Friday, March 27, 2015

Aktiivmaja

Ma olen suur majaehituse fänn. Isa mul ehitas kaks maja, mina ei ühtegi. Ka mu unistus - ühe vana talukoha korda tegemine ja elule äratamine - jääb selles elus täitmata. Väga proosalistel põhjustel - mul on oma kohagagi tegemist küll, et see enam-vähem püsiks.

Tänapäeval on põhiline märksõna passiivmaja. Aga mul on jumalast aktiivmaja. See, mida kütan, see ka aknapragudest välja lendab. Praegu algas mul aktiivne kütteperiood. On mõtet kütta, kui õues soe on, siis on toas ka. Külmaga ei mõika kütmine suurt midagi. Oi ma kardan neid kolmekümneseid talvesid. Õnneks see viimane oli hambutu.

Ma vaatan meelsasti, kuidas nad seal Kodutunde saates ehitavad. Samas on mul mitmeid pretensioone. Esiteks üleliigne tilu-lilutamine sisekujunduses. Ma ei tahaks, kui keegi minu kodus kõik kuni hambaharjani paika paneks. Ja teiseks raiskamine. KÕIK lendab prügikonteinerisse. Ka asjad, mis veel toimiks.

No mina ei laseks üldse kedagi oma koju oma asjade ligi.

Kodutundes möllavad suured masinad ümber maja kõik nii koledaks. Ma ei taha üldse, et mingi suur auto mulle maja juurde sõidaks. Korra aastas küttepuuauto ikka tuleb. Nüüd vähemalt tean, kuhu teda suunata, et ta kinni ei jääks.

Ilusat teatripäeva! :)


Thursday, March 26, 2015

Õnneks on tõesti imevähe vaja

Olin voodis ristsõnu lahendades vildika lahti jätnud ja nii tekikotile kaks kollast laiku tekitanud. Nagu kaks väikest päikest. Olin täiesti kindel, et need pesus välja ei tule.

Kui ma aga tuules laperdava ja õue järele lõhnava pesu tuppa tõin ning kokku lappasin, selgus, et neid väikesi päikesi enam ei olnud ja mu tekikott oli taas ainult siniseruuduline.

Ma ei uskunud oma silmi. Vaatasin ja vaatasin ning olin tõeliselt õnnelik. Imede ime! Võlumaa. Kõikide võimaluste võluriik.

Selliseid asju on mulle õnneks vaja. Kuigi see õnn kestab hetke. Aga ikkagi.

Mina ei vajagi briljantsõrmust.

Wednesday, March 25, 2015

Lühikese mäluga rahvas

„1949. aasta 25. märtsi öö oli külm. Lapsed pakiti nii tihedalt ja paksult riidesse, et ei saanud enam käsi alla lasta ja nii nad siis seisid nagu kolm väikest risti koos püssimehega auto juures lumes. Ootasid ema, kes veel toas toimetas...“

Taolist pilti kirjeldasid mu vanemad mu lapsepõlves. See oli nii mõjuv, et kirjutsain isegi ühte kirjandisse sisse, aga mu hea emakeele õpetaja Efraima Niinepuu ei teinud sellest suurt pahandust. Pidin lihtsalt uue kirjandi kirjutama.

Täna on ka 25. märts ja ennelõunane aeg. Postitan FB-s päevakohase postituse ja lisan Untsakate loo „Armasta“, mis on tolle ajastu lugu. Seda lauldi nii siin kui ka Siberis. See aitas ellu jääda. Saan kümmekond laiki oma kolme ja poolesaja sõbra käest. Väheseid kõnetab. Õnneks üks mu noor sugulane lubab ka küünlad süüdata. Õnneks tuleb predidendi poolt ka teemakohane postitus. Muidu jagatakse ikka reisipilte ja räägitakse marjapuna joomisest ning Tolkieni lugemise päevast.

On märtsiküüditamise 66. aastapäev. Vikerraadio teeb sellest pisut juttu. Ootaksin rohkem ja kaunist eestikeeslet muusikat ka. Midagi vanemat ja päevakohasemat. Mul küünlad põlevad, kuigi minu perest kedagi ei küüditatud. Isa oli arreteeritud juba 1944. aastal ja ema ning mu vend olid 1949. aastaks juba Tartumaalt lahkunud. Alles hiljem selgus, et nad olid küüditatavate nimekirjas. Jõhvis sai ema kutse tulla 25. märtsi ööl „erakorralisele kevadkülvi koosolekule“. Õnneks oli ta kodus haige ja kutset kätte ei saanud. Armuline Saatus päästis ta nii küüditatu kui ka küüditaja rollist. Inimesed olid tollal vaid etturid kõikevalitseva Kurjuse käes,

Minu jaoks on see tundlik teema. Need kaks päeva – 14. juuni ja 25.märts. Mulle tundub, et koos mu vanemate põlvkonnaga kaob nende päevade olemuse mõistmine. Kahju. Isegi muidu erksa vaimuga inimesed on ükskõiksed ja räägivad sellest, et kurjust ei peagi mäletama ja morn olla pole hea.

