Wednesday, December 30, 2015

Aastavahetus

Minu tellimustööna valminud aastavahetussalmike. Vähemalt tuli kähku, ei pidanud punnitama ega kusagilt välja imemma. Seetõttu aus:

ma seisan väraval all öise taeva
ja saadan ära vana sõpra head
koos temaga las läevad vanad vaevad
sest uued rõõmud kohal üsna pea

nüüd värava ristseliti löön valla
ja tundmatu mul annab terekäe
ning taevast sadu tähti langeb alla

kui usud sadu soove täide läeb


Saturday, December 26, 2015

Kiri emale

küll lubasin kuid ma ei tulnud ema
ei tunne süüd vaid ainult üksindust
su pildi ees lööb küünal võbelema
ööl tormisel sa vaikselt katsud ust

küll lubasin kuid ma ei tulnud ema
mul aega on kuid tee su juurde pikk
me nüüd ei kipu enam sõnelema
me vahel vaikne mõistev Igavik

küll lubasin kuid ma ei tulnud ema
sa maga rahus suure paju all
ma tulen siis kui ükskord taas on kevad
ja tulen suvepäeval palaval

küll lubasin kuid ma ei tulnud ema
ma väsisin ja otsa lõppes jaks
sa tead ju küll et alatiseks emad
nii siin kui sealpool jäävad ootajaks


Thursday, December 24, 2015

Püha öö

ei sõbrad täna öösel ma ei maga
ja mul on selleks oma põhjus miks
sünaptilise ülekande taga
üks mõte vajab selgeks mõtlemist

on päevad toonud pettumist ja valu
ja naeru kuni pisarateni
nüüd embusest ma lahkun paljajalu
eks motivaator ole dopamiin

eks täna räägitakse ainult sünnist
ja igalt aknalt helgib küünlatuld
näe targad ületavad juba künnist
neil kaasas lõhnav viiruk mürr ja kuld

ei kõike seda kindlasti ma põlga
sean kaalule vaid oma elutöö
on aeg sest paaril korral minu õlga
Surm puudutas just enne jõuluööd



Juba palju parem!

Et te ei arvaks, et ma olengi selline permanentne vingupunn! Ei ole. Mu tujud tulevad ja lähevad. Ettearvamatud nagu lapse pepu! Iial ei tea, mis sealt tuleb.

Vanasti öeldi ratsaväes, kui sadul oli istmiku ära hõõrunud: "Sadul lõhkus, sadul parandab!"

Mul ju ka FB rikkus tuju ja parandas samas ära ka. Kristina oma inglite ja luuletusega. Midagi hoopis muud keset seda üldist imalust.

Ahi köeb mõnusasti ja telekas näitab seda, mis mulle meeldib. Küünlad põlevad. Ootan armsat inimest koju.

Teile, kes te täna üksi olete, teile kuulub mu süda. Teile, kellel pole glamuuri ega lava, kus demonstreerida, KUI hästi ikka kõik on. Kui palju sõpru ja lähedasi ümberringi. Ärge uskuge seda uhkeldamist! Vahel näidatakse lihtsalt, et oma enesetunnet tõsta ja tühjust eneses täita!

Teile, kes Te täna üksi olete, Teile kuulub mu süda!

Jama

No sitasti läks. Ei leidnud neid haudu. Otsisime, otsisime. Orientiiriks oli "kabeli lähedal", mis on üsna laialivalguv mõiste. Külm hakkas.Tuju pahanes. Kodus ei läinud ahjupuud kuidagi põlema. Pahanes veelgi. Lolli peaga piilusin feissbukki. Nüüd on õige sitt tuju.

Aga raamatuid imesin tolmuriga, see jälle parandas. Nüüd ma kavatsen telekat vaadata. Hoidke alt, kui sealt midagi hingele ei tule.

Kui homme on plussid ja tee hea, siis sõidame Laiuse surnuaiale. Lumega tavaliselt ei käi. Need on aga mustad jõulud. Saab esmakordselt jõulupühal ema juurde.

Ma loodan, et sügislehed emme haual on alles.


Wednesday, December 23, 2015

Raamatud, raamatud...

Täielik nuhtlus. Isegi magamistoas on raamaturiiul. See on veel eriti halb. Ma ei osta raamatuid viimasel ajal üldse, aga kümmekond on ikka hiljuti lisandunud. Mõne ostmist kahetsen. Oleks võinud raamatukogust võtta, aga mõned autogrammiga on väga kallid.

Osa on tüdrukute kirjandus. Peamiselt inglisekeelne. Aga kas nad oma raamatutelt tolmu pühivad? Kolm korda võite arvata. Mina ka ei pühi. No vahel harva. Viimses hädas. Seekord saabub viimne häda ilmselt homme - jõululaupäeval.

Vahet pole. Mul pole niikuinii muud plaanis, kui oma korras tubades lihtsalt lasta endal hea olla. Kui külalisi pole oodata, siis saab korras tube nautida ja see mulle meeldib.

Siis võib-olla suristan natuke tolmuimejagagi. Inimesed võtavad raamatud riiulitest välja ja klopivad neid ükshaaval. Mul pole absoluutselt tolmupühkimisgeeni. Kõik on muidu korras, aga tolmu võime leida nii klaverikaanel kui ka telekaekraanil ning LOOMULIKULT raamatutelt!

Ma saan aru, miks on vaja raamatukogutuba. Aga noh seal peab ka ju vahetevahel ikka tolmutama. Aga muidu lööd lihtsalt ukse kinni ja unustad ära.

Kusagil hakkas silma, et mida ometigi vana-aastaõhtul kanda? Seljas, ma mõtlen. Nagu kleiti, mitte nagu seljakotti. Mul pole mingit muret sellega. Tean täpselt, et kannan öösärki ja hommikumantlit.

Nüüd ma võtan ette teraapilised mandalad. Ärge jumala pärast feissbukki vaadake! Seal on hullar lahti. Üks jõulusoov ajab teist taga.

Tere, minu inimesed!

SIIN on tõesti tõeline jõulurahu. Valge puhas leht. Kirjuta, mida iganes soovid. Piilusin korra ukse vahelt feissbukki ja läksin kohe vihaseks.

Kuidas teid lohutada? Teid, kes te lund ootate. Arvan, et pärast mõnda lumeta talve hakkaksin ka mina taas ootama. Või mine tea. Kord maitse suhu saanud, kui inimlik on sooja ilmaga oma aktiivmajas elada, no mitte külma ei taha.

Teadmiseks, et vastandiks tänapäeval ehitatud energiasäästlikele passiivmajadele on minu oma eelmisel aastatuhandel ehitatud nn aktiivmaja, mis aktiivselt kogu soojuse välja laseb oma lugematutest suurtest akendest.

A soojusta ära, ütlete. Ärge parem proovigegi. Mõned tõesti hakkavad mulle õpetama, et tee nii ja tee naa. Ma saadan nad teadagi kuhu. Kolm põhjust: ma kas ei taha teha, ei ole veel jõudnud teha või pole mul võimalust. Nii, et vaikige.

Muretsen põllumeeste pärast. Et kuidas lumeta talv orastele mõjub.

Aga muidu läheb mul hästi. Saan magada. Teen seda hästi palju. Siis tõusen üles ja kõpitsen siit ja sealt. Eile kõpitsesin liigagi, tegin seljale haiget.

Kell kuus vaatan türgi seepi nagu mingi vanamutt. Film ei meeldi mulle enam, sest valesid inimesi tapetakse ja üldse pole rahul muidu ka.

Kutsed aastalõpuballile ja Hennessy aastalõpukontserdile on käes. Armas, et ikka kutsutakse. Loodan väga, et minust ka minejat on. No viimastel aastatel on ikka olnud. Võib-olla lähen lava taha ja kallistan Dianat. Ma ei saa öelda, mille eest.

Tuesday, December 22, 2015

Jõulupuhkus

Esmapäevast algas. Mõtlesin, et üldse feissbukki ei roni, arvutit sugugi ei ava, aga päris nii ikka ei saa ka. Vaatasin postkastid üle ja vastasin tervitustele. Ei taha endast mühaka muljet ka jätta ju. Tänapäeva inimesed tihti ei vasta. Ma ei salli sellist asja kohe mitte.

Tühistasin imeilusate meeste sõbrakutsed. Aitäh teile, kaunid mehed kogu maailmast, kes te mulle neid saadate, aga no mida? Ühe tädi oma võtsin vastu küll. Eesti tädi. Valve.

Ja siis on mul kartuligratään ahjus. Ja ma koristasin täna, kuigi toomapäev on möödas. Las ta olla. Ma vaikselt koristan homme ka.

KUI tore, et on soe ja lumeta. Palun veel sellist ilma! Sooja! Tundub, et tulevad rahulikud jõulud. Vaikuses ja rahus. Lapsed saabuvad alles kahekümne seitsmendaks. See on lausa väga hea! Selleks ajaks jõuan ma kõik valmis. Ülemise toa korda sättida.Tüdrukud jäävad aastavahetuseks. Meie endine nelik saab taas kokku. Võimas!

Feissbukipuhkuse ikka võtan. Ei lappa uudistevoogu, vaid vaatan ainult teateid ja tühistan ilusate meeste sõbrakutseid.




Friday, December 18, 2015

Luuleta aga, kui julged!

Tänapäeval on luuletamisega sellised lood, et kui seda Kivisildnikku ees ei oleks! Mind ta ei ähvarda, sest minu luuleraamatut poes pole. Mitte ei raatsiks, et ta seal riiulil tolmub. Müün ja annan neile, kes seda tõesti tahavad.

Viia! Sinu oma ootab ammu kapi otsas! Oled mu fännklubist välja astunud või? Ja veel mõned on seal omanikku ootamas.

Mul seda Kivisildniku luuleõpikut pole. No ei ole üheski raamatukogus. Pean Selverist pannide vahelt vaatama. Ma ei tea, ka täin endale osta. Eelmisest jäid meelde kolm mõistet: ussiauk, kujund ja kompositsioon!!!

Kui pühapäeviti juhtun Luuleatlast kuulama, siis heidan sängi pkali, panen käed risti rinnale, silmad kinni ja teesklen surnut. Ja siis hakkab sealt laussõimu tulema: ärge avage, ärge mingil juhul lugege, saate püsiva ajukahjustuse, no pilte võib ju silmanurgast vaadata... ja niikaua, kui pideme tühjaks tulistab. Mõni lemmik saab kiita ka loomulikult.

Ootan huviga, kas Margiti luulekogust tuleb ka juttu. Seal on ju minu ülistav järelsõna. Selle eest võib ka sõimata saada.

Aga ka Kivisildnikul juhtub apse. Pange nüüd tähele! Ükskord Ahjusoojas luules laikis ta ÜHTE (loe: ühte) minu luuletust!!!

