Friday, January 31, 2014

Kiire

Ega ma salli, kui inimesed inisevad, et neil on kiire. Nüüd hakkan ise ka! Kiire nagu litsil laadapäeval. Selle suurepärase väljendi õpetas mulle mu kauaaegne koolidirektor, nüüdseks juba väga auväärses eas lugupeetud mees. Pean ise ka temast väga.

Tal oli palju häid ütlemisi. Kui söögivaesel veneajal keegi teisele tõi mingit söögkraami (liha, jahu jne) ja siis see teine lõi käsi kokku ning kiljatas: "Issand, kui palju seda nüüd siis on ja mis see maksab?", siis sobis vastuseks:"Küll perse kaalub."

Olin napilt kakskümmend viis. Talvisel vahetunnil istusime õpetajatetoas. Tõusin püsti ja minu tooli peal oli LUMI!!! Ei jõudnud ära imestada, kuidas see sinna sai. Härra direktor refereeris lühidalt: "Vanaks hakkad jääma, taguots ei sulata enam lund ära!"

Uus teema. Nüüd on see siis käes. Inimesed tahavad mu raamatut, aga kõik on otsas! Kurb...

Et mis mul siis nii kiire on?

Ene Hioni "Teekond läbi hiiukirnu" on pooleli, Andrei Ivanovi "Harbini ööliblikatega" olen alles kaane peal ja "Mälestusi Tarakuse külast" tõin just postkastist ära.

LOOMULIKLT pean ma kütma ja täna on plaanis isegi mehele süüa teha. Pidid tulema praekartulid, aga tuleb vist hoopis omlet spinatiga. Aga äkki mõlemad? Jah, just. Mõlemad.

Ja õhtul, kui noodid saan, pean õppima selgeks kahe laulu aldipartiid. Partiid pole probleem, aga esinemine küll. Ma ei julge lavale minna. Võin saada keset laulu sellise paanikahoo, et ohohohooo...

Nii on lood, sõbrad.

Tuesday, January 28, 2014

Lõpuks ometi

Sain ma su tagasi, mu armas blogi. Et ise midagi kirjutada. Tükk aega ainult muudkui kopeerisin oma jutukatkeid sinu seinale.

Aga mida siis kirjutada?

Üks töine päev on selja taga. Metsatöine. Tassisin välja valmissaetud pakud, mis olid lume alla jäänud. Kõik said ära. Ma iagaks juhuks väga lume alt rohkem ei otsinud ka, sest ramm lõppes otsa.

Vahin nüüd siin seda päikeseloojangut ja joon oma meeteed.

Mul pole maailmale midagi uut öelda. Maailmas polegi midagi uut, see on vana tõde. Mõned ainult tahavad hirmus targad olla.

Tahaks vanade ja tarkade meeste juttu kuulata, aga nad on surnud. Nagu Evald Saag näiteks. Jaan Kross ka ning Karl XII.

Naistest vanaproua Peterson kuuekümne üheksandast? Korterinumber võib vale olla. Mitte ei jää meelde. Võis olla ka kuuekümne seitsmendast.

Tulemas on külmad ööd. Maapind lume all on ikka veel pehme. Mutihunnikud küünitavad läbi lume.

Hakkan külma ja talvega juba harjuma.

Lühike lõpp sellele loole

Tunnen läbi une, kuidas Indrek mind põsele suudleb. Ma ei tee märkama ega ärkamagi. Pisut hiljem kuulen autot ära sõitmas. Veel on hämar. Mõnulen ja ringutan segikepitud voodis ja olen õnnelik. Mu plaan läks korda. Armas Jumal, palun ma, tee nii, et ma rasedaks jääksin. Siis jään uuesti magama.



Olen nüüd väikese maakooli muusikaõpetaja. Lapsi on küll klassides vähe, aga tegemist on nendega küll. Käitumishäireid on päris palju. Aga pole viga, saan hakkama.

Kord nädalas on segakoori proovid. Koolimajas. Paarkümmend ärksa vaimuga keskeas inimest ja üle keskmise musikaalsed. Koor saab hoo sisse ja seltsielu ka. Oma naljad, oma flirdid. Uue koori loomine on alati tore. Seda nimetatakse esimese armastuse perioodiks. Hiljem hakkavad tulema väikse susinad ja intriigid, aga ei pruugi. Tugev liider peab olema. Meil on. Tomm.

Mu endine elu on ununenud. Ei Chris ega lapsed pole ühendust võtnud. Seda ma ju tahtsingi. Feissbukis oleme sõbrad edasi. Seal näen nende tegemisi. On tõesti võimalik sõbralikult lahku minna. Eriti, kui kompensatsooniks saad kümme tuhat eurot, on väike vastik materialistlik tõbras minus endaga rahul.

On jaanuari lõpp. Ma ei tunne end mitte üldse rasedalt. Ootan veel. Tavaliselt mu tsükkel käib nagu kellavärk. Testi ostan igaks juhuks valmis.

Nii. Nüüd on juba veebruari algus. Täna hommikul ma teen selle teoks. Tilgutan ja sulen silmad. Tükk aega ei julge vaadata. Siis teen silmad lahti...


KAKS TRIIPU!!!

Monday, January 27, 2014

8.osa

Jõulu teisel pühal olen ma varakult jalul ja tegutsemisindu täis. Ajan lõpuks ka auto garaaži ning tassin asjad tuppa. Mahutan need kappidesse ja sahtlitesse ja riiulitesse. MU UUS KODU ON NÜÜD VALMIS!

Pühad möödas. Argipäev. Lund on sadanud. Teen aiateed puhtaks ja väravatagused ka. Päris palju on kaevata garaaži eest väravani ja sealt teele. Sahk on veel valli ka ette lükanud. Mihkel lubas sahamehele öelda, et ta teinekord valli enam ette ei lükkaks. SEAL ma ei kühveldanud kunagi lund. Selleks oli mees palgatud. SIIN teen ma kõik ise. Ja tore ongi. Ajan auto välja. Esimest korda siin oleku jooksul on vaja poodi minna. Mahta jõuluroad ja Dingo söök on otsas. Pood on nagu ikka üks väikese aleviku pood, aga saan kõik vajaliku. Tulen oma tränaga uksest välja. Üks sümpaatne mees hoiab mulle ust lahti. Tänan teda ja jään vaatama. Tema mind ka ja siis küsime korraga, tema: „Lilit?“ ja mina: „Toomas?“. Jällenägemisrõõm on suur. Viimati nägime kooli lõpupeol paar aastakümmet tagasi. Kuulen, et ta on siin vallavanem. Huvitav, et Mahta ja Mihkel seda ei maininud. Oleme muidu külaasjad kaheksat kanti läbi arutanud. Ja äkki pakub Toomas:

„Meil on kolmekümnendal lossis aastalõpuball.“ Ja annab mulle kutsegi kohe.

„Üksi on nagu nadi tulla,“ kahtlen.

„Mul on sulle saatja ka. Mu onupoeg. Just Inglismaalt kodus käimas. Saadan ta sulle kolmveerand kaheksaks autoga värava taha. Sobib? Ja kutse anna tagasi, sul ei lähe seda enam tarvis. Annan kellelegi teisels,“ naerab Tomm.

Sobib muidugi. Ma ei hakka siin midagi pipardama. Tundub, et väga hea geneetiline materjal hakkab ise mulle suhu jooksma. Ma ei tohi seda ometigi maha magada!

„Missugune onupoeg? Indrek või? Ta on minust ju poole noorem. Mäletan teda tatikana.“

„Oli noorem, enam ei ole. Nüüd on täismees, küll sa näed! Kuule, näeme siis ülehomme lossis! Mul naine ja lapsed kodus näljas. Indrek ka. Tervitan kõiki sinu poolt! Tšau!“

Tervita, tervita. Mina hakkan siin sõjaplaani koostama. Mis seks Chrisiga? Ma pole suvest saati isegi mitte pille võtnud ja ainult mõttes oma direktoriga seksinud. Ma tõesti ei mäleta, millal ma päriselt seda tegin. Ma olen neitsi! Ma olen totaalses mehenäljas ja ma tahan last eostada! Seega, kaotada pole midagi, ainult võita. Juba ülehomme tuuakse mulle võimalus kandikul kätte.

Alustan juba hommikul ettevalmistusi. Koorin ja pediküürin ja maniküürin ja masseerin ja võimlen ja vahin ennast peeglist üht- ja teistpidi. Üldiselt jään rahule. Jõulukõht on taandunud. Proovin kleite selga ja kingi jalga. Parfüümiks saab olema Jean Paul Gaultier Classique. Pudelit vaadates läheb mõte korraks küll Monica rindadele, aga ma pühin selle mõtte kohe peast ja jään lõhnavalikule truuks. Kleit on küll aastaid 
vana, aga imeilus. Kutsun seda blondiks kleidiks, sest ta harmoneerub mu juustega, kuigi veikleb valguses ja näitab kümneid värvivarjundeid. Hirmkallis ja Chrisi lemmik. Aga nüüd pean ma selle kleidiga ühe mu lapsepõlve pisipõnni voodisse meelitama. Kõrvarõngad on kuldsed pikad kitsad laastud, mu lemmikud. Ulatuvad õlgadeni. Paar kivita kuldvõru sõrmedesse ja ongi kõik. Poisipeake lihtsalt natuke sassi ja lakki peale. Lihtne. Kott  ja kingad kuldsed. Beež poolkasukas õlgadele. See on kunstkarusnahk. Nii et kasukaeris pole ma mingi tegija. Sellisena siis astun kolmveerand kaheksa kodutrepile ja keeran koduukse lukku. Õnneks on aiatee kõvaks tallatud. Saan kingakestega mindud, ainult paar korda libisengi. Must BMW on kohal ja sellest astub välja...kohkunud näoga pisipõnn! Turtsatan naerma, sest Indrek on tõesti nii üllatunud näoga. Pisipõnn on vähemalt meeter kaheksakümmend viis pikk, frakk seljas ja äärmiselt isuäratav.