Mälestamine pole morn. See on vaikne mõtlushetk muusika ja küünlatuledega. Rahu ja õnn ei ole midagi iseenesest mõistetavat. Need on haprad annid ja kurjuse hoovad on liiga kaugel ja kõrgel, et me käed sinnani ulatuks. Oleks mõistlik vahel aeg maha võtta ning olla tänulik.
Leian FB-s Piret Tarto postituse:

Täna möödub 66 aastat Nõukogude Liidu võimude poolt toime pandud suurküüditamisest Eestis.
On mõned faktid, mida ehk iga eestlane võiks une pealt teada, nagu vahest iga soomlane teab une pealt, et esimene Talvesõja ohver oli 7-aastane Armi Metsäpelto.
Teadaolevalt noorim küüditatu oli 3-päevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim 95- aastane Maria Räägel Abja vallast.
Varem on peetud noorimaks 24. veebruaril 1949 sündinud Virve Elistet, kes suri teel 1 kuu vanusena Petropavlovski raudteejaamas.
Teada on, et neli last pandi ilma vanemateta Rakveres 27. märstil küüdirongi ja lülitati lõppjaamas üleandmisel nimekirja.
Mälestame kõiki süütuid ohvreid.

Hinges ma soovin, et 14. juunil ja 25. märtsil oleks kõige tähtsam nende päevade tähendus meie väikese rahva jaoks. Ja alles pärast seda tuleksid marjapuna, Tolkien ja merepäevad.

Vikerraadio uudistes räägitakse hetkel kõigepealt Prantsuse Alpides alla kukkunud lennukist, Kreeka võlgadest, veel välisilmas toimuvast, riiklikust toest korterelamutele Eestis, tulekahjust Pärnus ja küüditamisest ei sõnagi!!!

Siiski, Kaja Kärneri reporteritunnis tuleb asjast juttu.

Kui ma tundun virisevat, siis olgu pealegi. Teatud teemade puhul on lihtsalt kange tahtmine sõna sekka öelda. Juba ammu on südamel. Alates ühest 14. juunist, mil merepäevi korraldati.

Ma pole rahul. Ma pole rahul oma rahvaga, kel on nii lühike mälu.





Tuesday, March 24, 2015

Võõrad omad

Mul on isapoolne sugupuu nüüd üles sehkendatud. Kaks A1 kartongi liimisin kokku ja ikka tuli ruumist puudu. Kogu see pikk riba on nimesid mitte horisonraalselt, vaid vertikaalselt tihedalt täis. Kuus põlve. Alates mu vanaisast ja vanaemast.

Kaks päeva roomasin põrandal. Põlved on tulivalusad ja tuharalihased annavad tunda, kuid ise olen rahul. Sel üllitisel on illustreeriv väärtus. See näitab, kui palju võrseid on kaks puud ajanud.

Vanaema ja vanaisa on ju tegelikult nii lähedased inimesed lapselapse jaoks, kuid mina pole nende põlvel istunud ega vanaema pannkooke söönud. Mõlemad läksid sõjaga ja suuresti südamevalust. Lapselapsi oli kakskümmend kolm. Mina kõige noorem, kõige viimane nimi ses ahelas. Ja vanusevahe esimese lapselapsega on kakskümmend kaheksa aastat.

Mu mõte ongi näidata, kuidas me nimed seisavad nii tihedalt kõrvuti, kuidas meis voolab sama verd, kui me ei tunnegi üksteist. Võib-olla pärast kokkutulekut natuke tunneme. Mina enda jaoks sain selle üleskirjutamisega pusle enamvähem paika.

Kõige raskem osa on lihtsalt tädi Armilde, kel oli üksteist last ja tema lastel on ka mõnel palju järeltulijaid.

Kogu seda inimmassi ma kokku lugeda küll ei viitsi. Loen need, kes suvel tulevad. Kes huvituvad. Kes hoolivad.

Elu annab aga muudkui mööda näppe

juues kõrvetan keelt

lõigates taban sõrme

kõndides komistan teel

panused ei ole kõrged

kaardid on ainult kuued

mängus petta ei julge

oma eesmärke luues

kulgen ja kulgen ja kulgen


Sunday, March 22, 2015

Pilet Mombasasse

Selle soome noortefilmiga astaid tagasi algas mu armastus soome filmi vastu. See kõnetas. Noh selline vittusid täis dialoog noorte suus, aga ei kõla üldse rõvedalt.

