Wednesday, December 31, 2014

Jälle ei mängitud Hennessyd ennast!!!

Tsiteerides oma armsat sohimeest, et käime juba varsti kakskümmend aastat Hennessy aastalõpukontsertidel, aga kordagi pole mängitud Hennessyd ennast!

Ta sai selle eest mu käest maksimumpunktid.

Seekord oli Händel. Tähendab, ta ise ei olnud küll kohal, aga tema muusika oli ja Tallinna Kammerorkester ja Voces Musicales ja jumalast mõistlik publik, kes oskas õigel ajal plaksutada.

Mina jõin alustuseks ära mõlemad pakutud konjakitilgad. Armas sohimees ostiss endale hoopis kohvikust klaasikese punaveini. Jõin ära ja ampsasin trühvlikommid peale ning purjus ma olingi.

Mingil hetkel hakkas klaustrofoobia peale tulema, sest saal oli harjumatult täis. Õnneks istusid mu selja taga kaks venelannast psühhiaatrit. Küllap nende professionaalne aura aitas.

Muusika oli otsast lõpuni meloodiline ja kaunis nagu naisorkestrantide ja koorilauljate mustad rõivadki. Must on ilus. Jälgisin, kui palju erinevast kangast ja erineva tegumoega kauneid pluuse, kleite, seelikuid seal oli.

Mul on endale vaja ka mõned mustad rõivad veel muretseda.

Kirjutamiseni. Aga siis juba järgmisel aastal! Hoidke saba rõngas ja lugege mind ikka!

Tuesday, December 30, 2014

Paha tujuga ballil

Oli hetki, kus arvasin, et ei lähegi. Siis meenus, et ma olen elu jooksul väga palju nii käitunud. Pole läinud. Ühte või teise kohta. Olgem ausad, eks see ball ole ka ju staatuse näitamine. Oled seal, siis oled olemas.

Ja sitemaks niiehknii polnud enam võimalik minna.

Korraks rõõmustamisi oli küll. Palju tuttavaid ju! Kristi ja Aini nägemine tegi tuju paremaks, Terje ja Aili kallistamine ka. See, kuidas Meeli tuli selja tagant ja pani käed mu õlgadele. Ma istusin muidugi, muidu ta ei ulataks.

Aga see Big Band! Andke andeks, ma ei kannata nii paljusid torusid. Kuulasin hoopis, kuidas Helin-Mari Arder vaikselt inises.

Keset Kolme Kella ansambli lõbusat jauramist sain mina Ritalt surmateate. Ma polnud sest avariist midagi kuulnud. Ma ei teadnud midagi Lea ema surmast. Seal ma siis mõtlesin oma lastega koosveedetud jõuludest ja sellest, kuidas emad jõulude ajal lahkuvad. Ei tahtnudki enam ansamblit kuulata.

Vaatasime ilutulestiku ära. Mul oli halb koht. Ei näinud hästi, kuidas raha taevasse lendas ja seal punaselt-roheliselt-kuldselt plahvatas. Eelmise aasta oma nautisin küll väga.

Täna siis kontserdile.

Saturday, December 27, 2014

Jõulude kulg

Veel ei tohi kiita. Veel pole läbi, aga alates 22. detsembrist on majas olnud pidevalt inimesed. See loob tunde, et oh kui armastatud ma olen.

On olnud loomulikult ka traditsiooniline jõulutüli, mis lõppkokkuvõttes tuli ainult kasuks ja kasvatas mind kangemaks.

Ma ei tee suurt midagi. Kütmine ja mõned nõudepesud muidugi välja arvata. Hakatakse juba aru saama, mida must oodata ja mida mitte.

Palju head sööki. Palju head jooki. Liiga palju loomulikult. Mina pole midagi ostnud. Täna just lugesin, et pähklid ja juust on need, millega endale mugava elu boamao ümber kere sööd. Just sellega ma siin tegelengi.

Aga järgmisel nädalal on ball ja aastalõpukontsert. Huvitav, mis siis selga mahub? Vaatame.

Sunday, December 21, 2014

Varane tõusmine ja otse talve

Väljusin voodist kell kolm pärastlõunal. Jõudsin unede vahele märgata päikest männiladvas, aga see ei huvitanud. Ja siis korraga oli kõik valge. Helbed keerlesid.

Ja ongi valge! Alles eile oli nii must ja libe, kui me külla läksime. Koerad õues haukumas ja ulumas. See oli nii ürgne ja põnev. Koerad olid tegelikult sõbralikud. Kui ma selles pimedas libeduses trepi poole liuglesin, tuli selja tagant noor alaska malamuut ja surus oma pea jõuliselt mulle jalge vahele.

Kiljatasun ja jäin püsti.

Lihtsalt võrratu, kui on sõpru, kellel lasta end vahel külla kutsuda ja suurepärase söögiga kostitada. Sinna juurde head veini juua ja vaadata mõnd harivat filmi paigust, mida teadjamehest peremees viimati külastanud on. Kallistada pere ilusaid naisi.

Ma kordan end, aga mulle meeldib naisi kallistada. Nad on palju ilusamad ja graatsilisemad kui mehed. Ja pehmemad.  Muidu oma sättumuselt olen ikka heteroseksuaal edasi.

Ma arvan, et teen veel õhtul ära ka Toomapäevase koridorikoristuse.

Friday, December 19, 2014

No ongi käes

Nüüd hakkavad mehed närvidele käima. Tähendab, ärgem üldistagem, aga... Vaat varem olid mingid mutid pidevalt, kes närvidele käisid. Naised, kes alati teadsid, et mis on õige ja kuidas peab. Neid ma nüüd lihtsalt vist enam ei märkagi.

Aga nüüd on mehi, kes on enda arvates ilgelt targad. Targutav mees on veel hullem kui targutav naine. Mu sõbralist on meestest suht tühjaks jäänud. No ei viitsi.

Mina ise aga olin täna väga tubli - pliidipuud toas ja toad koristatud. Nüüd veel trepikoda ja palun, tulge tuppa, jõulud!

Thursday, December 18, 2014

Mina lähen raekotta

Istun siin juba, kleit seljas ja suu punane peas ning lõhnan, kuigi üritus algab alles kell kuus. Esitletakse raamatut, kus on lood Jõhvist ja nende hulgas ka üks minu lugu. Lühike suts.

Eile selgus, et Jaana otsustas täna oma luulekavas minu lugusid lugeda. Läksin sellest nii leili, et tahtsin ka Jõgevale kohale sõita. Varahommikul aga läks uni ära. Sellist pole ammu juhtunud. Zombitan siin terve päeva, midagi ei tee. Sellisena ei sõida kuhugi. Hea, kui raekottagi saan mindud.

Kuidagi ei saa koristamisega toime. Mina, puhtusehull. Mul tolm katab ühtlaselt kõik mööblipinnad ja rullid löövad põrandal tantsu. Ehk homme on see päev?

Saaks nüüd juba see hüsteeria läbi. Võtaks inimesed päkapikumütsid peast ja ma saaksin jälle feissbukis nende pilte laikida.

Aga mul on kahel aknal rombikujuliselt lambid põlema sätitud. Olen väga uhke oma jõulukaunistuse üle. Olen väga uhke, et need lambid meenusid mulle. Seega olen väga uhke oma mälu üle.

Panin raadio momentaalselt kinni, kui kuulsin sealt mingit kingijuttu. Kuidas ma ei armasta kingitusi teha, sest ma ju ei tea, mida inimesed tahavad. Olen kõrvalt näinud, kuidas nii püütakse ja kulutatakse oma raskeltteenitud raha ja siis snoobid lihtsalt ei pane neid ponnistusi tähelegi. Siiani hell teema.

Olen jah nii labane, et mulle võib ainult raha kinkida. Mitte lilli ega asju. Mõlemad on ebamugavad, eriti lilled, aga ümbrikud mahuvad kenasti mu ridiküli ära ju. Samas kui keegi mulle midagi südamest kingib, siis ma oskan seda hinnata. Mina ei snoobitse küll ega viska kingitusi lihtsalt minema.

Noh, hakkan vaikselt sättima.

Tuesday, December 16, 2014

Öös on asju

Kell on kolm. Pugesin voodist välja, neelasin viimase valuvaigisti ja asun kirjutama.

Täna olevat keegi minule veel seni tundmatu soliidses eas intelligentne daam nimetanud meid "kohalikukuks diplomaadiks ja tema kirjanikust naiseks". Hahahaha. Väga üle võlli, aga tuju tegi heaks.

Küll ma välja uurin, kes see daam oli.

Ja nüüd, daamid ja härrad, alustan ma oma "ajaloolise romaaniga", mis on mu peas juba aastaid enne und keerelnud.

Edu mulle! Vähemalt on mul nüüd parallelreaalsus pikaks ajaks.

Mina kardan jõuluvana

Ma ei taha et normaalsed mehed panevad punased kuued selga ja hakkavad lolli juttu ajama. Või noh mis tähendab, et ei taha. Hoian lihtsalt eemale. Mis mul siin tahta.

Lapsepõlves tõi jõuluvana alati vennale paremaid kinke kui mulle. Minu arvates.

Üldse pole naljakas, kui üks ajab lolli juttu, punane kuub seljas, ja teised loevad oma lollakaid salme. Täiskasvanuid ma mõtlen.

Lõpuks on see jõuluvanandus lihtsalt üks äri.

Ja siis see kurb hetk, mil lapsed avastavad, et neid on päkapikkude ja jõuluvanaga aastaid petetud ja lollitatud.

Aga vat ekstraverdid vajavad ju pidevaid väliseid impulsse. Et päkapikud kaubanduskeskuses noogutaksid ja kõik see muu jama.

Introvertidele pole seda vaja.

Monday, December 15, 2014

Nokturnipäev

Kuidas ise end õnnelikuks teha?

Lihtne. Lähed mehe töö juurde ja prindid välja Merle saadetud Vettiku "Nokturni" noodi. Juba kõndimine teeb head. Tuleb ainult vaadata, et ei kukuks. Libe on.

Siis lähed koju, paned klaveritule põlema ja hakkad mängima ning aldipartiid laulma. Ja oledki õnnelik. Muudkui mängid ja muudkui laulad. Kuigi mõne akordi puhuks napib sõrmi.

Ja siis salamisi unistad oma pundiga selle laulmisest, kuigi Merle ei luba. Seal on ikka selline harmoonia, et... Aga kui natuke sohki teha. Omavahel lihtsalt laulame, mitte avalikult. Tuudur muidugi kuuleb. Aga ma usun, et ta annab andeks. Ta saab ju aru, KUIDAS ma tahan.

Oh Kersti, oh Tuudur, oh Nokturn, oh õnn!

Sunday, December 14, 2014

Kuhu ma peaksin pöörduma, ah???

Riigikokku? Et muudetaks põhisäädust vä? Või karistusseadustikku või midagigi? Enam ei kannata välja.

Kust te võtate sellise sõna nagu šeif? Sellist pole eesti keeles. No see raha ja väärtasjade hoidmise raudkapp. See on SEIF!!! S ilma katuseta. Aga muudkui susistatakse. Ma lähen lihtsalt maru. Eile jälle kuulsin. Filmis "Väikelinna detektiivid".

Ei pidanudki vaatama, aga niigi möödus mu eilne päev lamades. Kuigi pidi mööduma pidutsedes. Kleit oli ostetud ja puha. Aga ma iial ei tea, milliseks mu päev kujuneb. Eile kujunes selliseks, et mitte mingil juhul ei oleks autusõitu talunud.

Muud uudist mul pole. Hääd tervit teile!

Thursday, December 11, 2014

Ikka lapsepõlve, kuhu siis veel

oh lapsepõlve lahked suved
üks lillatriibuline kleit
ja kaskedes nii leebed tuuled
nii palju varjulisi metsateid

ja kõrrel mõni üksik mari
sest rohkem pole vajagi
on armastus ning suvehari
ja lapsepõlvemajagi

on säärtel ikka sääsekupud
ja pihus võiga suhkrusai
ning heinamaal on kullerkupud
kus kõik see sai kus kõik see sai

ei kuule enam seda kaja
kui värava pealt hõigata
aeg-ajalt kindlasti on vaja
mul lapsepõlve põigata


Tuesday, December 9, 2014

Jõuluvärk

Kas ma olen mingi imelik? Küllap. See jõulu tingeltangel jätab mu absoluutselt külmaks. Ei ühtki kaunistust, ei mingit kuuske. Ei mingeid kapsaid ja kartuleid. No võib-olla need ikka tulevad, kui kõht tühjaks läheb. Ei mingeid kingitusi.

Ei ühtegi päkapikku ega jõuluvana ega muud sellist sümboolikat.

Aga kontserdid. Seda küll. Mingid kusagil uues kohas. Mitte see jõulureha, mis enne jõule kirikud läbi käib ja inimeste raha kokku roobitseb. Ei. Aga näiteks Purtse kindluses ja Kiviõli kandlelapsed. Kiviõli on üldse üks omamoodi muusikanähtus. Heas mõttes. Ei ole nii, et häid asju tehakse ainult suurtes keskustes.

Ja koraalide laulmine jõululaupäeval kirikus ja koos tüdrukutega. See sobib.

Armastasin jõule lapsepõlves. Siis tõi isa kuuse tingimata jõulureedel ja jõululaupäeval laulsime emaga jõululaule. Ei peetud jõule sugugi igas kodus, nagu nüüd kõik kangesti väidavad.

