Tuesday, August 27, 2013

Pillest inspireeritud

hilissuvi heegeldas linikud
laotas rabajärvede pääle
tuli sügis ja korjas need kokku
tehes ruumi rabade jääle

pisut punast ja pisut kollast
tõmbas pintsliga siia ja sinna
kureparved said kätte sõnumi
et tuleb reisile minna

hoopis teised oli nüüd hommikud
hall valitses varaseid tunde
alles pärastlõunal tõi päikene 
südamesse soojema tunde

pole parata talv on tulemas
ta varsti on siin ja praegu
ja meie otsatus kaamoses
jääme ootama rõõmsamaid aegu




Sunday, August 25, 2013

Mis mahtus tänasesse päeva

Halva tujuga hommik, mis paranes ruttu hea tujuga hommikuks.

Nõudepesu.

Naabrinaise juures käimine.

Klaverimäng. Merikanto "Valse lente". Kümneid kordi järjest. See läks maniakaalseks, kuidagi ei suutnud lõpetada.

Pesu nöörilt ära toomine ja kokkulappamine.

Jäätise, šokolaadi ja õunakoogi söömine tohututes kogustes.

Painav mõte, et tahan ka endale hortensiat, mille õied muutuvad valgest punaseks. Annel on selline.

Diivanil lebamine ja telekast liikuvate piltide vaatamine.

Kahe porikärbse mõrvamine katuseukse aknanurgas.

Kas polnud mitte üks täiuslik päev?

Tujutõstja

Teen silmad lahti hommikul üheksa null viis. Tuju väga sitt. Serotoniini üldse mitte ajus, dopamiini samuti. All korrusel aga külalised ootamas hommikukohvi. Omad küll, aga süüa tahavad ikkagi. Ei mina lähe kuhugi. tõmban teki üle pea.

Siis heliseb telefon ja meeshääl küsib, et mis koht see on. See on minu voodi, vastan. Ma olen oma voodis praegu. No mida muud vastata. Mees ehmus vist pisut ja arvas, et vale number. Aga minu tuju paranes kohe, tõusin ja kobisin allkorrusele.

Seal juba kõik mõnusasti söömas ja kohvitamas. Jõin isegi kohvi. Ime küll. Sulandusin libedasti seltskonda. Seltskond oli ka hea, pean möönma. Eks lugejad ise tea, kes neist mul eile külas käisid.

Nüüd on kuidagi vaja jälle tavarütmi saada ja eilse peo nõud ära pesta ning siit-sealt kõpitseda.

Õnneks, et mina ei pea kooli minema. Ma ei oskaks mõõta stressi suurust, mis sellest tuleneks. Palju toredam on oma kunagiste õpilastega feissbukisõber olla, kui neile midagi õpetada ja hindeid panna.

Kooliaeg on nüüd minu jaoks minevik. Aamen.


Friday, August 23, 2013

Ei suutnud kiusatusele vastu panna

Lubasin ju, et enam blogisse luuletusi ei kirjuta, aga näe, ei pea sõna. See on kindlasti mingi edevus, aga panen kirja ja kohe on parem.

Istusin täna siis oma heinasaras ja lüdisin põldube. Ube on  liiga palju, sest sööjad puuduvad. Muidu mu kaks oasööjast tüdrukut aitasid palju kaasa, aga nüüd on üks Brüsselis ja teine Londonis ja oad kõik alles.

Ilusad suved olid need, kui õhtul enne filmi tormasid plikad põllule ja korjasid ämbritäie oakaunu, et neid filmi ajal jahvatada. Tavaliselt haakusid oad ja Hercule Poirot.

Ja kui valusaks mu ristluud jäid pärast seda istumist ja nokitsemist ning siis hakkas heinasara minuga kõnelema. Tõin toast kähku pastaka ja paberi, et midagi ta jutust kaduma ei läheks.

vanade heinasarade vaikuses
lõhnab hobuseriistu ja tolmu
jõude vikatid, rehad ja hangud
palju higi ja tööd on siin olnud

vanade heinasarade vaikuses 
langeb pragudest päikesekiiri
ammu olnud heinavirnade all
sibab väikesi karihiiri

vanade heinasarade vaikuses
konutab aegade tarbetut kola
vanade heinasarade vaikusel
on lapsepõlvesuvede kõla



Tuesday, August 20, 2013

Kaera-Ants ja Oginski Polonees

Kaera-Ants on see küpsis. Olen neist juba end jämedaks söönud, aga jälle palusin poest tuua. Homme tulevad mulle kaks tädi külla. Pakun siis tee kõrvale.

