Wednesday, April 29, 2015

Kirjavahemärkidest

Muidu ma küll proovin neid panna sinna, kus on nende koht. Luules mitte. Märgid teevad luule nii koledaks - tükeldavad ja muudavad visuaalselt ebaesteetiliseks. Märkideta kulgeb luule nagu jõgi. Varem ma kirjutasin üldse pikas jorus, kuid nüüd olen hakanud salme eraldama. Et lugejal lihtsam oleks.

Tean, tean, et märk aitab mõista ja rütmi hoida, aga ega mina sellest hooli. Saavad aru ka märkideta. Olen kuulnud, kuidas loevad.

Aga muidugi võib üks koma inimese hukka saata või ta elu päästa. Mäletate ju küll seda korraldust, mis süüalusega kaasas oli.

1. Armu anda mitte, hukata.
2. Armu anda, mitte hukata.

Tuesday, April 28, 2015

Kas siis luule tuleb tuulest või ei tule?

Ma pean möönma, et ma olen luules lootusetult vanamoodne. Ma tahan seal kuulda riimi, rütmi ja helinaid. Vabavärss ja proosaluule meeldivad ka, kuigi ma pole mingi luuleteoreetik, et neid isegi eristada.

Vannun, et et hakka kunagi meelega ja tehniliselt kirjutama sonette või haikusid või tankasid ja et cetera.

Mina kirjutan ikka seda, mis mu sees kõlab ja kõliseb. Ma olen tüdinenud vaidlemast oma luuletuste rütmi üle. Kes neid rütmis lugeda ei oska, neil puudub lihtsalt rütmitunne. See on nende probleem. Lihtis.

Ja ma tahangi jääda vaikselt metsa luuletama. Ma tahan, et ainult valitud teaksid minust. Ja nüüd ma panen uuesti kirja selle metshaldja loo, mis on tegelikult "Punases majas." Aga kõik niikuinii ei viitsinud seda lugeda.

Ma ikka aeg-ajalt laulan seda lugu. Ennast ise mõnusalt pisut häälest ära klaveril saates ja pidevalt unustades, et milline salm algab eeltaktiga ja milline mitte.

ma olin paljasjalgne metsaneid
kes hommikuti ojavetes kümbles
ja sinikuldseid liblikaid mu ümber
neid karges õhus keerles tuhandeid

ma olin selle laane ainus metsaneid
suu mustikatest alailma lilla
ei mõttessegi tulnud mulle minna
seal käima kaugeid võõraid teid

ma olin hellitatud metsaneid
mul oli roheline samblavoodi
ja päiksetõusul alati mul toodi
metsmaasikaid nii punapunaseid

ma olin kõige õnnelikum metsaneid
metsvindi laulu männivaigu lõhnu
ja kauneid sooje pikki suveõhtuid
ei unusta ma ikka mõtlen teist

ma olin selle laane viimne metsaneid
kes maeti esimestel hallaöödel
ja jäise käega jääkristalle vööle
jah sügis ise oli see kes pillas neid

nüüd olen mälestuste metsaneid
kes vahel harva põikab allikale
kui elu tundub mõistmatu ja vale
siis lähen kõnnin kaugeid laaneteid


Jumal paraku, et ma seda juba kord postitanud pole! Väljaspool romaani, ma mõtlen.

Monday, April 27, 2015

Kuidas käituda antud olukorras?

Õues on suurepärane ilm. Varasematel aegadel veetsin ma kõik sellised päevad aiatöid tehes. Nüüd aga... No tegin pisut. Kärutasin mulda. Rohkem lihtsalt ei jaksa. Ja mis kõige hullem - ei huvita.

See igakevadine õhinapõhine seemnekülv ja istutamishuvi on kadunud. Mis niimoodi saab? No vahel tuleb ikka natuke tahtmist miskitki teha. Otseselt midagi ei karju, kõik on ju põhimõtteliselt korras, aga vaikselt võiks hakata ikka seemneid ja kartuleid mulda sokutama.

Lihtsalt tulebki teha hästi tasapisi ja mõõdukalt. Ei mingit rabamist enam. Need ajad minu jaoks on möödas.