„Uups..“ on kõik, mida ta öelda oskab.

„Tere! Noh, mis on? Ära ehmatasid? Ei taha vanatädiga peole minna?“

Aga see pisipõnn saab kohe oma enesekindluse tagasi.

„Tahan, tahan,“ muigab ta saatanlikult ja avab mulle autoukse. Palun väga, Tuhkatriinu sõidab jälle ballile. Loss on tuledesäras. Võimas! Käisin siin viimati enne restaureerimist. Nüüd on hoopis teine pilt. Oh, ma olen endaga rahul. Palju ilusaid inimesi ilusates riietes ja lühtrite säras. Halli trepimademel kõlistame veiniklaase härra ja proua vallavanemaga. Selgub, et proua vallavanem on mu klassiõde. Ja koolidirektor on mu koolivend. Tükk maad vanem küll. Ja mis selgub? Muusikaõpetaja läheb jaanuaris lapseootepuhkusele. Täpselt naelapea pihta. Lööme käed. Nüüd on mul ka töökoht olemas. Super! Tommi algatusel peame ka plaani kohaliku segakoori loomiseks. Mina olen käsi.

Siin on koos kohalik eliit. Mind vaadatakse, õigemini meid Indrekuga. Käime ringi, teretame ahhetades vanu tuttavaid ja tutvume uutega. Lõbus. Olen oma elemendis. Millisele naisele ei meeldiks näha hea välja ja eksponeerida end kümme aastat noorema mehe käevangus. Väga palju ei maksa juua. Õnneks on ju Indrek autoga ja hoiab end tagasi ja mina ka. Teadagi miks.

Tantsime. Indrek oskab samme! Mina ka. Ma teesklen, et oskan veel rohkem, kui tegelikult oskan. Räägime. Indrek sõidab 2. jaanuaril oma Inglismaale tagasi, kus University of Cambrigde teda juba ootab. Mulle sobib. Mul on vaja täna kindlasti see väga hea geneetiline materjal enda sisse saada. Kuupäevad klapivad. Ma ovuleerin! Armas Jumal tundub minu poolel olevat. Ma ei pane üldse tähele, mida ta seal õpib, ma mõtlen ainult sellele, et saaks juba voodisse.

Kuidagi jõuab õhtu nii kaugele, et on sobiv ära hakata minema.

„Tuled ehk mu poole sisse?“ küsin väga ühemõttelise ja triviaalse küsimuse, kui auto mu värava ees peatub. Indrek vaatab mind väga sügava pilguga. Mul tuleb kananahk ihule.

„Ma teen suure värava lahti, saad auto garaaži ette ajada.“


Dingo on väga sõbralik. Hea märk. 

Sunday, January 26, 2014

7.osa

Nüüd hakkab kostma Dingo haukumist, millele sekundeerib pererahva Pitsu ja peagi kobistab keegi ukse taga.

„Eks need Leeni ja Ruudi ole,“ arvab Mahta ja läheb uksele vastu.

Ruudi on ka Pähn, Mihkli lell, ja Leeni loomulikult tema naine. Mõlemad kaugelt üle kaheksakümne, aga pisikesed ja käbedad nagu nirgid. Räägivad oma armsas kõnepruugis.

„Tulime kirikust ja nägime, et tuli põleb ja koer aukus ka aias. Maja aga puha pime. Tulime asja uurima. Ennist, kui kiriku läksime, oli kõik pime ja vagane, paljalt autu seisis õues ja teed kõik lahti aetud. Näe, ongi linnaprovva ise kohal,“ seletab Leeni riidest lahti võttes.

„Mõtle, kui ilus sinine kampsul ja kui hea lõhn,“ lisab ta mind kallistades.

„Jah-jah-jah,“ lisab Ruudi ja teeb kättpidi tere.

Mahta otsib nüüd kaks taldrikut ja kaks pitsi ja kaks tooli juurde ning pidu jätkub.

„Noh, kas oli ka kirik rahvast täis?“ uurib Mihkel.

„Täis ikka. Ega muidu ei käi keegi, aga jõululaupäe õhta tahavad kiriku kasvõi lõhki ajada,“ seletab Leeni ja Ruudi lisab: „Jah-jah-jah!“ Ega ta rohkem suurt räägigi.

Kirikulistel on ka kõhud tühjad ja minu oma ei saa kuidagi täis. Pole ammu söönudki nii head lapsepõlve kodusööki. Vitsutan nii, et teksad ragisevad.

„Oh sa jumal, mul kook ahjus!“ ehmatab Mahta ja jookseb pliidi juurde. See on tema muretaigna-pohlamoosikook. Mäletan seda imemaitsvat kooki oma lapsepõlvest. Mulle ei saanud sellest kunagi küll. Alati oleksin rohkem tahtnud. Oleksin vist terve plaaditäie üksi ära söönud. Kook on just parasjagu valmis ja meie valmis selle söömiseks. Mahta toob kohvikannu ja Mihkel võtab kallilt konjakipudelilt korgi maha. Mahta ei ütle midagi, las sugulased näevad. Toob veel kommikarbigi lagedale. See on maailmakallis Anthon Berg, minu kingitud. Kuidas mulle meeldib, kui šokolaadikommi sees pole šokolaad, vaid martsipan või mõni alkohol või veel mõni imemaitsev löga. Täpselt sellised kommid ongi see taanlane teinud. Tubli mees! Me paneme ohtralt koort ja suhkrut kohvi sisse ning pidutseme. Sööme kooki, joome konjakit ja võtame aga jälle järgmise kommi. Kolm põlvkonda. Nii armsad mulle, kuigi me pole isegi veresugulased mitte. Ma ei suhtlegi ühegi oma veresugulasega. Neid on nii vähe ja ma ei tea neist midagi, aga mulle hakkab tunduma, et võin hakata tahtma neid üles otsida.

Varsti olen jälle napsine. Hakkame kodu poole asutama. Leenil ja Ruudil on pool kilomeetrit läbi metsa minna, mul ainult üle tee. Ilus õhtu oli. Tahan jälle magada. Kustutan õuetule, poen riietest välja ja libisen teki alla. Hambaid ei pese. Dingo seab end mu voodi ette. Jõuluime. Tõeline jõuluime oli see tänane õhtu.

Kui ärkan, on suur valge väljas, Dingo uriseb vaikselt ja keegi kobistab köögis. Ajan end voodist välja, otsin hommikumantli peale ja vaatan ukse vahelt. Mahta teeb pliidi alla tuld.

„Ootasin, ootasin ja vaatasin, et millal korstnast hakkab suitsu tulema, aga ei midagi. Ei pidanud vastu. Mõtlesin, et tulen teen tule alla. Külm võtab su ju ära. Süüa tõin ka.“

Dingo küsib õue. Lasen ta välja ja ise istun Mahtaga köögilaua äärde kakaod jooma ja eilset kooki sööma. Mahta on termosega kakaod toonud. Ta teab ju, et ma tegelikult kohvi ei joo. Tuli praksub pliidi all. Mõnus on. Köök hakkab vaikselt soojaks minema. Mahta uurib ja mina vastan talle. Mahta vangutab vahel mõistmatult pead. Kordan talle ikka ja jälle, et kõik on hästi, et tänu juhtunule sain ma nüüd koju tulla ja et tahan siia jääda.

„Küllap sa koolis ikka tööd saad,“ arvab Mahta.


Küllap ma saan, aga praegu ei ole selle tööga üldse nii kiire. Rahahäda ju pole. Vargananägu, nagu ma olen.

Saturday, January 25, 2014

6.osa

Kohal. Elusat ja tervelt ja ilma liiklustrahvita promillide eest.

„Dingo, tule! Hopp välja!“

Dingole on see tuttav koht. Terve eelmise suve veetsime koos siin. Kallistame Mihkliga.

„Kuule, ma heidan magama. Pole terve öö sõba silmale saanud. Õhtul tulen teile, siis räägime.“

Mihkel noogutab mõistvalt. Mida kuradit me käime nendes kõrgetes koolides, kui hingehariduseks piisab vaid küla- ja elukoolist! Imelised inimesed need prahinimega Pähnad! Ma olen tõesti väga väsinud. Raputan Dingole kaussi krõbinaid, kisun riided seljast ja poen jahedasse, natuke niiskesse voodisse samade linade vahele, mis minust suvel voodisse jäid. Tunnen seal oma suvise kreemi lõhna, kuulen Mihklit kobistamas ja siis vajun sooja unenägudeta pimedusse.

Ärkan samuti pimedusse. Algul ei saa aru, kus ma olen. Siis tuleb kõik meelde. Küünitan lambi põlema. Voodi ees lamab Dingo, pea käppadel. Jälgib mind oma armastava niiske pilguga. Vaatan kella, see on pool seitse. Olen maganud pea kümme tundi. Olen välja puhanud ning värske. Võtan telefoni ja helistan Mahtale.

„Jumal, ma pidin juba vaatama tulema, et äkki oled vedru välja visanud! Tule nüüd siia, mul kõik söögid juba valmis!“

„Kohe. Käin duši all, panen riidesse ja kohe tulen!“

Tunnen nii kohutavat nälga ja ma tean, mis sööke ma kohe saama hakkan. Tahan neid Mahta jõulusööke nii väga. Kähku voodist välja. Loomulikult on Mihkel boileri sisse lülitanud! Oi ma teen ruttu. Juukseid föönitama ei hakka, lihtsalt nühin kuivaks rätikuga ja sasin sõrmedega. Teksad jalga ja sviiter selga. Kus on konjak ja kommikarp? Autos. Kõik asjad on veel autos. Olgu. Küllap nad kunagi tuppa tassin. Nii, Dingoke, sina jääd nüüd maja ja autot valvama. Panen õuetule põlema, siis on sul valge valvata. Mina lähen.