Ja lumi pole ka enam oluline.

Vaatangi endasse ja olen vaikselt ning rahus.

Monday, December 8, 2014

Südametunnistuse hind on üks euro

Vene kiriku väravas seisis kerjus. Pikk noorepoolne morni näoga mees. Jalge ees kootud müts, milles paar vaskmünti. Läksin mööda ja siis jäin mõtlema. Olen kerjustele suht kerge saak. Ja asi on mu oma südametunnistuses. Arvan, et kerjusele ja kirikule tuleb alati anda. See on omamoodi indulgentsi ostmine.

Eile panin kiriku korjanduskarpi viis eurot ja see tekitas hea tunde.

Täna sorisin oma paksus peenrahakotis ja valisin sealt üheeurose. Läksin tagasi ja poetasin selle mütsi. Vaatasin, mis mees teeb. Mees võttis raha ja pistis taskusse. Mulle pilkugi heitmata, tänamisest rääkimata. Selge. Libakerjus. Vaskmündid peibutuseks. Halb tunne jäi. Tema pärast.

Meenusid mõned rahalood.

Vene ajal polnud pärmi saada. Ükskord ühel naisel õnnestus. Töökaaslane tahtis ka ja lõpuks siis see poolitas oma pärmipulga. Õnnelik naine lõõpis, et ta toob homme kopika. Pärmipulk maksis tollal kaks-kolm kopikat.

Läks mitu päeva mööda. Suhted hakkasid kiiva kiskuma. Lõpuks siis pärmipoolitaja küsis teiselt, et millal see ta kopika ära toob. Küll viimane alles ehmatas! Eks ta siis andis kopika ka.

Mina olen liigusin arvete maksja ja rahaandja. Maksin kohe ära raha ka ühe vesti eest, mille kandjat minust kunagi ei saanud. Umbes kolmkümmend Juuda  hõbeseeklit. Nimi oli ju kirjas ja uskusin, et küllap see raha tagasitee minuni leiab, ma pole ju nõel heinakuhjas. Kas see on minust väiklane oma raha tagasi tahta? Kas ma olen elu vürtspoodnik? Võimalik.

Ma ootan, et märgataks ja hoolitaks. Iial ei saa minust lihtsalt ühte anonüümset keha hallis  karjas. Mittekeegit.

Ja nüüd. Kui ma võlgnen kellelegi midagi, palun lahkesti teatada.


Sunday, December 7, 2014

Tänane

tuulelipp arvab et tema on see
kes tuulte suuna määrab
tühjagi teame mil meie sammud
on õiged ja millal väärad
võib-olla sõnumitoojaks
end peavad katk ja majavamm
mõni ütleb et universum ja tähed
on vaid jumalik hologramm




Friday, December 5, 2014

Kartuligratään

No see, et mu ahjupott ära kõrbes, polnud otseselt gratääni süü. Kütsin lihtsalt liiga kõvasti. Aga see poti küürimine! Pealegi on mul eilsest puude kandmisest kida käes (loe: ranne valus). No küll ma nühkisin ja nühkisin ja aiatasin.

Pean siin ihuüksi oma viimatisündinu 25-sünnipäeva, aeg-ajalt temaga feissaris tšattides ja naerdes. Huvitav, täna ma ei tunne end sugugi hüljatuna. Ehk sellepärast, et varsti on lootust lapsi näha ja lihtsalt mõned postitused teevad tuju nii heaks. Näiteks Liina oma ja Liina imeilus uus profiilipilt.

Tükk aega kohe mõtlesin selle foto fenomeni üle. Et miks see pilt nii ilus tundub. Aga sellepärast, et tegu on mulle tähtsa inimesega ja pildi alltekst on ka sügav. Mitte lihtsalt üks üleslöödud beibe, vaid noor ilus tark naine oma haridustee ühes vahepunktis? allkirja andmas.

Appi, ma ei teagi! Liina, kas sa tegid magistri?

Kuhu kaob päev? See on tõesti lühike, kui alustada kell üksteist! Au ja kuulsus teile, kõik varatõusjad! Ka mina olen teie hulka kuulunud ja võib-olla hakkan veel kuuluma, mine tea.

Nüüd aga pessu ja sättima salongiõhtule.

Wednesday, December 3, 2014

Amarula

Olen kohe mõnuga reklaami ohver. Ostsin marulalikööri. Täpselt samasugune magus nagu kõik need kooreliköörid. Valasin endale juba välja ka.

Tegelikult oli mul neli põhjust linna minekuks:


  1. Võtta raaatukogust Hargla viimane Melchiori raamat Liisbetile jõuludeks ahju peal lugeda, aga raamatukogus oli üritus. Mingi noorpoliitik. Sergei Metlev äkki? Nendel üritustel ma ei käi. Pole minu rida.
  2. Osta endale sinine pitskleit. Jäi ostmata. Ei olnud.
  3. Osta Lillele soojad sussid jõuludeks. Need on nüüd olemas. Meil peavad siin kõigil talvel soojad kapukad jalas olema.
  4. Ja osta pudel Amarulat, kuna telereklaam mind selleks ahvatleb. See on ka olemas, aga mitte eriti kauaks.

Ma valan veel.

Tuesday, December 2, 2014

Mineviku plastilisus

Just praegu mõtlesin välja. Minevikku saab ju muuta. Ta on nii paindlik ja plastiline. Voolid sellest, mida iganes. Muudad suhtumist, muudad hinnanguid. Minevikus juhtunud rasketest asjadest on võimalik teatud aja möödudes rahulikult rääkinda. Noh niivõrd, kuivõrd.

Olevik on jäik. Sõidab sust üle. Ega enne temaga lepigi, kui tast on minevik saanud. Siis saad ta ilusaks näiteks kirjutada. Ja-jaa olen juba loomult minevikuinimene. Nostalgik. Tavaliselt muutub möödunu mu peas nii kauniks, ihaldatavaks ja huvitavaks.

Tulevikuga on sama lugu. Tulevik on ju puhtalt unistused. Tulevik on su peas täpselt selline, nagu sa tahad.

Ainult see kuradima olevik on risuks jalus.

Emade saatus

On vahel matta oma lapsi. Täna nägin Liivit. Ta on matnud nüüd oma mõlemad pojad. Rohkem lapsi tal pole. No küllap lapselapsi. Kallistasime. Ma ei öelnud midagi ja tema ka mitte, pisarad ainult voolasid.

Samuti oli Marikaga aastate eest, kui ta oma ainsa poja kaotas. Kallistasime ja ta palus, et ma ei ütleks midagi. Ma ei öelnud.

Mina usun Saatust, mis on tähtedes kirjas. Ja seda, et alati jääb nii, et surevad lapsed ja noored inimesed. Surmal pole vanust. Aga mulle meeldiks, kui inimesed ei küsiks sel puhul lolli küsimust: "Miks just tema?" See on kõige tobedam, mida ma üldse kuulnud olen. Tundub, et siis keegi teine oleks võinud surra või?

Surm on väga oluline sündmus inimese elus ja ma loodan, et ta minu puhul liigkaua ei viivita. Vahel Surm unustab mõned inimvared kusagile hooldekodu toanurka.

Ja sellel rõõmsal lainel ma nüüd lõpetangi.

Kui sa tuled, ära too mul lilli

Ilmselt olen ma kõik oma lilled kätte saanud. Enam ei taha, et neid mulle kingitaks ja ise ka kinkida ei taha. Alati on nendega üks rist ja viletsus. Tuleb vaasidesse panna ja pärast sealt jälle välja võtta ning vaase pesta. Talvel on häda, et saavad külma.

Kevadel-suvel-sügisel mul nikuinii kõik ümberringi õitseb õues.

Vaasi ka ma lilli kodus ei pane. Et võtan peenralt ja toon vaasi. Mistarvis ma neid surman. Vaatlen neid õues.

Aastaid tagasi oli mul veel komme korra suvel teha suur põllulillede kimp, milles angervaksad ja timutikõrred ja kõik muu, mis õitses. Jah tõesti, vahel mulle siiski meeldib teha koduaiakimp neile, kes sellest hoolida oskavad.

Seega. Kui sa tuled, ära too mul lilli. Kui, siis üks martsipanist õis. Seda võib.

Monday, December 1, 2014

Tee uude päeva

Soovitan lugeda poolihääli. Siis on nagu hääleharjutuse eest ka. :)))

maantee valge lumine linik
üle lageda põllu viib
silmapiiril must metsasiil
maantee lumine linik pikk

maantee valge lumine linik
metsadest läbi jookseb
rööbiti jõega lookleb
maantee lumine linik pikk

maantee valge lumine linik
tummalt seisavad tõsised puud
tasa sosistab kahvatu kuu
maantee lumine linik pikk

maantee valge lumine linik
üles mäest ja alla mäest
üks käsi roolil ja teine mu käes
maantee lumine linik pikk

maantee valge lumine linik
väsinud meid lõpuks koju toob
tee uue heleda päevani loob
maantee lumine linik pikk




Kütt-korilase talvelaul

päike läheb veriselt looja
ja tõmbab oma pintsliga silmapiirile
pika punase joone
külmaks läheb
aga ma ei karda
ma jään ellu selles talves
mul on koopapõrandal karunahad
ja seljas hundinahad
nurgas on haohunnik
sütel säriseb äsjapüütud jänes
mul on küllaga pähkleid
ja kuivatatud marju
ning metsmesilaste kärgi
homme panen suusad alla
võtan vibu ja nooled
ja lähen jälle jahile
ma ei karda talve
olen noor tugev ja osav
külm mind ei murra
mul on terved ja teravad hambad
sütel praetud liha kiskumiseks kontide küljest
rammu nii palju et lähen karuga sülitsi
iga mu lastud nool tabab saagi
ma olen noor ja tugev
ja tulen eluga toime
ja elan talve üle
veel...


Tõmbasin end käima

Lõpuks ometi. Kell on varsti pool kolm päeval. Eks sõprade postitused aitasid ja mõne luuletuse kirjutamine ja Meelisega rääkimine.

Jõin suure kruusi teed meega ja sortsasin punase päevakübara tinktuuri ka sisse. Ausalt öeldes tunnen end natuke purjus olevat. Aga soe hakkas ja seedimine alustas ka tööd.

Olen nüüd valmis õue minema ja ahju kütma. Istun veel, kodumantel seljas, ja klõbistan. Aa, tabletti võtsin ka ju.

Eile olin täiesti löödud. Taas mittemillestki. Nimelt sain ühelt Kus? Mis? Millal? salvestusel osalenult teada, et mu küsimus vastati ära. Mu maailma langes kokku. Purunes kildudeks - kuldne tolm hõljus veel kaua varemete kohal. Minu igapäevane praktika - mittemidagid hakkavad peas keerlema ja mul on halb, nii halb.

Mõistusega seda ei reguleeri. Kui reguleeriks, siis ma ju reguleeriksin ja probleemi poleks. Ma ei igise, ma seletan. Ma pole kibestunu ega pessimist, mu ajukeemia lihtsalt viskab vempe ja muudab mu meeleolu nii, nagu temale meeldib.

Ma nüüd helistan pisut oma tingšasid ja siis lähen.

Jääkülm

koerad on ketis ja hauguvad kuud
õues on pakane
pilved pühkinud tuuleluud
taevast sõnatust tähisest

pauguvad seinad ja kõliseb jää
külm toaski varastab
kui ükskord tuleb veel päev
ehk lõpuks ta halastab

seni ükskõikselt sätendab lumi
kuukiirte kooljakäes
kollet ei soojenda ükski tuli
südamed on põhjani jääs

Karm oled, talv

kaugetelt lagendikelt aina lähemale rullub ja rullub tuisuvall
jäävad vaikseks ja endasse tõmbuvad jõeveed jääkaante all
käin ja kulutan lumiseid teid peas esiemade villane sall
ja minu ümber keerleb metsik ja pöörane lumehelveste trall

hommikuks aknaruudule jätnud kauneid pilte on öine jää
õige natuke servast neid sulatab pilvede vahelt vilksatav päev
mu soojades saabastes jalad tnnevad ära et nüüd on ta tõesti käes

karm oled talv ega vaevu küsima kas ma veel üldse kevadet näen

Saturday, November 29, 2014

Veel nostalgilisel Tartu lainel

Me olime kooriga kontsertreisil. Võib-olla Leningradis, nagu tollal seda linna nimetati. Võib-olla Lätis või Leedus. Vahet pole. Igatahes oli meil repertuaaris üks saatega laul. Absoluutselt ei mäleta, mis laul see olla võis. Meeles on vaid see konkreetne ere juhtum.

Kohapeal selgus, et saate noot oli maha ununenud. Kontsertmeister oli, aga nooti mitte. Lennart juhatas proovis ja kuna kontsertmeistril polnud kusagilt mängida, siis Anu improviseeris saadet. Ma ei tea, mille järgi. Koori partituuri ilmselt. Meie laulsime. Lennart millegipärast muigas.

Anu tõstis oma kaunid käed klaverilt ja hüüatas kirglikult:"Mis on? Ma ei teinud harmoonias mitte ühtki viga praegu!"

See oli väga muljetavaldav. Nii Anu jõuline ja meisterlik klaverimäng kui ka tema temperamentne reageering.

Lennart üldse muigas tihti.

