olin selles majas esmakordselt. Idee järgi nii rusuvas hoones oli ometi nii helge aura. Kõik kõnetas. Alates nendest suurtest metall?kohvritest õues sissepääsu juures.

Ja siis ma vaatasin raamatut ja lihtsalt ei uskunud oma silmi. ESIKAANEL OLI MINU PEREKONNA FOTO!!! See oli nii eriliselt soe ja seletamatu tunne.

Peale kahe autorieksemplari, mida ma ei osanud oodatagi, ostsin ma veel kaks raamatut. Kokku sai siis neli. Ühe kingib Aimar oma sõbrale, ajaloolasele ja emeriitprofessorile Seppo Zettenbergile, ühe mina Merlele sünnipäevaks (no nüüd sai ta teada), üks jääb loomulikult koju ja ühe panin täna posti.

See läheb mu poolvennale, sest ka tema on ju sellel fotol. Ema süles. Ema lemmik, nagu ta kogu ema eluaja oli. Kerge lapsepõlv sel poisl kindlasti polnud. Ta tegi kõvasti tööd ja sai ka isa käest peksa. Võõrasisa siis, kuigi kunagi nii ei öeldud. Isa oli ikka isa. Ma ei tea, see raamatu saatmine on nagu justkui millegi heastamine. Millegi, mida enam heastada ei saa. Ah see läheb liiga keeruliseks.

Mina istun loomulikult isa süles sel pildil. See on üks lummav pilt. Ega muidu Janeli poleks seda kaanele pannud. Meil jäi see pildijutt pooleli, sest eile kiirustas Janeli torti lahti lõikama. Väga maitsev tort oli muide ja suurepärane vaade Kaarli puiesteele sellest klaasmajast.

Aa, ma tean küll, miks see pilt nii lummas. See polnud mitte ainult raamatukaanel, vaid ka rohkem kui paari meetri kõrgusel plakatil.

Suurelt taevalael. Nagu laulab Alen Veziko.

Wednesday, November 25, 2015

Tänavamuusiku õhtulaul

pakin pilli tagasi kasti
korjan kokku mündid ja mütsi
viisid on veel sõrmedes alles
kuid hing on mul ikkagi üksi

kõnnin tänaval keset rahvast
kes ekslemas siia ja sinna
kuid mul pole kuhugi kiiret
ma ei taha veel koju minna

see tänav see ongi mu kodu
munakivid mu taldade all
nii palju veel laule on laulda
enne seda kui võtab mind talv


Psühholoogiateadmistest on abi

Kõlab paatoslikult, aga tänu sellele olen veel olemas. Saanud üle vastupandamatust soovist SIIT lahkuda. Korvamatu kahju tekitamine oma lähedastele on jäänud olemata. Ole tänatud, Psühholoogia!

Eile ilmus lambist minu jõulufoobia jutu alla ootamatu kommentaar. Täiesti mõistlikult ja heatahtlikult inimeselt. Me olime seal paari tuttavaga väga kerges toonis polemiseerinud jõulude teemal. Jutt ise pole ka ju surmtõsine.

Asi tundus kahtlane. Küsisin, et mis lahti. Selge. Inimesel on värske lein ja ta ei tule sellega toime. Kanaliseerib valesse kohta. Selliseid asju räägitakse oma, mitte teiste seinal. Nii ma ka ütlesin ja pühkisin oma seina puhtaks.

Ta on valust praegu nii pime, et ei märkagi, millest jutt, lihtsalt lahmib. Arusaadav.

Ühe asjaga ma pole nõus. Inimene väitis, et tundku me rõõmu headest asjadest, nagu näiteks jõuludest. Jõuludel on samuti kaks otsa nagu jõuluvorstilgi.

Kommertsjõulud võivad üksikutele ja depressiivsetele palju piina valmistada ja kasvavad enesetapud toovad kaasa samasugust leina ja valu, nagu temagi praegu tunneb.

Kerttu Rakke oma raamatus "Pimedusest väjla" avas mu silmad. Ma polnud kunagi mõelnud, et "Jõulutunneli" annetustega (oleneb muidugi, milleks kogutakse) me tegelikult kutsume maailma juurde puuetega inimesi, kes kalli tehnika abil elule aidatakse.

