Saturday, June 28, 2014

Vikatimehe (naise) reportaaž

Mul on heinategu poole peal. Praeguseks on naadid läbi ja olen sellises kohas, kus on kõva lühike kuiv kõrreline, mille kohta mu ema tavatses öelda juss. Seda vikat kohe sugugi ei võta ja lehmad ka polevat seda tahtnud. Noh jumikalehti on ka ja madarat. Igatahes lasksin ma oma vikatit täna hommikul teritada. Ma ei mõtle luiskamist, seda ma valdan isegi.

Varsti tuleb jälle naat ja siis pikk kõrreline, mis tavaliselt kasvab luhtadel. Mu isa tavatseski selle taime kohta öelda luha. Kas seda lehmad sõid, mitte ei mäleta.

Sel aastal on mul tõeline heinategu, sest üle paari aastakümne kavatsen ma heina kuivatada ja küüni viia juhuks, kui mu sugulased tahavad seal ööbida või lihtsalt vihmavarju minna, kui peaks sadama hakkama. Kokkutulekul.

Muidu jääb niidetud hein mul maha ja saab mullaks tagasi. Looduse ringkäik.


Friday, June 27, 2014

Kadunud aegade igatsus

Mis tähendab, et sa ei loe mu blogi? Loe. Siis tead kõike.

Kasepää ja Kodavere. Kaks olulist kohta. Sõit algas päris kenasti. Sitaks läks Rajakülas Kuldkalakese söögikoha juures, mis reede õhtul kella kuuest juba kinni oli. Suitsulatikat ikka sain kaasa osta.

Mustvee Konsumis tabas mind lambist (hahaha) selline hüsteerika, et ma tahtsin selle kuradi poe segi peksta. Oi kuidas ma oleks jalaga need riiulid laiali löönud, aga kahjuks ära jäi.

Siis paarkümmend kilomeetrit mossitamist ja vesistamist Karli mälestuskivi juures Kasepääl ning kümne teeküünla süütamine..

Kodavere surnuaial leidsin jälle lambist (hahaha) oma sugulaste hauaplatsi ja põletasin taas küünlaid. Palve unustasin lugemata. Pagan.

Küsisin kirikuõpetaja käest, kas neil mingi kempsu moodi asja on. Ta saatis mind põõsasse. Kodus avastasin, et mul oli naat püksis.

Ja siis see sommist organist mängis poole rohkem lugusid, kui kavas kirjas. Tegelikult on ikka väga vaja end vahel lasta sümfooniaorkestril või orelil korralikult läbi tümitada. Ma tunnetsain eellaste kohalolekut. Aimar ei tunnetanud midagi. Ainult hallituse lõhna.

Papp hakkas veel ilukõnetsema pärast seda isegi pikka kontserti ja Issameiet luges nii halva rütmiga, et ma tõstsin lausa häält, et teda korrigeerida.

Aga kõige tähtsam. Jumal ise oli meie istekohad märgistanud. Istume ja äkki ma näen, et eesistme seljatoel on kirjas A.A. Märk! Ja tagasiteel oli vikerkaar taevas. Kahekordne. Ja mõned lollid arvavad, et Jumalat ei ole olemas.

Monday, June 23, 2014

Ebatraditsiooniline

Minu jaanipäevaluuletus teile. Ei mingeid sõnajalaõisi sel aastal. Ega jaaniusse.

Ma justkui laisalt nõjatan end aknal rinnukile
Ent ometi nii kärsitult ma ootan laevavilet
Ma tõmban jalga mustast siidivõrgust sukad
Ja punapaelad põimin tumedasse tukka
Piitspeenikeseks nöörin ennast pihast
Käed värisevad pisut tean et see on ihast
Ja siuhti sametseelik ongi üll
Mu rindu õige pisut varjab tume tüll

Mu sigaretipits on kõige puhtam hõbe
Ja minu kirg on kõige ehtsam tõde
Löön pauguga ma lahti kõrtsiukse
Lärm vaikib kuulen igat oma veretukset
Mu Kapten tõuseb torman talle kaela nagu kuul
Ja ripun igaviku huulipidi tema suul
Ma istun terve õhtu tema süles
Kui tantsime mind tõstab muudkui üles

Me seni prassime kui sadamas on laev
Sest sootuks põhjatu näib armastusekaev
Need päevad läevad hullumoodi ruttu
Üks hommik laev on kadunudki uttu
Nüüd palju kõhnemana kõnnin varavalges
Kui märkan midagi seal madalal all jalge
Kes oled küsib rentslist ärapeetud Pidu

