Thursday, October 31, 2013

Rohkem mõistmist!

Ütlen mina, blogi Misantroop omanik. No tõesti! Mu kõrval lebab hetkel tumedas kalingurköites Andres ja Ly Ehini tõlgitud Tuhat üks ööd. 

Pärit ühe mu tütre raamatukogust. Mina pole lugenud ja ma ei tea, kas ma hakkan. Igatahes on raamat muljetavaldav.

Aga see seriaal!!! Terve suve olen ma seda truualamlikult vaadanud, kaasa elanud, läbi elanud. Nutnudki!
Ma ei uuri enne homset välja, kuidas lugu lõpeb. Homme kell kuus vaatangi.

Aga mida ma öelda tahan, on see, et kui palju andestamatust ja mittemõistmist!!! No tänu sellele sündis nii pikk seriaal. Ma arvan, et järgmist küll ei viitsi vaadata. Jälle räägitakse mingist ühest ööst, mis muutis elu ja mida ei saa kuidagi unustada.

Unustage ära ja minge eluga edasi!

Aga tagasi Seherezadi juurde. Magada mehega ja saada 150 000 dollarit, see on ju hea saavutus! Mis siin häbeneda on? Ma ei tea, kas ma nimetasin õige summa?

No vot. Siin tuleb mängu kultuuride erinevus. Türklased on ikka vist äärtpidi natuke nagu keskajas kinni, või mis? Andestada on raske, tahaks ikka verd lasta ja päid raiuda. No sellise mulje nad oma filmide ja ajalooga mulle jätavad.

See, kuidas Onur nüüd naistega käitub, see on küll inetu. Õilis mees olgu ikka alati õilis! Selline on minu nõue.

Tuli kohe hirmus Gabrieli-igatsus peale. Ja tegelikult oli Ivo Schenkenberg ka üks tore mees!

Monday, October 28, 2013

Oh seda avarust küll!

Näete, saingi arvuti ja kirjutamisõiguse tagasi.

Käisin täna linnatretil, et ärevust kontrolli alla saada. Kõndimisega. Aga ei saanud. Hirmus tegutsemisind on. Seda nad nimetavadki maaniaks. OK.

Metsalangetamine käib. Õhus on kirbet-magusat puidulõhna. See meenutab lapsepõlve ja isa midagi ehitamas. Või seda mu lapsepõlve 8. märtsi, kui käisime isa ja emaga kaugemal metsas puid tegemas. Hobusega läksime. Mäletan lõket ja puude lõhna ning päikesepaistet. Küll mul oli hea meel, et kooli ei pidanud minema. 8. märts oli tollal ju riiklik püha.

Teisel korral käisime isaga kahekesi. Hobusega palke ära toomas. Sinna sõites saime istuda, aga pärast oli palgikoorem peal, siis pidime kõrval kõndima. Ema pani mulle värskeid suhkrusaiu kaasa. Söötsin neid hobusele ka.

Sain metsas külma ja jäin haigeks.

Kohtasin täna armsaid inimesi, kellega viisime läbi südamliku vestluse.

Nüüd siis asun oma kirjatööde kallale.

Sunday, October 27, 2013

Tsüklis

Jess! Hiilisin üles tuppa ja tõin arvuti alla. Und ei tulnud, aga nüüd tunnen, et hakkan ära kukkuma.

Seega tsüklis. Sügavalt. Joomatsükleid ma kogenud pole, küll aga lugemise-kirjutamise omi. Nüüd olen lugemistsüklis. Aga see on sama nagu joomisega. Midagi ei tee, ainult loen. Kodus käib tolmurulliralli täie hooga.

Tegelikult võtsin täna siiski tolmuimeja välja ja Maria käis lapiga kapid ja kalveri üle. Imeda ma võin, aga lapiga pühkimise geen täiesti puudub.

Viimasena lugesin täna Laivi "Lapsepõlv Toila Altkülas". See kõnetas mind ja puudutas hinge. Oleme hingesugulased küll, Laivi. Ja mul on sellest väga hea meel.

