Tuesday, September 30, 2014

W ja M

Unustasin öelda, et W on siis woman ja M man. KUI keegi aru ei saanud.

Aga muidu tabas mind tappev suveigatsus. Selline totaalne, et paneks pea kätele ja uluks täiest kõrist nutta. Aga õnneks ma tuimestasin end, aga läbi selle kumab ikkagi SUVI.

Hommikud, mis läksid nii kuradi ruttu valgeks ja päevad, mis läksid nii kuradi kuumaks ja ihu, mis põles nii kuradi pruuniks.

Ja kogu selle mitme-mitme kuu jooksul ei saanud me kordagi kokku armsate naabritega. Kutsikas jõudis ammu suureks koeraks kasvada. Katsikule ei jõudnudki.

Tunnen end reeturina. Mina - sügiseinimene. Aga kõik need päikesekuumad toad ja lahtised uksed-aknad, kogu see suvevärk. Ja need paganama valged ööd! Kuidas mulle meeldib magada, kui akendest kumab valgust.

Poen nüüd voodisse ja meenutan suve seni, kuni uni tuleb.

Monday, September 29, 2014

Emakadooniad

Nii kutsus neid rohelisi hapusid punne-põhjamaa sidruneid-mu lapsepõlves Johanna-tädi. Mõiste on siiani kasutusel. Juttu tuleb ebaküdooniatest.

Tõesti, olgem ettevaatlikud oma unistustega! Need võivad täituda. Kuidas ma unistasin alati põõsatäiest emakadooniatest. Meie põõsad ei kandnud kunagi. Ka nüüd mitte, kui mõned aastad tagasi ise uued istutasin. Aga sel aastal hoiatas mind Maria juba suvel, et ärgu ma parem põõsasse vaadaku. Ma ei vaadanudki. Nägin vaid neid, mis servast paistsid.

Täna aga panin nahkkindad kätte, sest põõsas on ju kuri, võtsin kausi ja läksin. Varsti pidin kausi ämbri vastu vahetama. Palju! Aga ära ka anda ei raatsi. Sisse teen kõik. Hea talvel teesse või mis iganes. Ja mu lapsed armastavad emakadooniahoidist.

Täna olen siis taas rahvuskangelane, Panin juurviljahautise minema. Mu eksämm ütles ikka, kui ta kartulid keema pani, et ta pani kartulid minema. Tahan juba süüa!

Ja siis otsin trikoo välja. Lähme Meeliga Wellnessi.

Oh mul meenus praegu seoses tähga W Oleg Pissarenko lugu WM või MW, ei mäleta kumba pidi. Pole kunagi mõelnud, et Wja M on ju sama mis yin ja yang, kuigi praegune kirjapilt seda ei kinnita. Aga on ju vastandid ning mahuvad teineteise sisse.

Thursday, September 25, 2014

Minu instrumentaalmuusika

Läheb edasi. Ega enne rahu ei saa, kui kõik endast välja kirjutatud.


  1. Minust neli aastat vanema venna klaverimäng. Ta mängis kuulmise järgi ja oli seetõttu hinnatud. Olin kade ja läksin suvalisest kaasa klimberdama. Sain kuulajatelt pahandada, et mis ma segan. Vahel koputas keegi õhtul hilja klaveritoa aknale - see oli onupoeg Juhan, kes Tallinna rongi pealt tuli. Siis istus tema klaveri taha. 
  2. Minust neliteist aastat vanema venna kitarrimäng, millele ema veinipokaaliga sekundeeris. Pokaalis pidi olema teatud kogus vedelikku, mis siis kaaas resoneeris, kui  niiske näpuga mööda pokaaliäärt tõmmata. Nendest pokaalidest on üks veel alles, aga mängida sellel ma ei oska.
  3. Marika mängitud Beethoveni "Kuupaistesonaadi 1. osa" tema tädi korteris Annelinnas, kus me tädi äraolekul Ivo ja Teeduga ikka klaverimänguõhtuid korraldasime. Poistele meeldis meie mäng. Lisad olid alkohol ja armatsemine.
  4. Minu esitatud Oginski "Polonees", mis mitmetes seltskondades furoori põhjustas. Kord ütles küll üks suvaline töll pettunult, et ta teab seda lugu. On kuulnud.
  5. Kimmo Pohjonen oma seeliku ja akordioniga ning oma ugri-mugri ürgmehelikkusega. Pluss valgusemäng ja toss saalis. Tema puhul aktsepteerin tosssu ka.
  6. Anu Tali orkestri ees. Ükskõik, mida siis parasjagu mängitakse, aga see blond hobusesaba ja see koreograafia meeldivad mulle väga. Lihtsalt üks imeline ja kaunis pisiolevus. Kui üks pääsuke oma sabakuues.
  7. Maria gümnaasiumilõpetamine. Minu palvel tuli Joosep Trumm koos lõõtsaga. Istume toas ja aknast avaneb järgmine pilt - õitsvate kirsipuude all istub salk noori ja Joosep mängib "Ukuaru valssi." Võimas!
  8. Liisbeti või minu enda mängitud Oskari Merikanto "Valse lente", mis vanahärra Kalevile Soomest vägagi muljet avaldas.
  9. Lood minu organistikarjääriaegsest orelinoodist, mida ikka aegajalt mängida võtan. Eriti Händeli "Lascia chio pianga".
  10. Kõik lood paaniflöödilt, mis mõjuvad vabastavalt. Need kas viivad su kondorina mägede kohale lendama või kutsuvad libahunti jooksma.

