Sunday, September 29, 2013

Tütar, tatar ja talinisu on talu hukatus

Sellist, ilmselt oma esivanematelt kuuldud sententsi, kasutas aastaid tagasi mu lemmimees Indrek Tarand mingis oma telesaates. Oli ta ju kunagi telenägu.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Lugesin Virgo ja Ljudmilla Mihkelsoo raamatut "Toome oma tervise tagasi" ja võtsin paljusid asju kuulda. Nemad on mingid tatra ja meega tervendajad. Ja muide need RemedyWayOÜ mee- ja tatrasegud igasuguste marjade ja millega kõik veel on imemaitsvad. Igatahes on neid mõtekas süüa mingi tobeda kommi asemel.

Ja ma lähen kohe homme apteeki ja poodi, et osta vajalikke sööke, mis minul kodus ei kasva. Näiteks humalakäbid. Minu humalal neid pole. Humalad on vist ka mingid isased ja emased? Igatahes humalateed kavatsen jooma hakata. Aga siilkübar on mul juba viina sees ligunemas.

On vaja mett õietolmu ja suira ja taruvaiguga, puuvilja- või õunaäädikat. Maapähkleid, kreeka pähkleid, datleid, brokolit ja tuunikala, ingverit ja pärmi, maisi ja virsikuid. Ja küpsetamiseks odrajahu.

Aga nüüd ma vaatan läbi kontserdimaja hooaja kava ja märgin ära, kuhu ma tahan minna. Neid asju on vähe. Tahaksin selliseid nagu Kimmo Pohjonen ja vennad Johansonid ja Bonzo jne.

Vaatame, mis seal on.

Saturday, September 28, 2013

Pruun tagumik

Kui mul seda pruuni tagumikku peeglist vaadata poleks, siis ma ei usuks suve võimalikkusesse. Aga ta oli. Suvi. Ja pruuni tagumiku sain stringe kandes ja kartuleid ning peenramaad rohides. Ikka kummargil ja tagumik otse päikesesse. Paar päeva ja olemas. Ja mu selg lubas seda! Fantastiline!

Tõsi, mõned katusel päevitamised olid ka. Keha kookoseõlist ligane. Sini-sinine taevas ja lennukite valged jutid. Pääsukesed ja kiilid. Ja tahtmine niimoodi lebada. Seda pole kümmekond aastat vahepeal olnud. Aga nüüd tuli jälle. See on hea tunne, kui ma midagi tahan.

Mu psühholoog laseb mul panna iga päev kirja viis asja, mille eest ma tänulik olen. Ma leian neid asju küll. Näiteks ma olen väga tänulik, kui mul on tunnike hea enesetunne. Pole tange rinnus ega valu kusagil ega häirivaid mõtteid. Nii et depressiivset ininat ta kuulda ei taha. Küllap ma inisen siis blogis. Siin ju keegi ei keela.

Praegu ma näiteks tahan iniseda selle üle, et suvi on läinud. Ta veel kummitab kusagil. Käin üleval toas testimas,et kui kurb mul seal tühjas toas hakkab. No hakkab. Vahel nutan, kui saan. Alati ei saa.

Lasin bentsu tuua, et saaks muru niita. Vahel on selline kuiv tuuline ja päikseline ilm veel, siis niidan kohe mõnuga. Nüüd on muruniitmine võimalus, terve suve oli see kohustus.

Siis ma inisen veel selle üle, et juurikaid kasvas liiga palju. Kes need ära sööb? Paar päeva tegin juurviljahautist ja juba on isu läinud.

Inisemiseni siis, sõbrad!


Wednesday, September 25, 2013

Sisemine laps

See sisemise lapse jutt meenutas mulle mu elu müstiliseimat kogemust. Ma olen sellest kirjutanud, aga loodan, et mitte blogis.

See oli umbes kümme aastat tagasi. Olime Tallinnas metodisti kirikus ühel kontserdil ja seal oli üks alla aasta titt isa süles. Vaatas mind isa õla tagant. JA ÄKKI TA TUNDIS MU ÄRA! Ta pilk ütles: "Sina siin...kui kaua me pole näinud!" Ta silmad imesid mind endasse ja viisid kuhugi ning sel hetkel mäletasin ka mina teda ja seda kohta, kus me kord koos olime. Tema oli alles siia tulnud ja mäletas kõike veel...

See on ülim, mida olen kogenud. Vahel tunnevad ka mõned täiskasvanud mind ära, kui loevad mind või räägivad minuga, aga enamus on võõrad...

