Tuesday, December 31, 2013

Aasta viimane päev

Tahaksin ka teha oma aasta top kümne või midagi taolist, aga kahjuks ma ei mäleta mitte midagi.

Võtan lahti Annikky kingitud Royal Horticultural Society Diary 2013 ja vaatan, mida ma olen sinna kirja pannud, sest kirja pannud ma olen.

Jaanuar: Isa 100. sünniaastapäev. Kirjutasin Kotinuka raamatut. Maria läks Londonisse tagasi.

Veebruar: Tegelesin eluheidikust Raivoga. Ema 90. sünniaastapäev. Liisbet sõitis Tšiilisse. Olin haiglas. Lugesin.

Märts: Kaunimate Aastate Vennaskonna kontserdil oleme käinud. Anne ja Neeme hõbepulm Alatskivi lossis. Ööbimisega. Priidu matused. Annikky, Juhan ja Lill on külas käinud. Annikky ostis mulle trikoo, aga ma ei jaksanud Wellnessi minna.

Aprill: Kinos "Elavaid pilte" vaatamas. Ostsin endale jalgratta. Kaspar parandas hüdrofoori. Kirikus Norra koori kontsert ja hirmus külm. Liisbet tuli koju. Vaatasime poola filmi "Minu isa jalgratas".

Mai: Külvasin semneid ja panin kartuleid. Mu sünnipäeval oli üle hulga aja palju sugulasi. Käisime Iisaku kirikus Kirderanniku koori kontserdil. Liisbet läks minema.

Juuni: Niitsin muudkui muru. Päevitasin katusel. Aimari ema oli siin. Raamatu käsikiri läks trükikotta. Käisin 9. klassi lõpetamisel. Suri Silvi Vrait.

Juuli: Kirjutasin juttu "Vana mees ja mesi". Käisin Harriga Illuka surnuaial ja Kuremäel. Maria tuli koju. Käisime Laiusel ema haual. Merle ja Markuse ja Mariaga Toilas ujumas. Suur tuul ja kõrge laine. Kotinuka raamat sai valmis. Mariaga Wellnessis. Maria lendas Londonisse tagasi.

August: Lugesin E. M. Ciorani "Sündimise ebaõnnest". Kotinuka raamatu esitlus. Pidu Pange Poistega. Külalised käisid ka pärast esitlust. Saatsin huvilistele raamatuid. Pajusis Karl Hendriku sünnipäeval.

September: Jagasin soovijatele kõrvitsaid. Käisin oma klassijuhatajal külas. Heljo Mänd helistas mulle. Vaatasime Ivo pool raamatuesitluse filmi. Tore õhtu oli. Klassiõde Anne käis külas. Istutasin tammesid. Käisime Viljaril külas. Suurepärane sõit Vooremaal. Kasepääl Karli kivi juures. Leidsin Narva sugulased läbi ajalehekuulutuse.

Oktoober: Narvas sugulastel külas. Illukal "Õlimäe õied". Maria tuli koju. Teeme uut raamatut. Meeliga Tallinnas Põlvepiku raamatu konkursi võitjate autasustamisel. Tulime kahekümne parima hulka üheksakümne kahest.

November: Meeli näitus Kuremäe raamatukogus. Kirjutan "Väikest valget kirikut". Tegin taotluse kulkasse. Istustasin kuuski.

Detsember: Haiglas. Ivo juures Islandi filmi vaatamas.Tüdrukutega kodus. Aastalõpuball. Aastalõpukontsert. Tänane päev.

Üks aasta ongi nagu üks päev. Tagasi vaadates. Ja lõpuks selgub, et kogu elu oli nagu üks päev. Tagasi vaadates.





Monday, December 30, 2013

Klaaspärlimäng Sinfonietta

Ma pean ruttu kirjutama. Enne, kui emotsioonid vaibuvad. Emotsioone on süle ja seljaga.

Asjata kartsin Mustoneni. Et ta mulle ei meeldi. Meeldis küll. Kingad olid musta värvi ja poogen narmendas. Neid narmendavaid jõhve tõmbas ta muudkui ära ja viskas põrandale ja jätkas oma nauditavat dialoogi teise viiuliga.

Ja mulle meeldis, et meil ja Estonia kontserdisaalis oli täpselt sama kava. Alati pole.

Palju paljaid käsivarsi, aga ei ühtegi ebameeldivat võdinat kaheksandasse ritta küll ei paistnud. Viiuldajad olid kõik noored ka muidugi.