Vahepeal on saag metsa meie ja Peterburi maantee vahelt maha käristanud. Näeme kirikutorni ja linnatulesid. Natuke on lapsepõlvetunne ka, kui seal oli alles madal võsa ja koolist koduteele paistis kodumaja korstnasuits.

Mingu maailm oma teed, mina teda peatada ei suuda.

Andestage mulle...

Sain juba noomida, et pole kirjutamud. Nüüd on mul laps kodus ja ta ei lase mind apastraadi juurde igal hetkel. Möödas need õnneajad, mil võisin ise kõike teha ja otsustada. Millal ta küll endale arvuti ostab?

Tänane öö möödus halle varjundeid lugedes. Kohustuslik kirjandus, mõistate. Kaks osa on veel. Eks ma vaatan nad kõik ikka läbi.

Ühesõnaga. Olen end päris sassi lugenud. Kohaliku koduloo-uurija raamatust leidsin midagi täitsa uut ja vapustavat enda jaoks - kunagise mäe oma kodukülas, mis nüüdseks on laiali kantud ja mille olemasolust polnud ma kuulnudki.

Lugesin veel mitut raamatut, kõik on peas sassis...

Ega must endast suurt kirjutajat hetkel pole. Võib-olla kunagi ehk. Hiljem. Ei tea. Vaatame.

Sunday, October 20, 2013

Klaverimäng ja plaadikoogid

Valimas käidud. Kiirel kapakul linna ja tagasi. Sain oma värske õhu doosi kätte. Ega muud viitsigi täna õues teha.

Plaadikoogid ahjus. Lõhna maja täis. Üks on punapeedi ja sinihallitusjuustuga ja teine on õunakook.

Mariast ei tea ma midagi. Ainult nii palju, et täna pidi kodumaale lendama. Eks ma ootan, millaski see telefonikõne peaks saabuma.

Õues on päike ja minul klaverimängimise hood. Hakkan mõnd lugu mängima, siis ega enam pidama saa. Kümneid kordi. Vahetan lugu. Jälle sama.

Ära sa ütle, päris hästi tunnen ennast kohe hetkel. Kõik need ka rõõmustasid mind, kes feissbukis laikisid ja kommenteerisid.

No ma lähen klaveri taha.

Kolm kollast roosi

Oh ma olen nii heldinud.

Just hetk tagasi kõlas uksekell. Lähen avama, paljajalu, hommikumantel lohakil seljas, suu vahtu täis ja hambahari suus. Ukse taga seisab naabrimees ja veel üks mees, käes kolm kollast roosi. Tänuks mulle mu külaraamatu eest.
Neelasin ähmiga hambapasta alla.

Tõsised karmid mehed. Eile kõvasti viina võtnud. Ka mind otsimas käinud, aga meid eile kodus polnud. Me vaatasime Illukal "Õlimäe õisi" ja tutvusime suurepäraste noorte inimestega, sealhulgas filmi autor.
Mees tulnud Viljandimaalt sugulasele külla. Ja tõi mulle roose!!! Ma oskan seda hinnata, mehed!

Tahaks kohe koos viina võtta ja natuke römiseda.

Aga mul vaja riidesse panna ja valima minna.

Aga ole sa tänatud, Jaak või Jaan. Erutusest ei jäänud mul nimigi meelde.

Friday, October 18, 2013

Kõrvitsapüüresupp ja loomepalavik

Viia, ma keetsin su kõrvitsabeebist püüreesupi! Sibula, mee ja ingveriga. Manustan siin seda praegu. Noh, joon. Sai selline imeline ja joodav. Oh, ma armastan neid kõrvitsapüreesuppe, aga siis söön tükiks ajaks isu ära.

Endal mul kolm kõrvitsagiganti ootamas. Pean kätte võtma ja tegema veel ühe laari marineeritud kõrvitsat ja siis suppi ja koerale kõrvitsa ahjurooga sealiharaguuga või purustatud linnuluudega. Väga talle maitseb.

