Wednesday, September 30, 2015

Valan veini

Jumala eest! Pool kaks päeval. Kõiges on süüdi jälle Lea, kes postitas Jää-ääre laulu. Nüüd ta mul mängib siin taustaks juba kordi. Mina kuulan Riho Sibula esitust.

Kas need pole mitte Koržetsi sõnad? Ei ole, Üllar Saaremäe hoopis! Ülimalt head, aga ma taban end kogu aeg oma mõtetelt ja siis ma panen loo algusest peale, et teksti kuulata ja kaasa laulda.

Minu jaoks on selle laulu tähendus Läänemaa. Madrats põrandal, sest voodit meil polnud. Ei tahtnudki. Punane vein peaaegu igal õhtul. Palju kirge ja pisaraid.

Roosta rand, kus noortekamp tervitas meid lõbusa hõikega: "Tere, ilusad inimesed!" Alasti ujumine ja armatsemine Peraküla rannal. Minek paljajalu vee ja liiva piiril.

Tänane on Valtu Ebaküdoonia vein 13%. Ilmselgelt liiga kange minu jaoks, aga muud baarikapis pole.

Pea juba valutab sest mõnest lonksust.

Ma ei vala enam juurde.

Monday, September 28, 2015

Alender seal teisel pool vett

Tunnistan, et hommikul polnud mul meeles. Tänu Lea postitusele meenus. Aeg lükkab vanu asju tahapoole, aga õigel hetkel tuleb need välja võtta ja meenutada, et hing rooste ei läheks.

Nüüd ma siis kuulan ja kuulan ja puhastun.

Üks mu endine koolipoiss tuletab mulle ikka aegajalt meelde, kuidas mängisin neile algklassides "Vana klouni" ja kuidas ta sellest ajast peale Alenderit ikka kuulab. Näed, ma pole asjata elanud.

Läinutel on ikka oma hoopis tesitsugune mõju ja võlu. Noorelt on väärikam minna, kui täiesti tuhmi tühja kestana, kuid kahjuks pole see meie valida. Mina usun, et mis peab, see tuleb ja mis tuleb, see pidigi tulema.

Võta mind lehtede varju, lõkendav sügisepuu!

Juuspeened keeled...neil mängiks, kuid viis on võetud meelest. Ehk antakse see ükskord tagasi.



Ma sain oma hommiku!

Sellise, mis äratas mind kõva vihmamürinaga plekk-katusel. Vihm tõi hea tuju ja turvatunde. Mulle oli voodi kõrvale jäetud mu hommikune tablett, tükike piparmündimaitselist šokolaadi, kolm tükki suhkrustatud ingverit ja üks porgand. Veeklaas ka muidugi. Neelasin tabla alla, käisin vetsus ning pugesin teki alla tagasi. Koos kollase kruusitäie porganditega. Olen ju porgandidieedil. :)

Eile võtsin porgandid üles. Suured ja palju oli. Väikesed sõin enamuses ära. Süda oli lausa paha. Sain ilmselt porgandimürgituse. Aga täna maitsesid jälle. Naabrinaisele viisin kastitäie.

Hea oli vihmasadu kuulata. Seepärast, et katus peab juba aastaid. Ptüi, ptüi, ptüi. Just eile vaatasin, et kalle on olematu ja kõva vihma korral pole veel kusagile voolata.

2003. aasta uputuse aegu kuulasin öö otsa, kuidas laed sorinal läbi jookisd ja tõstsin kausse ühest kohast teise. Hull august oli see. Kahel pool Toila teed, põldude kohal, laius meri. Omamoodi ilus ka muidugi.

Kartsin pärast seda aastaid vihmasadu. Katuse pärast. Nüüd on aga vihma hääl mu lemmikmuusika. Mida kõvem, seda parem

Väheks jäi. Palun veel!

Saturday, September 26, 2015

Tahan tagasi oma hommikuid

See on minu puhul nii, et minevik muutub kaunimaks, mida kaugemale ta jääb. Tegelikult ei ole ma sugugi mitte alati hommikuid armastanud, kui pidin vähemaganuna tõusma laste nutu peale või tööleminekuks.

Ent siis tulid ajad, kus ma tõusin talvehommikutel kell viis, et jõuda maja ära kütta, pere toita ja lehvitada uksel lapsele, kelle seljakotil vilkusid helkurid, kui ta läbi aia värava poole läks. Ma ütlen laps, kuigi tegemist oli gümnaasiumitüdrukuga, kes ootas kannatamatult õhtut, et saaks juba magama. Tahtis magama, sest ootas hommikut soojade juustuleibade ja kakaoga.