Ja tegelikult on asi ka selles, et mu aed on valmis saanud. Kuigi öeldakse, et aiad ei saa kunagi valmis. Kaksteist aastat oli mul igal kevadel-suvel mingi projekt ning ümberkorraldus. Enam mitte. Nüüd ma tahan lihtsalt vaadata, kuidas põõsad-puud kasvavad.

No ja kitkumisest ning muruniitmisest ei tule ju kunagi puudust.

Sunday, April 26, 2015

Vähe loete mind

Paraku pole mul ka midagi tarka kirjutada. Elu muudkui kulub omasoodu. Üks päev korraga. Katsun nende päevadega hakkama saada.

Ma pole kirjutanud ka oma pooleliolevaid asju ja ühtegi head luuletust pole juba nädal aega tulnud. Inspiratsioon ei külasta mind. Praegu. Aga küllap ta millalgi jälle tuleb.

Mu elus on toimunud mõned muretsema panevad muutused. Näiteks ei viitsi ma enam ristsõnu lahendada. Aiaajakirju ei osta ma juba ammu. Üldse ei huvita.

Siiski, siiski. Iluõunapuud "Professor August Vaga" ihkan ma endale ikka. Koht on olemas, kuhu istutada. Iga kord saan nagu ussist nõelata, kui keegi mainib, et igal õigel aiaomanikul on see juba ammu olemas.

Meil pole müügil olnud. Isegi Tartu Puukoolist pole saanud. Äkki nüüd on, ma pole ju käinud vaatamas. Kui on, ma ostan. Hind ei loe. Ma tean, et ta on kallis. Minu jaoks.

Mulle pakuti tööd täna! Järelikult näen ma välja täiesti normaalne ja töövõimeline. Näen kah, ma tean isegi. Vahel harva külastab mind hästi hägune mälestus, kuidas siis oli, aga see haihtub kohe.

Ja armas Piia! KUI sa mu blogi loeksid, siis sa saaksid teada, et selle Anthon Bergi kommikarbi, mida ma pidin tohtida avada alles sünnipäeval, kiskusin ma juba täna lahti.

Aitäh kõigile, kes täna minuga olid ja mu päeva kauniks muutsid! Söögid on söödud ja ma ei tea, kas seelik homme selga mahub.


Saturday, April 25, 2015

Lihtsam elu ja parem tuju

Lahkusin mitmest FB grupist ja kohe hakkas parem. Liiga intensiivsed asjad ei sobi mulle. Et uudistevoos muudkui tuleb ja tuleb...

Ootan juba aega, mil niinimetatud sõbralisti ka üle vaatan ja jätan tõesti vaid need, kellega mind midagi seob või kellega ka reaalselt suhtleme või kelle info mind tõeliselt huvitab või kellest ma hoolin ja kes minust hoolivad.

Ma vedasin täna käruga mulda ja kitkusin.

Thursday, April 23, 2015

Padespann, tuustepp ja krakovjakk

Olen täna terve päeva interneti abiga neid õppinud. No variante on palju, aga ma valisin juba omad välja. Igaüks tantsib ju pisut omamoodi. Aga ma arvan, et see on klassikaline kolmik. Varsti läheb tarvis.

Ammu olen põdenud, et sammud meelest läinud. No kui aus olla, siis olen osanud ainult padespanni, aga kunagi pole hilja. Tuustepp on kõige keerulisema seadega.

Ja ikka meelest ära kipub minema, pole veel jalgades.

Ma enne pessu ja voodisse minekut teen veel mõned korrad a capella ja ihuüksi läbi need lood.

Wednesday, April 22, 2015

Kui kirjutada, siis kuidas kirjutada

Pigem vähem. Mitte nii, et kõik sinust tüdinevad ja samas ka mitte nii, et kõik su unustavad.

Mäletate, et Ristikivil oli vaid ÜKS õhuke luuleraamat. Mitte, et ma siin end Ristikiviga võrdleksin. Sain Adsoni raamatust teada, et mõlemad olid vallaslapsed - Adson ja Ristikivi. Küllap olid nende emad korjanud üles väga head geenid.