Siis on olnud neid filme veel ja veel. Nagu ma mäletaks. No proovin midagi meelde tuletada. Rukanjärven tie......no ei tulegi muud .Aku Louhimies ja Mika Kaurismäki. Loomulikult Prinsessa - üks olulisemaid. Üks valusamaid ja mulle väga arusaadav.

Eile oli taas meil soome filmiõhtu. Kohtaamisia. Ohjaus ja käsikirjoitus Saara Cantell. Ma pean ütlema, et tekstist ei saanud ma tihti mitte muhvigi aru ja mu isiklik tõlk jäi ka ajuti hätta, aga muidu päris hea enne und. Mitte liiga raske. Kuigi kõik need liinid, mis seal olid, jäidki lahtiseks.

Ja eesti olulised filmid on ikka vaatamata.

Saturday, March 21, 2015

Kevade esimene päev

noh kas algas märtsis mai

nagu kunagi laulis Uno Loop

kalendril on täiesti suva

meie kevadeootusest

ning soojasoovidest

kliima käib ikka oma rada

ilm näitab taas hambaid

tõmbab taeva pilve

ning lükkab maa jäässe

siin me nüüd külmetame

oma kauaoodatud kevades



Friday, March 20, 2015

Väga paha tuju

Kõigepealt see jäätunud spinatist tehtud smuuti pani mind jumalast külmetama. Ja nüüd kõik ajab mind vihaseks.

Alguses olin lihtsalt kurb, sest üks näitas mulle oma uue raamatu pinnalaotust. Ma tahan ka uut raamatut, aga ise ma ei oska seda teha ju. Ja kirjastajat ka pole. Või ma ei tea, kas on või ei ole, ta ei ole mulle öelnud veel. Ja nagu ma aru sain, tahavad ka paljud mu blogilugejad paberraamatut. Muidu prindivad ise välja.

Ja see päikesevarjutus, millest kõik rääkisid ja pildistasid. Ma vaatasin ka seda läbi päikeseprillide ja LOOMULIKULT ei näinud ma mitte midagi. Ja siis ma mõtlesin, et kuidas ma nii ükskõikne olen selle loodusnähtuse suhtes, et kas ma olen mingi hoolimatu. Ja siis läks tuju veel allapoole.

Panin ahju kütte. Soojal ahjul lebamine ikka aitab.

Thursday, March 19, 2015

Vala veini!

Oh mul on täna selline veini ja Riho Sibula meeleolu. Istun ja kuulan aga. Seda laulu ja muid.
Aga ma ei helista, et tule veiniga. Las läheb, nagu läheb.

Ja koera jalutamise ning õuetöö päev oli täna. No õige veidi. Kaks tundi. Kuid nüüd on muru külvatud.

Lihtsalt imeline, kui kaua on olnud juba päikseline ja suhteliselt soe. Ja mida teen mina? Lihtsalt laman toas. Ikka see energiaprobleem.

Naabrimees põletab juba lehti. Tossutab. Mõnus lehesuits roomab ümberringi. Minu oksalõke ootab veel, et ma sauna tagant käbid ja oksad kokku riisuksin ja mõni niiskem ilm tuleks. Praegu on tuleohtlik ning mu lõke metsale lubamatult lähedal.

Ei. Käbid ma korjan eraldi ikka. Need on head tule alustuseks. Mis ma neid niisama lõkkes ära põletan, praktiline nagu ma olen.

Ja nüüd, daamid ning härrad! Üllatu-üllatus! Ma tõin keldrist kartuleid, koorisin neid ning panin keema. Küll mu mees saab alles imestama, et tal selline imeline naine on! :) :) :)

Ärge mulle toiduvalmistamisest mitte midagi rääkige, ma lähen marru seepeale. Ma soovin, et mu külmkapp oleks tühi ning puhas.

Aamen.

Wednesday, March 18, 2015

Energia jäävuse seadus

Energia jäävuse seadus ütleb et
energia ei teki ega kao
ta võib vaid muunduda ühest liigist teise
ning kanduda ühelt kehalt teisele

oskate öelda mis toimub
minu eluenergiaga
kus ta siis on kui ta ei kao
no hea küll võib-olla tõesti
ta muundub sõnadeks ekraanil
aga millisele kehale ta on kandunud
seda ma küll ei tea
kas neile neljale
keda ma olen sünnitanud
ma ei usu et füüsikute seletused
mind rahuldaksid
filosoofide omad ka ilmselt mitte
ma olen üks kangekaelne naine
hääbuva eluenergiaga



Rännak ajas koos virmalistega

See eilne Tallinna-sõit läks korda. Selles mõttes, et mul ei olnud kordagi süda paha ega midagi. Muidu ma ikka vigisen, et mulle ei meeldi Tallinna poole sõita, et igav. Eile ei olnud. Kui meri seal all paistma hakkab - see on võimas vaatepilt. Ja isegi elektrituulikud on omamoodi ilusad. Natuke hirmutavad, kui nad teele väga lähedal on.

