Friday, February 28, 2014

8. päev – esmaspäev

Ärkan paha tujuga. Alles ma ärkasin ühel hommikul nii õnnelikuna, taibates, et olen haiglas. Mitte ühtki muret ega kohustust. Ei pea koristama, võid ainult lebada. Hiljem muutub ka see koormavaks. Nüüd ma tean. Lõpuks pead end sundima pesema ja sööma ja mida iganes tegema.

Leian oma öökapilt salvrätikult kaks küpsist, kaks tillukest lutsukommi ja ühe kandilise välismaiste kirjadega mulle täitsa tundmatu kommi. Valja pole pannud. Hiireke nägi, et Rets tulnud eile õhtul, kui ma juba voodis olin ja tönnisin, ja pannud. Ja Retsil olevat ka olnud pisarad silmas, väidab Hiireke. Retsi pisarad kirjutan küll Hiirekese fantaasia arvele, aga söömise ajal püüan Retsi pilgu ja ütlen ainult huultega: ”Spasibo tebe!” Ta peaaegu noogutab, aga see või olla ka ainult minu ettekujutus. Lõpetan söömise, Rets vaatab, kas mahun toolide vahelt läbi. Ta vaatab alati ja tõmbab end koomale. Mu hommikumanli hõlm riivab teda õrnalt.

Joonistan purunenud südame vereloigus. Idee on hea, aga teostus kehv. ”Õpetaja, aita!” palun ma Madam Kunstiteraapiat. Ta püüab asja parandada, aga mu purunenud süda jääb välja nägema ikka nagu üks naljakas väike loom pikkade kaarjate kõrvadega. Eelmisel korrala kujutasin meteoriitide sadu. See andis hulga parema tulemuse.

Sel korral näeme teisel korrusel ka pisut actionit. Üks väga tumedate ja tigedate silmadega noor mees saab millegipärast pahaseks kahe kuldse esihambaga noore mehe peale, kes on üldsegi lihtsalt külastaja. Ja äkki lendab välgumihkel. Keegi õnneks pihta ei saa. Kohe ilmub medvend ja rahustab väga veenvalt ning leebelt viskaja maha ning talutab minema.

Tahan õelt midagi küsida. Ta vastab nipsakalt: ”Ja zanjata!” Saadan ta mõttes hästi kaugele ja pimedasse.

Mu Oma Psühhiaater kutsub mind jutule, pakub teed meega ja räägib minuga. Mina räägin temaga. Rohutirtsudest, kes mu peas siristavad ja fantoomlõhnadest mu ninas ning valudest rinnas, jalgades, peas, kus iganes... Lõputult vaevavast süütundest ja äraminekusoovist, täielikust ükskõiksusest ja tahtepuudusest ning väsimusest, ärevusest, närvilisusest, hirmudest, mõtetest, mis kihutavad ja keerlevad peas... Rohutirtsud on ravimite kõrvalmõju. Fantoomlõhnad on fantoomlõhnad ning surm tuleb ükskord niikuinii. Muude asjade vastu aitavad tabletid. Aitavadki. Kui aitavad.

Siis annab ta mu üle Noorele Ilusale Psühholoogile, kes kabinetist läbi astub. Meid peab ju keegi pidevalt eskortima, sest uksed on lukus. Mu Ilus Noor Psühholoog räägib minuga ja mina temaga. Laulmisest, tantsimisest, hingamisest... 

Mõlemad rääkimised teevad head. Tablette võtan ka meelsasti. Peaasi, et ma ennast vähegi paremini tunneks ja magada saaks.

All ootab ebameeldiv üllatus. Meie seni tühjana seisnud neljandas voodis on uus patsient. Kurat! Oli nii hea ja rahulik. Iga muutus muudab närviliseks. Uus Paks Mutt pläriseb vahetpidamata. Et mida ta tegi, mida hetkel teeb ja mida veel teha kavatseb.


Õhtuste ravimite ajal valvab millegipärast laua taga see armas Lahke Sanitar. Lähen mööda, arvates, et küllap siis praegu ei saa, tuleb õde oodata. Tema aga hõikab mind tagasi ja noomib, et mida ma siin huligaanitsen ja mööda hiilin. Tuju kohe hea.

Thursday, February 27, 2014

7. päev – pühapäev

Väike Ilus Hiireke marutab. Tal on hääled peas. Kuuleb, kuidas mutid teda taga räägivad.

Rets kõnetas mind esmakordselt. Teietas. Küsis isu, õigemini selle puudumise kohta.

Rets on end raseerinud, pühapäev ju. Käib ringi, bidžaamapükste sääred üles keeratud. Üleskeeratud säärde on pistetud kaks tikutoosi. Igiliikur tiirleb oma orbiidil, teatud aja tagant meie palati lahtisest uksest möödudes. Ühel hetkel sisistab Hiireke läbi hammaste: ”Tapan ära!” Teda ajab see igiliikumine endast välja. Mõistan teda.

Mind häirib jälle Vanamehe möla. On üks suur ja paks Vanamees. Koridoris on ju hea akustika. Ka tavaline kõne võimendub. Olen ise ka juba sisistamisele väga lähedal.

Hiireke marutab ikka täiega, aga ma enam ei kuule, sest mulle helistab jälle mingi mees ja ma hakkan telefoniga rääkima.

Kollane Dressipluus on koju läinud. Hiireke süüdistab teda oma pesukaitsete varguses. Puhaste loomulikult. Kahtlen pisut. Hiireke on kohutav puhtusefriik, küürib nagu üks väike pesukaru. Küll ennast, küll riideid. Võtan temast eeskuju.


