Wednesday, December 31, 2014

Jälle ei mängitud Hennessyd ennast!!!

Tsiteerides oma armsat sohimeest, et käime juba varsti kakskümmend aastat Hennessy aastalõpukontsertidel, aga kordagi pole mängitud Hennessyd ennast!

Ta sai selle eest mu käest maksimumpunktid.

Seekord oli Händel. Tähendab, ta ise ei olnud küll kohal, aga tema muusika oli ja Tallinna Kammerorkester ja Voces Musicales ja jumalast mõistlik publik, kes oskas õigel ajal plaksutada.

Mina jõin alustuseks ära mõlemad pakutud konjakitilgad. Armas sohimees ostiss endale hoopis kohvikust klaasikese punaveini. Jõin ära ja ampsasin trühvlikommid peale ning purjus ma olingi.

Mingil hetkel hakkas klaustrofoobia peale tulema, sest saal oli harjumatult täis. Õnneks istusid mu selja taga kaks venelannast psühhiaatrit. Küllap nende professionaalne aura aitas.

Muusika oli otsast lõpuni meloodiline ja kaunis nagu naisorkestrantide ja koorilauljate mustad rõivadki. Must on ilus. Jälgisin, kui palju erinevast kangast ja erineva tegumoega kauneid pluuse, kleite, seelikuid seal oli.

Mul on endale vaja ka mõned mustad rõivad veel muretseda.

Kirjutamiseni. Aga siis juba järgmisel aastal! Hoidke saba rõngas ja lugege mind ikka!

Tuesday, December 30, 2014

Paha tujuga ballil

Oli hetki, kus arvasin, et ei lähegi. Siis meenus, et ma olen elu jooksul väga palju nii käitunud. Pole läinud. Ühte või teise kohta. Olgem ausad, eks see ball ole ka ju staatuse näitamine. Oled seal, siis oled olemas.

Ja sitemaks niiehknii polnud enam võimalik minna.

Korraks rõõmustamisi oli küll. Palju tuttavaid ju! Kristi ja Aini nägemine tegi tuju paremaks, Terje ja Aili kallistamine ka. See, kuidas Meeli tuli selja tagant ja pani käed mu õlgadele. Ma istusin muidugi, muidu ta ei ulataks.

Aga see Big Band! Andke andeks, ma ei kannata nii paljusid torusid. Kuulasin hoopis, kuidas Helin-Mari Arder vaikselt inises.

Keset Kolme Kella ansambli lõbusat jauramist sain mina Ritalt surmateate. Ma polnud sest avariist midagi kuulnud. Ma ei teadnud midagi Lea ema surmast. Seal ma siis mõtlesin oma lastega koosveedetud jõuludest ja sellest, kuidas emad jõulude ajal lahkuvad. Ei tahtnudki enam ansamblit kuulata.

Vaatasime ilutulestiku ära. Mul oli halb koht. Ei näinud hästi, kuidas raha taevasse lendas ja seal punaselt-roheliselt-kuldselt plahvatas. Eelmise aasta oma nautisin küll väga.

Täna siis kontserdile.

Saturday, December 27, 2014

Jõulude kulg

Veel ei tohi kiita. Veel pole läbi, aga alates 22. detsembrist on majas olnud pidevalt inimesed. See loob tunde, et oh kui armastatud ma olen.

On olnud loomulikult ka traditsiooniline jõulutüli, mis lõppkokkuvõttes tuli ainult kasuks ja kasvatas mind kangemaks.

Ma ei tee suurt midagi. Kütmine ja mõned nõudepesud muidugi välja arvata. Hakatakse juba aru saama, mida must oodata ja mida mitte.

Palju head sööki. Palju head jooki. Liiga palju loomulikult. Mina pole midagi ostnud. Täna just lugesin, et pähklid ja juust on need, millega endale mugava elu boamao ümber kere sööd. Just sellega ma siin tegelengi.

Aga järgmisel nädalal on ball ja aastalõpukontsert. Huvitav, mis siis selga mahub? Vaatame.

Sunday, December 21, 2014

Varane tõusmine ja otse talve

Väljusin voodist kell kolm pärastlõunal. Jõudsin unede vahele märgata päikest männiladvas, aga see ei huvitanud. Ja siis korraga oli kõik valge. Helbed keerlesid.

