Friday, November 29, 2013

Für Elise

Pole iial mu repertuaari kuulunud. Aga kuna noot vedeleb juba päevi klaveril, siis hakkasin mängima. See on Liisbeti noot ja muidu Maria mängib. Meil on kõigil oma repertuaar. Mina olen oma osas väga kade ja ei luba teistel oma lugusid mängida. No vahel luban, pika hambaga.

Nüüd ma siis tilistan ja müristan siin vaheldumisi, nagu armas Ludwig on ette näinud ja kirja pannud. Juba Tšehhovi kolm õde ütlesid, et inimeseks olemisel on vaja osata palju eluks mittevajalikke asju, sealhulgas ka kalverimängu.

Teen nende õpetuse järgi.

Aeg seisab

See on see novembriraskus. Lume-eelne pimedus. Lühike päev on hommiku ja õhtu vahel nii õhuke. Varsti tuleb detsember ja päästab. Jõuluvanad hakkavad kaubanduskeskustes noogutama ja päkapikud kellukesi helistama.

Meenub mu Tallinna aastast üks juhus. Keset uhket kaubanduskeskust istus pingil kulunud palitus eideke. Muudkui istus. Pikalt. Mõtlesin, et võib-olla oli siin tema lapsepõlve kodukarjamaakivi, kus ta ikka istumas ja merele vaatamas käis.

Mustamäel kestet kõrgeid maju, just Prisma kõrval, oli aiaga piiratud esimese Eesti aegne taluhäärber. Käisin tihti selles poes ja vaatasin seda eelmise sajandi saadikut kui ilmaimet.

Hämardub. Selline maailmas üksiolemise tunne on. See pole sugugi halb tunne. Aeg-ajalt tuleb peale. Ootan Mariat poest koju.

Ma lähen ja panen tule ahju.

Wednesday, November 27, 2013

Uma

Eile oli see. Guido Kangur, mu koolivend, luges eesti luuleklassikat. Enno. Alliksaar. Viiding. Kaplinski...
Saalis vaid naised, kellel hakkasid aegajalt mobiilid muusikale kaasa helisema. Siiski. Üks mees oli ka. Kas tema telefon helises, seda ma ei tea.

Pärast surma ma saan oma laeva ajal hakkas Lenna mu selja taga nuuksuma. Just sõnade mu naine, mu roos juures. Oleksin tahtnud teda kallistada, aga ei saanud. Sain vaid kaasa nutta. Lenna mees suri sel sügisel.

Robert Jürjendali ja tema kitarri teate isegi, aga see Aleksei Saks oma trompeti ja corno da cacca mängimisega oli tõeline ime. Katsu sa vasktoru ja veel pianos mikrofoni puhuda! Olete proovinud? Ma ka pole, aga kujutan ette, sest olen kunagi puhkpilliorkestris mänginud, Klarnetit küll ja aastakümneid tagasi.

Nende viimasest loost pole ma õigupoolest veel siiani välja saanud.

Ma nii kibelen teile üht oma luuletust näitama. See on mu kolmandast raamatust  "Kuumägede taga". Muide, teine raamatki on veel ilmumata. Aga ma tegelen sellega.

Lugege irooniaga hääles!

kui armastuse ookeanil me patupaadis sõudsime
ja lõpuks ihast rammetuna me siis ka randa jõudsime
kõik kiremajakd tol ööl vaid ainult meile plinkisid
kuukiiri murdsid pikkamisi ja minule neid kinkisid
kõik oli meie
maa ja taevas
ning rand täis liivateri
ja oma ürgses armuvaevas
vaid kuulsime mis rääkis veri
me aina pillerkaari lõime
ning prassisime otsata
ei märganudki millal jõime
nii tilgatumaks karika
sest kõike oli liiga palju
ja pillatud sai kätest maha
mis tundub tugev nagu kalju
võib osutuda pehmeks vahaks
ja äkki saabus umbne vaikus
käed rippu seisime nüüd siin
et kuulda kuidas kaugel kaikus 
me armulaulu vaikne viis
kaks võõrast võõrsil katki aerud
ja paadist järel pilpad vaid
nii äkki olid naerdud naerud
nüüd elu pakkus pisaraid
ja kiretuld mis eile meile seal plinkisid kõik majakd
ei sütti enam
tuleklaasi
TÄIS SITTUNUD ON KAJAKAD






Tuesday, November 26, 2013

Vana kloun ja vahetatud kindapaar

Üks mu koolipoiss tuletas meelde, kuidas olin neile algklassides Alenderi "Vana klouni" mänginud. Ta oli väga tänulik selle eest ja mina hirmus õnnelik, et suutsin neile midagi kogu eluks kaasa anda.

