Thursday, May 29, 2014

Udune õhtupoolik

Mu kümme tammeistikut sai rohust välja niidetud. Kõik on elus, kuigi halastamatud kiskjad on nad talvel poole lühemaks hammustanud. Metskitsed? Jänesed? Põdrad? Ma pole siin põtra kunagi näinud, küll aga sel kevadel põdrapabulaid metsas. Need olid imeilusad ja täiesti korrapärased ning ühesuurused.

Pidasin ühe meeldiva telefonikõne. Laupäeval on Kirde Killad. Lähen ja mängin seal pisut raamatukaupmeest jälle.

Aga enne ma pean mängima kapikoristajat. Kiskusin terve ülemise riiuli tühjaks, et kahte paari pükse leida. Leidsin, aga kampsunid tuleb nüüd tagasi ka panna. Ja korralikult. Kui palju võib inimestel riideid ola? Lihtsalt kohutav. Eriti, kui sul on kolm tütart.

Aga tore oli küll uued suvepüksid saada mitte poest, vaid Maria garderoobist. Ja et need mulle jalga mahtusid! Küll see oli alles suur õnn!

Niitsin naabrinaisel täna natuke naate maha. Ta ise ei saa. Ta käib kahe karguga. Naadid langevad vikati ees robinal ja lõhnavad vängelt. Naati niita on lihtsalt suurepärane. Mis oleks elu ilma naadiniiduta? Tühine.

Ma praen üle hulga aja kartulit sibulaga ning toon keldrist marineeritud kurke. Nii sooviti.

Varsti peaksid kuslapuumarjad juba valmima hakkama. Peab minema põõsasse uurima.

Wednesday, May 28, 2014

Läbi

Tere! Sai läbi nüüd see jutt. Ma võtan kõigepealt tänada neid, kes lugeda viitsisid. Tore oli igal hommikul uus lugu üles riputada. Päev sai jälle kirja.

Sest mida sa, hing, muidu ikka kirjutad? Et külm on, õue ei taha, kuigi muru vajaks niitmist. Et tuli on pliidi all ja kohe panen ka tee hakkama, sest no nii hirmus külm on.

Et vahepeal on palju juhtunud, aga las ta olla.

Mai pole veel läbi, aga nii palju suve oli vahepeal. Talumatut palavust, kintsude praadimist ja kümblusi kaevutünni juures.

Nüüd on õige Eestimaine suvi käes, tuli ahju ja kampsunid selga.

Et olen vahepeal emotsionaalselt palju edasi arenenud, väärtushinnangud ümber vaadanud ja loodetavasti inimesena küpsem, targem ja mõistvam. Loodetavasti.

Joon teed ja kui vähegi ilma peab, lähen muru niitma.

Sain aru, et mina olengi see Põrgupõhja uus Vanapagan, kes ainult läbi töö õndsaks saab.

Nii on.

Augustiõhtu

Vanaema võtab  prillid eest, nõjatub tooli seljatoele ja naeratab. Kui ilus muinasjutt! Muinasjutt ongi alati ilus. Sellepärast ta ongi muinasjutt. Tema lapselapse kirjutatud. Vanaema paneb oma vana päevinäinud arvuti kinni, tõuseb, vaatab korra sahvri ukse vahelt sisse, naeratab kõrvitsapurkidele ja Emiiliale. Siis teeb endale humalateed, lülitab teleri sisse, kerib sooja pleedi jalgade ümber, istub diivaninurka ja vaatab uudiseid. Mõtted aga tiirlevad ikka ümber Eliisabeti, suve, Põmmu ja Emiilia. Ilmateade lubab veel sooja. Öökülmaoht on möödas.
Telefon heliseb. Vanaema võtab riiulilt oma vana ja päevinäinud mobiili. Eliisabet.
„Jah, kullake!“
„Me jõudsime nüüd koju. Teel nägime metskitsi. Jooksid üle tee, aga õnneks kaugemal.“
„Issake! Hea, et midagi ei juhtunud!“
„Ei juhtunud midagi, kõik läks hästi. Ema ja isa tervitavad.“
„Tervita vastu!“
„Vanaema tervitab vastu! Vanaema, kas sa juba lugesid?“
„Muidugi lugesin!“
„Noh?“
„Mis noh?“
„Kas meeldis?“
„Muidugi meeldis! Vaimukas ja armas lugu oli. Tubli tüdruk! Näita õpetajale ka.“
„Ma ei tea...Võib-olla näitan, kui tuleb mingi muinasjutuvõistlus või...“
„Mida te teete seal?“
„Isa tassib veel asju autost keldrisse ja ema teeb teed. Sinu piparmüntidest! Ja võileibu sinu hapukurkidega.“
„No siis on tore, et mu kraam ikka kasutust leiab.“
„Mida sa ise teed?“
„Vaatan telekat ja joon humalateed.“
„Ema ütleb, et aitab küll nüüd rääkimisest. Kalli-kalli ja head ööd, vanaema!“
„Kalli-kalli ja head ööd, mu armas Eliisabet!“
Vanaema hoiab veel hetke telefoni käes ja siis paneb selle riiulile tagasi. „Pole viga, varsti tuleb vaheaeg,“ lohutab ta ennast.
Õues on juba pime. Augustiõhtul on tont põõsas, ütles vanarahvas. Aga täna on täiskuuöö. Kui kuu pilve tagant välja tuleb, siis on päris valge. Vanaema seisab akna alla ja vaatab väikest valget kirikut, mis seisab mäel kuuvalguses ja kumab salapäraselt. Vanaema seisab kohe tükk aega, siis ohkab, kõnnib toas natuke ringi, katsub mõnda asja ja paneb selle jälle oma kohale tagasi. Vanaema on rahutu ja ei saa und. Ta läheb oma vana päevinäinud arvuti juurde, lülitab selle jälle sisse. Ventilaator hakkab plärisema. Vanaema tahab ka kirjutada oma muinasjuttu. Ta kirjutab pealkirjaks Väike valge kirik. Vanaema istub veel natuke ja tunneb äkki, et uni tuleb. Ta lülitab oma pläriseva ventilaatoriga vana ja päevinäinud arvuti välja.
„Aitab tänaseks, hea alguseks küll, homme jätkan,“ naeratab vanaema oma muinasjutu pealkirja vaadates.
Vanaema käib duši all. Talle meenuvad need kärbsed, kellel oli probleeme enesehügieeniga. Vanaema naerab natuke. Temal selliseid probleeme pole. Puhas vanaema poeb teki alla ja jääb ruttu magama. Unes näeb ta väikest valget kirikut. On parajasti jõuluõhtu ja kirik on puupüsti rahvast täis. Aga oreli taga pole mitte vanaema, vaid hoopis Eliisabet. Vanaema istub all ja on hirmul, et kas Eliisabet saab ikka kõik koraalid õigesti mängitud. Saab küll.
Järgmisel hommikul ärkab vanaema hilja. Õues sajab. Mõnus on voodis vedeleda ja vaadata, kuidas vihmapiisad mööda aknaklaasi alla jooksevad. Vanaema tõuseb korraks üles, teeb endale kuuma kakaod ja läheb kakaotassiga taas voodisse. Keegi ju ei näe. Nii mõnus on. Vanaema on ettevaatlik, et kakao maha ei loksuks. Kuum kakao on parim jook, mida vanaema teab. Kuum kakao vihmasel hommikul. Aga varsti on vihm vaadatud, mõtted mõeldud ja kakao otsas.
Olgu, nüüd voodist välja, voodi korda, aga riidesse küll ei viitsi panna. Keegi ju ei näe. Vanaema istub, hommikumantel seljas, laua taha, paneb oma armsa päevinäinud pläriseja tööle, klõpsab „Minu asjad“ lahti ja jätkab kirjutamist:

