Thursday, July 31, 2014

Käisime ära

Kummikud jalga ja minek. Algul mööda metsateed. See oli nagu ikka vana tuttav ja kergesti läbitav. Siis tuli piiriala, kus noored puud olid rist-rästi maha saetud näitamaks kui kaugele võib Harvester minna. Siis läks jamaks. Kõu puges puude alt ja mina hüppasin üle, aga koer oli ju rihma otsas.

Ümbrus on nii muutunud. Korraks arvasin, et siit metsast ma enam välja ei tule. Teadsin, et pean paremale, gaasitrassi poole hoidma. Õnneks oli keegi oma ATV-ga sinna jäljed sisse sõitnud.

Tänu gaasitrassile on alles ka Joosepi vana metsa. Seda lubati küll harvendada. No seal on tõesti palju maha langenud puid.

Iseenesest mulle meeldib, et seal metsa taga midagi toimub, sest seal oli läbimatu võsa ja prügilademed. Meie vaade on nüüd välja kujunenud. Polegi nii väga hull seni, kuni lehed puus. Ja meie pool teed sirgub õnneks jõudsalt lepavõsa. Istutan sügisel veel mõned kuused ka.

Palvetan nüüd, et need Aimari päästetud kased jääksid.

Kõu sai raudselt selles pikas rohus sumamisest mõne puugi. Ära ta neid võtta ei lase. Siis on maailma lõpp ja kallaletulek. ma olen loobunud. Kasvatagu oma puuke ja tagagu looduse loomulik ringkäik. Ma vaatan, et mul endal poleks.

Juba on homme

Ja mul pole und, kuigi kõik aknad on valla ja õhku piisavalt. Jälle need positiivsed emotsioonid. Meil oli täna lauluproov. Naistega. Mehed saagu ise oma partiid selgeks, mind ei huvita. Ja ma vaatan, kas ma ise üldse oma partiid selgeks saan.

Tegelikult uni murrab mind, kuid siiski viitsisin alt arvuti tuua.

Homme hommikul kavatsen end kummikutesse riietada ja koos Kõuga vaatama minna, mis seal metsa taga toimub. Harvesterid möirgavad juba nädal otsa. Ja kui neil mõni tihu puudu jääb, siis lähevad maha ka need suured kased, mis Aimaril päästa õnnestus. Õnneks on meie pool teed riigivõsa, mis meid vähegi varjab. Iga pajuvits on nüüd kullahinnas.

Mina olen väga võsa poolt. Võsa on meie kopsud. Kuulsin meediast, et Eestis on maailma puhtaim õhk. On siis või?

Mu tammed on veel nii väiksed, aga kord varjavad nemadki meid. Ja veel on mul kavas kaks kuuske istutada. Ega see olukord mulle võõras pole. Mu lapsepõlves oli meie maja täiesti Uikala maanteele näha.
Jama on see, et meid tehakse lagedaks Peterburi maantee poolt ja liiklus seal on hoopis midagi muud kui neli aastakümmet tagasi.

Nii, pean tule kustutama. Surud on juba toas ja keerutavad lambikuplis.

Head ööd!

Wednesday, July 30, 2014

Noor kirp, reied nõrgad

Ma ei mäleta, mis kontekstis see ütlemine kunagi kõlas ja kes seda r-i põristades ütles. Kas siis, kui keegi komistas ja kukkus?

Olen kahel päeval koera jalutanud. Kuidas see koera jalutamine nüüd muust kõndimisest nii erinev on, et mu sääred ja jalapealsed nii valusaks jäid? Ometigi on mugavad jalanõud ja puha. Liisbeti vanad mustad Pumad, väiksed augukesed ninas. Mõlemal päeval läksid parema jala paelad täpselt sama koha peal lahti. Algul kahtlustasin, et ma ei teinud topeltsõlme. Täna ekstra jälgisin. Tegin küll, aga ikka läks lahti. Ja ainult paremal jalal. Kas pole mitte müstiline juhtum?