Minu vokaalmuusika

Lähme nüüd raamatutest edasi. Ja ma teen ranged reeglid. Kümme ja mitte rohkem. Ja tagasihoidlikult. Mitte, nagu kõik hakkavad (ma ise ka), et oi kui huvitav ma olen ja kui palju ning mida kõike MINA küll ei loe ja kuula. Et saaks rohkem rääkida, siis lõin vokaal- ja instrumentaal- muusika lahku.

Seega alustan. Lapsepõlvest peale.


  1. "Igal sadamal on oma tuli". Laulis Ott Raukas. Esimene oluline laul. Meenub vanema venna leeripäev. Jooksen suvises õtupimedas üksi mööda aeda, hallid nelgid ema kiviktaimlas lõhnavad uimastavalt. Akendest paistab valgus, toas lauldakse, olen piiritult õnnelik.
  2. "Tulge kokku, rahvahulgad." Saksa korporantide laul, aga eestindatud. Seda laulis onu Arno, "Estonia" koori tenor, minu ema vend, igal meie kodupeol. Edev härrasmees. Hiljem laulis Mart Mikk mingil helikassetil, mis on nüüdseks kadunud. Kui ükskord soovisaates seda laulu palusin, mängis Jansa mingit teist variati. See pole see.
  3. Biitlite "Let It Be" koolipidude viimase lauluna. Oluline, sest viimane tants oli ju kõige tähtsam. Kellega viimase tantsu tantsisid, see su koju saatis.
  4. Kõik need lood, mida sai lauldud peda tüdrukute ja EPA poiste labrakatel Bettonis poiste kidramängu saatel.Oh ajad!
  5. "Hulkuri valss" minu pulmas. "Hulkuri valss" teist korda. Laulsime seda oma kooriga Illuka mõisas. Äkki tuleb diagonaalselt üle saali Illuka kooli direktor Villio Reinsalu ja palub mind valsile. Äge!
  6. Bonnie Tyler mängib mul koristamise saateks. Ühel õhtul mängis ka Tartus Plasku all kingapoes. Appi, kui ammu see oli. Mobiiltelefonegi polnud. Pime talveõhtu oli, ootasin üht meest. Sõitsime Otepääle suusatama. 
  7. Koraalid, mida olen kümme aastat kirikus mänginud ja rahvas kaasa möiranud. Kui mängisin tühjas kirikus, lauldi ikka. Laulsid need, kelle hääled on aastasadade jooksul laevõlvidesse salvestunud.
  8. Andrea Bocelli ja Sara Brightman "Time to say goodbye" mängimas autos, kui kihutame pärast nädalavahetuse seksimaratoni pühapäeva hilisõhtul Ida-Virumaa poole. Mina tavaliselt nutan, sest ei taha kuidagi lahku minna.
  9. "Mu meel unus mägede taha". Kaplinski sõnad. Teadagi, miks see lugu mind kõnetab. Esmakordselt kuulsin ma seda Ülikooli aulas eiteamis konkursil ja laulis Ivo Posti. Hiljem ikka Tuksam või Sibul.
  10. Sisaski "Auväärne Haldaja" Pühajõe noortekoori esituses kakskümmend aastat tagasi, veebruaris mu raamatuesitlusel ja augustis Jõhvi kirikus.
Palun. Sain hakkama küll. Ei mingit eputamist. Varsti tuleb ka instrumentaalmussika osa.

Tuesday, September 23, 2014

No näed, unustasingi

Ma tean küll, et ei pidanud nimetama KÕIKI raamatuid, mida elu jooksul loetud, aga üllatus oli suur, kui ma eelmisest kirjutisest ei leidnudki Viivi Luige "Seitsmendar rahukevadet." See on küll andestamatu.

Aga aitab. Muidu on nii, et oh vaadake, küll mina alles loen! Aga on huvitav vaadata küll, mida inimesed loevad/on lugenud. Ja tore on avastada, kui keegi sarnaneb ses mõttes sinuga.

Asi on muidugi ka põlvkondades, aga mitte alati. Noh ja ka harituses. Mina loen vaid maakeeli, mu tütred ja väimees enamasti inglises, viimane ka prantsuses.

Viimasel ajal olen lugenud ainult oma käsikirja. Kümneid kordi. Eest taha ja tagant ette. Mul on täielik siiber. Tahan sellest juba lahti saada.

Nüüd ma lahendan ristsõnad ära ja vaatan vanad ajalehed läbi. Ehk leian sealt mõne raamatusoovituse.

Kohtumisele Janek Mäggiga ma ei lähegi, sest kellaaeg on muutunud tund aega varemaks, Ma ei jõuakski. Aga ma avastasin, et pühapäeval esineb Narvas kuulsas Kreenholmi Villas Oleg Pissarenko. Sinna küll tahan!

Ja ärge muudke pidevalt kellaaegu, palun!

Monday, September 22, 2014

Mind mõjutanud kirjandus

Feissbukis käib see mäng. Mind pole kaasatud ja see olekski liiga hale. Ma teen siim ja praegu ja palju põhjalikumalt. Vaatame, kui pikk nimekiri tuleb. Katsun olla äärmiselt napisõnaline. Üldiselt mul see õnnestub. Seega raamatud läbi elu.


