Thursday, October 30, 2014

Pimeduse kiituseks


väledail vardail Vana Videvik pimeduse paksu palakat koob

vahel kareda kamaluga laternavihus helkivaid sügisvihmasid joob

mõrkjas ja soe sume pimedus ahistab mõtteid ja hinge poob

samas kaminaleek ja punavein klaasides uusi kauneid unelmaid loob

pimedus tuleb pääsu tast pole langeb väljadel lompide veele

taeva täidab ja hinge täidab ning kõik meie õhtud ja jutud ja meeled

sügis on sügis ja tema räägib neile kes mõistavad sügise keeles

seda pikka pimedat hetke me vajame astumaks puhtale lumeteele

Tuesday, October 28, 2014

Sume on öö

Õues on kümme kraadi sooja. Vahepeal teen välisukse lahti ja seisan trepil. Linnatuled paistavad. See on pigem tore ja turvaline. Kodu paistab ka tee peale kätte, kui linna poolt tulla, aga me oleme sellega juba harjunud.

Vaatasin tuimal pilgul kõiki neid feissaripostitusi. Inimesed ikka targutavad. Igaüks on enda arvates see kõige targem. Hoian eemale.

Mulle tundub, et saan vist isegi magada. Varsti lähen ja proovin.

Õues on tuul ja see kolistab midagi maja küljes, aga mida?

Mida ma tahaksin? Mida ma küll võiksin tahta? Mitte midagi ei tule pähe. Ühtegi soovi ei paista olevat, vaid tühjus.

Katsun mõelda millelegi, mis mind rõõmustaks. Näiteks? Noh midagi täiesti reaalset. Homne päev näiteks. Et viitsiksin voodist välja tulla ja õues lillevarsi lõigata. Sellest ma unistangi praegu. Et oleks soe ilm ja ma siis toimetaksin aias. Ma tahan, et tuul oleks ka. Tuulest on palju seltsi. Temaga ei tunne end nii üksikuna.

Kuule, tuul, tule siis homme koos minuga õue, eks! Lähen nüüd varsti voodisse ja unistan sinust, soe oktoobrituul.

Monday, October 27, 2014

Põlvevalu ja muu hala

No valutavad, raisk! Õigemini vasak. Madalrõhkkond vist. Aga õues oli nii mahe ja mõnus ning ma tegin kaks ja pool tundi aktiivset füüsilist tegevust.

Jalutasin koera, korjasin pesunöörilt pesu kokku, tõmbasin kogu territooriumil mutimulla laiali, tappes seda tehes ühe muti (enne ja pärast jumalalt andeks paludes loomulikult), tassisin köögi küttepuuhoidla täis ja natuke veel puusarra ka, veeretasin mõned palgid eest ära ja tarisin aiamööbli ulu alla.

Nüüd ma lähen varsti pessu ja siis raamatukoguüritusele. Et joome teed ja räägime kirjandusest ning ilmaelust üldse. No vaatame, kes kohale tulevad.

Sume oktoobrilõpp. Mõnus.

Friday, October 24, 2014

Kurb, kurb, kurb....

Andsin oma raamatu klassivennale. Ta ütles, et ma kirjutan nii kurvalt. Viimasel ajal ma ei kirjuta enam nii kurvalt, aga täna tõesti...

Peaksin ilmselt hoopis rõõmustama, et mu laps on edukas ja saab tähtsa töö. Kaugel Brüsselis. No kus siis veel? Aga tagasi ei tule ilmselt ka väikesed tüdrukud enam. Kõik plaanivad sinna jääda. Tegelikult ongi nad juba seal. Ammu...

Ja mina istun siin oma pingikesel kastani all ja ootan. Eh, emade saatus!

Ja pojal on oma töö ja oma saatus.

Ma tunnen end nagu ohakavars, millelt tuul on seemned laiali puhunud. Seisan niimoodi üksi tuules ja vihmas. No tegelikult mtte üksi, aga ikkakgi. Laste mõttes.

Ma olen täna kurb. Väga. Nii kurb pole ma tükil ajal olnud. Nutan. Ja üks kurb luuletus ootab väljakirjutamist.

Olgu. Jõuluks tullakse ja meie läheme kevadel külla, aga ikkagi.

Kurb on.

Sunday, October 19, 2014

Vihm ja värvid

Sajab. Istun ja kirjutan. Otseaknast paistab servake punast tuhkpuuhekki, selle taga veel roheline magesõstrahekk ja siis läbi raagus kaseokste pastelne mets ja pruun niitmata hein taamal.

Aknas mu vaskul käel näen kollast enelapõõsast, halli päideroogu, punast iluõunapuud ja lillat kukeharja õitsemas. Ainult kukehari õitseb muidugimõista. Ja terve keskmise ruudu täidab suur elupuu. Roheline. Mõningate pruunide lisanditega.