Marial on õigus. Postimaja koer haugub tõesti väga koledasti. Lõpuks ainult kähiseb ja rögiseb. Tema eellane Ralf või Rolf ignoreeris meid täielikult ja ei teinud suudki lahti. Välja arvatud see üks kaklus ühe emase koera pärast. Siis ta küll lõrises ja mina kiljusin, kuni tuli peremees ja lõi küüned oma koera sisse ja viskas selle üle aia. Mina panin omaga kodu poole plagama.

Istun siin ja muudkui kirjutan, sest muud teha ma lihtsalt ei viitsi. Kael on jumalast kange. Kaks kolmandikku käsikirja mahust on ületatud. Ainest jätkub ja näpud jooksevad. Ei pea midagi kusagilt välja imema.

Jumalast hea teraapia see kirjutamine. Saan kõigest rääkida, mis mind puudutab. Kas siis hellasti või valusalt.


Tuesday, July 29, 2014

Kastmine on kahjulik

Nii kui sa mõnele taimekesle vett valad, läheb see kolinal koos mullaga mügriauku ja jätab juured paljaks. Mõne väiksema taime viib kaasagi. Ma tean seda ammu, aga ikka iga kord loodan, et nüüd läheb teisiti. Aga ei.

Öösel tuli paar vihmapiiska. Kuulsin läbi une ja lahtise akna. Läbi lahtise akna tuli ka klassika - põrisev kõvakoorik. Tapsin ta Maria voodi kõrval oleva raamatuga. Väga paksu raamatuga. Mis see oli, ma ei vaadanud. Kindlasti ingliskeelne.

Olen nüüd koerajalutaja ja KOERASÖÖJA. Viimast ütles mu esimese abikaasa taanlannast vanaema. Ta tahtis öelda, et ta on koerasöötja, kui pererahvas kodust ära läheb, aga eksis pisut keeleliselt. Saime palju naerda. Tal endal oli ka lõbus.

Vanaema tuli Eestisse 1923 koos oma väikese poja ja eestlasest mehega, kes käis Taanis piimandust õppimas. Igatahes oli vanaisa Eesti parim juustumeister. Mäletan hõbevaagnat vastava graveeringuga.
Õigest juttu räägin või kujutan jälle ette, Viia? Sa peaksid teadma.

Keeleõppimisega oli vanemal probleeme, sest kui ta oli selgeks saanud, et peni pureb, siis kolisid nad teise kohta ja seal hoopis koer hammustas. Vaene vanaema pidi otsast alustama.

Kaua ma oma konte valutan vihma ootuses, ah? Minu arvates on see ebaõiglane, te mul jalad valutavad, aga sajab hoopis kusagil mujal.


Monday, July 28, 2014

Salapärane junn

Millist hoomamatut salapära on elu tulvil. Selle kuumaga ei taha saunakütmisest midagi teada. Mina kümblen oma kaevutünni juures kordi päevas ja tunnen end lihtsalt suurepäraselt pärast seda. Ainult juukseid pesen toas ja sooja veega. Seega on olnud sauna uks pidevalt suletud. Vaid sel laupäeval oli lahti ja lapsed jooksid sisse-välja.

Ühel hetkel toodi mulle teade, et saunas on junn. Tume ja väikese sõrme pikkune. Ehe junn. Ühtegi kassi meil siin lähemas raadiuses pole. Küll on aga kahel suvel pesitsenud sauna seinas nugised. Kas tõesti keegi neist?

Merle võttis loo väga poeetiliselt kokku:

kui see oli nugis,
siis kindlasti enne ta pugis

Junn, junnike, su olemus jääb igaveseks mõistatuseks. Noh, nüüd oled sa ammu juba mul ka ära koristatud.

Ma pole ikka veel jõudnud lehti lugema. Feisssbukis kogu aeg midagi toimub.