  1. Pöial - Liisi. Siima Škopi rahvusromantilised illustratsioonid mängisid kindlasti peaosa. Kogu mu elufilosoofia sai ehitatud hiireema sahvrile - et salved oleksid täis ja tuba hubane ning soe, kui väljas möllab talv.
  2. Juta Kaidla "Laanerahva talvepidu" - värssteos. See toitis mu nostalgiat talude Eesti järele. Need lumme mattunud majad, kuhu viivad reeteed ja korstnast tõuseb suitsu.
  3. Siis sattus kätte venna poolt kapsaks loetud muinasjutukogumik "Imeflööt", mida algul vaatasin umbusuga, aga hiljem lugesin ja lugesin. Muinasjutud peavad kindlasti lapse lugemisvaras olema.
  4. "Kollase rähni ordu". Autorit ei mäleta ja ei viitsi ka otsida, Raamat ise oli oluline, muidu ju ei mäletaks. Kõnelev nukk Emilia ja paks mustanahaline naine. Midagi eksootilist.
  5. Lutsu "Kevad" ja "Suvi". Pole midagi imestada. Mu esivanemad on Palamuselt ja Lutsu kaasaegsed.
  6. Ja varateismelisena sattus kätte "Tõe ja õiguse" 5.osa. Minu jaoks täielik erootikakirjandus. Pearu vaimse peetusega poeg üritab seal ju Tiinat vägistada. Kõigest ma aru ei saanud, aga adusin suurt saladust.
  7. Võib-olla ma vahepeal ei lugenud midagi. Seda mul ikka aeg-ajalt juhtub praegugi veel, aga seitsmeteistkümneselt võtsin ette kogu "Tõe ja õiguse." Etteruttavalt võin öelda, et viiekümneselt tegin sama, aga midagi uut ei avastanud. Ilmselt olin üks varaküps lugeja juba teismelisena.
  8. Axel Munthe "San Michele raamat". Tavaliselt ma ei loe raamauid mitu korda ( no "Tõde ja õigus" välja arvata), aga seda peaksin jälle lugema.
  9. Lilli Prometi "Primavera"
  10. No nüüd on kümme täis, aga ma jätkan, kes mind keelata saab keskööl mu oma kodus. Ma pakun "Kristiina Lauritsatütast" ja Sigrid Undsetit. Seda raamatut põdesin kaua. Õige raamatu pean ma ka väga raskelt ja tüsistustega läbi põdema.
  11. Vahele nüüd Kapslinski ja muude meeste ja ka naiste luulet ja Ciorani "Sündimise ebaõnnest;"
  12. Tosin on hea arv. Ma lõpetan Tõnu Õnnepalu "Paradiisiga."

Vot. See oli spontaanne, aga sellevõrra ka aus loetelu. Suur osa on eesti kirjandusel, kas pole? Tõepoolest ma armastan eesti kirjandust ja talupojatarkust. Liigne targutamine ajab mind lihtsalt närvi ja liigne sügavus tüütab.

Noh ja ongi süda rahul, Ehk tuleb unigi.

Sompa meeste heinamaadel

 Juba uued emotsioonid kukil. Avastasin Vijlo Tamme ja Laugaste pääl on jää, kuigi veel ei ole tegelikult. Kuulasin ja kuulan veelgi.

Ja siis tegime Kõuga ära selle treti metsa taha. Sinna, kus Harvesterid möirgavad. Uskumatu, kui võõras. Leeni ja Ruudi majaase oli ju meie metsaservas, nüüd leidsin selle keset suurt lagedat kivihunniku ja mahasaetud õunu täis õunapuu järgi.

Orientiirideks olid vaid endise elektriliini veel püsti seisvad betoonpostid ja gaasitoru, mis korraks maa seest väljub ja üle kraavi läheb. Linda majaaseme suutsin ka tuvastada.

Kaks hiigelkuuske, mis algul olid kasvama jäetud, on ka nüüd külili maas. Tihudest tuli ikka ilmselt puudu. Ühele suurele männile on halastatud. Kauaks?

Noh, Sompa mehed, teie heinamaad on jälle lagedad. Raiesmik laiub nüüd seal, kus mõisa ajast saati heina tehti. Nõukogude aeg kasvatas metsa peale. Mina olen muidu metsa- ja võsausku. Las aga kasvab.

Maas on ilmselt ka see suur mänd, mille all istudes Rebase Juhan suri. Klassika. Vana mees läheb vanu paiku vaatama ja lahkub siis vaikselt, selg vastu iidset tüve.

Vahel ma kujutan ette, kuidas minugi maja on kadunud ja vaid mõni puu või pojengipõõsas kõrges rohus meenutab olnut. Paarikümne aastaga on võsa ja noor mets peal.

Pole siis ime, et koduküla ajalugu uurides avastasin, et siis on enne meid elatud. Kaua ja palju inimesi. Aga kus? Need vanad suitsutared kadusid sootuks, neist ei jäänud ju vundamendikivegi.

Mis ma siis täna õppisin? Et kõik ajalik on kaduv. Selles ongi ta väärtus.

Mälestuseks

Ikka ja jälle pean ma tsiteerima üht oma koolipoissi, kes ütles, et inimese surm puudutab teda alati. Tollal oli ta üheteistkümnendas ja mina hämmingus, et üks nii noor inimene sedasi tunneb. Hiljem sai temast tuntud geiaktivist, Selge. Sealt ka see teistmoodi tunnetus.