Friday, November 28, 2014

Laulud Maarjamaale

Täna Tartu Ülikooli aulas. Tarmeko kammerkoori 25. sünnipäev. Liigutav. Muidugi ei tule und. Olin juba arvutigi välja lülitanud, aga tagasi tulin.

Kõigepealt aulast. Aula on minu elus aastast 1973. Siis ma läksin Tartu pedasse õppima. Ja meil oli kontsertidel käimine kohustuslik. Pidasime selle kohta päevikut. Alati ei viitsinud minna, siis ostis see, kes käis, peotäie kavasid. Me kleepisime need päevikusse ja kirjutasime midagi juurde ka.

Pärast tulid TAM-i kontserdid. Pikki aastaid. Seni, kui mu vend laulis ja vennapoeg ka mingi aeg. No ja ülikoolilõpetamised ning muud asjad, mis ikka ju aulas toimuvad.

Nüüd on paus olnud. Mitu aastat. Aga aulaga on nagu sõbraga ikka. Sa ei pea teda iga päev nägema, Aga, kui kohtute, on kõik endine. Täpselt nii oligi. Veri kõnetab mind Tartus väga kuuldavalt.

Ja nüüd tänane kontsert. Kõigepealt laulis Tarmeko ise. Millegipärast olen suht vähe nende kontsertidel käinud. AGA NAD LAULSID VETTIKU NOKTURNI! Jumaldan seda laulu ajast, mil Ivo ja Teet EPA segakooris laulsid ja meie Marikaga saalis istusime.

Ja siis liitus nendega Tallinna Jaani koguduse segakoor. Kogu loo muudab südamlikuks ning intiimseks muidugi see, et Merle nendes koorides laulab. Isiklik side.

Siis oli veel vahepeal üks vokaalinstrumentaalansambel ja Salvador Sax kvartett. Saksimehed olid küll jumalast head.

Edasi astus lavale Tartu meeskoor Akadeemiline Emajõgi. Noh, mis sa hing veel tahad? Tunnistan, et ma ei teadnud Sisaski Oodi armastusele. No nüüd siis tean. Väike areng ka ikka toimus.

Ja siis ühendkoorid ja Tõnis Mägi ja Palve. Ja üleüldine tänamine ja õnnitlemine - palju head energiat.

Ja me lõpetasime kooslaulmise ning Mesipuuga. LOOMULIKULT läks mul aldipartii vahepeal meelest, sest nooti ees ju polnud, aga tore oli ikkagi.

See oli täpselt see, mida vajasin. Kaubamajast läbi minnes nägime veel Helena ka ära. Ta hakkas just oma prillipoodi kinni panema. Kõik sugulased said emmatud.

Õnnis olen ma.

Anu leidmine

No kuidas ikka tänapäeval inimesi leitakse. Guugeldatakse. Anu oli mu dirigeerimisõpetaja. Ilus naine. Pikk ja hirmsale ning omapärane. Mõned aastad üle kolmekümne tollal. Hoolis minust ja mäletas mind nüüdki.

Ta pidas mind andekaks ja soovitas minna konssi koorijuhtimist õppima. Kuidas ma oleksin tahtnud! Aga kahjuks on mul väga halb muusikaline kuulmine. Jah, muusikule vajalik emotsionaalsus on olemas ja käed liikusid hästi. Mu hilisemad koorilauljad on mind kiitnud, et olin hea koorijuht ja õpetasin hästi.

Loomulikult. Vat see, kel endal kõik raskelt tuleb, oskab ka teisi õpetada.

Olen veel hiljutigi näinud õudusunenägusid solfitundidest.

Anu maalib nüüd. Lilli ja pastelseid maastikke. Mulle meeldib neid vaadata. Mõttes maalin minagi, aga pintslit mul pole. Mul on ainult SÕNA. Kirjutamine on kõige odavam hobi, avastasin ma. Eriti odav on blogimine. Kui midagi paberi peal avaldada tahad, siis tuleb muidugi kerjata kultuurkapitalilt.

Pildistamine meeldib mulle ka. Ma olen tuntud udupiltide kuninganna. Selle eest mõnitada saanud küll ja küll. Ma olen seebikarbifotograaf. Mul on väike Nikoni kaamera, aga ma ei puutu sealt ühtegi nuppu. Ei huvita noh. Ei oska ja ei huvita. Plõksutan ainult ja tuleb, nagu tueb. Tavaliselt udune. Mõnikord mitte.

Kui täna hästi läheb, jõuame õhtul ülikooli aulasse kontserdile. Kuidas ma igatsen seda kohta! Polegi aastaid käinud.

Seal elustub mu noorus.

Thursday, November 27, 2014

Need kolm sardelli

Olen nõukaaegse lapsepõlvega ja muidugi on mingid maitsed ajusse oma jälje jätnud. Nii tahan ma näiteks korra poolaastas sardelli süüa. Võtsingi karbist kolm ja panin nahka, et ehk läheb iiveldus üle, aga iiveldus vaid süvenes. Lisaks nüüd veel süütunne ka. Üldiselt olen ikka teadlik toituja.

Iiveldus algas eilsest lukummist (lokum). Ma polnud seda varem söönud ja ma isegi ei tea, kas meil seda müüakse. Küllap müüakse. Sajandi armastuses muud ei kuule, kui see on alatu laim, pea maha tal ja kähku šerbetti ja lukummi kõigile.

Šerbetti pole ammu söönud, ei taha ka, aga lukumm huvitas. Eile siis toodi. Venemaalt. Pidin väga ettevaatlik olema ja maiusekuubikuid katva paksu tuhksuhkrukihi maha puhuma. Muidu oleks sel maiustamisel letaalne lõpp olnud, sest tuhksuhkur läheb ju hingetorru ja lämmatab mu ära.

Maitses hea. Parem, kui ma loota oskasin.

Wednesday, November 26, 2014

Mehed Marsilt, naised Veenuselt

No see on habemega tarkus, aga järjest rohkem hakkavad mulle naised meeldima. Ei, see on vale väljend. Ma lihtsalt tunnistan, et nad saavad kõigega hakkama. On meestest kõvemad. Paraku.

Mina ei ole. Ma olen ikka seda antiikkreeka müüdiusku, et inimene oli esteks nelja käe ja jalaga tervik. Siis vihastasid jumalad millegi peale ja raiusid ta pikuti pooleks. Ja nüüd me otsimegi kogu elu oma teist poolt, et tervikuks tagasi saada.

Mina ei saa paljude asjadega hakkama, Mul on selleks meest tarvis ja mul on see mees olemas. Õnneks. Aga paljud naised saavad kõigega toime - masinate ja muu meestevärgiga. Jääb üle ainult see väike spermike, mida meil ei ole. Aga selle pärast nüüd suurt meest pidada on ka tühi raiskamine.

Spermat ja munarakke läheb üldse hirmus palju raisku ju. Mõtelge nüüd, kui vähe neist kasutust leiab ja pole üldse kindel, kas need on üldse kõige kvaliteetsemad, mis(kes vist ikka) inimeseks saavad. Kui aega saaks tagasi pöörata (mida pole tarvis), ei julgeks mina küll enam võtta vastutust ja inimesi teha. Niimoodi kodusel viisil. Tänapäeval saab lapsi ikka internetist. Sa valid endale munarakudoonori ja spermadoonori ja surrogaatema ja sõidad õigel kuupäeval Indiasse lapsele järele. Nii on õige ja hea.

Ja kuigi mul on mõistagi mõistav mees ja me räägime kõigest, viskab mul vahel kaane pealt ja ma karjun talle, et mehed ei tea ikka elust mitte sittagi. Nad ei menstrueeri, ei sünnita, ei imeta ja lõpuks ei menopausita ka. Aga ma loodan, et nad sünnivad järgmises elus naiseks, sest NII ebaõiglane ei saa elu nüüd ka ometigi olla.


Talveunne

une halli pehmet lõnga
ketrab mu väsimuse vokk
värten vuriseb unelalulu
heie on kraasitud hämarusest
sekka lume määrdundvalget
haspeldan hommikuaos
ja sätin unehalli pehme lõnga vihid
oma päevade riiulisse
et öödes need telgedele seada
ja unesoe kangas maha kududa
millest saavad tekid selle talve unedele


Saturday, November 22, 2014

Suurpuhastus

Lõbustan siin end vahetevahel sellega, et korrigeerin oma sõbralisti feissbukis. Juba on sadu inimesi sealt kadunud. Selliseid, kes oma kontot tegelikult ei külastagi või siis mitte kuidagi minule ei reageeri. Ei laigi, ei kommenteeri.

Kunagi arvasin, et mida rohkem inimesi listis, seda toredam. See etapp on nüüd läbi. Siiski hoian alles veel neid, kes ei anna küll elumärki, kuid kuuluvad siiski olulisse sihtgruppi - sugulased, klassikaaslased jne.

Kui suvel kokkutulekud läbi saavad, siis tuleb puhas vuuk. Aga kui keegi tunneb, et ta ikka kangesti tahab mu sõber olla, siis küllap ma ta kutse ka vastu võtan.

Muidu on mul täna šokolaadikoogidieet. Oi, kuidas iiveldab, aga no selline isu oli. Ainus isu. Muud soovid täiesti puuduvad. Istun ja külmetan, aga ahju kütte panna ei suuda. Laiskus, ütlete. Vanasti oli jah selline diagnoos ja minusugused peksti kõik malakaga terveks. Pole kuulnud, et ükski pärisori oleks mõisateolt meeleoluhäire või tahtejõupuuduse pärast vabastatud.

Aga oh ajad, oh kombed!

Esimene miinus

sel hommikul kui ärkan ma on õues miinus
see esimene pärast pikka sooja
ja pimestavalt ere päike männiladvus
ja puhasvalge härmatis see talvetooja

ja kibuvitsaokstel õitseb leevikesi
kolm punast õit kui oleks kibuvitsaastel
neid süütuid sulepalle salvanud
ja veri sulgi värvinud neil taevalastel

kõik püsib vakka iga kõrski härmas
ja kauniks peegliks saanud porilombivesi
vaid kuldne lumetolm lööb lehvikuna õhku

kui rabinal sealt pagevad need kolmekesi

Friday, November 21, 2014

Kas latentne või manifestne sisu?

Ilmselt ikka manifestne, kuigi ma ei saa papa Freudi käest küsida, aga nii olen ma ta jutust aru saanud. Nimelt uneaegsed kogemused peegelduvad unenägudes. Eriti täispõis. :)

Peale minu veel nii mõningatelgi mu tuttavatest. Mul on tavaliselt siis järgmised unenäod: vets asub täiesti avatud rahvarikkas kohas, ajab üle ääre või on nii kõrge, et kuidagi ei ulata. Või siis on lihtsalt nii kummaline ja kasutamatu. Kui näengi unes korralikku vetsu ja saan pissitud, siis kergendust see ei too. Jumal tänantud! Kui tooks, siis on ju teada, et olen alla pissinud.

Täna nägin vetsu, mis oli otseselt inspireeritud mu oma suvisest õuekempsust - värvimata puidust prillaud ja kõrval savinõu saepuruga, mida vajadusel peale puistata. Üks mu suvetuttav ütles kord, et esteetiliseim õuekemps, mida ta näinud on . Ja sel ajal polnud veel ei Maria tehtud maalingut ega küünlajalga seinal.

Unenäos oli aga kogu prillauaalune heleda saepuruga täidetud ja istumisavaks vaid suvaline väike oksaauk, millele võimatu pihta saada. Seega tuli ärgata.

Selline väike teadusnupuke.




Wednesday, November 19, 2014

Test

Kui tundlik inimene te olete?


  1. Kas te suudate uinuda pärast seda, kui teie kodus on toimunud kaminaklubi üritus? Ei.
  2. Kas te suudate uinuda pärast seda, kui teie kodus on toimunud kaminaklubi üritus ja olete manustanud tavapärase doosi uinuteid? Ei.
  3. Kas te suudate uinuda pärast seda, kui teie kodus on toimunud kaminaklubi üritus ja te olete manustanud topeltdoosi uinuteid. Ei.
Ja nii edasi. Ükskõik, mis minu päevas toimub, see erutab mind nii väga, et ma istun öö otsa üleval. Pole mõtet neid tablette neelata, need ei tööta niikuinii. Las siis vähemalt maks saab puhkepäeva või siis puhkeöö.

Päevad, mis koosnevad kell kaksteist voodist tõusmisest, hambapesust, korraks feissbukki kiikamisest ja lihtsalt lamamisest, need on rahulikumad. Vat need võimaldavad ka õhtul uinuda, aga no mis päevad need sellised on, ah?

No mis sa teed, kui oled nii kuradi tundlikuks loodud. 

Ja siis need sundmõtted, mis hakkavad peas keerlema. Muudkui keerlevad ja pöörlevad lõpuks selliseks probleemipuntraks, et roni mööda seina üles. Probleemi pole tegelikult ollagi. Näiteks hakkab vaevama mõte, et saatsin saatele Mis? Kus? Millal? ikka liiga lihtsa küsimuse või oleks võinud teisiti sõnastada. Ja enam rahu ei saa.

Läheb paar päeva, siis see ununeb ja tuleb uus eimiski, mis hakkab peas möllama.

Soh. Vot sellised lood on meil siin.

Tiibeti kellad

Esmakordselt nägin ja kuulsin ma neid suvel Merle autos. Järgmisel korral nägin ja kuulsin ma neid jutuvestja Piret Pääri käes.