Ja siis ma leidsin kapi otsast kindapaari, milles kaks küll sarnast, aga siiski erinevat nahkkinnast. Helistasin ja sõimasin kõik potentsiaalsed kindavahetajad läbi. Pärast avastasin oma kotist, millega eile linnas käisin, täpselt samasuguse paari.

Me muutume väga oma vanemate sarnaseks. Mu isa teadis ka alati, kes on süüdi. Ja ta teadis ka täpselt, kuidas süüdlane tegutses. Nüüd on mul sama seis.

Võib-olla tuleb kõik magneesiumipuudusest. Ma avastasin väga mugava magneesiumilaksu. Liiter joogijogurtit ja pakk purustatud-külmutatud spinatit. Isegi blenderdada pole vaja. Mul on see kõik nüüd keres.

Ilusat päeva teile. Ma hakkan kirjutama.

Sunday, November 24, 2013

Kolm kuuske

Eile istutasin ühe. Peaaegu pime oli, kui lõpetasin. Õues tundus nii soe ja mõnus. Kuidagi ei raatsinud tuppa tulla. Ja mis sest rassimisest kasu oli? Ikka und ei saanud. No ja siis eile mõtlesin, et täna istutan veel. Istutsingi veel kaks. Rohkem ei jõudnud. Needki olid koos juurepalliga nii rasked, et vaevu jõudsin käru peale veeretada.

Istutasin selleks, et meie koduvaadet pisut varjata. Pärast lageraiet paistame kohati maanteele ju. Tahaks ikka varjus olla. Omaette.

Ja siis hakkas lume moodi asja sadama.

Öösel mõtlesin, et hakkan kirja panema üht juttu, mis aastaid meeles mõlkunud. Mida enne und olen oma peas kordi ja kordi läbi mõelnud. Kirja pannes see kindlasti muutub. Üks asi on oma peas kirjutada, aga tähtedega on hoopis teine.

Igatahes seni, kuni klahve klõbistan, tunnen end hästi. Saagu pärast siis, mis tahes. Kui seda grammatikat ees ei oleks!

Muide, homseks kutsus  mu klassijuhataja ja emakeele õpetaja mind külla. Saab siis imet  näha, mis hinde ta mulle raamatu eest pani.

Hakkan kirjutama.

Saturday, November 23, 2013

Juuspeened keeled

Mängivad mul siin taustaks. Aastaid pole kuulanud, aga see on üks lugudest, mida võin järjest tunde kuulata. Vanasti tuli ju lindimakki edasi-tagasi kerida.

Kuradi hea lugu on! Täpselt mulle. Paneb juuspeened keeled taas helisama. Kas just helisema, aga vähemalt tunnen, et nad alles on. Need keeled. Et ma olen elus. Et mu tiib pole veel murtud. Kuigi Alender laulab, et juuspeened keeled ei katke ega lähe häälest...

Aga jah, nad on nii sügaval ja nii juuspeened, et tõesti... Vahel ei saa isegi neid enam kätte. Tahan kuulda ja nendel mängida, aga viis on võetud meelest. Ehk antakse see ükskord tagasi.

Pean vahel muusika sisse saama. Keset lugu. Olengi nüüd seal. Kahjuks see aparaadike mul kõvemini ei mängi. Vaja oleks.

Tõesti, mu tiib pole veel murtud. Urmas ikka teab asju.

Wednesday, November 20, 2013

Päev Smilersiga

Panin CD peale ja muudkui aga ketrasin. Üks uus relaka ketas vedeleb ka ammu laual ja näeb välja nagu CD. Pole küll veel teda kuulanud.
Nii palju ammu unustatut tuli meelde. Palju  põnevat ia keelatut ja kirglikku. Olid ajad.