Ja Mozart on ju nii kergelt seeditav, et ma hetkeks tabasin end mõttelt  - äkki ma uinun nende kahe konjakilonksu mõjul, mis enne kontserti sai manustatud. Ja siis norsatan. Kultuurilise mitmekesisuse asekantsler vasakul ja vallavanem paremal käel istumas. Ei juhtunud midagi sellist.

Pianist läks täielikult muusikasse ja see peegeldus ta näoilmes. Peegeldus polnud teab mis kaunis, aga ma mõistsin teda. Ta oli üleni muusikast tehtud, seljas suvaline valge pluus ja roheline seelik. Ta tõmbas küll varrukad üles, aga ma kartsin, et need hakkavad siiski teda segama. Ei hakanud. Vist.

Ja pärast kontserti oli ilutulestik! Täielik üllatus! Ma olin vaimustuses. Tõesti. Tsirkust ja leiba on vaja inimestele. Tsirkust ja leiba. Tõsi.

Tuumani jõuda

Avan siis väikese terava kööginoaga Poolas kasvanud kreeka pähkleid. Kogu laud ja põrand on pähklikoori täis ja kuuseokkaid ka. No kuuseokkad tulid koos õues kuivanud pesuga. Kuuske meil toas pole. Mingi kingituse küljes oli väike oksake, aga selle pistsin juba ammu pliidi alla.

Pähkleid on kahte sorti. Ühel juhul saad tuuma kohe kätte, teisel juhul on õngitsemist hirmus palju. See teine variant üldse ei meeldi.

Eilne ballikleit vedeleb siiani toolikorjul. Ballimuljed on aga juba kuhugi ajuriiulisse hoiule pandud. Kuhugi tagumisse.

Oi mulle meeldib see boheemlaslik segadus ümber minu. Hetkel meeldib. Järgmisel hetkel tahan juba, et kõik läigiks ja oleks korras.

Ma mõtlen, et elumõte ehk asja tuum peitubki praegu selles, et kuidagi end nüüd taas laste lahkumise kurbuse kaevust välja vinnata, uus nägu pähe teha ning Eesti Kontserdi Hennessy aastalõpukontserdile säädida.

See pole päris minu dirigent, aga kui kutsutakse, tuleb minna. Muidu pärast ju ei kutsuta enam.


Saturday, December 28, 2013

Väike maja, aga mitte preerias

Alles ma tõusin voodist. Terve päeva kestis mingi hoomamatu letargia. Aga selles hämaras letargias avanes äkki mingi kirgas kanal ja ma ehitasin mõttes ümber oma armsa väikese lapsepõlvemaja. Tänapäevaseks ja hubaseks.

Olen püüdnud seda  aastaid teha enne und, aga kunagi pole suutnud. Projekti polnud. Nüüd aga loksus kõik paika. Ainult, et majake ise lammutatui juba 1978...

Nii et mu suurepärane projekt jääbki  sinna unenäopiirile hõljuma.

See oligi tänase päeva sõnum.

Friday, December 27, 2013

Imetilluke vastuolu

Õhkõrnake. Peaaegu hoomamatu. Peaaegu olematu, aga siiski juskui olemas. Pisipisike. Tühine, pole kõne väärtki, aga siiski...

Ameeriklased uurisid ja leidsid, et suurem osa inimesi sureb mitte haigusesse, vaid ravimite kõrvalmõjude tagajärjel. No tegelikult ju vahet polegi.

Mõnel on muidugi eesmärgiks täiesti tervena surra. Ma endale nii kõrgeid sihte ei sea.

Jutt sellest, et inimesed võtavad depressiooniravimeid (ja mitte vähe). Ja mis selgub? Kui sa võtad rohtu sellepärast, et sul on ilgelt sitt olla ja sa tahaksid endale otsa peale teha, siis üks esimesi kõrvalmõjusid on SEGASUS JA ENESETAPUMÕTTED!

Kas pole mitte perse majas? Kas teie ka märkate seda pisipisikest vastuolu? Või ainult mina?

Muide, praegu ma ei igise, et mul on ilgelt sitt olla. Ma lihtsalt kõnelen ja suht naturaalses kõnepruugis, kui märkate.

Seega. Maailm on üks koht täis imelisi vastuolusid ja muid imetabaseid asju.

Egas midagi. Õhtu sõuab. Homme on süütalastepäev ja varsti otsas see aastake.

Ohjah!

Thursday, December 26, 2013

Jõulurahu

Lõpuks ta saabus. Kirikus on käidud ja koraalid lauldud. Helistik oli liigkõrge nagu alati. Mina sain oma oreli peal lihtsalt nupust helistikku madalamaks keerata. Vanadel pillidel seda võimalust pole ja kes see ikka transponeerima hakkab. Kui just nii kõva käsi on, et kohe noodist, aga...

