Saturday, November 29, 2014

Veel nostalgilisel Tartu lainel

Me olime kooriga kontsertreisil. Võib-olla Leningradis, nagu tollal seda linna nimetati. Võib-olla Lätis või Leedus. Vahet pole. Igatahes oli meil repertuaaris üks saatega laul. Absoluutselt ei mäleta, mis laul see olla võis. Meeles on vaid see konkreetne ere juhtum.

Kohapeal selgus, et saate noot oli maha ununenud. Kontsertmeister oli, aga nooti mitte. Lennart juhatas proovis ja kuna kontsertmeistril polnud kusagilt mängida, siis Anu improviseeris saadet. Ma ei tea, mille järgi. Koori partituuri ilmselt. Meie laulsime. Lennart millegipärast muigas.

Anu tõstis oma kaunid käed klaverilt ja hüüatas kirglikult:"Mis on? Ma ei teinud harmoonias mitte ühtki viga praegu!"

See oli väga muljetavaldav. Nii Anu jõuline ja meisterlik klaverimäng kui ka tema temperamentne reageering.

Lennart üldse muigas tihti.

Friday, November 28, 2014

Laulud Maarjamaale

Täna Tartu Ülikooli aulas. Tarmeko kammerkoori 25. sünnipäev. Liigutav. Muidugi ei tule und. Olin juba arvutigi välja lülitanud, aga tagasi tulin.

Kõigepealt aulast. Aula on minu elus aastast 1973. Siis ma läksin Tartu pedasse õppima. Ja meil oli kontsertidel käimine kohustuslik. Pidasime selle kohta päevikut. Alati ei viitsinud minna, siis ostis see, kes käis, peotäie kavasid. Me kleepisime need päevikusse ja kirjutasime midagi juurde ka.

Pärast tulid TAM-i kontserdid. Pikki aastaid. Seni, kui mu vend laulis ja vennapoeg ka mingi aeg. No ja ülikoolilõpetamised ning muud asjad, mis ikka ju aulas toimuvad.

Nüüd on paus olnud. Mitu aastat. Aga aulaga on nagu sõbraga ikka. Sa ei pea teda iga päev nägema, Aga, kui kohtute, on kõik endine. Täpselt nii oligi. Veri kõnetab mind Tartus väga kuuldavalt.

Ja nüüd tänane kontsert. Kõigepealt laulis Tarmeko ise. Millegipärast olen suht vähe nende kontsertidel käinud. AGA NAD LAULSID VETTIKU NOKTURNI! Jumaldan seda laulu ajast, mil Ivo ja Teet EPA segakooris laulsid ja meie Marikaga saalis istusime.

Ja siis liitus nendega Tallinna Jaani koguduse segakoor. Kogu loo muudab südamlikuks ning intiimseks muidugi see, et Merle nendes koorides laulab. Isiklik side.

Siis oli veel vahepeal üks vokaalinstrumentaalansambel ja Salvador Sax kvartett. Saksimehed olid küll jumalast head.

Edasi astus lavale Tartu meeskoor Akadeemiline Emajõgi. Noh, mis sa hing veel tahad? Tunnistan, et ma ei teadnud Sisaski Oodi armastusele. No nüüd siis tean. Väike areng ka ikka toimus.

Ja siis ühendkoorid ja Tõnis Mägi ja Palve. Ja üleüldine tänamine ja õnnitlemine - palju head energiat.

Ja me lõpetasime kooslaulmise ning Mesipuuga. LOOMULIKULT läks mul aldipartii vahepeal meelest, sest nooti ees ju polnud, aga tore oli ikkagi.

See oli täpselt see, mida vajasin. Kaubamajast läbi minnes nägime veel Helena ka ära. Ta hakkas just oma prillipoodi kinni panema. Kõik sugulased said emmatud.

Õnnis olen ma.

Anu leidmine

No kuidas ikka tänapäeval inimesi leitakse. Guugeldatakse. Anu oli mu dirigeerimisõpetaja. Ilus naine. Pikk ja hirmsale ning omapärane. Mõned aastad üle kolmekümne tollal. Hoolis minust ja mäletas mind nüüdki.