Ja ongi valge! Alles eile oli nii must ja libe, kui me külla läksime. Koerad õues haukumas ja ulumas. See oli nii ürgne ja põnev. Koerad olid tegelikult sõbralikud. Kui ma selles pimedas libeduses trepi poole liuglesin, tuli selja tagant noor alaska malamuut ja surus oma pea jõuliselt mulle jalge vahele.

Kiljatasun ja jäin püsti.

Lihtsalt võrratu, kui on sõpru, kellel lasta end vahel külla kutsuda ja suurepärase söögiga kostitada. Sinna juurde head veini juua ja vaadata mõnd harivat filmi paigust, mida teadjamehest peremees viimati külastanud on. Kallistada pere ilusaid naisi.

Ma kordan end, aga mulle meeldib naisi kallistada. Nad on palju ilusamad ja graatsilisemad kui mehed. Ja pehmemad.  Muidu oma sättumuselt olen ikka heteroseksuaal edasi.

Ma arvan, et teen veel õhtul ära ka Toomapäevase koridorikoristuse.

Friday, December 19, 2014

No ongi käes

Nüüd hakkavad mehed närvidele käima. Tähendab, ärgem üldistagem, aga... Vaat varem olid mingid mutid pidevalt, kes närvidele käisid. Naised, kes alati teadsid, et mis on õige ja kuidas peab. Neid ma nüüd lihtsalt vist enam ei märkagi.

Aga nüüd on mehi, kes on enda arvates ilgelt targad. Targutav mees on veel hullem kui targutav naine. Mu sõbralist on meestest suht tühjaks jäänud. No ei viitsi.

Mina ise aga olin täna väga tubli - pliidipuud toas ja toad koristatud. Nüüd veel trepikoda ja palun, tulge tuppa, jõulud!

Thursday, December 18, 2014

Mina lähen raekotta

Istun siin juba, kleit seljas ja suu punane peas ning lõhnan, kuigi üritus algab alles kell kuus. Esitletakse raamatut, kus on lood Jõhvist ja nende hulgas ka üks minu lugu. Lühike suts.

Eile selgus, et Jaana otsustas täna oma luulekavas minu lugusid lugeda. Läksin sellest nii leili, et tahtsin ka Jõgevale kohale sõita. Varahommikul aga läks uni ära. Sellist pole ammu juhtunud. Zombitan siin terve päeva, midagi ei tee. Sellisena ei sõida kuhugi. Hea, kui raekottagi saan mindud.

Kuidagi ei saa koristamisega toime. Mina, puhtusehull. Mul tolm katab ühtlaselt kõik mööblipinnad ja rullid löövad põrandal tantsu. Ehk homme on see päev?

Saaks nüüd juba see hüsteeria läbi. Võtaks inimesed päkapikumütsid peast ja ma saaksin jälle feissbukis nende pilte laikida.

Aga mul on kahel aknal rombikujuliselt lambid põlema sätitud. Olen väga uhke oma jõulukaunistuse üle. Olen väga uhke, et need lambid meenusid mulle. Seega olen väga uhke oma mälu üle.

Panin raadio momentaalselt kinni, kui kuulsin sealt mingit kingijuttu. Kuidas ma ei armasta kingitusi teha, sest ma ju ei tea, mida inimesed tahavad. Olen kõrvalt näinud, kuidas nii püütakse ja kulutatakse oma raskeltteenitud raha ja siis snoobid lihtsalt ei pane neid ponnistusi tähelegi. Siiani hell teema.

Olen jah nii labane, et mulle võib ainult raha kinkida. Mitte lilli ega asju. Mõlemad on ebamugavad, eriti lilled, aga ümbrikud mahuvad kenasti mu ridiküli ära ju. Samas kui keegi mulle midagi südamest kingib, siis ma oskan seda hinnata. Mina ei snoobitse küll ega viska kingitusi lihtsalt minema.

Noh, hakkan vaikselt sättima.

Tuesday, December 16, 2014

Öös on asju

Kell on kolm. Pugesin voodist välja, neelasin viimase valuvaigisti ja asun kirjutama.

Täna olevat keegi minule veel seni tundmatu soliidses eas intelligentne daam nimetanud meid "kohalikukuks diplomaadiks ja tema kirjanikust naiseks". Hahahaha. Väga üle võlli, aga tuju tegi heaks.

Küll ma välja uurin, kes see daam oli.