Õhtuses linnas tuli tosinaastane tunne tagasi. Selline, et tuled just töölt ja oled teel koju. Täpselt selline tunne, nagu elaks taas Tallinnas.

Saku Suurhallis olin ma täpselt teist korda. Üle kümne aasta tagasi käisime samuti sama asja pärast. Tookord oli küll Riverdance. Aga see iiri tants läheb mulle korda. Need kõrged jalatõsted eriti. Kunagi oli see ka minu leivanumber. Jalg tõusis kõrgele, ma pean silmas. Tõuseb praegugi.

Aga Saku hallis tundsin ma end nagu Catwiki lennujaamas. Sagivate inimeste pärast ilmselt. Paljude sagivate inimeste, kuigi pagas puudus.

Ja tagasisõidul saatsid meid virmalised, kuni sisenesime kilomeerite pikkusesse mitmetasandilisse valgustatud liiklussõlme, mille kohta ütles üks noor poola kunstnik, kui ta esimest korda Jõhvi sõitis, et nagu Dubaisse siseneks.

Aastate tagant ütles mulle üks minust viisteist aastat noorem mees, et aeg-ajalt tahaks ennast lasta ikka sümfooniaorkestril läbi raputada. Ma ise polnud selle peale tulnud, mis näitab, et küll ma olen alles rumal  - pean tarkuseteri tesitelt korjama.

See eilne oli samasugune raputus. Aeg-ajalt vajame midagi tõeliselt suurt ja kõva (loe: elav vali muusika ja vaatemäng), isegi kui see pole elitaarne kunst, vaid kommertsihõnguline show.

Monday, March 16, 2015

Haigus

Ammu pole haige olnud. Puhtfüüsiliselt. Aga nüüd olen. Hääl puudub, kurgus kraabib ja võhma pole. Sellepärast ma eile imestasin, et ei jõudnud aiatööd teha. Täna ma õue ei kipugi. Pole mingit isugi minna, kuigi päike paistab. See on peamine sümptom.

Tervena ma jooksen põikesepaistelise ilmaga ummisjalu õue. 

Homme pean olema suuteline Tallinnasse sõitma Lord of the Dance Dangeros Gamesi vaatama. No nii tahtsin. Nüüd pean siis homme ka tahtma.

Võiksin kirjutada, kuigi pea on suht uimane. Aga nii uimane nüüd ka ei ole. Otsustatud. Ma hakkan kirjutama oma asju. Mul on üks ajalooline romaan käsil. Ma olen seda aastaid oma peas kandnud, aga katsu sa kirja panna.

Äkki ma enne ikka laman natuke?

Sunday, March 15, 2015

Härmä

Mul on kõik kohustuslikud filmid vaatamata. Mandariinid ja 1944 ja Kertud ja mis kõik veel. Üldse ei taha. Ei taha vaadata sõda ega muid halbu asju.

Aga eile küll võtsime end lõpuks kokku ja vaatasime soomlaste "Härmä" ära. Pean tunnistama, et sommide filmid meeldivad mulle. Läbi selle ma muudkui avastan seda rahvast. Avastan ja hämmeldun üha rohkem. Et kui suur rahvas ja milline omaviha. Mõelgem või Soome kodusõjale. Meil pole sellist asja olnud. Ilmselt on meid selleks ka liiga vähe.

Ja viie miljoni hulgast on talente ka ikka rohkem leida. Minu konkurentsitu lemmik on loomulikult Peter Franzen. Eilses filmis ta küll ei mänginud, aga seal oli muid ilusaid mehi - Mikko Lepplampi ja Lauri Tilkanen näiteks. Muidugi see Mikko oli filmis paha ja siis oli ta väga koledaks tehtud, aga ilma grimmita lihtsalt kompu.

Olgem ausad, ka eile ma vaatasin vägivaldete stseenide ajal seina ja suht palju tuli seda seina vaadata. Film rääkis 19. sajandi Soome puukkokangelastest ja loomulikult armastusest. Need sommide puukkod on ju väga tuntud ja välkusid mis kole. Pühiti aga laiba pintsaku külge puhtaks ja lasti edasi.

Noh, ja nüüd ma istun siin ning imetlen vaadet õue. Ilus.