Olen segaduses ja nutune. Mida ma olen kokku keeranud selle kosjakontori värgiga? Käin ringi, silmad punased peas. Poen vara voodisse. Und ei tule. Vahin aga telefoni pealt kellaaega. Viimane vaatamine on kell neli. Lülitan telefoni välja ja jään magama.

Wednesday, February 26, 2014

6. päev – laupäev

Puhkepäevad on surmigavad. Keegi sinuga ei tegele. Pole arste, psühholooge, võimlemist ega kunstiteraapiat. Raamat on läbi. Ühel hetkel sammub Rets otsustavalt mu palatisse, enne siiski uksel küsides: ”Lubate?” Ta toob mulle kõik eestikeelsed lehed, mis ta on leidnud. Need on vanad, aga sisaldavad ka ristsõnu. See on küll hea mõte. Lahendan neid.

Olen meeste helistamisest ja kogu sellest kosjakontorivärgist tüdinenud. Pillan veel telefoni ka vetsupõrandale ja ei oska enam akut tagasi panna. Jooksen Asjaliku juurde. Tema aitab. Asjalikul on alati tegemist. Küll tassib veekanistreid, küll sehkendab õdede ja sanitaridega. Tema käes on ka aknalink, millega saab palatiaknaid kinni-lahti. Koridoriakendel on lingid küljes, seal ma käin vahel ise avamas ja õhku hingamas. Jalutama saaks ka minna, aga ma ei  viitsi. Ülakorruselt alla tagasi tulles on tunda pisut sellist vanadekodu lehka. Aga õige pisut. Tuulutatakse, koristatakse ja palateid kvartsitatakse ka.

Kord saan pärast hommikusööki mingi lahustuva pulbri. Arvan, et see on liigestele. Hiljem selgub, et õde on kogemata mulle kellegi teise ACC andnud. Maitses hästi. Aga vaata, kui oleks olnud mingi muu ravim ja surmav annus?

Palatiuks on pidevalt lahti, sest muidu läheb umbseks ja klaustrofoobia tuleb peale. Vaatan nagu televiisorit. Närvi lähen siis, kui kogunetakse meie ukse taha juttu ajama. Valjuhäälne möla kestab ja kestab, ära ei lõpe. Kes kiidab Stalinit, kes Gorbatšovi. Ja kui veel Anne Veski üürgama pannakse, siis on tõesti täielik hullumaja! Õnneks lõpeb kõik enne, kui jõuan kellelegi halvasti öelda.

Sööklas me sööme loomulikult ainult lusikatega. Nuge ja kahvleid ning muid teravaid riistu siin majas ei tunta. Lusikaga saiale võid määrida on imelihtne. Puhtalt intelligentsi küsimus.

Kaelatätoveeringuga pikk verinoor koolipoiss on tuttava olekuga. Küllap olen selliseid kunagi kümnete kaupa õpetanud ja taltsutanud.


Praktikandid harjutavad meie peal. Noored poisid pole mind varem pepusse süstinud. Ühel hommikul on üks eriti kuum poiss. Selline tume ja kahepäevase habemega. Nad on väga viisakad. Pepusüst pole ka mingi raketiteadus. Siiski võib see olla rohkem või vähem valus. Olenevalt sellest, kui kiiresti teha.

Tuesday, February 25, 2014

5. päev – reede

Ei unustanud helistada. Mu viimane laps saab täna kakskümmend neli aastat vanaks. Sel puhul ma joonistan Madam Kunstiteraapia arvates väga müstilise pildi. No see kujutab loodet emaihus. Kogu A4 on ovaalitatud pastelsete toonidega.

Täna on joonistamine palju huvitavam, sest osaleb ka teise korruse rahvas. Minu vastas istub Vaevatu – noor naine, tumeded ringid silmade ümber, ja püüab roosa kriidiga oma huuli värvida. Midagi ei tule välja. Värv ei kleepu huultele, ainult üks puruke jääb rippuma. Madam Kunstiteraapia ja mina püüame teda veenda joonistusvahenditega end mitte meikima, aga see ei õnnestu. Oma halli džempri all Vaevatu rinnahoidjat ei kanna. Võib-olla pole lubatudki? Ta on tõesti väsinud ja vaevatud. Kritseldab pisut, rinnutab laual ja oigab. Vaatan teda kaastundlikult ja sellega mu abi ka piirdub. Mida teab teadus tegelikult inimajaust? Kübekese. Kuidas ja kas osatakse aidata selliseid vaevatuid ja kannatajaid? Jeesus Kristus ehk.

 ”Tulge minu juurde, kes te vaevatud ja koormatud olete.”

Vaevatu kõrval istub Paksude Põskedega Naine. Tema kritseldab markeriga paberile ja paistab rahul olevat. Siis on veel Heasüdamlik Naerataja – eestlasest pikakasvuline mees, kes on uhke, et käib juba kümme aastat Madam Kunstiteraapia tundides. Ta joonistab punaste juustega naise. Kas mitte Väike Ilus Hiirekene pole teda inspireerinud? Veel on Igiliikur, kes saab pildi ruttu valmis ja läheb jälle orbiidile. Ja Siilipea, kelle puhul saan ma ainult värvitud küüntest aru, et ta naine on. Kuigi see pole ka mingi absoluutne näitaja. Siiski arvan, et naine.

Omaette nähtus on aga pika nisuvärvi patsiga Imekaunis Vassilissa, kelle mapis on müstiliste vormide ja värvidega töid. Nendest kiirgab nii palju positiivset energiat. Kõik on Vassilissa piltidest vaimustuses. Vassilissa tumedaverelisel ja samuti kaunil sõbrannal on aga Jeesus Kristusega laps. Nii ta väidab. Lapse ema on ise väga valjuhäälne ja vana tuttav Väikese Ilusa Hiirekesega. Varemgi koos haiglas olnud. Nad kallistavad. Ka mina tahan  Jeesuse lapse ema kallistada. Saangi. Imekaunis Vassilissa kostitab meid õuntega.