„Ühes väikses külas seisab mäel väike valge kirik. Kirikul on punane kivikatus...“

Tuesday, May 27, 2014

Ühe armastuse lugu

Seitsme maa ja mere taga, ühe kuningriigi aias kasvas suur oranž kõrvits. Tema nimi oli Põmmu. Ta elas kompostihunnikus. Seal oli soe, niiske ja rammus elupaik. Täpselt selline, nagu Põmmule meeldis ja sobis.
Teiste selle aia elanikega ta eriti ei suhelnud, sest ta oli suur erak. Kodust väljas ei käinud. Ei saanudki minna, sest oli varre küljes kinni. Temal käisid küll külalised. Näiteks kärbsed. Need olid tüütud lobamokad ja ebaviisakad ning rumalad. Ei teretanud kunagi ega jätnud hüvasti. Ja enesehügieeniga oli neil probleeme.
„Tead, Põmmu, me ei pääsenudki täna kööki sisse. Vanaema teeb moosi, aga aknale on võrk ette pandud. Kujuta ette! Vahtisime tükk aega akna taga. Aga õnneks seal uues kompostihunnikus on igasugu huvitavaid asju. Mädanenud õunu ja käärima läinud marju ja puruks pigistatud munakoori. Seal küll käisime ronimas ja kõiki asju maitsmas. Kempsus käisime inspekteerimas, uurisime seal kõik läbi... Kahjuks seda enam ei kasutata! Siis mul õnnestus korraks köögiukse vahelt sisse lipsata ja suhkrutoosi maanduda, aga vanaema hakkas kohe pröökama, et kuhu sa ronid oma räpaste jalgadega, ja vehkis mu köögirätikuga õue tagasi. Sahvriaken on küll lahti, aga sahvrist  pole midagi võtta. Puha kinnised purgid.“
No mida sa kostad sellise jutu peale? Lihtsalt tuleb keegi ja piriseb sulle sellist loba. Väkk! Põmmu oli pahane. Tema ei sallinud ebaviisakust, rumalust ja räpasust. Kärbsed polnud kohe kindlasti Põmmu sõbrad. Parem, kui nad enam ei tuleks.
Vahel astusid, või õigemini lendasid, herilased läbi. Neid ka Põmmu ei armastanud, sest nad olid küll viisakad, aga tigedad.
„Tere, Põmm! Küll need inimesed on ikka kadedad ja pahatahtlikud! Moosi ega mahla võtta ei luba, toas lennata ei tohi. Kuulsin, et naabermajas olla herilasepesasse mürki lastud. Kõik surnud nüüd! Aga ma lähen vaatan ehk saab mõnda inimest nõelata. Nägemist!“
Vahel sibas mööda  lepatriinu Riina. Tema oli küll tore, aga väga hõivatud.
„Tulin sulle korraks tere ütlema, aga pean kohe jooksma. Mul terve kari lehetäisid ootab lüpsmist! Ja lapsed üksi kodus. Ükskord läks maja põlema, lapsed sees. Ole tubli ja kasva suureks!“
Eks seal käinud neid külalisi veel igasuguseid. Sitasikas näiteks. Põmmu ei pidanud tema elukutsest suurt lugu ja proovis suhtlemist vältida.
Vahel lendasid pisikesed linnud kõrvitsavartele. Nad laulsid väga ilusasti, aga jätsid mustvalgeid plärakaid endast lehtede peale. Siis sai Põmmu küll kurjaks ja käratas: „Kas teile pole tõesti õpetatud tualettruumi kasutamist? Igaüks peaks ju teadma, et vett tuleb peale tõmmata!“
Linnukesed lendasid seepeale hirmunult minema ja lennul pudenes veel mõni väike plärakas lehele. Rohkem nad ei tulnud.
Kord sahises vingerdades kohale härra Rästik. Põmm oli pisut ärevil, sest nii auväärne külaline käis harva.
„Kuidas teil on läinud, härra Rästik?“ küsis Põmmu, hääles aukartus.
„Tavalisssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssselt.
Igapäevasssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssselt.
Inimessssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssi
vältidesssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssss.
Pikassssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssss
rohusssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssss
peidussssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssss.
Vaikusesssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssss ja rahusssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssss.
Sssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssstre
sssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssivabalt.
Nägemisssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssst!“
„Oh!“ hingas Põmmu kergendatult pärast härra Rästiku pikka sisutihedat vestlust ning lahkumist ja kerge võbin läbis tema kogukat keha.
Vahel harva lendasid läbi kiilid. Sinised ja sillerdavate tiibadega. Ilusad, aga edevad ning pealiskudsed.
„Hei, Põmm! Me lendame jõe äärde oma peegeldust vaatama. Sa ei taha kaasa tulla? Ah jah, sul pole ju tiibu. Aga võiksid proovida veereda. Igav ja palav ei ole kogu aeg siin kükitada? Iialgi oma peegelpilti nägemata? Olgu, kui sa ei tule, me siis lähme! Tšau! Pakaa!“
Ja läinud nad olidki.
Mesilased käisid ka ikka aegajalt, sest kõrvitsavartel oli veel kollaseid õisi. Mesilastel oli Põmmu elus väga tähtis roll. Tänu nendele ta sai üldse sündida. Kui mesilane viib isasõie tolmu emasõiele, siis sünnibki väike kõrvits. Kahjuks oli Põmmu oma pere ainus laps.
„Jah!“ ohkasid mesilased. „Ega siit rohkem enam midagi võtta ei ole. Õied hakkavad juba närtsima. Me lähme nüüd pärnade peale. Aga näeme siis järgmisel suvel, kui sa uuesti sünnid,“ sumisesed nad sõbralikult.
Vana kärnkonn Alfred tuli ainult korra suve jooksul. Ta oli juba eakas ja tervis polnud enam see. Aga ikka tuli, küsis ilmaolude kohta. Et kas Põmmu on suvega rahul. Põmmu oli rahul küll. Soe ja rahulik, piisavalt vihmane. Tüütud kärbsed valmistasid vaid aeg-ajalt meelehärmi.
„Kas nälkjaid ka on näha olnud?“ päris Alfred.
Põmmu vastas põiklevalt, et eks ikka mõnikord. Tema sai nälkjatega hästi läbi, aga ta teadis Alfredi plaane ja ei tahtnud sõpru reeta. Elu on ikka vahetevahel raske küll. Nii palju erinevaid suhteid, ei tahaks tülidesse ega probleemidesse end segada. Põmmu tahtis rahus olla. Vaeseke ei teadnud veel, kui suurde probleemipuntrasse ta varsti satub.