Ma ei tea, kas ma sel aastal annetan.


Tuesday, November 24, 2015

Kas teil on ka jõulufoobia?

Jõulud on tulekul ja kardan et läheb nii nagu alati. Et alguses räägime jõulurahust, jõuluvalgusest ja enesesse vaatamisest, aga lõpuks jookseme ikka kingituste ja pidude amokki, mis päädib pohmelli ning liigsöömisega.

Ma võin küll oma metsatukka varju tõmbuda, kuid sotsiaalmeedia saab minu kui internetisõltlase ka sealt kätte. Lappan uudistevoogu feissbukis korra päevas kindlasti.

Minu jõulud jäidki lapsepõlve. Siis olid kindlad traditsioonid. Jõulureedel tõi isa kuuse ja me ehtisime selle nõukaaegsete jõuluehetega. Jõululaupäeval laulsime ema ja vanaemaga „Neil karjastel väljal“, „Kui armsast jõulupuu nüüd hiilgab“ ja kõiki teisi ka veel takkatraavi. See jõululaulutraditsioon oli meie peres nii jätkusuutlik, et eelmise sajandi kaheksakümne kuuendal soovitasin esimeses klassis käivale tütrele neid laule koolis mitte laulda. Siis veel ei tohtinud. Ta oli oktoobrilaps.

Kui aeg muutus, väideti, et alati on paksude kardinate taga jõulusid peetud. Paljude minu klassikaaslaste noored vanemad seda kindlastie ei teinud. Kellel peeti, need vaikisid. Minagi. Kodus tundus see küll põnev ja nostalgiline, kuid koolikeskkonnas vanamoodne.

Kodus käis meilgi näärivana, kes oli tegelikult hoopis Rolf Roosalu vanaema, takust habe ees. Kui mu neli aastat vanem vend mind valgustada püüdis, sain ma hirmus vihaseks. Pealegi sai vend alati parema kingituse. Minu arvates.

Võib-olla sellepärast ei armastagi ma kingitusi teha ega oota neid ka ise. Olen liigagi lähedalt näinud, kuidas snoobist kingisaaja ei tee andi märkamagi. Viib lihtsalt keldrisse. Sel juhul sobib ameerikalik variant. Tuleb kingitusele hinnalipik külge jätta, et seda oleks kingisaajal mugav hiljem poodi tagasi viia. Oh kuidas mu süda valutab kõigi nende heausksete kinkijate pärast, kes oma raske tööga teenitud raha kulutavad. Lubagu parem endale selle eest midagi!

Ja siis see kontsertide rahareha, mis enne jõule kirikud läbi roobitseb! Muusikat tahan kirikus kuulata küll, aga tasuta. Oma rahatähe topin kiriku korjanduskarpi.

Mis mind aga tõeliselt hirmutab, on ühiskondlik surve rõõmus olla. Depressiivsed ja üksikud hakkavad end õige halvasti tundma ning enesetappude arv tõuseb. Seda ei väsi psühholoogid väitmast. Kaupmehed on küll rõõmsad ja päkapikud noogutavad kaubanduskeskustes ning neoonroosa kunstkuusk ehmatas mu ühel aastal poolsurnuks.


Soovin päriselt ka jõuluvalgust ja jõulurahu ning enesesse vaatamist. Ehk tulevad jõulud sel aastal teisiti? Tiu-tiu ja teisiti.

Monday, November 23, 2015

Nii see on

Sargasso meres sünnivad
väikesed angerjad
ja Teravmägedes
on peidus Viimse Päeva Seif
maailma kultuurtaimede seemnetega
pahalased plaanivad
mürgitada Pariisi joogivett
Brüsselis on koolid
terrorismiohu tõttu suletud
paljud arvavad
et kooseluseaduse jõustumisega
hakkavad kõik homodeks
ja eesti rahvas sureb välja
vaatan Osooni
lohutav on näha
kuidas tasakaalukad
looduseinimesed
püüavad Ülemiste järvest
kolmekümneaastaseid
kahe ja poole kiloseid angerjaid
et neid viimasel hetkel
aidata Sargasso merre
kudema ja surema



Kaks kommentaari eelmisele jutule

Mulle muidu see jutt väga meeldib. See tuli lihtsalt lambist ühel unetul ööl ja sai ka kibekähku ühe hooga kirja pandud, aga nüüd ma hakkasin mõne asja üle arutlema.

