Monday, March 31, 2014

Ohutu veidrik

Töötasin kunagi ühes kirjastuses, mida enam ei eksisteeri. Olin müügijuht. Kirjastus ise oli ülemisistel korrustel, aga müügipunkt all hoovi pool. Seal ma neid arveid tegin ja raamatuid pakkisin ja Navitrolla plakateid raamisin. Suured-suured plakatid panin klaasi alla ja vajutasin metallnaastud oma isikliku küüneviili ja ihurammuga kinni.

Istusime selles ubrikus kahekesi. Mina ja Mirja. Mirja oli midagi tähtsamat kui mina, aga ei mäleta enam ta ametinimetust. Ilus ja pikk. Pikem kui mina.

Vahel tuli autojuht Sven ka meie juurde ja siis me arutasime, mis me õhtuks süüa teeme. Mirjalt sain ma igatahes läätsesupi retsepti.

Istume siis ükspäev Mirjaga, tööaeg hakkab juba läbi saama. Tuleb üks vanem mees. Et tema tahab lastekodule raamatuid kinkida, et ise ka lastekodus olnud. Tore. Mirja muudkui soovitab ja mina muudkui pakin kasti ja mees muudkui ütleb, et pange-pange. Mäletan, et arve oli üle kümne tuhande krooni. Meil hea meel, et nii hästi müüme. Mirja veel soovitab, et võtku mees kast kohe kaasa. Mees millegipärast ei võtnud. Õnneks.

Aeg läks. Arve tasumise tähtaeg jõudis kätte. Meest pole kusagil. Hakkan siis jälgi ajama. Loomulikult pole sellist firmat ega meest olemaski. Ja meie veel pakkusime kaupa kaasa, idioodid! Vedas meil ikka.

Saturday, March 29, 2014

Oh, mul tuli luuletus!

pehkinud kännul jalgu puhkab kuumusest rammetu suvehari

rabade aastasadade vaikuses lõhnab meekollane murakamari

aegaderaamatu kuldne pitser mis meile kinnitab et

tähtis on suuta alles hoida oma rabalaugaste puhast vett

tähtis on kordki võtta aega ja selle veega silmi pesta


et me saaksime lõpuks nägijaiks ja jõuaks siis edasi kesta

Mida teha laupäevaga?

Panin riidesse ja läksin õue. Liiga külm. Ühegi töö isu ei tulnud peale.

Tulin tuppa tagasi. Soe, aga ikka ei taha mitte midagi teha.


Tuesday, March 25, 2014

Verivorst, murumüts ja kama

Absoluutne üllatus ja täielik rekord. Mitte ainsatki silmatäit und sel ööl. Lihtsalt kahju neist tablettidest ja oma maksast.

Veel siis "Lingvistilisest metsast", kui ühest mu unetuse peasüüdlasest. Autor nimetas eesti kõige tähtsamaks avastuseks/saavutuseks või millekski kolmandaks verivorsti, murumütsi ja kama.

Mul on verivorstiga väga lähedane suhe. Alates sellest, et kord pidin seatapu ajal verenõud hoidma, aga see jäi ka viimaseks korraks. Mäletan, kuidas külanaised kahe sukavarda vahelt soolikaid läbi tõmbasid. Hiljem keedeti vorstid suures pajas. Ema läks seda pada õue jahtuma viima, libises, kukkus ja põletas käsivarre. Käsi oli kaua haige.

Olen ka ise vorsti toppinud. Ükskord saatis ema mind vereämbrit tooma. Ja mis selgus? Kas oli veri liiga kaua või liiga soojas seisnud, igatahes oli ta halvaks läinud ja tema sees liikusid mitmed eluvormid. See jube hais ei läinud mul kaua meelest. Tookord olid siis valged vorstid.

Vahel une eel mõtlen ma end agraarühiskonna taluperenaiseks ja kujutan ette, mida kõike saab ühest seast. Pea ja jalad süldiks. Maks praetakse kohe pärsat tapmist, kopsud keedetakse ja aetakse läbi hakklihamasina ning neist saavad pirukad. Ülejäänud liha läheb tünni soola. Sooled vorstiks ja maost saab mauk - suur ja jäme vorst. Ära visatakse vaid sapipõis. Ükskord püüdis naabri koer selle lennult kinni ja neelas alla. Vaene koer. Ellu jäi.

Ka murumüts on mu elu oluline märk. Oli mul selline kollane ja kaks lehvidega patsikest sealt alt piilumas. Ema tegi oma zootehnikuringi mööda kolhoosilautasid. Tookord veel hobukaarikuga. Võttis minu kaasa ilu pärast.Üks mees seisis tee ääres ja hõikas emale:

"Sa ise pole suurem asi, aga kust sa nii ilusa tütre oled saanud?"

Kord hakkasime tädi ja vanaemaga Türilt Jõhvi sõitma. Rongiga läbi Tapa. Tapal tuli ümber istuda ja vahepeal kassas käia pileteid ostmas. Aega oli vähe. Tädi jättis meid perroonile ootama ja ise läks asju ajama. Kui valmis sai, rong juba liikus. Küsis veel vagunisaatjalt, et kas see on vanaema ja väikest tüdrukut näinud.

"Küllap on vagunis," vastas too.

Rong sai pisut tsuhhitada, kui tädi märkas äkki perroonil mu kollast murumütsi ja tegi sellist häält, mille peale vagunisaatja hädapidurit tõmbas ning tädil jalga lasta soovitas. Küllap siis tulime järgmise rongiga.

Kama. Samuti mul elu oluline osa. Siiani käivad peal kamahood, võin olla nädalate kaupa kamahoolik. Praegu on paus. Parim kama oli lapsepõlves Elva pioneerilaagris. Kefiiriga. Seda sai õhtuooteks. Päike loojus ja ma igatsesin nii kangesti koju.

Meil oli kodus lehm, aga hapupiima alati ei olnud ja kefiiri ei hakanud ju keegi ostma, kuigi see mulle väga maitses. Proovisin siis kama rõõsa piimaga või lihtsalt kuivalt - segasin suhkruga. Võis kurku minna ja läkastama ajada.

Omamoodi nähtus oli see, kuidas mu esimene abikaasa kama sõi. Kefiiri peale raputas ta korrapärase kihi kamajahu ja selle peale korrapärase kihi suhkrut. See võttis aega sajandeid. Ja siis hakkas sööma nii, et kihid segi ei läheks. Oi kuidas ma oleksin tahtnud kõik selle segi keerata?

Ikka sööb veel nii või, Luule?

Kinnituseks eelmisele

Ja nüüd ma olen liiga erutunud, et magama jääda. Olen kahe päeva jooksul läbi lugenud (loe: läbi elanud) kaks raamatut. Kuidas ma nüüd nendest välja saan, ah?

Ma ei imesta põrmugi, et kunstiinimesed joovad. Kuidas näitlejal oma rollist, kunstnikul oma pildist, kirjanikul oma raamatust välja saada, ah?

Tellisin ka praegu oma armsalt mehelt klaasikese veini. Viia koduveini on ikka veel pisut alles. Klõbistan siin natuke veel, siis viin internetipulga üles Mariale, joon oma veini ära ja krõbistan tablette peale.

Ja siis hakkan ilmselt unenägusid vaatama. Üks teooria väidab, et unenäod puhastavad meie aju igasugusest saastast. No olgu. Aga kui nad on väga intensiivsed, siis ma olen hommikul neist nii väsinud.

Hommikul avan silmad ja siis läheb tükk aega, et aru saada, kes ja kus ma olen ja mis nädalapäev on.

Pole siis ime, et see titt mind nii üllatunult vaatas ja ta silmad küsisid: "Miks sa siin oled?" Oli aastaid tagasi üks titt, paarikuune. Alles tulnud siia maailma ja mäletas veel kõike ning tundis mu ära. Oli küll rõõmus mind nähes, aga ka üllatunud, sest leidis mind valest kohast. Mulle tuli ka korraks kõik meelde. Et kust oleme tulnud ja kuhu läheme. Ja et ma olen eksikombel SIIN.

Oh sa kuramus, Maria tuli. Pean lõpetama. Kui ta saab teada, mida ma siin inisen, küll ma siis alles saan!

Vanad kahtlused

Ujusid jälle välja, kui lugesin Meelike Saarna "Jää mu juurde." See on suhteromaan ja muuhulgas oli seal põgusalt teemaks ka füüsiline vägivald. Ja siis mulle meenusidki need kaks juhtumit.