Appi, kuidas kõik ununeb ja muutub ja teiseneb. Selleks tulebki aeg maha võtta ja muusikasse minna või siis raamatusse või kirjutamisse. Kuhugi peab ju siit vahel ära saama. Muidu lähed lihtsalt lolliks.


Punased jõhvikad ja palju muud

Sombune oli eile. Valgat päeva polnudki, nagu tavatses mu isa öelda. Tüdruk pani juba hommikust Tallinna ja Aimar polnud sealt veel tagasi jõudnudki. Jalutasin koera ära ja hakkasin vaatama, mis mulle selga mahub.

Nüüd on käes karistus paksude naiste naermise eest. Tegelikult ma ei naera neid. Kui sul on näiteks maohädad ja tühi magu valutab, siis sa muudkui sööd. Ime siis, et midagi enam selga ei mahu.

Nii ma ostan sitapoest endale kleite, mis ei pigaista ja maksavad vähe. Kleidiaeg.

Mahutanud siis musta kleidi selga, seadsin sammud raamatukogu poole, et Guido Kanguri luuleõhtule minna. Aga oh imet! Järgmisel teisipäeval toimub see! No läksin nädal aega varem, õige mul asi. Päev oli ju õige.

Jalutasin promenaadil ja äkki adusin, et need punased ümmargused laternad sümboliseerivad ju jõhvikaid! Oh seda taiplikkust küll. Seda on mulle ikka kulbiga antud!

Esmakordselt kõndisin läbi jalakäijate tunneli. Seal oli liiva ja puulehti maas ning ere-ere valgus. Mõtlesin, kuidas mulle meeldiks, kui keegi pahalane selles eredas valguses mulle kallale kargaks. Ei meeldiks.

Seega oli kohvikus aega istuda, koorelikööri timmida ning ennast inimesena tunda. Smilersi kontserdini oli veel kaks tundi aega.

Ma polnud üldse sellele mõelnud, et saab kaasa laulda. Ma polnud üldse kodus sõnu korranud. Nii tuli mulle täieliku üllatusena Petsi vana BMW. Aga no nii südamliku üllatusena. Kusagilt kaugelt-kaugelt minevikust. Ei suuda veel siiani toibuda. Olin selle laulu täiesti unustanud, aga nüüd viis ta mind aastate taha. Igal lool on oma lugu minu jaoks.No küllap teistel ka.

Mina sain sellest kontserdist kõik kätte, sest me seilasime seitset merd, kõndisime katuseid mööda ja tantsisime taevas, ainult tähed jalge all. Lähen nüüd riiuli juurde, otsin CD-d üles ja kuulan.

Monday, November 18, 2013

Kuhu jäi Piazolla?

Oo see eilne tormiilm! Võrratu! Soe ja kuiv. Õnneks läks. Elekter oli alles ja puha. Ei mingeid pahandusi. Ainult pesuga oli raske nöörile pihta saada. Peangi vaatama minema, kas on kuiv ja alles või tuulega metsa lennanud.

Siis panin end soojalt riidesse ja kontserdimaja poole teele! Päike paistis ja tuul keerutas kuivanud lehti. Äge!

Kuulasime kitarre - Baltic Guitar Quartet Leedust. Kolm leedukat ja üks belglane. Neli kitarri, üks hing. Pole midagi teha, klassika meeldis mulle ikka üle kõige. Johannes Brahmsi "Ungari tants nr.5".

Aga Piazolla, mis küll kavalehes kirjas, jäigi mängimata! Häh!!!

Tulime jalgsi koju. Tuul puhus ikka veel, kuu paistis. Nimelt ei võtnud taksot. Mina ei lubanud. Jalgsi oli palju ägedam. Ajasin kõnnitempo maksimumkiireks.Tore, kui auto vahel remondis on.

Wednesday, November 13, 2013

Jõhvi kool, see on meie kool

Nii ütleb koolilaulu refrääni algusfraas. Ega ma pole kunagi täpselt aru saanud, kuidas see viis käib, vajaksin nooti. Aga kaasa laulan ikka mõningaste möönduste ja mugandustega.

Käisin täna koolimajas. Täiesti juhuslikult sattusin. Olin seal lähedal ja vajasin arvutit ning patsiga poissi. Mõlemad leidsin raamatukogust. Nii sai minu rahataotlus kulkale saadetud. Olgu tänatud kõik maised ja taevased jõud, kes täna mind aitasid! Üks hetk, ma süütan lausa küünla.