Ja nüüd, daamid ja härrad, alustan ma oma "ajaloolise romaaniga", mis on mu peas juba aastaid enne und keerelnud.

Edu mulle! Vähemalt on mul nüüd parallelreaalsus pikaks ajaks.

Mina kardan jõuluvana

Ma ei taha et normaalsed mehed panevad punased kuued selga ja hakkavad lolli juttu ajama. Või noh mis tähendab, et ei taha. Hoian lihtsalt eemale. Mis mul siin tahta.

Lapsepõlves tõi jõuluvana alati vennale paremaid kinke kui mulle. Minu arvates.

Üldse pole naljakas, kui üks ajab lolli juttu, punane kuub seljas, ja teised loevad oma lollakaid salme. Täiskasvanuid ma mõtlen.

Lõpuks on see jõuluvanandus lihtsalt üks äri.

Ja siis see kurb hetk, mil lapsed avastavad, et neid on päkapikkude ja jõuluvanaga aastaid petetud ja lollitatud.

Aga vat ekstraverdid vajavad ju pidevaid väliseid impulsse. Et päkapikud kaubanduskeskuses noogutaksid ja kõik see muu jama.

Introvertidele pole seda vaja.

Monday, December 15, 2014

Nokturnipäev

Kuidas ise end õnnelikuks teha?

Lihtne. Lähed mehe töö juurde ja prindid välja Merle saadetud Vettiku "Nokturni" noodi. Juba kõndimine teeb head. Tuleb ainult vaadata, et ei kukuks. Libe on.

Siis lähed koju, paned klaveritule põlema ja hakkad mängima ning aldipartiid laulma. Ja oledki õnnelik. Muudkui mängid ja muudkui laulad. Kuigi mõne akordi puhuks napib sõrmi.

Ja siis salamisi unistad oma pundiga selle laulmisest, kuigi Merle ei luba. Seal on ikka selline harmoonia, et... Aga kui natuke sohki teha. Omavahel lihtsalt laulame, mitte avalikult. Tuudur muidugi kuuleb. Aga ma usun, et ta annab andeks. Ta saab ju aru, KUIDAS ma tahan.

Oh Kersti, oh Tuudur, oh Nokturn, oh õnn!

Sunday, December 14, 2014

Kuhu ma peaksin pöörduma, ah???

Riigikokku? Et muudetaks põhisäädust vä? Või karistusseadustikku või midagigi? Enam ei kannata välja.

Kust te võtate sellise sõna nagu šeif? Sellist pole eesti keeles. No see raha ja väärtasjade hoidmise raudkapp. See on SEIF!!! S ilma katuseta. Aga muudkui susistatakse. Ma lähen lihtsalt maru. Eile jälle kuulsin. Filmis "Väikelinna detektiivid".

Ei pidanudki vaatama, aga niigi möödus mu eilne päev lamades. Kuigi pidi mööduma pidutsedes. Kleit oli ostetud ja puha. Aga ma iial ei tea, milliseks mu päev kujuneb. Eile kujunes selliseks, et mitte mingil juhul ei oleks autusõitu talunud.

Muud uudist mul pole. Hääd tervit teile!

Thursday, December 11, 2014

Ikka lapsepõlve, kuhu siis veel

oh lapsepõlve lahked suved
üks lillatriibuline kleit
ja kaskedes nii leebed tuuled
nii palju varjulisi metsateid

ja kõrrel mõni üksik mari
sest rohkem pole vajagi
on armastus ning suvehari
ja lapsepõlvemajagi

on säärtel ikka sääsekupud
ja pihus võiga suhkrusai
ning heinamaal on kullerkupud
kus kõik see sai kus kõik see sai

ei kuule enam seda kaja
kui värava pealt hõigata
aeg-ajalt kindlasti on vaja
mul lapsepõlve põigata


Tuesday, December 9, 2014

Jõuluvärk

Kas ma olen mingi imelik? Küllap. See jõulu tingeltangel jätab mu absoluutselt külmaks. Ei ühtki kaunistust, ei mingit kuuske. Ei mingeid kapsaid ja kartuleid. No võib-olla need ikka tulevad, kui kõht tühjaks läheb. Ei mingeid kingitusi.

Ei ühtegi päkapikku ega jõuluvana ega muud sellist sümboolikat.