Ma vastan uhkelt tulen sadamast ja olen libu

Pidustused puhkekülas Misantroop

Meie Läänemaa-elu ajal käisime Saueaugul Margus Kasterpalu isatalus ikka neid suvelavastusi vahtimas ja elamusi saamas. Ja koju elama tulles oli mul kindel tahtmine ka mingi selline suveetendustetealu teha. Aga õnneks sain pidama, sest ma tegelikult ei taha, et sajad inimesed tallavad mu õuemuru ja jätavad eiteamisenergiat siia maha. Sellest ajast ka puhkeküla nimi siis.

Tegelikult natuke ikka tahan ka, et inimesed käivad. Aga kord suve jooksul. Sel suvel tuleb siis aastate jooksul kolmas selline suuremat sorti rahvakogunemine ja järgmiseks suveks on ka juba plaanis.

Jumal tänatud, sajab! Mul tööd tehtud, tahangi juba puhata ja vihma saatel on seda lihtsalt ülihea teha. Tiigis on vett ja vesilikud saavad oma elutsüklit jätkata. Maa on pehme küll, aga meie muruniitjaga - kaks saledat tüdrukut - siiski kinni ei jäänud.

Aimar oli piima ostnud. Mulle tabletimürgistuse vastu. Hahaha! No ma tegin siis lapsepõlve piimasuppi, kuigi pikkade makaronide asemel, mida ema hirmsa ragina saatel supipotti murdis, on hoopis täisterapenned. Piimasuppi söön ma ikka suhkru ja kaneeliga. Pruuni suhkruga.

Ja kohe ma panen selle arvuti kinni, et minna teise ühesilmalise koletise juurde.

Saturday, June 21, 2014

Plahvatab, ei plahvata

Ärkad hommikul ja su peas saeb miljon rohutirtsu. Vaikselt kuid visalt. Nende vahele kostab summutatud plahvatusi, selliseid tuhme sutsakaid, koljusiseseid.

Vahel tahaks, et käiks tõeline kõmakas. Koljuväline. Totaalne põrakas. Pea lendaks otsast, koljukillud lakke ja ajulödi jääks seintelt alla nõrguma. Aga see on ulme. Nii lihtsalt see ei käi. Iseenesest. Nii juhtub ainult filmides. Minul püstolit pole.

Palun saja! Tahan olla voodis. Keha valutab. Küllap sellest, et eile tõstsin kõikvõimalikke raskeid asju ühest kohast teise.

Ma ei taha näha päikest. Tahan, et vihm nutaks natuke mu pärast.

Kaks kruusi ja üks pooleliitrine purk

Alustuseks sooviksin kogu maailma persse saata, aga tõmban kohe tagsi, kui hakkan loetlema selles maailmas elavaid inimesi, keda ma sinna saata ei soovi. Ilma nendeta oleks raske. Näiteks mu kahe karguga venelannast naabrinaine, kellel on palju loomulikku tarkust, millele lisandub veel usk Kõigevägevamasse ja suurepärane huumorimeel.

Üle mitme aasta tabas mind taas korralik hüsteeriahoog, mille käigus purunesid pealkirjas nimetatud esemed. Tuhandeks killuks. Äge oli! Minus oli nii palju ürgset jõudu neid täiesti sitaks visata. Koos oma lemmiktassiga, mis kahjuks esimesena kätte juhtus, viskasin sitaks ka osakese selle  maailma ebaõiglusest.

Südametega tass juhtus kätte seepärast, et tahtsin tabletipeotäiele peale juua, aga siis käis peas krõks. Purgist on ka natuke kahju, sinna oleks saanud õunapüreed või kreegikompotti panna. Ta oli nimelt uus.

Aga need kuradi tabletid kustutasid mu küll ruttu ära, aga kell kolm ärkasin kohutava ravimipohmelliga. Koperdasin külmutuskapist kodujuustu tooma. Sõin topsiku tühjaks ja parem hakkaski. Jäin uuesti magama.

Nüüd on veel tükil ajal see oht, et kusagil põrandal varitseb imetilluke terav killuke, mida endale valusasti jalga astuda. Killud põrandal, killud südames...

Võib-olla ostan neil päevil endale uue tassi. Võib-olla. Mul on neid niigi liiga palju, aga ma tahan OMA TASSI!