Pidevalt magan maha uudised raadios. Jään oma mõtteid mõtlema ja ei pane tähelegi, mida see katoliku kiriku sinod ikka täpselt homoseksuaalide kohta ütles. Igatahes soovitas ta tungivalt neisse lugupidavalt suhtuda. Ometigi! Katoliku kirik peaks ju küll olema autoriteet ses küsimuses.

Vihm ladiseb nii rahustavalt. Nüüd on feissbukk läbi lapatud. Tuleb minna koera söötma ja ahju kütma.

Aga enne veel kuulan vihma ja vaatan värve.

Friday, October 17, 2014

Hüpomaania

Ei, ma ei ole end armukadedushoos kõrgelt kaldalt alla heitnud. Kus sa sellega! Ma ei mäletagi seda. Lugesin ja naersin.

Nüüd on mind tabanud hüpomaania. Und pole ja vaja teha kogu aeg midagi. Tegelen isapoolsete sugulaste otsingutega. Mul on kogu suguvõsa andmed paberkandjal olemas tänu ühele ajaloost ja juurtest huvitatud sugulasele. Mul jääb vaid virtuaalmaailmast üles otsida. Saak on senini paarkümmend hinge.

Aga neid on vist sadu, sest ühel isa õel oli üheksa last ja nendel üheksal omakorda veel  päris palju. Inimesed on imestunud ja paljud ei tea eellastest ööd ega mütsi ja mõni pole üldse huvitatudki. Mõistan. Ma ka alles mõni aasta tagasi polnud. Aga näed, aeg möödub ja mõtted muutuvad.

Kui ma nüüd selle sugupuu või õieti genogrammi, sest ma teen ülalt alla, paberile joonistan, siis on mul selge pilt ja pusle paigas. Kartong on juba ostetud ja pliiats teritatud, aga veel on vaja minna õuetöödele.

Mitte praegu. Hommikul.

Saturday, October 11, 2014

Ürgnaise armulaul

sina ei puutu mu meest
madala tagumikuga harkjalg
mis sest et sa oled minust noorem
aga mina olen ilusam
ja targem
ja andekam
ja ülbem
sa ei tea
kellega sul tegemist on
ma kratsin sul silmad peast
ja murran luud
ära puutu mu meest
ära kisu teda kättpidi tantsima
ja sina ka ära ilasta siin
mees
muidu jääb mul
kaks laipa tükeldamiseks
nii palju ma ka ei viitsi
mina olen
AINUS NAINE MAAILMAS
jäta see meelde
madala tagumikuga harkjalg
ja sina ka
mees

Ah!!! Ilus...

Friday, October 10, 2014

Oskus õigel ajal lõpetada

Aga ei, edasi läheb. Sõimamine. Mitte külajoodikute, vaid intelligentsi hulgas. Mul on paar asja, mida väldin:

ei laigi kunagi kassipilte
poliitikasse ei sekku
vat rohkem ei mäletagi

Tänasest on minu jaoks lukus ka homoteema, aga jälgin terava silmaga. Nii sain ma teda, et üks Eesti edukas kirjanik osutus räuskavaks eideks, kelle sõna peab alati peale jääma. Hea teada nüüd. Ja need, kes feissaris sõimavad, ei ole külajoodikud, vaid intelligentsed inimesed.(Äh, seda ma juba ütlesin). Peaksid justkui olema. Las lennata! Mina jälgin ja pean peent naeru.

Kunagi ütles üks tänaseks ammu manalas oleve koolimees, et ainus võimalus targana näida, on suu kinni hoida. Paljud nii teevadki. Mina oma edevuses mitte, aga tänasest see muutub.

Natuke puudutab ka see, et mu kiidetud tuttavatel homodel polnud minu toetusest sooja ega külma. Äh, hale.

Wednesday, October 8, 2014

NÜÜD on suvi minu jaoks läbi

Sest voodipesu on kokku korjatud, pestud, õues kuivanud, tuppa toodud ning kappi lõhnama pandud. Pole enam kedagi nendesse vooditesse oodata. Tule enam keegi enne jõule. See ongi sügise tunnistäht.

Siis on veel kaks asja. Üks meeldib, teine mitte.

Meeldib, et ameeriklaste ratsarügement Tapal on. Kahjuks küll ühegi hobuseta, see-eest aga tankidega.

Ei meeldi kära Kerli Kõivu ümber. Kas kukkus läbi? Inimene oli aastaid Ameerikas pildil, mis läbikukkumine see on, ah? Inimene tuli nüüd koju. Kas koduigatsus tuli peale? Koju ei tohi tulla vä? Siis oled läbi kukkunud? Ta on ju loomeinimene. Bipolaarne ka vist.