On kirjutamise aeg

Tiigi põhi mudast puhastatud. Ootan vihma nüüd, et tiik täituks. Naabrinaise juures käidud. Muljed kuuldud. Eksmehega täiesti rahulikult päris pikalt juttu puhutud. Nüüd siis kirjutamise aeg.

Tegelikult on mul vaja kirjutada hoopis teise kohta, aga sinna ma hetkel ei viitsi. Liiga kuum on. Vihma ajal oleks palju lahedam kirjutada.

Ajan paralleelselt ka koori kokkutuleku asju. Mõtlesin, et olen energiast nii tühi, et ei viitsi, aga siis kuulsin, et Raivo tuleb ka ja kohe tõmbasin end uuesti käima. Pean ükspäev kiriku juurde minema  ja vaatama, kas me saame teenistusele laulma ka.

Mul on lugemata laupäevased lehed ja ristsõnad lahendamata. Ma pean nüüd seda tegema.

Tore, et taevas on pilved. Pole paremat asja vahel kui pilvine taevas.

Sunday, July 27, 2014

Üks mutt

Ma pean teile rääkima ühest mutist. Ma ei tea, mul on kohe alati mingi mutt, kes närvidele käib. Vot see mutt on selline pisike. Nii kasvult kui ka südamelt. Kade ja vingus näoga alati. Tänaval hea meelega ei teretaks, aga ma hõikan eemalt juba laia naeratuse saatel ja siis ta on sunnitud vastama.

Pärast mu esimese raamatu ilmumist ta teatas mulle, ET SEDA MIDA TEMA OOTAS, raamatus üldse polnud. No vat, siis oleks ise pidanud kirjutama. 

Tema tundis mu ema juba enne minu sündimist, sellest ka suhtumine: sa ei tea midagi oma emast, ma olin enne sind. No tere tulemast!

Mis vead veel sel mutil on? Ei võtnud mu sõbrakutset vastu. Tema viga. Nüüd ta lihtsalt ei näe feissbukis asju, mis teda tegelikult huvitaksid.

Kahju kohe mutist. Näe, mina ulatan sõbrakäe, aga tema lükkab tagasi. 

Ma kavatsen ta ühte juttu sisse kirjutada, sealt ta enam välja saa. Tegelikult ma nuhtlen ta patud seal jutus veel ta tütre kätte.

Tore, et meie elus on ikka ka negatiivseid kangelasi. Muidu tuleks ju prototüüpide põud kätte.

Parem on minuga ikka sõber olla.

Uuring

Vaatame nüüd, kas pärast seda, kui nii paljud sugulased mu raamatu said, on ka mu blogi külastamine kasvanud. Eks aeg näitab.

Kõik on lahkunud. Maja on oma koha peal. Kõik on enam-vähem korras.

Veel eile öösel ma mõtlesin, et ei mingit isapoolsete sugulaste kokkutulekut järgmisel suvel, aga praegu mõtlen juba teistpidi.

Olgu kõik osavõtjad tänatud. Sain tundma palju uusi inimesi. Valdavalt ikka toredaid ja sõbralikke. No ega ma lasekski endaga mittesõbralik olla. Maslow`l oli ikka õigus. Kuuluvusvajadus on seal üsna all, baasvajaduste lähedal. Kolmas trepiaste. Ega ma muidu poleks seda eilset õppepäeva ja kontsert-aktust korraldanud.

Eritänud: Margusele teadustöö, Ennole, Laurile ja Kertule musitseerimise, Raivole ja Merlele laulmise, Kristiinale ja Lehole kauaks jäämise ja Erkile tugeivama kallistuse eest.

Elagu Muskad!