Praegu olen ma küll piisavalt väsinud kõigist neist sadadest harrastusluulejatest. Neid on terve Eesti täis. Mina nende hulgas.Tahaksin nüüd pisut rahu.

Mulle meeldis, et energiapommist ekstravert Kersti postitas täna FS-s, et on mõttekam valida aeglane tempo. Tõesti. Mind on see ohmulonniipaljutegemistjaüldsepoleaega alati häirinud. See on ainult valikute küsimus. Noh, temperamenditüübi oma ka muidugi.

Intovert istub paigal ja ta ajus tormleb sipelgapesa, ekstravert tõmbleb ringi ja ikka on vähe. Tegelikult peaksid need kaks lausa erinevatel planeetidel elama.

Ma olen vist energiavampiiridele ka kerge saak. Kust arvan ise saavat, sinna tegelikult hoopis kaotan.

Seega. Lebama ja Päätalot lõpuni lugema. On see alles rariteet! Torontos välja antud, aga mis aastal? Sellises vanas keeles, aga kergesti loetav.

Ma sinna Kivi kõrtsi ikka ilmselt ei lähe, kuigi on kõva tahtmine neid Naisi Köögis kuulata. Küllap mõni teine kord ja mõnes teises kohas.

Monday, April 20, 2015

Emad lähevad

memm külvas seemned peenramaale
ja kartulid said alla musta mulla
siis istus männipakul väravale
ja unistas et lapsed saaksid tulla

küll kaua vaatas silmapiiri poole
kus maanteel muudkui autod vurasid
ei ükski keeranud neist koduteele
memm tõusis pisarad ta palgel sulasid

nii pehme oli kodupind all memme talla
kui võttis tünnist leiget vihmavett
lõo lõõritas ja taevast kukutas end alla
memm oli väsinud kuid siiski ihkas et

veel murul ukerdaks need pisipõnnid
kes nüüd on ilmalaanen laiali
memm oli õnnetu kuid samas oli õnnis
ja pärast sauna heitis sängi pikali

ja unes tulidki ta lapsed väiksed
ning ema kallistasid nende soojad käed
ja üle koduõue paistis lapsepõlvepäike
ja ema tundis rõõmsalt nüüd ta läeb

...

kui lõpuks ilmsi jõuti koduõue
siis õitsval oksal laulis põõsalind
nii valus oli silmades ja põues
sest lapsed teadsid see on nende ema hing











Saturday, April 18, 2015

Õrn, armas, õrn...

Istusin eile seal kontserdimaja rõdul, vaatasin, kuidas need madalad klaasvaheseinad sinises valguses mulle näkku sinasid ja mõtlesin: praegu on rahu, on võimalus kümne minuti autosõidu kaugusel kätte saada eesti parimad muusikud, aga me ei tea, mida elu edaspidi toob selles arutus ja ärevas maailmas.

Tundsin ära selle hetke olulisuse ja olin õnnis ning tänulik.

Tõe huvides pean tunnistama, et vahepeal, kui asi väga elektrooniliseks kippus, siis vigisesin veidi, aga üldmulje oli siiski võimas.

Ehala muusika on eriline. Aa, ma pole teile veel öelnud. See oli "Vaikuse laul". Eesti Rahvusmeeskoor  ja Kadri Voorand.

"Jahikoera armuulg" oli ehk kõige võimsam. Muide, samal meloodial on ka lastelaul "Käib ringi päkapikk väikene, tal viiulivõti on käes..." Mäletan seda oma muusikaõpetaja aegadest.

See oli humanitaarabi ajastul.
Käisime lastega seda laulu lauldes enne jõule klassist klassi ja jagasime kiloseid lagritsakommikotte, mis olid ilmselt Soomest saadud.

Asi lõppes pahandusega, sest keegi kaebas. Lagritsatel oli best before möödas või midagi taolist. Asi läks ajalehte ja kooli huvijuht pidi vastust andma. Täpselt eesti nimeste moodi - saaks aga kusagilt mõni pahandus välja kiskuda.

Pole ju vaja. Mõttekam on ikka head otsida.


Friday, April 17, 2015

Varjud üle muru

Lõpuks ma leidsin endale midagi, mis selga mahtus. Riietusin, meikisin ja istun nüüd siin oodates kontserdile minekut.