Nii. Põleb. Mul on hirmus külm ka. Küünlavalgel tundub nagu soojem.

Seega. Koolis oli väga tore. Embasin armsaid inimesi ja kuulsin häid uudiseid. Ainult see mürafoon esimesel korrusel! See on minu jaoks tõeliselt tappev. Au ja kiitus neile, kes seal töötada suudavad.

Aitab nüüd kooliteemadest. Kirjutasin oma mälestused ja saatsin ära. Kas me neid ka kunagi kusagilt lugeda saame, see on juba isejutt.

Tuesday, November 12, 2013

Viis hommikul

Ma võtaksin meelsasti selle variandi, et jään õhtul magama ja ärkan hommikul vara. Tänane oli ootamatu. Uinusin ehk kaksteist ja ärkasin neli.

Eile oli minu jaoks taaskord elamusterohke päev. Käisime oma armsa väikse tiimiga jälle mu koduküla raamatut ja filmi esitlemas. No meeldib mulle, kui inimesed on soojad, osavõtlikud, võtavad sind omaks. Mida, sa hing, veel ihkad?

Soe oli eilne õhtu. Läksime teeotsa Ivole vastu. Jalgsi. Hoidsime käest kinn ja mina muudkui padisesin oma lugusid. Mulle jätavad need jalgsi käimised alati hinge kustumatu jälje. Vat siis sa oled vahetus kontaktis loodusega. Mulle meeldivad ka autoga kihutamised mööda öist musta asfalti, teetähised vastu helkimas.

Mulle meeldib palju asju. Jumal tänatud! Olid ajad, kus mulle ei meeldinud mitte midagi. Hakkavad vist mööda saama. Vähemalt osaliselt ja aeg-ajalt.

Monday, November 11, 2013

Istun ja ootan

Selline laul on ka, aga kes laulab? Mul laulab Vikerraadios praegu Lauri Saatpalu, aga mitte seda laulu. Mina tõesti istun ja ootan. Teen aega parajaks, et linna hambaarsti juurde reisida.

Ah, ma pole üldse romantilises tujus. Arvasin, et olen ja kirjutan midagi ilusat...

Oh, Maria tuli just praegu koju tagasi.

Side lõpp.

Sunday, November 10, 2013

Laul meie esiisadele

So-oh, nüüd panin küünla isa pildi ees põlema. Aga see oli vist kaks aastat tagasi, kui tundsin, et oleme oma esiisadele ühe laulu võlgu. "Ema süda" on, aga isadest ei midagi.

Istusin siis klaveri taha, vaatasin isa pilti klaveri peal ja hakkasin laulma. Selline muinaseepos sai! Panin noodigi kirja ja puha, aga nüüd enam ei suuda seda sahtlist üles leida. Hakkan tuletama mälu järgi. MINU MÄLU!!!

ennemuiste vanal ajal sündis poegi paremaid
läbi valu läbi vaeva kasvas mehi kangemaid

kandsid kaela läksid karja sääred kuresaabastes
kündsid põldu peksid vilja tugevaks said tegudes

noored mehed julged mehed kauneid neide kosisid
tegid tööd ja laulsid laulud eesti sugu jätkasid

meie vaprad esiisad oma verehinnaga 
võitsid kätte vabaduse ehitasid isamaad

Teine rida kordub. Ja korduse lõpufraasis saab pikka kõrget nooti hoida.
Olen seda isa haual laulnud (vaiksel häälel), koeraga jalutades (täiest kõrist) ja siis praegu nüüd esitasin ka ja võtan veel paar korda esitada.

Vaatasin läbi küünlaleegi isa silmi vanal  fotol. Ta oli rahul.

Saturday, November 9, 2013

...

Sisemised vaevad on tagasi. Füüsilised. See on magu, raisk, mis haiget teeb. Tema on stressoritele ju kõige tundlikum.

OK! Aitab virisemiset. Jõin meega taimeteesid ja parem hakkas. Panin mutilõksud talvekorterisse. Tõmbasin sajad hunnikud jälle sirgeks. Ahjupuud on ka nüüd seal, kus nad olema peavad. Ühe kännu tõin kaminasse valmis, et kui on tahtmist tikku tõmmata, siis...