Friday, July 25, 2014

Kuuma ilma helletus

kuum on

kuradi kuradi kuum on

õnneks on külma ingveriõlut

ära sa ütle

sel suvel ON oma võlu

õlu on neli ja pool

hakkab kergesti pähe

õues on kolmkümmend viis


öeldi et kuumemaks läheb

Wednesday, July 23, 2014

Lauluga maale

Puhas ehe kriitika hakkab nüüd tulema. Sulavingumine.

Palun kirjutage feissbukis vaimukaid kommentaare, informatiivset juttu! Nii, kui mõni oma pildi välja riputab, siis tuleb: oi, kui ilus tüdruk, lihtsalt fantastiline, supperilus (KINDLASTI KAHE P-GA) jne. Ja mõnel pruugib ükskõik, mis jama üles riputada. Kõik pugejad kohe laigivad. Samas mõni jumalast hea postitus jääb täiesti tähelepanuta. Mina muidugi reageerin sellistele. Mis fenomen see on, ah?

Tõmbun tagasi. On ka väga huvitavaid dialooge ja infot ja huvitavaid fotosid ning vaimukaid kommentaare. Aga rohkem veel tahaks!

Aga põhiline! Lauluga maale! Eile õhtul olin sunnitud seda saadaet poole ööni ootama. Ja siis ma pidin vaatama-kuulama, kuidas Jüri Aarma suuska sõidab ja Kiviõli mäest autoga alla kihutab, aga trossiga laskuda ei julge. Igav!!! Üldse ei huvita, Jüri. Kuigi sa olid mu leminäitleja näidendis Kuninganna Maudi maa. See oli mitu sajandit tagasi.

Ma üldse ei taha, et keegi möliseb. Lauldagu ja kaamera liikugu mööda kauneid loodusvaateid. Nii on õige ja hea.

Ja siis ma nägin publiku hulgas veel seda lolli paksu mutti, kes küsis, kui ma talle oma raamatut pakkusin: "A mis ma teen sellega?" No anna andeks tõesti. Ma ei teadnud, et sa lugeda ei oska. Nooti ju juskui vaatad ju. Raha oskad sa ka kindlasti lugeda. Hahaha.

No nüüd sai sappi pritsitud küll ja küll.

Sunday, July 20, 2014

Saka rand

Läksime sinna ühe imekauni feissbukifoto uhal. Paistis kui troopiline liivarand. Oligi liivane, aga meri täis salakive. Ujuda ei saanud ega julgenudki, sest suured libedad vetikatega kaetud kivid lõid mööda jalgu.

Ja see allatulek. Metalltrepid seitsmeteistkümne astmega ja nende vahel üksteist ümmargust puitplatvormi. Ära lugesin. Üks trepp oli jumalast libaskil, sest selle konstruktsiooni oli kallas juba korrigeerinud. Ja kõik see oli minu jaoks liiga hirmutav, sest metallvõrest trepid paistsid läbi. 

Ülestulek oli tõeliselt väsitav, aga ma ei puhanud ühelgi platvormil. Rohkem me sinna ilmselt ei lähe. Ronime edaspidigi alla Martsa looduslikust kaldast. See on ka paras katsumus, aga kiira-käära treppidega on tee topeltpikk.

Tartu teel Peipsi ääres oli kaheksa kohta, kus tee ära songitud ja kiirus kolmkümmend. Laupäeval läbisime selle takistusriba kahel korral. 

Ma lugesin kõik oma kannatusterajad kokku.

Aga täna ma panen jalga kummikud, pritsutan end sääsetõrjega, see aitab ka parmude vastu, ja ronin tiiki puhastama. Kui põhi kannab, seal on veel natuke vett. 

Friday, July 18, 2014

Kaks tähtsat fakti

Olen unustanud teile mainida, et Iisakus on apteek ja Sillamäel RAAMATUPOOD!  See pole niisama värk. Jõhvis näiteks raamatupoodi pole, apteeke on küll vähemalt seitse. Iisaku apteek on küll ime. Väikestes kohtades need ju puha kaovad.