Ta pidas mind andekaks ja soovitas minna konssi koorijuhtimist õppima. Kuidas ma oleksin tahtnud! Aga kahjuks on mul väga halb muusikaline kuulmine. Jah, muusikule vajalik emotsionaalsus on olemas ja käed liikusid hästi. Mu hilisemad koorilauljad on mind kiitnud, et olin hea koorijuht ja õpetasin hästi.

Loomulikult. Vat see, kel endal kõik raskelt tuleb, oskab ka teisi õpetada.

Olen veel hiljutigi näinud õudusunenägusid solfitundidest.

Anu maalib nüüd. Lilli ja pastelseid maastikke. Mulle meeldib neid vaadata. Mõttes maalin minagi, aga pintslit mul pole. Mul on ainult SÕNA. Kirjutamine on kõige odavam hobi, avastasin ma. Eriti odav on blogimine. Kui midagi paberi peal avaldada tahad, siis tuleb muidugi kerjata kultuurkapitalilt.

Pildistamine meeldib mulle ka. Ma olen tuntud udupiltide kuninganna. Selle eest mõnitada saanud küll ja küll. Ma olen seebikarbifotograaf. Mul on väike Nikoni kaamera, aga ma ei puutu sealt ühtegi nuppu. Ei huvita noh. Ei oska ja ei huvita. Plõksutan ainult ja tuleb, nagu tueb. Tavaliselt udune. Mõnikord mitte.

Kui täna hästi läheb, jõuame õhtul ülikooli aulasse kontserdile. Kuidas ma igatsen seda kohta! Polegi aastaid käinud.

Seal elustub mu noorus.

Thursday, November 27, 2014

Need kolm sardelli

Olen nõukaaegse lapsepõlvega ja muidugi on mingid maitsed ajusse oma jälje jätnud. Nii tahan ma näiteks korra poolaastas sardelli süüa. Võtsingi karbist kolm ja panin nahka, et ehk läheb iiveldus üle, aga iiveldus vaid süvenes. Lisaks nüüd veel süütunne ka. Üldiselt olen ikka teadlik toituja.

Iiveldus algas eilsest lukummist (lokum). Ma polnud seda varem söönud ja ma isegi ei tea, kas meil seda müüakse. Küllap müüakse. Sajandi armastuses muud ei kuule, kui see on alatu laim, pea maha tal ja kähku šerbetti ja lukummi kõigile.

Šerbetti pole ammu söönud, ei taha ka, aga lukumm huvitas. Eile siis toodi. Venemaalt. Pidin väga ettevaatlik olema ja maiusekuubikuid katva paksu tuhksuhkrukihi maha puhuma. Muidu oleks sel maiustamisel letaalne lõpp olnud, sest tuhksuhkur läheb ju hingetorru ja lämmatab mu ära.

Maitses hea. Parem, kui ma loota oskasin.

Wednesday, November 26, 2014

Mehed Marsilt, naised Veenuselt

No see on habemega tarkus, aga järjest rohkem hakkavad mulle naised meeldima. Ei, see on vale väljend. Ma lihtsalt tunnistan, et nad saavad kõigega hakkama. On meestest kõvemad. Paraku.

Mina ei ole. Ma olen ikka seda antiikkreeka müüdiusku, et inimene oli esteks nelja käe ja jalaga tervik. Siis vihastasid jumalad millegi peale ja raiusid ta pikuti pooleks. Ja nüüd me otsimegi kogu elu oma teist poolt, et tervikuks tagasi saada.

Mina ei saa paljude asjadega hakkama, Mul on selleks meest tarvis ja mul on see mees olemas. Õnneks. Aga paljud naised saavad kõigega toime - masinate ja muu meestevärgiga. Jääb üle ainult see väike spermike, mida meil ei ole. Aga selle pärast nüüd suurt meest pidada on ka tühi raiskamine.