Naine pidi mehest ikka natuke lühem olema, muidu ei saaks tantsu ajal kõrisõlme suudelda. Tehniliselt võimatu. Jah, ja mees suudles ju naise juukseid. Sel juhul nad ikka nii väga ühepikkused polnudki. Aga no enam-vähem.

Ja teiseks. Naine oleks võinud ikka enne voodisse minekut duši alt läbi käia. Ta oli end kindlasti higiseks tantsinud.

No küllap ta pärast ärkamist läheb siis.

Saturday, November 21, 2015

Kahekesi

Nad seisavad kahekesi uhke restaureeritud mõisa rõdul. Mees naise seljataga ja hoiab sel ümbert kinni. Ta pistab oma nina naise juustesse. Need lõhnavad nii hullutavalt. Naisel on mehe pintsak õlgadel. See lõhnab nii hästi. Nii maskuliinselt. Naine ei mäleta, millal on mõni mees talle oma pintsaku niimoodi õlgadele pannud. Nooruses.

On suveöö. Õigemini juba päikesetõus. Orkester on teinud väikese pausi ja tantsijad tulnud end pisut tuulutama ning koitu imetlema.

Naine ei mäleta ka seda, mil ta on läbi öö tantsinud. Nooruses.

On naise sõbranna juubel. Naine ei tahtnud sellest mitte mingil juhul ilma jääda, kuigi ta mees sõitis komandeeringusse. Naine seikles liinibussidega kohale. Siin ta nüüd on ja ei kahetse.

Mees on selleasma sõbranna onupoeg. Ta ei tahtnud mitte mingil juhul oma lemmiktäditütre sünnipäevast ilma jääda, kuigi ta naine sõitis sõbrannadega Itaaliasse.

Siin nad nüüd on ja kumbki ei kahetse. See on see imeline kogemus, mida antakse vaid kord elus või ei anta mitte kunagi. Kui kaks inimest kohtuvad korraks Elusillal.

Nad pole varem näinud, kuigi on teadnud teineteise olemasolust. Lauas istusid kõrvuti. Elekter nende vahel hakkas kohe särisema, kui nad praevaagnaid ja hapukapsast ulatasid.

Täiesti minu mees, mõtles naine, vaadates seda valges ülikonnas hõbedaste oimukohtadega tumedapäist meest, kelle profiil meenutas rooma sõdalast ja kelle avatud kraenööp näitas kõrisõlme, mida naine kohe siinsamas söögilauas suudelda ihkas.

Täiesti minu naine, mõtles mees, kui vaatas seda blondi poisipeaga pikka saledat ja päevitunud naist, kes kandis küll oma randmetel palju käevõrusid, kuid kelle kitsaste käte pikkade kaunite sõrmede küüned olid lühikesed ja lakkimata. Päevitunud dekolteest paistis smaragdrist peene hõbeketi otsas.
Nad läksid tantsima kohe, kui sobis. Kohe, kui sünnipäevalaps oli oma mehega paar valsikeeru teinud.

Ja põrandale nad jäidki. Selgus, et kummalgi polnud varem nii sobivat tantsupartnerit olnud. Nad olid peaaegu ühepikkused. Tavaliselt on kõik hästi tantsivad mehed lühikesed, oli naine märganud. Nüüd oli äkki kõik nii proportsioonis ja tantsimine äärmiselt nauditav.

Mees oli enamasti väikeste naistega tantsinud ja nüüd ta äkki avastas, kui mugav on seda peaaegu omapikkusega teha, liiati, kui partner veel nii hästi juhtimisele allub. Meenusid kõik ammuõpitud tantsusammud ja kohapeal sündisid ka maailma esmaettekanded, mida naine naerdes järele sooritas.
Nad tundsid end seitsmendas taevas ja vabalt. Naine eriti. Teda ei tundnud siin keegi. Keegi ei teadnud tema perekonnaseisu. Mees ka. Ta oli sünnipäevalapse ainus sugulane. Ülejäänud olid töökaaslased, tuttavad ja muud.

