Thursday, January 29, 2015

Asturia

Nooh..... nagu ma poleks teadnud, mida ma kuulama-vaatama lähen. Kostüümid olid suurepärased. Oleks tahtnud pärast igat lugu jälle uut, aga nägime ainult neid punaste roosidega ja siis imeilusaid pikki safiirsiniseid kleite. Safiir on ikka sinine?

Keeruline koreograafia, mida lubati... Mis koerakraahviat sa teed, kui sul on pill käes. Samm ette, samm taha, käsi üles, käsi alla. Nii hea oli, kui mõne loo ajal lihtsalt paigal seisti ja mängiti. Lugesime selle siiski muusikateraapiaks. Vahel on vaja kõva muusikat. Olgu see siis kasvõi elektrooniline.

Lihtsalt, et kas on vaja sellise asja eest nii palju raha küsida. Põhjendamatu.

Ja see tšello. Täpselt nagu moodne tolmuimeja. Ainult ilma otsikuta.

Ikka loete, ma vaatan

Kes need küll kõik on, kes mind loevad. Aga vahet pole. Vaata, kui sa kirjutatad paberist raamatu, siis see hakkab ka ju oma elu elama ja sa ei saa mingil moel kontrollida, kes seda loevad ja mida nad sealjuures mõtlevad. Nii et laske käia!

Ma pean end nüüd kokku võtma, pessu minema ja riidesse panema. Kontsert ootab. Elektrooniline keelpillikvartett Kiievist. Asturia. Noored naised. Ma ootan sellelt etenduselt kostüümidraamat, kirge ja tuld. Slaavi temperament ju. Eks vaatame.

Kuigi ma üldse ei viitsi. Tänaseks planeeritud käigud jäidki käimata. Inimesed on lihtsalt haiged. Poleks vaja tegelikult rahva hulka üldsegi minnagi, aga noh piletid on olemas.

...


Monday, January 26, 2015

Depressiivne inin

päev läheb punaselt looja
öö sõuab mustas laevas
ja vastukumavas taevas
kurat see ju minu veriseks kraabitud hing
kaelas haavatud mõtetest põimitud ling
tühjade pihkude raskust
ikka talun veel taskus

ja igatsen sõnumitoojat

Saturday, January 24, 2015

Vahetaksin kõik selle une vastu

eh me unetud luuletajahinged
kes me poeme välja
oma soojadest vooditest
et klõbistada klahve
ja vahtida kuud
kes iniseb oma depressiivseid ininaid
kes vahendab müstilisi loitse
kes loob imekauneid kujundeid
kes pritsib vaimukaid kalambuure
tegelikult tahaks lihtsalt magada

kui saaks

Vaikne laupäev



vasakult läbi raagus jalakavõrade
tulistab jaanuaripäike otse silma
ekraanilt vaatab vastu Krista
päranisilmi selfi
pliit saab kohe kinni
tuli on lõpuni põlenud
ratsuritähe pungad
hakkavad õieks avanema
see on hea märk
lähen kohe pessu
vabanen hommikumantlist
panen riidesse
ja jään ootama Kirsikat
siis ma võtan külmikust
oma kolm erinevat kooki
me teeme teed ja räägime
lõpuks ometi


Friday, January 23, 2015

Tädi Nadja

Eelmise sajandi alguses kolis mu vanavanaisa oma perega Narva. Kreenholm andis ju tööd ja leiba. Esimese ilmasõja ajal koliti Tartumaale tagasi.

Mu vanaema õde, vanatädi Ida jäi Narva ja läks Ivanile mehele. Ka tema sai üheksa last nagu ta emagi.

Tema tütar Nadja oli siis ainus minu ema põlvkonnakaaslane Muskade suguvõsast, kes veel elu ja tervise juures. Eelmisel laupäeval käisime külas. Tädi Nadja jälgis Otepäält suusavõistluse ülekannet, kõrvaklapid peas.

Pidin talle otse kõrva rääkima, aga vastusesks kuulsin jumalast aktsendivaba ilusat eesti keelt. Ja saime tunda eestiaegsete inimeste lahkust. Tädi Nadja oli kaheksakümmend üheksa.

Ära minnes pakiti meile kaasa kommikarp ja suur šokolaad, puuviljad ja võileivad - et oleks tee peal hea võtta. Ja mina sain kingituseks öösärgi ja kittelkleidi. Nii kodune ja armas.

Nüüd on tädi Nadja juba inglite juures. Ta lahkus vaikselt ning valutult.