Muidu olen täna jah loomepalavikus. See ei lase midagi teha. Nagu kõhulahtisus. Kogu aeg tuleb midagi. Panen kirja ja siis loen endale valjult kordi ja kordi ette. See natuke rahustab. Pea lausa valutab sellest jamast. Hea, et on need klahvid ja see massin, et saab kirja panna. Jumal, kuidas ma tahaksin selle käsikirja juba trükikotta viia. Veel ei saa.

Ja ega see ka aita. Need hood hakkavad korduma ja mingid asjad on mul arvutis ootel. Pole ime, et Juhan Liiv hulluks läks. Kui peas selline tramburai käib pidevalt. No tegelikult on teistpidi, ütleb üks teooria. Kõigepealt on sulle hullus antud ja siis kompensatsiooniks antakse vahel luuletusi ja muud sarnast.

Kord me hakkasime Alatskivile sõitma. Minu mahitusel keerasime Tartu maanteelt valest kohast ära. Ekslesime seal Välgi metsade vahel, kümneid haruteid ja ei ühtegi viita. Hämardub ja bensiin hakkab lõppema, pererahvas ootab külla. Kui õnnelikud me olime, kui mobiil lõpuks Alatskivi masti näitas. Mida te, idioodid, sinna läksite, naeris meid pererahvas.

Tookord ka Aimar ütles sama. Pole ime, et Juhan Liiv hulluks läks. Katsu sa sealt Välgi metsade vahelt välja saada!

Thursday, October 17, 2013

Peeter Kormašovi ja õunakoogiga voodis

Et mida ma parajasti loen? Peeter Kormašovi " Ilma vaseliinita ehk 11 kuud seiklust". Noor intellektuaal versus sõjardid. Haritud ja vaimselt väga võimekas poiss sõjaväeteenistust läbi tegemas. Ta ei hala, vaid saab hakkama ja kirjeldab seda kõike haaravalt.

Loomulikult pole see mingi vanamuttide kirjandus ja raamat poleks iial mu kätte sattunud, veel vähem lugemislauale (voodisse), aga Peeter kuulub mu laste sõpruskonda. Ja nii leidsingi riiulist täiesti juhuslikult selle pühendusega ja ränkade punaveinikahjustustega eksemplari.

Jah, loomulikult on Peeter Nikolai Kormašovi pojapoeg.

Kui ma raamatu kell üks öösel käest ära panin, tundsin kõrvulukustavat nälga ja vedasin voodisse õnakoogi jäänused, riskides voodi kaneeli ja fariinsuhkrut täis pudistada. Söön kell üks öösel ja imestan, miks mul on päästerõngas vööl. No tõesti!

Mu tänane puutassimine on selleks korraks läbi ja nüüd asun oma tekstide kallale. Selg natuke valutab ka.

Wednesday, October 16, 2013

Üritus

Käisin täna raamatukogus üritusel. Luule ja kitarr. Noored esinejad. Üks Ida-Virust pärit tüdruk ja üks eiteakust pärit poiss. Tüdruk luges oma luulet, poiss mängis ja laulis ka. Oleks võinud selle helitehnika jätta kus see ja teine, oleks veel parem olnud.

Kuidas see tüdruk oma loomingut nimetas? Ruumipoeetiline? Ta lootis, et see ei olnud liiga uinutav. Mulle siiski oli. Heas mõttes. Nagu Riina ütles, et juskui vaikne puhas oja voolaks.

Hea, et ma läksin. Mul hakkas poole tee peal nii külm, et tahtsin tagasi pöörata. Õnneks ei teinud seda. Nägin inimesi, kes mind rõõmustasid. Dea. Liivi. Mari. Riina. Ja mõned  mu endised õpilased. Vaatasin ka Liia näitust. Kuivpastell. Oli vist?

Tulin koju ja kirjutasin ühe luuletuse. Tüdruk inspireeris. Mis mind kõik inspireerinud pole viimasel ajal. Kuulen või näen mingeid ridu ja nad hakkavad minus edasi elama. Siis panengi kirja ja unustan. Ega ma peast ei tea midagi, mida olen kirjutanud.