Minu kõrval istub aga Deniss, kellel on kaasas Jessenini luulekogu. Kui selle avan, märkan kohe esimese luuletuse kohal akordimärke. Selge. Selliseid inimesi kohtab siin. Deniss on ümmargune, tal on süsimustad juuksed ning öömustad silmad. Sellist pilku pole ma varem kohanud. Mitu kõrgharidust tal täpselt on, jääbki arusaamatuks. Meenub tuntud lause: ”Ega hull ei ole loll!” Siin võib ikka väga kõrget IQ-d kohata ja äärmiselt loovaid inimesi.

Kui hakkame alla minema, hõikab Deniss ja küsib mu telefoninumbrit. MA ÜTLENGI!!! Esimene ämber. Madam Kunstiteraapia vaatab mind etteheitvalt, aga ei sekku. Tunnen ise ka, kui naiivne ma olen. Seepeale hakkab Rahutu, kes pidevalt kellelegi eestikeelseid sõnumeid saadab ja meilt tõlkeabi palub, ka mu numbrit tahtma, aga ma lipsan juba minema.


Märkan Doktor Lihunikku. Ta on mulle alati hirmu nahka ajanud. Minu arvates kuulub tema valges kitlis raskekaallase kuju juurde veel verine kirves, liharaiumispakk ja poolik seakere. Tegelikult olevat Doktor Lihunik väga hooliv. Vaatan teda nüüd hoopis teise pilguga. Hirmuta ja tunnustavalt.

Monday, February 24, 2014

4.päev – neljapäev

Hommikul üsna vara saan ma telefonikõne.

”Ma helistan teie ajalehekuulutuse peale,” ütleb meeshääl. 

Mida kuradit? Siis tuleb meelde. Ma panin ju Maalehte kuulutuse: 

Otsin oma kolmandat ja ühtlasi ka viimast meest SELLES ELUS. 

Mitte, et ma tegelikult otsiksin, aga... Noh huvist, et kuidas meesteturul seis on parajasti. Haiglas olles põnev tegeleda sellise uurimistööga ju. Ja lisasin omateada ainult meiliaadressi. Kuidas nad mu telefoninumbri avaldasid? Loomulikult ma selle kusagile kirjutasin, kui internetis vastavaid kastikesi täitsin. Olin alguses päris pahane. Telefon oli sõna otseses mõttes tuline mu käes. 

Päev möödus kiiresti. Vesteldes seitsmekümneste härrasmeestega, kes tantsupartnerit otsisid ja üle kuuekümneste tõsiste töömeestega, kellel supikeetjat tarvis. Mõni tahtis lihtsalt naist. Polevat võtta. Kes ei tahtvat maale tulla, kellel viinaviga. See oli mulle üllatuseks, kui palju mehed kaebasid naiste viinalembuse üle. Rääkisime, mitu tonni üks mees räime välja püüdis ja muud sellist meestejuttu. Ühel papil oli maja maha põlenud. Elab praegu hooldekodus. Kui ta sai aru, et ma teda enda juurde ikka mitte kuidagi võtta ei taha, pahandas ja pani toru ära. Üks Pärnu kandi mees kaebas, et neil olevat täiesti tupevaba küla. Saaks ainult naise kusagilt. Normaalse. Kasvõi kaheksa aastat vanema. Aga sellise, kes enam haiget ei teeks. Ei jõua enam haiget saada. Palju kuulsin ja kuulasin ma tol päeval. Nagu mingi usaldusliin.

Pärast  õhtusööki lähen taas arvutit küsima. Vastik Prillidega Nähvits ei kavatsegi mulle seda anda. Tema järgib seadust ja ei taha töökohast ilma jääda. Selge. Tulen tulema, ei hakka seletama, kuigi tahaksin teada, kas mu meiliaadressile on ka mõni pakkumine tulnud. Kolmanda mehe osas.


Aga mul on raamat lugeda – E L james ”Viiskümmend tumedamat varjundit”. Paras hullaris lugeda. Kuna rahustid on ka libiido maha keeranud, siis saab lugeda täiesti erutusvabalt. Vaata, et lausa metatasandil. Õige harva tahaks iriseda, aga ma ei hakka. 

Õpin hoolega pähe, et mul on homme lapse sünnipäev. Et ma ei unustaks helistada.

Sunday, February 23, 2014

3.päev – kolmapäev

Miks mulle siin Kollase Maja esimesel korrusel rohkem meeldib? Sest siin on vaid kord nädalas Suur Visiit. Kolmapäeval. 

Kuidas ma ei talu neid visiite. Ma ei kannata üldse mingit ootamist. Eriti, kui ma ei tea, kui kaua ma ootama pean. Keegi ei ütle ju visiidi täpset kellaaega ja keegi ei tea, mis tuju Härra Kõikvõimsal parajasti on. Mina annan ta küsimustele alati valesid vastuseid. Härra Kõikvõimas pole rahul  ja see ajab mu närvi.

Tuleb palatis vagusi oodata, aga ma ei suuda. Jooksen vetsu vahet. Nutan vahepeal, olen täiega närvis.