Muud uudist nagu polegi. Pean maja, niidan muru. Homme lähme sõitu. Vaja üles leida koht nimega Reola. Vaatame, kas õnnestub.

Sain herilastelt kaks sutsu. Jalg oli nii paistes, et rippus üle kalossi ääre. Öösel ärkan üles ja siis sügan pool tundi. Aga üle hakkab juba minema. Jälle pean ma pittu selga panema kõige pikema seeliku, et oma paistes ja kratsitud pahkluud peita.

Raamatukogust on vaja üks raamat tuua, aga ma pole üldse linnas käinud. Mitte ei viitsi minna selle kuumaga. Pigem veedan aega kaevutünni juures. Oh need suvised kümblused! Mu lemmikud! See on mu meri ja järv ning jõgi. Korra olen Peipsis ujunud sel suvel. No ujumine on palju öeldud. Sügavaks ei lähe ju. Pidevalt üks mööda põhja roomalainen.

Ehk toob see suvi veel mõned toredad reisid.

Wednesday, July 16, 2014

Kosutav uinak

Kuidas mulle meeldib surnuaedades jalutada! Ma muud ei teekski, kui käiksin Imelikuga kabeliaias kõndimas. Täna külastasin esmakordselt Iisaku surnuaeda. Imeilus oli. Väike tööriistakuur keset  kalmistut oli nagu muinasjutust pärit. Ja nii korras oli kõik. Ja pinnavormid - tõusud ning langused. See annab palju juurde.

Leidsin kõik hauad, mida otsisin - Ants Hindpere, Theodor Hansen ja Peepude hauaplats. Viimane oli muljetavaldav. Esimene rõngasrist aastast 1653. Kõik roosid ma kingiksin sulle... Helend Peebu hauda ma küll ei näinud, aga võib-olla pole ta üldse Iisakusse maetudki. Ma ei tea.

Enne surnuaeda oli orelikontsert kirikus. Tiit Kiik. Olete kunagi kirikus orelikontserdi ajal maganud? Ma olen. Esmakordselt aastal 1985 oma esimesel turismireisil Ida-Skasamaal Halle kirikus. Sain just reisil teada, et ootan oma kolmandat last. Kohutav uni oli pidevalt. Kui algas bussireis, toetasin on peakese vastu akent ning uinusin, suuke lahti ja süljeke voolamas. Ja seal Halle kirikus panin ma lihtsalt pea kätele ja magasin õndsat püha und.

Täna ka. Ainult selle vahega, et ma pole rase. Olin lihtsalt rahustit neelanud. Ja suurema osa kontserdist ma siiski kuulsin. Toetasin pea Aimari õlale ja magasin nii magusasti, undki nägin. Siis ärkasin ja küsisin, kas Albinioni Adagio on juba olnud. "Just lõppes," vastas Aimar.

Poleks ma enne rahustit võtnud, oleks ma ilmselt läbi klobinud kaks mutti, kes meie ees istusid ja juttu rääkisid. Mul oli isegi ühe vanamehe kark valmis vaadatud. Sellega oleks väga hea klobida olnud. Siis helises nooremal mutil veel telefon ja lõpuks läks ta üldse minema. Kui mina Aimarile ühe sõna ütlesin, vaatas see vanem mutt selja taha. Mis mõttes sagu?

Pole ma midagi enam selline tasane nutunaine. Minust on agressiivne võitleja saanud. Kõik ajab närvi. Täna üks sugulane küsis, et palju rahvast tuleb suguvõsa kokkutulekule. Kust persest ma tean? Tulevad kohale ja panevad end kirja ja siis ongi number käes. See küsis veel sellise häälega, et mina kui korraldaja peaksin kindlasti teadma. Mistarvis? Mis sellest oleneb? Olge siis kõik feissbukis ja registreerige ennast.

Tahaksin kakelda.

No Jassi, Jassi...