Siinkohal tervitan kõiki emotsionaalselt ebastabiilseid, depressiivseid, ülitundlikke ja muud sellist rahvast. Olen alati teiega. Võite vabalt mind oma kaitsepühakuks valida.

Thursday, June 19, 2014

Lõpupidu

Ikka jätkub veel neid, kes mind mäletavad ja oma lõpupeole kutsuvad. Täna oli just selline päev. Lõin end üles, riputasin rektor Kalevi (on üks Aimari tuttav soome vanahärra) kingitud spektroliidi kaela ja läksingi üheksandike lõpupeole.

Enne veel kargasin peenrasse ja lõikasin kolmkümmend kollast päevaliiliat kaasa. Jätsin nad morsikannuga administraatori juurde. Kus ma neid seal saalis hoian? Lõhnavad nii vängelt. Mul oli endagagi tegemist. Sõin hommikul arbuusi ja nii oleks vetsu tahtnud, aga mitte ei söandanud läbi saali marssida. Kannatasin.

Tore oli. Kõige parem osa oli kitarrikvartett - kaks poissi, kaks tüdrukut. Oh kitarr, kitarr, minust jäädki sa mängimata.

Sugulasi oli terve posu. Osa neist suured ja ilusad, aga armsad kõik. Mida vanemaks, seda rohkem juurte juurde tagasi. Vahepeal polnud mul sugulastest sooja ega külma. Nüüd on. Sooja.

Kaks lille jäi üle ka. Ei leidnud suures saginas kõiki lõpetajaid üles. Nüüd ma saan teha eksperimenti, kas päevaliilia üldse vaasis vastu peab.

Appi! Mul on totaalne uni. Vihmauni.

Wednesday, June 18, 2014

Head külalised

Kui te tahate mulle külla tulla, siis tulgegi. Mõni ajab mitu kuud, et tahaks ikka nii väga tulla ja siis kui on aeg käes, siis on jutt, et mitte ei saa, et neid on sinna ja sinna ja tänna kutsutud. No mida perset! Selline asi ajab mind vihaseks. Kui on tähtsamaid kohti, kuhu minna, siis jäetagu mind rahule.

Aga tavaliselt käivad mul need eeskujulikud külalised. Näiteks oma koduveiniga. Tulevad kokkulepitud ajal, ei muuda kuupäevi.

Täna olid jälle sellised. Armsad. Tulid oma nänniga ja sõid vähe. Mul on nüüd nii palju süüa alles. Ja julgesid küsida selliseid asju, millest ainult selja taga sosistatakse ja arvatakse. Vot selline asi mulle meeldib. Rääkida asjadest, nagu need on.

Ma tänan siinkohal oma tänaseid ja ka tulevasi külalisi.

Sunday, June 15, 2014

Hommikune süü

Nii, kui ma kell kaheksa ärkasin ja läbi kardinate päikest nägin, langes mu peale aastasadade süü. Mu esiemad vaatasid mind valju pilguga ning sõitlesid:

"Sina, tüdruk, vedeled voodis! Lehmad lüpsmata, kari välja saatmata, pere söötmata, kangas kudumata, linad ketramata, laps imetamata, sead söömata, seakartulid keetmata, nõgesed aia äärest kitkumata ja kaevukünas peeneks raiumata, lambad pügamata, piimapütid kuuma kivi ja kadakatega hautamata, leivatainas sõtkumata, porgandid harvendamata, kirikus käimata (selleks ajaks oli kell juba kümme saanud). Sina aga logeled ja mõtled oma lora peale, mida sa hiljem blogisse kirja paned. Või, veel hullem, paberi peale kirjutad  ja siis nimetad seda raamatuks. Võeh!"

Armsad esiemad, kuidas teie küll nii palju jõudsite? Päevatõusust päikseloodeni.

Mina suutsin pesu masinasse panna ja nuppe vajutada.

Saturday, June 14, 2014

Plmf ja Maarahvaselts Vanatare

Ehk lahtiseletatult Pille Lille Muusikute Fond ja Vaivara valla maarahvaselts pakkusid täna leinapäevale pühendatud hingemuusikat vanas mõisa kuivatis, mis funktsioneerib seltsimajana juba viisteist  aastat. Olin seal esmakordselt. Kohtasin vanu tuttavaid ja sain uusi.

Mängisid Oksana Sinkova flöödil ja Tatjana Lepnurm harfil. Kavas Bach, Gounod, Mozart, Mendelssohn - Bartholdy, Marcello... Tase!