Siis oli väike vahe ja eile, enne veel, kui me Ivo Tiibetireisijuttu kuulama läksime, oli otsus kindel - ma PEAN need saama.

Internetis müüakse, aga ma ei usalda seda kohta. Küllap Loitsu keldrist saab. Küllap varsti saan ja siis ma kõlistan ja puhastan kogu maja ära. Siiani ei taha üles tuppa minna, võõras energia on sees. Aga mul on vaja otsida ühte raamatut. Vaevalt, et ta üleval on, aga kus ta on? Kummaline, et ma ei leia.

Õues on nii ilus ja valge. Kõik härmas. Ainult lamaks voodis ja imetleks oma magamistoaaknamändi, Aga no oli vaja tulla arvuti taha. Istun siin pleedi ja pontšosse mähitult.

Pean võtma kokku kogu oma olematu tahtejõu ning õue minema, aga enne veel viivitan viimse võimaluseni.

Tuesday, November 18, 2014

Meie ohtlik elu

Lihtsalt hirmus, kui ohtlikku elu me iseenese teadmata elame.

MUL OLEKS TÄNA SELVERIS KASSAPIDAJAGA RÄÄKIDES PEAAEGU NÄTS SUUST VÄLJA KUKKUNUD!!!

Noh? Eksole.

Siiani pole üle saanud.

Sunday, November 16, 2014

Uued käsud

11. käsk: Sina võid oma põhimõtteid muuta (minu aotorlus).
12. käsk: Sina võid armukest pidada, aga lahutada ei tohi (vestlusest ühe kirikuõpetajaga).
13. käsk: Sina pead kinnisvara arendama (kiriku tegevust jälgides).

11. käsku ma jälgin hoolega ja pean sellest korralikult kinni.

12. käsk aga tõi mulle kunagi palju üllatust, kui olin hingekarjase epistli ära kuulanud. Seda käsku ma ei pea.

Viimasel ajal mulle meeldib, kui mitte verinoored paarid, aga neljakümnesed, viiekümnesed ja kuuekümnesed oma abielu ametlikult registreerivad või siis kooselu tähtpäevi tähistvad. Nüüd ma saan aru ka nn tõotuse uuendamise mõttest. Ja ma hindan mehi, kes armastavadki oma ülekaalulisi või kõhnu ja kortsus elatanud naisi. Mõlemad võivad olla väga ilusad.

JA MA VIHKAN KAKSIKMORAALI JA VÕLTSVAGADUST!!!

Et oma naisega koos ollakse nii kuradi vagane, aga muidu ilastatakse noori plikasid. Vanamehed üle viiekümne, see on lihtsalt hale! Ma just nägin-kuulsin sellist ja siiamaani ajab öökima. Jajaa, ma olen öökijate sihtgrupp - kaugelt mitte enam kakskümmend. Ja ongi tore teha meestega nalja noorte naiste teemal, Aga kui keegi ongi PÄRISELT selline. Et rikas või vana rokipeer või lihtsalt rõve vanamees, kes päriselt ilastab noorte tüdrukute peale. VÄKK!!!

Üldse on vastik, kui keegi sind äkki lambist ilastama kukub. Mul juhtus hiljuti nii feissbukis. Aga ma olin kiire seda sõbrakustutusnuppu otsima.

Kas minust hakkab vaikselt meestevihkaja saama, mis? Kindlasti mitte, kui on tegemist lahedate tüüpidega, kelle seksuaalsus areneb ikka ka koos vanuse ja mõistusega.

Jääge moodsaks!

Thursday, November 13, 2014

Avaldus

Palun peatage maailm, ma tahan maha minna.

On mõned asjad, millega ma ei lepi.

Pahatahtlikkus. Ikka peab halvasti ütlema. Koledate sõnadega. Sotsiaalmeedia on nagu kloaak. Olgu, olgu, ma vihastan ise ka ja sõiman. Aga ropendada tormise mere ääres (mida sükoloogid väga soovitavad) või kellegi fb seinal - need on kaks iseasja.

Kiirus. Kuhu joostakse? Isegi skandaalidel pole enam aega püsida, et saaks piisavalt ohhetada-ahhatada, juba on uus kohal ja eelmine unustatud. No mina ei kiirusta. Mina olen loonud oma aeglase maailma, kuigi sealt on paljud asjad puudu. Näiteks pliidi ees piipu popsivad vanataadid, kes hagu alla ajavad ja vanamemmed, kes piima kurnavad ja ketravad ning vanu lugsid jutustavad.

Mina olen minevikuinimene. Juba mu vanaema, kes oli sündinud 1885, kiitis kuldset tsaariaega, kui raha maksis ja tal oli Kreenholmis head palka teeniv mees ning ilusad kleidid-kübarad. Aga pärast esimest ilmasõda sai vanaemast vaid popsieit. Ja ta ämm õhkas ikka, et saaks enne järgmist sõda ära surra. Sai. No ja kui ma oleksingi elanud sõdadevahelisel ajal, siis mu sünnitatud lapsed oleksid ikkagi sõdade jalgu jäänud. Nii et vahet pole. Tegelikult ma olengi siiani elanud sõdadevahelisel ajal ju. Aga kaua veel, ah?

Igavesed uuendused. Uus uue pärast. Tehnoloogia muutub sekunditega. Vana asi läheb prügimäele seepärast, et uus mudel on kohal. Arutu. Vana hea kapitalism, kus kõik pidi olema igavene, kahju, et me ei kohtunud.

Ah ma tean küll, et see on see vanasti oli rohi rohelisem ja bla-bla-bla. Oligi. Möödunu saab juurde mingi kummalise sära. Selle nimi on igatsus.

Wednesday, November 12, 2014

Kirjutan öö musta tindiga

ma kastan oma unetuse terava sule
öö musta tindi sisse ja kirjutan
konarlike tähtedega ja viltu
tindiplärakad igal pool
ma kirjutan asjadest mida ma ei tea
keerulistest asjadest
asjadest mis jäävad sinnapoole sõnu
asjadest mis on mõtteis vaid vaevalt aimatavad
aga ma kirjutan
sulg krabiseb ja tint voolab
kuni voolab kokku mustaks jõeks
mille lained viivad mind ära unedesse
unedes avanevad kõik saladused
aga hommikuks on nad ununenud
kahju


Tuesday, November 11, 2014

Tuled pimeduses

Ma olen endaga rahul. Mul on kõik tehtud, mida ma tänaseks planeerisin. Mu rõõmud tulevad nüüd vaid pisiasjadest. Et tolm saab pühitud. Et tuhk saab välja viidud. Et köögipõrand pestud. Lihtne. Kaks korvitäit ahjupuid üles vedada oli küll raske. Pidin ümber kukkuma ja selgroog ähvardas murduda. Kolmeks ööks pean tuba kütma. Michaeli jaoks. Ööbib meil. Taani rokimees. Vaatame, kas ta mulle üldse meeldib. Aga see pole oluline, sest ma niikuinii ei suhtle, kui ma ei taha.

Minu kreedo on laenatud Kitzbergi Tiinalt. Mina mitte midagi ei pea, kui mina ei taha!!!

Ja siis ma avan eesukse, tunnen sooja pimedust (pluss üheksa on hetkel) ja näen linnatulesid ning kihutavate autode omi ka. Ja mulle meeldib see. Sest on tunne, et elu on siinsamas, käega katsuda.

Ja siis ma lükkan suures ahjus söed roobiga taha ja pistan koerapoti hauduma - kõrvits purustatud linnuluudega. Need ahjus tehtud koerasöögid lõhnavad tavaliselt nii hästi.

Võib-olla ma lähen homme linna peale. Võib-olla. Ja osatn (kui ma leian selliseid) ülepõlvesaapad. Vat mul on kohe vene litsi maitse - lühike seelik ja ülepõlvesaapad. No seelikud enam nii lühikesed pole ja ülepõlvesaapaid on vaja sellepärast, et mul põlved valutavad. Loll on see, kes õigustust ei leia, ütles juba mu esimene abikaasa.

Ja ongi selg valus. Päris jama.

Saturday, November 8, 2014

Kolm kuuske

No tegelikult kaheksa. Kõigepealt istutasime viis. Piiri peale ritta. Sinna, kus lõpeb meie maa ja algab riigi oma. Enne ma veel täpselt mõõtsin ja pidin mõne meetri pikast heinast juurde niitma muru jaoks. Ei jätnud millimeetritki riigile.

Üks kuusk oli juba enne istutatud. Ja nüüd veel siis viis. Et suurendada oma privaatsust ja meenutada Miku talu kuut last. Nüüd on siis Aleksil, Hildal, Armildel, Leilil, Ruudul ja Karlil oma kuusk minu muruplatsil. Nende isatalu Tartumaal on ammu võõraste käes.

Ja täna istutasin veel kolm. Nendesse kohtadesse, mis pärast metsa mahavõtmist läbipaistvaks muutusid ja nõudsid, et miski seal ees kasvaks. Kuusk on ikka kõige parem. Annab talvel ka varju, kui lehtpuud raagus.

Üldse plaanin oma aeda rohkem puid ja põõsaid. Püsikute vaimustus on möödas. Pole ka ime. See sügisene varte lõikamine on mind ära tüüdanud.

Kevadel on kavas tammealune köögiviljamaa murusse külvata, kurekellad ja koerkibuvits laiali istutada ja ongi kõik. Ei mingeid suuri plaane enam.

Täna lõikusin kõrvitsa marinaadi. Ja peedid tegin ka ära. Ise ma neid ei taha. Tüdrukutele.

Friday, November 7, 2014

Millal siis ometigi plaksutada?

No tõesti. Kas ma saan oma perifeerias (mida ma väga armastan) minna enne surma veel ühele kontserdile, kus ma ei peaks vihastuma. Palun jätke meelde, et ühe heliteose erinevate osade vahel ei plaksutata. Lihtne. Kui ei viitsi kava jälgida, siis vaata dirigenti. Kui ta ei pöördu rahva poole ega kummarda ja orkester püüdlikult keskendub, siis pole vaja segada ja plagistama hakata.

Sümfooniakontsertidel on tavaliselt nii, et esimeses osas hakatakse plaksutama, aga teiseks osaks on juba asi selge. Kuni järgmise korrani. Mõni dirigent on kuri ka ja keelab käega, mõni ei tee väljagi. Muusikud tavaliselt muigavad.

Ühel uhkel vastuvõtul kord Tallinnas mingi Põhjamaa saadiku ilus lõunamaise välimusega abikaasa unustas end. Vajus ilmselt muusikat kuulates mõttesse ja selle vaikides kõlas üle saali tema kaunitest kätest paar piinlikku plaksu. Eks ta pärast kodus sai mehe käest võtta.

Siis ma mõtlesingi, et äkki see plakutamiskomme on pärit õukonnamuusikute ajast. Need muudkui mängisid ja õukond pidutses ja kui nad väsisid ning vait jäid, siis rahvas tundis, et midagi on puudu ja hakkas käsi kokku taguma, et endist olukorda taastada.

No ja eile sel kitarrikontserdil! Sama lugu ja lõpuni välja. Kitarrimängija lõpetab ühe osa ja keskendub järgmiseks. Ei vaata publiku poolegi. Aga publik kukub plagistama. Noh, mis tal üle jäi, naeratas ja noogutas. Kui lugu läbi, tõusis püsti ja kummardas ning tänas. Siis ka plaksutame. Lihtne.

Oh jumal küll!


Thursday, November 6, 2014

Tundmatud nimed

Veronika Kivisilla. Ingrid Velbaum Staub ja Kalju Kruusa. Edimene kuulmine. Ühtki ei teadnud.

Aga vat mine ikka kohale ja arene. Läksin ja arenesingi. Algul ma mõtlesin umbes nii, et appi, kui igavad need kirjanikud on, aga varsti enam ei mõelnud.

Kuulasin ja nautisin SÕNA.

Aga nüüd mul on hirmus uni ja külm. Teki alla pugeda ei saa, tuleb panna ilusti riidesse ja minna heledate tulede alla uhkesse mõisasaali Smaro Gregoriadout kuulama. Jälle tundmatu nimi, aga muidu on ta üks kreeklannast helilooja ja kitarrist.

Riiete vahetamisega on probleem. Tuba on jahe. Aga ma teen kohe endale ühe kuuma joogi. Mitte kohvi. Lihtsalt kuuma vee ja sinna juurde söön martsipanikomme, mida just kapist leidsin.

Mulle helistas mu kunagine kooliõde. No nüüd on ta natukene nagu joodik. Aga las ta olla. Mulle sobivad erinevad inimtüübid. Joodikud on ju tegelikkus. Ta luges mu raamatut ja ütles, et temal on ka täpselt sellised luuletused kirjutatud. Aga põhimõtteliselt sain ikka kiita.

Muide, viimasel ajal saangi tagasisideks põhiliselt seda, et kõik kirjutavad. Sahtlisse. Õnneks. Raamatupoed on ju isegi lõhki minemas.

Elagu blogindus!