Praegugi veel meenutame neid aegu.

Ah see on lihtsalt nostalgia!

Praegu mul hommikuid pole. Ma avan vastumeelselt silmad keskpäeva paiku ja panen need mitu korda taas kinni, et unustada maailm ja iseenese olemasolu. Kui sajab ja tuuletab, siis on sutsu parem. Kui päike paistab, on eriliselt sitt. Mõnikord siiski, kui päike jaksab mind oodata, tõusen ja teen koos temaga ühe korraliku aiatööpäeva.

Kunagi ma saan oma hommikud tagasi, ma usun. Talvised pimedad, kus tule pliidi alla teen ja ootan aega, mil kardinad eest vedada.

Kevadised päikselised, mil kiirustan õue riisuma ja koeraga jalutama.

Suvised kastesed, kui juba  päikesetõusul võtan paarikümne aastase vikati, mis on mu poja tehtud, ja lähen aeda niitma.

Ja sügisesed sumedad, mil avan eesukse ja kujutlen, kuidas laps läheb värava poole, helkurid plinkimas, kõht täis ja memme musi kaasas.

Oodake veel veidi, mu hommikud!


Friday, September 25, 2015

Ära kohe haugu!

Iseendale ütlen seda. Niipaljukest õppisin läbi ühe raamatu. See oli Eeva Pargi "Tolm ja tuul." Ma pole Eeva Parki aastaid lugenud. Ma ei tea, miks. Nüüd võtsin selle kiiruga raamatukogust. Lihtsalt, et midagi võtta.

Neljakümnendal leheküljel arvasin teadavat, miks ma Eeva Parki pole aastaid lugenud. Tahtsin vastu vaielda Cornelius Hasselblattile tagakaanel, et on küll raskepärane, et on küll raskemeelne.

Järgmisel õhtul raamatut kätte võttes aga juhtus tõpselt nii, nagu Cornelius oli tõdenud - see lihtsalt voogas, ei muutunud igavaks, tekitas uudishimu ilma, et mingilgi viisil pinnapealselt mõjuks...

Säh sulle! Ei maksa ikka kohe klähvima hakata!

Thursday, September 24, 2015

Rosoljeroosad floksid

näe aiasügavuses helendavad ploomid
metsviinapuust on süttind kuurisein
kuid ehavalgus lohutab ning hoolib
et ikka pigem rõõm ja mitte lein

meid saadaks selles järjekordses lahkumises
kus päevad läevad üle kauge mäe
ja nende kannul vananaistesuvi ise
kiil kübaral rosoljeroosad floksid käes


Wednesday, September 23, 2015

Need naised, need naised...

Andeks, mehed, ma olen oma elu jooksul teid VÄGA palju armastanud. Kahekümneselt olin ma üldse väga pahane, et mina mees ei ole ja ei saa läbi tõmmata kogu maailma naisi.

Kolmekümneviieselt olin ma raudapolti kindel, et kogu maailma mehed kuuluvad mulle ja  ainult mulle ning täpselt nii ma ka käitusin.

Neljakümneselt leidsin ma ARMASTUSE.

Aga praegu pugesin ma voodist välja ja neelasin topeltstabilisaatori naiste pärast. Selle maagilise seitsme pärast, kellega me sügisestel täiskuuneljapäeva öödel libahunti jookseme. Me ei tunne küll siis üksteist ära, aga mina ju tean...

Selle maagilise seitsme pärast, kellest igaüks on ISIKSUS ja kes võivad su hulluks ajada, aga kellest mitte kuidagi loobuda ei raatsi.

Andeks, mehed, et mulle NÜÜD naised palju rohkem huvi pakuvad. Mitte niivõrd seksuaalses plaanis, sest kohe poen ma oma armsa mehe kaissu tagasi magama. Naised ON lihtsalt huvitavamad, midagi pole parata. Ilusamad ka.

Noh, võib-olla ka lihtsalt sellepärast, et mul on kodus huvitav mees olemas, võin ma endale sellist luksust lubada ja naisi armastada.

Aga mehed semudena on alati teretulnud.




Jõhvikate aegu Jõhvis

 Nii ütleb täna Kärt Tomingas, kes on koos Are Jaamaga esinemas Jõhvi Keskraamatukogus. Et ta on Jõhvis just jõhvikate ajal ja et meie olemegi ju jõhvikad.