Spermat ja munarakke läheb üldse hirmus palju raisku ju. Mõtelge nüüd, kui vähe neist kasutust leiab ja pole üldse kindel, kas need on üldse kõige kvaliteetsemad, mis(kes vist ikka) inimeseks saavad. Kui aega saaks tagasi pöörata (mida pole tarvis), ei julgeks mina küll enam võtta vastutust ja inimesi teha. Niimoodi kodusel viisil. Tänapäeval saab lapsi ikka internetist. Sa valid endale munarakudoonori ja spermadoonori ja surrogaatema ja sõidad õigel kuupäeval Indiasse lapsele järele. Nii on õige ja hea.

Ja kuigi mul on mõistagi mõistav mees ja me räägime kõigest, viskab mul vahel kaane pealt ja ma karjun talle, et mehed ei tea ikka elust mitte sittagi. Nad ei menstrueeri, ei sünnita, ei imeta ja lõpuks ei menopausita ka. Aga ma loodan, et nad sünnivad järgmises elus naiseks, sest NII ebaõiglane ei saa elu nüüd ka ometigi olla.


Talveunne

une halli pehmet lõnga
ketrab mu väsimuse vokk
värten vuriseb unelalulu
heie on kraasitud hämarusest
sekka lume määrdundvalget
haspeldan hommikuaos
ja sätin unehalli pehme lõnga vihid
oma päevade riiulisse
et öödes need telgedele seada
ja unesoe kangas maha kududa
millest saavad tekid selle talve unedele


Saturday, November 22, 2014

Suurpuhastus

Lõbustan siin end vahetevahel sellega, et korrigeerin oma sõbralisti feissbukis. Juba on sadu inimesi sealt kadunud. Selliseid, kes oma kontot tegelikult ei külastagi või siis mitte kuidagi minule ei reageeri. Ei laigi, ei kommenteeri.

Kunagi arvasin, et mida rohkem inimesi listis, seda toredam. See etapp on nüüd läbi. Siiski hoian alles veel neid, kes ei anna küll elumärki, kuid kuuluvad siiski olulisse sihtgruppi - sugulased, klassikaaslased jne.

Kui suvel kokkutulekud läbi saavad, siis tuleb puhas vuuk. Aga kui keegi tunneb, et ta ikka kangesti tahab mu sõber olla, siis küllap ma ta kutse ka vastu võtan.

Muidu on mul täna šokolaadikoogidieet. Oi, kuidas iiveldab, aga no selline isu oli. Ainus isu. Muud soovid täiesti puuduvad. Istun ja külmetan, aga ahju kütte panna ei suuda. Laiskus, ütlete. Vanasti oli jah selline diagnoos ja minusugused peksti kõik malakaga terveks. Pole kuulnud, et ükski pärisori oleks mõisateolt meeleoluhäire või tahtejõupuuduse pärast vabastatud.

Aga oh ajad, oh kombed!

Esimene miinus

sel hommikul kui ärkan ma on õues miinus
see esimene pärast pikka sooja
ja pimestavalt ere päike männiladvus
ja puhasvalge härmatis see talvetooja

ja kibuvitsaokstel õitseb leevikesi
kolm punast õit kui oleks kibuvitsaastel
neid süütuid sulepalle salvanud
ja veri sulgi värvinud neil taevalastel

kõik püsib vakka iga kõrski härmas
ja kauniks peegliks saanud porilombivesi
vaid kuldne lumetolm lööb lehvikuna õhku

kui rabinal sealt pagevad need kolmekesi

Friday, November 21, 2014

Kas latentne või manifestne sisu?

Ilmselt ikka manifestne, kuigi ma ei saa papa Freudi käest küsida, aga nii olen ma ta jutust aru saanud. Nimelt uneaegsed kogemused peegelduvad unenägudes. Eriti täispõis. :)

Peale minu veel nii mõningatelgi mu tuttavatest. Mul on tavaliselt siis järgmised unenäod: vets asub täiesti avatud rahvarikkas kohas, ajab üle ääre või on nii kõrge, et kuidagi ei ulata. Või siis on lihtsalt nii kummaline ja kasutamatu. Kui näengi unes korralikku vetsu ja saan pissitud, siis kergendust see ei too. Jumal tänantud! Kui tooks, siis on ju teada, et olen alla pissinud.