Tervita mu emmet, armas tädi Nadja. Vanaema ja muid sugulasi ka. Ma näitan sulle valgust teele vilkuva küünlaleegiga.

Kaks palvet kahele erinevale jumalale

1. Armas Kettkirjade Jumal! Anna mulle andeks, et ma ei jaga ega kopeeri feissaris jagatud kettkirju. Ma ei ole lihtsalt seda usku, aga ma ei halvusta neid, kes on. Ja see, et ma ei jaga ega kopeeri, ei tähenda, et ma saatjatest ei hooli. Ma hoolin, aga vahel on mul nii palju tegemist endaga, et ei jaksa.

Tänan sind, et sa ei võtnud mind karistada. Ma sain aru küll tunnistähest, mille mulle saatsid. Et tuli kohe meelde, kuhu oma pangakaardi unustasin ja sain selle postkontori makseterminalist siuvipsti tagasi.

Ma helistan sulle kohe praegu kolm tänukella tingšadega. Kuula!

2. Armas Paberkirjade Jumal! Panin teele täna ühe paberkirja. Palun aita sel adressaadini jõuda ja kui see on sinu võimuses, siis tal mulle ka vastata. Ole sa tänatud.

Tänuküünal põleb juba heleda leegiga. Vaata!

Wednesday, January 21, 2015

Naised on ilusad

Täna juuksuris vaatasin.

Kõigepealt Natalja. No mis figuur! Peale selle oli ta täna end ka meikinud. Sisemiselt ka ilus. Ja need teised noored tüdrukud ka. Ühel blondil tibil on kaks last. Ma pidasin teda põhikooli plikaks.

Ja siis veel üks klient, kes polnud ei noor ega klassikalises mõttes ilus, aga ta oli ikkagi nii ilus! Sest kõik olid positiivsed. Meil oli selline väike kompaktne kogukond. Väga teraapiline. Šampoonid, palsamid, värvid, vaha, föönitamine - kõik see on nii paganama teraapiline.

Ja Inna lobisemine tundus täna nii armas.

Ja siis ma vaatasin neid noori naisi ja mõtlesin, et kas nende mehed saavad ikka aru, mis nad on kätte saanud.

Üks taanlannast vanaema ütles kord oma pojapoja kohta samad sõnad. Et ei tea, kas see saab aru, mis ta on kätte saanud. Ei see saanud midagi.

Tuesday, January 20, 2015

Küünal ja kaitseingel

Varem ma ei julenud õigeusu kirikusse sisenedagi. Aga pärast seda, kui Annega käisime, kadus hirm. Hiljem kuulsin, et Anne ema olla venelanna. Ma ei teadnudki.

Täna läksin julgelt, ostsin kõige suurema kollase vahaküünla ja küsisin, kuhu panna. Seal on ju erinevad kohad - elavatele ja surnutele. Lugesin Issameiet ja lõin risti ette. Mind rituaalid igatahes aitavad. Paljusid teisigi. Muidu neid ju polekski.

Ja ostsin kaitseingli ka, mis on küll tegelikult tuulekell koos ingli kujukesega. Riputasin ta aknale, seal püsib vakka. Seda pidevat tilinat ei kannataks välja.

Homme lähen juuksurisse. Vaatan pidevalt asju, mis aitavad mul reel püsida. Mis natukenegi rõõmustaksid või lohutaksid.

Söömine muidugi. Olen end juba taas trullaks söönud.

Friday, January 16, 2015

Meelehaigus

Kui täpne termin! Kahju, et tänapäeval seda enam ei kasutata. Juhan Luiga kirjutas omal ajal terve raamatu "Mäss ja meelehaigus."

Mure musta hobusega sõitis üle mäe...

Eile meenus see lause, aga luuletajaks pidasin ekslikult Betti Alverit. Aga on hoopis Marie Heiberg. Eesti mure-laulik. Nii on teda kutsutud. Ja siis ma avastasin, et Marie Heiberg veetis oma elust KAKSKÜMMEND viimast aastat närvihaiglas, kus ta 42. aastal ka viiekümnekahesena suri. Olin šokis, sest ma ei teadnud seda varem.

Hiljuti juhtusin lugema ka sellest, et saksa okupatsiooni ajal ei hävitatud Eestis närvihaiglate ja vanadekodude elanikke. Kuid suremus oli niigi kõrge seoses viletsate oludega ja kehva toiduga. Ka Marie Heiberg suri kopsupõletikku.

Marie Heibergi lugu näitab veelkord, kuidas luuletajahing ning meelehaigus on tihti positiivses korrelatsioonis. Eino Leino, Juhan Liiv, Juhan Viiding...