Olen kohal tund aega varem, sest ostud ostetud ja rohkem linna peal kolada ei viitsi. Ka külalised on kohal. Võtan Kärdiga või Kärduga (kuidas käänata?) jutu üles. Et tema emakeeleõpetaja Keila kooli päevilt tervitab teda ja palub üle anda kingituse. Kingitus on minu luulekogu. Ega ma oma peaga oleks haknud seda talle toppima, aga endine emakeeleõpetaja tõesti soovitas. Kirjutangi siis nii raamatukesse. Kärt mäletab õpetajat ja võtab kingituse rõõmsasti vastu. No mida ta pidanukski tegema? Mainin veel ühte intervjuud, milles Kärt ütles surma kohta, et surm on elu kõrghetk. See avaldas mulle muljet, sest ma ise arvan ka nii. Filosofeerime õige pisut sel teemal.

Võtan platsi sisse ja hakkan lugema Kärt Tomingase raamatut „Sinisilmselt. Lood ja laulud.“ Tunnistan, et mul polnud sellest raamatust udust aimugi. Intervjuusid olen küll lugenud. Raamat on täis fotosid ja suht lühikesi jutte. Saan selle tunni ajaga päris hea ülevaate.

Rahvas koguneb tasapisi. Dea, Maie, Tanja, Riina, Elvira koos mehega. Gümnaasiumiõpilased. Vilma ja Lenna. Lenna kas ei tunne mind ära või ei taha tunda. Ma ei lähe ennnast ka toppima.

Mõtisklen Kärdi ja Lumekuninganna teema üle. Kärt kannab sinist. See viitab külmale. Ta hääles on metalli – vahel külma, vahel soojemat ja mõnikord kuuma sulametalli.

Keegi krabistab mu selja taga ajalehte. Vaatan kurja pilguga üle õla. Teet! Keerab süüdimatult uue lehekülje. Sisistan talle.

Kärt mängib oma häälega. Mikrofonita. Võimendust pole tõesti vaja, sest häälel on jõudu ning võimsust niigi. Are Jaama kitarrisaade on nauditav. Lähen lugude sisse ja ei saa veel tükil ajal sealt välja. Minu puhul käibki nii. Isun pisut, aga üritus on läbi ja raamatukogu töötajad tahavad toolid ära viia. Tõusen siis vastumeelselt ja lähen garderoobi.

Üks gümnaasiumitüdruk jääb veel Kärdiga rääkima.



Tuesday, September 22, 2015

No nii uudishimulik olen

Te ei taha siis ikka öelda, kes loeb mind Venemaal ja Suurbritannias?

Muudes riikides tean kedagi, kes võiks seda teha ja Horvaatia tunnistas ka üles. :) :) :)

Halloo?

Privaatselt anneli.lamp@mail.ee

No nii huvitav on, noh!

Pagulased

Ma lugesin läbi Imbi Paju sooviatatud "Veel kohisevad Viini metsad". No mis te arvate? Loomulikult räägib raamat juutide hävitamisest Teise maailmasõja ajal, aga mitte ainult. Ka natsimeelse rootslase ja juudinoormehe sõpruse võimalikkusest. Inimsuhted ON keerulised, ajalugu kordub, inimesed ei õpi olnust midagi ja pole midagi uut siin päikese all. Aamen.

Õpetlik lugemine. Ma ei teadnud, et Rootsi nii natsimeelne oli, Norra küll jah, seda olin kuulnud. Pärast sõda olid mõlemad suured juudipäästjad.

Ma ei tea, kui kaua kestab elu meie planeedil, aga sõjad jäävad ning õudused korduvad, uskuge mind. Mitte ainult, et korduvad, vaid toimuvadki kogu aeg. Meie vaatame neid nagu filmi, aga tegelikult on see päris.

Nagu ütles mingi mees mingis intervjuus, et TAL JÄÄB AEGA TELEST JÄLGIDA NII SPORTI KUI KA SÕDA. Tule taevas appi! Selline suhtumine. Spordiülekanded ja sõjareportaažid ongi sama meelelahutus.

Viini metsi lugedes läks vaimne tervis käest ära. Väga halb oli. Aga võib-olla mängis siin oma osa ka laste tulek-minek, mine sa tea.

Nüüd siis salvib mu haavu Ira Lember oma "Õde Veera"ga. Jälle pagulased. Meie ise neljakümnendatel.

Hea ja Kurjus jäävad. Võta või jäta.