Täna nägin vetsu, mis oli otseselt inspireeritud mu oma suvisest õuekempsust - värvimata puidust prillaud ja kõrval savinõu saepuruga, mida vajadusel peale puistata. Üks mu suvetuttav ütles kord, et esteetiliseim õuekemps, mida ta näinud on . Ja sel ajal polnud veel ei Maria tehtud maalingut ega küünlajalga seinal.

Unenäos oli aga kogu prillauaalune heleda saepuruga täidetud ja istumisavaks vaid suvaline väike oksaauk, millele võimatu pihta saada. Seega tuli ärgata.

Selline väike teadusnupuke.




Wednesday, November 19, 2014

Test

Kui tundlik inimene te olete?


  1. Kas te suudate uinuda pärast seda, kui teie kodus on toimunud kaminaklubi üritus? Ei.
  2. Kas te suudate uinuda pärast seda, kui teie kodus on toimunud kaminaklubi üritus ja olete manustanud tavapärase doosi uinuteid? Ei.
  3. Kas te suudate uinuda pärast seda, kui teie kodus on toimunud kaminaklubi üritus ja te olete manustanud topeltdoosi uinuteid. Ei.
Ja nii edasi. Ükskõik, mis minu päevas toimub, see erutab mind nii väga, et ma istun öö otsa üleval. Pole mõtet neid tablette neelata, need ei tööta niikuinii. Las siis vähemalt maks saab puhkepäeva või siis puhkeöö.

Päevad, mis koosnevad kell kaksteist voodist tõusmisest, hambapesust, korraks feissbukki kiikamisest ja lihtsalt lamamisest, need on rahulikumad. Vat need võimaldavad ka õhtul uinuda, aga no mis päevad need sellised on, ah?

No mis sa teed, kui oled nii kuradi tundlikuks loodud. 

Ja siis need sundmõtted, mis hakkavad peas keerlema. Muudkui keerlevad ja pöörlevad lõpuks selliseks probleemipuntraks, et roni mööda seina üles. Probleemi pole tegelikult ollagi. Näiteks hakkab vaevama mõte, et saatsin saatele Mis? Kus? Millal? ikka liiga lihtsa küsimuse või oleks võinud teisiti sõnastada. Ja enam rahu ei saa.

Läheb paar päeva, siis see ununeb ja tuleb uus eimiski, mis hakkab peas möllama.

Soh. Vot sellised lood on meil siin.

Tiibeti kellad

Esmakordselt nägin ja kuulsin ma neid suvel Merle autos. Järgmisel korral nägin ja kuulsin ma neid jutuvestja Piret Pääri käes.

Siis oli väike vahe ja eile, enne veel, kui me Ivo Tiibetireisijuttu kuulama läksime, oli otsus kindel - ma PEAN need saama.

Internetis müüakse, aga ma ei usalda seda kohta. Küllap Loitsu keldrist saab. Küllap varsti saan ja siis ma kõlistan ja puhastan kogu maja ära. Siiani ei taha üles tuppa minna, võõras energia on sees. Aga mul on vaja otsida ühte raamatut. Vaevalt, et ta üleval on, aga kus ta on? Kummaline, et ma ei leia.

Õues on nii ilus ja valge. Kõik härmas. Ainult lamaks voodis ja imetleks oma magamistoaaknamändi, Aga no oli vaja tulla arvuti taha. Istun siin pleedi ja pontšosse mähitult.

Pean võtma kokku kogu oma olematu tahtejõu ning õue minema, aga enne veel viivitan viimse võimaluseni.

Tuesday, November 18, 2014

Meie ohtlik elu

Lihtsalt hirmus, kui ohtlikku elu me iseenese teadmata elame.

MUL OLEKS TÄNA SELVERIS KASSAPIDAJAGA RÄÄKIDES PEAAEGU NÄTS SUUST VÄLJA KUKKUNUD!!!

Noh? Eksole.