Mure, mida sa jagada ei saa, toob peidus olnud meelehaiguse jälle välja. Sa tunned seda füüsiliselt. Nagu lapsepõlves, kui palavik hakkas tõusma. Nii halb ja kurb oli. Kuidagi ei jõudnud oodata, mil ema töölt koju jõuab.

Ka nüüd on sama tunne. Poed teki alla ja võtad vaistlikult üsasisese asendi. Aga ema enam ei tule.

Täna on mu isa sünniaastapäev.

Monday, January 12, 2015

Külaline

Inimesed tulevad su ellu ja lähevad su elust. Täna tuli mu ellu inimene, kes oleks pidanud sinna juba ammu kuuluma. Tuli väga kummalistel, et mitte öelda pöördelistel, põhjustel.

Inimesed loovad pilte teiste inimeste kohta. Tihti on need kaunimad, tihti koledamad kui tegelikkus ise. Seekord oli tegelikkus väga armas ja soe. Kui see on nii, nagu paistab.

Ma ei ole kahjuks kõige parem inimestetundja. Pigem ma näen seda, mida näha soovin. Aga kas see polegi mitte enamuse puhul nii?

Mitu tundi kulus rääkides ja imehead kooki süües.

Üks on kindel. Kõrgi tarkuse, edukuse ja muu sellise kullapuru asemel valin ma edaspidi kindlasti lihtsa südamlikkuse ja poolehoiu. Poolehoid on minu jaoks kõige olulisem.

Nii lihtne see ongi.

Sunday, January 11, 2015

Pablo Alboran

Hispaania muusika on selline, mis paneb sind unustama, lõputult tantsima, armuma, minema kaasa üheöösuhtega ja abielu rikkuma. Ainult hispaania muusika.

Ja mängiski selline autos, kui bentsukas istusin ja ootasin tankimise lõppu. Lähedal asuva maja hoovis jooksid kaks saksa lambakoera muusikaga sünkroonis. Lumi sadas vaikselt. Üsna sürr oli.

Sõitsime hoolekeskusesse Helmit vaatama. Mängisin klaverit. Eriti tihti seal seda vist ei juhtu, aga järgmisel korral võtan laulikud kaasa. Lõbus Eva kihutas kohe ratastooliga kohale ja laulis nii mõnusa aldiga.

Rääkisime Meediga elust. Kallistasin Tammit. Loomulikult ei mäleta ta mind enam. Mirja ka mitte, kuigi väitis vastupidist.

See on meie tulevik, armsad sõbrad.

Saturday, January 10, 2015

Rahvamaja inimene

Kunagi mul üks endaarust ilgelt tark ja peen kolleeg ütles mingis kontekstis, et tema ple küll rahvamaja inimene, aga...

Mina olen muide väga rahvamajainimene. Nende koduste pisikeste hubaste rahvamajade inimene, kus on tuttav pererahvas. Ja ka suuremate ja uhkemate oma, kus on ka tuttav pererahvas. See tuttav pererahvas teebki rahvamajad minu jaoks nii omaseks.

Kas mitte eelmise presidendi vastuvõtu kontserdi kohta ei öelnud üks armastatud muusik feissaris, et rahvamaja tase? Ma ei hakanud tookord õiendama, reeglina ei vii see kuhugi. Mulle muide meeldibki rahvamaja tase. Edasi tuleb juba snoobitsemine või siis nii diip, et sittagi ei saa aru.

Sellises väikeses armsas rahvamajas käisime eile Kait Tamrat kuulamas.

Friday, January 9, 2015

Ei lõpegi

Lootsin küll, aga no ei. Ikka ketrab televisioon oma aastavahetuse saateid ja siis saateid sellest, kuidas nad neid saateid tegid ja siis saateid sellest, kuidas televaatajad neid vaatasid.

Ega feissbukkki parem ole. Sama jama. Keegi ikka laigib veel kellegi jõulusoove jne.

See on praegu puhas inin, ma saan aru küll. Panen siin täiega misantroopi praegast. Aga no palun, palun, palun! Läheme eluga edasi.

Oh jumal! Ees ootab ju valimiste värk. Andke andeks, aga ma ei laigi ühtki poliitilist postitust. Oma otsuse olen juba eneses kujundanud. Ma olen isikuvalija. Mulle loeb vaid inimese isiklik sarm. Nii ebaprofessionaalne kui ka see poleks. Nimelt ei usu ma, et suurt midagi muutuks, kui inimesed poliitikas vahetuvad. Jamad jäävad.