Saturday, March 14, 2015

Emakeelepäev

Täna on ju. A ma juba ükspäev soovisin kellelegi. Appi, kui piinlik. Minuga juhtub ikka piinlikke asju. Aga nüüd lipp lehvib ja puha. Varsti tuleb allagi võtta.

Mul on ka legendaarse muusikaõpetaja mälestuskontserdil käidud. Endla Jaanus - Jõhvi koorilaulu guru. Paljude jaoks oli see ka Jõhvi Gümnaasiumi mälestuskontsert, sest sellise nimega kooli enam pole. Saab olema Alutaguse Gümnaasium.

Mulle meeldis, et Guido Kangur oli kohal ja luges "Rändaja õhtulaulu." Ta on ju meie kooli poiss. Ja surnuaial käisin ja puha. Urn sängitati mulda. No surnuaiale jookseks ma igal võimalusel. Juba Teele käis Imelikuga omal ajal kabeliaias kõndimas.

Mul on ostetud muruseeme, aga täna ma enam õuetööle ei lähe. Mõistagi. Vaatan ainult aknast seda päikesepaistet ja heinamaad. Kui kohta vahetan, siis näen lilli ka - lumikellukesed ju õitsevad.

Ja ma olen väsinud.

Friday, March 13, 2015

Tulge tagasi, kadunud pojad

Emakeelepäevast ja isamaa-armastusest inspireeritud.


Väikesele valgepäisele poisile

tule koju väike valgepäine poiss
mis sest et mujal on parem
aga siin on kodumaa ja lapsepõlv

Peipsi laine tahab jälle leotada
su pruune paljaid varbaid
ja liiv ootab lossiehitajat

õhulossid püsivad küll kauem
kui liivalossid Peipsi rannal
aga tule ikkagi koju väike poiss

tule lehmaheintesse hüppama
kuigi enam pole ei heinu ega lehmi
ega vanaemasid neid lüpsmas

aga järv on millelt hoovab udu
üks järv kodus on palju ilusam
kui tuhat kaunist järve võõrsil

midagi peab ju olema siin
mis kaalub üle selle ära oldud aja
tule nüüd koju ära enam oota poiss



Wednesday, March 11, 2015

Absoluutselt ahjukuum

Kes on patuta, visaku esimene kivi

Liina ja Veronika said tuttavaks läbi töö. Veronika oli ülemus ja Liina tema alluv, kuigi alluv olla ei sobi Liinale üldse. Aga no mida teha, töötama ju peab. Algul oli isegi nagu mingi sõbrannasuhe, aga seda oskab Liina veel vähem. Olla oma ülemusega sõbranna. Liina oskab võtta inimesi ainult inimestena. Sellistena, kes on võrdsed Jumala ees. Jumala ees võivad nad võrdsed olla, aga tegelikus elus see nii ei käi. On juhid ja alluvad, enda teada targad ja teiste teada rumalad, rikkad ning vaesed ja veel tuhat varianti. Reeglina ei taha keegi olla võrdne teisega. Ikka targemad ja paremad tahame olla.

Veronika on võimukas ja ambitsioonikas, kuigi hindas Liina panust. Liina panustas nii, et kasvõi ribadeks. Veronika on endine ämmaemand ja Liina endine sünnitaja. Niimoodi koos autoga sõites ja asja arutades jõuti tõdemuseni, et just Veronika oli see, kes Liina lapse vastu võttis. Liina isegi ei mäleta, kas ta mainis Veronikale, mis tookord juhtus. Mainis vist, aga Veronika ei näinud juhtunul ja endal mitte mingit seost. Sest tema ometi ei tee ju midagi valesti.

See oli imeilus sünnitus. Sõna otseses mõttes nauditav. Kõik kulges suurepäraselt. Liina oli kindel, et ta tahab veelkord elus midagi taolist läbi elada. Ta koges seda uue elu sünni maagiat ja müstikat. Ja küsimusele, mis sünnitajat ikka alati kõige rohkem huvitab, et kas rebendeid on, vastas ämmaemand, et ühest kohast on tüdruk jah käega natuke katki tõmmanud. Liina imestas, et ta ütles, et käega. Kust ta seda teadis? Aga no võib-olla teadis.

Õunapuud õitsesid meeletult, kui Liina Eliisabetiga koju tuli. Nimi oli ammu valmis. Oli mai lõpp. Elu hakkas minema oma rada. Mähkmed olid tollal veel marlist ja neid tuli pidevalt pesta. Pesumasin oli „Riga“, millest Liina pesu käsitsi välja väänas, sest talle ei meeldinud läbi rullide vändatata ja need olid eiteakuhu kadunud ka.