Monday, September 21, 2015

Neile, kes mu feissbukisõbrad pole

sügisöö soojas pimedas
tasahilju vastu aknaruutu
koputab vana õunapuu
oks kriginal klaasi puutub

sügisöö soojas pimedas
tares teki all vana naine
kuulatab õunapuu sõnumit
enne magusat unelainet

unes õitsevad samad õunapuud
sile ja pehme on nende koor
ja naine ise all roosade õite
on nii lõpmata ilus ja noor

sügisöö soojas pimedas
aurab viljakas mullapõu
ja vana õunapuu oksa pealt
rohule kukub üks poolküps õun


Friday, September 18, 2015

Mis meist saab?

Agnes lahkus. Mõni aasta tagasi Ivo Schenkenberg. Kuulan täna Pistoda laulu kordi ja kordi. Kas Gabriel on ikka veel alles? Ilus ja õilis mees. Jah, aga Ivo meeldis mulle ka. Ma ei teagi, kumb siis rohkem.

Agnes ratsutamas.

Prostituudi laul kõrtsis.

Mehed, teie hobused põlevad!

Iga mees on oma saatuse sepp.

Siim on kloostri taga metsas.

Kümneid ja kümneid pilte on silme ees. Küllap ma jäängi seda filmi vaatama, sest kasvasin sellega üles ja seal oli nii palju varjatud sõnumit, nii palju EESTIT!

Lõpuks on kõik ainult enese müümine.

Mis meist saab?

Agnes juba teab.

Thursday, September 17, 2015

Kartulivõturomantika

Just see õige ilm. Päike ja tuuleke. Õhtupoolikul lausa üheksateist kraadi sooja. Mina konksuga kartulipõllul. Terve mu elu on olnud kartulit liiga palju võtta. Isegi sel suvel. Järgmisel kevadel ei pane enam nii palju maha.

Üks vaoke jäi veel, aga las ta olla. Ma sain kätte selle õige tunde. See on see, et terves maailmas ei taha sa olla praegu mitte kusagil mujal, kui oma kodus kartulivaos, konks käes.

Kased loobivad kollaseid lehti, valged liblikad lendavad, liiklusmüra on metsa taga ja ei paista mulle kätte.

Muidugi ma tahaksin, et mingil hetkel hakkaks ohakanuttide tagant paistma Liisbeti või Maria pea ja lehvitav käsi, aga seda on juba liiga palju loota.

Nüüd ma viskan pikali ja kuulan Hannese plaati. Nüüd on see päev. Ma ei tea, kas Hannes näiteks minu luulekogu üldse avanud on.

Ja teid, mu lugejad, armastan ma väga. Kirjutavale inimesele on ta lugejad tema pere. Mind rõõmustavad isegi need, kes vahel harva pikkade hammastega mu blogi avavad, et siis hiljem naabrinaisega klatšida, et võeh!, mis ta seal küll kirjutab.

Teie lugege, mina armsatan.

Wednesday, September 16, 2015

Reisil

 Me käime iga päev bussijaamast risti ja põiki läbi, sest see jääb teede ristumiskohale. Täna aga seisin ma bussijaamas reisijana ja see oli hoopis teine tunne ja teine pilk. Reisisin nimelt Toilasse. Mu ainukesed bussireisid viimastel aastatel viivadki mind põhiliselt Toilasse. Kaugemat reisi ei kannata tervis välja. Korra proovisin Tallinna bussi peale minna, aga tundes heitgaaside lõhna, pöörasin otsa ümber.

Enne reisi astusin läbi Valikrõivaste poest, kus kohtasin kahte kooliõde – Üllat ja Helit ning kahte jakki – punast ja musta. Ma ei osanud otsust langetada. Läksime Heliga poest välja. Tema ruttas lasteaeda tööle, minna bussijaama.

Seisin ja vaatasin. Sinivalged Sebe lähiliinide bussid olid diagonaalselt pargitud. Üks lilla eiteamisliini buss rikkus kogu harmoonia. Pagan!

Vene kiriku pool põristas kollane teerull ja neoonrohelistes vestides marsimehikesed asjatasid ümber selle. Pille läks mööda, hõikasin talle tere. Selveri seina peal plingitas Olympic Casino peibutavalt keset valget päeva oma tulesid. Ma ei tea kasiinode maailmast ööd ega mütsi, kuid kindlasti on palju neid, kes teavad. Mitmekesine maailm!

Ootasin kannatamatult oma sada kuut. Ma olen bussiga reisides väga häbematu. Ei hooli ühestki vanainimesest, vaid jälgin hoolega, kuhu buss seisma jääb, et esimesena uksest sisse lipsata ja esikohale istuma saada. Läks õnneks.