Siiani pole üle saanud.

Sunday, November 16, 2014

Uued käsud

11. käsk: Sina võid oma põhimõtteid muuta (minu aotorlus).
12. käsk: Sina võid armukest pidada, aga lahutada ei tohi (vestlusest ühe kirikuõpetajaga).
13. käsk: Sina pead kinnisvara arendama (kiriku tegevust jälgides).

11. käsku ma jälgin hoolega ja pean sellest korralikult kinni.

12. käsk aga tõi mulle kunagi palju üllatust, kui olin hingekarjase epistli ära kuulanud. Seda käsku ma ei pea.

Viimasel ajal mulle meeldib, kui mitte verinoored paarid, aga neljakümnesed, viiekümnesed ja kuuekümnesed oma abielu ametlikult registreerivad või siis kooselu tähtpäevi tähistvad. Nüüd ma saan aru ka nn tõotuse uuendamise mõttest. Ja ma hindan mehi, kes armastavadki oma ülekaalulisi või kõhnu ja kortsus elatanud naisi. Mõlemad võivad olla väga ilusad.

JA MA VIHKAN KAKSIKMORAALI JA VÕLTSVAGADUST!!!

Et oma naisega koos ollakse nii kuradi vagane, aga muidu ilastatakse noori plikasid. Vanamehed üle viiekümne, see on lihtsalt hale! Ma just nägin-kuulsin sellist ja siiamaani ajab öökima. Jajaa, ma olen öökijate sihtgrupp - kaugelt mitte enam kakskümmend. Ja ongi tore teha meestega nalja noorte naiste teemal, Aga kui keegi ongi PÄRISELT selline. Et rikas või vana rokipeer või lihtsalt rõve vanamees, kes päriselt ilastab noorte tüdrukute peale. VÄKK!!!

Üldse on vastik, kui keegi sind äkki lambist ilastama kukub. Mul juhtus hiljuti nii feissbukis. Aga ma olin kiire seda sõbrakustutusnuppu otsima.

Kas minust hakkab vaikselt meestevihkaja saama, mis? Kindlasti mitte, kui on tegemist lahedate tüüpidega, kelle seksuaalsus areneb ikka ka koos vanuse ja mõistusega.

Jääge moodsaks!

Thursday, November 13, 2014

Avaldus

Palun peatage maailm, ma tahan maha minna.

On mõned asjad, millega ma ei lepi.

Pahatahtlikkus. Ikka peab halvasti ütlema. Koledate sõnadega. Sotsiaalmeedia on nagu kloaak. Olgu, olgu, ma vihastan ise ka ja sõiman. Aga ropendada tormise mere ääres (mida sükoloogid väga soovitavad) või kellegi fb seinal - need on kaks iseasja.

Kiirus. Kuhu joostakse? Isegi skandaalidel pole enam aega püsida, et saaks piisavalt ohhetada-ahhatada, juba on uus kohal ja eelmine unustatud. No mina ei kiirusta. Mina olen loonud oma aeglase maailma, kuigi sealt on paljud asjad puudu. Näiteks pliidi ees piipu popsivad vanataadid, kes hagu alla ajavad ja vanamemmed, kes piima kurnavad ja ketravad ning vanu lugsid jutustavad.

Mina olen minevikuinimene. Juba mu vanaema, kes oli sündinud 1885, kiitis kuldset tsaariaega, kui raha maksis ja tal oli Kreenholmis head palka teeniv mees ning ilusad kleidid-kübarad. Aga pärast esimest ilmasõda sai vanaemast vaid popsieit. Ja ta ämm õhkas ikka, et saaks enne järgmist sõda ära surra. Sai. No ja kui ma oleksingi elanud sõdadevahelisel ajal, siis mu sünnitatud lapsed oleksid ikkagi sõdade jalgu jäänud. Nii et vahet pole. Tegelikult ma olengi siiani elanud sõdadevahelisel ajal ju. Aga kaua veel, ah?