Juba uksel lööb liha- ja kapsalõhn mind põlvist nõrgaks. Mahta vaaritab ikka korralikult, sest Mihkel tahab kõvasti süüa. Ta teeb kõvasti tööd ka. Laual on ahjupraad ja hapukapsad, kartulid-kaalikad-porgandid, kõrvitsasalat ja pohlamoos, verivorstid, sült ja rosolje. Ma tahan seda kõike süüa. Miisu tuleb ja nühib end vastu mu sääri.

„No näed! Rahu ei lase olla inimesel!“ pahandab Mahta.

„Oh sa püha müristus!“õhkab ta kommikarpi nähes ja konjakopudeli kohta ütleb: „Vaata, et sa seda kohe lahti ei kisu, vanamees!“

„Nii,“ ütlen ma lauda istudes. „Tänasest olen siis teie naaber. Chrisil on uus naine. Nad on praegu sellega lõunamaal, lapsed on ka kaasas. Ma ise sain alle eile teada. Aga muidu on kõik hästi!“

„Oh sa püha jumal!“ lööb Mahta kahte kätt kokku. „Kuidas siis nüüd nii äkitse!“

„Nii äkitse jah! Mõned asjad käivad äkitse ja parem ongi!“

„Aga...“ alustab Mahta.

„Ära hakka sina agatama, kui teine ütleb, et kõik on hästi,“ keelab Mihkel ja tõstab suure lihakamaka ette. „Hakkame aga sööma! Ja võtame ühe pitsi haljast ka ikka alla!“

Ma pole ammu pitsist haljast viina joonud, aga pipardama ka ei hakka. Õnneks on imetillukesed pitsikesed. Klõmm! Seest läheb soojaks. Praad maitseb nii hea! Pärast kolmandat pitsi hakkame meie Mahtaga Püha ööd laulma. Mina laulan alti, Mahta sopranit. Mahta on vana kirikukoori sopran.

„Issand! Täna on ju jõululaupäev! Miks sa kirikus pole, Mahta? Kuidas nad ilma sinuta laulavad nüüd seal?“

„No kus ma sain minna, kui sina ju tulid! Küll nad väristavad seal ilma minutagi,“ naerab Mahta.


Mahta värista midagi, väga ilusti ja kõlavalt laulab. Mihkel särab meid kuuldes nagu jõulupuu ja vitsutab aga pekki. Imeline olemine. Maavillane ja mõnus. Vaba igasugusest teesklusest. Kodune. Ma olen tõesti koju jõudnud.

Friday, January 24, 2014

5.osa

Kui ma kujutlen Chrisi ja Monicat seksimas, mida ma siis tunnen? Uudishimu, et mida nad täpselt teevad. No mingi õige väike kripeldus on ka. Kõige rohkem häirivad mind need Monica suurendatud rinnad. Need on kindlasti palju ilusamad nüüd kui minu omad. Katsuks üle saada neist rindadest. Kuna nad on nii suured, siis pole kerge üle saada. Paras mägironimine. Pealegi on Monica minust viisteist aastat noorem. Me oleme üsna sarnased välimuselt. Olen tihti märganud, et kui mehed naist vahetavad, siis see uus on lihtsalt eelmise uuem mudel.

Ära hakka mul taga sõitma, mine mööda! Üldse ei kannata, kui keegi sabas kinni on. Tõmban äärde ja vilgutan suunatuld. Mine ometi! No läks lõpuks.

Muresid polnud. Vahel olid lapsed haiged, aga ei midagi erilist. Kõik kulges sujuvalt. Kirg loomulikult lahtus nende aastate jooksul, aga me ei petnud teineteist. Mina igatahes Chrisi küll mitte ja ma olin kindel, et tema mind ka mitte. Naiselik vaist oleks ju öelnud. Oleks või? Aga miks ta siis nüüd ei öelnud? Et ma taipaksin, pidi Chris lausa fatšeebokis kuulutama. Ma arvan, et ta tegi seda meelega. Ega pole midagi nii kerge näkku öelda ja asju selgeks rääkida. Oh Chris, Chris! Ja mõttes olin ma ise oma direktoriga juba tuhandeid kordi seksinud. Järelikult oligi meie suhe läbi saamas. Lahendus oli kiire ja ootamatu nagu koera saba raiumine ühe äkilise hoobiga. Polnudki valus. Koerte sabasid vist tänapäeval enam ei raiutagi.

Pimedus on juba hämaruseks hõrenenud ja mina hakkan kodule lähenema. See on nüüd minu päriskodu. Juba kevadest peale, kui Lydia lahkus ja maja mulle jättis. Tookord ma ei kujutanud ettegi, et ma tõesti siin elama hakkan. Aga hakkan. Elu on vahel tõesti äraarvamatu ja täis üllatusi. Tahangi siin elada. Selles tillukeses majas, kus möödus mu lapsepõlv.

Lydia oli siis kakskümmend viis, kui ta mu sai. Mu lapsendas. Vanaema aitas mind algul kasvatada, aga siis leidis Lydia selle kuldsete käte ja külakooli haridusega Vello, kellel oli süda õiges kohas. Vello jumaldas mu kõrgharitud tädi Lydiat ja ka Lydia hoidis Vellot väga. Vello ehitas siis selle väikese maja oma isakodust üle tee ja meie kolisime sisse. Ma ei mäleta küll seda, olin veel liialt väike. Küll aga mäletan Pähna papat ja Pähna mammat. Jooksin ikka üle tee nende poole. Nendega koos elas ka poeg Mihkel oma Mahtaga. Kõik lihtsad inimesed. Lihtsad ja äärmiselt südamlikud. Ainult Lydia oli ülikooliharidusega eesti filoloog. Kõik olid Pähnad, ainult meie Lydiaga jäime ikka Luhaks. Lydia ja Lilit Luha olevat paremini kõlanud. Mahta ütles ka ikka vahel naerdes, et Mahta Pähn kõlab nagu mingi praht.

Mäletan, et Pähna mamma söötis alati õue peal kanu. Kutsus muudkui: „Tibu-tibu-tibu...“ Aga Pähna papa istus tamme all kiigu peal, jalas paksud kapukad ka suve ajal. Kui mind nägi, küsis alati: „Kas sa tahad kiiku?“ Ma ei tahtnudki iga kord, aga tema tõusis ikka püsti ja vudis toa poole. Kiiresti nagu väike vurrkann, olenemata oma kõrgest east.

Vello ehitatud maja on nagu väike nukumajake. Seal on vaid kaks tuba ja köök. Magamistuba on väiksem, suur tuba natuke suurem. No ikka päris suur. Mina elasingi suures toas. Seal on lahmakas nurgadiivan, klaver, ümmargune laud, riietekapp, suur jõulukaktus, raamaturiiul põrandast laeni ja pruunidest glasuurpottkividest ahi. Magasin diivanil ja õppisin suure peolaua ääres, mis muidu oli ümmargune, aga külaliste puhul andis pikaks ja ovaalseks venitatda. Lydial oli magamistoas kirjutuslaud, millel ta vihikuvirnad seisid ja mille taga ta neid parandas, pani kahtesid ja muid hindeid. Ta oli karm, kuid õiglane ja naljamaias õpetaja. Mindki õpetas ju. Telekas oli ka magamistoas. Seda sai vaadatud laial abieluvoodil lesides. Seal me veetsime koos palju toredaid tunde.

Majas on siiani kõik täpselt samuti. Mihkel on käinud külmadega aegajalt kütmas, et jõulukaktust külm ära ei võtaks. See on nii suur, et Mahta juurde viia ei saa, ei mahu uksest välja. Pealegi on Mahtal endal toalilli ülearugi.

Vello lahkus kaks aastat tagasi. Jäi metsas langeva puu alla. Täis tõõjõus turd mees. Lydia ei saanudki tema kaotusest üle, jäi depressiivseks, üksikuks ja lõpuks avastati tal rinnavähk. See oli juba liiga kaugele arenenud. Nii jäigi maja minule. Aed ja saun ja garaaž ja puukuur ka. Kõik õnneks ideaalses korras, sest Vello oli ju tubli töömees. Võin rahumeeli sisse kolida. Vello lõi oma armastatud Lydiale kõik mugavused selles väikses maamajas. Kaevas septiku maasse ning ehitas WC ja dušinurga. Vello vana Opeli ajas Mihkel oma sara alla. Nii on mul ka auto jaoks kodu olemas.


Nii. Keeran nüüd suurelt maanteelt alla, läbi aleviku ja olengi varsti kodus. Nüüd näen juba, et mu korstnast tõuseb suitsu ja akendes on valgus. Kui hea on koju jõuda, kui sind keegi ees ootab. Läbi on suurlinna kuninganna elu. Tuhkatriinu on ballilt tagasi. Tõld aga polegi kõrvitsaks muutunud, on ikka seesama ilus ja hea helehall Mercedes. Mihkel, tubli mees, on väravaesise lumest puhtaks lükanud ja mõlemad väravapooledki lahti teinud. Saan uhke kaarega garaaži ette keerata.

Thursday, January 23, 2014

4.osa

Minu elu Chrisiga kordas mu enda saatusemustrit. No mitte sõnasõnalt, aga üldiselt küll. Minu ema suri mind sünnitades, Chrisi naine aga sai surma autoavariis, kui Evelin oli vaid paarikuune. Tädi Lydia, kes mu peale sündimist kohe endale sai ja mulle oma elu lõpuni emaks oli, jäigi Lydiaks. Just nimelt Lydiaks kutsusin ma teda, mitte tädi Lydiaks ega emaks. Nii ta tahtis. Ja ma teadsin juba väiksena, et mu pärisema on surnud. Tänu sellele polnud hiljem mingeid probleeme, nagu sellistel puhkudel, kui laste eest neid asju varjatakse. Vello oli ka minu jaoks lihtsalt Vello. Ja mina olin Chrisi lastele Lilit ja lapsed teadsid, et nende pärisema on surnud. Chris oli isa, aga mina lihtsalt Lilit. Sellega ma olin rahul, sest mul oli ju ka nii. Olin nii harjunud ja pidasin seda loomulikuks.