Aamen.

Thursday, January 8, 2015

Üks mälestus Maarjast

Oh nüüd tulebki ju 800 aastat Maarjamaad. Ma annan kohe oma panuse. :) :) :)

see oli maikuu esimene mahe päev
poetrepil istusime Maarjas jõime õlut
ka minul oli imekombel pudel käes
see oli ammu küll kuid alatiseks meelde jääb

see oli ime-imeline vabadusetunne
kui paljad varbad sirutasin otse päikesesse
ei kingakontsi sukapüksikumme
kostüümid olid jäänud koju kevdunne

kool oma muredega oli meelest läinud
vaid sina kevad õlu tuuleõhk ja vabadus
mu esivanemate radadel veel polnud käinud
koos sinuga ja nende haudu näinud

me sõitsime neid kruusakurve kaarjaid
ja autos mängis meie muusika
nüüd ammu pole seda poodi enam Maarjas
.....................................................................



Wednesday, January 7, 2015

Imeline ilmareis

Kui sul on piisavalt kujutlusvõimet, ei pea sugugi kaugele rändama. Piisab kahekümneminutikaugusest retkest linna.

Juba maanteel ootab üllatus. Seal kõnnib Heli. Jumala jalgsi. Olen Helit ainult autoroolis näinud. Niimoodi koos kõndisime viimati kooliajal peaaegu pool sajandit tagasi.

Poes näen veel toredaid inimesi. Meedit. Ta pole mind unustanud. Kutsub külla. Küllap lähengi.

Kammin poode, et saada endale musti sulgi soengusse pistmiseks. Pole. Küll on aga lahkeid venekeelseid müüjannasid.

Lõpuks saan ka suletuti. Ja mitte viletsama kui Pariisist. Olen rahul.

Koduteel võetakse auto peale. Tavaliselt ma ei lähe, aga täna on jalad juba valusad. Nii jääb mul võhma koera jalutadagi. Lähmegi.

Tagasiteel haarab pilk eemal metskitse, kes väga kõrgete hüpetega põgeneb, valge taguots eriti silmapaistev. Pole ime, et ma kord neid ära ei tundnud ja kängurudeks pidasin.

Ei mingeid magusaid poesaiu enam. Rohkem liikumist!


Tuesday, January 6, 2015

Õhturahu

selleks korraks jõulud said läbi
okkad on vaibal ja üks kuldne käbi
kukkunud kildudeks põrandal
kuldne killutolm ohtlik on talla all

leban leskul ja kuulan leekide laulu
ning läbi kuumade ahjukivide kaudu
tuleb teadvuse tagant minusse rahu
nii suur et terve maailm sellessse mahub


Jõulud on läbi, elu jätkub

Maria läinud. Voodipesu pestud. Tuhk välja viidud ja prügi põletatud. Koer söödetud. Ega rohkem jõuakski. Minu balliriided ripuvad siiani magamistoa nagis ja kontserdi omad vedelevad toolileenil. Koidab ka see päev, mil nad üle vaatan ja ära panen.

Kahe akna pealt võtsin ilutuled maha. Ühe akna peal põletan veel täna õhtul. Vaikus on kuldne. Laske mul olla kurb.

Rasked jõulud olid. Raskeimad vist üldse. Siiani. Tegelikult ei tea ka, sest mälu ju säästab meid ja kustutab valu ära. Olgem ikka optimistid - küll tuleb veel ja raskemaidki!

Vaatame elupuuga tõtt.

Sunday, January 4, 2015

Seitse surmapattu

1. uhkus (superbia)
Ma ei tea, kas see on pattude pingerida või lihtsalt loetelu. Seega. Uhkusest olen hakanud hoiduma ja soovitan teistelgi. Aeg-ajalt ikka mõni ema postitab feissbukis, et ta on uhke oma lapse üle. See on halb sõnastus. Ise ma oskasin sel puhul öelda, et mul on hea meel oma lapse üle. Või, et olen õnnelik.

2. omandihimu, ahnus (avaritia)
Selle kallal pean veel töötama. Materiaalseid asju ma nagu ei igatsegi. Küll aga vahel jäägitut tähelepanu, mis on ka peaaegu nagu teise inimese omada tahtmine.

3. kiim, iha, lõbu (luxuria)
Väga palju seda pattu teinud pika elu jooksul, aga hetkel vaba. Neela rahusteid ja sind ei kimbuta mingi luxuria. 