Ei tea, mis tal juhtus. Tegelikult ma arvan, et ta võiski seda heaks pidada.

Thursday, December 17, 2015

Vaba, täiesti vaba...

öörannal pesu ja kingad ja kleit
mina löön lainetes lupsu
meretuul lõhnab ja kutsub
öörannal öösinine sametkleit

sina urgitsed varbaga liivas
ja võdistad külmast õlgu
vaatad ööpilvede kulgu
ja muudkui urgitsed kuldses liivas

lähevad minutid tunnid ja kuud
veest välja tulla ei mõtle
näen süütasid rannal lõkke
las lendavad tuulde tunnid ja kuud

enam ei märkagi kaldal ma sind
kuid endal ma tunnen saba
olengi näkineid vaba
ja kaldal ei märkagi enam sind


Tuesday, December 15, 2015

Nüüd läheb heietamiseks

Mul on talvepuud õigesse kohta tassitud ja hallitanud hein lõkkes põletatud. See oli ikkagi pea kaks tundi aktiivset füüsilist tööd! Puud sülega ja hein hanguga. Mul peab ikka midagi käes olema. Mina pole see mees, kes siisama jooksmas käib või jõusaalis teiste higi ja peeru sisse hingab. Oma raha eest.

Jalgrattast on küll kahju. Kükitab seal ja keegi ei sõiduta teda. Nüüd on isegi kergliiklustee olemas, kus võiks sõita, aga siis jääb jälle koer koju vinguma, et teda ei võeta. Ma siis parem ei lähegi.

Tööd tehes mõtlesin igasugustele asjadele. No põhiliselt ikka veel laulmisele ja kirikule. Vat vahel ei anta kohe asjale õnnistust kaasa ja siis see jookseb rööbastelt maha. Mõni projekt noh! A küllap siis ongi nii määratud. Mul juhtub seda küll suhteliselt harva ja siis ma olen pehmelt öeldes häiritud. Aga ma tean, et pärast ebaõnnestumist ootab kusagil nurga taga taas mõni õnnestumine ja vastupidi.

Eelmise aastatuhande lõpu kirikubuumi ajal olin ma ühes väikeses armsas kirikus organist. Klassiõpetaja olin ka. Tahtsin teha jõulukontserdi kirikus. Lapsed laulavad altaritrepi peal ja mina mängin rõdul ja külarahvas võib ka tulla.

Küsisin lapsevanematelt, kas see sobib. Et kui keegi on nii veendunud ateist, et ei taha last ega ennast kirikusse lubada. Selle peale vastas üks isa. Noor turd, üldse mitte aatemees, pigem ikka selline kõvamees ja rahamees, et noh need seisku siis kiriku nurga taga nii kaua.

Kontsert läks korda.

Tulin siis tuppa pärast tööd ja tahtnuks nagu midagi süüa või nii, aga külmkapp praktiliselt tühi. Ja mulle meeldibki see! Sain siiski kruusitäie keefiri kahe supilusikatäie pruuni surkruga.

Nüüd siis ahi kütte ja ise ahju peale lebama ning raamatut lugema. Andrus Kasemaa "Minu viimane raamat".

Ja peagi ongi käes türgi seebi aeg. Selline rahulik jõuluootus. Ei mingit rabinat. Rahu ja enesesse vaatamine. Ükspäe tahan minna surnuaiale, otsida üles tädi Miili ja onu Joosepi hauad ning panna küünlad põlema. Ehk leian, sest sain õpetust.

Oh jaa! Need tuled tuleb akende külge vedada. Rombikujuliselt. Selle teen kõigeealt. Valgust peab ikka olema.

Monday, December 14, 2015

Kolmas advendipühapäev

Eile oli. Ja me käisime oma ansambliga kirikutes laulmas. Ma tegin feissbukiürituse, kus ma kirjutasin, et laulame see ja see kell seal ja seal kirikus. Sõnagi polnud juttu kontserdist. Me laulsime jumalateenistuse sees.

Mõned inimesed olid nagu terake pahased, sest tulid enda teada kontserdile, aga oh jumal küll! Oli hoopis teenistus koos liturgia ja koraalide ja jutlusega. No mina olen selline traditsioonikristlane, kes peab kirikuvärki euroopaliku kultuuri osaks. Mul on kahju neist, kes kirikus midagi teha ei oska.

Kui meie ansambel kirikus on, siis meie loomulikult laulame nii koraale kui ka liturgiat, sest me oskame. Võtnud need kontserditahtjad seda ka siis nagu kontserti, sest tavapühapäeval nii valjusti koraale ei karjuta. Siis paar mutikest vibreerib.

Loeme Issameiet ja Usutunnistust ja tunnistame oma patud üles ja käime armulaual. No mitte kõik ja mitte alati. Mina küll eile. Kaks korda. Ma ei saanud juhust ksutamata jätta, sest tavaliselt ma pühapäevahommikuti kirikusse ei jõua. Seekord harjutasin nädal otsa varast tõusmist.

Jah, olen proovinud laulda ka puhtilmalikes puntides, aga no ei paku midagi. Mulle ikka meeldib, kui Tema Ise ka teist bassi vaikselt kaasa joriseb. Kuidagi kindlam tunne on. Ja ärge arvake, et me oleme mingid vagatsejad. Lõõpi, nalja ja naeru on ülearugi.

Ega ilma Temata ja Merleta tuleks meil midagi välja. Me peame seda endale aeg ajalt meelde tuletama, et ei hakkaks arvama, et küll me ikka paneme hästi.

Aga tore on küll, kui inimestele korda läheb. Läks. Mul oli hea meel Milvi üle, kes sai kauaaegse koguduse revisjonikomisjoni esimeheks olemise eest aukirja ja siis me laulsimegi justkui talle. Ta oli nii õnnelik. Mina ka.

Saturday, December 12, 2015

Pidu!!!

"Mina ei ole tegelikult üldse rahvamajainimene," ütles kunagi üks mu õige tark ja intelligentne ja peen ja ilus (endateada) kolleeg pepsilt. Noh ta on kohaliku tolmu ammu jalgelt pühkinud ja hõljub juba kõrgemates sfäärides. Tütrest sai doktor. Mitte, et seob näppu, vaid teeb teadust ikka.

Mina olen väga rahvamajainimene. Ma olen igasugune inimene. Kui mul tuju on. Näh! Täna jälle üks kahtles, et mis jutt see on, et elan üks päev korraga, et tervis paha ja blaa-blaa- blaa... No kui ma juba olen suuteline kodust väljuma, siis on pilt üsna hea tõepoolest. A tulge vaadake, milline ma kodus välja näen. Uskuge, te ei taha näha!

Läksime siis enda teada täna Atsalama segakoori kontserdile Mäetaguse rahvamajja. Oli korra mõte, et pistan segakoorilauliku kotti, et kui hakkame koos kas Mesipuud või Tuljakut laulma, siis võtan noodi ette. Mul peab alati noot olema. No ei võtnud kottigi ma kaasa. Laulsimegi Tuljakut. Mulle pole see aldi hõissa ja hõisassa iialgi pähe jäänud. Ei jäägi.

Tore kontsert läbi, emotsioonid käes, haarasime garderoobist mantlid, et koju minna. Kus sa sellega! Koorilauljad seisid ukse peal, et ei lähe kusagile. Marss peole!

Missugune laud! Nagu presidendi vastuvõtul!

See pole veel kõik! Siis tuli mees nagu orkester ja läks tantsuks.

Täielik imedemaa! Kõht täis. Tuttavatega kallistatud. Uusi tuttavaidki saadud. Rumbatatud ja sambatatud. Kahjuks olid mul saapad jalas ja hirmus palav hakkas tantsides.

Täna olevat muide Ernesaksa 108, ütles Hirvo Surva.

Thursday, December 10, 2015

Kiri võib valetada

ühe mehe kuuriseinale

oli kirjutatud hui

kolm tähte kirillitsast

kuid see oli eksitav

see oli täiesti vale

sest mees hoidis kuuris

hoopiski talvepuid


Wednesday, December 9, 2015

Uuka Kulgar, metsa poeg

Inimesed ja asjad ja sündmused tulevad su juurde, kui selleks on õige aeg. Või siis ei tule. Täpselt nii läheb, nagu minema peab, ütleb saatuseusku inimene. Mina see olen.

Minu laual on Arnold Susi raamat "Uuka Kulgar, metsa peog". Kirjutatud aastal 1938. Muinasjutuline jutustus noortele. Olen läbi lugenud. Kõvakaaneline, kriitpaberil. Välja andnud Hea Lugu. Juba see on märk.

Raamat poleks iial minuni jõudnud, kui ma ei teaks Kristinat - kunstnikku, kes pildid joonistas. Ja Kristina LUGU.

Nii ma siis lugesin. Huviga. Iga natukese aja tagant vargsi piiludes, millal uus pilt ometigi tuleb. Ma tahtnuksin neid igal lehel näha.

Ja LOOMULIKULT oleksin mina kaanepildiks pannud selle majaotsa ja redeliga ja vankrirattaga ja munaga pildi - mu lemmiku.

Ma ei tea, mis oleks olnud kunstniku soov, aga praegu sai kaanele see, mida eelistas kirjastus - karupojad Pumma ja Tumma müramas keset mustikaid ja rõõmus Kulgar nende tagant piilumas.

Katsuks nüüd lapsepõlvest jälle välja saada.

Tuesday, December 8, 2015

Mõned asjad tuleb ikka lõpuni lugeda

Jah, kui raamatu võib näiteks pooleli jätta, siis Omniva sõnumi peaks kindlasti lõpuni lugema. Ma ei teinud seda ja toksisin meeleheitlikult saadetise seerianumbrit pakiautomaadi ekraanile. Olin juba ahastuses ning helistasin abi kohale, aga siis kerisin sõnumi lõpuni ja leidsin sealt UKSEKOODI.

Helistasin käbe, et ära tule, sain paki kätte.

See ei olnud muide esimene kord mul pakiautomaadiga suhelda. Enne pole probleeme olnud.

Sellega mu mu tänase päeva komistamised ei lõppenud. Ma ei teinud vahet kümne- ja viiekümneeurosel. No ei näe ka neid rahatähti ju nii väga tihti. Andsin viis tagasi ja võtsin viiskümmend endale. Teades, et see on kümnene. Õnneks rahaomanik oli ikka selge mõistusega.

Ma ei jõudnud ära häbeneda.

Aga muus osas läks täna kõik enam-vähem hästi.