Wednesday, November 5, 2014

Öine ülestunnistus

kui suvi on ikka tõeliselt läbi
rannas ei leba enam ühtegi pruuni naisekeha
ainult mõni kasutatud kondoom ripub raagus põõsaokstel
siis pöörduvad mehed oma perede juurde tagasi
kui nad just ei lahuta ja ei lähe teisele ringile
välimuselt peaaegu samasuguse naisega ainult uuema mudeliga
kui nad seda ei tee siis vaatavad naised ise
mida nad oma rasedusega peale hakkavad

kas teevad abordi või saavad lapse kui nad teda tõesti tahavad
kahekümneselt olin ma Armsa Jumala peale tõeliselt tige
et mina ei saa mees olla
neljakümneselt sain teada mida tähendab olla naine seksuaalses mõttes
oli see vast vägev kogemus
nüüd olen ma teksades ja kampsunis sootu intellektuaal
ja vahel hästiriietatud daam
aga edaspidi kavatsen ma hakata Elatanud Kauniks Naiseks
aga mitte iga päev
ainult siis kui viitsimist on


Jõhvikad meega

Maitsevad hästi ja on kindlasti ka üks mõistlik söömine, aga loomulikult söön ma nei liiga palju korraga. Minu stiil.

Olin väga õnnelik hommikul, kui taipasin, et raamatukoguüritus toimub homme, mitte täna. Ma poleks viitsinud kuhugi minna. Homme äkki viitsin.

Kuulasin Kaplinski võrukeelset järjejuttu. Võru keel on üks mu lemmikuid. Räägin, aga vigadega. Tavaliselt kõnelen  seda keelt vaid Marikaga ja me kõneleme nii harva. Kahjuks.

Mu isa ka kõneles, mitte ei rääkinud. Kõnelemine on palju ilusam.

Võtsin täna roosa vuugitäite ja parandasin lesku pragusid. See pole küll õige materjal, aga oli lihtsalt käepärast. Mulle meeldib alati kasutada seda, mis parajasti käepärast on. Olen selline väga praktiline inimene. Tulemus ei saanud hea. Kahju.

Ma söön ka seda, mis käepärast. Seetõttu ei taha, et koju tuuakse mingit jama. Eile näiteks juustuvorsti. Oli mul vaja seda süüa!

Mulle meeldinuks, kui välisministriks oleks saanud Marina Kaljurand, aga ei läinud nii. Jälle kahju. Palju asju kohe täna kahjatseda.

Jõhvikad meega on nüüd otsas.

Tuesday, November 4, 2014

Jaan Pehk, poola luule ja hea seedimine

Oli täna kohalikus raamatukogus kohtumine Jaaniga. Selline formaat, et kohalik ajakirjanik modereeris seda üritust. No pigem ajakirjanik domineeris, aga ma ei pane seda talle pahaks. Eks me kõik tahame ju esineda. Ma oleksin lihtsalt soovinud mitmes kohas kaasa rääkida ja siis ma tulingi mõttele, et mulle meeldiks vestlusring hoopis rohkem. Jaan Pehk laulis ka mõned laulud. Mina ei teadnud neist ühtegi.

Jaan Pehk on sümpaatne.

Ja nüüd ma jätkan Wislawa Szymborska luule lugemist. Muide, ta sai 1996. aastal Nobeli kirjanduspreemia. Miks eestlastest keegi pole saanud? See on üks neid huvitavaid nähtusi maailmas, mida ma ei mõista.

Ega ma oma peaga teda loeksi, sest olen kahtlev tõlkeluule suhtes, aga huvitav on küll.

Mul spinat sulab, et õhtuks spinatiomletti teha. Mitu päeva kestab juba mingi hirmus tervislik toitumine. Tõsi küll, eile vuhtisin ma pärast liitri spinatismuuti joomist mitu-mitu pekileiba ja verivorste veel otsa. Aga pekk on kindlasti hea rasv ning verivorst pole ka teabmis koll.

Minu spinatismuuti: viis külmutatud spinatikänkarat, üks banaan, peoga jõhvikaid, lusikatäis mett ja sörts külmpressitud linaõli ning peaaegu liiter alpro mandlipiima.

Proovige!


Thursday, October 30, 2014

Pimeduse kiituseks


väledail vardail Vana Videvik pimeduse paksu palakat koob

vahel kareda kamaluga laternavihus helkivaid sügisvihmasid joob

mõrkjas ja soe sume pimedus ahistab mõtteid ja hinge poob

samas kaminaleek ja punavein klaasides uusi kauneid unelmaid loob

pimedus tuleb pääsu tast pole langeb väljadel lompide veele

taeva täidab ja hinge täidab ning kõik meie õhtud ja jutud ja meeled

sügis on sügis ja tema räägib neile kes mõistavad sügise keeles

seda pikka pimedat hetke me vajame astumaks puhtale lumeteele

Tuesday, October 28, 2014

Sume on öö

Õues on kümme kraadi sooja. Vahepeal teen välisukse lahti ja seisan trepil. Linnatuled paistavad. See on pigem tore ja turvaline. Kodu paistab ka tee peale kätte, kui linna poolt tulla, aga me oleme sellega juba harjunud.

Vaatasin tuimal pilgul kõiki neid feissaripostitusi. Inimesed ikka targutavad. Igaüks on enda arvates see kõige targem. Hoian eemale.

Mulle tundub, et saan vist isegi magada. Varsti lähen ja proovin.

Õues on tuul ja see kolistab midagi maja küljes, aga mida?

Mida ma tahaksin? Mida ma küll võiksin tahta? Mitte midagi ei tule pähe. Ühtegi soovi ei paista olevat, vaid tühjus.

Katsun mõelda millelegi, mis mind rõõmustaks. Näiteks? Noh midagi täiesti reaalset. Homne päev näiteks. Et viitsiksin voodist välja tulla ja õues lillevarsi lõigata. Sellest ma unistangi praegu. Et oleks soe ilm ja ma siis toimetaksin aias. Ma tahan, et tuul oleks ka. Tuulest on palju seltsi. Temaga ei tunne end nii üksikuna.

Kuule, tuul, tule siis homme koos minuga õue, eks! Lähen nüüd varsti voodisse ja unistan sinust, soe oktoobrituul.

Monday, October 27, 2014

Põlvevalu ja muu hala

No valutavad, raisk! Õigemini vasak. Madalrõhkkond vist. Aga õues oli nii mahe ja mõnus ning ma tegin kaks ja pool tundi aktiivset füüsilist tegevust.

Jalutasin koera, korjasin pesunöörilt pesu kokku, tõmbasin kogu territooriumil mutimulla laiali, tappes seda tehes ühe muti (enne ja pärast jumalalt andeks paludes loomulikult), tassisin köögi küttepuuhoidla täis ja natuke veel puusarra ka, veeretasin mõned palgid eest ära ja tarisin aiamööbli ulu alla.

Nüüd ma lähen varsti pessu ja siis raamatukoguüritusele. Et joome teed ja räägime kirjandusest ning ilmaelust üldse. No vaatame, kes kohale tulevad.

Sume oktoobrilõpp. Mõnus.

Friday, October 24, 2014

Kurb, kurb, kurb....

Andsin oma raamatu klassivennale. Ta ütles, et ma kirjutan nii kurvalt. Viimasel ajal ma ei kirjuta enam nii kurvalt, aga täna tõesti...

Peaksin ilmselt hoopis rõõmustama, et mu laps on edukas ja saab tähtsa töö. Kaugel Brüsselis. No kus siis veel? Aga tagasi ei tule ilmselt ka väikesed tüdrukud enam. Kõik plaanivad sinna jääda. Tegelikult ongi nad juba seal. Ammu...

Ja mina istun siin oma pingikesel kastani all ja ootan. Eh, emade saatus!

Ja pojal on oma töö ja oma saatus.

Ma tunnen end nagu ohakavars, millelt tuul on seemned laiali puhunud. Seisan niimoodi üksi tuules ja vihmas. No tegelikult mtte üksi, aga ikkakgi. Laste mõttes.

Ma olen täna kurb. Väga. Nii kurb pole ma tükil ajal olnud. Nutan. Ja üks kurb luuletus ootab väljakirjutamist.

Olgu. Jõuluks tullakse ja meie läheme kevadel külla, aga ikkagi.

Kurb on.

Sunday, October 19, 2014

Vihm ja värvid

Sajab. Istun ja kirjutan. Otseaknast paistab servake punast tuhkpuuhekki, selle taga veel roheline magesõstrahekk ja siis läbi raagus kaseokste pastelne mets ja pruun niitmata hein taamal.

Aknas mu vaskul käel näen kollast enelapõõsast, halli päideroogu, punast iluõunapuud ja lillat kukeharja õitsemas. Ainult kukehari õitseb muidugimõista. Ja terve keskmise ruudu täidab suur elupuu. Roheline. Mõningate pruunide lisanditega.

Pidevalt magan maha uudised raadios. Jään oma mõtteid mõtlema ja ei pane tähelegi, mida see katoliku kiriku sinod ikka täpselt homoseksuaalide kohta ütles. Igatahes soovitas ta tungivalt neisse lugupidavalt suhtuda. Ometigi! Katoliku kirik peaks ju küll olema autoriteet ses küsimuses.

Vihm ladiseb nii rahustavalt. Nüüd on feissbukk läbi lapatud. Tuleb minna koera söötma ja ahju kütma.

Aga enne veel kuulan vihma ja vaatan värve.

Friday, October 17, 2014

Hüpomaania

Ei, ma ei ole end armukadedushoos kõrgelt kaldalt alla heitnud. Kus sa sellega! Ma ei mäletagi seda. Lugesin ja naersin.

Nüüd on mind tabanud hüpomaania. Und pole ja vaja teha kogu aeg midagi. Tegelen isapoolsete sugulaste otsingutega. Mul on kogu suguvõsa andmed paberkandjal olemas tänu ühele ajaloost ja juurtest huvitatud sugulasele. Mul jääb vaid virtuaalmaailmast üles otsida. Saak on senini paarkümmend hinge.

Aga neid on vist sadu, sest ühel isa õel oli üheksa last ja nendel üheksal omakorda veel  päris palju. Inimesed on imestunud ja paljud ei tea eellastest ööd ega mütsi ja mõni pole üldse huvitatudki. Mõistan. Ma ka alles mõni aasta tagasi polnud. Aga näed, aeg möödub ja mõtted muutuvad.

Kui ma nüüd selle sugupuu või õieti genogrammi, sest ma teen ülalt alla, paberile joonistan, siis on mul selge pilt ja pusle paigas. Kartong on juba ostetud ja pliiats teritatud, aga veel on vaja minna õuetöödele.

Mitte praegu. Hommikul.

Saturday, October 11, 2014

Ürgnaise armulaul

sina ei puutu mu meest
madala tagumikuga harkjalg
mis sest et sa oled minust noorem
aga mina olen ilusam
ja targem
ja andekam
ja ülbem
sa ei tea
kellega sul tegemist on
ma kratsin sul silmad peast
ja murran luud
ära puutu mu meest
ära kisu teda kättpidi tantsima
ja sina ka ära ilasta siin
mees
muidu jääb mul
kaks laipa tükeldamiseks
nii palju ma ka ei viitsi
mina olen
AINUS NAINE MAAILMAS
jäta see meelde
madala tagumikuga harkjalg
ja sina ka
mees

Ah!!! Ilus...

Friday, October 10, 2014

Oskus õigel ajal lõpetada

Aga ei, edasi läheb. Sõimamine. Mitte külajoodikute, vaid intelligentsi hulgas. Mul on paar asja, mida väldin:

ei laigi kunagi kassipilte
poliitikasse ei sekku
vat rohkem ei mäletagi

Tänasest on minu jaoks lukus ka homoteema, aga jälgin terava silmaga. Nii sain ma teda, et üks Eesti edukas kirjanik osutus räuskavaks eideks, kelle sõna peab alati peale jääma. Hea teada nüüd. Ja need, kes feissaris sõimavad, ei ole külajoodikud, vaid intelligentsed inimesed.(Äh, seda ma juba ütlesin). Peaksid justkui olema. Las lennata! Mina jälgin ja pean peent naeru.

Kunagi ütles üks tänaseks ammu manalas oleve koolimees, et ainus võimalus targana näida, on suu kinni hoida. Paljud nii teevadki. Mina oma edevuses mitte, aga tänasest see muutub.

Natuke puudutab ka see, et mu kiidetud tuttavatel homodel polnud minu toetusest sooja ega külma. Äh, hale.

Wednesday, October 8, 2014

NÜÜD on suvi minu jaoks läbi

Sest voodipesu on kokku korjatud, pestud, õues kuivanud, tuppa toodud ning kappi lõhnama pandud. Pole enam kedagi nendesse vooditesse oodata. Tule enam keegi enne jõule. See ongi sügise tunnistäht.

Siis on veel kaks asja. Üks meeldib, teine mitte.

Meeldib, et ameeriklaste ratsarügement Tapal on. Kahjuks küll ühegi hobuseta, see-eest aga tankidega.

Ei meeldi kära Kerli Kõivu ümber. Kas kukkus läbi? Inimene oli aastaid Ameerikas pildil, mis läbikukkumine see on, ah? Inimene tuli nüüd koju. Kas koduigatsus tuli peale? Koju ei tohi tulla vä? Siis oled läbi kukkunud? Ta on ju loomeinimene. Bipolaarne ka vist.

Mina olen alati koju tulemise poolt.

Tervitusi teisest ilmast

Tulles koeraga jalutamast, kodu kaugel kasvamas, tundub sekundi murdosa jooksul, et näen õue peal ema toimetamas. Kummargil ja valge rätik peas nagu ikka. Järgmisel hetkel saan aru küll, et see on tuules kiikuva hortensiapõõsa kõige suurem õisik. Just inimese pea suurune.