Toila oli imeline – inimtühi ja sügisvärvides.

Tagasisõidul ootasin poe juure. Loomulikult olin tulnud liiga vara. Kohalikud mehed arutlesid õlle hindade üle, mis olla häbematult kõrged. Üks rattaga mees tuli bussipeatusesse istuma. Ütles, et ta peab puhkama, et selg valutab. Ma noogutasin. Mees pani suitsu ette.

Olin ainus pealemineja. Esikoht oli juba hõivatud. Ebaõnn. Istusin teisel istmel ja vaatasin püüdlikult otse ette, et süda pahaks ei läheks.

Ütlesin bussijuhile väljudes sõbralikult aitäh ja head õhtut. Ta pomises midagi vastuseks. Läksin uuesti Valikrõivaste poodi. Valisin siiski punase jaki.


Kui halvad pealkirjad!

Kaks korda järjest on pealkirjas juttu mittemeeldimisest. Kui halb stiil! Kui negativisttlik suhtumine! Mul tuleb tõsiselt end kätte võtta ja hakata paremini kirjutama. Seda ütles mu noorim tütar juba ammu: "Kirjuta rohkem ja paremini, küllap sind siis ka avaldatakse!"

Üle oma varju ei hüppa. Ma kirjutan, ma kirjutan. Kuigi üsna mitu aasatat tagasi hoiatas Jürgen Rooste: "Kui vähegi saate, ärge kirjutage! Lugege meid, päriskirjanikke!"

Ma loen, ma loen.

Seangi sammud raamatukokku.

Tuesday, September 15, 2015

Sõnad, mis mulle üldse ei meeldi

piiluma

Piiluge siia ja piiluge sinna! Vaadake, ärge piiluge! Piilumine on salajane tegevus. Lapsepõlvest peale mulle vastuvõetamatu. Kui mu vend ja onupoeg mind majanurga tagant piilusid ja siis ise mu eest ära jooksid, karjusin nagu ratta peal: "Ema, poisid piiluvad!"

näppama

Ma näppan siit natuke! (võtab näiteks mõne kommi või mis iganes). Võta, mitte ära näppa! Näppamine on varastamine ju!

Oo, need kõrvarõngad näppaks küll sul kõrvast ära! Mis mõttes nagu? Tahad mu kõrvarõngaid ära varastada või?

Rohkem ei tule hetkel meelde.

Ei meeldi mulle see ilus ilm täna

Hommikust peale juba. Avasin ettevaatlikult silmad ja päikest nähes sulgesin need taas. Ma juba tunnen selliseid sümptomeid. Mingit isu pole aiatöödeks. Käisin Kõuga jalutamas. See ka ei aidanud. Ma olen vist lihtsalt oma pralleelmaailmas päris kõvasti sees. Selles, millest kirjutan. Samas kirjutamine ka ei jookse nii, nagu peaks.

Vahepeal oli üks rõõmustav telefonikõne. Homme lähen külla. Olen paranoiliseks muutunud. Kahtlustan, kas inimesed on ikka nii toredad, kui näivad. Tegelikult on asi minus. Ma mõtlen nad enda jaoks lihtsalt liiga toredateks. Inimesed on ikka, nagu nad on.

Natuke sügistuult tegi selja kohe valusaks. Tahaks magada. Mis mul seal õues teha on? Kartulid üles võtta. Keegi neid niikuinii ei söö. Järgmisel kevadel ma nii palju maha ei pane.

Tegelikult on see päris halb, kui ilus ilm ja aiatöö ei aita. Ma olen oma energiatega jälle hooletult ümber käinud. Laiali jaganud neid. Aga nüüd prunt ette ja midagi te enam sealt ei saa, vampiirid!

Ma ei tea, kumb maailm mult seda energiat röövib - kas reaalsus või mu romaanimaailm. Sinna ma nüüd igatahes lähen.

Monday, September 14, 2015

Kolm võimalust

"No kuhu nüüd?" küsib mees, kui kell üks voodist välja kobin. "Kuhu, kuhu," osatan, "libahunti jooksma loomulikult."

Tegelikult ma ajan pada, sest praegu pole hooaeg. Täiskuuga neljapäevaöö peab olema. Tegelikult tulin arvuti taha. Kolm võimalikku varianti ongi:

vetsu minna
libahunti joosta
kirjutama hakata

Kuramuse vanatüdrukud ajasid mu täna nii äksi täis. Heas mõttes muidugi. Said mu üle kõhutäie naerda, kui ma neile kankaani tantsisin, ise absoluutselt mitte tasakaalu hoides. Veini jõime, noh!