Ja Oginski Polonees ongi Oginski Polonees. Valli rääkis, kuidas ta kõik muusikaõppeasutused sellega alustas ja lõpetas ning alati viiele mängis. Akordionil. Mina astusin ka peda koorijuhtimisse sellega sisse. Klaveril.

Otsisin siis noodi välja. Täiesti sõrmedest kadunud oli lugu. Harjutan nüüd. Jumala rahustavalt mõjub. Ja mängida on minusugusel seal küll. Eriti neid kuueteistkümnendikakorde mõlemas käes. Mitte ei jõua tempos ära mängida.

See klaver on üks tänuväärne riist. Tema aitab mul eluga edasi minna. Teine hea asi on muruniitja. Tema ka aitab. Ja kolmas on arvuti oma klahvidega. See laseb igasuguseid asju kirja panna. Ekraan kannatab kõik välja. Nii kui hakkab peas midagi keerlema, jooksen kohe ja panen kirja. Ja nii mitu korda päevas. Panen kirja ja hakkab kergem.

Neljas hea asi on Tuhat ja üks ööd. Ma tean, et kell kuus võin ma heita diivanile ja kaheks tunniks eralduda teise reaalsusesse. Kaks tundi jälle elu lühemaks kulutatud.

Lipp lehvib. Täna on ju pidupäev.

Monday, August 19, 2013

Perpetum mobile ja roosa kaustik

Eile õhtul pool seitse mõtlesin, et niidan natuke muru, et nii ilus õhtu. Niitsin, niitsin, siis mõtlesin, et niidan paagi tühjaks. Niitsin. Niitsin. Ei midagi. Mul juba kopp ees ja täielik siiber, aga ei midagi. Lõpuks lausa jonni pärast jätkasin. Kord olen ma murukale juba alla jäänud. Tookord oli kuum ilm ja ka paak ei tahtnud kuidagi tühjaks saada. Andsin alla.

Eile siiski võitsin. Üheksasks lõpetasin, jõudsin uudiseid vaatama. Nüüd näen, et üks tutt kasvab. Varsti lähen, kui ilm laseb. Ei mingit promenaadi täna.

See kaustik. Mul on seal üks lugu. Üle kahekümne aasta tagasi kirjutatud. Tahan selle nüüd ära lõpetada, aga ei leia kaustikut. Panin selle silma alt ära. Ise ka ei tahtnud lugeda, aga nüüd tahan. Loole on lõpp olemas.

Ma loodan, et seda ahju ei visanud.  Mõned asjad peavad väga kaua ootama, et neid vaja läheks. Asjad ja inimesed. Mõned terve elu. Ja vahel on nii, et õige hetk on käes, aga seda asja või inimest polegi enam.

Või tuleb teda hoolega otsida.

Friday, August 16, 2013

Maa peale tagasi

Katsun oma elu nüüd tavarütmi tagasi saada. Terve nädala on kestnud raamatupohmell. Iga päev on keegi käinud ja mina kedagi külastanud. Muruniitmisest, kurkide marineerimisest ja õunte korjamisest pole juttugi.

Igal hommikul ärkan tohutu näljatundega. Täna kell seitse. Koperdasin alla ja tõin endale voodisse ühe šokolaadikommi ja kolm viilu Kadrianne (võib-olla on nimekuju teine, aga mulle meeldib nii) küpsetatud puuviljaleiba, mis on pärit veel peoaegadest ja kenasti ära kuivanud. Kuivanud leib on topeltmaitsev. Jaa, voodi on tõesti nüüd puru täis.

Ja siis ma magasin täiega edasi. Üheteistkümneni.

Nüüd ma vaatan natuke aias ringi, teen mõnda tööd ja umbes kell kolm pakin mõned raamatud ja jälle teele. Mäetagusele ja siis Pajusisse.

Kardan, et hakkan vigisema ja tahan varem minna. Eks näis.

Tiina ja Eha! Olen kaotanud teie aadressid, muidu oleksin ammu raamatu saatnud.

Wednesday, August 14, 2013

See on nüüd otsustatud

Sellest hetkest ei avalda ma blogis enam ühtegi luuletust. Ilmutan luulekogu. Või noh luulevihiku. See on kõik Viia süü, tema mulle selle kärbse pähe pani ja Annikky kiitis veel takka.

Ma ei saa ju kõiki luuletusi teile ette ära näidata. Siis te mu luulekogu ju ei taha.

Vaja on Mariat. Ta illustreerib. Aga koju tuleb ta alles sügisel. Pean nii kaua kannatama.