No tulevad lõpuks. Härra Kõikvõimas küsib, kas ma olen ka varem haiglas olnud. Ei mäletagi mind, kurat võtaks. Solvav. Tuleb siis lihtsalt tihedamini haiglas käia, et talle silma jääda. Küsib, et miks haiglasse tulin. Jalad valutavad. Kuidas psühhiaater jalavalu ravida saab, ei mõista Härra Kõikvõimas. Räägin talle psühhosomaatilistest valudest. Ta teadvat isegi seda. Tuhiseb minema ja jätab mulle halva tuju.

Hiljem selgub, et Härra Kõikvõimas olevat teisel korrusel kõvasti sõimata saanud. Üleval on ju buinõje, alumine korrus on rahhulik.  Muidugi oli tal alla jõudes paha tuju. Ja siis elab seda meie peal välja. Psühhiaatria kõrgeim pilotaaž tõesti!

Õnneks ma kohtun hiljem Oma Ilusa Noore Psühholoogiga, kes mu tuju tunduvalt parandab. Ja joonistamas käin. Ka Madam Kunstiteraapia mõjub positivselt. Ta on lahe, turvaline ja emalik. Joonistan õlipastellidega. Väike Ilus Hiirekene oskab mu joonistuse lahti rääkida. Ma ei mõelnud midagi, joonistasin lihtsalt keskele südame ja ümber nagu kivimüüri erineva kuju ja värvidega kividest. Hiireke ütleb, et võib ka kivide keskel elavat süda omada. Tal on õigus.


Õhtul valutavadki jalad, küsin valuvaigistit ja magan tänu sellele hästi.

Saturday, February 22, 2014

2. päev – teisipäev

Uinun küll ruttu, aga ärkan enne kahte öösel. Enam magama ei jäägi. Valja norskab ikka täiega. See hirmsasti häirib. Ma norskan ise ka. Pärast medikamente algas mu norskurikarjäär. Keerutan ja mõtlen. Kuidagi jõuan hommiku ära oodata. Olen kurnatud ja morn. 

Täna on tööl see rõõmus blondeeritud ja jõulise meigiga sanitar, kes küsib minult säravalt: ”Kas sa mulle topsi pissisid?” Pissisin, pissisin. Kohe hakatakse ka veenist verd laskma. Noor ilus õde teeb seda väga professionaalselt. Tunnustan teda hea sõnaga. Ta on rahul.

Hommikusöögilauas põrnitsen ja putru ei taha. Minu paremal käel istub ümar kiilakas esti keelt kõnelev mees, kelle perekonnanimi on midagi Lüpsiku ja Kopsiku vahepealset. Aga minu vasemal käel istub Rets. Võin vanduda, et ta on vangis olnud. Alati triibulises meremehemaikas, kuigi sööklas on suht jahe. Ihu täis tätoveeritud. Rets ei räägi, ainult uriseb. Koristab laualt toidunõusid ja on vihane, kui need on hooletult pandud või pole järele jäetud toitu ämbrisse kraabitid. Rets armastab korda. Minu vastas istub Viltuse Suuga Naine, kelle jutust ma aru ei saa ja kes kaks korda küsib, kas mul on arvuti kaasas. Nad kasutavad vene keeles arvuti kohta mingit sõna, mida ma ei saagi selgeks. Noh, kompjutr öeldakse muidugi ka. Viltuse Suuga Naise kõrval istub Igiliikur, kes muudkui kõnnib päevad otsa mööda koridori. Tal on ühe Eesti kuulsa rahatuusaga sama perekonnanimi, aga eesti keelt ta küll ei oska. Ja laua otsas istub Aspen 1980 ehk Kollane Dressipluus. Selja peale on kirjutatud Aspen ja ette 1980 ja ta on Väikesest Ilusast Hiirekesest väga huvitatud.

Õhtul pärast sööki lubatakse mul arvutit kasutada. Tegelikult ma võiksin seda palatis kasutada kogu aeg, aga arvuti aku ei pea. Mu antiikarvar töötab ainult siis, kui juhe seinas. Pistikupesad on aga teadagi ainult koridoris. Aspen 1980 vaatab üle mu õla ja lubab ka selle arvutiasja ära õppida. Õpid sa jee...

Mu Armas Sohimees toob mulle prillid ja kampsuni. Ja muidugi oma hesat südamest ka kommi ja murakamoosi. Kommid söön kohe ära, et neid rohkem poleks. Moosi annan sanitarile. Klaaspurgid pole lubatud. See on tegelikult plastmassist, aga ma ei viitsi seletada. Olen solvunud, kui ükskõikselt sanitar selle vastu võtab. Ootasin tänu.


Õhtul saan oma peti. Jälgin salamisi Kükitajat. Kükitaja on noormees, kellel käivad tikid peal. No see on minu pandud diagnoos. Igatahes teeb ta sundliigutusi, peamiselt kükitab aeg-ajalt. Muid liigutusi on ka repertuaaris. Kükitaja teeb enne mitu ringi ja mitu kükki, kui julgeb oma piimakruusi võtta. Püüan teda väga diskreetselt vaadata, et ta ei ehmuks. Keegi muu temast välja ei tee. 

Friday, February 21, 2014

1.päev – esmaspäev

Kell pool kümme heliseb telefon. Ärkan momentaalselt. Armsa hääle ja vene aktsendiga õde küsib, kas ma olen nõus minema Kollase Maja esimesele korrusele, sest neuroosiosakonnas kohti pole. Olen nõus. Pean enne kahte haiglasse jõudma. Loobin asjad kähku kotti. Koti jätan Oma Armsa Sohimehe autosse, ise lähen jalgsi dispanserist saatekirja võtma. Küsin Doktor Püüdlikult, kas see on neuroosiosakond, kuhu ma lähen. Ta vastab eitavalt, aga lisab rahustavalt, et seal on rahhulik.