Tol päeval pesi ta kogu pere pesu. Lisaks ka mehe šturma, mis oli presendist ja õige raske väänata. Loputusveekausse tuli õue tühjaks kallata. Milleks seda šturmat üldse pesta oli vaja. Vaevalt see nii must nüüd oli. Liina oli natuke selline puhtusefriik ka.

Öösel ärkas Liina seepeale, et voodi oli märg ja veri mulksus temast välja ühtlaste soojade mulksudena. Kurat! Persse, haiglasse küll jälle ei taha. Ta tõusis püsti, veri jooksis mööda sääri alla. Me peame haiglasse minema, ütles ta mehele. Pani jalgevahele paar käterätti, aga sellest polnud kasu. Alles korralik saunalina aitas.

Mees helistas kiirabsse, et küsida kuhu sõita tuleb ja ajas Žiguli garaažist välja. Ema jäi koju veriseid asju pesema ja nutma. Valu ei olnud, aga surra ei tahtnud Liina sugugi. Peast käis läbi mõte, et kas ongi võimalik selline valutu surm. Et jooksed lihtsalt verest tühjaks ning vaibud vaikselt. Ja mure oli, kas veri valgub auto polstrisse.

Vastuvõtus oli venelannast noor valveõde, kes ütles bedninkaja ja tegi oma korralisi protseduure nagu temperatuuri mõõtmine ja paberite täitmine.

Veri muudkui mulksus. Ilmatu aja pärast ilmus kanderaam ja Liina sõidutati opisaali, kus prügikasti lendasid kõik, mis ta jalge vahele oli toppinud. Viimasena kisti ära aluspüksid koos hügieenisidemega. Ja siis see algas. Liina oli kuulnud õudusjutte emaka puhastusest ja nüüd sai ta tunda nende metallkulpide maitset. Kas ma tohin hoida teie käsivarrest, küsis Liina eestlannast õelt. See lubas. See soe täidlane pisut tedretähniline käsivars oli ainus tugi selles lõputus valus.

Liina mäletab fraase kisetšnik polnõi ja odni kuski. Esimene oli ilmselt segav asjaolu, kuid teist fraasi saatsid etteheivad pearaputused. See oli ämmaemanda praak.

Mingil hetkel lõppes see õudus ja Liina sõidutati palatisse. Und ei tulnud ja veri immitses edasi. Liina arvas, et ehk see peabki nii olema, kuid kui hommikul kell kuus sanitar selle olukorra avastas, oli ta väga kuri. See oli aeg, kus sa saidki haiglas pidevalt sõimata.Uus madrats rikutud ja puha. Oleks pidanud abi kutsuma. Aga kuidas? Kanderaam sõitis kolinal kohale ja mindi teisele ringile. Nüüd Liina teadis juba väga täpselt, mis teda ees ootab ja ta vaid inises alistunult ning vaikselt. Ainus mõte, mida ta mäletab oli see – ärgu ükski mees mitte iialgi talle valust enam mitte midagi rääkigu. Mitte iial.

Kui ta palatisse tagasi sõidutati, ütlesid palatikaaslased, et temast on järel tolko nos.

Liina imestab siiani, et vereülekannet talle ei tehtudki. Kaua kannatas ta veel nõrkuse ja peavalude käes. Ema oli kodus pahane, et heinaaeg käes, aga Liina muudkui istub. Kord jättis Eliisabeti mähkimislauale paljalt siputama ja jäi ise magama. Laps jäi ka paljalt magama. Muud midagi ei juhtunud, kui et väike Eliisabet oli pärast nohune.

Kui Liina kolme ja poole aasta pärast uuesti sünnitama läks, et seda imet taas kogeda, juhtus sama lugu – emaka verejooks. Kuid õnneks kohe sünnituslaual. Tuli valvearst ja tegi puhastuse. Käega. Liina tundis, kuida doktor küünarnukini ta sees müttab, kuid valu ei tundnud, emakas oli ju täiesti avatud. Tehti ka vereülekanne. Aga rõõm oli rikutud ikka. Liina kujutas ette, et pärast õnnelikku sünnitust kõnnib ta hommikul ise telefoni juurde ja teatab kodustele rõõmusõnumit. Nii ei läinud.

Töö koos Veronikaga ei laabunud, Liina lahkus varsti tema alluvusest. Kustutas ka feissbuki sõbralistist. Mis ta seal on, kui ta Liinast väljagi ei tee. Ei kommenteeri, ei laigi, ei tšati. Liinale sellised ei meeldi.

Vahel kohtuvad juhuslikult. Veronika teeb kadeda komplimendi Liina välimuse kohta ja kõik. Ükspäev alles nägid poes ja Veronika pillas üle õla, et kõik ilusad naised täna poodi tulnud.