Aga kontserdid. Seda küll. Mingid kusagil uues kohas. Mitte see jõulureha, mis enne jõule kirikud läbi käib ja inimeste raha kokku roobitseb. Ei. Aga näiteks Purtse kindluses ja Kiviõli kandlelapsed. Kiviõli on üldse üks omamoodi muusikanähtus. Heas mõttes. Ei ole nii, et häid asju tehakse ainult suurtes keskustes.

Ja koraalide laulmine jõululaupäeval kirikus ja koos tüdrukutega. See sobib.

Armastasin jõule lapsepõlves. Siis tõi isa kuuse tingimata jõulureedel ja jõululaupäeval laulsime emaga jõululaule. Ei peetud jõule sugugi igas kodus, nagu nüüd kõik kangesti väidavad.

Ja lumi pole ka enam oluline.

Vaatangi endasse ja olen vaikselt ning rahus.

Monday, December 8, 2014

Südametunnistuse hind on üks euro

Vene kiriku väravas seisis kerjus. Pikk noorepoolne morni näoga mees. Jalge ees kootud müts, milles paar vaskmünti. Läksin mööda ja siis jäin mõtlema. Olen kerjustele suht kerge saak. Ja asi on mu oma südametunnistuses. Arvan, et kerjusele ja kirikule tuleb alati anda. See on omamoodi indulgentsi ostmine.

Eile panin kiriku korjanduskarpi viis eurot ja see tekitas hea tunde.

Täna sorisin oma paksus peenrahakotis ja valisin sealt üheeurose. Läksin tagasi ja poetasin selle mütsi. Vaatasin, mis mees teeb. Mees võttis raha ja pistis taskusse. Mulle pilkugi heitmata, tänamisest rääkimata. Selge. Libakerjus. Vaskmündid peibutuseks. Halb tunne jäi. Tema pärast.

Meenusid mõned rahalood.

Vene ajal polnud pärmi saada. Ükskord ühel naisel õnnestus. Töökaaslane tahtis ka ja lõpuks siis see poolitas oma pärmipulga. Õnnelik naine lõõpis, et ta toob homme kopika. Pärmipulk maksis tollal kaks-kolm kopikat.

Läks mitu päeva mööda. Suhted hakkasid kiiva kiskuma. Lõpuks siis pärmipoolitaja küsis teiselt, et millal see ta kopika ära toob. Küll viimane alles ehmatas! Eks ta siis andis kopika ka.

Mina olen liigusin arvete maksja ja rahaandja. Maksin kohe ära raha ka ühe vesti eest, mille kandjat minust kunagi ei saanud. Umbes kolmkümmend Juuda  hõbeseeklit. Nimi oli ju kirjas ja uskusin, et küllap see raha tagasitee minuni leiab, ma pole ju nõel heinakuhjas. Kas see on minust väiklane oma raha tagasi tahta? Kas ma olen elu vürtspoodnik? Võimalik.

Ma ootan, et märgataks ja hoolitaks. Iial ei saa minust lihtsalt ühte anonüümset keha hallis  karjas. Mittekeegit.

Ja nüüd. Kui ma võlgnen kellelegi midagi, palun lahkesti teatada.


Sunday, December 7, 2014

Tänane

tuulelipp arvab et tema on see
kes tuulte suuna määrab
tühjagi teame mil meie sammud
on õiged ja millal väärad
võib-olla sõnumitoojaks
end peavad katk ja majavamm
mõni ütleb et universum ja tähed
on vaid jumalik hologramm




Friday, December 5, 2014

Kartuligratään

No see, et mu ahjupott ära kõrbes, polnud otseselt gratääni süü. Kütsin lihtsalt liiga kõvasti. Aga see poti küürimine! Pealegi on mul eilsest puude kandmisest kida käes (loe: ranne valus). No küll ma nühkisin ja nühkisin ja aiatasin.

Pean siin ihuüksi oma viimatisündinu 25-sünnipäeva, aeg-ajalt temaga feissaris tšattides ja naerdes. Huvitav, täna ma ei tunne end sugugi hüljatuna. Ehk sellepärast, et varsti on lootust lapsi näha ja lihtsalt mõned postitused teevad tuju nii heaks. Näiteks Liina oma ja Liina imeilus uus profiilipilt.

Tükk aega kohe mõtlesin selle foto fenomeni üle. Et miks see pilt nii ilus tundub. Aga sellepärast, et tegu on mulle tähtsa inimesega ja pildi alltekst on ka sügav. Mitte lihtsalt üks üleslöödud beibe, vaid noor ilus tark naine oma haridustee ühes vahepunktis? allkirja andmas.