Ja olengi Kollase Maja ukse taga. See maja on mind alati hirmutanud, aga ka meelitanud enda sisse tulema. Lasen kaks korda kella. Välja pole helinat kuulda. Väga palju tirtsutada ei tohi, see ajab sanitari närvi, sest tal on kindlasti koristamine või midagi muud parasjagu käsil.

Avama tuleb noor ja sõbralik punapäine näitsik. Juba sisenedes saame aru, et Kollane Maja on hoopis midagi muud, kui mu tuttav neuroosiosakond. Pisut teatejooksu mu saatekirjaga ja siis saadab näitsik Mu Armsa Sohimehe uksest välja ning annab mind Üleääre Värvitud Huule käsutusse. Tema on garderoobi valitsejanna. Kott tuleb garderoobi jätta. Lubatakse võtta vaid hädavajalikud riided. Hommikumantli vööd mitte!!! Teadagi miks. Arvuti ja telefonilaadija tuleb jätta protseduuride tuppa. Palatites pole pistikupesasidki! Üleääre Värvitud Huul valvab ja vaatab, mida ma täpselt kaasa võtan. Kiire on ja olen segaduses. Pean kähku tegema.

Leban voodil ja ootan lõunasööki. Mulle meeldib siin. Päike paistab, palat on soe. Siin on rohkem ruumi, kui mu eelmises Kollases Majas. Ja siin ei pea ise koristama! Ainuke kole asi on duširuumi värvi mahakooriv roostes radiaator. Ja vetsus puudub privaatsus – kaks potti kõrvuti, müür vahel, aga eest avatud. Selge, harjun ka sellega. Muide, see maja oli varem koolimaja. Varsti kutsub Mu Oma Psühhiaater mind vestlusele. Milline õnn, kui arst tunneb sind ja sina arsti!

Meid on palatis kolm – Valja, Väike Ilus Hiireke ja mina. Neljas voodi on tühi. Õnneks. Valja on suurepärase huumorimeele ja filmiliku saatusega kuuekümne nelja aastane vene daam. Suitsetab nagu korsten. Põhielu käibki alati kurilkas. Mina jään sellest paraku ilma, aga mul on ju niikuinii kõigest ükskõik.
Valja on läbi elanud tõesti rohkem, kui üks inimene tohiks üldse suuta. Üks poeg poos end, teine sai autoavariis surma. Valja ema hüppas pärast insulti üheksanda korruse rõdult alla. Valja tütar vägistati. Loomulikult pärast seda haigestus Valja maovähki. Teda opereeriti seitse aastat tagasi. Ka ühest enesetapukatsest toodi ta eluga välja. Valjal pole küll ühtegi hammast, aga see üldse ei loe. Ta näeb alati hea välja, meigitud. Mul küll ei lubatud kosmeetikat ega parfüümi palatisse võtta. Ega ma viitsiksi meikimisega tegeleda. Üldse ei huvita.

Väike Ilus Hiireke on minuvanune, aga poole pisem. Ka muusikat õppinud. Skisofreenik. Andekas tüdruk. Jäi haigeks Elleri kooli teisel kursusel pärsat kõva õppimist ja õnnetut armulugu.


Õhtul ei taheta mulle petti anda, sest minu nime pole kirjas. Piima aga jälle mina ei taha. No leitakse mulle ka see kruusitäis petti. Pean nüüd meeles pidama ja õele ütlema, et ta vastavasse kohta vastava märke teeks.

Thursday, February 20, 2014

Ekshibitsionist ei saa rahu

Riputan välja oma järgmise järjejutu. Teadke, et teil on ristid, millega lehekülgi sulgeda, kui kirjutatu tundub liiga...

Kollaste Majade Maailm

Teile, kes te olete tundnud piinavat tühjust hinges,
painavaid mõtteid peas
ja olemas olemise talumatut raskust.



Ja teile,
kes te olete kuulanud meid ära,
mõistnud, tegelenud meiega,
andnud tablette,
teinud süste.
Teile, kes te olete meist
TÕELISELT HOOLINUD.
  

Sina, kes sa ei tea sellest kõigest midagi,
kelle arvates on psüühikahäiretega inimesed lihtsalt nõrgad ja põlastusväärsed.
Sina, kelle jaoks on depressioon pelgalt vaid väljamõeldis
ja häiritud psüühikaga inimesed madala IQ-ga,
ohtlikud ja agressiivsed
ning enesetapp üks äärmiselt mõistmatu ja taunitav tegu.
Sina pane see see lehekülg nüüd hästi ruttu kinni ja ära enam mitte iialgi ava,
sest see ei kõneta sind.
Selles loos kirjapandu on reaalses elus just nii toimunud.

Kollased Majad ei ole mitte alati kollased. Nad võivad olla mistahes värvi. Minu esimene Kollane Maja oli hallikas-lillakas-pruuuni terrassiitkrohviga kaetud psühhiaatriahaigla. Läksin sinna vabatahtlikult. See esimene öö kinnises akuutaosakonnas ehmatas mu poolsurnuks. Olin hullumaju kujutanud ikka raamatutest loetu ja filmidest vaadatu põhjal. Need pidid olema vanad mõisahooned keset pargirohelust, kus raskemeelsed noored naised päevade kaupa jalutasid ja olid oma psühhiaatrisse armunud. Psühhiaatrid neisse ka loomulikult.