4. kadedus (invidia) 
Vahel vist ikka ilmutab, aga suht vähe. Mille peale kade olla? Selle peale, et inimestel hästi läheb ja nad seda avalikult kuulutavad? Tunnistan, see torkab siis, kui endal on mingi nullperiood, aga kasutades mõistust suudan rõõmustada teiste edusammude üle. Aga olge ettevaatlikud oma õnne avaliku eksponeerimisega, sest see kutsub õnnetusi ligi, olen täheldanud. Ja teiste inimeste kadedust.

 5. aplus, õgardlikkus (gula)
Ma ei oska midagi öelda. Esineb jah söömissööste. Kes poleks pärast seda õnnetu. kui ta on end õhtul kurguni täis parkinud? Aga ilmselt ei mõelda siin ainult söömist.

6. viha, raev (ira) 
Siin pean ma küll silmad maha lööma ja pattu kahetsema. Samas tahaks poole suuga teoloogidelt küsida, et kas psüühiline häire on patt? Et kui sa hüsteeritsed? Ise vastan - küllap on. Kindlasti on. Mitte teoloogid ei ole pooliku suuga, vaid mina küsin lihtsalt hästi vaikselt. 

7. laiskus(socordia)
Vot siin saab minust küll ketser. Ma nimetan seda tahtejõu ja motivatsiooni puudumiseks või siis lihtsalt elujõu puudumiseks. Olgu patt. Ma olen meeleldi patune. 

Visaku esimene kivi, kes pole.

Saturday, January 3, 2015

Mõnest asjast, mida ma ei teadnud ja kingitustest

Noh ma ei teadnud näiteks siiani, et kui sõrmed selja taga risti paned, siis võid valetada. Nüüd siis tean. Oi ma hakkan valetama nüüd!

Siis ma ei teadnud või olin lihtsalt unustanud, et kuulus kombeguru on meie hulgast lahkunud ja jagab nüüd nõuandeid taevase riietuse osas. Ma oleksin võinud juba ammu täiesti kombevabalt avalikus kohas riietuda. Mitte, et ma poleks. Enam pole hirmu, et kui keegi lahtise varba kingaga presidendi vastuvõtule läheb, siis ta vangikongi satub. Kord ma kartsin oma tütre pärast nii väga. Kuigi oli Pariisist ostetud king ja hirmallis, aga ikkagi.

Te teate, et ma ei armasta kinkida. Siis pole mul õigust ka kingitusi odata. Ei ootagi. Ometi sain. Teiste hulgas ka Jaak Juske "Lood unustatud Narvast". Nimetasin seda iagavaks faktipõhisuse pärast. Tegelikult oli huvitav ja ma sain kolm küsimust saate Mis? Kus? Millal? tarvis. Iseasi, kas need saatesse pääsevad.

Kinkija proovis siis uuest ja kinkis järgmisel päeval Curly Stringsi CD. Ma tean neid ju ammu, aga alles hiljuti läks pusle paika, kui selgus Kiviõli taust ja see, et "Kauges külas" on Kristiina Ehini sõnadele.

Näed, asjad nõuavad aega sinuni jõudmiseks.


Thursday, January 1, 2015

Väike hariv nupuke

Et te teaksite. Enamus ei tea. Enamus ei tahagi teada. Enamus arvab, et nad on isegi kõige targemad ja teavad, kuidas on õige.

Sellest on meedias palju juttu olnud ja kuna teema mind isiklikult puudutab, siis kuulen selle teravalt välja, mis teistel kõrvust mööda läheb.

Et kui inimene on deprssiivsusele kalduv, siis teiste eduelamused ja nende eksponeerimine avalikus ruumis (eelkõige feissbukis) mõjub neile paralüseerivalt. Halvasti noh. Mitte ei tee rõõmsamaks.

RÕÕMUSTAD TEISTE ÜLE AINULT SIIS, KUI SUL ENDAL ON HÄSTI.

Kas te saaksite selle meelde jätta, palun!

Kord tuli meile külla üks paar. Esimest korda. Laotasid kohe oma elu laiali. Lõid läppari lahti ja hakkasid meile oma elu näitama ja seletama. Lapsed, lapselapsed, uus maja. No üldse ei huvita! Nüüd oskame sellistest inimestest hoiduda.

Inimesed, kes vahetpidamata ainult endast ja oma tuttavatest vatravad ja sealjuures arvavad, et see on hirmus huvitav. No ei ole.

Mina eksponeerin ka end siinsamas, aga teil on alati võimalus kasutada risti ülal paremas nurgas.