Ma juba sisestasin need, mis ilmutamisele lähevad. Katsusuin depressiivse ila kõrvale jätta, aga päriselt ei õnnestunud. Aastad 1992-2013 siis.

Aga kui on keegi, kes mu Kotinukaraamatut lugeda tahab, siis andke märku. Raamatuid veel on.

Viiale

läänest läheneb äike
kuulen tuult ja mürinat
olen üksi ja olen väike 
ainult koduvein ja šokolaad

ja minu enese valu
mida teised ei tunnista
aga mina jälle ei talu
kui minu valu ei usuta

varem ma arvasin nõnda
et muud üle ei jäägi
kui eneselt elu võtta
sest muidu teised ei näegi

ei näegi mu hinge sisse
minu otsatut valusat valu
ma uskusin minemisse
otse taevasse ummisjalu

siiski on mõned antud 
kes näevad mind südamega
ma saan otse kui kätel kantud
...............................................












Monday, August 12, 2013

Öö kaheksa mehe ja ühe naisega

Taustal mängib praegu nende CD. Pange Poiste. Mu unistus oli saada meeskoori dirigendiks, aga musikaalsust ei jätkunud. Ilmselt poleks ka viitsimist olnud. Aga Valli on laulnud nende meestega kakskümmend viis aastat.

Laulvad mehed on omaette kategooria. Midagi hoopis rohkemat kui mittelaulvad. Ja väga palju alkoholi kulub ja hirmsasti tuleb aasimist ja nalju.

Ja hoopis huvitavam on kuulata ümber koduse laua kui kontserdil, sest siis ma olen laulu sees, ma saan jälgida seadet, kõiki hääli. Ollakse purupurjus, aga see ei loe, lauldakse ikka.

Ühel hetkel tulevad meie duetid Valliga. See on minu jaoks imeline kogemus. Esimest korda nii laulda kahe emase umbaldiga, mehed ümberringi imetlemas ja kiitmas me häälte sobivust. Ma ei suuda laulda muud kui viisi, seega pean oma madalat häält upitama. Nüüd ainult kähisen.

Küll laulaks, aga vähe on Armas Jumal mulle seda va musikaalsust andnud.

Aga mis teeb Valli. No klaver muidugi, aga ta tõmbab kortsu. Laia lõõtsaga. Võimas naine. Kuidas ma teda armastan!

See oli üks imedeöö. Kahju, poisid, et te mu blogi ei loe. Võiksite. Ma kuulan teid nüüd edasi ja meenutan.

Saturday, August 10, 2013

Pidu hakkab, pidu hakkab...

Tahan, et see juba hakkaks. Tahan, et keegi juba tuleks. Panin selga oma takuse hame ja tõmbasin rahvariidevööga kõvasti kinni. Huuledki värvisin juba ära, silmad ka.

Kõik ettevalmistused on tehtud, toolid õue peal reas, lipp lehvib.

Ega ei viitsikski midagi.Lihtsalt olen ja mõtlen. Asju peab meeles pidama ka, kuigi mul on kõik paberil kirjas. Et ma ei unustaks roose jahedast välja tuua. Ei julge kõiki asju valmis ka panna. Äkki tuleb vihm. Siis peame tuppa varjule põgenema. Küll meil saab siis alles kitsas olema, aga mis teha.

Olen juba ette väsinud. See on see kõrge stressitundlikkus. Ka heale stressile. Kuidas seda nimetati? Eustress? Igatahes mind väsitavad võrdselt nii negatiivsed kui positiivsed emotsioonid. Viimased vaata, et veel rohkemgi.

Loomulikult ma tahtsin ja ootasin seda päeva. Lollid ütlevad muidugi, et ise tahtsid, mida sa nüüd pirised. Ega need psüühiliselt stabiilsed ei saa ikka mitte sittagi aru.

Kolm ja pool tundi veel peo alguseni, sõbrad.

Friday, August 9, 2013

Lase tuulel oma pea puhtaks puhuda

Läksin ilmselgelt liigvara linna. Ei kohanud ma ei oma hingekarjast ega ajakirjanikku. Jätsin raamatu nende töölauale ootama.

Aega hambaarsti juurde minekuks oli veel küll ja küll.

Istusin jahedas kirikus ja mõtlesin. Sama tunne, nagu tookord lapsepõlves, kui vanaema ka ühel suvepäeval mind kaasa võttis tühja kirikusse. Vaatasin Õnnistegijat ristil ja lihtsalt kergem hakkas.