See oli aga rahvast täis tuubitub umbne ruum. Arvati, et ehk on mul isolaatoris üksi rahulikum. Isolaator kujutas endast väikest ubrikut, kus vaid katkine vatimadrats nurgas. Tundus jõle. Pandi mind siiski palatisse. Ühte ma sain kohe aru. Ma ei tohi karjuda:“Laske mind välja, ma pole hull!“

Karjujaid piisas minutagi. Ennast alasti kiskujaid ka. Kõige selle peale ütles üks ilus noor meessanitar: „Ja selle kuradi sitase tööga pean ma oma naist ja kahte last toitma.“

Õnneks jäi see öö mu ainsaks sellises osakonnas. Pilt, mida ma seal nägin, muutis mu maailma. Tõotasin, et teen kõik endast oleneva, et ei peaks sattuma enam kunagi sellisesse olukorda. Olukorda, kus inimesest saab mõistuseta loom ja teda koheldaksegi nagu mõistuseta looma. Sellest ööst on mulle jäänud sügav kaastunne ja poolehoid kõikide psüühiliselt väga raskelt haigete vastu.


Ma ei suutnud endale antud tõotust pidada. Möödus kaheksateist aastat ja ma olin sunnitud taas Kollase Maja uksest sisse astuma. Seekord halli ja väikese neuroosiosakonna omast. Tookordeset õudust pole ma oma järgneval  Kollaste Majade teekonnal kohanud. Kuid see teekond jätkub veel. Kuidas ta kord lõpeb? Vastust ma ei tea.

Millal ma ree peale tagasi saan?

Emotsionaalne nokaut laupäevast saadik. Eile veel vaatasime seda kuradi Nymphomaniaci filmi teist osa ka. See ei olnud mingi vaatemängu nautimine, vaid intensiivne kaasamõtlemine kõik see kaks tundi. Pärast oled nagu läbi pekstud.

Ega paistagi seda emotsioonitut tulevikku mitte kusagilt.

No kurat, muud ma ei näe, kui neid mutimullahunnikuid läbi lume. Talvel ka ei saa rahu. Jumala eest suvel ma palkan ühe vanamehe, kes mul päevade kaupa ainult mutte püüaks. Just vanamehe, sest noored on ju tööl. Tükitöö. Iga muti pealt maksan. Kurat, ma pole mutihindadega üldse kursis.

Ja ma loodan, et ta ei hakka mulle ühte ja sedasamma mutti esitama kogu aeg. Ma olen nii naiivne, et võin sellesse lõksu langeda küll.

Pidev ärevus on, aga midagi teha ei saa. Sest pidev ärevus on! Et  te teaksite.

Oot, ma neelan ühe Xanaxi.

Wednesday, February 19, 2014

Kohustuslik kirjandus loetud

Kõik need varjundid. Hallid, tumedamad, vabastatud. Ja kui kaua ma pidin veel raamatukogu järjekorras ootama!

Umbes sama fenomen, kui kord lohetätoveeringuga tüdrukuga. Aga neid tellikive ma lõpus ainult lappasin.

Viimase teose seksistseeenid lugesin ikka diagonaalis läbi. Mitte, et seal midagigi oleks mind õpetanud või üllatanud.

Tegelikult olen päris väsinud kohe sest lugemisest. Ootasin ikka, et MIDAGI JUHTUKS. Peale seksi. Seks juhtub ju niikuinii kogu aeg, mis tast kirjeldada. Noh, võib-olla mõnele on huvitav. Neile, kel kogemus puudub, näiteks. Ju ma polnud ikka õige sihtgrupp.

Siiski, vaimukat dialoogi oli ka. Ana ja Christiani meilivestlused.

Tuesday, February 18, 2014

Avalik vabandus

Sorry!

Selles IMELISES videos, mida ma vahetpidamata ketran ning heldimusest sulan, laulab ka Poiss. Tema jäi nimetamata. No ma ei tea, kui palju Poiss laulis, näen teda vahel pead vangutamas, sest ta nägi seda nooti esmakordselt.

Poiss on muidu ilgelt musikaalne. Elleri haridusega (lõpetamata küll), aga see ei loe.

Nüüd on asi õiendatud.

Paarikümne aasta tagune helikonserv

Ma sain ta lõpuks mängima, Meeli!

Ohh!!!

Emotsionaalsus ON mu teine nimi. Ma ei saa sinna midagi parata.

Kõik meenus. See TÄELIK PÜHENDUMUS, millega tollal seda koori tehtud sai. Laulud olid algul kõik tundmatud, aga siis hakkasid tööle eile räägitud mälumehhanismid ja kõik meenus. Seekord ainult POSITIIVNE. Ma sain aru, kui tähtsad need inimesed mulle on. Ma tundsin seda ka laupäeval, kui viis neist kümnest taas laulis. Ja kui ma ise Tiidu ning Piia vahel seistes laulsin... Tiidu ja Piia vahel seistes laulmine pole lihtsalt laulmine, see on RITUAAL. Eriti, kui seal on ka veel Meeli, Jaan, Merle ja Annikky.

Olgu. Kõik ei saa niikuinii aru, aga asjaosalised peaksid aduma.

See foto CD kaanel! Halleluuja!!!

Monday, February 17, 2014

Oh sa raisk!

See lugu tuleb vandesõnadega. Pean kasutama. (Vaata ka hobuse türa juhtumit Maarja Kangro luules). See on hoopis midagi muud, aga tundus praegu kohane siin viidata.

Tulen linnast. Lumesadu... oli juba lõppenud. Linna viimaste majade juures peatub mu kõrval politeseiauto ja noor venelasest politseinik küsib peaaegu perfektselt, õige pisut kokutades, aga ametlikult ja tsipa ülbelt ka: "Kas te kõnniteed näete? Miks te kõnnite sõiduteel, kui teie jaoks on kõnnitee olemas?"

Tegelikult tubli, ta tegi oma tööd.

