Friday, July 31, 2015

Narva - Jõesuu

Teate seda kohta? Endise nimega Hungerburg. Kunagi olla üks laev karile jooksnud ning meremehed nälga jäänud. Sellest nimi. Tsaariajal vene rikkurite suvituspiirkond. Täis imekauneid puitpitsvillasid. Kilomeetrite viisi liivaranda ja mändide vaigulõhna. Võimas paradiis.

Rand on alles. Suvitajad ka. Villad peaaegu sajaprotsendiliselt lagunenud või maha põlenud. Tunned end, kui Musta mere ääres, sest kõikjal lõhnab šašlõkist ja vene keelest.

Nostalgia saadab igal sammul. Inspiratsioon ka.

parim on olla jõude ja maias
väitis üks värvikas vanadaam
selles männilõhnases aias
täpselt õige tunde ma kätte saan

selle sajandivanuse villa verandal
mida kaunistab puitpitsornament
kui mul pikad siidkindad on endal
ja kaaslaseks inglise džentelmen

kui magus vestlus venib kui siirup
ning keerleb sigarisuitusu saba
seal pole olemas mõistet kiirus
ma olen nii pagana laisk ja vaba

valge tüllkardin lainetab tuules
mändide vahelt vilksatab meri
inglise džentelmen loeb mulle luulet
kuid minu kõrvades kohiseb veri

parim on olla jõude ja maias
laual hiina portselan ja cream tea
seal tühjas männilõhnases aias
seisan ja unistan avali silmi



Thursday, July 30, 2015

Täiuslik kodumäng

Oleme kolmekesi ja meil käib täna tõeliselt täiuslik kodumäng. Üks värvib maja, teine teeb süüa ja mina vean käruga küttepuid ning laon varju alla riita.

Tegelikult oléks pidanud kirjutama minevikus, sest praeguseks on see idüll läbi ja meie toas vihmapaos.

Vaatan aknast neid kümneid ja kümneid mutimullahunnikuid. Kusagilt pole võtta tahtmist ega energiat hakata mutte tapma, kuigi vastav lõks on olemas. Ma olen lihtsalt sellest probleemist üle kasvanud.

Hiljuti üks ilus marerialistist naine just hooples mu õue peal, kuidas ta on tapnud lõksuga kolmkümmend mutti. Ma olen ka neid tapnud. Pole üldse uhke selle üle ja rohkem ei taha. Lihtsalt ei taha. Elagu ja ajagu oma hunnikuid. Mul on küllalt tegemist oma hinge eest hoolt kandmisega.

Üks mutipeleti küll piriseb keset seda kaost.

Tuesday, July 28, 2015

Libahuntlik

kui öötaevas süttivad tähed
ja pimedus hiilides tõttab
suurräti ümber ma võtan
ja välja hulkuma lähen

ma kohtan huntide silmi
mind riivab öölinnu lend
nii hästi ma tunnen end
kuid ei tea kas unes või ilmsi

öö lõhnab niiskelt ja udu
rõskeks muudab mu juuksed
ja eemalt kostaks kui nuukseid
sealt kus on rabade kodu

sealt kus on tumedad väljad
ja asjad mis öödes on
mu varvastel roomavad nälkjad
ja peos on beebikärnkonn



Mida ma olen ajaloost õppinud?

ma ei õmble kunagi kalliskive

oma korseti sisse

sest ma tahan et esimene kuul

tapaks mind kohe



Legendist Romanovite kohta.

Monday, July 27, 2015

Jalatsipoe müüjanna

Märkasin täna teda Tsentraali tagaukse juures koos ühe teise naisega suitsetamas. Väärikas ning korpulentne, alati maitsekalt riides, peamiselt mustas. Täna harmoneerus kollavalgetriibuline jakk samasuguste tennistega. Te teate kindlasti seda naist, sest teda pole lihtsalt võimalik mitte märgata. Tumedapäine. Iga jumala päev soengu ja täismeigiga.