Siis istusin laste mänguplatsil ja tahtsin rakendada suurlinnade meetodit - vahtida inimesi. Kahjuks oli vahtida vähe. Mõned rippkõhtudega äsjasünnitanud naised, tited vankris. Mul on hea haukuda, sest võtsin küll iga oma nelja lapsega kakskümmend viis kilo juurde, aga see kadus ja mu kõht tõmbus trimmi päevadega.

Seal laste mänguplatsil oli atraktsioonide all selline pehme põrand. Vahepeal siiski kõva kivisillutis. Seal need pätakad jooksid siis ohtlikult vänderdades oma kõverail jalgeil. Naeratasin isegi mõnele poole suuga. Lapse- ja loomapidamine pole üldse enam minu teema. Võib-olla see veel muutub.

Aga tuul puhus seal hästi läbi pea.

Lõpuks jõudsin ihaldatud hambaarstitooli. Tõeline imedemaa ja nõiaköök. Kõik need värviliste peadega nööpnõelad, millega ta mu kanaleid torgib. Hea lõhnaga pastad ägedates tuubides. Ühte ora tuli korduvalt välgumihkli leegis hoida. Ja valu mitte sugugi. Oivaline.

Nüüd siis kartuleid pesema ja praadima ning küüslaugukoorekastet valmistama.

Thursday, August 8, 2013

Pühade laupäev

Enne seitset läks juba uni ära. Kiikasin feissbukki, et kes mu raamatulugu laikinud on. Enamus armsatest ja heatahtlikest olid. Mõni kade mitte. Oleme ju eestlased!

Hommikusöögiks leidsin õunapuu alt kaks Martsipani. Üks juba nii valmis, et kohati läbipaistev.

Nüüd siis kähku pesema ja hambaarstile. Pean enne veel natuke õmblema, sest Liisbeti kleidil, mida täna kanda tahan, on mõni auk.

Ja lõuna ajal tuleb see mees - sponsor, kes tahab mulle homse päeva jaoks viiskümmend roosi kinkida, et ma neid siis külarahvale jagada saaksin. Kas pole mitte vaimustav?

Vahepeal oli küll mõte, et põgeneks raamatu esitluse ajaks kodust, aga see läks üle. Te ei pea muretsema.

Friday, August 2, 2013

Kuidas Katrin öösel kell kaksteist rattaga koju sõidab

See on teine Katrin. Lahendasime ära poolteist pudelit veini ja pooled maailma probleemid ning oligi käes tintmust öö.

Võtsin taskulambi ja saatsin Katrini maanteele. Sealt paistsid juba linna tuled. Ise läksin koju tagasi. Hirmus põnev oli. Sooja ja külma udu hoovused vaheldusid, kodutuled paistsid ja Kõu haukus laisalt.

Katrin püsis kindlalt sadulas. Jõudis ilusti koju, helistas mulle. Tore õhtu oli.

Luuletus on kirjutatud veel kaine peaga.

olen iseenda õde
vahel vanem vahel noorem
olla iseenda õde 
see on kanda raske koorem
see on kannatus ja piin
rõõm ja nauding läbisegi
murtud süda murtud tiib
teevad valu teiselegi
olen iseenda õde
vahel tark ja vahel rumal
olla iseenda õde
selle käsu andis Jumal
olen iseenda õde 
see on mulle antud saatus
see on mingi hämar tõde
eludraama kolmas vaatus

Diagnoos võiks olla lõhestunud isiksus.

Thursday, August 1, 2013

Kuidas Katrin uut autot ostab

Kõige paremad külalise on Katrinid. Eilsest on mul üks Katrin külas ja homme tuleb teine.

Katrin tahab uut autot, sest tema "Citroenil" hakkab garantii ja liising läbi saama. Katrin tahab nüüd paremat autot, aga mitte suuremat liisingut maksta. Ta tahab oma auto tagasi anda ja uuega välja sõita, aga midagi vahelt maksta ei soovi. Just täpselt nii ta automüüjale seletas. Ja uskuge mind, nii see läheb.

Imeline naine. Teab kõike, teeb kõike, tunneb kõiki. Saab alati seda, mida tahab. Praegugi hoiab siin mind, kaitseb päikeseloojangute eest, mida üksi oleks liigvalus läbi elada.

Sõitsime täna Pühtitsa kloostrisse. Seal oli pidu - püha Serafimi päev. Ostsime kakukese nimega monostõrski hleb. Noh selline kuiv kakuke, aga huvitav. Ja veel ühes ja teises kohas sõitsime ringi. Ma oleks nagu ümbermaailmareisilt tulnud, aga Katrinil pole midagi viga.

Ja siis oli kohalikus lehes minuga intervjuu selle raamatu kohta. Olen nüüd kuulus kirjanik. Hahahahahaha....

Side lõpp.