Suveõhtune Sillamäe. Lõunamaine soojus. Trepid viivad alla mereni. Stalini-aegsed majad. Sama tunne nagu aastate eest Suhuumis või Batuumis.

Renoveeritud kultuurikestkus. Punane samet. Ehe stalinistlik klassika. Lenini ja Marxi lumivalged kipsbareljeefid kahel pool lava. Valged kardinad lava tagaseinas seotud brokaadiga. Laes megasuur kroonlühter. Saalis nii eestlasi kui venelasi. Protsentuaalselt ei oska öelda.

On tulemas kontsert Georg Otsa lauludest. Mina arvan, et venelased ootavad Elu, armastan sind ja Õhtuid Moskva lähistel. Lihtsalt arvan.

Ja siis tuleb Jassi Zahharov oma võimsa baritoniga. Alustab ooprirollidega. Äge! Akustika on ka hea. Peagi toob ta välja oma trumbi, õhtu naela Kadri Kipperi. Kadri laulab nii, et lühter resoneerib kaasa ja ähvardab alla kukkuda. Saal on vaimustuses. Jassi on vaimustuses, iga natukese aja tagant suudleb ta Kadri käsi. See on sulaselge iha noore kauni naise järele, mida me seal Sillamäe stalinistlikus kultuurikeskuses tajume. Naerame. Heatahtlikult.

Jassi teeb sellest täielikult oma kontserdi. Georgi on suhteliselt vähe.

Kadri laulab Ehala Põlevat puud. Ta on ise ka nagu üks pihlapuu, ihuvärvi kleidil punased aplikatsioonid. Imeline, et üks blond habras kaunitar toob kuuldavale selliseid kõlavärve.

Õhtuid Moskva lähistel ei tulegi. Ma arvan, et venelased on natuke pettunud. Lihtsalt arvan.

Friday, July 11, 2014

Viimane heinaküün jõeluhal

Ah, Fred Jüssi ajas mind nii nostalgiliseks eilses telesaates. Kui tema ka ära kaob, kes siis veel selliseid jutte räägib? Noh, Marju Kõivupuu on õnneks ka. Tema teab vanu asju.

Kaks liiki inimesi on hävinenud - metsavahid ja heinatagijad. Jüssi teab mõlemaid. Tihti langesid need kaks ka kokku. Fred on aastakümneid ööbinud kaugetes metsataludes ja metsavahtidega juttu puhunud. Selline eluviis ja elufilosoofia on kahjuks igavesti kadunud.

Mina olen filosoofiliselt sättumuselt ka heinategija. See on inimene, kelle jaoks on suvi tööaeg. Sest hein peab tehtud saama. Sellest oleneb, kas sa elad järgmise talve üle või mitte. Ma olen heinategija  mitte ainult ülekantud mõttes, vaid ka puhpraktiliselt. Ma ju niidangi. Ainult, et sellest ei olene mu ellujäämine. Ma lihtsalt hoian elus esivanemate eluviisi.

Olen mõelnud, et kas peaksin vastu Alam-Pedjal või Soomaal päriselt elades. Ilmselt mitte. Esiteks ei taha ma oma kodust mitte kuhugi ja teiseks ma vajan aeg-ajalt inimesi ja tsivilisatsiooni. Panite tähele? Aeg-ajalt, aga siiski piisavalt tihti.

Ei tule toime ilma oma armsa läpparita. No olude sunnil küllap tuleks, aga vabatahtlikult mitte. Samas olen üliõnnelik, et saan koh-kohe minna peenarde vahele, istuda pingikesele ja vanaema kombel peenrad puhtaks rohida.

Kui oleks kusagil ühs inimtühi rand, siis ma läheksin ujuma. Kahjuks jäid need Läänemaale.

Valge Saal

Kohtla-Järvel on selline. Väljast kummalise kujuga ja seest tõepoolest valge. Esimest korda käisin. Mul on üldse komme koguda uute kohtade külastamise punkte.