Olen kord ta käest ühed sandaalid ostnud. Neid tuli veel ekstra tellida. Müüjanna oli lahke ja tore. Ühel teisel korral, kui ma küsisin, et kas konkreetse mudeli suuremat numbrit pole või tellida ei saaks, siis oli ta tunduvalt jahedam ja vastas eitavalt. Võib-olla lihtsalt ei viitsinud. Ehk oli halb tuju.

Nii mõnigi venelanna armastab end argipäeval nii öelda täispurjesse lüüa. Ja nii aastaid. Kas nad ära ei tüdine? Ja mida nad siis teevad tõeliselt pidulikel puhkudel? Kuidas siis riietuvad? Ma ei mäleta, et oleksin jalatsipoe müüjannat balletietendustel või sümfooniakontserdil kohanud. See pole küll mingi argument, sest kõiki inimesi ju ei märkagi.

Võib-olla ongi iga päev seal poes tema jaoks pidupäev!?


Friday, July 24, 2015

Väike äbarik luuletus

tuhud on
vaev on
luuletus peaks sündima
aga millest
juulilõpu õhtupoolikust
kui olen üksi kodus
ja vaatan tuult
metsmaasikad pesunööri all
on söömata
pärnaõied korjamata
kukeseened koju toomata
mina vaatan vaid tuult
oh kergem hakkas
väike äbarik luuletus sündis
olen ta tulekust väsinud








Wednesday, July 22, 2015

Täpsustuseks

See eelmine jutt oli neile, kes ei ole mu feissbukisõbrad ega muidusõbrad. Kellel pole mu telefoninumbrit, kes ei tunnegi mind, aga raamatut tahaksid.

Igal oma saatus

Sellise nimega luulekogu on mul praegu trükikojas. Millal kätte saan, ei tea. Ometigi on mul juba esitluse kuupäev kindel. 16. augustil kell 15.00 Jõhvi Raekoja saalis. Ja tuleb selline esitluskontsert, kus minu lemmikansambel PENK laulab. No ja ma loen siis luuletusi ikka ka.

Kes sa iganes oled ja tahad tulla, aga palun. Juhul, kui mu luule sind kõnetab. Üks reegel on ka. Nimelt ei taha mina saada lilli ega kingitusi. Võta sõber ja natuke sularaha ning kaks vaba kätt kallistamiseks kaasa.

Kui sa aga esitlusele tulla ei saa, aga luulekogu väga tahad, siis kirjuta mulle anneli.lamp@mail.ee.
Ma saadan postiga. Hinnaks kujuneb viis eurot (koos postikuluga). Raamatuke on õhukene. 80 lehekülge.

Raamatuga läheb veel aega, aga kirjutada võid mulle juba nüüd. Ootan põnevusega. :)

Tuesday, July 21, 2015

Mäletate veel lehmi?

mäletate veel lehmi
vanaema juures maal
õhtuse lüpsi aegu
laut lõhnas sõnnikust
etteniidetud rohust
ja lüpsisoojast piimast
sirr sorr lüpsikusse
vanaema põlvede vahel
kass keerutamas
ümber jalgade
piimavahtu oodates
mäletate veel
sumeda augustiõhtu tähti
kui vanaema piima kurnas
ja tont oli põõsas
ning floksid lõhnasid
lehmad puhisesid
ja mäletsesid
rasked kuumad kered
laudapõrandal maas
kuivadel õlgedel

mäletate veel lehmi
vanema juures maal







Saturday, July 18, 2015

Tüdrukute õhtu

Üle hulga aja tunnen end hästi. Olen palju naernud täna ja neli tundi peenraid kitkunud. Tegelikult vastupidises järjekorras. Enne kitkusin, siis naersime.

Selline tore neljane tüdrukutepunt oli meil täna. Sõime kõike, mida tahtsime. Sealhulgas palju jäätist. Lillest on juba täitsa kambajõmm saamas. Ega mina valdagi muid suhteid kui kambajõmmi omi. Sellised pakuvad mulle kõige rohkem.

Mul on veel tiigi ääres natuke kitkumist ootamas. Mulle meeldib, kui juba õhtul on töö teada. Ja siis hakkab aga muruniiduring jälle otsast peale.