Monday, December 7, 2015

Mehis meeldis

Heinsaart pean ma silmas. Eriti nautisin jutukogumikku "Rändaja õnn". Just tema jutud meeldivadki. Näiteks "Vihmategija Aspendal". Samuti Mari Vallisoo "Põuaajal", mis selle jutu päises leidub:

Viissada aastat kestis põud
siis laps tuli tuppa tihkudes

Ema ma enam ei jõudnud küll
hoida seda Peipsit pihkudes

Homme viin raamatud raamatukokku tagasi.

Aga nüüd nägin autotulesid akna taga. Tullakse koju ja tuuakse süüa mulle.

Ongi juba hirmus nälg.

Saturday, December 5, 2015

Eluakvarell

elu on nagu akvarell
ütleb Kristina
tema teab
ta on kunstnik
sa pead ootama
kuni paber on parajalt niiske
siis kandma sinna
täpse koguse värve
ja seejärel kallutama
kogu pilti vajalikus suunas
vähemalt veerand tundi
kui oled pilti
paar tundi kuivatanud
saad detailsemalt edasi maalida
ja muude vahenditega täiendada
mõnikord juhtub nii
et värv ei valgu soovitud suunas
või läheb üle ääre
siis hakkad otsast pihta
...
mina võtan igal hommikul uue paberi
niisutan pisaratega
panen värve kuidas juhtub
ei viitsi oodata
kuni pilt kuivab
hakkan kohe täiendama
õhtuks on mul kohutav plätserdis valmis
sellist tahtsingi
jääb mul veel õigust ülegi
vahel ma lasen lihtsalt
tühja niiske valge paberilehe
käkra kuivada
ei tee sinna ühtegi kriipsu
aga mõnel päeval
valmib ka minu pintslitu pintsli all
imeline eluakvarell
























































Thursday, December 3, 2015

Päev, mis algab hommikuga

Ärkan pool neli ja tunnen meeletut magusaisu. Nuian kommi, aga seda pole. Käin vetsus.

Poole kuueks on selge, et magama enam ei jää. Tõusen. Teen endale meeleiva ja panen pliidi kütte.

Toon keldrist kartuleid ja porgandeid. Teen kohe hommikul, kuni pliit köeb, valmis selle kanasupi, millest olen mitu päeva unistanud. Klimpidega.

Jälgin internetis paki teekonda. Mida kurja! See on ikka Tartu Ringtee postkontoris. Ärge öelge, et ta mulle tagasi tuleb. Korra olen sellise asja läbi elanud ja kinni maksnud. Enam ei taha. Aga see oli väga ammu ja ma ise olin rumal, sest ei lisanud telefoninumbrit. Noh see jobu, kes vormistas, ei küsinud ka.

Tookord oli kullerteenus, nüüd tavaline postipakk.

Kui võimalik, siis ma ei lisa kunagi oma aadressi, sest ma ei taha mitte midagi tagasi saada.

Mind ootab töine päev, kui ma just mingil hetkel kokku ei kuku. Vastasel juhul ootab mind taas üks voodipäev.

Üks tüdruk punaste juustega

üks tüdruk punaste juustega
kes sündis küll inimeseks
tahtis nüüd linnuks saada
tulilinnuks ta imeliseks

see punaste juustega tüdruk
kes nii tahtis vabaks saada
ei osanud avada tiibu
nii sööstiski vastu maad ta

kuid maa sai ikkagi taevaks
kus päevaloodete paiku
näen seda punast lindu
männiladvus päikeselaiku

siis isegi ihkan linnuks
kuigi sündisin inimeseks
nagu punaste juustega tüdruk
tulilinnuks ma imeliseks


Wednesday, December 2, 2015

Hoopis teisiti

See päev läks hoopis teisiti, kui ma planeerisin. Anna andeks, Marju, et ma ei jõudndki. See on täpselt minu käitumismuster. Ma ootan mingit sündmust nii väga ja siis, kui aeg on käes, pole mul energiaraasugi, et minna.

Ja "Härra Pauli kroonikad" jäid lõpust lugemata. Lugesin, lugesin, lugesin. Muigasin muudkui. Nagu "Alice Imedemaal"mingit plagiaati oleksin lugenud. Teelaud läbis raamatut punase niidina. Aga siis tüütas ära. Vaatame, mis teiste teostega saab.

Ja ma tegin punapeediküüslaugusalatit.

Ja ma pean pliidi alla tule tegema.

Ja ma pean pliidipuid veel juurde tooma.

Ja ma hakkan varsti türgi seriaali vaatama. Oh need türgi meged nutavad nii lahinal, kui nad armastavad valesid naisi. Ja naised tahavad end tappa, kui nad armastavad valesid mehi.

Ja eriti meeldivad mulle sinisilmsed türgi mehed. Otseses mõttes. Siniste silmadega. Huvitav, et ma sinisilmseid türgi naisi pole tähele pannud.

Filmides.


Peedismuutipäev

Eile oli porgandismuutipäev. Nii need päevad läevad. Teate küll seda toore punapeedi mullamaitset, mida püüdsin ingveriga peita. Lisaks ebaküdooniad siirupis ja kokku sai väga vänge ja küllalt suhkrurohke joom, mis mõjub seedimisele vägagi julgustavalt.

Ei viitsi ma täna küttepuid tassida. Asjatan niisama, kuni käes aeg Marju näitusele minna.

Kiviõli otsib tunnuslauset. Neli oli feissbukis hääletamiseks välja pandud. Kaks viimast näisid väga tuttavad. Tundub, et minu pakutud. Vat enam ei mäleta täpselt, saatsin need juba ammu. See on minu viis. Teen midagi ära ja siis unustan. Lähen eluga edasi.

Unustamine ongi meile ju kaitsemehhanismiks antud. Mina unustan ka head asjad ära. Paraku. Aga meelde tulevad, kui mõne vihje saan.

Mind ootab Mehis nüüd.

Tuesday, December 1, 2015

Mehis Heinsaarega voodis

Veel pole olnud, täna esimest korda lähen. Mul on kõik ta raamatud, mis raamatukogust leidsin. Pole varem lugenud. No ei jõua kõike. Aga Maire Liivamägi soovitas ja Tea ka ühes oma feissbukipostituses. Mul ongi alati mingit impulssi vaja,

Ta luule "Sügaval elu hämaras" neelasin täna juba alla. Küllap ma neelan need teised ka. Hirmus, kuidas ma ahmin ja siis pärast ei mäleta midagi.

Seda mäletan, kuidas ma viisteist aastat tagasi "Doktor Živagoga" magasin. Jäingi päriselt magama Pasternakki lugedes.

Varem ma arvasin, et raamatuid ei tohi pooleli jätta.

Nüüd ma enam nii ei arva.


Monday, November 30, 2015

Klimpidega kooreliköör

Mul pole ammu nii igav ja uni olnud, kui eile "Tsirkusprintsessi" esimese vaatuse ajal. Ilmselt oli süüdi kooreliköör, mida enne etendust jõin. Sellel olid pealegi klimbid sees!!! Saatsin täna kohvikule sõnumi ja nõudsin kompensatsiooniks tasuta napsi. Ühekordse. Tegelikult oleks võinud eluaegse küsida.

Mister X ja Georg Ots on ju nii sissetöötatud sümbolid, ma ootasin nii palju, aga kuulsin ainult vaikset üminat sealt lavalt. Jassi Zahharovi tundsin ära tänu tema kehakeelele, mitte häälele.

Teises vaatuses läks paremaks. Mina kuulsin/nägin enda arvates laval Kaire Vilgatsit, aga kava ütleb, et kas Riina Airennet või Juuli Lille. Oh ma ei tea enam midagi. Igatahes Tõnu Kilgase tundsin ära.

Siis ma tahtsin teada, kas see paks jõumees oligi trussikute väel või oli tal palja mehe kostüüm ja kas see liblikas või mesilane oligi päriselt nii paks või polsterdatud. Kõik küsimused jäidki vastuseta.

Kodus selgus, et Kadri Simson sai teise koha ja mina ei suutnud oma uusi kingi jalast ära saada. Ühe sain, teise võttis Aimar. Nendel on selline rihmasüsteem, et jalga saan, ära mitte.

Tükk aega oli paha tuju.

"Velveti moemaja" parandas pärast tuju ära.

Friday, November 27, 2015

Üks tegu

Inimene peab oma hinge eest hoolt kandma. Eile ma sain kantud. Ja elu üllatas mind meeldivalt. Sain Elult kommi.

Käisime Okupatsioonide muuseumis raamatu "Siberist tagasi koju" esitlusel. Ma olin selles majas esmakordselt. Idee järgi nii rusuvas hoones oli ometi nii helge aura. Kõik kõnetas. Alates nendest suurtest metall?kohvritest õues sissepääsu juures.

Ja siis ma vaatasin raamatut ja lihtsalt ei uskunud oma silmi. ESIKAANEL OLI MINU PEREKONNA FOTO!!! See oli nii eriliselt soe ja seletamatu tunne.

Peale kahe autorieksemplari, mida ma ei osanud oodatagi, ostsin ma veel kaks raamatut. Kokku sai siis neli. Ühe kingib Aimar oma sõbrale, ajaloolasele ja emeriitprofessorile Seppo Zettenbergile, ühe mina Merlele sünnipäevaks (no nüüd sai ta teada), üks jääb loomulikult koju ja ühe panin täna posti.

See läheb mu poolvennale, sest ka tema on ju sellel fotol. Ema süles. Ema lemmik, nagu ta kogu ema eluaja oli. Kerge lapsepõlv sel poisl kindlasti polnud. Ta tegi kõvasti tööd ja sai ka isa käest peksa. Võõrasisa siis, kuigi kunagi nii ei öeldud. Isa oli ikka isa. Ma ei tea, see raamatu saatmine on nagu justkui millegi heastamine. Millegi, mida enam heastada ei saa. Ah see läheb liiga keeruliseks.

Mina istun loomulikult isa süles sel pildil. See on üks lummav pilt. Ega muidu Janeli poleks seda kaanele pannud. Meil jäi see pildijutt pooleli, sest eile kiirustas Janeli torti lahti lõikama. Väga maitsev tort oli muide ja suurepärane vaade Kaarli puiesteele sellest klaasmajast.

Aa, ma tean küll, miks see pilt nii lummas. See polnud mitte ainult raamatukaanel, vaid ka rohkem kui paari meetri kõrgusel plakatil.

Suurelt taevalael. Nagu laulab Alen Veziko.

Wednesday, November 25, 2015

Tänavamuusiku õhtulaul

pakin pilli tagasi kasti
korjan kokku mündid ja mütsi
viisid on veel sõrmedes alles
kuid hing on mul ikkagi üksi

kõnnin tänaval keset rahvast
kes ekslemas siia ja sinna
kuid mul pole kuhugi kiiret
ma ei taha veel koju minna

see tänav see ongi mu kodu
munakivid mu taldade all
nii palju veel laule on laulda
enne seda kui võtab mind talv


Psühholoogiateadmistest on abi

Kõlab paatoslikult, aga tänu sellele olen veel olemas. Saanud üle vastupandamatust soovist SIIT lahkuda. Korvamatu kahju tekitamine oma lähedastele on jäänud olemata. Ole tänatud, Psühholoogia!