Igavesed uuendused. Uus uue pärast. Tehnoloogia muutub sekunditega. Vana asi läheb prügimäele seepärast, et uus mudel on kohal. Arutu. Vana hea kapitalism, kus kõik pidi olema igavene, kahju, et me ei kohtunud.

Ah ma tean küll, et see on see vanasti oli rohi rohelisem ja bla-bla-bla. Oligi. Möödunu saab juurde mingi kummalise sära. Selle nimi on igatsus.

Wednesday, November 12, 2014

Kirjutan öö musta tindiga

ma kastan oma unetuse terava sule
öö musta tindi sisse ja kirjutan
konarlike tähtedega ja viltu
tindiplärakad igal pool
ma kirjutan asjadest mida ma ei tea
keerulistest asjadest
asjadest mis jäävad sinnapoole sõnu
asjadest mis on mõtteis vaid vaevalt aimatavad
aga ma kirjutan
sulg krabiseb ja tint voolab
kuni voolab kokku mustaks jõeks
mille lained viivad mind ära unedesse
unedes avanevad kõik saladused
aga hommikuks on nad ununenud
kahju


Tuesday, November 11, 2014

Tuled pimeduses

Ma olen endaga rahul. Mul on kõik tehtud, mida ma tänaseks planeerisin. Mu rõõmud tulevad nüüd vaid pisiasjadest. Et tolm saab pühitud. Et tuhk saab välja viidud. Et köögipõrand pestud. Lihtne. Kaks korvitäit ahjupuid üles vedada oli küll raske. Pidin ümber kukkuma ja selgroog ähvardas murduda. Kolmeks ööks pean tuba kütma. Michaeli jaoks. Ööbib meil. Taani rokimees. Vaatame, kas ta mulle üldse meeldib. Aga see pole oluline, sest ma niikuinii ei suhtle, kui ma ei taha.

Minu kreedo on laenatud Kitzbergi Tiinalt. Mina mitte midagi ei pea, kui mina ei taha!!!

Ja siis ma avan eesukse, tunnen sooja pimedust (pluss üheksa on hetkel) ja näen linnatulesid ning kihutavate autode omi ka. Ja mulle meeldib see. Sest on tunne, et elu on siinsamas, käega katsuda.

Ja siis ma lükkan suures ahjus söed roobiga taha ja pistan koerapoti hauduma - kõrvits purustatud linnuluudega. Need ahjus tehtud koerasöögid lõhnavad tavaliselt nii hästi.

Võib-olla ma lähen homme linna peale. Võib-olla. Ja osatn (kui ma leian selliseid) ülepõlvesaapad. Vat mul on kohe vene litsi maitse - lühike seelik ja ülepõlvesaapad. No seelikud enam nii lühikesed pole ja ülepõlvesaapaid on vaja sellepärast, et mul põlved valutavad. Loll on see, kes õigustust ei leia, ütles juba mu esimene abikaasa.

Ja ongi selg valus. Päris jama.

Saturday, November 8, 2014

Kolm kuuske

No tegelikult kaheksa. Kõigepealt istutasime viis. Piiri peale ritta. Sinna, kus lõpeb meie maa ja algab riigi oma. Enne ma veel täpselt mõõtsin ja pidin mõne meetri pikast heinast juurde niitma muru jaoks. Ei jätnud millimeetritki riigile.

Üks kuusk oli juba enne istutatud. Ja nüüd veel siis viis. Et suurendada oma privaatsust ja meenutada Miku talu kuut last. Nüüd on siis Aleksil, Hildal, Armildel, Leilil, Ruudul ja Karlil oma kuusk minu muruplatsil. Nende isatalu Tartumaal on ammu võõraste käes.

Ja täna istutasin veel kolm. Nendesse kohtadesse, mis pärast metsa mahavõtmist läbipaistvaks muutusid ja nõudsid, et miski seal ees kasvaks. Kuusk on ikka kõige parem. Annab talvel ka varju, kui lehtpuud raagus.

Üldse plaanin oma aeda rohkem puid ja põõsaid. Püsikute vaimustus on möödas. Pole ka ime. See sügisene varte lõikamine on mind ära tüüdanud.