Lihtsalt suurepärane. Oksanal oli hõbedane flööt kullast huulikuga ja harfi polnud ma kunagi nii lähedalt näinud. Õppisin pähe, et tal on nelikümmend seitse keelt ja seitse pedaali. Keeltest on Do punane ja Fa sinine. Pedaalid on bemollide ja dieeside eest.

Pärast pakuti süüa ka veel ja raha ei küsinud mitte keegi.

Ma olen väga tänulik oma endisele koolitüdrukule Kaile, kes oli selle ürituse korraldaja. Jumal tänatud, ikka leidub inimesi, kel väärtushinnangud paigas ja missioonitunnet ka!


Thursday, June 12, 2014

Miks mina laulupeole ei lähe

Oi kuidas ma seda tahtsin. Jälle rongkäigus kõndida, tänava ääres seisvatele tuttavatele tervitusi hüüda, kaare all laulda. Taas tunda seda kooslaulmise väge. Munsterdasin end segakoori, käisin korralikult proovides ja siis tuli kõmm! sein ette. Viimasel ühisproovil ja ettelaulmisel.

Olime neli tundi proovi teinud. Ma ei viilinud hetkegi, töötasin täie auruga. See on üks mu vigadest, ma tean. Endast maksimumi andmine.

Nautisin proovi ning Talmari klassikalisi nalju, et nüüd teeme kressendu ja nüüd Ants Üleoja tuleb ja juhatab ise Tuljakit jne.

Kell oli pool üksteist reede õhtul, kui tuli kätte ettelaulmine ja meie koor pidi laulma viimasena. Selleks ajaks olin täiesti tühi, välja arvatud valu, mis täitis pea. Istusin lihtsalt all korrusel, kui teised laulsid. Tuli meelde, et proovid laulupeol on ka sellised. Väsitavad. Kas kõrvetavas päikeses või vihmas ja et rongkäiku ma ära ei kõnni. Kord tabas mind keset marssimist äge ninaverejooks.

Et Tallinnasse sõitu ma puhtfüüsiliselt üle ei ela, samuti võõras kohas ööbimist. Reaalsus oli tagasi.

Mõistsin, et minu laulupidu on kodus televiisoris.

Aga ma tänan nende proovide eest, kus ma sain osaleda. Tänan Tanjat ja Elot, kelle käe all laulda sain. Päris tore oli vanu aegu meenutada. Neid, kui ma veel muusik olin.



Wednesday, June 11, 2014

Ärritunud Sõnn

Sõnn on tavaliselt rahulik, aga kui teda miski vihale ajab, siis ei jää kivi kii peale. Praegu jooksengi, sarved õieli, sest punast rätikut näidati. Kuigi olevat tõestatud, et värv ei loe midagi. Loom reageerivat vaid rätiku liikumisele. Vahet pole.

Jälle see 14. juuni ja Toila Merepäevad! Kas tõesti ei saa kalendrisse vaadatud? Isegi Selveri kalendris on musta lindiga Eesti lipp. Eelmisel aastal oli lisaks ka Selveri kollane tibu kllase õhupalliga, nagu ikka pidupäevadel. Sel aastal enam pole. Kellelgi ühendas ilmselt ära, mis värk on.

Ei pea nutma ja halama sel päeval, aga teadma peaks küll, mis päev see ikkagi on. Tahan 14. juunil kontserdile minna, aga mitte koos õlleste ja römisevate meestega kuhugi sadamasse, vaid näiteks kirikuvaikusesse ja kuulata lihtsalt ilusat muusikat.

See rahvas ei ole lihtsalt sittagi väärt, kel väärtushinnangud paigas pole.


Tuesday, June 10, 2014

Tuttav nimi

Lugesin Piret Bristoli romaani Buss number neli. Miks on kirjaniku nimi mulle nii tuttav? Väljaspool kirjanikuks olemist? Kahtlustan, et olen mingil tema koolitusel käinud.

Aga muidu...

Andku kõik romaanikirjanikud mulle andeks, aga minu arvates pole vaja nii pikalt kirjutada, kui saab ka lühemalt. Veelkord. Vabandan südamest.

No välja arvatud Tammsaare Tõde ja õigus. Seda viitsisisn juba lapsena lugeda.

Küllap on neid veel, aga hetkel ei meenu.