Eile ilmus lambist minu jõulufoobia jutu alla ootamatu kommentaar. Täiesti mõistlikult ja heatahtlikult inimeselt. Me olime seal paari tuttavaga väga kerges toonis polemiseerinud jõulude teemal. Jutt ise pole ka ju surmtõsine.

Asi tundus kahtlane. Küsisin, et mis lahti. Selge. Inimesel on värske lein ja ta ei tule sellega toime. Kanaliseerib valesse kohta. Selliseid asju räägitakse oma, mitte teiste seinal. Nii ma ka ütlesin ja pühkisin oma seina puhtaks.

Ta on valust praegu nii pime, et ei märkagi, millest jutt, lihtsalt lahmib. Arusaadav.

Ühe asjaga ma pole nõus. Inimene väitis, et tundku me rõõmu headest asjadest, nagu näiteks jõuludest. Jõuludel on samuti kaks otsa nagu jõuluvorstilgi.

Kommertsjõulud võivad üksikutele ja depressiivsetele palju piina valmistada ja kasvavad enesetapud toovad kaasa samasugust leina ja valu, nagu temagi praegu tunneb.

Kerttu Rakke oma raamatus "Pimedusest väjla" avas mu silmad. Ma polnud kunagi mõelnud, et "Jõulutunneli" annetustega (oleneb muidugi, milleks kogutakse) me tegelikult kutsume maailma juurde puuetega inimesi, kes kalli tehnika abil elule aidatakse.

Ma ei tea, kas ma sel aastal annetan.


Tuesday, November 24, 2015

Kas teil on ka jõulufoobia?

Jõulud on tulekul ja kardan et läheb nii nagu alati. Et alguses räägime jõulurahust, jõuluvalgusest ja enesesse vaatamisest, aga lõpuks jookseme ikka kingituste ja pidude amokki, mis päädib pohmelli ning liigsöömisega.

Ma võin küll oma metsatukka varju tõmbuda, kuid sotsiaalmeedia saab minu kui internetisõltlase ka sealt kätte. Lappan uudistevoogu feissbukis korra päevas kindlasti.

Minu jõulud jäidki lapsepõlve. Siis olid kindlad traditsioonid. Jõulureedel tõi isa kuuse ja me ehtisime selle nõukaaegsete jõuluehetega. Jõululaupäeval laulsime ema ja vanaemaga „Neil karjastel väljal“, „Kui armsast jõulupuu nüüd hiilgab“ ja kõiki teisi ka veel takkatraavi. See jõululaulutraditsioon oli meie peres nii jätkusuutlik, et eelmise sajandi kaheksakümne kuuendal soovitasin esimeses klassis käivale tütrele neid laule koolis mitte laulda. Siis veel ei tohtinud. Ta oli oktoobrilaps.

Kui aeg muutus, väideti, et alati on paksude kardinate taga jõulusid peetud. Paljude minu klassikaaslaste noored vanemad seda kindlastie ei teinud. Kellel peeti, need vaikisid. Minagi. Kodus tundus see küll põnev ja nostalgiline, kuid koolikeskkonnas vanamoodne.

Kodus käis meilgi näärivana, kes oli tegelikult hoopis Rolf Roosalu vanaema, takust habe ees. Kui mu neli aastat vanem vend mind valgustada püüdis, sain ma hirmus vihaseks. Pealegi sai vend alati parema kingituse. Minu arvates.

Võib-olla sellepärast ei armastagi ma kingitusi teha ega oota neid ka ise. Olen liigagi lähedalt näinud, kuidas snoobist kingisaaja ei tee andi märkamagi. Viib lihtsalt keldrisse. Sel juhul sobib ameerikalik variant. Tuleb kingitusele hinnalipik külge jätta, et seda oleks kingisaajal mugav hiljem poodi tagasi viia. Oh kuidas mu süda valutab kõigi nende heausksete kinkijate pärast, kes oma raske tööga teenitud raha kulutavad. Lubagu parem endale selle eest midagi!

Ja siis see kontsertide rahareha, mis enne jõule kirikud läbi roobitseb! Muusikat tahan kirikus kuulata küll, aga tasuta. Oma rahatähe topin kiriku korjanduskarpi.

Mis mind aga tõeliselt hirmutab, on ühiskondlik surve rõõmus olla. Depressiivsed ja üksikud hakkavad end õige halvasti tundma ning enesetappude arv tõuseb. Seda ei väsi psühholoogid väitmast. Kaupmehed on küll rõõmsad ja päkapikud noogutavad kaubanduskeskustes ning neoonroosa kunstkuusk ehmatas mu ühel aastal poolsurnuks.


Soovin päriselt ka jõuluvalgust ja jõulurahu ning enesesse vaatamist. Ehk tulevad jõulud sel aastal teisiti? Tiu-tiu ja teisiti.

Monday, November 23, 2015

Nii see on

Sargasso meres sünnivad
väikesed angerjad
ja Teravmägedes
on peidus Viimse Päeva Seif
maailma kultuurtaimede seemnetega
pahalased plaanivad
mürgitada Pariisi joogivett
Brüsselis on koolid
terrorismiohu tõttu suletud
paljud arvavad
et kooseluseaduse jõustumisega
hakkavad kõik homodeks
ja eesti rahvas sureb välja
vaatan Osooni
lohutav on näha
kuidas tasakaalukad
looduseinimesed
püüavad Ülemiste järvest
kolmekümneaastaseid
kahe ja poole kiloseid angerjaid
et neid viimasel hetkel
aidata Sargasso merre
kudema ja surema



Kaks kommentaari eelmisele jutule

Mulle muidu see jutt väga meeldib. See tuli lihtsalt lambist ühel unetul ööl ja sai ka kibekähku ühe hooga kirja pandud, aga nüüd ma hakkasin mõne asja üle arutlema.

Naine pidi mehest ikka natuke lühem olema, muidu ei saaks tantsu ajal kõrisõlme suudelda. Tehniliselt võimatu. Jah, ja mees suudles ju naise juukseid. Sel juhul nad ikka nii väga ühepikkused polnudki. Aga no enam-vähem.

Ja teiseks. Naine oleks võinud ikka enne voodisse minekut duši alt läbi käia. Ta oli end kindlasti higiseks tantsinud.

No küllap ta pärast ärkamist läheb siis.

Saturday, November 21, 2015

Kahekesi

Nad seisavad kahekesi uhke restaureeritud mõisa rõdul. Mees naise seljataga ja hoiab sel ümbert kinni. Ta pistab oma nina naise juustesse. Need lõhnavad nii hullutavalt. Naisel on mehe pintsak õlgadel. See lõhnab nii hästi. Nii maskuliinselt. Naine ei mäleta, millal on mõni mees talle oma pintsaku niimoodi õlgadele pannud. Nooruses.

On suveöö. Õigemini juba päikesetõus. Orkester on teinud väikese pausi ja tantsijad tulnud end pisut tuulutama ning koitu imetlema.

Naine ei mäleta ka seda, mil ta on läbi öö tantsinud. Nooruses.

On naise sõbranna juubel. Naine ei tahtnud sellest mitte mingil juhul ilma jääda, kuigi ta mees sõitis komandeeringusse. Naine seikles liinibussidega kohale. Siin ta nüüd on ja ei kahetse.

Mees on selleasma sõbranna onupoeg. Ta ei tahtnud mitte mingil juhul oma lemmiktäditütre sünnipäevast ilma jääda, kuigi ta naine sõitis sõbrannadega Itaaliasse.

Siin nad nüüd on ja kumbki ei kahetse. See on see imeline kogemus, mida antakse vaid kord elus või ei anta mitte kunagi. Kui kaks inimest kohtuvad korraks Elusillal.

Nad pole varem näinud, kuigi on teadnud teineteise olemasolust. Lauas istusid kõrvuti. Elekter nende vahel hakkas kohe särisema, kui nad praevaagnaid ja hapukapsast ulatasid.

Täiesti minu mees, mõtles naine, vaadates seda valges ülikonnas hõbedaste oimukohtadega tumedapäist meest, kelle profiil meenutas rooma sõdalast ja kelle avatud kraenööp näitas kõrisõlme, mida naine kohe siinsamas söögilauas suudelda ihkas.

Täiesti minu naine, mõtles mees, kui vaatas seda blondi poisipeaga pikka saledat ja päevitunud naist, kes kandis küll oma randmetel palju käevõrusid, kuid kelle kitsaste käte pikkade kaunite sõrmede küüned olid lühikesed ja lakkimata. Päevitunud dekolteest paistis smaragdrist peene hõbeketi otsas.
Nad läksid tantsima kohe, kui sobis. Kohe, kui sünnipäevalaps oli oma mehega paar valsikeeru teinud.

Ja põrandale nad jäidki. Selgus, et kummalgi polnud varem nii sobivat tantsupartnerit olnud. Nad olid peaaegu ühepikkused. Tavaliselt on kõik hästi tantsivad mehed lühikesed, oli naine märganud. Nüüd oli äkki kõik nii proportsioonis ja tantsimine äärmiselt nauditav.

Mees oli enamasti väikeste naistega tantsinud ja nüüd ta äkki avastas, kui mugav on seda peaaegu omapikkusega teha, liiati, kui partner veel nii hästi juhtimisele allub. Meenusid kõik ammuõpitud tantsusammud ja kohapeal sündisid ka maailma esmaettekanded, mida naine naerdes järele sooritas.
Nad tundsid end seitsmendas taevas ja vabalt. Naine eriti. Teda ei tundnud siin keegi. Keegi ei teadnud tema perekonnaseisu. Mees ka. Ta oli sünnipäevalapse ainus sugulane. Ülejäänud olid töökaaslased, tuttavad ja muud.

Orkester mängis just nende põlvkonna muusikat. Lihtsalt oivaline oli tunda keha keha vastas ja naine oli ammu ja mitu korda juba mehe kõrisõlme suudelnudki, millele mees vastas suudlusega naise juustesse. Kuidas naisele meeldis, kui ta juukseid suudeldi, ninapidi nendesse poeti ja nuhutati.

Kas kumbki üldse veini joonud oli, see ei tulnud enam meeldegi. Küllap söögi kõrvale ikka. Nüüd polnud enam söögiisu, naine oli vetsus isegi hambavahed puhtaks niiditanud, suud loputanud ning siis huuled uuesti värvinud. Talle ei meeldinud söögine suu.

Ta ei teadnud, kas mees oli sama teinud. Igatahes oli ta hingeõhk värske ja meeldiv. Mees ei suitsetanud.