Mis märk see siis nüüd on? Hingede aeg tulemas. Kas ema kutsub? Biorütmide teooria järgi on november mu surmakuu. Peaks hakkama asju pakkima või?

Aga maised asjad kaaluvad teispoolsed üles.

Hommikul ärgates ei saanud aru, mis müra ma kuulen. Justkui pesumasin töötaks. See on maanteemüra. Lehed langevad ja helid jõuavad õuele. Metsaveotraktorid veavad oksi kokku. Õhtuti paistavad linnatuled koduaknasse kätte.

See lisab natuke turvalisustki.

Homofoobidele

Kitsalt ainult puhtinimlikust aspektist ja kui endine inimeseõpetuse õpetaja. Kõik need kümmekond aastat koolis rääkides sellest, kui erinevad on inimesed ja et meie asi on neid erinevusi mõista. Et hilisem homoseksuaalne sättumus kujuneb välja juba embrüonaalses etapis. Hormoonid on need, mis mängivad siin esimest viiulit. Nii mind kõrges koolis õpetati ja mul pole põhjust seda mitte uskuda. Kuigi on muidugi ka muid teooriaid.

Kas Eesti ühiskond on tolerantsemaks muutunud ses osas? Kus sa sellega! Ma olen tüdinenud nendest inetutest kommentaaridest ja viha pritsimisest.

Mulle näib see maaslamaja löömisena, väiksema peksmisena, sest homoseksuaalid ON ju selge vähemus. Seda näitab kooseluseaduse vastaste hulk. Nii palju on inimesi, kel puuduvad isiklikud otsesed või kaudsed kontaktid homoseksuaalsete inimestega. Tundmatus ikka hirmutab. Minul ON homoseksuaalseid sõpru/tuttavaid. Äärmiselt meeldivaid. Ka mu endiseid õpilasi. Ärge hakake nüüd mulle rääkima, et homoseksuaalsus on sotsiaalselt õpitav.

Homofoobid, kus on garantii, et te mitte kunagi läbi oma laste või lastelaste ei puutu kokku selle probleemiga? Mis siis saab? Kas SIIS tuleb mõistmine või lämbute oma vihasse? Garaniid pole, kullakesed. Homoseksuaalsus on sama vana kui inimkond.

Meenutades oma koolis õpetamise aega ja vastava teema käsitlemist gümnaasiumitundides, pean tõdema, et mõistmist ja sallivst ilmutasid ikka need, kelle IQ kõrgem ja mõtlemisvõime arenenum.

Ja lõpuks näide traditsioonilisest heteroseksuaalsusest. Heteroseksuaalidest räpased harimatud mehed kummutavad pudelit ja arutavad lesbide küsimust. Lõpuks jõuavad konsensusele, et lesbide omasooiharus tuleneb  sellest, et nad pole korralikku m....i saanud. Küsin, et kas selline "tubli" heteroseksuaal on võimeline pakkuma meelelist naudingut ning soetama terveid lapsi?

Näide oli küll ekstreemne ja lihtsalt illustreeriva eesmärgiga, kuid siiski elust enesest.

Tuesday, October 7, 2014

Lootus uus oktoobrikuus

Lootus ise puudutab küll kevadet. Nii on mul terve talv aega loota ja unistada.

Asi algas sellest, et ühel päeval taipasin, et kuidas mu haigus - kinetoos - ikka täiega mõjutab mu elukvaliteeti. Jäin lausa kurvaks. Muidu läheks Brüsselisse laste juurde, need ooavad, ise ka tahaks, aga lendama ma enam ei nõustu. Seda olen lubanud ja lubadust ei murra, sest aiman, et veel üks lennureis ja letaalne lõpp oleks käega katsutav. Mu keha lihtsalt ei elaks seda enam üle.

Ja niimoodi vaikselt arutledes jõudsime välja tulemuseni, et on ju võimlik reisida ka mööda maad. Läbi Läti, Leedu, Poola ja Saksamaaa. Võtsimegi selle variandi. Külastatud maad küll kõik, Belgia kaasa arvatud, aga ammu. Mööda maad mulle meeldib ja auto eesistmel tulen sellega paremal või halvemal moel ka toime ehk. Vähemalt vanasti tulin.

Kui ma selle läbi teen, siis tunnen end küll rahvuskangelasena.

Friday, October 3, 2014

Emaigatsus

Ma oletan, et see tulenes paljuski eilsest Viivi Luigest. Tuli ema juurde sõita. Kui juba seal, siis peaks ka nagu midagi tegema. Riisusin lehed haua pealt ära, kuigi see oli rumal tegu. Aga nii ma sain rohhulibled välja kitkuda. Enamus lehti on veel puus. Loodan, et uus lehevaip sajab tagasi. Ma tahan, et mu ema puhkaks lehevaiba all. Las olla nii, nagu minust jäi.

Ja kevadel ma tulen ning riisun lehed ära. Ma ei talu sügisest leheriisumist üldse enam.

SÜGIIS ONGI SELLEPÄRAST SÜGIS, ET LEHED ON MAAS!!!

Mulle ei meeldi ka, et keegi MINU EMA haual käib. Plaanin panna sildi: "Minu ema haual viibimine rangelt keelatud!" Kujutan ette, kuidas ema naeraks seda kuuldes. Tal oli hea huumorimeel ja meil olid head naljad.

Aga meie suhted olid sellised, nagu nad olid, sest oli palju teisi inimesi, kellele meeldis kangesti sekkuda ja teada, kuidas on õige ja kes on hea ja kes on paha. Aga nüüd on ema ainult minu päralt.

Ja ema haud on nüüd see pühapaik, kuhu lähen siis, kui on väga raske. Muud kohta pole. Enne oli isa surisäng, aga selle põletasin ju ära.

Muide, surnuaial veel begooniad õisesid. Külm polnud neid ära võtnud.

Viivi Luige Aastasaja lõpp...

Lugesin eile. Mitte kõik ei kõneta mind, aga kui kõnetab, siis täiega. Mõned Urmas Alenderi häälega: tahaksin pihlapuu rüppe..., väljas on veebruar täna...

Ja kõige rohkem:

Ema kiri

Tule ometi koju,
kodus on suvi suurem.
Õunad on juba valmis
taganttoa nurga juures.

Juba saab suhkruhernest
kaunu ja supi-ivi.
Linnas on linnamajad.
Jumala paljas kivi.

Umbes nii olen ka mina oma tütreid kutsunud. Enamasti tulutult, aga vahel siiski on vastatud, et jah, tahangi tulla, tahangi kõike seda.

Ja siis see foto väikesest Viivist koduamaja teivasaia taustal. Jalas vildid, Käpikute nöörid mantli peal risti üle rinna. Kuidas ta käsi liigutada sai, vaene laps? Rätik paistmas mütsi alt, sall mitu korda ümber kaela.

Sidusin aastakümneid tagasi ka oma väikestele tüdrukutele sitsirätikuid pähe, kui nad mööda heinamaid jooksid. Lõua alt läbi ja kukla taha sõlme.

Niimoodi riides lapsed on minu jaoks midagi ületamatut omast ja nostalgilist. Lapsed, kes sulistavad sulavees ja lutsivad jääpurikaid, veavad raudjalastega kelku ning pole midagi kuulnud arvutist ega brändiriietest.

Nüüd lähen ja otsin kastist välja oma vanaema lillelise rätiku ja vaatan, kas hakkab sündima üks raamat.



Wednesday, October 1, 2014

Two in one

Täna on veel igasuguseid päevi, aga ma juba unustasin, mis need on. Seega pühendund rahvusvahelisele muusikapäevale ja rahvusvahelisele eakate päevale. Nende kahe puhul postitasin feissbukki Kihnu Virve video, mis täidab mõlemad tingimused. MULLE MEELDIVAD NEED TEMA KITARREDEGA TÜDRUKUD.

Kogemata läks caps lock sisse, aga ma ei hakka kustutama ja klahvi raiskama.

Kuradi ilus ilm on. Lõikasin viimase õunapuu ja varsti viin pesu õue, kui ta end pestud saab. Korralikult käin iga päev koera jalutamas. Igasuguseid ideid tuleb pähe. Katsun neid teistega jagada või lausa maha müüa, sest lõpuni viia ma midagi ei jaksa ega viitsi.

Ah jaa! Ja siis ma osalesin klassikaraadio muusikaviktoriinis. Ma ei viitsinud guugeldada, panin tunde järgi ja väga mööda panin osa küsimusi. Aga tore oli ikkagi.

Natuke veel ilusa vaate nautimist oma neljast aknast ja siis pistan kodust minema. Lähen jälle üht oma ideed teistele kaela määrima.

Ilusat oktoobrit igatahes! Kirjutage või saatke sõnumeid või kommenteerige, tunnen teist puudust! Helistage ka kindlasti, sest enamus telefoninumbrid on mul ju kadunud.

Tuesday, September 30, 2014

W ja M

Unustasin öelda, et W on siis woman ja M man. KUI keegi aru ei saanud.

Aga muidu tabas mind tappev suveigatsus. Selline totaalne, et paneks pea kätele ja uluks täiest kõrist nutta. Aga õnneks ma tuimestasin end, aga läbi selle kumab ikkagi SUVI.

Hommikud, mis läksid nii kuradi ruttu valgeks ja päevad, mis läksid nii kuradi kuumaks ja ihu, mis põles nii kuradi pruuniks.

Ja kogu selle mitme-mitme kuu jooksul ei saanud me kordagi kokku armsate naabritega. Kutsikas jõudis ammu suureks koeraks kasvada. Katsikule ei jõudnudki.

Tunnen end reeturina. Mina - sügiseinimene. Aga kõik need päikesekuumad toad ja lahtised uksed-aknad, kogu see suvevärk. Ja need paganama valged ööd! Kuidas mulle meeldib magada, kui akendest kumab valgust.

Poen nüüd voodisse ja meenutan suve seni, kuni uni tuleb.

Monday, September 29, 2014

Emakadooniad

Nii kutsus neid rohelisi hapusid punne-põhjamaa sidruneid-mu lapsepõlves Johanna-tädi. Mõiste on siiani kasutusel. Juttu tuleb ebaküdooniatest.

Tõesti, olgem ettevaatlikud oma unistustega! Need võivad täituda. Kuidas ma unistasin alati põõsatäiest emakadooniatest. Meie põõsad ei kandnud kunagi. Ka nüüd mitte, kui mõned aastad tagasi ise uued istutasin. Aga sel aastal hoiatas mind Maria juba suvel, et ärgu ma parem põõsasse vaadaku. Ma ei vaadanudki. Nägin vaid neid, mis servast paistsid.

Täna aga panin nahkkindad kätte, sest põõsas on ju kuri, võtsin kausi ja läksin. Varsti pidin kausi ämbri vastu vahetama. Palju! Aga ära ka anda ei raatsi. Sisse teen kõik. Hea talvel teesse või mis iganes. Ja mu lapsed armastavad emakadooniahoidist.

Täna olen siis taas rahvuskangelane, Panin juurviljahautise minema. Mu eksämm ütles ikka, kui ta kartulid keema pani, et ta pani kartulid minema. Tahan juba süüa!

Ja siis otsin trikoo välja. Lähme Meeliga Wellnessi.

Oh mul meenus praegu seoses tähga W Oleg Pissarenko lugu WM või MW, ei mäleta kumba pidi. Pole kunagi mõelnud, et Wja M on ju sama mis yin ja yang, kuigi praegune kirjapilt seda ei kinnita. Aga on ju vastandid ning mahuvad teineteise sisse.

Thursday, September 25, 2014

Minu instrumentaalmuusika

Läheb edasi. Ega enne rahu ei saa, kui kõik endast välja kirjutatud.


  1. Minust neli aastat vanema venna klaverimäng. Ta mängis kuulmise järgi ja oli seetõttu hinnatud. Olin kade ja läksin suvalisest kaasa klimberdama. Sain kuulajatelt pahandada, et mis ma segan. Vahel koputas keegi õhtul hilja klaveritoa aknale - see oli onupoeg Juhan, kes Tallinna rongi pealt tuli. Siis istus tema klaveri taha. 
  2. Minust neliteist aastat vanema venna kitarrimäng, millele ema veinipokaaliga sekundeeris. Pokaalis pidi olema teatud kogus vedelikku, mis siis kaaas resoneeris, kui  niiske näpuga mööda pokaaliäärt tõmmata. Nendest pokaalidest on üks veel alles, aga mängida sellel ma ei oska.
  3. Marika mängitud Beethoveni "Kuupaistesonaadi 1. osa" tema tädi korteris Annelinnas, kus me tädi äraolekul Ivo ja Teeduga ikka klaverimänguõhtuid korraldasime. Poistele meeldis meie mäng. Lisad olid alkohol ja armatsemine.
  4. Minu esitatud Oginski "Polonees", mis mitmetes seltskondades furoori põhjustas. Kord ütles küll üks suvaline töll pettunult, et ta teab seda lugu. On kuulnud.
  5. Kimmo Pohjonen oma seeliku ja akordioniga ning oma ugri-mugri ürgmehelikkusega. Pluss valgusemäng ja toss saalis. Tema puhul aktsepteerin tosssu ka.
  6. Anu Tali orkestri ees. Ükskõik, mida siis parasjagu mängitakse, aga see blond hobusesaba ja see koreograafia meeldivad mulle väga. Lihtsalt üks imeline ja kaunis pisiolevus. Kui üks pääsuke oma sabakuues.
  7. Maria gümnaasiumilõpetamine. Minu palvel tuli Joosep Trumm koos lõõtsaga. Istume toas ja aknast avaneb järgmine pilt - õitsvate kirsipuude all istub salk noori ja Joosep mängib "Ukuaru valssi." Võimas!
  8. Liisbeti või minu enda mängitud Oskari Merikanto "Valse lente", mis vanahärra Kalevile Soomest vägagi muljet avaldas.
  9. Lood minu organistikarjääriaegsest orelinoodist, mida ikka aegajalt mängida võtan. Eriti Händeli "Lascia chio pianga".
  10. Kõik lood paaniflöödilt, mis mõjuvad vabastavalt. Need kas viivad su kondorina mägede kohale lendama või kutsuvad libahunti jooksma.