See oli viisteist aastat tagasi. Tollal oli Vineeri tänava ööklubi Nightman kuum koht, kus ka heteroseksuaalid meelsasti pidutsesid. Seal me tutvusime. Mina olin vaene Muusikaakadeemia dirigeerimistudeng. Olime oma pundiga ja Chris oma töökaaslastega. Mina olin muidugi purupurjus. Tantsisime kursaõega väga väljakutsuvalt ja vahelduseks suudlesime ka. Väga lahe ja lõbus õhtu oli ja ma olin eriliselt hoos. Nii ma Chrisile silma jäingi. Sain kohe aru, et ta on mingi rikkur ja snoob. Oi kuidas ma olin endale üht rikkurit ja snoobi ihalenud. Saingi. Naksti. Kohe esimesel korral. Kohe esimesel ööl seksisime ka loomulikult. Aga ühe ta sõbra korteris, sest kodus olid ju lapsed ja lapsehoidja. Seks oli suurepärane, seda ma mäletan. Lõi mu lausa kaineks kohe.

Kuidas siis edasi läks? Issand, ma ei mäletagi! Millal ma teada sain, et tal on lapsed? Üsna varsti vist. Üsna varsti viis ta mind oma Viimsi majja ja tutvustas lapsi – kuuekuust Evelini ja kolmest Henrit. Ja ma müüsin kohe oma hinge sellele uhkele majale, tema snoobist peremehele ja kahele armsale lapsele. Ma lihtsalt ei uskunud oma õnne. Ma elasin nüüd avaras majas, kus oli bassein sees ja väljas, aknad maast laeni ja magamistoas nii suur voodi nagu ühikatuba. Esialgu mööduski me elu peamiselt voodis. Mina käisin koolis edasi, meil oli lapsehoidja ja koristaja. Koristaja käib meil siiani, lapsehoidja enam mitte, sest Evelin on ju viisteist ja Henri kaheksateist.

See oli unelmate elu. Tõeline Tuhkatriinu lugu, aga... Mu suhted Lydia ja Velloga muutusid. Selles mõttes, et me kohtusime nüüd väga harva. Algul ma ei öelnud neile midagi. Tükk aega varjasin. See oli võimalik, sest kumbki polnud nuhkija ega minu ellu tikkuja. Mina häbenesin nende lihtsat elu. Tõesti. Kogu selle viieteistkümne aasta jooksul ei kohtunud need inimesed omavahel mitte kordagi. Chris lastega ja Lydia-Vello nimelt. Uskumatu! Täiesti uskumatu! Aga see kujunes kuidagi väga sujuvalt ning iseenesest. Chris ei kippunud tutvuma ja Lydia ning Vello ka mitte. Kui ma lõpuks neile rääkisin, millist elu nüüd elan, leppisid nad sellega. Selle kuristikuga kahe erineva elustandardi vahel. Oligi siis nii. Maal käisin ma alati üksi ja väga harva. Lydia ja Vello olid haavunud, aga nad ei näidanud seda välja. Kui lapsed suuremaks said, hakkasin tihemini käima. Lapsed ei kippunud kunagi kaasa ja mina ei kutsunud neid ka. Näete, kuidas võib elada.

Mina lõpetasin Muusikaakadeemia ja töötasin väikese koormusega koolis. Päris koduseks ma ei tahtnud jääda. Mida mul seal teha oleks olnud? Lapsehoidja, koristaja ja aedniku kõrval. No midagi ikka oli. Nipet-näpet. Süüa tegi ka Chris. Eriti siis, kui keegi külla tuli. Need olid samasugused snoobid ja gurmaanid nagu Chris isegi. Kui te nüüd arvate, et mina end kuidagi halvasti tundsin, siis küll eksite. Olin ju ilus ja haritud noor naine. IQ suurem kui kinganumber ja silmapiir laiem kui puusaümnermõõt. Nii elasimegi. Külaskäigud ja külaliste võõrustamine ja lastega tegelemine... Ma olin ballile sattunud Tuhkatriinu, aga ma tundsin end kuningannana.


Nii. Pool teed on sõidetud. Seni on hästi läinud. Ole sa tänatud, Armas Jumal! Liiklus väike, liikluspolitseid ei ole märganud, tee hea. On Jõululaupäeva varahommik. Veel on pime. Hinges valitseb imeline rahu, kuigi käimas on suur elumuutus. Ma ei mõista ikka, kust see suur rahu tuleb? See pole küll klassikaline mahajäetud naise käitumine. Äkki ma olen ikka mingi imelik? Kui ma võtan nüüd kokku kogu oma psühholoogiateadmise ja proovin analüüsida, siis äkki on see nii, et... Oh, kust kurat ma tean, kuidas see on. Kunagi suri ühel naisel mees. Nad olid teineteist väga armastanud. Naine ei tundnudki eiteamis valusat leina. Ta oli nii palju ilusat oma elu jooksul kogenud ja laskis oma armastatul nüüd minna. Üks teine naine aga muudkui kakles mehega ja haual nuttis lohutamatult: „Aadu, tule veel koju! Ma ei riidle enam kunagi sinuga!“ Võta siis nüüd kinni!

3.osa

Mis kell on? Neli. Nüüd on veel aega natuke mõelda. Asjad on autos. Vaatan veel kapid üle. Tegelikult ma tahaksin sõitma hakata. Kibelen juba. Aga kui liikluspolitsei mind peatab ja puhuda laseb, siis on küll jama.
Nüüd on vaja tädi Mahtale ja onu Mihklile jõulukingitusi. Küllap needki leian. Baarikapis on üks väga kallis konjak. Sobib, võtan selle, isegi sildikest ei vaevu asemele kirjutama. Ja siis on veel üks ilmatusuur ja uhke kommikarp, mille Chris on kingituseks saanud. See sobib Mahtale. Nii. Kingitused ka olemas. No nüüd tahaks küll sõitma hakata. Kell on viis. Nüüd on Mahta ilmselt ärkvelgi. Helistan, et Mihkel mulle toa kütte paneks. Jõuan koju, siis toas juba soe õhk sees. Keeran magama. Pole viisteist aastat öelnud, et lähen koju. Ikka ma läksin MAALE. Aga nüüd ma lähen KOJU!
Te ei usu, aga Chris ja lapsed ei käinud kunagi minuga kaasas. Ikka mina üksinda käisin MAAL.

„Jaa...“ kostab telefonist Mahta arglik ja ehmunud hääl.

„Ära nüüd ehmata. Olen vara üleval ja hakkan teie poole sõitma. Las Mihkel on nii hea ja paneb mul seal kütte. Tulen, siis räägin pikemalt.“

Mahta on mõistlik, ei hakka pärima ega ahhetama-ohhetama, kuigi hääl reedab ta murelikkust. Küllap ma neile juba kõik ära räägin.

Teen endale nüüd selle kohvi, mida ma muidu ei joo ja ka direktoriga joomata jätsin. Teen kange ja panen kõvasti koort ning suhkrut sisse. Magamata öö on seljataga ja promillid  kindlasti veel veres. Ma ei kujuta ettegi, mis saama hakkab, kui politsei mind peatab. Ma pole kunagi joonust peast rooli istunud. No nüüd siis istun ja pean ärkvel püsima need kaks tundi. Teeolud on õnneks head. Libe pole. Suured teed puha puhtad. Ja mul on sõidu peal nii palju mõelda, et vaevalt ma uniseks jääksingi. Küllap kodus jõuan välja magada.
Nii. Kõik on nüüd üle vaadatud. Mis vaja, see kaasa võetud. Kui midagi ununeski, siis see jääbki. Dokumendid on. Asjad on autos. Lilled kastetud. Ehk peavad vastu, kuni pererahvas tagasi jõuab. Peaks mingi kirja ka vist jätma. Viisakas oleks.

Chrisile, Henrile ja Evelinile
Mina lahkun nüüd teie elust. Oma koju. Loodan, et me ei kohtu kunagi enam. Need viisteist aastat mu elust olid...Ma ei teagi, millised nad olid. Kaunid. Minu arvates me hoidsime üksteist. Meil ei olnud kunagi suuri pahandusi. Henri ja Evelin! Te olite mulle päris head lapsed ja mina andisn teile kõik, mis mul oli anda. Chris, sa olid hea ja hooliv mees. Tänan sind nende aastate eest. Oli ka seda, mida nimetatakse armastuseks. Nüüd on see kõik läbi. Väga äkki ja ootamatult minu jaoks. Võib-olla sina olid seda kaua ette planeerinud. Ma ei tea. Ma ei vihka sind, ma ei tunne isegi valu hetkel. Võib-olla see veel tuleb. Ma tunnen vabadust ja tahet edasi minna, elada oma elu. Ja mis peamine – tahan saada last! Loodan, et see mul õnnestub. Ärge võtke minuga kontakti. Tahan elu üle järele mõelda ja mõelda on palju.
Lilit

No nii. Uks lukku. Võti postkasti nagu alati.