Mina olen alati koju tulemise poolt.

Tervitusi teisest ilmast

Tulles koeraga jalutamast, kodu kaugel kasvamas, tundub sekundi murdosa jooksul, et näen õue peal ema toimetamas. Kummargil ja valge rätik peas nagu ikka. Järgmisel hetkel saan aru küll, et see on tuules kiikuva hortensiapõõsa kõige suurem õisik. Just inimese pea suurune.

Mis märk see siis nüüd on? Hingede aeg tulemas. Kas ema kutsub? Biorütmide teooria järgi on november mu surmakuu. Peaks hakkama asju pakkima või?

Aga maised asjad kaaluvad teispoolsed üles.

Hommikul ärgates ei saanud aru, mis müra ma kuulen. Justkui pesumasin töötaks. See on maanteemüra. Lehed langevad ja helid jõuavad õuele. Metsaveotraktorid veavad oksi kokku. Õhtuti paistavad linnatuled koduaknasse kätte.

See lisab natuke turvalisustki.

Homofoobidele

Kitsalt ainult puhtinimlikust aspektist ja kui endine inimeseõpetuse õpetaja. Kõik need kümmekond aastat koolis rääkides sellest, kui erinevad on inimesed ja et meie asi on neid erinevusi mõista. Et hilisem homoseksuaalne sättumus kujuneb välja juba embrüonaalses etapis. Hormoonid on need, mis mängivad siin esimest viiulit. Nii mind kõrges koolis õpetati ja mul pole põhjust seda mitte uskuda. Kuigi on muidugi ka muid teooriaid.

Kas Eesti ühiskond on tolerantsemaks muutunud ses osas? Kus sa sellega! Ma olen tüdinenud nendest inetutest kommentaaridest ja viha pritsimisest.

Mulle näib see maaslamaja löömisena, väiksema peksmisena, sest homoseksuaalid ON ju selge vähemus. Seda näitab kooseluseaduse vastaste hulk. Nii palju on inimesi, kel puuduvad isiklikud otsesed või kaudsed kontaktid homoseksuaalsete inimestega. Tundmatus ikka hirmutab. Minul ON homoseksuaalseid sõpru/tuttavaid. Äärmiselt meeldivaid. Ka mu endiseid õpilasi. Ärge hakake nüüd mulle rääkima, et homoseksuaalsus on sotsiaalselt õpitav.

Homofoobid, kus on garantii, et te mitte kunagi läbi oma laste või lastelaste ei puutu kokku selle probleemiga? Mis siis saab? Kas SIIS tuleb mõistmine või lämbute oma vihasse? Garaniid pole, kullakesed. Homoseksuaalsus on sama vana kui inimkond.

Meenutades oma koolis õpetamise aega ja vastava teema käsitlemist gümnaasiumitundides, pean tõdema, et mõistmist ja sallivst ilmutasid ikka need, kelle IQ kõrgem ja mõtlemisvõime arenenum.

Ja lõpuks näide traditsioonilisest heteroseksuaalsusest. Heteroseksuaalidest räpased harimatud mehed kummutavad pudelit ja arutavad lesbide küsimust. Lõpuks jõuavad konsensusele, et lesbide omasooiharus tuleneb  sellest, et nad pole korralikku m....i saanud. Küsin, et kas selline "tubli" heteroseksuaal on võimeline pakkuma meelelist naudingut ning soetama terveid lapsi?

Näide oli küll ekstreemne ja lihtsalt illustreeriva eesmärgiga, kuid siiski elust enesest.

Tuesday, October 7, 2014

Lootus uus oktoobrikuus

Lootus ise puudutab küll kevadet. Nii on mul terve talv aega loota ja unistada.

Asi algas sellest, et ühel päeval taipasin, et kuidas mu haigus - kinetoos - ikka täiega mõjutab mu elukvaliteeti. Jäin lausa kurvaks. Muidu läheks Brüsselisse laste juurde, need ooavad, ise ka tahaks, aga lendama ma enam ei nõustu. Seda olen lubanud ja lubadust ei murra, sest aiman, et veel üks lennureis ja letaalne lõpp oleks käega katsutav. Mu keha lihtsalt ei elaks seda enam üle.

Ja niimoodi vaikselt arutledes jõudsime välja tulemuseni, et on ju võimlik reisida ka mööda maad. Läbi Läti, Leedu, Poola ja Saksamaaa. Võtsimegi selle variandi. Külastatud maad küll kõik, Belgia kaasa arvatud, aga ammu. Mööda maad mulle meeldib ja auto eesistmel tulen sellega paremal või halvemal moel ka toime ehk. Vähemalt vanasti tulin.

