Tuesday, April 22, 2014

Ei ole end üles poonud

Kuigi viimane postitus justkui viitas sellisele võimalusele. Siiski.

usun et mu kaunimad hetked

on kõik veel olemata

ja rõõmsad endasse retked

ikka veel tulemata

ja kui see mida ma ootan on vale

las siis olla tühja sest

sest ootamata ma kaugemale

nii ehk nii triivin õnnest


Nii. Soh.

Tuesday, April 15, 2014

Õnn tuli minu õuele

Õigemini küll ülemisele korrusele. Maria koristab seal. Kui tore! Kuidas ma ei viitsiks! Täna imesin ja pühkisin tolmu natukene ning tundsin end nagu rahvuskangelane.

Ostsin siis seemneid ka. Et muidu tundnub nii märgiline. Pole seemneid, pole ka kevadet minu jaoks. Ei tule ka suve.

Juhan Liivil on üks luuletus. Ma ei viitsi üles otsida, aga refereerin mälu järgi. Et kuidas nooruses kasteses rohus kallimat oodata ja linnulaulu kuulata on nii kaunis, aga hiljem... jalad saavad märjaks ja tuju pahaks ja mis pagan lõõritada!

Mitte et ma nii vana oleksin, aga no ei rõõmusta miski. Puha ajukeemia. Ja lollid, kes psühholoogiast ega psühhiaatriast sittagi ei tea, ärgu tulgu mulle iitsatamagi. Ma lähen juba praegu vihaseks. Viimasel ajal saadan ma nad kõik pikalt ja pimedasse. Need, kes teavad täpselt, kuidas ennast ise  rõõmsaks mõelda. Elus on nii palju toredat, pole aega depressiivne olla.

Idioodid!

Praegu on see õige nööri seebitamise aeg.

Saturday, April 12, 2014

Viru nikerdaja

Istusin seal ja mängisin, et olen raamatukaupmees. Hästi läks. Ühe raamatu tõin siiski koju tagasi.

Nägin palju tuttavaid. Sain kuulda, kui hea õpetaja ja suurepärane koorijuht ma olin. Nagu peiedel. Siis ju ka kõik kiidavad kadunukest.

Homme lähen ilmselt veel. Vaatame, kas siis on sama tore.

Aga mul on uni praegu. Kuigi selle asemel, et voodisse pugeda, pean ma ahju tule tegema. Üldse ei viitsi koduseid töid teha. Seepärast oligi seal laadal nii tore jõude istuda ja inimesi vahtida.

Noh, aga samas ma läksin jalgsi ja tulin tagasi jalgsi. Kuus kilomeetrit sain vähemalt kirja.

Friday, April 11, 2014

Jälle sain viie!

Täna siis külas oma armsal klassijuhatajal ning emakeeleõpetajal. Nagu ikka. Tal laud kaetud. Tursamaksakorvikesed. See on ainus koht, kus ma mõnuga kohvi joon. Mõnuga ja koorega. Ja ohtra suhkruga. Endal sangad üle püksivärvli.

Teemaks oli siis mu teine raamat. Sain kiita. Liigagi. Tõe huvides olgu tunnistatud, et ta on koolist peale mind natuke üle hinnanud. Igatahes meeldisid talle muule luulekujundid ja alltekst ning ühesõnalised laused proosas. Mulle on tema positiivne hinnang väga tähtis.

Ta ütles, et mind ootab kirjanikuna suur edu. Noh, seda ma nüüd ei usu. Mulle piisab oma kodukohas vaikselt toimetada.

Ühe ilusa ja tundliku naise pani mu raamat nutma. Nuttis nii, et mees ja tütar olid koju tulles päris ehmunud kohe.

Kooriproovis sain ka positiivse tagasiside ja tahvli šokolaadi. See oli ka üks eriline ja ilus naine, kes niimoodi tagasisidestas. Tema jälle kõrvetas oma pirukad ära, kui mu raamatut lugema hakkas. Pani ahju ja unustas siis end raamatusse.

Tänu tema šokolaadile oli mul eile midagi süüa.

Tulin õhtul üksi tühja majja ja mõtlesin: "Armas kodu, sa oled mul ainuke ja kõige tähtsam!"

Homme lähen laadale ja hakkn raamatukaupmeheks. Vaatame, kas mõni ostab ka.

Tean vastust!

Tegin olulise avastuse maailma õnneuuringute ajaloos ja tean nüüd, mis on õnn.

See on uinuda ihuüksi oma kodumajas hirmuta ja rahulikult. Pisut pikalt küll vältas see uinumine ja medikamentide mõjul LOOMULIKULT, aga mitte sugugi painavate mõtetega.