„Dingo, tule! Autosse hopp!“


Ja ongi kõik. Kõike head sulle, mu kodu. Maja ja aed, mille perenaine ma olin viisteist aastat. Nüüd me ei kuulu enam kokku. Kas ma olen mingi imelik või? Kas mu veres on tõesti veel liiga palju alkoholi? Miks ma ei tunne põletavat valu või viha või mida iganes? Mu pea on nii selge, mul on nii kindel tegevusplaan. Aga tunded? Pole. No tore. Ma ei tunne mingit vajadust juukseid katkuda ja pead vastu seina taguda. Ilmselt kõik tuleneb sellest loost enesest. Ma mõtlen sellele sõidu peal ja küllap jutustan teilegi. Kõik omal ajal. Aga nüüd turvavöö peale ja minema.

Wednesday, January 22, 2014

2. osa

Ühesõnaga, sain noa selga. Väga sügavale. Nii sügavale, et isegi ei veritse. Nuga välja tõmmata ei tohi. Las ta olla. Jätan ta paigale. Sa tegid seda väga professionaalselt, Chris! Mulle jõudis väga ruttu pärale ja ma hakkan ka väga ruttu tegutsema. Ma ei tunne praegu midagi peale tegutsemisiha.

Nüüd ma olen siis lõpuks vaba! Mind on maha jäetud. Tore. Muidu oleks kõik jätkunud ja mina jäänudki siia kuldsesse puuri, kus mul oli kõik olemas. Peale mu enese elu. Kuradi hea, kui keegi su eest mingi asja otsustab ja vastutuse võtab. Kõigepealt ma vaatan, palju seifikeses majapidamisraha on. Ahaa! Umbes kümme tuhat eurot. Päris hea. Selle ma võtan nüüd kõik endale ja asemele kirjutan sildi: võtsin kompensatsiooniks. Vaevalt, et Chris sellest numbrit teeb. Natuke alatu minust, aga raha läheb mul tarvis. Jumal tänatud, et mu auto on minu nimel. Ja muud ma ei vaja. See raha, mu riided, auto, arvuti ja Dingo. Dingo tuleb raudselt kaasa. Dingo on alati minu olnud.

Enne pean aga kaineks saama. Magama niikuinii ei jää. Hakkan siis pakkima. Raamatuid ei võta, las jääda. Lydial on ju riiulid raamatuid täis. Oma noodid pakin küll kõik kaasa. Klaver jääb. Ma ei saa ju teda autosse toppida. Pole vajagi. Teine klaver ootab mind seal, kuhu lähen. Siinse klaveri ostis Chris küll mulle, aga mängib sellel edaspidi Evelin. Ja hästi mängib. Musikaalne tüdruk on ta.

Voh, ma võtan need mustad prügikotid. Riided sumaki! sisse ja autosse. Hea praegu pimedas toimetada, kõik ümberkaudsetes majades magavad.

Mõned hirmkallid kleidid on Chris mulle ikka ostnud ja mõned lihtsalt kallid ka. Oli ju vaja vastuvõttudel käia. Riided võtan kõik kaasa, ehted ka. Ei, nii uhke ma pole, et läheksin kahe palja käega. See oleks ju puha rumalus. Ega Monica mu kleite kandma hakkaks! Oleksin võinud rohkem riideid küsida. Aga saan hakkama. Pole viga, uues kohas on ju kõik riided ka uued. Kui ma hakkan järele mõtlema, siis olingi liiga vähenõudlik. Nii riiete kui ka reisimise suhtes. Guadeloupel ei käinud me kunagi. Ühelgi Kariibi mere saarel me ei käinud. Kus me siis üldse käisime? Egiptuses näiteks. Euroopa risti-põiki läbi.

Kaua see siis kestnud on? Ja et lapsed ka on mängus, see tundub natuke alatu. Jah, olin tõesti viimasel ajal töösse sukeldunud. Ja olgem ausad, ka oma direktorist pisut huvitatud. Aga ikkagi? Kõik tundus korras olevat. Seksisime ja puha. Aga oota, millal me viimati seksisime Chrisiga? Vot ei mäletagi. Äkki ei olnud kõik ikka siis nii korras? Ah, ma ei viitsi sellele praegu mõelda. Jumal tänatud, et me abielus polnud. Kunagi see mind väga puudutas, et Chris minuga ei abiellunud, aga praegu on mul selle üle ainult hea meel. Igasugune lahutustemaatika jääb ära.

Ühte ma ei andesta. Seda, et Chris minuga last ei tahtnud. Aga tegelikult on see ju hea! Nüüd olen ma ju täiesti vaba. Ma jõuan veel selle lapse saada. Olen kolmkümmend viis. Ruttu pean tegema. No mitte täna öösel. Haha!


Ühe asja teen ma kohe praegu ära. Saadan oma direktorile sõnumi, et uuest aastast enam tööle ei tule. Kolin maale. Väga äkki tõesti, aga nii läks. See polnud minu plaan. Küllap ta mulle asendaja leiab. Need mõned muusikatunnid ja koorid-ansamblid. Nii, see on tehtud. Feissbukki ma nüüd tükil ajal vaadata ei kavatse.

Tuesday, January 21, 2014

Järjejutt

Jutt on mul meeles mõlkunud aastaid. Une eel ikka. Nüüd panin selle kirja. Ei ole üldsegi autobiograafiline, lihtsalt mina-vormis.


Jõuluks koju

Jumal tänatud, läbi need kooli jõulupeod. Kõik need Püha ööd ja Valged jõulud ja mis kõik veel. Ole sa tänatud mind koju toomast, mu armas direktor. Kutsuks sind kohvi jooma, aga ma ei joo kohvi ja ma olen väsinud ja mul pole sinuga mingeid plaane, mis kohvi joomisele järgnema peaksid. Seega tänan. Näeme pärast vaheaega!

Oh! Jalast need kõrge kontsaga kingad ja varbast katkised sukkpüksid ning seljast see väike must kleit. Kõik seljast ja duši alla. Oh! Võrratu! Lebada nüüd pidžaamas teleka ees. Ihuüksi. Lebada ja olla ja mõnuleda. Napsine nagu ma olen.

Nüüd ma vaatan ka lõpuks üle mitme päeva feissbukki, kuigi kardan neid sadu imalaid jõulusoove, mida ma sealt leidma hakkan. 

Mida kuradit??? Ma ei usu oma silmi! Vaatan veel, silmakesed punnis. Ongi nii! Kohe esimene foto, mida näen, on Guadeloupelt. Sinisinise mere taustal seisavad neli väga tuttavat inimest. Chris Kaasik koos kasutajaga Monica Roht ja veel kaks. Need veel kaks on muidugi Henri ja Evelin. Ja Chris Kaasik seisab koos kasutajaga Monica Roht vägagi liibuvas embuses. Kasutaja Monica Roht on äärmiselt nappides bikiinides. Ja oma rindu on ta lasknud suurendada. Ilmselt Chris Kaasiku raha eest. Mida kuradit?! Chrisil käes kohalik Karukera rummipudel. Väga naljakas. Loen mõnda kommentaari:

„Oo, milline huvitav kooslus!“

„Jõuluks uus naine?“

„Naised lähevad järjest nooremaks!“

Rohkem ma ei loe. Ma nüüd mõtlen natuke.
Ah jaa! Teie ju ei tea. Chris Kaasik on nimelt minu mees. Vabaabielumees ja Henri ning Evelin tema lapsed. Mitte meie ühised, kuid minu üles kasvatatud. Ja Monica Roht on Chrisi sekretär. No kas saab veel triviaalsemat lugu juhtuda? Monica on kakskümmend. Mina kolmkümmend viis. Chris nelikümmend viis. Ma ei oleks unes ka selle peale tulnud. Olen ma tõesti nii suur idioot? Jõulupuhkuse jutt oli ammu, seda ma mäletan. Ja kuna see planeeriti kooli jõulupidude ajaks, siis mina loomulikult minna ei saanud. Ah siis selles oli asi! Huvitav, millal lapsed teada said, et Monica kaasa tuleb? Kaua nemad juba mängus sees on?

Kahju kohe, et oma direktori lasksin ära minna. Oleks ikka võinud seksida temaga natuke. Kasvõi hambad ristis. Oi ma tahan ropendada praegu. Nagu mu koolilapsed. Mida vittu? Ma ei tule iialgi selle peale, et mu mees läheb jõulupuhkusele koos sekretäriga. Ja lapsed ka veel pundis! Kuradi reeturid! Ja pilt kohe feissbukki. No selge. See on tema viis ilmselt mulle teada anda, mis värk on. Elame ju infoajastul!

Oodake, ma natuke mõtlen ja seedin.

Monday, January 20, 2014

Lumi

Mina muidu lund ei tellinud, aga nüüd ta on. Olgu siis. Minu pärast oleks võinudki jääda roheliseks. Aga nüüd on valge. Valge ja puhas. Seni, kui oma vaipadega õue möllama lähen. Neid selle süütu neitsiliku lume peal tümitama. Küll pärast seda saab alles kole olema!

Mulle ei meeldi, kui keegi lume suvaliselt jälgi täis paterdab. Ainult konkreetsed rajad tohivad olla.

Loomulikult on nüüd palju valgemad õhtud ja ööd. See on ka hea. Sünkmust pimedus ei meeldi. Kui, siis ainult septembriõhtu soe must sumedus. Tähti täis olgu! Ja suve viimset soojust ka.

Ma olen praegu täiesti kindel, et suvi tuleb jälle. Ja ma saan teada, mitu mu väiksest tammekesest sügisel kasvama läks. Ja uuesti tuleb end pruuniks saada. Igal suvel jälle uuesti. Kui oled pruun valmis, siis on sügis käes.

Aastaajad on ikka pigem head. On, mida oodata.

Sunday, January 19, 2014

Ränk emotsionaalne pohmell

Saabub ikka pärast paljusid positiivseid emotsioone. Miks ma pikki aastaid hoidsin eemale seltskondadest? Just sellepärast, et ei tulnud selle pohmelliga toime. Nüüd natuke juba tulen.