Näed, inimene käib ringi püstipäi ja on enda teada kõva tegija ja ilmeksimatugi. Ei teagi, et ta südametunnistusel on vereplekk.

Meist iagl võib olla südametunnistusel mõni plekk, millest me teadagi ei pruugi. Midagi, mida me pole meelega teinud, kuid keegi on haiget saanud. Mõelgem ja ärgem praaligem.


Tuesday, March 10, 2015

Me tuleme lapsepõlvest

kuula kuis kõneleb lapsepõlv
meie esiemade keeles
see meelespeasinine künkanõlv
püsibki lõpuni meeles

ja sulaveenirede rõõmus vulin
kui kevadporiseid teid sa käid
jah lapsepõlvest sa tulid
ja hinges lapseks ka jäid

ikka jooksed sa õhtuti vaatama
varsakapju ja konnakudu
lõhnavad näsiniined ja heinamaa
ning kevadõhtute udu

suvepäike ikka on sama soe
ja tuuled on siiani leebed
ega need aastad tuhkagi loe
tähtsad on mõtted ja meeled

ja sametsumedad sügised
tulvil õunte lõhna ning mett
näe lapsepõlveallikast
niriseb lõpmatapuhast vett

püüa pihku need jahedad piisad
et janu juua ja silmi pesta
kui pilk on puhas siis saad
kodukamaral edasi kesta


Monday, March 9, 2015

Sosinad ja karjed

Vikipeedia küll ei nimeta Ingmar Bergmani puhul ühtegi diagnoosi, aga küllap ta ikka bipolaarne oli või vähemalt depressiivne. Olen ta filme tegelikult vähe näinud. Vat ei teagi, kas peaks vaatama. Kas mõjub vaimsele tervisele kosutavalt või mitte.

Nii ja naa. Aga tema psühhedeelne maailm on tuttav küll minulegi. Kõnetab. Seepärast peangi ettevaatlik olema selliste asjade vaatamisega.

Äkki homme on see päev, mil lähen õue ja vuhin füüsilist tööd teha? Lubati ka vist ilusat ilma. Mu hooaeg algab, kui lumi on läinud ning maa tahenenud.

Natuke on vaja loodusega kontaktis olla ja peakest lihtsalt tuulutada.

Esmaspäev

Olen nagu Anne Veski. Ta ütles, et võib oma soenguga kolm ööd magada ja see on ikka ilus. Minu oma on ka veel. Kolmandat päeva. Meik on nüüdseks küll maha võetud. Vasakul silmal püsib kolm ja paremal üks ripsmepikendus küljes. :) :) :)

Istun siin ja vestlen Oma Lugupeetud Kriitikuga, kes loeb mu lugusid ja võtab asjast midagi arvata. Ise loen ka neid üle ja leian, et ma kirjutan nagu ühest ja samast asjast kogu aeg. Kunagi ma arvasingi, et tuleks kirjutada ÜKS RAAMAT, kus on kõik sees. Mul on jutud-jutukesed, kus teemad korduvad. A mis sa teed, kui grafomaania kallal, ah?

Luuletused veel pealekauba.

Saturday, March 7, 2015

Väga ilus naine.

Mina. Oma kuuekümnendate soengu ja meigiga, mille eest tänan Nataljat ja Marinat. Ma ei raatsi siiani meiki maha võtta.

Terve õhtu pildistasime mind ja jumalast fead fotod saime... punaste silmadega. Kõik. Saatan oli mul silmades. No me pole siin teabmis fotokrahvid ka. Mõistsin, et Armas Jumal ei olnud rahul sellise eblakusega,

Järgmise soengu ja meigi puhul lähen Pireti fotostuudiosse. Igatahes.

Praegu aga kukun voodisse.

Head ööd!

Friday, March 6, 2015

Sitt päev

No mõni päev on kohe sitt. Olin täna õhtul täiesti vales kohas. Suvaliste vanamuttide seltskonnas kuulamas eiteamida. Selle asemel, et olla hoopis ühes teises kohas ja kuulata muusikat. Kuidas ma nii loll olin, ah? Kuidas ma nii vale valiku tegin ja veel viimasel sekundil ei osanud asju ümber mängida?

Te ei pea mulle vastama. See oli mõistagi retooriline monoloog.

Ja siis ma sain kuulda kriitikat enda kohta. Nii õrn, kui ma olen. Tegelikult oli see kriitika jumalast konstruktiivne ja arendav. Valus ka. Nagu B-vitramiini süst pepusse. Olete saanud?