Täna on mul Peeter Jakobi mälestusteenistus. Kodus arvuti taga. Taustaks mängivad Viimse reliikvia laulud, Eesti Raadio Meeskvartett, Lindpriid jne. Järjest muudkui tuleb nostalgilist helikonservi.

Peeter Jakobi polnud mu lemmiknäitleja. Ometigi puudutas mind tema lahkumine, Iga nimese lahkumine puudutab. Alati.

Olen kaotanud oma Ivo Schenkenbergi. Oma röövlite pealiku. Tunnistan, et Ivo Scenkenbergid on mu lemmikmehed. Ja mitte ainult seda. Koos nende vanade meestega kaob maailmast veel midagi. Ma ei tea täpselt, mis see on. Vanade aegade kuldne kuma?

Kavatsen siin veel kaua istuda ja muusikat kuulda ning mõtiskleda. Kerget lendu sulle, Peeter Jakobi!

Sunday, September 21, 2014

Prantslaste suurepärane muusika

Seekord siis Cesar Franck ja Charles Gounod ning Jõhvi Kontserdimaja hooaja avakontsert. Sama kava, mis Vanemuise avakontserdilgi. Kaastegevad Vanemuise Sümfooniaorkester ja ooperikoor, Aile Asszonyi, Aldo Caputo, Janis Apeinis ning Tartu Noortekoor.

Nagu mingi väike deja vu. Aastakümnete eest kanti Vanemuises ette Bachi Magnificat. Kaastegevad Vanemuise orkester, mingi Tartu meeskoor (pakun, et Forstalia, mitte akadeemiline) ja Tartu peda naiskoor. Mina siis aldi ridades. Nüüd aldi ridades minu kunagise õpilase Kaisa tütar Mari-Ann. Vot sulle!

Kontserdist. Kõik, mida ma soovisin, sain kätte. Mul on sümfooniakontserdi puhul tavaliselt viis soovi. Kolm põhilist ja kaks lisa. Põhilised on forte, fortissimo ja forte fortissimo. Need olid. Ja lisad on keelpillide pizzicato ning kaunis meloodia. Need ka olid. Perfecto!

Ja kontserdi lõpuks oli väike rosin ka. Kandsin nimelt oma täpilisi tüllkindaid, mis kümnekuusele ja viie hambaga Amandale väga meeldisid. Kohtusime pärast kontserti ja ma kükitasin Amanda juurde maha, et temaga suhelda (see oli muidugi viga, sest pärast oli äärmiselt raske püsti saada vanainimesel). Amanda tuli kinnaste pärast spetsiaalselt ümber lauanurga (sellest küll kinni hoides, sest päris ise ta veel ei käi) minu juurde.

Ja kui ma siis lõpuks püsti sain, oli laps üsna ehmunud, sest ma kadusin kõrgusesse ja ta pidi mõistmatult üles vaatama. Alles oli siin ja miks ta nüüd siis sinna üles läks, küsis Amanda hämmingus pilk.

Oh sind, Amanda, väike rõõmurull!

Saturday, September 20, 2014

Pehka ongi uus Tätte

Minul on uut vaja. Mitte, et vanal Tättel midagi viga oleks. Liiga tuntud lihtsalt. Ma oleksin teda sel augustikuul ka Luunja roosiaeda kuulama läinud, aga meil oli samal päeval see Promenaad. Ja kuna viimasele kutsuti ja Tätte isiklikult ei kustunud, siis läksimeme muidugi Promenaadile.

Aga need vanad head ajad "Majakavahi armuhüüuga"! Ja plaadid Minemine, Tulemine ja Panemine. See viimane oli lihtsalt Tätte nali, sellist ikka vist ei tehtud. Kindlasti on tal laule, mida ma ei teagi. Mu vend laulab ühte ja väidab, et see on Tätte oma. Muud ei meenu sealt pregu, kui ja viskiklaas mõlemas käes. Võib-olla ma ajan ka udu.

Aga Pehka. Loomulikult tean ma teda ammu ja olen tuhat korda kuulnud Mõeldes sinust. See toimis umbes nii, et kõigepealt oli suur umbusk. Korvpallur lihtsalt ei ole mingi muusik. Tean, et see on üldistus ja üldistus ei ole psühholoogilises plaanis hea võte. Aga mul on kogemus - paarkümmend aastat abielu korpalluriga. Ilma igasuguse poeesiata ja kidramänguta.

Ja siis ma ühel hetkel sain eelarvamusest võitu ja tunnistasin endale, et korvpallur võib küll muusikat teha. Ta ikka ilmselt ei olnud trennis, kui muusikalist kuulmist ja poeesiatunnetust jagati. Muide, mul on kodutöö täiesti tegemata. Kohalikus lehes oli intervjuu Pehkaga, aga ma ei VIITSINUD LUGEDA. Ma ei suuda praegu midagi lugeda. Mittelugemise tsüklis olen. Varsti ma väljun sealt ja sisenen lugemistsüklisse.

Aga intervjuust meenub üksainus sõna - akordionimäng. Eeldan, et tegemist on siiski mingi muusikalise haridusega või siis vähemalt keskmisest paremate eeldustega.