Seintel rippus näitus Põlevkivitööstus graafikas. Kujutatud oli kolmekümnendaid aastaid eelmisest sajandist. Pilkupüüdev arhitektuur ja hobused veel kaevanduses põlevat vedamas. Mehed rügamas. Huvitav. Ka tööstusmaastik võib ilus ja romantiline olla. Teate, et põlevkiviõlist saadud mingeid keemilisi aineid kasutatakse parfümeeriatööstuses? Chaneli parfüümides näiteks.

Siis võttis Tobiase Keelpillikvartett oma poognad ja mängis maha eesti vaimulikud rahvaviisid. Mozarti ja Borodini keelpillikvartetid ka. Mõlemalt ühe.

Oh Mozart, Mozart! Õukond ja daamid krinoliinides, sära ja hiilgus!

Muist seltskonda läks edasi Kukruse polaarmõisa Hanna-Liina Võsa, Rene Soomi ja Tarmo Eesperet kuulama, aga meie küll enam ei jõudnud. Pealegi kohapunkte sealt ei tuleks ja pilet tundus mulle liigkallis.

Me tulime koju. Kodus on kõige parem olla. Kodu on kõige armsam koht maailmas.

Thursday, July 10, 2014

Seitsme linna muusika

See on Ida- Virumaa muusikafestival, mis kestab juba...mitmendat aastat? No kuueteistkümnes festival on, nii ma loen.

Kolm esimest kontserti lasksime mööda, üldse polnud aega, vuhtisime tööd teha. Ja pealegi mulle ei meeldinud, et  Kõrsikud tahtsid kolmteist eurot piletirahaks. Kirikus. Mina tahan ise kiriku korjanduskasti raha panna nii palju, kui mu süda käsib. Koguduse ja hoone heaks. Ansambel hakkas kohe mulle hoopis vähem meeldima.

Meie kontserttuur algas eile (ja võib-olla ka lõpeb sellega) Maidla mõisas, kus Marko Martin mängis klaverit ja Karin Rask luges luulet. Klaver oli valge Estonia. Ainult, et klaveritooli polnud. Selle asemel oli tavaline kole klassitool. (Maidla mõisas tegutseb kool.)

Marko müristas ikka täiega. Kogu klaviatuur sai läbi töötatud. Karin oli muidu väga ilus ja habras ja loomulikult luges karismaatiliselt ning sugestiivselt. Mina olin mõisa lummuses. Muide, olin seal esmakordselt. Ma ei tea, miks ma polnud seal varem käinud. Päris suur mõisakompleks ja üsna heas korras. Muretsesin kontserdi ajal, et kas saal pole mitte liiga väike. Et kas Maydellid koos oma külalistega mahtusid siin ikka tantsima. Ei julenud kontserdi ajal selja taha ka vaadata, et saali pilguga mõõta.

Ja siis hakkas mul üks sääse- või parmuhammustus põlve juures nii hirmsasti sügelema. Kratsisin. Teised naised saavad kanda suvel lühikesi kleite ja näidata oma pruune sääri. Mul on ka pruunid sääred, aga no nii ära söödud, et mina kannan maani seelikuid või kleite või siis pükse.

Leidsin kapist ühe Maria suurepärase mustal põhjal punase-kollase lillelise pika suvekleidi. Sobis suurepäraselt eilsesse sooja õhtusse. Hea, et tüdrukut praegu kodus pole. Aga ma kannan kõik ta riided ära!

Ma küsin nüüd feissbukist kellegi käest, kus on Kohtla-Järvel Valge saal, et sinna järgmisele kontserdile minna.




Wednesday, July 9, 2014

Heinalise tänupalve

Armas Jumal, tänan sind sellel eest, et sa hoidsid kastet maas veel kella üheksa ajal, sest varem tõusmiseks polnud ma võimeline. Ja et enamus niitmishommikuid olid jahedad, palavaga poleks jälle võhma jätkunud. Tänan, et ma ei niitnud kordagi herilasepessa. (Isal juhtus kord nii ja see oli hirmus.) Tänan, et ma elegantset pruunikirju rästikut nägin ainult kaugelt minema looklemas ja ta isegi ei sisisenud mu peale.