Minu vokaalmuusika

Lähme nüüd raamatutest edasi. Ja ma teen ranged reeglid. Kümme ja mitte rohkem. Ja tagasihoidlikult. Mitte, nagu kõik hakkavad (ma ise ka), et oi kui huvitav ma olen ja kui palju ning mida kõike MINA küll ei loe ja kuula. Et saaks rohkem rääkida, siis lõin vokaal- ja instrumentaal- muusika lahku.

Seega alustan. Lapsepõlvest peale.


  1. "Igal sadamal on oma tuli". Laulis Ott Raukas. Esimene oluline laul. Meenub vanema venna leeripäev. Jooksen suvises õtupimedas üksi mööda aeda, hallid nelgid ema kiviktaimlas lõhnavad uimastavalt. Akendest paistab valgus, toas lauldakse, olen piiritult õnnelik.
  2. "Tulge kokku, rahvahulgad." Saksa korporantide laul, aga eestindatud. Seda laulis onu Arno, "Estonia" koori tenor, minu ema vend, igal meie kodupeol. Edev härrasmees. Hiljem laulis Mart Mikk mingil helikassetil, mis on nüüdseks kadunud. Kui ükskord soovisaates seda laulu palusin, mängis Jansa mingit teist variati. See pole see.
  3. Biitlite "Let It Be" koolipidude viimase lauluna. Oluline, sest viimane tants oli ju kõige tähtsam. Kellega viimase tantsu tantsisid, see su koju saatis.
  4. Kõik need lood, mida sai lauldud peda tüdrukute ja EPA poiste labrakatel Bettonis poiste kidramängu saatel.Oh ajad!
  5. "Hulkuri valss" minu pulmas. "Hulkuri valss" teist korda. Laulsime seda oma kooriga Illuka mõisas. Äkki tuleb diagonaalselt üle saali Illuka kooli direktor Villio Reinsalu ja palub mind valsile. Äge!
  6. Bonnie Tyler mängib mul koristamise saateks. Ühel õhtul mängis ka Tartus Plasku all kingapoes. Appi, kui ammu see oli. Mobiiltelefonegi polnud. Pime talveõhtu oli, ootasin üht meest. Sõitsime Otepääle suusatama. 
  7. Koraalid, mida olen kümme aastat kirikus mänginud ja rahvas kaasa möiranud. Kui mängisin tühjas kirikus, lauldi ikka. Laulsid need, kelle hääled on aastasadade jooksul laevõlvidesse salvestunud.
  8. Andrea Bocelli ja Sara Brightman "Time to say goodbye" mängimas autos, kui kihutame pärast nädalavahetuse seksimaratoni pühapäeva hilisõhtul Ida-Virumaa poole. Mina tavaliselt nutan, sest ei taha kuidagi lahku minna.
  9. "Mu meel unus mägede taha". Kaplinski sõnad. Teadagi, miks see lugu mind kõnetab. Esmakordselt kuulsin ma seda Ülikooli aulas eiteamis konkursil ja laulis Ivo Posti. Hiljem ikka Tuksam või Sibul.
  10. Sisaski "Auväärne Haldaja" Pühajõe noortekoori esituses kakskümmend aastat tagasi, veebruaris mu raamatuesitlusel ja augustis Jõhvi kirikus.
Palun. Sain hakkama küll. Ei mingit eputamist. Varsti tuleb ka instrumentaalmussika osa.

Tuesday, September 23, 2014

No näed, unustasingi

Ma tean küll, et ei pidanud nimetama KÕIKI raamatuid, mida elu jooksul loetud, aga üllatus oli suur, kui ma eelmisest kirjutisest ei leidnudki Viivi Luige "Seitsmendar rahukevadet." See on küll andestamatu.

Aga aitab. Muidu on nii, et oh vaadake, küll mina alles loen! Aga on huvitav vaadata küll, mida inimesed loevad/on lugenud. Ja tore on avastada, kui keegi sarnaneb ses mõttes sinuga.

Asi on muidugi ka põlvkondades, aga mitte alati. Noh ja ka harituses. Mina loen vaid maakeeli, mu tütred ja väimees enamasti inglises, viimane ka prantsuses.

Viimasel ajal olen lugenud ainult oma käsikirja. Kümneid kordi. Eest taha ja tagant ette. Mul on täielik siiber. Tahan sellest juba lahti saada.

Nüüd ma lahendan ristsõnad ära ja vaatan vanad ajalehed läbi. Ehk leian sealt mõne raamatusoovituse.

Kohtumisele Janek Mäggiga ma ei lähegi, sest kellaaeg on muutunud tund aega varemaks, Ma ei jõuakski. Aga ma avastasin, et pühapäeval esineb Narvas kuulsas Kreenholmi Villas Oleg Pissarenko. Sinna küll tahan!

Ja ärge muudke pidevalt kellaaegu, palun!

Monday, September 22, 2014

Mind mõjutanud kirjandus

Feissbukis käib see mäng. Mind pole kaasatud ja see olekski liiga hale. Ma teen siim ja praegu ja palju põhjalikumalt. Vaatame, kui pikk nimekiri tuleb. Katsun olla äärmiselt napisõnaline. Üldiselt mul see õnnestub. Seega raamatud läbi elu.


  1. Pöial - Liisi. Siima Škopi rahvusromantilised illustratsioonid mängisid kindlasti peaosa. Kogu mu elufilosoofia sai ehitatud hiireema sahvrile - et salved oleksid täis ja tuba hubane ning soe, kui väljas möllab talv.
  2. Juta Kaidla "Laanerahva talvepidu" - värssteos. See toitis mu nostalgiat talude Eesti järele. Need lumme mattunud majad, kuhu viivad reeteed ja korstnast tõuseb suitsu.
  3. Siis sattus kätte venna poolt kapsaks loetud muinasjutukogumik "Imeflööt", mida algul vaatasin umbusuga, aga hiljem lugesin ja lugesin. Muinasjutud peavad kindlasti lapse lugemisvaras olema.
  4. "Kollase rähni ordu". Autorit ei mäleta ja ei viitsi ka otsida, Raamat ise oli oluline, muidu ju ei mäletaks. Kõnelev nukk Emilia ja paks mustanahaline naine. Midagi eksootilist.
  5. Lutsu "Kevad" ja "Suvi". Pole midagi imestada. Mu esivanemad on Palamuselt ja Lutsu kaasaegsed.
  6. Ja varateismelisena sattus kätte "Tõe ja õiguse" 5.osa. Minu jaoks täielik erootikakirjandus. Pearu vaimse peetusega poeg üritab seal ju Tiinat vägistada. Kõigest ma aru ei saanud, aga adusin suurt saladust.
  7. Võib-olla ma vahepeal ei lugenud midagi. Seda mul ikka aeg-ajalt juhtub praegugi veel, aga seitsmeteistkümneselt võtsin ette kogu "Tõe ja õiguse." Etteruttavalt võin öelda, et viiekümneselt tegin sama, aga midagi uut ei avastanud. Ilmselt olin üks varaküps lugeja juba teismelisena.
  8. Axel Munthe "San Michele raamat". Tavaliselt ma ei loe raamauid mitu korda ( no "Tõde ja õigus" välja arvata), aga seda peaksin jälle lugema.
  9. Lilli Prometi "Primavera"
  10. No nüüd on kümme täis, aga ma jätkan, kes mind keelata saab keskööl mu oma kodus. Ma pakun "Kristiina Lauritsatütast" ja Sigrid Undsetit. Seda raamatut põdesin kaua. Õige raamatu pean ma ka väga raskelt ja tüsistustega läbi põdema.
  11. Vahele nüüd Kapslinski ja muude meeste ja ka naiste luulet ja Ciorani "Sündimise ebaõnnest;"
  12. Tosin on hea arv. Ma lõpetan Tõnu Õnnepalu "Paradiisiga."

Vot. See oli spontaanne, aga sellevõrra ka aus loetelu. Suur osa on eesti kirjandusel, kas pole? Tõepoolest ma armastan eesti kirjandust ja talupojatarkust. Liigne targutamine ajab mind lihtsalt närvi ja liigne sügavus tüütab.

Noh ja ongi süda rahul, Ehk tuleb unigi.

Sompa meeste heinamaadel

 Juba uued emotsioonid kukil. Avastasin Vijlo Tamme ja Laugaste pääl on jää, kuigi veel ei ole tegelikult. Kuulasin ja kuulan veelgi.

Ja siis tegime Kõuga ära selle treti metsa taha. Sinna, kus Harvesterid möirgavad. Uskumatu, kui võõras. Leeni ja Ruudi majaase oli ju meie metsaservas, nüüd leidsin selle keset suurt lagedat kivihunniku ja mahasaetud õunu täis õunapuu järgi.

Orientiirideks olid vaid endise elektriliini veel püsti seisvad betoonpostid ja gaasitoru, mis korraks maa seest väljub ja üle kraavi läheb. Linda majaaseme suutsin ka tuvastada.

Kaks hiigelkuuske, mis algul olid kasvama jäetud, on ka nüüd külili maas. Tihudest tuli ikka ilmselt puudu. Ühele suurele männile on halastatud. Kauaks?

Noh, Sompa mehed, teie heinamaad on jälle lagedad. Raiesmik laiub nüüd seal, kus mõisa ajast saati heina tehti. Nõukogude aeg kasvatas metsa peale. Mina olen muidu metsa- ja võsausku. Las aga kasvab.

Maas on ilmselt ka see suur mänd, mille all istudes Rebase Juhan suri. Klassika. Vana mees läheb vanu paiku vaatama ja lahkub siis vaikselt, selg vastu iidset tüve.

Vahel ma kujutan ette, kuidas minugi maja on kadunud ja vaid mõni puu või pojengipõõsas kõrges rohus meenutab olnut. Paarikümne aastaga on võsa ja noor mets peal.

Pole siis ime, et koduküla ajalugu uurides avastasin, et siis on enne meid elatud. Kaua ja palju inimesi. Aga kus? Need vanad suitsutared kadusid sootuks, neist ei jäänud ju vundamendikivegi.

Mis ma siis täna õppisin? Et kõik ajalik on kaduv. Selles ongi ta väärtus.

Mälestuseks

Ikka ja jälle pean ma tsiteerima üht oma koolipoissi, kes ütles, et inimese surm puudutab teda alati. Tollal oli ta üheteistkümnendas ja mina hämmingus, et üks nii noor inimene sedasi tunneb. Hiljem sai temast tuntud geiaktivist, Selge. Sealt ka see teistmoodi tunnetus.

Täna on mul Peeter Jakobi mälestusteenistus. Kodus arvuti taga. Taustaks mängivad Viimse reliikvia laulud, Eesti Raadio Meeskvartett, Lindpriid jne. Järjest muudkui tuleb nostalgilist helikonservi.

Peeter Jakobi polnud mu lemmiknäitleja. Ometigi puudutas mind tema lahkumine, Iga nimese lahkumine puudutab. Alati.

Olen kaotanud oma Ivo Schenkenbergi. Oma röövlite pealiku. Tunnistan, et Ivo Scenkenbergid on mu lemmikmehed. Ja mitte ainult seda. Koos nende vanade meestega kaob maailmast veel midagi. Ma ei tea täpselt, mis see on. Vanade aegade kuldne kuma?

Kavatsen siin veel kaua istuda ja muusikat kuulda ning mõtiskleda. Kerget lendu sulle, Peeter Jakobi!

Sunday, September 21, 2014

Prantslaste suurepärane muusika

Seekord siis Cesar Franck ja Charles Gounod ning Jõhvi Kontserdimaja hooaja avakontsert. Sama kava, mis Vanemuise avakontserdilgi. Kaastegevad Vanemuise Sümfooniaorkester ja ooperikoor, Aile Asszonyi, Aldo Caputo, Janis Apeinis ning Tartu Noortekoor.

Nagu mingi väike deja vu. Aastakümnete eest kanti Vanemuises ette Bachi Magnificat. Kaastegevad Vanemuise orkester, mingi Tartu meeskoor (pakun, et Forstalia, mitte akadeemiline) ja Tartu peda naiskoor. Mina siis aldi ridades. Nüüd aldi ridades minu kunagise õpilase Kaisa tütar Mari-Ann. Vot sulle!

Kontserdist. Kõik, mida ma soovisin, sain kätte. Mul on sümfooniakontserdi puhul tavaliselt viis soovi. Kolm põhilist ja kaks lisa. Põhilised on forte, fortissimo ja forte fortissimo. Need olid. Ja lisad on keelpillide pizzicato ning kaunis meloodia. Need ka olid. Perfecto!