„Jah, oleksin minagi võinud ööbik olla, aga läks teisiti...“ võttis Alfred iga kord oma imelise sünniloo teema üles. Kui Vanajumal ööbiku lõi, tahtis Vanapagan ka sama teha, aga välja tuli kärnkonn. Alfred oli nüüd seepärast natuke kibestunud, aga mis teha.
„Eks siis näeme järgmisel suvel, kui veel elan ja sina uuesti kõrvitsaks sünnid,“ jättis vana Alfred jumalaga ja asutas kodu poole minema.
„Hüvasti,“ lausus Põmmu igaks juhuks, sest võib-olla sünnib ta järgmisel suvel porgandi või peedina. Siis on ta ju maa sees ega näe Alfredit mitte mingil juhul. Isegi, kui vanamees peaks talve üle elama. Hüvasti jätmata aga ei lubanud Põmmu hea süda lahkuda. Kõrvitsatel on tõesti väga pehme süda.
Kõige sagedasem külaline oli aga maailmarändur Tuul, kes ikka aeg-ajalt kodukanti külastas ja Põmmu laial lehel jalgu puhkas. Tema rääkis imelugusid laiast maailmast ja Põmmul oli väga huvitav teda kuulata. Nad olid head sõbrad kuni Emiilia tulekuni. Emiilia rikkus sõpruse ja purustas vägilasest Põmmu südame. Nii võib vahel juhtuda. Seda kutsutakse vastamata armastuseks ja ettemääratud saatuseks.
See juhtus kesksuvel. Põmmu oli juba päris suur, parajas armumiseeas. Ühel kastesel hommikul maandus tema tumerohelisel laial lehel imeline olevus. Värviliste tiibadega ja pika imilondiga liblikas.
„Tere hommikust, vägimees!“ ütles see kaunis olevus sametise häälega.
Oranž Põmmu tundis, et ta muutub üle kere tulipunanseks. Ta armus sellesse olevusse otsekohe.
„Tere,“ pomises ta vaevukuuldavalt ja tahtis maa alla kaduda või ära veereda, aga ei saanud, sest vars hoidis teda kinni.
„Mina olen Emiilia. Kas pole mitte oivaline hommik?“
„Mina olen Põmmu.“
„Oo, kui sobiv nimi sellisele vägilasele!“ kudrutas sametise hääle ja sametiste tiibadega iludus.
Põmmu häbenes ikka veel ja ei teadnud, kuidas olla või mida teha.
„Nojah,“ pomises ta vaevukuuldavalt.
„Mis sordist te muidu olete?“ päris kaunitar.
Põmmul oli ähmiga oma sordinimi täiesti ununenud.
„Värvi järgi võiksin pakkuda, et Waltham Butternut, aga samas teie kasvu silmas pidades miks mitte ka Big Max või Atlantic Giant?“ sädistas see haritud ja paljureisinud daam. Äkki ta kiljatas:
„Jumal küll, kas te tahate öelda, et hoopis muskaatkõrvits?“
„Jah,“ sosistas Põmmu hääletult. Ta ei teadnud enam üldse, kes ta oli või kus ta oli. Kõik virvendas silme ees.
„Haa! Näete, ära tundsin lõpuks!“ hüüdis Emiilia võidukalt.
Vaene Põmmu. Ta tundis ennast nii küündimatuna. Tema kitsas silmaring pigistas praegu nagu liiga pingul püksikumm ja vars hoidis oma raudses haardes. Põmmu lootis, et ehk on kusagilt abi tulemas. Ja abi lausa lendaski kohale. See oli härra Tuul, kes tuhisedes tuli. Põmmu rõõmustas ja rahunes, aga mitte kauaks. Juba varsti ta kahetses, et oli abi üldse oodanud.
„Teie ka siin!“hüüatas Emiilia ja nüüd oli tema see, kelle tiivad ja imilont roosaka varjundi võtsid.
„Kas me oleme tuttavad?“ küsis Tuul imestunult.
„Te siis ei mäleta mind,“ nentis Emiilia solvunult.
„Teate, ma kohtun nii paljudega, ma rändan nii palju ringi, mul on tohutult palju tuttavaid...Tulin vaid korraks läbi Põmmule tere ütlema. Lendan kohe edasi. Täna on kagutuulte konverents. Ma ei tohi hilineda. Kõike head teile mõlemale, musirullid!“
„Musirullid,“ mossitas Emiilia.
Nüüd oli siin kaks vastarmunut. Põmmu sai kohe asjale pihta ja hakkas vaikselt vimma tundma oma vana sõbra Tuule vastu. Emiilia aga arvas, et leiab Põmmu juurest lohutust ning mõistmist ega taibanud, kui palju ta oma lobisemisega teisele haiget tegi.
„Vot see on mu unelmate mees! Vaba. Tutvustega. Viib mind reisima, kannab kätel, laulab mulle unelaulu puudelatvades. Tahaksin kohe abielluda. Mida te sellest arvate?“
„Ma ei tea,“ pobises õnnetu Põmmu. „Kas pole mitte liiga vara?“
„Kuidas vara? Milleks aega raisata? Õige armastuse tunned kohe ära. Ma arvan, et võiksin kanda ämblikuvõrgust pruudiloori ja pärast laulatust lendame kohe pulmareisile. Pariisi, ma arvan. Eiffeli torni. Olete käinud?“
„Olen ma jee,“ mõtles Põmmu solvunult. „Kas ta tõesti ei näe, et ma olen kõrvits, varrega maa küljes kinni?“
Emiilia ei näinud. Ega ta näinudki suurt peale iseenda. Ta arutles edasi:
„Aga kus võiks laulatus toimuda? Ehk vana tamme võras? Ei, seal on liiga pime. Pärnaokstes! Just! Pärnad praegu õitsevad, lilled seega olemas ja jumalik lõhn ka. Kõik tasuta. Mesilasorkester pidevalt kohal. Külalistele pakume pärnaõienektarit. Keda kutsuda? Minu lähimad sõbrad on kõik tiivulised, seega pole probleeme...“
Nüüd vaatas Emiilia tähepanelikut Põmmu poole ja küsis mõtlikult:
„Teie...vist...tulla...ei saa?“
„Kahjuks mitte,“vastas Põmmu tuhmunud häälega.
„Aga te kuulete ju! Siia on kuulda, kui mesilasorkester pulmamarssi mängib. Mis te arvate, kas härra Tuul peaks kandma valget ülikonda või musta sabakuube?“
„Aga mida arvab sellest härra Tuul ise?“
„Tema? Mida tal arvata on? Temast saab maailma kõige õnnelikum mees! Sugugi mitte kõik ei saa endale lubada nii kaunist naist! Ma soovin kastepisaraga kihlasõrmust! Öelge siis talle kõike seda, kui ta tuleb. Ma lendan nüüd sõbrannadele uudist kuulutama!“
No nii. Vaene Põmmu. Nüüd oli temast tehtud veel vahemees ja asjaajaja. Kosjasobitaja ja pulmakorraldaja.
„Poleks pidanud sündimagi, oleksin võinud jääda tühjaks õieks, lihtsalt närtsida ja mullaks saada. See südamevalu tapab mu niikuinii,“ nuuksus ta.
Suvi muudkui kulus, Põmmu muudkui kannatas ja kasvas. Kasvas ja kannatas. Tuul lendas küll korraks läbi ja Põmmu andis talle sõnumi edasi, aga too vaid naeris: „Mina ja abielu?! Ma olen veendunud vanapoiss. Mina ei võta iial naist. Abielu pole minu jaoks. See piiraks liialt mu vabadust. Pealegi lendan nüüd pikemaks ajaks komandeeringusse. Sügistuulte seminarile ja sealt otse tormide taliolümpiamängudele. Näeme kevadel! Tervita Emiiliat, vana semu!“