Selline päev siis oli.

Aga ta pole veel lõppenud. Kavatsen siin veel kaua klahve klõbistada, aga teile head ööd!

Tuesday, October 15, 2013

Poole oktoobri peal

Uduvihma sibiseb. Vedelesin koos kuuma kakaotassiga poole päevani voodis ja vahtisin mändi. Oma tõsist kaheharulist mändi. Oma parimat sõpra ja lohutajat.

Mõnikord tuulistel pimedatel õhtutel, kui me õues tekke klopime, hõõruvad männitüved end teineteise vastu ja teevad kõhedustekitavat heli. Aga ma tean, et need on nemad. Ja meie olema maja ees valguslaigus, pahad ei saa meid kätte.

Iga päev tõmban mutihunnikud rehaga siledaks ja paigutan lõksud ümber. Nädala jooksul pole ma ühtki mutti kätte saanud. Ma ei usu, et saan oma elu jooksulgi. Oma südame rahustuseks panene neid lõkse. Täiesti suvaliselt ja räpakalt. Kaks tunnelit ja üks see maapealne. See maapealne oli täna lahti karanud, aga mutti kätte ta polnud saanud.

Teen nüüd endale meega teed, mõtlen veidi veel ja hakkan siis küpsetama. Plaanis on õunakook odrajahupõhjal. Kaneeli, ingveri ja fariinsuhkruga. Võib-olla teen ka kaks.

Monday, October 14, 2013

Päästerõngas ja päästepaat

Vene ajal oli selline laul, kus sõnad päästerõngas ja päästepaat....Rohkem ei mäleta, ainult kahte sõna ja nende juurde käivat meloodiat. Umbes, et Georg Ots või Jüri Pärg laulis.

Käisin endale kleiti ostmas ja siis proovikabiinis avastasin, et OHHOOO! Väike päästerõngas on ümber keha. No tore. Täiesti märkamatult sinna tekkinud. Ei no ma olen ikka kaasa ka aidanud, süües valimatult kõike, mis hamba all otseselt ei karju.

Seega siis. Ma ei taha teda. Krõbistan õunu. Kuigi üks mu tuttav ütles, et ta läheb sügisel õunu süües jämedaks. Lausa nagu üles pundub.

Ärge saage minust valesti aru. Mulle meeldivad paksud inimesed väga. Nad on ägedad. Näiteks nagu see venelanna Anna, kes tantsis tagumikku trimmi ja nüüd mängib  "Mendis". Maailm oleks väga igav, kui kõik naised oleksid ainult Barbid.

Ainult et oma päästerõngast soovin küll vabaneda. Otsin selleks mingi päästepaadi.

Saturday, October 12, 2013

Sajandiromaan

Päike paistab, küünal põleb, mina kirjutan. Lõpuks leidsin teema ja karkassi oma "sajandiromaanile". Keegi just ükspäev rääkis raadios, et ühte suurt romaani oleks vaja. Aga Mats Traat ja "Minge üles mägedele?" See ei sobi siis vä?

Vahet pole. Igatahes on mul nüüd kuhu põgeneda. Kirjutamisse. Ja söömisse! Olen juba päris jäme. Ostsin uue kleidi. Sellise, mis selga mahtus. Aga siiani on kotis, pole viitsinud välja võtta.

Tolmu pühkida ei viitsi. Aknaid ka ei viitsi pesta. Päike praegu näitab, kui mustad nad on. Ei huvita.

Mu sugupuu on valmis. Hariliku pliiatsiga tehtud. Palju pidin kustutama, et kõik ära mahutada. Nüüd pean ostma vildikad ja siis teen kõik viis haru eri värviga. Viiel üheksast lapsest on järeltulijad.

Mis siis veel. Mutilõkse paigaldasin. Kardan, et ma ei saa midagi, sest ma ei viitsi korralikult panna neid. Mu moto paistab olevatki:"EI VIITSI!"