Pole siis ime, et võõraste keskel on lihtsalt võõras olla.

Viimane Antonovka

Sajab teralist lund. Just nagu ilmatede lubas. Muru on valge. Hetk tagasi jooksis orav mööda õue. Armsake. Tuli praksub pliidi all, aga ikka on külm. Vanainimesed ju tahavad sooja.

Täna sõin viimase Antonovka. Neid oligi vaid mõni. Nüüd on õunad otsas. See viimane oli roheline ja mahlane. Nüüd tuleks süüa kaalikaid, porgandeid ja peete, aga mina söön šokolaadi.

Suvi on nüüd siis läbi. Ma lihtsalt nendin seda. Kusagil sügaval oleks nagu valu ja kahjutunne, aga see ei pääse hetkel mõjule. Järgmisel kevadel algab ju kõik uuesti, aga enne on vaja see külm ja pikk talv üle elada.

Taevas on tume, vahtrad kollased, jalakate ladvad raagus.

Aga millal see suvi oli? Kõik need kuumad päevad, mis sai veedetud kaevutünni juures külma veega üle valades. Kõik need soojad ööd, mil tuli lahti hoida kõik aknad ja katuseuks. Soojad ja valged ööd. Kell kaheksa on juba pime ja september saab varsti läbi.

Mul on veel õuetöid teha ja laps koju oodata.

Varsti on läbi ka see sügis ja see elu. Mulle seletati, et see mu surmaihalus tuleneb mu sisemisest lapsest, kes pole siit pärit ja igatseb koju. Nõus. Tahan tõesti koju, aga ma ei tea, millal ma saan. Seni pean siin olema.

Päev kirjas

Kell on alles nii vähe. Oleks juba õhtu! Bensiini pole, muidu ma niidaksin muru. Tegelikult olen väsinud.

Tõeline sügis! Hommikul koeraga jalutades puhus põhjatuul, aga mul oli kaks dressipluusi ja kindad. No mis hommikul. Veerand kaksteist väljusime. Mu psühholoog arvab, et ma magan liigpalju. Tahaksin veel rohkem magada, et elu rutem kuluks.

Siis rohisin aiamaad. Enne oli roheline, nüüd must. Selg ja liikmed valutavad. Tore. Vaheldus hingevalule ka midagi muud.

Suhtlesin Narva venekeelse ajalehe reklaamitoimetajaga. Ta vastas minu eestikeelsele meilile eesti keeles ja oli üldse tore. Arvas, et ma leian kindlasti oma sugulased. No vaatame, KEDA MA LEIAN. Olen kõigeks valmis.

Hommikul ärgates nägin aknast piimjas taevas lindude kolmnurka. Suund polnud küll lõunasse. Pidevalt imestan nende logistika üle, mulle tundub see korraldamata ja kaootiline. Aga küllap nad ise teavad paremini.

Ma ei teagi, kas kurvastada või mitte. Sügise üle. Algab see lõputu kütmine. Suvel oli see lõputu muruniitmine.

Oh elu. Kes selle kõik välja mõtles ja milleks?

Tuesday, September 24, 2013

Pisikesed porgandid

Ma jätsin kevadel porgandid harvendamata ja nüüd siis korjasin seda pisikest puru. Aga sellele vaatamata on nad väga maitsvad. Kui ma ainult viitsiksin tooreid aedvilju süüa, aga ma sunnin ennast.

Täna ma niitsin muru, võtsin üles kaalikad ja porgandid, panin pesu nöörile ja rohisin aiamaad. Tubli tüdruk olin. Koeraga jalutasin ka. Jalad valutavad nüüd.

Ja see Heidi imeline meil. Üks inimene on mind jälle ära tundnud. See on võrratu tunne. Tuhat tänu Sulle, Heidi!

Otsustasin hakata otsima oma venestusnud sugulasi Narvast. Avastasin, et mu vanavanaisa Juhan Muska sünnist möödub järgmisel kevadel 150 aastat. Tuleks teha järeltulijate kokkutulek. Kuna Margus on seda suguvõsalugu hoolega uurinud, siis on millest ka kokkutulnutele rääkida.

Edu mulle!

Monday, September 23, 2013

Vere kutse

See vedas mind mööda Peipsiäärt isaisa eellaste radadel. Pikk tänavküla tsaariaegsete punasest tellistest majadega ja teistsugustega ka.

Mälestuskivi 1941. aastal hukatutele, mille juures lihtsalt pean aeg-ajalt käima. Karl-Emil kui legend. Tema lugu, mida lapsed lasevad mul jälle ja jälle rääkida.