Nüüd valutas vaese Põmmu süda veel rohkem. Ta igatses ja kartis, et Emiilia tuleb. Mis siis saab?
Emiilia tuligi, kaasas trobikond helesiniseid siidiliblikaid.
„Minu pruutneitsid,“ tutvustas ta. „Kas olete härra Tuulega juba kõik kokku leppinud? Millal laulatus toimub? Keda kutsuda?“
„Veel ei ole,“ valetas Põmm.
„Miks?!“
„Härra Tuul pole käinud,“ valetas ta jälle.
„Pole käinud? Huvitav? Mis põhjusel? Ma arvan, et ta on minusse lihtsalt nii armunud, et natuke pelgab vist. Või pole veel sobivat kihlasõrmust leidnud. Olgu, ma tulen homme läbi. Lähme, tüdrukud!“
Mida teha? Mida teha? Paar päeva valetas ja põikles Põmmu veel, aga siis tunnistas tõtt. Ja, oh imet! Emiilia ei langenudki minestusse!
„Ah, tegelikult ta ei meeldinudki mulle nii väga. Vajaksin kedagi stabiilsemat. Kedagi, kes oleks rohkem kodus.“
Põmmu tundis, et nüüd on õige hetk käes. Ta hingas sügavalt sisse, nii et ta oranž koor isegi natuke ragises, ja prahvatas ühe hingetõmbega: „Kas te võiksite saada minu naiseks? Olen teisse esimesest silmapilgust armunud.“
„Teie naiseks? Ei, mis te nüüd, härra Kõrvits. Meil on liiga vähe ühiseid huvisid. Teie olete minu jaoks jälle liiga kodune. Me võime sõbrad olla. Pealegi ma olen ühte kiili natuke armunud. Homseni!“
„Ma ei taha sõber olla ja mingit homset ei tule,“ nuuksus Põmmu oma sügaval südames kõrvitsaseemnete vahel. „Ma ei taha enam elada!“
Kaks väikest laululindu lendasid mööda. Põmm kuulis nende jutukatket: „Kuulsin, et täna õhtul tuleb juba esimene öökülm, peaksime hakkama parvedesse kogunema, et...“
„Hüvasti, Emiilia! Hüvasti, maailm! Täna öösel ma suren, muutun külma käes vedelaks lödiks ja saan uuesti mullaks. Ongi parem! Kui selline on mu saatus, siis ma võtan selle vapralt vastu.“
Äkki tundis Põmmu, kuidas ta varre otsast lahti keerati, maast üles tõsteti ja... Põmmu sai aru, et ta reisib! Ilmselt mitte küll Pariisi, aga ikkagi reis! Kempsu tagant viipasid talle nõgesed, peenardelt peedid ja porgandid... maja ees nägi Põmmu roosipõõsaid, keda ta ei tundnud. Mõlemad olid üllatunud – nii põõsad kui Põmmu, aga nad ei jõudnudki tutvuda, sest juba reis lõppes. Köögilaual. Põmmu tundis, et ta on väsinud. Ta vaatas tuimal pilgul pisut aega köögiaknast välja, õieti midagi nägemata, ja uinus siis.  See sajandi armastuslugu oli vaese vägilase tõeliselt ära väsitanud.
Kui Põmmu uuesti silmad avas, oli ta nagu akvaariumis. Ta ujus maitsva vedeliku sees klaasseintega anumas. Ja läbi selle klaasi nägi Põmmu tumedat palkseina ja seinal... Ja seinal? Seinal rippus Emiilia, tiivad koos  ja magas. Põmmu poleks raatsinudki teda äratada. Põmmu lihtsalt säras oma purgis suuret õnnest ja armastusest. Kuni jõuludeni koos armastatud Emiiliaga! Mis saab veel parem olla. Jah jõuludeni kindlasti, sest üks purk marineeritud kõrvitsaid hoitakse ikka jõululauale.
Nüüd oli Põmmul abiellumisega kiire. Kuidas toimida antud olukorras? Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, ütleb vanasõna. Vanasõna räägib sulatõtt. Põmmu nägi nimelt üht väikest halli hiirt sahvririiulil ringi sibamas ja toimetamas. Hall hiireke sobis ideaalselt ametniku rolli. Põmmu koputas klaasile. Hiireke võpatas ja jäi päranisilmi kõrvitsapurki vaatama.
„Eee...,“ alustas Põmmu ebaledes.
Hiir ei uskunud oma silmi ega kõrvu. Kõnelev kõrvitsapurk, aga tundub ohutu.
„Jah,“ tuli hiireke lähemale. „Kuidas saan aidata? Soovite purgist välja pääseda?“
„Ei, ei, välja pole tarvis. Siin on päris mõnus. Marinaad on maitsev. Ma sooviksin abielluda.“
„Mida?“ küsis hiirke, kes oli oma elu jooksul väga palju läbi elanud. Kümneid kordi kasside  ja hiireviude eest põgenenud. Kõigest eluga välja tulnud.
„Kuidas, palun?“ küsis ta nüüd ega uskunud taas ei oma silmi ega kõrvu.
Põmmu hakkas kartma, et hirmutab hiire ära ja siis on pulmad mokas. Ta alustas nüüd uuesti ja otsustavalt:
„Mul pole kaua jäänud. Jõuludeks süüakse mind prae kõrvale ära või topitakse hane sisse. See on tühiasi. See ongi kõrvitsate saatus. Aga ma tahan abielluda enne, kui mind pintslisse pistetakse. Minu pruut on seal,“ osutas ta palkseinale.
„Selge...,“ venitas hiir. „Ma näen kahte probleemi. Esiteks pole mul ametlikke volitusi teid paari panna ja teiseks – teie abikaasa jääb ju peale jõule leseks. Mõtelge ometi sellele.“
„Minu abikaasa ei saa üldse teada, et me abiellume ja et ta leseks jääb, sest me ei hakka ju teda ometigi üles äratama. Ja see abielu ei peagi olema nii ametlik, sel on rohkem nagu emotsionaalne väärtus minu jaoks. Mõistate?“
„Mõistan,“ vastas hiir midagi mõistmata. „Kuidas me magavalt pruudilt jah-sõna kätte saame, ah?“
„No mingi võimalus peab olema. See on sõnastamise küsimus. Näiteks nii, et kui te abielluda ei soovi, siis raputage pead.“
„Ahah, olgu siis,“ lausus hiir, kellele hakkas asi juba tüütuks muutuma. „Kuulutan teid meheks ja naiseks. Kes abielluda ei taha, raputagu pead.“ Keegi ei raputanud.
„Peigmees võib pruuti suudelda!“ hüüdis hiir juba kusagilt alumiselt riiulilt ja lipsas läbi tillukese augu minema. „Olgu see viimane kord sellesse sahvrisse tulla,“ manitses ta end. Edaspidi teeb ta oma käike igal pool mujal, sahvrisse ei tõsta aga enam ühtegi oma neljast pisikesest väledast jalast.
Põmmu ja Emiilia olid nüüd abielus. Pulmapidu oli tagasihoidlik. Külalisi polnud. Pruut magas. Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi.
Ja kui Põmmu veel ära söödud pole, elavad nad õnnelikult edasi seitsme maa ja mere taga ühes väikeses sahvris, kus on tume palksein, tilluke hiireauk ja avatud aken.