Ja veelkord - sõnad on head. Kui ma vaatan seda Aeg maha... plaati (mille kujundus mulle üldse ei meeldi, sest see tuletab meelde mingit mu eluetappi, kus väike korter mattus korvpalli raadioreportaažide kisasse ja viledesse) ja kui ma seda kuulan, siis ma kuulen MUUSIKAT, millel on SÕNUM. Väga lihtne. Mu lemmik on Kujutlus.

Plaadil mängib ka suurepärane saateansambel. Ma kuulen head rahustavat muusikat ja seda ma vajangi.

Friday, September 19, 2014

Esimesed läksid

Linnud. Eile nägin. Ma ei tea, kes need olid. Vahet pole. Ma ei tundnud mingit erilist sügiskurbust või midagi. Eile oli ilus päikseline ilm ka. Veetsin suure osa ajast linnas. Õhtul pestuna magama minnes tundsin ikka seda ebamäärast liikumist oma kehal. Öösel ärkasin seepeale, et põdrakärbes oli mu põsel. Mis toimub!!! Kust ma neid saan? Keegi on põdrakärbseneeduse peale pannud vä?

Kujutage ette, kui ma täna salongiõhtule lähen ja keegi näeb mu blondidel juustel seda üliarmsat loomakest ronimas, ah? No õnneks ronib ta küll ilmselt juuste all. Mul on täielik siiber sellest jamast. Just lugesin, et põdrakärbes elab metsades, kus on põtru ja metskitsi ning on ohutu inimesele. Miks ta siis liigub minu aias ja linnavahel ja lõpuks minu keha peal?

Lõikusin õunapuude kasvusid. Hirmus töö. Mu isa ütles, et kui hakkad kord lõikama, siis jäädki. Nii ongi. Aga no nii suured ja ilusad õunad olid tänu lõikamisele. Antonovkal on siiski väikeseid ka ja üldse liiga palju.

Ma lähen nüüd õue pildistama.

Monday, September 15, 2014

Dekadentlik september

Ma arvan, et muru ei peaks enam niitma. Pole mõtet kulutada ennast ja bensiini ja masinat. Las olla sügisene lohakas dekadents ka iluaianduses, kuigi asjatundjad hoiatavad, et soojal sügisel tuleb niita veel oktoobriski. Ah minge te...! Nagu ma ise ei teaks.

Ja las tulevad lehed jalgadega koridori. Küllap ma nad sealt vahetevahel kokku pühin. Ja ma tahangi, et sügisel oleksid lehed maas. Millal siis veel? Mis ma neid sügisel kraabin, kevadel peab ju niiehknii riisuma.

Mis on tänavu nende põdrakärbestega? Vanasti olid nad ainult ürgmetsas, nüüd tulevad koju kätte. Täna ma käisin vaid põletustünni juures metsaserval. Mitte kaugemal. Nii ilus oli, tamm tõrusid täis ja pasknär rabistas ladvas ja siis hakkavad NEED ronima. Alguses on lihtsalt äärmiselt ebameeldiv. Siis saad aru, et kurat, põdrakärbes.

Üks läks mulle peaaegu silma. Siiani on silmas imelik tunne. Koperdas seal oma väikeste vastikute räpaste jalgadega. Ma isegi ei tea, palju tal neid on. No kuus ilmselt, kui ta on putukas.

Kreeke õnneks pole. Vähe ja needki kärbatanud.

Seega võin pühenduda õunte lõikumisele ja kuivatamisele. Ma arvan, et püreed ma keeta ei viitsi.


Sunday, September 14, 2014

Purjakil

Istun siin õhtupäikeses ja tinistan. Liitrine Sweet Vermouth sai just tühjaks. Viimane tilk sillerdab mu klaasis. Kahe päevaga ja kahe naisega saime pudelist jagu. Ma ei mäleta, mil viimati sellist jooki jõin. Väga maitsev jook muidu!

Püüan harjuda uue arvuti klaviatuuriga. Maria läks. Ema-tütre kvaliteetaeg taas läbi. Ma ei teagi, millal mõni mu tütardest taas kodumaale tuleb. Ehk kuu aja pärast.

Tähistan siis vanavanemate päeva ja mõtlen oma ilusast ja andekast vanaemast. Aliidest. Ta oli ainuke, keda nägin. Teised olid minu sündimise hetkeks ammu surnud.

See, et ma ise vanaema olen, ei tule meeldegi. Ma tean küll, et mul on Brüsselis tütretütar. Mulle meeldib, kui ta mind lihtsalt Anneliks kutsub. Sellest piisab. Sellest ka, et me vahetevahel kohtume. Kaugused ja aeg muudab kõik inimesed nii imearmsaks! Katsu sa päevast päeva külg külje kõrval elada. See on ainult tugevatele. Probleeme tuleb uksest ja aknast.

Nüüd paar sõna alkoholi kiituseks. Hea tuimesti hetkel. Ei mingeid pisaraid Maria lahkumise puhul, kuigi see kuradi nabanöör kasvas jälle tagasi. Sa arvad, et lõikad selle korra läbi ja ongi kõik, aga ei ole nii!!! Tagasi kasvab jälle, kui piisavalt kaua koos olla. Ma ei tea, miks. Ma enda arvates olen küll kõik lapsed lahti lasknud, aga...

Ah jaa! See on ju see pesamuna fenomen! Õigus küll!