Orkester mängis just nende põlvkonna muusikat. Lihtsalt oivaline oli tunda keha keha vastas ja naine oli ammu ja mitu korda juba mehe kõrisõlme suudelnudki, millele mees vastas suudlusega naise juustesse. Kuidas naisele meeldis, kui ta juukseid suudeldi, ninapidi nendesse poeti ja nuhutati.

Kas kumbki üldse veini joonud oli, see ei tulnud enam meeldegi. Küllap söögi kõrvale ikka. Nüüd polnud enam söögiisu, naine oli vetsus isegi hambavahed puhtaks niiditanud, suud loputanud ning siis huuled uuesti värvinud. Talle ei meeldinud söögine suu.

Ta ei teadnud, kas mees oli sama teinud. Igatahes oli ta hingeõhk värske ja meeldiv. Mees ei suitsetanud.

Ja nüüd nad siis seisavad siin ja vaatavad, kuidas ööst tasapisi hommik saab. Nad pole omavahel suurt rääkinudki. Nad pole võtnud mõisahotellis tuba, et seal kirglikult seksida, kuigi eeldused selleks on olemas. Kui mees seisab tihedalt su selja taga, siis sa ju tunned seda.

See pole mingi üheöö seksisuhe. Pealegi on mõlemad ju abielus. Toimivas abielus. Kummalgi pole seksinäljast silme eest must. See on hoopiski midagi muud. Selline seksiülene nauding.

Lihtsalt üks öö täis tantsu ja kehade nautimist. Tants ise on juba seksuaalne käitumine ja kui seda piisavalt palju korrata, muutub kopuleerumine mõtetukski.

See on täpselt see igaühe jaoks on kuskil keegi tunne. Kui sa kohtad seda keegit vaid kord elus, siis ongi see eriline. Kui see keegi jääb su kõrvale aastateks, siis varsti ime kaob. Vikerkaar, mis püsb taevas kauem kui viisteist minutit, pole enam ime.

Nad joovad hommikukohvi, kuulavad piduliste lõõpi uue paari kohta ja muigavad vaid.

On aeg hüvasti jätta. Naine kallistab sõbrannat, kes talle kõrva sosistab, et ärgu naine ta onupoja pereelu ära lõhkugu. Naine rahustab sõbranna maha, et tal pole kavaski.

Mees kallistab oma täditütart, kes talle kõrva sosistab, et ärgu mees ta sõbranna pereelu ära lõhkugu. Pole kavaski, sosistab mees vastu.

Siis minnakse. Mees sõidutab naise koju, kuigi see teeb mitmesajase ringi, aga mis sellest. Autos mängib nende põlvkonna muusika. Suvi on küps nagu inimesedki aelles ilusas kallis autos.

Rääkida pole vajagi. Naine paneb oma käe mehe valges püksis reiele. Käevõrud kõlisevad ja säravad. Käsi jääbki sinna kogu sõidu ajaks.

Huvitav, mõtleb mees, et ükski naine pole varem nii teinud. Mees tunneb, et seda ta tahabki. Et naise käsi nii ta reiel lebaks.

Naise koduvärava ees üks põgus suudlus, mis maitseb nüüd küll veel õige pisut hommikukohvi järele. Mees manööverdab, lehvitab, vilgutab tulesid ja läinud ta ongi.

Nagu unenägu, mõtleb naine ust lukust lahti keerates. Kingi jalast võttes närkab ta, et jalad on paistes. Uni hakkab vaevama. Naine kisub seljast oma pika õhukese heleda kleidi, aluspüksid ja rinnahoidja ning poeb jahedate linade vahele.


Jõua turvaliselt koju, soovib ta enne uinumist.

Tuesday, November 17, 2015

Näe, ongi parem tuju

Tegelikult on need novembri udused hindegeilmad, mil õieti valgeks ei lähegi, mu lemmikud. Mulle piisab sellest, et näen, kuidas tuul elupuu kuju muudab ja räästast langeva veejoa viltu puhub.