Sajab. Tüdrukud läksid juba üles magama. Õues on pime, aga ma ei tõmba kardinaid ette. Suvel ei taha. Mulle ei meedi magada pimedas toas. No praegu on küll pime, aga hommikul läheb valgeks.

Kaks päeva järjest leian ma vihmaveetünnist uppunud hiirekese! Täpselt samasuguse!

Thursday, July 16, 2015

Läänemaa rannad

Läänemaa randades laulavad liivad
kui kannaga õigesti kaapad
nüüd ainult unenägudes viivad
sinna mind võlurisaapad

tollal oli meil kilomeetrite viisi
vaba vett ja inimtühja tuult
me olime alasti seal paradiisis
pruunid kehad ja mustikasinised suud

aga lõpuks ikka aegade looriga
me häbitu alastus kinni kaeti
ja hukkamõistjate ühendkooriga
paradiisist meid välja aeti



Wednesday, July 15, 2015

Kolmas päev

Kolmas päev on õhtus, lausa öös juba. Olen väsinud. Väsin kiiresti. Inimestest. Nende õpetussõnadest ja arvamustest. Lill on ka muidugi suht intensiivne.

Igatsen neid ammuelanud mehi - Liivi, Ennot, Visnapuud, Leinot, Ristikivi...

Õnneks  on mul kodust võtta üks praegu elav mees, kellest on palju abi. Lugesin seda Tudulinna raamatut ja leidsin tuttavaid nimesid. Ise suurt midagi kirjutanud pole.

Ootan, et Ivo kutsuks meid suvelõpupiknikule, aga suvi on alles ju täisjõus ning mitmed asjad ees ootamas. Nendega tuleb ühele poole saada.

Liisbetiga on hea ning turvaline. Kodune.

Rohkem ma ei suuda enam õigekirja kontrollida. Pean lõpetama. Ah jaa! Efraima oli nõus kirjutama mu raamatusse oma peatüki.

Tuesday, July 14, 2015

Saatus on tähtedes kirjas

Olete mõelnud selle lause topelttähendusele? Nii taeva kui ka kirjatähti märgitakse sama sõnaga. Selle taga peab midagi olema.

Mina usun, et Saatus on tähtedes kirjas ja meie käitume nii, et meile jääks mulje, nagu me ise juhiksime oma saatust. No natuke juhime ka.

tuulelipp arvab, et tema on see, kes tuulte suuna määrab...

Vot täpselt nii palju juhimegi. :)

su mõttest peas
saab peagi sõna suul
ja väljaöeldud sõnast
sirgub tegu
ning tegudest
neist kasvab harjumus
ja harjumustest sinu loomus
nii päevast päeva
sama rada käies
ühtäkki märkad imestunult
mõru maitse suus
seesama ongi sinu saatus





Kui sa oma profiilipilti vahetad,

siis sõbrad laigivad tavaliselt ikka, sest nad aktsepteerivad sind just sellisena nagu sa oled. Paljud kirjutavad ilusaid sõnu. Mõni ignoreerib, mõni üritab olla teravmeelne.

Sain ka oma pildi alla ühe kommentaari, mis tuletas mitut asja meelde. Esiteks seda juhtumit, kus Kristina pani üles foto, kus ta oli meigita ja sirgendatud juustega ja vist hommikumantlis isegi. Äge ja omapärane!

Mina loomulikult laikisin, aga no kõvasti võtta sai tüdruk selle foto eest. Aga Kristina pole pehmest puust. Ta on üks üks ütlemata julge naine. Au sulle! Alati sinu fänn!

Kunagi ammustel aegadel läks tollal veel Kati Murutari nime kandev inimene Tartu Illekasse õhtul sõpradega pidu panema ja järgmisel päeval olid meedias pildid, kuidas Katil sukatripid läbi kleidi aimata on. Kati oli väga vihane.

Mingis telesaates näidati suvalist naist ja kaamera leidis üles karva tema lõual ning zuumis selle suureks!!! Tule taevas appi? Mis inimestel viga on, ah?