Saturday, September 13, 2014

Lehesadu (minu nooruses oli selline alkohoolne jook, hästi halb)

kollaseid lehti loobivad kased

ma ei lase veel suvel minna ei lase

lehed on murul ja maja ees

taldade all ja trepikodades

lehed triivivad laisalt tiigiveel

kleepuvad jonnakalt kinganinadel

koos nendega sügis majjagi tuleb

ahjud kütab ja aknad suleb

õunad pillab rohule maha


ei taha veel päriseks tuppa ei taha

Sugutung - kõige kõvem tegija üldse

Mitte, et me ei teaks. Papa Freud on meile seda ju ammu õpetanud. Ega ma siin jalgratast leiuta. Ma siin jutustan oma kogemust ja vabanen emotsioonidest.

Juttu tuleb mu koerast. Kui inimesed saavad ehk midagigi mõistusega pisut reguleerida, siis loomad kindlasti mitte. Nii pandigi üks õhtu kodust minema ja ei tuldud hommikuks tagasi. No on ennegi juhtunud, aga murtsema pani siiski. Pealegi ei tohiks üks koer niimoodi omapäi ringi leekida.

Juba järgmisel päeval saime vihje, et olla nähtud. Mindi järele autoga ja toodi koer koju. See oli vaevaline operatsioon ja ohtlik ka. Koer paela otsas auto kõrval, juhil käsi aknast väljas, kiirus 20 km/h. Aknatihend puha ära hõõrdunud. Aga koer vähemalt käes!

Tulen mina koju, näen ja karjatan:"See pole ju meie koer!" See oli hoopis teine koer - heledam, suurem, paremas toitumuses ja olgem ausad, ka koolitatum ning kombekam. Aga mina sain sel hetkel aru, et koer pole mitte lihtsalt suvaline koer, vaid pereliige. Mitte, et ma enne poleks teadnud. Laste toodud pisike karvik, kelle kasvatamiseks kulus kaks tugitooli ja üks diivan. Niikuinii vanad ja tuligi ära põletada. Las ta pealegi näris need katki siis.

Nutsin ahastavalt. Sellepärast, et kui see koer end kätte andis, siis võis ju minu oma sama teha. Kus ta küll on? Halbade või heade käes? Või juba auto alla jäänud.

Targa koeraga mindi linna tagasi. See viis saatja ilusti oma kodu ette, kus väraval silt: siin valvan mina. Pererahvast polnud kodus. Koer lasti aeda ja asi ants. Naabrid kinnitasid, et on jah õige koer.

Järgmisel hommikul käivitus otsing kella seitsmest. Jälle sama koer oli lahtiselt kolamas!!! Seekord teda mulle enam ei toodud.

Siis võtsin ise asjast fb-s teavitada. Samal ajal ringles juba ühe tubli mehe tehtud foto Kõust. Nii jooksidki otsad kokku ja ma sain teada koera arvatava asukoha. Kui seal läheduses on mõni emane, küllap Kõu siis püsib kohal. Reede õhtu ja ei ühtki meest kodus. Selge. Rihm kätte ja jalgsi minekule.

Nii, kui ma Rahu põiki keerasin, nägin idüllilist pilti - kollase puitmaja puidust trepil lamab enesega rahulolev Kõu ja naudib õhtupäikest. Nojah, meil on ju betoontrepp. Ma ei uskunud oma õnne! Aga see oli ka viimane positiivne emotsioon. Koer ei teinud mind tundmagi, põgenes maja taha. Mina järele. Nii me seal võõras aias müttasime, kuni õue tuli tütarlaps valgete sokkide väel. Polnud aega vist jalgagi midagi panna. Kõu põgenes aia alt tänavale ega kavatsenudki end kätte anda.

Tüdruk tõi välja oma tillukese emase koera ja Kõu ronis sedamaid hiireaugust aeda tagasi. Sain värisevi käsi rihma talle kaela, tuhat korda vabandatud ja minema. Ja siis... ja siis... Hakkas peale.

Koer lõugab, haugub häälega, mida kuulen esimest korda. Minu peale haugub, hüppab mulle irevil hammastega näkku! Tule taevas appi!!! Mul oli sihuke hirm naha vahel. Kogu kvartali koerad hakkasid kaasa lõugama ja üle aia tahtma hüpata. Rüselesime täiega. Karjusin:fuu ja fuu ning peksin koera rihma otsaga vastu lõugu. Olin valmis ta lahti laskma ja põgenema. Täielik allumatus!!!

Viimase tänava läbisime joostes. Seal on üks suur hele koer, kes alati üritab üle aia tulla. Siis olime juba maanteel ja pisut rahulikumas olukorras. Tahtsin helistada, aga telefoni enam polnud, see oli rüseluse käigus taskust kaduma saanud. Koos koeraga tagasi minna? Ei!!! Olgu see telefon.

Tundsin end kurva, hirmunu ja reedetuna. Samas oli koerast ka kahju. Tal oli linnas nii tore - seks ja suhtlus. Täiskasvanud vestleseid temaga ja lapsed mängisid. Mu tuttav pakkus talle juua. Hiljem sain teada. Siin on ainult mets ja meie. Aga ikkagi!

Hilisõhtuks leppisime siiski ära, sest mul oli vaja Mariale pimedas bussi vastu minna ja Kõu on ju mu ustav saatja ning kaitsja. Ma ei taha teda kunagi enam kaotada.






Thursday, September 11, 2014

Minu emotsionaalne eilne

Kui ma mäletan.