Kui tahan mandalaid värvima hakata, pean tule põlema panema ja lausa lambi alla minema. Eesti Ekspress kirjutab värvimisraamatute menust. Jah, ma varsti loen läbi. Kui viitsin.

Mul on veel kavas mõned pisiasjad täna teha. Ja mul on kavas mõned suuremad plaanid edaspidiseks. Ma arvan, et piisab. Ei maksa end ära nikastada.

Kusagil on hullunud maailm, aga siia, mu metsa äärde, see veel ei paista. Mul on siin novembrivaikus. Ma ei taha, et miski seda lõhuks.

Kui midagi muud tahtma hakkan, siis pistan nina urust välja.


Sunday, November 15, 2015

Lugemissoovitus

pudel on joodud tühjaks
hulbib ammu keset merd
kork kõvasti peal
ja sees kiri
Kõigevägevamale Endale
tänavanurkadel kohtudes
muigavad põlglikult need
kes osutusid libasõpradeks
endiselt tühi
on armastuse kerjakauss
tuleb teha elus

vist pisike paus

Kes on uued ja tahavad midagi pikemat lugeda, siis vaadake:

  •  Kevad ja lugu („Hillerite naised“) märts 2014
  • Järjejutt „Jõuluks koju“ jaanuar 2014
  • Väike valge kirik mai 2014
  • Joonealune järjejutt 1 („Punane maja ehk kolme eluga naine“) veebruar 2015




Sinivalgepunane

Mul on olnud täiesti internetivaba laupäev. Täna ma näen feissbukis põhiliselt sinivalgepunaseks muudetud profiilipilte. Sinna juurde käib muidugi arutelu, et mis see enam aitab, et surnuid see üles ei ärata ja bla-bla- bla...

Ja siis selline dialoog:

Üks: "Feissbukis on vist mingi viirus liikvel. Paljude sõprade pildid virvendavad sinivalgepunaselt. Kas teil ka on?"

Teine: "See ei ole viirus. Seal on üks nupp, millega saad pildi värviliseks teha. Ma ka tegin. Ilus ju."

See ei ole nali. See on reaalsus.

Vot nii. Ma vist võtan tänagi internetivaba päeva. Olen lihtsalt vaikselt ja mõtlen. Vahepeal login end gmaili sisse ja vaatan, kas keegi on elumärki andnud.

Maailm, tule mõistusele!

Wednesday, November 11, 2015

Noh terekest siis!

terekest siis ja astu üle mu ukse
istu palun mis sellest et logiseb tool
minul on lihtsalt blondiks värvitud juuksed
seepärast tundun ma sulle täna nii noor

vala veini ja küünla las mina süütan
muusika olgu seesama mis alati
peagi sind oma jutuga ära tüütan
kui veidi joon kohe võtan end alasti

siis vajan õlga kus najal tühjaks nutta
valedest valudest vaevatud inimhing
sulle on see ju ammusest ajast tuttav
sind see ei hirmuta sina ju tunned mind


Tuesday, November 10, 2015

No mida?

Tuba on liiga soe - kakskümmend üks kraadi. Temperatuur võib veel tõustagi, sest kütsin kõvasti ahju. Loll! Õues on pluss viis ja natuke pealegi.

Mu arvutit oli laua peal liigutatud. Kuidas mulle ei meeldi, kui mu asjad ilma minuta kohta vahetavad. Lauda kasutati triikimiseks. Mina triigin äärmisel vajadusel ja ma ei mäleta, millal mul selline vajadus viimati oli.

Söödud on ka liiga palju,

Raamat on läbi loetud - Ira Lemberi "Pärandus". See on kombekate vanemate daamide kirjandus. Minust ei saa kunagi sellist. Miks on safiirsõrmus kaanepildidl hoopiski roheline? Trükitehniline aps?

Ja seljas kõrvetab aeg-ajalt nagu nõgesega. Mul ei ole sel kohal ühtki sünnimärki ega kühmu. Ometi olen kindel, et mul on seljavähk.