Ja nüüd nad siis seisavad siin ja vaatavad, kuidas ööst tasapisi hommik saab. Nad pole omavahel suurt rääkinudki. Nad pole võtnud mõisahotellis tuba, et seal kirglikult seksida, kuigi eeldused selleks on olemas. Kui mees seisab tihedalt su selja taga, siis sa ju tunned seda.

See pole mingi üheöö seksisuhe. Pealegi on mõlemad ju abielus. Toimivas abielus. Kummalgi pole seksinäljast silme eest must. See on hoopiski midagi muud. Selline seksiülene nauding.

Lihtsalt üks öö täis tantsu ja kehade nautimist. Tants ise on juba seksuaalne käitumine ja kui seda piisavalt palju korrata, muutub kopuleerumine mõtetukski.

See on täpselt see igaühe jaoks on kuskil keegi tunne. Kui sa kohtad seda keegit vaid kord elus, siis ongi see eriline. Kui see keegi jääb su kõrvale aastateks, siis varsti ime kaob. Vikerkaar, mis püsb taevas kauem kui viisteist minutit, pole enam ime.

Nad joovad hommikukohvi, kuulavad piduliste lõõpi uue paari kohta ja muigavad vaid.

On aeg hüvasti jätta. Naine kallistab sõbrannat, kes talle kõrva sosistab, et ärgu naine ta onupoja pereelu ära lõhkugu. Naine rahustab sõbranna maha, et tal pole kavaski.

Mees kallistab oma täditütart, kes talle kõrva sosistab, et ärgu mees ta sõbranna pereelu ära lõhkugu. Pole kavaski, sosistab mees vastu.

Siis minnakse. Mees sõidutab naise koju, kuigi see teeb mitmesajase ringi, aga mis sellest. Autos mängib nende põlvkonna muusika. Suvi on küps nagu inimesedki aelles ilusas kallis autos.

Rääkida pole vajagi. Naine paneb oma käe mehe valges püksis reiele. Käevõrud kõlisevad ja säravad. Käsi jääbki sinna kogu sõidu ajaks.

Huvitav, mõtleb mees, et ükski naine pole varem nii teinud. Mees tunneb, et seda ta tahabki. Et naise käsi nii ta reiel lebaks.

Naise koduvärava ees üks põgus suudlus, mis maitseb nüüd küll veel õige pisut hommikukohvi järele. Mees manööverdab, lehvitab, vilgutab tulesid ja läinud ta ongi.

Nagu unenägu, mõtleb naine ust lukust lahti keerates. Kingi jalast võttes närkab ta, et jalad on paistes. Uni hakkab vaevama. Naine kisub seljast oma pika õhukese heleda kleidi, aluspüksid ja rinnahoidja ning poeb jahedate linade vahele.


Jõua turvaliselt koju, soovib ta enne uinumist.

Tuesday, November 17, 2015

Näe, ongi parem tuju

Tegelikult on need novembri udused hindegeilmad, mil õieti valgeks ei lähegi, mu lemmikud. Mulle piisab sellest, et näen, kuidas tuul elupuu kuju muudab ja räästast langeva veejoa viltu puhub.

Kui tahan mandalaid värvima hakata, pean tule põlema panema ja lausa lambi alla minema. Eesti Ekspress kirjutab värvimisraamatute menust. Jah, ma varsti loen läbi. Kui viitsin.

Mul on veel kavas mõned pisiasjad täna teha. Ja mul on kavas mõned suuremad plaanid edaspidiseks. Ma arvan, et piisab. Ei maksa end ära nikastada.

Kusagil on hullunud maailm, aga siia, mu metsa äärde, see veel ei paista. Mul on siin novembrivaikus. Ma ei taha, et miski seda lõhuks.

Kui midagi muud tahtma hakkan, siis pistan nina urust välja.


Sunday, November 15, 2015

Lugemissoovitus

pudel on joodud tühjaks
hulbib ammu keset merd
kork kõvasti peal
ja sees kiri
Kõigevägevamale Endale
tänavanurkadel kohtudes
muigavad põlglikult need
kes osutusid libasõpradeks
endiselt tühi
on armastuse kerjakauss
tuleb teha elus

vist pisike paus

Kes on uued ja tahavad midagi pikemat lugeda, siis vaadake:

  •  Kevad ja lugu („Hillerite naised“) märts 2014
  • Järjejutt „Jõuluks koju“ jaanuar 2014
  • Väike valge kirik mai 2014
  • Joonealune järjejutt 1 („Punane maja ehk kolme eluga naine“) veebruar 2015




Sinivalgepunane

Mul on olnud täiesti internetivaba laupäev. Täna ma näen feissbukis põhiliselt sinivalgepunaseks muudetud profiilipilte. Sinna juurde käib muidugi arutelu, et mis see enam aitab, et surnuid see üles ei ärata ja bla-bla- bla...

Ja siis selline dialoog:

Üks: "Feissbukis on vist mingi viirus liikvel. Paljude sõprade pildid virvendavad sinivalgepunaselt. Kas teil ka on?"

Teine: "See ei ole viirus. Seal on üks nupp, millega saad pildi värviliseks teha. Ma ka tegin. Ilus ju."

See ei ole nali. See on reaalsus.

Vot nii. Ma vist võtan tänagi internetivaba päeva. Olen lihtsalt vaikselt ja mõtlen. Vahepeal login end gmaili sisse ja vaatan, kas keegi on elumärki andnud.

Maailm, tule mõistusele!

Wednesday, November 11, 2015

Noh terekest siis!

terekest siis ja astu üle mu ukse
istu palun mis sellest et logiseb tool
minul on lihtsalt blondiks värvitud juuksed
seepärast tundun ma sulle täna nii noor

vala veini ja küünla las mina süütan
muusika olgu seesama mis alati
peagi sind oma jutuga ära tüütan
kui veidi joon kohe võtan end alasti

siis vajan õlga kus najal tühjaks nutta
valedest valudest vaevatud inimhing
sulle on see ju ammusest ajast tuttav
sind see ei hirmuta sina ju tunned mind


Tuesday, November 10, 2015

No mida?

Tuba on liiga soe - kakskümmend üks kraadi. Temperatuur võib veel tõustagi, sest kütsin kõvasti ahju. Loll! Õues on pluss viis ja natuke pealegi.

Mu arvutit oli laua peal liigutatud. Kuidas mulle ei meeldi, kui mu asjad ilma minuta kohta vahetavad. Lauda kasutati triikimiseks. Mina triigin äärmisel vajadusel ja ma ei mäleta, millal mul selline vajadus viimati oli.

Söödud on ka liiga palju,

Raamat on läbi loetud - Ira Lemberi "Pärandus". See on kombekate vanemate daamide kirjandus. Minust ei saa kunagi sellist. Miks on safiirsõrmus kaanepildidl hoopiski roheline? Trükitehniline aps?

Ja seljas kõrvetab aeg-ajalt nagu nõgesega. Mul ei ole sel kohal ühtki sünnimärki ega kühmu. Ometi olen kindel, et mul on seljavähk.

Feissbukk on täis neid tobedaid teste, et kes oli su kuulus esivanem jne.

No uni ei tule. Kuigi pole neljapäev ega täiskuu...., aga kus mu hundinahk on? Joosta tahaks.

Monday, November 9, 2015

Muusikateraapia

Olles terve päeva end sitasti tundnud, voodis vedelenud, koera söömata ja linna minemata jätnud, leidsin öö hakul teraapiavõimaluse.

See oli "Laine 50"  CD. No tegelikult huvitas mind kahekümne üheksa laulu hulgast peamiselt ainult "Üksainus kord". See on Anna Haava tekstile loodud Türnpu viis. Naiskoorile. Ma ei tea, kas lauldi Türnpu seadet, aga igatahes on see seade lihtsalt IMELINE!

Reeglina ma naiskoori ei eelista. Kõigepealt ikka meeskoor, siis segakoor ja lõpuks naised. Aga no see laul!

Ma ei mäleta, et oleksin seda kunagi meeste esituses kuulnud. Äkki see on midagi, mida mehed nimme ei puutugi.

Ma kavatsen antud loo lülitada oma matuse repertuaari, kuigi nimekiri on kadunud ja niikuinii sellest keegi kinni ei pea.

Seda ma ütlen teile jumalamuidu.

Sunday, November 8, 2015

Uhkusest

Täna on isadepäev. Ma kuulasin ja vaatasin kontserti televisioonis. Nautisin. Kuulsin järjekordselt sõna "uhke" mitmes kontekstis. Mina olen selle sõna oma leksikast ammu kustutanud, aga lõikab alati kõrva, kui teiste suust kuulen.


  • uhke oma isa üle
  • uhke oma laste üle
  • uhke oma saavutuste üle ja nii edasi
Ei tea, milles asi. Ilmselt selles, et uhkus on üks seitsmest surmapatust. Ma sõnastaksin ümber nii:

  • tunnen rõõmu oma isa üle
  • olen õnnelik oma laste pärast
  • mul on hea meel oma saavutustest ja nii edasi
Kõlab paremini. Minu jaoks. Ma lihtsalt kardan, et uhkus saab karistatud. Ma küll ei usu, et paljud inimesed rääkides uhkusest tegelikult uhkeldaksid. Mõned mõnikord küll. No mida nüüd teha siis? Alustada ülemaailmset uhkusevastast kampaaniat?

Aeg-ajalt ikka üks või teine võtab sõna mingi nähtuse või väljendi üle, mis teda häirib. Minagi.

Uhkuse asemel sobib rääkida armastusest, rõõmust, õnnest, heameelest. Kas te võiksite nii teha? Minu pärast. Aitäh! :)

Saturday, November 7, 2015

Täna hoopis leebemalt

Valget päeva ei olnudki. Nii armastas mu isa öelda sombuste sügis - ja talveilmade puhul. Tänase päeva tõmbasin oma elust lihtsalt maha. See jäi vahele. Jälle.

Ma lugesin diagonaalis Viktor Siilatsi "Valget laeva" ja kuulasin CD-d. Nüüd ma tean, et selline asi on olemas. Selline muusikal ja raamat ja CD.

Ma tegin Ruitlase "Kroonu" lahti ja panin kinni tagasi. Piisab küll, kui olen lugenud "Vee peal" ja "Naist". Üle pingutada ka ei maksa.

Ma värvisin ühte mandalat. Valisin ainult kolm erinevat halli tooni, millest kaks on peaaegu identsed. Täiuslik, kuigi on veel pooleli.

Arutasime Mariaga reisiplaane. Kõik ju reisivad. Kahtlen, kas  ma need plaanid teoks teen. Ei saa ju reisida, kui sind pole olemas. Aga arutamine iseenesest on juba suur asi.