Und muidugi ei saanud. Lugesin Mart Kadastikku ja siis hakkas peas keerlema:

sa tulid luba küsimata minu ellu...

Noh, eks Mardi mõjul ja... ega mina ka ei tea, miks mul hakkavad sellised asjad peas keerlema. Mõnel lihtsalt hakkavad.

Kui ma kell üks silmad lahti tegin ja päikesesse vaatasin, siis oli ikka selline SITT tuju, et... Aga selleks ongi need tabletid. Ravimitööstus kogub rasva ja sina saad oma eluga edasi minna. Eile just lugesin, mida teatud unerohi põhjustada võib.

Nüüd on mul eilse peo nõud pestud ja kord jälle majas. Mul pole nõudepesumasinat. Ma ei vajagi seda ja ta ei mahuks ka mu kööki. Tavaliselt ma ei tohi jätta hommikuks ühtegi pesemata toidunõud, see lihtsalt hävitaks mu! Aga näe, ellu jäin!

Siis kirjutasin välja selle peaskeerleja ja et asjal oleks ka mingigi õigustus, siis pühendan selle kõigile maailma mahajäetutele, et nad saaksid oma eluga edasi minna.

sa tulid luba küsimata minu ellu
ristseliti lõid lahti minu hinge ukse
sest hetkest teadsin iga veretukse
saab teenima nüüd ainult sinu karmi hellust
sa tulid väga mõtlematult minu ellu
sest kogu minu täitsid oma minaga
mul polnud enam ruumi hingata
nii vajusin ma tuima oleskellu
sa läksid luba küsimata minu elust
kuid õnneks üksi ilma minuta
ja minule jäi ruumi lõpmata
nüüd olen vaba ühest kallist hinda maksnud lelust

Tegelikult ma mõtlesin seda kirjutades ka kahe inimese peale. Üks on naine, kelle ta mees maha jättis. See naine loeb ilmselt ka mu blogi.

Teine on üks mees, kes seda blogi kohe kindlasti ei loe.

Saturday, January 18, 2014

Veel küünarnukkidest ja õlgadest

Nendest, mis toetavad. Mul jäid pooled asjad rääkimata.

Koori laulma läksin ka sellepärast, et olla keset inimesi ja keset muusikat. Rohkem nagu teraapia mõttes. Ma pole nii ammu kooris laulnud. Aga ma nii väga tahan. Maslow`püramiidi järgi on see kolmas aste - kuuluvusvajadus.

Ja siis see lõuna kontserdimaja kohvikus, kus me rääkisime proua rektori valgest pitskleidist ja muudest toredatest asjadest ja ma ei suutnud solfedžeerida hällilaulu, mille Tunne Kelami ema oli oma pojale kirjutanud. See oli üks armas olemine.

Järjest rohkem ma vajan inimesi. Nüüd te siis teate.

Jüri Üdi klubi

Juba teist laupäeva. Mõnusad inimesed, vein, söök ja hea kook ning keegi taustal musiteerimas. Klaveril.
Eelmisel laupäeval Kadri, nüüd Neeme.

Inimene on tõesti karjaloom, kuigi ma pean end üksiklaseks. Jah, vahel on tore tiirutada kotkana kõrgustes. Ma tsiteerin nüüd Anna Haavat:

kes kõnnib kõrgel valguseteedel
see kõnnib sagedast üksinda
sest seda kõrgust ja valguseselgust
kõik surelikud ei kannata
ja kõik ei kannata tormide laulu
ei tunne tähtede radasid
ja iga sureliku hingel
ei ole kotkatiibasid...

Ilus! Võimas! Täpne!

Aga vahel tahad olla kahe jalaga maa peal, keset karja, KESET OMASID. Tunda kaitsvaid küünarnukke ja õlgu, mis toetavad.

Seda on nüüd saadud. Tänan neid, kes jagasid!



Thursday, January 16, 2014

Isa 101

Nüüd siis süütasin küünlad. Ega hommikul kohe polnud meeleski. Isa saab aru, ma usun. Aga nüüd need hetked siis kuni kooriproovi minekuni pühendan ma isale.

Tegelikult ma pühendasin talle ka jutu "Vana mees ja mesi" oma uues raamatus. No loo narratiiv on fiktsioon ehk lora, nagu me Mariaga tavatseme defineerida seda, mis on välja mõeldud. Kuid ma olen kasutanud palju fakte oma isa eluloost.

Isa elab veel kaua. Kuni on elus veel viimne, kes teda näinud on. Alles siis sureb inimene lõplikult.

Ja siis jääb veel nimi hauakivil.

Aga geenid elavad edasi. Head geenid. Isa oli vitaalne ja arukas. Ja naistelemb. Me siin järeltulijatega ikka vahel paljud asjad kirjutame vanaisa geenide arvele.

Kui palju inimesi on elanud enne meid. Lapsena oli nii huvitav, sest palju täiskasvanuid oli. Igasuguseid värvikaid karaktereid. Aga siis hakkasid nad järjest surema. See šokeeris mind. Minu arvates huvitavamad ongi surnud.

Tänapäeval nagu INIMESEKS olla pole aegagi. Oluline on ju see, et sa oskaksid arvutiga suhelda. Eh, see pole pärsis see, mis mulle meeldiks.

Ja isale ka mitte. Ta ütles oma viimasel aastal, kui tubaseks jäi: "A misasja ma elan, kui ma enam midagid teha ei saa." Talle meeldis oma kätega igasuguseid asju teha. Mulle ka. Viimasel ajal olen eriti hakanud hoolima kätegategijatest.

Mida sulle soobida, isa? Igavest rahu. Loodan, et sa ei pea enam sellesse maailma sündima.


Oranž ja hurmav

Ega te pole unustanud nüüd külmal ajal turgutuseks keeta kõrvitsa püreesuppi? Mida oranžim kõrvits, seda rohlkem soojendab. Lisasin veel sibulaid ja ingverit, kurkumit ja mangotšillit ning astelpajumett ja kohvikoort. Nüüd muudkui söön kirjutamise kürvale ja ei suuda lõpetada.

Tundub, et mehele ei jää midagi. Võtan end siiski kokku ja jätan tilgakese.

Anne! Ära sina keeda! Kuna mul on kõrvits lahti, siis ma laupäeval pakun eelroaks, aga ei sunni sööma, kui ei taha.

Ja täna selline luuletus:

hämara pärastlõunase akna taga
lumeliblikate lend
üksi kodus kuid mitte maailmas
sinu juurde saan mõtelda end
kas sa tõesti oledki olemas
näinud sind pole kuulnud vaid häält
nagu suveõhtusel udusel heinamaal
salapärane rukkirääk

on sul ka kuju
või oled vaid hääl?


Wednesday, January 15, 2014

Kolm

Kolm on kohtu seadus, ütlesime lapsepõlves. Kolme armastab Jumal. Püha Kolmainsus.

Jutt tuleb sellest, et ega tõesti ei pea neid raamatuid nii palju kirjutama. No mul on nüüd kaks, aga kuskil kripeldab, et peaks ikka selle kolmanda ka veel kirjutama. Ta on justkui juba arvutis olemaski.

Aga ma katsun nüüd rohkem blogile rõhuda ja oma kirjutamiskirge siin rahuldada. Aitab praeguseks kahest paberraamatust küll. Katsume needki läbi lugeda. Tegelikult esimene ongi loetud ja laialigi kantud. Ei jäänud ühtegi vedelema, et keegi poleks tahtnud. Vaatame, kuidas teisega läheb.

Ja kirjutame bloggi (sisseütlev) mõne luuletuse. Näiteks sellise:

jaanuar tuleb pauguga
šampanjakorgid lendavad lakke
kuuse all vedeleb hunnikus pakke
eelarve haigutab auguga

veebruar tuleb tuisuga
jäätuvad jõed ja luhad 
õhk on karge ja puhas
tõukan mõlema uisuga

märts tuleb koorikulumega
päev see sulatab
öösel pakaseküünistus ulatab
läbi seinagi purema

aprill tuleb ja ei tule ka
kevad kord soojalt meid kohtleb
siis jälle jahedalt nuhtleb
enam ei jaksa oodata

mai tuleb maheda tuulega
kõik on äkitselt armunud
tuhandeid kordi on suudeldud
maailm on täidetud luulega

juunikuu tuleb siis valge ööga
sääseparvede invasioon on meeletu
ööbik laksutab ennast keeletuks
algust peab tegema heinatööga

juuli see kuuma kiviga tuleb
sellega merevee soojaks kütab
pronksise jume nahk sellel võtab
kes rannal lainete laulu kuuleb

august saabub tondiga põõsas
kuu ja tähed on pistetud taeva
viljad ägavad koristusvaevas
ikka veel jätkub päikeselõõska

siis on september ja punavad pihlad
linnud ja lapsed juba on parves
suvi õiendab viimased arved
käes on septembrikuu seenevihmad

oktoober tuleb ja viinad pruulib
puudele kulda ja purpurit
kuuri tööriistad ja puuriit
nüüd saate tunda oktoobrikuutuuli

ja käes ongi nobember hingede aeg
hall taevas on vastu maad
küünlad haudadel põlemas
endasse tõmbud ja väärtusi vaed

jõulukuul kulda ja karda
üle puutumatu lume
kellahelin kauge kume
seda kuulama jään vaikselt ja hardalt

Triviaalne küll, aga nii see käib. Aastast aastasse. Terve elu.




Kuidas oma tuju parandada

Avan ja avan juba kuid oma postkasti, aga seda kirja, mida ma ootan, sealt siiski ei leia. Ja leidmata ta jääbki vist. Vahel piisab mõnest kirjareast või telefonikõnest või feissbukipostitusest ja tuju on kohe tipus.

Pole vist mõtet ka seda lumist loodust pildistada, sest feissbukk on niikuinii selliseid pilte juba tuugalt täis.