Ja teises saates, kus näidati vanapaari, kellel katuselumi kõrvalhoone laiali lükkas, leidis kaameramees üles süldikausi, kust oli lusikaga söödud ning tõi selle suurde plaani. Halloo?

Sellises maailmas elame.

Soovin, et me ikka igas asjas kaunist otsiksime ja leiaksime ning kadedad poleks. Halleluuja! :)

Sunday, July 12, 2015

Ei ole tasuta lõunaid

Eile teel Paganamaale peatusime oma lärmaka seltskonnaga Võru maanteel Armeenia köögis, et pisut keha kinnitada. Mina veel soovitasin seda kohta.

Kuna meid oli üheksa, siis tuli kaks lauda võtta. Abivalmis ettekandjatüdruk oli varmas kaks kõrvuti asuvat lauda kokku lükkama, ise sealjuures midagi pomisedes teenindustasust. See läks meil kõrvust mööda.

MEELI AITAS VEEL LAUDA ÜHEST OTSAST TÕSTA!

Kui maksmiseks läks, selgus, et see laua tõstmine maksis SEITSE EUROT! Maksime ära nagu valged inimesed ikka, aga pärast küsisime endalt: "Mille eest?"

Kui Meeli poleks aidanud, oleks tasu ilmselt neliteist eurot olnud. :) :) :)

Ühe suurürituse saja osavõtja toitlustamise puhul maksab nõude rent TUHAT eurot! Vaata siis seda tühja taldrikut enda ees!

Aga muidu ilusat päeva!




Tuesday, July 7, 2015

Tuligi

ma tahan et sajaks
sest vihma vajab
janune tuhkkuiv muld

ma tahan et kallaks
otse taevast alla
ja kustutaks päikesetuld

vihmakardina taga
ma diivanil magaks
ja oleksin meeleldi kurb



Nüüd sajab

Ma ei saa kirjutada luuletust: nüüd sajab, sadu lämmatab..., sest Runnel on seda juba teinud. Ega lämmata ka. Tahan, et sajaks, vihma on vaja. Korraks tuli kõva sabin, aga kohe läks üle ka.

Aga äkki ma kirjutan siis: tahan, et sajaks, vihma on vaja...

Päris hea mõte. Muud ei jaksa. Eile oli jälle üks ületöötamispäev. Täna mitte ei tahtnud voodist välja. Üheks alles ajasin jalad alla. Vastutahtsi.

Ma nüüd proovin, kas see vihmaluuletus tuleb ja siis lähen vihma vaheajal õue ja võtan vikati kätte. Tõmban mõne kaare maha.