Ema ja isa

„Mis kell on?“ hõikab Eliisabet kõõki, kus ta kuuleb vanaema toimetamas.
„Kümme juba! Sa istusid eile nii kaua arvuti taga, aga ma ei hakanud keelama ka. Ju sul oli tarvis kirjutada. Ja ma ei hakanud sind äratama. Et las laps puhkab välja. Viimane päev ju täna. Mis kell sa magama läksid?“
„Kaksteist vist. Kas ema on helistanud?“
„Helistas. Hakkavad sõitma. Ma hakkan lõunasööki sättima. Tule võta endale midagi süüa.“
„Ma tahan jogurtit.“
„No võta! Koorejogurt mangoga. Sobib?“
„Mmmm...sobib!“
Eliisabet tuleb oma roosas bidžaamas ja otsib külmutuskapist jogurti.
„Hambapesu?“
„Mmmm...pärast...“
„Olgu.“
Vanaema on täna nii lahke ja natuke kurb. Ta on alati lahke, aga täna ta on teistmoodi lahke, sest täna läheb Eliisabet ju ära. Eliisabet kerib jalad toolil pepu alla. Vanaema ei ütle midagi. Muidu talle ei meeldi, kui Eliisabet nii istub.
Vanaema puhastab juurvilju – kartuleid, porgandeid, kaalikaid, pastinaaki. Kapsas on juba peeneks lõigatud.
„Kas sa teed lihaga või teed võiga?“
„Lihaga ikka! Isa tuleb ju! Võiga teeme siis, kui mehi pole.“
„Sibulat ka paned?“
„Muidugi. Sa ei taha sibulaga või?“
„Tahan ikka. Ma niisama küsisin.“
Ühepajatoit on Eliisabeti lemmik. Ema seda eriti tihti ei tee.
„Ma vaatan, kuidas sa teed, siis oskan linnas ise ka teha.“
„Ega siin pole midagi keerulist. Paned kõik potti ja lased podiseda. Kas sulle meeldib, kui on krõmpsum või pehme?“
„Tegelikult mulle meeldib, kui kõik on hästi pehmeks lödiks läinud.“
„Mulle meeldis ka lapsepõlves selline. Minu vanaema tegi sellist ühepajatoitu ja ta ütles selle kohta muhedik.“
„Muhedik. Miks just muhedik?“
„Ei tea. Võib-olla sellepärast, et kõik oli nii muhedalt pehme. Aga ma täna nii lödiks ei julge teha. Isale ei maitse lödi, ma tean.“
„Isale maitseb ainult liha.“
„Mehed tahavad jah liha. Oota, ma teen hoopis nii, et juurviljad eraldi võiga ja liha küpsetan juurde. Just. Hea, et me hakkasime rääkima ja mul see mõte tuli. Kas sa mul õunu aitad lõigata koogi jaoks?“
„Muidugi. Ma lähen nüüd hambapessu ja panen riidesse.“
„Ja pane niimoodi riidesse, et ema rahule jääks.“
„Ma panen tema ostetud riided, siis jääb.“
Eliisabetil on ema ja isaga mingi värk. Vanemad ja laps on lihtsalt nii erinevast puust, et Eliisabet on küsinud: „Kas te olete mu lapsendanud?“
Oleksite te vaid ema ja isa nägu näinud! Eliisabetile tundus, et nende silmad kukuvad kohe peast välja ja veerevad kapi alla. Muidugi ei ole ta lapsendatud. Vanaema oleks ju rääkinud. Lihtsalt ema ja isa elavad oma elu ja Eliisabet oma elu. Nad saavad koos päris hästi hakkama, aga sellist lähedust, nagu vanaemaga, pole kunagi.
Vahel Eliisabet kadestab oma pinginaabrit Kellit, kellel on nii noor ja lõbus ema. Kelli ja ta ema kallistavad kogu aeg. Eliisabet oma emaga ainult vahel. Vanaemaga aga väga tihti.
Eliisabeti arvates on ema ja isa vahel nii lapsikud. Siis, kui nad tülitsevad millegi pärast. Siis ütleb Eliisabet:
„Pole mõtet sääsest elevanti teha. Ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt, kui seda keedetakse. Mõtelge järele ja rääkige sellest homme.“
Siis ta näeb oma ema ja isa silmades jälle seda imelikku pilku ja korraks on tunne, et need pole mitte ta ema ja isa, vaid ta lapsed.
Ükskord Eliisabet kuulis ema ütlevat:
„Ta on kas üks väga vana hing või on lihtsalt teiselt planeedilt. Ta on olnud alati väike vanainimene. Elutark ja varaküps. Hirmu ajab kohe vahel peale.“
Eliisabet sai aru küll, et see tema kohta käis.
Ja nüüd nad varsti tulevad. Eliisabet ootab neid väga. Nad on ju tema ema ja isa. Mõnel tema klassis pole üldse isa või elab ta hoopis teise pere juures. Ja Joonasel pole ema. Ema läks lihtsalt ära. Joonas elab isa ja vanaemaga. Eliisabetil on ema, isa ja vanaema. Ainult, et vanaema on kõige lähedasem, temaga on kõige parem olla. Ja vanatädidega kirikus on tore olla. Nende jutud on Eliisabetile huvitavad. Eriti, kui nad räägivad vanast ajast.
Pool üks keerab helehall Volkswagen Passat pastoraadi ette ja peatub.
„Emme! Issi!“ kargab Eliisabet trepil. Vanaema naerab ja imestab. Tavaliselt ütleb Eliisabet ikka ema ja isa.
„Noh, tere, kullakesed!“ kallistavad kõik läbisegi.
Ema on nii ilus ja lõhnab nii hästi. Isa on ka ilus ja lõhnab hästi. Mõlemal on heledad teksad ja valged särgid. Eliisabetil on ema ostetud lillelised retuusid ja roosa lühike kleidike. Vanaema on veel eriti ilus. Tal on seljas pikk helekollane pisikese helesinise lillemustriga kleit, millel on mõlemal pool lõhikud. Neli rõõmsat ja ilusat ning pruuniks päevitunud inimest.
„Mmmm....tunnen liha lõhna,“ tõmbab isa ninaga. „Olen näljane nagu hunt!“
„Ma olen ka näljane nagu hunt,“ ei jää ema alla.
„Lähme sööma, näljane hundikari!“ kutsub vanaema.
„Ma olen kümnenda klassi klassijuhataja,“ kaebleb ema ühepajatoitu süües.
„Palju õnne!“ naerab vanaema. „Jumal tänatud, et mina olen ammu pensionil. Ärge mulle midagi koolist rääkige!“
„Ärge mulle ka rääkige,“ lisab Eliisabet.
„Noh, mis on, ei taha kooli minna või? Mingi nohik oled või?“ narritab isa.
„Lähen, lähen,“ lubab Eliisabet.
„Teil on muidugi hea naerda, teid arenguvestlused ei puuduta,“ on ema nagu isegi pisut solvunud.
„Mind ikka puudutavad,“ arvab Eliisabet.
„Sa käid ühel arenguvestlusel, aga mul on neid kakskümmend neli!!! Tunde on ka kakskümmend neli.“
„Väga õige, ööpäevas on tõesti kakskümmend neli tundi,“ on isa vaimukas.
„Hahaha, kui teravmeelne ja teravkeelne,“ pillub ema juba sädemeid.
„Lihtsalt oivaline liha, armas ämm,“ teeb isa teist juttu ja tõstab endale veel ühe piraka lihatüki.
Vanaema naeratab. Tal on alati hea meel, kui keegi tema valmistatud toitu kiidab. Kellel poleks?