Elu tundub hetkel äärmiselt mõtetu. Vahin küll neid sügisvärve ja päikest, aga ikkagi.

Vein on otsas, Viia!


Tuesday, October 8, 2013

Elu on lill

kui sul on 1,7 liitrit Viia toodud koduveini. Ma kavatsen tõmmata kärsa umbe ja londi põrisema ajaks, kui mu mees koju saabub. Nii rääkisisd vanasti epakad. Aga hästi mätsib, Viia! Elagu kogu maailma alkohoolikud!

Imeline päev! Viia ja Enno tõid mulle ämbritekaupa õunu. Mis te arvate, kas ma neid tuppa kutsusin ja midagi pakkusin. Vastus on ei. Mina ei suuda seda kohvitassi kapist võtta ja pärast jälle tagasi panna. No nii raske on! See on nüüd südamel ja selle pärast joongi. Küll mul saab pärast paha olema. Tunnen neid koduveine.

Aga kui nad tulevad oma ämbrite järele, siis teen teed või kohvi või noh vaatame. Aga täna seisime keset õue ja lobisesime. Nii soe oli. Aiatoolid olid juba ära pandud, istuda polnud kusagile.

Pärast lõikasin äraõitsenud kuldvitsapõõsa maha, et see raisk ei külvaksja põletasin lõket. Oh seda tule puhastavat jõudu! Ilus oli vaadata. Ja kordan veel, nii soe!

Ma arvan, et mingis elus on mind ka nõiana tuleriidal põletatud. Mulle tundub, et ma olen absoluutselt kõike teinud. Sedasi. Soh.

Minge nüüd feissbukki ja laikeige mu tuhkpuuhekki.

Joon edasi. Homme räägin, kuidas see lõppes.

Monday, October 7, 2013

Iiristeaed

Kätte sain oma laulu. Tänu Merlele. Tubli tüdruk. Loeb ilusti mu blogi.

Nüüd ma istun siin, põletan küünalt, kuulan laulu, joon humalateed ja otsin lepitust oma vanavanaema Leenuga. Ta vaatas eile nii valjul pilgul mind Genis. Jah, minu käe läbi see foto sinna sai ja mulle tundus, et Leenu polnud rahul.

Ma ei õpi ka midagi. Enne, kui hakata suhtlema kadunud hingedega, tuleb neilt luba küsida. Nad ei taha solgutamist ja lähevad ärevaks. Küünlaleek lepitab. Nüüd ma ei unusta enam seda süüdata.

Ostsin täna A1 vatmani ja hakkan sugupuud joonistama.

Armsad esivanemad, andke andeks tülitamine ja nimepidi nimetamine. Meie siin olevikus otsime oma juuri. Olge teie seal Igavikus rahul ja rõõmsad. Me pole teid unustanud.

Iirised õitsevad siin, iirised õitsevad sääl...

Oh ei läinud see magamine sugugi nii lihtsalt. Poole kolmeni ma veel kirjtusin ja lugesin oma lugusid. Aga see pani mõtted korda. Vähemalt halbu ei olnud. Lamasin ja mõtlesin. Uinusin alles vastu hommikut.

Olen nii uimane, et kardan auto alla jääda. Aga ma lubasin linna minna.

Ja nüüd siis äkki kuulen raadiost OMA LAULU. No sellist, mis mind kõnetab. Harva on neid. Muidugimõista emakeelne. Kes laulab, ei tea. Duett. Mees ja naine. Kitarr jne.

Umbes nii ,et

...kunagi leiad end siit
joovastab kaktuseviin
iirised õitsevad sääl
iirised õitsevad siin...

Kes laulab? Te öelge mulle!

Sunday, October 6, 2013

Liiga palju dopamiini

Oh sa kurat! Olen nii ülierutatud. Juba eile õhtul olin. Et üldse magama jääda, kulus rohkem arstirohtu. Eile olin ärevuses tänase päeva pärast. Täna olen ärevuses ka tänase päeva pärast. Ülierutatud.