Kord aga astusisn täielikult ämbrisse. See oli ajal, kui armastasin elulugusid lugeda. Olin juba Oskar Lõvi teise telliskivi poole peal, täis siirast vaimustust, mis huvitav elu on inimesel olnud. Olin juba särasilmil Aimarile raamatut ümber jutustanud, kui sain aru, et tegemist pole eluloo vaid loraga. Nii defineerib Maria väljamõeldud lugusid. Säh sulle!

Rikka mehe nukuke

Oh aegu! Neliteist aastat tagasi töötasin kultuurikeskuses ja korraldasin ühe suure ja rikka ettevõtte jõulupidu. Õhtu edenedes kutsuti ka korraldajad VIP-salongi. Ja siis seal üks bossidest, minust tunduvalt vanem mees, vaatas mind ja küsis:

"Ei tea küll, millise raha eest selliseid naisi saadakse?"

Olin tollal lühikese seeliku ja kõrge kontsaga sale siresäär ning vastasin naerdes: "No sinul seda raha igatahes pole!"

Talle paistis mu vastus meeldivat, kuigi raha mu äraostmiseks oleks tal olnud küll ja veel. Mina lihtsalt armastasin üht teist mees. Muidu olen ma ostetav ja müüdav nagu kõik teisedki inimesed. Mäletate seda laulu "Viimsest reliikviast?"

...lõpuks on kõik ainult enesemüümine,
turul me oleme vennad ja õed.
Tükkhaaval, jupphaaval, päevhaaval, tundhaaval,
üksteisel müüme oma usud ja tõed...

Nii see on, Paul Erik!

Aastaid tagasi nägin ajalehes selle rikka bossi naise surmakuulutust ja sel kevadel kohtasin tema uut naist. Pikk, blond, sale, ilus, minuvanune, meeldiv. Suhtleme meelsasti. Näed! Saigi sellise. Ei ole ma kade. Vaatan alati heameelega neid rikkaid ilusaid naisi. Nad meeldivad mulle ja mina reeglina neile ka.

Aga ise ma ei sobiks rikka mehe nukukeseks. Olen selleks liiga isepäine. Ma ei viitsi olla alati ilus ja korralikult käituda.

Praegu olen näiteks üleni sääsekublane. Lähen võtan nüüd oma tutika muruniitja ja lähen sõitma.

Sunday, June 8, 2014

Laisad kaared.

Lugu sellest, kuidas professor Mart Kalm on mind kolmel korral ja enda teadmata rängalt solvanud. Tal oli mingi rubriik klantspaberist kodu-ja aiaporno ajakirjades. Enam ma neid ei osta. Ei viitsi lugeda. Annikky ikka vanast harjumusest, kui kodus käib, jätab mulle Selverist ostetud English Home`, kui on ise läbi lugenud. Vanasti tõi Aimar Poolast alati nende Weranda, mis oli täis iidset poola šlahta hiilgust, romantikat ja salapära. See etapp on möödas. Ei huvita.

Aga Mart Kalmu juurde.

Laisad kaared. Mart pahandas, et eesti aiad on neid täis. No sellised pikad looklevad istutusalad. Et paned vooliku maha ja siis vaatad, kuidas see peenraserv parajasti kujuneb. Mul on ka sellised. Just eile vaatasin üle heki, et kurat, üks istutusala serv on jumala sirge, kuigi peaks stiili mõttes kaarjas olema. Kohe tõin labida ja korrigeerisin. Selgus, et mul on kümneid kurekellabeebisid, keda sinna uude kohta istutada.

Suvaline latakas. Mart ütles, et ega iga suvaline latakas ole veel kiviktaimla. Oh sa, kus ma hakkasin alles üle ääre keema. Mulle tundus, et ta ütles seda mulle, kuigi Mart ei tea mu kiviktaimlast ööd ega mütsi. Nojah, mul on seal suhteliselt vähe kive ja kõrguste vahet pole üldse, aga ma armastan teda väga ja teised kodakondsed ka. Kuigi ma pean neil päevil kargama keset seda kaunidust ja halastamatult rookima neid, kes piirideta vohavad.

Kollane ja roosa. Täiesti lubamatu kõrvuti istutada. SEST LOODUSES EI EISNE JU MITTE KUNAGI roosa ja kollane värv kõrvuti. Küll aga minu aias. Kui mu rosoljeroosad floksid kollaste kuldvitsade taustal õitsema hakkavad, siis paneks professor Kalm mind küll vangi vist. Praegu õitsevad õnneks kollased päevaliiliad ja lillad lupiinid. Ma ei teagi, kas see on lubatud?