Suured lapsed läinud. Väikestest tüdrukutest üks läks poodi ja teine koeraga jalutama. Mina jäin koju luuletust kirjutama. Rosoljepeedid podisevad ja pesumasin logistab. Tõesti! Ongi jõulurahu.

Palju on naerdud ja vaieldud ja söödud. Söödud polegi liiga palju.

Luuletusest on olemas alles toorik. Ei lasksnud uinuda mind eile see luuletus. Proovin temaga nüüd maha saada. Tuhud ikka käivad veel.

Mu elust olid puudu vaid mustad pitskindad. Nüüd on ka need olemas. Annikky Pariisist ostis. Kinkis mulle jõuludeks. No mitte pitsist, pigem tüllist ja mummudega. Ülim variant. Ilusaim, mida ihata oskan.

Meenub vana lugu mu õpetajaelust. Üks mingi esimese klassi titt ütles mulle paljude suurte poiste juuresolekul: "Kuule, need päikeseprillid ei sobi sulle!"

Olin puudutatud ja seletasin: "´Kuule, need on mu lemmikud. Pariisist oststin!"

Tüdruk vastas: " Aa, Kui Pariisist, siis sobivad. Ma arvasin, et sa Haapsalust ostsid!"

Monday, December 23, 2013

Tiinale

ümbrik õuelõhnaline
õhtul postkastist mulle toodi
ja kaart seal sees nii imeline
ja tunne lapsepõlve moodi
mind valdas seda kõike nähes
ja lugedes su kirjaridu
jah seda juhtub üsna vähe 
et tavaõhtust sünnib pidu

Igikestev maskiball

Mida me teame teiste inimeste eludest? Mitte sittagi.

Kunstnikust, kes oma näitusete avamisel on alati šikk ja väljapeetud, elab aga väljalõigatud radikatega kütmata korteris ja magab, kasukas seljas.

Keskealisest pereemast, kes on naeratav, malbe ja kena, aga mitte esikohal oma positsioonika ja väljapaistva abikaasa südames.

Naisest, kes särab, flirdib ja loobib vaimukusi, aga kes kodus ei tõuse tihti voodistki. Käib ringi hommikumantlis, salkus juuste ja suitsiidimõtetega.

Mehest, kes murrab tööd teha nagu hobune ja on alati rõõmus, aga kelle õrn ja hea süda on murtud, kelle lihtne hing unistab naisest ja kodust ja armastusest.

Maailm - lõputu maskeraad.

Sunday, December 22, 2013

Jälle väljas

Mustast august. Kaua ma täpselt selle põhjas istusin, ma ei tea. Ööpäeva vast. Selle jooksul nutsin palju, viskasin puruks paar nõud ja neelasin tablette. Siis magasin ja sõin palju. Nüüd on kohal TÄIELIK ÜKSKÕIKSUS.

Tegelikult ulatas mulle augupõhja redeli üksainumas lause raamatust "Kodukohalood." Autor Ilmar Palli. Mööda seda rõõmuredelit kribasin kähku augu äärele üles.

Lihtsades asjades on võlu ja vägi ja võim.

Jutt on Peep Ilmetist. Tema on nimelt sündinud kuulsas Palamuse apteegis aastal1948. Isa töötas seal. Enne kui ta apteekrina mingi rohu väljastas, armastas ikka küsida:

 "AGA MILLEKS SEE SITT HÄÄ ON?"


Friday, December 20, 2013

Saaroni õis

Halleluuja! Tulin just ansambli "Robirohi" kontserdilt. Esimene kuulmine. Kuigi nad nimetavad end bluegrassi -ja gospelansambliks, siis minu arvates on küll tegu puhtalt kantribändiga. Paras pulma mängima kutsuda.

Kuulan praegu nende CD-d  ja ei häbene öelda, et meeldib jah. Nad on musikaalsed, seksikad ja jumalavallatud. Jeesus oli ise ka üks seksikas mees, olgem nüüd ausad.

Tänasesl kirikukontserdil tuli "Oh sa õnnistavale" sisse "läks aga laande lauluga " teema. See oli küll tore! Ja kirik ei langenud sisse ega midagi. Koraalid olid sellise tempo ja seadega lauldud, et... head neljahäälsed seaded! Guugeldage ise, mis pille nad seal kõik mängivad.

Halleluujavennad on ikka midagi muud kui meie, leiged luterlased.

Veelkord. Halleluuja!

Vabandust!

See Untsakate CD on ikka aastast 2011! Kui tähelepanematu minust! Aga vead ongi mu lahutamatud kaaslased nüüd ja igavesti. Aamen.