Käisime siis külas oma Narva sugulastel, keda vist nägin esimest korda. Palju infot, palju positiivseid emotsioone. Aga need ju tõstavad dopamiinitaset. Kõrge dopamiin omakorda põhjustab ärevust ja unetust ja igasugu muid asju veel.

Muide, skisofreenia on ka seotud dopamiini üleküllusega.

Aga võib-olla ma süüdistan alusetult. Võib-olla mõni muu neurotransmitter või mitugi nendest mängib mulle vingerpussi ja laseb siin unetuna klahve klõbistada. Selge on, et pean end kuidagi maandama.

Proovin, kas tuleb mingi luuletus. Kui tuleb, siis reeglina ka aitab.

öö väljas on öö
must nagu saapaviks
kell varsti kaksteist lööb
aga mina ei maga
miks

klõbistan klahve ja kuulan
ventilaatori vurinat
oma peakest ma veidi tuulan
see on mõtteid täis
vat

puhake kadunud hinged
ühe pooleldipõlenud küünla 
et kaoks mu mõtteist see pinge
teie mälestuseks nüüd
süütan

teid hüüdsime nimepidi
nii rikkusime te rahu
oh eellasi imelisi
muljed minusse ära 
ei mahu

Ära sa ütle, läkski kergemaks. Hea, et ma selle küünlamõtte peale tulin. Muidugi me rääkisime täna nii palju esivanematest. Pole siis ime, et ollakse liikvel ja ärevil.

Nüüd tunnen, et nemad saavad rahu ja mina ka. Loen veel pobinal ja rütmis oma oopust mõned korrad. Rahustab. Põletan pisut küünalt veel ja siis

head ööd!











Saturday, October 5, 2013

Kosilased! Põgeneme!

Loen feissbukist, kuidas mu vanema tütre pere kõnnib õhtuse Brüsseli tänavatel. Neljane tütretütar mängib pimeduses põnevat mängu - võitlust kurjade jõududega. Ja selmet, et hüüda:"Appi! Tondid!", karjatab tema dramaatiliselt:"Kosilased! Põgeneme!"

Seda teeb emantsipatsioon.

Ja teine lugu. Mu mees kõnnib õhtuse Brüsseli tänavatel ja jõuab ühe pargi juurde, kus harrastajad jalgpalli mängivad. Mängijad on mustanahalised. Näha on ainult veerev pall, jooksvad valged sokid ja tossud ning hulga kõrgemal kaasajooksvad valged nokkmütsid.

Mina andsin kunagi Brüsselis kerjavale noorele naisele mingi liigväikse mündi, mille ta tänavale viskas ja mind sajatama kukkus. Minu arvates olie see kerjuse-eetika vastu. Küllap oli ta libakerjus.

Brüsseli-teema sellega lukus.

Friday, October 4, 2013

Õhtu edenedes

on kardinad tõmmatud ette
ja telekast tuleb reporter
meenutan möödunud suve
kui kõndisin aeglaselt vette

rand kivine laine lauge
vesi külm kuid sest pole lugu
eemal silmapiir hele ja kutsuv
see suvi nüüd tundub nii kauge

halud ahjus ja praksumas tuli
ja feissbukis hulga sõpru
me räägime ilmast ja maast
ja sellest mis kunagi oli

ja sellest mis ootab meid ees
ja kurvaks mis teeb meie meele
kuid kõige tähtsamad sõnad
on alles veel meie sees


Üks õnnis reede õhtapoolik

Ma kandsin hulga suuri raskeid ahjupuid riita ja tunnen end nüüd nagu rahvuskangelane.

Ma olen Genist ja feissbukist leidnud hulga sugulasi ja nendega kontakteerunud, edastanud neile kokkutulekukutse järgmiseks suveks. Jälle tunnen end nagu rahvuskangelane.