Esimene on pea neljakümneaastatagune. Üks mu kursaõde tuli pärast nädalavahetust kooli, näol, kaelal ja kehal punased vorbid. Seletus oli, et ta sõitis hobuvankris püsti ja otse pesunööridesse. See võis nii olla, aga kahtlus jäi. Hiljem tuli ta ema isa juurest ära, seda mäletan.

Teine juhus on paariteistkümne aasta tagant. Ühes neljast koolist, kus ma olen töötanud, oli imeilus emakeeleõpetaja. Läksin õpetajatetuppa. Ta oli seljaga minu poole ja ütles:

"Anneli, ära ehmu!" ja pöördus. Ma ehmusin ikkagi. Kogu ta imekaunis nägu oli katki ja paistes.

"Kukkusin asfaldile, jalg vääratas."

Olid tõesti asfaldijäljed, aga kahtlus jäi.

Pole kunagi rääkinudki sellest, veelvähem asjaosalistelt küsinud. Võib-olla on see minu elav kujutlusvõime. Võib-olla empaatiavõime?

Heidi, sa nimetasid mind empaadiks. Sul on õigus, sest ma tõesti elan läbi teiste valu. Ennast niimoodi ise hävitades. Ma ei usu, et selles elus veel midagi muutub.

Võib-olla järgmises. Kuigi ma ei tahaks enam tulla. Väsinud olen.

Välgi metsad

Tosin aastat tagasi hakkasime esmakordselt Alatskivi sugulastele külla sõitma. Esmakordselt uue mehega ja Tallinna poolt. Minu algatusel keerasime ühest väikesest teest. Silt näitas küll Alatskivi. Sattusime Välgi metsade vahele. Tee keerles ja hargnes, ei ühtki viita. Juba hämardus, bensiin hakkas otsa saama ja lootus ka. Mu eesti filoloogi haridusega mees ütles: "Pole ime, et Juhan Liiv siin hulluks läks!"

Kui õnnelikud me lõpuks olime, kui mobiil näitas Alatskivi masti.

Nüüd olen lõpusirgel Valdur Mikita "Lingvistilise metsaga". Juba raamatut avades olin erutatud, kui märkasin tiitellehe allservas viidet Välgi metsad 2013. Tõeline üllatus tabas mind aga leheküljel 200:

Välgi metsad on läinud Eesti kultuurilukku sellega, et siin läks hulluks Juhan Liiv.

Kirjutan sellest ka Valdurile, sest ta raamatu tagaküljel on aadress.

Monday, March 24, 2014

Palmipuudepüha

See oli eile. Kalendrist lugesin. See lugemine oligi kogu kontakt. Ei mingit oreli taga istumist ja koraalide mängimist enam. Aastaid juba. Kas ma kahetsen? Ei. Kui asjad on möödas, siis nad on möödas. Ja minu jaoks saavad paljud asjad suht ruttu ja lõplikult mööda. Ja siis ma tahan nende asemele uusi. Värskeid.

Aga kuidas ma omal ajal neid orelimängimisi armastasin!

On ka hetki, mil igatsen mingeid möödasaanuid. Harva, aga siiski.

Magasin kaua ja vaatasin palju unesid. Kahjuks ma ei mäleta neid hommikul enam. Hulk aega läks meeleolu enam-vähem paika saamisega. See must ummiklaine käib aeg-ajalt peal. Kevad ju. Mulle on kevad palju hullem kui sügis. Must on palju mustem. Aga valge jälle palju valgem ka.

Läheb veel aega, kuni pliit lõpuni köeb. Siis sätin end linna minema. aamatukokku ja poodi.

Sunday, March 23, 2014

Joomahullu päevaraamat

Juha Vuorise kolehuumor. Olen ka kunagi natuke lugenud.

Telekas jookseb "Midsomeri mõrvad" - kogupere mõrvafilm. Selles osas on vanad rokipeerud ja kaks põlvkonda ilusaid ja hulle naisi. Vanad rokipeerud mind ei kõiguta, aga ilusad ja hullud naised küll. Neid ma mõistan. Ja kuidas veel!

Kallan endale koduveini. Ühest pokaalist piisab, et tunda end maani täis. Nagu epakad mu nooruses end väljendasid. Paneme kärsad likku ja londi põrisema.

Räägin feissbukis sõpradega ja laigin pilte. Reisipildid eriti ei meeldi, sest ma ise ju reisida ei kannata. Laev on liiast ja lennuk ka. Jääb ainult auto esiiste.

Tundub, et vein on lahtunud. Kas tõesti pean veel valama?

Vähid ämbris

Selline fenomen. Vähid on ämbris ja rahul. Aga kui üks hakkab välja kippuma, siis teistele see ei meeldi, tõmbavad tagasi.

Ära sa proovigi väikeses kohas teistest erineda. No raamatuid ilmutada või midagi taolist. Mõnele mõjub see väga halvasti. Täielik ignorants. Enam ei tunne ega suhtle. Neid on üksikuid, aga seda enam silma paistavad.

Mina ent võtsin ette ühe rahvaliku laulu noodi "Jaaniöö valss". Elu sees pole kuulnud. Kusagilt laulikust leidsin. Esitan seda. Muid laule ka.

Ja kirjutan aga oma luuletusi ning jutte. Halleluuja!

Saturday, March 22, 2014

I.G.A.T.S.U.S.

I - ihu ootab päikest, et pruuniks põleda
G - geenides on see, geenides
A - armumine on möödapääsmatu
T - tuleb, nüüd ta tuleb
S - suvigi on kusagil ootamas
U - usun ka tema tulemisse
S - seni jääb vaid oodata

Thursday, March 20, 2014

Kevadinin

Nüüd ta tuleb. Mitteminuaeg. Aga ma mängin ikka kaasa. Et kevadeootus ja puha, kuigi on ammu teada, et luuletajahinged armastavad sügist.

Juba eile ja üldse mitte seoses aastaaegadega, hakkasin vaikselt urisema. Parima eesti toiduaine kontekstis. Et peab kogu aeg uusi tooteid välja mõtlema. Et tempo on nii kiire, et toode saab püsida turul vaid kuus kuud.

KUHU PERSSE ME KIIRUSTAME?

Mis meil viga on? Kuhu vaja joosta pidevalt? Tõepoolest. Peatage maailm, mina tahan maha minna.

OK. Kevadagooniast saan ma aru. Geenid ütlevad: paarituge! Selle ümber käibki kogu see triangel. Me oleme oma geenide teenistuses ja teeme seda, mida nad käsivad. Nii lihtne see ongi.

Samas. Sooja ootan minagi. Tahan juba plekk-katusel oma kintsupekki säristada ja lillepeenardes mütata.

Tule siis pealegi, kevad!



Lume loomine

kui Kevadpäev seal õhtutaevas veel tähtedega mängis

siis Päevaema valmis sättis ta pehmet unesängi

küll kloppis patju seadis tekke ja voodilinu silus

see voodi seisis keset taevast just suure pilve vilus

kui patja vahtu lüües äkki seal rebenes üks püür

ja allapoole peatumata nüüd laskus lumemüür

neid kergeid lumesulgi aina langes langes langes


nad peagi olid kohalgi ja neist said lumehanged




TÄPSELT NII NEIL PÄEVIL JUHTUSKI!

Wednesday, March 19, 2014

Ravivõimlemine

Jumal tänatud, et see järjejutt läbi on. Nüüd saan oma asjadest kirjutada. Hirmus kirjutamisvajadus on. Ma tean küll diagnoosi - grafomaania.

Läksin siis esmakordselt ravivõimlemisse. Seljaprobleemidega. Minu füsioterapeut on noor vene poiss. Täitsa OK. Räägib riigikeelt ja puha.

Algus oli jama, sest ta küsis, et mida ma tahan. Mis mõttes nagu? Mina ei tea midagi tahta ju. No järjest paremaks läks. Mul olid võimlemisriided ilusti kaasas. Hakkasime siis harjutusi tegema. Ta polnud minuga üldse rahul, muudkui parandas. Äkki see näitab, et ta oskabki midagi, ah?

Pidin kodus ka veel neid harjutusi tegema. Tegingi. Nüüd on selg valus. Võib-olla peabki. Eks ma homme küsin.

Täna on päris hea päev. Viitsisin tolmuimeja välja tuua ja imeda isegi. Panin pesu pesema ja tegin endale spinati-mango-ingveri smuutit. Nämm.

Homseni siis!