Lumi on õhkkerge ja õnneks ei vajuta oksi katki ega elupuid pooleks. Kas nüüd on käes see hetk, mil tuleb vaibad õue tassida ja neid lume peal vemmeldada? Mul on spetsiaalselt selleks juba porisel ajal vaibaklopits valmis ostetud.

Eilses Ringvaates oli rubriik, kus tutvustati raamatuid, mida osteti eelmise aasta jooksul vaid üks eksemplar. Ei mäleta, millisest raamatupoest. Sealhulgas oli paar luulekogu, üks võrukeelne näidendiraamat ja veel midagi. Justkui häbiposti pandi need autorid. Aga ma sain kurjaks! Need Ringvaate teemad on tõesti vahel ikka ehe pseudo.

Ei, tuju ei parane. Justkui sitemaks läheb kõikseeaeg.

Mul on üks konkreetne põhjus ka halvaks tujuks, aga sellest ma saan kohe varsti mõistusega üle. Õieti on neid kaks ja mõlemast saan üle. Paari tunni pärast.

Aga ma ootan RÕÕMUSTAJAT! Mingit väikest märki, vihjet...

Helistage mulle ja küsige: "Kuidas sul läheb, Anneli?"


Tuesday, January 14, 2014

Halvatud

Olen täiesti paralüseeritud, kui mul mingid võõrad inimesed majas toimetavad. Praegu on kaks venelasest pottseppa. Mina varjun maja viimasesse soppi ja ei anna end näolegi.

Issand! Kas neil veel mingi raadio ka üürgab või? Appi! No õnneks on väike töö ja nad varsti lõpetavad ja ma katsun siis kuidagi nende aura välja saada. Pean maja uuesti õnnistada laskma? On jah raadio! Kurat!

Töödejuhataja läks ka korraks minema ja need astusid kohe mul kööki sisse. No mida...?

Bljaadid lendavad.

Monday, January 13, 2014

Lõpuks ometi

Sain Kultuurkapitalilt "jah" sõna kätte. Ma olin nii kaua oodanud, et ei osanud rõõmustadagi mitte. Lugesin käsikirja veelkord läbi, panin ühe puuduva "i" tähe , pesin pea puhtaks ja jooksin trükikotta.

Trükikikoda lubas raamatut 7. veebruariks. Nii, et valmistuge aga esitlusele tulema. Küllap ma feissbukis kutsun kõiki ja eks ma nimetan siingi. AGA PALUN TUNGIVALT LILLI, PÄRGI JA KINGITUSI MITTE TUUA!!!

Nendega on alati nii palju jama. Lilled tuleb ju vaasi panna.

Aga see oleks tore, kui te mu raamatu soetaksite ja seda ka LOEKSITE! See rõõmustaks mind väga. Raamatus on luuletused ja kaks lugu aastatest 1992-2013.

Muretsen nende filoloogidest tuttavate pärast, keda mul päris palju on. Need leiavad ju vigu. Mina aga olen grammatika suhtes suht loov vabahing! Kui seda grammatikat ees ei oleks!!!

Ja nüüd veel väike tervisliku toitumise rubriik. Kuna püksinööp läks kinni ainult ülima pingutusega, siis tänanses menüüs on jälle spinatilöda. Jälk näeb välja, aga imemaitsev. Retsept: pakk külmutatud ja hakitud spinatit, karp külmutatud maasikaid, üks banaan, liiter riisijooki kaltsiumiga. Blenderisse ja siis kerre. Ainult, et hirmus külm hakkas.

Kuulge, lükake siis lund ja olge terved!

Saturday, January 11, 2014

Järgmine jama

Kell on kolm viiskümmend kaks ja kas ma magan? Vastus on ei! Sest mul oli erutav päev. Külalised. Toredad. Palju nalja ja emotsioone. Positiivseid. Ja tulemus - unetus! Nii ongi.

Tegelikult ma jään varsti magama küll. Natuke toksin veel. Tunnen juba, kuidas unekeemia mu organismis tööle hakkab.

Sõin ära viimased viinamarjad ja ka viimase tükikese Kadri ülimaitsvat kooki. Ma ei suutnud enne lõpetada, kui kook otsas. Nüüd saan eluga edasi minna.

Ma arvan, et varsti saab minust maailma pakseim inimene ja ma kasvan ka tugitooli sisse kinni, nagu need ameeriklased, keda peab kraanaga toast välja tõstma. Et siis arsti juurde viia ja tugitoolist välja opereerida.

Tegelikult mul polegi tugitooli. Üleval toas siiski on üks mu lapsepõlveaegne, aga seal ma isatun ainult varasuvel, kui olen toa just ära koristanud. Siis istun puhkama, hingan sisse niiske värvimata puitpõranda lõhna ja mõtlen asjade üle. Tavaliselt olen siis õnnelik.

Talvel on see tuba külm ja ihuüksi. Vaene tuba. Kunagi elasime seal koos oma väikeste lastega.

Talveks tõmbume koomale ümber pliidi, lesku ja kamina. Noh, kui Maria kodus on, siis tema elab muidugi üleval.

Millal sa siis tuled, Maria?

Thursday, January 9, 2014

Mis ma nüüd siis peale hakkan?

Läksin segakoori laulma. Et olla inimeste hulgas, suhelda, et laulmine mõjub hästi psüühikale. Ja mis juhtus? Juba esimeses proovis kammisin end täitsa segi.

Ja kellele ma nüüd selgitan seda? Keegi ei usu ju. Ah, mis sa ajad, öeldakse.

Absoluutselt midagi meelde ei jää! Sekundit üles või alla laulda ei suuda. Ei kuule ennast ega teisi. Selline koorilaulja? Ameti poolest veel muusikaõpetaja. No kunagine. Seetõttu on veel eriti piinlik loll olla.

Laulupeo repertuaar on minusugusele liiga keeruline. Vähemalt esimesel vaatamisel noodi sisse.

Lihtsalt kõik mõjutab tundeelu nii tugevasti. Millal ma viimati olen ärganud kell kuus? Pigem ma uinun sel ajal. No vahet pole. Närvisüsteem on häälest ära. Täiesti. Närvid on nähtaval. Keegi kunagi ütles nii. Mitte küll minu kohta. Olen selle ütlemise lihtsalt üle võtnud.

No ma proovin ikka natuke veel. Kohe alla ei anna. Saate ikka aru, et ma ei haletse siin ennast? Ma selgitan teile olukorda. Et te teaksite. Pealt paistan täiesti normaalne, aga tegelikult ei ole. Iga väiksema asjaga on probleeme. Võimed nullis ja mälu miinusmärgiga. Sellegipoolest naeran meelsasti ja lõõbin rõõmuga. Vahel.

Järgmisena katsetan tantsimisega. Vaatame, kuidas see mõjub.

Wednesday, January 8, 2014

Näljane ja väsinud rändaja

Tule ometi ja koputa mu uksele! Mul on pulmarahva pannitäis lihaga praetud kartuleid ja ilmatu kauss soolaseenesalatiga ja koju oodata vaid üksainus sööja.

Vat nii juhtub, kui pole nädalaid toiduvalmisamisega tegelenud ja siis ükskord hakkad.

Üksindusest

Üksindus on üks parimaid asju, mida tean. Kui see on õige üksindus. Ma ei mõtle valusat tühjusetunnet või südantlõhestavat igatsust või mahajäetusevalu või keegieimõistamindtunnet.

Õiges üksinduses oled sa täiuslikult õnnelik.Ma tean, ma olen seda tundnud. Millalgi. Isegi vist nüüd ühel päeval tundsin end HÄSTI!!!

Õiges üksinduses oled õnnelik selliste asjade üle, mis tunduvad väikesed, aga tegelikult on suured.

Mu klassikaline näide on see, kui suvetuules lehvib nööril lõhnav pesu või kui ma jõuan ta just enne vihma kokku korjata ja tuppa joosta. Siis end diivanile raamatuga siruli visata.

Või suvehommikuti, kui ma käsivikatiga niiidan. Vikat võtab, pole sääski ega kärbseid - täiuslik õnn. Siis istun puhkama, vahin männilatvade peegeldust oma tiigikeses (kui seal vett on) ja oma lilli.

Või lihtsalt hommikul ärgata täielikku vaikusesse. Kedagi pole. Mulle meeldib nii.


Naine polaaröös

Kuulan sellist järjejuttu raadiost. Olen alati huvi tundnud karmi põhjamaa, kasukates meeste, norra karuküttide vastu.

Et Arktikat tunnetada, peab seal üksi olema, öeldakse jutus. Veel öeldi, et üksi olles võib seal ka hulluks minna. No paar päeva äkki kannataks välja? Mis?

Igatahes oleks mulle vaja üksiolemist, vähe süüa, ellujäämiskursust karmides oludes. Ma saaksin selle ka oma kodus korraldada, kui mu mees ei tuleks igal õhtul kotitäie maitsva toiduga. Üksi olles lähen ma poodi alles siis, kui mul tõesti mitte midagi enam kodus süüa pole.

Tahaksin liuelda terve päeva suuskadel mööda metsi ja õhtul kodus onni soojaks kütta ning süüa kõva leivakooriku ja juua kuuma teed meega. No polaaröös ei suusata sa midagi. Kuud vahid ainult, kui teda näha on. Ilmselt läheksin küll paari päevaga hulluks.

Tore, kui ma siin ja praegu õue läheksin, jalutaksin koeraga, tooksin pesu tuppa kuivama (ta on seal nüüd vihma käes küllalt ligunenud), veaksin metsast notte koju, lõhuksin mõne äragi, tassiksin pliidipuud kööki. Koristada ma siis polaaröös küll ei viitsi. Tolmurullid ei paistagi.

Tõesti. Ma püüan nüüd kõike seda teha!