Tundub, et hakkan ihalema midagi, mis mu elust on juba korra läbi käinud. Seega. Käisin eile kirikukantseleist läbi ja munsterdasin end kirikukoori laulma. Tahan, kuigi see etapp on mu elus juba olnud. Täna õhtul on esimene lauluproov. Esmaspäeval lähen uuesti kantseleisse ja ajan korda ka oma laokile jäänud liikmelisuse.

Edasi viisid jalad kaltsupoodi. Lappasin seal korralikult ja leidsin paar huvitavat ja kvaliteetset hilpu kaheteistkümne euro eest. See on lihtsalt sport, see otsimine. Mitte, et mul neid hilpe otseselt vaja oleks. Ja niimoodi kaltsukat lapata on üldse esmakordne mu elus. Kunagi ammu sai riideabi kiriku juurest ja vahepealsetel aastatel ei tahtnud ma kuuldagi midagi second handist.

Ja siis. Tänaval tuterdab venekeelne memmeke. Ilmselgelt segaduses ja eksinud. Piss ka püksis. Hakkan siis asju ajama ja abistama. Telefonikõned politseisse ja hädaabisse. Lõpuks saabub kiirabi. Loomulikult elan rolli nii sisse ja jään maha nii murelikuna, et kiirabipoiss tahab ka mind uurida ja mu vererõhku mõõta. Keeldun. Võtsin neilt lubaduse, et ei pane memmekest maja ette maha, vaid kontrollivad, kas ta tõesti elab aadressil, mida ta lõpuks meenutada suutis.

Siis pardifilee ja ploomimahl. Lauas Aimar ja üks väga valjuhäälne metodisti pastor. Väheste hammastega. Mina pillasin grillitud paprika algul sülle ja siis pubi diivanile. Sinna jäi plekk ja mu hinge ka. Kahetsusplekk.

Poest läbi ja kodu poole. Teel kohtun Anneliga. Rõõmustame, kallistame ja lobiseme. Ta on ilus ja heas füüsilises vormis. Mina mitte nii heas.

Kodus. Mis kodus oli? Tegin Laivi jaoks oma koduaia sügiskimbu. Kuidas mulle meeldib neid koduaiakimpe teha! Küllap ma istusin feissbukis, kuni arvuti ära suri. Avastasin, et õhtune üritus algab kella kuuest, mitte seitsmest. Vahetasin riided, klimberdasin pisut klaverit ja siis sõitsimegi. Mööda kallast nagu ikka. Meri oli hämune.

Ja siis see Piret Päär ja tema jutud. Emotsionaalne, nauditav, intiimne ja  elitaarne. Elitaarne on minu jaoks see, kui kohal on vähe rahvast.

Ja nüüd on Kõu kadunud. Enam ma teda jooksma ei lase. Tõotan. Tulgu ainult tagasi! Palun!

Monday, September 8, 2014

Istutamise ilu

Lõpuks ometi tunnistas Maria väga vastumeelselt ja pikkade hammastega, et ta hakkab aru saama, miks ma muudkui möllan oma aias - istutan, rohin, niidan muru... Sest lihtsalt nii ilus on, kui on ilus, ütles ta.

Aga mina jõuan järjest vähem. Samas lähen ka järjest mugavamaks ja kavalamaks. Varem me korjasime mutimulla ära, nüüd lükkan lihtsalt laiali. Varem riisusin niidetud muru kokku, enam mitte. Uus muruniiduk hekseldab ilmselt paremini ka.

Astelpajudest said ilupuud väga lihtsalt. Isastaim on lihtsalt kaks korda välja läinud ja rohkem ma teda enam ei osta. Korjasin neitsiviljastamisest sündinud seitse marja kokku ja sõin nahka ning olen ülimalt rahul. Enam ma ei lõika neid astelpuid (mul on nad nimelt puukujuliseks kujundatud) ka, las metsistuvad. Jälle üks töö vähem.

Mustarooniaid aga ei suuda üksi vägi takistada viljumast. Need on nüüd küll ämbris, aga mahla aurutamine ootab veel ees. Oh jumal küll!

Järgmisel kevadel ootab mind üle kümne aasta taas muru külvamine. Vahepeal olen aga murust istutusalasid teinud. Nüüd läheb aiamaa murusse ja kartuli- ning juurikakasvatus tõmbub koomale. Mida ma kasvatan kõike seda vaid naabrinaisele. Aitab.

Täna lõppes kurerehaprojekt. Noored taimed said istutatud kõikjale, kuhu soovisin. Imeline taim. Vähenõudlik ja dekoratiivne.

Kaks suurt kõrvitsat kavatsen veel ära anda. Meeli? Lea? Kas ka sel aastal on soovi? Toon ise kohale.

Friday, September 5, 2014

Hittide paraad

Käisime täna ühel sellisel Saka Rahavamajas. Esimest korda seal rahvamajas. Küll mulle need esimesed korrad meeldivad!

Hanna-Liina Võsa laulis laule oma lapsepõlvest. Seinast seina. Neid, mida laulsid lapsed ja neid, mida täikasvanud tema lapsepõlves. Seal oli karumõmmi unelaul, aga ka ABBA "Money, Money, Money", mida väike Hanna-Liina vanaemal ikka plaadilt mängida palus. Ja igasuguseid laule. Kõik kõlasid nagu maailmakuulsad muusikalihitud. Me laulsime kaasa. Kui midagi veel oleks võinud olla, siis "Tagametsa tango." Aga mitte tingimata. Noh, Hanna-Liinale endale oli see lugu kunagi nii oluline.