Nüüd ma ootan kohvikoort, et teha endale koorega teed ja hammustada kõrvale hematogeeni.


Friday, November 6, 2015

Tuld ja tõrva

Selgus, et meie joogivees on liiga palju mangaani. Ma ei teinud aastaid veeproove nimelt, et mitte teada, mis sitta ma joon. Nüüd siis tean. Mangaanirohkus mõjutab dopamiini funktsioone ajus.

Nüüd ma ajan kõik liigse mangaani süüks. Alates söömasööstudest kuni äärmise ärritatuseni välja. Täna olen eriti ärrituv. Võtan minevikust asju ja ärritun veel tagant järele.

Kui mõni mutt tuleb jälle jutuga "Mis sul viga!", siis ma murran tal jalaluud. Sellise magusa ilaga: "Noh, kuidas sul läheb? Ikka hästi ju! Näed nii hea välja!"

Sitta ma räägin sulle, kuidas mul läheb.

Aastaid tagasi oli, et mis sul viga kodus olla. Meie peame tööl käima. Noh, sünnitage neli last ja olge nendega kodus, kes teid keelab.

Mul on lihtsalt see viga, et ma ise mõtlen inimesed toredamaks, kui nad on. Ma olen tüdinenud. Enam ei viitsi.

Olge päriselt toredad.



Thursday, November 5, 2015

Vee peal

mõned öötunnid Ruitlasega vee peal
neelasin sööda ikka väga kähku alla
arvasin et pole minu raamat
et ma pole kalamees
ma pole tegelikult üldse mees
kuigi vahel mõtlen nagu mees
nüüd ma olen raamatuõgija
varem olin meesteõgija
mõne tunniga raamat nahka panna
pole minu jaoks probleem
emotsioonid on need mida otsin
emotsioonid on nagu hõpõkogõr
hää makus liha ja kõva kõtutäüs


Tuesday, November 3, 2015

Hinged toovad ilusa ilma

No mis see täna on? Varakevad? Südasuvi? Päike lõõskab näkku, mul on palav ja koer lõõtsutab täiega. Kaunis hetk, oh viibi veel!

Ei igatse mina külma ega lund. Olgu. Maa võib külmunud olla ja kribeke lund maas ka, et valgem oleks. Aga ei mingit lumerookimist!

Ema ja isa kohalolek on täna lausa füüsiliselt tuntav. Aitavad mul ahju- ja pliidipuid tassida. Kuidas ma üksi oleksin muidu nii palju jõudnud?

Õuekempsus on hiired ja linnud marodööritsenud. Paberirulli on nokitud ja küünalt näritud. Tõin iiri vile talveks tuppa. Oli seal, et hea augu peal istude mängida. Tegelikult jumalast autentne pill. Puhastan ta nüüd Metallputsiga ära. Jah, just sellise nimega metallide puhastusvahend on mu riiulil.

Elu üllatab.

Sunday, November 1, 2015

Pillimehe leib

Täna Purtse linnuses kontserdil. Mulle meeldib see koht. Interjöör. Seal näeb teistmoodi inimesi. Nende hulgas ka mõningaid tuttavaid. Mul on hea meel, et Purtsest on saanud taas kontserdipaik nagu eelmise aastatuhende lõpul oli. Selline elitaarne.

Laulsid-mängisid-jutustasid lugusid Tuule Kann, Piret Päär, Juhan Uppin, Jaak Sooäär.

Tuule juures olen kunagi käinud hiiu kannelt õppimas. See ongi mu ainsaks kandlemängukogemuseks jäänud.

Piret Pääri olen ka varem kuulnud. Jaak Sooäärt tean, Juhan Uppinit ka, aga viimane oli meeldiv üllatus. Kuidas ta oma kandlest sellise kõla kätte sai? Oli seal pilli sees mingi võimendus? Ja tema oma lugu "Jõulurutt"! Vaimustav. Kuulake juutuubist. Pidasin seda mingiks iiri looks, sest Piret rääkis enne seda just ühe iiri rahvajutu.

Kontserdi lõpus pani  üks tore tädi ette, et laulgu Juhan Uppin ka midagi. Ja siis ta laulis "Pillimehe leiba". Tean muidugi enne ka seda lugu, aga avastasin uuesti. Lugu hakkas taas elama minu jaoks. Kuulan nüüd seda Inseneride Meeskoori esituses.

...raha eal ei leia üles pillimeest... :) :) :)




Friday, October 30, 2015

Hingedeajaks

mu hing käib kikivarvul mööda tuba
ja mõte sõlmib lahti mälestuste paelu
ning küünlaleek mis värelemas vaevu
ööd õnnistamaks taevalt küsib luba

ma istun vaikselt mõtteid veel ei puutu
novembriudu kuulan teispool seina
sealt kostub naeru sosinaid ja leina
nüüd miski õige õrnalt kriibib aknaruutu

nüüd keegi õige tasa proovib ukselinki
kaob aeg ja ruum ja kaugus meie vahel
saab jälle üheks ammu katkend ahel
hing hardalt kohtab teisi armsaid hingi


Tuesday, October 27, 2015

Täna ei ole mind olemas

See tunne on mulle tuttav. Lõunani peidan end teki all. See on nagu tagasiminek emaüska. Soojusesse ja vaikusesse. Mõtetest tühja turvalisusse.

Siis teen silmad lahti  ja vaatan mändi. Tahan vaadata viltuseid vihmajugasid, aga neid antakse nii vähe. Panen silmad kinni ja mind ei ole taas olemas. Kui ma olen, siis kusagil hoopis teises reaalsuses.

Terve päeva on hämar ja vaikne. Väga vanad asjad meenuvad. Head ja halvemad. Nähtud unenägu mõjutab veel kaua. Unes kogesin absoluutset üksindust ja mahajäetust.

Nüüd on juba pime. Pime ja vaikne. Mind ei ole ikka olemas. Võib-olla homme.

Monday, October 26, 2015

Täpselt lapsepõlve sügisõhtu

Jäin tänu kella keeramisele pliidipuude tassimisega pimeda kätte ja siis ma ära tundsingi, et seesama pime ja sume sügisõhtu, mis lapsepõlveski.

Võib-olla tegin seda vaid korra, aga meelde on sööbinud. Sellisel pimedal-sumedal õhtul jooksin paljajalu mööda metsaserva edasi-tagasi. Kõigepealt mustava metsa poole suure kivini ja siis kodu poole tagasi. Hirmus oli ja põnev. Kaugemale suurest kivist joosta ei julenud, kuigi kodutuled paistsid veel kaugemalegi.

Kuidagi ei suutnud lõpetada. Hingeldasin ja veremaitse oli kurgus, aga ikka jälle jalgadele tuld.

Täna vaid vaatasin seda kohta, kus toona oli sile teerada metsa ääres. Nüüd on kõik hoopis teisiti. Majagi on teine ja saun ning garaaž, mida tollal polnud. Suur kontpuupõõsas ka.

Paljajalu jooksmise rada pole, sest keegi ei kõnni seda enam sisse. Kõndijad on kõik igavikus. Metsa äärde ei paista enam kodu tuled kätte.

Käisin ümber maja ja vaatasin akendest sisse, justkui ema ja isa otsides. Lõualuud hakkasid valusalt krampi kiskuma ja silmade taga läks valusaks. Tõmbasin maast ammu vaikinud mutipeleti ja viisin ulualla.

Mõtlesin, et kas see minu lapsepõlveihalus on pseudoprobleem? See igatsus vanemate järele?


Ketis

kraapinud puhtaks ja pesnud veel üle
oma koerasitased tallad
tunnen end ka justkui puhtamana
ja andeksaanuna selle eest
et pole viitsinud koera jalutada
ja tema siis keti otsas
on pidanud püksi laskma
ja mina pimedas sinna sisse astunud
näis kaua euroliit veel lubab
koera ketis hoida
kett on küll kuus meetrit pikk
nagu eeskiri nõuab
ära vingu ütlen ma koerale

mina olen ka elu küljes ketis

Saturday, October 24, 2015

Tulin linnast

Ei, lumesadu polnud. Vara veel. Tööd ka ei otsinud. Poes käisin. Kõva tegu minu puhul. Kohe räägin.

Selg ei kannata kõndimist. Mul oli kott ka veel üle õla. Tavatingimustes ei midagi erilist, aga haige seljaga problemaatiline.

Kotis pakk Galgonit, mis oli end mu kotipõhja pudistanud, hoolimata kilekotist paki ümber. Seadsin suu kassapidajale ütlemaks, et kilekotti pole vaja, aga ütlemata jäi. Nagu ikka minu puhul. Hoolimata sellest ikka pudises.

Komplekt Stabilo point 88 tindipliiatseid, millega hakkan nüüd oma teraapilisi mandalaid värvima. Kreemitops Loreal Paris. Jälle ei oska neid kriipse tähtede peale teha.

Higipulk lady Speed Stick, juukselakk Garnier Fructis Style ja Anti-Static Spray. Kõik. Põhjarannik ka. Kohalik ajaleht.

Koerakonte- ja krõbinaid üldse ei ostnud. Endale süüa ka mitte. Mul pole lihtsalt isu ja koeral on veel ahjus haudunud searaguu kruupide ja mulluse ebaküdooniamoosiga. Lõhnab hõrgult.

Rohkem poleks jõudnud tassida.

Ma ei soovi üldse mitte seljaga voodisse jääda. Tean liigagi hästi, mis maitse sel on.

Aga muidu on kõik hästi! Loodan, et teilgi!

Friday, October 23, 2015

Kodus!

Diana pani mu teeristis maha ja sõitis ise lapse juurde haiglasse. Tal on laps haiglas, aga ikkagi tuli minuga esinemisele! Respekt! Issi oli nii kaua poja juures, kui emme kitarri mängis. Kitarrita poleks pooltki seda olnud, mis oli.

Väga südamlik oli. Toolid inimesi täis ja vastuvõtt imesoe. Kohtla-Järve Keskraamatukogu lugemissaalis. Ma ei jõua Aimet ja Riinat taas ära tänada.

Ikka küsiti veel Kotinuka raamatut. Mida pole, seda pole. Kahju. Aga ma kirjutan Jõhvist uue raamatu! Pooleli on. See ei tule muidugi nii kaugest ajaloost, aga nostalgiline ikka. No kui leitakse, et see käsikiri raamatut väärt on. Varsti näitan kellelegi ja küsin. Kellelegi, kelle arvamus loeb.

Tore oli olla heatahtlike inimeste hulgas. Ma lobisesin muidugi jälle liiga palju. Häbenen!

Mul oli nii palju positiivseid emotsioone, et sammusin vapralt pimedas kodu poole, kingitud lillevaas ühes käes ja kott teises. Kindaid polnud aega otsidagi. Õhtu oli soe ja sume. Ma ei kartnud keda kuraditki!