Feissbukk on täis neid tobedaid teste, et kes oli su kuulus esivanem jne.

No uni ei tule. Kuigi pole neljapäev ega täiskuu...., aga kus mu hundinahk on? Joosta tahaks.

Monday, November 9, 2015

Muusikateraapia

Olles terve päeva end sitasti tundnud, voodis vedelenud, koera söömata ja linna minemata jätnud, leidsin öö hakul teraapiavõimaluse.

See oli "Laine 50"  CD. No tegelikult huvitas mind kahekümne üheksa laulu hulgast peamiselt ainult "Üksainus kord". See on Anna Haava tekstile loodud Türnpu viis. Naiskoorile. Ma ei tea, kas lauldi Türnpu seadet, aga igatahes on see seade lihtsalt IMELINE!

Reeglina ma naiskoori ei eelista. Kõigepealt ikka meeskoor, siis segakoor ja lõpuks naised. Aga no see laul!

Ma ei mäleta, et oleksin seda kunagi meeste esituses kuulnud. Äkki see on midagi, mida mehed nimme ei puutugi.

Ma kavatsen antud loo lülitada oma matuse repertuaari, kuigi nimekiri on kadunud ja niikuinii sellest keegi kinni ei pea.

Seda ma ütlen teile jumalamuidu.

Sunday, November 8, 2015

Uhkusest

Täna on isadepäev. Ma kuulasin ja vaatasin kontserti televisioonis. Nautisin. Kuulsin järjekordselt sõna "uhke" mitmes kontekstis. Mina olen selle sõna oma leksikast ammu kustutanud, aga lõikab alati kõrva, kui teiste suust kuulen.


  • uhke oma isa üle
  • uhke oma laste üle
  • uhke oma saavutuste üle ja nii edasi
Ei tea, milles asi. Ilmselt selles, et uhkus on üks seitsmest surmapatust. Ma sõnastaksin ümber nii:

  • tunnen rõõmu oma isa üle
  • olen õnnelik oma laste pärast
  • mul on hea meel oma saavutustest ja nii edasi
Kõlab paremini. Minu jaoks. Ma lihtsalt kardan, et uhkus saab karistatud. Ma küll ei usu, et paljud inimesed rääkides uhkusest tegelikult uhkeldaksid. Mõned mõnikord küll. No mida nüüd teha siis? Alustada ülemaailmset uhkusevastast kampaaniat?

Aeg-ajalt ikka üks või teine võtab sõna mingi nähtuse või väljendi üle, mis teda häirib. Minagi.

Uhkuse asemel sobib rääkida armastusest, rõõmust, õnnest, heameelest. Kas te võiksite nii teha? Minu pärast. Aitäh! :)

Saturday, November 7, 2015

Täna hoopis leebemalt

Valget päeva ei olnudki. Nii armastas mu isa öelda sombuste sügis - ja talveilmade puhul. Tänase päeva tõmbasin oma elust lihtsalt maha. See jäi vahele. Jälle.

Ma lugesin diagonaalis Viktor Siilatsi "Valget laeva" ja kuulasin CD-d. Nüüd ma tean, et selline asi on olemas. Selline muusikal ja raamat ja CD.

Ma tegin Ruitlase "Kroonu" lahti ja panin kinni tagasi. Piisab küll, kui olen lugenud "Vee peal" ja "Naist". Üle pingutada ka ei maksa.

Ma värvisin ühte mandalat. Valisin ainult kolm erinevat halli tooni, millest kaks on peaaegu identsed. Täiuslik, kuigi on veel pooleli.

Arutasime Mariaga reisiplaane. Kõik ju reisivad. Kahtlen, kas  ma need plaanid teoks teen. Ei saa ju reisida, kui sind pole olemas. Aga arutamine iseenesest on juba suur asi.

Nüüd ma ootan kohvikoort, et teha endale koorega teed ja hammustada kõrvale hematogeeni.


Friday, November 6, 2015

Tuld ja tõrva

Selgus, et meie joogivees on liiga palju mangaani. Ma ei teinud aastaid veeproove nimelt, et mitte teada, mis sitta ma joon. Nüüd siis tean. Mangaanirohkus mõjutab dopamiini funktsioone ajus.