Sunday, July 5, 2015

Ütlemata jäänud sõnad

Kõik sai alguse Pange Vallist

Kui me Aimariga sõbrapäeva õhtupoolikul Valli ja Benno maja ees kojusõidule asutame, mulgipuder ja soolaseenesalat kaasa pakitud, siis ma löristan muudkui nutta, sest mul on väga halb olla. Eelmise õhtu seinast seina emotsioonidest ning ära joodud alkoholist. „Mida sa kogu aeg ulud!“ saan Valli käest õiendada. Tema tantsib ja teeb koomuskit, kui me autosse istume ja kisab veel viimsel hetkel ukse vahelt: „Ja kirjuta minust. Et kõik sai alguse Pange Vallist!“
Tõepoolest kõik saigi alguse Pange Vallist. Tookord veel Tuuri Vallist. Aasta oli seitsekümmend ja natuke peale eelmisel sajandil. Meie olime Tartu peda tüdrukud. Tartu Rahvateater hakkas lavastama Oskar Lutsu „Sood“ ja oli vaja Metskassi osatäitjat. Sinna sobis ainult Valli oma sipelgapiha ja suurte väljendusrikaste silmade ning silmapaistvate rindadega.
Valli sai rolli ja toa minu südames. Kuigi selline jutt on jama, sest süda on ainult üks lihas, mis meie organismis verd pumpab, aga luuletajad räägivad nii. Et meie südames on toad meie sõpradele. Vallil on minu südames päiksepoolne ja merevaatega, sest Valli teeb tihti tormi. Oh ma olen näinud kümnemeetriseid laineid sealt aknast. Aga selles toas on veel üks väike armas Anu, kes istub pingikesel ja sööb praeahju ukse pealt, sest mujal pole ruumi. Seal on väike armas Mikk, kes korjab emale peotäie võililli. Ema sokutab selle käsi määriva kimbu grimasse tehes kusagile salaja ära, kui me restorani sööma läheme ja Mikuke nutab hiljem lohutamatult, kui ta lilli ei leia: „Ma ju ütlesin sulle, et vargad võivad ära viia!“
Vahel pean ma oma ümmarguse söögilaua selles toas pikaks venitama, et kõik Pange Poisid ka ära mahuksid oma laulude, lõõpimiste ja pudelitega. Ja siis istuvad laua otsas Valli ja Benno. Nad hoiavad käest kinni. Benno mängib vaba käege suupilli ja Valli akordionil bassi. Ja mina tunnen ära, et selle nimi, mida ma näen, on armastus.
Ja siis me laulame Valliga „Kohvki kibe on“. Laulame kordi ja kordi, ühehäälselt ning väga madalas helistikus, sest me oleme mõlemad umbaldid. Ja mida rohkem me laulame, seda vähem sõnu me mäletame. Aga ma tunnen ära selle, mida me teeme – see on armastus. Vallit on võimalik kas armastada või kadestada. Rohkem variante lihtsalt pole.

Sel talvel kohaliku kunstniku näitusel näen ma kaarti karikakardega ja ma tunnen ära, et see on Vallile ja Bennole. Ma kirjutan sinna sisse luuletuse neile ja ainult neile:



heinamaade veel niitmata rohus
karikakarde unelev embus
vikat ei tule nad polegi ohus
sügisesse võib kesta see lembus

iga õieleht tähendab armastust
küljest neid rebida polegi vaja
niimoodi alati hoides teineteist
rõõm kestab praegu ja üle aja

ja kollane lapsuliblikas tuules
õitele kaugelt sõnumeid toob
suvi ja lilled ja tuul see on luule
üks salmike õnne muinasloost

Õnne ja armastust ja kestmist teile, armsad Valli ja Benno!

Anneli ja Aimar

4. juulil 2015 Olustveres



Wednesday, July 1, 2015

Lahe laiemalle, lahe laiemalle!

Olen end täna seljast vigaseks ning peast segaseks kitkunud. Taltsutanud kiviktaimlat ja rookinud põõsaaluseid ja tiigiümbrust. Ikka sületäite ja ämbritäite kaupa.

Kiviktaimlast armutult välja vohama hakanud magunad, anemoonid, meelespead, kannikesed.

Põõsaste alt kassiratast ja tiigi ümbert osja. Kõik komposti. Ma pean arvestama, et minu kompostmuld sisaldab suurel määral lilleseemneid. Aga see on pigem tore. Idanevad mul järgmisel kevadel kusagil, kus oodatagi ei oska.

Ja mu suures aias on erinevates ilmakaartes kokku neli kompostihunnikut. Suured nagu hobusekoormad. Ehitangi neid koorma põhimõttel. Kõigepealt servad ilusti püstloodis üles ja siis keskele.

Seda tehes kuulsin kõrvus isa häält minevikust  hüüdmas: "Lahe laiemalle, lahe laiemalle!" (lase laiemaks). Ta ütles seda kärsitult ning pahaseltki. Nagu ikka, kui väsinud oli. Ja väsinud olime heinaajal kõik.

Täna ongi selline ema-isa päev. Nägin neid unes ja kollane kukehari ka õitseb. Mu lapsepõlvelill. Tuletab ema meelde.

No kõik tuletab neid meelde, kui oma lapsepõlvekodus elad. See on ühtpidi nagu lõks ja teistpidi jälle nagu kaitse.

Vaatan, kas saan fotokale elu sisse.