Edasi Maarja Magdaleena surnuaiale, kus on isa, tema vanemad ja tegelikult ka Karl ise. Sinna ta maeti saksa ajal ümber.

Ja siis mööda kaunist Vooremaad Kallivere külla, kus ees ootamas emapoolsed sugulased. Viljar ja Margus ja isegi tädi Helmi, kes on üheksakümmend kolm. Terane ja tubli. Ilus kodu ja lahke pererahvas. Pole näinud aastakümneid. Aeg on tuttavaks saada. Vanaduses hakkad ikka neid omasid igatsema. Et kust sa oled tulnud ja kes on veel peale sinu.

Ja siis koju tagasi, oma metsa ja sohu, mis on imenud su juured justkui vaakumiga endasse ja lahti ei lase.

Friday, September 20, 2013

Anne

Anne tuli mul ellu üle neljakümne või rohkema aasta läbi mu esimese raamatu, mille vastu ta huvi tundis. Kuna ta abikaasal oli siiakanti tööasju, võttis Anne vaba päeva ja tuli mulle külla. Saabus olude sunnil hommikul kell kaheksa! Juba see oli muljetavaldav. Mina tõusin kell seitse ja jõudsin end riidessegi panna. Nii varane tõusmine oli ka minu jaoks sündmus omaette.

Seega Anne. Õppisime ühes klassis esimesed kaheksa aastat, aga ega me teineteist tundnud seepärast veel. Tuttavaks saime täna. Täna tuli minu ja Aimari ellu seega kaks inimlikku sooja inimest.

Õnnestunud päev. Kusagil on MEIE INIMESED ja varem või hiljem jõuavad nad meie juurde. Selle eest tuleb tänulik olla.

Mu psühholoog andis mulle sellise koduse ülesande - panna iga päev kirja viis asja, mille eest ma tänulik olen. Neid asju on iga päev. Neid ei ole sugugu raske leida.

Saturday, September 14, 2013

Tõlkes kaduma läinud

Ma hoian end tagasi, et ei avaks telekat enne kuut, aga vahel see ikka juhtub. Ja siis ma kuulen seda Rosario teksti. Kuidas nad küll tõlgivad neid oma seepe. Kui kellelgi on vaja professionaalset arstiabi  või psühholoogi abi, siis see on tõlgitud elukutseline abi. 

Tule taevas appi! Pidevalt keegi vajab elukutselist abi neil seal.

Muidugi ma tean, et telekal on pult ja sellele vajutades võin ma vaadata oma lemmikseriaali "Must ekraan", aga tore oli natuke viriseda.

Thursday, September 12, 2013

Pisut parem päev

Aga mis selles oli? Ma pean väga kõvasti pingutama, et tänane mulle meenuks, mõistate?

Ärkasin hea tujuga, sest olin magada saanud. Siis kiire pesemine ja märja peaga linna minek, sest kiire oli. Vaja oli sularaha võtta ja ära anda.

Siis oli äkitselt aega küll. Läksin juuksurisse ja föönitasin pea kuivaks. Pillet polnud tööl, tema föön seisiski jõude. Kohe hakkas parem ja soojem ka.

Mõned telefonikõned ja raamatu üleandmised.

Aega tuli parajaks teha, sest raamatukogu polnud veel avatud. Kingapoes nägin väga armsat vaatepilti. Naistekingade riiulis istus titt, lutt suus, ja proovis kingi jalga. Müüjanna sõbranna tütar. Soovitasin üles pildistada ja kohe feissbukki riputada.

Raamatukogust võtsin viis Ira Lemberit. Mul suva, mis tsükli mitmes osa, loen neid läbisegi, rahustavad.

Siis koju ja koeraga üks tiir. Ma pean oma tütardele üles tunnistama, et Kõu sai endale selle teise haggis`i, mis oli pool suve külmkapis seisnud. Tegelikult sai ta endale ka selle esimese, mida ainult pisut näksisin. Olin aastaid haggis`it nuianud, kuigi tüdrukud püüdsid veenda, et see ei maitse mulle. Tõesti. Spetsiifiline kasukas. Mingi sajanditevanune retsept kindlasti. Haggisietapp mu elus on nüüd läbitud.

Helistasin pojakesele, pole teda terve suve näinud. Lubas tulla. Ainuke, kes asub kodumaa pinna pial. Teised on maailmas, aga sellest olen ma juba rääkinud.