Kontsi ei taha alla panna. Õnneks on mul uued paelatatavad kontsatud kingad. Need panengi. Sest mul hakkab konstega pea ringi käima. Mitte alati, aga täna küll.

Mul on veel Adson pooleli, aga praegu ei viitsi. Mulle meeldib, kuidas ta kirjutab, et naised pulgatavad suud, tahmavad silmi ja teevad kärbsejalgadest kunstripsmeid. Seda viimast ma pole proovinud.

Kõva mees oli see Adson. Ime siis, et Under teda tahtis.

Varjud kadusid, sest ka päike kadus.

Thursday, April 16, 2015

Ühe hallhülge neljapäev

Külm ja kõle on. Riietusin hallidesse soojadesse retuusidesse ja pikka halli liibuvasse kampsunisse. Nii ma nägingi välja nagu üks trullakas viiger. Siiani näen.

Sai asju aetud täna ja natuke ringi sõidetud ning otsas ongi see päevake. Vaatasime ka kahte kunstinäitust.

Ma(a)rika helistas. Jumal küll, tunneme üle neljakümne aasta, aga ma ei tea ikka, kas ta nimi on ühe või kahe a-ga.

Aga see uus Inda Kõiva "Suur seltskonnalaulik" on küll selge pettumus. Ainult sõnad. Ei ühtegi nooti. Noodid on eelmistes laulikutes ja ta siis viitab nendele. Aga ma lihtsalt olen harjunud, et noot ja sõnad on koos.

Homme lähme kontserdile. Ilmselt.

Tuesday, April 14, 2015

Ümbrik

Postkastini on umbes kilomeeter. Kõik küla postkastid on ühe värava taga koos. Tavaliselt leian sealt ainult reklaami. Tänapäeval ju keegi ei kirjuta enam ja ajalehti ostame linnast.

Nüüd Liisbet saatis Roomast lahtise postkaardi, aga möödas on ajad, mil tüdrukud neid laiast maailmast mulle pidevalt saatsid. Vaimukate tekstidega. Ma tahan need raamatukesena välja anda, aga ma kardan, et plikad ei täi seda projekti finantseerida. Kuigi see vääriks küünlaid. Kogu see Kauni Pikajuukselise Neiu ja Kehkenpüksist Ratsaväehussaari ning Maailmakuulsa Väikese Paksu Tenori armulugu. Kes teab, see naerab siinkohal.

Aga nüüd ma ootasin juba päevi ühte ümbrikut. Margitilt.

Viitsimist koeraga postkastini jalutada pole juba ammu. Vedelen ja loen põhiliselt. Või magan. Mul oleks see ümbrik muidu varemgi käes, aga sain alles õhtul. Aimar tõi.

Margit kirjutab nime ette veel vanamoodsalt Lgp. Ma ei tee seda enam ammu. Olen mõelnud, et äkki see on minust viisakusetu, aga ette pole ka midagi võtnud ses osas. Ma ei kirjuta ei härrat ega prouat, lihtsalt inimese nime.

Ja siis ma kisun selle ümbriku lahti ja saan kätte selle rohelise raamatukese. Saan kätte need südasuvised pärnad! Äkki nad on mulle Toila pärast nii olulised? Toila pärna-alle pärast.

Ja ma hingan sisse Margiti luule. Ühe hingetõmbega. Vahel vaikselt, vahel pominal, vahel valjult lugedes.

Sonetid. Ikka sonetid. Need on mulle. Ise ma neid ei kirjuta, aga teiste omasid armastan. Võib-olla on see Underist tulnud. Mine tea.

Ja siis lülitan arvuti taas sisse, sest ma tahan Margitile kohe teada anda, et mul on käes nii raamat kui ka emotsioonid. Tuhat tänu!

Tsiteerin:

Kes ütles, et Peterson on surnud?

Selle maa keel...

Luuletab nagu mühin!

/Olavi Ruitlane/

Vahekokkuvõte

Ma tean, et mu emapoolne vanaema oli käinud koolis kaks klassi ja neil jagu. Mida see täpselt tähendab? Vat Adson kirjutab samuti nendest jagudest. Aga kaua üks jagu siis kestis? Üks klass siasldas kahte jagu, seda ma saan aru. Aga mitu AASTAT see kõik võttis?