Viia, su vein maitseb hea! Õhtuti tinistame. Eriti tõhus on koos tablettidega. Saan magada olenemata praegusest täiskuustki.

Kuidas edasi?

Jutt sai otsa. Jooksis mu silme ees mitu aastat õhtuti. Nüüd sai otsa. Rohkem teavet mul pole. Kui, siis ainult nii palju, et Vivian tahaks Fleuri tagasi Pariisi viia, aga Anne teda Eestisse jätta. Fleur jääbki ikka Eestisse ja läheb siin kooli. Väikesesse maakooli, kus poisid narrivad teda:

"Flöör, Flöör, kelgunöör. Flöör, Flöör, hüppenöör!"

See on kõik. Rohkem infot mul pole.

Pärast loole lõpu kirjutamist tundsin end mõrtsukana, aga ma ei saa ju teist lõppu kirjutada. Ise välja mõelda. Nii see ei käi. Kirjutad nii, nagu antakse.

Nüüd lõpetan selle järjejuttude jama ära. Aitab küll. Kolmanda raamatu jaoks tuleb ka ju midagi jätta.

Hilleri naised 9

„Siin olen, emme!“ hüüab Fleur. Unesegane Anne ei saa millestki aru.

„Kus emme on? Just hüüdis mind ju. Ja ise nuttis. Miks ta nuttis? Kus ta on?“

„Fleurikene, sa nägid jälle und! Me oleme nii kaua maganud. Õhtu on juba. Ema ja Silver peaksid varsti siin juba olema. Tõuseme üles, ma teen teed.“

Kann hakkab peagi kahisema ja varsti lõhnab pärnaõietee savikruusides. Anne teeb paar suitsulõhevõileiba, sest magades on kõht tühjaks läinud. Kuts ja Saalomon nõuavad häälekalt tuppalaskmist.

Fleur on kuidagi vaikne. Unine veel, mõtleb Anne. Päris hilja on juba, õhtuks kisub, aga Marie ja Silver ei tule veel. Fleur juba igatseb.

„Vanaema, helista neile,“ palub laps. 
Anne võtab telefoni, aga see hakkab ta peos helisema. Anne lausa võpatab. Võõras number. Anne võtab kõne vastu.

Tükk aega ei saa millestki aru. Helistab Hans Seppel. Sai numbri kellegi käest... Tallinn-Tartu maanteel... tihe liiklus... möödasõidul... kõva vihmasadu... halb nähtavus... kaldus vastassuunavööndisse... silmapilkselt ja mõlemad ...piip... piip... piip...


Anne vaatab seda tumedapäist hirmunud silmadega last oma diivanil kortsus pleedi sees. Kuidas siis nüüd edasi?

Tuesday, March 18, 2014

Hillerite naised 8

Paha uni on ununenud ja arutatakse, kuhu minna. Kas surnuaiale või ujuma või nii surnuaiale kui ujuma. Otsustatakse surnuaia kasuks. Kuts läheb nüüd selleks ajaks puukuuri. Anne ei taha, et ta harjub kodust ära käima. Saalomon ongi juba läinud oma käikudele. Teda ei saa keegi keelata.

Surnuaiale on umbes kilomeeter mööda varjulist metsateed, kus vahel harva mõni auto mööda sõidab või mõni jalgrattur vastu väntab. Surnuaed ise on suurte ja vanade puude alla peitunud. Vaikne on siin ja ilus. Sõnajalad, hostad, punased begooniad, roosad begooniad. Hillerite hauaplatsil on betoonist valatud äär. Antsu valatud. Plats on kaetud heleda liivaga. Nurkades rohetavad võimsad hostapuhmad ja hauaplaatide ees õitsevad punased begooniad. Hauaplaate on kolm.

„Juuli Hiller, Indrek Hiller ja Ants Hiller,“ loeb Fleur mõtlikult. Ta teab neid kõiki. Juuli ja Indrek on tema vanavanaisa vanemad. Anne ja Fleur istuvad pisut pingil ja vaikivad. Pole vajagi rääkida. Tuul sahistab tasa ja lehtedes siutsuvad linnud.

„Keedame õige täna suppi,“ pakub Anne tagasiteel. Fleur on nõus.

See on Anne lapsepõlve kanasupp. Kanaliha on nüüd küll poest ostetud. Lapsepõlves saadi kanasuppi ikka nii, et vanem vend pidi kana kinni püüdma ja isa lõi sel pea otsast ning ema kitkus sulgedest puhtaks. Kui Anne vanemaks sai, siis kitkus ise. Seda kõike räägib Anne Fleurile, kui nad koos suppi teevad. Supi sisse pannakse kanaliha, värsked kartulid, porgandid ja klimbid. Lapsepõlve jahuklimbid. Anne lemmikud. Fleuril pole nende vastu midagi, aga Vivian küll pirtsutaks. Lõpuks jookseb Fleur veel peenralt tilli tooma. Kanasupp peab ikka korralikult tillitatud olema. Siis teevad nad veel mannakreemi tikritega ja on lihtsalt õnnelikud. Nii tore on koos toimetada.

Saalomon ja Kuts saavad ka suppi. Saalomon lakub natuke leent, keerutab vihaselt saba ja küsib välja. Kuts sööb küll kõik viimseni ära.

Pärast sööki tuleb mõlemale uni peale. Hommikul tõusti ju vara. Järve äärde minekust ei tule vist midagi välja, ilm kisub ka vihmale. Anne ja Fleur sätivad end nurgadiivanile pleedi alla pikutama.

„Räägi oma lapsepõlvest,“ palub tüdruk.

Anne räägib. Sellest, kuidas ta elas väikeses metsavahimajas ema, isa ja vanema vennaga. Mets oli täis mustikaid ja raiesmik metsmaasikaid. Suvel tehti heina ja talvel sõideti saaniga. Jõuluks tapeti siga ja seda kartis väike Anne alati nii väga. Aga praetud maks maitses ikkagi hästi, sest seda sai ainult seatapmise ajal.

Fleur on uinunud. Anne kohendab pleedi ja tõmbab end ka mõnusalt kerra. Viimane, mida ta kuuleb, on vihmarabin katusel ja kauge kõuemürin.

Monday, March 17, 2014

Hillerite naised 7

Anne ärkab millegipärast keel viis. Uni enam ei tulegi. Tavaliselt põõnutab ta ikka vähemalt kaheksani. Fleur nohiseb mõnusasti laia abieluvoodi teises servas. Anne tõuseb tasakesi voodist ja läheb vaikselt trepist alla. Köögiaknast avaneb imeilus vaatepilt. Päike tõuseb. Taamal väljal on rebenenud udulinikuid, kaste särab murul ja lilledel. Marstipani otsas roosatavad juba päris suured õunad. Varsti nad hakkavad alla potsatama. August on käes. Suvi on küps.

Anne paneb retuusid jalga ja T-särgi selga ning astub õue. Sääski pole. Naine võtab vikati, luiskab teravaks ja läheb niidab natuke. Sealt, kuhu muruniitjaga ei pääse. Trimmerit Anne ei salli. Nõgesed ja naadid langevad mahlase krõginaga ja lõhnavad vängelt. Annele lihtsalt meeldib käsivikatiga niita. Võimlemise eest. Õige, linnupetet tuleb ju ka võtta. Ta läheb hernepeenra juurde, otsib suuremaid kaunu. Fleur on siin eile puhta töö teinud, muigab Anne. Paar vaarikat ja mustsõstart ka suhu. Nüüd peaks linnu petmiseks aitama küll.

Viimaks ilmuvad Saalomon ja Kuts ka välja. Näljased, nagu poleks ealeski süüa saanud. Mõlemad saavad krõbinaid.

„Esmaspäeval lähen poodi, siis saate räime,“ lubab Anne, kui need kaks justkui natuke pettunud on.

Eilne päev kulus niisama ära, täna minnakse siis kas surnuaiale või ujuma. Või mõlemasse kohta, kui Fleur viitsib kõndida. Anne rattal pole lasteistet ja tüdruk olekski liiga suur selle jaoks. Oma ratast tal siin pole ja tegelikult Anne tahabki jalgsi minna. Tundub ohutum.

Pannkoogiisu tuleb. Anne korjab kastemärgadelt põõsastelt sõstraid ja tikreid, et koogi peale toormoosi saada ja läheb tuppa. Kuts ja Saalomon sätivad ka ennast kaasa. Anne ohkab. Talle ei meeldi tegelikult loomad toas, aga kui teised nii hirmsasti suhelda tahavad, mis siis ikka teha.