„Käime pärast sööki mere ääres,“ paneb ta ette. „Vesi on veel ehk soe. Siis pakite padajänni auto peale ja aidaa! Tahate ikka juurikaid ja õunu ja moose ja mahla?“
Ema ja isa noogutavad, neil on suu ühepajatoitu täis.
Õunakook on ka nii maitsev, sest vanaema pudistas selle üle martsipanitükikestega. Emale tuletab see tema lemmikõunasorti meelde, mille nimi on ka Martsipan.
„Kas Martsipan kandis sel aastal?“ on ta hirmus elevil ja tahab kohe õue joosta.
„Kandis, kandis, tütreke. Ära jookse kuhugi. Vaata, õunad on seal kapi peal,“ keelab vanaema.
Ema lööb ilmatusuurele juba klaariks läinud roosale triibikule oma säravvalged hambad halastamatult sisse ja mõmiseb mõnust.
„Täielik õunahoolik,“ ohkab isa.
„Kes räägib?“pööritab ema oma meigitud silmi. „Lihasööja. Kiskja. Sa olid eelmises elus raudselt hunt.“
„Aga ma söön juurvilju ka!“ lööb isa oma trumbid lauale. „Ja igasuguseid toorsalateid. Mõni mees ei võta neid suu sissegi. Mu boss näiteks ütleb, et ega ta küülik ole, et rohtu peaks sööma. Eriti ei salli ta varssellerit. Ütleb, et see on Vanapagana rabarber. Kui Vanajumal rabarberi tegi, tahtis Vanapagan ka teha, aga välja tuli seller.“
Kõik naeravad ja meenutavad sarnast lugu ööbiku ja kärnkonnaga.
„Issand, kui mul see koolistress nüüd pihta hakkab, siis ma söön end jälle  paksuks. Siis tuleb selline magusaisu. Muudkui parandan töid ja mugin aga šokolaadi,“ jätkab ema toiduteemat.
„Praegu oled küll nii sale, tütreke!“
„Praegu olen jah, sest kool pole veel pihta hakanud. Aga ainult mõni päev on veel jäänud! Appi! Aga rohkem me täna sel teemal ei räägi. Kõik. Teema lukus. Lähme mere äärde!“
Nad võtavad kuivatusrätikud ja hakkavad minema. Ikka alguses mööda maanteed ja siis metsa vahele. Kuum koht pole enam nii kuum. Sügis tuleb ju. Esimene öökülmgi oli ära.
„Kohe paha meele teeb, kui see öökülm nii vara käib. Võtab mul kõik lilled ära ja siis on veel kaua ilus ja soe, aga midagi ei õitse enam,“ võtab vanaema teema üles.
„Aga, vanaema, mõned lilled kannatavad ju külma ka. Need kõrged astrid ja kukeharjad. Ja varsti lähevad juba lehed värviliseks,“ lohutab Eliisabet.
„Pihlakad juba punased,“ näitab isa.
Ongi. Tähendab, et sügis tuleb. Lapsed kooli ja linnud lõunamaale. Kalendri järgi on aga veel ju suvi ja praegu minnakse ujuma. Mida lähemale merele, seda kahtlevamaks seltskond muutub.
„Ei tea, kas see vesi ikka on nii soe?“
„Küllap on.“
„Ei tea midagi.“
„Proovime alguses varbaga.“
„Kui sa niimoodi varbaotsaga proovima hakkad, siis löödki vedelaks ja tundubki külm. Tuleb ikka kohe joonelt sisse minna. Eks siis ole tunda, kas on külm või soe.“
„Teeme nii, et keegi alt ära ei hüppa. Kui tulime, siis läheme ka vette! Muidu on ka naljakas. Nii äpud me nüüd ka pole.“
„Uuuh, appi, aaa...!“
Viimaks on kogu see lärmakas ja vaidlev seltskond vees ja kui kord juba end vette kastad, siis polegi enam külm. Viimane suplus sel suvel. Tore, et sai ikka ära tehtud. Nüüd kaldale ja kuivaks!
„Hea, et ikka läksime!“
„Oi, ma kahetseks, kui oleksin põnnama löönud!“
„Ma ka!“
„Tegelikult oli ikka nii mõnus, aga nüüd jooksuga. Kes jõuab esimesena selle männini?“
No kes jõuab? Loomulikult isa. Eliisabet teine, ema kolmas ja vanaema neljas.
„Äärepealt oleksin pronksi saanud, napilt jäin esikolmikust välja,“ hingeldab vanaema.
„Naiste arvestuses saidki ju pronksi, vanaema. Isa ei loe. Ta saab lihtsalt oma meeste kulla ja meie oleme esikolmikus. Lihtne.“
Kõigil on soe ja lõbus, kuigi vanaemal ja Eliisabetil on kusagil hästi sügaval ka natuke kurb. Nemad lähevad ju täna lahku.
„Istume veel ja joome natuke meega teed,“pakub vanaema. „Mul jäi kurk justkui valusaks. Vanasti olin kõva igailmaujuja, aga nüüd vist enam ei kannata.“
„Kelle käest sa mett saad, ema? Kas ikka Aadu käest?“
„Ikka Aadu käest ja Johannese pere käest ka. Ma olen kõvasti meetatud,“ naerab vanaema.
„Kui vana see Aadu juba on?“
„Kaheksakümmend viis sai jaanipäeval. Suur pidu oli meil siin pastoraadis.“
„Jaanipäeval sündinud, aga nimeks on hoopis Aadu? Ikka Jaan peaks olema,“ teeb isa seadust.
„Hahaha...naljakas,“ pööritab ema silmi ja küsib vanaemalt: „Ikka lööb kella?“
„Ikka.“
Aadu mesilaste mesi on kõige parem mesi maailmas. Johannes oma ka. Sellega on kõik nõus. Juuakse pärnaõieteed ja ollakse vaiksed. Igal oma mõtted.
„Kas keegi pretendeerib viimasele koogitükile või ma pistan selle nüüd nahka?“ küsib isa.
„Pista nahka!“ vastavad kõik kolm korraga ja purskavad siis naerma. Tõesti naljakas. Kõik ühest suust.
„Ega pidu ei parane, kui võõrad ei vähene. Külalised on kaks korda head – tulles ja minnes,“ vaimutseb isa ja soovitab hakata säädima. See tähendab, et ennast valmis seadma.
„Kas sul on asjad pakitud, Eliisabet?“
On. Kõik on kotis.
Vanaemal on ka kõik kastid ja kotid valmis. Isal pole muud, kui aga pagasiruum täis toppida.
„Pakid paneme vööri!“ tsiteerib ema eesti filmiklassikat.
Kõik naeravad, sest nad on seda filmi näinud. Tuntud lause pärineb filmist „Mehed ei nuta“.
„Ja vaadake, et te siis sööte ka neid asju,“ on vanaema murelik. Ta ei taha, et tema kasvatatu-valmistatu niisama ära visataks.
„Mina vaatan,“ lubab Eliisabet.
„Ja nüüd see kurb lahkumishetk, armas ämm,“ vaimutseb isa jälle ning kallistab vanaema.
„Aitäh, emme!“ ütleb ema ja kallistab ka vanaema.
„Nägemiseni, vanaema!“ ütleb Eliisabet ja kallistab ka vanaema.
Nüüd on vanaema ära kallistatud.
„Helistage, kui koju jõuate!“
„Helistame!“
Kõlab kolm uksepauku ja kolm kätt lehvitavad vanaemale. Tegelikult neli, sest Eliisabet lehvitab kahe käega. Helehall Volkswagen Passat stardib pastoraadi eest, pöörab maanteele ja kaob peagi käänaku taha.