Kevadel on kavas tammealune köögiviljamaa murusse külvata, kurekellad ja koerkibuvits laiali istutada ja ongi kõik. Ei mingeid suuri plaane enam.

Täna lõikusin kõrvitsa marinaadi. Ja peedid tegin ka ära. Ise ma neid ei taha. Tüdrukutele.

Friday, November 7, 2014

Millal siis ometigi plaksutada?

No tõesti. Kas ma saan oma perifeerias (mida ma väga armastan) minna enne surma veel ühele kontserdile, kus ma ei peaks vihastuma. Palun jätke meelde, et ühe heliteose erinevate osade vahel ei plaksutata. Lihtne. Kui ei viitsi kava jälgida, siis vaata dirigenti. Kui ta ei pöördu rahva poole ega kummarda ja orkester püüdlikult keskendub, siis pole vaja segada ja plagistama hakata.

Sümfooniakontsertidel on tavaliselt nii, et esimeses osas hakatakse plaksutama, aga teiseks osaks on juba asi selge. Kuni järgmise korrani. Mõni dirigent on kuri ka ja keelab käega, mõni ei tee väljagi. Muusikud tavaliselt muigavad.

Ühel uhkel vastuvõtul kord Tallinnas mingi Põhjamaa saadiku ilus lõunamaise välimusega abikaasa unustas end. Vajus ilmselt muusikat kuulates mõttesse ja selle vaikides kõlas üle saali tema kaunitest kätest paar piinlikku plaksu. Eks ta pärast kodus sai mehe käest võtta.

Siis ma mõtlesingi, et äkki see plakutamiskomme on pärit õukonnamuusikute ajast. Need muudkui mängisid ja õukond pidutses ja kui nad väsisid ning vait jäid, siis rahvas tundis, et midagi on puudu ja hakkas käsi kokku taguma, et endist olukorda taastada.

No ja eile sel kitarrikontserdil! Sama lugu ja lõpuni välja. Kitarrimängija lõpetab ühe osa ja keskendub järgmiseks. Ei vaata publiku poolegi. Aga publik kukub plagistama. Noh, mis tal üle jäi, naeratas ja noogutas. Kui lugu läbi, tõusis püsti ja kummardas ning tänas. Siis ka plaksutame. Lihtne.

Oh jumal küll!


Thursday, November 6, 2014

Tundmatud nimed

Veronika Kivisilla. Ingrid Velbaum Staub ja Kalju Kruusa. Edimene kuulmine. Ühtki ei teadnud.

Aga vat mine ikka kohale ja arene. Läksin ja arenesingi. Algul ma mõtlesin umbes nii, et appi, kui igavad need kirjanikud on, aga varsti enam ei mõelnud.

Kuulasin ja nautisin SÕNA.

Aga nüüd mul on hirmus uni ja külm. Teki alla pugeda ei saa, tuleb panna ilusti riidesse ja minna heledate tulede alla uhkesse mõisasaali Smaro Gregoriadout kuulama. Jälle tundmatu nimi, aga muidu on ta üks kreeklannast helilooja ja kitarrist.

Riiete vahetamisega on probleem. Tuba on jahe. Aga ma teen kohe endale ühe kuuma joogi. Mitte kohvi. Lihtsalt kuuma vee ja sinna juurde söön martsipanikomme, mida just kapist leidsin.

Mulle helistas mu kunagine kooliõde. No nüüd on ta natukene nagu joodik. Aga las ta olla. Mulle sobivad erinevad inimtüübid. Joodikud on ju tegelikkus. Ta luges mu raamatut ja ütles, et temal on ka täpselt sellised luuletused kirjutatud. Aga põhimõtteliselt sain ikka kiita.

Muide, viimasel ajal saangi tagasisideks põhiliselt seda, et kõik kirjutavad. Sahtlisse. Õnneks. Raamatupoed on ju isegi lõhki minemas.

Elagu blogindus!