Vikerraadio mängib vaikselt. Anne segab valmis koogitaigna, nühib marjad suhkruga puruks ja keedab endale kohvi. Mitte väga kanget. Ja ikka koort ning palju suhkrut sisse. On pühapäeva hommik. Õnnis. Õhtul tulevad Marie ja Silver Fleurile järele. Kell on alles kaheksa. Liiga vara, et laps ärkaks. Peab veel ootama nende kookidega. Anne siiski ei kannata välja ja praeb endale mõne. Pärast, kui Fleur ärkab, siis praeb ülejäänud ja siis söövad koos ning jututavad.

Anne võtab laupäevase Postimehe vahelt Arteri ja hakkab ristsõnu lahendama.

Natukese aja pärast kostub kobinat ja unine Fleur tuleb trepist alla, öösärk seljas ja juuksed sassis.

„Tere hommikust, kullakene! Kas ma ajasin sind üles?“ muretseb Anne.

„Ei, ma nägin paha und,“ sosistab laps ja poeb vanavanaema sülle. Fleur kutsub Annet küll alati lihtsalt vanaemaks.

„Mis siis oli?“ sosistab Anne ja silitab väikest sasipead.

„Me olime kusagil, kus oli hästi palju rahvast ja ema kadus ära.“

„Oh sa kullake! Tahad pannkooki toormoosiga?“

Tüdruk noogutab.

„Aga enne paneme riidesse, peseme hambad ja kammime juuksed, eks!“

Tüdruk noogutab jälle ja läheb hambaid pesema.


Anne kammib Fleuri pikki tumedaid juukseid ja punub need kahte patsi. Sellised vanaaegsed patsid meeldivad mõlemale. 

Sunday, March 16, 2014

Hillerite naised 6

Loomulikult nad võivad lapse tuua. Annel ja Fleuril on kahekesi huvitav. Tegelikult on Fleur natuke nagu väike vanainimene ka vahel. Annele see sobib. Ta räägib Fleuriga nagu omasugusega, mitte mingeid titejutte. Fleur lihtsalt on. Teda ei pea hoidma ega kasvatama ega kogu aeg talle mingit tegevust otsima. Või temaga mängima. Anne ei viitsiks küll lapsega mängida. Fleur leiab endale ise alati tegevust. Või lihtsalt istub ja mõtleb või joonistab või loeb või asjatab Saalomoni ja Kutsiga. Kutsiga rohkem, sest Kuts on sõbralik ja müramisaldis, Saalomon on ülbe ja laisk. Fleurile ei pea mingeid erilisi sööke valmistama. Nad Annega toituvad sellest, mis aias leida ja ostavad poest seda, mida süda ihkab. Mõlemad armastavad jäätist. Suvi ongi ju jäätise aeg. Millal siis veel?

Ongi probleem lahendatud. Nädalavahetus sisustatud.

Anne mõtiskleb Hillerite naiste üle. Nad on väga erinevad, aga kordavad eellaste elumustrit. Anne ise on ehk kõige tavalisem. Olnud abielus eesti mehega ja elanud kogu elu Eestimaal. Alates Vivianist hakkab aga asi keerulisemaks muutuma. See, kuidas ta Eestit ei salli. Maa pole talle ju midagi kurja teinud. Üks selle maa poeg jättis ta last ootavana maha ja valis teise naise. Aga Vivian vihkab nüüd maad sellepärast ja ei taha enam eesti keeltki rääkida. Küllap see on mingi omamoodi kaitserefleks. Aga no nii palju aega on juba möödunud. Kõik peaks olema unustatud, aga ei. Vanaemaks olemist Vivian ka ei armasta. Vivian väldib kõike, mis seostub sõnaga „vana“. Fleur kutsubki teda lihtsalt Vivianiks.

Tegelikult on ju ka Marie puhastverd eestlane, kuigi Pariisis sündinud-kasvanud. Anne on väga õnnelik, et tüdruk nüüd kodumaal on. Ei läinudki pärast matuseid enam tagasi. Seppelite ilus pikk tark poiss võlus ta juba vanaisa matustel ära. Marie sõitis kohe temaga kaasa ja jäi mitmeks päevaks. Anne muigab, kui talle see meenub. Istuti veel peielauas, kui Marie sisse jooksis ja sosistas, et Seppelid kutsusid neid Pühajärve vaatama ja Fleur nii kangesti tahab minna. Haaras koti ja kadus. Viviani kaunilt meigitud silmad läksid ümmarguseks ja tahtsid peast välja kukkuda ning laua alla veereda seda kuuldes. Ta ei saanud tükil ajal sõna suust. Anne pidi ise Jeanile seletama, mis värk on.

Noh väike Fleur on ainus, kelles voolab pooleks põhjamaisega ka lõunamaaverd. Tema kuumavereline isa ei teagi, et tal on tütar, kes sai nime kuulsa Forsytide saaga järgi ja Viviani pealekäimisel. Vivian on tuntud nimedepanija. Ka Marie on tema pandud nimi. Marie Curie järgi. Kirjapilt on Fleur ja Marie, aga hääldades kõlavad need nimed lihtsalt: Flöör ja Marii.


See väike lillenimega Pariisis sündinud ja pooleldi itaaliaverega väike tüdruk sobib väga hästi siia igavesse eestimaisesse sügisesse. Ja üsna pea ongi ta kohal ja rõõmustab oma vanavanaema.

Saturday, March 15, 2014

Hillerite naised 5

Anne on juba peaaegu, et harjunud olema üksi. Ilma Antsuta. Midagi muuta ei saa ju. Tuleb lasta tal rahus minna. Nelikümmend päeva on juba möödas ka. 

Täna oli samasugune lämbe äikese-eelne päev nagu tookordki. Kui Ants läks. Anne jättis ööseks lahti ülemise toa mõlemad aknad, et midagigi hingata oleks. Nüüd ärkab ta keset piksekärgatust ja välguvalgust. Kõik on korraga- raksatus, valgus, tuul ja vihm. Piisad tulevad valju parinaga ja tuul lööb kardinad lendu. Anne kargab voodist, tõmbab aknad ruttu kinni, jookseb trepist alla, lülitab elektri valja ja poeb nurgadiivanile pleedi sisse. Siis kuuleb ta hädist näugumist ja viginat. Oh jah, need ju ka kardavad. Anne laseb tagauksest sisse kaks karvakera – tumehalli Saalomoni ja valge Kutsi. Saalomon kargab kohe diivanile ja Kuts sätib end põrandale kerra. „Rahu,“ manitseb Anne, kui järgmise kärgatuse ajal Kuts diivani alla üritab ronida.

Kogu elu on Anne äikest kartnud. Siis Ants kaitses. Nüüd on ta üksi. No Saalomon ja Kuts ka. Ja huvitav, polegi enam nii suurt hirmu. Võib-olla seepärast, et tema on nüüd vastutav. Peab oma neljajalgseid kaitsma-lohutama.

Anne ehmub mõtte juures, et üksi võib nii rahulik ja hea olla. Ei mingit hirmu. Koos oli hea, aga üksi on ka. Huvitav. See tuleb vist vanusest, otsustab Anne.

Ümberringi muudkui sähvib ja kärgib. Vihm peksab vastu katust. Vastu uut kvaliteetset plekk-katust, mille Ants paar suve tagasi ise pani. Turvaline on. Kusagil on Ants, kes valvab ja kaitseb, mõtleb Anne. Ta vajub tasapisi kaugeneva äikese saatel unne.

Anne ärkab seepeale, et Saalomon ja Kuts nõuavad mõlemad häälekalt õue. Naine teeb eesukse lahti ja neljajalgsed silkavad oma häda õiendama. Õhk on nii värske, loodus on pestud ja kastetud. Suvi liigub oma lõpu poole. Floksid õitsevad ja lõhnavad.

Anne läheb tuppa tagasi, teeb endale kohvi ja kaks tomativõileiba. Istub köögilaua äärde ja mõtleb, mida aias tegema peaks. Aias on alati midagi teha. Nii tubli aednik Anne siiski pole, et käiks iga närtsinud õit ära noppimas. Täna pole ka isu midagi toimetada. Kui pole isu aias mütata, võib alati istuda ratta selga ja sõita kas surnuaiale või järve äärde ujuma. Kuidas Annele meeldib see väike metsajärv, millest ta jaksab üle ujuda. Sinna ja tagasi.

Telefon heliseb. See on Marie.