Appi, ma ei teagi! Liina, kas sa tegid magistri?

Kuhu kaob päev? See on tõesti lühike, kui alustada kell üksteist! Au ja kuulsus teile, kõik varatõusjad! Ka mina olen teie hulka kuulunud ja võib-olla hakkan veel kuuluma, mine tea.

Nüüd aga pessu ja sättima salongiõhtule.

Wednesday, December 3, 2014

Amarula

Olen kohe mõnuga reklaami ohver. Ostsin marulalikööri. Täpselt samasugune magus nagu kõik need kooreliköörid. Valasin endale juba välja ka.

Tegelikult oli mul neli põhjust linna minekuks:


  1. Võtta raaatukogust Hargla viimane Melchiori raamat Liisbetile jõuludeks ahju peal lugeda, aga raamatukogus oli üritus. Mingi noorpoliitik. Sergei Metlev äkki? Nendel üritustel ma ei käi. Pole minu rida.
  2. Osta endale sinine pitskleit. Jäi ostmata. Ei olnud.
  3. Osta Lillele soojad sussid jõuludeks. Need on nüüd olemas. Meil peavad siin kõigil talvel soojad kapukad jalas olema.
  4. Ja osta pudel Amarulat, kuna telereklaam mind selleks ahvatleb. See on ka olemas, aga mitte eriti kauaks.

Ma valan veel.

Tuesday, December 2, 2014

Mineviku plastilisus

Just praegu mõtlesin välja. Minevikku saab ju muuta. Ta on nii paindlik ja plastiline. Voolid sellest, mida iganes. Muudad suhtumist, muudad hinnanguid. Minevikus juhtunud rasketest asjadest on võimalik teatud aja möödudes rahulikult rääkinda. Noh niivõrd, kuivõrd.

Olevik on jäik. Sõidab sust üle. Ega enne temaga lepigi, kui tast on minevik saanud. Siis saad ta ilusaks näiteks kirjutada. Ja-jaa olen juba loomult minevikuinimene. Nostalgik. Tavaliselt muutub möödunu mu peas nii kauniks, ihaldatavaks ja huvitavaks.

Tulevikuga on sama lugu. Tulevik on ju puhtalt unistused. Tulevik on su peas täpselt selline, nagu sa tahad.

Ainult see kuradima olevik on risuks jalus.

Emade saatus

On vahel matta oma lapsi. Täna nägin Liivit. Ta on matnud nüüd oma mõlemad pojad. Rohkem lapsi tal pole. No küllap lapselapsi. Kallistasime. Ma ei öelnud midagi ja tema ka mitte, pisarad ainult voolasid.

Samuti oli Marikaga aastate eest, kui ta oma ainsa poja kaotas. Kallistasime ja ta palus, et ma ei ütleks midagi. Ma ei öelnud.

Mina usun Saatust, mis on tähtedes kirjas. Ja seda, et alati jääb nii, et surevad lapsed ja noored inimesed. Surmal pole vanust. Aga mulle meeldiks, kui inimesed ei küsiks sel puhul lolli küsimust: "Miks just tema?" See on kõige tobedam, mida ma üldse kuulnud olen. Tundub, et siis keegi teine oleks võinud surra või?

Surm on väga oluline sündmus inimese elus ja ma loodan, et ta minu puhul liigkaua ei viivita. Vahel Surm unustab mõned inimvared kusagile hooldekodu toanurka.

Ja sellel rõõmsal lainel ma nüüd lõpetangi.

Kui sa tuled, ära too mul lilli

Ilmselt olen ma kõik oma lilled kätte saanud. Enam ei taha, et neid mulle kingitaks ja ise ka kinkida ei taha. Alati on nendega üks rist ja viletsus. Tuleb vaasidesse panna ja pärast sealt jälle välja võtta ning vaase pesta. Talvel on häda, et saavad külma.

Kevadel-suvel-sügisel mul nikuinii kõik ümberringi õitseb õues.

Vaasi ka ma lilli kodus ei pane. Et võtan peenralt ja toon vaasi. Mistarvis ma neid surman. Vaatlen neid õues.

Aastaid tagasi oli mul veel komme korra suvel teha suur põllulillede kimp, milles angervaksad ja timutikõrred ja kõik muu, mis õitses. Jah tõesti, vahel mulle siiski meeldib teha koduaiakimp neile, kes sellest hoolida oskavad.