Naabri aia taga võtsin tuure maha, sest seal on vahtralehed. Libedad.

Ma ei lubanud koerale, et HOMME lähen temaga jalutama, sest ma ei tea, kas suudan end sundida.

Nüüd ma hakkan kingitud raamatuid uurima. Üks on ansambel Lainest ja teine Viktor Siilatsi "Valge laev" koos CD-ga!

Mul saab üks hea õhtu olema.

Sügis lõhnab nii külmalt

sügis lõhnab nii külmalt
ja taevas on täpselt pool kuud
oma läbiloetud lehti
maha loobivad kased ja muud

iga päevaga hõredamaks
jääb vaade mu akna taga
heldelt ja kahe käega
oktoober veel päikest jagab

kuldne kaduvik kestab
ja kiht kihilt koorub suvi
meie elatud päevadelt maha
kes teab millal tuleb lumi


Wednesday, October 21, 2015

Minu naiseideaal

Elatanud kaunis naine, nagu laulis Urmas Alender. Heas füüsilises vormis, vaimne ning vaba. Ei meest, lapsi ega maamaja. Väike korter mingis linnas, aga põhiliselt reisib. Samas ei tüüta oma reisijuttudega ja tuhandete fotodega. Feisbukki riputab neid mõõdukalt. Nii, et tõepoolest on põnev.

Elutark, kuid ei õpeta.

Mitte, et mehi poleks ta elus olnud. Palju mehi. Huvitavaid. On praegugi, kui vaid tahab. Kuid armastab üksi olla, enesele pühenduda.

Lihaseid lapsi pole, kuid on õe-või vennalapsed, kellest hoolib ja kes temast hoolivad. Armastatud tädi tüüpi.

Vaimselt tasakaalus. Loeb palju, kuulab head muusikat. Käib ekstravagantselt riides ja kannab eksootilisi ehteid. No figuur võimaldab. Tuleb mingi valemiga rahaliselt toime. Ei igise pidevalt rahapuuduse üle.

Omab palju tuttavaid, kuid vähe lähedasi sõpru. Seltskonnas alati oodatud.

Selline.

Tuesday, October 20, 2015

Kultuuriminister Kohtla-Järvel

Täna avati raamatukogupäevad "Kohtume raamatukogus" pidulikult Kohtla-Järve renoveeritud kultuurikeskuses.

Me käime selles majas piisavalt harva, et jälle ära unustada, millisest tänavaotsast alla keerata. Tuli teha järjekordne turisti pööre.

Sirp ja vasar, mille eest aastaid tagasi Ellerheina dirigent Tiia-Ester Loitme kohalikke nii hirmsasti riidles, on fassaadil kenasti alles. Minugipoolest. Ajalugu ju.

Maja on seest nüüd rohelistes toonides ja pean tunnistama, et ma ei mäletagi, milline enne oli. Küllap punane.

Saalis sain kohe aru, et hirmus külm on. Õnneks oli Riinal suur villane sall kaasas, mille all me siis kahekesi kügelesime. Mina lõgistasin ikkagi hambaid.

Kultuuriminister austas meid oma kohalviibimisega. Kohalikku pressi kahjuks polnud või ma lihtsalt ei näinud. Üks onu tegi pilte küll, aga mina teda ei tundnud.

Mingil hetkel mõistsin, et loodus kutsub mind ühte väikesesse ruumi. Tuli tõusta ja silmad maas läbi vahekäigu sammuda ning kardina vahelt külguksest välja pugeda.

Väikese ruumi uks oli lukus. Juba torud umbes, seletas garderoobitädi, ja juhatas mulle teise ruumi, mis funkas.

Minu esinemine oli viimane. Aime kuulutas mind välja kui kohalikku autorit ja tõusvat tähte luulemaailmas. Nende tõusva tähe sõnadega sünkroonis tõusingi oma toolilt ja läksin lavale. Tegin kiiresti. Enda arvates. Kõigil oli ju külm.

Mingil hetkel mikrofon enam ei funganud, aga saalis kuuldi ikkagi. Ma siis rääkisin, kuidas ma ka omal ajal tahtsin raamatukoguhoidjaks saada, aga mu koolidirektor, kes komisjonis oli, ütles:

"Sulle me seda kohta ei anna. Sina õpeta lastele laulmist edasi."

Olin ta väikese tütre pannud just viisi pidama.

Vuristasin mõned oma lood ja luuletused ette ja inimesed saidki sööma minna. Mul endal isu polnud. Kunagi pole, kui on midagi huvitavamat parajasti teoksil.

Igatahes tänan Aimet ja Riinat kutse eest. Oli ilus olemine. Vaimsus hõljus majas ja õues paistis päike. Paljud olid kindlasti esmakordselt Kohtla-Järvel. Kahju, et sind polnud, Jaana! Teil seal Jõgeval olid oma üritused.

Kohtume raamatukogus!

Monday, October 19, 2015

Sügis, sügis, sügis...

Päike, päike, päike...

Viisin ühe masinatäie pesu õue, varsti viin teise. Päästsin viimased kuldrenetid hallrästa käest, kes oli kolm õuna juba poolikuks nokkinud.

Üks aken särab nii kirkalt. See on üks mu maja kahekümnest, mille ükspäev puhtaks pesin. Ehk pesen mõni päev veel mõne. Esimene aasta selle maja ajaloos, kus aknaid ei pestud. No ja siis? Mõtlesin isegi põhjenduse välja. Akna taga tolmutati maja vana värvi maha kraapides. Sisemise ruute oleks ju võinud.

Mul on veel sellised isa aegsed aknad, et keskmine päratusuur ruut tuleb eest ära tõsta, et kahe akna vahele pääseda.

Ja klaverikaas on nii tolmune, nii tolmune...

Hõh, ma ei taha kuuldagi neid lapiga nühkijaid naisi.

Ma tean, et ühel hommikul tõusen ja koristan meeleldi.

Aga lehti küll sügisel ei riisu. Mistarvis? Sügis ongi sügis just lehtede pärast. Mu käsi ei tõuse. Ainult tagumise ukse juurest pühin kokku.

See-eest kibelen kevadel kohe õue, kui lumi läinud. Vot siis on riisumisel mõte!

Ma vist võtan nüüd ja pesen puhtaks selle akna, millest hetkel välja vaatan. Usun, et see tõstab mu tuju.

Thursday, October 15, 2015

Heinalõke

Teate küll, mida ütlesid me esivanemad laenuleiva ja õletule kohta. Kumbki ei kesta kaua. Mul on praegu hambus tükk Eve - Kati seemneleiba. See ongi mu lõunasöök. Peale joon mustarooniarabarberimahla.

Õues tegin heinalõket. Oh mind rumalukest küll! Üle-eelmisel aastal vedasin värske heina sarra, et äkki lastest keegi tahab seal magada ja lapsepõlve meenutada. Ei olnud keegi huvitatud. Täna tassisin seda vana heina lõkkesse. Pool vast jõudsin ära põletada, rohkem ei kannatanud vedada. Ühe korra pean veel tegema seda heinapõletust.

Peksin kirvega välja viimased kuldvitsapuhmad, mille ma ise aastaid tagasi heinamaalt aeda tõin. Istutan asemele põõsaid, siis on sügiseti vähem seda püsikute varte lõikamist.

Minu püsikutehullus on nüüd läbi, olen muutunud põõsakeskseks. Hoolt vähem, varju rohkem.

Kuldrenetid on juba klaariks muutunud, aga püsivad ikka veel puus. Mõne võtsin. Üks oli lindudel vigaseks nokitud.

Saan ikka veel iga päev vaarikaid süüa. Lähevad punaseks. Hoian varred püsti viimase võimaluseni. Õiget külma pole veel olnudki, sest isegi konnatatral on lehed ja õied küljes. Ta on muidugi sauna nurga taga ka.

Ja Kõul on kõht kinni. Ühtki junni ei tulnud terve jalutamise aja, kuigi ta muudkui kükitas ja kükitas.

Wednesday, October 14, 2015

Pilvede all

Kertu ja Erik käisid tänases osas oma abielu lahutamas. Eesti ühes populaarsemas teleseriaalis, millele vaatajad nii kaasa elavad, et kaotavad reaalsustaju. Tulnud üks papi tänaval Elisabet Reinsalu juurde ja palunud Kertut tervitada. Et Kertu olla ikka see tema lemmik. Elisabet Reinsalu oli kohe hämmingus, et mis mõttes nagu. Et tema teeb oma osa hingega ja nüüd siis hoopis tervitagu Kertut.

Kertu pärast hakkasin minagi aastaid tagasi seda filmi vaatama. Tegelikult oli põhjuseks Liis Haab, Kertu osatäitja. Tollal veel Liis Proode. Liis on minu kunagine koolitüdruk. Õpetasin talle gümnaasiumis psühholoogiat ja perekonnaõpetust.

Ma ei tea, kas Liis mind üldse mäletab. Viimasel kooli kokkutulekul teretasime küll. Kaugelt.

Selle mäletamise ja mittemäletamisega on nii ja naa ja veel mitut moodi. Alles ütlesin ühele noormehele: „Noh Sander-poiss, ma mäletan sind väga häasti!“ Poiss vastas: „Mina teid küll mitte!“ Säh sulle!

Vahel tervitame kellegagi rõõmsalt ja siis ma küsin nime, kuna mul on sadu ja sadu õpilasi olnud. See on ühetunniõpetajate probleem. Mina olen õpetanud muusikat ja inimeseõpetust. Palju õpilasi ja vähe kokkupuutumist. Pealegi noored inimesed muutuvad väliselt päris palju.

Selliste Sandri taoliste puhul on küll selge, et mina võtsin kooli ajal asja rohkem südamega kui tema. Kuna ma tean seda peret, siis ma ei imesta. See koosnebki kõrge egoga eneseimetlejatest. Ah, sain ära nähvata!

„Pilvede all“ vaatamist ma alustasin kerge südamevärinaga. Natuke nagu hirm oli, et kuidas Liis hakkama saab. Nüüdseks on lapseohtu tüdrukust arenenud paljukannatanud tugev naine. Filmis. Loodan, et päriselu on leebem olnud.


Kui järgmine kord näitlejatari ema näen, siis küsin. Me ikka kohtume aeg-ajalt. Kui raamatukogus mõni üritus on.  