„Tere, vanaema! Mul läks täitsa meelest ära! Kas me võime Fleuri nädalavahetuseks sinu juurde tuua. Me läheme Silveri sõbra pulma. Fleur tahab nii kangesti tulla. Me juba sõidame.“


Anne naeratab. Tüüpiline Marie. Peake tuult täis. Kui hea, et ta endale nii jalad maas mehe sai ja et ta kodumaal tagasi on. Anne on selle üle tõeliselt õnnelik. Vivian on niikuinii isamaa jaoks ammuilma kadunud hing. Vivian nagu polekski Anne tütar, Marie on palju lähedasem.

Friday, March 14, 2014

Hillerite naised 4

Marie vaatab, kuidas see võõras mees tema tütrega õue läheb. Tüdruk poetab vargsi oma väikese käe mehe pihku. Selge, et laps vajab isa, tunneb Marie süüd. Üheöösuhtelaps. Aga lihtsalt suurepärane laps. Marie ei kahetse midagi, kuigi ei mäleta selle kirgliku itaallase nimegi mitte.

Marie naudib kohvi ja kringlit. Nutmine on noore naise väga näljaseks teinud. Suur nälg on seapraega küll juba kustutatud. Nii head on need eesti söögid, arutleb Marie endamisi. Ma ei taha tagasi minna, mõtleb ta.

Aknast näeb ta Fleuri keksu mängimas ja seda ilusat pikka noort meest, kes mõtlikult edasi-tagasi kõnnib. Ma tahan endale eestlasest meest, mõtleb Marie. Ma pean selle mehe saama, teeb ta otsuse, lõpetab kohvi, tõuseb ja astub õue äikesejärgsesse värskusesse. Läheb otse Silveri nina alla, vaatab talle alt üles ja ütleb:

„Ma ei lähe tagasi. See siin on mu kodumaa. Ma tunnen end siin nii hästi!“
„Jah?“ kergitab Silver kulme nagu vana rahu ise, aga silme ees sähvivad punased välgud ja rinnas lendavad edasi-tagasi Amori nooled.
„Ma tahaksin mehele minna,“ jätkab Marie, sest ta on muide kohvi kõrvale paar pitsi konjakit joonud.
„Nii?“ mängib Silver kaasa. Ega temagi papist poiss ole, kuigi jumala kaine.
„Oskate kedagi soovitada?“ jätkab Marie, aga tunneb, kuidas ta kuraas hakkab vähenema.
„Noh, kõigepealt ma soovitaksin iseennast!“ pole Silver kade poiss.

Vabastav naer! Mõlemad on Oskar Lutsu lugenud ja „Suve“ filmi vaadanud.

Ka vana Hans Seppel on tulnud õue värsket õhku hingama. 

„Jah,“ mõtleb ta natuke kibedalt noori naermas kuuldes. „Elu läheb edasi. Meie vanad kaome eest ja noored tulevad peale. Nii see on, nii see on.“

„Kuule hakkame aga sättima ka, aeg juba sealmaal,“ ütleb ta Silverile.

„Jah! Aga Marie ja Fleur tulevad meiega. Nad pole kunagi Pühajärve ääres käinud. Natuke tuulutamist teeb head,“ ütleb Silver. Jumal küll, ta ei tea, kust need sõnad tulid. Natuke ehmunult vaatab ta Marie poole. Sealt aga vaatab vastu vandeseltslase pilk.

„Kui teie vastu pole,“ pöördub Marie säravalt vanahärra Seppeli poole.

„Mina pole vastu midagi. Autos ruumi küll, majas ruumi küll, järve ääres ka ruumi küll. Minul pole külaliste vastu kunagi midagi.“


„Ma lähen võtan siis oma koti,“ hüüab Marie jooksu pealt.

Thursday, March 13, 2014

Hillerite naised 3

Marie on nutmisest nii väsinud, et istub kõrvalhaua pingile. Istub ja lihtsalt vaatab enda ette. Fleur läheb ja kallistab teda. Marie kallistab vastu ja hakkab jälle nutma. Haud on kinni, pärjad ja lilled peal, küünlad põlevad. Pildistatakse ja suundutakse vaikselt autode poole, et peielauda sõita.

Ma pean ta kõrvale istuma, otsustab Silver vapralt. Isa räägib midagi, aga see läheb kõrvust mööda. Teel tabab neid vihmasadu. Pärast seda tuleb päike välja ja üle maantee tõmmatakse kahekordne vikerkaar. Ilus.

„Küllap see Ants oli üks Jumalale meelepärane mees,“ ostustab Hans Seppel nähtu põhjal. 

Nende sõnadega alustab ta ka oma kõnet peielauas. Silver istubki Marie kõrvale. Pakub talle seapraadi ja hapukapsast, kallab morssi. Käiks kõrvade peal ka, kui vaja oleks. Kui see aitaks. Fleur, kes istub teisel poole oma ema, küünitab end Marie tagant ja sakutab Silverit pintsakuvarrukast.

„Mis su nimi on?“ küsib ta julgelt ning valjult, sest ümberringi käib juba paras sumin.

„Silver, aga sinul?“

„Fleur ja see on mu ema Marie!“

Marie vaatab nüüd Silverile otsa, naeratab ning vabandab: „Fleur võib vahel üsna tüütu olla.“

Jää on murtud, barjäär vallutatud. Ole sa tänatud, väike plika.

„Ema, mul on igav. Kas ma võin Silveriga välja minna?“

„Me hakkame kohe kohvi jooma ja kringlit sööma,“ vastab ema.

„Ma ei joo kohvi ja kringlit ma ka ei taha,“ valetab Silver täiesti süütult. „Hea meelega läheksin värsket õhku hingama.“

Nii palju on Silver Seppel psühholoogiat õppinud, et aru saada -  Fleur on ta isaks välja valinud.


Õues on plaatsillutis, mille peal annab suurepäraselt keksu hüpata. Tüdruk hüppab ja loeb kaasa mingit prantsuskeelset salmikest. Silver seisab, hingab vihmajärgset värskust ja mõtleb, milline on järgmine käik. Mida teha? Kuidas käituda? Pall on tema käes.

Wednesday, March 12, 2014

Hillerite naised 2

Matus toimub kirikus. Samas, kus Ants Hillerit kunagi ka ristiti. Vahepeal viis elu Hillerid Tartusse, aga nüüd ollakse kodukandis tagasi. Antsu kodukandis. Anne on pärit mujalt. Ants jääbki nüüd siia. Surnuaia põliste puude alla igaveseks puhkama. Anne jääb ka siia. Oma armsasse väikesesse maamajja elama. Majja, mille Ants jõudis just tip-top korda teha. Seitsmekümneselt on vara minna, aga surmal pole vanust.

See oli mõned päevad tagasi. Tõotas kuum päev tulla. Ants jäi õue muruniitjat putitama ja Anne läks surnuaiale haudu koristama. Ämma ja äia haudu. Õigemini sõitis jalgrattaga mööda varjulist ja kaunist metsateed. Kui koju tagasi jõudis, nägi värava taga kiirabiautot. Nii lihtne see oligi. Pole nagu veel õieti päralegi jõudnud, mis juhtus. Infarkt.

Nüüd tuleb lihtsalt teistmoodi elama hakata. Üksinda. Vivian ja Jean jäävad äärmisel juhul vaid paariks päevaks. Ega Anne tahaksi rohkemaks. See Viviani kodumaa mittearmastus on koormav. Jean on küll meeldiv, aga pikalt võõrkeeles suhelda muutub ka väsitavaks. Aga mis plaanid on Mariel? Seda Anne veel ei tea. Tüdruk on mokaotsast pillanud, et tahakski Eestisse jääda.

Saatus ent juba sillutab teed, et need plaanid teostuksid. Saatuse nimi on Silver Seppel ja tema seisab ka matuseliste ringis. Koos oma isa Hans Seppeliga. Ants Hiller  ja HansSeppel olid koolivennad ja sõjaväekaaslased. Ühe aasta mehed. Nüüd lebab üks kirstus, aga teine on täis väge ja peab koos poegadega suurt viljakasvatustalu. Tema noorim poeg Silver on aga Amori noolest haavatud. Just praegu siinsamas isa sõbra matusel. Nii kui Maried nägi, tundis kohe, et ainult see naine. Mistahes hinnaga. Ta silmitseb vargsi oma ihaldusobjekti. Küll tahaks emmata neid nutust värisevaid õlgu! Silveri peas hakkab küpsema legend sellest, kuidas tal on vaja prantsuse keelt valdavat inimest ühe projekti tarvis. Lihtsalt ühe projekti. Tegelikult on selle projekti nimi Marie Hiller. Kodus oli juttu sellest, et Hillerite tütretütar tahab Eestisse tagasi tulla. Vajalik info jääb ikka meelde! Silveril polnud sooja ega külma Hillerite tütretütrest. Polnud, aga nüüd on. Asjalood muutuvad minutitega.