Ja lõpetuseks. See pole küll Mardi süü, aga nüüd on moest läinud ka vihmavarjukujuliseks pügatud õunapuud.

Soh. Seega ma olen täiesti pees oma aiaga....

Saturday, June 7, 2014

Lummav lõhn

Südajas aktiniidia on see, kes mind oma lõhnaga hullutab. Lõhn on eksootiline ja erootiline. Ise ronib ta mööda vana talliseina otse mu võrkkiige juures. Seal ma siis nuhutan, kui töödest selga puhkan. Kiik ise ei ole küll võrgust, vaid linasest kangast. Ja aktiniidia pole mulle veel nende aastate jooksul näidanud oma väikesi rohelisi kiivisarnaseid vilju. Ehk tuleb ka see päev.

Praegu on lõhnajaid vähe. Sirelid õitsesid kesiselt, piibelehed niitis üks muruniitja jala pealt maha ja jasmiin on veel pungades. Pojengid alustavad.

Selle kevade üllataja oli veigela, kes õitses üleni. Esmakordselt nii totaalselt. Aga tema ei lõhna. Lõhnav kuslapuu kahjuks on talvel välja läinud.

Ja mulle meeldib angervaksa lõhn. Siis, kui ma neid niidan või kitkudes mõne lehe murran. Värske ja vürtsine. Ja hiljem õite lõhn ka loomulikult. Kui angervaks õitseb, siis on suvi haripunktis.

Aga praegu on ju alles kevad!

Friday, June 6, 2014

Mina ja mu aed

Me kuulume kokku. Ma hindasin end täna pisut üle. Arvasin, et jõuan rohkem, aga kintsud kisuvad krampi sellest tagumik taeva poole upitamisest.

Avastasin eile, et mul on kaks kohta, mis kohe-kohe väljuvad kontrolli alt - tiigiümbrus ja aiamaa. Võtsin siis tiigiümbruse täna ette, aga unustasin teooria, et mõtle asi raskemaks, siis võid positiivselt üllatuda, kui polegi nii raske.

Võiks ju lihtsalt feisbukki fotosid üles riputada, aga see on fantaasiavaesetele. Mulle meeldib asju kirjeldada, siis saab lugeja oma fantaasiaga veel midagi juurde lisada.

Mu tiigike näeb välja nii, et ümber kalda on külvanud end varsakabi, kes küll enam ei õitse, aga on ilmagi sümpaatne. Oi ma armastan neid isekülvajad. Peale varsakabja teevad seda mul veel meelespead, sarvkannikesed ja sõrmkübarad. Varsakapjade ja muu haljastuse vahel kulgeb mööda tiigikallast kitsas sammaldunud rada, mis kipub osjastuma. Kiskusin täna osjad välja. Nii armas jäi.

See muu haljastus on - kullerkupud, iirised, kamm-soohein, vesikanep, harilik kukesaba, kilpleht, Virginia männasmailane, päevaliiliad, hosta, angervaksad, bergeeniad, ja kindlasti midagi veel.

Ja tiigis on vesilikud. Maria käib neid võlutult vahtimas. Ma kohtasin ühte elupuu võras. Vahtis mulle otsa. Kas vesilik või sisalik, ma ei tea.

Kaugel kõmistab. Nüüd tuleb äkki see lubatud äike. Võtan masina vooluvõrgust välja ja viskan sirakile. No nii valusad on kintsud.

Sunday, June 1, 2014

No ei valmi veel

Kuslapuumarjad, ma mõtlen. Alles väikesed rohelised punnid. Kuidas ma võisin nii rumal olla? Piinlik kohe. Ma tean küll, et söödav kuslapuu on kõige varasem mari aias ja valmib juunis, aga siis oli ju veel mai. Ju sellepärast, et kõik on nii kähku käinud sel kevadel. Ju sellepärast ma arvasin.

Eile vaatasin rabarbereid ja korraks tuli lapsepõlveaegse rabarberikisselli isu. Aga sinna see mõte jäi.

Täna ma õue ei kipu, kuigi tuleks jälle muru nühkida ja peenraid kraapida. Ja siis, kui on aega pilk lõpuks taeva poole tõsta, selgub, et jaanipäev on möödas ja päevad hakkavad lühemaks jääma. Aga millal siis olid need valged ööd?

Täna ma kirjutan. Lugu, mis ammu juba peas keerleb.