Tuesday, January 7, 2014

Metsatöölise eri

Kui palju peab neid tablette võetama, et magama saaksa jääda? Olen ilmselt täiesti resistentseks muutunud.

Ometigi veetsin täna kaks tundi õues liikudes, sellest pooltesit metsast tuulemurdu välja kandes. See on ka mu füüsiliste võimete tipp.

Kui palju osooni! Ventileerisin oma kopse väga korralikult. Ja mis tulemus? Ikka voodist välja ja klõbistama.

Õues ma ei saanud aru, mis aastaaeg praegu on. Olgu, mis ta on. Mulle meeldib. Mu lumevajadus on viimaste talvedega rahuldatud kauaks ajaks.

Tõesti meeldib selline Kesk-Euroopa ilm. Tunnen ennast ka kohe eurooplasena. Sellele vaatamata kütsin toa liiga soojaks. Ja sõin liiga palju.

Oodake....

Juskui midagi unetaolist tundub lähenevat...

Head ööd!

Monday, January 6, 2014

Kulda, viirukit ja mürri

Täna on ju Kolmekuningapäev. Ma veel täna õhtul põletan tulukesi akendel, homme korjan kokku. Muudkui kummitab peas: kulda, viirukit ja mürri; kulda, viirukit ja mürri...

Kuld: õitsvad maranapõõsad, saialilled, võhumõõgad, kuningakepid, äsjavärvitud maamajad, lõhislehine päevakübar, kuldvits, õitsev kukehari...

Aga viirukit ja mürri kust me saame? Eks me saame kuuse- ja männivaigust, saunasuitsudest, mesinike suitsulõõtsast, praeräimest ja pannkookidest, seapraest ja hapukapsastest, suitsevatest lehelõketest sügisel...

Olgu. Ma hakkan nüüd ühte poolaka raamatut lugema. "Reisid Herodotosega". Ma kirjaniku nime ei saa siin mainida, sest mu klaviatuuril pole selliseid tähtigi! Aga selline nimi nagu poolakatel ikka. Neli-viis konsonanti kõrvuti. Eesti keeles ma ütleksin lihtsalt Kapušinski, aga nii lihtsalt see ei käi.

No ma vaatan, kas ja kui palju ma viitsin lugeda.

Tahaks kommi.

Sunday, January 5, 2014

Sõnni uus sõber

Horoskoop lubab Sõnnile sel aastal uut sõpra. Et Saatus sillutab talle juba teed. Sellele uuele sõbrale, ma saan nii aru. Sillutagu aga. Ja sile saagu see olema. Aamen!

Meessõber? Naissõber? Seda horoskoop ei räägi. Kas sõber nagu sõber või sõber nagu midagi rohkemat kui sõber? Mul on nii palju küsimusi horoskoobile.

Vot nüüd oleks vaja vaadata seda maeiteamisasja. Üks tähetark tegi mulle kunagi. Noh, see, kus on kõik kirjas. Mis oli ja mis on ja mis tuleb. Aga ma ei tea, kus seekallis dokument olla võiks. Igal pool on virnade kaupa raamatuid ja mingeid vanu paberkandjatel asjandusi. Niiskusest ammu kollased ja rabedad.

Ema kaustikud kirjanikutoa kirstus on ka hallitama läinud. Talvel on seal ju niiske.

Tegelikult olen ma üks suur Hävitaja. Ma ei armasta vanu asju alles hoida. Olen väga palju põletanud ja pean seda ilmselt veel tegema. Kõik need hiirekusesed ürikud, head teed teile.

Muuseumitöötajat ei saaks minust kunagi. Ma ei sobinud ka kirjastuse müügijuhiks. Mida rohkem ma müüsin, seda rohkem nad, kuradid, juurde trükkisid. Minu nägemus on, et müüd ära ja plats puhas.

Nagu folkloor räägib, et talumees olnud õnnelik: "Heinad otsas, lehm surnud, kord jälle majas!" Vot täpselt selline elufilosoofia on minulgi. Meeldivad tühjad ja puhtad toad. Kohe homme panen millelegi tule otsa, uskuge mind.

Nüüd tuleb jumalavallatu jutt. Ma esiteks palun Jumala käest andeks ja siis sülitan veel kolm korda üle õla. Nimelt. Kui peaks juhtuma tuleõnnetus. Ptüi, ptüi, ptüi! Siis kõige rohkem kardan ma seda, et kõik heatahtlikud hakkavad mulle oma vanu asju tooma.

Me ei vaja üldse nii palju asju, kui meil on. Vahel ma tunnen, et lihtsalt lämbun nendesse. Kõige hullemad on need sajad lipsud. Võehh!!!

Paar kirvehoopi

Alati aitab.Tegelikult oli neid rohkem. Parasjagu. Kui veel oleks hoobitanud, siis oleks valu ka kohal,

Koristasime metsast tormimurdu. Ja siis ma lõhkusin neid tooreid mände ja pehastunud haabu.

Esimene reegel: toesta kõik liigesed ja ristluupiirkond. Ma viitsisin panna ainult seljakorseti ja ühe küünarnukitoe. Teine küünarnukk, randmed ja põlved olid kõik toestamata. Aga noh, kuna töö ei kestnud tunde ja tunde, siis sain hakkama.

Nii hea oli värskes õhus. MINA LUND EI TAHA!!! Ma ei tea, mis saab taliviljaorastest, aga mina ei taha lund lükata.

Tegelikult on selg ikka valus küll. Nüüd tunnen.

Friday, January 3, 2014

Absoluutselt ja igaveseks rikutud maine

Lähen siis täna pärast hamba väljatõmbamist raamatukokku. Põsk paistes, lõug tuim, suu vatti täis ja veri suunurgast nirisemas. Nagu vampiirifilmis. Ise täiesti tuimestuslaksust veel audis. Pobisen kõigile, mis viga. Inimesed noogutavad mõistvalt.

Saan teada, et raamat, mida soovin, on lugemissaalis. Saan laenutusest kaasa ka raamatu pealkirja: "Kingumetsa-taadi pajatused." Kohalik kodulooline kirjutis. Kuni kümme sammu lugemissaali astun, on pealkiri mu peas muutunud "Kangru-taadi pajatusteks!"

Liia küsib, kas ikka on selline pealkiri. Olen raudapolti kindel. Ta jookseb ja uurib ning lõpuks tuleb õige raamatuga. Ma ei jõua ära vabandada.

Kaeban riidehoiu-Liiale oma äpardust. Ta naerab, pisarad silmis. See lohutab. Ise ka naeran muidugi.

Tulen siis koju ja kell seitse avastan, et nüüd võiks tablette võtta, et siis jään õigel ajal magama. Kümne paiku. Tavaliselt läheb mõni tund. Täna aga tabletid mõjuvad kohe. Uinungi seitsmest. magan une välja ja mis siis nüüd edasi?

Eks ma hakkan Kingumetsa-taadi pajatusi lugema, mis muud.


Halloo, hambahaldjas?!

Oled mind vist unustanud? Või olen vanusega sihtgrupist välja langenud! Minu nii korralikult üles ehitatud hammas murdus lihtsalt pooleks ja hambaarst tõmbas selle täna mängleva kergusega lõualuust välja. Õnneks asus see õnnetu hammas sügaval suus, mitte esireas. Jumal tänatud!

Mu elul on nüüd uus eesmärk. Hambaraha otsingud. Tuleb olla äärmiselt loominguline. Siin kultuurkapital ei aita. Tuleb ise midagi välja mõelda. Küllap mõtlengi.

Käes on implantaatide aeg! Mul puudub selles osas igasugune kogemus. Nüüd saan siis selle kogemuse. Elumõte kohe naksti! olemas.

Ükskord pidi see ju tulema. Kas mitte Pipi Pikksukk ei öelnud, et surma ja kumminaalmaksude eest ei pääse keegi? Ma lisan sinna veel ka valehambad omalt poolt.

Kuigi olen kuulnud legende, et üks või teine läinud suutäie jumala tervete hammastega hauda (vanana). No see on ka puha raiskamine.

Hambaimplantaatide omamine on tänapäeval muidugi äärmine luksus. Samas pole minu jaoks vist tõesti midagi olulisemat korras hammastest. Ma mõtlen praegu natuke...

Jah, tõesti ei oska muud pakkuda. Korras figuur ka muidugi, aga hambad ikka eespool. Ma vahetan paar rasvavolti siiski hammaste vastu.

Muide. Just aastalõpuballil nägin naist. Minust noorem, aga ka selline suur ja voltidega. Minust palju voldilisem. Liibuvas kleidis, naeratav ja enesekindel. Tuleb lihtsalt osata oma voldid ilusaks naeratada ja võluvalt välja kanda. Tema seda oskas. Ta meeldis mulle väga!

Mul on, mida õppida!


Thursday, January 2, 2014

Misantroop näitab oma nägu

Ma väga armastan feisbukki. Kui on vaja mõne inimesega midagi rääkida, siis on see võimalus kohe olemas. Mõnikord leiab seal huvitavaid arutlusi ja vaimukaid kommentaare. Viimaseid võiks palju enam olla.

Aga inimesed on NII vaimuvaesed: ilus, tõeline kaunitar, printsess jne. See on FB kommentaaride top kolm.

Praegu ei maksa sinna ninagi pista. Käib see uue aasta ila.

Uus aasta on juba jumalast vana uudis.

Tere, uus aasta!

Ma teretasin sind juba tegelikult eile. Ilm oli ilus. Käisime metsas tuulemurdu vaatamas.

Tegelikult ma igatsen, et see aastavahetusejutt juba läbi saaks. Enam pole mõtet ju rääkida, mis oli. Lähme nüüd eluga edasi!

Ma loodan, et uus aasta toob mulle seda, mida tähed lubavad.