Silver vaatab, kuidas väike tüdruk kiriku vahekäigus kord ühe, kord teise kanna peal keerutab ja oma ilusast kleidist vaimustub. Armas laps. See on ka juba teada, et lapse itaallasest isa on seitsme tuule poole kadunud. Tore. Silveri ja Fleuri pilgud kohtuvad. Fleur tuleb lähemale ja sosistab ilusas eesti keeles: 
„Kas sul on ka igav? Lähme õue!“
Silver on kohkunud. 
„Ma ei tea, kas su ema lubab,“ sosistab ta vastu.
Fleur on ilmselgelt pettunud.


Lõpuks kantakse kirst kirikust välja ja matuserong suundub surnuaiale. Männid lõhnavad. Liiv on nii kutsuvalt kollane ja Silver Seppel nii õnnelik. Fleur asub kohe liivahunnikus teid ehitama ja männikäbidest istandusi rajama. Silver tahaks nii väga temaga ühineda, aga vist ikka ei sobi kolmekümnesel mehel matuste ajal liivahunnikus mängida. Pealegi on aeg sealmaal, et tuleb võtta labidas ja hakata hauda kinni ajama. Vana hea kirstumatus. Seda kohtab tänapäeval nii harva. Nüüd on ju urnid ja kolumbaariumid. 

Tuesday, March 11, 2014

Kevad ja lugu

Kevadhooaeg on alanud. Juba kas päeva olen tegelenud kevadkoristusega, aga selle kõrval lõpetanud ka ühe jutu. Tahate lugeda?

Pealkiri on "Hillerite naised".

Hillerite naised on kõik ilusad. Eriti musta riietetult. Ja matustel riietutaksegi ju musta. Nii nad nüüd seisavad Ants Hilleri kirstu ümber. Ilusad naised. Neli põlvkonda.

Anne Hiller. Elukutselt inglise keele õpetaja, aga juba pensionil loomulikult. Kuuskümmend viis aastat vana. Üsna pikka kasvu naine ja nüüd juba ka natuke tüsedam kui nooruses. Loomulikud helehallid juuksed ulatuvad kõrvatippudeni ja peidavad ära pisikesed ümmargused mustast Moreno klaasist kõrvarõngad. Must seelik on pikk ja must pluus selle peal avar. Dekolteest paistab peenike kuldkett väikese ristiga ja sõrmes on abielusõrmus. Rohkem ehteid pole. Paljaste jalgade otsas on mugavaks tallatud madala kontsaga mustad kinnised kingad. Anne Hiller seisab ja pühib vahel harva mõne pisara. Mitte, et ta oma meest ei leinaks. Vastupidi. Surm oli väga ootamatu ja tabas valusasti, aga Anne on mitu tabletti Xanaxit neelanud.

Hillerite naistel on vanusevahe kakskümmend aastat ja nad on oma peres ainukesed lapsed. Ja kõigi perekonnanimi on Hiller. Ametlikult abielus on ainult Anne Hiller.

Vivian Hiller on Anne ja Antsu ainuke tütar. Elab Pariisis. Juba kakskümmend viis aastat. Hambaarst. Ta on nüüd nelikümmend viis. Küllap oleks ka hallipäine, kuid on värvitud pigem beežiks kui blondiks. Hillerite naiste juuksevärv ja - pikkus on korrelatsioonis vanusega. Mida noorem naine, seda tumedam ja pikem juus. Vivian on sale ja emast isegi pisut lühem, aga ta kannab kõrgeid kontsi. Seega näib emast pikem. Tema vöötatud must siidkleit ulatub poolde säärde ja tuletab meelde kuuekümnendaid. Tollal olid sellised tantsukleidid – avara seelikuosaga, lühikeste varrukate ja ümara kraega laial dekolteel. Vivianil pole ühtegi ehet peale päevitunud ihu ja kauni säärejooksu. Ka tema ei nuta. Vivian on lihtsalt väga tugev natuur ja isehakanud pariisitar. Eestist pole tal enam sooja ega külma. Ta ei tuleks vist üldse siia, aga ta elukaaslane – Pariisis sündinud-kasvanud ning kirurgina töötav Jean on Eestist väga huvitatud.

Viviani tütar Marie on kakskümmend viis ja Pariisis sündinud, kuigi ta isa on puhastverd eestlane. Vivian lahkus siit omal ajal mahajäetuna ja rasedana. Küllap sellest siis ka selline leigus oma isamaa vastu. Marie on ainus, kes valjusti ja lohutamatult nutab. Ta on kunstnikunatuur ja väga tundlik. Ja väga ilus. Tema väike must kleit on varrukateta ja liibuv, ulatub poolde põlve. Mustad kõrge kontsaga kingad on varbast avatud. Ruuged juuksed ulatuvad peaaegu õlgadeni. Marie on kogu oma elu elanud Pariisis, aga suved veetnud Eestis vanavanemate juures. Ta on eestlane, mis eestlane. Ka tema eesti keel on väga hea. Mitte nagu Vivianil, kes hea meelega seda keelt üldse ei räägiks. Marie on kunstnik. Maalib põhiliselt akvarellidega.


Ja viimane Hillerite dünastia esindaja on Marie viieaastane tütar Fleur. Ta isa on itaallane. Sellest ka tüdruku tumedad, musta lehviga hobusesappa köidetud juuksed ning öömustad silmad. Fleur vaatab murelikult oma nutvat ema, aga muidu on tal igav. Läheb matuselistest pisut kaugemale ja keerutab ühe jala kannal paar ringi. Tema kleit lööb keereldes imekaunilt laiali. Fleuri kleit on samasuguse ilusa lõikega nagu vanaema Vivianilgi. Ainult et mustavalgetriibuline. Kingad on uued ja hõõruvad pisut, aga tüdruk ei tee sest väljagi. Ta ümiseb laulda ja pomiseb vaikselt midagi eesti-prantsuse segakeeles. Igav.

Sunday, March 9, 2014

No sports!

Loen Endel Lippmaast viimasest Ekspressist. Pean temast lugu kui ilusast mehest (nooruses). Aga see, mida ta HIV-i kohta räägib? No ma ei tea, võib-olla on mul vananenud andmed, aga koolis sai lastele pähe raiutud neli kehavedelikku, mille kaudu viirus levib: sperma, veri, tupevedelik ja rinnapiim.

Endlike räägib siin, et nakatub küll suudlemisega. Jah, aga selleks läheb tarvis vähemalt kaks liitrit sülge. See selleks.

Mulle meeldib see koht, kus ta Churchillile viitab. Kui viimase käest küsiti, kuidas ta nii heas vormis on, siis ta vastas: "No sports!" Endlike ka ei ole sporti teinud. Mina ka mitte. Mul on selleks omad põhjused. Aga ma armastan liikumist ja füüsilist tööd.

Sport on minu silmis lihtsalt tühi ajaraisk. No küllap ma sain nüüd endale hulga vihavaenlasi. Mind ei huvita.

Saturday, March 8, 2014

Mõrva-eri

Need filmid ajavad mu hulluks.

Täna õhtul siis Crime d` Amour. Lugu täiuslikust mõrvast ja süütuna vangi sattumisest. Mis ma teile siin paar päeva tagasi rääkisin, ah?

Kas mitte Agatha Christie ei tunnistanud, et ta on need mõrvad kõik ise mõttes sooritanud, millest kirjutab? Muidu poleks ilmselt ju võimalik. Ja meil on tohutult põnev lugeda. Maailm on täis potentsiaalseid mõrvareid - kõik need krimikirjanikud ja -stsenaristid.

Tunnistan, et ma lapsena ka kirjutasin oma peas kriminulle. Nüüd enam ammu mitte.

Talmari K.O.O.R.

Tänane päev oli kalendris täiesti tühi. Olin kohe päris murelik, et mis siis nüüd saab? Aga õnneks avastasin Mare postituse feissbukis - Talmari K.O.O.R.i kontsert Mäetagusel.

Uus rahavamaja. Esimene nägemine. Ilus maja ja ilus perenaine. Mulle meeldivad ilusad naised ja ma ei jäta seda enda teada, ütlen neile ka.