Maria läks Tallinnasse. Kurat, ma ei oska enam temata olla. Nii hea, kui ta seal ülakorruasel olemas on. Arvuti on nüüd küll taas ainuüksi minu päralt. Olgu, ma siis kasutan seda.

Pool neli ja hämaraks kisub. Muide, see eelmine jutt suremise kalendaarsetest näitajatest. See teooria on kuidagi biorütmidega seotud. Proovisin uurida, aga ei leidnud ma selle kohta suurt midagi. Olen teadlikult surmateateid jälginud ja märganud, et see tihti töötab.

Oh! Alender laulab praegu!!! See on ilmselt Osila tekstile. Oodake, ma kuulan. Sõbrake, elame veel...

Ohh, Alender ja ta juuspeened keeled. Mäletan. See oli pärast Estoniat. Mul oli Alenderi kassett Vana kloun. Tollal töötasin veel koolis. Ei läinud pärast tunde koju, panin lindimaki mängima ja kuulasin juuspeeneid keeli kordi ja kordi. Kui ammu see oli!

Kaunist hämarust teile!

Thursday, November 7, 2013

November

Mitte, et ma surema hakkaksin neil päevil. Lihtsalt perearstiga rääkisime kord sel teemal, et vanad inimesed surevad kuu enne või pärast oma sünnipäeva. Teine võimalus on pool aastat. Ma olen mais sündinud, seega november sobib.

Ärkasin täna kell neli hirmsa keefirinäljaga ja selle luuletusega.

november mu surmaKUU TUUL on täis vihma ja
JAHEDUST VAHEDUST täis on mu
MEEL TEEL on loigud ja
SILMAPIIR PÄIKSEKIIR pilvedest
LASKUB TASKUS on tühjus ja
AUGUD KAUGUS on kaugel ja
MEELITAB KEELITAB mõistus ja
TARKUS ARGUS on kammitsaks jalus
VALUS novembri ALGUS
VALGUS on tulekul

VALGUS

Lumi siis või valgus tunneli lõpus.

Wednesday, November 6, 2013

Sõbrad, kell on ju kolm

koidu eel - nii laulis RAM-1 minu lapsepõlves. Kell näitab küll alles 1.41, aga pea ta kolm ei saa.

Veidi aja eest väljusin voodist, kirjutasin päevikut ja siis hakkasin võimlema. Tegin põrandavaibal kõhulihaste harjutusi ja kavatsen veel teha, sest feissbuk streigib mul siin.

No nii mõnus oli võimelda, kuigi pisut nagu uni hakkab ikka tulema ka.
Igal õhtul on mul megaprobleem - kus magada? Teleka ees nurgatiivanil, teisel diivanil või voodis. Vahel on täiesti selge, et pole mõtetki magamist proovida. Parem istuda ja kirjutada.

Mida see feissbuk siis näitab mulle? Üht mu tütart Guadeloupel. Seismas sini-sinise mere taustal. Kurat, ma pean ka ikka kuhugi reisima. Millal see rongitee ükskord ometi valmis saab? Lennukisse ma enam ei lähe. Ainult juhul, kui te mu uimaseks lööte.

Aga mu lapsed - kosmopoliidid. No mis sa teed ära.
Ei no ma olen omal ajal ka ikka reisinud, aga nüüd on küll vahepeal must auk. Ma olen pirtsakas ka, vajan isiklikku reisisaatjat. sellist, kes kõik mu soovid täidab ja kulud katab.

Homme reisin igatahes Jõhvi ja reedel Toilasse.

Peavalu

Otseses ja kaudses mõttes. Otsesele aitab Ibustar. Võtsin ühe. Muidugi ma pole täna ka õues käinud, vaid ainult klahve kõbistanud. Homme lähen. Raamatukogus on mingi üritus.

Aga selle kaudse peavalu ma tekitan endale ise. Kedagi pole süüdistada. Normaalsed ei kirjuta ju mingeid käsikirju, ei kerja vallavalitsuselt ja kulkalt raha ja ei käi trükikojas asju ajamas. Normaalsed istuvad näiteks pangas.