Mina. Mu Sisemine Mina, see Mässaja tahtnuks ülbelt vastata: "Kuule, kutt, ma olen sinusuguseid kümnete kaupa koolis loputanud. Kõnnitee lõpeb viiekümne meetri pärast ära. Kus perses ma siis sinu arvates kõnnin? Ah?"

Aga minu Väline Mina, see Tilluke Argpüks, nähes, et kõrvalistuja liigutab mingit papkat oma käes (kurat, nüüd teeb mulle veel trahvi ka) laiutas vaid käsi ja vastas: "Näen. Ma lähen kohe sinna ja luban edaspidi sõnakuulelik olla." Pugeja, raisk! Läksingi.

Politseipoiss lõpetas vestluse: "Ma väga loodan," ja läinud oligi.

Mul aga lugu alles algas. Tundsin, et midagi taolist on kunagi varem olnud. Ma tundsin end nagu tuppasittunud kass, kes nahapeale on saanud. (No tegelikult ma ei tea, kuidas ta end tunneb, olgu tõe huvides lisatud).
Siis tuli meelde. See oli pea pool sajandit tagasi. Tulin tollase rajoonimaja eest üle platsi. Talvel. Seal manööverdas üks "Willis". Jäin tema taha ja ei osanud seisukohta võtta, kas minna edasi või mitte. Lapsemõistus lahendas olukorra nii, et tuterdasin seal senikaua, kuni sain "Willise" tagumikuga piisavalt tugevalt pihta. Kukkusin maha. Mäletan, et valus oli ja koolikott lendas lahti, raamatud-vihikud laiali.
Juht (noor mees) tegi ukse pärani ja käratas:

"Kurat, mida sa kekerdad (mäletan seda sõna). Mine või seisa paigal!"

Kõik. Möödujad vaatasin kaastundlikult, aga keegi ei tulnud juurde. Või ikka tuli? See koht on hämar, ei mäleta.

Ma pole seda lugu kunagi kellelegi rääkinud. Mul oli väga häbi. Nii kaua on see püsinud alateadvuses ja täna tuli pinnale. Mingid mälumehhanismid hakkasid tööle. Mu keha mäletas neid emotsioone ja taaskäivitas.

Sunday, February 16, 2014

Ahhaa!!!

Ma läksin eile tähtsale üritusele ja fotoka aku oli tühi. Väga minulik. Kas mitte üks eesti laskesuusataja ei läinud ka võistlema laadimata püssiga? Mina mõistan teda.

Aga tänu sõpradele on mul nüüd palju pilte, mida vahtida ja ka üks IMELINE video laulust "Auväärne Haldaja". Teine variant. Laiendatud koosseis. Mina sealhulgas.

Meeli kinkis mulle ka rariteetsed vanad salvestused, aga minu riistad ei mängi neid. Määä.... Aimar tuleb ja aitab.

Eile oli fantastiline päev! Kes käis, see teab.

Rajalt maas

Pärast eilset üliemotsionaalset sündmust olen ma LOOMULIKULT täiesti teovõimetu. Vedelen voodis ja proovin oma elamusi setitada. Varem nimetati seda lihtsalt laiskuseks. Mida iganes.

Tänana kõiki, kes eile osalesid ja selle imelise aura lõid!

Aga miski pole jääv. Siiski. Sõnad kaovad, aga kirjutatu jääb. Verba volant, scripta manent.


Friday, February 14, 2014

Ülehomme siis

Laupäeval ootan teid avasüli oma teise raamatukese esitlusele Jõhvi kontserdimajas.

Üritus algab 15.00. Tulge natuke varem!

Näeme siis!


Sõbrapäeva urin

Massipsühhoos on kõik jälle jalust maha rabanud.

Mulle meeldivad hoopis teised tähtpäevad. Näiteks rahvusvaheline juustuvorstipäev 9. mail. Hetkel ei oskagi rohkem nimetada.

Niipea, kui PEAB mingit päeva pidama, taganen mina nurka, ajan kihvad paljaks ja URISEN. No mitte alati, aga tänase päeva puhul küll ja naistepäeval ka.

Täna selline SÕBRALIK urin siis...

Monday, February 10, 2014

Esmaspäeva õhtupoolik

Hämardub. Maria mu selja taga magab. Ta on haige. Kahju. Nii me ei saanudki täna minna kahekesi kohalikule ajalehele intervjuud andma. Käisin üksi. Sellevõrra saab nüüd lahjem lugu.

Aknast paistab lumine aed. Üks kadakas on oma toekepi küljest lahti pääsnud ja nii nad koos moodustavad disharmoonia. Kepp on püsti, kadakas viltu. Ma ei saa seda parandama ka minna, siis tallaksin jäljed lumme. Seda ma ei salli. Lumi olgu puutumatu.

Natuke juba igatsen aeda müttama. Vara veel. Kaks kuud vähemalt on veel kõik lume all.

Laud on Maria vildikaid tuugalt täis. Mul oleks vaja sugupuu värviliseks teha, aga ma ei suuda. Joonistasin ta harilikuga Genist maha, et tervikpilti silme ette saada, aga eriharusid värviliseks teha...See käib lihtsalt üle jõu. Ja täiendada ka ei viitsi. Keegi on kindlasti vahepeal juurde sündinud.

Äkki peaks isapoolsete sugulaste kokkutuleku ka ikka sel suvel tegema?

Saturday, February 8, 2014

Akna taga tilgub

teeb tuult
tuleb vist sula
ma tunnen seda häält
see sügav ja tume kohin
tuleb suurte kuuskede päält
ma mäletan lapsepõlvest
sulatuule erilist häält
mida kuulda võis ainult kodus
saunataguste kuuskede pääl

Thursday, February 6, 2014

Kõik möödub...