Lauldi palju laulupeo repertuaari ja lauldi LOOMULIKULT väga hästi. Lõpuks ka "Tuljakut" koos publikuga. Hõissa ja tral-lal-laa koht pole mul peas, aga nooti polnud ju kaasas. Ikkagi sain pärast ühelt lauljalt kiita. Kohe näha, et koorilaulja, ütles ta.

Koori naistel olid sinised sukkpüksid.  Äge! Me Aimariga valisime oma lemmiknaisi ja me maitsed enam-vähem ühtisid. Ma kiitsin ta valiku absoluutselt heaks. Ikka blondid ja särasilmsed.

Nüüd siis õhturtahu ahjulõhe ja punase veiniga.

Kuuba rumba

Head naistepäeva, soovin ma teile pikkade hammastega. Teate ju küll mu suhtumist igasugustesse päevadesse.

Samas. Arvuti kaane tagant piidlevad mind lillad papagoitulbid Annelt-Neemelt ja rammus roosa roos Pange Poistelt. Ja mul on äärmiselt hea meel nende üle, kuna nad meenutavad eilset ja on armsate kingitud.

Eile siis avasime kõigepealt toolide näituse. Kuna rahvast oli suht palju ja kõvahäälset juttu ka, siis tüdinesin varsti ja lahkusin Jüri Kuuskema poole sõnavõtu pealt. Kohvikus kohtasin kahte Mairet. Mõlema üle oli hea meel. Üldse oli palju tuttavaid. Selliseid, keda muidu ei oska omavahel kokku pannagi. Paras paabel.

Ja hakkasimegi lõuna poole sõitma. Peole. Arvestasime, et teeme Adavere söögikohas ühed praed. Ja mis selgus? Söögikoht Tallinn-Tartu meeletu liiklusega maantee ääres oli reede õhtul juba kell seitse oma uksed sulgenud. Täiesti mõistmatu!

Sõime siis vihasena bensukas kabanossi ja mina kraaksatasin küsimuse peale: "Kas sulle ka kohvi?" 

"Tead ju küll, et ma kohvi ei joo!" Selline väike etendus bensukatädile.

Õhtu kulges lõbusalt ja erinevaid esinejaid nautides hetkeni, mil Valli ja Ben hakkasid oma kuradi kuuba rumbat tantsima. Ma pean pisut selgitama. Kuuba rumba on nimelt harrastustantsijate Lamborghini. 
Vähesed suudavad seda endale lubada. Isegi siis, kui ma veel tantsisin, ei olnud ma kuuba rumbas mingi tegija. Valli ja Ben on aga medalistid.

Seal oli teisi paare ka, kes tantsida oskasid. Igal peol ikka leidub neid. Kuulusin ise ka varem sellesse kategooriasse. Nüüd aga on olnud tosin aastat tantsuvaba elu ja ma olen oma oskused kaotanud ja mulle ei meeldi niisama lihtsalt põrandat nühkida.

SIINJUURES EKSTRATÄNU MERLELE ÕHTU PARIMA TANTSU EEST MINUGA KOOS!

Seega on tants mu järgmine prioriteet. Kaasaarvatud kuuba rumba. Kui ükski mees ei suuda seda koos minuga tantsida, siis Maie ikka.

Lisadeks on jooksupolka ja reilender.

Friday, March 7, 2014

Suur Üksindus

Eile ta jälle külastas mind. Ilma vähimagi välise põhjuseta. Ta tuleb tavaliselt õhtuti. Hakkasin just kooriproovi minema. Õues oli palju külmem, kui ma arvasin. See saigi käivitajaks.

Läksin Selverisse sooja ja heleda valguse kätte. Valgus muutis mind veel üksildasemaks. Ühtegi tuttavat polnud. Inimesed ostsid palju igasuguseid asju, peamiselt toitu. Vaatasin kassalinti, mille peal sõitsid kaks kotti kartuleid, pirakas praad, šokolaadid, jäätised, mitu munakarpi ja kaks võrkkotitäit sibulaid. Need sibulad kurvastasid mind, sest mul on kodus suur korvitäis endakasvatatuid ja nii harva ma neid kasutan.

Arve oli üle kuuekümne euro. Mees võttis taskust peotäie viiekümneseid. Miks ta sularahaga maksab, mõtlesin. Ma küll ei viitsi.

Mul oli lindile panna vaid  Honey & Lemon Lockets. Lootsin, et kollane värv tõstab mu serotoniini ja komm ise on häälele hea. Hääl on ikka veel ebakindel pärast seda ammust haigust. Ei midagi.

Kui Meeli tuli, saime naerda. Vat see aitas küll.

Kuulge, kui te tahate marineeritud kurke ja kõrvitsaid, sibulat, küüslauku, punapeete, kaalikaid ja pastinaaki, siis minu käest saab. Mul on neist lihtsalt kahju. Ootavad mind keldris, aga ma ei viitsi minna.

Andke siis teada!

PS. Suur Üksindus lahkus.

Thursday, March 6, 2014

Üks mälestus

See oli üheksakümnendatel. Jõhvis oli mingi muusikaõpetajate koolitus. Väga hea koolitus muide. Siiani on meeles, sest seal me tegelesime vaba vokaalse improvisatsiooniga, mis mulle tohutult sobis.

Seal oli üks naine. Tallinnast. Kena. Saime temaga kohe kontakti. Tundsime teineteist ära. Mõnedega on nii. Nime ega nägu ei mäleta, vaid seda, et ta oli katoliiklane. See naine tundis üht kohalikku teadjameest ja tahtis talle väga külla minna. Ette teatamata loomulikult.

Olin just värske autojuht ja üsna koba. Mäletan, et tee Vitsiku külla oli hirmus suurte ja sügavate veeloikudega. See ilus naine ütles: "Anna auto nüüd parem heaga minu kätte!" Ta teadis teed ja kohale me jõudsime. Meest aga polnud kodus. Oli üks teine mees. Noor. Ja kassipoeg. Istusime ja rääkisime. Millest? Küllap filosofeerisime.

Tollal oli mul veel perfektne mälu nimede koha pealt. Arvan mäletavat selle mehe nime. Pean ta nüüd üks päev ette võtma ja uurima, kas tema ka mäletab sellist seika. Kui ikka on õige mees.


Wednesday, March 5, 2014

Ehk üks luuletus?

me seisime all tähesaju

sa võtsid tasahilju minu käe

me kõhklesime minna üles mäest

et äkki teel meid tabada võiks raju

ja tähti aina langes meie peale

meil soove enam polnud soovida

siis lõpuks otsustasid proovida 

samm esimene teha kurale või heale

ja raju tuli peksis näkku rahet

just täpselt nagu olid peljanud

nüüd keerasin ka mina selja sul

ei armul vihkamisel enam vahet

nii pimeduses ekslesime ringi

küll hüüdsime ei kuulnud teineteist

ja kätt ei ulatanud kumbki meist

oh meid küll kaotsi läinud hingi

Mõnest asjast vaiki

Neil päevil postitas üks mu feissbukisõber avalduse, et ta tunneb end õnneliku ning armastatuna ja lisas  ka foto koos abikaasaga. Väga ilusa foto. Neil möödus kooselust kakskümmend viis aastat.

See pani mind mõtlema. Olen tähele pannud, et mõnest asjast ei tohi suure suuga rääkida. Näiteks armastusest. Olen ebausklik selle koha pealt. Samas mõistan ka seda, et kui oled õnnelik, siis tahaks seda üle maailma kuulutada. Tundub, et kõik peaksid rõõmustama koos sinuga. Aga maailmal on suva su õnnest. Alati leidub kadetsejaid. Seda ma ütlen jumalamuidu ja oma kogemusest.

Kui seltskonnaajakirjades keegi oma pereelu väga kiidab, siis varsti võime lugeda lahutusest. Neid näiteid on küll.

Ja lastepildid feissbukis. Jälle üks mu feissbukisõber postitas foto oma tütrekesest vannis, mis minu arvates kvalifitseerus juba vaata et lapspornoks.

Noh ma ise postitan ka igasuguseid asju. Ja mu blogi on ju eriti ekshibitsionistlik. Ega ma kritiseerigi kedagi, lihtsalt mõtisklen siin ja praegu.

Tuesday, March 4, 2014

Aubrey Beardsley

Teate sellist kunstnikku või? Mina LOOMULIKULT ei teadnud, aga ma guugeldasin. Palju ma üldse tean. Tühjagi.