Wednesday, November 5, 2014

Öine ülestunnistus

kui suvi on ikka tõeliselt läbi
rannas ei leba enam ühtegi pruuni naisekeha
ainult mõni kasutatud kondoom ripub raagus põõsaokstel
siis pöörduvad mehed oma perede juurde tagasi
kui nad just ei lahuta ja ei lähe teisele ringile
välimuselt peaaegu samasuguse naisega ainult uuema mudeliga
kui nad seda ei tee siis vaatavad naised ise
mida nad oma rasedusega peale hakkavad

kas teevad abordi või saavad lapse kui nad teda tõesti tahavad
kahekümneselt olin ma Armsa Jumala peale tõeliselt tige
et mina ei saa mees olla
neljakümneselt sain teada mida tähendab olla naine seksuaalses mõttes
oli see vast vägev kogemus
nüüd olen ma teksades ja kampsunis sootu intellektuaal
ja vahel hästiriietatud daam
aga edaspidi kavatsen ma hakata Elatanud Kauniks Naiseks
aga mitte iga päev
ainult siis kui viitsimist on


Jõhvikad meega

Maitsevad hästi ja on kindlasti ka üks mõistlik söömine, aga loomulikult söön ma nei liiga palju korraga. Minu stiil.

Olin väga õnnelik hommikul, kui taipasin, et raamatukoguüritus toimub homme, mitte täna. Ma poleks viitsinud kuhugi minna. Homme äkki viitsin.

Kuulasin Kaplinski võrukeelset järjejuttu. Võru keel on üks mu lemmikuid. Räägin, aga vigadega. Tavaliselt kõnelen  seda keelt vaid Marikaga ja me kõneleme nii harva. Kahjuks.

Mu isa ka kõneles, mitte ei rääkinud. Kõnelemine on palju ilusam.

Võtsin täna roosa vuugitäite ja parandasin lesku pragusid. See pole küll õige materjal, aga oli lihtsalt käepärast. Mulle meeldib alati kasutada seda, mis parajasti käepärast on. Olen selline väga praktiline inimene. Tulemus ei saanud hea. Kahju.

Ma söön ka seda, mis käepärast. Seetõttu ei taha, et koju tuuakse mingit jama. Eile näiteks juustuvorsti. Oli mul vaja seda süüa!

Mulle meeldinuks, kui välisministriks oleks saanud Marina Kaljurand, aga ei läinud nii. Jälle kahju. Palju asju kohe täna kahjatseda.

Jõhvikad meega on nüüd otsas.

Tuesday, November 4, 2014

Jaan Pehk, poola luule ja hea seedimine

Oli täna kohalikus raamatukogus kohtumine Jaaniga. Selline formaat, et kohalik ajakirjanik modereeris seda üritust. No pigem ajakirjanik domineeris, aga ma ei pane seda talle pahaks. Eks me kõik tahame ju esineda. Ma oleksin lihtsalt soovinud mitmes kohas kaasa rääkida ja siis ma tulingi mõttele, et mulle meeldiks vestlusring hoopis rohkem. Jaan Pehk laulis ka mõned laulud. Mina ei teadnud neist ühtegi.

Jaan Pehk on sümpaatne.

Ja nüüd ma jätkan Wislawa Szymborska luule lugemist. Muide, ta sai 1996. aastal Nobeli kirjanduspreemia. Miks eestlastest keegi pole saanud? See on üks neid huvitavaid nähtusi maailmas, mida ma ei mõista.

Ega ma oma peaga teda loeksi, sest olen kahtlev tõlkeluule suhtes, aga huvitav on küll.

Mul spinat sulab, et õhtuks spinatiomletti teha. Mitu päeva kestab juba mingi hirmus tervislik toitumine. Tõsi küll, eile vuhtisin ma pärast liitri spinatismuuti joomist mitu-mitu pekileiba ja verivorste veel otsa. Aga pekk on kindlasti hea rasv ning verivorst pole ka teabmis koll.

Minu spinatismuuti: viis külmutatud spinatikänkarat, üks banaan, peoga jõhvikaid, lusikatäis mett ja sörts külmpressitud linaõli ning peaaegu liiter alpro mandlipiima.

Proovige!