Nii. Läinud. Ühepajatoit ja õunakook söödud, nõudki juba pestud. Vanaema istub nukralt köögilaua ääres ja mõtleb suvest ning Eliisabetist. Siis meenub talle, et tüdruk jättis talle midagi ju arvutisse lugeda. Vanaema läheb oma vana päevinäinud arvuti juurde ja klõpsab lahti „Eliisabeti asjad“ ning hakkab lugema.

Monday, May 26, 2014

Muinasjutt

Eliisabet on natuke mures, sest ta ei tea, kuidas lõpeb muinasjutt Põmmust ja Emiiliast. Mis nüüd küll siis saab? Juba on augusti lõpp. Eliisabet peab hakkama varsti koju linna sõitma, aga muinasjutu lõppu pole kusagilt paista.
Aga siis ühel õhtul öeldakse ilmateates, et tuleb öökülm. Veel on vara öökülma jaoks, aga mis teha?
Vanaema hüüatab äkki: „Püha Jumal! Ma pean kõrvitsa tuppa tooma! Muidu külm võtab ära!“
Ja lähebki tulistjalu õue kõrvitsa järele. See on ümmargune ja oranž. Annab kohe teist vinnata. Nüüd kõhutab kõrvits aga köögilaual ja vaatab tühjal pilgul aknast välja.
„Tead, vanaema, ta nimi on Põmmu!“
„Ah soo, ma ei teadnudki! Igatahes nüüd on ta kindlas kohas ja külm ei saa talle kurja teha,“ on vanaema rahul. „Ma panen ta kohe homme purki, siis saate kaasa võtta, kui isa-ema ülehomme sulle järele tuevad.“
Kõrvits ei mahu ju purki!? Eliisabet teab küll, kuidas see käib. Kõrvits tuleb koorida ja tükkideks lõigata, siis mahub. Seemned saab aga ära kuivatada. Talvel hea krõbistada.
Seekord tulevad ema-isa autoga Eliisabetile järele ja siis nad laovad auto õunu, kartuleid, peete, porgandeid, moosi- ja kõrvitsapurke ja veel igasugust vanaema aiakraami täis. See maitseb paremini, kui poest ostetu.
„Ja lähedki varsti ära. Läbi ongi see suvi,“ ütleb vanaema natuke kurvalt.
„Aga varsti on juba vaheaeg,“ lohutab Eliisabet.
Tal on endal ka natuke kurb lahkuda, kuigi õige tsipa igatseb juba ka ema, isa, linna ja klassikaaslaste järele.
Hommikul ärkab Eliisabet hea lõhna peale. Lõhnab äädika, nelgi, kaneeli ja ingveri järele. Vanaema marineerib kõrvitsaid! Marineeritud kõrvitad on Eliisabeti lemmikud.
„Tere hommikust, vanaema!“
„Tere hommikust, kullake! Näed, mul saavadki varsti kõik purgid kinni. Kui nad jahtunud on, siis aitad mul neid sahvrisse kanda, eks! Aga praegu joome teed ja meenutame suve!“
Vamaema keerab viimased kaaned kinni, teeb tomativõileibu ja piparmünditeed ning istub koos Eliisabetiga ümmarguse köögilaua äärde.
„Näed, oligi öökülm. Kõrvitsalehed puha mustad ja hostad longus. Hea, et tuli meelde Põmmu ära päästa!“
Eliisabet vaatab köögiaknast välja. Päike paistab, aga siin-seal on veel näha öise külalise hõbedasi jälgi.
Tomativõileivad ja piparmünditee meega on nii maitsvad.
„See oli nii ilus suvi, Eliisabet! Soe ja päikseline! Äikest ka eriti polnud, aga vihma oli just täpselt parasjagu. Ei pidanud palju kastma.“
„Aga mäletad, vanaema, siis oli küll ju kõva äike, kui me mere äärest tulles vihma kätte jäime ja läbimärjaks saime!“
„Õige jah! Õnneks me jõudsime õigel ajal koju. Jumal tänatud! Kuhu me oleksime läinud seal metsa vahel? Puude alla ju ei tohi. Jõudsime koju, mis sest, et läbimärgadena ja ma lülitasin elektri välja. Seekord raksus tõesti ikka väga lähedal. Ma ikka kartin hirmsasti!“
„Kartsid või? Sa ei öelnud midagi!“
„Ma ei julenud öelda ju, sa oleksid siis ka kartma hakanud.“
„Nojah...“
„Pärast tuli veel rahet, aga meie istusime juba soojas toas kuivade hommikumantlite sees, jõime kuuma teed ja vaatasime aknast seda möllu...“
„Oli jah nii! Mul oli see juba vahepeal meelest ära läinud. Tegelikult oli see äge. Kui hakkame koolis oma suve kohta kirjandit kirjutama, siis ma kirjutan kindlasti sellest!“
„Kirjuta jah!“
„Ja Tormiklubi oli ju ka! Kuidas meil see meelest läks?!“
„Vanaks hakkame sinuga jääma, tähtsad asjad ei seisa enam meeles,“ naerab vanaema.