Ja Killu, Killuke tegi tuju nii heaks, sest andis tagasisidet. Ta loeb mu blogi. Horvaatias. Kõiki asju on lugenud. Mul on see au.

Mulle üldse meeldib, kui te mind loete. Tehke seda julgesti, ma olen ju avalik naine. Lihtsalt guugelda ja ma olengi kohal.

Tegelikult ma soovin nii väga magada. Olen igat värvi tablette manustanud. Vist hakkavad mõjuma.

Kirjutamise ja lugemiseni.

Sunday, September 13, 2015

Kuidas valmistada endale magustoit, mis on üks õige magustoit

Las mees ostab õhtul Alma Muah! Caffe Latte koorejogurtit. Ise küll ära ostma hakka. Sorry, ma ei oska Caffe e peale seda kriipsu mitte kuidagi teha. Mitte ei tea, millise klahviga.

Siis on hea, kui on pika varrega latte lusikas. Mul on. Laps kinkis kaks tükki - üks varre otsast hõbedane, teine kuldne. Kole kallid. Ütleks firma nime ka, aga pole kusagil kirjas. Selle pika varrega lusikaga on hea jogurtitopsis segada. Ära kusagile välja küll kalla, siis on jama.

Õh, kuidas mulle ei meeldi, kui õlu pudelist klaasi kallatakse. Igal õhtul pean ma seda nägema. Mina tahan ikka ainult pudelist juua oma Ginger Joed.

Aga edasi. Siis võta konjakit baarikapist. Kõige parem on muidugi Chrisi kingitud MARTELL COGNAC  FONDEE (jälle see kriips) EN 1715 V.S.O.P. MEDAILLON, aga seda on juba kõvasti alla poole pudeli.

Noh ja valadki tubli sortsu jogurtitopsi. Seal on parasjagu ruumi jäetudki konjaki jaoks. Segad ära ja lähed teleka ette pleedi alla. Jalad tõstad üles vastu aknaraami ja vaatad midagi head - Downton Abbeyt näiteks.

Sama saab teha ka Vana Tallinnaga, aga selle pudel on tühi. Ise poodi alkoholi ostma ei lähe ka. Ainult, kui kingitakse. Muide, Vana Tallinna puhul sobib maitsestamata jogurt.

See, et mul on keedetud juurviljad potis, ei tule meeldegi. Homme püreestan need koerale.

Ilusaid magustoiduelamusi ja elagu alkohol!


Audience

Tegelikult peaksin juba hakkama end ürituseks valmis seadma, aga näed, klõbistan siin. Ma loodan südamest, et me laulame seda kava täna viimast korda. Ise ma selle kõik ellu kutsusin ja nüüd olen surmani tüdinenud.

Mõtisklen siin oma lugejate üle. Vaatasin selle nädala lugejaid. Neid on üheksast riigist. Okei Eesti. Mõistetav. Ameerika - võib-olla Kersti?

Saksamaal ehk Mare, aga kes loeb mind Venemaal? Norras võib-olla Sirje, Portugalis ehk Lauri, aga Inglismaal, Türgis ja Horvaatias?

Hirmus huvitav.

Kui te ei taha või millegipärast ei saa kommenteerida blogis, siis andke mulle tagasisidet anneli.lamp@mail.ee.

Ootan!

Saturday, September 12, 2015

Kuidas need luuletused sünnivad?

Inimesed nõuavad minult aeg-ajalt aru, et miks ja kust (kõlab natuke halvasti, aga paremat sõna ei leidnud) nad mul tulevad. Neil ei tule, aga minul tulevad. Inimesed pole tihti rahul, sest mina olen ju nagu nemadki, aga kirjutan luuletusi. See ei sobi nende arvates. Mõnede arvates, mitte kõigi.