Lugesin kähku ühe Ira Lemberi läbi. Armas oli voodil lebada, päike aknast mu sääri soojendamas. Suviti on mu ülakorruse põrandavoodi ümber ikka virnade viisi raamatuid, ajakirju, ajalehti...

Siis tegin põhi- ja vaheilmakaartes neid töid, millest rääkisin ja oligi käes kirjutamise aeg. Ja õhtuse kurbuse aeg. Täna on see leebem ja tangid rinnus on lõdvemale lastud. Varsti saan põgeneda seriaalidesse ja siis juba tuleb Aimar.


Wednesday, September 11, 2013

Kurereha kiituseks

Tegelikult on väga hästi kirjutatud raamat ja väga kaunilt kujundatud raamat. Palju õhku ja ruumi ehk siis tühja paberitt. See annab hingata ja mõelda. Ja kurereha kujund on armas ning maalähedane.

Võtan tagasi ka oma sõnad enesekorduste kohta. Seda polnud üldse nii palju, kui algul tundus. Sügav kummardus, Heljo Mänd!

Oh, päike hakkab välja tulema. Küll on armsad need udused hommikud, mis lubavad voodisse jääda.

Mul ei ole veel plaani oma tänase elu jaoks. Vaatan feissbuki ja postkastid üle ning siis hakkan vaikselt otsustama, millises suunas minna.

Lõunas on peenar, mida rohida, põhjas koer, keda sööta, idas aiamaa, mida kaevata ja läänes tammik, kuhu uusi tammesid juurde istutada. Ja vahel on siis veel kirre, kus prügi põletada (mida ei tohiks), kagu, kust aialambid kokku korjata, edel, kus mutimulda koristada ja loe, kus puu alt õunad ära korjata.

Lähtun siis ilmakaartest. Mingi raamistik peab ju elul olema.

Tuesday, September 10, 2013

Halvimad asjad, mis juhtuda saavad

Sa avad kas vale siibri või su pliit lihtsalt mängib sulle vingerpussi ja ajab suitsu sisse. Kõik haiseb, süda on paha ja pea valutab.

Sa oled mullatööl, käes mullased kindad ja äkki tunned juuksekarva suus.

Su aju planeerib liigutusi pisut valesti ja klaaskann või potikaas lendab kildudeks, lõhkudas ka põrandaplaadi.

Niidad muru õunapuu all ja oks tõmbab sul mütsi peast. Oled solvunud. Omadele nii ei tehta.

Niidad muru astelpajude all ja paju oma astlaga torkab sulle valusasti sõrme. Ja südamesse, sest omadele nii ei tehta. Oled haavunud.

Aga muud midagi hullu ei saa maailmas juhtuda.




Minu saavutused

Juba eile otsustasin, et suveköögi hooaeg ei saa lõppeda ilma kotlettideta. Aastaid koosnes suvemenüü kotlettidest, muna ja jahuga praetud värsketest räimedest, värskest keedukartulist ja hapukoorekastmest sibula, tilli, hapukurgi või küüslauguga.

Sel suvel olen süüa teinud korra kindlasti. Küülikupada porgandi, pastinaagi ja mustade ploomidega. Muide, see et toiduvalmistamine täiesti ülejõukäiv näib, on sümptom. Ja eile siis need kotletid. Said tehtud. Täna hautasin võis porgandit ja pastinaaki. Pastinaak, mu lemmik.

Hommikul lõikasin klumbiäärt. Selleks on ka mingid spetsiaalsed riistad, aga mul on üks vana roostes nuga ja rohukamara kiskumiseks käpp. Igatahes sain villi sõrme peale, mis ka otsemaid katki läks. Vill. Näpul on nüüd aia.

Kirjutasin kaks luuletust. Üks depressiivne ja teine müstikasse kalduv. Depressiivne algab nii: minevik tuleb mu pääle nagu põgenev metsseakari... See sobib psühhiaatrile esitamiseks. On abiks diagnoosimisel.
Ja müstikasse kalduv algab nii: uni langeb mu pääle kui kumalase kuldne mesi...
Üsna sarnased algused, kas pole.

Siis tegin ploomidest, banaanidest, meest, ingverist ja võist magustoidu, mille ka kohe ära sõin. Süda on nüüd natuke paha.

Mul on veel muru niita, aga seda ma täna ei viitsi. Ma peaksin koridori ja kempsu koristama, aga seda ma ka täna ei viitsi. Mul on tiigi ääres rohida päris palju, aga seda ma ei viitsi päris kindlasti mitte. Pealegi on mul sõrm haige.