Kuni mingi viimse saatusliku veani, kus ma näiteks mõnda autot ei märka. Sülitasin  kolm korda üle vasaku õla. Seda on juhtunud, et ma pole märganud, aga seni on õnneks läinud. Olen tundnud siis väga lähedalt, kui habras on tegelikult inimelu.

Et elama peaks, nagu oleks iga päev su viimane. Nii vist ka päris ei saa. No vähemalt, et ei jääks mingeid suuri võlgu üles. Ma ei mõtle raha.

Ärge minu käest üldse küsige, kuidas elama peaks. Mina seda ei tea. Minule on ELU üldse üks ülimalt mõistmatu nähtus, aga selle üle olen ma juba küllalt igisenud.

Ütelge teie mulle, kuidas saada tumeda taeva all elu rõõmudest rikkakas?

Thursday, December 19, 2013

Väike kambrike

Tänane päev möödus Untsakate plaadi "Meie küla pidu 2001" saatel tantsides ja lauldes. Üksi. No kedagi muud polnud võtta. Aga ma foksisin mis hirmus.

Mu lemmik Untsakatelt on muidu "Armasta", aga sel plaadil seda laulu pole. On aga "Väike kambrike". See on Idapataljonimehe kirjutatud lugu 1943. aastal.  Mis mul nende Idapataljonimeestega küll on? Nii armastan neid!!!

Ma tean küll. See on see, et ei tea ju, kas saadakse veel kokku või mitte. Kui Surm kambas on, siis muutub kõik hoopis sügavamaks ja tähenduslikumaks.

Nii ma siis laulsin ja tantsisin ja armastasin.

Tuesday, December 17, 2013

Oo õnnis klaviatuur

Tõepoolest. Olgu kiidetud Kõigevägevam, kes need klahvid lõi!

Terve tänase päeva olen neid klõbistanud ja endal nii eluvaimu sees hoidnud.

Kaks eluks vajalikku tingimust - klahvid ja korralik seedimine. Rohkem ei oskagi nagu midagi tahta. Ja kui kedagi mu kirjutatu kõnetab, siis on ka väga hea tunne. Ja kulka annab raha raamatu väljaandmiseks. Super!

Ja tuleb lasta endale juhtuda, nagu soovitas Viivi Luik. No mina lasen. Viivi Luik ütles seda küll kirjanike kontekstis. Et kirjanik peab laskma endale juhtuda. Aga ma lasen ikkagi ja kirjutan ka sellest, kuigi ma pole kirjanik.

Mul on söödud kõik piparkoogid ja ploomid šokolaads ja veel mingid magusad asjad.

Kuhu põgeneda mustade jõulude eest? Ma arvan, et unistustesse. Sinna põgeneda on alati kõige kiirem ja ohutum tee.

Monday, December 16, 2013

Hoopis parem

Ära hakka kohe vigisema, võib minna paremaks! Vähemalt kümme tundi und on suurepärane ravim. Kui magada saab, siis on lihtsalt imetlusväärne tunne ärgates!

Kell kümme hommikul olin veel laine all, nüüd peaaegu harjal. Nagu Ameerika mäed! Üles-alla, kohutavalt äkilised pöörded ja nõksud. Turvavöö peab tugev ja kindlalt kinnitatud olema, muidu lendad ajud päris sodiks.

Ojah! Olen nii tubli, et pliit kinni ja siis koeraga jalutama. Loodan teda elusana eeest leida, sest eile koperdasin käsikaudu talle süüa viima ju. Peab ikka elus olema.

Lugemisvara on otsas. Eile õhtul enne und lugesin iseenese kirjutatud raamatut. Jumala rahustavalt mõjus. Igakord loen ju nagu uut. Ei mäleta midagi. Kaks koma oleksin tahtnud panna.

Kardan jõule. Aga kirikusse koraale laulma tahan minna küll. Väga.

Sunday, December 15, 2013

Oh, blogike, blogike...

üks päev jälle on läbi
üks öö jälle on ees
kogetud hirmu ja häbi
olen omadega pees
võib-olla homme on parem
võib-olla aitab tablett
on ju aidanud varem
võtad ja jood peale vett




Friday, December 13, 2013

Kolmteist ja reede

Pole veel läbi, aga...

Algas sellega, et elektrit loomulikult polnud. Lubati õhtuks, aga tegelikult tuli üsna pea.