Nüüd ma ajan kõik liigse mangaani süüks. Alates söömasööstudest kuni äärmise ärritatuseni välja. Täna olen eriti ärrituv. Võtan minevikust asju ja ärritun veel tagant järele.

Kui mõni mutt tuleb jälle jutuga "Mis sul viga!", siis ma murran tal jalaluud. Sellise magusa ilaga: "Noh, kuidas sul läheb? Ikka hästi ju! Näed nii hea välja!"

Sitta ma räägin sulle, kuidas mul läheb.

Aastaid tagasi oli, et mis sul viga kodus olla. Meie peame tööl käima. Noh, sünnitage neli last ja olge nendega kodus, kes teid keelab.

Mul on lihtsalt see viga, et ma ise mõtlen inimesed toredamaks, kui nad on. Ma olen tüdinenud. Enam ei viitsi.

Olge päriselt toredad.



Thursday, November 5, 2015

Vee peal

mõned öötunnid Ruitlasega vee peal
neelasin sööda ikka väga kähku alla
arvasin et pole minu raamat
et ma pole kalamees
ma pole tegelikult üldse mees
kuigi vahel mõtlen nagu mees
nüüd ma olen raamatuõgija
varem olin meesteõgija
mõne tunniga raamat nahka panna
pole minu jaoks probleem
emotsioonid on need mida otsin
emotsioonid on nagu hõpõkogõr
hää makus liha ja kõva kõtutäüs


Tuesday, November 3, 2015

Hinged toovad ilusa ilma

No mis see täna on? Varakevad? Südasuvi? Päike lõõskab näkku, mul on palav ja koer lõõtsutab täiega. Kaunis hetk, oh viibi veel!

Ei igatse mina külma ega lund. Olgu. Maa võib külmunud olla ja kribeke lund maas ka, et valgem oleks. Aga ei mingit lumerookimist!

Ema ja isa kohalolek on täna lausa füüsiliselt tuntav. Aitavad mul ahju- ja pliidipuid tassida. Kuidas ma üksi oleksin muidu nii palju jõudnud?

Õuekempsus on hiired ja linnud marodööritsenud. Paberirulli on nokitud ja küünalt näritud. Tõin iiri vile talveks tuppa. Oli seal, et hea augu peal istude mängida. Tegelikult jumalast autentne pill. Puhastan ta nüüd Metallputsiga ära. Jah, just sellise nimega metallide puhastusvahend on mu riiulil.

Elu üllatab.

Sunday, November 1, 2015

Pillimehe leib

Täna Purtse linnuses kontserdil. Mulle meeldib see koht. Interjöör. Seal näeb teistmoodi inimesi. Nende hulgas ka mõningaid tuttavaid. Mul on hea meel, et Purtsest on saanud taas kontserdipaik nagu eelmise aastatuhende lõpul oli. Selline elitaarne.

Laulsid-mängisid-jutustasid lugusid Tuule Kann, Piret Päär, Juhan Uppin, Jaak Sooäär.

Tuule juures olen kunagi käinud hiiu kannelt õppimas. See ongi mu ainsaks kandlemängukogemuseks jäänud.

Piret Pääri olen ka varem kuulnud. Jaak Sooäärt tean, Juhan Uppinit ka, aga viimane oli meeldiv üllatus. Kuidas ta oma kandlest sellise kõla kätte sai? Oli seal pilli sees mingi võimendus? Ja tema oma lugu "Jõulurutt"! Vaimustav. Kuulake juutuubist. Pidasin seda mingiks iiri looks, sest Piret rääkis enne seda just ühe iiri rahvajutu.

Kontserdi lõpus pani  üks tore tädi ette, et laulgu Juhan Uppin ka midagi. Ja siis ta laulis "Pillimehe leiba". Tean muidugi enne ka seda lugu, aga avastasin uuesti. Lugu hakkas taas elama minu jaoks. Kuulan nüüd seda Inseneride Meeskoori esituses.

...raha eal ei leia üles pillimeest... :) :) :)