Ja kontserdi lõpuks oli väike rosin ka. Kandsin nimelt oma täpilisi tüllkindaid, mis kümnekuusele ja viie hambaga Amandale väga meeldisid. Kohtusime pärast kontserti ja ma kükitasin Amanda juurde maha, et temaga suhelda (see oli muidugi viga, sest pärast oli äärmiselt raske püsti saada vanainimesel). Amanda tuli kinnaste pärast spetsiaalselt ümber lauanurga (sellest küll kinni hoides, sest päris ise ta veel ei käi) minu juurde.

Ja kui ma siis lõpuks püsti sain, oli laps üsna ehmunud, sest ma kadusin kõrgusesse ja ta pidi mõistmatult üles vaatama. Alles oli siin ja miks ta nüüd siis sinna üles läks, küsis Amanda hämmingus pilk.

Oh sind, Amanda, väike rõõmurull!

Saturday, September 20, 2014

Pehka ongi uus Tätte

Minul on uut vaja. Mitte, et vanal Tättel midagi viga oleks. Liiga tuntud lihtsalt. Ma oleksin teda sel augustikuul ka Luunja roosiaeda kuulama läinud, aga meil oli samal päeval see Promenaad. Ja kuna viimasele kutsuti ja Tätte isiklikult ei kustunud, siis läksimeme muidugi Promenaadile.

Aga need vanad head ajad "Majakavahi armuhüüuga"! Ja plaadid Minemine, Tulemine ja Panemine. See viimane oli lihtsalt Tätte nali, sellist ikka vist ei tehtud. Kindlasti on tal laule, mida ma ei teagi. Mu vend laulab ühte ja väidab, et see on Tätte oma. Muud ei meenu sealt pregu, kui ja viskiklaas mõlemas käes. Võib-olla ma ajan ka udu.

Aga Pehka. Loomulikult tean ma teda ammu ja olen tuhat korda kuulnud Mõeldes sinust. See toimis umbes nii, et kõigepealt oli suur umbusk. Korvpallur lihtsalt ei ole mingi muusik. Tean, et see on üldistus ja üldistus ei ole psühholoogilises plaanis hea võte. Aga mul on kogemus - paarkümmend aastat abielu korpalluriga. Ilma igasuguse poeesiata ja kidramänguta.

Ja siis ma ühel hetkel sain eelarvamusest võitu ja tunnistasin endale, et korvpallur võib küll muusikat teha. Ta ikka ilmselt ei olnud trennis, kui muusikalist kuulmist ja poeesiatunnetust jagati. Muide, mul on kodutöö täiesti tegemata. Kohalikus lehes oli intervjuu Pehkaga, aga ma ei VIITSINUD LUGEDA. Ma ei suuda praegu midagi lugeda. Mittelugemise tsüklis olen. Varsti ma väljun sealt ja sisenen lugemistsüklisse.

Aga intervjuust meenub üksainus sõna - akordionimäng. Eeldan, et tegemist on siiski mingi muusikalise haridusega või siis vähemalt keskmisest paremate eeldustega.

Ja veelkord - sõnad on head. Kui ma vaatan seda Aeg maha... plaati (mille kujundus mulle üldse ei meeldi, sest see tuletab meelde mingit mu eluetappi, kus väike korter mattus korvpalli raadioreportaažide kisasse ja viledesse) ja kui ma seda kuulan, siis ma kuulen MUUSIKAT, millel on SÕNUM. Väga lihtne. Mu lemmik on Kujutlus.

Plaadil mängib ka suurepärane saateansambel. Ma kuulen head rahustavat muusikat ja seda ma vajangi.

Friday, September 19, 2014

Esimesed läksid

Linnud. Eile nägin. Ma ei tea, kes need olid. Vahet pole. Ma ei tundnud mingit erilist sügiskurbust või midagi. Eile oli ilus päikseline ilm ka. Veetsin suure osa ajast linnas. Õhtul pestuna magama minnes tundsin ikka seda ebamäärast liikumist oma kehal. Öösel ärkasin seepeale, et põdrakärbes oli mu põsel. Mis toimub!!! Kust ma neid saan? Keegi on põdrakärbseneeduse peale pannud vä?

Kujutage ette, kui ma täna salongiõhtule lähen ja keegi näeb mu blondidel juustel seda üliarmsat loomakest ronimas, ah? No õnneks ronib ta küll ilmselt juuste all. Mul on täielik siiber sellest jamast. Just lugesin, et põdrakärbes elab metsades, kus on põtru ja metskitsi ning on ohutu inimesele. Miks ta siis liigub minu aias ja linnavahel ja lõpuks minu keha peal?

Lõikusin õunapuude kasvusid. Hirmus töö. Mu isa ütles, et kui hakkad kord lõikama, siis jäädki. Nii ongi. Aga no nii suured ja ilusad õunad olid tänu lõikamisele. Antonovkal on siiski väikeseid ka ja üldse liiga palju.

Ma lähen nüüd õue pildistama.

Monday, September 15, 2014

Dekadentlik september

Ma arvan, et muru ei peaks enam niitma. Pole mõtet kulutada ennast ja bensiini ja masinat. Las olla sügisene lohakas dekadents ka iluaianduses, kuigi asjatundjad hoiatavad, et soojal sügisel tuleb niita veel oktoobriski. Ah minge te...! Nagu ma ise ei teaks.

Ja las tulevad lehed jalgadega koridori. Küllap ma nad sealt vahetevahel kokku pühin. Ja ma tahangi, et sügisel oleksid lehed maas. Millal siis veel? Mis ma neid sügisel kraabin, kevadel peab ju niiehknii riisuma.

Mis on tänavu nende põdrakärbestega? Vanasti olid nad ainult ürgmetsas, nüüd tulevad koju kätte. Täna ma käisin vaid põletustünni juures metsaserval. Mitte kaugemal. Nii ilus oli, tamm tõrusid täis ja pasknär rabistas ladvas ja siis hakkavad NEED ronima. Alguses on lihtsalt äärmiselt ebameeldiv. Siis saad aru, et kurat, põdrakärbes.

Üks läks mulle peaaegu silma. Siiani on silmas imelik tunne. Koperdas seal oma väikeste vastikute räpaste jalgadega. Ma isegi ei tea, palju tal neid on. No kuus ilmselt, kui ta on putukas.

Kreeke õnneks pole. Vähe ja needki kärbatanud.

Seega võin pühenduda õunte lõikumisele ja kuivatamisele. Ma arvan, et püreed ma keeta ei viitsi.


Sunday, September 14, 2014

Purjakil

Istun siin õhtupäikeses ja tinistan. Liitrine Sweet Vermouth sai just tühjaks. Viimane tilk sillerdab mu klaasis. Kahe päevaga ja kahe naisega saime pudelist jagu. Ma ei mäleta, mil viimati sellist jooki jõin. Väga maitsev jook muidu!

Püüan harjuda uue arvuti klaviatuuriga. Maria läks. Ema-tütre kvaliteetaeg taas läbi. Ma ei teagi, millal mõni mu tütardest taas kodumaale tuleb. Ehk kuu aja pärast.

Tähistan siis vanavanemate päeva ja mõtlen oma ilusast ja andekast vanaemast. Aliidest. Ta oli ainuke, keda nägin. Teised olid minu sündimise hetkeks ammu surnud.

See, et ma ise vanaema olen, ei tule meeldegi. Ma tean küll, et mul on Brüsselis tütretütar. Mulle meeldib, kui ta mind lihtsalt Anneliks kutsub. Sellest piisab. Sellest ka, et me vahetevahel kohtume. Kaugused ja aeg muudab kõik inimesed nii imearmsaks! Katsu sa päevast päeva külg külje kõrval elada. See on ainult tugevatele. Probleeme tuleb uksest ja aknast.

Nüüd paar sõna alkoholi kiituseks. Hea tuimesti hetkel. Ei mingeid pisaraid Maria lahkumise puhul, kuigi see kuradi nabanöör kasvas jälle tagasi. Sa arvad, et lõikad selle korra läbi ja ongi kõik, aga ei ole nii!!! Tagasi kasvab jälle, kui piisavalt kaua koos olla. Ma ei tea, miks. Ma enda arvates olen küll kõik lapsed lahti lasknud, aga...

Ah jaa! See on ju see pesamuna fenomen! Õigus küll!

Saturday, September 13, 2014

Lehesadu (minu nooruses oli selline alkohoolne jook, hästi halb)

kollaseid lehti loobivad kased

ma ei lase veel suvel minna ei lase

lehed on murul ja maja ees

taldade all ja trepikodades

lehed triivivad laisalt tiigiveel

kleepuvad jonnakalt kinganinadel

koos nendega sügis majjagi tuleb

ahjud kütab ja aknad suleb

õunad pillab rohule maha


ei taha veel päriseks tuppa ei taha

Sugutung - kõige kõvem tegija üldse

Mitte, et me ei teaks. Papa Freud on meile seda ju ammu õpetanud. Ega ma siin jalgratast leiuta. Ma siin jutustan oma kogemust ja vabanen emotsioonidest.

Juttu tuleb mu koerast. Kui inimesed saavad ehk midagigi mõistusega pisut reguleerida, siis loomad kindlasti mitte. Nii pandigi üks õhtu kodust minema ja ei tuldud hommikuks tagasi. No on ennegi juhtunud, aga murtsema pani siiski. Pealegi ei tohiks üks koer niimoodi omapäi ringi leekida.

Juba järgmisel päeval saime vihje, et olla nähtud. Mindi järele autoga ja toodi koer koju. See oli vaevaline operatsioon ja ohtlik ka. Koer paela otsas auto kõrval, juhil käsi aknast väljas, kiirus 20 km/h. Aknatihend puha ära hõõrdunud. Aga koer vähemalt käes!

Tulen mina koju, näen ja karjatan:"See pole ju meie koer!" See oli hoopis teine koer - heledam, suurem, paremas toitumuses ja olgem ausad, ka koolitatum ning kombekam. Aga mina sain sel hetkel aru, et koer pole mitte lihtsalt suvaline koer, vaid pereliige. Mitte, et ma enne poleks teadnud. Laste toodud pisike karvik, kelle kasvatamiseks kulus kaks tugitooli ja üks diivan. Niikuinii vanad ja tuligi ära põletada. Las ta pealegi näris need katki siis.

Nutsin ahastavalt. Sellepärast, et kui see koer end kätte andis, siis võis ju minu oma sama teha. Kus ta küll on? Halbade või heade käes? Või juba auto alla jäänud.

Targa koeraga mindi linna tagasi. See viis saatja ilusti oma kodu ette, kus väraval silt: siin valvan mina. Pererahvast polnud kodus. Koer lasti aeda ja asi ants. Naabrid kinnitasid, et on jah õige koer.

Järgmisel hommikul käivitus otsing kella seitsmest. Jälle sama koer oli lahtiselt kolamas!!! Seekord teda mulle enam ei toodud.

Siis võtsin ise asjast fb-s teavitada. Samal ajal ringles juba ühe tubli mehe tehtud foto Kõust. Nii jooksidki otsad kokku ja ma sain teada koera arvatava asukoha. Kui seal läheduses on mõni emane, küllap Kõu siis püsib kohal. Reede õhtu ja ei ühtki meest kodus. Selge. Rihm kätte ja jalgsi minekule.

Nii, kui ma Rahu põiki keerasin, nägin idüllilist pilti - kollase puitmaja puidust trepil lamab enesega rahulolev Kõu ja naudib õhtupäikest. Nojah, meil on ju betoontrepp. Ma ei uskunud oma õnne! Aga see oli ka viimane positiivne emotsioon. Koer ei teinud mind tundmagi, põgenes maja taha. Mina järele. Nii me seal võõras aias müttasime, kuni õue tuli tütarlaps valgete sokkide väel. Polnud aega vist jalgagi midagi panna. Kõu põgenes aia alt tänavale ega kavatsenudki end kätte anda.

Tüdruk tõi välja oma tillukese emase koera ja Kõu ronis sedamaid hiireaugust aeda tagasi. Sain värisevi käsi rihma talle kaela, tuhat korda vabandatud ja minema. Ja siis... ja siis... Hakkas peale.

Koer lõugab, haugub häälega, mida kuulen esimest korda. Minu peale haugub, hüppab mulle irevil hammastega näkku! Tule taevas appi!!! Mul oli sihuke hirm naha vahel. Kogu kvartali koerad hakkasid kaasa lõugama ja üle aia tahtma hüpata. Rüselesime täiega. Karjusin:fuu ja fuu ning peksin koera rihma otsaga vastu lõugu. Olin valmis ta lahti laskma ja põgenema. Täielik allumatus!!!

Viimase tänava läbisime joostes. Seal on üks suur hele koer, kes alati üritab üle aia tulla. Siis olime juba maanteel ja pisut rahulikumas olukorras. Tahtsin helistada, aga telefoni enam polnud, see oli rüseluse käigus taskust kaduma saanud. Koos koeraga tagasi minna? Ei!!! Olgu see telefon.

Tundsin end kurva, hirmunu ja reedetuna. Samas oli koerast ka kahju. Tal oli linnas nii tore - seks ja suhtlus. Täiskasvanud vestleseid temaga ja lapsed mängisid. Mu tuttav pakkus talle juua. Hiljem sain teada. Siin on ainult mets ja meie. Aga ikkagi!

Hilisõhtuks leppisime siiski ära, sest mul oli vaja Mariale pimedas bussi vastu minna ja Kõu on ju mu ustav saatja ning kaitsja. Ma ei taha teda kunagi enam kaotada.