Ma tahan lamada. Heljo Männi "Kurereha" on loetud. Heljoke kordab end päris palju. Pole ime. Ma teen sama, kuigi olen kolmkümmend kolm aastat noorem.

Lamama.

Sunday, September 8, 2013

Ärevus

Teile, kes te psüühiliselt stabiilsed olete. Natuke eneseharimiseks, et kuidas see on.

See on nii, et olin muruniitmise lõpetanud. Väsinud. Pesin end ära, panin öösärgi selga. Ja siis see algas. Proovisin natuke telekat vaadata, riputasin feissbukki pildi üles. Ei midagi. Olla ei saa, rahu ei saa. Õhtupäike põhjustab seda ja mu üksiolek ka. Kui keegi on veel, siis pole nii hirmus, aga üksi lihtsalt EI JAKSA OLEMAS OLLA.

Läksin pestuna, kreemitatuna, öösärgis ja hommikumantlis, võtsin uuesti muruniitja ja niitsin veel tunnikese. Päikese poole ei vaadanud, hoidsin pea maas. Praegu on ta ka veel metsalatvades, aga ma ei vaata.

Pesin end uuesti, aga lõhnan natuke ikka bensiini järele. Proovin nüüd jälle telekat vaadata. Tablettideni ja uneni on ju veel aega.

Kvalifitseerime nüüd selle jutu seletuskirjaks, mitte lihtsalt depressiivseks ininaks, mida ta ka kahtlemata siiski on.

Kirjutamine ka aitas nüüd natuke maad edasi. Rinnutan nüüd pisut akna peal ja vaatan oma aeda. Robustad õitsevad. Põõsasroosid. Ostsin kolm väga nigelat taime, aga üles putitasin. Nüüd on ilus küll.

Saturday, September 7, 2013

Lilled, heinamaa, päikesepaiste...

Et miks ma koolis ei tahtnud käia. Sellesama pärast, mis pealkirjas öeldud. Põmmpea ma polnud. Ja mu elus on olnud aegu, kus ma olen õppinud nagu hull. Igasugune täiendkoolitus ja kursused ja mis kõik veel.

Vahepeal oli tore ka. Olla õpilane ja olla õpetaja. Aga valusad olid need lahkumised suvest ja kodust. Süda kohe tõmbus valust krampi, kui pidi minema. Nüüd ei pea enam kuhugi minema, aga see valu on meeles. Ja hirm, et äkki peab jälle...

Täna helistas mulle Heljo Mänd, tänas raamatu ja ilusate sõnade eest. Talle oli tuttav kohanimi Jördi, sest ta vanaisa ja vanaema heinamaad olid Jördil. Jah, neid nimetati Sompa meeste heinamaadeks. Jördi kuulus Sompa mõisa alla. Kes mu raamatut pole lugenud, ei saa praegusest jutust midagi aru. Ja Heljo Mänd soovitas oma viimast raamatut "Kurereha", et ta räägib seal palju Sompast. Kindlasti loen. Praegu loen Ira Lemberit. Selline rahustav lugemine enne und.

Ilus ilm oli see tänane. Lõpetasin oma puudeveo ja niitsin natuke muru. Lauspäike paistis terve päeva. Kõik võimalused olid teha seda, mis vaja teha. Jõudu nappis ainult.

Friday, September 6, 2013

Puuladuja heietused

Kümme ruumi küttepuud värava taga ja mul ladujad, üks Londonis, teine Brüsselis. Pole muud, kui hakka aga ise, kaaslaseks vaid haige selg. Kaks päeva olen ladunud, homme veel.

Esimesel päeval olin õnnelik. Tõesti tundsin midagi taolist, mida võibki õnneks nimetada. Ilm oli ilus, töö oli teha ja kooli ei pidanud minema. Ei õppima ega õpetama. Ma pole kunagi tahtnud koolis käia. See on mingi geen. Juba mu isa ei tahtnud ja lapsed ka mitte. Isa jäi kuuendas klassis sarlakitesse ja pärast ei tahtnud enam kooli minna, et on nii palju teistest maha jäänud. Kuna ta oli tark poiss, tuli kooliõpetaja koju aru pidama, et laps kooli saada. Isa jooksis eest ära ja õpetaja järele. Ei läinudki kooli enam, hakkas talus tööpoisiks. Pärast sõjaväes lõpetas kaheksa klassi ära.