Eile juhtus nii:


  • postitan feissbukki fotoalbumi Õhtuilu
  • Aira kommenteerib teiste hulgas fotot pealkirjaga Päike põgeneb metsa. Ta peab seda heaks pealkirjaks, ka maalile sobivaks.
  • Signe kirjutab kommentaaridesse luuletuse. Mitte esimest korda. Ta on seda ennegi teinud. Pean luuletust väga heaks.
  • Minul hakkab mõtetes helisema oma luuletus, mille esimese salmi õhtul üles kirjutan ja ülejäänu hommikul.
Siin on meie kolme kollektiivne looming:


päike põgeneb metsa
üle ädala flokside taga
puhassinise laotuse sisse
sulab lennuki valge rada

päike põgeneb metsa
enne veel pikad varjud
tõmbab niiskele murule maha
korraks läigatab leedrimarjul

päike põgeneb metsa
see viimane valus valgus
ta igatsev nukker ilu
on septembrikuu õhtu algus



Thursday, September 10, 2015

Kus on minu ristiteed?

Tänane päev ja osa eilsest õhtust kulus Margit Petersoni "Rist teel" lugemiseks. Kui ma loen, siis ma loengi. Kuni raamatu lõpuni ja tükk aega ei saa siis enam tekstist välja.

Pelgan pisut nõiaraamatuid, aga see oli puhas valge maagia. nagu on valge maag ka Margit ise. Lugesin ja rahu voogas mu sisse. Pea hakkas küll valutama, aga uskuge, et see oli ikka pigem iidvana retsepti - keefir Vana Tallinnaga, kui raamatu süü.

Mõtlesin paljude asjade peale. Näiteks on mu seinal surnud inimeste fotod, aga maha võtta neid sugugi ei taha. Samuti on magamistoa seinal peegel. Selles toas surid mu vanemad. Täpselt samal kohal on praegu meie voodi, kuid mingit halba energiat me ei tunne. Pigem kaitset.

Mul on täiesti oma rituaalid, millega energiaid puhastan. Küürin toanurki ja helistan tiibeti kelli, palvetan, põletan küünlaid ja loomulikult kõige efektiivsem on elav tuli koldes.

Katsun nüüd tavapärasesse rütmi tagasi saada.

Muide, ma ei ole kunagi kohanud tegusõna "kuukama". Ainult Margit kasutab seda.

Pöidla ja nimetissõrmede ringi kavatsen ma küll kasutama hakata.

Wednesday, September 9, 2015

Täna õhtul kell kuus

Ärkan tabletipohmelliga, sest manustasin õhtul natuke rohkem. Sellele vaatamata näen painajalikku und, täis hirmutunnet, mida veel hommikulgi mäletan. Öösel nelja paiku tuigun vetsu, vaevu jalul seistes. Mingil hetkel äratab meid tugev vihma- või rahesadu. Maailmalõpu tunne on, aga uinume siiski uuesti.

Saan hommikul üheteistkümne paiku paar telefonikõnet voodisse. Teen küll reibast häält, aga inimesed saavad ju aru. Ei ole vaja vabandada, rahustan neid.

Olen õhtu pärast elevil. Täpselt minu moodi.

Lõunaks saan end nii kaugele, et panen õunad, ebaküdooniad ja rabarberid aurutisse. Rabarbereid ei koori. Ei viitsi. Minu pärast tulgu mahl kibe. Ei huvita.

Margit on juba teele asunud. Kommenteerin ta postitust. Panen südamele, et ta jalgupidi istmetel ei hüppaks ega bussijuhilt iga natukese aja tagant küsiks, et millal me kohale jõuame. Vist on naljakas, sest Margiti sõbrad laigivad.

Mängin klaverit.

Hakkan end juba õhtuks riidesse sättima. Nüüd helistab naabrinaine ja tahab tilli. No lähen siis põllule ja lõikan talle paraja sületäie. Ta kuivatab talveks. Mina loomulikult ei viitsi nendega midagi teha.

Mängin jälle klaverit. Tahaksin juba minna. Täna kohtume Margitiga esimest korda päris maailmas. Virtuaalses oleme ammu sõbrad.

Aa, lillekimbu teen ka vahepeal - hõbeleht, lõhislehised päevakübarad, sügislilled ja kaks punast jorjeniõit.

Siis sõidame. Ikka mööda mereäärt. Ilus on. Päike ja puha.

Juba on mõned tädid kohal, aga ma rebin Margiti kohe nende käest ära ja sulen oma embusesse. Margit on üllatunud, et ma polegi nii pikk, kui ta arvas. Noh, mul pole ühtki kontsa all.

Kuidagi nihverdan ennast tema kõrvale istuma ja õhtu hakkab kerima. Margitist kiirgab head energiat. Ostame ikka mõned raamatud ka.