Kui ma selle läbi teen, siis tunnen end küll rahvuskangelasena.

Friday, October 3, 2014

Emaigatsus

Ma oletan, et see tulenes paljuski eilsest Viivi Luigest. Tuli ema juurde sõita. Kui juba seal, siis peaks ka nagu midagi tegema. Riisusin lehed haua pealt ära, kuigi see oli rumal tegu. Aga nii ma sain rohhulibled välja kitkuda. Enamus lehti on veel puus. Loodan, et uus lehevaip sajab tagasi. Ma tahan, et mu ema puhkaks lehevaiba all. Las olla nii, nagu minust jäi.

Ja kevadel ma tulen ning riisun lehed ära. Ma ei talu sügisest leheriisumist üldse enam.

SÜGIIS ONGI SELLEPÄRAST SÜGIS, ET LEHED ON MAAS!!!

Mulle ei meeldi ka, et keegi MINU EMA haual käib. Plaanin panna sildi: "Minu ema haual viibimine rangelt keelatud!" Kujutan ette, kuidas ema naeraks seda kuuldes. Tal oli hea huumorimeel ja meil olid head naljad.

Aga meie suhted olid sellised, nagu nad olid, sest oli palju teisi inimesi, kellele meeldis kangesti sekkuda ja teada, kuidas on õige ja kes on hea ja kes on paha. Aga nüüd on ema ainult minu päralt.

Ja ema haud on nüüd see pühapaik, kuhu lähen siis, kui on väga raske. Muud kohta pole. Enne oli isa surisäng, aga selle põletasin ju ära.

Muide, surnuaial veel begooniad õisesid. Külm polnud neid ära võtnud.

Viivi Luige Aastasaja lõpp...

Lugesin eile. Mitte kõik ei kõneta mind, aga kui kõnetab, siis täiega. Mõned Urmas Alenderi häälega: tahaksin pihlapuu rüppe..., väljas on veebruar täna...

Ja kõige rohkem:

Ema kiri

Tule ometi koju,
kodus on suvi suurem.
Õunad on juba valmis
taganttoa nurga juures.

Juba saab suhkruhernest
kaunu ja supi-ivi.
Linnas on linnamajad.
Jumala paljas kivi.

Umbes nii olen ka mina oma tütreid kutsunud. Enamasti tulutult, aga vahel siiski on vastatud, et jah, tahangi tulla, tahangi kõike seda.

Ja siis see foto väikesest Viivist koduamaja teivasaia taustal. Jalas vildid, Käpikute nöörid mantli peal risti üle rinna. Kuidas ta käsi liigutada sai, vaene laps? Rätik paistmas mütsi alt, sall mitu korda ümber kaela.

Sidusin aastakümneid tagasi ka oma väikestele tüdrukutele sitsirätikuid pähe, kui nad mööda heinamaid jooksid. Lõua alt läbi ja kukla taha sõlme.

Niimoodi riides lapsed on minu jaoks midagi ületamatut omast ja nostalgilist. Lapsed, kes sulistavad sulavees ja lutsivad jääpurikaid, veavad raudjalastega kelku ning pole midagi kuulnud arvutist ega brändiriietest.

Nüüd lähen ja otsin kastist välja oma vanaema lillelise rätiku ja vaatan, kas hakkab sündima üks raamat.



Wednesday, October 1, 2014

Two in one

Täna on veel igasuguseid päevi, aga ma juba unustasin, mis need on. Seega pühendund rahvusvahelisele muusikapäevale ja rahvusvahelisele eakate päevale. Nende kahe puhul postitasin feissbukki Kihnu Virve video, mis täidab mõlemad tingimused. MULLE MEELDIVAD NEED TEMA KITARREDEGA TÜDRUKUD.

Kogemata läks caps lock sisse, aga ma ei hakka kustutama ja klahvi raiskama.

Kuradi ilus ilm on. Lõikasin viimase õunapuu ja varsti viin pesu õue, kui ta end pestud saab. Korralikult käin iga päev koera jalutamas. Igasuguseid ideid tuleb pähe. Katsun neid teistega jagada või lausa maha müüa, sest lõpuni viia ma midagi ei jaksa ega viitsi.

Ah jaa! Ja siis ma osalesin klassikaraadio muusikaviktoriinis. Ma ei viitsinud guugeldada, panin tunde järgi ja väga mööda panin osa küsimusi. Aga tore oli ikkagi.

Natuke veel ilusa vaate nautimist oma neljast aknast ja siis pistan kodust minema. Lähen jälle üht oma ideed teistele kaela määrima.

Ilusat oktoobrit igatahes! Kirjutage või saatke sõnumeid või kommenteerige, tunnen teist puudust! Helistage ka kindlasti, sest enamus telefoninumbrid on mul ju kadunud.