Ja see kitarripoiss! Marek Talts! Olete kuulnud? Mina mitte. Aga mis saade! Vapustav! Ja omavaheline haakumine ning säde.

Ja see Pipi. Tüdruk, kes õpib laulmist Hanna-Liina juures. Vahva tüdruk! Meie oma siittkandi tüdruk. Ma ei teadnud temast midagi. Nüüd tean.

Olen alati öelnud, et päeval, mis algab halvasti, on võimalus paremaks minna. Täpselt nii täna juhtuski.

Thursday, September 4, 2014

Valge laev ja kollane koeratubakas

Ikka mõtlen eilsele. Obamale. Kas tema visiit oligi nüüd see müstiline valge laev, mida mu vanemate põlvkond nii igatsedes ootas ega jõudnudki ära oodata? Obama ja valge laeva võrdlus on õige tiba vastuoluline, aga olgu.

Praegu on taas õhus eestlaste kokkuhoidmise tunnet, mis ilmub ainult koos välisvaenlase ohuga. Ja kui tuleb keegi võimas ja ütleb, et seekord te üksi ei jää, siis hakkab kergem küll. Kuigi need sõnad võivad tegelikkuses sõnadeks jäädagi. Aga ei pruugi.

Mul oli umbes sama turvaline tunne, kui armastatud mees ütleb, et ta ei jäta mind ja ei jätagi.

Kuulan nüüd America the beautifuli ja mõtlen veel eilsest. No laul meeldis mulle juba ammu enne Obamat, aga ühtegi oma presidendi kõnet pole ma küll kunagi niimoodi kuulanud - mitu korda ja igat sõna.

Ja siis on mul enda jaoks veel võlusõna: kollane koeratubakas. Kui enesetunne hakkab jälle sitaks minema. Selles mõttes, et põhjuseta, nagu depressiivsete puhul kombeks, siis kollane koeratubakas aitab. Eile mu feissbukisõbrad määrasid minu amatöörfoto põhjal selle taime minu jaoks. Pole teda kunagi nii massiliselt õitsemas märganud. See on ilmastiku ja muruniitmiste intervalli koosmõju. Igatahes õitseb mu aiatagusel murulapil juba pikka aega imeilus kooslus - kollane koeratubakas, punane ristik ja teeleht. Tõsi, teelehe heleroosad õiesambad on pruuniks kuivanud, aga ristik ja koeratubakas jätkavad.

Kollane on loovuse värv ja suurepärane tujuparandaja.

Täna on kartulivõtuilm. Natuke isegi soojavõitu. Kummikutega kipub palav hakkama. Ma tahaksin täna sellega seal põllul ühele poole saada, aga kahtlen pisut.

Live long, Obama!

Tuesday, September 2, 2014

Pihlaka raskus

pihlakate raskus lehtedele laskub

punav marjaveri täidab marjateri

juustes rusked tarjad pühad pihlamarjad

seisad sealpool suve pilgus soojus sume

hinge sisse kootud uue suve lootus

enne ta ei tule kui on läinud lumed

kuni lumed teel suvi kestab veel


püsib pihlamarja ruskes raskes tarjas

Monday, September 1, 2014

Öölaul

öö on ammu akna taga

ma ei maga ma ei maga

sõrmed jooksevad klahvidel

kivi on raskuseks südamel

et süda lendu minna ei saaks

et jalad püsiksid kindlalt maas

et mõtted ei eksiks pilvisse

et sära ei sigineks silmisse

et tuju ei tõuseks taevani

et jõuaksin vaevalt vaevani

aga mina tahan hoopiski muud

homset ootan ja päeva uut

praegu ma kavatsen minna et

oma ihule kallata kuuma vett

puhtana voodisse pugeda

ei mitte raamatut lugema

vaid magama magama magama


nii lihtne on mu mõtete tagamaa

Seened ja kartulid

Mõlematega on sel aastal probleeme. Seentega juba varemgi. Nimelt ei huvita mind seente korjamine enam absoluutselt mitte, nende söömine samuti. Ja milline seenehull ma kunagi olin!!! Ühtki seenega pilti ma feissbukis ei laigi, riskides nii kaotada hulga oma sõpru. Aga mis teha, elu ongi karm.

Ise langesin aga klišee võrku ja postitasin koolialgustervituse koos tänuga kõigile, kes on seoses kooliga mu elus oma rolli mänginud. Aga see tuli südamest muidu küll.

Ja kartulid! Nendega on hoopis hull. Üldse ei viitsi maa seest välja koukida ja süüa ka ei viitsi. Mu feissbukiüleskutse, et tulge koukige endale ise kartuleid, ei kandnud vilja. Kedagi ei huvita. Aga mul on kaheksa vaojuppi. No kui tuleb üks õige kartulivõtuilm - tuuline, soe ja päikseline, eks ma siis elustun ja lähen sinna põllulapile. Aga vanade aegade vaimustus, seda pole olemaski.

Aga tõesti, kõik on ilmas kinni. Seda ma just praegu teadvustasin. Päike ikka kisub õue küll. Ja kui ma tunnen siis augusti ja mulla lõhna, siis lähen uuesti käima ehk.

Igatsen Mariat. Eriti seepärast, et nüüd pean ise koera jalutama. Muidu igatsen ka.

Ja peangi kohe tõusma ja minema.