Aga lugu ise on selline, et andsin täna Matile (kes on kunstnik) oma raamatu. Mati sirvis ja ütles, et justkui Aubrey Beardsley illustreeritud. No see jutt peaks küll Mariale meeldima. Pole jõudnud veel vestelda sel teemal, sest ta on alles bussis. Teel kodu poole.

Siis ootas mind postkastis Heidi kiri. Ka teda oli mu raamat kõnetanud. Heidi kirjutab võimsalt. Ma olen tükk aega kohe nagu puuga pähe saanud, kui ta kirju loen. Selline paljulugenud inimene. Kui temasugused su ära tunnevad, siis on ikka tore küll.

Kulkaga on mul nüüd korras. Aruanne tehtud. Lubasin neid lähiajal mitte tülitada, aga Angela ütles, et kui ikka vaja, siis küsigu.

Ja siis ma võtsin läbi viia enesehävitusliku käitumisakti. Hakkan nimelt ühte käsikirja kirjastustele pakkuma. See on vist natuke masohhistlik. Aga mis siis ikka. Ega see tükki küljest võta, kui nad tagasi lükkavad. Tuleb ennast ikka karastada ka natuke elutormides.

Ahoi!


Monday, March 3, 2014

Tahan elada!

Vaatasin täna sellist USA filmi. Tõesti väga sobiv minusugusle õhtuseks vaatamiseks.

Muide see on olnud pikka aega mu probleem. Ma olen surmanuhtluse vastu, sest garantiid pole, et hukatakse ikka õige inimene. USA on ise tunnistanud süütute gaasikambrisse või mürgisüstile või elektritoolile saatmist.

Vana hea mustvalge film, veenev näitlejanna. Mulle meeldivad sellised naised. Pahelised inimesed on alati huvitavamad kui mingid kukupaid, see on siililegi selge.

Üks hirmudest on ka lihtsalt süütult vangi sattuda, aga see ei olegi viimasel ajal enam nii aktuaalne. Võib-olla tänane film üleromantiseeris vanglamiljööd. See võib küll olla.

Hoidke ikka saba rõngas. Läheb tükka aega, mil ma teid oma järjejutuga taas tüütama hakkan. Pooleli veel.

Lõpp sellele loole

Ärkan pärast kahte. Enam magama ei jäägi. Keerutan, käin vetsus. 

Täna saan ma koju. Istun, laman, käin jälle vetsus. Veerand seitse keerab sanitar duširuumi lukust lahti ja ma saan voolava kuuma vee alla. See uhub ära ärevuse ja halva energia. Kell seitse äratan Väikese Ilusa Hiirekese. Natuke kahju on äratada, magab teine nii magusasti. Nüüd on kõik tehtud, molutame. Hommikusöök viibib. Lõpuks ometi kõlab kauaoodatud zavtrakatj!

Söön kõik ilusti ära. Hirsipudru, vorstisaia ja kakao. Nii, nüüd saan tabletid ja ka veel viimase süsti. Täiesti mulle tundmatu punapäine kena õde on. Noor ja ilus. Süstib aeglaselt. Üldse pole valus. Kuradi praktikandipoisid, taipan ma alles nüüd. Tegid kähkukaid! Sellepärsat oli siis nii valus! 

Võtan protseduuride toast aknalaualt oma arvuti. Saame garderoobist ka riided ning koti. Asjad on juba pakitud, aga ikka ei saa minema. Selgub, et meie rahakott on küll protseduuride toa sahtlis, aga raha on vanemõe käes. Minnakse raha otsima. Helistan vahepeal pidevalt Oma Armsale Sohimehele ja teatan olukorrast rindel. Pidime väljuma pool kümme, aga kell on varsti kümme juba.

Rets tiirutab muudkui minu läheduses. Armastab, siililegi selge. Või tahab lihtsalt vägistada.

Lõpuks on rahad ka käes ja meid lastakse esiuksest välja. Rets võtab julguse kokku ja küsib, kus ma elan. Ja mina, idioot, täiesti mõtlematult ütlengi, kus ma elan. No ainult üldiselt, mitte täpset aadressi. Juba teine ämber selle haiglasoleku jooksul. Millal ma õpin?

Viimane kõne Mu Armsale Sohimehele, milles teatan, et tuleb maja ette sõita. Hops! Mu Armas Sohimees on taksoga siin pool tundi oodanud. No selge. Vana Suzukike ei võtnud lihtsalt jalgu alla.Nad on taksojuhiga vahepeal jõudnud välja mõelda filmistsenaariumi, kus Jõuluvana satub kogemata hullumajja. Selline komöödia siis.

Kodus on külm, võõras, koristamata, igati harjumatu. Kraamin välja oma vana armsa arvuti, söön külmi verivorste ja asun kirjutama.


11. detsember 2013

PS. Deniss pole mulle õnneks helistanud ja Retsi pole ma ka kohanud (ptüi, ptüi, ptüi).

9.päev – teisipäev

Lülitasin telefoni üle hulga aja sisse. Olin kogu maailma jaoks levist väljas. Ikka see meestevärk. Enam ei tundu vahva. Mehed otsivad ikka päriselt naist. Mina siin korraldan vaid eksprimenti.

Väike Ilus Hiireke on nii väike, aga tümistab kõndides ja sahistab susse. Muide, see muundunud kõnnak tuleneb ta haigusest. Psüühika ja füüsis on ju omavahel seotud ning mõjutavad teineteist. Ka tema on palju läbi elanud. Parema käe õlavarrel jookseb pikk arm. Käeluu murdus, kui teda noorena vägistada püüti. Hiireke on Freddie Mercury fänn. Tal on T-särk Freddie pildiga. Vana ja kulunud juba.

Hiireke oskab rääkida muusikast ja kirjandusest. Temaga on huvitav.

Suur Psühholoog käib mööda, aga ei tereta. Matsid jäävad matsideks.

Palatit kvartsitatakse. Istun koridoris ja vahin seina. See on kollakasbeeži struktuurvärviga kaetud, nagu ”Kodutunde ” saates näeme.

Ma ei tea, kas ma tahan koju.

Hiireke tuleb tagasi. Ta on saanud kätte oma Haloperidoli süsti häälte vastu oma peas. Ta saab seda kord kuus, aga hääled on ikkagi.

”Ma olen palju haigem kui sina,” süüdistab mind Hiireke. Loomulikult ta on. Ma ei eitagi, aga aidata ka ei saa. Kui, siis ainult mõistmisega.

Madam Kunstiteraapia kutsub Halli Habeme ka joonistama. Ma arvan, et see mees võib minust nooremgi olla. Vaikseke. Tuleb välja, et eestlane. Tuleb välja, et oskab joonistada. Lohaka joonega ja huvitavalt. Kunstikoolis pole käinud. Loomulik anne.

Mina nühin oma õlipastelle. Seekord vikerkaar ja liblikad ja kiil. Madam Kunstiteraapia on üllatunud, sest kiili tavaliselt keegi ei kujuta. No minu kiil on küll äratuntav, aga siiski...


Sunday, March 2, 2014

Vajutan pausi nuppu

Kuna te mu järjelugu eriti lugeda ei viitsi. Igav, jah? Mulle endale on küll väga huvitav.

Eile polnud aega arvuti lähedalegi mitte tulla.

Hommik algas Jää Hääle proovidega. Oli jälle see suurepärane kooslaulmise tunne. Esimene Jää Hääl mulle. Eile oli ju soe ilm, aga mul hakkas ikka külm. Aga mis päris külma ilmaga oleks, ah?

Mõtlesin su peale, Merle ja Torma kammerkoorile. Tulge järgmisel aastal! Seekord oli kaksteist koori. Üle kahesaja laulja. Kõik harjutavad ju praegu "Taanadujaid" (mis mulle on muide väga meeldima hakanud).

Siis koju ja kaks suurt kruusitäit kuuma kakaod ning kontserdimajja. Kuulama ERSOt, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Sümfooniaorkestrit ning Marko Martinit. Maestro Neeme Järvi ise oli kohal!

Mõtle, vaid viis minutit autosõitu metsast välja ja juba ongi maailmanimed su kuuldekauguses!

Koju tagasi, jälle kakao ja Eesti Laul. Mulle Tanja meeldib. Mina olen rahul.

Ja pärast veel natuke Robbie Williamsit telekast, aga mitte päris lõpuni.

Tänane hommik algas jälle "Öövööga". Kohalikud mehed. Mulle meeldivad. Väga.