Ja Saatus, oleme kokku leppinud, et halbadele aegadele järgnevad head ajad. Seega. Homme teen end ilusaks ja lähen kohta, kus saab äärmiselt tore olema.

Ma hoian endale pöialt.

Thursday, March 5, 2015

Neljapäine täiskuöö

Paras aeg libahunti joosta. Mul on seda lihtsalt puhtfüüsiliselt vaja, sest kõht on siiani veel kurguni täis. Olin just oma söömisega reele saanud ja siis tuuakse mulle õhtuks heast südamest martsipani. Mina ei saa enne magama minna, kui kõik asjad on söödud. Kui ei ole, siis ma ei söö. Lihtne. Palun ärge tooge mulle sööki.

Jooksma siiski ei lähe. Sõprade ulgumist ei ole kuulda. Ju siis teised ka ei viitsi minna. Ainult koer haugub väljas.

Tulin voodist, heitsin pruunile pehmele põrandavaibale ja treenasin pisut. See oli ühel laevaseiklusel, kui üks somm küsis mu jalgade kohta, et kas ma treenan neid. Treenanud ma tookord midagi. Täna nüüd treenasin.

Ja kasu oli. Kõhul hakkas kergem ja peal raskem. Unisuse mõttes.

Wednesday, March 4, 2015

Vahejuhtum

Istusin bussijaamas ja ootasin Tartu bussi pealt Karinit. Mingi veerand tundi oli aega. Bussijaam nagu bussijaam ikka - pinkidel siin-seal inimesi. Nurgas mingid jotad. Vaiksed muidu, aga üks muudkui aevastas. Mõtlesin, et levitab siin oma pisilasi. Põrnitasin teda.

Siis tuli sisse imelik mees. Mina polnud teda varem näinud, aga no ma ei käi ka iga päev bussijaamas istumas. Vene mees sinises jopes, kapuuts peas ja selle otsas veel karvamüts, kaelas plakat mingite piltidega. Mitte ei saanud aru, mis seal peal oli.

Mees seisis pubekate ette ja hakkas rääkima. Vene keeles. Ei saanud aru, mida, aga tundus nagu mingit ettekulutust. Rääkis rahulikult, aga eestikeelsed pubekad-poisid läksid jumala nävi ja hakkasid pröökama, et Eestimaa ja rääkigu eesti keeles... Pärastpoole lisasid juba bljääde ja nahhujsid ka. Need eesti poisid.

Ma ei sekkunud. Sekkus see aevastaja jota. Rääkis poistega rahulikult, et see mees ei saa oma peaga läbi ja teda ei aita enam ükski arst ja las ta patrab. Vene mees oli selleks ajaks juba kadunud ja pubekad rahunesid ka maha. Jota ajas jumalast tarka juttu.

Tahtsin talle seda öelda. Tunnustust avaldada, aga ei teinud seda. Täpselt minu moodi. Ma ei olnud endaga rahul, aga siis tuli juba buss ka ja ma läksin Karinile vastu.

Südamele jäi ikkagi.

Demograafiline kriis

tütred on Brüsselis räägivad inglist
ei mäletagi Eestimaad
ei igatse lapsepõlve ega mindki vist
no ja mida ma teha saan

ainult seda et valmis sean toad
pestud puitpõranda lõhn on nii tuttav
ikka ei tule veel juba õitsevad oad
istun kiiktooli et natuke nutta

õunte ajaks lõpuks jõuavad
linnariided heidavad maha
värskeid kartuleid tilliga nõuavad
ja siis tagasi minna ei taha

aga ikka lähevad kuhu sa pääsed
loojangud mulle nüüd valusaks saavad
kui väraval seisan kaaslasteks sääsed
hinges segi armastus ja haavad


Monday, March 2, 2015

Märtsiõhtu värvid

Hallid põhiliselt. Määrdundvalged lumelinikud. Katki kõki kärisenud. Hall orav jooksis mööda neid ja kadus siis silmapiirilt.

Mustad mutihunnikud sulavad välja. Varsti on käes aeg, mil neid laiali kraapima hakkan.

Kleit, mille alläärt palistan, on samuti must. Mutimullamust, aga õhuke. Läbipaistev. Seda tööd jätkub mitmeks päevaks.

Kartulid, hapukapsad ja soolaseened mu taldrikul on kõik samas hämaras märtsiõhtuses värvigammas.

Hoian end tagasi, et ei lülitaks sisse seda ühesilmalist koletist. Vähemalt mitte enne kella kuut. Mustab seal nurgas, punane silmake põlemas.

Videvik on kummaline aeg. Päeva ja õhtu vaheline. Reaalsuse ja mittereaalsuse piir. Salapärane. Vahel natuke hirmus. Põnev igatahes.