Ja hommikul ärgata vara. Pool üheksa on vara minu jaoks. Ümberringi vaikus. Kosutav vaikus, kaitsev vaikus, mitte valus vaikus. Päike paistmas läbi kollaste kardinate.

Ja koer, kelle ma õhtul hilja ketist päästsin, sest jalutada polnud aega ega viitsimist, lamamas truult ja turvaliselt trepil. Just ukse ees.

Ma pole ammu nii õnnelik olnud.

Siiski, üks aga on ka. Nimelt  -  kõik saab mööda. Ka õnn ei kesta igavaesti. Juba õhtuks on kõik teisiti.

Aga ta tuleb ehk jälle! Millalgi.

Thursday, April 10, 2014

Nurganaine

Mul sündis luuletus. No see pole midagi erilist. Olen sünnitanud neli last. Luuletusi kordades rohkem. Siiski. Tänasel luuletusel on ema ja isa. Emaks mu enda Hingeline Kriis ja isaks Toila raamatukogu luulekonkurss.

Sünnitus oli kerge, aga tüsistused rasked. Olen energiast täiesti tühi. Vaid laman, kuigi päike ja kevad kutsuvad õue. Ma ei jõua minna.

Lapsuke ise on terve ja priske.

mühklike pärnade hämar allee mis olematu lossini viib
mu nooruse kerge jalaast on veel praegugi alles siin
tuhandeid tulekuid -  minekuid katab kuldne mälestusteliiv
kuid Pühajõe vaikse vulina kohal lendleb ikka unistuste sinitiib

roosid lõhnavad lossiaedades ja tiikides pladiseb vesi
purskkaevude karged pritsmed mu silmad nii kirkaks pesid
ja pärnadelt tilkumas alla armastuse säravkollane mesi
pargis on jahe ning vaikne ja meie vaid kahekesi

teed jooksevad mägedest alla ikka täis kergeid jalgu
salapärane allikakoobas peidab paljude lugude algust
piibelehtede magus lõhn meenutab möödunud aegade malbust

üle tumetõsiste latvade kumab elu imelist valgust

Monday, April 7, 2014

Töömehed

"Ainsad mehed, kes mind erutavad, on elektrikud," ütles Padjaklubi Miša.

Mulle meeldivad jälle need tunkedes töömehed Kodutunde saates. Lihtsalt lust on vaadata, mida nad oma heade riistade ja kuldsete kätega valmis teevad. Pealegi on nad tihti ka muhedad. Sellised lihtsad ja lõbusad. Ei mingit kuradi snobismi ega võimuvõitlust.

Mees füüsilist tööd tegemas on minu jaoks ahvatlev vaatepilt. See on mul isast. Ta oli tugev ja osav ja kuradima töökas.

Mida vanemaks ma saan, seda lihtsamaks mu väärtushinnangud lähevad. Selles mõttes, et vabaks igasugusest näitamisest ja targutamisest.

Midagi oma kätega valmis teha. Seda ma hindangi üle kõige.

Saturday, April 5, 2014

Ostmata seemned

Vanad inimesed rääkisid ikka, ei ei tea, kas näevad veel järgmist kevadet. Ma ka ei tea, sest mul on seemned ostmata. Alati on selleks ajaks olemas. Jääb kahtlus, et äkki polegi minust külvajat. Üldse ei huvita ka.

Igasugune ettekasvatus, isegi sellest rääkimine ajab mul harja täiesti punaseks.

Surm on teada, tund mitte, ütleb tarkusetera.

Võib-olla tuleneb huvipuudus ka sellest, et mul on keldris katastroofiline juurviljaülejääk. Kuigi neil päevil tegin punapeedismuutit ja närisin toorest kaalikat. Aga mis loeb üks peet ja kaalikas kümnete ja kümnete kõrval. Kartuliga on lihtne. Need saab ju maha tagasi panna.

Appi, kui uimane ma olen. pean nüüd magada katsuda, et homme emme juurde sõita.

Jälle see laupäev!


  • ärgates väga paha tuju
  • tuld pliidi alla jurde
  • kanakoivad ahju
  • paar tundi klaveri seltsis
  • paar sõnumit saadetud
  • natuke feissbukis ja postkastides veedetud
  • PESSU TULEB MINNA!
  • kell viis HENRI LAKSI kontsert
  • edasi ma ei tea

Friday, April 4, 2014

Aases död

Ei tulnud mingit Erikat. Ühe paiku on ammu läbi. Kell on kaks. Mul oli kõik kosutav spinatismuuti valmis ja puha. Nüüd söön (just nimelt söön, sest nii paks sai), ootan veel pisut ja siis lähen metsa.

Ma arvan et kell pool kolm on ühe paiku kindlalt läbi.