No selge. Ma siin teen vahekokkuvõtet oma elukoolist. Ma ei tea, kas ma julgen öelda, et eluülikoolist. No kui, siis päris algusest.

Mis ma siis õppinud olen poole sajandi jooksul?

  • kui ei murdu, vaid paindud, siis tõused jälle üles
  • kõik läheb mööda - nii hea kui ka halb
  • kui tahad midagi teha, siis tee ära, kuigi on raske
  • valusatest vitstest on alati kasu
  • tõelised sõbrad ON olemas
  • aja visalt oma asja, kunagi ehk märgatakse ka sind
  • las kadedad ja võimuahned minna oma teed, nad pole sinu inimesed
  • oma inimesed tuleb ära tunda ning neid hoida
  • kui ei proovi, siis ei tea
  • maailm ei tule sinu juurde, sa pead ise tema juurde minema (kui tahad), võid ka temata, endaloodud maailmas elada
  • INIMESTENA oleme kõik võrdsed (IGAVIKU ees), ametikohtade poolest loomulikult mitte
  • maailmal pole sust suurt midagi, ainult lähedased hoolivad
No aitab kah. Igavaks hakkab juba minema. 

Viimane, aga mitte vähemtähtis on kindel teadmine, et romaan ja lastekirjandus pole kindlasti minu ala. Ma jään oma liistude - luuletuste ning novellide juurde. 

Aamen.

Monday, April 13, 2015

Artur Adson

Seda, et ma olen sündimisega sada aastat hiljaks jäänud, teadsin ma juba lapsepõlves. Kõik, mida tollal puruvanad inimesed kõnelesid, oli mulle nii omane ja mõistetav. Või ma lihtsalt mäletan seda oma eelmisest elust.

Praegu loen Adsoni mälestusi. No kõnetab. Ja väga. Läbi saan, siis võtan Kalle Päätalo ainsa eesti keeles ilmunud raamatu "Hämariku eel."

Kõik need tollased olud... Enne suuri sõdu. Inimesed elasid jõukalt, kui elasid. Rääkisid kolme kohalikku keelt, kui rääkisid.

Ime siis, et need saja-aastased lauludki nii meeldivad ja tollane riietumisstiil.

Aga nüüd ma pean sundima end tolmuimejaga pisut ringi tuuseldama, sest naised tulevad mul täna laulma.

Sunday, April 12, 2015

Salajõgi

Eh, ma tegin õuetööd ja olen puruväsinud. Kirjutada ei viitsi, tahan ise raamatuga lebotada. Teile aga üks luuletus:

see jõgi mustade leppade alt
raudkülma ja tumeda veega
mis voolab nii salakavalalt
kui pilkude alt ära keerab

tead küll seda kummalist jõge
mille leidsime kahekesi
tükk aega olin kui sõge
sest selle jões ma end pesin

koolmekividel mõistujuttu
vestsid rohelibedad juuksed
kostis uppunud lapse nuttu
ja leinava ema nuukseid

ja me hirmud saidki tõeks
me pagesime kui hirved
salajõgi jäägugi salajõeks
salavirveteks salavirved



Wednesday, April 8, 2015

Elus, täiesti elus

Pole oma lennukit vastu mäge juhtinud, kuigi on olnud mitu päeva täiesti miinusenergiaga. See tähendab põhiliselt voodis lamamist ja võimalikult palju magamist. Magada on jumalast hea, midagi ei tea, kõik ununeb.

Kellel on kogemusi, et ta alateadvus hakkab sosistama ja soovitama, et tapa ikka ennast ära? See on suht karm värk ja need ajad on rasked üle elada, aga siis tuleb jälle lainehari.

On teatud teraapilised mõjurid, mis aitavad. Seekord näiteks Margit, kes näitas välja siirast heameelt mu raamatu üle, mille talle saatsin.

Või siis Riina ja Anneli ning ülejäänud naised, kes haakusid selle bändi-ideega. Sellised asjad aitavad. Nagu ütleb mu ilus noor psühholoog: mul on vaja vaimset tegevust ja tähelepanu ja kui seda napib, siis tühja koha hõivab haigus. Lihtis.