Õnneks oli kõva tuul mu pesu ära kuivatanud. Ainult mõned ühikud olidki vaarikapõõsasse lennanud. Sealhulgas üks Aimari peenetriibuline triiksärk. Küllap see oli mõni vanemat sorti, sest tutikaid ta masinpessu ei pane. Peseb ise käsitsi nagu Heinz Valk. Mulle sobib. Triigib ka ise. Aimar. Heinzu ma ei tea. Küllap temagi triigib ise. Üks õige mees peabki oma särke ise triikima!

Kuidas ma armastasin neid peenetriibulisi triiksärke, mis lõhnasid Hugo Bossist. Aga näe, aeg möödub ja peenetriibuliste triiksärkide võlu väheneb ning Hugo Bossi lõhn kaob sõõrmeist...

Siis ma avastasin, et telefonilaadijat pole. Käivitasin ulatusliku otsimisoperatsiooni fatšeebokis. Sain palju häid ideid, aga lõpuks leidsin laadija SEINAKONTAKTIST! Hea, et kohe uut ei tormanud ostma.

Siis tegin ühe kähkuka poetreti. Tagumik on nii jäme, et püks ei taha kinni minna. Väntasin siis veidi oma istmikku.

Majapidamistarvete poes tekkis intsident müüjannaga. Nimelt vajasin kiirketilüli koeraketi parandamiseks. Mees, kes seal asjatas, näitas mulle ja ma hakkasin temaga kohe flirtima. Müüjanna sai väga pahaseks. Muidugi, läksin ju tema territooriumile. Kõik lõppes siiski hästi. Maksin kolmkümmend senti ja lahkusin.

Koduteel nägin imet. Taevas oli alt helesinine ja ülevalt heleroosa.

Nüüd kuulan Pange Poiste plaati ja ma tahan nii väga tantsida! Ja ma väga igatsen Vallit ja poisse!

Thursday, December 12, 2013

Õhtu blogis

Polegi nagu midagi huvitavat kirjutada. Mida oleks, see on liiga isiklik...

Mu koer ajab karva. Enne talve. On see normaalne? Ja kammida ka ei lase. Torakad ripuvad. Täna ikka natuke kammisin teda. Kiunuma hakkas.

Televiisor nurgas räägib oma juttu. Ma ei viitsi teda eriti kuulata. Varsti lähen ja leban natuke leskul.

"Viiskümmend tumedamat varjundit" on loetud. Üks raamat on veel. Imestan, kuidas inimesed oskavad nii pikalt kirjutada. See vist tähendabki kirjanikuks olemist. Mul tulevad ainult lühikesed sutsakad.

Nüüd loen Tove Janssoni "Suveraamatut".

Ja siis need jõulud on tulemas. Mitte ei tea, kuhu nende eest põgeneda. Üldse tahaks kusagile põgeneda. Varsti ma teen selle plaani ka teoks. Ajutine põgenemine. Pärast tulen tagasi.

Wednesday, December 11, 2013

Konjakkihyytelö

Näete, olengi tagasi. Kas teie olete ka alles?

Sõin just pealkirjanimelise purgi tühjaks. Sommid on ühesõnaga öeldes konjakitarretise teinud. Sada kakskümmend grammi. Tunnen, et väike kilk on nüüd peas.

Olen vahepeal palju huvitavat läbi elanud. Panen seda parajasti kirja. Võib-olla loete seda kunagi, võib-olla mitte. Ja kuna ma panen kõik kirja SINNA, siis SIIA ei jäegi hetkel midagi huvitavat.

On külm ja niiske ja ma tahan tagasi sinna, kus ma olin.

Wednesday, December 4, 2013

Ärga minga

Just nii mu lapsepõlves vanad inimesed rääkisid. Ühesõnaga. Ärga minga ära, ärge hüljake mind. Olen mõnda aega pisut komplitseeritud olukorras ja saan arvutit vähe kasutada.

Edaspidi kirjutan ikka. Ega grafomaaniageen kao kusagile.

Gut bai seleks koraks!

NB! See on kusagilt raamatust, kus poeg saadab kaugelt maalt vanematele kirja:

Sain karu näha. Gut bai seleks koraks!

Sunday, December 1, 2013

Äh...

Pole tuju ega midagi...

Eile käisin Maximas. Esimest korda pärast Riiat. Vahtisin muudkui lakke. Käingi seal harva, ainult siis, kui küülikut tahame. Tahtsime küülikut.

Tegin küülikuhautise või, rõõsa koore, porgandi, kaalika, kuivatatud pirnide ning mustade ploomidega. Sõin väga palju. Pärast veel šokolaadi ja lagritsat. Siiani on halb...

Hämardub. Maria ehitab õues lumest madunaist. Külmetab veel end ära. Alles oli haige.

Lõpetas. Tuleb tuppa.