„Tegelikult mul on üks saladus ka, vanaema...“
„Noh?“
„Aga ma ei taha veel öelda, see pole valmis. See on üks muinasjutt. Kui ma valmis saan, siis annan sulle lugeda.“
„Mul on nii hea meel, et sa tahad kirjutada ja pilli mängida ja et sulle meeldib loodus ja et meil on koos  nii tore. Sa oled maailma parim lapselaps mul!“
„Sa oled ka maailma parim vanaema! Teeme kalli!“
Eliisabet istub vanaema sülle ja paneb käed ümber tema kaela. Vanaema paneb käed ümber Eliisabeti ja nii nad jäävadki istuma.
„Homme ma teen lõunaks ühepajatoitu ja õunakooki, kui ema-isa tulevad. Sobib?“
„Mmm...jaaaa...“
„Sa oled nii heaks sööjakslapseks hakanud. Väiksena oli sinuga igavene tegemine. Pirtsutasid söögiga.“
„Vanaema, räägi veel seda, kuidas ma kirikus pinkide all roomasin!“
„Oh Jumal! No mis mul üle jäi? Vanaisa pidas teenistust ja mina mängisin orelit. Kuhu mul sind panna oli? Sa ei püsinud kellegi süles paigal, libistasid end maha ja kõndisid mööda kirikut ja roomasid siis vahepeal pinkide all. Kui keegi sind kinni tahtis võtta, siis hakkasid kisama. Lasti ruttu lahti. Aga nii tubli olid, et altaritrepist sa kunagi üles ei roninud vanaisa segama.“
„Kas keegi oli pahane ka, et lased lapsel kolada teenistuse ajal?“
„Ei olnud, kõik said ju aru. Kas sa ise ei mäleta?“
„Uduselt nagu mäletaksin, aga mulle meeldib, kui sa sellest räägid. Siis ma kujutan täpselt ette. Seda küll mäletan, kui ma juba suurem olin ja rõdul sinu juure istusin ja koraale kaasa laulsin.“
„Issand, sa õppisid ju lauluraamatu järgi lugema. Nagu mingi eelmise sajandi laps,“ naerab vanaema.
„Ja siis vahel inimesed vaatasid üles, kui ma rõdu ääres koraale kõvasti kaasa laulsin. Võõrad inimesed. Omad juba teadsid.“
„Vanatädid ei jõudnud ära kiita, kui tore su laulmine on. Siis sa ei käinud veel kooliski ja olid peaaegu alati siin. Sa oledki ikka rohkem nagu minu laps.“
„Sa oled mul ju ka ainuke vanaema. Teist vanaema ja vanaisa ma üldse ei mäleta.“
„Sa olid ju alles sündinud, kui nad surma said.“
„Aga kuidas nad üldse surma said? Ema ei taha mulle sellest eriti rääkida ja ma siis pole küsinud ka rohkem. Isa ka ei taha.“
„Avarii oli. Libe tee ja udu ja suur auto tuli vastu ja nii oligi... Saatus teeb vahel selliseid asju.“
Pisut aega valitseb köögis vaikus. Üks unine kärbes piriseb kusagil, raadio räägib omaette maailma asjadest, tee ja võileivad on otsas, jutud räägitud ning kõrvitsapurgid jahtunud.
„Jumal küll, mu jalad on täitsa surnud, sa oled nii raske,“ ägab vanaema naerdes.
Eliisabet tõuseb vanaema sülest. Vanaema tõuseb ka ja liigutab oma kangeks jäänud liikmeid.
„Nii. Viime nüüd kõrvitsapurgid sahvrisse.“
Sahvrisse saab kohe köögist. See on tilluke palkseintega ruum, mis on täis riiuleid. Väike aken on avatud, et sahver tuulduks.
Eliisabet ja vanaema laovad kõrvitsapurgid riiulitele. Need on kuldkollased ja sillerdavad nagu päike.
„Soh. Valmis. Kakskümmend üks. Mitu sa tahad kaas võtta homme?“
„Noh, ma ei tea. Kolm? Ema ja isa ju ei söö neid ja ma tulen varsti jälle siia.“
„Kuule, tõsta need kolm siis kööki tagasi, muidu läheb homme suure saginaga meelest ära.“
„Olgu.“
Eliisabet võtab algul kaks purki ja viib köögikapi peale. Kui ta viimase purgiga sahvrist väljuma hakkab, jääb ta pilk äkki peatuma millelgi, mis teda jahmatab. Just kõrvitsapurkide riiuli kõrval palkseinal on liblikas. Tiivad koos. Talveunne suikumas. Aga see liblikas on väga tuttav liblikas. See on Emiilia!
Ja äkki teab Eliisabet, kuidas tema muinasjutt lõpeb. Õnnelikult. Põmmu ja Emiilia on lõpuks siiski koos. Armastus on võitnud!
Eliisabet on ise ka väga õnnelik, jookseb kohe arvuti taha ja paneb oma muinasjutu lõpu kirja. Kell on kaksteist, kui ta lõpetab. Nii hea uni tuleb...

„Homme tulevad ema ja isa,“ mõtleb Eliisabet juba pooleldi unes.