Ja ärgem unustagem, et ma pole kokpitis üksinda. Mul on teine piloot pidevalt kõrval. Äärmiselt oluline.

Täna sai viisteist aastat kooslendu. Just naersime, et kuna me teame juba aastast 1975, siis on 25+15. Hullem, kui ükski Stalini aegne karistus.

Sunday, April 5, 2015

Mina usun kannatustesse

mina usun kannatustesse
las puhastavd mu karmat
katarsis ja purgatoorium
on tervislikud ma arvan

ja ma ei häbene palvetada
delegeerimaks seda väge
mis mulle soovitab juhtida
oma lennukit vastu mäge

ma proovin lõpuni mängida
seda mõtetut mängu julma
kerget elu ei maksagi paluda
pigem paluda kerget surma




Ma tahan näha põlevaid küünlaid pimedal surnuaial

Ma olen seda nii harva saanud. Korra unes ja paar korda ilmsi. Eile Tartust tagasi sõites põikasime Maarjast läbi ja panime platsile viis küünalt põlema, aga valge oli  veel.

Merle või Anne, nüüd te teate, et need on meie kosud seal. Panna on tore, aga pärast koristama minnes neid tühje kosusid leida on küll ebameeldiv. Minul igatahes.

Ja nüüd on mu selg haige. Kahtlustan, et sellest meie uue naistebändi koerakraahviast (loe: koreograafiast), mida ma eile üksi harjutasin. See polnud kankaan, vaid istudes jala üle teise tõstmine. Iial ei tea, missugune tühisemgi liigutus midagi seal lülide vahel paigast nihutab. Ongi juba väga pikalt hea olnud. Ptüi, ptüi, ptüi...

Seega, käin ja oigan ja korseti panin selga. Kaks võimalust: kas homseks läheb üle või homme alles hakkab peale.

Meeli, ma praadisin su sinki. Ananass seisab ikka veel lauailuks ja Lea süüteroosid ka.

Ärge kellelegi öelge, aga Kivisildnik laikis üht mu luuletust Ahjusoojas luules. Täiesti ootamatu fakt, aga positiivne igatahes.


Wednesday, April 1, 2015

Lisa 1

Varjatud kaamerad! Kuidas ma selle võisin unustada!!! Täielik inimõiguste rikkumine ju. Privaatsuse piiramine.

Kui mul tuleb veel midagi meelde, aga ma panen kohe kirja. Täna ei maksa ilmselt ka feissbukki nina pista.

1. aprill - öäkk

Kõige vähem üldse saab mind süüdistada huumorimeele puudumises, kuid see alati ei tööta. Näiteks täna. Sellistel spetsiaalsetel päevadel - et hakkame nüüd nalja tegema.

Et valetame midagi ja siis, kui teine hajameelsusest uskuma jääb, siis on ilgelt tore. Või sellised naljad, et sokutame mõnele mehele, kes välisreisilt tuleb naiste püksikud või rinnahoidja kohvrisse. Hahaha, kui naljakas.

Täna on mul sarved õieli, Sõnn, nagu ma ka olen. Täna ma ei taha üldse maailmas olemas olla, kõik see jama ei lähe mulle korda.

Ja kui keegi hakkab jälle seda positiivselt mõtlemise ila ajama ja hommikul rõõmsalt tõusmise möga, siis ma vist hammustan teda. Ei, pigem löön jalaga. Hammustamisega võib veel mingi nakkuse saada. Hommikul rõõmsalt tõusmise näiteks.

Te ei pea lugema, kui närvidele. käib. Üleval paremas nurgas on see rist, vaata!

A kirumine sai muidu otsa ka. Minu maailm on rahulik. Raadiot ma ei käivita, et lollide naljade peale mitte vihastada. Ja muidu on VAIKUS. Teen ära oma päevased toimetused, panen vähemalt üle viieteistkümne aasta jalga tantsukingad ja läheme tantsima. Noh, uusi samme õppima ja vanu meelde tuetama.

Ja viis eurot peab kindlasti hambus olema, seda ei tohi unustada.