Mind kahjuks-õnneks normaalseks ei loodud. Mina kirjutan ja kerjan ja maksan peale, kui vaja.

Ja see kuramuse eesti keele grammatika! Luuletust on hea kirjutada. Läbiv väike täht ja ei ühtegi segavat kirjavahemärki kusagil. Väikse möönduse teen isikute ja kohanimedele. Seal kasutan ikka suurt algustähte. Aga vat jutuga on teine lugu. Ma panen ka ikka neid komasid, aga...

Ühesõnaga. Ma tahan lugusid jutustada ja ega mulle meeldi, kui mind keegi toimetama hakkab. Minu lauseid ümber tegema. Mõte saab ju kaduma. Grammatika on üks kuradima kammits looja jalus! Maha grammatika! Elagu loovus!

Jutumärgid ka ei meeldi. Otseses kõnes ikka kasutan, aga muidu vahetan nad kursiivi vastu. Lastagu või maha. Selline meeletu mässaja olen mina. Hahaha...

Asun siis taas oma teksti kallale. Kui uudiseid on, siis ma kirjutan teile.

Saturday, November 2, 2013

Tänane hingedepäev

Tänane hingedepäev on segu põlevatest küünaldest, nõrgenenud genofondist ja Maahommikust.

Kui väsinud ma ärgates olin! Tänu kohvile jõudsin Maahommiku ajaks siiski teleka ette. Mulle meeldib vaadata värvilisi liikuvaid pilte elust Eestimaal, kus inimestel on romantilised maamajad, aedades puud-põõsad-lilled-mesipuud ja õue peal ning laudas koduloomad.

Maamaja mul on. Piisavalt vanamoodne, et mõjuda romantiliselt. Puud-põõsad-lilled ka. Mesipuid enam mitte. Koduloomadest koer.

Nüüd jõuangi asja tuumani. Aastaid tagasi unistasin kodusest elust, et hoolitseda maja, aia ja kahe kitse eest. Olen neist kitsedest teile ka rääkinud. Aga oh üllatust! Ma ei kujuta enam ettegi, et viitsiksin nende eest hoolitseda.

Mu vanemad viitsisid kõike kõrge vanuseni. Mina olen neist tunduvalt nõrgem.

Ah jaa! Mina ju pean mutte! Mitu päeve pole õue jõudnud hunnikuid tasandama ja lõkse ümber tõstma.

Ehk on täna see päev?!

Friday, November 1, 2013

1. november minu elus

Pikk ja täis elamusi. Juba hommik oli eriline, sest tuli tõusta minu jaoks liiga vara. Oleksin nii väga kohvi tahtnud, et üles ärgata, aga mitte midagi valget polnud peale panna. Kohv jäigi joomata. Mingil imeväel siiski ärkasin ja hakkasin samm sammult maailma enda ümber mõistma.

Sain aru, et pean väljuma kodust 9. 45. Mitte 8.45, nagu olin unise peaga arvanud. Nimelt läksin täna üle aastate täiesti tundmatau hambaarsti juurde. Juba sinna kõndides õppisin pähe monoloogi sellest, kuidas saan paanikahäire, kui mulle küünarnukini suhu poetakse. Kohe-kohe lämbun oma sülje sisse!

Täiesti võõras kabinet ja arst koos abilisega. Mu eelmine arst töötas üksi. Esitasin soravalt oma monoloogi, näitasin ette oma olematu hamba, kust plomm kaks nädalat tagasi millegipärast lahkus.

Nii intiimne tegevus.  Nemad mu suus, mina nende kõhukorinat kuulmas. Mõlemal korisesid. Suutsin paanika ära hoida ja vahepeal sulgesin isegi mõnutundest silmad. Ainult tund jJa valmis see oligi. Arve lõi korraks hapniku kinni - kuuskümmend eurot. OK.

Ja siis Meeli näitusele. Kõik Oli minu jaoks jälle uus, kuna olin vahepeal kõik ju unustanud. Nagu uus näitus kohe! Mälutute rõõmud - kõik on uus! Armsad inimesed ja armas kodune olemine. Värviliste klaasidega ukse eest kümme punkti!

Isegi kontssaabastega käimise sain päeva lõpuks selgeks.

Nüüd istun siin Maria hõõgveiniga. Koju tulles ta seda enam eest ei leia.