Igavesti süüdi jään selle konnakese ees, keda mu vikat tabas. Tõesti ei näinud teda vööni ulatuvas rohus, kuigi ma jälgin neid loomakesi hoolega. Usun, et oled mind juba piisavalt ka karistanud. Kõik need tüütud kärbseparved ümber mu pea. Lausa silma ronimas ja parmud, kes võtavad ikka korraliku suutäie korraga.

Armas heinaliste Jumal, luba mul täna enne vihma veel viimased kärutäied varju alla saada. Tulevad lapsed laiast maailmast, tahavad veel korraks lapsepõlve ja värsketel heintel magada. Tegin ju heina mitte loomadele (neid mul ju pole), vaid inimestele.

Sunday, July 6, 2014

Nokturn

Eilne kontsert oli kümnesse. Täpselt minu maitse, sest lauldi ka Tuudur Vettiku Nokturni. Armsatan seda laulu ajast, mil Teet ja Ivo EPA segakooris laulsid ja meie Marikaga publiku hulgas istusime. Ülikooli aulas. Anu Köbas oli dirigent. Ise ma pole seda kunagi lailnud, aga nüüd hangin noodi ja kavatsen mängida ja laulda. Ise. Üksi.

...ja öise linnu vaikne lend kaob kauge metsa taha...

Ja siis see koht nendest õnnelikest aerudest seal järvel! Fantastico!

Ma niidan vist enne natuke muru, kui tänast kontserti vaatama hakkan. Ma olen siiralt õnnelik, et keegi selle kaugvaatamise asjapuu välja mõtles. Neile, kes mingil põhjusel kohal pole. Ausalt, ma ei tahaks seal olla. Need pole hapud viinamarjad. Olen enda jaoks piisavalt olnud nii esineja kui ka pealtvaataja ning istunud VIP-alal. Mind on ka telepildis näidatud, kui ma president Rüütli kõne ajal parajasti haigutasin. Ise ma näinud pole. Siiamaani vaevab, et kas ma ikka katsin haigutades suu kombekalt käega.

Ma tean seda laulupetunnet ja oskan seda taaselusrada ka kodus diivanil. Sest, vaata, mul on suurepärane kujutlusvõime.

Aga mulle ei meeldi, kui tited mööda Ernesaksa ringi ronivad!!!

Friday, July 4, 2014

Muudkui sirtsutab ja sirtsutab

Kord päike ja siis jälle suts vihma. Mida ma niidan seda märga muru ja mätsin ja ummistan seda vaest aparaati. Lükkasin ta murusodisena garaaži ja tulin tuppa. Niita ma võin, aga niidukit puhastada mitte. See geen täiesti puudub. Mina lükkan ta sodisena sisse ja järgmine kord võtan sealt puhta aparaadi, millel on paank bentsu täis. Ja kui nii ei juhtu, siis ma olen väga pahane.

Kolm tähtsat meest on lahkunud - Peeter Saul, Jüri Tuulik ja Märt Mõtuste. Kõik huvitavamad inimesed pakivad oma kompsud ja lähevad. Ma olen kogu aeg rääkinud, et kusagil on kindlasti palju parem ja huvitavam koht kui siin. Ehk nagu küsis Jan Uuspõld filmis Jan Uuspõld läheb Tartusse:  "Kas ongi üldse elu enne surma?" Kui ma ikka õigesti mäletan.

Mida veel teha enne, kui visata end sirakile ja hakata tantsupidu vaatama? Õige. Ma pean koerale süüa tegema.

Oh pagan, ma pole ikka veel viitsinud oma kukeseenekohta vaadata.