See suguvõsavärk. Suguvõsa on ikka väga täpne termin! No nii tihedaks läheb, et lase aga olla. Olen seda nüüd üles joonistanud, et asjast aimu saada. Mu vanaemal oli kaheksa õde-venda. Neli surid noorena, aga viiel on järeltulijad. Seitse põlve!!! Üks haru on Venemaal ja üks Narvas, aga Narvas räägivad mõned veel või jälle eesti keelt.

Teeme järgmisel suvel selle kokkutuleku ära ja siis sama isapoolsete esivanematega. Vana inimene tahab ikka enne surma teada, et kelle hulgast ta pärit on. No esivanemaid enam pole. On ainult nooremad. Ma olen ju kõige alumine põlvkond. Appi!!!

Aga õigepea ma lülitan arvuti välja, et ta ventilaator ei põriseks ja heidan sirakile. Ja vahin seriaale ja joon kakaod. Brändit sisse panna küll pole, aga käib kah.

oktoobrireede näitab veel värve
ja tiigis on tilgake vett
see tilgake tähendab mulle järve
ja seepärast tähendab et
su koduks võib olla terve maailm
või terve maailm olla su kodus
minu elu on mu mõtetes linastuv film
ja Baikali järv on mu tiigilodus



Thursday, October 3, 2013

Seentega on halvasti

Täna koera jalutasin, siis üks mees mu tee äärest korjas midagi, lõikas ja nuusutas. Minu arvates olid need küll mingid sitakad.

Mu vanema käis palju seenel ja sai ka neid. Mina lapsena ka, aga Metsaema mulle ei andnud. Nüüd on mul aia taga kaks kukeseenekohta. Alati ma unustan riidesse panna, kui ma neid kukekaid korjama lähen ja alati on seal nii meeletult sääski, nii et seenekorjamine seostub mulle nüüd halbade emotsioonidega.

Metsa üldse ei viitsi minna ja ei julge ka üksi ja seentega ei viitsiks midagi teha ka. Mõistan, kui lugupidamatu ma loodusandide vastu olen, aga mis teha.

Siiski. Praegu keeb mul aedviljasupp. Sundisin end keetma ja sunnin ka sööma. Juurikaid on hunnikute kaupa, ainult õunad on läbi. Suur koduõunaigatsus on. Seni, kuni õunu puus, on kõik hästi, aga enam pole. Talvesordid ei kandnud sel aastal.

Aga ilm on ilus. Päike. Mu kaks tekki, mille ära pesin, jõuavad veel õues kuivaks saada. Õues kuivanud pesu, mu lemmik!

Korjasin mutimulla ära, et natukenegi vaateid nautida, aga juba on uued hunnikud!

Lehti ma küll ei raatsi riisuda. Sügis tähendabki seda ju, et lehed on maas. Tulevad talla all tuppagi, aga mis siis, pühin ära.

Sügis, mu lemmik!

Tuesday, October 1, 2013

Hundimõrsja

Pidin ma seda järjejuttu raadiost kuulama. Aino Kallase "Hundimõrsja". Mulle tuli kõik meelde. LOOMULIKULT olen ka mina libahunti jooksnud. Millises elus, pole oluline. Aga ma tean seda tunnet, kui sa tormad öösel läbi laante, üle laugaste nagu vaba tuul. Sinus on nii palju jõudu ja vabadust ja verejanu.

LOOMULIKULT on libahuntlus Saatanast ja ma sain kohe ka oma karistuse. Läksime Kõuga jalutama. Kirjutasin oma peas libahundiluuletuse esimesi ridu, kui äkki kõmdi vasakule küljele pikali. Libedad vahtralehed. Sain haiget ja poriseks ja koer muidugi ei viitsinud oodata, kuni ma laman, oigan ja aietan. Käisime ikka kakatiiru ära, aga jalg on mul valus. Täna öösel ei tule vist huntijooksmisest midagi välja.

Üks väike katkend. Ülejäänut lugege raamatust.

...ja metsaserval ootavad mu sõbrad
neil koonud püsti sügistaeva poole
ma pistan jooksu nagu läänetuul
tean rauas ammu minu jaoks on hõbekuul...