Septembris oli see kooliminek nii valuline, pärast muidugi harjusin ära. Ema lubas mul vahel kodus ka olla. Mina oma lastel samuti. Ma ei saakski parima tahtmise juures enam õpetajan töötada, sest ma ei leia üles seda mõtet, mis on kooliskäimisel ja elul üldse. Aga see läheb juba depressiivseks ininaks.

Mina olen üks pirts-parts riidaladuja. Täna langes riit ümber ka veel, sest ma olin aluse halvasti teinud. Aga ma ei hüsteeritsenud, vaid ladusin uuesti ja paremini.

Puude ladumine on mõistlik töö. Kõik vanad tööd meeldivad mulle. Ega ma päris ilma tsivilisatsioonita ka ikka  hakkama saaks. Näed, klahve meeldib klõbistada väga ja väga.

Kõige õnnelikum olen ma üksinda. Üksinda kodus, mitte üksinda maailmas. Need on kaks väga erinevat asja. Näiteks kevadel, kui ma olen ülemise nurgatoa koristanud ja kiiktooli mõtisklema istunud, olen ma õnnelik, sest mõni tüdruk on kohe tulemas seda tuba hõivama.

Ja puid ladudes olen ma õnnelik, sest õhtul tuleb Aimar töölt ja toob mulle jäätist, kooki või kommi. Mul on kohutav magusaisu ja hommikul ärkan nälja peale. Ja pesu kuivab nööridel. See teeb mind väga rõõmsaks, et päike paistab ja pesu kuivab.

Nii palju õnne!!!

Monday, September 2, 2013

Kohtumine

Erutav päev täna. Olen nii erutet, nii erutet.

Panime ühe käsikirja ja illustratsioonid posti. Saatsime ühele konkursile. Ja üles end ei poo, kui keegi meid ei märka. Võtan süü enda peale, küllap oli sel juhul sitt tekst, sest illustratsioonid on lihtsalt üliarmsad.

Siis läksin klassijuhatajale külla. Ta on kaheksakümmend viis ja terane nagu õmblusnõel, ainult jalakesed ei taha hästi liikuda. Ta oli minu külaskäigust pisarateni liigutatud, ma ise ka. Loomulikult viisin talle oma raamatu. Tahan teada, mis hinde saan. Mu klassijuhataja oli ka mu eesti keele õpetaja.

Seal olles helistas minuaegne koolidirektor ja teada saades mu sealolekust, SAATIS TERVISI! Mõistate, see väärikas daam, keda ma kartsin nagu tuld, saadab nüüd mulle, kunagisele plikakesele, tervisi. Sama stsenaarium kordus ka vene keele õpetajaga.

Noh ja oligi kõik. Palju siis minu erutamiseks vaja.

Sunday, September 1, 2013

Cedricu dressipluus

Depressiivne nädalavahetus. Üksi. Tunnid venivad nagu haige koera ila. Talumatult raske on olemas olla. Ühegi töö juures kaua ei püsi. Ootan õhtut ja pimedust, et saaks tablette võtta ja magama jääda. Seriaale pole. Elurütm täiesti rikutud.

Ainus hea asi on Cedricu dressipluus. Kandsin seda terve päeva. Koera jalutades ja aias kitkudes. Eelmisel sügisel tuli Liisbet Prantsusmaalt veini tegemast, seljas mingi kleiditörka, jalas baleriinad ja soojenduseks Cedricu dressipluus - mustast puuvillast, kapuutsi ja mõne auguga. Cedricu töödressipluus. Nõelusin augud kinni ja pesin Prantsusmaa viinamarjaistanduste töötolmu välja.

Kuidas mulle meeldivad noored naised, kes julgevad nii riietatuna reisida maailmas. Nad on ägedad, palju ägedamad, kui need, kes alati perfektselt meigitud ja laitmatult riietatud.

Cedricu dressipluus oli mu tänase päeva parim asi. Peale selle veel kolm peotäit vürtsikaid kreeke. Peabki korjama hakkama. Ja magusad õunad. Sordinime ei teagi. Vanaisast peale on selle õunapuu nimi Magus. Ta pillab maha just nii palju, kui ma süüa jaksan.

Pruunide kaselehtede all märkasin tavavahelikke. Minu vanaema ajal olid need veel söögiseenteks, nüüd ammu mitte. Olin ettevaatlik, et mitte tõmmuriisikaid leida, ma ei viitsiks nendega midagi teha.

Kaks aiatooli ootavad parandamist, ebaküdooniad korjamist, muru niitmist, mutimuld koristamist ja veel ja veel ja veel.... Ma ei jaksa praegu.