Kui ma ootasin ja kurvastasin, siis ma kurvastasin nii väga, et hakkasin kohe Griegi mängima. Seda lugu, mis pealkirjas nimetatud. Muidu poleks iial selle peale tulnudki. Ja pange tähele, see lugu lõpeb pppp! Katsu sa mängida pppp nii, et a-molli akordi kõik neli nooti ka kuulda oleks. Mõni klahv lihtsalt ei tee häält.

Lähen tassin metsast mõned männipakud. Nii palju, kui selg lubab.

Muide, mul on sangad. Kui ma teksad jalga panen. Teised sangad mu elus. Pärast ema surma sõin ka end sanga ja nüüd siis jälle.

Katsun nüüd neist lahti saada. Tahan sangavaba elu.

Thursday, April 3, 2014

Risttuules

See uus eesti film. Juuniküüditamisest. Huvitav ja raske. Hingele. Olen alati tänulik, kui ei pea piinamist ja tapmist ekraanilt otsesilmi vaatama. Midagi koledat ei näidatud, aga need näiliselt liikumatud pildid olid väga mõjuvad.

Kusagil lõpupoole hakkasin nutma. Mõtlesin Sirjele, kes istus paar rida eespool ja on ise juuniküüditamise ohver. Kaheaastaselt. Mõtlesin, et mida tema tunneb. Mina tundsin ikka seda vana tuttavat kõigi kannatanute valu.

Tegelikult jäi see kurbus alles ka pärast kinost väljumist. Tahtmine nutta.

Eelmisel aastal olin negatiivselt üllatunud, kui ühes vallas 14. juunil merepäevi peeti. Mulle öeldi, et ära siis tule, kullake, kui sulle ei sobi. Asi polnud ju selles. Mitte minu väärtushinnangud polnud paigast ära.

Sel aastal ka, kui 25. märtsil räägiti peamiselt, et naised joogu punast viina jne.

Ajaga ei peaks need päevad mitte ununema, vaid vaikselt tähtsad edasi olema. Meie laste jaoks ja lastelaste. Eile oli kinos päris palju noori inimesi. Ka vene keelt kõnelevaid. Vaatasid vaikides.

See lugu oli iseenesest väga ilus - armastuse lugu. Hingedest. Üks lendab ida-, teine läänetuulena ja kohtuvad nad Igaviku risttuules.

Ma nutan nüüd natuke.

Wednesday, April 2, 2014

Alternatiiviks eneselõikumisele

Puudub eneselõikumise kogemus, kuid arvan aimavat selle tegevuse mehhanisme. Igatahes tihti sünnib see hingelise ängi mõjul. Füüsiline valu summutab mõneks ajaks SUURE MUSTA, mis ähvardab sind alla neelata.

Mina teen aeg-ajalt muid eksperimente. Kui mul on halb ilma põhjuseta (depressiooni tunnus), siis ma hakkan endale ise probleeme tekitama. Ennast vaimses mõttes lõikuma. Siis ma saadan sõbrakutseid inimestele, kellest võin arvata, et nad ei vasta.

Feissbukk on minu jaoks lihtsalt avalik ruum, kus infot saada, mitte sõpruskond. Seega sobivad minu feissbukisõbraks kõik, keda ma tean. Kui nad on heatahtlikud. Ise ma reeglina olen.

Seega, inimene, kes mu sõbrakutset vastu ei võta, on minu arvates lihtsalt kas väike inimene, peab ennast väga suureks või kannab mingil põhjusel vimma mu vastu. See on tema probleem.

Ma unustan need mittevastamised suht ruttu. Minu jaoks pole olemas inimesi, kes mind ära ei tunne ja minusse hästi ei suhtu. Ma vaatan neist lihtsalt läbi.

Seega, elagu heatahtlikkus ja tolerants!


Ka suurmehed eksivad

Raadios jookseb praegu üks järjejutt. On ikka Mihkel Mutt? Mulle jäi kõrvu vana viga, mida nii paljud teevad. Et üks või teine usumees on konsistooriumis õppinud. Ma usun, et kõlaline pralleel konservatooriumiga eksitab inimesi. Tegelikult on konsistoorium kirikuvalitsus, aga õpiti ikka Usuteaduste Instituudis. Vähemalt vanasti. Nüüd ma isegi ei tea, kas vastav õppeasutus on ikka veel olemas. Pole huvi tundnud. Pole kokkupuudet.

Ma ise ka õppisin Usuteaduste Instituudi Muusikaosakonnas. Noh, aastakese vaid. Mu väike Liisbet ütles, kui ma klaverit harjutasin: "Tee ikka süüa ka, mis sa klimberdad kogu aeg!"

Osa loenguid toimuski Toompeal, konsistooriumi madalukeses majas. Kui ammu see oli!