Saan teada, et daami nimi, kes igal võimalikul kultuuriüritusel käib, on Valve. Ta palub ka minul oma märkmikku sissekannet ja autogrammi. Ma kirjutan:"Armas Valve! Ma luban ennast edaspidi rohkem värvida!" Sest Valve on mulle just öelnud, et ometigi olen ma täna ilusti värvitud. Et tema alati mõtleb, et miks ma end nii vähe värvin. Soh!

Koju tagasi taas mööda mereäärt. Meri on suur ja tume.


Mis teil viga on, inimesed?

Maailm on omadega perses, see on siililegi selge. Iga muutus toob kaasa uue muutuse, iga veerev kivike lükkab liikvele järgmise ja on vaid aja küsimus, mil laviini alla jääme.

Muidu täiesti normaalsed ja haritud inimesed on avalikult liitunud pagulaste vastase liikumisega. Ma ignoreerin küll nende sõnumit, aga siin oma blogis....

Ma lihtsalt mõtlen, et neljakümnendatel olime meie ka ju pagulased. Lihtne inimlikkus nõuab hädaliste aitamist. Küllap see mass käitub häirivalt, aga nad on ju nurka aetud.

Neist jääb maha laga, nagu näitavad feissbuki postitused. Samasugust laga võib kohata ka meie metsade all keset kuldset rahuaega.

Psühholoogias räägiti Johari aknast - avatud ala, varjatud ala, pime ala, tundmatu ala. Tundmatutes olukordades ilmutab end tundmatu ala. See ongi ilmselt paljude inimestega praegu juhtunud.

Mina ei tahaks ka, et mu kodu oleks täis sõjapõgenikke, nagu viimase sõja ajal Eestis oli, aga praegu on tsipa teine olukord. Koju sulle lausa keegi veel ei tule ja Eesti on nii külm ja madala elatustasemega riik, et massid siia ei torma.

Lihtsalt inimlikku hoolimist! Palun!


Saturday, September 5, 2015

Peatage maailm, ma tahan maha minna.

vihakõnest väsinud

infotulvast tüdinenud

kummardun maa poole

ritsikas siristab näkku

muld lõhnab vihmast

võtan peenrast porgandi

ja tõmban maailma ukse


enda järel pauguga kinni

Thursday, September 3, 2015

Krantsirahva punklaulupidu

Krantsirahvas pole üldse halvusav termin. Algallikat enam ei mäleta, aga nõus olen küll. Krantsirahvas on segatud verega tugev ning vastupidav rahvas. Oleme ju sellised? Balti aadlilt ja karile jooksnud laevade kaptenitelt häid geene saanud.

Mina pole hingelt ega ihult kunagi punkar olnud, kuid mulle meeldib nende välimus. Mulle meeldib, kui on musta seljas, kette kaelas ja tumerohelisi harju peas.

Ja igasuguseid laulu- ja tantsupidusid meeldib mulle kodus diivani pealt ka rohkem vaadata, kui massi hulgas trügida. Uskuge mind, mul on nii palju fantaasiat, et saan tunde kätte küll.

Krantsirahvale meeldib klähvida. Kui pole parajasti vene võimu, mille vastu isamaaliste lauludega minna, siis sobib oma valitsuse ja riigikogu peale haukuda küll.

Praegu kõlab insener Garini hüperboloid. See on mulle ja Viidingu luuletus ja Pussy Rioti kooriosa ja need naised, kes näevad lihtsalt värvilistena nii ilusad välja.

Noh ja mis mulje jäi? Et inimesed tahavad lihtsalt ilusat laulu laulda ja käest kinni kõikuda. No viimase laulu põhjal jäi küll selline mulje. See viimane insener Garini hüperboloid kõlas sama ilusti kui Mu isamaa on minu arm vene ajal.

Ilus värviline klounaad see tänane.

Tuesday, September 1, 2015

Kuidas keeta kreegimoosi. Õpetus algajatele.

See ei ole tegelikult üldse minu retsept. Merle keetis kunagi nii. Ja loomulikult olen ma natuke liialdanud ka.

Kõigepealt saa kusagilt kreegid.

Siis küsi naabrinaiselt ta kõige suurem, uuem ja kallim pott.

Kalla kreegid potti ja vala peale suhkur. Nii, et see jääb kolmnurgana kreekide kohale kõrguma nagu Egiptuse püramiid.

Pane pott gaasipliidile ja keera leek maksimumi peale.

Nüüd mine telekat vaatama.

Süvene põnevasse filmi.

Läbipaistmatu sinise suitsu peale jookse kööki ja keera gaas kinni. Tuuluta tube ja kõrbenud pott viska minema.

Osta naabrinaisele uus pott.