Seega. Kui sa tuled, ära too mul lilli. Kui, siis üks martsipanist õis. Seda võib.

Monday, December 1, 2014

Tee uude päeva

Soovitan lugeda poolihääli. Siis on nagu hääleharjutuse eest ka. :)))

maantee valge lumine linik
üle lageda põllu viib
silmapiiril must metsasiil
maantee lumine linik pikk

maantee valge lumine linik
metsadest läbi jookseb
rööbiti jõega lookleb
maantee lumine linik pikk

maantee valge lumine linik
tummalt seisavad tõsised puud
tasa sosistab kahvatu kuu
maantee lumine linik pikk

maantee valge lumine linik
üles mäest ja alla mäest
üks käsi roolil ja teine mu käes
maantee lumine linik pikk

maantee valge lumine linik
väsinud meid lõpuks koju toob
tee uue heleda päevani loob
maantee lumine linik pikk




Kütt-korilase talvelaul

päike läheb veriselt looja
ja tõmbab oma pintsliga silmapiirile
pika punase joone
külmaks läheb
aga ma ei karda
ma jään ellu selles talves
mul on koopapõrandal karunahad
ja seljas hundinahad
nurgas on haohunnik
sütel säriseb äsjapüütud jänes
mul on küllaga pähkleid
ja kuivatatud marju
ning metsmesilaste kärgi
homme panen suusad alla
võtan vibu ja nooled
ja lähen jälle jahile
ma ei karda talve
olen noor tugev ja osav
külm mind ei murra
mul on terved ja teravad hambad
sütel praetud liha kiskumiseks kontide küljest
rammu nii palju et lähen karuga sülitsi
iga mu lastud nool tabab saagi
ma olen noor ja tugev
ja tulen eluga toime
ja elan talve üle
veel...


Tõmbasin end käima

Lõpuks ometi. Kell on varsti pool kolm päeval. Eks sõprade postitused aitasid ja mõne luuletuse kirjutamine ja Meelisega rääkimine.

Jõin suure kruusi teed meega ja sortsasin punase päevakübara tinktuuri ka sisse. Ausalt öeldes tunnen end natuke purjus olevat. Aga soe hakkas ja seedimine alustas ka tööd.

Olen nüüd valmis õue minema ja ahju kütma. Istun veel, kodumantel seljas, ja klõbistan. Aa, tabletti võtsin ka ju.

Eile olin täiesti löödud. Taas mittemillestki. Nimelt sain ühelt Kus? Mis? Millal? salvestusel osalenult teada, et mu küsimus vastati ära. Mu maailma langes kokku. Purunes kildudeks - kuldne tolm hõljus veel kaua varemete kohal. Minu igapäevane praktika - mittemidagid hakkavad peas keerlema ja mul on halb, nii halb.

Mõistusega seda ei reguleeri. Kui reguleeriks, siis ma ju reguleeriksin ja probleemi poleks. Ma ei igise, ma seletan. Ma pole kibestunu ega pessimist, mu ajukeemia lihtsalt viskab vempe ja muudab mu meeleolu nii, nagu temale meeldib.

Ma nüüd helistan pisut oma tingšasid ja siis lähen.

Jääkülm

koerad on ketis ja hauguvad kuud
õues on pakane
pilved pühkinud tuuleluud
taevast sõnatust tähisest

pauguvad seinad ja kõliseb jää
külm toaski varastab
kui ükskord tuleb veel päev
ehk lõpuks ta halastab

seni ükskõikselt sätendab lumi
kuukiirte kooljakäes
kollet ei soojenda ükski tuli
südamed on põhjani jääs

Karm oled, talv

kaugetelt lagendikelt aina lähemale rullub ja rullub tuisuvall
jäävad vaikseks ja endasse tõmbuvad jõeveed jääkaante all
käin ja kulutan lumiseid teid peas esiemade villane sall
ja minu ümber keerleb metsik ja pöörane lumehelveste trall

hommikuks aknaruudule jätnud kauneid pilte on öine jää
õige natuke servast neid sulatab pilvede vahelt vilksatav päev
mu soojades saabastes jalad tnnevad ära et nüüd on ta tõesti käes

karm oled talv ega vaevu küsima kas ma veel üldse kevadet näen