Neli aastat tagasi just hetkel lahkus mu ema. Tähtede taha. Päike paistis samuti kui täna. Nüüd on vaid foto kamina kõrval seinal ja head mälestused. Halvad on kustunud.

Maria leotas just kuivatatud õunu keevas vees ja tuletas meelde, et see oli vanaema geniaalsemaid ütlusi. Et kuumas vees lähevad õunad nooreks tagasi.

Tal oli palju häid ütlemisi ja nalja sai kõvasti.

Kui siin päris haige olin, tundus, et ema tuleb mulle järele, aga ei tulnud veel. Kui hästi valus oli, siis ma igisesin: "Ema..."

Ema...


Wednesday, February 5, 2014

Kiirabi kiituseks

No oligi palavik ja lausa 38,5. Ja siis keset päeva algas äkki täiesti lambist valu rindkeres. Kannatasin, kannatasin. Õnneks oli mul kodus Nitroglycerini. See aitas ja valu kadus.

Eile sama jama. Ikka halb olla ja palavik. Siis hakkasin Paracetamolumit manustama ja paremaks läks. Ja õhtul, palun väga, jälle valu rindkeres. Noh, nüüd ma teadsin, et paned tableti keele alla ja üle läheb. Panin kolm tabletti, aga justkui hullemaks läks kõikseeaeg.

Igisesin ja igisesin. Lõpuks otsustasime kiirabi kutsuda. Õhtu oli ka juba. Ööseks ei tihanud nii jääda.

Kiirabibribrigaad oli lihtsalt võrratu oma punastes kombedes. Esimese asjana hakkas andur arsti vööl lärmama, sest meil oli vingugaasi 35 ühikut. Edasi nagu ikka EKG ja muud protseduurid. EKG oli korras, see on mul alati korras, aga mingid valud käivad rinnas aeg-ajalt. No mitte nii kõvasti kui sel korral.

Ühesõnaga. Arst oli lihtsalt võrratu. Nooremapoolne intelligentne prillidega (prillid andsid talle veel punkte juurde mu silmis) venelane, kes rääkis väga head eesti keelt ja oli muidu ka äärmiselt isuäratav. Õde oli ka venelanna. Armas nupsuke, oskas samuti eesti keelt. Ja kolmas mees oli lihtsalt lahe sell. Eestlane.

Oleks võinud uuringuteks kaasa minna, aga mul on neljapäeval tähtsad asjad, seega otsustasin koju jääda. Sain valuvaigisti pepusse ja tungiva soovituse perearsti juurde asja uurima minna.

Veelkord. Elagu kiirabi!!! Ainult head kogemused.

Veebruarilumi

mu aia valge lumeleht on süütu päris süütu
all elupuu vaid mõned jäljed on hommik kinni püüdnud
või hoopis öö jah pigem öö on tuntud jäljepüüdja 
sest hommikut on ikka peetud valgusesse hüüdjaks
ja äratajaks kuulutajaks ning uue õnne toojaks
ja õnnetute lohutajaks ning rõõmsa homse loojaks

Monday, February 3, 2014

Perses kõik see pulmapidu

Sellist kaunist rahvalikku väljendit kasutatakse, kui mingi asi, mida kaua planeeritud, lörri läheb.

Ma olen lihtsalt haige. Ma ei mäleta, millal viimati midagi SELLIST oli, et külmavärinad ja nõrkus ja köha ja valud rinnas ja käed värisevad.

Ma arvan, et olen korjanud kusagilt mingi viiruse, sest alates neljapäevast olen viibinud inimeste hulgas. Vat, ära viibi siis inimeste hulgas!

Perearsti ukse taga istusime koos ühe mehega, kes kurtis oma köhaprobleeme. Ma kuulsin läbi ukse. Teda kahtlustan, kuigi me ei istunud teineteisele eriti lähedal. Või siis need mehed, kellega tantsisin.Mitte arsti ukse taga, ühes teises kohas. Need olid mulle juba lähemal ka.

Igatahes on mul nüüd äärmiselt sitt, ma igisen ja kujutlen, et suren kohe ära. Võib-olla on see viimne kiri...

Aga raamatuesitlus tuleb igal juhul, kas elavast või surnud peast. See juba ära ei jää! Ma loodan, et keegi ikka paneb "Põhjarannikusse" kaastundeavalduse ka. See on mu suurim hirm suremise puhul, et äkki polegi lehes ühtki kuulutust selle kohta.

Ma lähen ja panen endale lausa kraadiklaasi kaenla all. Mul on igiharva palavik.

Vaatame nüüd.

Sunday, February 2, 2014

Need Marju moonid

Käisime näituse avamisel. Kohalik kunstnik, mitteõppinu. Aga niipea, kui neid tema moone nägin, siis armusin kohe. Lahedad inimesed. Kõik, kes täna seal Kurtna raamatukogus ümber laua istusid, teed jõid, Marju kooki sõid ja muljetasid. Vabandust, suurem osa jõi kohvi!

Siis vaatasime ka ühe poola noore kunstniku abstraktseid värvimänge. Ai, üks pastelne maastik jäi kummitama! Kahjuks pole kodus ühtki vaba seina enam.

Nüüd on küülikupada pastinaagi, porgandi ja mustade ploomidega ahjus. Levitab suurepärast hõngu.

Täna on küünlapäev, aga punane viin jääb vist joomata ja kõrtsis käimata. Aga äkki Aimar ostab punast veini? Läks just poodi.

Tartu rahu aastapäev ka.

Ja pühapäev. Ka hinges.