Tuesday, October 13, 2015

Ma mõtlen teile

ma mõtlen inimestele
tuttavatele lähedastele sõpradele
neile kelle hääl telefonis
kõlab leebelt ja rahustavalt
kelle sõnumid lupsavad postkasti
kelle laigid ilmuvad postituste alla
ka neile kes jätavad mu rahule
sest ei tea kuidas parasjagu käituda
aga tegelikult toetavad kaugelt
punuvad oma head mõtted
ja soojad peod kaitsvaks võrguks
ja ei lase mul kildudeks kukkuda
põletan küünalt ja ootan Koitu
ühte meest mitte hommikut
ta tuleb minuga plaani pidama
ma mõtlen teile minu inimesed


Monday, October 12, 2015

Kapsapirukas ja koorega kohv

Käisin Efraimal külas. Juba uksel tundsin küpsetuslõhna. Efraima ise polnud pirukaga rahul. Ei olevat nii pruuniks küpsenud, kui peaks. Tegelikult oli väga maitsev. Koorega kohv samuti.

Läksin selleks, et viia hindamiseks oma viimane luulekogu „Igal oma saatus.“ Vähemalt pealkirjaga jäi mu õpetaja rahule. Küllap ta hiljem helistab ja ütleb, mis hinde ma sain.

Rääkisme maast-ilmast, Efraima võitlusest Jõhvi gümnaasiumi traditsioonide kestmajäämise eest, vanadest aegadest, Sompa külast ja veel kümnetel teemadel.

Efraimal on kiire, sest külalised käivad, aga vaja on heegeldada ja kududa. Lubas mullegi sussid teha. Joonistasin selleks oma jalagi Põhjaranniku peale üles.

Lõpuks jõudsime ka põhiteemani. Kuigi Efraima eelistab jääda varju ega ole vaimustatud raamatust, mille talle tahan pühendada. Efraima ei ole edev. Mina olen. Muidu ma ei kirjutaks ju. Kirjutamine iseenesest veel edevaks ei tee, küll aga avaldamine. Lõpuks sain ikkagi rohelise tule ja mu armas õpetaja lubas kirjutada mu raamatusse oma loo, alustades lapsepõlvest ja Hindpere saiaärist.

Tunnen juba seda saialõhna, mis veel kirjutamata loost immitseb. Just nagu täna külla minneski. Saialõhn tervitas uksel. Saialõhn kui turvalise elu sümbol.

Efraima on kaheksakümmend kuus. Ma nii väga soovin, et tema mälestused tolleaegsest Jõhvist meieni jõuaks. See on hindamatu väärtus. Minevik kõnetab mind väga valjul häälel. Minu lapselaste põlvkonnale on eelmise sajandi kolmekümnendad varsti juba saja-aastane ajalugu.

Minu toodud kukeharjad jäidki tooli peale, sest vaasid olid niigi lilli täis. Küllap Efraima need hiljem vette paneb, kui tühja vaasi leiab. Lilled on tugevad, peavad vastu küll. Nüüd nägin veelkord, et lillede kinkimisega on üks suur tüli ja vaev. Ise ma üldse ei taha, et mulle kingitaks. Ei viitsi vaasi panna ja pärast seda vaasi pesta. Nüüd ise viisin küll. Ilusad lillad on ju. Natuke värvi sügisesse.

Kodu poole tulles ma vaatasin Veski tänaval vana Käbina veski kohal Kotinuka poole ja märkasin, kui maaliliselt lookleb uus kergliiklustee maantee kõrval. Kord selle kurve kaasa keereldes, kord eemaldudes, siis taas lähenedes. Valge päevaga oli seal väga ilus kõndida.

Tundsin taas ühtekuuluvust oma linnaga.


Järjest rohkem pisikesi kangelastegusid

Tõusin hommikul. Praeguseks olen juba pesus käinud ja riides. Ma lähen külla.

Mul on lootust saada kohvi koorega. Oi kuidas ma tahaksin praegu kohvi koorega.

Muidu ma üldse kohvi ei joo, sest pisimgi vererõhu tõus teeb olemise pahaks. Madala vererõhuga inimestel võib see nii olla. Kui on madal, on okei, aga kui pisutki tõuseb, siis kohe perse majas.

Ma lähen ja võtan kas kimbu kukeherju või siniseid astraid, ma vaatan veel.

Te toetate mind väga palju, kui ma näen, et olete lugenud.

Sunday, October 11, 2015

Ma olen rahvuskangelane!

Olen raputanud oma õlgadelt maha kõik, mis on seotud isikliku vastutusega. Olen käinud vaid kohtades, mis peaksid andma positiivset energiat.

Viisin täna isegi naabrinaisele ämbritäie tuhka ja teise komposti. Nädalase hilinemisega. Ta saab aru. Kui pole toonud, järelikult polnud võimeline, ütles ta.

Kas te mõistate, kui keegi ei suuda toast välja minna, et naabermajja ämbritäis tuhka ja teine komposti viia? Ma ei usu. Tavaliselt inimesed ei mõista.

Ma ei pane neile pahaks, sest nad ei tea.

Otsisin lohutust ema istutatud punasest kontpuust ja hõberemmelgast, mille üles pildistasin ja feissbukki riputasin. Aitas. Ema ikka aitab.

Otsisin lohutust isa istutatud Sügisjoonikupuust, kes oma kaks ainsat õuna oli maha pillanud. Pildistasin need üles ja riputasin feissbukki. Pärast sõin ära. Aitas. Isa ikka aitab.

Tassisin õuemööbli ulualla. Tiigitagune pink on päris mäda. Tahaksin ilusat metalljalgadega puitpinki. Kõverate jalgadega. Ehk kunagi saan ka selle.

Teen oma pisikesi toimetusi. Lappan feissbukis looduspilte. See aitab.

Friday, October 9, 2015

Sünnipäev

Ma oleksin pidanud juuksuri ja meigi aja varemaks panema. Pealegi oli see meigitoolis istumine seekord nagu piinapink. Miks nad seljatuge ei tee? Varem pole nii ebamugav olnud. Igatahes sai Marina mulle lõpuks ripsmed külge ja ma jooksin autosse. Kell oli kohe kuus saamas. Natalja hõikas mulle veel järele, et vaatab siis telekast enda tehtud soengut.

Parkimiskohad olid pilgeni täis. Parkisime kollasele ristile. Olime üks kahest hilinevast paarist, kes trepist üles jooksid. Teine oli kultuuriministeeriumi asekantsler abikaasaga. Saali meid enam ei lubatud, pidime rõdule minema esimeseks osaks.

Rõdu esimeses reas oli päris hea vaade. Kontsert algas Jõhvi muusikakooli tüdrukukese esinemisega, kes esitas Riine Pajusaare „Haldjad ja ööliblikad“. Klaveril. Rahvusooper Estonia sümfooniaorkester istus juba oma kohtadel. Jõudsin just mõelda, et tugeva närviga laps, kui Alika komistas. Ma tean, mis tunne see on. Tähendab, ma ei tea. Ma tean, mis tunne on, kui sul hindelisel konserdil lugu meelest ära läheb, kus saalis istuvad ainult lapsevanemad ja kaasõpilased. Kuid mängida sellisel kontserdil... Alika oli igatahes väga tubli!

Järgmine lugu oli Rasmus Puuri „Avamäng“. Esiettekanne. Spetsiaalselt tänaseks päevaks kirjutatud. Kõlas hästi.

Nüüd tuli Tormis. Mitte Veljo ise, vaid tema muusika. Anu Välba õhtujuhina pani natuke puusse, sest Veljo Tormise isa polnud Pühajõel mitte kirikuõpetaja, vaid hoopis köster. Kellegi eeltöö oli halvasti tehtud.

Noh ja esimese osa lõpuks Tšaikovski Klaverikontsert nr.1. No mida veel tahta? Täiuslik!!!

Vaheajal siis avati pink kolmele suurkujule – Aivar Mäele, Urmas Paedile ja Margus Allikmaale. Nii kui võimalus avanes istusime sinna, et lasta Piretil üles pildistada. Minu initsiatiivil muidugi. Olin sel õhtul üldse väga initsiatiivikas. Teise pildistamisvõimaluse kasutasime ka ära. Kui juba kord oli juuksurile ja meikarile makstud. See peab ju kusagil kajastuma!

Pärast vaheaega istusime oma õigetele kohtadele viiendas reas. Ka teine osa oli väga hea! Maria Kits ja Tallinna balletikooli õpilased.

„Pikk ingliska“ Tubina „Kratist“ oli nauditav. Kostüümid meeldisid mulle. Rahvusromantika.

Küll oli veel filmimuusikat. Kaljo Kiisa tõttu, kes Ida – Virust pärit ja kelle skulptuur seisab kontserdimaja juures.

Kes ei tea, siis Jõhvi kontserdimaja arhitektid on Ra Luhse ja Tanel Tuhal ja suure saali akustikat hinnatakse väga kõrgelt. Parimaks Eestis.
Ja siis koju, sest tantsuisu polnud. Vasktorud ei meelita mind kunagi tantsima.

Palju õnne, mu armas kontserdimaja!


Minna või mitte minna?

Eile ma läksin. Olin nii tubli. No mulle meeldivad pidulikud seltskonnad, kus on huvitavad inimesed, aga vähe tuttavaid. Eilses seltskonnas tundsin ainult Kadrit ja Agot. Oligi kõik. Neidki ma tean rohkem, kui tunnen.

Pealegi andis suure linna kaubanduskeskus sellise tunde, nagu oleks välismaaresil käinud. See, mida kohtasime suuril silmil eelmise sajandi lõpul Soomes, see on nüüd ka Narvas olemas.

Targemaks sain ka. Jah, ma tunnistan, et kuigi ma teadsin Thor Heyerdahli nime, ei teadnud ma Kon - Tiki värgist midagi. Mulle seostub maadeavastamine ikka põhja- või lõunapoolusega, mitte Polüneesiaga.

Ja millised helesinised silmad ja heledad juuksed olid neil norra näitlejatel selles filmis!!!

Täna on teine lugu. Täna ma näen põhiliselt tuttavaid inimesi. See ei anna midagi juurde. Võib - olla mõne inimese nägemine rõõmustab. Ma loodan. Ehk muusika mõjub hästi. Ehk see, et ma ikkagi lähen, on pigem hea kui halb.

Aga kasutame musta stsenaariumi teooriat. Mõtleme asja väga halvaks ja siis ta ei tundugi nii hirmus! Kui päriselt käes on.

Tuesday, October 6, 2015

Mõistatus

kui ma vaatan Anu Saagimit
siis ma ei saa täpselt aru
mida ma näen
ma näen palju
säravvalgeid hambaid
mis alati naeravad
ma näen huuli
mis muudkui kõnelevad
ma näen silikoonrindu
mille nibudel on
hõbedased tähekesed
ma näen piimavanne
ja šampanjapokaale
kuid ma ei mõista
mis on selle nägemuse mõte
nii nagu ma ei saa
Siiri ja Viivi Sõnajalgade
puhul üldse aru
kas nad on päriselt olemas

või ainult televiisoris